Kooliajal
õppisime igasuguseid tarkusi, millest
mäletame vaid vähest. No mõni põhiasi vast on meeles nagu geomeetria põhitõde,
et kaks paralleelset sirget ei lõiku kunagi. Ehhee, kogu meie matemaatiline
maailm on ülesse ehitatud selle eukleidesliku geomeetria aksioomile.
Paralleelsed sirged on … paralleelsed. Lõpuni. Täpselt nagu raudteerööpadki.
Kuid vaadates raudteed tundub meile, et seal kuskil kauguses need siiski jooksevad
kokku. Lobatševski arendas sellest nähtusest välja oma geomeetria –
paralleelsed sirged ristuvad kuskil-kunagi kindlasti. Jälle õige teooria, kuid
raudteed niimoodi ju ei ehitata, et tee
kokku jookseks. Seepärast olenemata erinevatest teooriatest on meie esimeseks
valikuks raudtee ehitamisel see, et paralleelsed sirged ei ristuks ja majanduses
see, et kulud ja tulud oleksid tasakaalus, muidu jookseb majandus kokku.
Majanduse kokkujooksmist hoomasime viimase finantskriisi ajal, mil väärtpaberid
olid täis pikitud mõistmatuid tuletisinstumentide tuletisi. Tulemuseks oligi
katastroof. Seepärast on mõistlik nii teeehituses, kui majanduses järgida
kehtivaid põhitõdesid. Ei maksa ennast petta „sotsiaalmajandusliku“ kasuga, mis
eksisteerib vaid paberil. Pärismaailmas, kus kehtib paralleelsete sirgete
aktsioom, küsivad pangad raha tagasi pärisrahas, ei ole ju niimoodi, et suurema
osa maksad tagasi „sotsiaalmajandusliku kasuga“. See on eksitav
Kaks
monorelssi?
Just
praegu pannakse Pilvepiiril paika mitmed pika vinnaga arengurööpaid. Tänavuse
kevade kaks tähtsamat juhtrelssi, mis mõjutavad meie käekäiku aastakümneteks, on
Dr Riigi uus eelarvepoliitika kõigi oma maksukobarpommitamiste ja eelarvedefitsiidiga (RES) ja Rail Baltica
(RB) ehitusotsus. Arengurööbastega on
sama lugu, kui päris rööbastega, need peavad minema ühes suunas ja olema
ühendatud liipritega ehk arenguideed peavad olema seotud tööjõu ja rahaliste
ressurssidega. Kui meie arengurööpad ei suundu ühe eesmärgi poole või neis pole
sidusust, siis vajub kogu konstruktsioon laiali. Kahjuks on meil kujunenud
välja tendents vaadelda igat rööbast, liiprit, naela iseseisva „projektina“. Süsteemitult. Iga
otsus eraldiseisvalt võib olla õige, kuid süsteemina annavad kokku …
katastroofi. Ega see süsteemsuse mõistmine kerge polegi kui pole süsteemse
mõtlemise harjumust. Isegi riigi enese arengu põhialused ehk riigireformi pole
suudetud paika pana. Nii püüamegi ühel rööpal sõita tulevikku, teisel …
utoopiasse. Mnjah, võib-olla on tegemist hoopis monorelsiga. Kahe monorelsiga? Ei
tea.
Mis
võib minna viltu e. otsused kaks ühes
Arenguga
on ikka nii, et äris võetakse arvesse pigem positiivseid aspekte (kes siis
hakkab vedama projekti, millesse ta ei usu) ja poliitikas võetakse arvesse
pigem lühiajalisi eesmärke (kes siis ikka järgmistel valimistel kaotajaks tahab
jääda). Nende kahe arengu koosmõju,
pikaajaline üleelusuurune positivism ja poliitiline hetkehuvi võivadki
koosmõjus keeta kokku tõeliselt vastiku mürgikarika. Te ei usu? Hiljutisest Dr
Riigi kinnitatud 135 milj EUR taristuinvesteeringute programmist sai 8 milj
EUR Haapsalu raudtee Riisipere-Turba lõik (I etapp). Samas, varem prioriteetide seas olnud Lelle-Pärnu raudtee
jäi ilma finantseeringuta. See ongi ere näide konfliktist lühiajalise
poliithuvide ja pikaajaliste mõistlike majandusotsuste vahel. Mida me sellise
„investeeringuga“ saame? Esiteks ei saa me Haapsalu raudteed, kui mitte Turbat
Haapsaluks ümber ei nimetata ja me jääme ilma ka Pärnu raudteest, sest selle
tehniline olukord nõuab lähiaastatel (ikka väga lähi) selle sulgemist. No ja
ega järgneva aasta jalamehekiirusel liikuva rongiga ka reisijate südameid
võida. Nii, et üks lühiajaline poliithuvi võib olla otsus kaks ühes, mille
tulemusena saadi kaks … „ei midagit“. Muljetavaldav. Igatahes punktivõit
Haapsalu rahvale. Nende seisukohast on kõik selge, nemad peavadki võitlema
raudtee eest (samuti nagu Pärnu lennujaama eest) ja kasvõi kosmosesüstikute
eest, sest keegi ei taha võitluseta välja surra. Nende juhid ongi selleks
valitud/palgatud, et anda enesest 110% piirkonna arenguks, kuid … Kas kõigi
vahenditega? Seda peabki Dr Riik kaaluma, mis on kogu ühiskonnale kontimööda.
