Strateegia ja Dr Riik

Tunne on nagu oleks kevad puhkenud õitsele keset talve. Õhk on tüüne uue ootusest.  Pidavat tulema uue valitsuse uus programm. Tore, kuid mõtted mis selle ümber liiguvad on nagu tolmunud kipskoopiad minevikust (astmeline tulumaks, laenu võtmine, riigifirmade müük, elamuehitus, Haapsalu raudtee, magusjoogimaks). Oeh! Mis selles uudset on? Kas need meetmed aitavadki meil õnne õitsetada? . Lahkujate parastamine, et „uutel pole majanduse käivitamiseks ühtegi ideed“, on muidugi kibestumise väljaelamine, kuid selles mõttepojukeses on ka tubli annus tõtt.   Ideepuudus oli lahkuval valitsusel ja seda rada on minemas ka uus kooslus.  Ideedepõuda näitas seegi, et lahkuv valitsus paiskas viimases agoonias välja majandusarenguplaani, kuidas kogu maa õitsele puhkeks, kuid … jällegi ei midagi uut .Kuidagi kõhe hakkab, kui lugeda, et tööturule tuleb tuua noored, naised, vanad ja välismaalased. Nagu rindeteated, minek viimasesse lahingusse. Eh, tundub, et Pilvepiiril on mõttelend kinni kiilunud. Deklaratsioonides: tuleks (isegi mitte tuleb), oleks, tõsta-stimuleerida on kõik tühi õhuvõngutamine, kui nende taga ei ole konkreetset mehhanismi ja iga meetme taga tasuvusanalüüs. Kuid ilmneb, et oma sisimas oleme juba pingutamisest loobunud, rahuldunud 1% majanduskasvuga ja deklareerinud, et ega Dr Riik ei saagi majanduse kasvatamiseks midagi ära teha. Ma ei ole sellise lähenemisega nõus, see on allaandmisstrateegia, väljasuremisstrateegia. Dr Riik mitte ainult et saab, vaid ka peab vastavalt Põhiseadusele kindlustama meie jätkusuutlikkuse.

Strateegia (pärisstrateegia) vajalikkusest

 Milleks meile strateegia? Ikka selleks et olla konkurentsivõimeline, püsima jääda. „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega”. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” („Strateegiline sõda” G. Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 17/16).

Kas meil on strateegia?

Minu sügav arusaam, peale kümnete ja kümnete „strateegiate“ analüüsimist on täiesti ühene, rõhuv enamus neist ei ole strateegiad, vaid ümberjutustused EL direktiivide täitmise ajakavast ja seaduste ümberjutustus. Strateegiat ei ole!  L Freedmani „Strateegia ajaloo“ eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“  Õige. Ja, et pilt oleks täiesti selge on sealsamas ära toodud ka kahe poole tuhande aasta tagune Hiina väejuhi mõttetera“ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Just selles meie põhiline probleem ongi, et teeme taktikalisi otsuseid ilma strateegiata. Teatame suureliselt, et protsessid on käima lükatud, aga kuhu? Keegi ei tea, strateegiat ju pole, EL direktiivide täitmise plaan ei ole strateegia.

Olukorrahinnang

Strateegia kujundamine peab algama olukorrahinnangust ja sellele järgnevas planeerimises. Millises situatsioonis asume, mida tahame saavutada ja millised on meie ressursid. Elementaarne. Kui olukord on näiteks selline, et me oleme katkise õhupalliga mere kohal, siis tuleb esiteks leida optimaalne ohutu lennusuund, lahti haakida ballast, kui vaja ka kõik muu üle parda heita. Strateegiaks oleks ju ellu jääda, mitte katkisele õhupallile lilli joonistada, tulevärki korraldada, tulesid vilgutada ja lisašampanjat tellida. Milline on meie ellujäämisstrateegia? Kui meid jääb ikka vähemaks ja vähemaks, nagu sooja õhku rebenenud õhupallis, siis me saame ju hukka. Päramine aeg teha õigeid asju õiges järjekorras.

