Metadooniravi tagajärgedest majanduses

 

Arvata võib, et majandusinimesed ootavad igal aastal Nobeli majanduspreemia laureaatide väljakuulutamist nagu lapsed jõule – põnev, glamuurne ja … üllatusterohke. Teatud mõttes on preemia ka tagasivaatepeegel edasivaateks. Kui veab.

Seekordseks võitjateks osutusid pankade ning majanduskriiside alal tehtud teadustöö eest ameeriklased Ben Bernanke, Douglas Diamond ja Philip Dybvig.   „Kolmiku tehtud teadustöö võiks vähendada tulevikus võimalust, et finantskriisid paisuvad pikaajalisteks majanduslangusteks, mis haaravad tervet ühiskonda.“ (ERR. 10.1022). Olles sukeldumas järgmisesse suurkriisi tundus selline äramärkimine meeldetuletuseks igati ajakohane ja võib-olla isegi õpetlik. Siis …

Siis hakkasid mitmed õpetatud sõbrad murelik-pelglikult küsima et, mida sellest tööst  arvata?. Tõsiasi on see, et enamus ei arvanud sellest midagi. Ilmselt on sellel ka hea põhjus, sest Suurest Depressioonist (SD) saab varsti mööda sajand ja seda teemat on lahatud igas majandusõpikus ja massimeedikud võtavad teema üles iga vähegi kriisimaigulise majandusuperpalli tingimustes. Doominoefekti teema on meilgi, oma kuuendas suurkriisis, tuttav  ja … ei tahaks meenutadagi. Samas pani õpetatud sõprade küsimus mõtlema, et … mida arvata.  Arvame siis.

 Kukkuvast professorist

 Selleks, et kohe õige teeotsa peale saada tuleb tõdeda, et enamus analüüse maailmas on mudelanalüüsid. Kogemustest ja aegridadest lähtuvad, kuid jäigad mudelid. Mulle mudelanalüüsid meeldivad, need loovad põhja olude mõistmiseks, kuid nagu ütles kunagi Moltke Vanem, kes vastutas Preisi kindralstaabis sõjaliste operatsioonide planeerimise eest, et „Plaanid ei pea lahingute ajal mitte viit minutitki vastu.", kuid ... planeeris ikkagi. Selles on planeerimise/analüüsimise ja paindlikkus tegelikkuse duaalsus, mõlemad on vajalikud, kuid tuleb teada kus ja kuidas neid kasutada.  Siinkohal ei saa ma hoiduda ühest lemmiknäitest mudelanalüüside haavatavusest ehk  professori murtud jala rollist, mis aitab mõista ka edasist bulgaar-primitiivset mõttearendust: „Meehl toob näiteks professori, kes käib juba mitu aastat järjest teisipäeval kinos. Arvutimudelilt oleks loomulik oodata ennustust, professor läheb kinno ka järgmisel nädalal. Kuid kahjuks murrab professor teisipäeva hommikul jala. Kuna tal on puus kipsis, ei mahu ta kinotooli istuma (näide pärineb 1954 aastast). Inimene mõistab kohe, et professor ei saa tollel õhtul kinno minna, kuid arvutialgoritmil pole säärast „ülivõimet“ kerge jäljendada.“ ( A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 50). Kriisidega on nagu professori jalamurruga, need ei mahu mudelisse. Uus mäng.  Just selle koha peal sain aru, miks ma sellest tööst midagi ei arva. Nimelt arvan ma, et eelmise kriisiga kogumis ei saadus hästi hakkama, mis tähendab, et selle ennetamise ja järelraviga põrus institutsionaalne rahandusmaailm kogu täiega.

Seega, kuna on majanduse vereringe/raharingluse tähtis osis, siis pandi pankade asemel tegelikult koomasse suur osa majandusest.  Eeltoodut võiks kokku võtta parafraseerides Kihnu Virvet. „Pangad on, pangad jäävad, pangad olema peavad („Meri on, meri jääb, meri olema peab“ ainetel) lisandusega, et pangad päästetud saama peavad.  Umbes selline võiks olla eelnimetatu lihtsustatud vulgaar-primitiiv kokkuvõte. Nagu hoomate, siis kojamees (lihtennetaja) on sellest valemist välja unustatud.

