Kuidas nii? Juba puudu?

 

Euroopa Parlment kiitis äsja heaks tuliuue Euroopa ühendamise rahastu (CEF), millega eraldatakse 30 mlrd EUR EL transpordivõrkude ehituseks (sh Rail Balticule (RB)). (ERR 7.07.21). Kolme Balti riiki läbiva raudtee RB ehitamise kogumaksumust hinnatakse 6 mlrd EURle, millest, kuni 85% on valmis panustama EL. Eesti trassilõigu väljaehitamine maksab umbes 1,6 mlrd EUR (meie  omaosalus u 318 mlrd EUR). Tore kingitus, raha tuleb nagu jõulud oleksid saabumas. Päev varasem uudis teatas, et  RB põhitrassi ehitamine algab järgmisel aastal. Uhke värk jõuda Tallinnast – Pärnuranda: 40 min ja 14 EURga. Mulle meeldib, kuid …

Olukord tuletab meelde lapse rõõmu, kes on teada saanud, et Jõuluvana toob talle poni. Puhas rõõm. Palju see poni vanematele tegelikult maksma läheb või mida selle poniga jõulurõõmujärgselt peale hakatakse (palju maksab söötmine ja karjatamine) on lapsele suuresti hägune. Meile teiega ka. Vaatame siis?

Kui üldine/ükskõikne suundumus on, et RB saame me (nagu poni) kingiks ja see ei lähe meile „peaaegu midagi“ maksma, siis näiteks Pärnu PM 7.07.21 saame üllatuslikult teada, et „Kiirraudtee ehitust võib venitada paarsada puuduvat miljonit“ Hm, ehitus pole veel alanudki, kuid juba on raha puudu. Nimelt arutas riigikogu majanduskomisjon Rail Balticu (RB) rajamise vahearuannet, kus need küsimused ka esile kerkisid. „Sõlmküsimustena jäid kõlama, millal ja kuhu sõidab Eestis esimene kiirrong ja kas rahaga tullakse välja.“ Muide ka majanduskomisjonilt oli vaid pressiteade sellise arutelu kohta, kuid mingit sisulist kokkuvõtet … No ei peetud ilmselt vajalikuks jagada kõrgeima võimu esindajaga. Nii, et kui Pärnu Postimees poleks seda puudumiljonite uudist meile toonud, siis poleks me seda ka teadnud. Teised massimeedikud magasid kaunil suvepäeval selle teadaandmise maha, mis näitab vaid üht – tüdimust RB uudiste suhtes. Kuid konkreetne RB vahearuande uudis ei ole tüdimusuudis, see on ilmselt tendentsi algus. Mingil määral tuletab RB arutelu meelde „Ettevõtete kasumiaruandeid võiks võrrelda bikiinidega – palju huvitavat on toodud nähtavale, aga kõige tähtsam jääb varju.“ „Enron, üks leidlikumaid sulipesasid, mida ma olen kohanud, juhtis selle kategooria iludusvõistlust pikka aega.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 156). Pole ka imestada, eks kõik tahavad paista välja targemad ja ilusamad kui nad tegelikkuses on.

Lugedes menüüd … juba pankrotis?

Niisiis, kui ehitus pole veel alanud ja paarsada miljonit on juba puudu, siis palju lõplik „puudujääk“ on? Kuskohalt puuduv summa „leitakse“? Tunne on igatahes kehv, kui mõelda, et tulikallis rajatis on hakanud  omaenese elu elama ja me ei tee sellest väljagi. Situatsioon nagu restoranis, kui juba menüü lugemisel ilmneb, et rahast ei tule välja, siis kas me oleme äkki vales restoranis? Või on restoranis kord käest? Ega seegi, et rahast välja ei tule uudis pole, sest juba mullu edastas  ERR (16.06.20) seoses Euroopa Kontrollkoja raportiga, et: „Rail Balticu praegune projekt ei ole pikaajaliselt majanduslikult jätkusuutlik, selgub Euroopa Kontrollikoja koostatud piiriüleste megaprojektide auditist.  Lisaks on projekti prognoositud maksumus kaheksa aastaga suurenenud 51 protsenti.“.Oeh, kasv 51%, keset inflatsioonitut finantsilist silemaastikku? Milline on siis kasv algavas hüperinflatsioonis?

