Tuesday, July 27, 2021

Vearuumis V1: „Lammoonekat“ oodates


                                                                                           Foto: gettyimages

Raamatus „Strateegiline sõda” kirjutas Georgi Potseptsov midagi väga märkimisväärset ja lausa tähelepanu väärivat: „…organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” (OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk 9). See vearuumi mõiste jäi mind kummitama, sest juba mitmete heade aastat jooksul  järjestikku tundub, et administratsioonid tegutseks justkui vearuumis – tegutsetaks, isegi maruliselt tegutsetakse, kuid „igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele“. Mitte, et meil teiega oleks halb elada, vastupidi viimase 30 aasta edenemine on olnud kogumis ja keskmisena suurepärane, kuid vearuumis tegutsemine kahandab meie edasisi eduvõimalusi. Täpsemalt öeldes, me jääme arengus maha.

Mark Twaini muretu mure

Mul on mure, no või mitte niivõrd mure, kui teatav ohutunnetus. Teate küll, nagu metsloomal perifeerse nägemisega, et midagi vilksatas nägemisvälja servas kiirelt, hägusalt, kuid kas see on märk jahist või jahitavast, päris hästi aru ei saa. Kuidagi kõhe on kui suursimmani eredas lõkketules ja laulujörinas ei saa täpselt aru, kas oled hunt või jahimees. No, kui praegune üldine vaimustus kohe-kohe algavast majanduskasvust, pole lustakas üheõhtu  külasimman, siis… Aga see vilksatus silmanurgast ei anna rahu. Teeb valvsaks. Mnjah, eks igal rõõmsameelsel tõusul on ka murelikke langejaid ja murdujaid. Küsimus on vaid tõusjate ja murdujate proportsioonides.

Siiski, muredega on harilikul nii nagu Mark Twain on targalt täheldanud: „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012. Lk 125). Võib-olla pole see minu vilksatusmure midagi muud kui twainilik mure, mida tegelikult polegi. Ei tea.

Kuid praegune arengute kiirustav tagantsundimine teeb murelikuks. Niimoodi kiirustades saame me uue mure,  me muretseme asjade pärast mille pärast ei peakski muretsema, kulutame oma energiat ja aega seal, kus asjad on laabunud, laabuvad ja saavad laabuma iseenesest, loomulikul teel, kuid… tasapisi. Evolutsiooniliselt. Mis muidugi ei tähenda, et me vilksatust vaatevälja serval võiksime eirata. Meil teiega kõigil on erinevaid andeid, see käib ka nägemus ja tajumisvälja laiuse/sügavuse/pikkuse kohta..

Vilksatused

Kuid vilksatused tulevad ja lähevad vahel need mõjutavad turgu vahel mitte. Vahel mõjutuvad ei millestki. Turgu võib mõjutada mingi inimlik esmapilgul kõrvalteemaline või maitseeelistuslik seisukohavõtt, mis polnud mõeldud majanduslikuna, kuid mõjutas majandust siiski. Isegi oluliselt. Näiteks: „Cristiano Ronaldo žest põhjustas ettevõtte jaoks 1,6-protsendise languse aktsiaturul. Coca-Cola väärtus langes 242 miljardilt dollarilt 238 miljardile dollarile.“ (ÄL 23.07.21).  Üks sõna, üks käeliigutus lõikas, nii kui plirtsi, ära neli miljardit firma väärtusest, mis võrdub umbes meie kolme RB ehitusmaksumusega. Oeh!

Või näiteks (ÄL 22.07.21) „Elon Musk teatas, et Tesla  hakkab suure tõenäosusega taas bitcoin'i maksevahendina aktsepteerima. Suurima krüptovaluuta hind kerkis seepeale taas üle 30 000 dollari. Elon Muski esinemise järel tõusis bitcoin'i hind kuus protsenti. Kuna Musk mainis konverentsil, et tal on ka teist tuntud krüptovaluutat ethereum'it, tõusis selle hind veelgi rohkem: lausa 10,6 protsenti.“ Sõnal on jõud, sõnal on hind.

Ütles ja tõusis, tõusis sõnast, kuid enne seda (ÄP 4.06.21) oli järgmine kukutav sõnajada: „Bitcoini hind hakkas täna jälle kukkuma, sest Elon Musk andis Twitteris märku, et bitcoini ta enam ei armasta, vahendab Bloomberg.

Bitcoin hind on täna langenud 5,8 protsenti, 36 581 dollarini. Langus on varjutamas sellel nädalal toimunud stabiliseerumist krüptoturul. Mai oli krüptorahade jaoks väga heitlik ja suurte langustega kuu.“ Ja PM 4.05.21 edastas, et:  „Musk, kes on olnud krüptoraha agar pooldaja, muutus möödunud kuul bitcoin'i suhtes kriitiliseks selle suure elektrikulu tõttu. See avaldas omakorda mõju bitcoin'i hinnale, mis mais märkimisväärselt kukkus.

Kui bitcoin'i hind on sellel nädalal pigem kasvanud, siis Muski säutsu järel kukkus see 6,3 protsenti.

Kõike seda seepärast et Muski arvates on bitcoini näol tegemist liiga saasttava varaga? Uh, selle koha peal vilksatas mul mõttes, et kas Elon pole mitte juhuslikult minu paarinädala eelset pikkjuttu lugenud, mis käsitles just seda varaliiki kui saasteallikat? Nali muidugi, kuid hea ikkagi teada.

Karmimaks lähevad asjad, kui administratsioonid kehtestavad üha uusi piiravaid reegleid. Näiteks ERR 20.05.21 teade: „Volatiivne digitaalne valuuta Bitcoin kaotas oma väärtusest teisipäeval 30 protsenti. Krüptoraha turuväärtus oli vahepeal lühidalt vähemalt triljon dollarit. Bitcoini langus kiirenes samuti pärast seda, kui Hiina võimud teatasid, et finantsasutused ei tohiks aktsepteerida krüptorahasid maksevahendina. Hiina on juba varem kehtestanud krüptorahale mitmeid piiranguid.“

Kõik need on vaid vilksatused, kuid toovad endaga kaasa (nii virtuaalsete kui ka pärisrahaliste) miljardite haihtumise või „tekkimise“. Samasugune „tekitamisvõime“ on muidugi ka riikidel, millised viimase paari aasta jooksul on nagu muinasjutukangelane ei millestki „tekitanud juurde“ raha, palju raha. Ropult palju katteta raha, kuid räägivad sealjuures 2% inflatsiooni eesmärgist. Halloo vaadake ringi näiteks PM 24.07.21 kirjutas: „Huvitavad aastad: investeerimisguru sõnul on vaid üks varaklass 11-st, millega järgmise seitsme aasta jooksul raha ei kaota

Ükskõik, millega mõõta, USA aktsiad on liiga kallid. Grantham hoiatas krahhide eest aastatel 2000 ja 2007.

11-st varaklassist ei prognoosi ta vaid ühele seitsme aasta perspektiivis langust, kirjutab Bloomberg.

USA suure turuväärtusega aktsiad peaksid seitsme aasta jooksul saavutama aastase kaheksa protsendise negatiivse aastatootluse. Veel hullemini peaks käima USA väikeettevõtete käsi, mis peaksid kaotama aastas inflatsioonijärgselt 8,5 protsenti. Rahvusvaheliste suurettevõtete aktsiad peaksid tegema aastas 2,8 protsenti miinust ja väikeettevõtete omad sama 1,8 protsenti. Kui arenevate turgude aktsiad peaksid kaotama keskmiselt 1,3 protsenti aastas, siis erandiks on arenevate turgude väärtusaktsiad, mis peaks teenima inflatsioonijärgselt keskmiselt 3,3 protsenti aastas. Neli võlakirjade varaklassi peaks raha kaotama ning USA dollareid kontol hoides peaks olema tulemuseks keskmiselt ühe protsendine aastakaotus).“ Vaat selline lugu. Kui me peame arvestama inflatsiooniga siis on kõrgete analüüsimajade prognoosides traditsiooniliste majandusmudelite puhul ilmselt puudu üks (või koguni kaks) nulli. Ainukene võimalus nullida inflatsiooninulle on muuta majandamine vabamaks.

