Istudes vales kaitsekraavis

Käesolev aasta on olnud Eestile kultuuri- ja keeletihe aasta: 150 aastat esimesest laulupeost, 100 aastat eesti keele riigikeeleks kuulutamisest jne.Tänavune aasta on kuulutatud lausa eesti keele aastaks. Kuid nagu öeldakse, pole me ka loorberitele puhkama jäänud, me püüame eesti keelt ka väljapoole Eestit õpetada. Tänavu on välja kuulutatud ka esimene üleilmne eesti keele nädal. Eesti Instituut kutsub keelenädalal kogu maailma eesti keelt õppima ja õpetama.  Eesmärgiks on jõuda 3 milj inimeseni, kes õpivad eesti keeles ütlema mõned sõnad või väljendid. Võimas. Tundub, et kõik on justkui õiges suunas liikumas, kuid …

Kuid siis ilmneb, et oleme kodutanumal  valvsust kaotanud, vajame keelepolitseid. Kuidas nii? Probleeme meil muidugi on, kuid arvata, et  „boltwolt“  teenus  on viimas eesti keelt ja kultuuri hävingule on ilmselge ülepingutus. Ütleme nii, et see on põhiprobleemilt, meie eneste käitumiselt, rõhuasetuse nihutamine  Muidugi on probleem (lausa põhiseadusevastaline), kui me ei saa suhelda riigikeeles.  Seda kohtame pea igal sammul. Oleme harjunud? Ei märka? Nüüd järsku märkasime, et nutilahenduste kaudu pakuvad teenust inimesed kes ei valda eesti keelt. Vaata salakavalaid sindrinahku. Kuid, kui süüvida, siis  kuller on vaid teenusketi viimane osis. Mõelda vaid, kui palju „mitteestikeelsuse komponenti“ on toote kogumis (kaugete maade maaviljelejatest, restorani ehitusest, seadmetes, köögipersonalist jne), siis kas me sellist mitteeestikeelset õhtusööki üldse tohime süüa? Kas see on põhiseaduspärane? Kas selline toit viib keele alla või ajab keele sõlme?. Kui me tahame õhtuks tellida nutividinas (püha müristus, see ju ka mittekeeleoskajate tehtud ja enamus kuvab vaid võõrkeelseid juhiseid), siis on see on keelesuhtlus või nupumäng? Meie ise, kui keelekasutajad ja teenuse tarbijad saame otsustada, kas me sellist teenust aktsepteerime. Mida te siis tellisite, kas  tellisite restoranist „Vinks-vonks“  kana a´la „Part“ või tellisite tunniajalise eestikeelse vestluse Sahaara rahvastest?  Muidugi võiksid boltwolt lisada ka sellise teenuse menüüsse, kuid see oleks juba lisateenus, nagu kana koos juurviljadega või ilma. Tegelikult on nii, nagu ütles Maxima uus pealik, et Eesti inimesed soovivad kaupluses asjad kiiresti kätte saada ja soovitatavalt mitte väga palju rääkida. Isegi poes ei taha paljud meist rääkida. Tänan-palun oleksid nagu võõrsõnad ja kassast möödutakse nii hoolimatult oma kaaskodanikesse, et jäetakse pulgaga fikseerimata oma kauba lõpp. Seistakse nagu zombi, vahitakse „nutti“ või tühja pilguga kaugusse ja ei tehta kaaskodanikest väljagi, elementaarsest viisakusest (enese kohustuse täitmisest) rääkimata. Nüüd tuleb välja, et kanatellijad on kõik … jutupaunikud? Vaevalt.  Moodsa nutirakenduse võlu selles seisnebki, et tarbija sisestab soovi rakendusse ja … sealt see tulebki. Jututa, kuid viisakalt. Muide need kes tahavad pikemat juttu ajada, nende jaoks ongi avalikud söögikohad loodud, seal võib nõuda nii kana, mõdu kui keeleoskust. Kuid kullerite probleemike on ületähtsustatud, see on ajutine, sest kui Eesti inimene ei taha rääkida ja varsti-varsti tuleb masinajastu …. Saite aru, kui masinad tulevad siis langeb keeleprobleem ju ära, valite masinast keele, samuti nagu kana või salati. Cleveroni pakirobotilt te ju ei küsi, kas ta eesti keelt ka oskab ja onule patsi lööb? Võtate paki vastu ja … olete õnnelik.  Hetkeks.

Keelehoid ja nahahoid

Ilmselt ajas eeltoodu paljude keelekaitsjate harja punaseks, kuid asi on lihtne, me peame tegema kogu aeg valikuid. Me valime millist ja kelle teenust me kasutame, me valime ka kuidas me keelt hoiame või seda arendame.  Kui kultuuriminister ütles, et  (Delfi 19.09.19): „ Me oleme kokku leppinud nii põhiseaduses kui ka hilisemates seadustes, et eesti keel on Eesti riigi ja rahva hoida ja see on riigikeel.“, siis oli tal tuline õigus. Eesti keel on Eest riigi ja rahva hoida. Õigemini peaks järjestus olema vastupidine,  keel on eelkõige rahva hoida.  Just sellest rõhuasetusest, et kõigepealt hoiab Riik ja siis kõik ülejäänud ongi probleemi juured. Meie ise peame oma keelt hoidma. Kui me ise oma keelt ei hoia, siis ei suuda seda hoida ka riik. Jah tõesti, võib luua keelepolitsei, kuid keelt see hoida ei suuda. Just seepärast tundub, et keelekaitsjad istuvad valedes kaevikus. Võitlevad vale võitlust. „Vaenlane“, meis enestes,  on tunginud tagalasse ja muudab  iga päev  (keele) infrastruktuuri.  

Nii väikese keele pärast peab iga päev võitlema. Vaeva nägema. Mu isa ütles kunagi, et 700 aastat orjaaega elasime üle kuid 70 aastat „sõprust“ me rahvana üle ei ela. Tal oli tuline õigus, sest NL lõppfaasis olid paljud nõupidamised (täiesti loomulikult) venekeelsed ja kirju ning analüüse tehti samuti vene keeles. Levis arvamus, et … nii on lihtsam. Sisukam. Ülemustele arusaadavam. Kui NL poleks kokku vajunud, oleksid praegused targutajad juba põhiliselt venekeelsed. Seekord läks õnneks, ärkasime enne kui hilja. Kuid tegurid, mis keelt ründavad (eriti sõbralikud) on endised: meie enese laiskus keelehoiul, hügieenipidamatus keele suhtes ja  valmidus pusserdada igas keeles, igal võimalikul moel. Miks on influenser parem kui mõjutaja, lanseerimine või presenteerimine parem, kui esitlemine, bestikas parem kui sõber? Kui minister asetab rõhu riigile, kui keelehoidjale, siis nõuabki see uute ametite, ametnike, järelvalvete ja meie ühisvahendite kõrvalejuhtimist ühiskonna tõelistest vajadustest. Siis on vaja karistada, trahvida … Kui keskkonnainspektsioon nõuab endale sarnaselt politseile jälitustegevuse õigust, kas siis ka keelepolitseil peaks olema jälitusõigus? Mis edasi? Pipragaas, käerauad, kuulivestid ja kopterid? Absurd. See ei ole vaba riik. Meie süsteemne viga on omandatud abituse sündroom, keegi teine peab tegema, hoolima, parandama jne. Kuid miks me siiani pole eesti keelt (riiklikult) jõuliselt kaitsnud? Iseenda mugavuse eest? Ka  riigi enese mugavuse ja ükskõiksuse eest? Millegipärast ei nõudnud keelekaitsjad, et RB tasuvusarvestuse viimane variant eesti keelde tõlgitaks. Elementaarne. Nii oleksid kõik saanud lugeda ja veenduda, et tegemist on väärt (või siis mitte nii väärt) protsessiga. Nüüd peab enamus leppima (erapooliku?) ümberjutustusega. Alustada tuleb suurtest asjadest ja … iseendast. Näiteks tegid soomlased  90 alguses ka arvutikäsud soomekeelsetena. Ikka selleks, et inimesed asjast aru saakisid. Ei pidanud paljuks hoolitseda inimeste eest nende emakeeles. Ilmselt pole enamiku meist teiega lemmiklektüüriks EL dokumentide (regulatsioonide) lugemine, kuid aeg-ajalt tuleb sedagi ette võtta, kuid ... Kui teistel riikidel (suures osas) on nende väga tähtsate regulatsioonide kohta viksilt ja viisakalt ka emakeelsed tõlked, siis meil on suuremat osa dokumente võimalik "vabalt" lugeda inglise-, hispania või saksa keeles. Nii et nendegi dokumentide sisust saame teada "ümberjutustuste" kaudu. Ja mitte seepärast, et me ei valdaks keeli, vaid seepärast, et me ei valda (ja ei saagi vallata) valdkonna spetsiifilist keelt. Selline pinnapealne keele valdamine toob kaasa tohutult segadusi, mida ... keegi ei julge tunnistada, sest siis ta justkui tunnistaks, et ... on rumal. Ei ole, vastupidi, tark on. Me ei suuda kõikide eralade valdkonnaspetsiifilisi väljendeid ega termineid tunda. Ei iial. Teised väärtustavad ja kaitsevad oma keelt (ja oma inimesi) tões ja vaimus, see on nende riikide riiklik poliitika, rääkida ja kirjutada igal võimalikul ja võimatul juhul oma emakeeles. Ja kui see ei õnnestu, siis tõlkida. Riik peab alustama keelepoliitikat ja keelehügieeni iseendast. Meie riiklik keelepoliitika on kottida kullereid. Mannetu. Meie laome vaid võõrkeelseid sõnu ritta, mõtlemata, kas keegi neist aru saab? Eh, paljudel juhtudel ei saa esitaja ka ise aru oma jutu mõttest. Keelehoid muutub bürokraatlikuks nahahoidmiseks. Viigileheks.

Nihkuv sõna

Kõige suuremaks ohuks keelele oleme  .. meie ise, oma ülevõtmislõtvusega, laiskusega, missioonitundetusega. Kas olete märganud, et väga tihti anname võõrsõnale sisimas sügavama tähenduse, kui see emakeeles on? Kuidas teile meeldiks „aktsioonide targetite aktsepteeritud monitoorimise adekvaatne superviseerimine”? Mida? Ei meeldi? Aga kuidas oleks „empaatilise aplikatsiooni mooduli tolerantne presenteerimine kollusiooni ja adapteerimise levelil”? Mnjah, normaalne eestlane ei saaks sellest midagi aru. Nii sügav, et on täiesti sisutu. Aga võib-olla oleme me keelearenduses hoopis valell teel? Võib-olla peakski tuleviku eesti keelt kujundama niimoodi, et võõrsõnadele paneks eestipärased lõpud? Iseenesest pole paha mõte, igatahes keeleõppe seisukohalt väga ökonoomne. Nii oleks võõrastel kergem õppida eesti keelt ja eestlastel võõrkeeli. Oleks justkui pidev katkematu üleilmne eesti keele nädal? Väike viga on asjal muidugi man, see ei oleks enam eesti keel. Kui keeles on eestipärased vaid sõnalõpud, kas see on siis eesti sõnalõpu keel või hoopis eesti keele lõpp? Nii, et mugavusega, isegi võõrsõnade kasutamise mugavusega, ei maksa liialdada. See on ohtlik. Segadusttekitav. Keel pole mitte ainult sõnajada, see on aistingute jada, iga sõnaga kaasneb mingi emotsioon. Kui me koosolekutel räägime, et „Õuervjuust  ilmneb diferents targetitest, mille risaldiks on loss.“, siis … Hea küll, ma võin ju jutu mõttest aru saada, sest mõistan mõlemat keelt ja ka majanduskeelt, kuid mul on alati kahtlus, et esitleja (lanseerija?) ise ei saa mõttest aru. Iga kord närib mind kahtlus, et ta peab loss´i (kaotus, kahjum)  kinnisvaraks kaunis kohas, sest sõna „loss“ ei tekita temas mingit emotsiooni, pelgu, häbi, kaotusvalu. Vaadake on täiesti erinev aisting kui öelda välja, et meil oli 0,5 milj „lossi“ või, vabandust, me tekitasime 0,5 milj kahjumi. Kui siis küsida, millised on edasised sammud kasumisse jõudmiseks, siis vastatakse tuimalt, et „Hakkame töötajaid kattima.“. Ja jällegi on „kattimine“ hoopis midagi muu emotsioon (õigemini emotsioonitus), kui öelda välja, et oleme sunnitud inimesi vallandama. Keel ei tööta, emotsioonid pole seotud sõnadega. Selline tehiskeel on sõnajada: vaene, puine, mõistmatu.

Muidugi, kõik sõnad on ühiskondlik kokkulepe, et me nimetame mingit asja kindla nimega. Kui me nimetame mingit värvi siniseks, siis ma ei tea ju, kas teiste jaoks on see värv minu mõistes punane või roheline. Kuid ma tean, et oleme kokku leppinud seda nähtust, mis minu silmis on sinine ämber, nimetada siniseks ämbriks. Kui nüüd keegi ütleb selle kohta, mille kohta oli ühiskondlik lepe, et see on sinine ämber, hoopis punane saabas, on tulemuseks segadus. Niisama lihtne see ongi. Meie ise olemegi keel. Selliseks nagu me selle kujundame, selline see ka ongi hea sõber (või bestikas?). Kuid kas siis selle rahva keel …

Targutusi:

G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014

Lk 59 „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““

Lk 62 „Kujutle, et oled projekteerimas lennujuhtimissüsteemi. Sinu soov on järjestada juhtpaneelid nii, et veavõimalus oleks minimaalne. Kui sa paluksid tarkvara kasutajjaliideste asjatundjalt nõu ja abi, siis ühe esimese asjana soovitaks ta sulle: „Ära märgista kriitilise tähtsusega juhthoobasid ainuüksi värvi abil – ligikaudu 14 protsenti meestest on värvipimedada ning sa ei taha ju, et nad vajutaksid suurt punast nuppu siis, kui nad tegelikult peaksid vajutama suurt rohelist nuppu.“

J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014

Lk 154 „Mõned muratsesid, et telegraaf suretab välja ajalehe, mis seni oli „kaubandusliku, poliitilise ja muu teadmise kiire ja asendamatu kuller“, nagu sõnastas Ameerika ajakirjanik

„Selleks otstarbeks on ajalehed rõhutatult kasutud. Kuna telegraafi välgukiirus neid igal sammul edestab, võivad nad nüüd tegeleda vaid kohalike teemade või abstraktsete arutlustega.“ 1846

Lk 156 „Vahemaa ja aeg on meie kujutluses sedavõrd muutunud, „ütles inglise telegraafiinsener Josiah Latimer Clark, „ et maamuna oleks nagu suurusjärgu võrra väiksemaks muutunud ning pole kahtlustki, et meie arusaam selle mõõtudest erineb täielikult meie esivanemate ettekujutusest.“ 1860

"Huvitavad" strateegilised võimalused.

