Kahekümnekolmas
lugu: Kohandamise, kohandumise, kaasamise, kinnistamise konveier käima.
Seega
kõigepealt vastastikku austavad suhted paika ja siis, kui mõistmine on
saavutatud, siis hakkame astuma järgmiseid samme. Iga suhe on nagu maja
ehitamine. Mäletate kolme põrsakese juttu Nif-nifist, Naf-Nafist, ja Nuf-Nufist?
Ehitada võib väga erinevalt, kas ligadi logardi, ajutist varjualust või püsivat
ja vastupidavat. Õlgonnidel ei ole pikka pidu, need viib ära ka rammusa mehe
köha, kuid kui alustada pühendunult vundamendi ladumisest, siis saab ka maja
vastupidav. Nii ka suhetega, need vajavad kindlat vundamenti.
Kui vundament paigas ...
Vaid siis,
kui vundament paigas, mõõdus ja loodis tekkivad järgmised loogilised tegevused. Näiteks rändarite eluaseme küsimus. (Ärge
peitke rändareid kolkaküladesse, see on vastutustundetu. Ilmne passimeetmete
eelistamine. Pagulaste „õiglane jagamine” omavalitsuste vahel? Mida see
tähendab? Kas paneme pagulased hoidu, ladustame? Aga kes kannab laokulud?
Riknemise? Keskkonnakahjud?).
Järgmisena oleks
omal kohal koolitus meie ühiskonnas hakkamasaamiseks, laste koolitamine,
tugiisikute süsteem ehk kogu see positiivne lahjendamispakett. See oleks siiras
abiosutus neile, kes tõeliselt hädas on ja ka meile enestele ehk nagu ütleb Jon
M. Huntsman „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja
turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust.
Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist
filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”
„Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus
tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma
ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.” ( „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram,
2012)
Seejärel alles eelpool kirjeldatud tagantpoolt ettepoole meetodiga töökorraldus.
Lugu
heatahtlikkusest ja hirmust
Hirmulugu
„Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli
tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada:
„Ei,
muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida
oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu?
Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas
ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid
ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik
diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna
täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid
on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi
ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (.W. Sonnenfeldt „Ma olin
Nürnbergis”
LK 33).
Heatahtlikkuse
lugu
C.Darrow
Lõpukõne H. Sweeti kaitseks 1926 a aprill
„ Ma ei usu
vihkamise seadusse. Võib-olla ma ei ole alati truu oma ideaalidele, aga ma usun
armastuse seadusse ja ma usun, et vihkamisega ei saavutata midagi.
C. Herzog Kõne ÜRO Peaassambleel 10.10 1975
„Ma tulin
siia, et hukka mõista kahte suurt pahet, mis ähvardavad ühiskonda üldse ja
eriti rahvuste ühiskonda. Need kaks pahet on vihkamine ja rumalus.”
(„Kõned,
mis muutsid maailma” Pegasus 2006 Lk 75, 188)
Aitab
lugudest
Tegevusest
Nii
nüüd võiks asuda tegutsema. Mnjah, meil on muidugi vastupidi, kuid ei ole veel
hilja. Vaadake, iga inimene on unikaalne, nii meie inimesed, kui ka rändarid,
meie ülesanne on leida selline kooslus/komplekt, milline suudaks koos meie elu
edendada. Lihtsalt öeldes, kui me võtame sundkorras100-500-1000 …suvalist
rändarit, me teeme need inimesed õnnetuks, nad võivad sattuda valesse
kasvupinda, mis neile ei sobi. See ei oleks hea äri.
