Monday, February 24, 2014

150 aastane Bismarc & kulureform


150 aastane Bismarc & kulureform

Eelugu: püramiidskeem


R.Sormunen kirjutas äsja „ÄP-s” tänuväärse arutluse „pinsiajast”. No, et tasakaalu saavutamiseks pensionikassas, peale reservide ammendumist,  tuleks tõsta sotsiaalmaksu pea 40%-ni. Uljamad (irvhambad) onjuba pakkumisringil teinud panused lausa 50% + tulumaks 50% + töötuskindlustusmaks hädised 3%, mis viiks maksukoormuse palgalt 103%. Julgeid mõtteid, kuidas meie maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui meie enda maakera on ikka pakutud. Mõned neist on olnud Napoleonid, mõned …  No igaüks saab aru, et selline lahendus ei ole lahendus vaid „äratuskell”. Selles mõttes on Sormuneni artikkel nii probleemi markeerimise, kui ka võimalike lahenduspakkumistega igatai omal kohal. Ja seda artiklit tulebki lugeda, kui „äratuskella”. Mida edasi teha? See näitab, et midagi on väga valesti, kuskil on ülekulu või alatulu. Nii või teisiti elame üle oma võimaluste. Harilikult pakutakse sellistel juhtumitel kahte lihtsustatud teed: esimene ongi eelmainitud maksumäära tõstmine ja teiseks tööea pikendamine. Kuid niisama lihtne see asi ka ei ole. Meie tänane pensionisüsteem, mis aastakümnete eest arenenud maades kasvava elanikkonnaga toimis edukalt on tänaseks väheneva ja väljarändava elanikkonna puhul muutunud kõige ehtsamaks püramiidskeemiks.

40/50 tühjad-vihased  pihud


Muide probleem ei ole üldse mitte tänastes pensionärides, kõige suurem ja lootusetum probleem tekkib nendel, kes täna tööturule astuvad, aga eriti neil, kes on umbes 50 aastased. Tänased tööle asujad võivad veel teha valikuid, kui täielikus lõksus on just need 40-50 aastased, kes on oma osamaksud teinud juba täielise Eesti Vabariigi ajal – neile jääb tänaste populistlike otsuste kinnimaksmise au. Tühjad pihud noh!. Loodetavasti pole tühjad pihud vihast rulli keeratud pihud. Nii, et kui tahame vältida tohutuid sisepingeid, peame otsuste tegemisel loobuma populistlikest otsustest ja vältima nendega kaasnevaid lõkse. Ja siin räägivad poliitikud ja tegelikkus eri keelt. (E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001Lk 60 „ Meie räägime oma keeles, arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.”). Senine jätkamine, tegemata muudatust kogu töö, töötuse, pensioni süsteemi on nagu kuristikku tormamine (Lk 72 „Me oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja keegi ei pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks kuristikku olemas. (…) Kas võib asi olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks ei ole see enam loogiline ennustus, vaid igapäevaelu kurb reaalsus, millega me kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja mina ei räägi sellepärast, et hädakella löömisest ei ole kasu, ainult kahju. (…) .”)

 

Võitlusvälja valik


Öeldakse, et elu on võitlus. Õige see on, kuid me peame teadma, kus, millal ja kuidas oma lahinguid pidada, muidu polegi mingit lahingut, on vaid pidev klohmi saamine ja lohisemine. See on valus. Edu võimalused on suuremad nendel, kes ise valivad oma lahinguvälja. Nojah, selleks, et kuhugi kand maha saada, peaksime me teadma, kuskohas see võitlus võiks toimuda ja millal. Võtame puht hüpoteetiliselt, et  aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav, mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Vaat selline ambitsioonikas kanna mahapaneku üritus. Kui me lähtume sellisest visioonist, siis on hädatarvilik teha mitmeid strukturaalseid muudatusi nii majanduses (mida toota), hariduses (keda toota), regionaalpoliitikas (kus toota) st uue keskkonna loomist. (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne hüvede saamist.”)

Kuid struktuuride ja tuleviku loomisel peame vältima sellel teel olevaid ahvatlevaid lõkse.

 

Lõksud lõksudes


Just valik selle vahel kas dr Riik on igaühe kaitseingel ja ninaaluse pühkija või keskkonna looja, ongi esimeseks lõksu langemise võimaluseks. Riik saab olla vaid keskkond, selline keskkond, mis võimaldab vaba initsiatiivi. Igasugune ülehooldus viib vaid Inimesekestes omandatud abituse sündroomile ja ülejõu käivatele kohustustele dr Riigile. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)” Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”)

Teiseks lõksuks on ühest küljest tööjõu ülejääk ja teisalt lausa paaniline tööjõu puudus. Tegemist on strukturaalse tööpuudusega. Võime ka väita, et … Mnjah, mida siin väita? Kas seda, et meie majanduse struktuur on vale? Mis pidi vale? Kas seda pidi, et madala kvalifikatsiooniga labidamehed ja ketrajad saaksid tööd? Kes seejuures saavad ajukirurgi või geenitehnoloogi palka? Kui me hakkame majandust üles ehitama lähtudes madala kvalifikatsiooniga tööjõu vajadustest/mugavusest, siis sellisel juhul … Põmm!

Kolmandaks lõksuks on eelmisest lõksust lähtudes haridus. Mitte lihtsalt haridus, vaid selline haridus, mis vastab uue visooni nõudmistele. Tootes sihitult „laia profiiliga haritlasi”, toodame me tegelikult 15-17 aasta jooksul töötut. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)

Neljandaks lõksuks on populaarsuse magus lõks, mille tulemusena ei tehta majanduse ümberkorraldamiseks pikaajalisi koordineeritud samme vaid rabelevaid juhuotsuseid nagu hädatapmisel. Sellisel juhul … Põmm! (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 119 „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” Lk 125 „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.”)

Viies lõks: lõpetamatus. Kehv reform ei saa olla hea tulemusega, läbimõtlemata reform ei saa olla hea tulemusega, automaatselt välismaistelt välismaalastelt koopeeritud reform ei saa olla hea tulemusega. Kuid kõigi nende reformide puhul ilmneb reformi mõttetus varem või hiljem. Ilmselt oleme raisanud asjatult energiat ja inimressurssi. Sellisel juhul … Põmm!

Kuid kõige hullem on kui mõistlik reform jääb kiduma/lõpetamata, kas vedaja lahkumise või omavaheliste erimeelsuste tõttu. Sellisel juhul … Põmm! (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”)

Kuues lõks: karjäärivõimaluse lõks. Murrangulised sündmused ühiskonnas viivad arengu/edenemise oma tavapärasest loogikast välja. Näiteks, oli normaalne, et ametkonna/ministeeriumi/panga osakonna pealikuks saadi ca neljakümneviieaastaselt. Murrang tõi majandusse uut/agressiivset/edukat kontingenti, kelle vanus oli kahekümne viie ja kolmekümne aasta vahel. Nad hüppasid oma loomulikust arengust üle, nad hüppasid üle ka nendest (neljakümneviiestest), kes olid kannatlikult oodanud oma karjääri tippu. Me kandsime selle ootepõlvkonna maha ja neist edukamad/kohanemisvõimelisemad alustasid „puhtalt lehelt” ja „uut elu”. Kindlasti polnud see kerge, kuid parafraseerides üht tuntud kõnekäändu: edukus ei püsi kotis. Nüüd on olukord, mil endised kahekümne viiesed on juba neljakümneviiesed st. nad on jõudnud „normaalse ühiskonna” parimasse pealikuikka. Kuid neil on võhma ja tahtmist olla pealik ka kuuekümneviieselt ja seitsmekümneviieselt. Siin ongi ohu koht, et need, kes on olnud pealikud „kaks hooaega”, valmistuvad olema pealikud ka „kolmandal hooajal”. Äraseletatult tähendab see seda, et veel üks põlvkond pürgijaid Inimesekesi jääb karjäärinälga. Tänane karjäärinälg on hoopis näljasem nälg kui kahekümne aasta eest maha kantute nälg, maailm on avatud ja me kaotame selle initsiatiivika grupi maailma näljastel tööturgudele, kes just selliseid elu edasiviijaid ootavad. Sellisel juhul … Pömm! Geneetilise koodi muutus?

