Vastutuse võtmatus?

Bürokraatia võidukäigu viljad

Alustuseks märgin, mitte enesekergitamiseks vaid selgituseks, et olen olnud kaheksateist aastat peadirektorina kolmeteistkümne valitsuse teenistuses, seega ilmselt üks kõige „valitsusterikkama“ kogemusega ametnik. See "rikkus" (nagu öeldakse, staatus kohustab) mitte ainult ei anna mulle õigust vaid paneb ka kohustuse oma argumente esitama. Märgin seda lihtsalt seepärast, et teaksite, et räägin asjast/süsteemist/protsessidest mida tunnen. Nägin ja töötasin koos paljude pealikega - sain hakkama. Nemad minuga ka, kuigi nii mõnigi kord pidin pöörama nende tähelepanu sellele, et üks või teine  tegu pole härrasmehe vääriline. Aeg oli selline. Vaba. Tasavõrdne. Sallis eriarvamusi. Millegipärast on mul ilmselt seepärast ekslik arvamus, et peaksin just seepärast täitma oma kohustust, kodanikukohustust, ametnikemeriituse kohustust, et oma kogemustest lähtuv arusaam ette kanda. Kui ma seda ei teeks tunneksin ennast „veits“ räpaselt. Täpsemalt olen bürokraatia keerdkäike analüüsinud mahukas arvamuses „Bürokraat, võim ja Vanaema.“. Tegevametnikud ju oma arvamust avaldada ei saa, kas seoses ametisaladuse, ärisaladuse või enesekaitse instinktist lähtudes. Õige kah, ametnikul on ametniku kohustused, kuid … Maailm on läinud kurjaks. Viimaste aastate Dr Riigi tegevusmustrid on mulle muret tekitama hakanud, need pole kooskõlas erinevate positsioonide otsuste lahususega ega hea tavaga.. Ega ametnike kaitseks just tihti välja ei astuta, aga asjata. Hea ametnik, tiimijuht, on kulda väärt. Asjalik ametnik, asjaliku tiimiga on määre riigi sujuvas toimimises, meie kõigi hüvanguks. Antud juhul pean silmas mitte ainult ATS tulenevat kitsast ametnikumääratlust, vaid kõiki neid, kes on Dr Riigi poolt palgatud otsustama ja juhtima.

Otsustamise raske tee

Ametnikke on mitmesuguseid, minul on olnud õnn koos töötada väga pühendunud ja asjatundlike kolleegidega. Kui inimestele igapäevanegi otsustamine raske, kas panna selga kollane või sinine pluus, siis otsus tegemine avalikus sektoris on veelgi raskem, see peab põhinema seaduste regulatsioonil ja ainult seaduste regulatsioonil. Emotsioonid tuleb kõrvale jätta. Vahel on nende otsuste taga inimeste saatused. See otsustamine peabki olema raske. Tänapäeva ametnikelt on praktiliselt võetud kaalutlusõigus. Igasugune tervemõistuslikku kaalutlust võidakse käsitleda pahatahtlikult kui korruptsiooni, mõjuvõimuga kauplemist või pistist. Seega ametniku otsus on igakülgselt põhjendatud külm juriidiline ja bürokraatlik akt. Ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat. Mitte alati ei ole need otsused „õiglased“, sest seadused on vahel jäigad ja eluvõõrad. Kui ametnik on initsiatiiviks teeb ta ettepaneku seadust muuta, seni … lonkavad otsused vigaselt edasi. Me ise oleme oma süsteemi niimoodi ülesse ehitanud. Mulle näiteks selline tihkus ei meeldi, mina usaldaksin rohkem inimesi, sest kõike ei saa seadustesse kirjutada. „Väga täpselt reguleeritud keerukad ühiskonnad kujutavad endast ülimalt tundlikke masinavärke. Pole palju vaja, et nad töötamast lakkaksid.“

„Kui Uruki hilisema perioodi elanikud ringi vaatasid ja nägid, kuidas nende põllud on rikutud, nende kaaslased ägavad koorma all ning nende kaitserajatised ei  suuda vaenlase rünnakutele vastu panna, hakkasid nad arvatavasti küsitavaks pidama veendumusi, milles olid nii pikka aega kindlad olnud. Nende maailm ei kukkunud kokku üksnes välise surve all, vaid sama palju seetõttu, et elanikud kaotasid usu oma varasematesse väärtustesse ning sellesse, et nende tõekspidamised tagavad neile õnneliku ja rahuldust pakkuva elu.“ (P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd“ Imeline Ajalugu 2014). Kas me tahme sellist tulevikku, või … on mõni parem lahendus?

