Seletav sõnaraamat: "Jah härra Minister "

Enam ei möödu päevagi, kui Poliitmaailm ja Poliitmaailm või Poliitmaailm ja Bürokraatiamaailm kokku ei põrkaks. See oleks nagu mingi uus meelelahutus. Uus normaalsus? Ollakse pidevas laupkokkupõrke situatsioonis. Meid teiega teeb see rahutuks. Ei tee? Kuid peaks tegema, sest küsimus on ressursikasutuses “Aju töötleb kõike järjekorras, ta ei suuda samaaegselt kahele asjale tähelepanu pöörata. Äriettevõtted ja koolid kiidavad multitaskingut, kuid teadusuurimused näitavad selgelt, et see vähendab töö tulemuslikkust ja suurendab vigade arvu.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 100). Nii ongi, et poliitmaailm on panustanud kogu oma ajupotentsiaali vastasseisule, mis tähendab, et et ajuressurssi selleks mis meid edasi viiks enam ei jätku, seal ilmneb viga vea otsa. Kuid kuna päriselus on ressursipuuduses palju vigu, siis püütakse neid vigu pöörata omakorda ressursiks (eh peaaegu nagu jäätmete kasutus). Nii, et meid ei peaks ükskõikseks jätma pidevad Pilvepiiri kokkupõrked, kindlustuskompanii oleme meie teiega, need kes maksavad kõik kahjud ja ravikulud. Piinlik värk. Kuid hea teada, siis oskame ka Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma kokkupõrkeid õigesse vaatenurka sättida. Ehk isegi mõ… Oleneb meie ettevõtlikkusest, ka lihtsalt mõmiseda või hoopis mõjutada.

Seletav sõnaraamat

Kui Poliit- ja Bürokraatiamaailma kokkupõrked teid nõutuks teevad, siis lugege rahustuseks suurepärast briti huumoriklassikat „Jah, härra Minister“ nagu seletavat sõnaraamatut. Näiteks  minister Hackeri  sissevaade (nimetagem seda hackerismiks?) ministrina tööle asudes: „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses “ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 29). Kuid sissevaade Bürokraatiamaailma näitab kätte allikad, miks need kaks maailma/võimu üksteisest pidevalt mõõtu võtavad:  „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 lk 202). Vaat nii. Omaette klassist on Ilmasõjaeelse Prantsuse välisministeeriumi ametniku avaldus „Pingeliste kõneluste käigus Justin de Seves´ga, kes oli välisminister juunist 1911 kuni jaanuarini 1012, teatas Cabon de Selves´le mitte kõige taktitundelisemalt, et peab end ministriga võrdseks. See väide tundub vähem pentslik, kui meenutame, et alates 1898 aastast, kuni 1914 aasta suveni nägi Cabon ametisse astumas ja lahkumas üheksat ministrit, kusjuures neist kahega juhtus seda kaks korda. Cabon ei pidanud end kellegi alluvaks riigiametnikuks, vaid Prantsuse riigi teenriks, kelle asjatundlikkus annab talle tähtsa osa poliitika kujundamise protsessis.” „ Caboni kõrget enesehinnangut toetas ka usk – mida jagasid paljud staažikamad suursaadikud - , et ta mitte lihtsalt ei esinda Prantsusmaad, vaid kehastab seda.”      C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 lk 169/170).

 See tundub päris sümpaatse seisukohana, vähemalt on eesmärk ja vastutus paigas. Kuidagi on nad kõik hakkama saanud, pole pidanud seda ohuks demokraatiale. Õigemini võikski käsitleda maailma arengut kui Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma omavahelist võitlust. Võitlust mille nimel? VÕIMU loomulikult!

Lüües lamenti Lementti kahimisest.

Ka meie  kõige värskem kokkupõrge,  lament  Lemetti (MEM kantsler) kangutamisest, on olemuslikult rabeda poliitkultuuri tektooniliste laamade kokkupõrge. Tegelikult robustne susserdamine, ilma mingi mänguiluta. „Kui mängida meest, mitte aga palli, siis on hädavajalik mitte lasta sellel mehel aru saada, et nii kavatsed teha.“ (lk 142). Hea ja asjatundlik britilik soovitus ju. Kuid üha võimenduv ja leviv halamine, et nüüd on demokraatia ohus on … Ülepingutus? Protsessidest mitte arusaamine?  Ärme üle dramatiseeri, tegemist on täiesti tavalise ja jätkuva Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma kokkupõrkega. Ei mingi eepilise viimsepäevalahinguga, vaid tavapärase võimuvõitlusega. Kas mul on selle võitluse langenutest kahju? Loomulikult. Paljud minu sõbrad ja kolleegid on langenud selles poliitsudus, kuid Eesti riigiga on kõik korras. Niikaua, kuni Poliitmaailm ja Bürokraatiamaailm isekeskis mõõtu võtavad ja kumbki neist pole domineerima pääsenud on demokraatiaga kõik korras. Pigem peaksime olema mures kui sellist jõukatsumist ei toimuks.

Tekkepõhjused

Kuid miks sellised näotud kokkupõrked tekkivad? Harilikult lihtlabasest rumalusest. Seaduste ja oma võimaluste piiride mittetundmisest. Ülbusest ka. Ütleme niimoodi, et ei paljud ministrid (ega ka üldsus) ei tunne kehtivaid seadusi, millest tulenebki oma võimaluste ülehindamine. Kuid sellest pole suurt viga, sest 98% meist ei tea seaduse tähest suurt midagi, vaid me elame tavaõiguse kohaselt. Nii juhtubki kui Poliitmaailm, kes ei tunne seadusi (sic! kuigi on ise need vastu võtnud) siseneb Bürokraatiamaalilma tihkelt reguleeritud maailma ( milline lähtub vaid seaduse tähest ja kui tahab võib väga vabalt korraldada „slow work strike´i“, mis ka juhtunud on) oma tavaõiguslike teadmistega, on konflikt sündimas. Kui nüüd üldsus (milline samuti lähtub tavaõigusest) kommenteerib juhtumit, siis ongi paras mürgisupp kokku keedetud. Seda suppi helbitakse nüüd sisse tulikuumalt vürtsitades seda kuulujuttude ja konspiratsiooniteooriatega. Võtab higistama? Või kõhu lahti? Kas ema teid ei õpetanud, et ühtegi suppi ei sööda nii palavalt kui seda keedetakse? Ei õpetanud, et ärge ahnitsege, tõmbate endale hingekurku ja kõõksute veel pikka aega. Oleks aeg need õpetused taas meelde tuletada. Pealegi, kas ema keetis teile ühepajarooga makaronidest, maasikamoosist ja suitsuheeringast? Ei keetnud? Kuid miks teie siis panete erinevad juhtumid, erinevad isikud ja erinevad teod ühte katlasse ja siis … öögite ebamugavusest? Ei ole mõistlik sama ja sarnast segi ajada. See viib loogikaveani. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 59). On siis koer või?

„Kangutatute“ mälestusväljak

Kui järgi mõelda, siis “kangutamises“ pole midagi uut (pigem on see meie poliitkultuuri tavapraktika); kuid harilikult on poliitinimesed suutnud seda teha vaikselt või ajahetkel, mil üldsuse tähelepanu on mujal. Kahetsusväärselt käib poliitinimestel oma vääritu teo õigustamisega  kaasas ametnike halvustamine. Kuid avalik teenistus peaks olema iga riigi selgroog ja konstitutsioon, avalikud teenistujad, aga need, kelle najal riik püsib. Selline parim sümbioos aust, mõistusest ja südametunnistusest. Vähemalt peaks see olema nii loova ja heatahtliku riigi puhul, vihameelse puhul see muidugi ei toimiks. Avalik teenistus ei tohiks olla avalik süljetops, kuhu igaüks lirtsab, kellel vähegi viitsimist on. Vastata nad ju ei saa, sest on seotud ameti-, uurimus-, riigisaladusega. Muigavad nukralt, kibestunult, … aga me teame.

Seepärast on heameel et riigipea võttis seista ausate ametnike eest ja vabandada kõrgametniku ees riigi nimel ( pigem oleks õigem olnud seda teha poliitinimeste eest), kuid teisalt, kui mõelda neile sadadele kõrgametnikele, kes on langenud poliitiliste arveteõiendamiste, poliitinimeste asjatundmatute otsuste silumise tõttu, siis peaksime rajama lähiajal tummise mälestusväljaku. Pea iga ministeeriumi  kõrgametnike  „mahamaksmist“ kõige naeruväärsematel ja isegi põlastusväärsetel ettekäänetel täna enam ei mäletata. Kuna ajalooline mälu on pideva kahimisega kadumas, siis ei mäletata enam kantslerite 3-4x poliitilist vabastamist ja kohtu kaudu ennistamist ega milleeniumieelset kantslerite masshukk(u/a)mist, mil esimese ropsuga „lahkus“ 2 kantslerit ja „ootelehele“ kanti 5, kellest enamus mõistsid, et „suhe ei suju“. Samuti ei mäletata kümneid ametipealikke, kes pidid lahkumishinda maksma oma poliitiliste ülemuste irratsionaalsete otsuste täita püüdmise tulemuste eest (näiteks eriti piinlikud EAS või VTA pealike kahimised). Algaastatel vahetus ametipealike nii tihti, et kolleeg kohmas ministeeriuminõupidamisel uue pealiku tutvustamisel „Järjekordne jaama läbiv rong“. Ja tal oli õigus. Võitjad olid need, kes ei pidanud pikka plaani (kuid tegutsesid pikalt), säilitades meelerahu teadmisega, et iga päev võib olla selline, mil tuleb minna vastu uutele väljakutsetele. Ainult, et teises kohas. Kindlam oli, kui kohver oli pakitud, laud minimalistlik ja kübar nagis, et koheselt lahkuda. Lahkumine oli loomulik,  kurjemini läks neil ametnikel, kes otsustasid, et nad ei lahku, sest „nad on „riigi inimesed ja toiminud vaid riigi hüvanguks“, neile leiti mingi kunstlikult otsitud  „krimka külge“. Tegidki külge – häbenemata, halastuseta, mõnuga. Muide, miks peaks tahtma töötada kohas, kus  „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””. (lk 189)? Te ei tea? Mina ka ei tea ja ega ma pole ka töötanud sellistes tingimustes.

Märgiline oli  R. Martini juhtum (tarmuka ja targa kantsleri järgi), mis sundis poliitinimesi muutma ATS-i niimoodi, et sinna ilmus § 96. „Ministeeriumi kantsleri vabastamine koostöö mittelaabumise tõttu“, mis on nagu abielulahutus iseloomude mittesobivuse korral. Selliseks lahutuseks ei pea keegi „üleaisa lööma“ ( selle jaoks on § 94. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo eest), lihtsalt koostöö/ühistöö/kooselu ei sobi. Kõik. Tegelikult mõistlik lahendus, võrreldes eelneva tülgastava käitumisega, sest säästab väga paljude inimeste au ja väärikuse (sh nende ametnike väärikuse, kelle tehti ülesandeks põhjus „leida/leiutada“ oma kolleegide, põlualuste ülemuste kohta). Kuigi, jah, kantsler tähendab maakeeli lihtsalt kantseleipealikku, kes korraldab tööd. Miks seal koostöö ei suju on omaette müsteerium.