Järjekordne Äripäeva konverents Äriplaan 2020 on algamas. Väärt üritus. Püsikundena tean mida räägin. Seekord esitati osalistele järgmised küsimused:

1.    Millised on suurimad ohud ja võimalused Eesti ettevõtete jaoks 2020. aastal

2.    Mis on Eesti arengu kõige suuremad takistused? Kuidas neist üle saada?

Seega millised on meie ohud ja võimalused 2020a?  Ehhee, kuid mis on vahet võimalusel ja probleemil? „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163). Seega ohud ja probleemid võivad olla nii võimalused kui ka vastupidi.

Ohud toimivad kahel tasandil: süsteemsed ohud ja isetekitatud juhuprobleemid. Süsteemset ohtude puhul on meil vähe võimalusi midagi paremuse poole muuta, see on pigem nagu veatsoon, kus veatsooni sattunu tegevus ei  mõjuta eriti tulemusi. Isetekitatud juhuprobleemidega saame küll midagi paremuse poole nihutada. Eriti, kui me teame, kus see paremuse pool on. Seejärel võib ohtusid jagada kolme gruppi. Esiteks, need, mis tulenevad maailmas toimuvatest tendentsidest (vägevate vaheline kaubandussõda, Brexiti mõjud, energia kallinemine ja keskkonna probleemide lahendamise vajadus). Teiseks, meie oma Riigikogu ja VV poolt üllitatud realistlikest ja ka ebarealistlikest ootustest tulenevad maksutõusud ja pikaajaliste arengukavade mittetoimimine. Kolmandaks, iga ettevõtja omad riskikäitumisest tulenevad ohud. Esimese riskiga ei saa ettevõtja väga palju peale hakata. See on nagu rajune ilm, seda ei tohi ignoreerida, vaid vihmamantel ja potikud valmis panna. Kolmas oht on iga ettevõtja isikliku nutikuse ja (majandus)ilma õige tundmise küsimus, millega peab igaüks ise hakkama saama. Seega ohud ja võimalused, mida meie võimuses üldiselt muuta  (ohust võimaluseks) on meie oma administratsiooni turupõhise ettevõtlust toetava keskkonna loomine. Just keskkonna, mitte järjekordse turupõhise tegevusvaldkonna ülevõtmine riikliku plaanimajanduse valdkonnaks. Majanduskeskkonna muutmine peab kaasa aitama tulevikumajanduse arendamisele, et muuta põhjalikult meie vananenud majandusstruktuuri.

Trikitamise valimine on probleem, mitte võimalus

Meie kõigi suurimaks ohuks on kapseldumine vananenud maailmakäsitlusse ja keskpärasusse. Kui me mõtleme, et vananenud mõttemudelitega trikitamine aitab meil homsesse libiseda, siis on see vale mõttelaadi  Näiteks on selge, et keskkonnaküsimused on tulnud selleks, et … Jääda? Ei, selleks, et need lahendada. Meil on selleks mis juhtub siis, kui me maailma suundumusi ei järgi on meie oma isiklik õppematerjal  põlevkivielektri  näitel käes. Aastakümneid nämmutatud tõsiasi, et lausreostus tuleb kokku tõmmata, toorainet tuleb paramini väärindada ja el. tootmisel leida alternatiiv, realiseerus meie jaoks kõige ebameeldivamal moel, ühe hetkega. Vupsti, olime energiaturult väljas. Kõike seda momendil mil nüüd kohe-kohe hakkab praktiliselt kõik toimima elektril nii värkvõrgud, autod, bussid, nutikas tootmine ja isegi kodumasinad. Ilmekas süsteemsuse mitteadumine ilmnes nüüd kui elektritootmine kokku kukkus, otsustasime ka raudtee elektrifitseerida, kuid … kuskohalt ja millise hinnaga me elektrit saame? Kustkohalt tule tuttu paneme? Kõikjale ju energiapõuas energiast ei jätku? Järjekordne riikliku plaanimajanduse ebamoraalne miljardiline „hittidee“ täita maa õlitehastega, (NB!) lootuses et need suudavad enne ennast ära tasuda kui uued trahvid needki turult välja tõrjuvad on mannetu. Sama mannetu, kui asendada põlevkivi puiduga. See on panustamine kahjumisse. Kui turupõhised ettevõtjad ise sellesse ei investeeri, siis nad järelikult ei usu sellesse. See on jätkusuutmatu. Samas iga võimalikku energeetikaalast turupõhist eraalgatust püüab administratsioon kõigiti takistada. Me teame seda, et pole ilmset ühtegi tuuleparki, millele poleks bürokraatiakaigast tiivikusse visatud, kuid kui kuulata seda, et kultuuriminister ja keskkonnaminister (Sic! mitte majandusminister ja rahandusminister) arutasid täie tõsimeelsusega Linnamäe hüdroelektrijaama sulgemist, siis tekkib vägisi tunne, et meil on massiivne energia ülejääk. On siis või? Kuidagi suureline? Või lihtsalt rumalus? Tundub uskumatu, et energiapõuas maailmas on hüdroelektrijaama toodang ehk 0,3-0,4% Eestis toodetud taastuvenergiast kuidagi üleliigne. Samas EL poolsete CO2 kvootide täitmisest peame me kinni pidama. Kuidas? Kas elektrifitseeritud raudteega, mis toimib põlevkivielektril?  Pöörane. Kui riik investeerib homse asemel eilsesse, nägemata süsteemi tervikuna, siis peavad need eksimused absorbeerima ettevõtjad. Nii, et iga valeotsus, iga valeinvesteering mida riik teeb muutub ohust ja tegelikuks lisakoormuseks ettevõtjatele, kes peavad siis kandma kolmekordseid ohte, kahel tasandil. Paljuvõitu?

Hunnik detaile pole toimiv mootor

Ilmselt ongi asi selles, et me kõik istume oma mõttemaailmas eilses. Selles on segu mugavusest, muutustepelgusest ja mõttelaiskusest.  Pole midagi uut, et tulevikku „ei tunta ära“.  A.G. Belli rivaal E. Gray arvas, et: „Bell kulutab kogu oma energia rääkimise telegraafi peale. See on teaduslikult väga huvitav, aga hetkel puudub sellel kommertsväärtus, sest palju enam äri saab teha juba kasutusel olevate meetodite traatide vahendusel. „ Inglise postiameti peainsener W. Preece (seega erialainimene) selgitas parlamendile:“ Mul on üks selline oma kabinetis, aga pigem uhkeldamiseks. Kui ma tahan saata sõnumit, siis kasutan sumistit või saadan teate jooksupoisiga.“ (J. Gleick „Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 lk 196).

Sellist  postiametniku mitteäratundmist esineb meil igal tasandil. Toome näite elust enesest. MKM korraldatud Transpordi ja liikuvuse arengukava 2021+ koostamise järjekordsel kaasamisüritusel (16.09.19) oli huvitav jälgida kuidas kujunes eelnevate kaasamisürituste käigus väljasõelutud investeerimisettepanekute hierarhia loomine. Loomulikult oli igaüks oma valdkonna eest  väljas, mis on ju loomulik. Kuid kui investeerimishierarhia (või on see investeerimisanarhia?) kujuneb niimoodi, et moeasjadena tuntud teemadel paneme esmalt rahapataka raudteele ja teise pataka kergliiklusse, siis kujunebki välja, et põhimaanteede 2+2 väljaehitamiseks raha ei jätku. Mitte, et seda ei peeta vajalikuks, vaid kui on valida, kas „minu asja“ finantseerimine või üldise heaolu investeerimine, siis on oma asi muidugi lähemal. Või teisalt, kui oled linnainimene, siis on liikluse rahustamisse (uskumatud 32 milj EUR) ja jalgsikäiku investeerimise (50 milj EUR) tähtsus tunduvalt suurem kui teede tolmuvabaks muutmine. Mõtlemiskramp, et milleks meile maanteed, paneme kõik rongidesse (või saadame jalutama), on ajast ja arust. Iganenud. Maailm on muutunud hulka mobiilsemaks, kiiremaks  ja erisuunalisemaks. Enamusse kohtadesse ei pääse rongiga ja enamus kaupu ei veeta raudteega. Pole lihtsalt vajadust ega nõudlust. Muide, ei maksa unustada, milline oli eelmine „kõigi rongidesse panek“ ja keda see „õnnelikuks“ tegi.

Põhikonstruktsioon

 Raudteed on muidugi ülitähtsad, kuid maanteed moodustavad Eesti vaates meie liikuvussüsteemi ja majandusarengu põhikonstruktsiooni. Siinkohal ilmnebki kõige probleemsem probleem, omamoodi probleemide ema, meie administratsioonid ei oska mõelda ega tegutseda süsteemselt. Kõike vaadatakse kuidagi tükiti, mitte koosmõjus ega  perspektiivis.  Näiteks  teedevõrgustiku küsimuse mittemõistmine. See pole ainult teed ja autod nendel vaid eelkõige küsimus elu võimalikkusest maal. Kogu maal. Kui me põhimaanteid kiireks ja ohutuks ei muuda, siis vajub kokku kogu meie unistus maapiirkondade arengust ja sellest, et elu oleks võimalik igas Eestimaa nurgas. Kui me peame tähtsamaks liikluse rahustamist (loe segamist), kui külaelaniku muret, et ta jääb päevas paarsada korda tolmutormi kätte, siis me jällegi ei arvesta elu võimalikkusega maal. Kui me ei arvesta elamisväärse eluga maal, siis … Jah, siis kolivad kõik linna, kõige sellest tulenevaga, sest elustandardid on muutunud. Ka maal. Lisaks sellele on tolm üks eluea lühendajaid. Pole kohanud tolmu mõju külaelanikele, kuid TÜ uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele ilmneb, et: „Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,”  (22.08.08 Delfi).  Süsteemitu tegevuse tulemus on see, et tolmuvabasid teid polegi vaja, kõik on kas ära kolinud või … ära kolitud. Igavesti. RIP.

Kui me liikuvussüsteemi artereid (põhimaanteid) ei hoia hea läbilaskevõimega, ei hoia kapillaare (rajadades juurde tolmuvabasid teid) puhtana, siis selle tagajärjed on teatavasti fataalsed.  Vaat selline lugu,  lihtsate valikutega. Enamus valikuid on raskemad, keerulisemad ja seepärast püütaksegi neid vältida. Loodushoiust ei pääse me kuskile, sellele tuleb pöörata rohkem tähelepanu, kuid kui lahendused on eluvõõrad, siis raha küll kulub, kuid tulemused on vastupidised nagu praegusest Transpordi arengukavast nähtub. Kui TAK seadis eesmärgiks ühistranspordis  jõuda 2020 aastaks 25%-ni (algtase 22.8%) kulutades selleks perioodil ligi 700 milj EUR, siis mullune vahearuanne näitas, et tase oli langenud 20%-le. See näitab, et me teeme midagi süsteemselt valesti. „Riigitamine“ ei suuda asendada ettevõtjate pöörast leidlikkust konkureerival turul. Liikuvusturgu ei sa arendada läbi kõige normaalse keelamise ja piiramiseliikumatusestrateegia. See poleks liikuvus vaid vigane liikumatusestrateegia.

Inimliku nõrkuse mehhanismist

Kaasamisüritusel kogesin veel üht huvitavat mehhanismi, mis rullus lahti justkui juhuslikust (peaaegu naljatlevast) ettepanekust. Kuid inimliku oma asja ajamise kastmes võimendus meile kõigile u poole miljardiliseks maksutõusuks. Lugu järgmine, korraldajad olid pannud lisaks projektide valikule (milles osalejad ignoreerisid või vastustasid väga targalt elektriautode dotatsiooni, tasuta ühistransporti ja muid jaburusi) välja pannud ka mesised lõksud. Lihtsalt öeldes kombati võimalust erinevaks uute  maksude  kehtestamiseks või tõstmiseks. Ehk, kui teie projekt (peale seda, kui kogu raha raudteede ja jala/rattaga liikumise projektide kühveldati)  „kuivale“ jäi, siis võisite püüda võtta raha „magusast lõksust“.  Investeeringute passiansi ladumise alguses ei pööratud lisarahastuse võimalustele just eriti suurt tähelepanu, kuid ühel momendil oli ühe osaleja arvates hädasti vaja u 100 milj EUR projektile rahastust „oma projektile“  ja siis käivitus mehhanism … Hädalisele pakuti lahkelt mingiliigilist auto/ummiku/parkimismaksu kehtestamist, mis oleks toonud lauda juurde pea pool miljardit euronit. Kuna saja ja viiesaja vahele jääb veel nelisada „tühja ruumi“, siis olid omavalitsusametnikud varmad maksu toetama, et saada lisarahastust „oma  KOV-de projekti“ rahastamiseks. Lihtne hetkeline emotsioon – mina, minu, mulle ja mina ka. Tehtud. Nii kui niuhti kõik klappis, kaks projekti oleksid saanud raha, kuid …meie kõigi taskutest oleks tõstetud mitte just väga tõsiste (vabandan, kuid see on minu arvamus) projektide mängulusti rahuldamiseks hunnitu hulk raha. Kui keegi veel ei tea, siis "perpertum mobiled" pole olemas ja meie kulu settiks järgmisena toodete hindadesse. Kuid hämmastama pani, kui kergelt see“ ümberpismine“ käis -  mina saan „oma asjale“ raha, teie maksate lisaks ja rohkem.  Kõik, inimlik nõrkus oli võitnud inimliku tarkuse. Vaat selline mehhanism, mis mõne loetud minuti jooksul võib tekitada hoopis iselaadse majanduskeskkonna. See on probleem. Probleem on selles, et me püüame elada vajaduspõhiselt, kuigi kõik loodus ja majandusseadused on tõestanud, et elada on võimalik vaid võimalustepõhises süsteemis. Eriti tähtis on järgida võimalustepõhisust oludes kui on võetud suund keskkonnasäästlikkusele.  Keskkonnasäästlikkus tähendab ühtlasi lihtsust, mitte lisanduva bürokraatiaga keskkonna jätkuvat koormamist. Ülekoormamist.

