Tunne on nagu
oleks kevad puhkenud õitsele keset talve. Õhk on tüüne uue ootusest. Pidavat tulema uue valitsuse uus programm.
Tore, kuid mõtted mis selle ümber liiguvad on nagu tolmunud kipskoopiad
minevikust (astmeline tulumaks, laenu võtmine, riigifirmade müük, elamuehitus, Haapsalu
raudtee, magusjoogimaks). Oeh! Mis selles uudset on? Kas need meetmed aitavadki
meil õnne õitsetada? . Lahkujate parastamine, et „uutel
pole majanduse käivitamiseks ühtegi ideed“, on muidugi kibestumise
väljaelamine, kuid selles mõttepojukeses on ka tubli annus tõtt. Ideepuudus oli lahkuval valitsusel ja seda
rada on minemas ka uus kooslus. Ideedepõuda näitas seegi, et lahkuv valitsus
paiskas viimases agoonias välja majandusarenguplaani, kuidas kogu maa õitsele
puhkeks, kuid … jällegi ei midagi uut .Kuidagi kõhe hakkab, kui lugeda, et tööturule tuleb tuua noored, naised, vanad ja välismaalased. Nagu rindeteated,
minek viimasesse lahingusse. Eh, tundub, et Pilvepiiril on mõttelend kinni
kiilunud. Deklaratsioonides: tuleks (isegi mitte tuleb), oleks, tõsta-stimuleerida
on kõik tühi õhuvõngutamine, kui nende taga ei ole konkreetset mehhanismi ja
iga meetme taga tasuvusanalüüs. Kuid ilmneb, et oma sisimas oleme juba
pingutamisest loobunud, rahuldunud 1% majanduskasvuga ja deklareerinud, et ega
Dr Riik ei saagi majanduse kasvatamiseks midagi ära teha. Ma ei ole sellise
lähenemisega nõus, see on allaandmisstrateegia, väljasuremisstrateegia. Dr Riik
mitte ainult et saab, vaid ka peab vastavalt Põhiseadusele kindlustama meie
jätkusuutlikkuse.
Strateegia (pärisstrateegia) vajalikkusest
Milleks meile strateegia? Ikka selleks et olla
konkurentsivõimeline, püsima jääda. „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite
konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite
konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide
positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite
potentsiaali suhtega”. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik
tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat.
Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa,
kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G.
Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009 lk
17/16).
Kas meil on
strateegia?
Minu sügav
arusaam, peale kümnete ja kümnete „strateegiate“ analüüsimist on täiesti ühene,
rõhuv enamus neist ei ole strateegiad, vaid ümberjutustused EL direktiivide
täitmise ajakavast ja seaduste ümberjutustus. Strateegiat ei ole! L Freedmani „Strateegia ajaloo“ eessõnas
kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate
üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid
varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete
kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud
mõttekogumiteni. (…) Termin strateegia
kirjatüki
pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga
enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ Õige. Ja, et pilt oleks täiesti selge on
sealsamas ära toodud ka kahe poole tuhande aasta tagune Hiina väejuhi mõttetera“
Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib
paratamatult lüüasaamiseni.“ Just selles meie põhiline probleem ongi, et teeme
taktikalisi otsuseid ilma strateegiata. Teatame suureliselt, et protsessid on
käima lükatud, aga kuhu? Keegi ei tea, strateegiat ju pole, EL direktiivide
täitmise plaan ei ole strateegia.
Olukorrahinnang
Strateegia kujundamine
peab algama olukorrahinnangust ja sellele järgnevas planeerimises. Millises
situatsioonis asume, mida tahame saavutada ja millised on meie ressursid. Elementaarne.
Kui olukord on näiteks selline, et me oleme katkise õhupalliga mere kohal, siis
tuleb esiteks leida optimaalne ohutu lennusuund, lahti haakida ballast, kui vaja
ka kõik muu üle parda heita. Strateegiaks oleks ju ellu jääda, mitte katkisele
õhupallile lilli joonistada, tulevärki korraldada, tulesid vilgutada ja
lisašampanjat tellida. Milline on meie ellujäämisstrateegia? Kui meid jääb ikka
vähemaks ja vähemaks, nagu sooja õhku rebenenud õhupallis, siis me saame ju
hukka. Päramine aeg teha õigeid asju õiges järjekorras.