Kuid pikaajaliste kantslerite, kui kontori töö korraldaja ja ajaloolise mälu kandja, institutsiooni illusiooni lõpetas  1999 oli kantslerite massihukk(u)(a)mine, mille käigus kaotasid (väga omal soovil) koha pooled kantslerid. Ametnikud jäid küll kohata, kuid poliitinimeste poolt oli see alatu, madal ja kohatu.  Mis aga peamine, keegi ei kurtnud, et tegemist on ohuga demokraatlikele väärtustele, ametnike suukorvistamisega ja keegi ei tulnud selle pealegi, et nende ees vabandada selle eest mida poliitinimesed (NB! mitte EV) neile olid teinud. Kõige selle vältimiseks on mitmel korral kõbitud ATS-st justkui ametnike tegevusvabaduse kaitseks, kuid kui kidagi (kellestki lahti) ei saa, siis kuuidagi ikka saab. Näiteks: „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest. ( Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 200. Lk 26) Mnjah, kes tahaks polaaröösahtlis lõpetada? Saite aru? Alati pole vaja käskida vaid luua hirmu õhkkond. Tehtud!  Piinlik lugu

Kaotus, usaldusekaotus ja valetamine

Aga usaldus, meeldimine ja meeskonnatöö on hoopis teisest ooperist näitajad. Need ei põhine paragrahvidel, regulatsioonidel ega subordinatsioonil, need põhinevad tunnetel, meeleolul ja loodud vastastikusel keskkonnal.  Me ilmselt kõik teame, et see et inimene täidab punktuaalselt reegleid, näiteks ei löö teisele kaikaga pähe ega räuska ei tähenda, et temaga koostöö sujub. Mittesobivus on mittesobivus. Sobimatu keskkond. Usaldus? See on veelgi keerulisem tunnete kompleks. Kuidas töötada koos inimesega, kellega sa pole ühel lainel ja keda ei usalda? Pole aimugi. Teie teate?

Usaldus on väga väärtuslik ja hõrk nähtus  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 89). Väga täpselt sõnastatud  usalduse kasutusjuhend.

Kuid seoses usaldusega on ülesse kerkinud ka tõe ja vale probleem. Kas iga mittetõde on alati vale? Ei pruugi olla. Muidugi imestate, isegi imestasin, kuni otsustasin natukene ringi vaadata seepeale, kui minister väitis et tema sõnaseade polnud valetamine, sest see on teadlik ja sihipärane tegevus. Hm, tundus väga veider, kuid …Inimese mälu on üks trikikas kooslus. „Teine võtmeavastus oli see, et mälu pole nagu foto, mis võib küll tuhmuda, kuid on oma olemuselt usaldusväärne salvestis. Mälu on pigem nagu kunstniku visand, mille puhul kunstnik ise otsustab , mida sellesse kaasata ja mida välja jätta, ning võib mõnda stseeni hoopis valesti tõlgendada. See ei kehti mitte ainult siis, kui inimene mälupilti uuesti meelde tuletada püüab, vaid ka siis, kui inimene seda kodeerib või oma aju mitte kuigi kõvale kettale salvestab.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 49).

Olukord on veelgi keerulisem, te võite sündmusest tõepoolest mitte midagi mäletada. Ajuteadlased on toonud selle kohta  Hermann Ebbinghaus näite: „Teda teatakse peamiselt kui ühe kõige kurvema haridust puudutava fakti avastajaks: inimesed unustavad 90% õpitust 30 päevaga. Edasi näitas ta, et suurem osa unustatakse paar tundi pärast õppetunni lõppu.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 107). Nüüd kujutlege ette, et oleta vastamiseks kõnepuldis ja … Te olete nagunii närvis ja tegelikult ei mäleta te mida te kuu aega tagasi tegite või ütlesite, kuid te ei saa ka vastamata jätta. Esiteks oleks see küsija solvamine, teiseks ei taha te näidata, et te ei mäleta. Noh, see jätaks lihtsalt tobeda mulje teist. Mida te teete? Muidugi improviseerite. Punnitate meenutada, kuid see mis meenub pole enam tegelikult toimunu vaid närvipingest ja pingutamisest ülekirjutatud soovmälestus. Nii ja oletegi plindris – te valetasite. Rumal lugu. Tänapäeval ei saa poliitinimene enam lobajuttu ajada. Briti huumor annab küll käitumisjuhendi, kuid see on vanenud: „ (…) kas me võime ka tõestada, et see kõik tõele vastab. Ta vastas, et hea kõne ei ole selline, kus meie võiksime tõestada, et räägime tõtt, vaid selline, kus keegi teine ei saa tõestada, et me valetame.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 349). Ärge seda kasutage, sest siis oletegi valetaja.

Niisugused rasked tingimused siis tänapäeval, kuid keerame sellele veel ühe vindi peale ühe tuntuma ajaloolise ametniku varasalvest: „ Mida aga Machiavelli ei ütle, on see, et kui inimesed sulle tõtt ütlevad, siis ei pruugi see tingimata tõde olla; see võib olla üksnes nende arusaam tõest.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 129). Niisiis tõde ei pruugi alati olla tõde vaid ainult ütleja arusaam tõest.

Muide ka usaldustunne (just tunne, mitte kaalukaup) on üks imelik asi, see ei olene mitte ainult sellest, kas inimesed tegelikult on usaldusväärsed vaid kas nad jätavad usaldusväärse mulje. Pööraseks ajab otsustamise usalduse üle see looduse vimka, et kõige usaldusväärsema mulje jätavad petturid. Kui petturid ei jätaks usaldusväärset muljet, siis nad ei saaks ja petta. No selline tööalane oskus. Kuid meie üldine usaldusväärsuse hindamine ripub ära paljudest asjadest: valestimõistmine, temperament, käitumis- ja vabandusoskus. Keeruline, kuid ilma usalduseta ei saa, mitte kuidagi ei saa ja kui usaldus on katki, siis ongi katki. Sellega on nagu katkise vaasiga, võid küll kokku liimida, kuid selle esialgne funktsioon, pidada vett, on kadunud. Järgi on vaid kujutlus vaasi funktsionaalsusest. Sama ka usaldusega, katkist usaldust annab küll parandada kiire vabandamisega, no siis kui see veel kildudeks pole kukkunud vaid alles kukkumas. Kuid vabandamisega on meil kehvad lood, meil peetakse vabandamist nõrkuse tunnuseks, peaaegu alandavaks. Kuid asjata, vabandamine on, vastupidi, tugevuse märk, vaid tugevad saavad endale lubada vabandamist. Saagem siis tugevaks.

Uussõnalisus

Kuid probleem tõe ja valega pole aktuaalne mitte vaid meil vaid ka Põhjanaabrite juures. Nii aktuaalne et Rinne valitsus pidi tagasi astuma. Kuid see protsess tõi kaasa ka päris huvitava väljendi: „Ka põlissoomlaste esimees Jussi Halla-aho nõuab Rinne tagasiastumist. «Minu meelest ei ole moraalselt jätkusuutlik ega piisav, et Paatero visatakse bussi ette,» teatas Halla-aho. «Rinne peaks võtma vastutuse oma sõnade eest. Kui see, mida Posti juhatus oma pressiteates väidab, on tõsi, siis on Rinne rääkinud eilses infotunnis muudetud tõtt.» (PM 29.12.19). Tasub meelde jätta, elame muudetud tõe ajastul.

Mõttetu või mõttetuse „kangutatute“ mälestusväljak

Niisiis vabandama  peaksime tuhandete ametnike, aga samuti kodanike ja ettevõtjate  ees, kes on pihta saanud Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma omavahelises võimuvõitluses. Oleks ilus. Kuid põhiküsimus pole selles kenas žestis, vaid me peaksime aru saame (ja vabanema, mitte ainult vabandama) sellest, et oleme muutunud tülgastavalt bürokraatlikuks. Meil ei ole seadustes mõtlemisruumi ega kaalutlusruumi. Kui Karistusseadustik kõik inimeste teod kahte kasti (väärad ja kurjad teod) toppis siis oligi kaalutluste ja ametnikepoolse lahenduste otsimisega lõpp.  Menetlusseadustik lisas sellesse veelgi jäikust ja igat asja hakati mingil momendil vaatlema, kui mõjuvõimuga kauplemist või korruptsiooni. See oli pöördepunkt loovalt, lahendusi otsivalt, abistavalt süsteemilt jäigale karistussüsteemile. Kusjuures nii ametnike, kui ka kodanike karistamise süsteemsele süsteemile. Just sel momendil kadus meie süsteemist midagi väga olulist, väga tähtsat – inimlikkus. Ka inimliku eksimise võimalus. Vabandamisvõimalus ja andestamissoov. Kõik. Vabadus oli lahkunud, loovus oli lahkunud.  Paindlikkus ja probleemide lahendamise võimalus algtasandil oli lahkunud. Kahju.

Nüüd ütlete kindlasti, et aga korruptsioon? Kuidas korruptsioonitõrjega jääb? Korruptsioon on halb asi, sellega tulebki  võidelda. Muidugi on korruptsioon ja kõik selle derivaadid kurjast, tegelikke võimalusi segav, turgu valesti kujundav, kuid igat inimtegevuse ilmingut ei saa (ei tohi) vaadelda, kui kurja tegemist. Kuid me oleme juba sellesse (kurja, kõiki vaenavasse) süsteemi niimoodi sisse elanud, et see on lausa hirmutav. Kuid kuskohalt tuleb korruptsioon? Ilmneb, et Võim ise korrumpeerib kõige enam.  „Korruptsioon leiab aset siis, kui vahendid, ajend ja võimalused kohtuvad. Üks põhjusi, miks võim on nii saatanlik, seisnebki selles, et võim ise annab inimestele vahendid ja võimaluse võimu kuritarvitamiseks.“  „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“ (J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 47/50). Vaat niimoodi, vaatab siis igaüks nii Poliitmaailmas kui Bürokraatiamaailmas iseenda sisse.

Ametnikest

Mõistmaks mida tähendab hea kantsler peaksime tänasest päevapoliitikast hoidumiseks põõrduma kantsler Bismarcki näite poole. H. Kissinger on kirjutanud, et:  „Viies maailmas, arutas Bismarck, oli alati parem olla kolmel poolel. See hõlmas peadpööritavat seeriat osaliselt kattuvaid, osaliselt vastuolulisi liitlaseid (…) mille eesmärk on anda teistele suurriikidele – välja arvatud lepitamatu Prantsusmaa – suurem huvi töötada koos Saksamaaga kui liituda selle vastu.“. „Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal..“. „Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 lk 77). Vaat selline lugu.