 Otsides kojameest

 Tegelikult on olukord kummaline. Enamus meie teiega tegevustest koosneb kas riskide ennetamisel või järelmite koristamisel. Ikka juhtub, et järelmeid on vaja koristada, kuid üldjuhul me püüame kukkumisi/purunemisi/lõhkumisi vältida. Tundub, et majanduskriiside kohta see lihtne põhimõte ei tööta. Ka võidutöö panustab koristusele ja järelravile. Eelmises kriisis (+ sellele eelnevates kriisides)  ja ka nobelismis pöörati peatähelepanu kahjude minimeerimisele siis kui … kahju on juba sündind. Piltlikult öeldes institutsioonid valmistuvad reeglina pigem järsust kukkumisest tekkind  luumurru lahastamiseks või koomaga tegelemiseks, kui elementaarne ennetustööle.  Kindlasti oleks mõistlik olnud koomat/luumurdu vältida näiteks enne teed liivatades, et kukkumist ära hoida. Ennetuse ja turu tervise järelvalve jaoks institutsioonid ju loodud ongi? Või ainult järelkoristuseks? Karistamiseks, mitte ennetamiseks? Muidugi on ametnikul vahel raske muudatusi või murrangulisi otsuseid teha keset kriisi, sest see ja teine seadusepügal ei luba loovalt/paindlikult/kiirelt tegutsed. Kuid antud juhul oli meil unikaalselt tegemist „kaks ühes“ olukorraga. Nimekas nobelist oli ju ühe tähtsaime finantsinstitutsiooni pealikuks siis kui kriisiseemneid külvati, siis kui kriisitriklile vajutati, siis kui kriisi päästet ja majandus koomasse pandi ning siis kui kriisieelne rahapiller justkui kergema mõnuainega ehk rahandusliku metadooniraviga asendati. Niisiis teadus ja praktika käsikäes?

Teadupärast teaduseinimesel ametnikulaadseid piiranguid ei ole, tema võib istuda raudteejaamas nagu Einstein ja mõelda välja nii relatiivsusteooria kui ajas rändamise, ta võib unes näha perioodilisuse tabelit nagu Mendelejev või istuda puu all nagu Newton ja õuna pähe kukkumise läbi formuleerida mehhaanika  põhiseadused. Miski pole keelanud teadlasel seda teha ja seda pakkuda kasutamiseks. Sama käib ka majandusteooriate kohta, keegi polnud keelanud pakkuda kriiside ennetamise teooriat, mitte luumurru lahastamist. Newton ei sõnastanud ju oma seadust niimoodi, et „Õun kukub selleks, et sellest saaks kompost“. Just seepärast on mulluse preemiatöö osas kahetised tunded. Maailm läks kuidagi väga keerulist ja kallist teed mõõda, samas kui … Kui üks usin kojamees libeduse/kriisi tõrjes oma ülesannet täidaks, siis luumurru kulusid ei tekkigi. Kuid nii Newton, kui Mendelejev ja Einstein oskasid näha protsesside kulgu tavapärastest mudelitest erinevalt viimase preemiatöö osas ei saa olla nii kindel. Kuid olemuslikult on tegemist mudelanalüüsi ja mudelteooriaga, kuid nagu täheldas M. Housel (Raha psühholoogia“ WW Print 2021 lk 136) „See ei  ole analüüsi ebaõnnestumine. See on kujutlusvõime ebaõnnestumine.“ Vaat selline lugu, kuid kojameestele majanduspreemiaid ei anta, sest … Sest kui luumurdu ei tekki, siis pole midagi ka ravida.

 Finantsiliste mõnuainete liigtarbimisest

 Kuid meil pole tegelikkuses tegemist mitte ainuüksi libedustõrje, kojamehe ja professori jalaluu murdmise juhtumiga, vaid millegi veelgi hullemaga – finantsiliste mõnuainete liigtarvitamise tulemusel perioodiliselt koomasse sattumisega.  Aeg ajalt tekkib olukord mil turg kaotab sideme tegelikkusega.  2001 – nn dot-comi majandusmulli iseloomustai nimoodi, et:„ TheGlobe.com aktsiate avalik esmapakkumine oli katalüsaator, mis käivitas internetimulli pataloogilise faasi. Seos kasumi ja aktsiahinna vahel oli katkenud.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 Lk 75/77 Glob.com-i  IPO-st)  „Heas uues internetimaailmas ei mänginud müügitulu, käive ega kasum üldse rolli. Internetifirmat hinnates vaatasid analüütikud hoopis „silmapaare“ – mitu inimest käis veebilehel või „külastas“ saiti.“ „““Meelestatus“ oli veel üks populaarne mitterahaline mõõdupuu, mis mind veenis, et investorid kollektiivselt meelemõistuse kaotanud. „ Kollektiivne meelemõistuse kaotamine viis muidugi kollektiivselt raha kaotamiseni. Tulbisibulad või IT aktsia töötavad sama loodusseaduse järgi: „Ajalugu näitab, et lõpuks alluvad kõik liiale läinud turud gravitatsioonile.“ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 82).