Prioriteedid ja
peidetud ressursid
Dr Riigi esmane ja põhiline ülesanne on panna
paika prioriteedid. Pole mingit mõtet varbaküüsi poleerida, kui arterist
purskub joana verd (kuigi peenpoleerimine on ilmselt mugavam). Seega
prioriteedid paika, me peame minimiseerima kulutusi ja leidma uinuvaid
ressursse. Peame selgelt määratlema,
mille jaoks meil jätkub raha, peame tegema arengut toetavaid karme valikuid. Teiseks
me peame vabastama uinuva ressursi e. inimeste loomingulisuse. Loomingulisuse
vabastamine on tohutu potentsiaal. Peame väga põhjalikult läbi kammima oma
keeldudest/käskudest koosneva seadusandluse. Me peaksime igale käsule keelule otsa vaatama
ja küsima, mis juhtub, kui seda keeldu ei ole? Enamusel juhtudel ei juhtu
midagi. See protsess on nagu lagukuuride lammutamine kauni merevaate eest. See tegevus
annab mitu tõhusat tulemust. Ühest küljest on inimestel/ettevõtjatel rohkem
aega tegeleda oma põhitegevusega, ehk kui viimastes arenguettepanekutes on vaga
soov pikendada meie tööaega mõne protsendi võrra, mis kasvataks vastavalt
SKT-d, siis siin ongi see ressurss olemas. Ja mitte ainult paar protsenti. Plirtsti,
nagu maast leitud sadu tuhandeid töötunde. Teisalt vabastab see tuhandeid ametnikke „päris töö“ jaoks.
Tohutu, hästikoolitatud, andekas kuid alamakstud ja väärkoheldud ressurss. Need on kompetentsed valdkonna
asjatundjaid, kes majanduses tunduvalt suuremat kasumit looksid. Plirtsti, nagu
maast leitud miljoneid töötunde. Kolmandaks vähenevad Dr. Riigi vajadused nii
kontoripindadele, majanduskuludele, palkadele jne. Kui Dr Riik teeks need
minimalistlikud sammud, siis tekkiks meil korralik ressurss, et saaks
meditsiiniteenuste, hariduse, sisejulgeoleku ja turvalisuse eest maksta
väärikat palka ja ei peakski neile väärikatele inimestele asendustegevusena
„abi“ andma. Oleks ju tore, kuid … Kuid seegi on vaid poolik meede, ressursside
ümberjaotamine. Edasi tuleks jõuda … tulevikku, sest nagu targad inimesed on
öelnud, teiste järel lohisedes esimesena tulevikku ei jõua. Kuid esimene määrab
mängureeglid. Seega …
Uued prioriteedid muutunud maailmas
Maailm on
pöördumatult muutunud. Me räägime sisuse süvenemata, et produktiivsust tuleks
tõsta. Õige, kuid mitte piisav, sest tänapäeva maailmas ei ole enam abi
kassapidaja töö produktiivsemaks muutmisest vaid tõeline produktiivsus on
jõudnud uuele arenenud tasandile. „Füüsilise
töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks.
Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt
praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”. “Teadmustöötajate
produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide
jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei
suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja
elustandardite säilitamisest.” P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 152/173). Just teadmusttöötajate produktiivsuse
tõusu keskkonna loomises on meie
eksistentsiaalsete probleemide lahendus,
mitte kinni hoidmine isegi mitte meie eneste heaolust ja edukatest lahendustest,
vaid teiste lootusetult vananenud lahendustest. Kas panite tähele, et just
teadmusttöötajate produktiivsuse suurendamine on arenenud riikide ( millede
hulka kuulub ka Eesti OECD liikmena) eksistentsiaalne küsimus, mitte
korteriehitus Alutaguse metsade taha, maksuvaba miinimumi tõstmine ega muud.
Asi on prioriteetides, kui me ei lahenda eelkõige teadmustöötajate produktiivsuse
küsimust, siis me ei lahenda ei vaesuse, korteri ega muid küsimusi. Niisama
lihtne see ongi ühiskond peab oma nõrkasid aitama, kuid prioriteedid peavad
olema paigas, mitte kogu ühiskonda abivajajateks kuulutama.
