„Funkab“ või lonkab?

”Sunszi räägib palju ja pidevalt vastase eksitusse ajamisest. Vastane satub alatasa kontekstidesse, mis juba enne tema tegevust programmeerivad … Kõik see võimaldab rakendada kaht liiki tegevust:

-juhtida oma vägesid

-juhtida vastase vägesid” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 98)

Kuhu nüüd?

Kes meie „vägesid“ juhib? Meie ümber toimub iga päev suuri asju, tehakse suuri otsuseid, ideed on nii lennukad, et silm ei küüni haarama ega meel mõõtma. Vägisi kaldub mõttekene enesehaletsusliku „Oh mis nüüd mina“ radadele. Kuid ärge heitke meelt, ärge muutuge ükskõikseks. Elevanti ei sööda ka ühe ampsuga nagu tikuleiba vaid suutäie haaval. Targad inimesed on öelnud, et mõnikord peegeldub maailmakõiksus vihmapiisas. Pisiasjades. Sellest alustamegi. Mõnikord annab just pisiasjadest arusaamine mõistmise suurest asjadest. Või probleemist. Suur asi ise on nii suur, et seda lihtsalt ei hooma, aga pisike asi selle sees on selge, käepärane. Arusaadav.

Hiljutisest Dr Riigi  kinnitatud 135 milj EUR  taristuinvesteeringute programm tundus esmapilgul päris jumekas. Tegelikult seda see ongi, infrastruktuur on nagu vereringe majanduse ja ühiskonna edenemiseks. Just seepärast on vaja väga tähelepanelikult planeerida selle arengut, mitte teha otsuseid hetke emaotsioonist lähtudes. Taristu on nagu pusle, paned tüki valesse kohta ja kogu pilt on mokas, ei „funka“. Pealegi taristuinvesteeringutel on pikad varjud, olgu need siis head või halvad. Suur asi ju.

Siinkohal saadki sellise absurdse pisiasjalise pusletükiga nagu valik Pärnu vs. Haapsalu raudtee investeeringute vahel aru, et suur asi, üdine arengukontseptsioon, mitte ainult ei „funka“, vaid on puudu.  Küsimus, kas investeerida Haapsalu või Pärnu raudteesse võib tunduda pisiasjana, kuid reedab tõsiasja, et Dr riigil pole ettekujutust mida ta tuleviku kujundamiseks tegema peab, millist Eestit ehitab? Küsimus pole ju „Turbatees“, vaid kogu Eesti arengukontseptsioonis. Kas Eesti on vaid paar suurlinna ja tühermaa või midagi muud.  Ka selle „muu“ osas on erinevaid variante, kuid me peame valima mingi konkreetse arengusuuna, looma kogu arengut toetava „ukselt uksele“ liinivõrgu, mitte kogu aeg rabelema ja oma ressursse raiskama, tulemust saavutamata. Tegelema järjekindlalt just jõukohase optimaalse liinivõrgu arendamisega, mitte vaid eputama kunstsõnadega nagu sotsiaalmajanduslik kasu ja aegruum. Tõesti, üks ahvatlev aegruumiline variant oleks, et Haapsalu Tallinna vahele  rajataks süstikrong (ilmselt peaks siis olema süstik ka teiste linnade vahel) ning … Haapsalu muutub Tallinna magalaks. Pole küll ilus, kuid säästaks linna väljasuremisest. Sellel mõttel oleks jumet, kui see nii pööraselt kallis poleks. Kuid harilik rong? Millise lisaväärtuse ühiskonnale võiks see anda võrreldes tänase maanteetranspordiga, mis on kordi odavam, kasumit tootev, mitte nagu raudtee riigikassat kurnav? Plaani pole. Rehkendusi on, kuid … sotsiaalmajandusliku, mitte „päriskasuga“.

Pantvangikriis?

Kui Haapsalu raudtee oleks üldise kontseptuaalse jätkusuutliku Eesti  võimetekohase  arengu osa, oleks kõik korras, kuid taristuinvesteeringute tõsiseltvõetavust kahandab sellise otsuseni jõudmise protsess. Enim ehmatas mitte raha hulk, vaid lõpetamatus ja Dr Riigi heitlik meel. Otsustama mindi ühe arvamusega (MKM valdkonnaasjatundlikuga) ja välja tuldi teise arvamusega (poliitiliskoalitsioonilisega). Seda nimetataks tänapäeval hellitavalt poliitiliseks kompromissiks, kuid tegelikult on sihitus. Või selgrootus? Raiskamine?  Milleks meile siis valdkonnaasjatundjate arvamused? Analüüsid? Milliseid otsuseid veel niimoodi tehakse? Kõiki?

Arenguga on ikka nii, et äris võetakse arvesse pigem pikema aegseid positiivseid aspekte (kes siis hakkab vedama projekti, millesse ta ei usu) ja poliitikas võetakse arvesse pigem lühiajalisi eesmärke (kes siis ikka järgmistel valimistel kaotajaks tahab jääda).  Nende kahe arengu koosmõjud võivadki  meile kokku keeta  tõeliselt vastiku mürgikarika. Haapsalu vs Pärnu raudtee ongi ere näide konfliktist lühiajalise poliithuvide ja pikaajaliste mõistlike majandusotsuste vahel. Mida me sellise „investeeringuga“ saame (pigem ei saa)? Esiteks ei saa me Haapsalu raudteed, kui mitte Turbat Haapsaluks ümber ei nimetata ja me jääme ilma ka Pärnu raudteest, sest selle tehniline olukord nõuab lähiaastatel selle sulgemist. No ja ega järgneva aasta jalamehekiirusel liikuva rongiga ka reisijate südameid võida. Nii, et üks lühiajaline poliithuvi (KOV valimised ju tulekul) võib olla otsus „kaks ühes“, mille tulemusena saame kaks … „eimidagit“. Tegelikult saame ka kolmanda „eimidagit“ Pärnu lennujaama näol (Pärnu, lennukate mõtete pealinn?). Muljetavaldav.

Igatahes punktivõit Haapsalu rahvale. Nende seisukohast on kõik selge ja õige, nemad peavadki võitlema oma eksistentsi ja kui see on raudtee, siis ka selle eest, võitlema kasvõi kosmosesüstikute eest, sest keegi ei taha võitluseta välja surra. Tubli. Nende juhid ongi selleks valitud/palgatud, et anda enesest 110% piirkonna arenguks, kuid … Kas kõigi vahenditega? Kas see ei ole mitte võileibade söömine Suur-Peeter ja Väike-Peeter mudeli järgi, mille järgi kõigepealt süüakse koos ära Suure-Peeter võileivad ja siis sööb … igaüks oma võileiba. Seda peabki Dr Riik kaaluma, mis on kogu Eesti arengule kontimööda. Ehitamine ehitamiseks, 8 milj EUR on sama naeruväärne summa (Dr Riigi muude kulutamiste taustal) nagu RB-gi sisseastumismaks, kuid põhikulud tekkivad riigikassale (st. igaühele meist) kahjumlike liinide opereerimisest. Aegade lõpuni.

Lisaks, ärgati ja märgati, et vana raudteetamm tuleks ka tagasi osta. Üllatus? Või tavaline Dr Riigi raudteevärk – müüa odavalt, osta kallilt? Jepi-juhei, rahasadu. Kas Dr Riigil on selleks raha? Ja mida tähendab I etapp? Kas kogu selle „poliittehingu“ tulemus areneb … pantvangikriisiks? Dr Riik on lasknud enese võtta oma otsusega pantvangi, sest kui esimesed miljonid on „maha visatud“, siis … millise põhjendusega edasisest keelduda. „Maha visatud investeeringut“ tuleb ju õigustada. „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „ „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina.“ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. Lk 164). Enesest rumalat ja lolli muljet jätvat poliitinimest ju järgmistel valimistel ei valita, seepärast tuleb „pantvang“ välja osta lobeda sotsiaalmajandusliku dekoratsiooni taustal. Tuleb edasi kulutada … meie raha

Jaga, valitse … kuluta

 Arvate, et Dr Riigil on alati raha? Võtab eelarvest? Mis asi see eelarve on? See on see raha, mille meie igaüks loovutame Dr Riigile „ühise asja ajamiseks“. Nüüd on olud põhjalikult muutunud, sest Dr Riigi loodud uue reaalsuse, tähtis on võtmine –jagamine, mitte juurdeloomine. Mõjudest hoolimata. Uus reaalsus on ka see, et Dr Riigi arvates on meie „ühine asi“ mille peale raha kulutada muutunud. Dr Riigi erimenüü „maksutõusukobarlõunad“, on muutunud „parlamentaarse mittearutelu“ kui erandi, reegliks. Arutamine on asendunud rituaaltantsuga ehk nagu kirjeldab seda inglise huumor:  „Opositsiooniliikmete küsimuste puhul tavaliselt isegi ei teeselda, et eesmärk on informatsiooni saamine: tahetakse vaid kritiseerida ja kahju teha. Kas see hale kloun, kes end peaministriks nimetab, ei kavatse uttu tõmmata? – nõnda võiks nende üldist meelsust väljendada. Kuid ka vastustega ei üritata reeglina infot edastada, vaid pigem vastulööke anda, valu ja häbi tekitada.“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ L. Liides & Tänapäev 2016. Lk 78).

Kui maksukaevus on vett vähem, kui välja tõmmatakse, siis on kaks võimalust: lastakse kaevul puhata, vaikselt koguneda või teha midagi hoopis teistmoodi. Kas sellest on märke?

Eneseimetlus.

Tundub, et „teistmoodi“ tegemiseks peab elukene minema tüki maad halvemaks. No kaev peab ikka päris kuivaks jääma – maksukaevust peab saama maksuraev. Kui kõik need kellele praegu aetakse udujuttu 62 lisaeuronist, odavkorterist ja muust pillerist hoomavad, et olenemata nende tegevusest midagi ei muutu, maksud võetakse vaid teistpidi, kaudselt (aktsiisid, pandimaksud, ühisdeklaratsioonide kadu jne), siis muutubki meeleolu maksuraevuks. Maksuauk ja maksuraev annavad kokku väga plahvatusohtliku olluse. Kuid Pilvepiir seda ei adu vaid peesitab esialgu eneseimetluse paistel. Nüüd ollakse jõutud etappi, mil otsitakse meeleheitlikult statistilisi näitajaid enese allakäigu ilustamiseks võrreldes eelmise mansaga. Mõõdate valesid asju, valel ajal. „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 100).

