Kolahunniku veeres

Suvi on laatade ja festivalide aeg. Publikut jagub kõikjale, ka Arvamusfestivalile. Tore värk, lisaks entusiastlikele kodanikeliikumistele said ka poliitinimesed kombata publikumi meeleolusid ühtede või teiste ideepojukeste kohta. Mõtteid oli, kuid terviklikku toodet polnud.

Just seda, terviklikku toodet, meil ei ole. Kui kokku kuhjata, vanaisa looreha, suhkruvati masin, lennuki sabatüür, pangatäis polte ja peotäis splinte, siis ei saa selle kohta öelda, et selle autoga põrutame muretult tulevikku. Isegi siis kui selles hunnikus oleks punt tarku mikrokiipe ja muid kavalusi, ei aita see meid edasi, sest see ei moodusta tervikut. Tegelikult oleks mikrokiibid täielik raiskamine, see oleks prügi prügihunnikus. Nii ka poliitlubadustega, see kolahunnik ei ole terviklik toode. Me vajame terviklikku toodet, see tähendab keskkonda, milles inimestel on hea elada selleks et oma võimeid kõige paremal moel rakendada. Kõik muu tuleb ise. Arveametnikuna ütleksin, et keskkond (ehk toode) peab oleme selline mis võimaldab rohkem intelligentset tööd teha ja seeläbi tööviljakust tõsta. Alles sellelt raamilt saame rääkida tervishoiu ja muu hoiu parandamisest. Kui andmisest rääkida, siis vast oleks kõige mõttekam andmine noortele, võimaluse andmine noortele. Mõttepojukesel, et  noortele peredele tuleks anda võimalus kodu soetamiseks riigi käendatava eluasemelaenuga ning seda ilma kohustusliku omafinantseeringuta on jumet. Just sellest kõik algab – oma kodust. Kuid seegi on vaid üks irdtükk, mitte toode.

Seistes selle kolahunniku kõrval on meel nukker, ei ole millegi vahel valida peale kurjuse ja majandusloogika mittemõistmise. Kas selline „kombo“ tuleb mõttelaiskusest? Mugavusest? Tüdimusest? Või meie teiega alahindamisest? Tuiutan seda kolahunnikut ja meelde tuleb äsja Heurekast loetu, et Inimese eellane Homo erectus suri värske uuringu kohaselt välja lihtlabase laiskuse tõttu. Kuidagi tuttavlik tundub tõdemus, et kuigi inimeellastel oli ligipääs kvaliteetsele materjalile, valmistasid meie eellased tööriistu ikkagi suvalistest ettejuhtuvatest materjalidest. Kaljudel, leidus küll ohtrasti kvaliteetset materjali, millest tööriistu valmistada, ent meie eellane lihtsalt ei vaevunud kõrgemale ronima või  kaugemale kõndima. Rahulduti käepärasega. pihukirved ihuti valmis pehmematest ja rabedamatest kividest kodu kõrval. „Uuringut juhtinud arheoloog Seri Shiptoni sõnul ei olnud Homo erectus'e mõttelaad maadeavastajate-vallutajate inimeste oma ning arvatavasti sai see rahumeelsus või laiskus koos kuiveneva kliimaga neile ka lõpuks saatuslikuks.“  Mõttelaiskus võib saatuslikuks saada meilegi. Ikka see sama, anname raha, aga katteallikad ehk mille eest me rohkem maksma peame salatakse maha. Teiseks on lausa kohkumust tekitav ihalus kõiki maailma hädasid parandada … politseinike lisamisega. Kolmandaks „vana hea“ konkurendi sõimamine, millest püütakse tuletada inimjahi õigustust.