Kasutame ära
liikunud maailma jõudu
Mida siis teha, kui
enesel ideid pole ja eksperdid soovitavad iga kriisi puhul „mehed metsa
langetama ja naised käpikuid kuduma“ stsenaariumi?
Praegu on
majanduses platvormide ja võrgustike ajastu. Võiks isegi öelda, et kes ei panusta
platvormidesse need riskivad jääda tehnoloogilise feodalismi pärisorjusesse ehk
tööd on küll võimalik teha (nagu meilgi praegu), kuid koore kasumilt saava need, kes töötavad
võrgustike võimsusel ja läbi kelle platvormide pääseb tarbija üldse meie tooteni.
Sellest võiks õppida, sest see edumudel lähtub just kaasamisele nagu rahvahange
(crowdsourcing) ja ühisrahastus. Muidugi pole kõike võimalik lahendada läbi
nende instrumentide, kuid oma tulevikustsenaariumide kaalumise saaksime küll
läbi sellise mehhanismi ära teha. „Ära tee seda, mida oodatakse“ (…) „Proovi
midagi uut. Luba rahval tulla välja oma uute ja julgete ideedega, mis võivad
saada osaks sinu kaubamärgi geniaalsusest. Usalda protsessi: ära püüa taas luua
seda, mida sa tavaliselt teed. Eesmärk on leida midagi uut ja värsket“. „Kogukonnad
on võimelised täitma tänapäeval sellise mastaabiga ülesandeid, mis pole enne
võimalik. „ (…) kuidas rajada kogukonda, mille poole pöörduda, kellega koos
töötada ning mida kasutada oma suurte ja julgete ideede elluviimiseks.“ Me
mõtleme väga harva sellele, et meil on tohutu kognitiivne ülejääk, meeletu
kasutamata ressurss. NY ülikooli prof C. Shirky määratleb seda mõistet
järgnevalt. „Triljonid tunnid vaba aega, mida planeedi elanikkond kulutab
tegevustele, millest nad hoolivad.“ (P.
H. Didmadis, S. Kotler „Julge“ Küppar
& Ko 2015 lk 182/229). Kas kujutate ette triljonid tunnid kasutamata aega
mida kulutada tegevusele millest hoolime? Kas meie ei hooli oma tulevikust?
Rahvahange,
auruvile või jõuallikas?
Me alahindame
vahel rahva loomevõimet, kuid asjata. Oleme teinud mitmeid rahvahankelisi
katsetusi nagu Mõttetalgud ja Jääkelder, kuid need ettevõtmised jäid poolikuks.
Vaadake, olen isegi vedanud paari mõttetalgud ja see on uskumatu, kui palju
häid, mitmekesiseid ja teostatavaid ideid nendel välja koorub. Kuid, kuna neid
edasi ei käidelda, siis need jäävad vaid hunnikusse, neid ideid ei grupeerita,
ei analüüsita, ei seostata, ei sünteesita ja lõpuks ei anta ka tagasisidet. Nii
need ideed hukka lähevadki. Puudub nii ühisloome kui tagasiside mehhanism. Nii,
et vilet lasti, kuid veomehhanismi puudusel masin ei käivitunud. „Veits“ parem ja
võistluslikum on olukord protsessi lõpetatusega konkursiga „Ajujaht“. Miks ei
võiks rahvahankeline strateegia arendamine põhineda „ajujahilikul“
võistluslikkusele?
Milleks meile
rahvahange?
M. Jacobson
kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome
1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse
esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic”” (M. Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk
148). Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule“? Muusika veel
mängib, majanduse kasvuprotsent on statistilise vea piirimail, laev vajub, aga
… meie ei märkagi seda, jagame ümber seda mida meil pole või peenhäälestame? Muide,
kuidas „õiglaselt“ ümber jaotada päästepaate, mida pole? Õige, seda ei olegi
võimalik teha, päästepaatide ümberjagamise ringmängu asemel tuleks hakata
kibekähku parvi ehitama. Ja mitte niimoodi, et Dr Riik ehitab, vaid igaühele
antakse vabadus ise ehitada. Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid,
oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub?
Värske vaade
„Homset polegi
võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati
raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et
institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige
võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi
uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi,
mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud.
Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid
ilmselt kasutada ei saa.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“
Lk 86)
Tänapäeva
maailm on teistsugune, selles uues reaalsuses ei saa jokutada, tänapäeva äris
kasutatakse nii võrgustike sünergiat, rahvahanget, ühisrahastust, teisi
platvorme ja innustavat konkurentsi. „Pealegi
oleks innustav konkurents brutaalselt objektiivne. Siin ei ole tähtis see, kus
koolis sa käisid , kui vana sa oled või mida sa varem teinud oled. Miljardi
dollari ettevõtted on siin samal pulgal kahe inimese idufirmaga. Siin
mõõdetakse ainult ühte asja: kas sa saavutasid konkursi eesmärgi?“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ
Küppar & Ko 2015)
Vaat sellise võistlus võiks küll olla jumet,
eriti kui sinna märkimisväärne auhinnafond manu panna. Ütlete, et VV ja RK ülesanne on riigieelarvet kokku
panna? Muidugi, kuid väike abi selles raskes töös, kinnikiilunud mõttemudelite
lahtisulatamises ja teistmoodi nägemiseks, oleks ka abiks. Pealegi on vaade
mastikorvist ja katlaruumist erinev, neid kokku viia oleks tervislik. Ega
jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi, vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui katlaruum, kogu „Titanic“. Kriisilahenduse
leidmise alus ei ole eliidi projekt vaid toyotalik mõtteviis: „Kui
mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik
valik mõjutab neid, - siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt
võimalus kohaneda teadlikult.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just
organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on
organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele
kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt,
metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb
aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 33)
Võiks ju ka sedapidi
mõelda ja väikeste sammudega strateegia tegemise poole liikuda. Kui kohe edasiviivat strateegiat ei suudeta
välja mõelda, siis võiks uus valitsus teha esimesed pisikesed sammud enese
ajalukku jäädvustamise suunas ning välja kuulutada strateegiakonkursi. Muide, nõuanne
poliitinimestele: mossitavaid solvumisnägusid ei mäleta aastate pärast keegi,
kuid märgiline riigistrateegia käivitamine oleks kustumatu märk ajaloos.
Kasutage võimalust.
Targutusi:
P.
H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015
Lk 263 2010 aasta BP naftapuurtorni
plahvatusest Mehhiko lahel. Tekkis 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala.
Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik
minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust
sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi
eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE
oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse
tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja
ületas 6000 gallonit/min.
Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus,
milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis
ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid
ja kes katsetas kavandit mullivannis. Lk 266 „Meilt küsitakse pidevalt „Kui
kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb
arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla
väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi.
Lk 270 „Tänapäeva maailm on andmetest tulvil
ja kasulikku kraami täis aardekirstust teatud andmete kättesaamine võib olla
väärt miljardeid dollareid. Tuleviku maailm võib olla veelgi tihedamalt andmeid
täis. Kui me siseneme triljoni anduri ja lausvõrkude maailma, suudame koguda
andmeid peaaegu kõige kohta, igal pool ja igal ajal, kui me seda soovime.
Innustavad preemiad pakuvad eksponentsiaalsetele ettevõtjatele uskumatult
tõhust meetodit sellest küllusest vajaliku teadmishulga kättesaamiseks,
pakkudes innovatsiooni kiirendavat mootorit, mida ajaloos varem nähtud ei ole.“
L.
Freedman
„Strateegia“ Grenader
Lk 173 C. Hitch (USa kaitseministri parem käsi)
1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks.
Needki seisnevad ju ressursside
otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“
Lk
332 Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) „Loodus allutati
teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid
organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus
professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“
tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus
oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille
alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta
spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See
koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad,
aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“.
Lk
354 „Michels tõestas uuringuga sõjaeelse SDP kohta, et kasvamine ja valimisedu
riisuvad parteilt tegutsemiskihu. „Partei tõeliseks loomuseks saab
organisatsioon!. Partei kasvamise vältel on juhtkond rahul. Parteiladvik ei
soovi organisatsiooni ohtu seada ega riiki südikate sammudega ärritada. Micels
märkis, et niipea kui partei enesealalhoiust hoolib, „moondub organisatsioon
vahendist eesmärgiks“.