Ehitamine ehitamiseks, 8 milj EUR, mis üksikisikule on suur summa, on üldpildis
sama naeruväärne summa nagu RB-gi sisseastumismaks (268 milj EUR on sama
suurusjärk, mida „leiti“ lisaks tervishoiusektorisse, KOV-de
lisafinantseerimiseks ja üürikorterite ning halliremondiks), kuid põhikulud
tekkivad liinide opereerimisel. Kas Dr Riigil on selleks raha?
Arvate,
et Dr Riigil on alati raha? Võtab eelarvest? Dr Riigil on raha täpselt nii
palju, kui ta seda meilt võtab. Just võtab, mitte ei saa. Viimase aja Dr Riigi
erimenüü „maksutõusupommitamisekobarlõunad“, on muutunud erandist reegliks. Reegliks
on muutunud nii ootamatud maksutõusud, kui ka valikuvõimaluste (kobarate) ahendamine.
Kahju. No ütleme, et on halva tooniga ega vasta demokraatliku ühiskonna
reeglitele. On JOKK, kuid pole ilus.
Maksukaev
ja maksuauk
Kuid
see, et me „poliitinvesteeringust“ ei saa ei kasu Pärnu liin, ei Haapsalu liin,
ei tähenda, et selle eest raha ei makstaks. Meie raha. Kui sellelaadseid
otsuseid tehakse küllalt palju, siis on vaja … makse tõsta. Jälle. Nüüd jõuame
majandusfilosoofiliselt kõige tähtsama küsimuseni. Kui me kujutame maksude
maksmise võimet ühiskonnas kui salvkaevu, siis koguneb sinna ajapikku vett. Headel
aegadel, veetase võib tõusta lausa viimase rõnga servani. Kui seda mõistlikult
kasutada, jagub vett (mõõdukalt) ka põuaajaks ehk kriisiks. Kui me veekogumise
ajal kulutame vett mõtlematult, ehitame purskkaevude ja tuledega basseine, saab
kaev tühjaks juba enne põuda. Siis …. Siin ongi küsimus maksude tõstmise, nende
juurdeleiutamise ja Dr Riigi lubaduste tagasivõtmise ajastuses. Kui me praegu
pommitame kobaratega, kas me mitte ei pumpame „heal ajal“ maksukaevu tühjaks.
Sellisel juhul polegi meil põuaajal/kriisis midagi võtta, saame maksukaevust maksuaugu.
Möödunud põuaajal oli meil võimalik tõsta käibemaksu, panna pensioni II sammas
kunstlikusse koomasse, jätta ära hambaravi toetus jne. See oli võimalik, sest
kaevu oli kogunenud vett, meie reiting rahakaevude ehk pankade juures kõrge. Järgmisel
põuaajal, tühja kaevuga … läheks kitsaks. Pole enam millelegi tõsta. Dr Riigi
isepäine koordineerimatu, hetke poliitkasuline kiirmaksutõstmine viib tal
varsti rööpad kokku, kuid ega meil sellest kergem ole. Meie maksame niikuinii.