Kõõrdpilgu platvorm

Pigem peaksime me vaatama praeguses simmanilõkke pimestuses… natukene kõõrdi, veidi pelglikult, metsa poole. Tegemist võiks olla avatud platvormiga, et arutada: mis asja, kes asja, kus asja või kas see üldse meie asi on. No sellise kõrvalpilgu arvamusega, et teaksime pea enne „lammoooneka“ (termin oli kasutuses minu lapsepõlves suure kivi kohta ja hääldati just nii nagu kirjutatud) lendamist eest ära hoida.

Vaadake, administratsioonidel on tohutu võime muuta tegevusturgu, seda kitsendades või avades üheainsa seaduseräbalaga. Kui rahapoliitikas on mindud kogu aeg lõdvema rahapoliitika suunas, siis see ei saa jätkuda lõputult. Nagu ajalugu on õpetanud, siis „Keisri heldekäelisus, kes oli kogu aeg puistanud enda ümber kingitusi, pistiseid ja autasusid, osutus nüüd postuumselt finantskatastroofi põhjuseks: Riigikassa oli tühi, selle tähtsamad sissetulekuallikad – maksud, tollid ja monopolimaksed – olid panditud aastateks ette Genova, Veneetsia ja Pisa pankuritele. Suur riik ei kosunud enam. Mõne napi aastaga langes ta suurriigi uhkest kõrgusest mängukanni tasemele uute jõudude käes.” (Ristisõjad kuiseiklus. Pühakud, patused ja narrid” Kurt Frischler Olion 2007 Tallinn. Lk 172)

Jutt käib Bütsansi keisrist Manuel I kes suri 1179 aastal, kuid ega põhitõed pole sellest muutunud. Kui rahapoliitika läheb lõdvemaks, siis peavad ka ettevõtlusreeglid minema lõdvemaks, et rahapoliitikaga jälle bilansikõlblikuks muutuda. See „lammoonekas“ mis on tulemas, selles peavad olema väga vabad/lõdvad tegutsemismustrid, et Ühisruumi kahjud oleksid võimalikult väikesed. Talutavad. Arengut võimaldavad. Väga palju vana majanduskorralduse reegleid ja ümberjagamisskeeme tuleb edu saavutamiseks ümber vaadata, need pole tänastel turgudel tõhusad ega teeni Ühisruumi huve.

Juht, jurist ja demokraatia

Tundub, et meie (kui demokraatliku riigi) juhtimismudel pole enam tõhususepõhine, vaid jürdilt juriidiline. Toimub pidev ambitsioonitu juriidiline vägikaikavedu mida ei saa teha, miks ei saa teha, kuidas ei saa teha ja kuidas oleks kui ei teekski midagi. Ambitsiooni pole. Hullem veel kolmikkriisi kulgu jälgides tundub, et ka enesesäilitamise instinkti (seda põhilist elu mootorit), enam ei funktsioneeri tõhusalt, oleme enese lõdvaks lasknud. A Ferguson „Minu elulugu“ (Tänapäev 2013 Lk 3001) „Kui ma 1993  aastal esimest korda meistriliiga võitsin, ei tahtnud ma, et mu meeskond end lõdvaks laseks. Juba mõte sellest kohutas mind. Olin kindlalt otsustanud jätkata edasipürgimist, meie võimu tugevdada. Ütlesin sellele 1993 aasta meeskonnale: „Mõned inimesed tahavad puhkuse ajaks sõita lihtsalt Saltcoatsi, piki rannikut 40 kilomeetri kaugusele Glasgowśt. Mõned inimesed ei soovi isegi seda teha. Nad on täiesti rahul, kui saavad kodus olla või pargis istuda ja linde vaadata. Ja mõned tahavad lennata Kuule. Asi on inimeste ambitsioonis.“

Kuid meil ei saa mingit initsiatiivi ega ambitsiooni olla, sest selleks on ilmselgelt vaja mingit seadust rikkuda.

Nagu märgib D Rumsfeld  („Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 Lk 195): „Juristid on nagu koprad. Nad ujuvad keset oja ja ehitavad sellele tammi.“. Niimoodi need juriidilised tammid tekitavadki  turu üleujutusi ja seisva vee/turu  roiskumist. Ärge saage valesti aru, süsteemi mõistlik juriidiline korrastatus ja taibukad juristid on tõhusaks abiks Ühisruumi ladusaks toimimiseks. Mõned minu parimad sõbrad, mentorid  ja kolleegid on  juristid. Andekad, mahuliselt mõtlevad ja tulemusi/seoseid tunnetavad. Olen nendelt palju õppinud ja oma arveametniku maailma seeläbi tunduvalt avardanud (nn. Medici efekt).  Probleem tekib siis, kui inimesed, kes otsustama peavad ei kasuta seadusi kui juhist tegutsemiseks, vaid kui instrumenti vastutuse vältimiseks. Vaadake iga otsus on seotud ka tagajärgede ja vastutusega. See teebki otsustamise nende jaoks, kes oma tegeliku võimete piiri on ületanud,  niivõrd raskeks, samas… Samas unustatakse, et nii nagu mittevalimine on esimene valimine, nii on ka mitteotsustamine tegelikkuses otsustamine, sellel on tagajärjed. Kui juht ütleb, et me ei saa takistada nakkusohtlikke reisijate (näiteks  idapiirilt) tulemist, sest see on pole seadustega kooskõlas, siis… Selle momendini püüdsin ma selle juura jura kuidagi alla neelata, kuid selle koha peal (eriti, kui arvestada võrdlusmomendina põhjanaabrite oma inimeste umbkaitset isegi EL ja Schengeni sees), siis seda pole enam võimalik taluda – poliitinimesed/administraatorid uputavad meid siledal lausmaad üha uute  juriidiliste tammidega keset päeva ära. Meie… Meie teiega… oleme ükskõiksed edasi. Mull-mull. Fergusonlikult väljakohtunikest „Võimupositsioonil olevad inimesed peavad olema võimelised vastu võtma otsuseid, kuid paljud neist ei suuda seda teha vajaliku kiirusega. Kuna tegu on inimestega, võib ka kohtunik eksida.  Ent head kohtunikud teevad õigeid otsuseid sagedamini kui valesid. Need kes teevad valesid otsuseis, ei pruugi tingimata olla viletsad kohtunikud. Neil puudub lihtsalt anne võtta vastu õigeid otsuseid piiratud aja tingimustes.“ (A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013 lk 251)

Õiguste konkurents

Kõik on kõigiga konkurentsis ja vaieldakse nii asja üle kuid põhiliselt tühiasja üle. Muide isegi vaktsineerimise puhul kerkib üles õiguste konkurents. Vaktsineeritute ja vaktsineerimatute õigused ei mahu ühte õigusruumi ära. Me näeme (nii meil kui mujal) käremeelseid ja rahumeelseid proteste vaktsineerimise vastu ja oma õiguste eest olla nakatunud ja teisi nakatada. Vaktsineerimise kohustus olevat valikuvabaduse ja õiguste ahendamine. Õige, nii ongi  - täpselt sama moodi kui meil on parempoolne liiklus ja see ahistab kõiki neid, kes tahaksid vasakpoolse liikluse skeemi kasutada. Te ju kujutate ette mis juhtuks liikluses, kui poleks ühtset ja tingimatut  parempoolse liiklusskeemi „ahistavat“ reeglit? Eks ole. Samas on kõigile selge, et see, kes püüab harrastada vasakpoolset liiklust põhjustades nii materiaalset, kui tervis või inimkahju on kurjategija. Küsimus on vaid selles, kas tegemist on tahtliku teoga või eksitusega. Elementaarne, vastassuunas sõitmine varalise kahju tekitamine ja inimeste tapmine pole kodaniku vaba valik vaid kuritegu. Mõrv.

"Ministertest"

Kuid kõikelubatavuse luulus ei vaevle mitte üksnes tavakodanik, vaid  vastutustunde puudulikkust põevad ka mõned pealikud. Te ei usu? No teeme ühe nn „Ministertesti“. Kui te järgnevat intervjuu väljavõtet loete ja asendate sõnad vaktsineerimine vasak-parempoolse liiklusega, siis te saate aru, kui mõttetu see arutelu on. Niisiis ERR 26.07.21 küsis KUMI-lt: Küsimus: „Kas te soovitate inimestel end vaktsineerida või mitte?