Kui kuulata kogu rahulolematust ettevõtlusringkondades, siis paitada ennast mõttekesega, et võrreldes 2015. aasta detsembriga on ettevõtjad hinnanud valitsuse käitumist ettevõtluse sõbralikkuse osas paremini on vaid käärid ootusest uuele mansale, mitte hinnang tema tegevusele. Arvestada tuleb eelkõige ettevõtjate poolse „teememidagiteistmoodi“ hasardiga, kaasaminekuga esialgsetele lubadustele – kuulame, arvestame, kaasame. Nüüd on see usalduskrediit ammendatud. See käis küll kähku. Sellel tasutal on mõttepojukene, et „Täpsemalt on positiivse hinnangu andjate osakaal kahekordistunud. Ühtlasi liigume majandusspidomeetri järgi kiiremini kui veel 2016. aasta detsembris," iseenesele valetamine. Pealegi, kui eesmärk on : „Meie eesmärk on inimeste sissetulekute kasvatamine ning majanduskasvu toetamine.", siis on asi selge järjekord on vale, inimeste sissetulekud saavad tõusta vaid siis, kui on tehtud toetavaid tegevusi majanduskasvuks. Inimesi võib erinevate tunnuste järgi jagada erinevalt, üks võimalus on jagada nad isikuomaduste järgi andjateks, võtjateks ja sobitujateks. „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016 lk 211). Vaat selline lugu.

Teerullidemokraatia.

Dr Riik ehitab usinasti justkui uut demokraatiat – teerullidemokraatiat. Igale asjale on Pilvepiirilt ka seletus, näiteks „musta kolmapäeva“ eelnõudekobar ei olevat tehniliselt kobar, kuna maksutõusud on esitatud erinevates eelnõudes, kuigi nii kobartihedalt, et ühekaupa sealt midagi kätte ei saa. Nii kobaras, et täidab kobara funktsioone.  Tobu on, kes seletusi ei leia. Kõik see on halvamaiguline, on küll JOKK, kuid pole ilus.

 Praegustel asjatajatel saab kunagi väga raske olema opositsioonis, sest nad ise on loonud uue reaalsuse, milles  peavad elama hakkama. Seepärast oleks juba praegu asjakohane, tuletada meelde kui ebameeldiv oli „jääda massiivse hääletusteerulli alla“, seda nii mõttetu lapikuks äestatud tunnet.  Kas nüüd on tasumistund? Kuid … võiks ju ka teisti. Võiks luua uue poliitilise kultuuri, toetuda oma pikaajalistele negatiivkogemustele. Kasutada kavalat konfutsislikku taktikat, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha et teised sinule teeksid. Niimoodi võiks tõesti arengud uutmoodi liikuma panna, kuid … See vajab tahtekindlust, enesedistsipliini, sest nii nagu „Vanglas veedetud aeg dikteerib sinu käitumist välismaailmas … Sa ei jätnud vanglat selja taha; see on sinuga kõikjal kaasas“ (Bregman „Neetud võit“ Sinisukk 2016. Lk 223), käib ka opositsiooniaja surutis poliitinimesega kaasas.

Maksukaev ja maksuauk

Kui me kujutleme maksude maksmise võimet ühiskonnas salvkaevuna, siis koguneb sinna vett ehk makse vastavalt sellele, kui rikkalikult on seda toitvaid allikaid. Nirud allikad, vähe vett.  Kehvad majandustingimused, vähe makse. Meie vastutame ka selle eest, et kaev ületarbimisest kuivaks ei jääks.  Naabrimehel, näiteks lätlasel, on oma kaev, mida toidavad tema allikad, no vahel viime meiegi sinna kaevu suuremeelselt pangega oma vett juurde. Oleme nimelt meie aktsiispoliitika tõttu Läti maksukaevu üks allikatest. Täpselt samamoodi nagu Soome kallab meie kaevu oma aktsiisiülbust. Vahepeal tahtsid soomlased hakata ka paadimaksuallikast võetud vett meie kaevu kallama, kuid said aru, et pole mõtet, see läte täidab nende kaevu vähem kui meie oma. Tark rahvas. Meie …

Vaat niiviisi, igal ühel oma kaev ja kaevu kasutamise reeglid. Headel aegadel võib veetase kaevus tõusta lausa viimase rõnga servani, allikad kannavad rohkelt manti kokku. Hea rahulik tunne. Kuid ajad on muutlikud, ega tagavaravõimalustki ole mõtet ära põlata. Kindlam tunne on, kui  tanumal on reservuaar või  lompki, mida kiduratel aegadel kasutada. Lisaläte. Loomulikult on see vaid hädajuhtumiks. Kui kaevu ressurssi mõistlikult kasutada, jagub sealt vett ka kriisiseks põuaajaks. Kui me kulutame vett mõtlematult a´la igasse kuuri purskkaev, saab kaev tühjaks juba enne põuda. Siis …. Siis polegi meil rahapõuasel kriisiajal midagi võtta, saame maksukaevu asemele maksuaugu. Kaevu pole enam, on auk. Pole võimalik ka tõsta makse ega uusi juurde tekitada, sest me oleme ka tagavaralombi ära kasutanud, me oleme ära kasutanud kogu ühiskonna võime mitte ainult maksutõuse läbi seedida, vaid ka juba olemasolevaid makse maksta. Dr Riik on  pannud meie raha projektidesse, mis on kaunikõlaliselt „sotsiaalmajanduslikult kasumlikud“, kuid maakeeli ümberpandult kahjumit tootvad. Tähelepanu, sotsiaalmajanduslikku kasu ei võta laenu katteks vastu ükski pank. Sotsiaalmajanduslikul kasumil on vaid õhuvõngutuslik väärtus jutuvestjate konkursil.  Just sellest vaatevinklist on „pisiasjaline“ Haapsalu raudtee suure märgilise tähtsusega. Samuti nagu „suurasjaline“ RB ei ole pisiasi. Möödunud põuaajal oli meil võimalik tõsta käibemaksu, suurendada inimeste omaosalust jne. See oli võimalik, sest kaevu oli kogunenud vett, järgmisel põuaajal … läheks kitsaks. Pole reserve. Pole ka loodud soodsat pinnast ettevõtlustahteks ja -julguseks.

Mulgikapsaga Chaneli konkursil

Ärevaks teeb see, et vaatamata reserv(uaar)i ja lombi tühjaksammutamisest jääme me  juba järgmisel aastal „kuivale“ nagu prognoosib EK. Me ei täida enam EL eelarvenõudeid. No see käis küll kähku. Kui meie arvestatud puudujääk (ilustatud lisanimega: struktuurne) on „mulgikapsa meetodil“ arvutatud 0,5% SKT-st, siis EK arvutus näitab peaaegu 2x suuremat puudujääki. Arvestades kogu tekkinud segadikku meie maksupoliitikas on EK ennustus ilmselt liialt heatahtlikki. Dr Riigi moosisuine sahvriuksevaheline jutt, et „nemad seal“ EK ei oska arvutada, „nende“ metoodika on valed on lihtsalt piinlikkust tekitav. Vaadake, EL ei huvita meie mulgikapsahõnguline metoodika, EK on ühtne metoodika, mille järgi hinnatakse, kas liikmesriikide eelarve vastab kehtestatud ühtsetele standarditele või mitte. Meie ei vasta.  

Tundub, et õige arengusuuna leidmiseks  peab elukene minema tüki maad halvemaks. No kaev peab ikka päris kuivaks jääma – maksukaevust peab saama maksuraev. Kui kõik need kellele praegu aetakse mesijuttu 62 lisaeuronist, odavkorterist ja muust pillerist hoomavad, et olenemata Dr Riigi „lahkusest“ ja nende endi tegevusest nende heaolu tase ei muutu, sest maksud võetakse vaid teistpidi, kaudselt (aktsiisid, lõivud, pandimaksud, pakendimaksud, ühisdeklaratsioonide kadu jne), siis muutubki „saajate“ meeleolu … maksuraevuks. Raev, sest neid on petetud. Seega ei puuduta hoogne maksutõus üksnes  ettevõtjaid, vaid igaüht meist

Kõik Dr Riigi „heateod“ nuheldakse tarbija rahakotti

Tänuväärne oli Kai Realo selgitus ÄL-s, et kõik maksumuudatused puudutavad ka tavatarbijat. Väga asjakohane märkus. Just, selliseid tegelikkuse selgitusi, mitte vastandamisi,  oleks rohkem vaja. Tarbija on küll kuningas, kuid tarbija on ka see, kes lõppkokkuvõttes kõik maksutõusud kinni maksab. Kui ettevõtja suudab vaid osa Dr Riigi rumaluskahjustusi absorbeerida, siis kõike ta ei suuda, selle osa peabki ta edasi kandma tarbijahindadesse ja meie … maksame. Nii, et maksutõusud ei puuduta vaid ettevõtjaid (nemad, kui ärksamad on lihtsalt häälekamad), vaid meid kõiki. Kuid, „Kahetsusväärne on aga see, et need maksud ei mõjuta proportsionaalselt enim mitte keskmisest suurema sissetulekuga inimest, vaid ikka seda sama nö lihttarbijat, kel tuleb oma igapäevase toidu, esmatarbekauba ja muu eest rohkem maksma hakata," (ÄL 14.05.17). Vaat selline heategu. Kõik Dr Riigi „heateod“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti.

Kõik „heateod“ käivad läbi tarbija rahakoti, ka tulumaksu miinimumi tõstmine, mis on jälle justkui „heategu“ madalapalgaliste elujärje parandamiseks, on olemuslikult valesuunaline signaal ettevõtjatele. See on Dr Riigi lubakiri mittearenemisele, ja seegi „heategu“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti. See on jätkusuutmatute,  konkurentsivõimetute tootmiste, elushoidmine. See on sõnum neile, tehke ebatõhusat tööd edasi, ärge püüelgegi järgmisele arenguastmele, me maksame osa teie kohustusest kinni. Saate palgakomponendi pealt kokku hoida. Vaat selline innovaatiline lähenemine. Seega me oleme ja saame olema maa, kuhu tullakse „kokku hoidma“.  „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014. Lk 75). Me aitama lihtsalt oma praeguse majandusstruktuuriga maailma raiskamist odavamaks muuta. Niimoodi me uuele tasandile ei jõua, majandust eksponentsiaalselt käima ei saa ega inimeste sissetulekuid kasvatada ei suuda.   Hüvasti kena unistus heaolust.