Seitsmes lõks: pensionilõks. Vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid ei suuda enam maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse … Põmm! Põmm! Põmm!

Kaheksas lõks: Pettekujutelmad ja fetišid. Kaks vahvat sõnapaari: struktuurireformid ja majanduskasv. Õige, kuid nii reforme, kui ka kasvu vaadeldakse eilsete saavutuste põhjal. Kui me teeme reforme ja majandus kasvab, siis mis sellest johtub? Keegi peab selle kasvu ju ära ostma, peab jõudma seda ära osta. Rauakooli ajal ütles mu professor kuldsed sõnad plaanimajanduse kohta (kuigi siis oli tegemist vastupidise olukorraga), et planeeritud kasvu ületamine 5-10% võrra hullem, kui 5%-e alatäitmine, see on raiskamine, sest seda toodangut pole tasakaalustatud plaanimajanduses mitte kellelegi tarvis. Sama ka majanduskasvuga, kasv saab toimuda vaid siis, kui kellelgi on nõudlus selle kauba järele ja muidugi ostuvõime. Seega vaid üldsõnaline möönmine, et toota tuleb kõrge lisandväärtusega tooteid/teenuseid üksi ei piisa, heaks tulemuseks on vaja mõtteerksust. (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 307 „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.” ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”)

Üheksas lõks: noorelt tööle, kellele tööd pole pakkuda, sest vanad on ees ja vanad peaksid töötama elupäevade õhtuni, kuid … siis jäävad noored tööst ilma. Nagu lühikese teki jama, tõmbad rinna peale ja jalad külmetavad, tõmbad varvaste manu ja ülakeha jahtub maha. Kas peaks kägarasse tõmbama nagu koerakirp? Kõik on rahulolematud. Tekkib tohutu negatiivne energia … Põmm!

Et vältida neid lõkse, nagu püünismiine lahinguväljal, peame leidma õige hoo.

Õige hoog


Vaatame, mida on targad inimesed hoo ja hoobi kohta kirjutanud. Muidugi enne hoo võtmist, tuleb teada nii alguspunkti, kui ka võimalikke trende. A Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk 353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Tuletame meelde, mis tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” „Me teame, et on olemas kahte liiki kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.”)

Tendentsid


Üks vahvamaid artiklite kogumikku, mida viimasel ajal olen lugenud on „Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013. Ütleme, et see on üldkokkuvõttes lootustandev, kuid maailm muutub tundmatuseni. Ilmtingimata! Meist olenemata! Eriti märgatavad on muutused rahvastiku juurdekasvus seal, kus me tänasel päeval ei oskaks seda oodatagi. Samuti võimalikud rahvastiku ealise muutuse mõjud eelarvetele nii pensionide, kui ka tervishoiukulude näol. Ei tohiks meiegi mõningaid põhimõtteid eirata, sest selle tulemused oleksid meile katastroofilised. Niisiis:

Lk 170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

„Hiina võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”

„Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

Lk 171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

Lk 172 „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.”

Lk 173 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.”

 

Ja nii ongi …


 

Esiteks: peame vabanema oma pettekujutelmadest, et võimalik on viiekümneselt „pinsile minna” ja ülejäänud mõnikümmend aastat Havai ja Canaride vahel seilata/seigelda. See, et osades riikides oli selline elu mõningatele rahvastikugruppidele võimalik lühikese ajaperioodi vältel, oli vaid ajalooline kõrvalekalle arengu põhiliinist. Põhiliin on see, et nii nagu meie esivanemad mäletamatutest sugupõlvedest enne meid on eakohast tööd teinud elupõliselt, nii peame ka meie jätkama. Seega meid on looduse poolt mõistetud eluaegsele … tööle. Ja õige kah, ilma tööd tegemata tabab meid kõiki pöördumatu allakäik

Teiseks: peame ehitama ülesse uue vanaduspõlve pidamise mudeli, milles igaühel meist on hulka suurem ja tähtsam osa, kui seni. Teist võimalust lihtsalt ei ole, püramiidskeemide  ja muinasjuttude aeg on läbi, alanud on … tõelisus. Tõelisus on ka see, et olukorras, mil rahvastik väheneb pole muud võimalust, kui vaadata üle ka meie kulupoliitika. Iga inimene riigi palgal on kulu, seega nii või teisti lähtudes ülaltoodust  „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” Ja „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.” Seega riiki jääb vähemaks nii või teisiti, kuid praegu veel saame me ise sellele kaasa rääkida, kuidas me seda vähendame. Kui me seda ise ei tee, siis … kukutavad ranged loodus/füüsika/majandussaadused need meie eest välja. PÕMM! See ei pruugi meile meeldida. Mitte üldse ei pruugi meeldida! Ja just siis, kui loodus selle kahimise korda ajab, küsivad inimesed: kes on süüdi?

Kulureform


 

Muidugi tuleb tegelda tuludega, kuid ülitähtis on kuhu me selle tulu suuname. Võib-olla põletame lihtsalt niisama? Täiesti tühja? Kasutult! Võib-olla ei peaks kõike reguleerima ja järele valvama? See on tühi kulu! Iga inimene, kes on väärtuste loomisest välja võetud ja istutatud järele valvamise sektorisse on vähemalt kaks kadunud inimest loomeväljal. Mõelgem selle üle, kui teeme selliseid veidrusi, mida me hellitavalt nimetame seadusloomeks, kuid mis oma olemuselt on ametniktundide massimõrv. Ütlete, et kui kehvasti tehtud, siis tehkem uuesti? Mis on siis nende miljonite ametniktundide usina töö tulemus? Tulemus on see, et tulemust ei ole, kogu see pöördumatult kaduma läinud ajahulk (massimõrv), tuleb kanda kahjumitesse ja … Alustada uue seaduse tegemist? Ei mitte mingil juhul! Sest sellisel juhul me jätkame selliste seaduste „treimist”, mis käsivad meil passi puhtana ja heas korras hoid. Või selliste seaduste meisterdamist, kui kaua laps võib üksi olla? No tule seesamune, sealtsamusest appi. Kas tõest on vaja seadusesse kirjutada, et passi tuleb hoida. Kas sellise mõtteviisi kandjad on stalinlik-majakovskiliku passifetiši küüsis? Sellise loogika järgi on varsti oodata ka seadust, mis käsib, meil väliselt asjalikul moel väljakäigust tulles meil meie oma isiklik tagument korras ja puhas hoida. Sellele järgneks Pilvepiiri ministeeriumi regulatsioon „Urraugu sanitaarolukorra käitlemisese parandamise eesmärkidest selle hügieeniliste tulemuste saavutamiseks koostöös paberi, vee ja seebi kaasamisega, nende kasutamise sünergist ning keskkonnakaitselistest aspektidest” Mõtlete, et naljakas? Ei ole naljakas, kurb on, sest kõik sellised tiputeritamised on tühitöö ja meie ühise raha raiskamine. Pealegi tekkib keskkonnas, kus kõike tahetakse viimase vindini reguleerida seadustega keeldude ja käskude kaudu, olukord, mil kõik, mida pole lubatud , see on keelatud. Kuidagi tuttav tuleb ette.

Odavam valitsus?


Megamuutjad kirjutavad: Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks.”

