Läinud
nädal tõi hea uudise, Dr Riik on leidnud
lahenduse tervishoiuteenuste valdkonna rahastusele. „Nagu kivi oleks "süamelt" langenud“ oleks Vanema Marie ütelnud. Lahendus pidavat olema lausa kümnendi
tervishoiutegu. Muidugi on tore, et streik suudeti ära hoida ja Dr Riik viivuks
haphikulohvilt maha astus , et natukene valdkonnale hingamisruumi anda, kuid …
Kas saime kaualoodetud tulevikku suunatud jätkusuutliku mudeli? Tõsiasi on, et
uut mudelit me ei saanud. Saime ümberpaigutatud raha ja ümberpaigutatud …
kohustused. Tundub nagu tuletisvõlakiri, midagi sellelaadset, mida
finantskriisi põhjuseks loeti. Mnjah, kõrvaltvaatajal tundub, et see mis nüüd
toimus oli pigem hädalahendus, tervishoiusektor oli viidud suhtlus-, usaldus-,
rahastuskriisis seisundisse, millest ainsaks patsiendi päästmise võimaluseks
oli … viia ta kunstlikusse koomasse. Mida lisarahastusega edukalt ka tehti.
Kuid meid kui kindlustusvõtjaid peaks vaevama kahtluseuss. Miks? Lisarahastus
pole uus mudel, see on vaid aja, lisaaja, ostmine. Asi seegi, nüüd on tekkinud (ostetud)
võimalus uus raviskeem välja mõelda. Seega milline on Dr Riigi raviplaan
koomast väljumiseks, sellele järgnevaks jätkusuutlikuks toimetulekuks? See on
küsimuste küsimus, mille osas peaksid pooled vaeva nägema. Seda meie,
kindlustusevõtjad, huviga ka ootame.
Võitjate
marss
Kuid
tundub, et ootame asjata. Kergendus „võidust“ on nii suur, et Dr Riigi aur
läheb vähemalt esialgu enesele õlale patsutamisele ja … jätkub endise
jagamismudeli täiustamine. Aga kus on korjamismudel? Mõõdutunnet vajaks Dr Riik
ka rohkem, ei ole paslik ülistada ennast iseenese tekitatud kriisi lahendamise
eest, eriti reklaamides seda kui kümnendi suurimat tervishoiutegu. Kuid, mida
siin pahandada, selline eneseülistus
pole midagi uut juba Ramses Suure ülistas
oma „võitu“ 1285 a. eKr Kadesi lahingus hetiitide üle:
„Ramsese lahingukirjeldused on Egiptuse kasuks moonutatud (…) Ramses pääses
eluga ja koju naastes esitles sündmust
suure võiduna, tegelikult sai ta aga lüüa (…) Vaatamata sellele, mis tegelikult
juhtus, usuti Egiptuses Ramsese ametlikku versiooni sündmustest. Imago, mis
kujutas Ramsest hiiglasena vaenlaste hulgas hävingut külvamas, jäi järgnevateks
aastateks egiptlaste teadvusesse ja
peagi muutus see ajalooks. Ramses oli esimene suur propagandist“ (Rodney
Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005 lk 144).
Siiski, ärme suures enesekiituse eufoorias unusta patsienti koomasse.
Võidukast
mudelist, mida pole
Tõsiasi
on, et kui vaadata laiemat majandus- ja rahvastikuprognoosi, siis jätkusuutlikku
mudelit pole. Punkt. Praegu toimis Dr Riik doonorina siirdades riigieelarvest kahjumis
tervishoiuteenustesse „lisaressurssi“. Mis edasi? Igapäevane ja pikaajaline
doonorlus pole võimalik. See lõppeb ka doonori
koomasse langemisega. Päriskoomasse. Selge see et kunstlik kooma ongi
ekstraordinaarne lahendus patsiendi elu päästmiseks, kuid seda tehakse ju
eelneva diagnoosi, analüüsi ja sellest väljatuleku raviskeemi alusel. Kui Dr
Riigil koomast väljumise strateegiat, jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi mudelit
pole, siis muutuvad kogu süsteemi „elushoidmise“ kulud väljakannatamatult
suureks. Sellel on tagajärjed. Kõigile. Mnjah, kehv valik. Võime vaid tõdeda, et me
pole ainsad, sellises situatsioonis, pea kogu arenenud maailm vaevleb vanade
šokist põhjustatud eelarvelõksus. Nii, et kui me suudaksime välja arendada
mudeli mis töötaks, meditsiinilise perpertum mobile, siis teeksime teene ka
paljudele teistele (+ au ja kuulsus). Prooviks õige?