Kolm matust:  asjatundmatus, analüüsimatus, lõpetamatus

Kuid me ei otsi teed ekspnentsiaalse majanduse kasvu juurde, me alustame üha uuesti ja uuesti  rännakut lõpetamata teede rägastikus. Dr Riik rabeleb üha uusi võluteid otsides, uskudes neisse ja neid sama kähku ära põlates. Nüüd ütleb Dr Riik, et magusamaks on pähh, ja ühine tuludeklaratsioon on hea, nüüd on ametnikke liiga palju ja RAMi peab lausa võitusse astuma „ametnike armeega“. Vaat milline titaanlik võitlus. Jälle? Kõik tühjad sõnad. Muide, ka ametnik on inimene. Mitte lihtsalt inimene vaid just Dr Riik ise on palganud parimatest parimad  konkursiga  „riiki teenima“. Millist võitlust siis MAMI peaks pidama …iseendaga? Ja veel, kui Dr Riik teebki muudatusi, isegi väga õigeid muudatusi, siis ei tohi ta teha neid sellisel ebaviisakal, lausa matslikul moel, nagu ta tegi maavalitsustega. See on  Dr Riigile häbiväärne.  Kui riigireformi paika ei pane, pole ka mingit edasiliikumist, on vaid piinlik tõmblemine ja lõputu häbi. Millist valdkonna asjatundjate kooslust loodab Dr Riik parimate lahenduste leidmiseks, kui ta ei oska kõige elementaarsemal tasandil suhelda inimestega. OMA inimestega. 

  „Ja veel, poliitiline juhtkond peab aru saama, et kõige aluseks on inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega professionaalidest lahti saanud, ei saa loota, et nad käeviipe peale uuesti välja ilmuvad, kui sa neid jälle vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele väljaõppele. Päev päevalt, aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid ei saa olla pankur või torumeesja samal ajal reservväelane, igal aastal paar nädalat õppustel ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad oleksid professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt ei käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust ei meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning selleks tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub oskuslikule meeskonnale.“ (lk 429)„

„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid, mis kaotasid lahingutes väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma tööd ja kellel oli õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit sellest aru saanud ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte. Häda on selles, ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et motiveeritud ja hea varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad, ei too pealkirju …“ (Kindral Sir R Shirreff ( endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) „Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017). Vaat selline universaalne lugu. Kogemuslikult tean, et kui profid välja kahida, siis jäävadki vaid ebaprofid koogutajad, kes ei oska ei hoiatada, ei aidata.

 „Ametnike armeed“ saab vähendada vaid siis, kui riigireformi aluseks olev tegevuste audit näitab ära milliseid tegevusi ei pea tegema riigi jõuga ja uskuge neid on palju. Senini jääb „ametnike armeega võitlemine“ magedaks banaalsuseks. Lausa kahjurluseks, sest osa seadusi jääb siis ju täitmata. Inimesi pole ju.  „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov  Infotrükk  Tallinn 2009 lk 16).  Meil Dr Riigil strateegilist nägemust pole, kogu aeg toimub sihitu  tõmblus, tammumine mudas. Riigi arengus ei ole pisiasju, nii nagu pusle kokkupanekul pole suuri ega väikseid tükke, on vaid õiged tükid õiges kohas. Või vales. Riik kas „funkab“ või lonkab? Lihtne. Seepärast tulebki õiged sihid, jõukohased sihid seada, et süsteem "funkaks". Mulle meeldib "funkav" lahendus.

 Targutusi:

H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017

Lk 29 „Richelieu karjäärist tuleb kolm järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil. Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks. Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna kogemuse ja pürgimuse vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni, läheb vaja üksjagu julgust.“

Lk 33 „19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“

S. D. Levitt, S. J.  Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE kirjastus 2008

Lk8 „“Suure tõenäosusega annate valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui üks kandidaaaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada või tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada.  Mitte mingil juhul aga ei panusta te kandidaadile, kes üsna kindlalt kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja uueks ametiajaks kandideerijad palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega kandidaadid.“

L. Kunnas „Sõda 2023 –Taavet“ Küppar & Ko

LK 105 „On kahte sorti ülemaid. Ühed, kelle sisetunne räägib õiget juttu. Ja teised, kellel see puudub või valetab. Ma tahtsin teada, kuma sorti sa oled.“

B Denson „Spiooni poeg“ Sinisukk 2017

Lk 333 Vandekohtunik D. Clemans  Jim Nicholsoni (endine CIA agent, NL spioon) kohtuprotsessist. „Intervjuu käigus küsis Clemans, kas ma olen kuulnud ütlemist „Hea tahtmise korral on võimalik süüdi mõista keda iganes, olgu see või singivõileib.“ 2Ainult umbes miljon korda, „ mõtlesin mina. „Noh, „ sõnas tema, „aga see konkreetne singivõileib oligi süüdi, pagan võtaks. „

Uus riik, Raudteeriik

Kooliajal õppisime igasuguseid  tarkusi, millest mäletame vaid vähest. No mõni põhiasi vast on meeles nagu geomeetria põhitõde, et kaks paralleelset sirget ei lõiku kunagi. Ehhee, kogu meie matemaatiline maailm on ülesse ehitatud selle eukleidesliku geomeetria aksioomile. Paralleelsed sirged on … paralleelsed. Lõpuni. Täpselt nagu raudteerööpadki. Kuid vaadates raudteed tundub meile, et seal kuskil kauguses need siiski jooksevad kokku. Lobatševski arendas sellest nähtusest välja oma geomeetria – paralleelsed sirged ristuvad kuskil-kunagi kindlasti. Jälle õige teooria, kuid raudteed niimoodi ju ei ehitata,  et tee kokku jookseks. Seepärast olenemata erinevatest teooriatest on meie esimeseks valikuks raudtee ehitamisel see, et paralleelsed sirged ei ristuks ja majanduses see, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus, muidu jookseb majandus kokku. Majanduse kokkujooksmist hoomasime viimase finantskriisi ajal, mil väärtpaberid olid täis pikitud mõistmatuid tuletisinstumentide tuletisi. Tulemuseks oligi katastroof. Seepärast on mõistlik nii teeehituses, kui majanduses järgida kehtivaid põhitõdesid. Ei maksa ennast petta „sotsiaalmajandusliku“ kasuga, mis eksisteerib vaid paberil. Pärismaailmas, kus kehtib paralleelsete sirgete aktsioom, küsivad pangad raha tagasi pärisrahas, ei ole ju niimoodi, et suurema osa maksad tagasi „sotsiaalmajandusliku kasuga“. See on eksitav

Kaks monorelssi?

Just praegu pannakse Pilvepiiril paika mitmed pika vinnaga arengurööpaid. Tänavuse kevade kaks tähtsamat juhtrelssi, mis mõjutavad meie käekäiku aastakümneteks, on Dr Riigi uus eelarvepoliitika kõigi oma maksukobarpommitamiste  ja eelarvedefitsiidiga (RES) ja Rail Baltica (RB) ehitusotsus.  Arengurööbastega on sama lugu, kui päris rööbastega, need peavad minema ühes suunas ja olema ühendatud liipritega ehk arenguideed peavad olema seotud tööjõu ja rahaliste ressurssidega. Kui meie arengurööpad ei suundu ühe eesmärgi poole või neis pole sidusust, siis vajub kogu konstruktsioon laiali. Kahjuks on meil kujunenud välja tendents vaadelda igat rööbast, liiprit, naela  iseseisva „projektina“. Süsteemitult. Iga otsus eraldiseisvalt võib olla õige, kuid süsteemina annavad kokku … katastroofi. Ega see süsteemsuse mõistmine kerge polegi kui pole süsteemse mõtlemise harjumust. Isegi riigi enese arengu põhialused ehk riigireformi pole suudetud paika pana. Nii püüamegi ühel rööpal sõita tulevikku, teisel … utoopiasse. Mnjah, võib-olla on tegemist hoopis monorelsiga. Kahe monorelsiga? Ei tea.

Mis võib minna viltu e. otsused kaks ühes

Arenguga on ikka nii, et äris võetakse arvesse pigem positiivseid aspekte (kes siis hakkab vedama projekti, millesse ta ei usu) ja poliitikas võetakse arvesse pigem lühiajalisi eesmärke (kes siis ikka järgmistel valimistel kaotajaks tahab jääda).  Nende kahe arengu koosmõju, pikaajaline üleelusuurune positivism ja poliitiline hetkehuvi võivadki koosmõjus keeta kokku tõeliselt vastiku mürgikarika. Te ei usu? Hiljutisest Dr Riigi  kinnitatud 135 milj EUR  taristuinvesteeringute programmist sai 8 milj EUR Haapsalu raudtee Riisipere-Turba lõik (I etapp). Samas, varem  prioriteetide seas olnud Lelle-Pärnu raudtee jäi ilma finantseeringuta. See ongi ere näide konfliktist lühiajalise poliithuvide ja pikaajaliste mõistlike majandusotsuste vahel. Mida me sellise „investeeringuga“ saame? Esiteks ei saa me Haapsalu raudteed, kui mitte Turbat Haapsaluks ümber ei nimetata ja me jääme ilma ka Pärnu raudteest, sest selle tehniline olukord nõuab lähiaastatel (ikka väga lähi) selle sulgemist. No ja ega järgneva aasta jalamehekiirusel liikuva rongiga ka reisijate südameid võida. Nii, et üks lühiajaline poliithuvi võib olla otsus kaks ühes, mille tulemusena saadi kaks … „ei midagit“. Muljetavaldav. Igatahes punktivõit Haapsalu rahvale. Nende seisukohast on kõik selge, nemad peavadki võitlema raudtee eest (samuti nagu Pärnu lennujaama eest) ja kasvõi kosmosesüstikute eest, sest keegi ei taha võitluseta välja surra. Nende juhid ongi selleks valitud/palgatud, et anda enesest 110% piirkonna arenguks, kuid … Kas kõigi vahenditega? Seda peabki Dr Riik kaaluma, mis on kogu ühiskonnale kontimööda. Ehitamine ehitamiseks, 8 milj EUR, mis üksikisikule on suur summa, on üldpildis sama naeruväärne summa nagu RB-gi sisseastumismaks (268 milj EUR on sama suurusjärk, mida „leiti“ lisaks tervishoiusektorisse, KOV-de lisafinantseerimiseks ja üürikorterite ning halliremondiks), kuid põhikulud tekkivad liinide opereerimisel. Kas Dr Riigil on selleks raha?