Vastus: Vaktsineerimine on kindlasti üks võimalus, et me saame täna oma ühiskonda lahti hoida. Kindlasti meie jaoks on oluline see, et kultuur saaks toimida. See on väga oluline meede, sest me peame ju tunnistama, et meil alternatiivseid lahendusi täna hetkel veel ei ole. Ravi teemad on need, mida kindlasti loodetavasti järjest rohkem ka arutatakse. Hetkel nendele väga veel keskendutud ei ole.

Siin igaüks peab tegema enda teadliku otsuse, aga seda ei saa teha, ma arvan, kuidagi teistmoodi, kui just läbimõeldult ja enda terviseseisundit analüüsides. Sellise, ütleme, sundimise läbi või propaganda läbi kindlasti selliseid otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige parem lahendus. Ja vaktsineerimine, mina isiklikult ei ole kindlasti selle vastu ja ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede, kuidas me seda kriisi saame ohjata.

Küsimus: Valitsuse poliitika on meil ju see, et meil tuleks rohkem vaktsineerida ja seda teavitustööd ehk propagandat teha. Seda te toetate?

Vastus: Üldiselt, jah, senimaani ei ole valitsuse otsuste osas meil otseselt vasturääkivusi olnud. Loomulikult erinevad ministrid küsivad erinevaid küsimusi, sealhulgas ka mina ja need arutelud on tegelikult teinekord väga pikad ja põhjalikud enne, kui otsusteni jõutakse. Ja me ju kuulame ära alati ka terviseameti seisukohad ja analüüsid.

Aga siin see teine pool, just et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale jätta või läbi hirmutamise (midagi saavutada – toim.), vaid (saavutada seda – toim.) ikkagi teavitamise, võimaluste loomise ja inimestele vaba otsustamise andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema inimeste enda isiklik otsus lõpuks.“ Väga sisutu hämamine. Kuidas seda kokku võtta?

Lühidalt: KUMI ei ole vastu parempoolsele liiklusskeemile, kuid igaüks peab tegema enda teadliku otsuse, aga selle sundimise läbi või propaganda läbi, selliseid otsuseid inimesed tegema ei peaks, aga nad peaksid väga kaaluma, mis on kõige parem lahendus. Ja parempoolne liiklusest niipalju, et, mina isiklikult ei ole kindlasti parempoolse liikluse  vastu ja ma arvan, et täna on see üks väga oluline meede. Aga siin see teine pool, just et me ei tohi kedagi diskrimineerida või kõrvale jätta või läbi hirmutamise, vaid saavutada parempoolse liiklusskeemi üldine kasutus  läbi teavitamise, võimaluste loomise ja inimestele vaba otsustamise andmise. Millise otsuse nad teevad, peab olema inimeste enda isiklik otsus lõpuks“  Vaat selline lugu.

Haigeid rooli ei lubata ju?

Muide kui vaktsineerimisele on meditsiinilisi vastunäidustusi, siis muidugi ei tohi kahjustavat vaktsineerimiskeemi kasutada. Kuid see õnnetus, mitte vabandus. Sellisel juhul tuleb inimese kaitseks ja teda ümbritsevate inimeste kaitseks kasutada teisi skeeme ja vahendeid, millest üks ongi teatud piirangud. Muide ka liiklusesse ei luba seadus haigeid inimesi. Ei parempoolset ega vasakpoolset liiklusskeemi kasutama. Teatud haigustega on liiklusvahendi juhtimine ohtlik nii juhile endale kui kaasliiklejatele. Sama põhimõte peaks kehtima ka muudes valdkondades, haigetel inimestel on piirangud, et nende endi tervist hoida ja teisi säästa näiteks teisi inimesi nakatades või liikluses laupkokkupõrget sooritamast.

Üks unustatud õigus ka

Üks õigus veel, õiguste ruumis, mida pole käsitletud. Vaadake, mittevaktsineerimine on vaktsineeritute õiguste ja vabaduste ahistamine. See on paljude ettevõtjate äri ruineerimine või hävitamine, see on kogu Ühisruumi vabaduste ahistamine. Maailmas on asju, mis peavad toimima ühtsete reeglite järgi, mitte nii nagu keegi tahab või arvab. Kui nüüd tuuakse välja, et kolmikkriisis on inimeste põhiõigused justkui varju jäänud siis, tuletame meelde, millised on need õigused. Vikipeedia: „Põhiõigused ehk üldised (universaalsed) inimõigused kehtivad igale inimesele ilma igasuguste lisatingimusteta. Põhiõigused on õigus elule, õigus vabadusele, õigus võrdsusele, õigus isikupuutumatusele, õigus korrakohasele õigusemõistmisele, õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest, õigus perekonnale ja eraelule.“ Pangem tähele, et esimeseks põhiõiguseks on õigus elule. Just, kui see esimene põhiõigus pole täidetud, siis teisi pole võimalik täita. Nii, et alustame põhiõiguste täitmist algusest, mitte kuskilt keskelt või lõpust, need pole sellisel juhul suure tõenäosusega realiseeritavad. Vaat selline lugu. Jäägem kestma.

Harjunud seadusetusega seadustemassis

Nii, et kui pealikud on kõhklevad „kõigilemeeldidatahtvadinimesekesed“, siis seadused ei tööta. Kõik need jutud sotsiaalseks normiks kujunemisest, ei tohi sundida, ei tohi diskrimineerida, ei tohi… ei tohi… Üleküllastunud õigusruumis seadused konkureerivad ja iga uus regulatsioon toob kaasa vaid suurema segaduse, mitte selguse. Muidugi, meie teiega oleme kõiksugu jama näinud ja ikka osanud sellest välja vingerdada, vingerdame seegi kord.

Kuid kui kolmandate riikide  reisijatega riiki lubamise keelamisega  juriidiline probleem tekitati (keset siledat maad ja tuulevaikust), siis kangastus vaimusilmas pilt, kui sealtpoolt tuleb üle piiri „ilma loata“ nii mõne korpuse suurune väekoondis... Miks? Kuidas? Mis vahet sel on. No „eksis ära“,  GPS vedas alt, tulid puhkusereisile või on tegemist tõsise vaenutegevuse/humanitaaroperatsiooni/päästetegevusega, pole tähtis, tähtis on MEIE piiri ületamine, mis pole kooskõlas MEIE seadustega. Kas Dr Riik hakkab ka siis arutama, et…. Kas vastumeetmed on ikka seaduslikud? Istuvad, arutavad, arutavad, istuvad. Otsustavad, et selleks korraks ei jõua midagi teha, kuid vaat järgmiseks laineks teeme nii head seadused, et… Oeh! Hilja juba! Muidugi pole need olukorrad üks-ühele võrreldavad ja kuigi meie olukord ei ole mitte sõjaseisukord, kuid me oleme võitlemas siiski eksistentsi eest. Kas vastuhakku vaenlasele või viirusele tohib ikka lugeda seaduslikuks?  Äkki leiab mõni jurist vastuhakkamise kohta midagi, mis on inimõiguste vastane, pole põhiseadusega kooskõlas või ei vasta keskkonnanõuetele. Eks ole, ha küsimus?. Võin kinnitada, et selliseid juriste leidub ja ka argumente leidub, siis… Kas siis tuleb Pilvepiir kokku, et arutada, debateerida, teha seadusemuudatusi? Tobe ju? Nii nagu okupatsiooni kavandavad väed ei jää ootama mida meie Pilvepiir asjast arvab, samamoodi ei oota ka suurvõimu väikevorm - viirus. Nad lihtsalt liiguvad. Piduradamatult kuni neid ei pidurdata.  Mõlema juhul on lahenduseks sissemurrete kiires riivistamises ja lokaliseerimises. Kõik muud lahendused ei ole lahendused, need on pealike argpükslik eneseõigustus otsustusjulgusetuse varjamiseks. Need on olukorrad, kus oled (nagu populaarne on öelda)  päeva lõpuks elus või ei ole seda teps mitte. Juriidiline ellujäämine füüsilise mittejäämise vormis pole aktsepteeritav. See ei ole lahendus.