„Litsid mehed need …“

See, et valimispäevaks ennast hääleproovidega niimoodi vormi viia, et teiste sõnumeid ignoreeritakse on tavaline. Ütleme ei ületa uudiskünnist. Kui Kahevahel Erakond ja Edasipoole Erakond üksteist näägutavad teemal a´la me peame rääkima aktsiisidest, siis ei räägi keegi aktsiiside, kui läbimõeldud instrumendi kasutamisest, vaid malakast millega saab konkurendile lagipähe virutada. Tegelikult on asi lihtne, aktsiiside üleekspluateerimine on olnud juba pikaajaline praktika, kuid viimase KOLE-ga keerati vint lõplikult üle ja konstruktsioon lagunes laiali. Olen küllaga rattakodaraid pingutanud, et „kaheksat“ välja timmida ja ikka on juhtunud, et veel pool pööret ja siis oleks ratas sirge, kuid selle asemel tõmbab ülepinge kas kodara katki või vindi maha. Ups! Tulemuseks tuleb ratas raamist lahti võtta, rehv maha, uus kodar asemele, rehv uuesti peale ja uuesti timmima. Kõik vaid mõttelaiskusest, sest oleks pidanud timmima mitte seda ühte kodarat vaid mitut järjestikku. Ütleme nii, et teeb vihaseks küll. Kes on süüdi? Kodar loomulikult. See on automaatne eneseõigustuslik refleks. Niisamuti on poliitinimesed  eksinud aktsiisipoliitikas oma seletustes eneseõigustuse metsa. Ja nüüd vaidlevad kaks „suurt“ selle üle kumb on vastutav joomahulluse eest. Täiesti pöörane tühijutt. Meie teiega vaatame pealt ja mõtleme nagu  Vargamäemeeste kõrtsitülis: „„Litsid mehed need Vargamäe omad,“ ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.(…) Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas“ Vaat niimoodi, täpselt sama tark on ärbelda, mida keegi on valesti teinud. Kuid selle asemel, et teha äpardunud aktsiisipoliitikast uudsed, edasiaitavad järeldused … 

Ja-ah järeldused küll tehti, kuid ehmatamapanevad. Järeldus oli, et oleme uhked  lepingurikkujad.  Kuid just see on juurpahe, et Dr Riik rikkus varasemalt ettevõtjatega kokku lepitud aktsiisitõusu sammu. Poliitinimesed võivad üksteis tõrvata palju tahavad, kuid meil teiega on sõnamurdlikkuse bilanss selge: alkoholi tarbimine ei vähenenud, pigem suurenes, plaanitud raha eelarvesse ei laekunud, Dr Riigi sõnamurdlikkus õpetas inimestele kombe juurde minna oma kodanikuallumatust demonstreerima Lätti, elujõudu kaotasid meie tööstus, kaubandus (eriti lõunarinde väikekaubandus) ja turism. Nii ongi, tuleb teha selget vahet raharoopimise iha ja karskuse edendamise vahel. Vägisi tehtud asjadest ei tule midagi head, Vene tsaar kaotas viinakeelu läbi impeeriumi, NL ei õppinud sellest midagi ja kaotas järelimpeeriumi ja USA napsikeeld pani aluse võimsale allmaailma organiseerumislainele. Meie oleme teiste sundmõtetest alati kasu lõiganud. Tänu impeeriumide rumalatele regulatsioonidele oleme kaks korda iseseisvaks saanud, tänu põhjanaabrite kuivale seadusele said „meite“ mehed piiritusaurudest põhjaranniku nn kaptenimaju täis ehitada ja uuemal ajal on meie majandus aktsiisierinevustest vaid kosunud, nüüd siis …  Nüüd siis oleme targaks saanud, sama „targad“ kui naabrid.

Poliitinimestel oleks aeg lõpetada see leierlugu, kus ühed on tekitanud augu rahakotti ja teised joomahulluse, publikum on sellest tüdinenud ja … Tehtud vigadest tuleb õppida, see ei ole lahendus, et võtame ära, teeme kallimaks, karistame karmimalt, iga kord kui tahetakse protsesse mõjutada tuleb mini „ära võtmise“ asemele anda midagi meeldivat, midagi sellist millega tegelemisel inimesel ei tuleks pähegi pidevas vines ringi tuiata. Sellist lahendit ootakski. Muide see jutt, et anname nüüd aktsiisides üksteise võidu järgi, ei päästa enam olukorda, kui kodar on katki keeratud, siis tuleb ratas raamist … Ilmelt tuleb kogu kulu-tulu vahekorda nihutada, et „kaheksat“ rattajooksust välja saada. Laperdava rattaga me rekordeid ei püstita.