Olukorrahinnang
: kana muneb nokast
„Proovimiseks“
peab esmalt hindama olukorda. Tegelikku olukorrahinnangut on
süsteemivälisel
„tugitoolisportlasel“ võrdlemisi
keeruline teha. Andmed on lahknevad, mitmetimõistetavad ja metoodika erinevad Jääb
mulje nagu kirjutaks igaüks oma võidukat
Ramsese lugu. Igaüks erimoodi. Ühest küljest annab Dr Riik teada, et on head
ajad, lausa „sotsmaksubuum“, seoses palgatõusudega on tänavu ja järgmistel
aastatel oodata kümnete miljonite lisalaekumist. Tore. See on muidugi hea uudis
ning võiks anda Dr Riigile võtme kuidas suurendada edaspidi riigieelarvet ja
investeerida tervishoiuteenuste sektori kasvavatesse vajadustesse. Panna majandus kasvama. Lihtne. Samas, vaatamata sotsmaksu „buumile“ olevat
200 000 „ravijuhtu“ lahendamata. See kõlab, nagu vana sõduranekdoot kus kindral
küsib soldatitelt, kas neil süüa jagub, millele need reipalt vastavad, et
jagub, jääb ülegi. Küsimuse peale, mida nad ülejäägiga teevad vastatakse sama
reipalt, et „Sööme ära ja jääb puudugi“. Tervishoiuga sama lugu – ülejäägist
jääb puudugi, kuna ülejääki polegi. Värske RES
plaanib nelja aasta jooksul suunata tervishoidu 215 milj EUR lisaraha. Tundub
päris kopsakas summa. Kuid see on ju … vaid 53,75 milj aastas. Kas sellest
piisab? Milleks piisab? Mullu nõudsid tervishoiutöötajad lisaraha sektorisse paarisaja
miljoni jagu aastas, kuid said sel aastal töötasudeks 23 milj. Nüüd lisandub „koomaraha“ 53,75x4 milj EUR.
Sellest on kindlasti abi, kuid meid kui kindlustusvõtjaid vaevab, kuidas jääb
nende 200 000 lahendamata „ravijuhtumiga“? Kas see on kindlustus, ravikindlustus,
kui kindlust ei ole? Kindlustus tähendab ju seda, et me ostame endale
kindlustunnet. Mida me siis ostame? Solidaarsust? Millist solidaarsust?
Solidaarset kannatamist? Kah mul asi mida osta. Mida võiks tähendada 200 000 lahendamata
ravijuhtu? NB! Meil ei ole tegemist ju bürokraatiakeelse emotsioonitu „exelistlike
ravijuhtumitega“, meil on tegemist (veel) elus inimestega. Need on umbes 15%
elanikkonnast, kindlustusostjad, kes on hädas. Kuid see pole veel kõik, nagu ütleb telepoe reklaam, kõik meist pole ju
haiged, kas siis neist kes vajavad teenindamist jääb teenindamata 30% või 50%
või … enamus? Kas te suudate endale ette kujutada, et lahendamata „ravijuhte“
on kahe Tartu linna jagu inimesi? On mille üle mõelda. On ka mille vahel
valida, kuhu investeerida, kas üürikorteritesse, halliremonti, tasuta
ühistransporti või … inimese tervisesse. Puht majanduslikult väljendudes inimeste
tervisesse investeerimine on kasulik, et nad saaksid makse maksta, tekitada
jätkusuutlikkust. Muide üks tähelepanek: surnud makse ei maksa ja üürikortereid
ei vaja.
