Me olevat usuleiged. Kuid usk (riiklikesse)
pensionidesse on kõikumatu.
Usk (riigi)pensionisse
on üle kasvanud lausa eepiliseks ususõjaks hea ja kurja vahel. Kuid
nii nagu kõik eelnevadki ususõjad on seegi olemuslikult poliitinimeste tühikargamine
oma positsiooni parandamiseks mitte
uskujate abistamiseks. Usklikud? Nemad on harjunud uskuma … mida iganes ja …
kannatavad ära. Kuid praegu teeb
ärevaks pigem kogu protsessis kasutatavad emotsionaalsed argumendid kuni „tulevikus
otsitakse üles need, kes selle otsuse taga olid“. Kuigi viimane aasta on olud
ülilaetud „essusti“ ütlemise suhtes, siis nii räigete avaldusteni pole seni
veel küünditud. Uus rajajoon on ületatud. Olukord on täpselt selline nagu Y. N.
Harari ( „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 61)
kirjeldab iniloomust: „Kuidas te inimeste põhivajadusi ka ei määratle, niipea
kui tagate kõigile nende tasuta rahuldamise, hakatakse neid võtma iseenesestmõistetavatena
ning ühiskondlik võistlemine ja poliitiline võitlus koonduvada mittepõhiliste
luksuste ümber – olgu selleks uhked isejuhtivad autod, ligipääs
virtuaalreaalsusele tuginevatele teemapakettidele või biotehnoloogia abil
parendatud kehad.“.
“ Homo sapiens ei ole loodud rahul olema. Inimese õnnelikkus ei
sõltu niivõrd objektiivsetest tingimustest kui meie enda ootustest. Ootused aga
kipuvad olukorraga kohanema, sealhulgas teiste inimeste olukorraga. Asjaolude
paranedes suurenevad ka ootused ning seega olukorra märkimisväärne paranemine
meis hoopis rahulolematust kasvatada. „ Nüüd püüab osa meist täita inimlikku
täitmatust … rantjee pensionismiga.
Põhiseaduslik usk olla …
Kuna
tegemist on ususõjaga, siis pole selles tegemist ka ratsionaalsetele argumentidele
rajaneva arutluse, vaid usu tugevuse küsimusega. Ilmselt pole sügavamat
mõtet pikalt peatuda ratsionaalsetel
faktidel, sest seal kus tegelikkus on asendunud emotsioonidega pole faktipõhistel
järeldustel kõlapinda. Enam ei kuulata, ei arutata: kas, mis, miks, kuidas.
Ühed jutlustavad, et meil on poliitiline tahe ja KOLE ning teised, et meil on tahe olla kõige vastu ja Põhiseadus. Kuid poliitiline tahe ja koalitsioon on
ühte aegu nii kõige suurem jõud, kui ka kõige kergemini hääbuv narrus. Koalitsiooni
laguneb ja plirtsti on KOLE jõuetu paber.
Põhiseadus on aga samasugune tarkuste- ja jutukogumik nagu näiteks
Raamatute Raamat, seda tõlgendatakse vastavalt aja vaimule, sisekaemusele ja … isiklikele
veendumustele. Nii, et ka Põhiseadus on iga päev veidi erinev. See pole mitte
ainult meil niimoodi ka W. Bonner ja A. Wiggin („Võla
impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 14) konstateerivad seda fenomeni USA
Põhiseaduse kohta: „Konstitutsioon on
peaaegu täpselt samade sõnadega, kui teda kunagi kirjutatai, aga sõnad, mis
enne sidusid ja eristasid, on venitatud elastseks kummipaelaks. Valitsus, mis
ei võinud maksustada, ei võinud kulutada ja ei võinud reguleerida, võib nüüd
teha kõike, mida tahab. Täidesaatval võimul on piisavalt jõudu, et teha
praktiliselt kõike. Kongress läheb kõigega kaasa kui lihtsameelne sabarakk,
nõudes vaid seda, et saak jagataks võrdselt. Kõik on nii hästi paigas, et
kongressi liige tuleb tabada voodist „elusa poisi või surnud tüdrukuga“, enne
kui ta reageerib kaotada oma ametikohta.“. Vaat selline lugu. On ka veidi
lustlikum (pigem hapumagus, kui magushapu) käsitlus Põhiseaduste muutumisest: „
Sama perioodiga, mil ameeriklased on elanud üle konstitutsiooni all, on meie
Prantsuse sõbrad saavutanud viis. Punchi pilapildil on üheksateistkümnenda
sajandi inglane, küsides raamatukoguhoidjalt prantsuse konstitutsioonist, et
kuulda vaid: „Mul on kahju, söör, me ei talleta perioodikat.““ (Dale, G. Tucker
„Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 182)
Nii et meie sambaseaduse elukäik oleneb nii Riigipea, kui
Kõrgkohtu tõlgenduste tõlgendamise tõlgendajate tõlgenduste kogusummast. Päris hea pähkel ehk kui meil on
põhiseaduslik õigus luua II sammas, siis kas meil on ka põhiseaduslik
õigus seda muuta või hoopis hüljata? Kas
meie esmaseks ja põhiõiguseks on surra heasse, kuid muutumatusse põhiseadusesse?