 Ravivõtete valikust

 Kas sellest õpiti? Ei ühti. Tegelikkuses on olukord analüüsid ja teadus jõudnud sellesse punkti, et kui majandus (sh pangad) finantsiliste mõnuainete liigtarbimisest koomasse langeb, siis … laseme tal kunstlikus koomas seni edasi olla kuni mingi niru lahenduse leiame. Nagu ka eelmise kriisiga juhtus, mil koomas majandust otsustati ühest küljest kasinusmeetmetega ohjata ja teisalt mõnuainetega (võlakirjade tugiostud, varaostud ehk nagu ajakirjandus seda nimetab: nn rahatrükk) jätkata umbes nagu metadooniraviga uimastisõltlastele. Kogu see finantsiline metadooniravi läks nii kangeks, et raha oli kaotamas osa oma põhifunktsioonidest. Oli ju selge, et  kui raha hoiustamine muutus negatiivse intressiga tegevuseks, siis olid juba järgmise kriisi seemned külvatud. Kahjuks lapsesuud, kes hüüdis, et „Kuningas on alasti!“ ei võetud kuulda. Piltlikult väljendudes jäeti patsient pikkadeks aastateks pikutama (selle asemel, et ta kärmelt jälle kõnnitama õpetada) kõike stabiilsuseesmärgi nimel ja samas jätkati „rahatrükki“ selle asemel, et seda olemuslikult väärtuseta rahamassi turult ära korjata. Taktika oli ju õige – korjata 2% inflatsiooniga viia tasahaaval raha ja väärtused tasakaalu, kuid strateegia oli vale. Strateegia ei töötanud. Olukord tuletas meelde oma veidral kombel Hitleri ihuarsti praktikat: „Morellist sai polüpragmaasia tüüpiline esindaja, kes selle tagajärjel proovis aina enam aineid mitmesugustes kontsentratsioonides, katsetas seda ja teist; ta pani nüüd vaevu veel diagnoose, pigem suurendas aina enam „medikamendipõhist baasravi.“ „Tegelikult aga hakkas pidevalt muutuvate ravimite ja peatselt ka tõusvate annuste tõttu tema loomulik immuunsüsteem kunstliku kaitsekilbi vastu välja vahetuma.“ (N Ohler „Patsient A“ Helios 2017 Lk 120). See on täpne kirjeldus finantskriisile järgnenud oludest.

Aga aega metadooniravist loobumiseks ei tulnudki, täpselt nagu väitsid W Bonner A Wiggin („Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 210) „Poliitikutel polnud mingit probleemi anda majandusele Keynesi poolt soovitatud tõuget. Ent kui asi jõudis raha säästmiseni tõugete läbiviimiseks, polnud kunagi õige aeg. Kulutamise vähendamise hetk ei tundunud iial saabuvat. Nagu paksud pulmapeol, rääkisid poliitikategijad endale et nad söövad pärast pidu vähem – heastamaks oma õgarlust. Kuid riigi majanduses ei ole paastumiseks kunagi õige aeg.“ Nii nagu näites ka eelmise kriisi järgi  „õige aeg ei saabunudki“, mis tähendab, et  majandus lähebki järgmisse kriisi voodihaige metadoonipatsiendina.

 Pangad on, pangad jäävad, pangad … päästetud saavad

 Niisiis raharingluse/pankade toimimise säilimine ka kriisis on iseenesest on õige, kuid … Kuid pole üllatav, sest just pangad on majandusliku vereringe/raharingluse tähtsad osised. Analoogiliselt elusloodusega, võivad vereringe häired mõjuda rängalt kogu organismile ja vereringe seiskumine on ilma kiire abita on fataalne. See et kriisides on vaja pangad töökorras hoida on igati loogiline. Samas hoopis tähtsam on siingi ennetustöö, et pankade uljus ei viiks finantskriisideni. See, et pangad karmis konkurentsiolukorras (ja ka kasumijahis) aed-ajalt riskipimestuvad ja hakkavad võtma positsioone, mis ei mahu hea tava, kaine analüüsi/mõistuse ja sündsuse piiresse on kurb tõsiasi. Mingi ajani isegi talutav. Kuid vahe on normaalsel riskitasandil, kus me kõik võtame riske, kuid riski pakitakse näiteks „tuletistuletistuletis instrumentidesse“, siis riski tajuvus hägustub. Nagu kirjutas   M Lewis („Wall Streeti pokker“ ÄP 2020 lk 238): „Riski oli võimalik purki panna ja müüa nagu  tomateid. Eri investorid hindasid riske erinevalt. Kui sul on võimalik ühelt investorilt riski osta odavalt ja teisele kallilt maha müüa, võisid sa raha teha ilma ise riskimata.“ Niisiis oli loodud müüt riskide riskivabast müügivõimalusest, kuid … Kuid pakkides tohutult palju „mittemidagit“ on tulemus ikkagi „mittemidagi“ miinus pakkekulud, ainult et pakituna näeb see välja nagu … midagi.