Kaksikvennad RES ja RB
Teile
tuduvad RES ja RB on erinevad asjad? Ei arvanud ära. Need on ühe
pere lapsed, peaaegu kaksikvennad. Mõlemad ju Dr Riigi „omad“, mõjutades
jõuliselt meie jätkusuutlikkust. RES on ainuke Dr Riigi pikemavaateline
majandusstrateegia, mis peaks olema meie majanduse suunamise juhtrelsiks. Samas
kasutatakse seda mitte kui tulevikumootorit vaid kui „rahaleidmise“ pumpa, nagu
monorelssi. Hullem veel, heldekäeline jagamismaania ja sellest tuleneva
lühinägelik eelarvepuudujäägi tekitamine, vähendab valikuvõimalusi strateegiaid
kohandada. Monorelss igasse suunda? Vanaema Mariet tsiteerides: „Laenuleib ja
laastutuli ei kesta kaua“. Siinmail on ikka püütud varusid soetada, kindlustada
end ja peret, seepärast tundubki varude hävitamine kõhedust tekitav. Võõrastav.
Kulutamise eelisarendamine muutub eriti ärevust tekitavaks, kui me paneme selle
ühte süsteemi RB ehitamisega. Mõtlete, milles küsimus, saame ju „peaaegu tasuta“,
peame maksma vaid sisseastumistasu? Nii lihtne see pole, eriti kui RES ei
maanda RB riske. RB-st on kirjutatud igasuguseid hirmulugusid. RB on mõnele
usuküsimus, teistele usaldusküsimus. Nii ka meie, seda mida veel pole, sellesse
kas pimesi usutakse või kogemuslikult usaldatakse. Eks aeg annab arutust, kas
meie usk on olnud õige või vildakas, arvutused … Arvutused? Arvutused tehakse
vastavalt vajadusele. Igat arvestust võib esitleda erinevalt. Vajadusepõhiselt.
Kui arvutad kartulisaaki, siis võib võtta arvesse vaid söögikartulid ja te
kogute 100% söögikartuleid, kuid kui võtta arvesse ka sööda ja seemnekartul
siis saate saagiks 300%, kui aga arvutate juurde ka naabri peedipõllu ja
üleaedse porgandid, siis lausa 500%, aga kui lisate arvutustesse lähimetsa
kütteväärtuse siis… Saite aru. Nii neid arvutusi tehakse ja seepärast peab
alati väga tähelepanelikult lugema, mille kohta arvutus käib. Majanduslik
mõistlikkus ja sotsiaalne õhumüük tuleb ikka lahus hoida. Endal kergem aru
saada. Piinlikkust ka vähem.
Otsused tehtud, rong läinud
Igatahes on Dr Riik
oma otsuse teinud – kiire raudtee Poola piirile (sic!) tuleb. Suur otsus. RES-i vaadates tundub, et
Dr Riik isegi veel ei adu, kui suure otsuse ta teinud on. See pole vaid allkiri
paberil, see on järelmid, nüüd peame me selle otsuse järelmitega elama õppima.
Peame oma arengute planeerimisel lähtuma sellest, et Dr Riik on just sellise
arengusuuna võtnud. Enamgi veel, ka Dr Riik ise peab majanduse arendamisel
lähtuma tehtud otsustest. Need kaks arengumõjutajat RES ja RB peaksid üksteist
täiendama, toetama, muidu … jooksevad rööpad kokku. Areng ka. Dr Riik tegi
valiku, nagu keskaegne väepealik strateegia ja logistika vahel: „Lõpptulemusena anti logistikale taas eesõigus strateegia
ees.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsoklüpeeediakirjastuse AS 2008 Lk
12). Nüüd on logistika muutunud meie strateegiaks.
Uue
riigi, Raudteeriigi, sünd
RB
Tallinna presentatsiooni võlu polnud mitte selles, et ühendkoor esines ladusalt
etteantud tekstiraamatu piires, vaid see, et rõhutati üha üle - RB ei ole Eesti
projekt, Läti projekt, Leedu projekt, see on üks ühine projekt. Just. Me oleme
seni arutlenud ja vaielnud seisukohalt, et tegemist on „meie projektiga“, kuid päris
nii see pole, kolm Dr Riigi konsiilium on moodustanud ühise ettevõtja nimega
RB. Kolm riiki on loonud ühsikehandi – Raudteeriigi RB. See riik toimib oma
loogika järgi ja selle tegevus hakkab mõjutama (juba mõjutades) kõigi kolme
riigi poliitilisi ja majanduslikke valikuid. Strateegiaid. Uue Raudteeriigi pealinn asub Riias, sinna ka
paremad tööd ja rahad koonduvad. Loogiline. Teistele jääb … „labidamehe“ töö. Kasud?