Me peaksime hoidma oma inimesi sh. ka ametnike ja avalikus teenistuses olevaid juhte, meid on vähe, andekaid meeskonnaloojaid veelgi vähem. Kuid hoidmisel on ka põhimõttelisem külg. See on tegelikult õigusriigi ja demokraatia kaitsmise külg. Kui paar aastakümmet tagasi ehitati ülesse  meie avalik teenistus, siis sai uuritud neid põhimõtteid ka sealt, kelle moodi me tahtsime olla. Võib öelda, et kõik need avalikud teenistused väärtustasid ametniku otsuse sõltumatust. Selleks, et ametnik ei peaks kogu aeg ümber vaatama poliitilistes tõmbetuultes, vaid lähtuks seadusest ja riigi huvidest, oli ametnikku pea võimatu töölt lahti lasta. Ametniku sõltumatus on üks toimiva õigusriigi nurgakivisid. Mu Soome kolleeg Matti Purasjoki, kes oli mulle ühtlasi heaks mentoriks ja teejuhiks sellesse tundmatusse maailma ütles, et ametnikku saab lahti lasta vaid kolmel juhul: kui ta hulluks kuulutatakse, vangi pannakse või jalad ees välja kantakse. Ärgem alahinnakem seda, et ametniku sõltumatu otsus on omaette väärtus, seda tuleb aktsepteerida. Jah ametniku otsust võib vaidlustada kohtus (ja peabki, kui see pole õige osapoolte arvates), kuid poliittasand ei saa ametnikku vallandada seepärast, et poliitinimesele ei meeldi ametniku seadusekuulekus. Meil on kahjuks levima hakanud äraspidine praktika et pealikke kahitakse otsitud põhjustel. See on väga halb praktika, kui ametnik peab tegema otsuseid mitte seadusest ja oma siseveendumusest lähtudes vaid piiluma ärevalt ringi, mida selle koha poliitinimesed ütlevad. See ei ole õigusriigile kohane ja sellisele praktikale tuleb otsustavalt keelumärge panna. Kuid mis seal pattu salata, ka ametnikud püüavad aeg-ajalt oma võimupiire laiendada, „tõlgendades“ loominguliselt nii mõndagi tegulatsiooni karmimaks ja enese võimupiire kunstlikult suurendades. Ei midagi erakordset, järjekordne võimuvõitluse tasand. Seekord siis Bürokraatiamaailm vs Pärismaailm.

Kellamees jälgi pendlit

Vabadus ja demokraatia olemus erodeeruvad kõige kindlamalt  siis, kui me igat probleemikest ( tegelikult olelusvõitluse osa) püüame võimendada omakasupüüdlikult … demokraatia kaoks ja kriisiks. Kui kõike elutahke esitletakse kui demokraatia kadu ja vabaduse lõppu, siis see devalveerib need mõisted. Erodeerumine  tuleneb meie igapäevastest hoiakutest. Kui me igat Bürokraatiamaailma ja Poliitmaailma igipõlist ja näotut kokkupõrget hakkame võimendama  ohuks demokraatiale, siis ei jää meil aega näha tõelisi vabaduse lahjendusi bürokraatiamasinas. 

Tundub, et paljud inimesed käivad  juba ammu ringi (mõtteline) rusikas (hüpoteetiliselt) taskus. Kelle peale? Eks ikka valitsuse peale. Millise valitsuse peale? No on sel siis mingit vahet? Umbes selline on enimlevinud arvamus. Asi on läinud kurjaks. Kurjaks mitte ainult meil Eestimaal vaid kogu maailmas. Pendel on hakanud liikuma üldõnnelt teise suunda, kogu see õnnelik rahusobitamine ja kõigi ninnu-nännutamine on liikunud kurja vastaseisu ja räuskamise teele. Uh, seda ei tee mitte vaid käremeelsed vaid ka ninnu-nännutajad, kõigiõiguste eestseisjad ja maailmaparandajad on samuti vihameelseks muutunud. Kas me siis sellist … Midagi pole teha, pendel ei saa lõputult ühes suunas liikuda, millalgi saab hoog otsa ja siis liigub see käremeelsuse suunas, halemeelsed seda usinasti järele piitsutades. Probleem, mida tahetakse lahendada … Mis probleem?  Vihases võitluses kipub tihti võitluse algpõhjus või isegi ajend ununema. Vastane tuleb hävitada, mitte probleemiga tegeleda. Kui vanasti öeldi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita, siis nüüd on maad võtmas Vaheriigiaegse mõttepojukese mis ripakil see ära, mis ripakil ei ole, see ripakile ja kah ära derivaat, kui kellelgi viga man ei ole, siis rääkige talle viga külge ja nagu sm Molotov ütles, paragrahvi me talle leiame. Kogu ühiskonna aur läheb sellele, et kuidas teistele võimalikult kunstipäraselt essusti öelda ja talle krimkakahtlust külge pookida. Tulemus on tülgastav. Nii tülgastav, et asjade sisust rääkima enam keegi ei küünigi.

(Kiire) Eesmärk ja (pikk) tagajärg

Vaadake iga pealik annab pahaaimamatult kuus sadu/tuhandeid allkirju, millest paljud on „usaldusallkirjad“.  Seega tagantjärgi midagi kontekstist välja rebides võib ikka „midagi leida“ ja kui ei leia, siis leiutada.. Pealegi ärge unustage vana head retsepti: „Kärbest ja ametnikku tapetakse üldjuhul paberi või … ajalehega“. Kui, ametniku „tapmine“ pole harilikult tasuta, sellel on oma kindel hind, mis Võimu jaoks võib olla fataalne. Sellest võiks iga poliitinimene õppida. Kui  vaadata natuke tagasi, siis näiteks mõrvas Lääne-Rooma keiser Valentinianus III (424-455) võimu ja bürokraatiavahelise jõukatsumise selliselt, et  454 a tappis omakäeliselt mõõgaga oma parima probleemilahendaja  väejuht Aetiuse. Legend räägib, et keisri kiitlemise peale  oma mõõgaosavuse üle olevat üks ta nõunike täheldanud, et: „Kas hästi või mitte, ma ei tea. Aga teadke, olete oma vasaku käega parema käe ära lõiganud.“ See ütlemine osutus tõeks, sest Rooma kaotas ainsa strateegi barbaritevastases võitluses ning uhkustav keiser ise oli samade vandenõulaste poolt samuti mõrvatud. Uuskeiser aga kahe kuu pärast oma sõdurite poolt kividega surnuks loobitud. Nagu hoomate, probleemi lahendamine Poliitmaailma ja Bürokraatiamaailma vahel lõppeb harilikult Poliitaaimale kaose ja katastroofiga. Õpetlik? Just, ei maksa ülehinnata Võimu võimalusi asjade muutmiseks, kui selleks pole andekaid ametnikke. Võimuhulluse tsüklisse kuulub ka Villu Viimase (Wilhelm II) otsus vabaneda kantsler Otto v. Bismarcist, ühest läbi aegade andekamast süsteemsuse kasutajast.

Suunakaotus

Jah, kantsler Bismarcki ajal oli riigiteeristuse (ja pensionisüsteemi) selline ülesehitus novaatorlik, kuid tänapäeval … Uskumatult ebaproduktiivne, see ei ole enam probleemide lahendamise närvikeskus vaid bürokraatlik enesealalhoiukeskus. Tühikäigul. Ametnikel ei ole enam mingit kaalutlusruumi ehk jällegi nagu Vaheriigi ajal samm paremale, samm vasakule – mahalaskmine. Kogu selles kihisevas segus ei julge enam ametnikud otsustada seda piskutki, mis neil veel õigustest jäänud on (mõned ei julge oma kabinettidestki välja tulla), sest meie menetluspraktika võib praktiliselt iga tervemõistusliku otsuse kuulutada korruptsiooniks, mõjuvõimuga kauplemiseks või altkäemaksuks. Nagu tõdesime nendele pahalastele tuleb tõrjet teha, kuid kui te kasutate kahjuritõrjes liialt palju kangeid mürke, siis kihvtitate kogu keskkonna ära. Kogu keskkond muutub viljatuks tühermaaks. Ehk, mis oli siis tõrje eesmärk? Kas oleme õige suuna kaotanud? Nagu ütleb Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012, lk.109) „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

Niisiis suunast. Majanduses öeldakse, et tuleviku otsused tehakse eesliinil, siis riigisuhtluses (nii siseselt kui sealt välja) tehakse kõik otsused kohtus. Riigikohtus. Ametnikud ei julge, taha ega oskagi enam küsimusi lahendada vaid jäävad oma regulatsioonide juurde kindlaks ( mida muud nad saaksidki teha, kuigi teavad, et asju oleks vaja muuta) ja lasevad kõik küsimused tuimalt kohtusse. See on nagu organismi puhastusorganite ülekoormamine.Väga aeglane ja väga tehniline lahendus. Harilikult ka hilinenud. Saite aru? Edukaimas autofirmas Toyota lahendab uksevea liinitööline kohapeal, kasvõi selleke kogu konveierit seisates. Tegija otsus on asjatundlik, parandamine kiire ja kompleksne, kulud minimaalsed. Meil näeks situatasioon välja niimoodi, et liinitööline ei otsusta midagi, vaid saadab probleemi edasi käsuliini pidi Toyota presidendile otsustamiseks. Kuid tema ei ole ju koosteliini operaator ega remondimees, ta ei tunne konkreetset situatsiooni ja miks peakski, see pole tema ülesanne. Panna presidenti otsustama viltuse ukse eest, oleks otsene sabotaaž firma vastu. Esiteks ei saaks president tegeleda oma ülitähtsa rolliga ehk strateegiaga ning kui tema otsus, missugune see ka ei oleks oleks hilinenud ja ilmselt ka mitte enam ajakohane. Kuid Toyota on edukas seetõttu, et tema otsustus ja juhtimistasand on väga selge ja efektiivne. Firma muutub kogu aeg, pidevalt (Toyota kata), kui arvestada, et aastas teevad oma töötajad 750 tuh muudatusettepanekut, millest kasutusse läheb 500 tuh. Meie ... Oleme hilinenud maailma muutuste sh ka ühiskonna koostoimimise mudeli uuendamisel, oleme hilinenud ja mitte kohanenud. Midagi ei ole muutunud sellega mis toimus 100 000 a tagasi „Harjumatu on mõelda, et meie evolutsiooniline teekond algas tundmatul horisontaalsel tasandikul ja meie eellaste tagumikul oleks olnud otsekui olnud kirjas „Söö mind, olen saakloom.““. See silt on meil endiselt küljes, kui me ei muutu, siis oleme saakloom. Pehme, mugav, vastupanuvõimetu saakloom.

Iluviga ja konstruktsiooniline viga

 Meie mitmed riigistruktuurid, mis on ellu kutsutud mitte meie eest otsustama, vaid meie probleeme (NB! ühiselt) lahendama, on tänaseks unustanud selle enese eksistentsi aluse, oma sünniõiguse aluse ja muutunud teenindajast kurjaks karistajaks. Karistajaks ja üha uute karistuste väljamõtlejaks.  Kui kõlavad süüdistused saadikute ajusurmast või peamise ministri võimalikust riigireetmise süüdistusest, siis on midagi põhimõtteliselt katki. Meis enestes on midagi katki. Ei ole normaalne, pigem tülgastav, kui kantseleiülemad peavad käima salakaebusi treimas, kui ameti pealik tuleb ministriga kohtuma, et seda salaja lindistada. Oot-oot mis vabariik meil on? Kas Mielke Vabariik (E. Mielke SDV Stasi juht)?  On selge, et pidevalt kellegi suhtes kahtlusi tilgutades, muutub foon sellest juba niivõrd toksiliseks, et suretab igasuguse normaalse suhtluse, usaldusest rääkimata. Kuid sellel teol olid  piiritletavad eesmärgid, siis on sellel  lõputud tagajärjed. Kui nüüd teine pool samaga vastab (ja muidugi ta vastab, kahjuks, see pole piibellik põse keeramise õpetus), siis mürgitab see kogu ühiskonda. Nagu hoomanud oleme on tegemist toksilisemaks muutuva kaskkonnaga, milles ebanormaalsus on muutunud normaalsuseks. Üha hoogustuvat sissisõda me küll ei vaja. J. M. Huntsmanil on veel üks terane tähelepanek (Lk 130) „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

Kellel on õigus?