Nagu
ütles aktsiamängur oma päevaraamatus, pole prognoosi pole … ka tulu. Kõigepealt
peakime muidugi kraani kinni keerama, see on kõige alus süsteemi usutavuse
taastamiseks. Naljakas, et mitte öelda kurb on kaltsuga põrandat mööda vehkida
ja teha kuivatamisliigutusi, samal ajal, kui kraan pahistab täie vungiga vett
põrandale. See on üpris mõttetu tegevus. Muide ka sihitu. Me ei tea kuhu ja
paljudeha me tahame (peame?) välja jõudma. Kogu protsessi „eduka manageerimise“
aluseks on see, et peame enesele ausalt
tunnistama, kui suure rändarite hulgaga on tegemist? Kui me räägime, et Saksamaale
on juba valgunud 1,2 milj rändarit, Rootsi 350 tuh ehk 4% rahvastikust, Soome
samuti sadades tuhandetes, siis tuleb nende arvudega (kuigi väga ebatäpsete
arvudega) ka opereerida.
Nojah, kui kraanimehed kraani pidama ei saa, peame tahes tahtmata enda majale kergitatud kaldpõranda ehitama.
Hallooooo, nad on juba kohal.
Kui me samas EL tasandil jätkame rääkimist mingist 160 tuh inimese
paigutamisest, siis me lihtsalt tegeleme vale probleemiga. Ühiskonna lõppkoormusele ei ole mitte mingit tähtsust sellel, kuidas rändareid nimetatakse, kas põgenikud, pagulased, immigrandid või veel kuidagi, need INIMESED on siin. See, et kedagi saab kunagi tagasi saata kuhugi ei muuda samuti momendikoormust. Kui sillal on koormustaluvust ületav koormus, siis tuleb tegutseda vastavalt momendile, mitte sellele, et küll me kunagi ... eee ... teeme midagi. Selleks ajaks on sild kokku kukkunud, mis tähendab hulka suuremat kahjumit, kui lihtne ja loogiline algtegevus. Ladustamine? Ladustamine sillale? Uskumatu. Me tegeleme
ladustamisega, viha ladustamisega. Meil ei ole vaja potentsiaalset energiat
vaja ladustada vihana, seda on maailmas küllaga, vaid me peame selle energia
pöörama enese kasuks. Targalt talitades ja targu talitades on vaja luua oma
konveier.
Lugu
on selline, et turg on muutunud. Meile ,
Euroopasse, tuuakse uue turu komponendid koju kätte (olenemata sellest, kas me
seda tahame või mitte), küsimus on vaid selles, kuidas me oskame olukorda ja
pakutavaid komponente kasutada. Küsimus on ka selles, et meil on eluliselt
vajalik uute komponentide olemasolu. No
vähemalt poliitinimesed arvavad niimoodi. Meie strateegilisest tarkusest
ja taktikalisest nutikusest oleneb, kas me oskame välja valida need õiged
komponendid või lähtume jätkuvalt mugavustsooni „odavast pakettpakkumisest“. Meile odavad pakettpakkumised ei sobi, kliima on selline. Me peame kõike tegema põhjalikult, läbimõeldult. Uued komponendid vajavad ilmselt ka uut tootearendust ja tehnoloogiat. Mnjah, oleks aeg nuputada, kuidas kogu protsess kasu teenima panna. Päramine aeg.
Lõpuks ometi selgus
käes.
Selle lugudejada
kirjutamise ajal ilmnes mingigi prognoositav rändarite arvukuse prognoos.
PM 6.11.15 kirjutas,
et „ 2017. aasta lõpuks saabuvad Euroopa Liitu kolm miljonit pagulast, kes
võivad tuua kaasa kiirema majanduskasvu, ütles eile Euroopa Komisjon.
Iga kahe aasta tagant
avaldatavas majandusprognoosis pakkus Brüssel, et enne 2017. aastat sisserände
tempo aeglustuma ei hakka.
Komisjoni rehkenduste
kohaselt lisab täiendav sisseränne 2020. aastaks Euroopa Liidu sisemajanduse
kogutoodangule (SKT) 0,2 kuni 0,3 protsenti, vahendab Financial Times.
Juba lähiperspektiivis
turgutavad Euroopa Liidu majandust kriisiga seotud riiklikud lisakulutused,
selgitas komisjon. Keskmises perspektiivis hakkab majandust aga elavdama
töökäte lisandumine.