Lätlased saavad oma kasu kätte projektipealinnana, leedukad läbi kolme riigi
kaubavoo ja Vilniuse haru, meie … Meie valisime allaheitliku meele, kiiruse ja
odavuse. Vaatasime kitsalt projekti maksumust ja … jätsime kasutamata unikaalse
võimaluse ühildada see regionaalpoliitiliste eesmärkidega, teha RB-st meie
regionaalpoliitilise aegruumi masin. Kahju.
Tallina presentatsiooniüritus näitas,
et RB juhtgrupp on teinud tihedat tööd projekti elluviimise alustamiseks. On normaalne, et iga ettevõtja püüab omanike
ja rahastajate ees oma projekti võimalikult ahvatlevana paista. Muidugi on ka
loomulik , et laenukomiteed need arvutused tingukammiga üle käivad ja liigse
optimismi välja kahivad. RB puhul on asjalood veidi erinevad. Tegemist pole
algselt majandusliku, vaid poliitilise otsusega, mis tekitab eksliku mulje, et
projekt ei peagi olema majanduslikult tasuv. Kuid nii see pole, kui ehitamine
on poliitiline ja abiga, siis süsteemi ülalpidamine ja sellel opereerimine peab
olema kasumlik. RB meeskond on väga püüdlikult püüdnud projekti tasuvust
tõestada, kuid üleelusuuruse „sotsiaalmajanduslikku“ kasumi muinasjutuga
projekti usutavuselt „vindi üle keeranud“. See pole usutav. Muidugi oleks tore,
kui meil oleks selline kiire rahamasin, millesse paned 5 tugrikut sisse ja saad
16 tugrikut tagasi. Kellele ei meeldiks, kuid päriselus selliseid asju ei
juhtu. Nii et jääme realistideks st. võtkem RB arvutused teadmiseks, kuid neil
ei pruugi olla midagi ühist reaalusega. RB on ju vaid rauast tee, küll tulede
ja viledega, kuid siiski vaid rauast tee. Sellele peavad elu andma operaatorid,
kes sellel raudteel midagi teevad. Kui teevad. Ärgem unustagem, et RB pole
midagi unikaalset, see on vaid üks paljudest omavahel konkureerivatest
transpordikoridoridest. RB võimalused seda koridori ahvatlevaks muuta on üpris
piiratud, mis tähendab, et reaalsuse peame ise looma. Valmistuma tagajärgedeks
ja … võimalusteks
RES vs RIP
Valmistumine tähendab seda, et Dr Riik
tegutseb veidi pikema vaatega. Praegu on Dr Riigi kõige pikem vaade RES. Kas nüüdne RES
kuidagi valmistab ette „RB ehituse järgset elu“? Nagu tõdeb SEB-i
analüüs: „Enamik lisainvesteeringutest lähevad
teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike
ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega
tööturul pigem halveneb.“ Vaat selline ettevalmistus. Niisiis jälegi ehitussektor. Veel rohkem
ehitussektorit? Veel rohkem ehitajaid? Meil on praegugi headest
ehitusspetsialistidest puudus, kuskohalt me võtame siis tuhandeid lisanduvaid
töökäsi. Siinkohal juhtubki piinlik lugu, et rööpad ei ole enam paralleelsed
vaid jooksevad kokku. Muidugi võib ennast lohutada Lobatševski geomeetriaga,
kuid … Mis sest teooriast kasu, kui rööpad reaalsuses kokku jooksevad. Eriti
raudteel. Kas tõesti tahab Dr Riik korraldada suuremõõtmelist matemaatilist
eksperimenti? Kuid põnevam on muidugi
küsimus, mida me teeme pärast projekti lõppu ülejäävate ehitajatega. Mingu
Soome? Jäägugi sinna? Veider viis majandust arendada ja käänulist
rahvastikurada rohtumatuna hoida. Kuid oleks võinud ju „haridusliku
rahvuskaardi“ käivitada ja hoopis teistsuguse tuleviku luua. Jälle üks kergema
vastupanu minemise juhtum. Kui RES ei
suuda meie majanduskasvu ega elatustaset tõusule õhutada, siis on see pigem
RIP. Kahju
Üledoos?
Me
võime ju poliittehnoloogilisi arengurööpaid maha panna, kuid kui
kvalifitseeritud tööjõud, neid koos ei hoia, siis laguneb kõik laiali. Just
samuti nagu „tuletistuletistuletisvõlakirjad“. Me räägime juba paarkümmend aastat sellest, et
vajame tarkasid töökohti, intelligentset tööd, pääsu tootmis/toitumisahela
järgmisele tasandile. See mantra on olnud kõigi strateegiate kohustuslik
jutupunkt, kuid tegelikkuses panustame … „labidameestesse“. Vaadake, tore on,
et RB projekt annab mõneks ajaks tööd tuhandetele labida- ja kopameestele.