Ei, ei, mitte keelama-käskima ei peaks me kõike ja kõiki vaid kasvatama kodanikujulgust ja uhkust, siis kasvab ka kodanikuühiskond. Käib võidujooks tulevikku, kes esimesena sinna jõuab, see määrab mängureeglid ehk nagu kirjutavad G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 Lk 35 „Tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist” Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”  Lk 206 „” Oleks meil rohkem ressursse, küll me siis käituksime ka strateegilisemalt” – see on arvamus, mida juhtide suust ikka ja jälle kuuleb. Kui aga käsitleda strateegiat pingutuse ja võimendamisena, on ilmne, et paljude juhtideprobleem ei seisne mitte ressursside nappuses vaid prioriteetidega liialdamises, väheses pingutamises ja loova lähenemise puudumises ressursside võimendamisel.”

Kõiges on süüdi Bismarc


Esimesena homsesse jõuda tahtmine, rääkimata jõudmisest, tähendab mõttemudeli muutmist, eilse mõttemalliga ei ehita homset. Kui Suur Kantseleipealik Bismarc ehitas poolteist sajandit tagasi esimese pensionisüsteemi, siis ei ehitanud ta mitte minevikku vaid tulevikku, täiesti uuelaadset, kogu maailmale mõistmatut tulevikku. Sellist tulevikku, mida teised ei mõistnudki või mõistsid alles poole sajandi pärast. Miks siis meie, poolteist sajandit hiljem püüame kloonida Vana Preislast tulevikku. Mitte keegi meist ei arva, et me peaksime kasutama pooleteist sajandi vanust vammusemoodi, viisupaari, supelkostüümi või elu kemmerguta. No, kui me niimoodi teeksime, siis  heal juhul vaadataks meile kui veidrikele, halvemal juhul kutsutaks kiirabi ja viiakse vaiksesse kohta … kui on kohta. Miks siis pooleteist sajandi vanuse pensionisüsteemiga edvistamine veidrus ei ole? Ei tea. Neetud Bismarc? Ei neetud meie kivinenud mõttemaailma, Suurel Kantseleipealiku edu fenomen oli selles, et tal toimis kõik uskumatult paindlikkus võrksüsteemis. Tema järglastel … Kui uus keiser Villu (see teine) oma upsakuses arvas, et tema on kõige targem, no kohe nii tark, et vana illusionist teda vaid segab,  kukkus kogu süsteem kokku. Kurikad, pallid ja munad kukkusid maha, illusioon lõppes ja kogu riigist ei jäänud isegi mitte munaputru järgi. Villu ise ka pidi Madalale maale ümber asuma. See on nagu olukorras, kui teil on korralik koristaja, siis tundub, et koristajat pole vajagi, saame tast lahti ja hakkame ise Universiumi Peremeheks. Ja siis ühel päeval me hoomame, et oleme essu sisse uppumas. Bismarc oli oma aja toode ja niimoodi tuleb teda ka võtta.

Lõpetuseks:


Cato (Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”

 

Targutusi:


M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”

Friday, February 21, 2014

Ministeeriumiametnik Konfutsius, konkurents ja muud mutukad


 

Eellugu: kritegu, suritegu või harimatus


Alustuseks üks värskeim näide elust enesest konkurentsialasest harimatusest.  Tegemist ei ole mitte mingisuguse "prügikalaga" juhuavaldusega vaid Eesti juhtiva kalaäri esindajaga kõige siirama ja heasoovlikuma avaldusega ... konverentsil. Uskumatu, aga tõsi, et 20 aastat pärast konkurentsiõiguse kehtimapanemist Eestis on võimalik avalik üleskutse kartelli sõlmimiseks. Mnjah, ilmselt näitab see, et tegemist on mitmel puhul tavaloogikale mittealluva regulatsiooniga. Kas sellisel juhul peab olema regulatsioon karmilt karistav või pigem hariv? Niisiis ...
EP 19.02.14
“Kalaärimees Mati Vetevool: kui tõstame hindu 20%, saaks palgad kasvada kuni 40%

Palgatõusust rääkides selgitas Vetevool, et üksinda ei suuda nad hüppelist palgatõusu pakkuda, kuigi on viimasel ajal korduvalt palku tõstnud. Küll aga pakkus ta välja toidutööstustele konsensusliku lahenduse. Vetevool tõi näiteks oma firma, kus palgakulu moodustab ligi 15% käibest. Tema sõnul lubaks 20% hinnatõus tõsta töötajate palku koguni 40%.

Vetevool tõi näite 150 000 euro põhjal. Kui käive on 150 000 eurot ja palgafond 15%, siis palgakulu on 22 500 eurot. Kui tõsta palku ja hindu 20% siis see tähendab, et palgafond tõuseks 15%-lt 18%-le ja ettevõtte käive samas kasvaks 150 000-lt eurolt 180 000-le. Nii oleks ettevõtte võit 27 000 eurot ning palka saaks tõsta rohkemgi, isegi 40 protsendi võrra. Vetevool kinnitas, et kui selline kokkulepe hinnatõusuks sünniks, tõstaks ta hoobilt ka palka.”

Nüüd küsite, mis selles ettepanekus imelikku on? Igati tore ja inimsõbralik lugu? Jah matemaatiliselt on kõik korras, majandusloogiliselt kaheldav, kuid õiguslikult … kriminaalne värk. Tegemist on lausa suuremastaabilise kehutamisega kuriteo/suriteo sooritamiseks e. keelatud leppe sõlmimiseks. Vaat selline lugu

Väärad teod + kurjad teod = tegevusetus


Jälgin murega meie pidevalt muutuvat, ühiskonnas levivat, lausa hüsteeriliselt karistamissoovi. Sellist tinast, hirmuhigist karistamissoovi, mis pärsib igasuguse initsiatiiviolluse. Selles oleks nagu midagi pahelist, sellist administratiivset sadismi. Hiljuti juhtusin kuulama üht rahvusvahelist lugupeetud advokaati, kes keelamise ja karistamise kohta ütles midagi sellist, et vaid piiratud inimesed (minu viisakaks silutud vabatõlge) tahavad kõike keelata ja siis kriminaalselt karistada, selle asemel, et probleemiga, selle põhjustega, tegelda. No tundub, et meiegi ei lähtu mitte sellest, kuidas ühiskonnas paremaid tulemusi saada, st. tõeliseid tulemusi, mitte mõõta neid karistustes. Maad on võtnud usaldamatus, kuid usaldus iseenesest on ju kapital, ressurss, … usaldamatus on vaid kulu (vt. „Bürokraat, võim ja Vanaema” ptk. Usaldusökonoomika). Vabandage mind, kuid minu arvates on iga karistus, tunnus mitte võidust vaid millegi tegematajätmisest.

Kogu maailm kahes kastis


Kogu inimkonna loo jooksul on inimesed kehtestanud reegleid, et ellu jääda, tõhusalt toime tulla ja edukad olla. Sama kaua on karistatud nendest reeglitest üleastumise eest olenevalt ühiskonnast, kas noomimise/õpetamise või kividega surnuksviskamise kaudu. Mida arenenum ühiskond seda enam püütakse ühiskonna reegleid kehtestada läbi õpetamise, mitte läbi karistamise. Meie oleme oma karistusseadustikus mahutanud kogu inimliku tegevuse ja regulatsioonimaailma kahte kitsasse kasti: väärad teod ja kurjad teod. Lihtsus või lihtsustamine? Primitiivsus? Usk kastistamise imelisse jõusse?  Ei tea, kuid arvata võib, et teoreetilist mudelit taheti proovida lihtsameelselt elus eneses. Jälgides tõmblemist küsimuste ümber, kas kedagi karistada kriminaalkorras või dekriminaliseerida tegu, jääb hapukas mulje, et tegu ei hinnatagi selle järgi, kas see on kuri tegu, väär tegu, paha tegu või vääritu tegu,  vaid selle järgi, milline peaks igal ajahetkel olema selle karistuse suurus ühiskondlikust arvamusest lähtudes igal ajahetkel. See ei saa ju olla efektiivse regulatsiooni aluseks.

