Sunday, November 27, 2016

Strateegia ja Dr Riik


Tunne on nagu oleks kevad puhkenud õitsele keset talve. Õhk on tüüne uue ootusest.  Pidavat tulema uue valitsuse uus programm. Tore, kuid mõtted mis selle ümber liiguvad on nagu tolmunud kipskoopiad minevikust (astmeline tulumaks, laenu võtmine, riigifirmade müük, elamuehitus, Haapsalu raudtee, magusjoogimaks). Oeh! Mis selles uudset on? Kas need meetmed aitavadki meil õnne õitsetada? . Lahkujate parastamine, et „uutel pole majanduse käivitamiseks ühtegi ideed“, on muidugi kibestumise väljaelamine, kuid selles mõttepojukeses on ka tubli annus tõtt.   Ideepuudus oli lahkuval valitsusel ja seda rada on minemas ka uus kooslus.  Ideedepõuda näitas seegi, et lahkuv valitsus paiskas viimases agoonias välja majandusarenguplaani, kuidas kogu maa õitsele puhkeks, kuid … jällegi ei midagi uut .Kuidagi kõhe hakkab, kui lugeda, et tööturule tuleb tuua noored, naised, vanad ja välismaalased. Nagu rindeteated, minek viimasesse lahingusse. Eh, tundub, et Pilvepiiril on mõttelend kinni kiilunud. Deklaratsioonides: tuleks (isegi mitte tuleb), oleks, tõsta-stimuleerida on kõik tühi õhuvõngutamine, kui nende taga ei ole konkreetset mehhanismi ja iga meetme taga tasuvusanalüüs. Kuid ilmneb, et oma sisimas oleme juba pingutamisest loobunud, rahuldunud 1% majanduskasvuga ja deklareerinud, et ega Dr Riik ei saagi majanduse kasvatamiseks midagi ära teha. Ma ei ole sellise lähenemisega nõus, see on allaandmisstrateegia, väljasuremisstrateegia. Dr Riik mitte ainult et saab, vaid ka peab vastavalt Põhiseadusele kindlustama meie jätkusuutlikkuse.

Strateegia (pärisstrateegia) vajalikkusest

 Milleks meile strateegia? Ikka selleks et olla konkurentsivõimeline, püsima jääda. „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 17/16).

Kas meil on strateegia?

Minu sügav arusaam, peale kümnete ja kümnete „strateegiate“ analüüsimist on täiesti ühene, rõhuv enamus neist ei ole strateegiad, vaid ümberjutustused EL direktiivide täitmise ajakavast ja seaduste ümberjutustus. Strateegiat ei ole!  L Freedmani „Strateegia ajaloo“ eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“  Õige. Ja, et pilt oleks täiesti selge on sealsamas ära toodud ka kahe poole tuhande aasta tagune Hiina väejuhi mõttetera“ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Just selles meie põhiline probleem ongi, et teeme taktikalisi otsuseid ilma strateegiata. Teatame suureliselt, et protsessid on käima lükatud, aga kuhu? Keegi ei tea, strateegiat ju pole, EL direktiivide täitmise plaan ei ole strateegia.

Olukorrahinnang

Strateegia kujundamine peab algama olukorrahinnangust ja sellele järgnevas planeerimises. Millises situatsioonis asume, mida tahame saavutada ja millised on meie ressursid. Elementaarne. Kui olukord on näiteks selline, et me oleme katkise õhupalliga mere kohal, siis tuleb esiteks leida optimaalne ohutu lennusuund, lahti haakida ballast, kui vaja ka kõik muu üle parda heita. Strateegiaks oleks ju ellu jääda, mitte katkisele õhupallile lilli joonistada, tulevärki korraldada, tulesid vilgutada ja lisašampanjat tellida. Milline on meie ellujäämisstrateegia? Kui meid jääb ikka vähemaks ja vähemaks, nagu sooja õhku rebenenud õhupallis, siis me saame ju hukka. Päramine aeg teha õigeid asju õiges järjekorras.

Prioriteedid ja peidetud ressursid

 Dr Riigi esmane ja põhiline ülesanne on panna paika prioriteedid. Pole mingit mõtet varbaküüsi poleerida, kui arterist purskub joana verd (kuigi peenpoleerimine on ilmselt mugavam). Seega prioriteedid paika, me peame minimiseerima kulutusi ja leidma uinuvaid ressursse.  Peame selgelt määratlema, mille jaoks meil jätkub raha, peame tegema arengut toetavaid karme valikuid. Teiseks me peame vabastama uinuva ressursi e. inimeste loomingulisuse. Loomingulisuse vabastamine on tohutu potentsiaal. Peame väga põhjalikult läbi kammima oma keeldudest/käskudest koosneva seadusandluse.  Me peaksime igale käsule keelule otsa vaatama ja küsima, mis juhtub, kui seda keeldu ei ole? Enamusel juhtudel ei juhtu midagi. See protsess on nagu lagukuuride lammutamine kauni merevaate eest. See tegevus annab mitu tõhusat tulemust. Ühest küljest on inimestel/ettevõtjatel rohkem aega tegeleda oma põhitegevusega, ehk kui viimastes arenguettepanekutes on vaga soov pikendada meie tööaega mõne protsendi võrra, mis kasvataks vastavalt SKT-d, siis siin ongi see ressurss olemas. Ja mitte ainult paar protsenti. Plirtsti, nagu maast leitud sadu tuhandeid töötunde. Teisalt vabastab see  tuhandeid ametnikke „päris töö“ jaoks. Tohutu, hästikoolitatud, andekas kuid alamakstud ja väärkoheldud  ressurss. Need on kompetentsed valdkonna asjatundjaid, kes majanduses tunduvalt suuremat kasumit looksid. Plirtsti, nagu maast leitud miljoneid töötunde. Kolmandaks vähenevad Dr. Riigi vajadused nii kontoripindadele, majanduskuludele, palkadele jne. Kui Dr Riik teeks need minimalistlikud sammud, siis tekkiks meil korralik ressurss, et saaks meditsiiniteenuste, hariduse, sisejulgeoleku ja turvalisuse eest maksta väärikat palka ja ei peakski neile väärikatele inimestele asendustegevusena „abi“ andma. Oleks ju tore, kuid … Kuid seegi on vaid poolik meede, ressursside ümberjaotamine. Edasi tuleks jõuda … tulevikku, sest nagu targad inimesed on öelnud, teiste järel lohisedes esimesena tulevikku ei jõua. Kuid esimene määrab mängureeglid. Seega …

Uued prioriteedid muutunud maailmas

Maailm on pöördumatult muutunud. Me räägime sisuse süvenemata, et produktiivsust tuleks tõsta. Õige, kuid mitte piisav, sest tänapäeva maailmas ei ole enam abi kassapidaja töö produktiivsemaks muutmisest vaid tõeline produktiivsus on jõudnud uuele arenenud  tasandile. „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”. “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk  152/173). Just teadmusttöötajate produktiivsuse tõusu  keskkonna loomises on meie eksistentsiaalsete probleemide  lahendus, mitte kinni hoidmine isegi mitte meie eneste heaolust ja edukatest lahendustest, vaid teiste lootusetult vananenud lahendustest. Kas panite tähele, et just teadmusttöötajate produktiivsuse suurendamine on arenenud riikide ( millede hulka kuulub ka Eesti OECD liikmena) eksistentsiaalne küsimus, mitte korteriehitus Alutaguse metsade taha, maksuvaba miinimumi tõstmine ega muud. Asi on prioriteetides, kui me ei lahenda eelkõige teadmustöötajate produktiivsuse küsimust, siis me ei lahenda ei vaesuse, korteri ega muid küsimusi. Niisama lihtne see ongi ühiskond peab oma nõrkasid aitama, kuid prioriteedid peavad olema paigas, mitte kogu ühiskonda abivajajateks kuulutama.