Õigused? Tekkinud õigused ja nende äravõtmine? Puht tõlgendamise küsimus, sest
kui ravimikaubandusega tegelejatelt sai täiesti põhiseaduspäraselt nende õigus varale/investeeringutele,
legaalsele tegevusele ja omandile tühistada ja need üle anda kolmandatele
isikutele, siis on kõik võimalik. Ootame.
Põnevusega.
Vale
lahinguväli, vale lahing
Kurbloolisus on selles, et vaidleme valede
asjade üle. Püha müristus, ühiskonna heaolu ja jõukus sõltuvad ju
tööviljakusest ning töötatud ajast, mitte pensionirahade ümberjaotamisest. Tootlikkuse
kasvu kehutamisest peamegi arutama, kuidas saada nutused 75% EL keskmisest 150%
peale. Riiklik pensionisüsteem jagab ümber vahendeid, mitte ei tooda neid
lisaks. Just selle teema arutamisel ootaks võitluslikku kirge, kirge millel
oleks positiivne tulemus ühiskonnale ja selle jõukusele. Seda usku peame kirega
kaitsma. Iga süsteem töötab niikaua kuni sellesse on
usku. 20 aastat oli usku II sambasse, kuid siis pani tegelikkus selle kahtluse
alla. Tulevikku silmas pidades oli
pensioni II sammas üks mõistlikumaid allakäiva riikliku pensionisüsteemi parendamise
ideid, kuid seda taheti teha liigkindlaks ja tulemusi taheti liiga vara.
Ootused olid liiga suured ja enneaegsed. Seega, mõte ise on hea, kuid selle
raha opereerimine oli ja on niru. Samas ainuüksi mõte, et võib saabuda vabadus klientidel
otsustada (konkurents), pani
pangad/kindlustused suhtumist ja töömudelit muutma. Nagu võluväel hakkasid
tootlused kasvama ja teenustasud vähenema. Näete, konkurentsi imeline vägi. Tore.
Pensioni- ja lotousk
Minagi usun paljusid jaburaid asju, kuid riiklikesse
pensionidesse pole ma kunagi uskunud.. Miks ma peaksingi uskuma, kui sajandi
jagu praktikat on näidanud, et rida põlvkondi on kaotanud läbi poliittormide
kas väljateenitud pensionid või vara või mõlemad. Seegi on usu küsimus, sest
praeguste argumentidega (loe emotsioonidega) võib teha ühte pidi järeldusi
(põhiseaduspärane, ebavõrdne, lammutav), kui ka täpselt vastupidiseid. Analüütikuna viitaksin C v. Clausewitzile („Sõjast”): „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel
kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes
pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või
kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.
See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära
arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni
juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”
Pensionimaksed on pigem kui lotopileti
ostmine, võib võita, kuid enamus ei võida. Seepärast olen skeptiline
kõikvõimalike õnnelikuks tegevate (riiklike) pensionite suhtes. Kui veab … Kuid
seekord tuleb tõdeda, et II samba vabaduse pakkumine on juba ise vedamine
võrreldes eelnevate rekvireerimiste ja uusimate (Poola/Ungari näitel) sammaste
riigistamisega.
