Lemmiklektüür ... toetusuuringud

 

Foto: thetaxhaven Flickr           

Poliitturuga oleme jõudnud ühte imelikku faasi, see kõigub järjekindlusetuse ja otsustamatuse (tähtsates asjades) ja otsustavmõttetu sunni vahel asjades kus tuleks lihtsalt ajal asjad paika loksutada. Oleme turu ja Ühisruumi juhtimise pöördpildis. Kuid tundub, et poliitturg ise seda ei hooma ja lõbustab ennast tehisrõõmudega (reitingutega, üksteise kunstipärase solvamisega, vastutuse hajutamisega jne). Aga parimatest parimad enam poliitturgu korrastama ei kipu. Kahju. Väga kahju. Kuid ka arusaadav, sest see turg vajaks väga tõsist ümbermõtestamist, rekombineerimist. See ei ole ühe inimese töö, see on meie kõigi teiega töö/tung/sund. Ei saa jätta üle kordamata suurepärast JFK kõnet: Lk 77 „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“   „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 77/76). Kas teid on täna nii võimsalt homsesse kutsutud? Ei? Kahju. Vaadake võrdsete võimaluste loomine on muidugi väärt mõte, kuid keskpärasuse kultiveerimine kindla allakäigu valimine: „Ettevõtte koondamine ümber keskpärase tegijate on liiga kallis. Keskmise ümber koondumine tähendab, et organisatsioon on vahetanud erakordse jõudluse ja kõrge tootlikkuse lõputu rongkäigu keskpäraste tegijate pakutava meelerahu ja turvatunde vastu.“ (S. Godin „Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 lk 68) Selline omamoodi magavmagava Okasroosikese meelerahu, kes küll ootab printsi suudlust, … kuid prints on koos hobusega tihkelt takerdunud poliitturu mudaaukudesse. Ootab siis …

Reitinguleitsak

Seni … veeretame pöidlaid. Täna rõõmustab meid teiega (keda rõõmustab, keda mitte) värskeltvalminud pidukondade populaarsusuuring. Ega see pidukondade populaarsusuuring midagi muud ole, kui ettevõtluses firmade toodete edukuse turuuuringud. Üks äri kõik ju! Eks see ole, meile teiega,  üks lahja rõõmuallikas, kuid tänapäevases kolmikkriisis on kõik sõnumid, milles on kasvõi mingitki sellist sisu, mis kohe nutma ei paneks … rõõmuallikaks. Ammutagem siis rõõmu sealt kus vähegi võimalik, kasvõi pidukondade reitingutabelitest. Kuigi vaadates enamuse poliitinimeste permanentselt pahur-viril-solvunud nägusid, siis ega uuringud isegi neid eriti rõõmusta.

Nojah, enamust need uuringud ei huvita täpselt samuti nagu enamus ei loe ka börsiteateid. Olemuslikult on mõlemad teabed sarnased, nagu märgitud, üks peegeldab firmade olukorda kaubaturul ja teine pidukondade olukorda poliitturul. Kuid nii nagu (mitmete teoreetikute arvates) aktsiahind „on alati vale“ ja see põhineb mitte niivõrd firma heale tööle, vaid aktsionäride ootustele (hetkemeeleolule, massihüsteeriale ja kiirrikastumisele), siis pidukondadega on umbes sama, reiting peegeldab ootust pidukonna tegevuse osas. Kuid pidukondade osas on minevikuvarjude mentaalne osakaal hulka suurem, meie teiega ju mäletame kõiki neid poliitinimeste patte ja patukesi, mis panevad küll sellesamuse sealsamuses keema, kuid … Ikka valime, kuigi paha mekk on suus.

