150 aastane
Bismarc & kulureform
Eelugu: püramiidskeem
R.Sormunen
kirjutas äsja „ÄP-s” tänuväärse arutluse „pinsiajast”. No, et tasakaalu
saavutamiseks pensionikassas, peale reservide ammendumist, tuleks tõsta sotsiaalmaksu pea 40%-ni. Uljamad
(irvhambad) onjuba pakkumisringil teinud panused lausa 50% + tulumaks 50% +
töötuskindlustusmaks hädised 3%, mis viiks maksukoormuse palgalt 103%. Julgeid
mõtteid, kuidas meie maakera sees on teine maakera, mis on tunduvalt suurem kui
meie enda maakera on ikka pakutud. Mõned neist on olnud Napoleonid, mõned … No igaüks saab aru, et selline lahendus ei ole
lahendus vaid „äratuskell”. Selles mõttes on Sormuneni artikkel nii probleemi
markeerimise, kui ka võimalike lahenduspakkumistega igatai omal kohal. Ja seda
artiklit tulebki lugeda, kui „äratuskella”. Mida edasi teha? See näitab, et
midagi on väga valesti, kuskil on ülekulu või alatulu. Nii või teisiti elame
üle oma võimaluste. Harilikult pakutakse sellistel juhtumitel kahte
lihtsustatud teed: esimene ongi eelmainitud maksumäära tõstmine ja teiseks
tööea pikendamine. Kuid niisama lihtne see asi ka ei ole. Meie tänane
pensionisüsteem, mis aastakümnete eest arenenud maades kasvava elanikkonnaga
toimis edukalt on tänaseks väheneva ja väljarändava elanikkonna puhul muutunud
kõige ehtsamaks püramiidskeemiks.
40/50 tühjad-vihased pihud
Muide
probleem ei ole üldse mitte tänastes pensionärides, kõige suurem ja lootusetum
probleem tekkib nendel, kes täna tööturule astuvad, aga eriti neil, kes on
umbes 50 aastased. Tänased tööle asujad võivad veel teha valikuid, kui
täielikus lõksus on just need 40-50 aastased, kes on oma osamaksud teinud juba
täielise Eesti Vabariigi ajal – neile jääb tänaste populistlike otsuste
kinnimaksmise au. Tühjad pihud noh!. Loodetavasti pole tühjad pihud vihast
rulli keeratud pihud. Nii, et kui tahame vältida tohutuid sisepingeid, peame
otsuste tegemisel loobuma populistlikest otsustest ja vältima nendega
kaasnevaid lõkse. Ja siin räägivad poliitikud ja tegelikkus eri keelt. (E. M.
Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”
Goldratt Baltic Network 2001Lk 60 „ Meie räägime oma keeles,
arvutisüsteemide keeles, mitte aga kliendi keeles. See on aga korraliku
müügitöö kõige põhilisema reegli rikkumine.”). Senine jätkamine, tegemata
muudatust kogu töö, töötuse, pensioni süsteemi on nagu kuristikku tormamine (Lk
72 „Me oleme lihtsalt üks ummisjalu kuristiku poole tormav loomakari, (…) Ja
keegi ei pilguta silmagi; kogu nende tööstusharu käitub nii, nagu ei oleks
kuristikku olemas. (…) Kas võib asi olla selles, et nad lihtsalt ei näe, kuhu
me tormame? Ei seda mitte. Praeguseks ei ole see enam loogiline ennustus, vaid
igapäevaelu kurb reaalsus, millega me kõik hädas oleme. Ta oigab. „Nad ei räägi
samal põhjusel mis minagi.” (…) Ja mina ei räägi sellepärast, et hädakella
löömisest ei ole kasu, ainult kahju. (…) .”)