Kasutame ära liikunud maailma jõudu

Mida siis teha, kui enesel ideid pole ja eksperdid soovitavad iga kriisi puhul „mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma“ stsenaariumi?
Praegu on majanduses platvormide ja võrgustike ajastu. Võiks isegi öelda, et kes ei panusta platvormidesse need riskivad jääda tehnoloogilise feodalismi pärisorjusesse ehk tööd on küll võimalik teha (nagu meilgi praegu), kuid  koore kasumilt saava need, kes töötavad võrgustike võimsusel ja läbi kelle platvormide pääseb tarbija üldse meie tooteni. Sellest võiks õppida, sest see edumudel lähtub just kaasamisele nagu rahvahange (crowdsourcing) ja ühisrahastus. Muidugi pole kõike võimalik lahendada läbi nende instrumentide, kuid oma tulevikustsenaariumide kaalumise saaksime küll läbi sellise mehhanismi ära teha. „Ära tee seda, mida oodatakse“ (…) „Proovi midagi uut. Luba rahval tulla välja oma uute ja julgete ideedega, mis võivad saada osaks sinu kaubamärgi geniaalsusest. Usalda protsessi: ära püüa taas luua seda, mida sa tavaliselt teed. Eesmärk on leida midagi uut ja värsket“. „Kogukonnad on võimelised täitma tänapäeval sellise mastaabiga ülesandeid, mis pole enne võimalik. „ (…) kuidas rajada kogukonda, mille poole pöörduda, kellega koos töötada ning mida kasutada oma suurte ja julgete ideede elluviimiseks.“ Me mõtleme väga harva sellele, et meil on tohutu kognitiivne ülejääk, meeletu kasutamata ressurss. NY ülikooli prof C. Shirky määratleb seda mõistet järgnevalt. „Triljonid tunnid vaba aega, mida planeedi elanikkond kulutab tegevustele, millest nad hoolivad.“  (P. H. Didmadis, S. Kotler „Julge“  Küppar & Ko 2015 lk 182/229). Kas kujutate ette triljonid tunnid kasutamata aega mida kulutada tegevusele millest hoolime? Kas meie ei hooli oma tulevikust?

Rahvahange, auruvile või jõuallikas?

Me alahindame vahel rahva loomevõimet, kuid asjata. Oleme teinud mitmeid rahvahankelisi katsetusi nagu Mõttetalgud ja Jääkelder, kuid need ettevõtmised jäid poolikuks. Vaadake, olen isegi vedanud paari mõttetalgud ja see on uskumatu, kui palju häid, mitmekesiseid ja teostatavaid ideid nendel välja koorub. Kuid, kuna neid edasi ei käidelda, siis need jäävad vaid hunnikusse, neid ideid ei grupeerita, ei analüüsita, ei seostata, ei sünteesita ja lõpuks ei anta ka tagasisidet. Nii need ideed hukka lähevadki. Puudub nii ühisloome kui tagasiside mehhanism. Nii, et vilet lasti, kuid veomehhanismi puudusel masin ei käivitunud. „Veits“ parem ja võistluslikum on olukord protsessi lõpetatusega konkursiga „Ajujaht“. Miks ei võiks rahvahankeline strateegia arendamine põhineda „ajujahilikul“ võistluslikkusele?

Milleks meile rahvahange?

M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””  (M. Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk 148). Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule“? Muusika veel mängib, majanduse kasvuprotsent on statistilise vea piirimail, laev vajub, aga … meie ei märkagi seda, jagame ümber seda mida meil pole või peenhäälestame? Muide, kuidas „õiglaselt“ ümber jaotada päästepaate, mida pole? Õige, seda ei olegi võimalik teha, päästepaatide ümberjagamise ringmängu asemel tuleks hakata kibekähku parvi ehitama. Ja mitte niimoodi, et Dr Riik ehitab, vaid igaühele antakse vabadus ise ehitada. Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub?

Värske vaade

„Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 86)
Tänapäeva maailm on teistsugune, selles uues reaalsuses ei saa jokutada, tänapäeva äris kasutatakse nii võrgustike sünergiat, rahvahanget, ühisrahastust, teisi platvorme ja innustavat konkurentsi.  „Pealegi oleks innustav konkurents brutaalselt objektiivne. Siin ei ole tähtis see, kus koolis sa käisid , kui vana sa oled või mida sa varem teinud oled. Miljardi dollari ettevõtted on siin samal pulgal kahe inimese idufirmaga. Siin mõõdetakse ainult ühte asja: kas sa saavutasid konkursi eesmärgi?“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015)
  Vaat sellise võistlus võiks küll olla jumet, eriti kui sinna märkimisväärne auhinnafond manu panna. Ütlete, et  VV ja RK ülesanne on riigieelarvet kokku panna? Muidugi, kuid väike abi selles raskes töös, kinnikiilunud mõttemudelite lahtisulatamises ja teistmoodi nägemiseks, oleks ka abiks. Pealegi on vaade mastikorvist ja katlaruumist erinev, neid kokku viia oleks tervislik. Ega jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi, vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui  katlaruum, kogu „Titanic“. Kriisilahenduse leidmise alus ei ole eliidi projekt vaid toyotalik mõtteviis: „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, - siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 33)

Võiks ju ka sedapidi mõelda ja väikeste sammudega strateegia tegemise poole liikuda. Kui kohe edasiviivat strateegiat ei suudeta välja mõelda, siis võiks uus valitsus teha esimesed pisikesed sammud enese ajalukku jäädvustamise suunas ning välja kuulutada strateegiakonkursi. Muide, nõuanne poliitinimestele: mossitavaid solvumisnägusid ei mäleta aastate pärast keegi, kuid märgiline riigistrateegia käivitamine oleks kustumatu märk ajaloos. Kasutage võimalust.

Targutusi:


P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 263 2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel. Tekkis 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.
Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis. Lk 266 „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi.

Lk 270 „Tänapäeva maailm on andmetest tulvil ja kasulikku kraami täis aardekirstust teatud andmete kättesaamine võib olla väärt miljardeid dollareid. Tuleviku maailm võib olla veelgi tihedamalt andmeid täis. Kui me siseneme triljoni anduri ja lausvõrkude maailma, suudame koguda andmeid peaaegu kõige kohta, igal pool ja igal ajal, kui me seda soovime. Innustavad preemiad pakuvad eksponentsiaalsetele ettevõtjatele uskumatult tõhust meetodit sellest küllusest vajaliku teadmishulga kättesaamiseks, pakkudes innovatsiooni kiirendavat mootorit, mida ajaloos varem nähtud ei ole.“

L.    Freedman „Strateegia“ Grenader  

Lk 173 C. Hitch (USa kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad  ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ 

Lk 332 Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“.
Lk 354 „Michels tõestas uuringuga sõjaeelse SDP kohta, et kasvamine ja valimisedu riisuvad parteilt tegutsemiskihu. „Partei tõeliseks loomuseks saab organisatsioon!. Partei kasvamise vältel on juhtkond rahul. Parteiladvik ei soovi organisatsiooni ohtu seada ega riiki südikate sammudega ärritada. Micels märkis, et niipea kui partei enesealalhoiust hoolib, „moondub organisatsioon vahendist eesmärgiks“.

Friday, November 18, 2016

Vastutuse võtmatus?