Meil on äärmiselt head arstid, õed, sanitarid, hooldajad, kes
tahavad oma rasket ja keerulist tööd teha ja teevadki, nagu kiuste. Valutavad
südant homse jätkusuutliku mudeli pärast, kuid … Kui meil teisel kaalukausil on 200 tuh
lahendamata ravijuhtu, siis on süsteem vale. Põhjalikult vale. Seega peame
tõdema, et palju tervishoiusektoris kõbusaks funktsioneerimiseks hapnikku puudu
on ei tea meist täna vist keegi. Terra
inkognito?
Üheksakümnendate alguse küsisin ühelt hollandi farmerilt
jutujätkuks, palju neil lehmad piima annavad? Ta vaatas mind mõistmatu pilguga,
imestades minu küsimuse võhiklikkust. Vastus kõlas umbes sedasi, et: nii nagu
söödad, sellise tulemuse ka saad. Peaaegu nagu eesti vanasõna, kana muneb
nokast ja lehm lüpsab suust. Sama ka tervishoius, mida sisse paned seda ka saad.
Üks huvitav tohtri arvutus jäi selles tohuva-pohus küll silma, selles võrreldi
meie meditsiini rahastamise taset lähtudes SKT -st.
EL pidi meditsiiniteenustele kulutatama keskmiselt 8-9% SKT-st, kui meil
on see 6,5%, mille järgi meie puudujääk on u 350 milj EUR aastas. Nii, et veel
üks võimalik arvutusmeetod. Kas kujutate ette milline on sellise metoodika
järgi meie „rahaline puue“? See on ju pea kolmandik HK eelarvest. Iga aasta. Tervishoiuteenuste
vajaduse arvutuseks ehk majakaks on SKT-st lähtumine täiesti mõistlik, kuid
selle majaka järgi kursi hoidmiseks peame kõigepealt majanduse liikuma saama,
mitte ka seda koomasse laskma. Sellise pimestava majaka seadmisel tuleb
arvestada ka teisi meie arengut mõjutavaid faktoreid nagu tööjõutootlikkus mis on
meil tsipa üle 70% EL keskmisest.
Tootsi peenra retsept
Praegune „koomalahendus“ püsimudelina on halb seepärast, et
hakkab väheneva elanikkonna puhul fataalselt koormama doonorit ehk riigieelarvet.
Meie ühise raha kolme
kuhja jagamine on siiani olnud hea mõte, näitab kuhja/toote kasumlikkust või
kahju. Me kanname oma raha ühiskasutuseks kokku kolme kuhja: riigieelarve, HK
eelarve, pensionikassa. Mis üle jääb, kanname oma urgu … ostame viina, suitsu,
magusjooke, bensu, gaasi jne, et … veelkord eelarvet kosutada. Vahva. Kuid mida
need hunnikud meile näitavad? Need näitavad, et tooted „pensionikassa“ ja
„haigekassa“ on kahjumis. Täiega. Kahjum tähendab seda, et kas toote omahind on
liiga kõrge või on saadavad tulud liiga madalad. Toodete ristsubsideerimine
läbi riigieelarve ei paranda üldist olukorda ega suurenda ühiskonna rikkust. Ei vähenda ka ühiskonna kulutusi, vaid
hägustab toote kulude-tulude balanssi. Me ei hooma enam võimaluste-vajaduste
tasakaalupunkti. Kurbloolisus on selles, et me ei „osta“ enam
tervisekindlustust, seda kohustuslikku ja solidaarset, vaid „saame“ teenust
„riigieelarvelistest vahenditest“. Me ei tea enam, milline on teenuse õige
hind, mis omakorda tähendab, et ka mingit mõistlikku tasuliste teenuste turgu
on raske aretada. Kuid ilma konkurentsikomponendita pole elu planeedil Maa
võimalik.
Haiguse
ravi I etapp: Kuula
Haiguste
raviks oleks heaks alguseks õige diagnoosi panek. Pole diagnoosi, pole ka ravi.
Millest alustada? Kõigepealt tuleb hakata õppima kuulama. See, et Dr Riik kalgilt, uhkes üksinduses, annab tervishoiuvaldkonnale
teada, kuidas kavatsetakse edasist rahastamist korraldada on pehmelt öeldes
arusaamatu. Väljas on ju 21 saj, mitte 17 sajand, mil mõisahärra sai saata oma
pärisorjad põllule. Lausa uskumatu on lugeda, et minister keeldus avaldamast tervishoiutöötajatele
oma plaane. Millised võivad olla ministri omad plaanid? Süstasõit võib olla
tema plaan, kuid raha on ju meie oma, järelikult on ka plaanid meie omad.