Arvate, et Dr Riigil on alati raha? Võtab eelarvest? Dr Riigil on raha täpselt nii palju, kui ta seda meilt võtab. Just võtab, mitte ei saa. Viimase aja Dr Riigi erimenüü „maksutõusupommitamisekobarlõunad“, on muutunud erandist reegliks. Reegliks on muutunud nii ootamatud maksutõusud, kui ka valikuvõimaluste (kobarate) ahendamine. Kahju. No ütleme, et on halva tooniga ega vasta demokraatliku ühiskonna reeglitele. On JOKK, kuid pole ilus.

Maksukaev ja maksuauk

Kuid see, et me „poliitinvesteeringust“ ei saa ei kasu Pärnu liin, ei Haapsalu liin, ei tähenda, et selle eest raha ei makstaks. Meie raha. Kui sellelaadseid otsuseid tehakse küllalt palju, siis on vaja … makse tõsta. Jälle. Nüüd jõuame majandusfilosoofiliselt kõige tähtsama küsimuseni. Kui me kujutame maksude maksmise võimet ühiskonnas kui salvkaevu, siis koguneb sinna ajapikku vett. Headel aegadel, veetase võib tõusta lausa viimase rõnga servani. Kui seda mõistlikult kasutada, jagub vett (mõõdukalt) ka põuaajaks ehk kriisiks. Kui me veekogumise ajal kulutame vett mõtlematult, ehitame purskkaevude ja tuledega basseine, saab kaev tühjaks juba enne põuda. Siis …. Siin ongi küsimus maksude tõstmise, nende juurdeleiutamise ja Dr Riigi lubaduste tagasivõtmise ajastuses. Kui me praegu pommitame kobaratega, kas me mitte ei pumpame „heal ajal“ maksukaevu tühjaks. Sellisel juhul polegi meil põuaajal/kriisis midagi võtta, saame maksukaevust maksuaugu. Möödunud põuaajal oli meil võimalik tõsta käibemaksu, panna pensioni II sammas kunstlikusse koomasse, jätta ära hambaravi toetus jne. See oli võimalik, sest kaevu oli kogunenud vett, meie reiting rahakaevude ehk pankade juures kõrge. Järgmisel põuaajal, tühja kaevuga … läheks kitsaks. Pole enam millelegi tõsta. Dr Riigi isepäine koordineerimatu, hetke poliitkasuline kiirmaksutõstmine viib tal varsti rööpad kokku, kuid ega meil sellest kergem ole. Meie maksame niikuinii.

 Kaksikvennad RES ja RB

Teile tuduvad RES ja RB  on  erinevad asjad? Ei arvanud ära. Need on ühe pere lapsed, peaaegu kaksikvennad. Mõlemad ju Dr Riigi „omad“, mõjutades jõuliselt meie jätkusuutlikkust. RES on ainuke Dr Riigi pikemavaateline majandusstrateegia, mis peaks olema meie majanduse suunamise juhtrelsiks. Samas kasutatakse seda mitte kui tulevikumootorit vaid kui „rahaleidmise“ pumpa, nagu monorelssi. Hullem veel, heldekäeline jagamismaania ja sellest tuleneva lühinägelik eelarvepuudujäägi tekitamine, vähendab valikuvõimalusi strateegiaid kohandada. Monorelss igasse suunda?  Vanaema Mariet tsiteerides: „Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua“. Siinmail on ikka püütud varusid soetada, kindlustada end ja peret, seepärast tundubki varude hävitamine kõhedust tekitav. Võõrastav. Kulutamise eelisarendamine muutub eriti ärevust tekitavaks, kui me paneme selle ühte süsteemi RB ehitamisega. Mõtlete, milles küsimus, saame ju „peaaegu tasuta“, peame maksma vaid sisseastumistasu? Nii lihtne see pole, eriti kui RES ei maanda RB riske. RB-st on kirjutatud igasuguseid hirmulugusid. RB on mõnele usuküsimus, teistele usaldusküsimus. Nii ka meie, seda mida veel pole, sellesse kas pimesi usutakse või kogemuslikult usaldatakse. Eks aeg annab arutust, kas meie usk on olnud õige või vildakas, arvutused … Arvutused? Arvutused tehakse vastavalt vajadusele. Igat arvestust võib esitleda erinevalt. Vajadusepõhiselt. Kui arvutad kartulisaaki, siis võib võtta arvesse vaid söögikartulid ja te kogute 100% söögikartuleid, kuid kui võtta arvesse ka sööda ja seemnekartul siis saate saagiks 300%, kui aga arvutate juurde ka naabri peedipõllu ja üleaedse porgandid, siis lausa 500%, aga kui lisate arvutustesse lähimetsa kütteväärtuse siis… Saite aru. Nii neid arvutusi tehakse ja seepärast peab alati väga tähelepanelikult lugema, mille kohta arvutus käib. Majanduslik mõistlikkus ja sotsiaalne õhumüük tuleb ikka lahus hoida. Endal kergem aru saada. Piinlikkust ka vähem.

Otsused tehtud, rong läinud

Igatahes on Dr Riik  oma otsuse teinud – kiire raudtee Poola piirile (sic!)  tuleb. Suur otsus. RES-i vaadates tundub, et Dr Riik isegi veel ei adu, kui suure otsuse ta teinud on. See pole vaid allkiri paberil, see on järelmid, nüüd peame me selle otsuse järelmitega elama õppima. Peame oma arengute planeerimisel lähtuma sellest, et Dr Riik on just sellise arengusuuna võtnud. Enamgi veel, ka Dr Riik ise peab majanduse arendamisel lähtuma tehtud otsustest. Need kaks arengumõjutajat RES ja RB peaksid üksteist täiendama, toetama, muidu … jooksevad rööpad kokku. Areng ka. Dr Riik tegi valiku, nagu keskaegne väepealik strateegia ja logistika vahel: „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia ees.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsoklüpeeediakirjastuse AS 2008 Lk 12). Nüüd on logistika muutunud meie strateegiaks.

Uue riigi, Raudteeriigi, sünd

RB Tallinna presentatsiooni võlu polnud mitte selles, et ühendkoor esines ladusalt etteantud tekstiraamatu piires, vaid see, et rõhutati üha üle - RB ei ole Eesti projekt, Läti projekt, Leedu projekt, see on üks ühine projekt. Just. Me oleme seni arutlenud ja vaielnud seisukohalt, et tegemist on „meie projektiga“, kuid päris nii see pole, kolm Dr Riigi konsiilium on moodustanud ühise ettevõtja nimega RB. Kolm riiki on loonud ühsikehandi – Raudteeriigi RB. See riik toimib oma loogika järgi ja selle tegevus hakkab mõjutama (juba mõjutades) kõigi kolme riigi poliitilisi ja majanduslikke valikuid. Strateegiaid.  Uue Raudteeriigi pealinn asub Riias, sinna ka paremad tööd ja rahad koonduvad. Loogiline. Teistele jääb … „labidamehe“ töö. Kasud? Lätlased saavad oma kasu kätte projektipealinnana, leedukad läbi kolme riigi kaubavoo ja Vilniuse haru, meie … Meie valisime allaheitliku meele, kiiruse ja odavuse. Vaatasime kitsalt projekti maksumust ja … jätsime kasutamata unikaalse võimaluse ühildada see regionaalpoliitiliste eesmärkidega, teha RB-st meie regionaalpoliitilise aegruumi masin. Kahju.

Tallina presentatsiooniüritus näitas, et RB juhtgrupp on teinud tihedat tööd projekti elluviimise alustamiseks.  On normaalne, et iga ettevõtja püüab omanike ja rahastajate ees oma projekti võimalikult ahvatlevana paista. Muidugi on ka loomulik , et laenukomiteed need arvutused tingukammiga üle käivad ja liigse optimismi välja kahivad. RB puhul on asjalood veidi erinevad. Tegemist pole algselt majandusliku, vaid poliitilise otsusega, mis tekitab eksliku mulje, et projekt ei peagi olema majanduslikult tasuv. Kuid nii see pole, kui ehitamine on poliitiline ja abiga, siis süsteemi ülalpidamine ja sellel opereerimine peab olema kasumlik. RB meeskond on väga püüdlikult püüdnud projekti tasuvust tõestada, kuid üleelusuuruse „sotsiaalmajanduslikku“ kasumi muinasjutuga projekti usutavuselt „vindi üle keeranud“. See pole usutav. Muidugi oleks tore, kui meil oleks selline kiire rahamasin, millesse paned 5 tugrikut sisse ja saad 16 tugrikut tagasi. Kellele ei meeldiks, kuid päriselus selliseid asju ei juhtu. Nii et jääme realistideks st. võtkem RB arvutused teadmiseks, kuid neil ei pruugi olla midagi ühist reaalusega. RB on ju vaid rauast tee, küll tulede ja viledega, kuid siiski vaid rauast tee. Sellele peavad elu andma operaatorid, kes sellel raudteel midagi teevad. Kui teevad. Ärgem unustagem, et RB pole midagi unikaalset, see on vaid üks paljudest omavahel konkureerivatest transpordikoridoridest. RB võimalused seda koridori ahvatlevaks muuta on üpris piiratud, mis tähendab, et reaalsuse peame ise looma. Valmistuma tagajärgedeks ja … võimalusteks

  RES vs RIP   

              

Valmistumine tähendab seda, et Dr Riik tegutseb veidi pikema vaatega. Praegu on Dr Riigi kõige pikem vaade RES. Kas  nüüdne RES  kuidagi valmistab ette „RB ehituse järgset elu“? Nagu tõdeb SEB-i analüüs: „Enamik lisainvesteeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.“ Vaat selline ettevalmistus.  Niisiis jälegi ehitussektor. Veel rohkem ehitussektorit? Veel rohkem ehitajaid? Meil on praegugi headest ehitusspetsialistidest puudus, kuskohalt me võtame siis tuhandeid lisanduvaid töökäsi. Siinkohal juhtubki piinlik lugu, et rööpad ei ole enam paralleelsed vaid jooksevad kokku. Muidugi võib ennast lohutada Lobatševski geomeetriaga, kuid … Mis sest teooriast kasu, kui rööpad reaalsuses kokku jooksevad. Eriti raudteel. Kas tõesti tahab Dr Riik korraldada suuremõõtmelist matemaatilist eksperimenti?  Kuid põnevam on muidugi küsimus, mida me teeme pärast projekti lõppu ülejäävate ehitajatega. Mingu Soome? Jäägugi sinna? Veider viis majandust arendada ja käänulist rahvastikurada rohtumatuna hoida. Kuid oleks võinud ju „haridusliku rahvuskaardi“ käivitada ja hoopis teistsuguse tuleviku luua. Jälle üks kergema vastupanu minemise juhtum.  Kui RES ei suuda meie majanduskasvu ega elatustaset tõusule õhutada, siis on see pigem RIP. Kahju

Üledoos?