Vintsklemine enese piiratud ruumis


Nüüd vintskleme nende kahe kasti vahel, suutmata tihti otsustada, kas me peaksime üht või teist tegu lugema vääraks või kurjaks. Kord viime mingi teo kuritegude alla, siis jälle väärate alla ja kui toimuvad mingid tundlikud juhtumid, siis jälle kurja teo alla. Kas poevargus on kuri tegu või väär tegu? Kui kuri tegu, siis kuhu pann need kurja tegijad panna? Polegi panna, laseme lahti? Niisama lahti lasta ka hästi ei saa, paneme sellele teole nimeks väär tegu ja laseme siis lahti. Kas sellest kõigest tegu muutus? Kas teo nimi või selle muuutmine aitab meil tegu muuta, ära hoida, heastada? Sageli on otsustamise aluseks lihtne tõsiasi, et väär tegu võiks ju olla oma olemuselt väär tegu, kuid selle eest määratav trahv on vääralt väike, oleks vaja suuremat rahalist karistust. Ja niisama lihtsast põhjusest lähtudes sattubki tegu, mis pole mitte kuri, kuid karistus on nadi, kuritegude seltsi. Ajalooliselt samasugune lugu juhtus ka konkurentsiregulatsiooniga, mis esialgselt oli mõeldud käsitleda, kui väärtegusid, kuid karistused olid sellised, mida suurem ettevõtja oleks võinud maksta päevapiletina rikkumise legaliseerimiseks. Ja muide konkurentsijärelvalvega pidi selleaegse arhitektuuri järgi tegelema politsei, kes ei omanud mitte mingit oskusteavet selles vallas. Selline oli tolleaegne piiratud arusaam konkurentsiregulatsioonist.  Konkurentsipeadirektoraadi tungivast järelpärimisest ajendatuna, sest karistused olid naeruväärsed , vaid kuni 50 tuh EEK, (EL kuni 10% ettevõtja majandusaasta käibest),  tõsteti konkurentsirikkumised  kuritegude nimekirja ja pandi karistuse määrale 0 otsa. Niisama lihtne see oligi. Mitte põhimõtteline otsus vaid … bürokraatlik lahendus. Kriminaalmenetlusel on muidugi mõned oma eelised, kuid see on ka raskepärane ning ressursimahukas, vahel nagu varese laskmine kahurist. Koheselt tekkinud kriminaalmenetluse raskepärasus sundis turguvalitseva seisundi rikkumised viima tagasi väärtegude valdkonda, mis samuti polnud mitmel juhul õigustatud, sest karistus oli jällegi vääralt madal (see ongi karistusseadustiku kahe kasti paindumatus ja viga). Kuid olgu parem madalam, kui inimesi asjata aastate kaupa läbi kohtute vedada. Sageli asjatult.  Seega tänasel päeval on meie seadusandluse järgi kurjad teod vaid keelatud lepped e. rahvasuus kartellid. Me kujutame tavaliselt kartellidena ette kui  mingit suurettevõtete, sageli rahvusvaheliste ettevõtjate pahatahtlikku kokkulepet. Keelatud lepped on muidugi tunduvalt laiem mõiste, kui vaid kartellid … ja siin küsimus tekkibki.  Konkurentsiõigus on läbi aegade olnud nö. piibellik, selle keelud on sarnased Raamatute Raamatule: Sina ei tohi mitte tappa, varastada, himustada … See on üldine käsk, kuid kõik muu on hinnanguline. Ja kui pühakirja õpetati inimestele maast madalast, koos kõigi keeldude ja käskudega, siis konkurentsiõigust meil niimoodi ei õpetata. Õigemini olen nendel paljudel seminaridel/konverentsidel, mida olen ettevõtjate juures läbi viinud tundnud ennast, kui misjonäär  äsja hõlvatud metslaste külas. Seega ma saan aru advokaatide teatud murest, kes väidavad, et küllaltki kummastav on kedagi karistada tema justkui kurja teo eest, mis koosneb hinnangutest või lausa konstruktsioonidest. 

Eilsed kogemused, tänased kasud


Kuid vaadake, me oleme jäänud liialt pikaks jäänud keerlema paragrahvi maailma, kuid meie eesmärgiks ei ole ju mitte karistamine kui selline, vaid konkurentsi, kui majandusveduri vaba toimimine. Kas kriminaalkaristus on selleks kõige sobivam, tõhusam, kiirem või on ka mingeid teisi võimalusi?

Paarikümne aasta eest eksisteeris konkurentsi järelevalves kaks enam-vähem stiilipuhast süsteemi: USA kriminaliseeriv süsteem, ja teine, põhjamaade läbirääkimiste/ettekirjutuste süsteem, Esimest tüüpi süsteemid lähtusid lootusest, et karistused võtavad teistel ettevõtjatel tahtmise turutõrkeid tekitada. Teisel juhul  töötasid hoopis erinevad hoovad:  ettevõtjad olid uurimise käigus avatumad ja kompromissialtimad (neid ei ähvardanud uurimise selles faasis mitte mingid sanktsioonid), teiseks eeldas süsteem, et ettevõtjad on mõistlikud inimesed, kes tunnetavad oma osa ühiskonnas. Selline süsteem võimaldas võtta kiiresti turult pinged maha. Esimese süsteemi puhul, mil iga eksimus on karistatav kriminaalkorras, nii isiku, kui ka ettevõtja suhtes, ei leita mingit kompromissi ega võeta ka mingeid pingeid maha niikaua, kuni on läbitud kõik kohtu kolm astet. Seega aeglane, kohmakas ja palju ning pikka aega kõrgkvalifikatsiooniga ökonomiste ja juriste siduv tegevus. Kui arvestada seda tegevust ametniktundides, siis … mitte just väga efektiivne süsteem.

Tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus. Tänapäevaks on kogu maailm aru saanud, et mõistlik konkurents on  tuleviku edu aluseks. Kõik on konkurentsi kirjutanud suurte tähtedega oma lippudele. Mitmed riigid on tõdenud, et suurte rahvusvaheliste kartellide lõhkumine on alandanud hindu mitukümmend protsenti, tõstnud protsentide võrra tööhõivet ja SKP-d, kuid mis peamine, see on hoidnud ettevõtluse pidevas arengus, lubades tarbijatel sellest võidust saada oma osa. Seega konkurents „ruulib”.

Uued tuuled


Paljude maade konkurentsidokumentides mainitakse kõige otsesemalt konkurentsi, kui üht majanduse elavdajat. Kas see tähendab vaid järelvalvet teostada või ka konkurentsi arendamist? Nii ja naa. Mõned, nagu näiteks britid, on julgemad ja teevad panuse konkurentsi arendamisele ja mitte ainult oma riigis, vaid kogu maailmas.  Samas otsivad kõik riigid selleks tõhusaid töövõtteid, lisaressurssi. Bürokraatiamaailmas on loomulikult esimesteks lahendusteks struktuurimuutused. Viimase aja tendentsiks on ka konkurentsijärelvalve, turu toimimise ja tarbijaküsimuste ühendamine ühtseks organisatsiooniks. Just nüüd 1.04, alustab UK uus ühendatud ametkond, jätkates seniste 40 aastase struktuuride tegevust ehk nagu nad ise väidavad uhkuse ja lootusega, et …  liidetavate summa on suurem, kui liidetavad. Sama on läbi teinud nii Soome, Prantsuse, kui ka teiste maade konkurentsiorganisatsioonid. Teisalt ei piirduta pelgalt administratiivsete muudatustega, vaid haaratakse protsessi kaasa huvirühmi, panustatakse nõustamisele, iseregulatsioonile, konsulteerimisele, dialoogile. Sõnum on selge, konkurents toimib vaid selleks, et tarbijad oleksid rahul, majandus on efektiivne vaid siis, kui tarbija ettevõtjate töö tulemuse ära ostavad ja sellest arengust oma osa saavad. Ehk tulles tagasi eelöeldu juurde, et tänaseks ei ole konkurentsiõigus enam väikese entusiastide rühma võitlus, ei ole see enam ka mingi elitaarne tegevus, vaid sellel peab olema tunduvalt laiem aluspõhi – tarbija huvide põhi.