Bürokraatia võidukäigu viljad

Alustuseks märgin, mitte enesekergitamiseks vaid selgituseks, et olen olnud kaheksateist aastat peadirektorina kolmeteistkümne valitsuse teenistuses, seega ilmselt üks kõige „valitsusterikkama“ kogemusega ametnik. See "rikkus" (nagu öeldakse, staatus kohustab) mitte ainult ei anna mulle õigust vaid paneb ka kohustuse oma argumente esitama. Märgin seda lihtsalt seepärast, et teaksite, et räägin asjast/süsteemist/protsessidest mida tunnen. Nägin ja töötasin koos paljude pealikega - sain hakkama. Nemad minuga ka, kuigi nii mõnigi kord pidin pöörama nende tähelepanu sellele, et üks või teine  tegu pole härrasmehe vääriline. Aeg oli selline. Vaba. Tasavõrdne. Sallis eriarvamusi. Millegipärast on mul ilmselt seepärast ekslik arvamus, et peaksin just seepärast täitma oma kohustust, kodanikukohustust, ametnikemeriituse kohustust, et oma kogemustest lähtuv arusaam ette kanda. Kui ma seda ei teeks tunneksin ennast „veits“ räpaselt. Täpsemalt olen bürokraatia keerdkäike analüüsinud mahukas arvamuses „Bürokraat, võim ja Vanaema.“. Tegevametnikud ju oma arvamust avaldada ei saa, kas seoses ametisaladuse, ärisaladuse või enesekaitse instinktist lähtudes. Õige kah, ametnikul on ametniku kohustused, kuid … Maailm on läinud kurjaks. Viimaste aastate Dr Riigi tegevusmustrid on mulle muret tekitama hakanud, need pole kooskõlas erinevate positsioonide otsuste lahususega ega hea tavaga.. Ega ametnike kaitseks just tihti välja ei astuta, aga asjata. Hea ametnik, tiimijuht, on kulda väärt. Asjalik ametnik, asjaliku tiimiga on määre riigi sujuvas toimimises, meie kõigi hüvanguks. Antud juhul pean silmas mitte ainult ATS tulenevat kitsast ametnikumääratlust, vaid kõiki neid, kes on Dr Riigi poolt palgatud otsustama ja juhtima.

Otsustamise raske tee

Ametnikke on mitmesuguseid, minul on olnud õnn koos töötada väga pühendunud ja asjatundlike kolleegidega. Kui inimestele igapäevanegi otsustamine raske, kas panna selga kollane või sinine pluus, siis otsus tegemine avalikus sektoris on veelgi raskem, see peab põhinema seaduste regulatsioonil ja ainult seaduste regulatsioonil. Emotsioonid tuleb kõrvale jätta. Vahel on nende otsuste taga inimeste saatused. See otsustamine peabki olema raske. Tänapäeva ametnikelt on praktiliselt võetud kaalutlusõigus. Igasugune tervemõistuslikku kaalutlust võidakse käsitleda pahatahtlikult kui korruptsiooni, mõjuvõimuga kauplemist või pistist. Seega ametniku otsus on igakülgselt põhjendatud külm juriidiline ja bürokraatlik akt. Ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat. Mitte alati ei ole need otsused „õiglased“, sest seadused on vahel jäigad ja eluvõõrad. Kui ametnik on initsiatiiviks teeb ta ettepaneku seadust muuta, seni … lonkavad otsused vigaselt edasi. Me ise oleme oma süsteemi niimoodi ülesse ehitanud. Mulle näiteks selline tihkus ei meeldi, mina usaldaksin rohkem inimesi, sest kõike ei saa seadustesse kirjutada. „Väga täpselt reguleeritud keerukad ühiskonnad kujutavad endast ülimalt tundlikke masinavärke. Pole palju vaja, et nad töötamast lakkaksid.“
„Kui Uruki hilisema perioodi elanikud ringi vaatasid ja nägid, kuidas nende põllud on rikutud, nende kaaslased ägavad koorma all ning nende kaitserajatised ei  suuda vaenlase rünnakutele vastu panna, hakkasid nad arvatavasti küsitavaks pidama veendumusi, milles olid nii pikka aega kindlad olnud. Nende maailm ei kukkunud kokku üksnes välise surve all, vaid sama palju seetõttu, et elanikud kaotasid usu oma varasematesse väärtustesse ning sellesse, et nende tõekspidamised tagavad neile õnneliku ja rahuldust pakkuva elu.“ (P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd“ Imeline Ajalugu 2014). Kas me tahme sellist tulevikku, või … on mõni parem lahendus?

Kas EAS  juhtum on EAS juhtum või Pilvepiiri juhtum?

 Ka EAS-s tehakse otsuseid kaalutletult ja seaduse tähest lähtudes. Seaduse mõttest … vaevalt, sest meie õigusruum on järjekindlalt vähendanud ametnike kaalutlusõigust, mis tähendab, et tänapäeval võivad otsused olla üha ebaõiglasemad, kuid kindlasti juriidiliselt õiged. Me ei ole sellega rahul? Muidugi, kuid see ei ole menetleva ametniku süü. Sama põhimõte kehtib ka palju kirgi kütnud riid MKM haldusala toetuste tagasiküsimise või mitteküsimise osas.
Ma ei taha võtta sõna fookuses oleva juhtumi sisulises küsimuses, see on täiesti omaette küsimus, kuid on selge, et regulatsioon on olnud puudulik. Tänu reguleerimise tihkusele ongi selline olukord tekkinud. Olgu see õppetunniks, parandagem seadust ja mingem edasi, kuid ...  Kuid sügavalt  pahatahtlik hüsteeria EAS tänase juhtkonna suhtes a´la EAS peab vastutuse võtma, teeb nõutuks.  Kuidas saab tänane juhatus võtta vastutust selle eest, mida tehti enne teda? EAS pealiku kimbatus on mõistetav, ta ei saa ümber vaadata otsust, sest regulatsioonid seda ei luba. Reegel on reegel. Pealegi kui ta seda teeks, siis oleks tegemist seaduserikkumisega, mille eest ta peaks täie rangusega vastutust kandma. Teiseks kuidas võtta vastutust selle eest mida tehtud pole? Lihtsalt selleks, et minister käskis? Aga kui minister käsib katuselt alla hüpata? Kas peakski kohe hüppama? Mõtleme … Kas te kujutate ette, et ostate näiteks maja, mille omanik on naabrilt rahakoti pihta pannud ja naaber nõuab, et vabandaksite (ja tagastaksite raha) sest te elate ju selles majas kus eelmine omanik sullerit tegi? Absurd? Muidugi, kuid miks ei ole ministri nõue EAS vastu siis absurdne? Nii see võikski ju jääda kui piinlik lugu, kuid …

Kontrausalduskriisi tekitamine

 Kuid kogu selle triangli juures, mis algas juristide vahelisest vaidlusest (EAS, MKM, RM) on minister suutnud tekitada mitmetasandilise usaldus- ja juhtimiskriisiks. Kui ministril oleks olnud kindel veendumus, et EAS oleks saanud/pidanud oma otsust ümber vaadata ja nad on seadust valesti tõlgendanud, siis olekski pidanud andma EAS-le sellise selge suunise: ümber vaadata lähtudes sellest ja tollest paragrahvist, kutsuda antud abi tagasi ja ilmselt viia see juhtum kohtusse. Mnjah, selline oleks olnud põhimõttekindla, otsustava, enese vaadete õigsuses veendunud  poliitiku tegevus, kuid see oleks nõudnud julgust. Selle asemel algas täiesti arutu klaperjaht „vastutuse võtmiseks“. Proua minister, ametnik (kuigi EAS juht ei ole rangelt võttes ametnik) ei ole poliitik, kes võtab üksnes „poliitilise vastutuse“, ametnik kas tegutseb vastavalt seadusele ja peaks sellesama seaduse ja riigi poolt kaitstud olema või ta rikub seadust ja vastutab selle eest täie seaduse rangusega. Ametniku institutsioonis on ette nähtud seaduste täitmine, mitte mingi amorfne vastutuse võtmine. Muide see, etseadus on selline nagu see on ja ametnik on kohustatud seda täitma ei ole ametniku süü, vaid poliitinimeste süü, sest just nemad – poliitinimesed - on Riigikogus vastava seaduse vastu võtnud. Seadus on täitmiseks niikaua kuni seda pole muudetud. Mis kõigetähtsam, ükski pealik pole sentigi väärt, kui ta enese kapriisist lähtudes oma eesliini komandörile noa selga lööb. Selline minister ei oska juhtimiskriisi lahendada. See tekitab usalduskriisi ministri vastu, mis täiesti selgelt ilmneb ka EAS ja paljude teiste hoiakus.  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 89)

Mitmetasandiline kriis või ebaõnnestunud salaplaan?