Paarile kupjale ka. Metsaraadajatele samuti. Kuid mida me teeme 2026 aastal
tuhandete töötute „labidameestega“? Ehitaja kutse on aus ja lugupeetud amet,
kuid siingi tuleb piiri pidada, kui arvestada, et ka RES on suuresti
ehitusprojekt. RB, kui ajutise projekti vajaduste rahuldamisega võib meie tööjõuturg vildakaks kasvanud. Projekti
juhid küll väidavad, et luuakse suur hulk uusi töökohti ehitus- ja
projekteerimisvaldkonnas, projektijuhtimise kaudu koonduvad RB-sse parimad
kogemused, teadmised ja oskused teistest suurtest piiriülestest projektidest.
See on suurepärane, kuid tuletame meelde, Raudteeriigi RB pealinn asub Riias,
sinna ka kogu see mant settib. Elementaarne. Palju õnne naabritele. Jälle kord.
Suur projekt väikeses riigis tekitab alati
anomaaliaid turgudel, ka tööturul. Just siin on
Dr Riik ülesanne sünkroniseerida turge, tegutseda tunduvalt pikema
vaatega. Süsteemselt. Mitte üledoseerida. Praegu on Dr Riigi kõige pikem vaade
RES. Kuid see on tegelikult lühivaade, me peaksime praegu, et mitte öelda juba
eile, muret tundma selle üle mis hakkab toimuma siis kui RB saab valmis. Kas nüüdne RES
kuidagi sünkroniseerub „RB ehituse järgset“ eluga? Nagu tõdeb SEB-i
analüüs: „Enamik lisainvesteeringutest lähevad
teedeehitusele, riiklike üürimajade rajamisele jms, mis soosib ennekõike
ehitussektorit. Eksportiva tööstuse konkurentsivõime seoses kitsaste oludega
tööturul pigem halveneb.“ Niisiis jälegi ehitussektor. Veel rohkem
ehitussektorit? Kummastav. Aga eksportiva tööstuse konkurentsivõime?
Meie ainukeseks kasvuvõimaluseks on eksporttööstuse
arendamine. Paljudel puhkudel on eksporttoodete otsene toetamine keeruline või
lausa keelatud, kuid keskkonna loomine eksporttoodangu tootmiseks igati
normaalne. Kas Dr Riik arendab midagi selles suunas? Jah, arendab
ekspordivõimet … Lätis. Arendame nii edukalt , et nad ei pea isegi midagi välja
vedama, me teeme selle ise ära. Ei usu? Seoses meie aktsiisipoliitikaga oleme
suunanud ju omad inimesed naabrite riigikassat täitma. Magusamaksuga lisame oma
panust naabri kaukasse veelgi. Tundub, et oleme Läti heasse käekäiku niivõrd
kiindunud, et isegi oma investeeringud loovutame sinna. Näiteks
miljardiinvesteering puidurafineerimistehasesse, mille planeerimisekski Dr
Riigil, piinlikust valmistaval moel, isegi vahendeid ei jätku. Tahet ka mitte,
mis tähendab, et naabrid saavad kingituseks nii investeeringu, töökohad,
majanduskasvu kui ka ekspordivõime. Ehhee, rohkelt kaupa RB-l vedamiseks ka. Kuid
majanduskasvuks on meil vaja just ekspordivõimet, meie ei suuda kasvada
sisetarbimisel nagu suured riigid.
Teateid tegelikkusest: „Ootus,
et Eesti jõuab elatustasemelt järele Euroopa riikidele, saab täituda vaid siis,
kui meie majanduskasv on Euroopa riikide esimeste hulgas. Viimasel kahel aastal
on Eesti majanduskasv olnud Euroopas vastavalt 23. ja 20. kohal ja sellise
tempo jätkumisel ei saavuta me loodetud elatustaset mitte kunagi". (ÄL 27.04.17
„SEB juht kirjutas, et praeguse majanduskasvuga ei saavuta me
loodetud elatustaset mitte kunagi“). Milline on Dr Riigi plaan majanduskasvuks?