Prioriteedid ja peidetud ressursid

 Dr Riigi esmane ja põhiline ülesanne on panna paika prioriteedid. Pole mingit mõtet varbaküüsi poleerida, kui arterist purskub joana verd (kuigi peenpoleerimine on ilmselt mugavam). Seega prioriteedid paika, me peame minimiseerima kulutusi ja leidma uinuvaid ressursse.  Peame selgelt määratlema, mille jaoks meil jätkub raha, peame tegema arengut toetavaid karme valikuid. Teiseks me peame vabastama uinuva ressursi e. inimeste loomingulisuse. Loomingulisuse vabastamine on tohutu potentsiaal. Peame väga põhjalikult läbi kammima oma keeldudest/käskudest koosneva seadusandluse.  Me peaksime igale käsule keelule otsa vaatama ja küsima, mis juhtub, kui seda keeldu ei ole? Enamusel juhtudel ei juhtu midagi. See protsess on nagu lagukuuride lammutamine kauni merevaate eest. See tegevus annab mitu tõhusat tulemust. Ühest küljest on inimestel/ettevõtjatel rohkem aega tegeleda oma põhitegevusega, ehk kui viimastes arenguettepanekutes on vaga soov pikendada meie tööaega mõne protsendi võrra, mis kasvataks vastavalt SKT-d, siis siin ongi see ressurss olemas. Ja mitte ainult paar protsenti. Plirtsti, nagu maast leitud sadu tuhandeid töötunde. Teisalt vabastab see  tuhandeid ametnikke „päris töö“ jaoks. Tohutu, hästikoolitatud, andekas kuid alamakstud ja väärkoheldud  ressurss. Need on kompetentsed valdkonna asjatundjaid, kes majanduses tunduvalt suuremat kasumit looksid. Plirtsti, nagu maast leitud miljoneid töötunde. Kolmandaks vähenevad Dr. Riigi vajadused nii kontoripindadele, majanduskuludele, palkadele jne. Kui Dr Riik teeks need minimalistlikud sammud, siis tekkiks meil korralik ressurss, et saaks meditsiiniteenuste, hariduse, sisejulgeoleku ja turvalisuse eest maksta väärikat palka ja ei peakski neile väärikatele inimestele asendustegevusena „abi“ andma. Oleks ju tore, kuid … Kuid seegi on vaid poolik meede, ressursside ümberjaotamine. Edasi tuleks jõuda … tulevikku, sest nagu targad inimesed on öelnud, teiste järel lohisedes esimesena tulevikku ei jõua. Kuid esimene määrab mängureeglid. Seega …

Uued prioriteedid muutunud maailmas

Maailm on pöördumatult muutunud. Me räägime sisuse süvenemata, et produktiivsust tuleks tõsta. Õige, kuid mitte piisav, sest tänapäeva maailmas ei ole enam abi kassapidaja töö produktiivsemaks muutmisest vaid tõeline produktiivsus on jõudnud uuele arenenud  tasandile. „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.”. “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk  152/173). Just teadmusttöötajate produktiivsuse tõusu  keskkonna loomises on meie eksistentsiaalsete probleemide  lahendus, mitte kinni hoidmine isegi mitte meie eneste heaolust ja edukatest lahendustest, vaid teiste lootusetult vananenud lahendustest. Kas panite tähele, et just teadmusttöötajate produktiivsuse suurendamine on arenenud riikide ( millede hulka kuulub ka Eesti OECD liikmena) eksistentsiaalne küsimus, mitte korteriehitus Alutaguse metsade taha, maksuvaba miinimumi tõstmine ega muud. Asi on prioriteetides, kui me ei lahenda eelkõige teadmustöötajate produktiivsuse küsimust, siis me ei lahenda ei vaesuse, korteri ega muid küsimusi. Niisama lihtne see ongi ühiskond peab oma nõrkasid aitama, kuid prioriteedid peavad olema paigas, mitte kogu ühiskonda abivajajateks kuulutama.

Kasutame ära liikunud maailma jõudu

Mida siis teha, kui enesel ideid pole ja eksperdid soovitavad iga kriisi puhul „mehed metsa langetama ja naised käpikuid kuduma“ stsenaariumi?