Miks on tegemist mitmetasandiline kriisiga? Alguses mõtlesin, et see on EAS juhi halb õnn, et ta sattus oskamatu ministri otsa, kuid siis sain aru, et see pole vaid tema õnnetus, see on meie kõigi õnnetus. Tekkimas on  halb muster. Jälle kord löödi EAS juhtimistasand segi, nüüd on tükk tühja maad, mil uus komplekteeritakse (konkursid, stsenaariumid, sisseelamine). Muide, kes selle juhtimisaugu kinni maksab? Ehhee, see oli retooriline küsimus, sest meie kõik maksame. Teisalt võib-olla  oligi see salalik plaan EAS üldse ära kaotada ja tänane juht oli liiga „kõva kivi“ selle tegemiseks? Oli ühiselt töötava tiimi liider. Nii või teisiti, piinlik ja argpükslik lugu  
Kuid juhtimiskriis ei piirdunud vaid EAS juhtkonna mahavõtmisest tekkivas seisakus, vaid  ilmnes, et nõukogu, see järgmise taseme vahikoer, on aravereline. Osadel liikmetel läks kiireks - „lahkusid“ hääletamise ajaks. Piinlik. Väga piinlik. Igasuguse kodanikujulguse puudumine. Nojaa, õiguskantsler ütleb, et ministril pole õigust sihtasutuse nõukogule ette kirjutada juhatuse esimehe tagasikutsumist, kuid … „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest. ( Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 200. Lk 26) Mnjah, kes tahaks polaaröösahtlis lõpetada? Saite aru? Alati pole vaja käskida vaid luua hirmu õhkkond. Tehtud!  Piinlik lugu on ka selles, et muidu nii selgevaateline RM on lasknud enese segada sellesse häbiväärsesse  saagasse. Kuidas siis nüüd järsku, enne talve hakku, ärgati ja märgati (audit), et EAS on toetuste tagasinõudmisega eksinud? Aga neli aastat tagasi, kui otsus tehti, siis ei märganud? Veelgi piinlikum on, et läbi aegade on EAS nõukogus olnud RM esindav nõukogu liige. Kas temal ei tekkinud kahtlust, ei lasknud protokolli kanda sellekohast märget? Kõik see tundub piinlik kambaka tegemine. Maaslamaja löömine. Kahe maaslamaja löömine. See on ebaväärikas. Nüüd võib juhtunut seletada kõigil tasanditel, kuid: „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015 lk 123).

Dr Riigi psüühikahäired?

Teada on, et kui koos on kaks juristi, siis on kolm arvamust. Kuidas nendest kolmest arvamusest sõeluda välja üks ja õige on valdkonna eest vastutava ministri ülesanne. Kuidagi veider on kuulata avalikku arutelu, et MKM-l, RM-l ja EAS on erinev arusaamine seadusest. Kuulge, see lõhnab juba raske närvihaiguse (nagu isiksuse kahestumise) järgi – riik on üks juriidiline isik, nii MKM, RM, kui EAS on sama juriidiline isik, ainult et kahe erineva arvamusega. Ups! Veider. Nagu vaskpoolne ja parempoolne liiklus ühel ajal? On ilmselge, et kui sallida üheaegselt vasak ja parempoolset liiklust, siis on laibarida järel. Selle jaoks regulatsioonid ongi, et ohtu ja hävingut ära hoida. Täpselt sama ka toetuste andmisel, see on ju lihtne, mitte mingi Marsimissioon. Tehke isekeskis selgeks, ärge rapsige rahva ees ega tehke komejanti. Te raiskate meie ühist raha. Me eeldame, et Pilvepiiri tasand on kompetentne „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas: „Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …”
Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” Ilo). Dr Riik peabki olema nagu hooliv ja hoolas arst, mitte lihunik.

Hämamine

Ega täpselt aru saagi mille eest EAS juht tagasi kutsuti. Räägitud on palju, valjult, kuid … „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. Lk 211) Alguses oli jutt, et ettevõtlustoetuse osas on tehtud viga, siis pidi  nõukogu üle seletama, et  ja-ja, aga see kaasus oli pigem katalüsaatoriks,  kindlasti pole see ainuke põhjus. Mis sel nõukogul muud üle jäi, ega keegi ei taha, et teda tagumisse polaarsahtlisse peidetakse seega … tuleb leida vähegi usutavaid põhjuseid. Kasvõi välja mõelduid. Oeh, kui palju ma selliseid küpsetisi näinud olen. Liig palju. Muidugi, nagu hea bürokraatlik tava ette näeb, tuleb tekitada vigade mass – hoidis hooletult augurauda, prügikast oli valesti paigutatud ja nina on tal ka viltu. No nii viltuse ninaga ei saa ju juht olla – kutsume tagasi?  Ning kangekaelne oli, ei läinud kompromissile. Oot, oot mida see siis tähendab? Kui juht oli liiga paindumatu, ajas oma joont, kas see tähendab, et ta oli tehtud otsuste juriidilises õigsuses kindel ja kompromissid, mis talle pakuti olid - kuidas ohutumalt seadust rikkuda? Hakata kurjategijaks? Sellepärast ta lahti lasimegi, et ta oli põhimõttekindel? Ei rikkunud seadust? Midagi on viltu sellise maailmapildis. Ainuke mis lootust pakub, et tegelik maailm on teistsuguse, kui poliitinimeste oma on, et EAS on koostöötav meeskond, meeskond milline naudib oma tööd, väärtustab oma tegevust ja on ka ühtne ebaõiglusele vastu hakkama. Kodanikujulgusega meeskond. Väärt värk.

Nurgakivi murendamine?

Me peaksime hoidma oma inimesi sh. ka ametnike ja avalikus teenistuses olevaid juhte, meid on vähe, andekaid meeskonnaloojaid veelgi vähem. Kuid hoidmisel on ka põhimõttelisem külg. See on tegelikult õigusriigi ja demokraatia kaitsmise külg. Kui paar aastakümmet tagasi ehitati ülesse  meie avalik teenistus, siis sai uuritud neid põhimõtteid ka sealt, kelle moodi me tahtsime olla. Võib öelda, et kõik need avalikud teenistused väärtustasid ametniku otsuse sõltumatust. Selleks, et ametnik ei peaks kogu aeg ümber vaatama poliitilistes tõmbetuultes vaid lähtuks seadusest ja riigi huvidest, oli ametnikku pea võimatu töölt lahti lasta. Ametniku sõltumatus on õigusriigi üks toimiva õigusriigi nurgakivisid. Mu Soome kolleeg Matti Purasjoki, kes oli mulle ühtlasi heaks mentoriks ja teejuhiks sellesse tundmatusse maailma ütles, et ametnikku saab lahti lasta vaid kolmel juhul: kui ta hulluks kuulutatakse, vangi pannakse või jalad ees välja kantakse. Ärgem alahinnakem seda, et ametniku sõltumatu otsus on omaette väärtus, seda tuleb aktsepteerida. Jah seda otsust võib vaidlustada kohtus (ja peabki, kui see pole õige osapoolte arvates), kuid poliittasand ei saa ametnikku vallandada seepärast, et poliitinimesele ei meeldi ametniku seadusekuulekus. Meil on kahjuks levima hakanud äraspidine praktika et pealikke (politseipealikud, VTA pealik ja nüüd ka EAS pealik) kahitakse otsitud põhjustel. See on väga halb praktika, kui ametnik peab tegema otsuseid mitte seadusest ja oma siseveendumusest lähtudes vaid piiluma ärevalt ringi, mida selle koha poliitinimesed ütlevad. See ei ole õigusriigile kohane ja sellisele praktikale tuleb otsustavalt keelumärge panna.