Karujahist inimjahiks

Eks see maailm ole veidi imelikuks läinud jah, kui vanasti laudi, et Vändra metsas Pärnumaal, vana karu maha lasti ja pojad viidi laadale, siis tänapäeva laul on justkui pöördpilt: suures laadameeleolus püüti karupojad taluhoovist suhkrukotti, viidi Pärnumaa (Vändra?) metsa ja Saaremaal alustati inimjahti. Mis siin imelikku? No minu kui arveametniku silm läheb küll vesiseks, kui loed artikli pealkirjast, et  „Saaremaa karupojad tuli vahendite puudumise tõttu kinni püüda suhkrukottidega“ ja selle järgi kohe, et keskkonnainspektsioon alustas Saaremaal inimestele oma sõprust pakkunud karupoegade loodusest eemaldamise osas väärteomenetlust. keskkonnainspektsioon. Vaat niisugune värk, et karupoegade püüdmise vahendeid meil pole (ja miks peakski olema?) kuid inimeste püüdmiseks ehk  inimjahiks on küll. Ühe uurimisversiooni järgi võisid mõmmikud üksi jääda pärast nende ema tapmist. Mõni arvab, et keegi on emakaru talveunest ülesse ehmatanud, mille tulemusel karupojad korjas ülesse keegi asjatundmatu õilishing, et neid päästa. Nii või teisiti on heast teost saanud halva mõjuga inimkontakt, loodusest võõrandumine ja inimsõbralikkus. Inimsõbralikkus on küll kurjast ja on süüdi keegi mõtlematult tegutsenud inimene. Niisiis jahitakse inimest, kes on mõmmikud nakatanud inimsõbralikkusega. Just sellist saaki jahitaksegi isegi ajujaht on välja kuulutatud, sest meil on nii pisike ühiskond ja keegi ikka kuskil midagi nägi või kuulis. Nii, et inimjaht Saaremaa moodi on täies hoos.

Kuid tõsisem inimjaht käib Danskemetsas. Algeline „rehepeks“ on üle kasvamas tõeliseks ajujahiks. Ei-ei ma ei pea silmas neid kes võisid kavatsetult rahapesumasinast kasu saada, see on kuritegu kõige sellest johtuvaga. Kuid nüüd on alanud poliitjaht, sest kui lugeda selliseid avaldusi, et „poliitilise tahte puudumine uurida suuri rahapesukahtlusega juhtumeid „, „nüüd on olemas ka poliitiline tahe, et asjas saabuks selgus“ jne, siis mida me sellest järeldame? Kas see tähendab, et meil juhitakse varguste, pettuste ja röövide uurimist poliitilise tahtega? Mina olen siiani aru saanud, et nende uurimine toimub Karistusseadustiku ja Kriminaalmenetluse seadustiku järgi (kusjuures kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust). Kumbki seaduses ei sedasta, et kriminaalasja alustatakse seoses poliitilise tahtega või ei alustata kui sellist poliitilist tahet ei ole. Kuulge, see on ju hoopis teine riik. Nüüd siis … on poliitiline tahe. Meil ka. Kellega see meid ühte ritta seab? See teeb ärevaks, sest üht justkui „head asja“ tehakse poliitilisest tahtest, mitte seaduse tähest lähtuvalt, siis avab see väravad hulka hullematele tagajärgedele, kui miljardite rahapesu. Mida/keda järgmisena menetletakse poliitilise tahte alusel?  See muudab ju meie riigikorraldust. Lisaks paneb selline „poliitiline tahe“ omakorda kahtluse alla meie majandus ja õiguskeskkonna turvalisuse. Kes tahaks oma äriga siin alustada, kui meil toimub elu poliitilise tahte, mitte kõigile ühetaoliselt laienevate seaduste järgi? Kui praktika on näidanud, et sullerid on leidnud mingid augud ( ja neid leitakse kogu maailmas üha uuesti) seadustes, siis tuleb need seadusloomega kinni toppida, mitte ehitada endale valimitootemeid erikomisjonide näol. Tundub et Danskemetsas ei saa enam arugi kas tegemist on metsasanitaride või keelatud (poliit)relvaga röövküttidega. Teeme siia selge vahe sisse: Pilvepiiri ülesanne on nõuda Dr Riigilt sellise seaduseelnõude ja instrumentide kogumi harmoonilist esitamist, mis tulevikus välistaks sellised kuriteod, mitte ise minema poliitmenetlust korraldama.. Osade poliitinimeste katse näidata oma riiki tobu, teovõimetu, rumala ja ebaõiglasena on kahetsusväärne. Meil võib ju olla mitmeid kasvuraskustest tekkinud kitsaskohti, kuid need on parandatavad, kui asja tahetakse tõsimeeli parandada. Omakasupüüdlikkus destabiliseerib vaid majanduskeskkonda. Välispartnerid ei hinda meie keskkonda mitte selle järi kui kunstipäraselt üks või teine poliitinimene oma konkurendile essuämbri kaela saab tõmmata vaid selle järgi, kui kindel on keskkond. Selle nimel tasub pingutada. Koos.