Suurim parlamentaarne lahkkond ja poliitilised kodutud

Vahe on muidugi ka selles, et ühel puhul st päristurul, lähtub aktsia väärtus omanike ootusest, poliitturul aga mitte niivõrd osanike, kui just tarbijaturu juhuslikust, välkvastuselikust hetkearvamusest. Tegelikult ongi see teave vajalik eelkõige pidukondlstele kui osanikele, sest enamus meist teiega tarbijate/valijatena teevad oma otsuse … siis kui …teevad. No kunagi, kui aega rohkem või vastupidi jälle vähe. Kusjuures aastast aastasse suureneb nende osakaal, kes mõistavad sõna „kui“ kahel erineval moel. Esiteks, kui õige aeg on siis otsustatakse ja teised kelle mõttes on pigem arusaam, et kui jätaks seekord valimata, sest sobiva visiooni ja vastuvõetava/tõsiseltvõetava eesmärgiga pidukonda … No ei leita.  Viimaste osas on õnneks suur osa siiski oma põhiseaduslikku õigust kasutanud. Siiski ärgem unustagem, et Pilvepiiri rõhuvalt suurim fraktsioon on Mittevalinute fraktsioon – tervelt 36+%. 36+% on valinud mittevalimise, mille tõttu me olemegi saanud just sellise pidukondade esindatuse Pilvepiiril ja administratsioonis. Koalitsiooni pidukondadele on see muidugi kasulik, sest nende vaatevinklist on mittevalimine parem, kui vastase valimine. Elementaarne. Aga meile teiega? Mis juhtub siis, kui mingi uus pidukond suudab (vanad seda ju enam ei suuda) sellest suure osa ülesse korjata? Hea küsimus, eks ole? Sellel ressursimaardlal tuleb igatahes silma peal hoida. Ärgem unustagem ka tänapäeva tehnika ja tehnoloogia, eriti poliittehnoloogia võimalusi, kus täiesti erinev valijaskond tuuakse kokku mingi ühisloosungi alla vaid hetkeks, kuid sellest hetkest piisab, et muuta poliitturgu … igaveseks.

Börsi, poliitbörsi, tõlgendamise kunstist

Kuid reitingu ja börsiteated üksinda ei anna suurt midagi. Need on igavad, verevaesed numbrid ega jutusta meile lugu, mis meid huvitaks. Nende arvude/uuringute väärtus tekkib nende mõistmisest ja siis nende tõlgendamisest. Tõlgendamisega … Mnjah, tõlgendamisega oleme kuulnud aastate jooksul kõige jaburamaid muinasjutte. Ehmatavaid? Naljakaid? Piinlikke? Eriti vahva on kuulata poliitinimesi isekeskis enesesugestiooni korras, uuringufirmalasi oma äri eduks ja massimeedikuid arutamas kuulujuttude/siseinfi tuules erakondade reitingute üle. Kuigi olen vahel maininud, et ülikooliaegne kuus semestrit statistikat on mulle täiesti kasutud olnud, siis siinkohal on aeg teinud omad korrektiivid. Tõesti, oma arveametniku töös, pole mul vaja olnud kasutada neid hunnituid pooleteist või kahelehelisi statistikavõrrandeid, mis moodustavad mingi statistilise tulemi. Õnneks saame selle juba valmis kujul, siinkohal suur tänu statistikutele.  Samas, statistika tehnoloogiline arusaam on üllatuslikult tulnud kasuks hoopis poliitturu reitingute mõtestamiseks. Asi seegi, kuigi kas selleks pidi raiskama just niipalju aega kui me tollaal kulutasime? Vaevalt.