Kas EAS  juhtum on EAS juhtum või Pilvepiiri juhtum?

 Ka EAS-s tehakse otsuseid kaalutletult ja seaduse tähest lähtudes. Seaduse mõttest … vaevalt, sest meie õigusruum on järjekindlalt vähendanud ametnike kaalutlusõigust, mis tähendab, et tänapäeval võivad otsused olla üha ebaõiglasemad, kuid kindlasti juriidiliselt õiged. Me ei ole sellega rahul? Muidugi, kuid see ei ole menetleva ametniku süü. Sama põhimõte kehtib ka palju kirgi kütnud riid MKM haldusala toetuste tagasiküsimise või mitteküsimise osas.

Ma ei taha võtta sõna fookuses oleva juhtumi sisulises küsimuses, see on täiesti omaette küsimus, kuid on selge, et regulatsioon on olnud puudulik. Tänu reguleerimise tihkusele ongi selline olukord tekkinud. Olgu see õppetunniks, parandagem seadust ja mingem edasi, kuid ...  Kuid sügavalt  pahatahtlik hüsteeria EAS tänase juhtkonna suhtes a´la EAS peab vastutuse võtma, teeb nõutuks.  Kuidas saab tänane juhatus võtta vastutust selle eest, mida tehti enne teda? EAS pealiku kimbatus on mõistetav, ta ei saa ümber vaadata otsust, sest regulatsioonid seda ei luba. Reegel on reegel. Pealegi kui ta seda teeks, siis oleks tegemist seaduserikkumisega, mille eest ta peaks täie rangusega vastutust kandma. Teiseks kuidas võtta vastutust selle eest mida tehtud pole? Lihtsalt selleks, et minister käskis? Aga kui minister käsib katuselt alla hüpata? Kas peakski kohe hüppama? Mõtleme … Kas te kujutate ette, et ostate näiteks maja, mille omanik on naabrilt rahakoti pihta pannud ja naaber nõuab, et vabandaksite (ja tagastaksite raha) sest te elate ju selles majas kus eelmine omanik sullerit tegi? Absurd? Muidugi, kuid miks ei ole ministri nõue EAS vastu siis absurdne? Nii see võikski ju jääda kui piinlik lugu, kuid …

Kontrausalduskriisi tekitamine

 Kuid kogu selle triangli juures, mis algas juristide vahelisest vaidlusest (EAS, MKM, RM) on minister suutnud tekitada mitmetasandilise usaldus- ja juhtimiskriisiks. Kui ministril oleks olnud kindel veendumus, et EAS oleks saanud/pidanud oma otsust ümber vaadata ja nad on seadust valesti tõlgendanud, siis olekski pidanud andma EAS-le sellise selge suunise: ümber vaadata lähtudes sellest ja tollest paragrahvist, kutsuda antud abi tagasi ja ilmselt viia see juhtum kohtusse. Mnjah, selline oleks olnud põhimõttekindla, otsustava, enese vaadete õigsuses veendunud  poliitiku tegevus, kuid see oleks nõudnud julgust. Selle asemel algas täiesti arutu klaperjaht „vastutuse võtmiseks“. Proua minister, ametnik (kuigi EAS juht ei ole rangelt võttes ametnik) ei ole poliitik, kes võtab üksnes „poliitilise vastutuse“, ametnik kas tegutseb vastavalt seadusele ja peaks sellesama seaduse ja riigi poolt kaitstud olema või ta rikub seadust ja vastutab selle eest täie seaduse rangusega. Ametniku institutsioonis on ette nähtud seaduste täitmine, mitte mingi amorfne vastutuse võtmine. Muide see, etseadus on selline nagu see on ja ametnik on kohustatud seda täitma ei ole ametniku süü, vaid poliitinimeste süü, sest just nemad – poliitinimesed - on Riigikogus vastava seaduse vastu võtnud. Seadus on täitmiseks niikaua kuni seda pole muudetud. Mis kõigetähtsam, ükski pealik pole sentigi väärt, kui ta enese kapriisist lähtudes oma eesliini komandörile noa selga lööb. Selline minister ei oska juhtimiskriisi lahendada. See tekitab usalduskriisi ministri vastu, mis täiesti selgelt ilmneb ka EAS ja paljude teiste hoiakus.  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc. Lk 89)