Nüüd siis jääb oodata, kui MKM mängib sedasamast mängu poliitinimestega, nagu kavandatud. Usun, et seal on hoopis teised „omad asjad“ (ehk valimislubadused), mis kujundavad investeerimishierarhiat/anarhiat. Ilmselt on suur oht, et erinevate ilusate põhjenduste sildi all üritatakse ka kõik magusaid lõkse käiku lasta. See on probleem ja oht. Ootame huviga.

Oht on ka see, kui meil kujunevad investeeringud mitte pikaajalistest arengukavadest ja õige järjestatuse sünergiast vaid hetkeemotsioonidest.

Tehes paremaid vigu

Kui Twitteri vanas kontoris oli juhtlause, mis kõlas umbes niimoodi, et „Teeme homme paremaid vigu“, siis meie teeme samu vigu edasi. Üha uuesti. See on probleem. Süsteemne probleem. Arvata võib, et kui me riigi tasandil suudame kogemustest tulenevaid vigu vältida ja maailmamajandusest tulenevaid turbulentse pehmendada ( mis ongi ju riigi kandev mõte), siis oleme õigel, lahenduste teeotsal … ülejäänuga saava ettevõtjad ise hakkama. Pole probleemi. Ehhee, on vaid võimalused.

Targutusi:

M. Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009

Lk 262 „ Aga kokku mõisteti terve sõja jooksul ainuüksi sõjatribunalide otsustega süüdi 994 tuhat Nõukogude sõdurit, kellest 157 593 lasti maha (…). See teeb kümme diviisi mahalastuid!

Kõik sõltub võrdluses (…) Kokku lasti viie sõja-aasta jooksul (…) Wehrmacht`is maha 7810 sõdurit ja ohvitseri. Kakskümmend korda vähem, kui Punaarmees. Ei, need pole lihtsalt erinevad arvud ja kogused. See on juba ühiskonna ja võimu erinev kvaliteet.”

Lk 286 „Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade kaja ja kurdistav kõla liikus staapides, kaevikutes ja blindaažides – „iga hinnaga”!”

H. Troyat „Nikolai II. Viimane tsaar” Kunst 2014

lk. 69 „Aleksei Kuropatkin on uut ministrit oma päevikus iseloomustanud nii: „ Suur mees tähtsusetuteks asjadeks; loll mees riigiasjadeks.””

Rahaparkla rööv või pantvangikriisi lahendamine?

Mnjah, kui uskuda meediaruumi kõma, siis koosneb Eesti elanikkond tänavu sügisel  valdavalt pensionäridest ja (teiste) pensionihuvilistest. Räägivad nii noored, kui vanad, nii asjatundjad, kui harrastajad. Kõik küsimused podisevad ühes katlas: I sammas, II-III sammas, investeeringud, võtame „teistest allikatest“, inimesed on rumalad, solidaarsus,  võrdsus. Tšurr! Laotame kogu selle segadiku eraldi hunnikutesse ja vaatame siis, mis meil välja tuleb.

Üks on kindel, et ühes potis, ühel ajal, ühtede toorainete/sisenditega ei saa keeta seljankat ja piimasuppi. Peame valima mida keeta või tegema eraldi potid, eraldi kokadega. Meil oleks justkui riiklik pensionikindlussüsteemi pott, kuid pensionikindlustussüsteem ei ole enam pensioni KINDLUSTUSsüsteem, ainuke süsteemsus selles on süsteemitus. Miks? Poliitinimeste edevusest ja tulevikutunnetuse nappusest (või on see vana hea Roomalik „Pärast meid tulgu või veeuputus!“) on I sambasse lisatud riigieelarvest aeg-ajalt „erakorralist“ tõusu. . Pensioneid ei maksta enam mitte kindlustusmaksetest ja selle muutmise valemist lähtudes, vaid erakorralised pensionitõusud on muutnud kindlustuspõhimõtte riigieelarvest raha saamise õiguseks. Ning „õigus“ on muutunud poliitlubaduste tuules (tungivaks) „nõudmiseks“.

Pensioni (eriti II samba) küsimus on muutunud peaaegu, et kõige tähtsamaks aruleluteemaks väärtustest rääkimise järel ja enne keskkonnateemasid. Selline pensioniusksus on veidi kummastav, kui arvesta meie ajaloost tulenevat praktilist kogemust, et viimase saja aasta jooksul on pensionid (ka varad ja hoiused) kolme suure niidukaare ja paljude väikeste rehitsemistega riigivõimu poolt nullitud. Kogemusi arvestades peaksime suhtuma pensionitesse hulka pragmaatilisemalt. Umbes nii, nagu loteriivõitu, et on tore, kui läheb õnneks ja pensionit saab (ka) riiklikust pensionikindlustussüsteemist. Senised riiklikud süsteemid on kujunenud perioodiliselt omamoodi vene ruleti derivaatideks, ainult selle vahega, et kuuest viis padrunipesa on laetud. Palju õnne võitjatele.

Kuid üldjuhul on niimoodi, et oma pensionipõli tuleb ise ülesse ehitada. Tegelikkuses on inimesel kaks võimalust: „Tema valikuks on elada kas vaese pensionärina või vaeselt pensionini.“ (W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 309). Ja isegi see ei aita alati.

Alustame algusest … tööviljakusest

Lahvandunud II samba „vabastamise“ arutelu on natukene tehislik, kuna mingeid analüüse ega arvutusi ju pole. On vaid rohkelt „arvamisi“ ja „vastuarvamisi“. Ega meie teiegagi selles suhtes rohkem ei oska teha, kui „arvata“ ja kätega vehkida. Kuid on mõningad põhimõtted, mis võiksid meid õigel kursil hoida. Nüüd me siis arutame jälle sügavmõtteliselt kuid sisutühjalt,  mitte selle üle kuidas meie tootlikkust tõsta, kuidas meie üldist jõukust rohkendada, vaid kuidas jagada külluslikult seda, mida tootlikkuse raju kasvuta ei tekkigi. Lihtsalt pole võimalik. „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ „Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk240). Tundub ju lihtne? Kasvata tööviljakust ja naudi selle vilju, kuid siis tekkib Dr Riigil meeletu kihu, midagi ümber jagada ja … arenguhoog hoopis langeb kõigest sellest tulenevaga ehk vigade parandamiseks vajatakse uut ümberjagamise ringi. Kaob süsteemi automaatsus, loogika ja funktsionaalsus ning see asendub puterdava käsitsijuhtimisega.. „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 314). See puudutab ka pensioni ja ravikindlustuse süsteemi, sest enamal juhtudel tulebki neid käsitleda pigem ühe tervikuna. NB! Mõlemal juhul on tegemist kindlustussüsteemiga, mitte , mitte jõuluvana kingikotiga. Nagu me nüüd teame ei toimi kumbki kindlustussüsteem enam iseseisvalt, vaid püsib toimivana pigem „erakorraliste“ riigieelarveliste rahaeralduste toel. Süsteemid on süsteemitud. Esimeseks ülesandeks on luua nende süsteemide rahastamise automaatse süsteem. On ka päevselge, et vaid kindlustusmaksetest (20+13%) süsteemid pikas perspektiivis kvaliteetset tulemit ei tooda, kui meil ei õnnestu just tootlikkust tõsta kahekordseks. Põhimure on tootlikkuse tase. Mida pole, seda ei saa ka jagada.

Rätsepa põhiküsimus: kas riie annab välja.

 Järgmine põhiküsimus on nagu rätsepa dilemma: kui riie annab välja siis teeme ülikonna, kui ei anna välja, siis teeme … taskurätiku.  Sellest tulekski alustada, et pihusuurusest riidetükist ei saa teha ülikonda. Kuid te saate ju aru, et ka  siis kui taskurätikule „erakorraliselt“ lisada  riidtükike, mis on pool taskurätikust (või terve teine taskurätik), siis  ei saa kuidagi ülikonda kokku. Need on lihtsad põhitõed, kõik ülejäänud on maagia ( et mitte öelda petturlus). Niisiis kas riie annab välja? Hm, kui meie tootlikkus on EL keskmisest +-75%, elanikkond on kahanev ja vananev, siis „riikliku üldõnne kasvuvalem“ ei toimi.  Pigem peaksime silmas pidama selliseid analüüse, mis käsitlevad vanade šokki, andes meile tegeliku pildi tulevikust.   „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.” (lk 171)

Mis aga põhitähtis, pensionikulusid (seda enam ühte sammast) ei saa vaadata eraldiseisvana, vaid see moodustab orgaanilise osa sotsiaalkindlustuse süsteemist sh tervishoiukuludest. „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele.“ (lk 174). Lihtne, meie õnneloosi võimalused kahanevad dramaatiliselt, kui me ei tee oma majanduses struktuurseid muutusi, mis võimaldavad eksponentsiaalset majanduskasvu ressursside säästliku kasutamiste tingimatutes tingimustes.

Mida teie ….?

Kivike kingas

                           

Seega peaksime me arutama hoopis teisi teemasid, kuid kired II samba „vabastamise“ üle on üle keenud, nii, et me ei pääse selle üle järele mõtlemisest kuhugi. Kui kivike  on kingas, siis tuleb see välja visata, kuigi kibeleme võib-olla kohtingule.

 Hetkeolukord on selline, et kes on poolt see on poolt, kes vastu, see vastu, kuigi Dr Riik pole mõjuanalüüsi (veel) teinud ja kuidas ta olekski seda teha saanud, kui pole kokku lepitud  süsteemist väljumise, jäämise ega sisenemise uued tingimused.. Niisiis käib kogu praegune arutelu mõttemängude ja kätega vehkimise tasandil. Ka huvitav, kuid kasutu.

Eesti Pank on oma analüüsi igatahes alustanud ja võib arvata, et see oleks ilmselt oma erapooletuses ja variantsuses tõsine indikaator, vastates küsimusele  mida ja kes peaks edaspidi tegema. Loodame, et ka Riigikontroll, kui kolmas tõsiseltvõetav analüüsikeskus, värskendab oma seisukohta riikliku pensionikindlustussüsteemi (ja tervishoiu)  jätkusuutlikkuse kohta, ning kujundab ka seisukoha võimalike muudatuste osas seoses II samba vabastamisega. Üks on selge, kogu süsteem vajab põhimõttelist kõpitsemist.  

Mingi pildi annab kindlustusfirmade eeluuring, mis on loomulik, sest pensionäride vabadus võib (kuid mitte tingimata) muuta nende äri nii kitsamaks, kui lahjemaks, kuid kindlasti peavad nad rohkem pingutama inimeste vabade valikute tingimustes. Siiski pole firmade uuring niivõrd mõjuanalüüs kuivõrd küsitlus: “Mida teie …?“. Ja õige vastus on … Õiget vastust  ei ole, sest niikaua, kui tingimused pole teada, pole ka teada, kas sambajooks tuleb,  kes jookseb vastu sammast või kellele kukub sammas pähe. Ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Arvame kohvipaksu pealt, kuid arvamine pole maksev.“ Lihtsalt huvitav intellektuaalne mõttemäng, kus osad arvajad saavad võtta heroilisi poose, sest nad kaitsevad inimeste õigusi, huvisid ja laiskust, ning teised arvajad võtavad veelgi sangarlikumaid poose vastupidiste argumentidega kuid kaitstes neidsamuseid inimesi.

Ilus algus

 Igaühel on oma arvamus: pensionireformist saab tapluste tallermaa, pärisorjusest vabastamine, lammutamine, segadus, lõhkumine, vandalism jne. Kuid tuleb tunnistada, et alguses tundus II samba idee vägagi ahvatlev,  rõhudes inimese isikliku omandi tungile. Mis veelkord näitab, et inimene ise tahab kontrollida oma tulevikku (omandit, vahendeid, saavutusi). Kui alustuseks sai üldkatlast osa kindlustusmaksest oma isiklikku kausikesse tõsta (eriti kui töötasu oli üle keskmise), siis tundus II sambaga liitumine ahvatlev. Kuid ilmselt kehtib siin samasugune efekt nagu riikide iseseisvumise püüdel, alguses taodeldakse kultuurautonoomiat, siis pärisautonoomiat ja lõpuks iseseisvust. Alguses tundus II sammas just sellise autonoomsuse saavutamisena, kuid kui asi läks autonoomia realiseerimisele, st pensionide väljamaksmisele, siis said inimesed aru, et nad olid küll vabad oma maksmistes, kuid ei ole vabad oma lõppvalikutes. Nad peavad tegutsema mingis veidras piiratud võimaluste skeemis, pantima oma vanaduse pankadele või kindlustusfirmadele, millised siis isetahtsi ja jaokaupa sellest midagi tagasi annavad. Mitmed sinnamaale jõudnud on tunnistanud, et sel momendil tundsid nad ennast täieliku tobujussina (või kui tahate, siis pärisorjana mõisaõuel). Kuid siis nii sai juhtuda, kui poliitinimesed tahtsid meid ju kaitsta meie endi ihade ja rumaluse eest?  Ka täna on põhiargument ju selline, et ei tohi anda inimestele otsustusvabadust, sest nad on …tobud. Ainult mäepealsed „üldõnne arhitektid“ oskavad ja teavad, kui tobud me oleme, kuidas me peame, kuidas me võime jne. Kummaline arusaam, justkui mingist teisest ajast pärit. Möödanikust? Ütleme niimoodi, et pole kohane kõrgema võimu kandjat tobuks sõimata.