Meie Konkurentsiamet on teinud tublit tööd, kehtivate mängureeglite tingimustes. Kuid millised võiksid olla homsed tööriistad? Milline on lisaressurss? Ütlete, et mis siis praegu keelab konsulteerimast? Ütleme, et terve mõistus. Kriminaalmenetluse seaduse §6 Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte sedastab: „Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust”. Panite tähele – kohustatud. Siin ei ole ametnikul mitte mingit süüd karmuses, ta vaid täidab seadust, nii kui asjaolud ilmnevad … Seega, kas te julgeksite? Või kas teie advokaat julgeks teile sellist konsulteerimist soovitada? Ühte tean kindlalt, advokaadid ei soovita midagi küsida isikustatult, sest siis võib  tekkida advokaadil vastutus. Nojah ja kes siis ikka asjata vastutust tahaks ja niimoodi jääbki … konsulteerimata ja suurem kahju kõigi osapoolte jaoks ära hoidmata. Vaadake, sellise küsimuse peale, et „meil siin üks ettevõtja tegi /tahab teha/ ühel turul ühte asja”, ei saa ametnik professionaalselt vastata. Võib küll vastata, et ühte asja võib teha kahte moodi, kolmel erineval viisil, neljas erinevas kohas, viie erineva tulemusega … Kuid te ei tahtnud ju sellist vastust. Seda te teate isegi. Te tahtsite ju selget vastust, et teha õigesti, aga küsida ei julge, sest … Mida te tahtsite? Võib-olla avatud suhet?

Olen kirjutanud raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” järgmise mõttearengu, mis peab paika kogu tänases Bürokraatiamaailmas ja kuidas iga juhtum hakkab elama oma isiklikku elu, tihti unustades algpõhjused ja seaduse eesmärgid, regulatsioon ise muutub eesmärgiks, mitte vahendiks:  Tuleb meeles pidada, et kui mingi menetlus on alanud, siis hakkab see elama oma täiesti iseseisvat elu, olenemata sellest, kas selles on sisu või mitte. Võib-olla on selles juristide jaoks mingi ökonomistile hoomamatu väärtus, kuid kontrolliökonoomiliselt ei ole selleks mingit ratsionaalset alust. Kui näiteks linnapea eksis formaalsete tunnuste järgi korruptsioonivastase seaduse pügalate vastu, tellides hooaja algul suveturismi keskuse sillutise renoveerimise mõistliku hinna ja tähtaegadega, ise kasu saamata ja kätt linna kaukasse ajamata, milline võiks olla siis meie reaktsioon? Kui tegu oli hädaolukorra või eksimusega? Kas peaksime Inimesekest hoiatama või karistama? Pealekasvanud Robespierre’ide põlvkond karistaks kindlasti ja kui võimalik saadaks ka giljotiini alla. Seega on meie valik menetlus, karistus ja kohus. Selline arenguliin tekitab minus kaks küsimust. Esiteks, kas tegemist võiks olla menetlejate otsustusjulgusetusega? Sellise vastutuse hägustamise, küsimuse lükkamisega kohtu kompetentsi? Või on asjatundmatusest tuleneva otsustusjulguse puudumisega? Ja kui mõelda nüüd, kui palju ressursse läheb selleks, et seda linnapead kahe/kolme/nelja aasta jooksul solgutada läbi kohtu kolme astme ja tõdeda lõpuks, et linnapea ei olegi korruptant? Tulemuseks oli see, et tulemust ei olnud. Enamgi veel, Inimesekesele on tehtud rängalt ülekohut, tapetud kõige julmemal moel initsiatiivi, millest mõni ei suudagi toibuda. Me oleme tapnud (moraalselt, psühholoogiliselt) tegusa Inimesekese, me oleme kolme aasta jooksul raisanud avalikku tulikallist ressurssi. Nagu mainitud, hakkab iga juhtum elama oma iseseisvat elu ja kui keegi Reguleerijatest, vaadates juhtumile, teataks, et see on „mögga, võiks ta ise sattuda korruptsioonisüüdistuse alla. Nii et omaenese alalhoiuinstinktist lähtudes on turvalisem juhtum lõpuni menetleda.” Selline on lihtsalt tänapäeva süsteem, siin ei ole kohta initsiatiivile ega kodanikujulgusele. Initsiatiivi karistatakse kõige rangemal ja julmemal moel. Ja teate, see on ebatõhus ühise raha kasutamine. Lisaressurssi ei kusagil.

Seega nagu näitavad teiste riikide kogemused tekitatakse lisaressurss   ühelt poolt struktuurilised muutused, õiguste täpsustamine ja laiendamine, aga samuti koostöö ettevõtjate ning tarbijaorganisatsioonidega läbi majandusharu standardite kehtestamise, ettevõtjate atesteerimise, nõustamise ja auditite. Seega samade administratiivsete ressursside kitsas järelevalvelik/karistuslik tegevus on laienenud ja tõhustunud läbi ettevõtjate kaasamise ja nõustamisprotsessi.  Tähtsaks lisaressursiks peetakse ettevõtjate eneseregulatsiooni, millel on oluline koht ametite „tööriistakomplektis”
 
Mudelivalik


Mudelivalikus läheme hoopis teise maailma, sõjandusmaailma. Sõjandusmaailma seepärast, et selles ei saa hämada sa kas võidad või ... no kuidas seda viisakamalt öeldagi - ei võida.
M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009
Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellet 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!
Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maga 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erivad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”
Lk 286 „Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides – „iga hinnaga”!”

M. Solonin „25 juuni 1941: rumalus või agressioon”
Lk 7 „Punaarmee kaotuste mastaabid Nõukoguge-Soome sõjas olid tõesti hirmuätatavad. (…) Nõukogude liit kaotas pöördumatult – tapetud, surnud haavadesse hospidalides, hukkunud sõjavangis olles, teadmata kadunud – üle 200 000 inimese.
Kõik selgub võrdluses. (…) Meie liitlaste (Suurbritannia, USA, Kanada) maaväed kaotasid Lääne-Euroopa vabastamisel – alates Normandia operatsioonist kuni Elbeni jõudmiseni – tapetutena 156 000 inimest.”


A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 
Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „



Võistlus (competition) peab käima turul, mitte kohtusaalis.


 Regulatsiooniökonoomiliselt ja kontrolliökonoomiliselt pole üldsegi vähetähtis see, kuidas me regulatsiooni üles ehitame. Minu arvates võiksime me eeskuju võtta brittidelt, kes on panustanud kaasamisele ja vältimisele, unustamata ka karistada seal, kus tarvis, kuid kes suunavad hoomatava osa ressursi nõustamisele, konsulteerimisele ja konkurentsiaudititele. Seega panustatakse ettevõtjate kaasamisele ja ennetustööle. See on hea näide, kuidas riik, väheste ressurssidega, paigutades neid õigetesse kohtadesse, kasutades kogu turu ressurssi, suudab saavutada tõhusaid tulemusi. Konkurentsiauditi mõte on, et konkurentsi järelevalve ametnikud koostöös ettevõtjatega hindavad igat tegevust konkurentsitõrke seisukohalt. Fikseeritakse ja kaardistatakse ohtlikud tegevused, pannakse paika iga üksiku töötaja vastutus ja tegutsemine ohuolukorras. See tähendab üleminekut konkurentsijärelvalve iseteeninduslikule vormile,  vabastades järelevalve administratiivset ressursi, pannes need kohustused ettevõtjale. Inimlik ja tõhus. Sellise süsteemi poole peaksime meiegi püüdlema. Muidugi tähendab see olulisi muudatusi meie jäika Karistusseadustiku filosoofiasse.