Me võime ju poliittehnoloogilisi arengurööpaid maha panna, kuid kui kvalifitseeritud tööjõud, neid koos ei hoia, siis laguneb kõik laiali. Just samuti nagu „tuletistuletistuletisvõlakirjad“.  Me räägime juba paarkümmend aastat sellest, et vajame tarkasid töökohti, intelligentset tööd, pääsu tootmis/toitumisahela järgmisele tasandile. See mantra on olnud kõigi strateegiate kohustuslik jutupunkt, kuid tegelikkuses panustame … „labidameestesse“. Vaadake, tore on, et RB projekt annab mõneks ajaks tööd tuhandetele labida- ja kopameestele. Paarile kupjale ka. Metsaraadajatele samuti. Kuid mida me teeme 2026 aastal tuhandete töötute „labidameestega“? Ehitaja kutse on aus ja lugupeetud amet, kuid siingi tuleb piiri pidada, kui arvestada, et ka RES on suuresti ehitusprojekt. RB, kui ajutise projekti vajaduste rahuldamisega võib  meie tööjõuturg vildakaks kasvanud. Projekti juhid küll väidavad, et luuakse suur hulk uusi töökohti ehitus- ja projekteerimisvaldkonnas, projektijuhtimise kaudu koonduvad RB-sse parimad kogemused, teadmised ja oskused teistest suurtest piiriülestest projektidest. See on suurepärane, kuid tuletame meelde, Raudteeriigi RB pealinn asub Riias, sinna ka kogu see mant settib. Elementaarne. Palju õnne naabritele. Jälle kord.

 Suur projekt väikeses riigis tekitab alati anomaaliaid turgudel, ka tööturul. Just siin on  Dr Riik ülesanne sünkroniseerida turge, tegutseda tunduvalt pikema vaatega. Süsteemselt. Mitte üledoseerida. Praegu on Dr Riigi kõige pikem vaade RES. Kuid see on tegelikult lühivaade, me peaksime praegu, et mitte öelda juba eile, muret tundma selle üle mis hakkab toimuma siis kui RB saab valmis. Kas  nüüdne RES  kuidagi sünkroniseerub „RB ehituse järgset“ eluga? Nagu tõdeb SEB-i analüüs: „Enamik lisainvesteeringutest lähevad teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega tööturul pigem halveneb.“ Niisiis jälegi ehitussektor. Veel rohkem ehitussektorit? Kummastav. Aga eksportiva tööstuse konkurentsivõime?

Ekspordivõime arendamisest… Lätis

Meie ainukeseks kasvuvõimaluseks on eksporttööstuse arendamine. Paljudel puhkudel on eksporttoodete otsene toetamine keeruline või lausa keelatud, kuid keskkonna loomine eksporttoodangu tootmiseks igati normaalne. Kas Dr Riik arendab midagi selles suunas? Jah, arendab ekspordivõimet … Lätis. Arendame nii edukalt , et nad ei pea isegi midagi välja vedama, me teeme selle ise ära. Ei usu? Seoses meie aktsiisipoliitikaga oleme suunanud ju omad inimesed naabrite riigikassat täitma. Magusamaksuga lisame oma panust naabri kaukasse veelgi. Tundub, et oleme Läti heasse käekäiku niivõrd kiindunud, et isegi oma investeeringud loovutame sinna. Näiteks miljardiinvesteering puidurafineerimistehasesse, mille planeerimisekski Dr Riigil, piinlikust valmistaval moel, isegi vahendeid ei jätku. Tahet ka mitte, mis tähendab, et naabrid saavad kingituseks nii investeeringu, töökohad, majanduskasvu kui ka ekspordivõime. Ehhee, rohkelt kaupa RB-l vedamiseks ka. Kuid majanduskasvuks on meil vaja just ekspordivõimet, meie ei suuda kasvada sisetarbimisel nagu suured riigid.  Teateid tegelikkusest: „Ootus, et Eesti jõuab elatustasemelt järele Euroopa riikidele, saab täituda vaid siis, kui meie majanduskasv on Euroopa riikide esimeste hulgas. Viimasel kahel aastal on Eesti majanduskasv olnud Euroopas vastavalt 23. ja 20. kohal ja sellise tempo jätkumisel ei saavuta me loodetud elatustaset mitte kunagi". (ÄL  27.04.17  „SEB juht kirjutas, et  praeguse majanduskasvuga ei saavuta me loodetud elatustaset mitte kunagi“).   Milline on Dr Riigi plaan majanduskasvuks? Kulutada reserve? Võtta tarbimislaenu? Ei tundu mõistlik. Eesti Panga hinnangul ei ole Dr Riigil  mõistlik meie praeguses olukorras riigieelarve struktuurse puudujäägi arvelt nõudlust stimuleerida. EP arvates on probleemiks  just sobiva tööjõu vähesus, mille tõttu on täitmata töökohtade arv viimastel aastatel püsivalt suurenenud. Nagu hoomate jälle tööjõu probleem, jätkuv probleem. Tööjõupuu­duse pärssiv mõju majanduskasvule on muutumas üha märgatavamaks. Ehk, kui on tööjõu puudus, siis konkurents tööturul kallutab tööjõu kas labidamehe või itimehe poole. Meie RES on valinud labidamehe, võlgades labidamehe,  strateegia.

Pilk väljastpoolt

Inimeste vähesuse ja nendegi väheste lahkumise probleem on kõigil piirkonna riikidel. Leedu Eurosaadik  A. Gouga  arvates selleks et inimesi koju tagasi kustuda, on vaja läbipaistvamat riigivalitsemist, rohkem ambitsiooni, paremat haridussüsteemi ja infrastruktuuri ning ka oluliselt kiiremat majanduskasvu. Tema arvates peaks Leedu  majanduskasv olema juhtriikide omast vähemalt 3% kiirem. «Kui me nii kiiresti kasvada ei suuda, surevad meie riigid lihtsalt välja, sest inimesed kolivad rikkamatesse riikidesse. Ja neil on selleks õigus. Et seda vältida, peame olema ambitsioonikamad“ (PM 29.04.17)

Hiljuti esines Ettevõtluskõrgkooli Mainor mainekal ettevõtluskonverentsil USA George Masoni ülikooli prof. G. Jonesi. Tema sõnul jõuab Eesti praeguse majandusmudeli ja arengutempoga Rootsi näitajatele järgi 75-100 aasta pärast. Millised on teised võimalused? Hüppeliseks eduks peaks  Eesti  Rootsile järele jõudmiseks küttima USA tippülikoolide lõpetajaid, st sisse ostma ajusid.. Edasi, tõeliseks arenguhüppeks peab riik saama kõrge kasumlikkusega rahvusvaheliste ettevõte koduks. „Kui Eesti ei alusta ajude kiire sisseostmisega, siis tuleb leppida mugava keskpärasusega, kus kõik on ühtlaselt võrdlemisi vaesed“ (ÄL 27.04.17). Seega kas kiire ja valus areng või mugav vaesus, mõlemat korraga ei saa. Professor möönab ka et selline kiire areng toob kaasa ühiskonna USA laadse kihistumise. Nii, et …

Dr Riigi joogisoovitus: viska viina viltulõug!

Dr Riik on muutunud mugavaks, rahakoguvaks rantjeeks. Meil, kes me oleme olnud tõeliselt hulljulged  kaskadöörid enam millegipärast julgust arenguhüpeteks ei ole. Meil püütakse arengupuudulikkust asendada … laenudega. Juba kostub hääli, et ega sest midagi hullu ole kui eelarve miinusesse läheb. Läheb vaid natukene. Vaid mõnisada miljonit. Esimest korda. Stopp! Kas see jutt ei tundu teile kummaliselt tuttav? See on  jommis napsivendade lalin, kes püüavad lapsele esimest pitsikest pakkuda. Et, ei see üks naps mehepojale midagi tee. Vale puha! Kõik algab esimesest pitsist, esimesest „marist“, esimesest ideevaesest laenust. Esimene pits võib olla vastik, kuid pärast hakkab meeldime, siis … Nii neid sõltlasi kasvatataksegi. Sama ka „natukene“ laenu võtmisega.  „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 125)

Suurprojekti alustamistasu

Kui me mõtleme korraks Dr Riigi eelarvepoliitikale, kiirelt raha kõikvõimalike maksudega kokku koguda ja see „investeerimise“ sildi all laiali jagada, siis suure tõenäosusega pärsib just see strateegilisi investeeringuid. Ei tekki majanduse mitmekesisust, põhiliseks investeeringuks jäävadki  RB laadsed ettevõtmised, mis on poliitilised, sotsiaalsed ja doteeritud, kuid mille majanduslik iseseisev suutlikkus on kaheldav. Kui Dr Riik on meie reservid tarbimisele raisanud, siis oleme küll väga nahksel jääl. Eriti just doteeritavate projektide osas. Kui RB finantseerimisega midagi juhtub, aga suurte projektidega juhtub alati, siis oleme hädas. Meil pole jätkusuutlikkust RB lisafinantseeringuks. Vaadake, ükski suurprojekt pole valmis saanud planeeritud ajaga ega rahastusega. Nii Suessi, kui Panama kanal ja Eurotunnel neelas mõõtmatult rohkem aega ja raha (ka pankrotte) kui üldse ette kujutada suudeti. Soome tuumajaama uus plokk ja Šveitsi viimane mägitunnel nõudsid samuti hoomatavalt rohkem raha ja aega. Selline ongi suurprojektide loogika. Kui alguses kohe teataks palju see (tegelikult) maksab, siis … neid projekte ei alustatakski. Liiga hirmutavad. Suurprojektide „tasuvusuuringud“ ongi lihtsalt projekti alustamistasu. Harilikult lähevad projektid maksma 2x rohkem ja võtavad 3x rohkem aega ( või vastupidi) võrreldes algse projektiga. Mida tähendaks meie jaoks see , kui projekt läheks näiteks 2x kallimaks? Mõtlete, lihtne ju, maksame praegu 268 milj EUR, seda duubeldades maksame sutsu üle poole miljardi. Kah mul asi, tuleme toime, kuid … Kuid me oleme unustanud, et ilma EL kaasfinantseerimiseta oleks meie osamaks projektis  1, 346 miljr EUR.  EL ei ole lubanud, et ta maksab kinni meie rehkendusvead ja kõik kulud aegade lõpuni, ehk kui RB ehitus läheb 2x kallimaks siis meie osamakse kisub 1,6 miljr EUR kanti. See on … Väljakannatamatu? Just.  See on ruineeriv. Nii, et ennast sellise projekti käivitamisel reservidest lagedaks teha on pehmelt öeldes mõtlematu. Kui me nüüd (veel heal ajal)  võtame lisaks laenu „sotsiaalmajanduslikuks“ arenguks, mis on järjekordne raha raiskamise õigustamine teiste sõnadega, siis vajadusel nagu RB jätkufinantseerimine, oleks meie riigireiting juba rämpsvõlakirja tasemel. Siis saame laenu teistmoodi, hoopis teistmoodi -  „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015. Lk 49). Millist funktsiooni oled valmis hüpoteekima Dr Riik?