Solidaarse kannatamise süsteem

Niimoodi üksteist tümitades ei tekkigi mingit uuenduslikku mõttekäiku (aega ja jaksu ei jätku), et meie elu edasi viia. No vahel küll tulevad mõned ideed nagu meditsiini erakindlustus ja konkurents tervishoius, kuid need ideed materdatakse maha enne kui sellest midagi tärgata saab. Asjata. Samas, juba see et maha materdatakse on üks konkurentsi element, vana korraldus võitleb võimaliku uue konkurendiga. Järelikult tasub konkurentsielemendiga proovida.

Alustame algusest. Me oleme suutnud meie meditsiinikorralduse meie nappide vahendite kiuste timmida uskumatult tõhusaks, kuid me jääme ikka vanemaks ja see tekitab uue olukorra. Uus olukord on selline, et süsteemis on kliente ikka rohkem ja maksjaid ikka vähem. Arutluskäik, et „pole hullu“ meid jääb küll vähemaks, kuid tööhõive on aegade parim on lehvitava alpinisti momentvõte enne kaljult allakukkumist. Me ei peaks (vanuselisest iseärasusest lähtudes), mitte lehvitama mäe otsas, vaid katsuma ennast paremini kinnitada ja leida uusi toetuspunkte. Kuid toetuspunktide leidmine on keerukas, vajab kogemusi ja avarat pilku. Esimene asi (plaan A)on muidugi jällegi keskkond, kus meie, meie järglased tahaksid elada ja mõtestatud viljakat tööd teha, siis on meid rohke, oleme nooremad ja jõukamad. Kuid ka meditsiini enese korralduses eneses on vaja leida uued toetuspunktid. Meil peab olema ka plaan B, kui esimene toetuspunkt mäel kaob või pole küllalt tõhus. Seni oleme hakkama saanud solidaarse tervisekindlustussüsteemiga … No tegelikult ei vasta see päris tõele, sest paljud abivajajad ei saa endale lubada kuude kaupa oodata eriarsti vastuvõtule pääsu, tuleb pöörduda tasuliste meditsiiniteenuste poole. Õnneks on see olemas. Tegelikult on tasulised teenused olnud see ventiil, mis on solidaarkatlast tasapisi rõhku välja lasknud. Ilmselt oleks ilma selle tänuväärse ventiilita nii solidaarsus, kui süsteem juba ammu lõppenud. Ka Arvamusfestivalil arutai tervishoiu arengute üle ja oh üllatust, vaatamata maailmavaatelistele erinevustele olid osapooled ühel meelel, et solidaarselt korraldatud tervishoid on inimeste heaolu arvestades õige suund. Nojah, see on poliitkorrektsuselt õige suund, kuid inimeste edasist heaolu arvestades mitte just väga õige suund. Mis asi see solidaarne siis on? Solidaarsus? Milline? Solidaarne maksmine, solidaarne vastutus, solidaarne tarbimine või solidaarne kannatamine?