 Usaldusväärsed hoiatajad

 Ei saa ka öelda, et polnud eelmise kriisi eel ennetavalt hoiatavaid hääli „2002 aasta kirjas aktsionäridele nimetas Buffet tuletisinstrumente „toksilisteks“ ja ütles et need on „viitsütikuga pommid.“ Munger: „Öelda, et tuletisinstrumentide kajastamine raamatupidamises on Ameerikas sama hästi kui solgiauk, oleks solgiaugu solvamine.“ Oma 2003 aasta kirjas kirjutas Buffet tuletisinstrumentidest kui „finantsmaailma massihävitusrelvadest.““ (A Schroeder „Lumepall“ ÄP 2021 Lk 616).

Kuid head nõuanded on ikka põrganud vastu „rahapuu kasvatamise“ ihalust. „Raamatus „Arutu õhin“ nimetab Robert Shiller turumulle „positiivse tagasiside silmusteks“. Mull tekib siis, kui mõni aktsiate rühm hakkab tõusma, praegusel juhul siis internetielevusega seotud aktsiad. Tõus julgustab ka teisi inimesi neid aktsiaid ostma, mis annab põhjust rääkida sellest tele- ja trükimeedias, mis omakorda toob juurde ostjaid ja annab esimestele internetiaktsionääridele juba suurt kasumit. Edukad investorid räägivad sellest, kui lihtne on rikkaks saada, mis toob kaasa aktsiate edasise tõusu ning tõmbab ligi üha laiemat ja laiemat investorite ringi. Kuid kogu mehhanism on omamoodi püramiidskeem, kus tuleb leida järjest uusi kergeusklikke investoreid, kes varasematelt investoritelt aktsiaid ostaksid. Lõpuks lõpevad aina suuremad lollid otsa.“  (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 70). Basilio & Alice müüsid ju Pinocciole rahapuu kasvatamise idee? Kumbad meie oleme?   Eks ole hea küsimus?

 Mõjude kumulatsioon

 Kuid nüüdse süveneva kriisi  probleemi põhjuseks pole ainuüksi see, et  „aina suuremad lollid otsa lõppemine“ ja selles, et Basiliod & Aliced oma skeemi lõpetavad, vaid seda võimestavad nii meditsiinikriisist kui sõjalisest konfliktist Euroopa poolsaarel (kuigi selles viimases on näha ka uut Basilio & Alice tekitatud uue rahapuu kasvatamise efekti) tekkinud reaalsed logistika, tootmise, transpordi ja liikumisraskused. Virtuaalse ahnuse, metadooniravi tagajärgede ja reaalse majanduse tarneahelate katkemine annab kokku väga ebameeldiva kriisikokteili. Kui kõrged analüüsimajad raporteerivad üksteise järel, et majanduskasv saabub juba sel aastal ja varsti on kõik jälle õige raja peal, siis … Mnjah, tunneksin ennast tõelise Pinociona Lollidemaal kui ma seda usuksin.

Nagu märkis H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018 Lk 166) viis aastat peale 2008 a krahhi „Aastaid pärast 2008 aasta ülemaailmset rahanduskatastroofi jätkas Rahvusvaheline Valuutafond neljaprotsendilise aastase majanduskasvu ennustamist 4 taseme riikidele. Viie aasta jooksul ei õnnestunud 4 astme riikidel seda ennustust täita.  IMF ütles viis aastat igal aastal: „Järgmisel aastal oleme taas ree peal.“ Lõpuks taipas IMF, et seda „normaalsust“, millesse naasta ei eksisteeri, ning alandas oma tuleviku kasvuootusi.“  Kas ka seekord eksitakse?  Ikka.

