”Sunszi räägib palju ja pidevalt vastase
eksitusse ajamisest. Vastane satub alatasa kontekstidesse, mis juba enne tema
tegevust programmeerivad … Kõik see võimaldab rakendada kaht liiki tegevust:
-juhtida oma vägesid
-juhtida vastase vägesid” („Strateegiline sõda”
Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn
2009 lk 98)
Kuhu nüüd?
Kes meie „vägesid“
juhib? Meie ümber
toimub iga päev suuri asju, tehakse suuri otsuseid, ideed on nii lennukad, et
silm ei küüni haarama ega meel mõõtma. Vägisi kaldub mõttekene
enesehaletsusliku „Oh mis nüüd mina“ radadele. Kuid ärge heitke meelt, ärge muutuge
ükskõikseks. Elevanti ei sööda ka ühe ampsuga nagu tikuleiba vaid suutäie
haaval. Targad inimesed on öelnud, et mõnikord peegeldub maailmakõiksus
vihmapiisas. Pisiasjades. Sellest alustamegi. Mõnikord annab just pisiasjadest
arusaamine mõistmise suurest asjadest. Või probleemist. Suur asi ise on nii
suur, et seda lihtsalt ei hooma, aga pisike asi selle sees on selge, käepärane.
Arusaadav.
Hiljutisest
Dr Riigi kinnitatud 135 milj EUR taristuinvesteeringute programm tundus
esmapilgul päris jumekas. Tegelikult seda see ongi, infrastruktuur on nagu
vereringe majanduse ja ühiskonna edenemiseks. Just seepärast on vaja väga
tähelepanelikult planeerida selle arengut, mitte teha otsuseid hetke
emaotsioonist lähtudes. Taristu on nagu pusle, paned tüki valesse kohta ja kogu
pilt on mokas, ei „funka“. Pealegi taristuinvesteeringutel on pikad varjud,
olgu need siis head või halvad. Suur asi ju.
Siinkohal
saadki sellise absurdse pisiasjalise pusletükiga nagu valik Pärnu vs. Haapsalu
raudtee investeeringute vahel aru, et suur asi, üdine arengukontseptsioon, mitte
ainult ei „funka“, vaid on puudu.
Küsimus, kas investeerida Haapsalu või Pärnu raudteesse võib tunduda
pisiasjana, kuid reedab tõsiasja, et Dr riigil pole ettekujutust mida ta
tuleviku kujundamiseks tegema peab, millist Eestit ehitab? Küsimus pole ju
„Turbatees“, vaid kogu Eesti arengukontseptsioonis. Kas Eesti on vaid paar
suurlinna ja tühermaa või midagi muud.
Ka selle „muu“ osas on erinevaid variante, kuid me peame valima mingi
konkreetse arengusuuna, looma kogu arengut toetava „ukselt uksele“ liinivõrgu,
mitte kogu aeg rabelema ja oma ressursse raiskama, tulemust saavutamata.
Tegelema järjekindlalt just jõukohase optimaalse liinivõrgu arendamisega, mitte
vaid eputama kunstsõnadega nagu sotsiaalmajanduslik kasu ja aegruum. Tõesti,
üks ahvatlev aegruumiline variant oleks, et Haapsalu Tallinna vahele rajataks süstikrong (ilmselt peaks siis olema
süstik ka teiste linnade vahel) ning … Haapsalu muutub Tallinna magalaks. Pole
küll ilus, kuid säästaks linna väljasuremisest. Sellel mõttel oleks jumet, kui
see nii pööraselt kallis poleks. Kuid harilik rong? Millise lisaväärtuse
ühiskonnale võiks see anda võrreldes tänase maanteetranspordiga, mis on kordi
odavam, kasumit tootev, mitte nagu raudtee riigikassat kurnav? Plaani pole.
Rehkendusi on, kuid … sotsiaalmajandusliku, mitte „päriskasuga“.
Pantvangikriis?