Kitsas king

Meie Ühisruumi probleemiks on kujunenud see, et kirjutatud seadusi on liiga palju, need ei mahu enam Ühisruumi ühel ajahetkel ja ühes kohas ära. See on nagu suure jala mahutamine mitu numbrit väikesemasse ilukinga. Kena küll, muid hõõrub paratamatult kanna veriseks või varbad rakku. Valik seegi? Demokraatlik valik? King näeb ju pealt kena välja. Aga varbad  tulitavad, nõuavad plätusid. Seadused konkureerivad omavahel tekitades võltsturvalisuse tunde ja samas, kuna kirjutatud seadustega on kõik justkui fikseeritud, siis pole kodanikel enam oskusi kokku leppida. Kokkuleppimise geen on atrofeerunud. Nii saamegi õigust täis Ühisruumi, (oma) õigust täis inimestega, mis/kes ei oska leida kokkusobivust. Saame õiguste müriaadi (ilma vastutuseta), mille mürgine aur kihvtitab kogu Ühisruumi. Meie kodune Ühisruum ( ja ilmselt ka suur osa arenenud maailmast) on jooksmas amokki. Me peame selle trendi kuidagi murdma, sest muidu … Muidu toimub looduslik korrektuur … ilmselt madalaima ühisnimetaja tasandil. Või ongi see eesmärk? Suruda suurjalad ilusatesse väikekingadesse, minnes sealt sujuvalt üle „hispaania saabastele“? Kummaliselt raskepärane mehhaanika siiski. Arvatavasti on tegemist siiski puht inimliku rumalusega selle juriidilises vormis, kuid isegi üleliigne „tarkus“, eriti juhitamatu tarkus võib viia korrektsioonini, kui Ühisruum ei mõista, mis, miks, millal. Ettevaatust. Mustlase hobune oleks ka kümne päevaga peaaegu mittesöömise ära õppinud, kuid viskas kahjuks üheksandal päeval vedru välja. Vaat selline lugu.

Jupiteri härg

Vaadake süsteemi raskepärasus ilmnes juba varem, kuid kolmikkriis ainult võimendas seda ning tõi nähtavale selle tobeust eredamalt. Tõi välja ka seda Vana Rooma põhimõtet, et “Mis on lubatud Jupiterile, see pole lubatud härjale“ Hm, meie võrdsuse ja võrdõiguslikkuse tingimustes? Tõi välja administratsiooni mõistmatuse, mida peaks tegema, keda peaks aitama. Tegelikult tõi välja tüki pahatahtlikkust. Kui möödunud aastal Tervisekahjustusamet pidi ühe keskhaigla, milline võitles meie kõigi eest eesrindel, vigaseks kontrollima kuue vaktsiinidoosi riknemise suhtes, siis tänavune 100 000 vaktsiinidoosi riknemine oli justkui tähtsusetu tehniline või juriidiline juhtum. Terviserikke amet ei pidanud seda miskiks, tühine kindlustusjuhtum – ei astu tagasi vaid puhkame edasi. Tagasi astumise suhtes pole vaja muidugi kiireid otsustusi teha (kui pealik ise seda ei tee), kuid kogu administratsiooni suhtumine oli pehmelt öeldes segadusttekitav, ei TEMI ega PM vabandanud, et käsuahelas oli tõsine tõrge (või planeeritud sabotaaž?), mis jättis kogu Ühisruumi kaitseta. Jutt, et riknenud doose meil endal vaja nagunii ei läinudki, et need olid mõeldud annetuseks kolmandatele riikidele on niivõrd mannetu, et … Tegelikult on asi selles, et tegemist pole tehnilise ega kindlustusjuhtumiga, vaid kogu riik ja igaüks meist teiega jäi füüsiliselt ilma tervest reast vaktsiinidest/turbest, mis on igapäevasel hädavajalikud ja hädaolukorras eluliselt vajalikud. Vaat selline lugu. Kuid ei mingit eneseanalüüsi, ei enesekriitikat, ei uut lahinguplaani, vaid vastutuse hajutamine, sest…. Te ei tea? Juriidiliselt on kõik korrektne (JOKK) ja poliitiliselt on ka kõik korrektne (POKK). Vaikus. Administratiivvaikus. See on väga ohtlik seis. Ilming Ühisruumi ükskõiksusest. Imestas et see meie füüsilise kaitsekilbi purunemine nagu ei huvitanudki kedagi (miks ometi?), alles 26.07.21 võttis PL teema üles: „Terviseameti kesklaos hävis ka Eesti laste mitme aasta vaktsiinivaru. Algas üleeuroopaline kulukas vaktsiinijaht. aa, eriti kurvastav oligi see, et mitme vaktsiini puhul oli laos just äsja saabunud varu. Me ajastamegi tihti suured tarned kevadesse, sest suvel inimesed puhkavad, ka vaktsiinide hulgimüüjad. Teine asi on kättesaadavus. Vaktsiinide turu kuldne reegel on, et vähemalt kuus kuni üheksa kuud peaks vaktsiine ette tellima, et veenduda, et tarne jõuab kohale õigeks ajaks. Turul muidugi on vaktsiine ka väikeses koguses, sest muidu oleksime praegu täitsa ilma, aga niimoodi ostes on ka kehvemad ostutingimused ja kõrgem hind.“ Kuid seegi käsitlus on pigem mängitud mažoorses helistikus, et administratsioon püüab kangelaslikult kokku osta turult uusi varusid, rõhk polnud kahjuks mitte füüsilise kaitsetuse küsimust. Nii ongi, et üksikuid vaktsiinidoose on vaid haiglate varudes ja need on väga napid. Kuid administratiivriis jätkub. Mis järgmiseks?

Hoidke tähelepanu nägemisvälja äärealadel, midagi seal vilksatas. Vist. Asute veatsoonis. Jätkuvalt..

Järgneb...

 

Targutusi:

A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021

Lk 22 „Tähtsamad sadamad kuulutati Hitleri käsul „kindlusteks“, kuigi nende piiramisest vanastamiseks polnud mingit lootust. Ühe Saksa kindrali sõnul meenutas see reaalsuse eitamine katoliku preestrit, kes suurel reedel sealiha täis taldrikut püha veega pritsis ja ja sõnas: „Sa oled kala.“

Lk 381 „Otse öelduna , oleme leidnud, et parim süsteem on kartliku ja löödud vangi korral „täis kõht ja tühi põis“, ülbe ja iseteadliku korral „täis põis ja tühi kõht“.

Lk 341 „Hindamatu Freddie de Guingard oli taas oma ülema tema talumatu isiksuse käest päästnud“ Monty ja Eisenhoweri vastasseisust.

Lk 396  Patton Bradleyśt „Ta on tubli ohvitser(…) „kuid see „miski“ puudub tal täielikult. Kahju küll“

A Ferguson „Minu elulugu“ Tänapäev 2013

Lk 129 nädal enne 1997 a valimisi T. Blairile „Ütlesin Tonyle: „Kui suudad valitsuskabineti ühtsena hoida, siis sul probleeme ei teki. Suurim oht ministritega on, et kõik nad hakkavad ajama oma rida, neil on omad liitlased ning kontaktid ajakirjanduses. Kõige raskem saab olema valitsuskabineti üle võimu säilitamine.““

„Tony pani selle nõuande kõrva taha. Kõik võimupositsioonid on tegelikult haprad. Suudan hästi mõista riigi juhtimisega kaasnevat tohutut vastutust ning samuti selles peituvat teatud üksildust. Kui ma istun õhtupoolikul oma kabinetis, kõik tööd tehtud, tahaksin kellegagi rääkida.Võimupositsioonil olles eraldab sind teistest ruum, millest inimesed ei taha läbi tungida.“

Wednesday, July 21, 2021

Lemmiklektüür ... toetusuuringud

 

Foto: thetaxhaven Flickr           

Poliitturuga oleme jõudnud ühte imelikku faasi, see kõigub järjekindlusetuse ja otsustamatuse (tähtsates asjades) ja otsustavmõttetu sunni vahel asjades kus tuleks lihtsalt ajal asjad paika loksutada. Oleme turu ja Ühisruumi juhtimise pöördpildis. Kuid tundub, et poliitturg ise seda ei hooma ja lõbustab ennast tehisrõõmudega (reitingutega, üksteise kunstipärase solvamisega, vastutuse hajutamisega jne). Aga parimatest parimad enam poliitturgu korrastama ei kipu. Kahju. Väga kahju. Kuid ka arusaadav, sest see turg vajaks väga tõsist ümbermõtestamist, rekombineerimist. See ei ole ühe inimese töö, see on meie kõigi teiega töö/tung/sund. Ei saa jätta üle kordamata suurepärast JFK kõnet: Lk 77 „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“   „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 77/76). Kas teid on täna nii võimsalt homsesse kutsutud? Ei? Kahju. Vaadake võrdsete võimaluste loomine on muidugi väärt mõte, kuid keskpärasuse kultiveerimine kindla allakäigu valimine: „Ettevõtte koondamine ümber keskpärase tegijate on liiga kallis. Keskmise ümber koondumine tähendab, et organisatsioon on vahetanud erakordse jõudluse ja kõrge tootlikkuse lõputu rongkäigu keskpäraste tegijate pakutava meelerahu ja turvatunde vastu.“ (S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 68) Selline omamoodi magavmagava Okasroosikese meelerahu, kes küll ootab printsi suudlust, … kuid prints on koos hobusega tihkelt takerdunud poliitturu mudaaukudesse. Ootab siis …