Usaldusest

Kuhu siis selle mitmekuulise tühjategemise tulemusena on jõutud? Võib-olla oleks kõige õigem selle kohta lasta klassikul sõna sekka öelda: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 113)  Mida siis minister nüüd teeb? EAS on segi löödud, usalduskriis iseenese vastu püsti pandud, kuid algküsimust pole ju lahendama hakatudki. Mida veel lõhkuda?  Ei tea, kuid tema  prohvetlikud sõnad „Ma arvan, et antud juhul ei ole ju tegemist esimese inimesega ei ametniku ega ka poliitikuna, kes oma ilmeksimatuse sündroomi tõttu oma koha kaotab“ võivad käia just tema enese kohta. Usaldust ju pole. Ilmselt oleks tal aeg lähtudes tema enda sõnadest „vastutus võtta“ või võtame me vaid vastutamatust?
 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (“. F Forsyth „Šaakali päev. Lk 28)



Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999
Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“

Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“
Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.
Lk 62 „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)
Lk 191 „Kõiki kabinetiliikmeid kutsutakse Väga Auväärseteks Džentelmenideks. Vaid kolm asja on selle tiitli puhu valesti …“

A.    Lagercrantz „See mis ei tapa“ Varrak 2015
Lk 108 „Häkkerite abiga võib varastada, advokaatide abiga aga vargus seaduslikuks muuta. Kuidas Balder ütleski?“ „Me oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“
Lk 395 „Keegi ei lekita mingit infot, kui see ei ole tema huvides. Mõnel on motiiviks õilis soov õiglust jalule seada, tahtmine paljastada korruptsiooni või ahistamist. Aga enamasti on küsimus võimumängus – eesmärgiks on vaenlane põhja lasta ja oma positsiooni parandada. Seepärast ei tohi reporter kunagi unustada küsimust: miks mulle seda räägitakse?
(…) Iga paljastus nõrgendab vääramatult kellegi positsiooni ja tugevdab seega teiste mõju. Iga oma koha kaotanud võimukandja asendatakse kiiresti uuega, kes ei pruugi eelmisest tingimata parem olla. (…)“

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“
Lk 180 “Enamik inimesiarvab teadvat, mida nad teevad hästi. Tavaliselt nad eksivad. Sagedamini teavad inimesed, mida nad hästi teha ei oska – ja isegi selles küsimuses kiputakse andma rohkem valesid kui õigeid vastuseid. Ometi võib heade tulemusteni jõuda vaid oma tugevaid külgi ära kasutades. Tulemuseni ei jõuta, kui tegeldakse millegagi, milles ei olda parim või mida teha ei osata.”
Lk 182 “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.

Lk 183 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“

Saturday, November 5, 2016

Torso tasuvusanalüüsist


Ilmunud "Maksumaksja" oktoobriväljaandes 

Kaksikvennad: Unistus ja Arvestus

Unistad tuleb suurelt. Tundsin põnevust, kui taevakanal näitas ideekavandit mandritevahelisest veealust süstikrongist, mis teeb Londoni  NY-st pooleteist tunni kaugusel asuvaks eeslinnaks ja vastupidi. Selles allveerongi idees on haaret, nagu sisekosmose avastamine. Selle  kasutuselevõtt ning rongi nimetus on selles teemas üpris tinglik määratlus. Mulle rongid meeldivad (lootuses, et need toimivad tõhusalt). Iial ei unune igavese rahu tunne kui esimest korda Amsterdamist Haagi sõitsin. Vaikus. Ja üldmulje oli, et maastik hakkas liikuma, mitte rong. Vahva.  Mulle meeldivad julged ja tulevikku vaatavad ideevälgatused, kuid … alati koos arvestusega.
Samas raudteeehituse vaimustus Berliini (õigemini Leedu-Poola piirile) ajab mind veidike segadusse. Sada aastat tagasi poleks see mind segadusse ajanud, pigem oleks tekitanud vaimustust. Nüüd ajab segadusse, kuna juba üle saja aasta tagasi tõstsid vennad W-d esimese lennuki õhku. Pool sajandit tagasi algasid mehitatud kosmoselennud, aga meie unistame üle-üle eelmise sajandi tehnikaimest. Miks? Ilmselt on „raudteefetiši“ puhul tegemist I & II MS järelnähtudega. Kas me peame keskenduma üleeelmisesse sajandisse vaid seepärast, et EL „annab raha“? Mnjah,  EL  teistsugune suhtumine raudteesse uputatavasse ühisesse rahasse on häirivalt vanaaegne. Kui EL majanduse aluseks on konkurentsireeglid (sh riigiabireeglid), siis raudteele need ei laiene. Riigiabi reeglid, mis võtavad raudlinnud üksteise järel taevast alla parvede ja firmade viisi, lubavad raudteel kasutada raha konkurentsi tapmiseks peaaegu blanco veksli alusel. Arusaamatu.

Edenemise uudised kuhugi

Häid (või vähemalt kaunilt pakitud) uudiseid tuleb robinal. Aeg ajalt loeme lehest RB edenemisraporteid. Tore. Kuigi mida ehitatakse, kuhu ehitatakse ja palju maksab … veel ei tea.  Hiljuti  saime teada, et EK otsustas rahastada  Tallinn-Helsingi tunneli rajamise uuringut. Veel toredam, palju uurivinimesi saab tolmuvaba tööd. Juba mullu tuli uudis, et Soome velled on tõelises tunnelihulluses, tahaksid haarata labidad ja kaevata enese Tallinn-Helsingi tunneli kaudu välja aastatuhandeid kestnud eraldatusest Euroopa ühiskodust.  Eriti tore. Nojah, Soome minister, targa ja praktilise  inimesena arvas, et vaja arvutada, kaaluda, kuid unistada on ikka vaja. Õige. Õige mõlemas mõttes, tuleb unistada ja siis ka selle unistuse realiseerimise viise leida. Need läbi arvutada. Tunneliplaani teostumine võimaldaks meilgi tupikjaama staatusest välja rabeleda. Nii võiks RB-le  tekkida lisaväärtusena majandusliku mõtestatuse mõõdegi. Ajalised käärid on muidugi häirivad, sest julgelt unistades pole tunneli avamist enne 2050 aastat oodata. 25 aastat peame ikkagi tupikjaama eeldatavasti kahjumeid kandma.