Avalikkus on tõusnud arvamust avaldama, mis iseenesest on tervitatav, kuid harilikult asjade sisust teadmata ja protsesside liikumapanevaid jõude tundmata. Kuid kui vaadata pealike kahimist ajajoonel, siis pole tegemist ju üksikjuhtumitega. Kui käsitleda ühte mõrva ühe mõrvana, siis nii see ongi, üksik kurb juhtum. Kuid mitmed järjestikused ühe käekirjaga mõrvad moodustavad sarimõrva või … massimõrva. Tasuks mõelda läbi eelneva mõttekonstruktsiooni, mida ja keda me tolereerime? Kas ebanormaalsus ja pidetus ongi uus normaalusu. Ebanormaalsus kui normaalsus?  Kõik kommenteerivad erinevaid asju ühes kompotis tegemata vahet konflikti põhjuseks ja selle ajendi vahel, mis omakorda on kastetud ohtrasse oletuste ja kuulujutusudusse. Läbi selle hämu pole enam võimalik korraliku detailse analüüsita asjade olemusest aru saada. Ja kuna detaile me ei tea, siis oleks praegu olukorrale hinnangu andmine nagu peretülisse sekkumine, ükskõik millist positsiooni valida oled lõpuks ikka vaenlane. Mõistlik oleks vaadata hoopis seda, millised on selle tulevärgi kaasnevad kahjud.

Paljud on rutakalt tormanud pooli valima ja seisukohti võtma (lähtudes istekohast) teadmata üksikasju, saamata aru toimemehhanismist. See on nagu peretülli sekkumine, ükskõik millise poole valite olete lõpuks ikka ise tobu. Kuid kui küsida: „Mis suunas liiguvad kellaosutid?”, mida te vastaksite? Päripäeva?  Muidugi, kuid … Briti koodimurdjate juht Knoxi arvas et:“ Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.”  (J. Webster „Spioon 29 nimega”). Seekord ei saa probleemi vaadelda ei kella ega vaatleja seisukohalt, vaid kellameistri seisukohalt. Mnjah, kellameistri seisukohalt on kell rikkis.

Kõik need tõmblemised/hõõrdumised on võimalikud, sest tänapäevane riigi toimimise mehhanism ei vasta enam aja nõudele. Kantsler Bismarcki aja nõuetele see vastaks, kuid homse ülesehituseks see ei kõlba.  Aegunud, aeglane, konfliktne, vihameelne ja paindumatu. Oleme ehitanud süsteemi mitte loovaks ja abivalmiks vaid kurjaks. Päramine aeg oleks Intriigikogul jälle Riigikoguks saada, et loovat ja heatahtlikku riiki ehitada.

 Ilmselgelt pole rabe kaadripoliitika üksikjuhtum, vaid süsteemne viga. Sellest on saanud (poliit)kultuuri lahutamatu osa. See mürgitab kogu ühiskonda, õõnestab usaldust mitte üksikute ametnike/pollitinimeste vastu, vaid riigi toimimise vastu üldiselt. Vaat sellel kohal ootaksin ma küll riigipea asjalikku sõna. Riigi toimemehhanismid vajavad riigiuuenduslikku kaasajastamist. Peamine asi ju.
Ja et lõpetada "Jah, härra Minister" lainel, siis paar sõnaseletust järelemõtlemiseks

Lk 80 „“Aga …“, püüdsin ma seletada, „ … see on ju lihtsalt pettus. See on ebaaus, see on arvudega žonglöörimine, see on inimestele puru silma ajamine.“

„Ehk tegelikult valitsuse pressiteadeanne“ ütles Humphrey. Ma olen küll kohanud küünilisi poliitikuid, aga see minu kantsleri märkus oli midagi hoopis omaette klassist“

Lk 183 „Ma olen hakanud mõistma, et riigiaparaadi kõrgema astme ametnikel on üllataval kombel peaaegu õigus, kui nad väidavad enda olevat erakordselt arukad inimesed. Aga kuna eesmärgid, mida riigiametnik võiks üksikisikuna saavutada, praktiliselt puuduvad, siis on tema kõrge IQ tavaliselt rakendatud vigade vältimisele.“

Lk 184 „Järelmõte: arvestades, et nende esmane eesmärk on vigade vältimine, on üllatav, kui palju vigu nad teevad!“"
Muide "kooselus" poliitinimestega tuleb meeles pidada, et:  „Kui kavatsete töötada poliitikute heaks, peaksite meeles pidama, et neil on väga suured sõrmed ja väga suured varbad, ning te võite tähelepanuväärselt kergesti nendele astuda. Minul aga on kontsad.“ (Dale & Grant. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 64). Ilmselgelt on kellegi suured sõrmvarbad kannatada saanud. Vaat niimoodi.

Targutusi:

„100 Soome innovatsiooni“ 2017 Ilkka Taipale ja autorid

Lk 20 „Iga riigi parlamendivõimu võib jagada seadusandlikuks võimuks ja eelarvevõimuks. Sellest vaatenurgast on Soome Eduskunta ainulaadne parlament, kuna selle võimuharuks võib tinglikult pidada ka visioonivõimu. Selle teostamiseks moodustati paarkümmend aastat tagsi parlamendikomisjon, mis nimetati tulevikukomisjoniks. Tegemist on ainsa parlamendisaadikutest koosneva tulevikuküsimusi käsitleva komisjoniga kogu maailmas. teistes parlamentides mõni komisjon, enamasti on see teadus ja tehnoloogiakomisjon.“

„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009

Lk 17 „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”

G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012

Lk 196 „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.”

B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003

Lk 26 „17 sajandi Hispaania kuningas Filipe III suri palavikku, mille ta sai liiga pikalt kamina ees istudes. Kui ta teadis, et üle kuumeneb, miks ta siis tule juurest eemale ei läinud? See ei kuulunud tema kuninglike kohustuste hulka. Kuningapalee tulevalvajal, kelle ülesanne oleks olnud kuninga iste eemale nihutada, oli parajasti vaba aeg.“

Lõpetage olümpiamängud! Kohe! Valimised ka!

Elame kummaliselt duaalsel ajal. Ühest küljest taodeldakse kõige (peaaegu sündsusetuseni minevat avalikustamist) ja läbipaistvust, teisalt püütakse kõikvõimalikke (normaalseid) andmeid salastada. Seda ühel ajal. Nagu tahaks korraldada üheaegselt nii parem, kui pahempoolset liiklust? Ühe hingetõmbega nõuame näiteks kõigi inimeste tulude avalikustamist ja samas ei julge enam avaldada konverentsiosalejate nimekirja, kuna need on privaatsed isikuandmed.

Püha müristus, konverentsi osalejate nimestik tundlik isikuteave? Kas see on salajane konverents? Või osavõtt on salajane? „Espioonid“ konverents? Absurd. Ei tea, kas see tuleb meie heitlikust meelest, ihast maailma kõiki suurtepoiste trende järele ahvida  või kaalumisvõime vähenemisest. Muidugi tuleb trende tähele panna, kuid kss kõiki tobedusi just isiklikult järele peab tegema, selles kahtlen sügavalt. Küsimus on pigem äratundmises, millal õige ja hea õpetus/käitumine/trend läheb üle totruseks. Just seda kaalumisoskust meil napib, sest me ei ole endale selgeks teinud paljude meile seni tundmatute protsesside teoimemehhanisme. Me ei tunne seda piiri, mil hea asi läheb üle halvaks või väga halvaks asjaks. Psühholoogid B Schwartz ja A Grant väidavad, et tegelikult käivad kõik asjad, millel on vähegi mingit tähtsust, tagurpidi U järgi. „Pole olemas midagi, mis oleks täielikult hea. Kõigil positiivsetel kalduvustel, seisunditel ja kogemustel on hind, mis väga suureks kasvades ei tasu enam ära“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk55/56)

 U-kõverad on kolmeosalised: vasak külg , kus rohkem tegutsedes läheb asi paremaks, keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei anna midagi juurde ja  parem külg, kus rohkem tegutsedes lähevad asjad hullemaks. „Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“

Hinnete väljapanek kui saladus.

Meie oleme oma protsessides ilmselgelt selles halvas, kolmandas faasis. Asjast sain aru siis kui koolide spordivõistluste tulemuste kohta hakkas liikuma arvamus, et spordivõistluste tulemused on … tundlikud isikuandmed – seega salajased. Kummaline, üle püksivärvli rippuvat pekki demonstreerib inimene täiesti avalikult, kuid spordivõistluste tulemused (ripub kangil kui märg pesu) olgu salajased? Kõigi palgad olgu avalikud, kuid hinded salajased? Isegi Õiguskantslerilt küsiti arvamust spordivõistluste nimekirja kohta (Sic! Küsijaks oli koolipsühholoog. Kui psühholoog peab õigusinimeselt küsima arvamust hinnete avalikustamise või mahasalgamise kohta, siis … Tundub, et ühiskonnas on midagi väga paigast ära, kui normaalsuse üle arutavad psühholoogid/juristid võtmes, et kas normaalsus on ikka lubatav või võiks selle ära keelata.).  Õiguskantsleri sõnul peaks hoiduma kooli spordipäeval osalenud õpilaste tulemuste nimelisest avaldamisest. Selline info võib saada kiusamise ajendiks ja tingida halva kohtlemise. (15.10.19 Delfi).  Seega salastame, aga … Sellel lool on ju ka teine pool, loomulik pool, ehk võistlusi korraldatakse selleks, et välja selgitada parimad (mitte halvimad, eesmärgiga neid kiusata). Need võitjad jäävad ju ka sellisel juhul tunnustamata. See on juba halb, väga halb - nagu luureohvitseri auraha, meeldiv kodus (üksinda) peegli ees vaadata, kuid ilma üldise tunnustuse ja aupaisteta. Milleks siis üldse võistelda? Kogu selle mõttetu ülereageerimise ja ülereguleerimise juures on muidugi seegi iluviga, et õpilased ise teavad niikuinii millised hinded või tulemused kellelgi on. Muide, niipalju kui mina mäletan, siis pandi hindeid ikka selleks, et õpilased saaksid ennast võrrelda teistega, mitte et hinded võrdsustaksid õpilasi. Võrdlus ongi see, mis paneb pingutama. Lõuatõmbamine pani ka pingutama, no kaua sa ripud nagu märg pesu. Endal oli piinlik. Tuli harjutada. Küsimus polnud selles, et rippujaid oleks narritud (võib-olla küll aasiti) või kiusatud, vaid selles, eneseuhkus pani pingutama. Järgi jõudma. Mööda rebima. See ongi ju võistluse/konkurentsi mõte. Kuid ei esiametnikud püüavad tupsu-nunnu tehismaailma luua, mis pole kooskõlas tegelikkusega.