Tõlgendame… täiesti vabalt

Arvan, et tänaseks päevaks peaks enamusel meist teiega teada olema, et küsitlusfirmad küsitlevad erinevaid küsimusi ja erinevatelt küsitluspaneelidelt ning arvestavad ka tulemusi erineva süsteemi järgi. Ühesõnaga on selle asja nimi  metoodika. Ja metoodika  on erinevatel uuringufirmadel erinev, sama erinev, kui hobune või härg ehki mõlemaga võib koormat vedada. Meil ei ole mingit ühtset „riiklikku metoodikat” ja seetõttu ei olegi need uuringute tulemused mitte alati ka võrreldavad.  Isegi seal, kus on riiklikud metoodikad ei mõõdeta alati ühtesid ja samu asju.  Seega igat küsitlust või statistilist kogumit hinnates tuleb teha selgeks mida hinnati, millal hinnati, kelle poolt hinnati ja milline oli küsitluse läbiviimise metoodika. Niisama lihtne see asi ongi, kui lugeda kokku vaid porgandeid, siis vastus ongi porgandites ja kui kokku lugeda kaalikaid, porgandid  ja kapsad saame vastuse köögiviljades. Kui me ütleme, et meil on sada ühikut köögivilja ja porgandite osakaal nendest on kolmkümmend protsenti, siis nii ka on. Kuid kui me ütleme, et me võtame arvesse vaid porgandid, siis on meil porgandite osakaal sada protsenti ja ei mingit valskust. Niisamamoodi toimub ka pidukondade reitingute arvestamine (eri metoodikate alusel) ja tulemused peavadki olema erinevad. Kui siis kuuled justkui tarkasid, haritud, kogenud kommentaatoreid, kellel on alati varnast võtta arutamas :” No nüüd on lõpuks selgunud, et küsitlusfirmad on äraostetavad ja teevad täpselt niisuguse tulemuse nagu klient tellib!”, siis on … piinlik. Ja siis tuleb tunnikese jagu juttu, et küll need küsitlusfirmad on ikka ebausaldusväärsed. Kuigi küsitlusfirmad on eelnevalt väga püüdlikult seletada oma küsitluse metoodikat ja eriti seda, mida küsiti, millal küsiti ja kellelt küsiti. Vahel on küll selline tunne nagu tegu poleks mitte ainult ärakuulamise puudega vaid kuulmispuudega. Ühest küljest võib aru saada kahe vaegkuulja vestlusest remonditöökoja ukse taga et : „Kas Su auto mootoril on midagi viga?”, „Ei mu auto mootoril on midagi viga.”, „ Ahha, tore on, ma mõtlesin, et Su auto mootoril on midagi viga.“ . Vaat selline lugu. Jälle. Ehk olge valvsad börsiteateid ja poliitturu reitingute tõlgendamisi kuulates. Mõelge ise … ka.

Printsi suudlust oodates

Nüüd kui KOV ja Riigipea valimised ukse ees on turg (poliitturg) jällegi muutustes. Pidukonnad püüavad ennast suulise treeninguga rannavormi … eee … vabandust … valimisvormi treenida. Suuline treening on muidugi vaid suuline treening, kuid asi seegi. Kuuleme vähemalt huvitavaid lugusid. Kõik pidukonnad (ja poliitinimesed) loodavad leida just seekord oma õiget nippi/lööklauset/lubadust, et järjekordset võimuhanget võita. Oodatakse/loodetakse nagu vabastavat printsi valgel hobusel. Võidukat valimisprintsi. Valimisperiood on asendanud aega, mil aastaid on istunud oma tolmkabinettides, põhitegevusena riielnud ja üksteiselt võimu üle püüdnud lüüa. Vahva.

Nii ongi paljud nimekirjalised poliitinimesed  tudunud rahulikus kabinetivaikuses  nüüd järsku ärganud pikast unest karmi tegelikkusesse, et särada ja maailma rõõmu ja küllust (või siis nende lubamist) külvata.

Poliitlumivalgukesed ärkavad ja paljudel kiheleb hinges lootus saada …  Paremaks? Targemaks? Mõistvamaks? Või … Saada võimu? Esimesed kolm eesmärki on ka toredad, kuid hange käib ikkagi võimu peale. Ärgem seda pisiasja unustagem. Kui keegi nüüd Vana Hunt peene kriidiseguse mesimagushäälega kitse (või lamba?) karjale teatab kuidas tema ja ainult tema pöörab maailma paremaks, siis … Mõelge miks, miks just nüüd, miks enne ei pööratud. Või kas ja millised on vahendid konkreetsel poliitinimesel selle pöörde tegemiseks.