Reitinguleitsak

Seni … veeretame pöidlaid. Täna rõõmustab meid teiega (keda rõõmustab, keda mitte) värskeltvalminud pidukondade populaarsusuuring. Ega see pidukondade populaarsusuuring midagi muud ole, kui ettevõtluses firmade toodete edukuse turuuuringud. Üks äri kõik ju! Eks see ole, meile teiega,  üks lahja rõõmuallikas, kuid tänapäevases kolmikkriisis on kõik sõnumid, milles on kasvõi mingitki sellist sisu, mis kohe nutma ei paneks … rõõmuallikaks. Ammutagem siis rõõmu sealt kus vähegi võimalik, kasvõi pidukondade reitingutabelitest. Kuigi vaadates enamuse poliitinimeste permanentselt pahur-viril-solvunud nägusid, siis ega uuringud isegi neid eriti rõõmusta.

Nojah, enamust need uuringud ei huvita täpselt samuti nagu enamus ei loe ka börsiteateid. Olemuslikult on mõlemad teabed sarnased, nagu märgitud, üks peegeldab firmade olukorda kaubaturul ja teine pidukondade olukorda poliitturul. Kuid nii nagu (mitmete teoreetikute arvates) aktsiahind „on alati vale“ ja see põhineb mitte niivõrd firma heale tööle, vaid aktsionäride ootustele (hetkemeeleolule, massihüsteeriale ja kiirrikastumisele), siis pidukondadega on umbes sama, reiting peegeldab ootust pidukonna tegevuse osas. Kuid pidukondade osas on minevikuvarjude mentaalne osakaal hulka suurem, meie teiega ju mäletame kõiki neid poliitinimeste patte ja patukesi, mis panevad küll sellesamuse sealsamuses keema, kuid … Ikka valime, kuigi paha mekk on suus.

Suurim parlamentaarne lahkkond ja poliitilised kodutud

Vahe on muidugi ka selles, et ühel puhul st päristurul, lähtub aktsia väärtus omanike ootusest, poliitturul aga mitte niivõrd osanike, kui just tarbijaturu juhuslikust, välkvastuselikust hetkearvamusest. Tegelikult ongi see teave vajalik eelkõige pidukondlstele kui osanikele, sest enamus meist teiega tarbijate/valijatena teevad oma otsuse … siis kui …teevad. No kunagi, kui aega rohkem või vastupidi jälle vähe. Kusjuures aastast aastasse suureneb nende osakaal, kes mõistavad sõna „kui“ kahel erineval moel. Esiteks, kui õige aeg on siis otsustatakse ja teised kelle mõttes on pigem arusaam, et kui jätaks seekord valimata, sest sobiva visiooni ja vastuvõetava/tõsiseltvõetava eesmärgiga pidukonda … No ei leita.  Viimaste osas on õnneks suur osa siiski oma põhiseaduslikku õigust kasutanud. Siiski ärgem unustagem, et Pilvepiiri rõhuvalt suurim fraktsioon on Mittevalinute fraktsioon – tervelt 36+%. 36+% on valinud mittevalimise, mille tõttu me olemegi saanud just sellise pidukondade esindatuse Pilvepiiril ja administratsioonis. Koalitsiooni pidukondadele on see muidugi kasulik, sest nende vaatevinklist on mittevalimine parem, kui vastase valimine. Elementaarne. Aga meile teiega? Mis juhtub siis, kui mingi uus pidukond suudab (vanad seda ju enam ei suuda) sellest suure osa ülesse korjata? Hea küsimus, eks ole? Sellel ressursimaardlal tuleb igatahes silma peal hoida. Ärgem unustagem ka tänapäeva tehnika ja tehnoloogia, eriti poliittehnoloogia võimalusi, kus täiesti erinev valijaskond tuuakse kokku mingi ühisloosungi alla vaid hetkeks, kuid sellest hetkest piisab, et muuta poliitturgu … igaveseks.

Börsi, poliitbörsi, tõlgendamise kunstist

Kuid reitingu ja börsiteated üksinda ei anna suurt midagi. Need on igavad, verevaesed numbrid ega jutusta meile lugu, mis meid huvitaks. Nende arvude/uuringute väärtus tekkib nende mõistmisest ja siis nende tõlgendamisest. Tõlgendamisega … Mnjah, tõlgendamisega oleme kuulnud aastate jooksul kõige jaburamaid muinasjutte. Ehmatavaid? Naljakaid? Piinlikke? Eriti vahva on kuulata poliitinimesi isekeskis enesesugestiooni korras, uuringufirmalasi oma äri eduks ja massimeedikuid arutamas kuulujuttude/siseinfi tuules erakondade reitingute üle. Kuigi olen vahel maininud, et ülikooliaegne kuus semestrit statistikat on mulle täiesti kasutud olnud, siis siinkohal on aeg teinud omad korrektiivid. Tõesti, oma arveametniku töös, pole mul vaja olnud kasutada neid hunnituid pooleteist või kahelehelisi statistikavõrrandeid, mis moodustavad mingi statistilise tulemi. Õnneks saame selle juba valmis kujul, siinkohal suur tänu statistikutele.  Samas, statistika tehnoloogiline arusaam on üllatuslikult tulnud kasuks hoopis poliitturu reitingute mõtestamiseks. Asi seegi, kuigi kas selleks pidi raiskama just niipalju aega kui me tollaal kulutasime? Vaevalt.

Tõlgendame… täiesti vabalt

Arvan, et tänaseks päevaks peaks enamusel meist teiega teada olema, et küsitlusfirmad küsitlevad erinevaid küsimusi ja erinevatelt küsitluspaneelidelt ning arvestavad ka tulemusi erineva süsteemi järgi. Ühesõnaga on selle asja nimi  metoodika. Ja metoodika  on erinevatel uuringufirmadel erinev, sama erinev, kui hobune või härg ehki mõlemaga võib koormat vedada. Meil ei ole mingit ühtset „riiklikku metoodikat” ja seetõttu ei olegi need uuringute tulemused mitte alati ka võrreldavad.  Isegi seal, kus on riiklikud metoodikad ei mõõdeta alati ühtesid ja samu asju.  Seega igat küsitlust või statistilist kogumit hinnates tuleb teha selgeks mida hinnati, millal hinnati, kelle poolt hinnati ja milline oli küsitluse läbiviimise metoodika. Niisama lihtne see asi ongi, kui lugeda kokku vaid porgandeid, siis vastus ongi porgandites ja kui kokku lugeda kaalikaid, porgandid  ja kapsad saame vastuse köögiviljades. Kui me ütleme, et meil on sada ühikut köögivilja ja porgandite osakaal nendest on kolmkümmend protsenti, siis nii ka on. Kuid kui me ütleme, et me võtame arvesse vaid porgandid, siis on meil porgandite osakaal sada protsenti ja ei mingit valskust. Niisamamoodi toimub ka pidukondade reitingute arvestamine (eri metoodikate alusel) ja tulemused peavadki olema erinevad. Kui siis kuuled justkui tarkasid, haritud, kogenud kommentaatoreid, kellel on alati varnast võtta arutamas :” No nüüd on lõpuks selgunud, et küsitlusfirmad on äraostetavad ja teevad täpselt niisuguse tulemuse nagu klient tellib!”, siis on … piinlik. Ja siis tuleb tunnikese jagu juttu, et küll need küsitlusfirmad on ikka ebausaldusväärsed. Kuigi küsitlusfirmad on eelnevalt väga püüdlikult seletada oma küsitluse metoodikat ja eriti seda, mida küsiti, millal küsiti ja kellelt küsiti. Vahel on küll selline tunne nagu tegu poleks mitte ainult ärakuulamise puudega vaid kuulmispuudega. Ühest küljest võib aru saada kahe vaegkuulja vestlusest remonditöökoja ukse taga et : „Kas Su auto mootoril on midagi viga?”, „Ei mu auto mootoril on midagi viga.”, „ Ahha, tore on, ma mõtlesin, et Su auto mootoril on midagi viga.“ . Vaat selline lugu. Jälle. Ehk olge valvsad börsiteateid ja poliitturu reitingute tõlgendamisi kuulates. Mõelge ise … ka.