Kulutada reserve? Võtta tarbimislaenu? Ei tundu mõistlik. Eesti Panga hinnangul
ei ole Dr Riigil mõistlik meie praeguses
olukorras riigieelarve struktuurse puudujäägi arvelt nõudlust stimuleerida. EP arvates on probleemiks just sobiva tööjõu vähesus, mille tõttu on
täitmata töökohtade arv viimastel aastatel püsivalt suurenenud. Nagu hoomate
jälle tööjõu probleem, jätkuv probleem. Tööjõupuuduse pärssiv mõju
majanduskasvule on muutumas üha märgatavamaks. Ehk, kui on tööjõu puudus, siis
konkurents tööturul kallutab tööjõu kas labidamehe või itimehe poole. Meie RES
on valinud labidamehe, võlgades labidamehe, strateegia.
Pilk väljastpoolt
Inimeste vähesuse ja nendegi väheste
lahkumise probleem on kõigil piirkonna riikidel. Leedu Eurosaadik A. Gouga
arvates selleks et inimesi koju tagasi kustuda, on vaja
läbipaistvamat riigivalitsemist, rohkem ambitsiooni, paremat
haridussüsteemi ja infrastruktuuri ning ka oluliselt kiiremat majanduskasvu.
Tema arvates peaks Leedu majanduskasv
olema juhtriikide omast vähemalt 3% kiirem. «Kui me nii kiiresti kasvada
ei suuda, surevad meie riigid lihtsalt välja, sest inimesed kolivad
rikkamatesse riikidesse. Ja neil on selleks õigus. Et seda vältida, peame olema
ambitsioonikamad“ (PM 29.04.17)
Hiljuti esines Ettevõtluskõrgkooli
Mainor mainekal ettevõtluskonverentsil USA George
Masoni ülikooli prof. G. Jonesi. Tema sõnul jõuab Eesti
praeguse majandusmudeli ja arengutempoga Rootsi näitajatele järgi 75-100 aasta
pärast. Millised on teised võimalused? Hüppeliseks eduks peaks Eesti Rootsile järele
jõudmiseks küttima USA tippülikoolide lõpetajaid, st sisse
ostma ajusid.. Edasi, tõeliseks arenguhüppeks peab riik saama kõrge kasumlikkusega rahvusvaheliste ettevõte koduks. „Kui Eesti ei alusta ajude kiire sisseostmisega, siis tuleb leppida mugava
keskpärasusega, kus kõik on ühtlaselt võrdlemisi vaesed“ (ÄL 27.04.17). Seega kas kiire ja
valus areng või mugav vaesus, mõlemat korraga ei saa. Professor möönab ka et
selline kiire areng toob kaasa ühiskonna USA laadse kihistumise. Nii, et …
Dr
Riigi joogisoovitus: viska viina viltulõug!
Dr Riik on muutunud mugavaks, rahakoguvaks rantjeeks. Meil,
kes me oleme olnud tõeliselt hulljulged kaskadöörid enam millegipärast julgust arenguhüpeteks
ei ole. Meil püütakse arengupuudulikkust asendada … laenudega. Juba kostub
hääli, et ega sest midagi hullu ole kui eelarve miinusesse läheb. Läheb vaid
natukene. Vaid mõnisada miljonit. Esimest korda. Stopp! Kas see jutt ei tundu teile
kummaliselt tuttav? See on jommis
napsivendade lalin, kes püüavad lapsele esimest pitsikest pakkuda. Et, ei see
üks naps mehepojale midagi tee. Vale puha! Kõik algab esimesest pitsist,
esimesest „marist“, esimesest ideevaesest laenust. Esimene pits võib olla
vastik, kuid pärast hakkab meeldime, siis … Nii neid sõltlasi kasvatataksegi. Sama
ka „natukene“ laenu võtmisega. „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab
tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate
töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis
vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse
edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus
inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle
eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.”
(McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 125)
Suurprojekti
alustamistasu
Kui me mõtleme korraks Dr Riigi eelarvepoliitikale, kiirelt
raha kõikvõimalike maksudega kokku koguda ja see „investeerimise“ sildi all
laiali jagada, siis suure tõenäosusega pärsib just see strateegilisi
investeeringuid. Ei tekki majanduse mitmekesisust, põhiliseks investeeringuks
jäävadki RB laadsed ettevõtmised, mis on
poliitilised, sotsiaalsed ja doteeritud, kuid mille majanduslik iseseisev
suutlikkus on kaheldav. Kui Dr Riik on meie reservid tarbimisele raisanud, siis
oleme küll väga nahksel jääl. Eriti just doteeritavate projektide osas. Kui RB
finantseerimisega midagi juhtub, aga suurte projektidega juhtub alati, siis
oleme hädas. Meil pole jätkusuutlikkust RB lisafinantseeringuks. Vaadake, ükski
suurprojekt pole valmis saanud planeeritud ajaga ega rahastusega. Nii Suessi,
kui Panama kanal ja Eurotunnel neelas mõõtmatult rohkem aega ja raha (ka
pankrotte) kui üldse ette kujutada suudeti. Soome tuumajaama uus plokk ja
Šveitsi viimane mägitunnel nõudsid samuti hoomatavalt rohkem raha ja aega. Selline
ongi suurprojektide loogika. Kui alguses kohe teataks palju see (tegelikult)
maksab, siis … neid projekte ei alustatakski. Liiga hirmutavad. Suurprojektide
„tasuvusuuringud“ ongi lihtsalt projekti alustamistasu. Harilikult lähevad
projektid maksma 2x rohkem ja võtavad 3x rohkem aega ( või vastupidi) võrreldes
algse projektiga. Mida tähendaks meie jaoks see , kui projekt läheks näiteks 2x
kallimaks? Mõtlete, lihtne ju, maksame praegu 268 milj EUR, seda duubeldades
maksame sutsu üle poole miljardi. Kah mul asi, tuleme toime, kuid … Kuid me
oleme unustanud, et ilma EL kaasfinantseerimiseta oleks meie osamaks projektis 1, 346 miljr EUR. EL ei ole lubanud, et ta maksab kinni meie
rehkendusvead ja kõik kulud aegade lõpuni, ehk kui RB ehitus läheb 2x kallimaks
siis meie osamakse kisub 1,6 miljr EUR kanti. See on … Väljakannatamatu? Just. See on ruineeriv. Nii, et ennast sellise
projekti käivitamisel reservidest lagedaks teha on pehmelt öeldes mõtlematu.
Kui me nüüd (veel heal ajal) võtame
lisaks laenu „sotsiaalmajanduslikuks“ arenguks, mis on järjekordne raha
raiskamise õigustamine teiste sõnadega, siis vajadusel nagu RB
jätkufinantseerimine, oleks meie riigireiting juba rämpsvõlakirja tasemel. Siis
saame laenu teistmoodi, hoopis teistmoodi - „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased
laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite
impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid
tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas
suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” (C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015. Lk 49). Millist
funktsiooni oled valmis hüpoteekima Dr Riik?
Muide
ärgem kogu selle laenumaanikumi, sotsiaaleufooria ja „kasumliku“ virr-varri
juures unustagem kõige tähtsamat küsimust, milline saab olema projekti rahastamisskeem.
Te pole sellele mõelnud? Sama moodi nagu sellele, mida teha tuhandete töötute
labidameestega? Aga oleks aeg? „Rahastamisskeem“ võib meile mütsi täiesti
silmile tõmmata. Peame olema väga tähelepanelikud, et meile Buratinot
Lollidemaal ei tehtaks. See oleks küll piinlik.
Elust pärast …
Igal edukal ettevõtjal on alati ka plaan B. Kui
midagi juhtub, siis … Kas Dr Riigil on plaan B? Pole kuulnud. Või ehk plaan elu korraldusest peale RB ehituse
lõppu? Korraldub ise nagu Browni liikumine? RB ehitus (paberil) ja rahapidu saab u. 8 a.
pärast läbi. Milliseks kujuneb argielu Eestis selle järel? Või milliseks see
kujuneb oludes mil projekt läheb 2x kallimaks ja valmib alles 2036 aastaks? Ei
tea. Mõned unistavad, mõned usaldavad ja mõned usuvad, aga plaani pole. Isegi
visiooni pole. Kehvasti. Väga kehvasti. Isegi
kui RB osutub küürakaks, siis tuleb õppida sellega elama. No vähemalt korralik
rätsep tuleb leida, kes sellele meeldiva kuju annab. Selleks rätsepaks saab
olla vaid pikaajaline kava – vähemalt 3xRES.