Mõttejada mõttetusse

Mõtleme natukene, milline tupsu-nunnu maailm välja näeks? Seega spordivõistluste tulemused – saladus? Mis edasi? Salajased spordivõistlused? Individuaalne sooritus, sirmi taga? Miks? Selgitus: kehv sooritus tekitab õpilastel stressi. Ja nagu õiguskantsler selgitas siis „"Laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust. Seetõttu peab kool tunnistama hinnetega seotud teabe asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Kuna spordipäev on kehalise kasvatuse osa, tuleks spordipäeva tulemuste avaldamisse suhtuda samamoodi nagu ülejäänud õppetöö tulemuste avaldamisse.“ Seega õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on õigus teada vaid lapsel ja tema vanemal või eestkostjal. Saladus läbipaistvas maailmas? Ei sobi nagu kokku

Salastress 

Nüüd saan ma ka aru, miks tahetakse põhikooli eksamitest loobuda. Liiga isiklik värk. Sellise mõttemudeliga edasi minnes on täiesti loomulik kihk  lõpetada põhikooli eksamid, sest sellest tuleneb õpilaste stress. Oeh, kuid tähelepanu … kogu elu ongi üks suur stress. Kool pole ainuüksi (kasutu) faktituupimine, vaid eluga toimetuleku, teistega läbisaamise, võrgustike loomise ja stressitalutavuse kasvatamise aeg. Treening eluks. Või peaks kasutama salastressi mudelit? Eee … nagu salapuss? Halbade tulemuste salgamine ongi nagu salapuss, ei aita olukorda parandada, kuid kõik teavad, kes … libastus. Ebaõnnestumine on ebameeldiv, kuid õnnestumiste loomulik osa, kui kogu aeg oleks vaid õnnestumised, siis me ei oskaks õnnestumist ära tundagi. Ei oskaks ka ennast teistega võrrelda ega oma pingutusi suunata.  Mina tegin ühe suvega neliteist eksamit ja … jäin ellu. Võib öelda, et harjusin ära. Eksamite tegemisega. Kõlab nagu Silicon Valley juhtlause „Ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi“ Just see viimane edasipoole liikumine ongi tähtis. Järgmine kord õnnestusin esimese korraga, sest olin teinud järeldused, treeninud … ajumusklit.  Normaalne, kasvatasin stressitalutavust ja esinemisjulgust (isegi kui ma teemast midagi ei teadnud). Ülikoolis oli semestreid, mil tuli teha kuus täiseksamit ja kümmekond kirjalikku arvestust. Eh, kasvatasime veelgi keskendumisvõimet ja … kunstimeisterlikkust. Need ained, mida me õppisime … Oot-oot, aga milliseid aineid me õppisime? Polök? Teadvusetu kommunism? Marksistlik filosoofia? Täidisained. Peale selle olid ka mõningad kohustuslikud „põhiained“, mille süvateadmisega  polnud samuti elus midagi peale hakata.  Hm, mina isiklikult ei mäleta kuuest semestrist statistikast ja kolmest eksamist mitte poolt pudrunuiagi. Kuid seda, kuidas eksamit teha nii, et tulemust kirja saaks, õppisime me küll. Me kõik õppisime. Mis on aga tähtis, siis see, et eksamid sundisid meid õppima ja pingutama või … toime tulema, isegi seal, kus esmapilgul oli positiivse tulemi saavutamine pea võimatu.  Treeningu värk. Muide ajuteadlased on kindlaks teinud, et „Metsloomade ajud olid 15-30protsenti suuremad, kui nende kodustatud liigikaaslastel.  Ilmnes, et külm ja halastamatu maailm sunnib metslooma pidevalt õppima. Need kogemused panid ka nende ajud väga erinevalt toimima.“ „Sama lugu on ka inimestega. (…) Aju toimib nagu muskel: mida enam tegevust sel on, seda suuremaks ja keerulisemaks see võib muutuda.“ (J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014 lk 65/66) Ehk teistpidi öeldes, kui aju ei treeni, siis (aju)muskel vastavalt ka kahaneb. Me ju ei taha, et meie järelpõlv oleks kui lötakas broiler? Kõik ju kujutame ette, et kui nad just kotkaks ei sirgu, siis tubliks vaba(mõtlejaks) siblijaks ikkagi saab. Miks me teda siis broileriks kasvatame? Kummaline.

Kotka paratamatus

Ilma selle teadmiseta, et eksamid ja võistlused on möödapääsmatud, kui talve tulek, ja selleks tuleb valmistuda, ei varuks keegi küttepuid ega kasukaid. Milleks? Teadmiseta, et  „ilma ei saa“,  kaob nii mõnelgi õppuril, kes muidu enese „läbi veaks“ igasugune stiimul õppimiseks ja edu saavutamiseks. Võib arvata et see „haigus“ tabab ka osasid õppureid, kes praegustes tingimustes kvalifitseeruvad järgmisele tasandile. Inimene on teatavasti oma olemuselt laisk, nagu ütles Vanema Marie: „Kui inimene jookseb, kuid saab kõndida, siis ta kõnnib, kui seista siis seisab, kui istuda siis istub, kui lamada, siis lamab.“ Vanad inimesed ärge enese laiskuse ja juriidiliselt segipööratud maailmapildi pärast meie laste tulevikku kihva keerake. Redelit pidi ülesse ronimiseks, peavad sellel olema võimetekohased pulgad, millest ennast järgmisele tasandile tõugata/vinnata. Vaadake, teema millest ma olen valmis pikalt ja kirglikult rääkima on eelnimetatud statistikaeksamid. Kuigi ma ei mäleta peast (ja miks peakingi) statistilisi pooleteist leheküljelisi valemeid, tean ma kuidas statistikat „tehakse“ ja mida üks või teine tulemus näitab. Kõike seda ma ei teaks, kui ma ei oleks pidanud eksamiteks valmistuma ja neid sooritama (muide eksamite edukas ja õigeaegne sooritus kindlustas semestriks stipendiumi ehk iseseisvuse).  

Isegi tuupimisest on kasu … kunagi

Tuleb välja, et see mida eksamite ajal pidasin mõttetuks, osutus lõppkokkuvõttes siiski tarvilikuks elust arusaamiseks. Kui ma neid eksameid poleks pidanud tegema, siis vaba valiku juures poleks ma õppinud (süvendatult) statistikat. Ütleme, et  pole minu kirg, kuid … Ma poleks saanud aru (ja tundub, et enamus ei saagi aru, kuna pole õppinud või ei mäleta) miks justkui ühtede ja samade asjade kohta tehtud küsitlused nii erinevad on. Peavadki olema, puht tehnoloogiline küsimus. Ma ei sattu paanikasse ega eufooriasse, kui kaks agentuuri annavad erinevaid tulemusi, sest neil ei ole mitte erinevad tulemused vaid erinev paneel, metoodika  ja valik. 2+2 on ikka neli, kuid 2 ja 2 võib olla hoopis 22. Lihtne. Pealegi tean ma kuskohalt midagi otsida, kui midagi on vaja täpsemalt teada. Statistika põhiväärtus ei ole mitte momentülesvõte, vaid aegrida: mis muutub, miks muutub? Muide, iganädalane pidukondade populaarsusküsitlus on pelk meelelahutus, mitte pidukonna tegelik võimekus ega löögijõud. Siit jõuamegi selle tõdemuseni, et tähtis pole see, mida sa õpid, vaid mida sa omandad. Tuupimine vs. sünteesija analüüsioskus. Ehk „Tsiteerides Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida näete.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 172)

Analüütilise kaalumisvõime hääbumine

Mida on teinud meiega tuupimisteadus ja Vaheriigi käsutäitliku meele edasikandumine (et mitte öelda geneetilise mutatsiooni tagajärg) näemegi tänapäeva mugavusotsustes ja teiste pealt (suurriigid) mahaviksimise harrastamises. Loomingulisus ja analüüsivõime on üldjuhul jäänud kängu. Selle tulemus ongi üleüldine võrdsustamine, mitte ühiskondlikult võrdsed võimalused, mida rohkendavad isiklikud pingutused vaid võrdne saamine ilma isikliku pingutuseta. Ainukene isiklik pingutus on tänapäeval nõuda „õiguseid“ ja soosustusi endale, kohustusi ja karistusi teistele.

Nagu mainitud, on praegune pidukondade reitingu mõõtmine  meelelahutus, mitte teadus. Neil ei ole mingit väärtust.  Uurida, milline on iganädalane reiting on sama kui võrrelda, milline on selles kuus sprinterite paremusjärjestus … rahva arvates. Medaleid jagatakse soorituse eest olümpiamängudel, mitte mängudevahelisel aja rahvahääletustest lähtuvate reitingute  järgi. Tähtis on sooritus. Sooritus eksamil, sooritus valimistel. Kuid selle asemel on inimesed suunatud üksteise peale kituma ja oma suutmatust peitma tundlike isikuandmete sõnajada varju. UPS! Võib-olla peaks Pilvepiirile  kandideerijate nimekirja ka salajaseks kuulutama, sest tegemist on ju isikuandmatega? Tundlike isikuandmetega. Tundlike inimeste tundlike isikuandmetega. Püha müristus, minnes seda jada mööda edasi peaksime ka valimiste tulemused salastama, sest väga piinlik on saada kolm häält. Tundlik teema ju! Isiklik ka. Jaburus? Muidugi. Aga 3A spordivõistluste tulemused on ju salajased, isikuandmed ja mida veel? Nüüd põrutaksid tipupoole juristid kohe lauda trumpässa: „Kas tegemist on ebavõrdse kohtlemisega?“ või „Tegemist on põhiseaduse räige rikkumisega!“ Mnjah ja nii see demokraatia alla käiski.

Paremaks saamise tahte murdmine

Seega, kas meie valik on salajased olümpiamängud, salajaste sooritustega? Avalikustamata tulemustega? Või valimised, salajaste tulemustega? Kuna valimistsükkel on sarnane olümpiamängudega, kus parim saab au võimete ületamise eest ja mittevõitja osalemise eest (mis samuti võib olla võimete ületamine), siis kas ka olümpiamängud tuleks teha salajaseks? Piinlik lugu kui teivas pehmeks osutub või vaim närtsib?. Absurd? Kuid eksamitulemuste ja spordipäeva tulemusta mittesalgamine on täiesti normaalne? Ei ole, see on ülehooldus, vanade ülereageerimine. Me pole esimesed, kes sellesse võrdsuslõksu langevad. S Thilo („Soovmõtlemine Lk 78) on kirjeldanud Saksa kogemust: „Sellist raskelt mõistetavat hoiakut saab seletada võrdsuse utoopiaga: soovitakse vältida õpilaste tasemevahe nähtavaks saamist, milleks kõigepealt langetatakse nõudmisi ja seejärel – langetatud nõudmised ei viinud soovitud tulemuseni – takistatakse erinevuste mõõtmist.“ „Aastal 2015 üritas Prantsusmaa sotsialistlik valitsus kaotada kakskeelseid klasse Euroopa ja muu maailma koolides. Haridusminister Najat Vallaud-Belkacem ei eita, et seal õpitakse väga hästi saksa ja inglise keelt. Aga talle ei meeldi, et sellest on kasu vaid 155-le lastest. (…) Tema arvates on parem, kui kõik õpivad vähem ning mingi väike vähemus ei saa õpitu kaudu elluastumisel teiste ees edumaad.“ „Selline võrdsuse ideoloogia vorm on täiesti utoopiline, kuna esiteks on selle eelduseks reaalsuse eitamine ja teiseks saab see oma kujutletavat õigust kinnitada vaid sellega, et raskendab reaalsuse tunnetamist või teeb selle täiesti võimatuks. Sellist käitumist nimetan ma utoopiliseks ignorantsuseks. Minu arvates on sellest nüüdisaja poliitikas saanud üks tähtsamaid juhtmotiive.“

 Kokatädi, põline diskrimineerija.