Printsi suudlust oodates

Nüüd kui KOV ja Riigipea valimised ukse ees on turg (poliitturg) jällegi muutustes. Pidukonnad püüavad ennast suulise treeninguga rannavormi … eee … vabandust … valimisvormi treenida. Suuline treening on muidugi vaid suuline treening, kuid asi seegi. Kuuleme vähemalt huvitavaid lugusid. Kõik pidukonnad (ja poliitinimesed) loodavad leida just seekord oma õiget nippi/lööklauset/lubadust, et järjekordset võimuhanget võita. Oodatakse/loodetakse nagu vabastavat printsi valgel hobusel. Võidukat valimisprintsi. Valimisperiood on asendanud aega, mil aastaid on istunud oma tolmkabinettides, põhitegevusena riielnud ja üksteiselt võimu üle püüdnud lüüa. Vahva.

Nii ongi paljud nimekirjalised poliitinimesed  tudunud rahulikus kabinetivaikuses  nüüd järsku ärganud pikast unest karmi tegelikkusesse, et särada ja maailma rõõmu ja küllust (või siis nende lubamist) külvata.

Poliitlumivalgukesed ärkavad ja paljudel kiheleb hinges lootus saada …  Paremaks? Targemaks? Mõistvamaks? Või … Saada võimu? Esimesed kolm eesmärki on ka toredad, kuid hange käib ikkagi võimu peale. Ärgem seda pisiasja unustagem. Kui keegi nüüd Vana Hunt peene kriidiseguse mesimagushäälega kitse (või lamba?) karjale teatab kuidas tema ja ainult tema pöörab maailma paremaks, siis … Mõelge miks, miks just nüüd, miks enne ei pööratud. Või kas ja millised on vahendid konkreetsel poliitinimesel selle pöörde tegemiseks.

Kuid ilmselt on osadel poliitinimestel unehämus mõned sõnumid jäänud korralikult läbi mõtlemata või pole  sõnumi esitaja aru saanud kellele sõnum suunatud on. Vaadake, kui sõnum on külarahvale, siis on see üks sõnum ja kui liiduparlamendile, siis teine. Hoopis teine.  Külarahvast ei huvita liiduparlamendi suurideed, kuigi need tulevad külarahva ükskõiksuse puhul kollitama ka külarahvast, kuid see side on nii pikk ja niipaljude liinikatkestustega, et sellest aru saada on veits keeruline.

Mõned ütlemised muutuvad lausa ehmatavaks, kui seda teeb külakapelli liige pole suurt ohtu, kohalikud teavad kes on sikud kes lambukesed, kuid suures linnas on lood teistsugused. Need on kaugemad, karmimad ja välja näevad petlikult kaunimad. Kuid olukord on tegelikult kurvavõitu, kogu võimuhange käib juba harjunud teemadel, harjunud sihtgruppidele ja harjunud vastasseisude. Valimispropaganda põhipostulaat on see, et kõik teised on rumalad, inetud ja asjatundmatud. Ühesõnaga valimispropaganda ei põhine sellel mida hankes osaleja head/uudset/nauditavat on teinud või tegema asutab,  vaid vaenamisel. Nagu brittide koloniaalpoliitika – jaga ja valitse.

Hm, miks siis ometi niimoodi, aeg on muutunud, turud (sh poliitturud) on muutunud, kuid pidukonnad pakuvad meile teiega ikka sama vana mämmi. Arvatavasti ei peaks me ju tõsiseltvõetavaks müügimeest oma ukse taga, kes särava näoga ja lobeda jutuga pakuks meile teile (kasvõi tasuta) ehitusploki suurust „mobiiltelefoni“? Ei tekita usaldust. Ei kõneta. Noori ei kõneta. Turupõhiseid ettevõtjaid ei kõneta. Pidukondade lubadussed ei kõneta, isegi penskareid ei kõneta. Ei kõneta, sest penskarid ise on muutunud, suur osa tänaseid penskareid on juba need, eks riigi üheksakümnendatel ülesse ehitasid, neil on kogemus ja teadmised isetegemisest, isevastutamisest ja otsustamisvabadusest, mitte almusepalumist võimult. Võimult oodatakse vaid mittesegamist. Muide see seltskond – isetegijate seltskond - suureneb iga päevaga. Nii, et oodatakse pigem tegevusvabadust, kui kroonupajukit.

Uuenduste ohtlik tee … vanasse mülkasse

Kuid uute lubadustega võika väga kergelt alt minna. Õigemini mitte uute lubadustega vaid uude kuube maskeeritud vanade (paljuski juba kasutusaja ületatud) vaevustega. Ikka juhtub.

Nii nagu peaaegu alati kerkib enne järjekordseid Pilvepiiri valimisi esile mõni „uhiuus“ pidukond (kuigi koosneb enamuses vanapidukondade väljaläkastatud liikmetest). Tõesti, vahel harva kerkib esile ka mõni täiesti uus pidukond nagu oli kunagi Edasipoole pidukonnaga ja Vabariiklastega. Tulid võimsalt, tulid ideedega, asusid neid teostama … Ja muutusid vanadeks pidukondadeks. Vanutati kiiresti. Viimaste Pilvepiiri valimiste eel tekkis esmapilgu jälle üks justkui uuepõhjaline pidukond - Pikapurje pidukond (PPP). Turu olukord, kus väga paljud tarbijas/valijad olid rahulolematud pakutava tootevalikuga,  oli PPP-l päris suur potentsiaalne tarbijaskond poliitturul. Pakuti pikka plaani, strateegiat, administreerimise vähendamist, loovust, varivalitsust … Uh, veel palju häid asju, millele oleks käe kohemaid  alla pannud, aga … Kõike seda tegelikult ei juhtunud, kõik see osutus järjekordseks … suuliseks treeninguks. Mis juhtus? Juhtus see, et tootereklaam võimuhankeks kujundati valesti, sõnum ei olnud mitte see, et kuidas sihti seada tulevikuks, kuidas laiskliikumisest/peenhäälestusest/ümberjagamissõlmest välja rabeleda, vaid mindi lahti kiskuma juba armistuvaid minevikuhaavu. Pikapurje pidukonnast sai  tegelikult segregatsiooni maaletooja. Vale sõnakasutus või Ühisriimi tegelikkuse mittemõistmine  ja seejärel vabandamatus pole vabandatav.

Niisiis PPP ei osanud, ei saanud uuenduslikult, tulevikku vaatavalt, sihti seadvalt, kindlameelselt tulevikku astuda ja meid teiega kaasa kutsuda. Ei. Ikka pidid müterdama samasse poriauku, milles teised pidukonnad juba mõnusalt ja tavapublikum võõrastavalt suhtus, hakkasid pajatama segregatsioonist. Oeh. Sinna nende toetus, ind ja usaldusväärsus kaduski. Kadus valedesse valikutesse. Eh, on millest õppida.

Ja-ah, veelkord: PPP algus oli paljutõotav, turul oli tõsisema publikumi jaoks tühi tootesegment olemas, ainult õige retsepti järgi küpsetamise vaev ja müü nagu … sooje saiu. Pikk vaade, varikabinet. Nämma. Vahva. Komistati primitiivsele kiirpopulaarsuse taotlusele. Läätseleeme eest anti ära kuninglik võimalus – võimuhanke kaalukeele võimalus. Vaat selline kurblik õpilugu.

Aga muudatusi poliiturul on vaja, muudatused on arengu aluseks. Nagu ütles  Darwin  „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“ (A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020 Lk 85). Ups!