Ühised. Koos tehtud ja läbi arutatud. Meil eksisteeriks nagu kaks paralleelset
maailma. Dr Riik ja valdkonna esindajad lähtuvad täiesti erinevatest
positsioonidest ehk kui Dr Riik rääkis eelnevatel kuudel eelkõige tervishoiutöötajate palkadest, püüdes kogu
kriisi näidata vaid töötülina, siis tervishoiuvaldkond oli sunnitud asuma
Pilvepiiri positsiooni ja seisma jätkusuutliku tervishoiuteenuste mudeli
loomise eest. Kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis peaks olema päriselus vastupidi.
Dr Riik ei adunud oma primaarset ülesannet seepärast käituski nipsaka
mõisahärrana, püüdes kasutada ähvardusravi – a´la palgatõusuraha jagame laiali,
haiglad tõmbame liistule ja kui lisaraha „leiame“, siis mida kavatseme rahastada,
teile ei ütle. Kas see on usaldusväärne käitumine? Isegi RES-i arutamise ajal ei teadnud tervishoiuvaldkond
mida Dr Riik kavandab rahastada. Streigiähvardus oli õhus, kuid … ikka ei ütle.
Uskumatu. See ei ole normaalne. Seega kõigepealt on vaja üle saada valdkonda
settinud suhtluskriisist. Kuulata: „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad
mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.”
Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on
algus.” (M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012 lk 305) Vaid koostöös on võimalik leida
jätkusuutlik mudel
Haiguste
ravi: Väljalangemisstrateegia vältimine
Mida
diagnoosid näitavad? Diagnoos on ärevusttekitav, 2040 aastaks on meid 125 tuh
vähem, 2060 aastaks 200 tuh. vähem. Kuid me oleme jätkuvalt enesega uinutavalt
rahul. Pole põhjus rahuloluks, sest me esineme … väljakukkumissarjas. Ühtegi
mõistlikku tulevikustsenaariumi ju pole, on vaid poliitinimeste poolt pakutavad
kiiralmused. Leidsin võimaliku, üpris tõepärase visiooni „Megamuutus: Maailm
2050“st. Alustuseks tõdemus, et: „Enesega rahulolu võib olla veelgi ohtlikum.
Just nagu nõrgeneb bioloogiline immuunsüsteem, kui seda proovile ei panda,
muutub ka poliitiline süsteem lodevaks ja haavatavaks, kui ohtusid silmapiiril
ei paista.” („Megamuutus:
Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 166). Millised arengud ootavad arenenud maailma
on prognoosinud reitinguagentuur Standard & Poor`s. Ajavahemikul 2010-2050
kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes
10% võrra SKP-st, kusjuures tervishoid moodustab poole kogu kasvust ning
pikaajaline hooldus veel oma osa. Prognoosis eeldatakse, et kui maksud jäävad
samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuste netovõlg
paisub 65%lt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050. Seega suurem osa
riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirjade kategooriasse. Just see prognoos näitab, et meie lihtsustatud
maailmakäsitlus, mille järgi võttes raha tervishoiu jaoks vaid eelarvest pole jätkusuutlik.
See anekdoot, kus uurija küsib kaupmehelt, kuskohalt ta raha saab ning too
vastab, et öökapist, on ju naljaks. Kuid kui umbes selline järgnev kahekõne, et „Kuidas raha
kappi sattus?“, vastatakse, et Naine paneb“, „Kuskohalt naine saab?“, „Mina
annan“, „Kuskohalt teie saate?“ „Kapist võtan“ jne. jne. panna meie juhtumi
konteksti … pole see naljakas. Millegipärast arvab, Dr Riik, et meile võiks
selline anekdootlik eelarvekäsitlus meeldida. Ei arvanud ära. Riigikassast raha
tõstmine haigekassasse ja katse haiguspäevi peita töötukassasse just selline
öökapistrateegia ongi. Pole veenev.