Koostöö kiituseks


Audit annab ka teise efekti – neid inimesi, kes osalesid aktiivses auditis ei saa enam „ära kasutada”, nad teavad oma kogemustest/õpitust, mis on lubatud, mis mitte. Auditeerimine kordistab konkurentsiõiguse alaseid teadmisi ja neid teadmisi omavate inimeste hulka. Auditeerimine käib tegevuste ja sisendite kohta nii üles, kui alla, kui küljele. Näiteks „seebitopside tootmiskunn”  teab milline on tema oletatav positsioon turul iga toote ja teenuse suhtes. Kuid ta teab ka milline on tema positsioon ja tema partnerite positsioon tema suhetes, näiteks elektrikompaniiga, prügivedajaga, poeketiga.  Kus tema partner võiks olla domineerivas seisus, kus ta ise on domineerivas positsioonis ning mida sa tohid ja mida mitte. Seda „mida”, saab ta nõuda ka teistelt. Ma ei tea, ka see on seotud auditifilosoofiaga, kuid  uurisin PKK palvel milliseid regulatsioone on maailmas suhetes põllumajandussaaduste tootjat, töötlejate ja kaubandusega. Teate ju küll seda igipõlist  küsimust et kõik osapooled kahtlustavad, et neile liiga tehakse (selle probleemi kõige õudsem „bürokraatiline” lahendus oli vanariigi Agroprom).  Ilmneb, et see probleem polnud ainult meil aktuaalne, vaid ka UK, Iirimaa, Prantsusmaa, Ungari, Läti, aga ka Kanada, Uus-Meremaa  jne olid selle probleemiga tegelenud.  See on omamoodi klassikaline valdkond, kus võivad (kuid ei pruugi) kokku saada nii turguvalitseva seisundi kuritarvitamine kui ka keelatud lepped.  Kusjuures olenevalt ajahetkest ja turuseisust võib igaüks kolmest olla turguvalitsevas positsioonis. Niikui keegi saab turusituatsiooni muutudes sõltlase seisust välja, ei unusta ta kogu solvumist teiste osapoolte peal välja elamast. Ja niimoodi ringiratast edasi … Osa riike püüdis seda olukorda reguleerida erinevate kaubandustegevuse seaduste kaudu, osa majandusharu standardite ja heade tavade kokkulepete kaudu. Näiteks  lätlased püüdsid olukorda lahendada konkurentsiseadusega ja … põrusid ” täiega”. See regulatsioon oli liiga raskepärane ja jällegi hinnanguline. Vahel tuleb lihtsalt aduda, et kõiki maailma hädasid ei saa lahendada seadustega ja karistustega, vahel tuleb lihtsalt mõistust kasutada. Jälle jäi silma UK mitmetasandiline analüüs. Mida teha?  Kas piisab tööstusharude vahelisest kokkulepe standardist, teha reguleeriv seadus, või jätta nii kuis on? Selge oli see, et  kui jätad „kuis on”, nii pead perioodiliselt asjaga tegelema ja oma ülikallist ressurssi kasutama. Pole mõttekas? Muidugi, see oleks ressursikadu. Teine variant seaduse meisterdamine, tundus liiga kohmakas, pealegi nagu mainisime, lätlased proovisid ja  ei mänginud välja, liiga palju vaidlusküsimusi liiga palju auke. Kolmas variant, mis edestas teisi variante, oli kokkulepitud standardid. Mõistlik. Vanad koloniaalriigid teavad, kuidas minimaalsete ressurssidega maailma valitseda. UK süsteemis meeldib mulle kõige rahkem, et regulatsioonid ja nende muudatused ARVUTATAKSE kõigepealt läbi. Ja mitte lihtsalt ei arvutata läbi vaid seda tehakse nagu hanget, konkurentsilehega, vähemalt kolme variandi vahel ja selle oletatavad kulud ja tulud. Sellise arvutuse otsa sattusin, kui uurisin apteekide asutamispiirangute süsteeme teistes riikides. UK oli kõik läbi arvutatud, millised on mõjud turgudele, ettevõtjatele, tarbijatele, kindlusele, riigikassale ja pange nüüd tähele … ettevõtjate ärist väljumisele. Vägev! Ma ütleksin, et lausa ühe paadunud arveametniku unistus. Nojah, kõik see, mis meil toimus apteekide asutamise küsimuses, nii piiramine, kui sellest loobumine, selle küsimuse põhiseaduslikuks tegemine, oli lihtsalt piinlik. Oma vaesustunnistusele alla kirjutamine. Piinlik. (vt. „Neerupirukas”). Sama piinlik, kui kesklinna baaride üleöö kehtestatud lahtiolekupiirangute kehtestamine. Muidugi on öise müraga vanalinnas probleeme, kuid see probleem on olnud 20 aastat. Selle aja jooksul oleks võinud teha kokkuleppeid avamiste/sulgemiste osas, üleminekuperioodid, väljumistärminid jne. Oleks võinud leida juba 10 aastat tagasi mõistliku osapooli rahuldava lahenduse. Aga ei, siis ei oleks ju saanud võimu näidata. Asjad ei peaks käima  niimoodi, et saadan e-kirja., et esmaspäevast alates on sinu ööbaarist saanud lastehommikubaar. Aga ettevõtja investeeringud? Laenud? Põlegu? Vanad demokraatiad teavad, et niimoodi asjad ei käi. See tekitab vaid vimma ja vähendab ettevõtlustahet. Nojah ega Brittidel pole ka põhiseadust vaid aastasadade jagu kogemust ja paindlik meel

Ekskurss ajalukku


Mind, kui ajaloohuvilist on alati huvitanud koloniaalriikide korraldus, mitte et mulle kolonialism meeldiks, ei, ei, kuid mulle on alati tundunud, et igat asja pulkadeks lahti võttes leiad sealt seest ka midagi kasulikku. Noh, nagu näiteks kõva/kalgi pähkliga pole mitte midagi kasulikku teha niikaua, kuni pole tuumani jõudnud.  Mis siis meie lookese tuumaks võiks olla?  Kõik me teame ajaloost, millised hiilgavad väejuhid võitsid lahinguid, sõdu, riike, kuid asjata ei öelda, et iga mehe edu tagant otsi naist. Nojah, naist otsida (ja tunnustada) on muidugi tore, kuid iga edu taga on ka … edukas administreerimine, nö. võidu kindlustamine.  Analüüsides koloniaalriikide edu sh. majanduslikku edu, kumab taustalt alati läbi just tõhus  administreerimise  süsteem ehk kuidas väheseid vahendeid kasutades hõlmates ja sidudes huvigruppe saavutada uskumatuid tulemusi. Või mida te mõtlete, kuidas algselt suhteliselt vaene, kuid südikas, Inglismaa, asetsedes maailma veerekesel, keset põhjakaaremerd (mööngem siiski, et koos Golfi hoovusega) liivaste ja tuuliste rannikutega, suutis jõuda selleni, et valitseda poolt maailma? Või pisikene Holland? Või Portugal? Kuidas õnnestus neil hõlvata suured ja kauged kolooniad ning, mis põhitähtis, pikkadeks sajanditeks seal võim säilitada? Jõuga? Massiga? Ei, ei, polnud ju ei jõudu ega massi. Milline mass oli brittidel võrreldes India massiga?  Õige, kärbsemusta jagu võrreldes elevandiga. Edu taga olid õiged administratiivsed otsused seega edu saavutati õigete, tulevikku suunatud otsustega ja nutika administreerimisega, ressursside võimendamisega … ei millestki.