Tegelikkus on ju selline, et inimesed maksavad solidaarselt, kuid teenust ei saa  solidaarselt. Vastupidi need kel häda käes (siin ei lähe joon läbi rikaste ja vaeste vahelt, vaid vajadusest, hädavajadusest, lähtudes) ostavad teist korda teenust. Teist korda ostes saavad nad seda mida nad vajavad ja mida nad juba justkui solidaarse ravikindlustusega ostnud.  Seega saavad nad vaid solidaarse vastutuse alusel maksta hea teenuse eest, nende heaks kes seda saavad, ise seda saamata. Segane? Just. Samas kuidagi hämmastavalt täpne solidaarsuse kirjeldus. Nii, et tegemist ei ole mitte solidaarse kindlustussüsteemiga vaid solidaarse maksusüsteemiga. Sellest solidaarsusest kõik hädad ka algavad. Nii nagu ikka kui pole isikustatud osalust ja  konkurentsi pole, siis süsteemid ei arene.

Valesti mõistetud konkurents

Kui Dr Riik väidab, et tervishoid ei toimi nagu tavaline turg ning konkurents ei too hindu alla ega vähenda ravijärjekordi ilma lisarahata, siis on see sügavalt ekslik ja tüüpiline plaanimajanduslik seisukoht. Mis plaanimajandusega juhtus teame lähiajaloo prügikastist. Esitaks ei ole sellist asja nagu tavaline turg, igal turul on oma spetsiifika ja arenguloogika. Kui näiteks hiinlased on suutnud luua silmakirurgia kombinaadid, kus kliendid lennutatakse üle maailma kokku ja oma ala asjatundjad teevad sadu ja tuhandeid operatsioone päevas, siis on see tervishoiuturu spetsiifiline areng, mis saab toimida põhiliselt erakindlustuse alusel. Muidugi, kui tahta tervishoiuteenustele läheneda nagu iga tänava nurgapoele,  siis tuleb arvestada teistsuguse valiku ja teistsuguse turuga. Kui meil öeldakse, et kui meil on viis kirurgi mingil alal, kas nad peaksid siis omavahel konkureerima, siis see on konkurentsi olemuse sügav mittemõistmine. Need kirurgid võistlevad omavahel niikuinii, kuid nad võistlevad oma professionaalsel tasandil, ennast täiustades ja uusi kogemusi omandades. Hoopis teine tasand on konkurents tervishoiuteenuste pakkujate vahel. Just selles on jutu mõte, konkurents teenusepakkujate vahel.

Mõttepojuke, et «Hinnad saavad langeda, kui seal on õhku sees – praegused haigekassa hinnad on kulupõhised, haiglatel ei ole kasumitaotlust…“  on mulle kui hinnaökonomistile täiesti vastuvõetamatu.  Esiteks oskan mina kulupõhisesse hinda panna kolme universumi jagu kulutusi ja neid ka põhjendada. Teiseks karda süsteeme, millised ei taotle kasumit. Kasumitaotlus ongi see, mis paneb süsteemid liikuma ja arenema. See on nagu allikas, kus pidevalt voolab värsket vett, seevastu kulupõhine süsteem on nagu seisva vee paak, sinna tuleb pidevalt värsket vett juurde valada, muidu jääb paak kuivale. Praktika on näidanud, et kõigis kulupõhistes paakides on õhku sees, palju õhku. Vaid mõistlik konkurents suudab sellest õhu välja filtreerida. Mõningatel juhtudel on heaelulisest kulupõhilisusest väljatulek ja oma tegevuse konkurentsireeglitega kooskõlla viimine langetanud kulusid kordades. Konkurents lihtsalt nõuab uute lahenduste leidmist. Leitaksegi.

Mitšurinlased

Kunagi deklareeris Ivan Mitšurin: „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise“ See oli päris pöörane mõte, kuid on leidnus edasiarenduse kõige üllatavamal moel meie tervishoiu arenegu finantseerimise kavandamisel. Dr Riigi  hinnangul pole mitte konkurentsikomponent  ehk loodus süsteemi parandajaks vaid süsteemi parandaks võimalik lisaraha leida. Vaat niimoodi,  raha tuleb „leida“. Mitte teenida, vaid leida. No muidugi tuleks selguse mõttes täpsustada, et „leida“ tuleb tõlkida eesti keelde kui võtta või saada. Niisiis „leiukohaks“ võiks olla see, et siduda tervishoiu rahastamine lahti tööjõumaksudest, tuues süsteemi raha juurde näiteks varamaksude kaudu. Vahva, varamaksud, sellele ihuvad hammast mitmed poliitinimesed. Keda siinjuures mõeldakse? Kas kõiki neid kolme, kellel tõeliselt vara on või neid sadu tuhandeid penskareid, kes omavad korterit (Mõnel neist on ka kaks korterit, enda loodud pensionisammas. Häbi, häbi?) ja suvilaköksi? Nii, et Dr Riigi eluvalem või „eduvalem“ kujuneb siis selliseks: solidaarne kindlustusmakse, mittesolidaarne varamaks ja teenuse saate erameditsiinist? Ei tundu apetiite? Just.