Mitmetasandiline kriis või ebaõnnestunud salaplaan?

Miks on tegemist mitmetasandiline kriisiga? Alguses mõtlesin, et see on EAS juhi halb õnn, et ta sattus oskamatu ministri otsa, kuid siis sain aru, et see pole vaid tema õnnetus, see on meie kõigi õnnetus. Tekkimas on  halb muster. Jälle kord löödi EAS juhtimistasand segi, nüüd on tükk tühja maad, mil uus komplekteeritakse (konkursid, stsenaariumid, sisseelamine). Muide, kes selle juhtimisaugu kinni maksab? Ehhee, see oli retooriline küsimus, sest meie kõik maksame. Teisalt võib-olla  oligi see salalik plaan EAS üldse ära kaotada ja tänane juht oli liiga „kõva kivi“ selle tegemiseks? Oli ühiselt töötava tiimi liider. Nii või teisiti, piinlik ja argpükslik lugu  

Kuid juhtimiskriis ei piirdunud vaid EAS juhtkonna mahavõtmisest tekkivas seisakus, vaid  ilmnes, et nõukogu, see järgmise taseme vahikoer, on aravereline. Osadel liikmetel läks kiireks - „lahkusid“ hääletamise ajaks. Piinlik. Väga piinlik. Igasuguse kodanikujulguse puudumine. Nojaa, õiguskantsler ütleb, et ministril pole õigust sihtasutuse nõukogule ette kirjutada juhatuse esimehe tagasikutsumist, kuid … „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest. ( Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 200. Lk 26) Mnjah, kes tahaks polaaröösahtlis lõpetada? Saite aru? Alati pole vaja käskida vaid luua hirmu õhkkond. Tehtud!  Piinlik lugu on ka selles, et muidu nii selgevaateline RM on lasknud enese segada sellesse häbiväärsesse  saagasse. Kuidas siis nüüd järsku, enne talve hakku, ärgati ja märgati (audit), et EAS on toetuste tagasinõudmisega eksinud? Aga neli aastat tagasi, kui otsus tehti, siis ei märganud? Veelgi piinlikum on, et läbi aegade on EAS nõukogus olnud RM esindav nõukogu liige. Kas temal ei tekkinud kahtlust, ei lasknud protokolli kanda sellekohast märget? Kõik see tundub piinlik kambaka tegemine. Maaslamaja löömine. Kahe maaslamaja löömine. See on ebaväärikas. Nüüd võib juhtunut seletada kõigil tasanditel, kuid: „Põdrakakapirukas maitseb ikka nagu põdrakakapirukas, ükskõik kui palju suhkrut sa sellesse paned“ (J. Wwsley, Rawles „Patrioodid“ II Ersen 2015 lk 123).

Dr Riigi psüühikahäired?

Teada on, et kui koos on kaks juristi, siis on kolm arvamust. Kuidas nendest kolmest arvamusest sõeluda välja üks ja õige on valdkonna eest vastutava ministri ülesanne. Kuidagi veider on kuulata avalikku arutelu, et MKM-l, RM-l ja EAS on erinev arusaamine seadusest. Kuulge, see lõhnab juba raske närvihaiguse (nagu isiksuse kahestumise) järgi – riik on üks juriidiline isik, nii MKM, RM, kui EAS on sama juriidiline isik, ainult et kahe erineva arvamusega. Ups! Veider. Nagu vaskpoolne ja parempoolne liiklus ühel ajal? On ilmselge, et kui sallida üheaegselt vasak ja parempoolset liiklust, siis on laibarida järel. Selle jaoks regulatsioonid ongi, et ohtu ja hävingut ära hoida. Täpselt sama ka toetuste andmisel, see on ju lihtne, mitte mingi Marsimissioon. Tehke isekeskis selgeks, ärge rapsige rahva ees ega tehke komejanti. Te raiskate meie ühist raha. Me eeldame, et Pilvepiiri tasand on kompetentne „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas: „Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …”

Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” Ilo). Dr Riik peabki olema nagu hooliv ja hoolas arst, mitte lihunik.