Usk päästeliini
Nagu defineerib Thilo Sarrazin (muide saksa sotsiaaldemokraat): „Lääne
tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on ennekõike kaks
vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma
võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse
all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult
vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka
hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt
igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle
vastand sotsialistlik käsitlus, mille
kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete
ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast, haigusest ning
saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus
ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ („Soovmõtlemine“ lk 419). Tummine tähelepanek,
mida oleks mõistlik järgida ka meil. Sotsiaalriiklik päästeliin, I samba näol,
on meil olemas, kuid meie tootlikkust, kasinat kapitali akumulatsiooni ja rahvastikunäitajatega
luua ümberjagamistehetega „rantjeepensionismi“ pole mingit lootust. Vale aeg. Kõik need mudelid mida praegu õhinaga
pakutakse on vanaaegsed, väga vanaaegsed. Need toimisid, siis kui tegemist oli
kasvavate põlvkondadega ja tööstusrevolutsioonist tekkinud hüvedega. Kuid vananeva
ja väheneva rahvastikuga areaalides see ei toimi. Ei saa toimida. Me peame
õpetama ja julgustama inimesi ise hakkama saama. Tegelikult on asjalood
sellised, et edaspidi tuleb töötada täpselt niimoodi, kui kunagi
vanaduskindlustuse loomisel von Bismarc plaanis: pension on kindlustus vaid
selle vastu, et inimene elab nii vanaks, et ei jõua enam tööd teha. Omas ajas
(1891) oli Bismarcki Vanaduspõlve Kindlustamise Akt tulevikku vaatav. Kuivõrd
tulevikku vaatav võime hinnata selle järgi, et süsteem toimis
paranduste/arendustega laitmatult 110 aastat. Siis … Muututi liiga mugavaks.
Täitmatuks. Ja süsteem vajuski kokku. See, et süsteemi püütakse püsti hoida „muude
vahenditega“ on vaid agoonia pikendamine. Seega pensioni algidee oli kindlustus
vanadusnõtruse vastu, kui enam tööd ei jõuta teha. Pension ei olnudki mõeldud
aastakümneteks „lebotamiseks“, selleks uuemaaegseks vastutustundetuks
fantaasiaks, vaid kindlustus töövõimetuse vastu kõrges vanuses. Kogu lugu.
Vahepealne mõned kümnendid toiminud pensionäride suhteline hõlpelu (seoses
sõjaaegsete suurte sünniaastakäikude ja beebibuumiga), on lihtsalt hetkeline
eksitus ajaloolises plaanis. Võnge. Kui inglased aastaid pärast Bismarci oma
pensionisüsteemi käivitasid, oli pensionile mineku vanusepiir arvutatuna
tänapäeva oludesse umbes 80 aastat. Mnjah, sellises eas pole eriti suuri
pensionikulutusi oodata. Süsteem pidas vastu. Kuid vähenev
ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid, ei suuda enam maksta
pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või
hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid
või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on
kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on
kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse, on uskunud (riigi)pensionite
muinasjuttu ning pole loonud endale oma isiklikku „aiamaad“ äraelamiseks vanaduspõlveks.
Nendel läheb kiireks oma tuleviku
ülesehitamisega. Noored … Noortel on veel aega ja võimalust teha oma õiged (ja
ka valed) valikud. Arvestades, et iga järgnev põlvkond on nagu meiegi, kuid
edasiarenguline modifikatsioon meist (Nagu näiteks 1960 aasta Toyota ja ja 2020
aasta Tesla on mõlemad autod, kuid … Saite aru?), siis ei jää nemad
(riigi)pensioni muinasjuttu uskuma.
Kartke usufanaatikute e kellelt
„võtate“?
