Riigiaudiitor

Tuleks, peaks … sellised on nii ettepanekud, kui ka programmid, strateegiad ja muud mutukad, aga … siis kõik hääbub. Teeme seekord teistmoodi, teeme ära.

ÄP:  „Nii nagu iga ettevõtte juht või omanik peaks oma äriühingu struktuuri ja toimimispõhimõtteid mingi aja tagant üle vaatama, tuleks seda teha ka riigi toimimiseks vajalike tegevuste puhul ehk avalikus sektoris tervikuna, kirjutab kaubandus-tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman”

Lugege kord mõttega seda lauset, … selle lause iga sõna, … sest igas sõnas paistab terve universum. Seega jutt käib sellest, et meie, kui omanikud peaksime mingi aja jooksul (vastavalt olukorra muutustele, sisendite muutustele ja loodetavatele tulemustele) vaatama üle oma äri struktuuri ja toimimispõhimõtted. Ja nagu tavaliselt libisevad kommentaarid  sujuvalt kärpimisele: „me kärbime juba seitse aastat”, „kärpimises ei ole midagi uut” jne, kuid küsimus ei ole ju mitte kärpimises, kui ühes instrumendis, vaid toimimispõhimõtete uuendamises, vananenud tegevuste väljakahimises. Kas kõik see, mida me teeme on vajalik, kas see on tõhus? Mida võiks sama ressursi juures rohkem saavutada?

Meie riigi kulude kahimise metoodikal on üks  põhimõtteline viga: kui me kujutaksime riigi toimimist ette nelinurgana, mille tipud on1. raha, 2. inimesed, 3. aeg, 4. tegevused, siis kokkuhoidu alustatakse rahade kärpimisest. Dieedist, mis toob kaasa järgmised sammud: 1. paremad valdkonna asjatundjad lahkuvad avalikust teenistusest, mille tõttu võtab kogu protsess rohkem aega (on ebakvaliteetsem) ja selle tulemusena on terve hulk regulatsioone, mida ei suudeta (ei millalgi ) kontrollida (lihtsalt füüsilist mahtu ei ole). See omakorda tekitab seaduskuulmatuse. Kuna seadused ei toimi, siis tehakse kogu aeg uusi (kriminaal) seadusi juurde, ehk tekitatakse üha suurem vahe vajalike regulatsioonide, võimalike regulatsioonide ja tegeliku olukorra vahele. Seega meie toimimispõhimõtete korrastamist tuleb alustada hoopis nelinurga 4.  Alustada tuleb juba olemasolevate regulatsioonide ja tegevuste auditist, nende vähendamisest, mis lubab tegelda nende väheste regulatsioonide täitmisega, mis on eluliselt vajalikud. Tegelda põhjalikult, mis võimaldab säästa raha ja palgata neid tegevusi tegema asjatundjad.

Terve rida austatud inimesi on teinud juba aastaid ettepanekuid,  kuidas tuleks riiki tõhusamaks ja veel edukamaks muuta, kuid … Tulemuste saavutamiseks lõpetagem „tulevikus oletatav tegevus” (tuleks) ja alustame juba täna, … kohe praegu selle ümberkorralduse protsessiga. Üks on selge, et protsessijuht,  peab olema laialdaste volitustega, et  saada infi, kindlustada koostöö kõigi ametkondadega, kaasata valdkonnaspetsiifika asjatundjaid.

Esimene võimalus: Kiireim tee on ilmselt, kui Riigikogu moodustaks uurimiskomisjoni või probleemkomisjoni. Vaid selline organ, mis omab suuri volitusi saab uurida igakülgselt ministeeriumide tegevuste sisu tõhusust.

Teine võimalus: Loome ajaliselt piiratud laialdaste volitustega sõltumatu uurimisüksuse, nimetagem teda hellitavalt RIIGIAUDIITORIKS, milline peab tegevuste auditi lõpuks esitama muudatuste põhjendatud kava (mitte segi ajada Riigikontrolliga, mis teeb tänuväärset tööd, kuid on riigireformi toimetamiseks liiga spetsiifiline ja piiratud õigustega). Nii või teisti on muudatusteks vaja poliitilist tahet, meil ikkagi parlamentaarne riik.

Auditi aluseks on mõttekas võtta vana hea ametniktund ja selle maksumus. Näiteks seadused, mida meisterdame maksavad meil sadu tuhandeid ja miljoneid ametniktunde. Samas tõdeb RK ühes analüüsis „ …  et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Mnjah … Sellise hinnangu peale peaks kõik kellad ja viled hüüdma hakkama, kuid … Õige, tihke vaikus. Kuulmishäire?

Sama on arengukavade ja strateegiatega, mille ümber askeldavad suuresti need, kes selle tegemisest, mitte sellese endast,  kasu saavad, samuti sadu tuhandeid ametniktunde. Ametniktund ei ole pelgalt ametniktund, vaid see on ametniktund + kogu infrastruktuur (büroo, soe tuba, elekter, kempsupaber, lähetused jne) + nn reguleeritavate raisatud aeg, kes peavad ebamõistlikke regulatsioone täitma, kohale jooksma, aru andma. Ehk iga ametniktund tuleks kulupoolele kandes korrutada vähemalt kolmega. See on puhas raha. Ja küsimus ei ole üldse selles, et see on kallis, kui see aeg läheb õige asja ette, võiks ja peaks see olema veelgi kõrgem. Tõhus, loominguliselt mõtlev, tulevikku aduv, regulatsioonide tuuma tabav ametnik väärib tunduvalt kõrgemat tasustamist ja esiletõstmist. Küsimus on selles, et kas kõik need tegevused on tarvilikud tegevused, mida tehakse või on need vaid „hõimu rituaaltantsud”? Meelelahutus? Ilmselt saame ja suudame me ise kodanikuühiskonnana, mitte karistusühiskonnana, palju asju ise teha. Regulatsioonide tuuma ja tulevikutrendide mittetajumine toob kaasa tormilise asendustegevuse ehk seaduste muutmise igaks juhuks, äkki toimib? Ei toimi? Teeme uuesti.  ( „Browni liikumine edasiliikumist ei garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt sõnastatud strateegilise tahte teenistusse. (…) Strateegiline tahe piiritleb laias laastus kuhu, ent ei ütle ette kuidas.”  G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes)

 

Pidev tõmblemine nagu hädatapmine on mõttetu ja raiskav. Hädatapmine on teadagi hädas tapmine, et midagigi päästa, majanduses vormub see rahvusliku kapitali põletamiseks. Ja üldse ei peaks me rääkima niivõrd maksureformist vaid kulureformist, mille üheks osaks on riigireform. Ja muide, nii nagu detsimeerimine ei ole sõjaväereform, ei ole kärpimine riigireform.

 

Targutusi:

A.    McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001

Lk 127 „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

 

Lk 42 „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

Lk 69 „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013

Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.

Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”