Muide ärgem kogu selle laenumaanikumi, sotsiaaleufooria ja „kasumliku“ virr-varri juures unustagem kõige tähtsamat küsimust, milline saab olema projekti rahastamisskeem. Te pole sellele mõelnud? Sama moodi nagu sellele, mida teha tuhandete töötute labidameestega? Aga oleks aeg? „Rahastamisskeem“ võib meile mütsi täiesti silmile tõmmata. Peame olema väga tähelepanelikud, et meile Buratinot Lollidemaal ei tehtaks. See oleks küll piinlik.

Elust pärast …

Igal edukal ettevõtjal on alati ka plaan B. Kui midagi juhtub, siis … Kas Dr Riigil on plaan B? Pole kuulnud. Või  ehk plaan elu korraldusest peale RB ehituse lõppu? Korraldub ise nagu Browni liikumine?  RB ehitus (paberil) ja rahapidu saab u. 8 a. pärast läbi. Milliseks kujuneb argielu Eestis selle järel? Või milliseks see kujuneb oludes mil projekt läheb 2x kallimaks ja valmib alles 2036 aastaks? Ei tea. Mõned unistavad, mõned usaldavad ja mõned usuvad, aga plaani pole. Isegi visiooni pole. Kehvasti. Väga kehvasti. Isegi kui RB osutub küürakaks, siis tuleb õppida sellega elama. No vähemalt korralik rätsep tuleb leida, kes sellele meeldiva kuju annab. Selleks rätsepaks saab olla vaid pikaajaline kava – vähemalt 3xRES.

 Vaadake, RB on nagu konstruktorijuppe ümbritsev karp, ei midagi enamat. Nüüd oleneb meie nutikusest, kas sellest saab riikide pealinnu ühendav, aegruumi lõhkuv sünergiline süsteem või lihtsalt karbitäis (maastikutäis) segavat, kulukat  kola. RB taibukas ärakasutamine, selle ümber ja sisse koostöös ettevõtjate ja klientidega uute turgude ja teenuste loomine on meie väljakutse. Just aktiivne, sihipärane koostöö, mitte ootamine a´la ehk keegi tuleb meile sõitma. Ei tule. Just taibukust ja oma ressursside nutikat kasutamist on meil vaja. Reservide olemasolu ja RES põhifookuse kinnitamine haridusele, arendusele ja tervishoiule looks hea baasi majanduskasvuks, edasiseks eduks.  RES hajutamine tarbimishüvedele ja riigikassa miinusesse laskmine on uutes oludes küll kurjast. Igatahes pole see nutikas.

RB Tallinna presentatsioon näitas, et me oleme sündmuste arengus maha jäänud, eirame juba tehtud otsuseid. Praegu jätkata arutelu selle üle, kas trass peaks kulgema Tartu või Pärnu kaudu, Peterburgi või Helsingisse on mõttetu, otsus on tehtud. Ehhee, rong on läinud. Samuti on mõttetu küsida seda küsimust RB mansalt, nemad on palgatud ehitama trassi Tallinn-Pärnu-Poola piir. Punkt. Me raiskame selle lõputu soigumisega vaid oma energiat. Mäng on muutunud. Me tahtsime malet mängida, kuid mäng mida Dr Riik meile pakub on kotisjooks. Tuleb joosta. Kotis. Teistest kiiremini.  Nii nagu ikka, kes esimesena tulevikku jõuab, see määrab mängureeglid. Kui mõistame seda enne teisi, oleme eelisseisus.

Järgijäänud aastakestega peame leidma-varastama-laenama-meelitama Tallinnasse, tänasesse tupikjaama, kokku sellise hulga kaupu, teenuseid, looma uusi tooteturge ja intelligentseid töökohti, mis võimaldavad uut riiki, Raudteeriiki, ülal pidada. „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 26). Vaat niimoodi.

Soomlased koostasid kümmekond aastat tagasi pikaajalise transpordiprogrammi – Transpordirevolutsioon. Muljetavaldav dokument omas ajas, mis peatähtis rõhk oli sellel, kuidas vähemaga saaks rohkem. Eks Soomel samad hädad mis meilgi, rahvas vananeb, kolib linnadesse ja suured maapiirkonnad jäävad hõredaks. Seoses vanaemisega jääb hõredamaks ka riigieelarve, mis tähendab, et avalikku raha ei ole enam piisavalt priisata. Programm keskeduski sellele, mida teha teistmoodi, kuidas luua uusi teenuseid ja turge. Muide Soome on suutnud olla edukas just seetõttu, et nii Dr Riik, kui ettevõtjad, teadlased, kliendid teevad tihedat koostööd arenguteede väljaraalimiseks. Koostöös. Võiksime proovida, siis ei jookseks meil rööpad, suusad ega areng kokku.

 Targutusi:

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 32 „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:

Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”

„Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.”

Lk 53 „Konkureerimise juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama ruumi pärast. Ühel ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks mitte leida endale oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus saad teha head tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.”

„Tehes seda, mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on vastukarva või tundub lihtsalt tobe.”

A.    E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014

Lk 164 Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas  lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””

Lk 174 „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt  tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „

Lahke kommionu või kuri võõrasema?

Tore on kuulda rõõmsameelseid sõnumeid. Need muudavad ka sombuse ilma justkui helgemaks. Nii loeme reipalt seitungist, et kohalikud omavalitsused (KOV)  saavad Dr Riigilt 2018-2021 aa. juurde 185 milj EUR. Vahva, kuid see pole veel kõik, sellele lisanduvad erinevad riiklikud toetused. Näiteks: ainuüksi 2018. a huvitegevuse toetuseks 14,25 milj EUR, lasteaedade õpetajate palkadeks 12 milj EUR, koolilõunateks 6 milj EUR, matusetoetusteks 4 milj EUR, kooli tugiteenusteks 6 milj EUR,  haldusreformi läbiviimist toetatakse ühinemistoetusena kokku ligi 65 milj EUR. Väga muljetavaldav. Nagu ennetähtaegsed jõulud oleksid saabunud. Dr Riik raporteerib uhkusega: „Haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid.“ Vaat niimoodi. „Seepärast suurendamegi omavalitsuste finantseerimist hüppeliselt.“ Kui vidukil silmadega kiiresti ja süvenemata lugeda on kõik hästi, kuid kui öeldut mõtestama hakata, siis … Kogu see sõnajada tuletab meelde nutikat  briti huumorit: „Kõiki kabinetiliikmeid kutsutakse Väga Auväärseteks Džentelmenideks. Vaid kolm asja on selle tiitli puhu valesti …“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016).    Mis asjad olid  Dr Riigi  etteaste puhul valesti? Vanaema Marie oleks öelnud: “Kaeme perra.“

Jaga ja valitse

Kuigi peaksime alustama  algusest, ehk sellest kas haldusreform on toimunud või oli see vaid järjekordne sõnajada, alustame siiski rahast, õigemini raha jagamisest. Tegelikult suunas mu õigele teele ÄL selleteemalise kirjutise pealkiri: „Valitsus jagab kohalikele omavalitsustele raha juurde“. Jagamine mulle meeldib, kuid antud kontekstis  pole tegemist jõulukinkide jagamisega, vaid tegemist on  ju vana hea jaga ja valitse printsiibiga. Või oli see valitse ja jaga? Mida see tähendab? Jagab raha? Kelle raha? Ja veel juurde. Hüppeliselt. Mille eest? Mis asjad need KOV-d Dr Riigi jaoks on? Alaealised, kellele antakse kommi- ja „kinuraha“? Pole ju, KOV on tähtis riigiehituslik element. Seadus sätestab, et „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.“ Selle järgi on KOV justkui iseseisev kahetasandiline teenusepakkuja. Esiteks need teenused, mida ta ise pakub oma inimestele oma teenitud raha eest ja need teenused mida ta vahendab olles Dr Riigile alltöövõtjaks. Kumba teenusliigi jaoks Dr Riik raha „jagab“ pole arusaadav. Palju teenuste vahendamine maksab ka ei tea. Kas nii palju kui vaja?

 Millist kohaliku tasandi elu organiseerimise vormi me tahame luua? Kas sellist kommionulikku hüppelise rahajagamiskasvuga nagu: „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. (…) Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada (…)” Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meil planeerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.” („Parteijuht lahkub surma läbi“ Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995 lk 118). Nali naljaks, kui just sellise variandi võime saada, kui lisame hüppeliselt raha aegunud süsteemi.

Võrdusetud võimalused?