Kuid ilmselt on osadel poliitinimestel unehämus mõned sõnumid jäänud korralikult läbi mõtlemata või pole  sõnumi esitaja aru saanud kellele sõnum suunatud on. Vaadake, kui sõnum on külarahvale, siis on see üks sõnum ja kui liiduparlamendile, siis teine. Hoopis teine.  Külarahvast ei huvita liiduparlamendi suurideed, kuigi need tulevad külarahva ükskõiksuse puhul kollitama ka külarahvast, kuid see side on nii pikk ja niipaljude liinikatkestustega, et sellest aru saada on veits keeruline.

Mõned ütlemised muutuvad lausa ehmatavaks, kui seda teeb külakapelli liige pole suurt ohtu, kohalikud teavad kes on sikud kes lambukesed, kuid suures linnas on lood teistsugused. Need on kaugemad, karmimad ja välja näevad petlikult kaunimad. Kuid olukord on tegelikult kurvavõitu, kogu võimuhange käib juba harjunud teemadel, harjunud sihtgruppidele ja harjunud vastasseisude. Valimispropaganda põhipostulaat on see, et kõik teised on rumalad, inetud ja asjatundmatud. Ühesõnaga valimispropaganda ei põhine sellel mida hankes osaleja head/uudset/nauditavat on teinud või tegema asutab,  vaid vaenamisel. Nagu brittide koloniaalpoliitika – jaga ja valitse.

Hm, miks siis ometi niimoodi, aeg on muutunud, turud (sh poliitturud) on muutunud, kuid pidukonnad pakuvad meile teiega ikka sama vana mämmi. Arvatavasti ei peaks me ju tõsiseltvõetavaks müügimeest oma ukse taga, kes särava näoga ja lobeda jutuga pakuks meile teile (kasvõi tasuta) ehitusploki suurust „mobiiltelefoni“? Ei tekita usaldust. Ei kõneta. Noori ei kõneta. Turupõhiseid ettevõtjaid ei kõneta. Pidukondade lubadussed ei kõneta, isegi penskareid ei kõneta. Ei kõneta, sest penskarid ise on muutunud, suur osa tänaseid penskareid on juba need, eks riigi üheksakümnendatel ülesse ehitasid, neil on kogemus ja teadmised isetegemisest, isevastutamisest ja otsustamisvabadusest, mitte almusepalumist võimult. Võimult oodatakse vaid mittesegamist. Muide see seltskond – isetegijate seltskond - suureneb iga päevaga. Nii, et oodatakse pigem tegevusvabadust, kui kroonupajukit.

Uuenduste ohtlik tee … vanasse mülkasse

Kuid uute lubadustega võika väga kergelt alt minna. Õigemini mitte uute lubadustega vaid uude kuube maskeeritud vanade (paljuski juba kasutusaja ületatud) vaevustega. Ikka juhtub.

Nii nagu peaaegu alati kerkib enne järjekordseid Pilvepiiri valimisi esile mõni „uhiuus“ pidukond (kuigi koosneb enamuses vanapidukondade väljaläkastatud liikmetest). Tõesti, vahel harva kerkib esile ka mõni täiesti uus pidukond nagu oli kunagi Edasipoole pidukonnaga ja Vabariiklastega. Tulid võimsalt, tulid ideedega, asusid neid teostama … Ja muutusid vanadeks pidukondadeks. Vanutati kiiresti. Viimaste Pilvepiiri valimiste eel tekkis esmapilgu jälle üks justkui uuepõhjaline pidukond - Pikapurje pidukond (PPP). Turu olukord, kus väga paljud tarbijas/valijad olid rahulolematud pakutava tootevalikuga,  oli PPP-l päris suur potentsiaalne tarbijaskond poliitturul. Pakuti pikka plaani, strateegiat, administreerimise vähendamist, loovust, varivalitsust … Uh, veel palju häid asju, millele oleks käe kohemaid  alla pannud, aga … Kõike seda tegelikult ei juhtunud, kõik see osutus järjekordseks … suuliseks treeninguks. Mis juhtus? Juhtus see, et tootereklaam võimuhankeks kujundati valesti, sõnum ei olnud mitte see, et kuidas sihti seada tulevikuks, kuidas laiskliikumisest/peenhäälestusest/ümberjagamissõlmest välja rabeleda, vaid mindi lahti kiskuma juba armistuvaid minevikuhaavu. Pikapurje pidukonnast sai  tegelikult segregatsiooni maaletooja. Vale sõnakasutus või Ühisriimi tegelikkuse mittemõistmine  ja seejärel vabandamatus pole vabandatav.