Poliitikuid
ja poliitinimesi on mitmesuguseid, ühed on avaramapilgulised, teised mitte nii
väga. Näiteks Margaret Thatcheri
vaatenurk: „Ma pean kõigile elukondlikele ühisettevõtetele ütlema: „Vaadake,
kui te nõuate midagi tasuta, siis nõuate seda oma kaaskodanikelt, kellel on
samuti selle kohta midagi öelda., „ (…) Pole olemas kullapotti, millest võtta,
on ainult teie lisapingutus, parem töökorraldus, või te võtate midagi oma
kaaskodanikelt.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen
2013 lk 133) Tundub ju mõistetav, kuid kui meie tänased poliitinnimesed arvavad
pensionireformist, et väike vabaduse piiramine olevikus annab suurema vabaduse
tulevikus, siis see tekitab ärevust. Niimoodi algavad kõik repressioonid ja
diktaadid – heategudest. Kõigepealt piiratakse natukene, siis ilmneb, et
inimesed on tobud ja piirata tuleb veelgi rohkem ja lõpuks pole vabadust
(otsustada ja tegutsed) enam üldse olemas. Hüvasti vabadus! Kuid kogu selle
head tegemise juures on ohtlik see, et „väikese vabaduse piiramise“ ideoloogid
ei tunne majanduse alustõdesid, ikka loodetakse pisku ümberjagamise
viljastavale jõule. Oeh! Kurb. Nii ei saa me ei pensioni ega vabadust. Veelkord
sõna poliitikule: „Tahame ühiskonda, kus oleme
vabad tegema valikuid, tegema vigu, olema lahked ja osavõtlikud. Seda
mõistamegi moraalse ühiskonna all – mitte ühiskonda, kus riik vastutab kõige
eest ning mitte keegi ei vastuta riigi eest.“
(Dale, G. Tucker
„Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 27)
Kõik
suured süsteemid püsivad usaldusväärsusel. Usaldusväärsuse kadu ei tingi mitte
alati mingi kuritegelik tegu, selleks piisab sellest, kui süsteemi püsivus
pannakse kahtluse alla või tekkib võimalus … vabadusele. Need mõlemad
kriteeriumid on meie pensionisüsteemis olemas. Süsteemi püsivus on pandus
kahtluse alla sellega, et tegelikult teame juba ammu, et kuigi süsteemi
nimetatakse hellitavalt ka pensionikindlustussüsteemiks, ei vasta see enam
kindlustussüsteemi standardite heale tavale. See pole iseseisvalt toimiv
süsteem vaid toimib läbi
riigieelarvelise toega. Teiseks, on II sammas vaid püüd krahhi edasi lükata,
mitte seda vältida. Me teame oma „sabakondiga“ seda, kuid ei tunnista endale
seda, see on veel „talutav“. Ehk nagu iirlased enne majanduskriisi käitusid: „Iirlaste
kinnisvarabuum sarnanes pisut perekondliku valega: see on talutav seni, kuni
küsimusi ei esitata, ja küsimusi ei esitata seni, kuni see tundub talutav.“ Eks
ole, kui panna kinnisvarabuumi asemele pensionisüsteem, siis … Nagu rusikas
silmaauku? Kuid suurtes rahasüsteemides oleneb kõik ka esindusnägude
usaldatavusest. Me kõik usume (heauskselt), et meie raha heaperemehelikult,
kuid kui endine valitsusjuht oskab endast välja meelitada sõnajada, et II
sambaga jamamine paneb löögi alla ühiskonna pikaajalise jõukuse, siis olen
hämmingus. Kuidas siis niimoodi, et paigates pükse meetodil, et lõikame
püksisääred maha ja paikame sellega istmikku
saame pikaajaliselt paremad/jõukamad püksid? Niisiis veel üks Iiri
näide: „Pangasüsteem rajaneb usul: see püsib niikaua, kuni inimesed sellesse
usuvad.(…) Iirimaal arvasid kõik, et kuskil valvab nende raha üks väike vana
tark mees ja nüüd nägid nad teda esimest korda,“ (…) Nad nägid teda ja
imestasid: kes kurat see niisugune on?! Kas see ongi see persevest, kes minu
raha valvab?! Ja siis haaras kõiki paanika.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 LK
98/103). Vaat selline lugu.
Usujooks või jooksuusk?
Veel üks ääremärkus usulanguse teemal. Ususõja hämus on loodud tulevikujooksu mantra. Kõik pidavat
sambast välja jooksma. Miks? Tundub, et
kõik need kes süüdistavad prognoosivad jooksu on ise selle jooksu arhitektid.
Miks peaks keskmisest ülespoole palka saav inimene raha välja võtma, kui see
võib kasvada. Muretult. Seda nimetatakse tööjaotuseks, igaüks teeb omal alal
seda nii hästi, kui võimalik (ja konkurents innustab) ning ostab teenust
teistest valdkondadest, mida ise nii hästi ei valda. Elementaarne. Kuid kui
luuakse hirmu ja paanikaõhkkond, siis pole normaalsetel aruteludel ja
argumentidel enam kohta, siis lähebki jooksuks nagu lehmad kiinis. Metsik, loomalik, looduslik enesepäästmise tung,
kuigi jookstakse kas traatidesse või kuristikku. Ärge ajage (krt) seda mantrat
jooksust.