Meil ongi maad võtmas üldine (ja avalik) mentaliteet, et paremaks saada on justkui häbiasi. Salajas tahab igaüks (või vähemalt enamus) olla parem, mis on ka loomulik. Milleski oleme me kõik paremad, kuid tihtilugu ei tunne me oma paremaks olemise ala ära ja püüame trügida sinna, kus me iialgi ei saa parimaks. Sellest ka see tahtmine, pidurdada neid, kes omal alal (õigel alal) on tipud. Me pelgame paremaks olemist, isegi häbeneme seda. Kuid see ei ole normaalne.

Näide võrdsusest või demokraatia enesehävituslik grimass, kui juhid ei suuda mõista demokraatia ja võrdsuse filosoofilist sisu. Ilma filosoofilist sisu mõistmata läheb demokraatia üle vaid reeglite täitmiseks ehk diktaadiks ehk diktatuuriks. Mu enda lemmikuks võrdsustamisrindel on (PM 8.10.12) artikkel „Rootsi see koolikokal keelati hea söögi tegemine ära“ Rootsi Faluni koolikokal keelati ise leiva küpsetamine ja rikkaliku köögiviljavaliku pakkumine, sest seda peetakse ebaõiglaseks, et teistel koolilastel pole juurdepääsu nii maitsvale söögile. Faluni koolikokale Annika Erikssonile öeldi, et tema toit on lihtsalt liiga hea, kirjutab Local. Tema kooli õppurid on harjunud värskelt küpsetatud leiva ja 15 erineva köögiviljaga lõuna ajal, kuid nüüd on need head ajad möödas. Omavalitsus käskis koolikokal menüüd muuta, kuna teistes koolides ei saa õpilased sama hästi süüa ning see pole nende suhtes õiglane. Samuti ei vasta senine menüü kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud nõuetele. «Püüame teha kollektiivse pingutuse, et parandada koolitoidu üldist taset ja püüame tagada kõigile samaväärse toidu,» rääkis kohaliku koolitoidu eest vastutav ametnik Katarina Lindberg. Ametnik ei olnud kursis Erikssoni kulinaarsete saavutustega ega teadnud, millist pahameelt see otsus tekitas õpilaste ja vanemate seas. Koolikoka sõnul ei too tema erimenüü mingeid lisakulutusi omavalitsusele. Erikssoni sõnul on tema töö pakkuda õpilastele söögikordade ajal erinevaid valikuid. Kuna kõik toidud ei pruugi kõigile sobida, siis püüab ta pakkuda erinevaid köögivilju, mille seast valida, aga ka kana, krevette ja veiseliha.  Nüüd on köögivilja valik vähenenud poole võrra ning Erikssoni küpsetatud leiva asemel pakutakse poe oma.“

Vabadus olla … nautleja

„Inimesed on mõnikord imestanud, miks lubab meie ülemkohus ühel või teisel grupil marssida paraadil, kuigi see on kõige provokatiivsem asi maailmas, ja nad kannavad loosungeid, mis solvavad üht või teist gruppi,“ rääkis Kerry. „Põhjus on, et see on vabadus, sõnavabadus. Ameerikas on sul õigus olla loll, kui sa seda tahad. Ja sul on õigus ennast teistest lahti öelda, kui sa seda tahad. Ja me lubame seda. Me saame sellest kuidagi üle. Tegelikult arvan ma, et see on väärtus. Ma arvan, et see on midagi, mille eest võidelda. Tähtis on, et oleks sallivust öelda, et sul võib olla teine seisukoht.“ Delfi 27.03.13)

Nii, et nende vähestega, kes tahavad olla topskid, see ongi nende ülim väärtus, siis peame me sellest kuidagi üle saama nagu … ameeriklased. Ameeriklased võivad endale seda luksust lubada, puht mastaabi küsimus. Kuid meie ülesanne on see, et luua keskkond, mis ärgitaks inimesi leidma see „miski“ eneses, milles nad on head ja mis neile meeldib ( ja mis oleks enam-vähem seaduslik). Ilmselt on suur osa inimesi sattunud õppima ja töötama sellistesse valdkondadesse, mis neid ei huvita. Enamgi veel, nad lausa jälestavad seda, mida teevad. Enamusel pole ka vedanud nii nagu minul Vanema Mariega, kes ütleks: „Mõtle see töö/õppimine enda jaoks huvitavaks“. See juhtliin muutis minu elu. Suhtumise ellu. Või arvategi, et tahtsin saada arveametnikuks? Ei arvanud ära. Tahtsin saada ….  Kuid kui mõelda töö/õppimine enda jaoks huvitavaks, siis peab seda tegema mingi teise, ebatraditsionaalse nurga alt, vaatama uuest lähtepunktist. See ongi põnev, sest vaadates mittetraditsionaalselt näed ja koged hoopis uusi võimalusi. Maailm pole enam hall ega igav paik.  Kui seostada need tulemused veel mingi teise valdkonnaga, siis …  Puhas nauding.  F Johansson („Medici efekt“ Pegasus 2008 Lk 2) on kirjeldanud mis juhtub, kui erinevad valdkonnad ja erinevad vaated kokku saavad: „(…) kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ Lugu on selles, et sellist „uut maailma“ on vaja luua kogu aeg, muidu pole tegemist uuenduslikuga vaid kivistunud arengusetusega.

Astudes ristmikule …

Vaadake te ei saa lihtsalt astuda ristmikule, te peate selleks olema ette valmistunud, muidu jääte progressi igaliikuri alla. Tänapäeva eluviis nõuab meilt konkureerimisvalmidust, pidevat kiiret analüüsi ja sünteesi. Kõik (vähegi tasuvad) töökohad, projektid, grandid põhinevad konkursil ehk eksamil. Me peame oma noored selleks ette valmistama, valmistama neid süvaanalüüsijateks, kiirsünteesijateks, toimetulijateks, pidevaks kohanemiseks üha kiirenevas maailmas. See uus situatsioon ongi stressirohke, kuid kui mõelda see protsess enda jaoks huvitavaks, siis on see positiivne stress. Need, kes tahavad luua ninnu-nännu maailma rikuvad meie noorte konkurentsivõime. Küll aga peaks väga tähelepanelikult vaatama, mida üldse õpetada, kuidas õpetada  ja millised „täidisained“ prügilasse saata. Broilerikasvataja mentaliteet, ole vagusi ja tarbi võimalikult palju, tapavad meie kotkad. Prr! Broilerid on puuris, nemad ei astu ristmikule. Õigemmini ei astu nead kuskile.

Niisiis, kas keelame olümpiamängud? Või treenime edasi. Eee, treenime edasi ja kasvatame ajumusklit?

Targutusi:

J. Webb „Mitte midagi“ ÄP 2013

Lk 201. „“Mitte miski pole muutumatu, mitte miski pole lõplik, kõik on ajutine.“ Lihtsamalt öeldes – niipea kui sa mõne teooriaga ära harjud, tuleb keegi lagedale sellest paremaga. Siiski unustatakse sageli ära, et teooriast on kasu ka siis, kui need õiged pole. Levinum teooria ongi just selle pärast levinum, et see kirjeldab reaalsust teistest teooriatest paremini.“

J. Medina „Aju toimimise reeglid“ Tänapäev 2014

Lk 28 Aju kasutab 20% kogu keha energiavajadusest, moodustades kehakaalust vaid 2% „Kui aju on täielikult tööle rakendatud, siis kasutab ta enam energiat koe kaalu ühiku kohta kui täiskoormusel reie nelipealihased. Tegelikult ei suuda inimaju samaaegselt kunagi aktiveerida enam kui kaks protsenti oma neoronitest. Kui see näit ületatakse, ammendub glükoosivaru nii kiiresti, et te minestate.“

Lk 39 „Ökosüsteemid on karmid, nad purustavad elu sama kergesti kui toetavad. Teadlaste hinnangul on 99,99% kõigist kunagi elanud liikidest praeguseks välja surnud. Meie kehad, aju kaasa arvatud, läksid kaasa igasuguse geneetilise kohastumisega, mis aitas meil ellu jääda. See asjaolu üksnes ei ole tagapõhjaks kõigile aju toimimise reeglitele, vaid selgitab ka, kuidas meist said maailma vallutajad.“

„keskkonna julmusest võitu saamiseks on kaks viisi: te muutute kas tugevamaks või targemaks. Meie valisime teise viisi. Asjaolu, et selline füüsiliselt nõrk liik võis planeedil võimust võtta mitte skeletile muskleid vaid ajule neuroneid lisades, tundub äärmiselt ebatõenäoline. Aga me saime sellega hakkama (…)“

Uus väeliik: Pealekaebajate Maakaitsevägi?

Paul Romer rõhutab rekombineeriva innovatsiooni vajadust: „Majanduskasv toimub alati siis, kui inimesed võtavad ressursi ning korraldavad need ümber nii, et väärtus kasvab. (…)Ja iga põlvkond on uute … ideede potentsiaali alahinnanud. Meile jääb alatasa hoomamatuks, kui palju ideid jääb avastamata … Vähe sellest, et võimalused lisanduvad üksteisele – nad paljundavad üksteist.“ „Võib-olla on kõigist ideedest kõige tähtsamad metaideed – ideed selle kohta, kuidas toetada teiste ideede loomist ja edastamist … Kahte asja võib … julgelt ennustada. Esiteks: XXI sajandil saab juhtivaks riik, kes rakendab sellist innovatsiooni, mis toetab tõhusamalt uute ideede loomist erasektoris. Teiseks: sedalaadi metaideid leitakse“ (E. Bryjolfsson, A. McAfee „Teine masinate ajastu“ post_factum lk 102)

Süsteemi allakäigu mudel

Rekombineeriv innovatsioon lähtub asjade/nähtuste/tegevuste uutmoodi kokkupanemisest, kuid see eeldab avatust ja vaba mõttelendu. Üldjuhul tapavad regulatsioonid vaba mõtlemise. Mis vaba mõtlemist saab olla, kui kõik on ümbritsetud regulatsioonidega? Sellest murdepunktist algab süsteemi allakäik. Kui iseotsustamise ja vastutuse soon läbi lõigatakse, siis kasvabki peale almuseootajate ja kaeblejate lärmakas kogukond. Ja muidugi kui on kaeblejad, siis tuleb luua ka kaebamisvõimalused … kuhu vaja. Üpris pelutav on, et pea igal asutusel on mingi vihjetelefon või äpike, kuhu saab kõige vähemenergiakululiselt teada anda, kui naaber ei meeldi või keegi kõvera pilguga vaadanud on. Me oleme kaugenenud loomulikust keskkonnast ja asendanus slelle kaebeõiguse keskkonnaga. Nagu Keskkonnainspektsiooni pealik asiselt tõdes, et varem maainimesed teadsid, et s*** haiseb, nüüd … Kulutab inspektsioon palju ressurssi üha tundlikumate inimeste kaebuste kontrollimisele (PL 6.05.19). Inimesed lihtsalt ei tea enam, et ess haiseb ja püüavad essuhaisu mahendada kaebamisõigusega.