Eraldi tõi komisjon
välja kasuteguri Saksamaale: kui kõik tulijad on oskustöölised, lisavad nad
sisemajanduse kogutoodangule tänavu 0,2 protsenti, tuleval aastal 0,4 protsenti
ning 2020. aastaks 0,7 protsenti. Kui aga tegemist peaks olema lihttöölistega,
on keskmise perspektiivi kasvuprotsendid 0,4 või 0,5.“
Vaat selline EL poolne
rahvasterände kasumianalüüs. Ütleksin, et väga staatiline meie väga turbulentses
olukorras, kuid kaks tähtsat infokildu on parem kui mitte
midagi. Esiteks, prognoositakse rändarite koguarvuks aastal 2017 kolm milj ja teiseks, et see on EL-le
kasulik. Nii see võibki olla, kui protsess on juhitav (pigem juhitud) ja
selleks kasutatakse eelpool käsitletud
tagumise otsa meetodit.
Momentülesvõte
ja aja liikumine
Vaid
kümmekond aastat tagasi hakati filmile tehtud fotosid asendama
digiülesvõtetega. Ka sel ajal olid fotoärid investeerinud uude pabertehnikasse,
sest äri läks hästi. Digifotode tegemist peeti alatuks turu kõigutamiseks,
lausa kõlvatuseks. Ja mis sest? Turg ja tarbijad tegid oma valiku, need fotoärid,
millised ei jõudnud ennast ümber reastada … Nojah, neid enam ei ole, turg ei
valeta. Kas keegi teist teeb veel filmirullile pilte? Ah te ei mäletagi, mis
see filmirull on? Vaat niimoodi maailm ja turg toimibki. Tänast maailma muudab
Uber, uued kommuunipõhised teenused ja … rahvasteränne, nende vastu võib
võidelda või … neid ära kasutada. Neid ei saa peatada. „Turu peale pahandamine
ei vii kuhugi.” „Pole diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka
kasumit.” ( Lefevre „Aktsiamänguri
pihtimus” Perioodika 2000)
Nii, et kui
kogu eelnev targutus ära jätta, siis vastutustundlik strateegia etteantud
küsimuses meie mõjuruumis oleks alustada võimalike vabade (või tekkivate,
tekitatavate) töökohtadest, rändaritega värbamisläbirääkimistest, kokkulepetest
töö ja elamistingimustest, vastatsikuse arusamise lepingust, koolitamisest
siinsete olude jaoks nii professioonis, kui ka elus, tugiisikute võrgustikest
ja … elu võib alata. Kõik asendustegevused rändarite ladustamisest
provintsidesse, ehku peal hirmkalliste sotsiaalsüsteemide loomine on vale tee. See
on vaid probleemide ladustamine.
Selline
võiks olla lugude lõpptulemus, muidu on meie lool … lõpp.
PS:
Sõnavabandust ei järgne, turg ei valeta.
Targutusi:
„Ei ühtegi
kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013
Lk 341
„Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on
suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”
J. Owen
„Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”
Lk 106
„Organisatsioonid on nagu hõimud ja hõimudel on omad rituaalid, mida kiivalt kaitsevad. Ükski
rõivavalik ega käitumisstiil pole parem kui teine. Loeb ainult see, kas
otsustad hõimurituaalidega kaasa minna või nende vastu mässata. Paljudes
organisatsioonides on isegi mässamine rituaalne: kriiskavates toonides sokid
koos viisaka ülikonnaga väljendavad ühiskondlikku mässamist.
Ent isegi
ühtsusel on piir. Paljudes firmades valitseb halluse meri.”
G. Hamel,
C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001
Lk 74 „Teine
ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis
veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni
üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”
Lk 77 „ Ainus
võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena
alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma
tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik
kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla
oma kõige kangem konkurent.”.”
Lk 106
„Tuleviku ennetamist ei tee ettevõttele sageli raskeks mitte see, et tulevik
oleks tundmatu (…), vaid tõsiasi, et tulevik on teistsugune.”
No comments:
Post a Comment