Painduvate kaidega turvasadam?


Tagasi meie konkurentsiolukorra juurde. Seega kas eesmärk, mõistlik konkurentsiolukord saavutatakse sõnumitega, õpetusega, läbirääkimistega, vigade tunnistamisega ja nende kõrvaldamisega või karistamisega, see on küsimus, millele peaksime vastama. Kuidas karistada tõlgendatavuse tingimustes? Meenub, et peadirektorite nõupidamisel Brüsselis arutasime poolteist aastat, selle üle, millised peaksid olema täpsed tegevused turgu valitsevale ettevõtjale, mida ta tohib teha, mida mitte: nn valged ja mustad nimekirjad. Piltlikult öeldes pidime looma ettevõtjatele kindla sadama, et kõigil oleksid selged juhised, mis on lubatud, vältides pidevat tõlgendamist.  Mingil momendil leiti, et kõike ei ole võimalik kirjeldada ja nimekirjades peaks olema paindlikkust. Mnjah, seepeale arvas meie auväärt Saksamaa kolleeg, et tema küll ei tahaks olla kipper, kes peab laeva viima painduvate kaidega sadamasse. Mina ka ei tahaks. Vaat niimoodi. Nojah, ja see vaidlus käis turgu valitseva seisundi kuritarvitamise üle ( ja üldsegi mitte kriminaalkaristuste valguses), mis on üldiselt hulka selgem valdkond, kui keelatud lepingud.

Ametniktund


Kui nüüd võrrelda ametniktunde, mis kulub ühele auditile, kaasamisele ja nõustamisele ning ühele kriminaalmenetlusele, siis on selge, et esimene variant on lihtsalt tõhusam, kiirem ja mis peamine inimlikum, säilitades töötuju ja tahte. Mina ei usu sellesse maailma, et inimesed ärkavadki mõttega hakata kohe ja massiliselt seadust rikkuma, ei konkurentsijuhtumitel on enamasti tegemist teadmatusega. Lihtsa, labase harimatusega, mida kinnitavad ka kohtumaterjalid. Kurb on lugeda kohtumaterjale näiteks e-kirju” lepime kokku, aitame teid teie aitate meid” selline vana külakogukondlik lähenemine, mitte grupiviisiline röövmõrv. Kas teadsite, et külmik külapoes võib olla kriminaalne? Ei, ei ärge saage valesti aru, ma ei pea silmas, et poepidaja kasutab seda laiba hoidmiseks. See on selgelt kriminaalne „värk”. Kuid leping külmiku ainukasutamise kohta võib olla keelatud leping, mille  alusel nii külmikuomaniku (näiteks jäätisetootja) kui ka külapoekese pidajat võib oodata kriminaalne karistus. Naiivsus ja rumalus, mida oleks võimalik õige raviga vältida.

Jah, ka mulle ei meeldi konkurentsitõkked, olen olnud üks konkurentsiõiguse „maaletoojatest” ning usun kaljukindlalt konkurentsi toimimise ja edendamise vajadusse, kuid ma ei usu, et oleme selle edendamisega kõige tõhusamal teel. Nojah, mina arvan muidugi, et arvestades meie ressursse, demograafiat ja tööjõu liikumist, peaksime üle vaatama ja mitte ainult konkurentsiregulatsiooni, vaid kogu riigipidamise, lihvides seda meile parajaks. Enne kui meie ülehoolitsus meile ülejõu käivaks osutub. See omakorda tähendab rohkem iseregulatsiooni, arbitraaži ja kodanikuühiskonda koos kodanikujulguse ja kodanikuvastutusega. Meil lihtsalt ei ole võimalik aastaks 2030+ pidada üleval nii suurt administratiivaparaati ja riiklikult järele valvata nii paljude regulatsioonide üle. Jääma peavad vaid üksikud elulised regulatsioonid, nagu elulised tugipunktid. Seega muutub oluliseks, mida kõrgeltkvalifitseeritud valdkonnaspetsiifikat valdavad ja ka vääriliselt tasustatud ametnikud tulevikus teevad, kui palju ametniktund maksab ja mida selle raha eest saab. Ühesõnaga tõhusus. Muidugi tähendab selline korraldus, et ametnik on oma ala autoriteet. Parimatest parim. Kui keegi nüüd väidab, et ilma vägivallata/terrorita/karistamiseta ei saa mitte, siis kuidas kõrge ministeeriumiametnik Konfutsius sai ilma vägivallata lihtsa põhimõtte kaudu, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse või kuidas Gandhi suutis vägivallatult, vaid oma kindla meelega vabastada India? Teine võimalus on, et me käitume nagu Timur? Küsite, kes see veel oli? Mõnele meenub kindlasti vanariigi aegne propagandalookene „ Timur ja tema meeskond” , kuid see Timur, kelle kohta minu küsimus käib on hoopis teine Timur. Ilmselt oleks õige öelda, et edukas vallutaja, kes tappis ühes linnas  100 000 inimest, järgmises linnas 70 000, ehitades maharaiutud peadest kakskümmend kaheksa torni, igaühes täpselt 1500 pead, sealjuures  kaotamata kunagi ühtegi lahingut. Nonii, paljud meis teavad Timurit? Kuid Konfutsiust ja Gandhit ikka teatakse. Mnjah, ja olemegi jõudnud tagasi jutukese algusesse, mida see tunnustatud advokaat ütleski regulatsioonipahe ja karistusiha kohta …

Ärgem unustagem peamist, meie eesmärgiks on tõhusalt toimiv ettevõtlus, mitte karistamine ning kõik turutõkked mis ilmnevad tuleb maha võtta võimalikult kiiresti, mitte aastatepikkuse kohtuvaidluse käigus. Konkurentsijärelvalve on ja jääb paljuski hinnanguliseks ja suhteliseks (relatiivne). Tegemist on omamoodi „hea ja kurja äratundmise puuga”. Igal konkreetsel juhul hinnatakse tõendite kogumit ja selle mõju turgudele … ja igal konkreetsel juhtumil võib kõik oleneda kirjavahemärgist: tappa, mitte armu anda või tappa mitte, armu anda

Seadused on meie eneste tehtud, mingite eesmärkide saavutamiseks, need ei ole mingid lõplikud tõed, kui olukord muutub ja eesmärke on võimalik saavutada tõhusamal viisil, kuid teisel moel, siis tuleb ka meie eneste poolt meie eneste seadusi muuta. Halvim on, kui eesmärk kaob silmist ja järgi jääb vaid elutu regulatsioon ehk vahend muutub eesmärgiks. See on raiskamine. Meie ühise raha raiskamine.

Targutusi:


- Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 109 „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.

Me vajame hädasti pidevat meeldetuletust, olgu see teistelt, meilt endilt üldteada ütluselt: ausus on parim poliitika.”

lk 143 „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

V. Suvorov „Puhastus” Olion” 2000

Lk 82 „Ma olen alati kahtlustanud endas peituvat hullumeelset: (…). Siin ei ole ju midagi avastada. Kuid miks mina näen seda kokkulangevust, teised aga mitte?”

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

A.   Junger, M.D. A. Greeven „Puhastumine”

Lk 94 „Loodus on loonud meid ellu jääma ja paljunema ning aastatuhandete jooksul oleme sellega hakkama saanud uskumatult edukalt. Sümptomid, mida inimesed tunnevad, on osa evolutsiooni kõige võimsamast ja targemast liikumapanevast jõust – ellujäämistungist. Vabanemine sümptomitest neid põhjustanud tingimusi muutmata on keha intelligentsuse solvamine.”