Hämamine

Ega täpselt aru saagi mille eest EAS juht tagasi kutsuti. Räägitud on palju, valjult, kuid … „Rääkides kiiremini, kõvema hääleha ning suurema enesekindlusega veenavad võtjad meid selles, et nad teavad mida räägivad. (…) Uuringu autorid väidavad, et võtjad „saavutavad edu, sest nad jätavad oma käitumisega endast pädevama mulje – isegi siis, kui neil tegelikult pole mingit pädevust““ (Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016. Lk 211) Alguses oli jutt, et ettevõtlustoetuse osas on tehtud viga, siis pidi  nõukogu üle seletama, et  ja-ja, aga see kaasus oli pigem katalüsaatoriks,  kindlasti pole see ainuke põhjus. Mis sel nõukogul muud üle jäi, ega keegi ei taha, et teda tagumisse polaarsahtlisse peidetakse seega … tuleb leida vähegi usutavaid põhjuseid. Kasvõi välja mõelduid. Oeh, kui palju ma selliseid küpsetisi näinud olen. Liig palju. Muidugi, nagu hea bürokraatlik tava ette näeb, tuleb tekitada vigade mass – hoidis hooletult augurauda, prügikast oli valesti paigutatud ja nina on tal ka viltu. No nii viltuse ninaga ei saa ju juht olla – kutsume tagasi?  Ning kangekaelne oli, ei läinud kompromissile. Oot, oot mida see siis tähendab? Kui juht oli liiga paindumatu, ajas oma joont, kas see tähendab, et ta oli tehtud otsuste juriidilises õigsuses kindel ja kompromissid, mis talle pakuti olid - kuidas ohutumalt seadust rikkuda? Hakata kurjategijaks? Sellepärast ta lahti lasimegi, et ta oli põhimõttekindel? Ei rikkunud seadust? Midagi on viltu sellise maailmapildis. Ainuke mis lootust pakub, et tegelik maailm on teistsuguse, kui poliitinimeste oma on, et EAS on koostöötav meeskond, meeskond milline naudib oma tööd, väärtustab oma tegevust ja on ka ühtne ebaõiglusele vastu hakkama. Kodanikujulgusega meeskond. Väärt värk.

Nurgakivi murendamine?

Me peaksime hoidma oma inimesi sh. ka ametnike ja avalikus teenistuses olevaid juhte, meid on vähe, andekaid meeskonnaloojaid veelgi vähem. Kuid hoidmisel on ka põhimõttelisem külg. See on tegelikult õigusriigi ja demokraatia kaitsmise külg. Kui paar aastakümmet tagasi ehitati ülesse  meie avalik teenistus, siis sai uuritud neid põhimõtteid ka sealt, kelle moodi me tahtsime olla. Võib öelda, et kõik need avalikud teenistused väärtustasid ametniku otsuse sõltumatust. Selleks, et ametnik ei peaks kogu aeg ümber vaatama poliitilistes tõmbetuultes vaid lähtuks seadusest ja riigi huvidest, oli ametnikku pea võimatu töölt lahti lasta. Ametniku sõltumatus on õigusriigi üks toimiva õigusriigi nurgakivisid. Mu Soome kolleeg Matti Purasjoki, kes oli mulle ühtlasi heaks mentoriks ja teejuhiks sellesse tundmatusse maailma ütles, et ametnikku saab lahti lasta vaid kolmel juhul: kui ta hulluks kuulutatakse, vangi pannakse või jalad ees välja kantakse. Ärgem alahinnakem seda, et ametniku sõltumatu otsus on omaette väärtus, seda tuleb aktsepteerida. Jah seda otsust võib vaidlustada kohtus (ja peabki, kui see pole õige osapoolte arvates), kuid poliittasand ei saa ametnikku vallandada seepärast, et poliitinimesele ei meeldi ametniku seadusekuulekus. Meil on kahjuks levima hakanud äraspidine praktika et pealikke (politseipealikud, VTA pealik ja nüüd ka EAS pealik) kahitakse otsitud põhjustel. See on väga halb praktika, kui ametnik peab tegema otsuseid mitte seadusest ja oma siseveendumusest lähtudes vaid piiluma ärevalt ringi, mida selle koha poliitinimesed ütlevad. See ei ole õigusriigile kohane ja sellisele praktikale tuleb otsustavalt keelumärge panna.