Niisiis PPP ei osanud, ei saanud uuenduslikult, tulevikku vaatavalt, sihti seadvalt, kindlameelselt tulevikku astuda ja meid teiega kaasa kutsuda. Ei. Ikka pidid müterdama samasse poriauku, milles teised pidukonnad juba mõnusalt ja tavapublikum võõrastavalt suhtus, hakkasid pajatama segregatsioonist. Oeh. Sinna nende toetus, ind ja usaldusväärsus kaduski. Kadus valedesse valikutesse. Eh, on millest õppida.

Ja-ah, veelkord: PPP algus oli paljutõotav, turul oli tõsisema publikumi jaoks tühi tootesegment olemas, ainult õige retsepti järgi küpsetamise vaev ja müü nagu … sooje saiu. Pikk vaade, varikabinet. Nämma. Vahva. Komistati primitiivsele kiirpopulaarsuse taotlusele. Läätseleeme eest anti ära kuninglik võimalus – võimuhanke kaalukeele võimalus. Vaat selline kurblik õpilugu.

Aga muudatusi poliiturul on vaja, muudatused on arengu aluseks. Nagu ütles  Darwin  „Ainsad mittemuutuvad eluvormid on surnud eluvormid.“ (A Rutherford „Kõigi kunagi elanute lühiajalugu“ Tänapäev 2020 Lk 85). Ups!

Poliitturu tüsistused

Kuid see pole ainukene kurblik lugu, kurb-kurb-kurb lugu on selles, et kui praegune kolmikkriis edasi areneb ( ja edasi see areneb), siis võib ühest küljest lõtv otsustamatus (tähtsates/kiiretes) asjades ja jäärapäine otsustav sund Ühisruumis (tähtsusetutele asjadele või asjadele mis ise ajapikku reguleeruksid) viia poliitturu - ja mis eriti ohtlik - Ühisruumi poliitilisse kriisi. Kui äris õpetavad meid loodus, meie loovus ja vastukaaluks administratiivne rumalus pidevalt olema muutustes, siis seda peab olema ka poliitturg. Millised on need uued tooted, mida meile meie elu nauditavamaks muutmiseks vaja on, kuidas vabastada loovus? Sellest pole poliitturul mingitki märki. Kurb on ka see, et parimad parimatest lahkuvad pigem poliitturult, kui läheksid sellele uut sirget vagu ajama. Mõelgem, miks see niimoodi on? Kui see mõtteviis tunduv veidi ketserlik, siis tuletagem meelde, et milleni see viib: „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“ (V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020 Lk 163). No ja mingi aja möödudes me ei mõtlegi enam sellele, sest … seda ju polegi? Või ikkagi on?

No nii, kui võtta kokku eelnev, siis milline võiks olla pidukondade reitingute iganädalane võrdlemine? Kas see on mingi klubiline meelelahutus? Tundub, et me ei küsi õigeid küsimusi.

 

Targutusi:

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

Lk 183 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“

Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012

Lk 534 Kindral Paulus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteinile. Viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …”

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 115 „Innovatsiooni puhul on tähtsad ka juhid. Kuidas sa mõtled. Kuidas sa räägid. Kuidas sa räägid oma mõtetest. Inimesed ootavad oma juhilt signaale. Märke. Sümboleid. Nad ei pruugi midagi öelda, kuid märkavad kõike.

Radikaalne innovatsioon sõltub juhtidest. Inimesed tahavad teada, kuhu nad suunduvad ja kas sihtpunkt on väärt tänase päeva pingeid. Siin saavad juhid muuta tuleviku ihaldusväärseks ja tee tulevikku võimalikuks.”

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”