Näppudega torso

Kui RB on tore, mis mind siis vaevab?  Esiteks vaevav mind tohutu segadusttekitav jutulaam (maalitud kujutluspildi ja tegelikkuse erinevus). Räägime kiirongist Berliini, kuid RB on vaid Tallinn-Leedu/Poola piirile raudteeehituse projekt. Peapoolt ehk tunneli osas alles algavad tasuvusuuringud, jalust ehk Poola poolt pole ka veel asjad selged ning leedukad keedavad mingit oma „suppi“. Vaata mispidi tahes tegemist pole tervikliku projekti vaid … torsoga. Mnjah, miks me peaksime üldse aastaks 2025 tõttama Leedu/Poola piirile? Kiirelt?
 Teiseks teeb mind murelikuks arvestuste kesisus, lausa piinlik „karjapoisi tegemise“ (nagu malerahvas ütleb) soov. Minu maailm on lihtne, kas kasumit on või kasumit pole. H. Teder on mullu ÄP-s maininud, et:  „Äriga on nii, et kõigepealt peab see välja tulema näppude peal ja siis võib selle sisestada Exelisse,". Vaat niimoodi arvab edukas majandusjuht, minul ei anna RB rehkendus ei näppude ei pulkade peal kokku.“ Heksel tabelis“ (sõnast hekseldama) võin oma kogemuste baasil kõike tõestada. Muidugi ei pruugi sellel olla seost tegelikkusega.

Teeme rollid selgeks.

Nüüd võib arvata, et mõni oponent ütleb kärehäälset, et see jutt ei tõesta midagi, et selles pole midagi uut, kuid … Asjade seis on selline, et mina ei peagi midagi tõestama, mina täidan vaid enese, kui omaniku/aktsionäri hoolsuskohustust. Vabandage mind minu primitiivsuse pärast, kuid majandusinimesena käsitlen riigi toimimist kui (äri)organisatsiooni toimimist,  täpselt samuti nagu aktsiaseltsi, eriti majandusküsimustes. Mina ja teie, riigi kodanikena, oleme aktsionärid, kes oma sissemaksete ja tegevusega on panustanud äriühingu (riigi) aktsiakapitali (toimimisse) ja kelle raha investeeritakse hästi või mitte nii hästi. Ja nii nagu ikka, aktsionäridele tuleb selgitada, kuidas nende raha kavatsetakse kasvatada, millised on eesmärgid, tulemused, riskid, kaasnähud ja ka väljumisstrateegiad. Mina tahan teada. Ärme jääme kinni mingisse fetišisse, fetiš  piirab meie arusaamu võimalikest arenguvõimalustest „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk““. „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?” G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001
Meie ei peaks  olema  lihtsalt aktsionärid, kes laseb nõukogul (riigikogu) või juhatusel (valitsus) suvaliselt meie raha põletada. Mina olen aktsionär (loodan, et ka teie), kes hoolib nii enese kui teiste aktsionäride rahast. Minul on hoolsuskohustus. Teil ka. Ja just seepärast et minul/teil on hoolsuskohustus, eeldan ma hoolsuskohustuse täitmist ka nõukogult ja juhatuselt. Ja muide rollijaotusest niipalju, et (NB!)  pole minu asi tõestada, kas RB projekt koos või ilma tunnelita on kasumlik/kahjumlik, … mulle ja teistele , kui aktsionäridele, tuleb tõestada, et RB projekt on kasumlik. Arusaadavalt.  Ma ei ole RB vastu, mulle väga meeldiks, kui see oleks kasumlik projekt (nii nagu kõik tegevused, mis jõukuse meie õuele toovad), kuid lähtudes kättesaadavatest allikatest pole kasumit kuskilt paista. Ei saa ju olla tõsiseltvõetavad arvutused, kui ehitusmaksumus kahaneb mõne aastaga pea poole võrra, reisijate arv kasvab 3-4x ja abi maht protsentides jääb umbmääraseks, millest protsenti võetakse ka, omaosaluse prognoos hälbib 3x, finantseerimisskeemidest ei tea me tuhkagi. Ilmselt on isegi Pilvepiiril tekkinud teatud kahtlused/kõhklused 2011 a lõppraporti suhtes, sest miks muidu tehakse nüüd täiendatud tasuvusuuringut. Tore, et täiendatakse. Minu arutluski on kantud sellest, et täiendused ei osutuks vaid kosmeetilisteks ilustusteks vaid asjalikuks risttabeliks, mis aitaks meil (aktsionäridel) õiget otsust teha.

Ring laiemaks

Rahvasuu ütleb, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Õige ka, ikka loodetakse, et kingitus tuleb puhtast südamest ( no kui muuks ei kõlba, siis saab lihaks teha). Kuid on ka teine hobune, milline lahke kingitusena lõpetas ühe suurvõimu eksistentsi. Kümme aastat vaprat võitlust ja kõik läks kingitud hobuse hänna alla, sest ei vaadatud hobuse, Trooja hobuse, suhu. Kahju. Mina omanikuna tahan vaadata iga hobuse suhu ja kui vaja siis kabja raudu ning saba allagi. RB arvutustega on sama lugu, selle sisu tuleb järele uurida. Arusaadavalt. Laiapõhjaliselt ja … nõu kuulata. „Rootsi kuningas ei hoidnud tagasi ka kriitikat poolvenna aadressil: „me täname Jumalat, kes Meile mõistust on andnud teiste heade meeste arvamust kuulata, ei pea Me ka end ise liiga targaks nagu mõned, kes oma laiskuses mõtlevad, et neil pole teiste meeste nõu tarvis, vaid teevad seda, mis neile endale pähe tuleb.““. (Erik XIV, 1562) ( M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015Lk 275). No muidugi pole me kõik Rootsi Kunnid, kuid mõte nõust on hea. Tänapäevalgi.

Miks laiapõhjaliseks?

See on ju selle sajandi suurim investeering meie maanurgas, mis peaks kasu jahvatama meile pikkadeks aegadeks. Eee … või siis mitte. Peame olema eriti hoolsad, et see investeering ei läheks hänna alla selle pärast, et me pole viitsinud hobuse suhu vaadata? Selle pärast, et oleme mõõdutundetult siseringis üksteist veennud, kui „äge on sõita 4 tunniga Poola piirile“? See ongi kitsa ringi arutluste viga, et : „(…) tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” (Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012. lk 60). Mind teeb rahutuks juba osa poliitinimeste süvenematu suhtumine RB-sse a´la „antud objekt on piisavalt oluline, et selle rahastamiseks võiks Eesti isegi laenu võtta, kuna projekt on jätkusuutlik ning positiivse rahavooga.“  Mnjah, positiivne suhtumine pole veel positiivne rahavoog. Kui ei osata nii suurte projektide puhul vaadata arvude taha, siis teeb see mind , aktsionäri, tõesti rahutuks.  Vaadake, ma arvan, et tegemist on nii suure asjaga, et selle arutamisel peaksid osalema kõik, mitte ainult kitsas ring.

Aritmeetikast ja poliitaritmeetikast

Kui tasuvusanalüüs on tehtud näiteks neli korda suuremate kliendimahtudega, kui see tegelikkuses on, siis on mitte mingi müstiline „keegi“ kahjumis vai meie oleme kahjumis. Mida me siis teeme? Milline on väljumisstrateegis? Võtame raudtee ülesse? Ei saa, see on kingitud ja laenatud. Võtame eelarvest? Mille arvelt? Vähendame tervishoiuteenuseid? Meditsiinipersonali palka? Milleks meile sisekaitse, teeme isekaitse? Mõelge ka sellele, et RB valmimise ja tunneli (võimaliku) valmimise vahel on meid tunduvalt vähemaks jäänud ja needki on vanemad, tähendab need kelle panus tulubaasi on pehmelt väljendades nõrguke. Statistikaameti prognoosi kohaselt väheneb  Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul  125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. Pensioniealiste (65-aastased ja vanemad) osatähtsus rahvastikus tõuseb praeguselt tasemelt (18,0%) 2040. aastaks 27,6%-ni. Laste (alla 15-aastaste) osatähtsus väheneb 15,5%-lt 13,6%-ni. Kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le. Praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist.
Ma saan aru, et enamusele jäävad need ülaltoodud arvud lihtsalt arvudeks, kuid äris tuleb arvestada alati potentsiaalsete klientidega (reisjatevoogudega), samas antakse meile SA poolt teada, et RB tegeliku valmimise ajaks on ca 125 tuhat reisijat/maksjat vähem. Et veelgi selgem oleks, mida tähendab rahvastiku/klientide vähenemine 125 tuh võrra, siis see võrdub enam-vähem Pärnu + Võru + Rakvere + Valga, Rapla + Haapsalu linna elanike arvuga. 6 tühja linna jagu inimesi! Kas kujutate ette inimtühja Rakveret? Aga Võru? Kes sõidab, kes maksab?