Niisiis EKK arvates: esiteks ei ole RB projekt pikaajaliselt jätkusuutlik, teiseks toimub projekti püsiv/lõputu kallinemine. See on teave millele Dr Riik peaks reageerima. Reageeriski, teatas, et järeldused auditis on kohati tehtud valedel alustel ja kontrollikoja audit on aegunud ning arvestatud ei ole reaalse kaubaveo ega kohalike peatustega. Vaat selline vastus – EKK analüüs on eksitav. Kuid EKK analüüs viitab väga tõsistele probleemidele, milledele tuleb õigeaegselt ravi leida, mitte sümptomeid suureliselt eirata. Vaadake, EKK ei veeda oma päevi sellega, et Eestile „käru keerata“ vaid sellega, et EL maksumaksja raha oleks kindlalt kaitstud ja tõhusalt kasutatud. Kuid meie administratsioonide kasvuraskusest tulenev „mina-mina“ olen kõige targem, kõige ilusam ei lase kuulata väärt nõuandeid. Tegelikult avaneb seesama stsenaarium Dr Riigi ja Riigikontrolli analüüside vahel. Kui RK toob välja mingid puudused, vahel lausa seaduserikkumised, siis administratsioon tuleb välja sama selgitusega – te ei saa aru, te olete eluvõõrad, te ei võta arvesse… Kuid kui lugeda RK analüüse, siis on see praktiliselt Eesti Panga kõrval ainukene analüüsikeskus, milline näitab kuidas peab (kindlas kõneviisis), kuidas on seaduslik, kuidas on tõhus asju ajada sellel meile armsal maalapikesel. Muidugi, ma saan aru, et normaalne inimene ei hakka RK või EP analüüse lugema, pole ju meelelahutuslikud ega seikluslikud, turismireise ega külmkappe ka ei loosita välja, kuid uskuge, kui nende järgi elaksime oleksime hulka paremal järjel. Siis ei peaks paljudel juhtudel halama, et raha ei jätku ja ilmtingimata on vaja kehtestada uusi makse, et  … laristamist jätkata. Kahju.

Suurprojekti sisseastumistasu

Tore on, kui meil on suurprojektide alustamiseks projektid ja arvutused, kuid intuitsiooni ka ei tohi unustada. Mida ütleb meile meie taju? Miks ütleb?  „Enne kõne ja kirja teket mõtlesime meie ja kõik teised loomad intuitiivselt“

„Hiljutised mõõtmised näitavad, et see vaistlik reaktsioon käivitub 40 millisekundi jooksul ohu äratundmisest. See on märkimisväärselt varem, kui te järsaku olemasolu teadvustate. Teisisõnu teid päästab instinkt, mitte ratsionaalsed teadvustatud mõtted kukkumisohust. Inimtsivilisatsioon tegi halva käigu, kui ta hakkas intuitsiooni halvustama. Selleta me hukkuksime. Ehk nagu arvas Einstein: „Intuitiivne mõtlemine on püha kingitus ja ratsionaalne mõtlemine ustav teener. Oleme loonud ühiskonna, mis kummardab oma teenrit ja on unustanud kingituse.““. (J. Lovelock „Novatseen“ PM 2020 lk 27). Kasutame siis seda kingitust.  Vaadake, ükski suurprojekt pole valminud planeeritud aja ja rahastusega. Nii Suessi, kui Panama kanal ja Eurotunnel neelas mõõtmatult rohkem aega ja raha (ka pankrotte) kui üldse ette kujutada suudeti. Soome tuumajaama uus plokk ja Šveitsi viimane mägitunnel nõudsid samuti hoomatavalt rohkem raha ja aega. Selline ongi suurprojektide loogika. Kui alguses kohe teataks palju see (tegelikult) maksab, siis … neid projekte ei alustatakski. Liiga hirmutavad ja valijatele söödamatud (a´la päästjatele ja tervishoiutöötajatele maksta ei raatsi, kuid raudteesse laristatakse rõõmuga). Jätame meelde, suurprojektide „tasuvusuuringud“ ongi lihtsalt projekti alustamistasu. Harilikult võtavad need kordi rohkem aega ja raha võrreldes algprojektiga. Mida tähendaks meie jaoks see , kui projekt läheks näiteks 2-3x kallimaks? Mõtlete, lihtne ju, korrutame praeguse omaosaluse 318 milj (mis alles äsja oli 268 milj EUR) läbi ja maksame lahja miljardi kanti lisaks? Kuid me oleme unustanud, et ilma EL kaasfinantseerimiseta oleks meie osamaks projektis  1,6 miljr EUR.  EL ei ole lubanud, et ta maksab kinni meie rehkendusvead ja kõik kulud aegade lõpuni, ehk kui RB ehitus läheb kallimaks, siis meie osamakse kisub enam kui poolteise miljardini. Kuidas see risk maandatud on? Ega ometi läbi maksudebati? Arvate, et see pole võimalik? Ikka on. Kõik õhinapõhised ehitajad, olgu nad siis tunneli, kanali või raekoja ehitajad arvasid, et tulevad eelarvega välja, kuid …