Kui
Haapsalu raudtee oleks üldise kontseptuaalse jätkusuutliku Eesti võimetekohase
arengu osa, oleks kõik korras, kuid taristuinvesteeringute tõsiseltvõetavust
kahandab sellise otsuseni jõudmise protsess. Enim ehmatas mitte raha hulk, vaid
lõpetamatus ja Dr Riigi heitlik meel. Otsustama mindi ühe arvamusega (MKM
valdkonnaasjatundlikuga) ja välja tuldi teise arvamusega
(poliitiliskoalitsioonilisega). Seda nimetataks tänapäeval hellitavalt
poliitiliseks kompromissiks, kuid tegelikult on sihitus. Või selgrootus?
Raiskamine? Milleks meile siis
valdkonnaasjatundjate arvamused? Analüüsid? Milliseid otsuseid veel niimoodi tehakse?
Kõiki?
Arenguga on
ikka nii, et äris võetakse arvesse pigem pikema aegseid positiivseid aspekte
(kes siis hakkab vedama projekti, millesse ta ei usu) ja poliitikas võetakse
arvesse pigem lühiajalisi eesmärke (kes siis ikka järgmistel valimistel
kaotajaks tahab jääda). Nende kahe
arengu koosmõjud võivadki meile kokku
keeta tõeliselt vastiku mürgikarika.
Haapsalu vs Pärnu raudtee ongi ere näide
konfliktist lühiajalise poliithuvide ja pikaajaliste mõistlike majandusotsuste
vahel. Mida me sellise „investeeringuga“ saame (pigem ei saa)? Esiteks ei saa
me Haapsalu raudteed, kui mitte Turbat Haapsaluks ümber ei nimetata ja me jääme
ilma ka Pärnu raudteest, sest selle tehniline olukord nõuab lähiaastatel selle
sulgemist. No ja ega järgneva aasta jalamehekiirusel liikuva rongiga ka
reisijate südameid võida. Nii, et üks lühiajaline poliithuvi (KOV valimised ju
tulekul) võib olla otsus „kaks ühes“, mille tulemusena saame kaks …
„eimidagit“. Tegelikult saame ka kolmanda „eimidagit“ Pärnu lennujaama näol
(Pärnu, lennukate mõtete pealinn?). Muljetavaldav.
Igatahes
punktivõit Haapsalu rahvale. Nende seisukohast on kõik selge ja õige, nemad
peavadki võitlema oma eksistentsi ja kui see on raudtee, siis ka selle eest,
võitlema kasvõi kosmosesüstikute eest, sest keegi ei taha võitluseta välja
surra. Tubli. Nende juhid ongi selleks valitud/palgatud, et anda enesest 110%
piirkonna arenguks, kuid … Kas kõigi vahenditega? Kas see ei ole mitte
võileibade söömine Suur-Peeter ja Väike-Peeter mudeli järgi, mille järgi
kõigepealt süüakse koos ära Suure-Peeter võileivad ja siis sööb … igaüks oma
võileiba. Seda peabki Dr Riik kaaluma, mis on kogu Eesti arengule kontimööda.
Ehitamine ehitamiseks, 8 milj EUR on sama naeruväärne summa (Dr Riigi muude
kulutamiste taustal) nagu RB-gi sisseastumismaks, kuid põhikulud tekkivad
riigikassale (st. igaühele meist) kahjumlike liinide opereerimisest. Aegade
lõpuni.