II sammas – nätske pirukas

Kuna uskumatult suur hulk inimesi on sõna võtnud II pensionisamba kõbimise tarviduse ja strateegia osas, siis ilmselt on süsteemis midagi sellist, mis vajab kohendamist. Muidugi on eriti need sõnakat, kellel pole isiklikku  kogemust selles vallas. Olla lihtsalt analüütik, administratiivarbuja, fondivalitseja või poliitrobot jääb pensionisaaja tegelikkus kaugeks. Arvan, et kõigil meil jääb see kaugeks, kuni saabub aeg II sammast kasutama hakata, siis … Nagu mu õpetatud, kõrgepalgaline, sõber väljendus, tabas teda II samba „parklast“ väljavormistamishetkel  kaks nördimust: esiteks „Nii vähe?“ ja teiseks, et seegi pisku ei ole tema enda oma, vaid see on pankade/kindlustusfirmade pillutada. Need kaks asja ongi süsteemi nõrgad kohad, mis vajaksid kohendamist. „Nii vähe“ (isegi kõrgepalgaliste osas) on ajutine nähe, pension polegi mõeldud dekaadi, vaid dekaadide kogumina, ehk selle mõju pensioni kogusummale ilmneb alles 40-50 aastase kogumise järgi. Meie sammas on veel liiga noor, et see vilju kannaks, peaks veel kasvama. See on nagu äsja ahju pandud kook, toores ja nätske, see peab küpsema, et nauditavaks muutuda. Nii et see probleem on pigem kasvuraskus, kui probleem. Teine ehk (kasutus)vabaduse probleem on tõsisem. See ei ole ainult pensionisamba kasutamise vabaduse küsimus, see on nii filosoofiliselt kui praktiliselt küsimus vabadusest. Kuid vabadusega käib alati kaasas ka vastutus – vastutusvabadus.

II sammas – rahaparkla

Senine praktika on näidanud, et enamuse klientide jaoks pole II samba vara pensionifondides just eriti jõudsalt kasvanud. Ühelt poolt regulatsiooni rangusest on vara kasvatamine piiratud ja teisalt söövad sedagi piskut teenustasud. Nii, et ... Kujundlikult võiks öelda, et praegune II sammas on nagu sunduslik, kuid tasuline, autoparkla. Põhimõtteliselt me pargime oma auto pooleks sajandiks tasulisse parklasse. Tasuline on nii hoiustamine, kui ka autoga väljasõit. Mis meil sellest parkimisest kasu on? No vast niipaljukestki, et kui auto seisaks tiheda liiklusega kurvilise (majandus)magistraali veeres, siis mõlgitakse see varem või hiljem ära. Asi seegi. Niisiis võtate tähtaja lõppedes oma hoiustatud auto ja sõidate … Kuigi jah, ega välja autoga ju sõita ei saagi. See antakse lahke parklaomaniku poolt kliendile kätte jupphaaval, ikka nii, et üks päev üks mutter ja teisel teine. Kogu autot te ilmselt ei saa kätte kunagi, mis näitab, et kuigi olete usinasti maksnud, pole auto (või pensionivara) päris teie oma. Ning muidugi, selle eest, et te saate oma auto mutterhaaval kätte, peate maksma teenustasu. Vahva äri. On ka teine alternatiiv, ehk  kui määrate enese eksistentsi lõpptähtaja, siis …võib juhtuda, et pensionivara saab otsa enne vanadust. Siis elate edasi vaesuses, viletsuses, jne kõik see hirmus, millega poliitinimesed meid hirmutavad ehk kõik see, mida II sammas pidi vältima. Nii, et praeguses süsteemis puudub loogika nii omandipõhine loogika, kui ka puudusevältimise loogika. Selles mõttes on muidugi loogiline parkida oma raha kasulikumalt ja vabamalt. Näiteks nagu  mõnegi „rahvaaktsiate“ emissioonist välja on tulnud, et õhtul parkisid kaks autot ööunele ja hommikul andis lahke parklaomanik selle eest kolm autot tagasi. Sellistele rahaparkimise võimalustele tasuks silm peale visata, kui oma vanaduspõlve planeerite.

Usaldada või mitteusaldada?

Me kuuleme üpris tihti „üldõnne arhitektidelt“, et meie teiega oleme tobud. Hm, isegi mitte üks kord vaid lausa kaks korda. Esiteks, ei oska me rahaga pensionile minnes ümber käia ja teiseks ei oska me seda kogudes ka kasvatada. Kuid kas „institutsioonid“, kes on kutsutud ja seatud meie rahaasjade eest hoolitsema ikka saavad raha kasvatamisega hakkama? Selle kohta on Hans Rosling ilmeka näite: „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi. Samas tunnistas IMF, et nende aastate jooksul oli kiire areng toimunud  hoopis Saharataguses Aafrikas, riikides nagu Ghana, Nigeeria, Etioopia ja Keenia ning Aasia riikides, nagu Bangladesh.“ Vaat selline lugu, et IMF tegi majanduskasvu prognoosides tervelt viis aastat peale põhjalikke analüüse täiesti valesid prognoose.  „Miks on see oluline? Üks põhjus on järgmine: IMF-i prognoosijate maailmapilt mõjutab tugevalt seda, kuhu pensionifond investeerib. Euroopa ja  Põhja-Ameerika riikidelt oodati kiiret ja usaldusväärset kasvu, mis muutis need investoritele atraktiivseks. Kui need ennustused paika ei pea ja nende riikide majandused tegelikult kiiresti ei kasvanud, siis ei kasvanud ka pensionifondid. Väidetavalt madala riskiga / kõrge tootlusega riigid osutusid kõrge riskiga / madala tootlusega riikideks. Samal ajal ootasid suure kasvupotentsiaaliga Afrika riigid asjatult investeeringuid. „ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 166). Nii, et siinkohal on igaühel vaja mõelda mida või keda ta usub või usaldab.

Joosta või mittejoosta?

See ongi kõige tähtsam küsimus. Ühest küljest pole „jooksu“ starti, tingimusi ega distantsi veel määratud, kuid tekkinud arutelu on paljudele klaarinud pildi II samba tegelikust olemusest selle lõppfaasis. Ilmselt on see teadmine tekitanud ka surve II väljavõtmise võimaluse kasuks. Mitte selles mõttes, et kõik tormaksid raha välja võtma, vaid et selline võimalus oleks olemas. Tegelikult on süsteemi päästmise üheks väheseks vahendiks just väljavõtmisvabaduse kehtestamine. Ilmselt on süsteemi kõige nörritavam osa see, et kogutud pensionivara tuleb jätta mitte enese otsustada vaid „keegi tine“, lihtsalt palgaline ametnik, kes ei ma isegi isiklikku huvi annaks kindlustatu kogutut „mutri kaupa“ välja. Kindlustusfirmade küsitlusest selgus, et 41% oleksid valmis oma raha välja võtma. Kes need võiksid olla? Esiteks muidugi need, kes on solvunud (nagu minu õpetatud sõber), et neid tobudeks peetakse. Teiseks ilmselt need, kellel on „tungiv“ rahavajadus, kuid pehmelt öeldes, siis ega u 20-25 EUR pensionile lisa saamine neid ka eriti paremini toimetulevaks, seda enam jõukamaks, ei tee. Arvata, et inimesed kasutavad raha väljavõtmise võimalust puhkusereisideks või niisama „raiskamiseks, siis siin on ilmselt tegemist mingite klišeedega või rikutud mõttemaailmaga.  Enamusel inimestel, kellel pole „miljoniäri“ ideed ja saavad keskmistki palka,  pole mingit mõtet raha välja võtta, kui seda pensionile minnes täies ulatuses ise käsutada saab. Täiesti selge on, et kõik ei oska, ei taha ja pole ka aega ega tahtmist investeerimisega tegeleda, nende jaoks on vabatahtlik II sammas just õige koht raha parkimiseks. Nii, et võib arvata, et kui oma kogutud vara väljavõtmine on selle vara omaniku isiklikust otsusest lähtuv, siis ei jookse just paljud süsteemist välja. Pealegi ärgem unustagem, et ajal mil me räägime mõõdutundetult kõikvõimalikest väärtustest, siis vabadus ise on väärtus, põhiväärtus. Vabadus on ka vastutus. Vabadus vastutada.

Muidugi on „mittejooksul“, eriti kõrgepalgaliste „mittejooksul, küljes ka üks iluviga. Nimelt kui ikka rohkem kindlustatuid taipab, et II sammas ongi mugav rahaparkla ja ühiskatlast osa „pensionisupist“ enda kausikesse (II sambasse) nõristavad, siis jääb I samba „solidaarsusupp“ lahjemaks. See tähendab, et Dr Riik peab „solidaarsussuppi“ turgutama üha uute rammusate „erakorraliste“ lisaportsudega, sest I sambast tulenev miinimum peab nii või teisiti olema tagatud. Vaat selline lugu

Iseseisvuse kiituseks

Kaotame päev päevalt vabadust, vabadust vastutada. Nüüd -30 a iseseisvust on muutnud nii poliit- kui ärimaailmas valdavaks muutnud arvamise, et meie inimene on rumal. Ta on nii rumal, et talle peab kõik  tegevused juhendmaterjalidena ette kirjutama, nagu robotile, talle ei tohi (tema enda) raha usaldada, sest ta ei oska seda investeerida. Kuulge, kolmkümmend aastat on olnud aega, et meid ja teid õpetada kuidas investeerida, kuidas elus toime tulla, kuid nüüd kõlavad kahtlused, et kui Dr Riik (tegelikult pangad/kindlusused) ei investeeri, siis 30 a pärast tulevad pettunud penskarid tänavale ja nõuavad pensionitõusu. Muide nii ongi, et kui me ei toeta inimeste isetegemise lusti, siis nad langevadki omandatud abituse tsüklisse. Nad ei teegi, ega püüagi vaid ootaksid "abi", sest neid on niimoodi õpetatud.  Kuid kõik see on jällegi lineaarne mõtlemine, sirgjoon tõmbamine paberile. Elu ei kulge niimoodi ja me ei tea millised on 30+ aasta pärast pensionärid. Pigem "patsikisin", et pensionäre pole, sest kõik töötavad vastavalt oma võimetele. Kasvõi enese heas vormis hoidmiseks. Lustist töötada. Või mida ja miks peaksid nõudma need, kes on kogu tööea toimetanud vabade valikute tingimustes. Kas tõesti on võimalik, et meie noored ei kasuta võimalust „lennata tähtede poole“ vaid muganduvadki vaid abivajajateks. Eh, isegi mitte abivajajateks vaid abinõudjateks. Häälekateks abinõudlejateks. See oleks küll masendav perspektiiv.

Siiski teatud alge seliseks ebameeldivaks stsenaariumiks on olemas. Oleme muutunud lapsehoidjariigiks. Tunamullu olime EL tubli keskmine, siis NSI uuringute põhjal  tõusime tänavu lapsehoidjariikide edetabelis kolmandale kohale. Palju õnne. Samas, kui ühes asjas läheb kehvasti, siis … Nüüd mõtlete, et teises läheb paremini? Veab nagu kehva kaartimängijal armastuses? Ei arvanud ära, sest näiteks EK analüüsi järgi on Eesti rahanduse seis on struktuurse tasakaalu järgi hinnatuna euroala nelja kehvema hulgas. Ütleme nii, et nendes kahes reastuses esimeste seas olemine on kui näide põhjus-tagajärjest. Kui demograafiline olukord veelgi halveneb ja Dr Riik kui lapsehoidja raiskab raha sinna kuhu pole vajagi, siis suureneb mitte tootlikkus vaid abinõudjate lõputu hulk. Kuhu selles valemis panna „väärikas“ riiklik pension ei oska mina kui arveametnik küll nõu anda, kui … ma kõrvaltegevusena just illusionistina või poliitinmesena leiba ei teeniks. Reaalsus on see, et uue reaalsusega tuleb kohaneda, me peame muutma oma suhtumist iseendasse ja oma riiki. Igaüks vajab iseseisvat otsustamist ja iseseisvat tegutsemist (mis põhineb vabal koostööl, mitte riiklikplaanimajanduslikul käsumajandusel), selline mudel annaks ka  suurema võimaluse eduks. Pealegi vanameister „Warren Buffetti sõnutsi on aktsiaturg lühikeses perspektiivis hääletus ja pikas perspektiivis kaalumasinaks“. „Mõlemad mõisted, demokraatia ja turu tõhususe teooria, on sisutud. Nad ainult teatavad meile, et lühikeses perspektiivis rahvamassid saavad mida tahavad. Pikemas perspektiivis saab rahvamass seda, mis tuleb“.  W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 322)

Tegelik II sammas

Tõsiasi on see, et vanamoodi edasi tiksuda ei saa, kuid lahendus ei ole riikliku plaanimajanduse rohkendamises, vaid kuidas panna inimesed loovamalt tootma, säästes loodust ja ressursse, st. olla igas asjas säästlikumad ja  nutikamad. Nagu märgitud ajab mind omajagu imestama see põhjatu, kuid põhjendamatu, usk mingitesse pensionisammastesse. Tore on kui pensionit saab, kuid riiklikule pensioni(kindlustus?) süsteemile ülesehitatud vanaduspõli on minus alati kahtlust tekitanud. Ilmselt olen riiklike sammaste suhtes selles võtmes küünik nagu seda kirjeldatakse „Jah, Härra Ministris“:  „Ma ütlesin talle, et ta on kohutav küünik. Ta võttis seda komplimendina ja märkis, et küünik on vaid väljend, mida idealistid kasutavad realistide kohta.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 455).