Nagu märgib J. Gray („Valekoidik“ PM 2021 Lk 9/10) elutargalt: „Pikk buumiaeg, teadmusmajandus, õitsenguperiood, uus paradigma ja lame Maa – neid ja teisi hulle mõtteid vahetasid kindlate tõdede pähe nii poliitikud, ajakirjanikud, majandusteadlased, pankurid, teadusringkonnad kui pealtnäha tõsiusklikud ärimehed. Usuti, et enam ei ole vaja karta majanduse kokkuvarisemist, raha kadumist ega riikide ja tervete ühiskondade nurjumist.“

 „Tõeliselt maailmalõpuline oli muidugi see mõte ise, et maailmamajanduses enam krahhe tulla ei saa. Ajalugu ei peatu. See üha jätkub, kui arenev tehnika suhestub muutumatu inimloomusega ning vanadele konfliktidele keeratakse uusi vinte peale. Valitsustel on infot rohkem kui iial varem, aga targemad nad sellest ei ole, ning kui poliitikud ja nende nõunikud arvasid, et parasjagu käimas olev buum jääb igavesti kestma, tuli see ajalootunnetuse puudumisest.“ Tähelepanu: sellises entusiastlikus, kuid ka ekslikus maailmas me elamegi. Ega me ei teagi, mis õige on. Me teame, et meie matemaatiliste mudelite järgi kaks paralleelset sirget ei ristu ei iial, kuid need ristuvad, me kasutame nii relatiivsusteooriat kui ka kvantmehhaanikat, kuigi need on vastuolus, kuid eraldiseisvalt toimivad. Kuid kas majanduskasv jätkub, kui me pelgalt „usume“ selle jätkuvusse? Praktika seda ei kinnita.

 Mahalaadimise kasulikkus vs  kõrk triklinäppimine

Eelmis(t)egi kriiside puhul isegi veel sekund enne kriisi käivitumist ehk „kõige pimedamat tundi“ ei arvanud kõrged analüüsimajad, et meie aja seniseks suurim majanduskriis on juba käes. Oli juba kaks aastat käes olnud. Tuksus ja ootas kas päästikule vajutamist või tühjakslaadimist. Mnjah, otsustati … otsusekindlalt … triklile vajutamise kasuks. Selleks, et kriis vallanduks oligi vaja vaid triklivajutust, vähetähtsat sündmust, mis vallandaks kriisi kogu oma hiilguses. Üllatus? Vikipeedia annab siinkohal kokkusurutud sisutiheda lühikokkuvõtte eelmise majanduskriisi tekkest: „See algas 2007. aasta detsembris ning muutus eriti järsuks languseks 2008. aasta septembris. Kriisi aktiivne faas, mis ilmnes likviidsuskriisina, algas 7. augustil 2007, kui BNP Paribas katkestas raha väljavõtmise kolmest riskifondist, põhjendades seda "likviidsuse täieliku aurustumisega". „2006. aastal tippu jõudnud USA kinnisvaramull põhjustas USA kinnisvarahindadega seotud väärtpaberite väärtuse kukkumise, mis omakorda kahjustas finantsasutusi üle kogu maailma.“ Vaatamata teooriatele ei tuntud ka seekord kriisi saabumise märke ära. Jälle. Kuigi oli ka neid kes püüdsid hoiatada (nagu WB jt), siis neid ei kuulatud  Näiteks Morgan Kelly (Iiri majandusprofessor), kes töötas keskaja rahvastiku teooria kallal, ennustas kinnisvaraturu ja pangasektori krahhi Iirimaal „Minu olukord meenutas mõnevõrra laevareisija oma“ (…). „Korraga näed suurt jäämäge. Sa lähed kapteni juurde ja küsid: kas see seal on jäämägi?“ „Mind ei ole Iirimaa majandus kunagi huvitanud. Iirimaa majandus on väike ja vaene“ „“2006 aasta keskpaiku hakkasid kõik need meie endised tudengid, kes nüüd pankades töötasid, televisioonis esinema!“ (…) „Nad kõik olid nüüd pankade majandusanalüütikud, kenad ja viisakad mehed ja nii edasi. Ja kõik nad rääkisid ühte ja sama juttu, et meid on ootamas pehme maandumine.“ See väide rabas Kellyt oma silmnähtava absurdsusega: kinnisvaramullid ei lõppe kunagi pehme maandumisega. Mulli paisutavad suureks inimeste ootused, ei midagi püsivamat. Sel hetkel kui inimesed lakkavad uskumast majahindade igavesse kerkimisse, avastavad nad, et kinnisvara on muutunud kohutavalt pikaajaliseks investeeringuks, põgenevad turult ja turg kukub kokku. Kinnisvarabuumide loomuses on lõppeda krahhiga (…)“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 99). Tundub et see stsenaarium kordub tuima järjekindlusega.