Lisaks,
ärgati ja märgati, et vana raudteetamm tuleks ka tagasi osta. Üllatus? Või
tavaline Dr Riigi raudteevärk – müüa odavalt, osta kallilt? Jepi-juhei,
rahasadu. Kas Dr Riigil on selleks raha? Ja mida tähendab I etapp? Kas kogu
selle „poliittehingu“ tulemus areneb … pantvangikriisiks? Dr Riik on lasknud
enese võtta oma otsusega pantvangi, sest kui esimesed miljonid on „maha
visatud“, siis … millise põhjendusega edasisest keelduda. „Maha visatud
investeeringut“ tuleb ju õigustada. „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja
isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi
investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude
lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem
tehtuid arvesse võtmata jätta. „ „Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule:
kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end
lollina.“ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. Lk 164). Enesest rumalat ja lolli
muljet jätvat poliitinimest ju järgmistel valimistel ei valita, seepärast tuleb
„pantvang“ välja osta lobeda sotsiaalmajandusliku dekoratsiooni taustal. Tuleb
edasi kulutada … meie raha
Jaga, valitse
… kuluta
Arvate, et Dr Riigil on alati raha? Võtab
eelarvest? Mis asi see eelarve on? See on see raha, mille meie igaüks loovutame
Dr Riigile „ühise asja ajamiseks“. Nüüd on olud põhjalikult muutunud, sest Dr
Riigi loodud uue reaalsuse, tähtis on võtmine –jagamine, mitte juurdeloomine. Mõjudest
hoolimata. Uus reaalsus on ka see, et Dr Riigi arvates on meie „ühine asi“ mille
peale raha kulutada muutunud. Dr Riigi erimenüü „maksutõusukobarlõunad“, on
muutunud „parlamentaarse mittearutelu“ kui erandi, reegliks. Arutamine on
asendunud rituaaltantsuga ehk nagu kirjeldab seda inglise huumor: „Opositsiooniliikmete küsimuste puhul
tavaliselt isegi ei teeselda, et eesmärk on informatsiooni saamine: tahetakse
vaid kritiseerida ja kahju teha. Kas see hale kloun, kes end peaministriks
nimetab, ei kavatse uttu tõmmata? – nõnda võiks nende üldist meelsust
väljendada. Kuid ka vastustega ei üritata reeglina infot edastada, vaid pigem
vastulööke anda, valu ja häbi tekitada.“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ L. Liides
& Tänapäev 2016. Lk 78).
Kui
maksukaevus on vett vähem, kui välja tõmmatakse, siis on kaks võimalust:
lastakse kaevul puhata, vaikselt koguneda või teha midagi hoopis teistmoodi.
Kas sellest on märke?
Eneseimetlus.
Tundub, et
„teistmoodi“ tegemiseks peab elukene minema tüki maad halvemaks. No kaev peab
ikka päris kuivaks jääma – maksukaevust peab saama maksuraev. Kui kõik need
kellele praegu aetakse udujuttu 62 lisaeuronist, odavkorterist ja muust
pillerist hoomavad, et olenemata nende tegevusest midagi ei muutu, maksud
võetakse vaid teistpidi, kaudselt (aktsiisid, pandimaksud, ühisdeklaratsioonide
kadu jne), siis muutubki meeleolu maksuraevuks. Maksuauk ja maksuraev annavad
kokku väga plahvatusohtliku olluse. Kuid Pilvepiir seda ei adu vaid peesitab
esialgu eneseimetluse paistel. Nüüd ollakse jõutud etappi, mil otsitakse
meeleheitlikult statistilisi näitajaid enese allakäigu ilustamiseks võrreldes
eelmise mansaga. Mõõdate valesid asju, valel ajal.
„Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima
vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” (M. McKeown „Kogu
tõde innovatsioonist” Äripäev 2009. Lk 100).
Kui kuulata kogu rahulolematust ettevõtlusringkondades, siis paitada
ennast mõttekesega, et võrreldes 2015. aasta detsembriga on ettevõtjad hinnanud
valitsuse käitumist ettevõtluse sõbralikkuse osas paremini on vaid käärid
ootusest uuele mansale, mitte hinnang tema tegevusele. Arvestada tuleb eelkõige
ettevõtjate poolse „teememidagiteistmoodi“ hasardiga, kaasaminekuga
esialgsetele lubadustele – kuulame, arvestame, kaasame. Nüüd on see
usalduskrediit ammendatud. See käis küll kähku. Sellel tasutal on
mõttepojukene, et „Täpsemalt on positiivse hinnangu andjate osakaal
kahekordistunud. Ühtlasi liigume majandusspidomeetri järgi kiiremini kui veel
2016. aasta detsembris," iseenesele valetamine. Pealegi, kui eesmärk on :
„Meie eesmärk on inimeste sissetulekute kasvatamine ning majanduskasvu
toetamine.", siis on asi selge järjekord on vale, inimeste sissetulekud
saavad tõusta vaid siis, kui on tehtud toetavaid tegevusi majanduskasvuks.