Lisaks sellele tuleb harjuda  tõsiasjaga, et tänased pensionärid on üle aegade kõige paremini tasustatud pensionärid üldse. Nii häid „pensionisaake“ lähitulevikus ilmselt ei tule.  Edasi läheb ainult hullemaks, kui Dr Riik mitte ei otsusta pensionitõusu jooksev, kuid püsikulusid rahastada laenude abil. Kuid säästuvõimalusi ja oma raha kasvatamist pole arutatudki. Ehk, kui pensionivara kasvu esimeseks sambaks on tootlikkuse raju tõus, siis II sambaks on igaühe isiklik eelarvedistsipliin. M Manson raamatus „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“( Kunst 2017 lk 344) on kirjeldatud   uuringut,  miks on leibkondade jõukustasemed pensionile jäädes erinevad. Vastavalt  USA sotsiaalkaitseameti andmetest jagati uuritavad kümneks võrdse suurusega detsiiliks. Esimesse detsiili kuulus 10% leibkondadest, mille eluaegne sissetulek oli kõige kasinam (…) Viiendasse detsiili kuuluvad majapidamised teenisid elu jooksul 741 587 USD, 20 korda rohkem kui esimene detsiil (35 848) ja üle poole vähem kui kümnes detsiil (1 637 428). Kuid märgiline oli see, et detsiilide sees oli jõukuse jaotamine šokeerivat erinev.  Kui viienda detsiili leibkondade keskmine elu jooksul teenitud summa oli 741 587 USD, siis  kogu nende vara – säästud, investeeringud, eluase – ulatus 15 000 USD-st 450 000 USD-ni. Ehk kui vaadelda üksnes püsiva palgataseme ja samasuguse eluaegse sissetulekutasemega leibkondi, on kõige jõukamad kogunud 30X rohkem raha kui kõige vaesemad. Selline muster on üldine, isegi esimeses detsiilis, kus peaaegu kogu sissetulek tulenes riiklikest toetustest, suudavad mõned leibkonnad säästa 150 000 dollarit. „See on fenomenaalne saavutus, mis nõuab tohutut eelarvedistsipliini.“. „Stanfordi õppejõud Douglas Bernheim ja ta kolleegid uurisid neid probleeme ja tulid samale järeldusele. Leibkondade erinevus lähtub sellest, kuivõrd nad suudavad taltsutada iha kõik teenitu ära raisata.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 344). Tasuks selle üle mõelda, seda enam, et tarbime nagunii Maa taastuvressurssi juba 1,7x üle.

Kuni Dr Riik annab signaali, et ärge ise muretsege, meie teeme kõik teie eest, teie olete tobud, teie ärge säästke, ärge investeerige, teie kulutage ja oodake armuande eelarvest ning teie ülesandeks jääb ainult teekonna lõpus pension vastu võtta ja siis …  Dr Riiki kiruda, niikaua ei tekki ka inimestes tungi säästa ega kasvatada oma vara. Hullem veel, see kustutab igasuguse vajaduse nutikuse,  säästmise ja investeerimise järele: „Kuid maailmaparandajad pole kunagi valanud kellasid, millel ei oleks pragusid sees. Majandusteadlane Martin Feldstein osutas faktile, et kui sa saad olla kindel sotsiaalkindlustusest saadavatele summadele, siis ei ole sul vajadust säästa. „

(W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 lk 156). Just selles faasis me asumegi.

… Mida siis teha? Tundub, et me esitame valesid küsimusi  ja siis püüame nendele leida õigeid vastuseid. Kui me majanduses struktuurimuudatusi ei tee ja ressursisäästlikku tootlikkust ei arenda, siis oleme kehvad tulevikuks valmistujad. Võib-olla oleks mõistlik anda tormihoiatus juba varakult, selle asemel, et tekitada valesid ootusi ja süvendada õpitud abituse sündroomi? Ise tuleb mõtlema hakata. Ise tuleb tegema hakata. Ise tuleb vastutada.

Targutusi:

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

Lk 248 „Ole auahne. Auahnuse puudumine toob kaasa vaikse elu saavutuste puudumise kiiluvees. Paljude inimeste jaoks peitub suurim takistus edu saavutamisel nende peas. Nad asetavad isikliku lati liiga madalale. Madalad ootused kipuvad täituma. Auahnetel inimestel on enda ja teiste suhtes kõrged nõudmised. Nad küünitavad tähtede poole. Isagi, kui nad ulatuvad ainult kuuni, on nad ikkagi tunduvalt eespool neist, kelle suurim ootus on järgmise aasta suvel rannas peesitada. Auahnuseta inimesed ei ole kunagi maailma muutnud. Auahned inimesed ei lepi paigalseisuga. Nad tahavad asju muuta ja liikuma panna.”

Lk 250 „Põhinipp enda kujutamisel teise inimese nahka on lihtne: kuula aktiivselt. Headel mõjutajatel on kaks kõrva ja üks suu ning nad kasutavad neid samas proportsioonis.”

J. Keegan „Esimene maailmasõda.” Varrak 2002

Lk 103 „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …”

Lk 123 „ Päeva jooksul taganes 9. Armee paremal tiival veelgi ja suutis vasakul vaevu  oma positsioone hoida.  8. Septembri sündmused ajendasid Fochi koostama hiljem legendaarseks muutunud telegrammi: „Mu tsenter annab järele, parem tiib taganeb, olukord suurepärane, ründan.”

Musta tähe/augu sünd: V6/1 Inimlikud masinad ja masinlikud inimesed

Räägime väärtustest. Räägime väärtustest igal kohasel ja kohatul momendil. Räägime väärtustest üha valjeneva häälega, igaüks oma väärtust teise väärtustest üle karjudes,  Räägime väärtustest üha kiirenevas tempos. Kuid kui me räägime väärtustest, siis milliseid väärtuseid me silmas peame.  Kui H. Rosling „Faktitäiuses kirjutas, et:  „Väärtused muutuvad pidevalt.“ Rosling toob mitu ilmekat näidet väärtuste muutustest Rootsi ühiskonnas, nentides, et „Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused.“ (H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018 lk 169). See on raputavalt kainestav ja mõtlemapanev seisukoht. Millistest väärtustest meie teiega siis siin ja täna räägime? Kas neil väärtustel, (mis on Harari („Homo sapiens“ käsitluses kujutletav kord) on mingi väärtus või on need lihtsalt väärtusetud ajutised müügiartiklid? Viimane variant oleks kurjast. Kuigi väärtused on kujutletavad, siis on need ometi instrumendid, mis hoiavad suurt hulka inimesi ühisel suunal hõlbustades nõnda nende omavahelist koostööd. Seega väärtused, mis on meie ühise pikemaajalise käitumise aluseks on väga suure väärtusega. Väärtuseks pole mitte sõnad, vaid ühtsete selgelt arusaadavate põhimõtete järgi tegutsemine. Just arusaadavate, sest kui me vääname väärtusi niimoodi nagu liiklusseadustiku järgi sõiduk mis näeb välja nagu auto, kuid on mootori kubatuuri arvestades „sääreväristaja“, ning millega võib ilma lubadeta sõita ka alaealine, siis … See on väänamine, mitte ühiste mõistete selge arusaadavuse loomine. Ohtlik ja segadust tekitav.

Mitmed mõtlejad on avaldanud arvamust, et meie käitumist ja väärtusi juhivad lood. Põlvest põlve jutustatud lood. Kuid lugudega on nii, et nendes on püsiosa ja muutuvosa. Püsiosa on eksistentsiaalse tähtsusega südamik põhimõtetest ja kogemustest, mis on kogukonna jätkusuutlikkuse/edu aluseks ja mida antakse edasi põlvest põlve. Kuid vaid vanade lugude pajatamine pole piisav, maailm muutub ja ka lood, iga põlvkond loob sellesse pärimusse oma muutuvosa. Põlvkondadel on lisaks põhiloo väärtustele mingid eriomased ja ainuomased põlvkonnaväärtused. Näiteks: enne 1946.a sündinud traditsiooniaustajad, 1946-1964.a   beebibuumi põlvkond (hindavad lojaalsust), 1965-1981.a sündinud on X-põlvkond (hindavad tasakaalustatud töö ja eraelu),1982-1999.a sündinud nn millenniumipõlvkond (väärtustavad huvitavat tööd, mis aitab kaasa isiklikule arengule) . Võib arvata, et kõik nad räägivad veidi erinevat lugu, sest nad mõistavad maailma erinevalt. Mõistavad ajastuomaselt. Kuid kui suur on nende lugude jutustajate loo südamiku ja muutuvosa vahekord? Vaadake, lugu ei ole enam see lugu, kui selle südamik ära kaob, see on hoopis teine lugu. Vaat selline lugu.

Viimastel aastatel on mõõdutundetult ja põhimõttelagedalt räägitud väärtustest, kuid suuresti on need jäänudki rääkimiseks. Miks? Ilmselt pole enamus „väärtused“, millest räägitakse põhiväärtused, vaid päevapoliitiline laiatarbekaup. Pigem on tegemist sõna „väärtus“ väärkasutusega. Kogu selles uusväärtuste juurdeleiutamise tuhinas (milles domineerivad kõikvõimalikud õigused ilma kohutusteta),  on meil meelest minemas lahke viisakus ja elementaarne korralikkus. Lihtne tõde on see, et kui põhimõtted ei ole paigas, siis mingeid väärtusi ehk lugu ei sünnigi,  sünnivad pigem … anekdoodid.  

Eeposest eeposeni

Milline see „meie lugu“ on? Milline see on tänapäevases kuues? Kaks rahvuslikku põhieepost „Kalevipoeg“ ja „KIilplased“ ei kõneta enam paljusid. Ilmselt on vähesed neid ka lugenud, seega … Neid ei jutustata enam, ei südamikku ei muutuvosa, millest on kahju. Mõlemas on nii mõndagi õpetlikku. Meile (h)igiomast. Võib-olla oleks kasu „Tõde ja Õiguse“ laadsest loo reanimeerimistrikist, teha rahvuseeposest film?  Praegu on maailmas moes vanavara põhjal uusloomingu tekitamine. Sellesse ritta võiks panna näiteks  „Anna Karenina“, „Mõrv Idaekspressis“, „Victoria“ jne taasloomine. Taasloomine tänapäevase muutuvosaga (või peaks ütlema soustis), mille tulemusena kipub küll südamik nihkuma tänapäeva inimese tunnete ja äratundmise maailma, kuid ei kaota loo algset südamikku. Niisiis …

Mis lugu meil siis veel on? Õige, meie kõige vägevam lugu, Põhilugu  on … Põhiseadus (PS) . Olete üllatunud? Te pole märganud, et see on igapäevaselt toimiv, kommenteeritav ja edasiräägitav, vahel ka edasiarenev  lugu? Miks? Kas seepäraste, et sellest Põhiloost pole tehtud action filmi? Mõtlete, et kuidas võib kuiv kantseliit olla mingi lugu? Kuid just niimoodi see on - PS on kõigi meil toimuvate arengute ja mittearengute südamikuks.  Põhiseadus on tuumlugu. Meie lugu.

 Kui me ei tea tuumlugu, siis kuidas me oskame seda edasi kanda? Põlvest põlve? Ameeriklased räägivad oma Põhilugu (mille alguseks oli ikooniline Iseseisvusdeklaratsioon)  uhkusega. Võib-olla just seepärast, et selles loos on õiged ja mõistetavad proportsioonid?  „1776 aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taodelda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärgiks oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 40) Selliste üksikisiku valikuvabaduste esile tõstmine on olnud USA üheks edu alustalaks. Sellele maailmapildile vastandiks on justkui lapsehoidjariik (mis tegelikult on vangivalvurriik) kus riik kõige ja kõigi eest hoolitseb. Suures piires just sellised valikud meil ongi, kas igaühe võimalused loovaks eneseteostuseks või kõigi eest „hoolitsev“ riiklik plaanimajandus vohavate libalugudega „õnne riiklikust loomisest“. Vaadake, kui me oma põhilugu ei tea, siis millist muutuvosa me selle juurde oskame jutustada? Või kes seda muutuvosa edasi jutustab? Kui USA Põhilugu pajatab inimõigustest, õigusest elule ja õnne taotlemisele, siis meie Põhilugu algab: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …“ Niisiis mitte inimene oma õnne taotlusega pole esmatähtis, vaid Riik? Õnne taotlemisest, kui põhieesmärgist, meie loos juttu ei ole. Seega pole meie Põhiloos välja toodud, et igaühel oleks võimalik taodelda iseseisvalt õnne ja nende üksikute õnnede summa moodustab kogusumma on riigi õnne bilanss. Jah muidugi on meie Põhiloos kirjutatud, et Riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kõik see on tore, kuid põhistab Riigi kui kõige tähtsama, mitte inimesed, kes selle Riigi asutasid ja nende taotlused õnnele. Õnnelugu meie Põhiloos ei ole, on vaid … Riik. Kuid USA Põhiloo keskmes on inimene „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ning õnne poole püüdlemisele. Selleks, et neid õigusi tagada, on rahvad seadnud endile valitsused, mille õiguspärane võim põhineb valitsetavate nõusolekul“. 