 Kaoseteooriast ka

 Seega kriisi seemned pandi kasvama juba 2006-2007, kuid finantsmaailm lustis täie rõõmuga edasi isegi "likviidsuse täieliku aurustumise" tingimustes. USAs (ja mitmetes teistes) päästeti institutsioonide toel või heakskiidul mõned suurpangad, kuid …  Kuid kõiki ei suutnud isegi USA päästa. Pealegi tuli pillerkaaritamise kahjulikkuse osas institutsioonidel etendada  avalikkuse ja turu jaoks hoiatav/karistav näidishukkamine. Selleks hoiatuseks kujunes Lehman Brothers pank, parajalt suur ja sobivalt mittesuur ( Lehman Brothers oli suuruselt neljandaks USA investeerimispangaks), et olla hoiatavaks, kuid ohutuks  näiteks, kuid … Kuid kõrged analüüsimajad ei arvanud ära, et Lehman Panga pankrott  ongi see maagiline „liblika tiivalöök Andides“, mis vallandab ülemaailmse (SD järgselt) suurima kriisi. Lähtudes Edward Lorenz`i 1972 artikkelist „“Ennustatavus: kas liblika tiivalöök Brasiilias vallandab tornaado Texases?“: „Praegu nimetame liblikaefektiks väikeste, tähtsusetute erinevuste omadust paisuda plahvatuslikult keerukaks ja muutuda ülitähtsaks.“„Teised teadlased, sealhulgas matemaatikud, arendasid Lorenzi tööd 1980 aastatel edasi ning tänapäeval peame teda teerajajaks kaoseteooriaks nimetavas teadusharus, mille mõju ulatub ilmast määratult palju kaugemale. „ „Kaoseteooria uskumatu ulatuse tõttu on mõni ajaloolane nimetanud seda üldrelatiivsusteooria ja kvantmehhanika  kõrval üheks möödunud sajandi kolmest tõelisest teaduslikust läbimurdest. Kui see hinnang paika peab, võiksid meie järglased ühel päeval rääkida ühe hingetõmbega patendiametnik Einsteinist ja ilmaennustajast Lorenzist.“ (S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018 lk 284). Ilmselt oleks pangajooksule, turutriklitele ja kriiside eelneva mahalaadimise probleemidele lähenema läbi kaoseteooria. Kaos ju tuli. Kooma ka.

 Inimliku hulluse valem

 Just selle koha peal on põhiküsimus, mis peaks vaevama majandusteadlasi (sh nobeliste), kuidas ära tunda ja maha laadida kriise ennetavalt ja  neid esialgu tähtsusetuna näivaid, kuid ahelreaktsiooni kaasa toovaid trikleid sulustada. Selline instrumentaarium oleks küll „nobelismuse“ tasemel väärtteos. Samas on sellise instrumentaariumi väljatöötamine ja toimima panemine loomulikult väga väheusutav, sest  juba „Lõunamere aktsiamulliga kandis suurt kahju ka Isaac Newton, kes olla seepeale öelnud: „Ma oskan välja arvutada taevakehade liikumist, aga mitte inimeste hullumeelsust.““ (G. Malkiel „Juhuslik ekslemine Wall streetil“ ÄP 2019 lk 38) .  Newtoni vabanduseks tuleb täheldada, et ta ei tundnud ju ka kaoseteooriat.

 Sellest ajast on lugematu arv analüütikuid ja teadlasi püüdnud välja arvutada „inimeste hullumeelsuse“ mõistmise valemit, kuid seni asjatult. See millega Newton hakkama ei saanud on institutsioonid asendanud mudelarvestuste rägastikuga (kvaliteedi asendamine kvantiteediga), mis trikleid … ei tuvasta. Seega on  institutsioonid  siiani (ja nagu olupilt näitab siis ka jätkuvalt) oma mudelarvutuste kaitsemüüri taga kõrgilt pimeduses, mis ei lase neil ära tunda „kõrbelõhna“. Kuid nagu täheldab Thilo Sarrazin („Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 111) „Just riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jämedad möödapanekud finantsturgude reguleerimisel on näidanud, et niipea, kui asi läheb väga keeruliseks, jäädakse turu reguleerimisel hätta. Sellistel juhtudel on lahendus loomulikult mitte reeglitest loobumises, vaid nende intelligentses lihtsustamises.“ Nagu meie teiega praktikast teame, siis intelligentse lihtsustamise asemel on institutsioonid igas kriisis püüdnud eelkõige võimu tsentraliseerida ja regulatsioone karmistada, mitte lihtsustada. „Head“ kavatsused, mis on mõeldud süsteemi tugevdamiseks, muudavad süsteemi kahjuks kogumis purunemisohtlikult jäigaks. Vastukaaluks jäikusele püüab ettevõtlus luua alternatiivsüsteeme jäikuse vastu, mis on juhtunud nii taksonduses, majutuses, hoiulaenuühistutes, jne, kuid … Kuid see leevendus on ajutine, sest Dr Riik reguleerib ka need oma jäiga (ja mitteintelligentse) vormi järgi  jäigaks. Kõike on vaja reguleerida, isegi velorikšade kohta taheti eraldi seadust teha, laenuhoiuühistutest rääkimata. Ja nii need tsivilisatsioonid bürokraatia kirjatähte ja mudelarvestuste uinutavasse ekslikusse upuvadki.