Vaadake, RB on nagu konstruktorijuppe
ümbritsev karp, ei midagi enamat. Nüüd oleneb meie nutikusest, kas sellest saab
riikide pealinnu ühendav, aegruumi lõhkuv sünergiline süsteem või lihtsalt
karbitäis (maastikutäis) segavat, kulukat kola. RB taibukas ärakasutamine, selle ümber
ja sisse koostöös ettevõtjate ja klientidega uute turgude ja teenuste loomine on
meie väljakutse. Just aktiivne, sihipärane koostöö, mitte ootamine a´la ehk
keegi tuleb meile sõitma. Ei tule. Just taibukust ja oma ressursside nutikat
kasutamist on meil vaja. Reservide olemasolu ja RES põhifookuse kinnitamine
haridusele, arendusele ja tervishoiule looks hea baasi majanduskasvuks, edasiseks
eduks. RES hajutamine tarbimishüvedele
ja riigikassa miinusesse laskmine on uutes oludes küll kurjast. Igatahes pole
see nutikas.
RB Tallinna presentatsioon
näitas, et me oleme sündmuste arengus maha jäänud, eirame juba tehtud otsuseid.
Praegu jätkata arutelu selle üle, kas trass peaks kulgema Tartu või Pärnu kaudu,
Peterburgi või Helsingisse on mõttetu, otsus on tehtud. Ehhee, rong on läinud. Samuti
on mõttetu küsida seda küsimust RB mansalt, nemad on palgatud ehitama trassi
Tallinn-Pärnu-Poola piir. Punkt. Me raiskame selle lõputu soigumisega vaid oma
energiat. Mäng on muutunud. Me tahtsime malet mängida, kuid mäng mida Dr Riik
meile pakub on kotisjooks. Tuleb joosta. Kotis. Teistest kiiremini. Nii nagu ikka, kes esimesena tulevikku jõuab,
see määrab mängureeglid. Kui mõistame seda enne teisi, oleme eelisseisus.
Järgijäänud
aastakestega peame leidma-varastama-laenama-meelitama Tallinnasse, tänasesse
tupikjaama, kokku sellise hulga kaupu, teenuseid, looma uusi tooteturge ja
intelligentseid töökohti, mis võimaldavad uut riiki, Raudteeriiki, ülal pidada.
„Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad,
poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua
täiesti uus valdkond. Sa saad keskenduda
valdkonna laiendamisele, mitte lihtsalt
oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab
su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad
kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt
tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak
2016 lk 26). Vaat niimoodi.
Soomlased
koostasid kümmekond aastat tagasi pikaajalise transpordiprogrammi – Transpordirevolutsioon.
Muljetavaldav dokument omas ajas, mis peatähtis rõhk oli sellel, kuidas
vähemaga saaks rohkem. Eks Soomel samad hädad mis meilgi, rahvas vananeb, kolib
linnadesse ja suured maapiirkonnad jäävad hõredaks. Seoses vanaemisega jääb hõredamaks
ka riigieelarve, mis tähendab, et avalikku raha ei ole enam piisavalt priisata.
Programm keskeduski sellele, mida teha teistmoodi, kuidas luua uusi teenuseid
ja turge. Muide Soome on suutnud olla edukas just seetõttu, et nii Dr Riik, kui
ettevõtjad, teadlased, kliendid teevad tihedat koostööd arenguteede
väljaraalimiseks. Koostöös. Võiksime proovida, siis ei jookseks meil rööpad,
suusad ega areng kokku.
M. McKeown
„Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk 32 „Suurtel
panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:
Enamikul
juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha
võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub
projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või
soovimatuks muutumist”
„Kummalisel
kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese
projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole
suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt
rohkem, mida piiritleda.”
Lk 53
„Konkureerimise juures on üks probleem. Te leiate enda kaklemas ühe ja sama
ruumi pärast. Ühel ja samal territooriumil. Nagu koerad ühe kondi pärast. Miks
mitte leida endale oma nišš? Kuskil, kuhu konkurendi huvi ei ulatu. Kuskil, kus
saad teha head tööd inimeste jaoks, kes soovivad seda osta.”
„Tehes seda,
mida nemad ei tee, lood oma idee kasvamiseks ruumi. (…) Mõtle välja – mida
konkurendid teha ei taha, kuna see on nende jaoks igav, vähendab kasumit, on
vastukarva või tundub lihtsalt tobe.”
A.
E. Vogt
„Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014
Lk 164
Põhjapooluse poole, Nansenist „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja
pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta
oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud
aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas
ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.””
Lk 174 „Ta oli
küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud
eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud,
kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli
nimelt tungida läbi tundmatu polaarmere.
Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati
võitjana välja tulla. „
No comments:
Post a Comment