 Ka USA Konstitutsioon algab inimestega: „Meie,  Ühendriikide rahvas, selleks, et luua … „ Seega USA Põhiloo põhjaks on inimene, mitte Riik, sest just inimesed teevad Riigi. Kui Riik hakkab inimesi õnnelikuks tegema, siis ... oleme kõik õnnetud. Just seepärast lähebki nii meie Põhiloo edasijutustamine täiendosades lappama, kuna tuumosas on Inimese õnn (ja sellest johtuvalt suur osa vabadusest)  välja ununenud.  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419). Vaat niimoodi.

Mõtlevad pead või rääkivad pead.

Vanaema Marie rääkis ikka üht Lõuna-Eesti koolijuttu, mis võis olla ka mõistujutt. Olla koolmeister külanagamannile õpetatud veerimist ja sõnade kokkulugemist. Sõna ise oli NUGA. Lihtne sõna, lihtne ka tähthaaval veerida, ikka „N“, „U“, „G“, „A“. Kuid kui õpetaja veeritu kokku palus lugeda, siis kokku kõlas see ikka ja jälle -  „VÄITS“. Nagamann lihtsalt teisendas kirjakkeele üldkasutatavaks kohalikuks murdekeeleks. Elementaarne, seda teeme meie teiega samuti, vahel ise märkamata (millegi lihtsustamiseks), vahel eesmärgiga (millegi silumiseks), vahel maskeerimaks oma tegevust õilsate sõnade/väärtuste/põhimõtete ilukõlaga. Just see Vanaema Marie tarkusetera lõputust õpetlikest lugudest tuli meelde, kui mõtlesin meie igapäevastele sõnaseadmistele, tegemistele ja kõige selle kokkuvõttes heakõlaliseks mugandamisest. Tähtpäevadel oskame sõnu „väärtused“, „vabadused“, „õigused“ välja hääldada täiesti murdevabalt, kuid vahel nii murtult, et üldine publikum ei saa aru, millistest tähtedest kaunissõna - „väärtus“ - tuleneb või mis selle all mõeldakse. Ka Põhiseadust/Põhilugu oskame üpris ladusalt veerida, kuid kokkulugemisel … saame sellise „tulemuse nagu vaja“. Kokkulugemisel on kõik natukene nihkes. Ütleme niimoodi, et nende üllaste sõnade/mõistete/põhimõtete mittesidumine vastutuse ja otsustusjulgusega ning selle asendamine lõputu ringkäenduse võltsvagadusega on ohtlik.

Tegude ja sõnade suhtest masinmaailmas

Tegusid ei saa asendada sõnadega. Sõnad (sealhulgas üllad sõnad) saavad küll edendada tegusid, kuid ei asenda neid. Pelgalt sõnad on mitteteod.  Nii nagu igal teol on tagajärg, nii ka mitteteol on tagajärg. Sellel on kaks järelmit, meie harjume ära „õhu liigutamisega“ tegude/väärtuste kehtestamise asemel ehk nagu Vanaema Marie elutargalt jällegi ütles: „Ma kannata ära, teisel jääb halb mood külge“. Mille kõigi (ja kelle kõigega) me oleme harjunud, kuid siinkohal tuleb harjumusest ja halvast moest kõiki mõisteid nihutada lahti saada. Väärtuste/põhimõtete üledefineerimine, nende sisu kaasajastamine ja üheselt mõistetavus on muutunud meie aja põhiküsimuseks.

Miks siis just nüüd? Sellepärast, et masinate aeg on tulemas. Kui me muretseme (sõnades) selle üle, et masinad võtavad meie (st inimeste käest) mõttetu töö ära, siis on see vales kohas muretsemine, muretsema peab selle üle, milliseks me kujundame tehisintellekti ja tehisintellektil põhineva homse. Programmi kirjutamisel ei saa kirjutada mingit koodilaadset jupikest, selles on igal „nullil/ühel“ oma kindel tähendus/väärtus, mis tingib kindla tegevuse. Tagajärje. Mingit üliintelligentset tehisintellekti ei teki, kui me söödame programmi nihutatud sõnad või segaseid mõisted. Kui koodis on kirjas punane ämber, siis niimoodi masin seda loebki, seda ei saa lugeda kui sinist saabast.  „Lühidalt väljendudes: üliintelligentse tehisintellekti sünd on kas parim või halvim asi, mis inimkonnaga eales juhtuda saab. Tehisintellekti tegelik oht ei seisne mitte pahatahtlikkuses, vaid pädevuses. Üliintelligentne tehisintellekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia ning kui need eesmärgid ei lange kokku meie omadega, oleme suures jamas. Tõenäoliselt pole te õel sipelgavihkaja, kes puhtast pahatahtlikkusest sipelgatele peale astuks, aga kui teie juhtida on hüdroelektrilise rohelise energia projekt ning üleujutamisele mineval alal kõrgub sipelgapesa, siis … paha lugu küll, sipelgad. Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 185). Tegelikult oleneb kõik sellest, kuidas me tehisintellekti projekteerime ja programmeerime. Kui me inimestena oskame lugeda sõnade vahelt ja tagant, nii nihutatud sõna, kui muudetud tähendustega sõnu, siis mis juhtub sellise nihutamisega tehisintellektide maailmas? Meie teiega elame ja areneme katse-eksituse meetodil, harilikult on meie eksimusi võimalik kohendada saadud õppetunniga, kuid kas ka edaspidi? „Kui leiutasime tuletegemise, keerasime korduvalt kokku mõne käki, enne kui leiutasime tulekustuti. Võimsamate tehnoloogiate, nagu tuumarelvade, biosünteesi ja arengud tehisintellektiga tegeledes peaksime plaanid aegsasti paika panema ning püüdma kõik juba esimesel korral õigesti teha, sest rohkem võimalusi ei pruugi meil tulla. Meie tulevik on võidujooks üha võimsamaks muutuva tehnoloogia ja tarkuse vahel, millega seda kasutame. Veendugem, et võidaks tarkus.“ (lk 192). Hea soovitus.

Lisaks üks tähelepanuvääriv nõuanne Y. N Harailt:  „21 sajandialguses on arengu rong taas jaamast väljumas ja arvatavasti on see viimane rong, mis peatusest Homo sapiens veel lahkub. Need kes maha jäävad, ei saa kunagi teist võimalust. Et kindlustada istekoht selles rongis, peame aru saama 21 sajandi tehnoloogiast, eriti aga biotehnoloogia ja arvutialgoritmide mõjust. Need mõjud on palju võimsamad kui omal ajal aurumootor ja telegraaf ning neid ei kasutata üksnes toiduainetes, tekstiilis, sõidukite ja relvade tootmiseks. 21 sajandi peamiseks tooteartikliteks saavad kehad, ajud ja meeled.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 285), mis paneb mõtlema, kas me tegeleme ikka õigete probleemide lahendamisega, et jaama jõuda?

Tarkusest

Lihtne tõde on see, et kui põhimõtted ei ole paigas, siis mingeid väärtusi ei sünnigi. See on nagu vundamendita majaehitus, kipakas, petlik ja ohtlik. Kuid aeg läheb ja üha uued moevoolulised laiatarbetõed erodeerivad üha enam põhimõtteid. Vahel on niimoodi, et meie otsused ei ole ajakriitilised, neid võib nämmutada, nende üle arutada, kuid siis ühel hetkel on vaja otsustada. On saabunud ajakriitiline otsustusaeg. Just praegu, mil maailm on niivõrd kiires arengus on üks selliseid aegkriitilisi momente. Masinate aeg on tulekul.

Nüüd on päramine aeg, mil peame saama oma  tegelikud elukandvad põhimõtted paika. Peame saama need paika, sest tuleviku domineerivaks mõjutajaks ei saa olema enam käpikumuster ega ihuramm, vaid … tehisintellekt.  Kui masinate ajastu saabub, siis pole meil enam suurt midagi põhimõtete  sõnastamise ja kokkuleppimise osas teha. Nemad teevad. Teevad nii nagu meie oleme nad teinud, nagu meie väärt põhimõtetest tulenevaid väärtusi ette kujutame, kokku oleme leppinud ja nagu me tehisintellekti programmeerinud oleme.

 Jällegi, mis on millegi väärtus? Muide nii eetilis-fiolsoofilises, kui ka materiaalses mõttes. Kui me disainime murupügaja, siis see pügabki muru. See kui hästi ta muru pügab mõõdab tema väärtust. Kui me disainime Maalt juhitava Marsikulguri, siis on tema väärtus selles, et ta liiguks edasi vastavalt kavandatud plaanile ja edastaks  meile infot Marsilt. Marsikulguril ja muruniidukil on vastavalt oma ülesehitusele ja programmile erinevad eesmärgid, tegevused ja väärtused, mis määravad nende endi väärtuse. Kui Marsikulgur hakkas kasutama niiduki väärtusi ja otsustakse pügada Marsi muru, siis on ta väärtusetu. Seega meie ise teiega paneme just nüüd ja praegu paika meid kandvad või siis mittekandvad tegevuspõhimõtted masinate ajastuks. Täpselt niimoodi nagu meid teiega on õpetatud (loe:  programmeeritud) midagi tegema või asjadest aru saama, toimib see ka meie lastelaste ja masinaajastuga. Programmeerides tehisintellekti ei saa me lähtuda eneste praegustest praktikatest, kus mõtleme üht, räägime teist ja teeme kolmandat moodi. Masin teeb vaid ühte moodi, nii nagu koodijupp ette näeb. Sellest ei aita, kui me kasutame ühesuguseid sõnu, kuid selle sõna sisu on pidevas muutuses. Siinkohal üks Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Kas see aastatuhandete vanune tsitaat ei kostu kuidagi ärevusttekitavalt kaasaegsena? Just.  Küsimus on selles, millise programmi me enese näitel söödame masinmaailma, kas see on õigus vabadusele, õiglus, progress või jõhkrus, jultumus, anarhia? Vaat selline lugu.

Paradoks: Inimlikud masinad ja masinlikud inimesed

Kuid paradoks on selles, et masinaajastuks valmistudes  ei märka me seda, et osa meist toimivadki juba (või ikka?)  masinlikult. Masinatena. Me oleme harjunud sellega, et sõnad on nihutatud, tunnetades küll, et midagi on valesti, kuid  aru saamata, mis see „valesti“ on, sest see on muutunud osaks meist enestest.  Meie baasmudeli osaks.  G Bowers (allatulistatud U2 piloot) hukkus kuna ta helikopteri kütusenäidik näitas valet taset. See vale tase oli saanud piloodi baasteadmiseks, seda näitu loeti näiteks niimoodi, et kui näidik oli punases, siis oli tegelikult pool tundi lennuaega veel järgi. Kui mehhaanikud näidiku korda tegid, kuid unustasid Bowersile seda öelda, siis … Helikopter ei teadnud midagi muudetud kütuse ehk kui tahate, siis väärtustasemetest, kui kütus otsa sai, siis kukkus kopter lihtsalt alla. Lihtne, kuid väärtuslik näide. See on näide kui ohtlik on harjuda valede väärtuste järgi elamisega, võttes kõike teatud „paranduskoefitsiendiga“. Kui me niimoodi õpetame ka tehisintellekti, siis kas me … kukume alla?

Põhimõttelagedust püüame üha valjuhäälsemalt asendada laiatarbeväärtustest rääkimisega. Poliitrobotid ja administratiivarbujad kordavad ühtesid samasid ebatõdesid niikaua, kuni need tunduvad tõestena. Ühiskonda püütakse „riigiõnne“ mugavusega muuta, selliseks, et see suudaks mõelda vaid etteantud raamide (juhendi/koodijupi) piires. Isegi siis kui need parameetrid on aegunud, hapuks läinud. Isegi siis kui need on eksistentsiaalselt ohtlikud  ja ei kõlba ei juhtimisinstrumendiks ega tuleviku kujundamiseks.  Nagu  S. Hawkin  kirjutas, üliintelligentne tehisintellekt suudab hiilgavalt oma eesmärke ellu viia, kuid kui meie oleme sisestanud baasvarasse segaseis algtõdesid nimetades sinist saabast punaseks ämbriks, siis TEIN võtabki kasutusele punase ämbri ja siis oleme tõesti suures jamas. Oleme ämbrisse astunud.

Krati palk ja laiskuse malk

Teisalt on  Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“), kirja pannud huvitava mõttekäigu masinliku inimese alaliigist, bürokraadist: „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“. (Freedman „Strateegia“ Grenader lk 332). Kui need inimesed hakkavad kirjutama koodi … Siis kirjutavad nad ju sellise koodi, mis võimaldab neil mugavamalt Bürokraatiamaailma kasvatada ja rohkendada. Esimesed sammud sellel teel on juba tehtud, ehk bürokraatia olukorda on kergendatud, bürokraatiat vähendamata. Bürokraatia on muudetud lihtsalt mugavamaks. Näiteks on Riik raporteerinud 28.05.19 PM) võisime lugeda pealkirja „Kratid tulevad riiki juhtima“. Päris pelutav, eks ole? Valminud on põhjaliku analüüsi, kuidas panna iseseisvaid otsuseid langetada suutvad intelligentsed süsteemid ehk kratid riigi ja inimeste kasuks tööle. Eesti riik on lubanud, et aastaks 2020 on meil avalikus sektoris abiks vähemalt 50 tehisintellekti rakendust ehk maakeeli öelduna kratti. See kõlab nii sulnilt, kuid … Sellel kratindusel on kaks ilmselget konstruktsioonilist viga: esiteks jätab see tuumprobleemi ehk mõttetu bürokraatia vähendamise ja selle asendamise vabadusega tegemata. Ilusam jamugavam bürokraatia on vaid teistsugune bürokraatia, see ei ole vabadus. Vabadus otsustada, vabadus tegutseda, vabadus vastutada. Teiseks on krattidega selline lugu, et kuigi projekti eestvedaja seletab (jälle väga sulnilt), et : „Eesti sai valmis põhjaliku analüüsi, kuidas panna iseseisvaid otsuseid langetada suutvad intelligentsed süsteemid ehk kratid riigi ja inimeste kasuks tööle.“, siis unustatakse kratinduse algmotiiv, ehk kratid ei ole tasuta. Kratindus meie muinaslugudes õpetab seda, et kratindus on petlik (pettus), selleks tuleb anda ajutise kasu asemel ära midagi hulka väärtuslikumat. Küsimus on selles, kes on krattide peremehed ja millal see „krattidelt kasu saanutelt“ sisse kasseeritakse. Nagu ütles legendaarne ajakirjanik Fuchik "Inimesed, me armastasime teid – olge valvsad."