Omaette isetäituv mantra on rubriik: „ Pettused ja petised“.
Jälle üks jada hirmujutte nõrganärvilistele (ja ahnetele). Eks ikka ahnus paneb
„investeerima“ sellistesse kohtadesse, kus normaalse mõtlemise korral on ilmselge,
et ulmelist tootlust pole võimalik saavutada. Kuid, kuigi II sambast vabanemist
veel polnud, siis ka Pinocio oskas lollidemaal väga innukalt „investeerida ja
need „vanainimesed“ kes tundmatutele mesijutlastele kandsid üle kümneid
tuhandeid või lausa sadu tuhandeid, siis
pettureid on alati olnud. Kui me pettureid kardaks, siis pole midagi võimalik
teha. Petturid sellepärast petta saavadki, et nad jätavad usaldusväärse mulje
ja apelleerivad meie kõige madalamatele tunnetele. Ise peame finantshügieeni
pidama, ei saa kogu aeg oodata, et Dr Riik meie pükse kohendab ja meie eest
käsi peseb. Muide vaid Dr Riik saab tuima rahuga investeeride ja
üleinvesteerida sulaselgelt kahjumlikesse projektides, nimetades seda
hellitavalt sotsiaalmajanduslikuks kasuks, mis tõlkes tähendab planeeritud
kahjumit, mida ükski hea raamatupidamistava alla ei neela.
Vabaduseusk
Mis aga puudutab vabadust, isegi mitte vabadust vaid üksnes
kerget vinet sellest, aimdust, siis siin on näiteid alates Bostoni
teejoomisest, kuni meie iseseisvumise ja Brexitini välja. Süsteemid, mis
tundusid purunematud, murdusid ainuüksi võimalusest olla iseseisev, olla vaba.
Meie II samba ja Brexiti puhul võime me arvata, inimesed on tobud, valides
vabaduse, mitte kindluse, siis midagi pole teha, ilma selleta poleks ka
arengut. Niisiis süsteemi lagunemine algab kas pettumusest või vabaduse
võimaluse hoomamisest. Praegusel juhul on mõlemad eeltingimused täidetud. Kui
filmis „Viimne reliikvia“ eestlaste vanem ütleb, et „Meie usk on VABADUS!“,
siis pole usutav, et me oleme tänaseks enese mugavusest nii lömmi istunud, et
meie ainukene usk on (RIIGI)PENSION.
Mida uskuda? Keda ...
Ei meeldi
mullegi lõhkumine (siinkohal paneksin vägagi tähele EP nõuandeid), kuid kui
usaldus on kadunud, siis ei hoia enam miski ehitist koos peale hirmkalli
käsukorra. Usalduse kadu saab uut hoogu täiemõõdulises ülemaailmses
kriisisituatsioonis, kuhu oleme täiesti uutamatult sumatanud. Kuigi praegu
vaadatakse nii tervishoiuprobleemi ja majandusprobleemi ühe segadikuna, siis
mõistlik oleks need lahus hoida (kuigi mõju on olemas), isegi kui haiguspuhangud
taanduvad, siis tarneahelate taastamine ja logistiline segadiku klaarimine võtab
tunduvalt rohkem aega. Kogu selle kriisi keskel peavad nii valitsused kui
keskpangad suunama oma (st. meie) vahendeid selleks, et süsteemid päris kokku ei
kukuks, mis viib mõttele, et päästeoperatsiooni prioriteetsused tuleb paika
panna. Võib arvata, et selles hierarhias pole II sammas prioriteet, mis
tähendab, et maksed ilmselt peatatakse sellesse, täpselt samuti nagu eelmise
kriisi ajal. Veelkordne usaldusekaotus, mis viib ilmselt süsteemi murenemiseni.