Inimesi võib erinevate tunnuste järgi jagada erinevalt, üks võimalus on jagada
nad isikuomaduste järgi andjateks, võtjateks ja sobitujateks.
„Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad
võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad,
et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama
mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ (Grant „Anna ja
võta“ ÄP 2016 lk 211). Vaat selline lugu.
Teerullidemokraatia.
Dr Riik ehitab
usinasti justkui uut demokraatiat – teerullidemokraatiat. Igale asjale on
Pilvepiirilt ka seletus, näiteks „musta kolmapäeva“ eelnõudekobar ei olevat
tehniliselt kobar, kuna maksutõusud on esitatud erinevates eelnõudes, kuigi nii
kobartihedalt, et ühekaupa sealt midagi kätte ei saa. Nii kobaras, et täidab
kobara funktsioone. Tobu on, kes
seletusi ei leia. Kõik see on halvamaiguline, on küll JOKK, kuid pole ilus.
Praegustel asjatajatel saab
kunagi väga raske olema opositsioonis, sest nad ise on loonud uue reaalsuse,
milles peavad elama hakkama. Seepärast
oleks juba praegu asjakohane, tuletada meelde kui ebameeldiv oli „jääda
massiivse hääletusteerulli alla“, seda nii mõttetu lapikuks äestatud tunnet. Kas nüüd on tasumistund? Kuid … võiks ju ka
teisti. Võiks luua uue poliitilise kultuuri, toetuda oma pikaajalistele
negatiivkogemustele. Kasutada
kavalat konfutsislikku taktikat, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha et
teised sinule teeksid. Niimoodi võiks tõesti arengud uutmoodi liikuma panna,
kuid … See vajab tahtekindlust, enesedistsipliini, sest nii nagu „Vanglas veedetud aeg dikteerib
sinu käitumist välismaailmas … Sa ei jätnud vanglat selja taha; see on sinuga
kõikjal kaasas“ (Bregman „Neetud võit“ Sinisukk 2016. Lk 223), käib ka
opositsiooniaja surutis poliitinimesega kaasas.
Maksukaev
ja maksuauk
Kui
me kujutleme maksude maksmise võimet ühiskonnas salvkaevuna, siis koguneb sinna
vett ehk makse vastavalt sellele, kui rikkalikult on seda toitvaid allikaid.
Nirud allikad, vähe vett. Kehvad
majandustingimused, vähe makse. Meie vastutame ka selle eest, et kaev
ületarbimisest kuivaks ei jääks.