S&P prognoos käsitleb ka võimaliku
lahendusena maksutõususid. Kas see on väljapääs? Tegelikult ilmneb oht, et
liiga ahned, enese fiskaalvõimekust ülehindavad riigid varisevad kokku. Kui „maksumaksjatele langev koorem muutub üha
raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja
riik põrub koos majandusega.” Kas kirjeldatud
prognoosides paneks meid uue pilguga vaatama
meie riigieelarvest „tulevat raha.
Eelkirjeldatud mudelid peegeldavad meiegi võimaliku
allakäigu skeemi: vähenev rahvastik – vähenevad tulud, eakate osakaalu suurenemine
– kulutuste kasv. See tähendab, et sama rada jätkates on Dr Riigil kaks
võimalust: ta hakkab hülgama oma funktsioone või tõstab makse. Milliseid makse?
Kas see viib selleni, et „riik põrub koos majandusega„? Millal? Milliseid
funktsioone Dr Riik kavatseb hüljata? Kaitse, sisekaitse, haridus? Vaadates
rahvastikuprognoosi ja meie majanduse arengu värelust on selge, et üpris
lähiperspektiivis ei ole meil riigieelarvest „võtta“ ja ükskõik millisesse „süsteemi
tuua lisaraha“. See, et meile on õnneratas jälle kord andnud hingetõmbepausi
mõistusele tulekuks seosest sotsmaksubuumiga, on meie võimalus. Kas me oskame
seda ära kasutada? Edukad juhid on edukad just seepärast, et nad kasutavad ära
selliseid viive. Seega …
Koomast väljumise eeldused
1.Suhtluskeskkond korda. Kuulamishäiretest
vabanemine.
2. Tunnistada realistlikult väljakujunenud
olukorda ja meie võimalusi
3 . Alustada uuelaadse tervishoiuteenuste
rahastamise võimalike mudelite
läbikaalumist. Ka kõige pöörasemate võimaluste kaalumisest, heites
kõrvale väljakujunenud mantrad, dogmad, keelud. Rahvahanke laadne korraldus
võiks tuua hulganisti nutikaid ideid. Ideid veel ei ole, kuid juba on meil mitmed tegevused, mida me välistame: ei
tasulisele meditsiinisüsteemile, ei patsiendi omaosaluse tõusule, ei …. Ütlemine,
et omaosalust tõsta ei saa ei maksa midagi.
Tuleb tõsta. Päramine aeg on valmistuda talveks, sotsiaaltalveks. Vaadake, kui me oleme heaolu rüppes luksrestoranis, siis me välistame
tõukude ja juurikate söömise, kuid kui me oleme lennukiga džunglisse kukkunud,
siis … Siis on hoopis teine olukord, siis tuleb ellu jääda. Olukord on muutunud
ja ka lahendused peavad muutuma. Me suigutame ennast sellega, et teisedki
ristsubsideerivad terviseteenuseid. Tehes järelduse, et kui teised teevad, siis
on see õige, kuid kui ei ole? Kui nad teevad valesti? Siis teeme ka meie valesti, kuid fataalselt
valesti, sest meil ei ole tugevusvaru. Pole korrigeerimisruumi, sest oleme
väljalangemisringis, kus eksimused pole lubatud. Seega, kui me alustame mudeli
ehitamist eitusest, siis ei saa ka mõte lennata. Me ei loo ju eitusmudelit vaid
tervishoiumudelit
4. Tervishoiusüsteem ei ole eraldiseisev
valdkond, see on funktsioneeriva süsteemi üks osa. Majandus peab toetama tervishoidu ja tervishoid
majandust. Parima rahastuse ja jätkusuutlikkuse saame tervishoiusüsteemis kui
me saame majanduse funktsioneerima eksponentsiaalselt. See võiks anda Dr Riigile võtme
kuidas suurendada edaspidi riigieelarvet ja investeerida tervishoiuteenuste
sektori kasvavatesse vajadustesse. Kui
pöörata Eesti majandus eksponentsiaalseks ehk kõrgema lisaväärtusega töödeks,
mis toob kaasa ka (kordades?) kõrgemad palgad ja raha tuleb robinal. See oleks
vahva ja kiiduväärt strateegia.