Lihtne inimlikkus … ei maksa midagi, masinlikkus …

Mida teha, millist sisendit anda tehisintellektile, et see keskkond oleks inimlikum, vähem masinlik, kui masinlikud inimesed. Ilmselt oleme kõik kokku puutunud nii masinate heade omadustega (pesumasin annab nõu, et selle programmi jaoks oleks rohkem või vähem pesu vaja, või valida teine programm), kui masinlike inimeste nörritava masinliku ükskõiksusega. Tuimusega. Kaks näidet, hiljutisest suvest Pi-Rita rannas. Mäletate veel, et üheks paljukiidetud  väärtus vähemalt sõnades on  keskkonnahoid? Näiteks räägime (masinlikult?) puha õhu kasulikkusest ja tolmu kahjulikkusest. Õige kah. Mulle meeldib päikseline ilm, meri ja puhas õhk. Igal võimalusel püüan akusid rannas laadida. Ütleme niimoodi, et ranna heakord on aastatega tunduvalt paranenud, teid kõbitud, kuid … Iga päev sõidab mööda rannaga paralleelselt kulgevat kergteed edasi tagasi harjadega puhastusmasin. Sõidab keskpäeva paiku, just siis kui rannainimesed on enese kenasti liivale sättinud ikka selleks et värsket õhku ja muid rannamõnusid nautida. Sõidab masinlikult, sest ette on nähtud, et kord päevas on kergtee vaja üle harjata, kuid see tähendab, et sajad inimesed, kes rannamõnusid naudivad jäävad kaks korda hingematva tolmupilve alla, sest lähtudes loodusseadustest ja õhu liikumisest harilikult just randa see tolm settib. Tegelikult mitte ainult randa, vaid rannaliste kopsudesse, silmadesse, nahale jne. Mõtlete tühiasi? Kuid Tartu Ülikooli arstiteaduskonna uurimusest Tallinna välisõhu kvaliteedi mõjust inimeste tervisele saab teada, et „Hinnangute järgi põhjustavad ülipeened osakesed aastas 296 inimese varase surma. “Kui kaotus jagada kogu populatsiooni ning tema eluea peale, elab iga Tallinna elanik õhusaaste tõttu hinnanguliselt 7,7 kuud vähem,”“, millele lisandub 275 haiglaravijuhtu aastas. (Delfi 22.08.08). Hm, kui palju vähendas pahaaimamata värsket õhku nautima tulnute eluiga selline inimeste korraldatud masinlik tegevus? Kuidas kirjutada koodijuppi niimoodi et masinad tegutseksid heatahtlikumalt kui masinlikud inimesed? Eks, lihtne situatsioon, keeruline küsimus.

Veelgi keerukam küsimus on selles, kuidas luua koodi, mis oleks võimalikult vähe kahjusid tekitav. Ehk nö bernadottelikult, teha oma „tähtsa ametimehe“ tegevusega nii vähe halba kui võimalik.  (kindral Beradotte peale äkkrünnakut Hallele „ Madam, ma ei ole siin selleks et head teha, vaid et teha nii vähe halba kui vähegi saan.“ (K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998 lk 153)). Niisiis järgmine olupilt Pi-Rita rannast. Teatavasti on meil kogumis 2-3 nädalat kena rannailma, mille järgi me ülejäänud 11+ kuud õhkame ja uut suve ootame. Oleks ju mõistlik teha see kohalik tooraine (rannailm nimelt) võimalikult mõnusalt kättesaadavaks. Pean siinkohal silmas selliseid elementaarseid asju nagu elementaarne ligipääsetavus rannale . Keerulisematest asjadest  mis meie sinilipurannas peaaegu puuduvad nagu söögikohad ja …kemmergud ma targutama ei hakkagi, kuigi … Kuigi mõni kilomeeter edasi Leppneeme rannas on need kõik olemas. Nii kempsud, kui söögikohad, eh isegi mingi lava esinemisteks on olemas, aga sinilipirannas on tolmutont. Kuid tagasi ligipääsetavuse juurde. Teame küll, et tänapäeva võltsvagatsejatel on autosõit on paha-paha, kuid ega ÜT kõiki ära vedada ka jõua. Õigemini pole ÜT rannarõõmudeks mõeldudki, see rohkem rutiinne „äravedu“ hallidel argipäevadel. Olen endistel aegadel sõitnud nii kilukarptüüpi bussides ja neile enese pealesurumiseks pidi veel seisma tunnike järjekorras. Ütleme pole meeldiv ja kui inimesel pole ka jalgratturigeeni, siis aheneb valikuvõimaluste menüü veelgi. Kuid ärgem selleks mõneks päevaks inimeste tuju riku (hea ja halva üle võime vabalt vaielda 11+ kuud ja leida mingeid tänapäevaseid tarbijat rahuldavaid lahendusi). Näiteks võiksime ju korraldada ajutise(d) parkimisvõimalused nagu laulupeo ajal. Linnavõim võiks rahva kokku hüüda „Tulge ruttu puhkama, et jõuaksite 11 kuud kõvasti tööd teha ja makse (linnakassasse) maksta!“ Lisaks võiks kaupmehi hüüda randa kokku nagu kohvikutepäeval. Kõigil oleks hea meel, saaksid akusid laadida, tuju tõsta ja oleksid tänulikud hea korraldatuse eest, kuid ei …

 Meie avalik võim teeb vastupidi. Sellise tõelise tujurikkuja ja hingesülitaja masinliku naudinguga. Tuleb tunnistada, et olles ise Merivälja elanik tean, et väga palavate ilmadega on rannapiirkonnas parkimine … raskendatud. Muidugi eelkõige neile, kes tulevad nn tipptunnil, mis viitab sellele, et kui rannakülastatavust hajutada, siis on võimalik ka rohkematel kaaskodanikel enda akusid laadida. Tuleks teha vaid väike rakendus, mis näitab parkimiskohtade olemasolu või nende puudumist. Elementaarne.

Tuleb tunnistada, et  mõned juhid on väga egoistlikud, parkides kinni nii teisi autosid, kui kohalike elanike koduteeotsi. Kuid iga külastuse juures tuleb ju arvestada, et oledki külaline, oled külaline seal, kus on teiste inimeste kodud. Niisiis viisakus aitab paljusid probleeme lahendada.

Kuid massiliste liikumiste korral poleks paha teatavat laadi koordineeritus, vähemalt teavitus. Kui avalik võim tegutseks mittemasinlikult, siis oleks lahendus selles, et kohal oleks paar liikluskorraldajat (võib arvata, et 10 päevaks kogu suve jooksul), kes aitaksid paigutada masinaid logistiliselt kõige tõhusamalt. Ja kui ei mahu, siis ei mahu, kuni … mõni koht vabaneb. Lihtne. Kuid see oleks ju liiga inimlik, masinlikud inimesed niimoodi ei mõtle, nemad tegutsevad …masinlikult. Tasuliste parklate tekitamisega riigi maale ( selle asemel, et ise korraldada seal parkimist) ja trahviraamatuga. Nende kahe mehhaanilise instrumendiga rikutakse pärisinimeste tuju, puhkus ja akude laadimine. Vana Merivälja tee, kuhu aastakümneid on teistest hoolivad juhid parkinud autosid üks ratas üle serva, tekitades sellega lisaressursi (mida ju vajatakse ajutiselt) liiklemiseks on nüüd muutunud administratiivseks  „rahamasinaks“ ja kodanike tujurikkujaks. Masinlikud inimesed on välja tuhninud oma koodiraamatutest, et nii ei tohi. Miks ei tohi? Sellepärast, et nii on kirjas? Üldjuhul on see õige, kuid masinlikult õige. Masinlikud inimesed asusid seepeale trahvima „üks ratas üle“ juhte. Tulemus oli masinlikult õige, kuid ressursikasutuslikult ja tavaõiguslikult täiesti väär: parkimisvõimalused vähenesid, kirumine suurenes, emotsionaalne plusslaeng asendus sügava solvumise ja negativismiga, liiklusohutus langes. Nüüd on trahvisaanud nii pelglikud, et pargivad võimalikult kaugele teepervest. Igaks juhuks. Tee, mis võimaldas enne masinlike inimeste sekkumist liigelda vabalt mõlemas suunas on nüüdseks muudetud hambuliseks (osad veel ei tea, et see kuidas nad on 30 aastat olnud korralikud, on nüüd karistatav) ja tee läbilaskelaius on muutunud selliseks et saerivist ohutult mööda sõitmiseks peab sõitma osaliselt teisele poole „mitteteele“. Eh, jälle „ratas üle värk“, ainult et teistpidi. Kui me ei suuda inimestele õpetada inimlikkust ja head tegemist, siis peaks alustama vähemalt vähem kurja tegemist, sest kuidas me saame head tegemist õpetada tehisintellektile, kui me ise ei oska?. Tema ju õpib meie tegudest, ka halbadest. Ka masinlike inimeste masinlikest tegudest.

Veel niipalju ressursikasutusest, et lihtne inimlikkus ja  „head tegemine“ teistele inimestele (I2I?) ei oleks vajanud mingit lisaressurssi, sest trahviinimesed olid ju nagunii kohal. Oleks trahvimise võinud asendada abistamisega. Valik oli mitte ressursikasutuses, vaid selles kas teha head või kurja. Tusatuju teistele inimestele. Siinkohal pean siiski tunnustama seda, et Linnamiilits on teinud läbi märgatava arengu ja seda eriti viimase pealiku juhtimisel. Meie ise pole alati piisavalt hinnanud tema püüdlusi meid teiega heatahtlikult õigele rajale juhtida läbi tähelepanu juhtimise, nõuande ja hoiatamisega, mitte vaid trahvidega. Seda kummastavam on Pi-Rita aktsioonide väljalangemine (õigemini tagasilangus masininimeste maailma) üldisest suunast. Kuid ikkagi „pehme surve“ poliitika annab lootust, et Linnamiilits muutub kunagi meid kõiki aitavaks Linnavahiteenistuseks. (Vt „Bürokraat, võim ja Vanaema“ Linnavahiteenistuse kontseptsuuni.)

Õnne tagamine ja õnne taotlemine

Niisiis milline on meie pärand tulevikku peale memmemusi ja kirjute käpikute? Millised põhimõtted, millised väärtused? Põhiväärtus on vabaduses, vabaduses mis on seotud kohustustesse. Kohustustesse, mis on tingimatud. Vaid niimoodi suudame me luua mugava maailma, luua võimaluse taodelda õnne. Igaühel eraldi ja kõik koos. Kuid selleks peavad meil olema paigas tegevuse lahingureeglid. Kuid lahingureegleid ei ole, on eneseõigustuslik võltsvagadus ja lõputu võrdsustamine. Mitte võimaluste võrdsustamine, mis on normaalne, vaid tulemuste võrdsustamine, mille tulemus on fataalne. Muide mitmel korral kontrollitud.

Just see, ikka rohkenev tendents teha mugavusotsuseid riikliku plaanimajanduslikul „üldõnne“ tasandil, mitte läbi isiku loovuse ja õnne taotluse, meile teiega muret tegema peakski.  „Üldõnne“ produtseerimisel ei hoia Riik kokku vahendeid … ega ka vali vahendeid. Kui meie riigiehitusliku kestvuse kindlustuspoliisiks on senini olnud võimude lahusus, millised peaksid üksteist kontrollima ja tasakaalustama, siis on „üldõnne“ valemiks on kujunemas: „Riigil on alati õigus.“ Mis juhtub siis, kui kellelgi on alati õigus? Seda vastust me teame ka, kuid … ignoreerime. Mugavusest ilmselt.

„Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“ „Turumehhanism ei muuda ühiskondlikku tegelikkust kaugeltki idülliliseks. Seetõttu ei ole selle idealiseerimine põhjendatud. Turumehhanism on meetod, mis aitab jõudu kasutamata – ja keskmiselt kõigi hüvanguks – inimeste kavatsusi ja pürgimusi omavahel kooskõlla viia. See toimub konkurentsi teel. „ (T Sarrazin „Soovmõtlemine“ Lk 109/110). Kahjuks on Riik kõigis oma kolmes võimuharus (seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim) vaba omaniku ohjeldamatut leidurivaimu igal võimalikul suunal asunud piirama. Mitte ainult piirama, vaid eesmärgipäraselt, kooskõlastatult. Sümbioosis piirama. Kui me selle tendentsi söödame tulevikuprogrammi, siis … Millise maailme me siis saaksime? Kas keegi on selle üle juurelnud? Ei ole. Eh, meil ei juureldagi, meil … sõnastatakse.

Kus on ettevõtja kodumaa?