Usaldusest

Kuhu siis selle mitmekuulise tühjategemise tulemusena on jõutud? Võib-olla oleks kõige õigem selle kohta lasta klassikul sõna sekka öelda: „Täna jõudsime me kiiresti välja ei kuhugi. Ei, isegi mitte kiiresti – me saavutasime mitte midagi aeglaselt ja piinarikkalt.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 113)  Mida siis minister nüüd teeb? EAS on segi löödud, usalduskriis iseenese vastu püsti pandud, kuid algküsimust pole ju lahendama hakatudki. Mida veel lõhkuda?  Ei tea, kuid tema  prohvetlikud sõnad „Ma arvan, et antud juhul ei ole ju tegemist esimese inimesega ei ametniku ega ka poliitikuna, kes oma ilmeksimatuse sündroomi tõttu oma koha kaotab“ võivad käia just tema enese kohta. Usaldust ju pole. Ilmselt oleks tal aeg lähtudes tema enda sõnadest „vastutus võtta“ või võtame me vaid vastutamatust?

 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (“. F Forsyth „Šaakali päev. Lk 28)

Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“

Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Lk 62 „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“

M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016)

Lk 191 „Kõiki kabinetiliikmeid kutsutakse Väga Auväärseteks Džentelmenideks. Vaid kolm asja on selle tiitli puhu valesti …“

A.    Lagercrantz „See mis ei tapa“ Varrak 2015

Lk 108 „Häkkerite abiga võib varastada, advokaatide abiga aga vargus seaduslikuks muuta. Kuidas Balder ütleski?“ „Me oleme seaduse ees võrdsed – kui me maksame võrdselt.“

Lk 395 „Keegi ei lekita mingit infot, kui see ei ole tema huvides. Mõnel on motiiviks õilis soov õiglust jalule seada, tahtmine paljastada korruptsiooni või ahistamist. Aga enamasti on küsimus võimumängus – eesmärgiks on vaenlane põhja lasta ja oma positsiooni parandada. Seepärast ei tohi reporter kunagi unustada küsimust: miks mulle seda räägitakse?

(…) Iga paljastus nõrgendab vääramatult kellegi positsiooni ja tugevdab seega teiste mõju. Iga oma koha kaotanud võimukandja asendatakse kiiresti uuega, kes ei pruugi eelmisest tingimata parem olla. (…)“

P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“

Lk 180 “Enamik inimesiarvab teadvat, mida nad teevad hästi. Tavaliselt nad eksivad. Sagedamini teavad inimesed, mida nad hästi teha ei oska – ja isegi selles küsimuses kiputakse andma rohkem valesid kui õigeid vastuseid. Ometi võib heade tulemusteni jõuda vaid oma tugevaid külgi ära kasutades. Tulemuseni ei jõuta, kui tegeldakse millegagi, milles ei olda parim või mida teha ei osata.”

Lk 182 “Eriti tähtis on kolmas järeldus: tagasiside analüüs osutab üsna varsti valdkondadele, kus intellektuaalne ülbus põhjustab võimetuks tegevat võhiklikkust.

Lk 183 „Analüüsist võib selguda, et inimene ei saavuta tulemusi seetõttu, et tema kombed jätavad soovida. Sageli ei suuda targad inimesed – eriti targad noored inimesed – taibata, et kombed on organisatsiooni määrdeõli.“