Praegu on majanduses platvormide ja võrgustike ajastu. Võiks isegi öelda, et kes ei panusta platvormidesse need riskivad jääda tehnoloogilise feodalismi pärisorjusesse ehk tööd on küll võimalik teha (nagu meilgi praegu), kuid  koore kasumilt saava need, kes töötavad võrgustike võimsusel ja läbi kelle platvormide pääseb tarbija üldse meie tooteni. Sellest võiks õppida, sest see edumudel lähtub just kaasamisele nagu rahvahange (crowdsourcing) ja ühisrahastus. Muidugi pole kõike võimalik lahendada läbi nende instrumentide, kuid oma tulevikustsenaariumide kaalumise saaksime küll läbi sellise mehhanismi ära teha. „Ära tee seda, mida oodatakse“ (…) „Proovi midagi uut. Luba rahval tulla välja oma uute ja julgete ideedega, mis võivad saada osaks sinu kaubamärgi geniaalsusest. Usalda protsessi: ära püüa taas luua seda, mida sa tavaliselt teed. Eesmärk on leida midagi uut ja värsket“. „Kogukonnad on võimelised täitma tänapäeval sellise mastaabiga ülesandeid, mis pole enne võimalik. „ (…) kuidas rajada kogukonda, mille poole pöörduda, kellega koos töötada ning mida kasutada oma suurte ja julgete ideede elluviimiseks.“ Me mõtleme väga harva sellele, et meil on tohutu kognitiivne ülejääk, meeletu kasutamata ressurss. NY ülikooli prof C. Shirky määratleb seda mõistet järgnevalt. „Triljonid tunnid vaba aega, mida planeedi elanikkond kulutab tegevustele, millest nad hoolivad.“  (P. H. Didmadis, S. Kotler „Julge“  Küppar & Ko 2015 lk 182/229). Kas kujutate ette triljonid tunnid kasutamata aega mida kulutada tegevusele millest hoolime? Kas meie ei hooli oma tulevikust?

Rahvahange, auruvile või jõuallikas?

Me alahindame vahel rahva loomevõimet, kuid asjata. Oleme teinud mitmeid rahvahankelisi katsetusi nagu Mõttetalgud ja Jääkelder, kuid need ettevõtmised jäid poolikuks. Vaadake, olen isegi vedanud paari mõttetalgud ja see on uskumatu, kui palju häid, mitmekesiseid ja teostatavaid ideid nendel välja koorub. Kuid, kuna neid edasi ei käidelda, siis need jäävad vaid hunnikusse, neid ideid ei grupeerita, ei analüüsita, ei seostata, ei sünteesita ja lõpuks ei anta ka tagasisidet. Nii need ideed hukka lähevadki. Puudub nii ühisloome kui tagasiside mehhanism. Nii, et vilet lasti, kuid veomehhanismi puudusel masin ei käivitunud. „Veits“ parem ja võistluslikum on olukord protsessi lõpetatusega konkursiga „Ajujaht“. Miks ei võiks rahvahankeline strateegia arendamine põhineda „ajujahilikul“ võistluslikkusele?

Milleks meile rahvahange?

M. Jacobson kirjutas kujundlikult: „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””  (M. Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006 lk 148). Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule“? Muusika veel mängib, majanduse kasvuprotsent on statistilise vea piirimail, laev vajub, aga … meie ei märkagi seda, jagame ümber seda mida meil pole või peenhäälestame? Muide, kuidas „õiglaselt“ ümber jaotada päästepaate, mida pole? Õige, seda ei olegi võimalik teha, päästepaatide ümberjagamise ringmängu asemel tuleks hakata kibekähku parvi ehitama. Ja mitte niimoodi, et Dr Riik ehitab, vaid igaühele antakse vabadus ise ehitada. Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub?

Värske vaade

„Homset polegi võimalik luua ilma eilset kõrvale heitmata. Eilse külge klammerdumine on alati raske ja äärmiselt aeganõudev tegevus. Eilse säilitamine viib alati selleni, et institutsiooni kõige napimad ja väärtuslikumad ressursid – ning eelkõige võimekaimad inimesed – ei suuda toota oodatud tulemusi. Samas toob millegi uutmoodi tegemine – rääkimata innovatsioonist – alati kaasa ootamatuid raskusi, mistõttu nõuab see üldjuhul eestvedajaks inimesi, kes on oma võimeid tõestanud. Ja kui inimesed on pühendunud eilse säilitamisele, siis homse loomisel neid ilmselt kasutada ei saa.“ (P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ Lk 86)

Tänapäeva maailm on teistsugune, selles uues reaalsuses ei saa jokutada, tänapäeva äris kasutatakse nii võrgustike sünergiat, rahvahanget, ühisrahastust, teisi platvorme ja innustavat konkurentsi.  „Pealegi oleks innustav konkurents brutaalselt objektiivne. Siin ei ole tähtis see, kus koolis sa käisid , kui vana sa oled või mida sa varem teinud oled. Miljardi dollari ettevõtted on siin samal pulgal kahe inimese idufirmaga. Siin mõõdetakse ainult ühte asja: kas sa saavutasid konkursi eesmärgi?“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015)