Naabrimehel, näiteks lätlasel, on oma kaev, mida toidavad tema allikad,
no vahel viime meiegi sinna kaevu suuremeelselt pangega oma vett juurde. Oleme
nimelt meie aktsiispoliitika tõttu Läti maksukaevu üks allikatest. Täpselt
samamoodi nagu Soome kallab meie kaevu oma aktsiisiülbust. Vahepeal tahtsid
soomlased hakata ka paadimaksuallikast võetud vett meie kaevu kallama, kuid
said aru, et pole mõtet, see läte täidab nende kaevu vähem kui meie oma. Tark
rahvas. Meie …
Vaat
niiviisi, igal ühel oma kaev ja kaevu kasutamise reeglid. Headel aegadel võib
veetase kaevus tõusta lausa viimase rõnga servani, allikad kannavad rohkelt
manti kokku. Hea rahulik tunne. Kuid ajad on muutlikud, ega tagavaravõimalustki
ole mõtet ära põlata. Kindlam tunne on, kui
tanumal on reservuaar või lompki,
mida kiduratel aegadel kasutada. Lisaläte. Loomulikult on see vaid
hädajuhtumiks. Kui kaevu ressurssi mõistlikult kasutada, jagub sealt vett ka
kriisiseks põuaajaks. Kui me kulutame vett mõtlematult a´la igasse kuuri
purskkaev, saab kaev tühjaks juba enne põuda. Siis …. Siis polegi meil
rahapõuasel kriisiajal midagi võtta, saame maksukaevu asemele maksuaugu. Kaevu
pole enam, on auk. Pole võimalik ka tõsta makse ega uusi juurde tekitada, sest
me oleme ka tagavaralombi ära kasutanud, me oleme ära kasutanud kogu ühiskonna
võime mitte ainult maksutõuse läbi seedida, vaid ka juba olemasolevaid makse
maksta. Dr Riik on pannud meie raha
projektidesse, mis on kaunikõlaliselt „sotsiaalmajanduslikult kasumlikud“, kuid
maakeeli ümberpandult kahjumit tootvad. Tähelepanu, sotsiaalmajanduslikku kasu
ei võta laenu katteks vastu ükski pank. Sotsiaalmajanduslikul kasumil on vaid
õhuvõngutuslik väärtus jutuvestjate konkursil.
Just sellest vaatevinklist on „pisiasjaline“ Haapsalu raudtee suure
märgilise tähtsusega. Samuti nagu „suurasjaline“ RB ei ole pisiasi. Möödunud
põuaajal oli meil võimalik tõsta käibemaksu, suurendada inimeste omaosalust
jne. See oli võimalik, sest kaevu oli kogunenud vett, järgmisel põuaajal …
läheks kitsaks. Pole reserve. Pole ka loodud soodsat pinnast ettevõtlustahteks
ja -julguseks.
Mulgikapsaga
Chaneli konkursil
Ärevaks
teeb see, et vaatamata reserv(uaar)i ja lombi tühjaksammutamisest jääme me juba järgmisel aastal „kuivale“ nagu
prognoosib EK. Me ei täida enam EL eelarvenõudeid. No see käis küll kähku. Kui
meie arvestatud puudujääk (ilustatud lisanimega: struktuurne) on „mulgikapsa
meetodil“ arvutatud 0,5% SKT-st, siis EK arvutus näitab peaaegu 2x suuremat
puudujääki. Arvestades kogu tekkinud segadikku meie maksupoliitikas on EK
ennustus ilmselt liialt heatahtlikki. Dr Riigi moosisuine sahvriuksevaheline
jutt, et „nemad seal“ EK ei oska arvutada, „nende“ metoodika on valed on
lihtsalt piinlikkust tekitav. Vaadake, EL ei huvita meie mulgikapsahõnguline
metoodika, EK on ühtne metoodika, mille järgi hinnatakse, kas liikmesriikide eelarve
vastab kehtestatud ühtsetele standarditele või mitte. Meie ei vasta.
Tundub, et
õige arengusuuna leidmiseks peab elukene
minema tüki maad halvemaks. No kaev peab ikka päris kuivaks jääma –
maksukaevust peab saama maksuraev. Kui kõik need kellele praegu aetakse mesijuttu
62 lisaeuronist, odavkorterist ja muust pillerist hoomavad, et olenemata Dr
Riigi „lahkusest“ ja nende endi tegevusest nende heaolu tase ei muutu, sest maksud
võetakse vaid teistpidi, kaudselt (aktsiisid, lõivud, pandimaksud, pakendimaksud,
ühisdeklaratsioonide kadu jne), siis muutubki „saajate“ meeleolu … maksuraevuks.