Näiteks:  „1977 aastal otsustas Šoti valitsus rajada uue parlamendihoone. Algse kava järgi pidi ehitus kestma kaks aastat ja maksma 40 miljonit Briti naela. Tegelikult kulus selleks viis aastat ja 400 miljonit naela. Iga kord kui ehitusettevõtjatel tekkis mõni ettenägematu probleem või kulutus, pöördus see Šoti valitsuse poole ning palus lisaaega ja –lisaraha. Kui see aset leidis, arutleti valitsuses endamisi: „Me oleme plaani juba kümneid miljoneid naelu matnud ja me jääme täielikku häbisse, kui me lõpetaksime selle praegu, mil meil on pooleliolev maja. Eraldame parem veel 40 miljonit naela.“ Mõned kuud hiljem juhtus sama uuesti ja selleks ajaks oli surve häbisse jääda veelgi suurem. Mõni kuu hiljem kordus sama jälle ja siis veel kord, kuni ehituse tegelik hind oli lõpuks kümme korda esialgu kavandatust suurem.“ ((Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 315). Nii, et kui arvestada keskmisi suurhangete kallinemisi, võttes nendest keskmise, siis peaksime valmis olema selleks, et meie omaosalus on vähemalt 1,5 mlrd (halvemal juhul 2,5 mlrd) EUR. See risk vajab maandamist, et pärast ei öeldaks, et keegi on jätnud eelarvesse katteta augu. Kuid see pole veel kõik.

Jõuluponist peale jõule

Jõuluponi ehk RB, pole jõuluhani, millest järgnevaid kulusid ei tekki, poni vajab ka jõulujärgset karjatamist, varju ja hoolt. Opereerimist noh! Vaadake, me oleme loomas mahult ja väärtuselt unikaalselt suurt asja. Praktiliselt kaardistatakse kogu Eestimaa, selle logistika ja loogika ümber. See unikaalne asi on ka unikaalselt kallis. Kallis nii ehitada, kui opereerida. Kui ehitamise algrahastamisega oleme ühele poole saamas (va Pärnumaa viimased kangelaslikud taandumislahingud planeerimisel), siis poni ülapidamise maksumus on samuti pidevalt kasvav suurus. Meie poni, ehk RB, pole šoti mägiveis, kes enese ise ära toidab/katab.