Poliitturu tüsistused

Kuid see pole ainukene kurblik lugu, kurb-kurb-kurb lugu on selles, et kui praegune kolmikkriis edasi areneb ( ja edasi see areneb), siis võib ühest küljest lõtv otsustamatus (tähtsates/kiiretes) asjades ja jäärapäine otsustav sund Ühisruumis (tähtsusetutele asjadele või asjadele mis ise ajapikku reguleeruksid) viia poliitturu - ja mis eriti ohtlik - Ühisruumi poliitilisse kriisi. Kui äris õpetavad meid loodus, meie loovus ja vastukaaluks administratiivne rumalus pidevalt olema muutustes, siis seda peab olema ka poliitturg. Millised on need uued tooted, mida meile meie elu nauditavamaks muutmiseks vaja on, kuidas vabastada loovus? Sellest pole poliitturul mingitki märki. Kurb on ka see, et parimad parimatest lahkuvad pigem poliitturult, kui läheksid sellele uut sirget vagu ajama. Mõelgem, miks see niimoodi on? Kui see mõtteviis tunduv veidi ketserlik, siis tuletagem meelde, et milleni see viib: „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“ (V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020 Lk 163). No ja mingi aja möödudes me ei mõtlegi enam sellele, sest … seda ju polegi? Või ikkagi on?

No nii, kui võtta kokku eelnev, siis milline võiks olla pidukondade reitingute iganädalane võrdlemine? Kas see on mingi klubiline meelelahutus? Tundub, et me ei küsi õigeid küsimusi.

 

Targutusi:

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

Lk 183 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“

Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012

Lk 534 Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 115 „Innovatsiooni puhul on tähtsad ka juhid. Kuidas sa mõtled. Kuidas sa räägid. Kuidas sa räägid oma mõtetest. Inimesed ootavad oma juhilt signaale. Märke. Sümboleid. Nad ei pruugi midagi öelda, kuid märkavad kõike.

Radikaalne innovatsioon sõltub juhtidest. Inimesed tahavad teada, kuhu nad suunduvad ja kas sihtpunkt on väärt tänase päeva pingeid. Siin saavad juhid muuta tuleviku ihaldusväärseks ja tee tulevikku võimalikuks.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”

Monday, July 12, 2021

Kuidas nii? Juba puudu?

 

Euroopa Parlment kiitis äsja heaks tuliuue Euroopa ühendamise rahastu (CEF), millega eraldatakse 30 mlrd EUR EL transpordivõrkude ehituseks (sh Rail Balticule (RB)). (ERR 7.07.21). Kolme Balti riiki läbiva raudtee RB ehitamise kogumaksumust hinnatakse 6 mlrd EURle, millest, kuni 85% on valmis panustama EL. Eesti trassilõigu väljaehitamine maksab umbes 1,6 mlrd EUR (meie  omaosalus u 318 mlrd EUR). Tore kingitus, raha tuleb nagu jõulud oleksid saabumas. Päev varasem uudis teatas, et  RB põhitrassi ehitamine algab järgmisel aastal. Uhke värk jõuda Tallinnast – Pärnuranda: 40 min ja 14 EURga. Mulle meeldib, kuid …

Olukord tuletab meelde lapse rõõmu, kes on teada saanud, et Jõuluvana toob talle poni. Puhas rõõm. Palju see poni vanematele tegelikult maksma läheb või mida selle poniga jõulurõõmujärgselt peale hakatakse (palju maksab söötmine ja karjatamine) on lapsele suuresti hägune. Meile teiega ka. Vaatame siis?

Kui üldine/ükskõikne suundumus on, et RB saame me (nagu poni) kingiks ja see ei lähe meile „peaaegu midagi“ maksma, siis näiteks Pärnu PM 7.07.21 saame üllatuslikult teada, et „Kiirraudtee ehitust võib venitada paarsada puuduvat miljonit“ Hm, ehitus pole veel alanudki, kuid juba on raha puudu. Nimelt arutas riigikogu majanduskomisjon Rail Balticu (RB) rajamise vahearuannet, kus need küsimused ka esile kerkisid. „Sõlmküsimustena jäid kõlama, millal ja kuhu sõidab Eestis esimene kiirrong ja kas rahaga tullakse välja.“ Muide ka majanduskomisjonilt oli vaid pressiteade sellise arutelu kohta, kuid mingit sisulist kokkuvõtet … No ei peetud ilmselt vajalikuks jagada kõrgeima võimu esindajaga. Nii, et kui Pärnu Postimees poleks seda puudumiljonite uudist meile toonud, siis poleks me seda ka teadnud. Teised massimeedikud magasid kaunil suvepäeval selle teadaandmise maha, mis näitab vaid üht – tüdimust RB uudiste suhtes. Kuid konkreetne RB vahearuande uudis ei ole tüdimusuudis, see on ilmselt tendentsi algus. Mingil määral tuletab RB arutelu meelde „Ettevõtete kasumiaruandeid võiks võrrelda bikiinidega – palju huvitavat on toodud nähtavale, aga kõige tähtsam jääb varju.“ „Enron, üks leidlikumaid sulipesasid, mida ma olen kohanud, juhtis selle kategooria iludusvõistlust pikka aega.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 156). Pole ka imestada, eks kõik tahavad paista välja targemad ja ilusamad kui nad tegelikkuses on.

Lugedes menüüd … juba pankrotis?

Niisiis, kui ehitus pole veel alanud ja paarsada miljonit on juba puudu, siis palju lõplik „puudujääk“ on? Kuskohalt puuduv summa „leitakse“? Tunne on igatahes kehv, kui mõelda, et tulikallis rajatis on hakanud  omaenese elu elama ja me ei tee sellest väljagi. Situatsioon nagu restoranis, kui juba menüü lugemisel ilmneb, et rahast ei tule välja, siis kas me oleme äkki vales restoranis? Või on restoranis kord käest? Ega seegi, et rahast välja ei tule uudis pole, sest juba mullu edastas  ERR (16.06.20) seoses Euroopa Kontrollkoja raportiga, et: „Rail Balticu praegune projekt ei ole pikaajaliselt majanduslikult jätkusuutlik, selgub Euroopa Kontrollikoja koostatud piiriüleste megaprojektide auditist.  Lisaks on projekti prognoositud maksumus kaheksa aastaga suurenenud 51 protsenti.“.Oeh, kasv 51%, keset inflatsioonitut finantsilist silemaastikku? Milline on siis kasv algavas hüperinflatsioonis?

Niisiis EKK arvates: esiteks ei ole RB projekt pikaajaliselt jätkusuutlik, teiseks toimub projekti püsiv/lõputu kallinemine. See on teave millele Dr Riik peaks reageerima. Reageeriski, teatas, et järeldused auditis on kohati tehtud valedel alustel ja kontrollikoja audit on aegunud ning arvestatud ei ole reaalse kaubaveo ega kohalike peatustega. Vaat selline vastus – EKK analüüs on eksitav. Kuid EKK analüüs viitab väga tõsistele probleemidele, milledele tuleb õigeaegselt ravi leida, mitte sümptomeid suureliselt eirata. Vaadake, EKK ei veeda oma päevi sellega, et Eestile „käru keerata“ vaid sellega, et EL maksumaksja raha oleks kindlalt kaitstud ja tõhusalt kasutatud. Kuid meie administratsioonide kasvuraskusest tulenev „mina-mina“ olen kõige targem, kõige ilusam ei lase kuulata väärt nõuandeid. Tegelikult avaneb seesama stsenaarium Dr Riigi ja Riigikontrolli analüüside vahel. Kui RK toob välja mingid puudused, vahel lausa seaduserikkumised, siis administratsioon tuleb välja sama selgitusega – te ei saa aru, te olete eluvõõrad, te ei võta arvesse… Kuid kui lugeda RK analüüse, siis on see praktiliselt Eesti Panga kõrval ainukene analüüsikeskus, milline näitab kuidas peab (kindlas kõneviisis), kuidas on seaduslik, kuidas on tõhus asju ajada sellel meile armsal maalapikesel. Muidugi, ma saan aru, et normaalne inimene ei hakka RK või EP analüüse lugema, pole ju meelelahutuslikud ega seikluslikud, turismireise ega külmkappe ka ei loosita välja, kuid uskuge, kui nende järgi elaksime oleksime hulka paremal järjel. Siis ei peaks paljudel juhtudel halama, et raha ei jätku ja ilmtingimata on vaja kehtestada uusi makse, et  … laristamist jätkata. Kahju.