Raev, sest neid on petetud. Seega ei puuduta hoogne maksutõus üksnes ettevõtjaid, vaid igaüht meist
Kõik Dr Riigi „heateod“ nuheldakse tarbija rahakotti
Tänuväärne oli Kai Realo selgitus ÄL-s, et kõik maksumuudatused
puudutavad ka tavatarbijat. Väga asjakohane märkus. Just, selliseid tegelikkuse
selgitusi, mitte vastandamisi, oleks
rohkem vaja. Tarbija on küll kuningas, kuid tarbija on ka see, kes
lõppkokkuvõttes kõik maksutõusud kinni maksab. Kui ettevõtja suudab vaid osa Dr
Riigi rumaluskahjustusi absorbeerida, siis kõike ta ei suuda, selle osa peabki
ta edasi kandma tarbijahindadesse ja meie … maksame. Nii, et maksutõusud ei
puuduta vaid ettevõtjaid (nemad, kui ärksamad on lihtsalt häälekamad), vaid
meid kõiki. Kuid, „Kahetsusväärne on aga see, et need maksud ei mõjuta
proportsionaalselt enim mitte keskmisest suurema sissetulekuga inimest, vaid
ikka seda sama nö lihttarbijat, kel tuleb oma igapäevase toidu, esmatarbekauba
ja muu eest rohkem maksma hakata," (ÄL 14.05.17). Vaat selline heategu.
Kõik Dr Riigi „heateod“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti.
Kõik „heateod“
käivad läbi tarbija rahakoti, ka tulumaksu miinimumi tõstmine, mis on jälle
justkui „heategu“ madalapalgaliste elujärje parandamiseks, on olemuslikult
valesuunaline signaal ettevõtjatele. See on Dr Riigi lubakiri mittearenemisele,
ja seegi „heategu“ lunastatakse läbi tarbija rahakoti. See on
jätkusuutmatute, konkurentsivõimetute
tootmiste, elushoidmine. See on sõnum neile, tehke ebatõhusat tööd edasi, ärge
püüelgegi järgmisele arenguastmele, me maksame osa teie kohustusest kinni.
Saate palgakomponendi pealt kokku hoida. Vaat selline innovaatiline lähenemine.
Seega me oleme ja saame olema maa, kuhu tullakse „kokku hoidma“. „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine
kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks
kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab
seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise
viisi ei muuda.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014. Lk 75). Me aitama lihtsalt
oma praeguse majandusstruktuuriga maailma raiskamist odavamaks muuta. Niimoodi me uuele tasandile ei jõua, majandust eksponentsiaalselt
käima ei saa ega inimeste sissetulekuid kasvatada ei suuda. Hüvasti kena unistus heaolust.
Kolm matust: asjatundmatus, analüüsimatus, lõpetamatus
Kuid
me ei otsi teed ekspnentsiaalse majanduse kasvu juurde, me alustame üha uuesti
ja uuesti rännakut lõpetamata teede
rägastikus. Dr Riik rabeleb üha uusi võluteid otsides, uskudes neisse ja neid
sama kähku ära põlates. Nüüd ütleb Dr Riik, et magusamaks on pähh, ja ühine
tuludeklaratsioon on hea, nüüd on ametnikke liiga palju ja RAMi peab lausa
võitusse astuma „ametnike armeega“. Vaat milline titaanlik võitlus. Jälle? Kõik
tühjad sõnad. Muide, ka ametnik on inimene. Mitte lihtsalt inimene vaid just Dr
Riik ise on palganud parimatest parimad
konkursiga „riiki teenima“.
Millist võitlust siis MAMI peaks pidama …iseendaga? Ja veel, kui Dr Riik teebki
muudatusi, isegi väga õigeid muudatusi, siis ei tohi ta teha neid sellisel ebaviisakal,
lausa matslikul moel, nagu ta tegi maavalitsustega. See on Dr Riigile häbiväärne. Kui riigireformi paika ei pane, pole ka mingit
edasiliikumist, on vaid piinlik tõmblemine ja lõputu häbi. Millist valdkonna asjatundjate kooslust loodab Dr Riik parimate lahenduste leidmiseks, kui ta ei oska kõige elementaarsemal tasandil suhelda inimestega. OMA inimestega.