Võitlusvälja valik
Öeldakse,
et elu on võitlus. Õige see on, kuid me peame teadma, kus, millal ja kuidas oma
lahinguid pidada, muidu polegi mingit lahingut, on vaid pidev klohmi saamine ja
lohisemine. See on valus. Edu võimalused on suuremad nendel, kes ise valivad
oma lahinguvälja. Nojah, selleks, et kuhugi kand maha saada, peaksime me
teadma, kuskohas see võitlus võiks toimuda ja millal. Võtame puht
hüpoteetiliselt, et aastaks 2030 on
Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti
omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav, mõnus
ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat
inimest väärtustatakse. Vaat selline ambitsioonikas kanna mahapaneku üritus. Kui me lähtume
sellisest visioonist, siis on hädatarvilik teha mitmeid strukturaalseid
muudatusi nii majanduses (mida toota), hariduses (keda toota), regionaalpoliitikas
(kus toota) st uue keskkonna loomist. (R.
S. Sharma „Juht ilma tiitlita” Pilgram 2011 Lk36 „Paljud inimesed lähevad tööle
mõeldes, et kui nad saavad kõrgema tiitli ja rohkem vastutust, küll nad s i i s
alles näitavad end parimast küljest ja panustavad rohkem sellesse, mis nad
teevad. Aga restoran on ainus koht, mida ma tean, kus saad hea asja enne ja
pärast maksad selle eest. Tööl – ja elus üldse – pead maksma edu eest enne
hüvede saamist.”)
Kuid
struktuuride ja tuleviku loomisel peame vältima sellel teel olevaid ahvatlevaid
lõkse.
Lõksud lõksudes
Just valik selle vahel kas dr Riik on igaühe
kaitseingel ja ninaaluse pühkija või keskkonna looja, ongi esimeseks lõksu langemise võimaluseks. Riik saab olla vaid
keskkond, selline keskkond, mis võimaldab vaba initsiatiivi. Igasugune
ülehooldus viib vaid Inimesekestes omandatud abituse sündroomile ja ülejõu
käivatele kohustustele dr Riigile. Sellisel juhul … Põmm! (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud.
Valik” SE&JS 2013 Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on
olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu
kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui
valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal
ehk õigustatud, (…)” Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud
valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui
sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei
tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on
inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule
ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus
liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi
tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”)
Teiseks lõksuks on ühest küljest
tööjõu ülejääk ja teisalt lausa paaniline tööjõu puudus. Tegemist on
strukturaalse tööpuudusega. Võime ka väita, et … Mnjah, mida siin väita? Kas
seda, et meie majanduse struktuur on vale? Mis pidi vale? Kas seda pidi, et
madala kvalifikatsiooniga labidamehed ja ketrajad saaksid tööd? Kes seejuures
saavad ajukirurgi või geenitehnoloogi palka? Kui me hakkame majandust üles
ehitama lähtudes madala kvalifikatsiooniga tööjõu vajadustest/mugavusest, siis
sellisel juhul … Põmm!
Kolmandaks
lõksuks
on eelmisest lõksust lähtudes haridus. Mitte lihtsalt haridus, vaid selline haridus,
mis vastab uue visooni nõudmistele. Tootes sihitult „laia profiiliga
haritlasi”, toodame me tegelikult 15-17 aasta jooksul töötut. Sellisel juhul …
Põmm! (M. Thatcher „Kõned
ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32. Üks kõrghariduse kiire leviku
tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi
alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …”)
Neljandaks lõksuks on populaarsuse
magus lõks, mille tulemusena ei tehta majanduse ümberkorraldamiseks pikaajalisi
koordineeritud samme vaid rabelevaid juhuotsuseid nagu hädatapmisel. Sellisel
juhul … Põmm! (McAlister „Uus
Machiavelli” Fontes 2001 Lk 119 „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu.
Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat
äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” Lk
125 „Tööandja, kes himustab helde inimese mainet, võtab tegelikult firmast
liiga palju raha välja ja seab sellega ohtu oma alluvate töökohad ja
elatusallikad. „See muudab ta vähehaaval oma alamate silmis vihatuks, kui ta on
vaesunud, ei pea temast enam keegi lugu.” Sellise hoiatuse edastab Machiavelli
priiskavale tööandjale. Paraku on see hoiatus vastuolus inimloomusega, sest
viimase lahutamatu osa on soov olla armastatud ja selle eesmärgi saavutamise
nimel on inimesed mõnikord valmis riskima kõigega.”)