Kindlustussüsteem, mis kümnendi jooksul 2X „tuttu“ on pandud, ei ole
kindlustussüsteem – sellel puudub süsteemi põhiomadus – kindlus. Asjal on ka
teine viga man, sest kui me kuuleme ja tunneme iga päev omal nahal kukkumist
börssidel, siis puudutab see ühtlasi ka pensionivarasid. Pensionivarad … Saate
aru ju, kui sealt midagi alles jääb, siis on isegi hästi, kuid oodata on
kogutud varade märkimisväärset langust, kui mitte haihtumist. Sellest võime
teha järelduse, et süsteem ei toimi kriisi tingimustes mingilgi moel. Ei maksa
teha endale illusioone, sest kui tööea kestel on u 5-6 kriisi, siis põleb
pensionivara ühises lõkkes just sama palju. Mudel on vale. Tegemist on mudeli
valikuga, kui me energiajulgeoleku puhul teame, et tootmisi tuleb hajutada,
sest ühte ettevõttesse ja ühte kohta energia tootmise kontsentreerimine on
ohuks „kui midagi peaks juhtuma“, siis sama kehtib ka finantsjulgeoleku kohta.
Kui pensionivara kogutaks hajusalt oleks tulemused pikas perspektiivis ilmselt
paremad, kui tsentraliseeritud kogumise ja jäikade reeglite puhul. Koguma peab,
kuid igaüks on ka ise vastutav oma tegude eest.
Kriis murrab
üha uute lainetena meie majandusse, üha uued tegevusvaldkonnad jäävad lähiajal
ilma oma klientuurist (tänane kogemus ütleb, et isegi juuksurid läbivad
vahetusi „nulliringiga“). Peaksime keskenduma tähtsaimale, püsimajäämisele.
Seega pole
tähtsust, kas Riigipea kuulutab lõpuks seaduse välja või mitte, kas Kõrgkohus
tunnistab seda või mitte, süsteemi usalduskindlust on kõigutatud ja see hakkab
iseenesest murenema, küsimus on üksnes selles, kui mõistlikult see toimub ehk
nagu kontrollitud õhkamise puhul kukub hoone ilusast kenast hunnikusse või käib
kõva pauguga nii et ka ümbritsev keskkond saab pihta. Kui veel eile oleks kõige
kahjutum ümbruskonnale olnud suunatud
lõhkemine, milles inimene kogub oma pensionivara nagu praegugi, kuid
pensioniküpseks saamisel saab ise vabalt otsustada oma kogutud vara paigutamise/kasutamise
üle (selles oleks nii vabadust ja süsteemikindlust), siis täna on see mõte juba
vananenud. Kriis, teate, teeb omad
korrektiivid, määrab prioriteedud. Kuid
ususõja tingimustes on võimalused suunatud keskkonnasäästliku ümbertegemise muidugi kaduvväikesed. Siiski, tuletame
meelde, mis on põhiküsimus: ainukene üldisem jõukuselootus tekib kui me pöörame
oma energia õigesse suunda ehk „ Riigi
tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust.
Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse
rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka
palju tööd, nagu Šveits ja USA.“ ((Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419). Tegelikult
peaksime „laua paberitest/plaanidest puhtaks lükkama“, lõpetama mõningate
küsimuste nagu II sammas ja RB ehitus lõpetama, sest selleks pole enam lihtsalt
vahendeid (ei meil ega EL-l) ja keskenduma uue keskkonna ülesehitamisele.
Sellise keskkonna loomine oleks
küll eepilist lahingut vääriv.
Targutusi:
R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018
Lk 47 „ Inimesed vihkavad kaotust (…). Millegi kaotamine muudab
teid keskmiselt kaks korda õnnetumaks, kui sama asja saamine õnnelikuks teeks.
Võiks öelda, et inimesed „väldivad kaotusi“.“
Näide „Kui ma kruusi saan, ei taha ma sellest loobuda. Kui mul
seda ei ole, ei tunne ma ka erilist vajadust seda osta. See tähendab, et inimesed
ei omista asjadele kuigi konkreetset väärtust. Aga kui nad millestki loobuma
peavad, teeb see neile rohkem haiget, kui sama asja omandamise rõõm.“
M. Booth „Draakoni sündikaadid“ Varrak 2001
Lk 22 „Saanud alguse aastal 1027 e.m.a, oli see eeskätt korra
loomise ajajärk, mis püsis halastamatul õigussüsteemil: seadus paistis olevat
toiminud põhimõttel kohtualune kõigepealt hukata ja alles seejärel küsimusi
esitada.“
Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013
Lk 107 „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus
lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“
Lk 131 Kui võtate kasumliku tööstuse riiklikku omandusse, kaob
kasm varsti. Kuldmune munenud hani jääb hauduma. Riigihaned pole head munejad.“
Lk 133 „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana
ekstravagavtses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal
eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“