„Kõrbelõhnade“ kumulatsiooniteooriast

Kuid eelmine finantskriis polnud ainukene kriis, kus institutsioonid ei tundnud „kõrbelõhna“ ära (või ei tahtnud/julgenud seda tunda). „Kõrbelõhna“ mittetundmine/tunnistamine/tunnustamine on pigem reegel. Mudelkäitumine mudelanalüüsidele. Näiteks „Aasia tiigrite“ kriisis, mis sai alguse uljastest (kohati "ülevõlli") majandusotsustest ja USD kursi muutusest olid eraldivõetavalt vähetähtsad üksiktegurid. Ka siis ütlesid kõrged analüüsimajad, et see on kohalik küsimus. ÄP (4.07.2007) kirjutas: „Kriis algas kaugest sündmusest, mille majanduslehed märkisid heal juhul ära tagasihoidliku uudisnupuna. 1997. aasta 2. juulil loobus Tai keskpank bahti USA dollariga seotud vahetuskursi kaitsmisest. Äripäev kirjutas neil päevil järjekordse Läti panga ülevõtmisest ja Tallinna börsi rekorditest.“ „Bahti devalveerimisest paisus kriis, mis pani Tai järel kivina kukkuma Indoneesia, Malaisia, Lõuna-Korea, Filipiinide ja Singapuri valuutad ja börsid, tõi kogu regioonis pankrottide laine, jättes miljonid tööta, kukutas nafta hinna 1998. aasta lõpuks 8 dollarile barrel, lõi pinna alt Vene rublal ning pani proovile USA finantsturgude vastupidavuse.“ (Sic! Pange tähele nafta hinda!). Üks pikantne asjaolu veel Tai majanduskriisi dünaamika mõistmiseks: „Pealegi desorienteerisid valitsuse tegevust IMF-i rahustavad raportid, kus tõsist ohtu finantssektorile ette ei nähtud.“ „1997. aasta juunis räägiti Kagu-Aasia majanduse elujõulisusest, kuu aega hiljem oli seal aga täielik majanduslik kaos. „ (EP 23.10 1998). Vaat selline lugu.

Kuid see polnud veel kõik nagu heades reklaamides öeldaks, kriis roomas üle Vene kriisiks, mille kohta institutsioonid ütlesid jälle, et see meid ei mõjuta, sest Venemaa SKT on sama suur kui Hollandi oma, kuid … Kuid ka siin andis mudelanalüüs tõrke, majanduste SKT-de ja majanduste mõjukuse vahel on suur vahe. Kuid see polnud veel kõik, Vene kriisi ja rubla devalveerimise mõjud valgusid edasi lääne poole  „Saksa analüütikute arvates on Venemaa kriis Ida-Euroopa riike tabanud ebaõiglaselt tugevasti. Poola, Ungari ja Tsehhi aktsiakursid on juulikuu tipptasemest peale langenud 25--35%, mis on teinud nulliks kolme-nelja-aastase tõusu.“ (ÄP 8.09. 1998) Vaat selline mõjukas „mittemõju“ - raha põles Aasia tagumisest otsast kuni Kesk-Euroopani välja. Ereda leegiga. Kahju. Mis aga põhiline – institutsioonide mudelanalüüsid olid kogu aeg valed. Miks? Sest mudelarvutuse momendil, nn. kaader enne, ongi kõik korras. Mudelarvutus ei arvesta võimalikku professori jalamurdu, koomast rääkimata.