Viies lõks: lõpetamatus. Kehv
reform ei saa olla hea tulemusega, läbimõtlemata reform ei saa olla hea
tulemusega, automaatselt välismaistelt välismaalastelt koopeeritud reform ei
saa olla hea tulemusega. Kuid kõigi nende reformide puhul ilmneb reformi
mõttetus varem või hiljem. Ilmselt oleme raisanud asjatult energiat ja
inimressurssi. Sellisel juhul … Põmm!
Kuid
kõige hullem on kui mõistlik reform jääb kiduma/lõpetamata, kas vedaja
lahkumise või omavaheliste erimeelsuste tõttu. Sellisel juhul … Põmm! (R. S. Sharma „Juht ilma tiitlita”
Pilgram 2011 Lk 91 „Geniaalsel ideel üksi pole väärtust. Hindamatuks teevad
selle elluviimise kvaliteet ja kiirus. Tegelikult isegi keskpärane idee, mida
viiakse ellu suurepäraselt, on väärtuslikum kui geniaalne idee, ent halvasti
ellu viidud idee.”)
Kuues lõks: karjäärivõimaluse
lõks. Murrangulised sündmused ühiskonnas viivad arengu/edenemise oma
tavapärasest loogikast välja. Näiteks, oli normaalne, et
ametkonna/ministeeriumi/panga osakonna pealikuks saadi ca
neljakümneviieaastaselt. Murrang tõi majandusse uut/agressiivset/edukat
kontingenti, kelle vanus oli kahekümne viie ja kolmekümne aasta vahel. Nad
hüppasid oma loomulikust arengust üle, nad hüppasid üle ka nendest
(neljakümneviiestest), kes olid kannatlikult oodanud oma karjääri tippu. Me
kandsime selle ootepõlvkonna maha ja neist edukamad/kohanemisvõimelisemad
alustasid „puhtalt lehelt” ja „uut elu”. Kindlasti polnud see kerge, kuid
parafraseerides üht tuntud kõnekäändu: edukus ei püsi kotis. Nüüd on olukord,
mil endised kahekümne viiesed on juba neljakümneviiesed st. nad on jõudnud
„normaalse ühiskonna” parimasse pealikuikka. Kuid neil on võhma ja tahtmist
olla pealik ka kuuekümneviieselt ja seitsmekümneviieselt. Siin ongi ohu koht,
et need, kes on olnud pealikud „kaks hooaega”, valmistuvad olema pealikud ka
„kolmandal hooajal”. Äraseletatult tähendab see seda, et veel üks põlvkond
pürgijaid Inimesekesi jääb karjäärinälga. Tänane karjäärinälg on hoopis
näljasem nälg kui kahekümne aasta eest maha kantute nälg, maailm on avatud ja
me kaotame selle initsiatiivika grupi maailma näljastel tööturgudele, kes just
selliseid elu edasiviijaid ootavad. Sellisel juhul … Pömm! Geneetilise koodi
muutus?
Seitsmes lõks: pensionilõks.
Vähenev ja vananev elanikkond, milline teeb vaid lihtsaid töid ei suuda enam
maksta pensione olenemata sellest, kuidas me neid nimetame, kas sammasteks või
hanejalgadeks. Lihtsalt riie ei anna välja. Kõik need kes on täna pensionärid
või saavad selleks homme on õnnega koos, nemad veel saavad pensione. Ilmselt on
kõige räbalamas (mahakantud põlvkond) seisus tänased neljakümneviiesed, kes on
kogu oma tööea kandnud makse meie oma pensioni kukrutesse … Põmm! Põmm! Põmm!