Veelgi veidramaks läheb lugu siis kui meile antakse teada, et selle asemel et tervishoiu rahastamise süsteemi jätkusuutlikumaks kõbida, püüab Dr Riik senist piskut  raha omastada (ei teagi kas erastada või riigistada). Ühesõnaga ära võtta. Nimelt on Dr Riik plaan haigekassa reservide kasutamise legaliseerida. Tule seesamune sealtsamusest appi, täitsa lahtise tekstiga antakse teada, et seni tegeles Dr Riik ebalegaalse tegevusega. Seaduserikkumisega või? Uskumatu. Praeguse haigekassa ja töötukassa seaduste järgi on nende reservid mõeldud ainult kassade endi eesmärkide täitmiseks, kuid … Dr Riik vaatab et raha seisab, vaja kasutada, muidu lööb veel kopitus sisse. Ettepaneku järgi tekiks RAMI-l õigus reservides hoitavat raha kasutada, tagades sealjuures haigekassale võimaluse igal ajal kassatagavara ja reservkapitali arvelt täita haigekassale pandud ülesandeid. Kõik justkui tore, kuid kas te teate, miks on laevadel veekindlad vahesinad? Just, selleks et kui ühe sektsiooniga midagi juhtub, siis kogu laev põhja ei läheks. Elementaarne turvalisus. Parem hoiame veekindlad vaheseinad paigal, pole mõtet neid vanarauda müüa. On ohutum.

Koeraks olemise eelised

Kõik need nihverdamised ja raha ülekantimised ei saa olla jätkusuutlikud ideed. Ilma konkurentsielemendita pole võimalik meil edaspidi toime tulla. Me ise peame ennast aitama. Elementaarne on,  et inimestel peaks olema võimalus valida, kas nad saavad pöörduda oma tervisemuredega riiklikesse haiglatesse või erakliinikutesse. Just tekkiv konkurentsisurve aitaks lühendada ravijärjekordi ja muuta veelgi süsteemi tõhusamaks. Inimlikumaks.

Alles äsja olin tunnistajaks loole, mil muidu toimeks ja tragi vanaproua enesetunne läks järsult kehvemaks. No teate neid „eestiaegseid“, kangeid prouasid, ega nad kaeble ega virise, ikka leiavad mingi toetuspunkti, mille najal end püsti hoida. Kuid seekord … kurtis. Lisaks kõigele oli reedepäev ka veel. Ebameeldiv ja isegi alandav olukord, eelkõige asjaosalisele endale, kui oled elu aeg solidaarsusmaksu maksnud ja siis pead tundma ennast kerjajana patareilaadimise vabriku ukse taga või veel hullem, peaaegu kurjategijana.  Usutavasti erakindlustuse puhul sellist olukorda ei tekkiks. Miks?

Vaat siinkohal tulevadki esile turupõhise veterinaarabi näitlikud eelised. Koeraks olemise eelised. Koer saab kergemini arstile kui inimene.  Just juhtus perelemmikul väike kähmlustrauma, oli vaja abi. Jälle reede, nagu ära seatud. Tavaline teenuskoht oli nagu tänapäeval öeldakse „ülepukitud“, soovitati uut äsjaavatud kohta. Ja saigi. Uskumatu, tunni aja pärast. Lahkus, viisakus, osavõtlikkus, kõik see mida me ka inimestenagi tahaksime kogeda. Ma ei ütle, et inimeste puhul seda ei ole, meie arstid ja õed on väga asjatundlikud, mõistvad ja osavõtlikud, kuid on asju, mida  kiirus ei luba ja konkurentsisurve ei sunni. No seekord läks mõlemal hästi pere lemmik sai lahket abi ja vanaprouaga sai ka kõik korda, aga … meeleolud olid erinevad.