5. Konkurentsikomponendi kasutamine
tervishoiuvaldkonnas. Pole mingit teist võimalust süsteemi jätkusuutlikkust
tagada, kui see, et patsientide omaosalus tervishoiuteenuste rahastamises
kasvaks alates visiiditasudest kuni osaliselt tasuliste teenuste ringi
laienemisega. Teiseks, eratervisekindlustuse arendamine koos tasuliste
tervishoiuteenuste arendamisega, selle avamisega konkurentsile.
Kõik see
tähendab, et ühiskond peab jõudma tasakaalustatud võrrandini, sõlmima
edasiminekuks uue solidaarsuslepingu. Jõukohase.
Uus leping, uus võrrand?
„Riigid
saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata.
Seda tehakse kas ennetavate reformidega
või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab
nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.”
(Megamuutused 2050). Nii, et ei omaosaluse tõusust ega tasulisest meditsiinist me ei pääse,
küsimus on vaid selles, kas me teeme seda reformide kaudu või surve all.
Viimane variant on muidugi valulikum, sest ei sisalda adapteerumisaega ega ülemineku
kompensatsioonimeetmeid.
Uus leping tähendab seda, et inimesed töötavad
kauem ja panustavad rohkem isiklikult nii oma pensionisse kui ka tervishoidu.
Näiteks Austraalias maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades
vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast ning erapension
on kohustuslik.
Pikendades tööiga aeglustame pensionäride ja
töötajate suhtarvu suurenemist. Kuhu me pääseme? Ise oleme selle olukorra
sünnitanud . Me maitseme oma mugavuse vilju. Kuid inimeste pikem tööiga toob
kaasa muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt, juhtidel tuleb loobuda ealistest
eelistustest, õigemini polegi siin midagi eelistada, sest tööjõudu napib. Kõik
töötajad peavad arendama oma eale sobilikke oskusi. Kuid see uus leping ei
käivitu, kui me ei investeeri eelnevalt hariduse ja tervishoiumudeli
muutustesse. Kui keegi arvab, et küll saame ka ilma nende kardinaalsete
muudatusteta hakkama, siis
meeldetuletuseks, et oleme oma ühiskonna kulude arvestustest välja jätnud ühe
mahuka ja üha kasvava komponendi, lausa ühe elu etapi. Ütleme niimoodi et Dr
Riik on juba hüljanud ühe oma funktsiooni, kuid ilma selleta pole meie võrrand
tasakaalus.
Juba hüljatud funktsioonist
Millise funktsiooni? Just vanade kodude
korraldamise küsimus, kui ühe eluetapi maksumus ja finantseerimisallikad, on
meie võrrendist puudu. Üllatute? Muidugi, me pole oma ajaloolisest taustast
lähtudes sellest rääkinudki. Kuid asjata. Inimesi on erinevaid, on neid kes 95
aastaselt elavad üksi, toovad kaevust vett ja kütavad ahju, sest neile meeldib
iseolemine. Iseolemine ongi nende pikaealisuse saladus. Kuid on ka neid, kellel
läheb vaja väikest abi juba varem. Meil ei ole sellist kindlustussüsteemi, ega
harjumust, mis kindlustaks ka selle osa elust. Suhtumine sellesse loomulikku
eluetappi on olnud vale. Soome paarikümneaasta tagune kogemus näitas et
inimesed valmistusid selleks, et tuleb aeg, mil neil on raskusi oma talus
hakkamasaamisega. Oma uue kodusse (NB! Mitte hooldekodusse ega vanadekodusse,
vaid uude kodusse), seal kus olid omasugused, panustati aastakümneid ja seda
isegi eksponeeriti … uhkusega. See oligi planeeritud, teadlik tegevus. Selline
süsteem ja suhtumine oli normaalne. Meil … Üks tuttav sattus traumaga EMO-sse.