Kaheksas lõks: Pettekujutelmad ja
fetišid. Kaks vahvat sõnapaari: struktuurireformid ja majanduskasv. Õige, kuid
nii reforme, kui ka kasvu vaadeldakse eilsete saavutuste põhjal. Kui me teeme
reforme ja majandus kasvab, siis mis sellest johtub? Keegi
peab selle kasvu ju ära ostma, peab jõudma seda ära osta. Rauakooli ajal ütles
mu professor kuldsed sõnad plaanimajanduse kohta (kuigi siis oli tegemist
vastupidise olukorraga), et planeeritud kasvu ületamine 5-10% võrra hullem, kui
5%-e alatäitmine, see on raiskamine, sest seda toodangut pole tasakaalustatud
plaanimajanduses mitte kellelegi tarvis. Sama ka majanduskasvuga, kasv saab
toimuda vaid siis, kui kellelgi on nõudlus selle kauba järele ja muidugi
ostuvõime. Seega vaid üldsõnaline möönmine, et toota tuleb kõrge
lisandväärtusega tooteid/teenuseid üksi ei piisa, heaks tulemuseks on vaja
mõtteerksust. (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes
kirjastus 2001
Lk 307 „Deemonid,
kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.” ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes
on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks
vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”)
Üheksas lõks: noorelt tööle,
kellele tööd pole pakkuda, sest vanad on ees ja vanad peaksid töötama
elupäevade õhtuni, kuid … siis jäävad noored tööst ilma. Nagu lühikese teki
jama, tõmbad rinna peale ja jalad külmetavad, tõmbad varvaste manu ja ülakeha
jahtub maha. Kas peaks kägarasse tõmbama nagu koerakirp? Kõik on rahulolematud.
Tekkib tohutu negatiivne energia … Põmm!
Et
vältida neid lõkse, nagu püünismiine lahinguväljal, peame leidma õige hoo.
Õige hoog
Vaatame,
mida on targad inimesed hoo ja hoobi kohta kirjutanud. Muidugi enne hoo
võtmist, tuleb teada nii alguspunkti, kui ka võimalikke trende. A Beevor „D-päev” „Tänapäev” 2009 Lk
353 „Kiire pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas
järgmisel päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise
juhtumite arv on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele
meeldib olla võiduka meeskonna poolel.” E.
M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999 Lk 167 „Tuletame meelde, mis
tegelikult määrab ära toote väärtuse turu jaoks? Mitte pingutused, mis tema
valmistamisse on pandud, vaid kasu, mis tema tarbimine toob.” „Me teame, et on olemas kahte liiki
kasu. Millegi positiivse lisamine või negatiivse ärakaotamine.”)
Tendentsid
Üks
vahvamaid artiklite kogumikku, mida viimasel ajal olen lugenud on „Megamuutus:
Maailm aastal 2050” Äripäev 2013. Ütleme, et see on üldkokkuvõttes
lootustandev, kuid maailm muutub tundmatuseni. Ilmtingimata! Meist olenemata! Eriti
märgatavad on muutused rahvastiku juurdekasvus seal, kus me tänasel päeval ei
oskaks seda oodatagi. Samuti võimalikud rahvastiku ealise muutuse mõjud
eelarvetele nii pensionide, kui ka tervishoiukulude näol. Ei tohiks meiegi
mõningaid põhimõtteid eirata, sest selle tulemused oleksid meile
katastroofilised. Niisiis:
Lk
170” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni
aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas
vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb.
Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr
keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad
pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm.
Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele
lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale
tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st
koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010
aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb
rämpsvõlakirja tasemele”
„Hiina
võib küll areneda kaelamurdva kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt
alla Lääne omale, seega on nii Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega
arengumaades oht, et nad jäävad enne vanaks, kui saavad rikkaks.”
„Kui
kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles
vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik
hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna
tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu
seda olukorda kirjeldas London Scool of Economicsi avalike tulude spetsialist
Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja
võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”
Lk
171 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust
üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev
koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine
usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”
Lk
172 „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks
vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad
enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna
kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades
vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures
eraviisiline pension on kohustuslik.”
Lk
173 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu
suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui
juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi
arendama oma oskusi.”
Ja nii ongi …
Esiteks: peame vabanema oma
pettekujutelmadest, et võimalik on viiekümneselt „pinsile minna” ja ülejäänud
mõnikümmend aastat Havai ja Canaride vahel seilata/seigelda. See, et osades
riikides oli selline elu mõningatele rahvastikugruppidele võimalik lühikese
ajaperioodi vältel, oli vaid ajalooline kõrvalekalle arengu põhiliinist.