Samas on huvitav Dr Riigi äkkiärganud heldekäelisus KOV-de vastu. Kuidas nii? Kõik sõltub võrdluses. Kas mäletate veel tervishoiuteenuste rahastamise kriisi? Seda kriisi millest Dr Riik enese 215 milj EUR lõpuks välja ostis. Te ei saa aru mis on KOV-del ja tervishoiul ühist? Väga lihtne, mõlemad on teenusepakkujad, mõlemad on Dr Riigi alltöövõtjad, ainult et … Tervishoiuteenuste rahastamise natukenegi õigemaks nihutamise eest pidid valdkonna esindajad pidama kaks aastat raskeid läbirääkimisi, laua võitlust, kasutama hoiatusstreiki ja streigihoiatust. Dr Riik ajas mitteläbirääkimistel kasvõi pinnu pikuti lõhki, et oma tahtmist saada. Tegutses nagu kuri võõrasema. Kuid mille eest KOV-d raha juurde „said“? Hüppeliselt! Summa on ju isegi suurem kui tervishoiusektorile lisandunud raha? Teenusepakkujad ju mõlemad. Pole olnud mingeid läbirääkimisi ja nüüd … Olge lahked. Mõistmatu. Oleks ikka tahtnud näha tõsiseid läbirääkimisi: esiteks, milliste teenuste allhankijad KOV-d on, teiseks, palju neile selle töö eest makstakse ja kas üldse makstakse. Oleks ju terve teemade müriaad, mida läbi rääkida. Seni on väidetavalt aastakümneid vaikselt libistatud Dr Riigi ülesandeid KOV-de tanumaale ilma piisava rahalise katteta. Nüüd oleks olnud aeg teemad ja sisu läbi vaielda. Dr Riik ju ütles, et „haldusreformi tulemusel …“  Seega kui oli haldusreform, mida me küll ei märganud, siis oleksid ju pidanud tekkima ka teistsugused suhted. Vähemalt arutelud. Või poleks? No muidugi võib pinnapealset tunduda, et mis siin arutada on … KOV valimised on tulemas. Meie jagame ja valitseme, teie võtke ja valige. Selline lahke kommionu värk?  No eks sellel „jagamisel“ selline maik mann on. Siiski valimised on vaid viiv ajakangas,  peatähtis on, et tegelikult pole meil suhted riigi eri osade, tasandite nende vastutuste ja õiguste vahel nüüdisaegselt paigas. Me ei paku ega osta teenuseid, me saame, jagame, korraldame, anname neid. Kas me saaksime sellesse segadikku mingi selguse luua? Muidugi, alustuseks nimetame tegevusi nende õigete nimedega ja saame ise ka aru, mida teeme, mida vajame ja palju see maksab

Paakauto sündroom

Aegade muutudes peavad ka ühiskonna, kogukonna ja perekonna tugistruktuurid sh omavalitsus või oma valitsus, kaasas käima uute arengutega, neid toetama. Tänase KOV-ide mudeli  viga on selles, et need pole majandamisüksused, need ei tooda tulu. Need vaid korraldavad ümberjaotamist. Nagu pumbajaamad. Kuid selleks et midagi pumbata oleks on vaja allikat. Kuid KOV-del  pole ju korralikku tulubaasigi, nagu rikkis veevärk, mis ootab paakauto saabumist. Nüüdne „haldusreform“ , mis pole haldusreform,  liitis matemaatilise valemi järgi pumbajaama piirkonnad kokku ja … Paakauto käib nüüd ühte kohta, see ongi kogu reform. Vahva.  Kokkuhoid?

Pelk liitmine. Suhtes majandusüksuste vahel jäid samaks. Nii ka nüüd. See mis toimub on vaid hädavajalik liitmine, kuid haldusreform seda enam kohalike omavalitsuste reform see kindlasti pole. Kui me Jüri ja Mari ühte majja elama paneme, siis ei ole see ju perekond. Selleks, et liitmine muutuks reformiks on vaja midagi enamat, on vaja reformida suhteid. Suhteid keskvõimuga, suhteid KOV-ide vahel, suhteid rahvaalgatuslike külaseltside ja uute maailmadega.

„Kapitanismusest“

Usume kõiksugu sõnajadasid a´la  „tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused, mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid“. Miks peaks tekkima? Ühtlaselt? Ja veel kõikjal? Kes see tekitaja on? Liitmistehe? Kas me ei saa aru või ei julge märgata, et nüüdisaegne, tulevikkuvaatav kohaliku  elu tasand vajab rohkem isetegemise komponenti ja vähem valitsemist. Kohaliku elu tasand on vaja aidata uuele tasandile, isetegemise tasandile. Selle stardikapitaliks oleks küll nõus jagama. Isegi lisaks ja hüppeliselt. Eh, kuid meie põrutame uhkelt kokkupõrkekursil edasi nagu põeks raskekujulist „kapitanismuse“ tõbe: „Samuti on see näide sellest, kuidas juhid tihti ei märkagi seda mõju, mida nende staatus ümbritsevatele inimestele avaldab. Seda fenomeni nimetatakse ka kaptenismuseks – see on nii mõnigi kord surmavaks osutunud passiivsus, mida meeskonnaliikmed näitavad üles siis, kui kapten on teinud ilmselgelt vale otsuse. Lennuõnnetuste uurijad on korduvalt juhtinud tähelepanu kohutavatele tagajärgedele, mis on põhjustatud kapteni selgest veast ja mida keegi meeskonnaliikmetest ei söanda parandada.“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 lk 91)

6. mehe sündroom

Dr Riik teatab, et  haldusreformi tulemusel tekivad ühtlaselt võimekad omavalitsused mis suudavad kõikjal üle Eesti pakkuda heal tasemel kohalikke teenuseid.  See on iseenesest hea uudis, et pakutakse heal tasemel kohalikke teenuseid, kuid … Millised on need kohalikud teenused? Te ei oska, esimese „pauguga“ öelda? Ärge kurvastage, keegi meist ei oska.

Enne kohalike teenuste nimekirja arutamist, peame kaema milline on uute KOV võimekus  teenuseid sh. kohalikke teenuseid pakkuda. Mõtleme korraks mis toimus KOV-de liitmisel. Ühendomavalitsuste loomine oli paratamatus, saame haldusüksused suuremaks  ja tõhusamaks. No muidugi on tõhustamisel ka oma hind, paljud probleemid hakkavad „võrgust läbi lipsama“. Kui lähed merele tursavõrguga, siis kilu ei saa. Lihtne. Nüüd on meie KOV-d teistsugune võrk, tõhustatud võrk, kuid see tähendab, et tegevusi tsentraliseeritakse, inimesi koondatakse, võrgusilm läheb suuremaks. Küsite no ja siis? Paberil näeb see hea välja kuid tooksin siinkohal võrdluse kindral Sir R. Shirreff  käsitluse tõhustamisest Bailey silla näitel: „Geniaalne asjandus. (…) Kandetalad kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära tassida, aga mitte terve silla jagu.“ („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017 lk 281). Edasi näeb poliitplaneering ette et 6. mees saab olema paberil olev reservväelane, ehk kui on vaja  kiiresti silda ehitada,  ei suudeta  seda füüsiliselt teha. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.

Niisiis, mida teha? Teades situatsiooni läheb komandör „ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud.“ Vaat samasugune olukord tekkib ka ühend KOV-des, 6. mees (  siis ka 5. mees ja 4. mees) on puudu, mis tähendab, et ilma sisulist haldusreformi tegemata (st KOV ja Dr Riigi, KOV ja külaseltside, KOV ja KOV vahelised suhted ei muutu) „ei saa sild valmis“. Teenust ei ole, rääkimata sellest et need oleksid ühtemoodi kvaliteetse ja veel kõikjal.  Muidugi on sisulist haldusreformi ilma üldplaanita, ehk riigireformita raske teha, sest me ei tea, mida me üldises sidususe mõttes tegema peame.  Kas me teeme õigeid asju? Ups, võib-olla monteerime praegu meie ettekujutuste Porchele jumakat „Belarussi“ ratast alla. Kui briti kindralil oli vähemalt paberil 6. mees reservistina kirjas, siis milline võiks meie 6. mees olla? Võib-olla poel niipalju talasid vajagi, äkki  me ehitame silda piki jõge?

Milliseid „talasid“ KOV-d  tassivad?

Niisiis, mis asjad on need kohalikud teenused? Üpris silmi avav oli Siseministeeriumi tellitud uuring „Elanike rahulolu kohalike avalike teenustega“. Kuigi uuring on rahuloluuuring, siis paljastab see väga selgelt, mida kohalikud peavad kohalikuks teenuseks. Sellest ilmnes, et elanike hinnangul vajab kõige enam parandamist sõiduteede, eriarstiabi, kergliiklusteede, ühistranspordi olukord. Samuti perearstiabi, pangateenus, noorte huviringid ja huviharidus, lasteaiad, korrakaitse, kultuuri- ja meelelahutusvõimalused, internet, toidu- ja esmatarbekaupade kauplus, sportimisvõimalused, gümnaasiumiharidus, erivajadustega inimeste hoolekanne, põhiharidus, apteek, hooldekodud ja koduhooldusteenused. Oeh, kas te kujutasite ette et kohalik teenus võiks olla eriarstiabi? Või pangandusteenused? Kas samasugune poliitveidrus, mida pealinn püüab panganduses korraldada? Soosääre superpank? Meelelahutusvõimaluste parandamine kui vallateenus, mis see on? Vallamajadisko? Supköögistrip? Meie kodanikena ei tea, ei aimagi, milline neist peaks olema kohalik teenus ja milline Dr Riigi teenus? Kuidas peaks KOV pakkuma eriarstiabi teenust , pangateenust või esmatarbekaupluste teenust, kui KOV-il on  õigus kehtestada: müügimaks, paadimaks, reklaamimaks, teede ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks ja parkimistasu. Neidki pole eriti laialdaselt kasutatud. Lisaks laekub KOV-le osa füüsilise isiku tulumaksust ja maamaks. Kõik.

Sellest tulenebki, et „elanikkond“ ei oskagi aru saada, mis on kohalik teenus, mis riigi kohustus, kõik on ühes pajas. Ühes pajas ja ühiselt süüdi … milleski. Sellest lähtuvalt tulebki, et „elanikud“ ootavad KOV poolset korraldamist ja Dr Riigi poolset rahastamist, enese panus … Mine võta kinni milline see on lõputus ümberjagamise ahelas. Millele järgnebki kokkuvõte: „Kokkuvõtvalt võib öelda, et inimesed on enamike omavalitsuse poolt pakutavate avalike teenustega pigem rahul“. Millega rahul?

Jaamakorraldaja

Ega seadusandja KOV-le eriti isetegemise rõõmu annagi. Vaadake kõik sõltub sellest, kes maksab muusika eest. Nagu hoomasite on KOV maksubaas nirukene, ega paadimaksuga sisemaal just paljut iseseisvalt ette ei võta. Kuid kas  KOV ülesanne ongi millegi eest maksta? Täpsemalt uurides tuleb välja, et polegi.  Vastavalt KOV korralduse seadusele on § 6. on omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, ruumilist planeerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu. Korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses.

Kui te panite tähele, siis KOV on selles mängus nagu jaamakorraldaja, kuid mitte raudtee ega kauba omanik, tema ainult korraldab kuidas rongid st. Dr Riigi jaotatav meie ühine raha liigub. Raha millega neid ülesandeid täita pole KOV-i oma, KOV teeb lihtsalt teenustööd, allhanget, Dr Riigile.