„Ja veel, poliitiline juhtkond peab
aru saama, et kõige aluseks on inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega
professionaalidest lahti saanud, ei saa loota, et nad käeviipe peale uuesti
välja ilmuvad, kui sa neid jälle vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele
väljaõppele. Päev päevalt, aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid
ei saa olla pankur või torumeesja samal ajal reservväelane, igal aastal paar
nädalat õppustel ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad
oleksid professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt
ei käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust ei
meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning selleks
tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub oskuslikule
meeskonnale.“ (lk 429)„
„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid,
mis kaotasid lahingutes väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma
tööd ja kellel oli õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit
sellest aru saanud ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte.
Häda on selles, ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et
motiveeritud ja hea varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad,
ei too pealkirju …“ (
„Ametnike armeed“
saab vähendada vaid siis, kui riigireformi aluseks olev tegevuste audit näitab
ära milliseid tegevusi ei pea tegema riigi jõuga ja uskuge neid on palju.
Senini jääb „ametnike armeega võitlemine“ magedaks banaalsuseks. Lausa
kahjurluseks, sest osa seadusi jääb siis ju täitmata. Inimesi pole ju. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik
tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise
nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub
nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov Infotrükk
Tallinn 2009 lk 16). Meil Dr
Riigil strateegilist nägemust pole, kogu aeg toimub sihitu tõmblus, tammumine mudas.
Riigi arengus ei ole pisiasju, nii nagu pusle kokkupanekul pole suuri ega
väikseid tükke, on vaid õiged tükid õiges kohas. Või vales. Riik kas „funkab“
või lonkab? Lihtne. Seepärast tulebki õiged sihid, jõukohased sihid seada, et süsteem "funkaks". Mulle meeldib "funkav" lahendus.
Targutusi:
H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017
Lk 29 „Richelieu karjäärist tuleb kolm
järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline
strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil.
Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides
suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja
sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks.
Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna
kogemuse ja pürgimuse vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni,
läheb vaja üksjagu julgust.“
Lk 33 „19 sajandi Briti riigimees lord
Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt: „Meil ei ole igavesi liitlasi
ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie
kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku
välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu
paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse
poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub
parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“
S. D. Levitt, S. J. Dubner „Freakonomics. Hullumajandus“ EE
kirjastus 2008
Lk8 „“Suure tõenäosusega annate
valimisvõitlusse oma panuse ühel juhul kahest: kas siis, kui rebimine on
äärmiselt tihe ja te usute, et teie raha võib tulemust mõjutada , või siis, kui
üks kandidaaaat on üsna kindel võitja ning teie soovite aupaistest osa saada
või tulevikus mingit sorti erikohtlemist saavutada. Mitte mingil juhul aga ei panusta te
kandidaadile, kes üsna kindlalt kaotab. (…) Seega saavad parteide esinumbrid ja
uueks ametiajaks kandideerijad palju rohkem raha kui kesisemate võimalustega
kandidaadid.“
L. Kunnas „Sõda 2023 –Taavet“ Küppar & Ko
LK 105 „On kahte sorti ülemaid. Ühed, kelle
sisetunne räägib õiget juttu. Ja teised, kellel see puudub või valetab. Ma
tahtsin teada, kuma sorti sa oled.“
B Denson „Spiooni poeg“ Sinisukk 2017
Lk 333 Vandekohtunik D. Clemans Jim Nicholsoni (endine CIA agent, NL spioon)
kohtuprotsessist. „Intervjuu käigus küsis Clemans, kas ma olen kuulnud ütlemist
„Hea tahtmise korral on võimalik süüdi mõista keda iganes, olgu see või
singivõileib.“ 2Ainult umbes miljon korda, „ mõtlesin mina. „Noh, „ sõnas tema,
„aga see konkreetne singivõileib oligi süüdi, pagan võtaks. „
No comments:
Post a Comment