Suurprojekti sisseastumistasu

Tore on, kui meil on suurprojektide alustamiseks projektid ja arvutused, kuid intuitsiooni ka ei tohi unustada. Mida ütleb meile meie taju? Miks ütleb?  „Enne kõne ja kirja teket mõtlesime meie ja kõik teised loomad intuitiivselt“

„Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. (J. Lovelock „Novatseen“ PM 2020 lk 27). Kasutame siis seda kingitust.  Vaadake, ükski suurprojekt pole valminud planeeritud aja ja rahastusega. Nii Suessi, kui Panama kanal ja Eurotunnel neelas mõõtmatult rohkem aega ja raha (ka pankrotte) kui üldse ette kujutada suudeti. Soome tuumajaama uus plokk ja Šveitsi viimane mägitunnel nõudsid samuti hoomatavalt rohkem raha ja aega. Selline ongi suurprojektide loogika. Kui alguses kohe teataks palju see (tegelikult) maksab, siis … neid projekte ei alustatakski. Liiga hirmutavad ja valijatele söödamatud (a´la päästjatele ja tervishoiutöötajatele maksta ei raatsi, kuid raudteesse laristatakse rõõmuga). Jätame meelde, suurprojektide „tasuvusuuringud“ ongi lihtsalt projekti alustamistasu. Harilikult võtavad need kordi rohkem aega ja raha võrreldes algprojektiga. Mida tähendaks meie jaoks see , kui projekt läheks näiteks 2-3x kallimaks? Mõtlete, lihtne ju, korrutame praeguse omaosaluse 318 milj (mis alles äsja oli 268 milj EUR) läbi ja maksame lahja miljardi kanti lisaks? Kuid me oleme unustanud, et ilma EL kaasfinantseerimiseta oleks meie osamaks projektis  1,6 miljr EUR.  EL ei ole lubanud, et ta maksab kinni meie rehkendusvead ja kõik kulud aegade lõpuni, ehk kui RB ehitus läheb kallimaks, siis meie osamakse kisub enam kui poolteise miljardini. Kuidas see risk maandatud on? Ega ometi läbi maksudebati? Arvate, et see pole võimalik? Ikka on. Kõik õhinapõhised ehitajad, olgu nad siis tunneli, kanali või raekoja ehitajad arvasid, et tulevad eelarvega välja, kuid …

Näiteks:  „1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ ((Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 315). Nii, et kui arvestada keskmisi suurhangete kallinemisi, võttes nendest keskmise, siis peaksime valmis olema selleks, et meie omaosalus on vähemalt 1,5 mlrd (halvemal juhul 2,5 mlrd) EUR. See risk vajab maandamist, et pärast ei öeldaks, et keegi on jätnud eelarvesse katteta augu. Kuid see pole veel kõik.

Jõuluponist peale jõule

Jõuluponi ehk RB, pole jõuluhani, millest järgnevaid kulusid ei tekki, poni vajab ka jõulujärgset karjatamist, varju ja hoolt. Opereerimist noh! Vaadake, me oleme loomas mahult ja väärtuselt unikaalselt suurt asja. Praktiliselt kaardistatakse kogu Eestimaa, selle logistika ja loogika ümber. See unikaalne asi on ka unikaalselt kallis. Kallis nii ehitada, kui opereerida. Kui ehitamise algrahastamisega oleme ühele poole saamas (va Pärnumaa viimased kangelaslikud taandumislahingud planeerimisel), siis poni ülapidamise maksumus on samuti pidevalt kasvav suurus. Meie poni, ehk RB, pole šoti mägiveis, kes enese ise ära toidab/katab.

Kuna RB on „ainult“ infrastruktuur, siis kandub selle kallinemine edasi ka infrastruktuuri tasudesse, veo- ja piletihindadesse. Me ei loo ju kahjumlikku taristut? Kuid veo- ja piletihindade tõus kahandab nõudlust vedudele RB koridoris, see omakorda tõstab infratasusid ühikule ja niimoodi spiraali mööda projekti lagunemiseni. Antud juhul on RB-l olemas avariilangevari (Dr Riigil kohustus), sest vastavalt EL regulatsioonidele peavad infratasud tagama infrastruktuuri jätkusuutlikkuse, mis äraseletatult tähendav seda, et Dr Riik peab hakkama vajadusel infratasusid doteerima riigieelarvest. Ehk meie teiega maksame. Kuid see pole ilmselt ainukene meie teiega karmani kallale minek, sest reisijateveo opereerimiseks mingilgi määral mõistlike piletihindadega on ka vaja riigieelarvelist piletihinna toetust. Kuid toetus kommertsliinidele on midagi täiesti süsteemivälist, kommertsliin kommersliin sellepärast ongi kommertsliin, et selle tegevuse peab ära katma firma oma tragi tegevus ehk äri. Kui kommertsliine doteerib Dr Riik, siis ei ole need enam äril põhinevad liinid vaid administratiivtahtel põhinev tegevus. See muudab kogu veoturgu, selle dünaamikat Muudab vaesemaks. Niisiis võib arvata, et lisaks võimalikule u 1,5 mlrd infrastruktuuri kallinemisele (pole arvestatud inflatsiooni) tuleb igaaastaselt reserveerida RB-l opereerimiseks (infratasud+piletidotatsioonid) eelarvest reserveerida veel u 80-90 milj EUR? Kui me usume, et RB käivitub 2026 aastal (NB! mitmeaastane nihe on juba toimunud), siis oleks päramine aeg need kulud (mitte investeeringud) ette näha ka järgmises RES-s, et pärast ei oleks üllatust, et eelarves on megaauk.

Kui ponist saab elevant

Mida rohkem sellesse kingitud poni juhtumisse süüvida, siis seda enam tundub, poni mida meile kinkida lubati pole tegelikult poni vaid … elevant. Mnjah, see on probleem. Kui me pole valmis(tunud) poni jõulujärgseks opereerimiseks, siis mis juhtub elevandiga? Võib juhtuda, et me ei mahu selle elevandi veerde enam elama või peame tema teenindamisele  ebaproportsionaalselt suure osa oma ressurssidest.

Aga muidu on kõik hästi, päike paistab, meel on rõõmus, ootame innukalt uusraudtee valmimist, et kiirelt koos elevandiga või ilma Pärnuranda tuhiseda. Ettevaatust, eredad projektid võivad olla sama pimestavad, kui päikesepimestus (loodetavasti mitte päikesepiste) ja ärgem unustagem, et: „Kasutage iga föderaaldollarit, nagu oleks see vaevaga teenitud; maksumaksja ongi seda teinud.“ ( Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 246)

 

Targutusi:

A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021

Lk 22 „Tähtsamad sadamad kuulutati Hitleri käsul „kindlusteks“, kuigi nende piiramisest vanastamiseks polnud mingit lootust. Ühe Saksa kindrali sõnul meenutas see reaalsuse eitamine katoliku preestrit, kes suurel reedel sealiha täis taldrikut püha veega pritsis ja ja sõnas: „Sa oled kala.“

P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020

Lk 284 Jules-Henri Poincare´ matemaatik “Nii, et „see, mis on võhikutele juhus, ei ole seda teadlasele. Juhus on ainult meie võhiklikkuse mõõde.““

Lk 192 „Riskijuhtimise kui praktilise kunsti tunnustamine põhines lihtsal klišeel, millel on ääretult tõsised tagajärjed: kui meie maailm loodi, ei tulnud kellelgi meelde lisada sinna kindlustunnet. Me ei ole kunagi kindlad, me oleme alati mingil määral teadmatuses. Suur osa meil olevast teabest on kas vale või puudulik.“

G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

Lk 77 „Heas uues internetimaailmas ei mänginud müügitulu, käive ega kasum üldse rolli. Internetifirmat hinnates vaatasid analüütikud hoopis „silmapaare“ – mitu inimest käis veebilehel või „külastas“ saiti.“

Lk 77 „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „

Lk 78 Anektoot ostusoovitusest „Kui ostsite aasta tagsi tuhande dollari eest Norteli aktsiaid, on need praegu väärt 49 dollarit. Kui ostsite aasta tagasi tuhande dollari eest budwaiserit (õlut, mitte aktsiaid), jõite kogu õlle ära ja viisite tühjad pudelid hinnaga viis senti tükk taarakokkuostu, on teil 79 dollarit. Minu soovitus teile – hakake kõvasti jooma.“