.

Kui mõelda solidaarsusele, siis kohati on tegemist solidaarse mõttetusega, sest maksta haigemajas veedetud ööpäeva eest 2.50 EUR on mõttetus, selle adminsitreerimine ja ühiskonna kulu on ilmselt kallim, kui summa ise. Siinkohal teebki harjumus ja mõttelaiskus muret. Me ei peaks mõtlema sellele, et meil on viis kirurgi, neli pagarit või kolm kosmonauti, niimoodi me saamegi vaid türgi turu ja väikese nurgapoe. Kui meil on hea idee, siis on mailm meie jaoks valla. Milles siis küsimus? Miks ei ole häid ideid poliitinimeste poolt, see oleks ju nende põhitöö? Ja äkki kargas meelde Svante Pääbo (eesti juurtega rootsi geneetik, kelle juhitav antropoloogiainstituut on valmis saanud neandertallase genoomi esialgse versiooni) üks mõttesähvatus..  „ /…/, turgatas mulle pärast lapse uinumist pähe hullumeelne küsimus: kui kõigis tänapäeva inimestes on üks kuni neli protsenti neandertallase genoomist, kas on võimalik ette kujutada, et puhtjuhuslikult, seemne ja munarakkude kujunemise ja ühinemise käigus toimunud DNA-segmentide juhusliku kokkusattumise tulemusel sünnib laps, kes on täielikult või peaaegu täielikult neandertallane?” (S. Pääbo „Neandertali inimene” ÄP  2014 lk 280). Siinkohal tekkis mõte, et äkki polegi Homo erectus välja surnud vaid kavalalt peitnud ennast meie genoomis ning selle kontsentratsioon mõnede isendite puhul väljendub võimega teha midagi käepäraste vahenditega. Võib-olla just seepärast pole poliitinimesed järgmiseks valimispäevaks maailmaavastuslikke terviktooteid välja pakkumas, vaid piirduvad kolahunniku kokkukandmisega?

Targutusi:

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 129 „Kui tippjuhatus ei ole võimeline mõistma „lihtsaid” inimesi ja „tavaliste” klientide soove, ei saa neid soove enne teisi konkurente rahuldada. „ „Selleks, et tagada tootearendusmeeskonna võime mõista potentsiaalseid kliente, vastav Honda töörühma liikmete vanus ostjate sihtgrupi vanusele, kellele toode on mõeldud.” „Ühendriikidesse saadetud rühm, kes oli võtnud huviorbiiti pakiruumid, veetis terve päeva Disneylandi parkimisplatsil ja vaatas, mida inimesed auto pagasiruumi panevad, missuguseid liigutusi seejuures teevad. Honda ei palganud mõnda teist turu-uuringute firmat, et see annaks statistilise ülevaate pakiruumi kasutamisest. Tema vahetum lähenemisviis päädis viimaks pakiruumi uue disainiga.” „Asi on selles, et kõige ettenägelikumad otsused sünnivad klientide tundmisest – see aga tähendab, et kliente peab tundma isikliku, mitte vahendatud turu-uuringute põhjal”

Lk 141 „Majandusanalüütikute hinnangul oli EDS-i positsioon kõigutamatu. (…) Ent just edu oli see, mis pani EDS-i sõnakehva presidendi Les Alberthali muretsema. Ta andis endale aru, et olgu omaaegsed võidud kui tahes suured, tuleviku edu need ei kindlusta. Alberthal oli palunud ühel oma alluval välja selgitada, kui mitu ettevõtet 1970 aasta „Fortune 500-st” tegutsevad sama jõuliselt veel 1991 aastal. Vastus – alla 4% - pani muidugi mõtlema. (…)”

Lk 77 „ Ainus võimalus kaitstes end leidlikumate konkurentide eest on tulla esimesena alternatiivse väärtuse kaitsemehhanismi peale, lammutada ise esimesena oma tooted ja teenused ning jõuda ise esimesena tulevikku, olgugi et see tulevik kahandab mineviku edu. Nagu Andy Grove Intelist on öelnud: Iseendal tuleb olla oma kõige kangem konkurent.”.”

J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002

Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”