  Vaat sellise võistlus võiks küll olla jumet, eriti kui sinna märkimisväärne auhinnafond manu panna. Ütlete, et  VV ja RK ülesanne on riigieelarvet kokku panna? Muidugi, kuid väike abi selles raskes töös, kinnikiilunud mõttemudelite lahtisulatamises ja teistmoodi nägemiseks, oleks ka abiks. Pealegi on vaade mastikorvist ja katlaruumist erinev, neid kokku viia oleks tervislik. Ega jäämäe otsa ei sõida igaüks eraldi, vaid kõik koos, nii kaptenisild, kui  katlaruum, kogu „Titanic“. Kriisilahenduse leidmise alus ei ole eliidi projekt vaid toyotalik mõtteviis: „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, - siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” „Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 Lk 33)

Võiks ju ka sedapidi mõelda ja väikeste sammudega strateegia tegemise poole liikuda. Kui kohe edasiviivat strateegiat ei suudeta välja mõelda, siis võiks uus valitsus teha esimesed pisikesed sammud enese ajalukku jäädvustamise suunas ning välja kuulutada strateegiakonkursi. Muide, nõuanne poliitinimestele: mossitavaid solvumisnägusid ei mäleta aastate pärast keegi, kuid märgiline riigistrateegia käivitamine oleks kustumatu märk ajaloos. Kasutage võimalust.

Targutusi:

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 263 2010 aasta BP naftapuurtorni plahvatusest Mehhiko lahel. Tekkis 6500-10000 km2 e. Havai suurune reostusala. Välja kujunenud kaks näitajat: naftatõrje kiirus (ORR), kogus mida on võimalik minutis koguda ja tõrje tõhusus (ORE), mis väljendab koristatud nafta kogust sõltuvalt vee mahust. Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gallonit/min. Konkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada 2500 gallonit/min, nii et ORE oleks vähemalt 70%. Väga kiiresti registreeris ennast osalema 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Võitja saavutas ORE 85% ja ületas 6000 gallonit/min.

Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid ja kes katsetas kavandit mullivannis. Lk 266 „Meilt küsitakse pidevalt „Kui kaua te olete naftatööstuses olnud?“ ja mina küsin vastu „Kas tänane läheb arvesse?“ See näitab, et innustava konkurentsi puhul võivad lahendused tulla väga erinevatest valdkondadest ja osalejatelt keda keegi ei oska oodatagi.

Lk 270 „Tänapäeva maailm on andmetest tulvil ja kasulikku kraami täis aardekirstust teatud andmete kättesaamine võib olla väärt miljardeid dollareid. Tuleviku maailm võib olla veelgi tihedamalt andmeid täis. Kui me siseneme triljoni anduri ja lausvõrkude maailma, suudame koguda andmeid peaaegu kõige kohta, igal pool ja igal ajal, kui me seda soovime. Innustavad preemiad pakuvad eksponentsiaalsetele ettevõtjatele uskumatult tõhust meetodit sellest küllusest vajaliku teadmishulga kättesaamiseks, pakkudes innovatsiooni kiirendavat mootorit, mida ajaloos varem nähtud ei ole.“

L.    Freedman „Strateegia“ Grenader  

Lk 173 C. Hitch (USa kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad  ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ 

Lk 332 Max Weber („Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim“) „Loodus allutati teadusele, ühiskond bürokraatiale. Bürokraatia esiletõusu taga olid organisatsioonide kasvav keerukus, teadmiste spetsialiseerumine ja vajadus professionaalse kaadri järele. Teose lõpus hoiatab Weber „teraskõva kesta“ tekkimise eest, milles ratsionaalset tsiviilteenistust, mille tõeline väärtus oli pelgalt tehniline, peetaks „ülimaks, tegelikult ainsaks hüveks, mille alusel kogu elutegevust korraldada“. Selles kestas hakkaksid elama „vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad.“ Bürokraatia on hingetu ja tundetu. See koosneb truualamlikest inimestest, kelle vaateväli on kitsas. Nad on pädevad, aga neil puudub loovus. Nad ei tunnete üldisemat eesmärki“.

Lk 354 „Michels tõestas uuringuga sõjaeelse SDP kohta, et kasvamine ja valimisedu riisuvad parteilt tegutsemiskihu. „Partei tõeliseks loomuseks saab organisatsioon!. Partei kasvamise vältel on juhtkond rahul. Parteiladvik ei soovi organisatsiooni ohtu seada ega riiki südikate sammudega ärritada. Micels märkis, et niipea kui partei enesealalhoiust hoolib, „moondub organisatsioon vahendist eesmärgiks“.