Põhiliin on see, et nii nagu meie esivanemad mäletamatutest sugupõlvedest enne
meid on eakohast tööd teinud elupõliselt, nii peame ka meie jätkama. Seega meid
on looduse poolt mõistetud eluaegsele … tööle. Ja õige kah, ilma tööd tegemata tabab
meid kõiki pöördumatu allakäik
Teiseks: peame ehitama ülesse uue vanaduspõlve
pidamise mudeli, milles igaühel meist on hulka suurem ja tähtsam osa, kui seni.
Teist võimalust lihtsalt ei ole, püramiidskeemide ja muinasjuttude aeg on läbi, alanud on …
tõelisus. Tõelisus on ka see, et olukorras, mil rahvastik väheneb pole muud
võimalust, kui vaadata üle ka meie kulupoliitika. Iga inimene riigi palgal on
kulu, seega nii või teisti lähtudes ülaltoodust „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned
riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda,
kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus,
erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” Ja „Kui
kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles
vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik
hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna
tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.” Seega
riiki jääb vähemaks nii või teisiti, kuid praegu veel saame me ise sellele
kaasa rääkida, kuidas me seda vähendame. Kui me seda ise ei tee, siis …
kukutavad ranged loodus/füüsika/majandussaadused need meie eest välja. PÕMM! See
ei pruugi meile meeldida. Mitte üldse ei pruugi meeldida! Ja just siis, kui
loodus selle kahimise korda ajab, küsivad inimesed: kes on süüdi?
Kulureform
Muidugi tuleb
tegelda tuludega, kuid ülitähtis on kuhu me selle tulu suuname. Võib-olla
põletame lihtsalt niisama? Täiesti tühja? Kasutult! Võib-olla ei peaks kõike
reguleerima ja järele valvama? See on tühi kulu! Iga inimene, kes on väärtuste
loomisest välja võetud ja istutatud järele valvamise sektorisse on vähemalt
kaks kadunud inimest loomeväljal. Mõelgem selle üle, kui teeme selliseid veidrusi,
mida me hellitavalt nimetame seadusloomeks, kuid mis oma olemuselt on
ametniktundide massimõrv. Ütlete, et kui kehvasti tehtud, siis tehkem uuesti? Mis on siis nende
miljonite ametniktundide usina töö tulemus? Tulemus on see, et tulemust ei ole,
kogu see pöördumatult kaduma läinud ajahulk (massimõrv), tuleb kanda
kahjumitesse ja … Alustada uue seaduse tegemist? Ei mitte mingil juhul! Sest
sellisel juhul me jätkame selliste seaduste „treimist”, mis käsivad meil passi
puhtana ja heas korras hoid. Või selliste seaduste meisterdamist, kui kaua laps
võib üksi olla? No tule seesamune, sealtsamusest appi. Kas tõest on vaja
seadusesse kirjutada, et passi tuleb hoida. Kas sellise mõtteviisi kandjad on
stalinlik-majakovskiliku passifetiši küüsis? Sellise loogika järgi on varsti
oodata ka seadust, mis käsib, meil väliselt asjalikul moel väljakäigust tulles
meil meie oma isiklik tagument korras ja puhas hoida. Sellele järgneks
Pilvepiiri ministeeriumi regulatsioon „Urraugu sanitaarolukorra käitlemisese
parandamise eesmärkidest selle hügieeniliste tulemuste saavutamiseks koostöös
paberi, vee ja seebi kaasamisega, nende kasutamise sünergist ning
keskkonnakaitselistest aspektidest” Mõtlete, et naljakas? Ei ole naljakas, kurb
on, sest kõik sellised tiputeritamised on tühitöö ja meie ühise raha
raiskamine. Pealegi tekkib keskkonnas, kus kõike tahetakse viimase vindini
reguleerida seadustega keeldude ja käskude kaudu, olukord, mil kõik, mida pole
lubatud , see on keelatud. Kuidagi tuttav tuleb ette.