Poliitaritmeetiline lahendus on muidugi lihtne: „Kui investeering ei taha end ära tasuda, ja isegi juhul, kui oodata on kahjumisse jäämist, kipume me üha edasi investeerima. Majandusteadlased selgitavad seda käitumist kui „pöördumatute kulude lõksu“ – tulevaste kultuste väärtust hinnates ei suuda me enamasti varem tehtuid arvesse võtmata jätta. „„Kõige võimsam tegur on oht enesehinnangule: kui ma investeerimist ei jätka, siis jätan ma endast rumala mulje ja tunnen end lollina“.  (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. lk 164)

Koolitunni tarkused

Äsja esitati valitsusele ettepanekud ravikindlustuse tulubaasi laiendamiseks ja tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks, ravikindlustuskaitse laiendamiseks ning inimeste omaosaluse vähendamiseks (milline kena eufism!). Ministeeriumi ettepanekul tuleks ravikindlustusse tulevaid rahasid suurendada eelistatult läbi pensionäride eest panustamise. Oeh, sellise ettepaneku tegijad puudusid küll sellest põhikooli füüsika tunnist kus käsitleti ühendatud anumate küsimust (samuti nagu nad ei tea midagi basseiniülesandest, kus 50 mm toru suubub basseini ja 30/40 mm toru väljub, siis poliitaritmeetikas üleujutust ei tekki). See, et me kogume ühest ja samast allikast raha kahte hunnikusse (riigieelarve ja haigekassa) ei tähenda, et seda ühest hunnikust teise liigutades seda rohkem saab (naguinii on riigieelarves „liiga vähe“ raha). Iga liigutamine, ka raha liigutamine, nõuab tegevust, tegevus on tasuline. Kui Pilvepiiril on sellised arusaamad lihtsast arvutamisest, siis pole ime ka see, et raudtee rahastamine või selle kasumlikkus/kahjumlikkuse küsimus ähmaseks jääb. Kahju, sest raha on dr Riigil ikkagi üks hunnik, sealt peab võtma nii raudteeehituse laenumakseteks ja kui ebaõnnestume, siis ka kahjumite/dotatsioonide maksmiseks. Just seepärast peame olema oma suurprojekti puhul noriv, see pole mitte ainuüksi meie raha vaid ka meie … tulevik.

Soovmõtlemisest.

Iga äri edu aluseks on see, et suudetakse saavutada tarbijate kriitiline mass. Lugedes hoolikalt seniseid arvestusi, ei näe ma küll, kuidas võiks RB-le sattuda nii palju kaupu ja reisijaid, et nende vedude eest makstav infratasu millalgi suudab RB tegevuse kasumlikuks muuta. Soovmõtlemine 3-4x reisijatearvu kasvust  ei aita küll kuidagi kaasa kasumi tekkimisele.  RB lõpparuande prognoositakse, et Tallinnast Pärnusse kasutavat RB-d  2020 a 4029 reisijat  ja 2040 a 5545  reisijat (Pärnust Riiga 4204 reisijat?). Päevas!  Oeh! Selline prognoos tundub liiga optimistlik arvestades, et praegu on reisijaid  ca 1400 reisijat keskmiselt päevas ( bussid + rong).Olen konsulteerinud erinevate eriala asjatundjatega ja olen saanud „ebalevaid vastuseid“. Kuna ükski neist isegi kõige optimistlikemast sellist reisijatearvu kasvu ei uskunud, siis võiks nende arvamuse võtta kokku niimoodi „ Kui eeldada, et opereerimine kaetakse 100% ulatuses kaubaveo ja reisirongiliikluse arvelt ning riik dotatsiooni ei maksa, siis on Tallinn-Pärnu pilet nii kallis, et keegi selle rongiga ei sõida. Kui aga kulud osalt kaetakse dotatsiooniga, siis on pileti hind poliitiline suurus.“. Oot, oot see on midagi täiesti uut ja tähendab, et ka Tallinn-Riia rahvusvahelist reisi tuleb doteerida, et keegi üldse sõidaks. Jälle lisakoormus eelarvele ja maksumaksjale. Ja see pole veel kõik (nagu ütleb tuntud reklaamlause), meil säilub ju ka „vana“  raudtee, mida mööda vuravad praegugi doteeritavad raudruunad. Kas riik hakkab siis kahte operaatorit doteerima? Ühte kiiret ja teist aeglast? Iseendaga konkurentsi mängima? Meie raha eest? Mnjah, veider olukord, selle kohta tahaks küll selget kalkulatsiooni näha. 
Kaubakoguste puhul peaks ka mingi optimaalse koguse välja rehkendama, mitte oletama, et kogu põhjala oma eksporditoru Tallinna raudteejaama suunaks. Kui me seda arvesse ei võta, pole kasumist mõtet unistadagi. Unistada, et teeme raudtee, siis tulevad ka kaubad on kuidas seda pehmemalt väljendadagi … vist …soovmõtlemine. Jälle. Saaremaa süvasadamat plaanisime sama mentaliteediga, et ehitame sadam, siis tulevad ka reisijad/kaubad. Ei tulnud. Ei tulegi

 Tasuvusanalüüside kirju maailm

Mõni mõtleb, et tasuvusanalüüs on … tasuvusanalüüs. Kuid nii lihtne see ka ei ole, sest niisama kirju kui on maailm, on ka tasuvusuuringute maailm. Maailmas eksisteerib mitmeid tavapäraseid kõlavanimelisi tasuvusanalüüsi meetodeid, kuid lisaks tavapärastele meetoditele on veel mitmeid  „ilustavaid“ meetodid. Selliste analüüsidega peab olema eriti ettevaatlik, kuna tavalise tähelepanelikkuse juures võivad need küllaltki paljulubavad välja näha, järelmaitselt mitte nii ahvatlevad ehk nagu ütlevad jänkid: „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“.  (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015.Lk 123). Ettevaatust!

„Paradiisisaarte meetod“:
 Seisneb selles, et kasutatakse ära lihtsameelsete ahnust.  Näiteks nii nagu põhjanaabrite pangad pööritasid 90-de „lama“ eel raha Kariibimere saarte puhketööstuses, ilma et oleks tundnud piisavalt kohalikke seaduseid ja tavasid. Loomulikult jäid nad kõigest ilma, mis oli ka üks „lama“ käiviteid (+ vene turu kadumine). Paradiisisaarlased ( või oleks õigem parasiidisaarlased) tegid seda nippi veel kahel/kolmel korral lihtsameelsete investoritega, kuid kümne aasta pärast võisid nad dokfilmis uhkel esineda uhkelt lööklausega: „ Iga projekt, mis on kolm korda pankrotti läinud, on lõpuks kasumlik!“ Muide, need „kasumlikud“ omanikud olid ikka needsamad, kes projekti alguseski, kuid nad olid võõrast raha armutult omastanud läbi „kavalate“ lepingute.