Kituma, kaebama, pealekaebaja … igaks juhuks. See muutub trendiks nagu osadel Ameerika hõimudel pea lamedaks koolutamine, Aafrikas poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil või Vanas Hiinas jalgade kängitsemine, saavutamaks võimalikult väikest jalalaba. Mõtlete, et oh rumalaid? Ei tegemist oli ajastuomase moega, Kujundati ilu ideaali. Meie oleme samasugused nagu kõik meie eellased, tekitame trendi ja pärast imestame, miks kõik nihu läks (kael ei kanna, pea valutab, kiirust pole). Te ei saanud sellest paralleelist aru? Mille poolest erineb  poolemeetrise kaela kasvatamine võrude abil üha suurenevate keeldude ja käskude hulgaga meie ühiskonnas? Ei erinegi, mõlemad on ebaloomulikud ja tekitavad edaspidi toimetulekuraskusi. Kui pikkkaelalt ühel päeval võrud maha võtta, siis on ta abitu, (ilmselt peab kahe käega pead üleval hoidma), kuid sama kehtib ka meie kohta, kui Dr Riik kõike reguleerib, käsib ja karistab, siis momendil mil Dr Riigil selle süsteemi ülalpidamiseks võhm välja läheb (ja see läheb ilmtingimata), siis ei tule kõigereguleeritud inimesed enam loomulikus ja loomingulises keskkonnas hakkama saada. Eh, kaotavad pea. Just seepärast on päramine aeg küsida, kas ka meil on mingid lihtsustusmeetmed? Või kasvatame oma poolemeetrist kaela kahemeetriseks? Hakkame kaelkirjakuteks?

Pealekaebamise koolitus

Me elame vastandlikus maailmas, ühest küljest peaksid paljud andmed olema avalikud, et oleks võimalik laialdane rekombineeriv innovatsioon, kuid teisalt salastame andmeid mis on naeruväärne. Kui ühest küljest isikuandmete kaitsmine on kiiduväärt, siis selle tegelikkuses regulatsioon muudab kaitsmise tobeduseks. Võib-olla see polegi tegulatsiooni süü vaid meie enesetsensuur, eneseregulatsioon, enesealalhoiuinstinkt, sest kui konverentsi korraldajad ei julge enam osavõtjate nimesid kirjutada vaid piirduvad „igaks juhuks“ vaid Firma nimega, siis on regulatsiooni mõte regulatsioonis eneses kaduma läinud. Regulatsioon kui vahend töötab bürokraatliku eesmärgina.

Hiljuti juhtusin kokku üha tavalise ettevõtjaga, kes oli tulnud järjekordselt kursuselt. Samas polnud see ettevõtja mingi suurkaupmees ega ülivahendaja, selline väiksemat sorti isetegija. Enesetäiendus on üks väärt ja lugupidamist väärt ettevõtmine tänapäeva kiirelt muutuvas majanduskeskkonnas. Kuid kõigi nende koolitustega on niimoodi, et selles on nii huvitavat, tarblikku, igavat tühitäidet, kui ka „moekaupa“. Peale õekeste Sündsus ja Usaldus eksimist danskemetsa ja mehkeldamist Suure Kurja(hundi) endaga on koolituste üheks stamteemaks rahapesu tõkestamine.  Hm, justkui tarvilik ja asjalik näpunäide. Meeldetuletuseks ja tähelepanemiseks kindlasti kõigil tarvilik teadmine. No, et oskaks tähele panna.

Kuid siinkohal oli uuelaadne see, et ettevõtjad said teada, et nad peavad igast neile formaalselt teada saanud sellelaadsest ilmingust teatama … kuhu vaja.  Nüüd siis ettevõtjad teevadki … mida vaja ja loovad enese kaitseks ja Bürokraatia Moloki nälja rahuldamiseks hulgaliselt dokumendivorme, milles nende koostööpartneritelt nõutakse enese pesu- ja plahvatuskindluse deklareerimist. Tundub, et Dr Riik on loomas Koputajate Maakaitseväge, uus „Mielke Vabariik“ on sündimas? (Erich Mielke SDV riikliku julgeoleku minister (Stasi) alates 1957 a.) . Kõik peavad kõigi kohta ette kandma, kas nad teavad midagi või ei tea. Igaks juhuks, nagu tervisekontroll, et enesele nakkus külge ei jääks. Kuid kõige selle tulemuseks on tõsiasi, et protsessid majanduses muutuvad aeglasemaks, ebatõhusamaks ja tootlikkust kärpivaks.

Enesekaitse

Ärge arvake, et ma kaitseksin mingit rahapesu. Ei, see on selgemast selgem, et rahapesu on mitte ainult taunitav, vaid vastavalt karistusseadustikule ka karistatav. Kuid selle järelevalve peaks jääma professionaalsete organisatsioonide pärusmaaks, mitte sõltuma üldisest pealekaebamisinnukusest. Isegi mitte innukusest vaid lausa sellele kehutamisest. Sellisel kehutamisel on kolm+  tagajärge. Esiteks suurendab see administratiivset koormust … kõigile, nii neile, keda see oht (või võimalus) puudutab, kui ka neile, kellel pole sellst aimugi ja kes sellega kokku ei puutugi. Teiseks, suurendab selline regulatsioon ametkondade töökoormust, sest koputatakse "nii igaks juhuks", kui ka selleks, et konkurenti administratiivvõimudega välja kurnata. Kui arvestada isikuandmete kaitse regulatsioonist arenenud ettevõtjate enesekaitselist (enesealalhoiu) abinõusid, siis toimub see nii dokumanttalne enesekaitse, kui ka igaks juhuks tegutsemise vormis. Kolmandaks, loob see väära, uinutava õhkkonna, justkui kõik olekski korras – kõik ju valvavad. Parafraseerides Fridrich Suurt siis „kui kõik valvavad, siis ei valva keegi“. Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest.

Tehniliselt – ajatapja

ÄL 14.04.2019 selgitab  advokaat, et rahapesu tõkestamise reeglid muudavad igapäevase äri keerulisemaks „Viimase aja arengud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamisel on näidanud, et isegi pangad, kelle finantsvõimekus võrreldes nö tavaettevõttega on märkimisväärselt parem, on raskustes kõigi neile esitatavate nõuete täitmisega.“ Regulatsiooni vastuvõtmine kabinetilaua tagant vaadatuna on ilmselgelt tarvilik ja asjalik, ainult, et … Kasvuhoones võib igasuguseid imeasju kasvatada, kuid maastikul pidevas olelusvõitluses need reeglid ei toimi. Õigemini reeglid toimivad, kuid söögitaimed surevad välja, umbrohi, mille vastu regulatsioon kehtestati lokkab edasi. Meie regulatsioonid on nagu mahapõlenud metsa valvamine, kuigi püromaan toimetab juba järgmise kuhja kallal.

Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse baasviga on selles, et väga suur hulk ettevõtjaid on määratletud "kohustatud isikuteks". Kohustatud isik peab seaduses sätestatud rahapesu tõkestamise nõudeid järgima, kohaldama seadusest tulenevaid hoolsusmeetmeid ning tegema palju muudki. Seaduse nõuete rikkumine toob kaasa märkimisväärseid karistusi. Kellele? Pesijale? Ei, „hoolsusmeetmetesse“ hooletult suhtujasse. Regulatsioon on hakanud elama iseseisvat elu, muutes regulatsiooni kui vahendi eesmärgiks.

Regulatiivselt on loodud võltsturvalisus. Dokumentiide järgi on kõik tehtud, kuid …Tädi Maali kes peab Siku-sortsi-soos muruniidukipoodi ei tea poolt pudrunuiagi, et ta on kohustatud isik, et tea peab, et tal on kohustus, et … Tema teab, et ta peab ellu jääma, ja kui keegi tuleb ostma murutraktorit, siis pole tal õrna aimugi, et tegemist võiks olla riikliku taustaga isikuga või varisikuga ja ta peaks võõra „üles andma“ ja ostust keelduma. Oeh, selline regulatsioon on nõme. Sama nõme on panna maakler Ljudat aru saame, et kui ta vahendab suvilamüüki ääremaal, mille hind on 12 000 EUR, siis … igaks juhuks peab ta teatama? Midagi? Kuhugi? Jaburus. Kui eluvõõras peab olema, et kehtestada nõue „Kohustatud isik kehtestab protseduurireeglid, millega tõhusalt maandatakse ja juhitakse muu hulgas käesoleva seaduse § 13 kohaselt koostatud riskihinnangu raames tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riske. Protseduurireeglite täitmise kontrollimiseks kehtestab kohustatud isik sisekontrollieeskirja, mis kirjeldab sisekontrolli süsteemi toimimise, sealhulgas siseauditi ja vajaduse korral vastavuskontrolli rakendamise korda, kus on muu hulgas kirjeldatud töötajate kontrollimise kord.“ Külapoele või väikeettevõtjale? Sellises „bisnisis“ ei tehta  hulka vajalikumaid  analüüse ja auditeid vaid elatakse päev korraga. Talupojatarkusest. Tal pole aimugi, kuidas koostada „juhendit, kuidas tulemuslikult kindlaks teha, kas tegemist on riikliku taustaga isikuga või kohaliku riikliku taustaga isikuga või isikuga, kelle suhtes rakendatakse rahvusvahelisi sanktsioone, või isikuga, kelle elu- või asukoht on suure riskiga kolmandas riigis või riigis, mis vastab käesoleva seaduse § 37 lõikes 4 nimetatud tingimustele“ Ta isegi ei aima, et on olemas selline loom nagu riikliku taustaga. Miks tal peakski olema? ;See mis on kohane SuurPangale-SuurPahale (ja pole jõukohane isegi neile nagu eelnevalt kuulsime) pole kohane väikeettevõtjale. See on groteskne et mitte öelda kriminaalne regulatsiooniäpardus. Dr Riigi vastutustundetu eneselt kohustuse äralükkamine.

Potentsiaalsed kurja tegijad

Lihtsalt meeldetuletuseks, mullu andis SA teada, et Eestis on 158 000 majandusüksust. „Kaks kolmandikku tegutsevatest majandusüksustest moodustasid äriühingud (66%), füüsilisest isikust ettevõtjaid oli 15%. Mittetulundusühinguid oli tegutsevate majandusüksuste koguarvust 17%. Riigi- ja omavalitsusasutusi oli nii nagu ka varasematel aastatel alla 2%.“ Töötajate arvu järgi oli ettevõtteid, kus oli 250+ töötajat 186, 50-249 töötajat 1172, 10-49 töötajat 6548 ja alla 10 töötaja 123 744 ettevõtjat.

 Niisiis hoolitsedes „puhta raha“ eest, muudame me haavatavaks suure osa kaupmehi ja teisi asjatajaid. Ehk loome juurde kurja tegijaid. Mida me siis saavutame? Kas rahapesu väheneb sellega? Vaevalt, see leiab vaid uusi vorme, kanaleid ja mooduseid. See on samamoodi nagu me mõne mängusõltlase pahede pärast küsime igalt õnneloosi ostjalt pildiga „dokustaati“ või seepärast et vastutustundetuid laenuvõtjaid (0,001% elanikkonnast?) kaitsta lõhkilaenamise eest pidime igast järelmaksu pakkuvat putkat käsitlema kui „panka“, milline annab laenu. Ülehooldus on kõige selle nimi. Täiesti selge, et kui Dr Riik käsitleb kõiki kodanikke, kui sõimejõnglasi (potentsiaalseid kurjategijaid), siis sellise lapsehoidjariigi me ka saame. Ups! Vabandust saime. Vaadake, me ei suuda kogu inimlikku rumalust ja ahnust riiklike regulatsioonidega tasandada. Kõik katsed kõiki kõigi eest kaitsta (ka iseenda eest) lõppevad range riikliku regulatsioonisüsteemiga ja sellest kasvava dotalitarismiga. Meie teiega peame õppima ise hakkama saama ja oma valikuid tegema.