Odavam valitsus?
Megamuutjad
kirjutavad: Lk313 „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie
poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel
teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda
alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste
ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd
paranenud: mistahes tootlikkuse kasvu nullist kõrgemad palgad ja pensionid
avalikus sektoris, nagu monopolidel kombeks.”
Ei,
ei, mitte keelama-käskima ei peaks me kõike ja kõiki vaid kasvatama
kodanikujulgust ja uhkust, siis kasvab ka kodanikuühiskond. Käib võidujooks
tulevikku, kes esimesena sinna jõuab, see määrab mängureeglid ehk nagu
kirjutavad G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes
kirjastus 2001 Lk 35 „Tänase
liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni
kujundamist” Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste
konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi
piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest
liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda
järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele,
vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende
kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine.
Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.” Lk
69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu
tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja
sünnitus. (….) „Siinkohal
peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige
rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie
kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega
sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime
olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub,
et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku.
Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma
minevikust.” Lk 206 „” Oleks meil rohkem
ressursse, küll me siis käituksime ka strateegilisemalt” – see on arvamus, mida
juhtide suust ikka ja jälle kuuleb. Kui aga käsitleda strateegiat pingutuse ja
võimendamisena, on ilmne, et paljude juhtideprobleem ei seisne mitte
ressursside nappuses vaid prioriteetidega liialdamises, väheses pingutamises ja
loova lähenemise puudumises ressursside võimendamisel.”
Kõiges on süüdi Bismarc
Esimesena
homsesse jõuda tahtmine, rääkimata jõudmisest, tähendab mõttemudeli muutmist,
eilse mõttemalliga ei ehita homset. Kui Suur Kantseleipealik Bismarc ehitas poolteist
sajandit tagasi esimese pensionisüsteemi, siis ei ehitanud ta mitte minevikku
vaid tulevikku, täiesti uuelaadset, kogu maailmale mõistmatut tulevikku.
Sellist tulevikku, mida teised ei mõistnudki või mõistsid alles poole sajandi
pärast. Miks siis meie, poolteist sajandit hiljem püüame kloonida Vana
Preislast tulevikku. Mitte keegi meist ei arva, et me peaksime kasutama
pooleteist sajandi vanust vammusemoodi, viisupaari, supelkostüümi või elu kemmerguta.
No, kui me niimoodi teeksime, siis heal
juhul vaadataks meile kui veidrikele, halvemal juhul kutsutaks kiirabi ja
viiakse vaiksesse kohta … kui on kohta. Miks siis pooleteist sajandi vanuse
pensionisüsteemiga edvistamine veidrus ei ole? Ei tea. Neetud Bismarc? Ei
neetud meie kivinenud mõttemaailma, Suurel Kantseleipealiku edu fenomen oli
selles, et tal toimis kõik uskumatult paindlikkus võrksüsteemis. Tema
järglastel … Kui uus keiser Villu (see teine) oma upsakuses arvas, et tema on
kõige targem, no kohe nii tark, et vana illusionist teda vaid segab, kukkus kogu süsteem kokku. Kurikad, pallid ja
munad kukkusid maha, illusioon lõppes ja kogu riigist ei jäänud isegi mitte
munaputru järgi. Villu ise ka pidi Madalale maale ümber asuma. See on nagu
olukorras, kui teil on korralik koristaja, siis tundub, et koristajat pole
vajagi, saame tast lahti ja hakkame ise Universiumi Peremeheks. Ja siis ühel
päeval me hoomame, et oleme essu sisse uppumas. Bismarc oli oma aja toode ja
niimoodi tuleb teda ka võtta.
Lõpetuseks:
Cato
(Vanem) Rooma riigimees ütles igal esinemisel Rooma senatis „ … ja muide Kartago
tuleb hävitada!”, siis ütlen mina „ … ja muide kulureform tuleb ellu viia!”
Targutusi:
M.
Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012
Lk
288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa
nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”
Lk
304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende
meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas
siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta,
„kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”
Lk
305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis
võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja
sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”