Kas sellest on jätkusuutlikuks tegevuseks piisavalt? Või vajame mingit uut mudelit? Tundub küll. Meil on ju kogemus, kui Dr Riik evakueerus oma teenustega maalt linnadesse. Dr Riigile järgnes kõik muu … linnadesse. Nüüd püüab Dr Riik ametiasutuste küüditamisega olukorda leevendada, kuid tänases päevas on see vaid veidrus. Nüüdne KOV-de liimin e on täpselt seesama evakueerumine, kuid teises mastaabis. Et ennetada täielikku tühermaad, peame me pakkuma asemele mingi teistsuguse kohaliku elu organiseerumise vormi. Muidu võime välja kuulutada „Linnas kohtume rsk!“.  Me vajame kohustuste ja õiguste ümberjagamist, vajame seda, et oma valitsused oleksid ise suutelised genereerima tulu, et neil oleks iseseisev maksubaas, et nad saaksid ise otsustada ja Dr Riigiga läbirääkimisi pidada, kui nad võtavad mingi Dr Riigi funktsiooni täita. Et vallal oleks vald (skand. laensõna „v.” tähendas algselt võimu).

Juured

Tundub, et oleme „külanõukogutamisega“  unustanud kohaliku oma valitsuse algse mõtte. Aga asjata. Mida siis vald oma algmõttelt tähendas : „Eestis tähendas v. ürgkogukondliku korra lagunemise ajal arvat. mingit sugukonnavälist võimu ning vastavat võimupiirkonda (skand. laensõna „v.” tähendas algselt võimu …).  17. ja 18 saj. tähendas v. mõisapiirkonda, mõisale kuuluvat  talumaad koos seal elavate pärisorjadega (…) Baltimaade vallaseadusega (1866) kaotas mõis haldusvõimu v-a üle” (ENE8).

Nii ongi, et oleme harjunud paljude asjadega, kuid ei mäleta enam nende algset sisu või toimemehhanismi. Nende ratsionaalne sisu on ununenud ja jäänud on vaid koormav, kuid harjumuspärane väliskiht.  Meenub üks uurimus ahvidest, mil puuri keskel oli teivas banaaniga, kuid iga kord, kui ahv tahtis vilja võtta, võeti ta külmaveejoaga maha. Lõpuks enam ei üritatudki. Banaani kätte saada. Elementaarne, kuid huvitav oli, et kui puuri toodi uued ahvid, siis vanad ise ei lubanud neid üles ronida. Katse järgmine faas oli veelgi kõnekam, kui vanad välja viidi ja järgmiste uutega asendati, siis võtsid juba nemad uusuued maha, kuigi nemad ei onud kogenud, ega teadnud, et banaanipüüdjad veevoolikuga maha võetakse. Nad ei teadnud enam keelu algset põhjust vaid seda, et posti otsa ei tohi ronida, täpselt nagu meie KOV-des on kaduma läinus oma valitsemise mõte, teatakse, et peab olema, kirjutatakse, et peab olema iseseisev, kuid on tegelikult riigi haldusüksus ja riigi töövõtja. Oma valitsemise mõte on ununenud

See ei ole kohalik oma valitsus, millele keskvalitsus paneb ülesandeid (nagu mõis) või millele riik annab raha nagu sulasele, oma või omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Kes annab raha, sellel on ka vald ja voli anda käske. Ehk niimoodi polegi tegemist enam oma valitsusega vaid, tegemist on lihtsalt Dr Riigi käepikendusega, selle ülesannete täitjaga erinevates Eestimaa osades. Riigimõis noh!

  

Uus alge

Vaheriigi aegne külanõukogutamine on meie mõttemaailma jätnud ilmselt mingid kahjustused. Need kahjustused on just sedalaadi, et keegi teine paeks midagi tegema ja keegi teine peaks meid aitama. See on täiesti vastandkuvand sellest, mis on seni meid viinud edule: mida saan mina ära teha, mida saame koos teha, ise teha. Heameel on, et sellised kodanikualgatuslikud isetegemise alged on juba tekkinud. Selline ise tegemine ja ise või kaasfinantseeritud projektide elluviimine võib olla uueaegse oma valituse (lahku kirjutatult) mudeli üheks alustalaks. Oleme ju kuulnud nendest tublidest tegijatest, kes ei lepi Dr Riigi taandumisega maalt ja on suletud „mitteperspektiivse“ koolide asemele loonud enesefinantseeritud koolid, kes on lahkunud kaupluste, postkontorite ja pangakontorite asemel kohalikke teenuspunkte, millised ühildavad kõiki neid funktsioone. On ka projekte, milles külaseltsid on algatanud teeehituse, elektroonilise side ja muid projekte. Kuid edu nipp on olnud selles, et kuigi nendes projektides on tihtilugu kaasas ka ärksamad KOV-d, siis algatus, tegevus ja vähemalt osa rahastusest on tulnud just kohalike elanike poolt. On loodud lisaressurss.  Nad on loonud kohaliku teenuse. Lisanud heaolu ja kvaliteeti kohalikku ellu. Oma puurkaevu ehitamine on midagi muud kui paakauto ootamine. Rõõmsam. Mõnnam

Nutikamad KOV-id  oskavad hinnata külaseltside ja "uute maailmade" initsiatiivi, nähes neid teatavat reservarmeed, 6. meest tala kandmisel. Nagu märgitud, ärksamad KOV-d tänuväärselt panustavad sellistesse algatustesse. See on ju lisaressurss, nii intellektuaalne kui ka rahaline. Kui me tahaksime saavutada paremat tulemust meie kõigi jaoks, peaksime alustama pisiasjadest nn molekulaartasandist, kohalikust elust. Liiga väike? Tahaks teha suuri asju? Vaadake ka mammut on molekulaarsüsteem st et enne olid molekulid, mis moodustasid mammuti, mitte enne oli mammut ja siis … Meiegi oleme kuidagi märkamatult eemaldunud sellest algtasandist ja keskendunud suurprojektidele, kuid kas need projektid meile ka kasu toovad ? 

Kui nüüd keegi "sõidab tekstist sajaga üle" ja talle jääb mulje, et omavalitsused (või oma valitsused) tuleks ära kaotada, siis pole ta asjast aru saanud. Kõik maailmas muutub nii sisult, kui vormilt, see ongi arengu eesmärk ja ühtlasi tagajärg. Maailm on nii palju muutunud, et ka KOV sisu, ende vastutus-õiguste tasand peab kaasajastuma. Väiksem maksubaas ja rohkelt kõbusaid vanemaid inimesi nõuab lihtsalt teistsugust koostöö vormi sh. väga suurt omaosalust ja omavastutust.

Lihtsalt KOV-de eelarvesse lahke kommionuna lisaraha pumpamine ei paranda majanduse olukorda  ega teenuste kättesaadavust, vaid süvendab lõhet teenuse tarbijate, vahendajate ja rahastajate vahel. Muide selleks et üks kord kommionu mängida tuleb kaks korda kuri võõrasema olla, sellest ka valimiskampaania soovitus – olge normaalsed.(Muide, vahelepõikena te ju teate, et ka "kommionu" klientuur ei ole just õnnelik kontingent?,) Ja siingi on probleemi juureks see, et meil pole riigireformi põhja olemas, me ei tea mida ehitame. Nii teemegi tükikese siit, tülikese sealt, kuid kogumis raiskame vaid oma elujõudu. Kahju. Kui me korrastaksime KOV-de ja Dr Riigi vahelised suhted, tulubaasid ja kohustused, et vähem oleks „kahepere koeri“ ning rohkem „peremehi“ oma tulude vastutuse-õiguste üle, seoks sellesse omaalgatuslikud külaseltside initsiatiivi ning kaasfinantseerimise, siis saaksime me küll kokku haldusreformi ning isegi midagi kohalike omavalitsuste reformist.. Oleks ju mõnus.

Targutusi:

J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

Lk 153 „Nagu enamik 21 sajandi äri eripäradega, on ka töötajatega nii, et vanad reeglid tuleb pensionile saata.

Nad (head töötajad) ei taha enam kuulekalt pilku maas hoida ja lõpetada töötamist samas kohas, kus nad viiskümmend aastat varem alustasid. Eluaegsed töökohad on elavate surnute teema. Sama hästi võid palgata zombi. Tänapäeva parimad meeskonnaliikmed ihkavad kaasalöömist, iseseisvust, arengut, proovilepanekut ja otsivad rahuldust. Ja tead mis? Kui sina seda neile ei paku, võid olla kindel, et keegi teine pakub.

Kui sa ei suuda oma töötajaid ettevõttesse armuma panna, pole lootustki, et mõni klient võiks sellest pisutki hoolida. Juhtmõte „töötajad on esmatähtsad, kliendid teisejärgulised“ võib küll kõlada natuke pöörasena, aga usu mind, see on ainus õige viis tagada pikk iga.“

Lk 170 „Isegi kui vestlus läheb hästi, on töövestlused kehv vahend, millega saada teada, kas keegi on hea töötaja või ei. Vestlusel saad teada vaid seda, kui hästi mõni inimene vestleb. Ja kui tema tööks ei kujune just vestluspartneri amet, siis sellest eriti kasu.“

Lk 174 „Tööjuhend peaks olema nagu maakaart. See peab olema midagi sellist, mis viib sinu ja su uued töötajad võimalikult kiiresti punktist A punkti Suur Äri. See peab olema vinge nagu su koduleht ja kliendimaterjalid. Sa pead selgelt ja põhjalikult esindama su nägemust, väärtusi, missiooni ja kultuuri. Selline, et sa viiksid selle uhkelt koju oma emaga kohtuma: „Ema, saa tuttavaks, see on tööjuhend. Tööjuhend, see on mu ema. Ma olen tõesti armunud.“

W R Trotter „Jäine põrgu“ Ersen 2013

Lk  „ Hukkamise ametlikuks põhjuseks määrati „ 55 väliköögi kaotamine vaenlasele.“ (kindral Vinogradovist 44 diviisi komandörist, kelle diviis purustati, kuid kes ise põgenes tankil lahinguväljalt)

Lk 313 „ Asi oli põhimõttes. Mannerheimi arust oli allaandmine juba reaalsus, kui kindralid sellest räägivad.“

L. Kunnas „Sõda 2023 –Taavet“ Küppar & Ko

LK 105 „On kahte sorti ülemaid. Ühed, kelle sisetunne räägib õiget juttu. Ja teised, kellel see puudub või valetab. Ma tahtsin teada, kuma sorti sa oled.“