Administratiivne koormus

Administratiivse koormuse tõusu saame tavakodanikena tundma igal sammul, kuid ÄL 14.03.19 artiklis „Pangad on Taanis politsei rahapesukahtluse teadetega üle ujutanud“ toob ilmekalt välja ainuüksi pankade poolt tekitatud lisakoormuse järelvalveorganitele. Eelmisel aastal saatsid pangad 26 403 rahapesukahtluse teadet (43% kasv) … sinna kus vaja.  2015. a. tehti „vaid“ 9124 teadet. Lumepall on pandud liikuma. Või on see hoopis majanduslik lumelaviin?  „Danske Banki rahapesuskandaal on pangad nii ära hirmutanud, et viimase kolme kuni viie aasta jooksul on palgatud tuhandeid pangatöötajaid ainult rahapesu ja terrorismi rahastamisega võitluseks. Taani justiitsminister lubas, et tänavu võetakse rahapesuga politseisse võitlema juurde 30 töötajat.“ Niisiis pangad on võtnud juurde tuhandeid ja politsei kümneid rahapesusõdalasi, mis muudab kogu süsteemi järjest aeglasemaks ja kallimaks. Küsimus on vaid selles, kas andmate vähesuse asendamine andmete paljususega aitab probleemi ravida või vastupidi, uputab tegelikud „pesumasinad“ hunnitusse informatsioonilaviini.

Kuid see mis toimub Taanis on vaid laviini algus. Kui lisada sellesse meie uued rahapesu vältimise reeglistikud, mis loovad Pealekaebajate Maakaitseväe võrgustiku, siis jookseb süsteem kinni.  Tuletagem meelde  Agatha Christie  mõttekäiku, et mõrvu on kõige paslikum peita mõrvade sekka. Huvitav-huvitav mida tehakse selle infolaviiniga, kui kõik majandusringkäigu osalised seda teavitamisnõuet hakkavadki täitma saksa täpsuse ja eestlasliku innukusega? Tundub, et sellisel juhul peaksid pooled inimesed töötama rahapesutõrje sõduritena ja pooled pealekaebajatena. Kes väärtusi loob? Ahhaa, saite aru? Loojaid enam polegi, on vaid valvurid, pealekaebajad ja ümberjagajad.

Tegelikkus on selline, et kui uus teavitussüsteem on loodud, siis need keda sellega püüda taheti on juba asunud uude metsa elama, tehes oma kurikavalusi täies rahus, sest kogu ühiskonna ressurss on aheldatud juba mahapõlenud metsa kaitsmisse. Vandenõuteoreetikud võiksid selle mõõtepojukese peal välja mõelda mitmeid arenguid selles suuna, et kas lauskitumine oli SuureKurja eneste järelvalvemasinate kinnijooksutamise idee või Bürokraatia kõike kontrollimise ihalus ehk administratiivne rumalus. Meenub üks Skandinaavia järelevalvepealiku kirjeldus, kus talle laekus menetluses ühelt osaliselt 4 m3 paberdokumente kõikvõimalike tühipaberitega. No, et otsige … kui leiate midagi. Kindlasti oligi, kuid … Millised olid tarvilikud, millised segavad? Juhtum soikus menetlustähtaegade umbe minemise tõttu. Kõik. Palju teavet, kasu ei tühjagi. Muidugi on tänapäeval arendatud eelkõige terrorismi, kuid seejärel ka konkurentsi, maksunduse, rahapesu jne. valdkondades välja töötatud algoritmid, mis tuvastavad ohuolukordi lähtudes nii formuleeringutest kui muudestki näitajatest, kuid siingi on omad piirid.

Kafka lapselapsed

Mis aga põhitähtis, siis praktika kujuneb enamasti selliseks, et iga uus regulatsioon koormab ebaproportsionaalselt ja –mõistlikult tavakodanikku, kuid suured „Pesumajad“ töötavad edasi muutes vormi ja nime. Kauaaegne sõber rääkis isiklikust pangakogemusest, kui rahapesu polnud just kõige populaarsem teema. Nimelt oli ta ostmas üht vana suvilaronti ning pangast oli vaja teha ülekanne. Kuna sõber oli palgatöötaja, siis Panka settis tema igakuine töötasu/pension. No selge see, et vaid palgatööst oleks jäänud väheseks, kuid kuna ta oli saanud hiljuti ka väikese pärandusetombu, siis oli „rondi“ raha koos. Tore. Kuid Pangas tekkis tal  täiesti Kafkalik kogemus. Pangaametik (ilmselt alles tööle tulnud), püüdes ülipüüdlikult täita kõiki äsja loetud regulatsioone, pidi ta vigaseks piinama küsimustega kuskohalt see raha pärit on. No tule seesamune sealtsamusest appi, kui  kontole laekub igakuiselt töötasu (ja niimoodi aastast aastasse), kuskohalt see siis pärit peaks olema? Ja pühdevahe, pärandus? Kuskohalt see pärit on? Miks saite päranduse? Kes pärandas? Lõpuks tundus sõbrale, et Pank kahtlustab teda eaka sugulase mõrvas, kui mitte milleski hullemas. Lõpuks täideti mingi tobepaberite rida ning ülekanne sai tehtud, kuid sõbra meel oli must. Kõik see „kottimine“ ja kontrollimine toimus ajal, mil dansekmetsas käis pidu ja pillerkaar, pesumasinad huugasid miljardites. See lugu tuli meelde, kui kuulsin koolituselt tulnud ettevõtjat, reeglid kehtestatakse liiga hilja ja valedele tegevustele ning õigused analüüsiks ja sekkumiseks püstitatakse valesse kohta. Muidugi tavaliste inimeste, tavaliste tehingtegijate „kottimiseks“ (nagu minu sõber) ning bürokraatliku tühikargamise õigustamiseks need kõlbavad, kuid tulemused saavad olema nigelad. Meeldetuletuseks, tänapäeva sõdu ei võideta maakaitsevägedega vaid professionaalsete kõrgtehnoloogiliste ja treenitud meeskondadega.

Tuleb välja selleks et professionaalsele järelvalvele ei antud ei õigusi ei riistu danskemetsaga võitlemiseks peame meie nüüd, nagu karistuseks, astuma kui üks mees maakaitseväkke. Koputajate Maakaitseväkke. Läheme massilise asendustegevuse teed

Tegelikkus on selline, et Dr Riik maandab  oma administratiivse suutmatuse ja valed strateegiagad väikeettevõtjate peal. Regulatsioon on selline, et lubab rõhuvat enamust väikeettevõtjaid vahele võtta. Oot-oot, kuid mis oli regulatsiooni eesmärk? Kas oma pahaaimamatuid ettevõtjaid, kes niigi taluvuse piiril toimivaid, lõksu meelitada ja neist kurjategijaid teha? Ei olnud ju? Millist kasu me saame kabinetitarkuses välja mõeldud regulatsioonist, mis lööb mitte rahapesu vürste vaid aluspesu müüjaid?

Kolm+ on kõige kahjulikumate tagajärgedega, see  harjutab kodanikule juurde moe - igaks juhuks ette kanda naabri/koostööpartneri tegevusest. Kas me sellist …

Institutsionaalsed kaebajad

 „ Juba tsaariajast saadik oli Venemaal olemas tugev „funktsionaalsete“ pealekaebajate traditsioon: talumees kaebas kohalike võimukandjate, mõisnike, ja teiste peale neist kõrgema võimu esindaja juures, süüdistades neid korruptsioonis, vales majandamises, maksudest kõrvalehiilimises või milleski muus sarnases. Sellele traditsioonile omistatakse isegi  demokraatlikku või õigusriigile asjaajamisega võrdne staatus ning seega neutraalne või isegi pigem positiivne väärtus. Kommunistlikul ajajärgul elas see traditsioon katkematult edasi ning koguni elavnes nõukogude võimu „viljastavates tingimustes“.“  (J. Gieseke „Mielke Kontsern“ Olion 2006 lk 106)

Mentaalne kahju

Teisalt tekitab selline lauskpealekaebamise nõue mingil ühel alal väärtushinnangute muutust kogu ühiskonnas. Soomes oli 90 alguse äga arutelu selle kohta, et kas on ikka moraalne  teha kaebeliini narkorahade osas. See arulelu vertikaalriigist äsja väljapääsenule tundus kuidagi veider. Muidugi tuleb teatada kuhu vaja ja … Mida siin arutada? Kuid ilmnes, et tegemist oli väärtusahela ühe väga tähtsa lüliga. Kui ühe tegevuse osas on paslik teada anda, siis mille osas veel? Mis on järgmine tase. Millisest teost lõppeb ära ausus, kodanikukohustus ja läheb üle totaalseks nuhkimiseks ning kitumiseks? See on küsimus ka meile, kui me praegu ehitame ülesse Totaalkaitset sundusliku Pealekaebajate Maakaitseväe näol. Kas see on juba totaalne jälgimissüsteem? Head tegemine? Kasulik ühiskonnale? Või on see nii materiaalsete, kui mentaalsete ressursside väärkasutus? Me ei mõtle ega arutle selle üle, me teame, et danskemetsas oli taud (no ütleme selline nagu meie metssigu tabas)  ja vaid sellest lähtudes, teeme me otsuse, et me ei piira mitte ainult sigade liikumist, vaid laseme maha kõik kes liiguvad. Vinge lahendus.

Siinkohal meenub  Y. N. Harari formuleering, et:  „Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada.Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. „ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 27). Hm? Kas see tähendab, et Büroraatiahärg on oma hulluses meie elu segi peksmas? Kas need, kelle vastu Bürokraatiamaailm oma regulatsioonidega astuda tahtis on sellelesamasele Bürokraatiale kõrva sumisenud sellise viisi, mille tulemusena porikas on oma eesmärgi saavutanud? Meie vaatame protsessi võlutult pealt ja …  laseme oma elu rikkuda.

Me pole märganudki, et peaaegu igale poole saab kaevata. Kaebamine on tehtud ülilihtsaks. Enam pole vaja ametkonna (või massimeedikute) kodulehelt vihjeliini otsida, kõike saab teha äpiga. Kuid kaebamise loogika on selles, et kui lood võimaluse kaevata, siis tekkivad ka kaebused. Kõige kehvemad on anonüümkaebused. Imestama paneb vaid see, et kui isegi Vaheriigi ajal, mil kõigis ametkondades olid ruudulised kladed pealkirjaga „kodanike kaebused ja avaldused“, siis sinna ühtegi anonüümset kaebust ei fikseeritud. Need läksid prügikasti. Nüüd … Vaadake, ega enamus teadaandmisi (sinna kuhu vaja) pole tegelikkuses eksisteerivad, enamus on neist kas üleaedsele käru keeramine, ülemusele käki keeramine või konkurendile kaika kodaraisse suskamine. "Härg värk" porika teenistuses?

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 147. Intsident Indias, kui rootsi meditsiinitudeng pani ukse lifti ukse vahele, et peatada lift, kuna Rootsi ohutusnõuded nägid ette sensori, mis sulgumise peataks. Indias seda polnud „Hm. Järelikult on teie riik muutunud nii ohutuks, et välismaale minnes on maailm teile ohtlik.“

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 33 „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“