Kohati tundub, et me ei elaks mitte moodsas Euroopa eduriigis, mis soosib ettevõtlust ja loovust, vaid meie juurika kaudu imbub Võimu tegudesse (mitte sõnadesse) ettevõtlust lämmatav endisaegne riikliku plaanimajanduse kõiketeadev, kõiki õnnelikuks tegev uimastav mürk. Kohati tekkib küsimus „Milleks meile ettevõtjad?“. Loovuse ja ettevõtlikkuse asendamises lääge plaanimajandusliku „riigiõnne“ kontseptsiooniga pole midagi uut, see on juba olnud. Üpris hiljuti.  Milleks meile lehmad küsiti Nikita S. H. ajal (1960-dad), sest piima saab ju poest. Tundub, et seegi anekdoot oma kohendatud kujul on jõudnud tänapäeva, mis kõlaks nii „Milleks meile (era)ettevõtjad, kui raha saab riigieelarvest?“. Mnjah, nikitaismi tulemuseks oli näljahäda, mil leiba, jahu jne sai kaartiga, sai kadus aastateks laualt ja usinad perenaised püüdsid (ja tegidki) muretainast hernestest kuid murega. Vaat milleni viib majanduse sidususe mittemõistmine, kas ka meil? Ettevõtjad, need püsivad lüpsilehmad eelarvefarmis, tahavad Riigilt vaid üht – pikemat perspektiivi, et osata oma ettevõtmisi planeerida. Kõik. Mõni ütleb, et tänapäeval on muutused nii kiired, et mingit pikka plaani pole võimalik tehagi, kuid edukad suurstruktuurid teevad mõlemat nii perspektiivplaane, kui ka iga üksiku toote hinnakalkulatsioone ajas ja ruumis. Mõni ütleb, et meil pole mingit plaani vajagi, meil on alusplaan Põhiseaduse näol olemas, mis iseenesest on õige. Kuid see on liiga üldine, no umbes nagu „inimene hingab“. Me vajame midagi enamat, mingit kindlamat toetuspunkti selles kaootilises ja üha kiirenevalt liikuvas maailmas. Selleks ongi meil vaja ea- ja vajadusekohast väärtuste/põhimõtete ülerääkimist. Mitte muutmist, vaid kinnitamist, nagu tehnoülevaatus või audit, et kõik on üheselt mõistetav. Et lepingud on täitmiseks, et lubadused on täitmiseks, et vabadus on vanadus, mitte teoorjus. No sellised „pisiasjad“, millest kujutletav kord koosnebki. Ülerääkimine ja kokku leppimine selliselt, et noored oleksid huvitatud homsesse panustama, mitte ainult ootama, milliseid õigusi (ja rahalisi toetusi) neile antakse.

Siinkohal tuleb veelkord tunnustada Lp Jüri Raidla visadust ja visonäärivõimet, kes on koos Riigireformi välja töötanud baasmudeli, kuidas me võiksime edasi toimetada aga … Nii nagu ikka on Poliitmaailmas juttu selle ümber rohkem, kui tegusid. See on ka arusaadav, sest iga muudatus võib kellegi võimupositsiooni kärpida või hoopis olematuks muuta. Näiteks nagu oli Vaheriigi ajal tähtis pastakasüdamike täitja, kuid tema võimupositsioon (ja leib) kadus koheselt, kui pastakasüdamikke (ja pastakaid) sai vabalt igast kioskist osta. Nii nagu meie seisime kunagi südamikutäitjate juures alandlikult järjekorras, oodates mõttetust majandusskeemist tulenevalt teenust, nii ootame me täna tuhandel eri moel  Riigilt lubasid, kooskõlastusi, mis on suuresti mõttetud ja jaburad väljamõeldised. Muide kujutletav kord mõeldi inimeste poolt välja selleks, et koostöös oleks võimalik edasi liikuda, mitte selleks, et paigal seista või tagasi langeda.  Vaat selline lugu.

Masinate aeg on tulekul, kuid praegu veel on masinad meie mõttemaailma peegeldus. Kuid nagu on formuleerinud suured mõtlejad -  see tähendab, et me peame praegu panema oma põhitõed ja väärtused paika,. Panema need paika nii enestele, eneste lastelastele, kui masinaajastuks, pärast … Pärast on juba hilja.

Kui te panete nendesse mudelitesse eeltoodud riigiõigustuslikud moonutused, siis millise tulemuse me edaspidi automatiseeritud kohtust saame? „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982.lk 115). Millist täitevvõimu, valitsusteenust, me saame kui Lk 393 „On tõenäoline, et järgmistel aastakümnetel oleme tunnistajateks veel teistelegi interneti-sarnastele  revolutsioonidele, mille käigus tehnoloogia poliitikast märkamatult ette jõuab. Tehisintellekt ja biotehnoloogia võivad juba lähitulevikus meie ühiskondi ning majandusi – nagu ka meie kehasid ja meeli – põhjalikult muuta, kuid ei ole usutav, et need praegu kellegi poliitilisel radaril silma torkaks. Tänapäevased demokraatlikud struktuurid ei suuda olulist informatsiooni sedavõrd kiiresti koguda ja töödelda ning suurem osa valijaist ei tunne bioloogiat ja küberneetikat sedavõrd, et neil kujuneks neis küsimustes välja kindel seisukoht. Seega on traditsiooniline demokraatlik poliitika kaotamas kontrolli sündmuste üle ega suuda pakkuda meile mõtestatud tulevikunägemust“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 393)

 „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei jui seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsoonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“ (lk 394)

Millise seadusandja me endale saame kui Lk 354 „Liberaalsed harjumused – näiteks demokraatlike valimiste korraldamine – muutuvad mõttetuks, sest Google suudab ka mu poliitilisi vaateid minust paremini esindada. Hääletuskabiini kardina taga  seistes suunab liberalism mind mind tõelise minaga nõu pidama ja valima partei või kandidaadi, kelle valimislubadused kajastavad minu kõige sügavamaid soove. Loodusteaduste järgi ei mäleta ma kardina taga seistes üldse kõike, mida ma olen viimastest valimistest möödunud aastate vältel tundnud ja mõelnud. „

„Nelja pika aasta jooksul olen ma võib-olla mitu korda arvustanud peaministri poliitikat, öeldes endale ja igaühele, kes on vaevunud mind ära kuulama, et ta juhib meid hukatusse. Kuid viimastel kuudel enne valimisi kärbib valitsus makse ja jagab heldelt raha. Valitsev partei palkab parimad reklaamikirjutajad vedama geniaalset valimiskampaaniat, milles on parajal hulgal ähvardusi kui ka lubadusi, mis kõnetavad otse minu ajus asuvat hirmukeskust. Valimispäeva hommikul ärkan külmetusega, mis mõjutab minu mõttetegevust ja kannustab mind eelistama ennekõike kindlustunnet ja stabiilsust. Ja voila! ma saadan mehe, kes meid hukatusse juhib, veel neljaks aastaks valitsusse.“

„Ma oleksin võinud end sellest saatusest päästa, kui oleksin lubanud Google´il enda eest hääletada. (…)  Kuigi see ei eira hiljutisi maksukärpeid ja valimislubadusi, ei unusta see ka eelneva nelja aasta jooksul juhtunut. See teab, milline oli mu vererõhk iga kord, kuima lugesin hommikust ajalehte ning kuidas mu dopamiinitase õhtuseid uudiseid vaadates järsku langes. Google teab kuidas tekstist manipuleerivaid tühje loosungeid välja sõeluda. (…) Google ei vali minu hetke meeleseisundi järgi, vaid pigem võttes arvesse biokeemiliste algoritmide kogumi – mida me tunneme „minana! – tegelikke huvisid ja tundeid“

„Mõistagi ei ole Google´il alati õigus. Jutt käib ju tõenäosusest“  (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 354)

Lk 355 „Uurimus, mille tellis Google´i võimas vastane Facebook, näitas, et juba praegu suudab Facebooki algoritm inimese isiksust ja kalduvusi tema sõpradest paremini hinnata. (…) Hämmastaval kombel piisas alhoritmile kümnest inimese meeldimisest, et olla täpsem tema töökaaslastest. Algoritmile piisas 70 meeldimisest, et olla täpsem sõpradest, 150 meeldimist, et olla täpsem pereliikmetest ja 300 meeldimist, et olla oma ennustustes täpsem vastaja abikaasast. „. „Osades valdkondades näitas Facebooki algoritm paremaid tulemusi vastajast endastki.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 355)

 „Teisest halvaendelisemast küljest peame nentima, et sama uuring osutab sellele, et edaspidistel USA presidendivalimistel ei pruugi Facebook teada üksnes kümnete miljonite ameeriklaste poliitilisi eelistusi, vaid ka seda, kes on neist otsustava tähtsusega valijad, kelle antav hääl kõigub, ja kuidas neid ühele või teisele poole kallutada.“ (ja mida iga kandidaat peaks ütlema nende häälte võitmiseks)“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 356)

Saite nüüd aru, milline on tegelik valik? Nüüd ja praegu? Kui administratsioonid muutuvad ikka enam kanalisatsioonikeskseks ja valikuid (ka valimisi) hakkavad määrama platvormid ja Poliitmaailm on kirjutanud koodi nihutatud sõnades ja hägusates mõistetes, siis on juba hilja. Oleme arenguvektorist maha jäänud, jäänud mahajäänute kaldale.

Õitsengupelgus

Kuid me ei tegele eksistentsiaalsete küsimustega, me tegeleme sellega kuidas üle trikitada ElL regulatsioone ihalusega jaotada eesti kaheks „Tsooniks“, ehitada põlevkiviõli tehaseid lootusega, et need „ähk“ tasuvad ära enne kui saastemaksud need samamoodi turult välja tõukavad nagu need tõukasid välja põlevkivielektri. Selline suhtumine ei ole väärikas, väärtuslik ega väärtustest lähtuv, see on moraalitu. Meil on miljardi jagu rahalaev allapool vaterlaini, kuid selle asemel et seda ülespoole pumbata, vaatame me kuidas seda sügavamale uputada. RB kogu maa elektrifitseerimine (Lenini GOELRO plaani reinkranatsioon?), raudtee ehitus Haapsallu ja Kundasse. Oeh, lõputu jaburuse jada, mitte homse planeerimine. Me nagu ei julgeks homsesse astuda. Me nagu ei julgeks olla edukad. Me nagu häbeneks olla edukad. Miks ometi?

 UK rahandusminister W. Churchill ütles Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projekti esitledes 1926 a „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 366). Ilmselgelt peame meie samamoodi küsima. Mitte ainult küsima, vaid orvukesena ringihulkuva ettevõtluse ja õitsengu ukselävelt sisse kutsuma.

Piloodid tähelepanu … teiega räägib autopiloot.

Kui me homsesse ülitarka tehisintellekti söödame sisse seda, et Riik ennaktempos aktsiiside tõstmine on meie Põhiloo/põhiseaduse pärane. Sõnamurdlikkus on demokraatlik kuna EV ei ole mitte igikestev vaid perioodiline moodustis, mis kestab vaid KOLE-st KOLE-ni, kui me söödame sellesse süsteemi veel sisse, et Riigi poolne lepingu ennaktempos lõpetamine on õigustatud ja proportsionaalne, sest seda (rikutakse lepingut) ülekaaluka avaliku huvist lähtuvalt ja et tasuta töö (orja- või sunnitöö) Riigi põllul (näiteks kinnistuomanike tasuta kõplamine Riigi põllul või Riigi sunniga tasuta küüdi pakkumine veofirmade arvel) on igati õiguspärane ja vastab meie Põhiloo põhimõtetele, siis … mida tehisintellekt sellise sisestusega teeb? Kuidas ta seda  jaburust ja põhimõttelagedust edasi arendab? Mnjah, kuidas see Hawkins ütleski … meil on veel … Kuid siis järsku, ei ole enam ei aega, ega tegutsemisvõimet. Oleme lülitatud autopiloodile. Lendame tühjusse … kuni kütust jätkub.

 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28). Kuid õnneks on läbi aegade olnud inimesi, kes suudavad „näha tulevikkus“, kes ei lepi suigutava mugavusega: (Kennedy pioneeridest) „Nemad ei olnud omaenese kõhkluste kammitsais ega omaenese hinnasildi  vangid. Nende lipukiri ei olnud „igaüks enda eest“, vaid „kõik koos ühise ürituse nimel“. … Meie seisame täna uuel rajajoonel – 1960 aastate rajajoonel -, mis pakub meile senitundmatuid võimalusi ja raskusi: see on täitumatute lootuste ja ähvarduste rajajoon.“ „Uus rajajoon, millest ma räägin,“ (…) „ei ole mingi kogum lubadusi – see on kogum väljakutseid. See pole mitte kokkuvõte sellest, mida ma kavatsen pakkuda Ameerika rahvale, vaid sellest, mida ma kavatsen temalt paluda … Kas üks rahvas, mille elu on korraldatud nii nagu meil ja mida valitsetakse nii nagu meil, võib jääda kestma? See on tõeline küsimus. Kas meil leidub julgust ja tahtmist? … Kas me oleme ülesande täitmiseks valmis – kas oleme väljakutset väärt? … Selles seisnebki uue rajajoone küsimus. Siin peitub valik, mille meie rahvas peab tegema – valik … kas üldised huvid või üksikisiku mugav elu, kas suur rahvas või rahvuslik allakäik. … Meie otsust ootab kogu inimkond. Kogu maailm jälgib, mida me teeme. Me ei tohi nende lootusi petta, me ei tohi loobuda üritamast.“  (R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 lk 280). Ja kuigi meie otsust ei oota kogu inimkond, siis uuel rajajoonel seisame me kindlasti. Meie teiega ootame (ja tahame kaasa lüüa)  otsustamist. Tegelikku otsustamist. Me peame otsustama, mitte muganduma. Tuletagem meelde: „Ärgem asetagem inimkonda nende sipelgate seisu. Me peame plaane tehes tulevikule mõtlema.“ (S. Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ Pegasus  2018 lk 185). 

Kokkuvõtteks: Rohkem inimlikkust, otsustusvabadust, loovust ja tegutsemislusti, sest just nendest komponentidest sõltub tuleviku üliintelligentse tehisintellekti areng ja ... selle edasi arenemine.

Järjejutu lõpp (vist). Loodetavasti ei võta te kõike eeltoodut väga tõsiselt, pigem on tegemist võimalike erinavate arengute konstruktsioonidega. Sellise omamoodi käivitiga ... mõelda.  Mõelda millele? Mõelda võiks võimalike arengute ja enese osale selles.

Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“

Lk 244 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“

Lk 273„Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 28 „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”