R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011

Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti ellu viidud idee.”

„Augustikahurid” B. Tuchman Eesti Raamat” 1977

Lk 326 „Joffre`il oli küll harva omaenda ideid, kuid ta oskas teiste nõuandeid kasutada …”

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 163 „Ma võrdleksin teda (saatust) nende tormitsevate jõgedega, mis ujutavad marutades üle tasandike (…) kõik põgenevad nende eest, kõik taandub nende tulva eest, suutmata mingil moel neile vastu panna. Ja kui jõed ongi oma loomult sellised, siis ei tähenda see veel, nagu ei saaks inimesed rahulikel aegadel tarvitusele võtta ettevaatusabinõusid, rajades tamme ja paise, nii et jõed taas üle kallaste tõuseksid, suubuksid nad kanalisse või ei oleks nende vood nii taltsutamatud ja ohtlikud. Nii on lood ka saatusega, mis näitab oma võimu seal, kus tublidus ei ole valmis talle vastu seisma ning suunab oma löögid sinna, kus ta teab, et tema ohjeldamiseks pole rajatud paise ega tamme.””
S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012
„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

 

Monday, February 3, 2014

Riigiaudiitor



Tuleks, peaks … sellised on nii ettepanekud, kui ka programmid, strateegiad ja muud mutukad, aga … siis kõik hääbub. Teeme seekord teistmoodi, teeme ära.

ÄP:  „Nii nagu iga ettevõtte juht või omanik peaks oma äriühingu struktuuri ja toimimispõhimõtteid mingi aja tagant üle vaatama, tuleks seda teha ka riigi toimimiseks vajalike tegevuste puhul ehk avalikus sektoris tervikuna, kirjutab kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman”

Lugege kord mõttega seda lauset, … selle lause iga sõna, … sest igas sõnas paistab terve universum. Seega jutt käib sellest, et meie, kui omanikud peaksime mingi aja jooksul (vastavalt olukorra muutustele, sisendite muutustele ja loodetavatele tulemustele) vaatama üle oma äri struktuuri ja toimimispõhimõtted. Ja nagu tavaliselt libisevad kommentaarid  sujuvalt kärpimisele: „me kärbime juba seitse aastat”, „kärpimises ei ole midagi uut” jne, kuid küsimus ei ole ju mitte kärpimises, kui ühes instrumendis, vaid toimimispõhimõtete uuendamises, vananenud tegevuste väljakahimises. Kas kõik see, mida me teeme on vajalik, kas see on tõhus? Mida võiks sama ressursi juures rohkem saavutada?

Meie riigi kulude kahimise metoodikal on üks  põhimõtteline viga: kui me kujutaksime riigi toimimist ette nelinurgana, mille tipud on1. raha, 2. inimesed, 3. aeg, 4. tegevused, siis kokkuhoidu alustatakse rahade kärpimisest. Dieedist, mis toob kaasa järgmised sammud: 1. paremad valdkonna asjatundjad lahkuvad avalikust teenistusest, mille tõttu võtab kogu protsess rohkem aega (on ebakvaliteetsem) ja selle tulemusena on terve hulk regulatsioone, mida ei suudeta (ei millalgi ) kontrollida (lihtsalt füüsilist mahtu ei ole). See omakorda tekitab seaduskuulmatuse. Kuna seadused ei toimi, siis tehakse kogu aeg uusi (kriminaal) seadusi juurde, ehk tekitatakse üha suurem vahe vajalike regulatsioonide, võimalike regulatsioonide ja tegeliku olukorra vahele. Seega meie toimimispõhimõtete korrastamist tuleb alustada hoopis nelinurga 4.  Alustada tuleb juba olemasolevate regulatsioonide ja tegevuste auditist, nende vähendamisest, mis lubab tegelda nende väheste regulatsioonide täitmisega, mis on eluliselt vajalikud. Tegelda põhjalikult, mis võimaldab säästa raha ja palgata neid tegevusi tegema asjatundjad.

Terve rida austatud inimesi on teinud juba aastaid ettepanekuid,  kuidas tuleks riiki tõhusamaks ja veel edukamaks muuta, kuid … Tulemuste saavutamiseks lõpetagem „tulevikus oletatav tegevus” (tuleks) ja alustame juba täna, … kohe praegu selle ümberkorralduse protsessiga. Üks on selge, et protsessijuht,  peab olema laialdaste volitustega, et  saada infi, kindlustada koostöö kõigi ametkondadega, kaasata valdkonnaspetsiifika asjatundjaid.

Esimene võimalus: Kiireim tee on ilmselt, kui Riigikogu moodustaks uurimiskomisjoni või probleemkomisjoni. Vaid selline organ, mis omab suuri volitusi saab uurida igakülgselt ministeeriumide tegevuste sisu tõhusust.

Teine võimalus: Loome ajaliselt piiratud laialdaste volitustega sõltumatu uurimisüksuse, nimetagem teda hellitavalt RIIGIAUDIITORIKS, milline peab tegevuste auditi lõpuks esitama muudatuste põhjendatud kava (mitte segi ajada Riigikontrolliga, mis teeb tänuväärset tööd, kuid on riigireformi toimetamiseks liiga spetsiifiline ja piiratud õigustega). Nii või teisti on muudatusteks vaja poliitilist tahet, meil ikkagi parlamentaarne riik.

Auditi aluseks on mõttekas võtta vana hea ametniktund ja selle maksumus. Näiteks seadused, mida meisterdame maksavad meil sadu tuhandeid ja miljoneid ametniktunde. Samas tõdeb RK ühes analüüsis „ …  et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Mnjah … Sellise hinnangu peale peaks kõik kellad ja viled hüüdma hakkama, kuid … Õige, tihke vaikus. Kuulmishäire?

Sama on arengukavade ja strateegiatega, mille ümber askeldavad suuresti need, kes selle tegemisest, mitte sellese endast,  kasu saavad, samuti sadu tuhandeid ametniktunde. Ametniktund ei ole pelgalt ametniktund, vaid see on ametniktund + kogu infrastruktuur (büroo, soe tuba, elekter, kempsupaber, lähetused jne) + nn reguleeritavate raisatud aeg, kes peavad ebamõistlikke regulatsioone täitma, kohale jooksma, aru andma. Ehk iga ametniktund tuleks kulupoolele kandes korrutada vähemalt kolmega. See on puhas raha. Ja küsimus ei ole üldse selles, et see on kallis, kui see aeg läheb õige asja ette, võiks ja peaks see olema veelgi kõrgem. Tõhus, loominguliselt mõtlev, tulevikku aduv, regulatsioonide tuuma tabav ametnik väärib tunduvalt kõrgemat tasustamist ja esiletõstmist. Küsimus on selles, et kas kõik need tegevused on tarvilikud tegevused, mida tehakse või on need vaid „hõimu rituaaltantsud”? Meelelahutus? Ilmselt saame ja suudame me ise kodanikuühiskonnana, mitte karistusühiskonnana, palju asju ise teha. Regulatsioonide tuuma ja tulevikutrendide mittetajumine toob kaasa tormilise asendustegevuse ehk seaduste muutmise igaks juhuks, äkki toimib? Ei toimi? Teeme uuesti.  ( „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.”  G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes)

 

Pidev tõmblemine nagu hädatapmine on mõttetu ja raiskav. Hädatapmine on teadagi hädas tapmine, et midagigi päästa, majanduses vormub see rahvusliku kapitali põletamiseks. Ja üldse ei peaks me rääkima niivõrd maksureformist vaid kulureformist, mille üheks osaks on riigireform. Ja muide, nii nagu detsimeerimine ei ole sõjaväereform, ei ole kärpimine riigireform.
 
Targutusi:
A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001
Lk 127 „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”
G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001
 
 
Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”
Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”
S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013
Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”
J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc
Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.
Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”