Kiitis, et teenus oli suurepärane, teenindus hooliv ja arvestav. Nii, et suured
tänud, kuid mulle jäi kummitama üks taustpilt – enamus abivajajaid olid üle 80
memmed, üksikud inimesed. Kas sellel pildil on midagi valesti? Saite juba aru,
et meie süsteem, mis ei arvesta erinevate eluetappide füüsilisi vajadusi,
finantsilisi võimalusi ja põhineb nõukaaegne mõtlemisel on üks kihvtine
kokteil. Kihvtine, kallis kokteil ka tervishoiule. See on küll valdkond, kus Dr
Riik peaks tegema analüüsi, pakkuma välja variandid tulevaseks omaabiks ja
üleminekut pehmendava strateegia. Lapsed? Lapsed peavad tänapäeval murdma tööd
… aegade lõpuni. Pigem on vanad vanemad need, kes aitavad oma vanasid lapsi ehk
nagu isa rääkis 90 aastasest taadist, kes tikkus suurt kivi veeretama, tõrjudes
kõrvale oma 70 aastast poega: „Sa poja, ära pinguta, saa veel noor, lase mina ….“
Nii, et meie arusaam elu erinevatest etappidest peab muutuma niimoodi, et me
selleks ka valmistuksime. Võrrandisse paneme.
Niisiis, milline on Dr Riigi kunstlikust koomast
väljumise strateegia on meie kõigi, kindlustusvõtjate, … Mure? Ei, mitte mure
vaid huvi. Kui minister ütles „koomarahasid“ esitledes, et nüüd
( muide
miks alles nüüd), on osapooltel ühine vastutus Eesti inimeste ees, et täiendavalt
tervishoiu suunatud lisaraha eest saaks ka paremat arstiabi, siis selle tõdemine
on juba samm õiges suunas. Nüüd tahaks
ka näha seda, et Dr Riik suudaks ühise vastutuse käitamismehhanismi. Ärge jääge
pidama kümnendi tervishoiuteole, saage kuulsaks sajandi tervishoiuteo
tegijatena.
Halloo, kas seal on kedagi? Ärge unustage patsienti võidutuhinas solidaarsuse kunstlikusse koomasse. Päramine aeg on raviskeem kokku panna.
Targutusi:
"
Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta
peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et
süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud
järjekorras.”
W. R. Trotter „Jäine põrgu“ Ersen 2013
Lk „
Hukkamise ametlikuks põhjuseks määrati „ 55 väliköögi kaotamine vaenlasele.“
(kindral Vinogradovist 44 diviisi komandörist, kelle diviis purustati Talvesõja lahingutes, kuid kes
ise põgenes tankil lahinguväljalt)
Lk 313 „ Asi oli põhimõttes. Mannerheimi
arust oli allaandmine juba reaalsus, kui kindralid sellest räägivad.“
Kindral Sir R Shirreff ( endine NATO Euroopa
vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja) „Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017
Lk 281 „ (…) ma usun, et te teate, mis asi on
Bailey sild?“ „Geniaalne asjandus. Leiutatud Teise maailmasõja ajal ja siiani
kasutuses. See on nagu inimesesuurune Meccano konstruktor. Kandetalad
kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest.
Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad
pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma.
Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei
piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära tassida, aga mitte terve silla
jagu. Ärge muretsege, ütleb peakärpija pressile ja parlamendile, kuues saab
olema reservväelane, kes on kohal siis kui me teda vajame. Aga kui kuus
eksisteerib paberil, siis ei tarvitse ta sugugi eksisteerida tegelikkuses, kuna
ta ei ole teenistusse kutsutud, siis ei jõua ta sinna piisavalt kiiresti
niisuguses olukorras nagu praegu, sest pole olnud aega teda kohale kutsuda ja
treenida teda ülejäänud meeskonnaga samale tasemele. See tähendab, et kui on
vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda
pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka
talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.
Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel
sellisel juhul ette võtab? Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges
kohas valmis ehitatud, võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub,
varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles
teises üksuses juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee
peale ja te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud. Meil
tuleb kasutada kõiki ressursse, et panna kokku üks korralikult üles ehitatud
lahinguvalmis brigaad. See jätab meile terve koormatäie äranäritud üksusi, mis
kõlbavad kaotatud elavjõu asendamiseks, kuid mitte millekski muuks.“
No comments:
Post a Comment