Kuna RB on „ainult“ infrastruktuur, siis kandub selle kallinemine edasi ka infrastruktuuri tasudesse, veo- ja piletihindadesse. Me ei loo ju kahjumlikku taristut? Kuid veo- ja piletihindade tõus kahandab nõudlust vedudele RB koridoris, see omakorda tõstab infratasusid ühikule ja niimoodi spiraali mööda projekti lagunemiseni. Antud juhul on RB-l olemas avariilangevari (Dr Riigil kohustus), sest vastavalt EL regulatsioonidele peavad infratasud tagama infrastruktuuri jätkusuutlikkuse, mis äraseletatult tähendav seda, et Dr Riik peab hakkama vajadusel infratasusid doteerima riigieelarvest. Ehk meie teiega maksame. Kuid see pole ilmselt ainukene meie teiega karmani kallale minek, sest reisijateveo opereerimiseks mingilgi määral mõistlike piletihindadega on ka vaja riigieelarvelist piletihinna toetust. Kuid toetus kommertsliinidele on midagi täiesti süsteemivälist, kommertsliin kommersliin sellepärast ongi kommertsliin, et selle tegevuse peab ära katma firma oma tragi tegevus ehk äri. Kui kommertsliine doteerib Dr Riik, siis ei ole need enam äril põhinevad liinid vaid administratiivtahtel põhinev tegevus. See muudab kogu veoturgu, selle dünaamikat Muudab vaesemaks. Niisiis võib arvata, et lisaks võimalikule u 1,5 mlrd infrastruktuuri kallinemisele (pole arvestatud inflatsiooni) tuleb igaaastaselt reserveerida RB-l opereerimiseks (infratasud+piletidotatsioonid) eelarvest reserveerida veel u 80-90 milj EUR? Kui me usume, et RB käivitub 2026 aastal (NB! mitmeaastane nihe on juba toimunud), siis oleks päramine aeg need kulud (mitte investeeringud) ette näha ka järgmises RES-s, et pärast ei oleks üllatust, et eelarves on megaauk.

Kui ponist saab elevant

Mida rohkem sellesse kingitud poni juhtumisse süüvida, siis seda enam tundub, poni mida meile kinkida lubati pole tegelikult poni vaid … elevant. Mnjah, see on probleem. Kui me pole valmis(tunud) poni jõulujärgseks opereerimiseks, siis mis juhtub elevandiga? Võib juhtuda, et me ei mahu selle elevandi veerde enam elama või peame tema teenindamisele  ebaproportsionaalselt suure osa oma ressurssidest.

Aga muidu on kõik hästi, päike paistab, meel on rõõmus, ootame innukalt uusraudtee valmimist, et kiirelt koos elevandiga või ilma Pärnuranda tuhiseda. Ettevaatust, eredad projektid võivad olla sama pimestavad, kui päikesepimestus (loodetavasti mitte päikesepiste) ja ärgem unustagem, et: „Kasutage iga föderaaldollarit, nagu oleks see vaevaga teenitud; maksumaksja ongi seda teinud.“ ( Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 246)

 

Targutusi:

A Beevor „Ardennid 1944“ ÄP 2021

Lk 22 „Tähtsamad sadamad kuulutati Hitleri käsul „kindlusteks“, kuigi nende piiramisest vanastamiseks polnud mingit lootust. Ühe Saksa kindrali sõnul meenutas see reaalsuse eitamine katoliku preestrit, kes suurel reedel sealiha täis taldrikut püha veega pritsis ja ja sõnas: „Sa oled kala.“

P. L. Bernstein „Jumalatega võidu“ ÄP 2020

Lk 284 Jules-Henri Poincare´ matemaatik “Nii, et „see, mis on võhikutele juhus, ei ole seda teadlasele. Juhus on ainult meie võhiklikkuse mõõde.““

Lk 192 „Riskijuhtimise kui praktilise kunsti tunnustamine põhines lihtsal klišeel, millel on ääretult tõsised tagajärjed: kui meie maailm loodi, ei tulnud kellelgi meelde lisada sinna kindlustunnet. Me ei ole kunagi kindlad, me oleme alati mingil määral teadmatuses. Suur osa meil olevast teabest on kas vale või puudulik.“

G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019

Lk 77 „Heas uues internetimaailmas ei mänginud müügitulu, käive ega kasum üldse rolli. Internetifirmat hinnates vaatasid analüütikud hoopis „silmapaare“ – mitu inimest käis veebilehel või „külastas“ saiti.“

Lk 77 „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „

Lk 78 Anektoot ostusoovitusest „Kui ostsite aasta tagsi tuhande dollari eest Norteli aktsiaid, on need praegu väärt 49 dollarit. Kui ostsite aasta tagasi tuhande dollari eest budwaiserit (õlut, mitte aktsiaid), jõite kogu õlle ära ja viisite tühjad pudelid hinnaga viis senti tükk taarakokkuostu, on teil 79 dollarit. Minu soovitus teile – hakake kõvasti jooma.“