„Impeeriumi meetod“ e. kirjand etteantud teemal
Nõuka ajal osati lõunavoolu jõed niimoodi tuksi kerata, et Araali ja Kaspia meri kippusid kuivaks jääma. Samas suubusid Põhjajäämerre suured veerikkad jõed. Täiesti tulutult. Tekkis mõtteke. Mõtteke ise oli see, et põhjala jõgede veevool keerata lõunasse. Keerata jõed ümber, noh! Olukord  oli tõsine, kui lõunajõed lisaressurssi ei saa, siis jääb puuvilla kasvatamine Kesk-Aasias kängu. Kuidas siis kommunismi ehitada ilma puuvillasaakide pideva tõusta? Tehti ka tasuvusarvestused, mis näitasid, et täitsa tasuv projekt. Kõik teadsid, et tarvilik projekt, rahvamajandusele kasulik projekt, progressiivne jne, kuni … Kuni kohtasin kolleegi kõrgest hinnakontorist, eksperti, kes oli tulnud just impeeriumi Pilvepiirilt. No ikka kõige kõrgemalt. Tundus teine murelik. Ilmnes, et arvutused klappisid, kuna hinnad olid võetud 25 aasta tagusest hulgihindade hinnakirjast. Rumal lugu oli selles, et selle aja jooksul oli toimunud neli hulgihinnareformi, mis oli ajastuomaseks eufismiks hindade laustõstmisele. Nii, et projektis kõik klappis nagu kirjandis etteantud teemadel pidigi klappima. Seega, arvutused olid valmis, kopad ja sahad looduse ümberkorraldamiseks stardivalmis, kuid … riik lõppes ära. Seekord läks napilt, sest mis oleks juhtunud, kui põhjalasse sooja vett viivad jõed oleksid ümber pööratud on hirmus ettegi kujutada. Kuid arvutused olid tiba-toba. Spetsialistide tehtud. Paberil.

„Majandusmõrvari meetod“ e vandenõuteooria
 Lugesin millalgi J. Perkins „Majandusmõrvari pihtimus” ( Ersen 2013). Süžee oli vahvalt vandenõuteoorialikult: umbes selline, et majandusmõrvari (kõrgetasemeline majandusanalüütik-konsultant)  tööl on kaks põhieesmärki. Esiteks peab ta põhjendama tohutuid rahvusvahelisi laene, mis suunavad raha mahukate projekteerimis- ja ehitusobjektide kaudu tagasi „õigetesse” firmadesse. Teiseks peab ta viima pankrotti laenu saanud riigi, nii et see oleks igavesti laenuandja lõa otsas ja oleks lihtsaks sihtmärgiks, kui  on vaja „ mingeid teeneid ”. Mehhanism on piinlikult lihtne. Näiteks X riigile pakutakse võimalust saada tänapäevane elektrivõrk, ning majandusmõrvar peab näitama, et säärane võrk toob kaasa piisavalt majanduskasvu, mis seda laenu õigustaks. Tegelikkuses sellist võrku ega võimsust riigikesel vaja ei lähegi e. toimub üleinvesteering. Üleinvesteering tähendab enamikul juhtudel ebatõhusust. Ebatõhusus tähendab … kuhjuvat võlaspiraali.
 Ühesõnaga üks paras vandenõuteooriate värk, kuid skeem ise üpris nutikas. Võlaspiraaliga on jälle selline lugu, nagu väga kujundlikult näitab  C.Clark  raamatus „Uneskõndijad” (Varrak, 2015. Lk 49) kirjeldades Serbia võlakoormuse ja suveräänsusvõimekuse vahekorda enne I Ilmasõda:  „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” Nii, et arvestusi ja finantseerimisskeeme peame uurima vägagi tähelepanelikult, et mitte leide oma riiki hüpoteegituna.

Või miks õigupoolest peaks ülaltoodud meetodeid pidama fantaasiaks, kui lõppraport sedastab, et reisirongil kulub vahemaa läbimiseks pisut rohkem kui neli tundi, rongid väljuksid kuuel päeval nädalas iga kahe tunni tagant (sic!), kaubarongid … sõidaksid öösiti. Ilmneb, et analüüsi tegijad usuvad tõsimeeli, et reisijatevedu sel trassil võiks olla kasumlik. Tegelikult on küll niimoodi, et kõik need, kes midagi teavad ühistranspordist, transiidist ja kaubaveost teavad, et sellise raudtee kasum võib tulla vaid kaubaveost. Massilisest kaubaveost. Reisijatevedu on vaid kena lisavidin, täpselt samuti nagu Saaremaa süvasadama lugu on näidanud seda, mida asjatundjad kohe ütlesid. Läks kümme aastat ja nüüd saamegi aru, et kaks kruiisilaeva hooajal ei suuda tagada sadama tasuvust. Nii, et ebaõnnestumise väike mudel on meil läbi mängitud. Peaksime nüüd olema targemad. NB! Reisijatevedu raudteel saab meie kandis kasumlikuks vaid siis, kui aastaks 2025 lõpetatakse lennuliiklus Euroopas. Vaat niimoodi.

Lõpetuseks: Intriig

RB on tubli asi … eilse ehitajatele. Miks? Vaatame seda energia/raha paigutust veidi teise külje pealt. Vaatame meie vajadusi nii nagu poleks vanatädi meile majaronti pärandanud ega kavalad kreeklase hobust kinkinud (tuleme „pöördumatute kingituste lõksust välja“). Mis meil siis on ja mida meil vaja on?  Kui me „saame“ EL-lt RB ehitamiseks X milj EUR ja peame sellele lisama ise oma 500 milj, mis arvata võib 2x3 seadusest (võtab 2x rohkem aega ja 3x rohkem raha) lähtudes võib muutuda 1,5 miljardiks EUR, siis … Stopp! Mõelge! Mõtlesite? Kui me sellest tehtest eemaldame esialgse „raudteefetiši“ ja „kingituse“, tunnistame me enesele ju, et oleme valmis homse ehitamiseks investeerima 0,5-1,5 miljardit EUR. Kui veel mõelda, et me oleme  valmis investeerima ka  tunnelisse miljardeid, siis me ju tunnistame, et oleme valmis homsesse paigutama just niipalju ressurssi. See oleks väga intrigeeriv. Mida sellise rahahunnikuga tegelikult võiks teha? E. Musk ei kõpitse üleeelmise sajandi „tehnikaimede“ kallal, tema tahab viia inimesed Marsile. S. Jobs ei püüdnud maailma õnnelikuks teha vändaga telefoni taasluues vaid ta lõi homset. Ülehomset. Täna oleme me selle „ülehomsega“ harjunud, ega kujuta elu ilma selleta ettegi. Aga meie …? Ehhee, me ei saa peale raudruunalise kingituse enam mitte mingit tulevikku ehitada, me oleme oma ressursi sidunud mitte tulevikku vaid minevikku.  „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi: Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”. „Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009, lk 32)
Muide kummalisel kombel on see ka põhikooli füüsikatunni ühendatud anumate teema, kui raha kulub raudteesse, siis jääb midagi muud (lend tähtede poole) tegemata. Mõtelgem.

Mina omanik .


 Me oleme olnud uskumatult edukad viimase paarkümmend aastat, eiranud kõikvõimalikke loodus ja majandusseadusi, kuid ikkagi on vaja arvestada reaalsusega.  Kasvõi vahelgi. „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001. Lk 11). Seega huvitab mind, kui omanikku, nii RB ehitamise tegelik maksumus , selle omafinantseerimise skeem, meie, omanike (vaadake meie kõik EV kodanikud oleme selle projekti osanikud/omanikud, meie kanname kulud, meie kanname ka kahjumid, kui see projekt ebaõnnestub) võimalik laenukoormus projekt ebaõnnestumise (ebakohase tasuvusalalüüsi) korral. Võimalik väljumisstrateegia. Kui kõik need parameetrid on paigas, projekt ka tegelikult kasumlikkusehõnguline, siis olen hea meelega valmis projekti investeerima, muul juhul … Unistame edasi, see ei maksa midagi.