 

Majanduse haigussümptomitest

 

Tõsiasi on see, et eelmist kriisi ei õnnestunudki tegelikkuses läbi põdeda, oli vaid finantstugedel abiprogrammidega ülesse upitatud illusioon edust. Asi läks nii halvaks, et raha mõningad  põhifunktsioone hakkasid hägustuma, kui valdavaks hakkasid muutuma negatiivsed intressimäärad. Negatiivne intress on tugev sümptom majanduskeskkonna ebakõlast. Enamgi veel see on turumajanduse hingusele mineku eelfaas. Kui raha ei tooda raha, siis … RIP?

Olematu inflatsioon, negatiivsed intressimäärad, riikide ja institutsioonide sekkumine loomulikku majandusolukorda (läbi abipakettide, tugiostude ja ühtlustusregulatsioonide), moonutas tegelikkust määral, mis muutis keskkonna ülimalt hapraks. Vaja läks vaid päästikut. Seekordseks päästikuks sai … poliitika energias ja energia poliitikas. Lisaks finantsilisele hullusele tabas maailma ka rohehullus. Isegi L. Hamilton müüs oma lennuki maha ja hakkas veganburgereid sööma. Tore, kuid … Kuid tulemuseks oli mõttetus, sest ringrajasõitudele lendas ta üürilennukiga ja rajal põletas surnud mammuteid edasi. Tossutab kumme samas koguses nagu enne ja nagu seda tegid kõik asjahuvilised ennegi ... kohale lennati surnud mammutite põletamise toel. Mitte tegevus, vaid näilikkus tegevusest. Eputus. Kuid oli ka väga häid hullus ja näivusvabasid kavasid. Samas sujuvalt alanud üleminek uutele energiatehnoloogiatele ja tehnilistele lahendustele muutus mõistlikkust lahendustevõrgust tormakas-fanaatiliseks ennaktempos tegutsemispüüdeks (küll mitte lõplikult fataalseks tegutsemiseks). Vanad tehnoloogiad muutusid põlualusteks ( kuigi uusi veel polnud), selle asemel, et ressurssi üleminekuperioodil mõistlikult ja säästlikult (sic!) lõpuni kasutada. Muidugi need uued tehnoloogiad tulevad ja ilmselt on parimad neist seisnud juba aastakümneid "joonestuslaudade sahtlites", olles tõrjutud surnud mammutite põletamise eufooriast. Tõsiasi on see, et iga uus tehnoloogia, eriti kui see vajab kogu infrastruktuuri ümberehitamist, võtab kliendile (tarbija+ettevõtja) taskukohaseks muutumiseks paarkümmend aastat aega. Sellist aega ennaktempo viljelejad mudelisse ei jätnud, mis muutis selle kavatsuse väga kriisiohtlikuks ja … triklisõbralikuks. Ja trikkel loomulikult leiti – see oli sõja eskaleerimine Ukrainas.

 Taktikaline strateegia

 Sõda Ukrainas oli ehe näide, kus kõik osapooled asendasid (tegevuste eri perioodidel)  strateegia sujuvalt  taktikaga. Tõsiasi on, et:  „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Nüüd siis püütakse olla esimesed, kes leiavad eduka strateegi, mille külge riputada toimivat taktikat. Saab olema kallis ettevõtmine. Nipp on selles, et: „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegau võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“ Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 385). Loodame parimat.

  Tõsiasjaks jääb siiski, et nii rohepöörde kavandamises, kui ka päris- ja energiasõjas ebaõnnestusid kõik osapooled oma mudelanalüüsides võimalikest arengutest. Ja siin me nüüd oleme, maailm korraldub ümber ja ka ilmselt kolib ümber. Kolimine on isegi ühest korterist teis kolides kulukas, vaevarikas ja aeganõudev, mis siis rääkida majanduste ümberkolimisest. Globaalselt. Tegelikult pole tegemist ainult ümberkolimisest vaid ka uute kolimisteede ehk uue logistilise ja infrastruktuurilise võrgustiku ehitamisest. See tähendab vana Taristu mahajätmist ja kulude proviseerimist. Tegelikkus on see, et majanduskeskkond vajab tervenemiseks (tõeliseks tervenemiseks) aega ja see tähendab, et ootamas on kogumis majanduslangus ja inflatsiooni tõus. Majandus peab läbi inflatsiooni organismist mõnuainete jääkmürgid välja higistama. MOTT. 

Higistamisprotsess

 

Kui nüüd keegi pahandab, et meil on kõrge inflatsioon, siis … Siis praegu veel on kõik hästi ja kõik on veel odav. Inflatsioon on vaid esimene ravivõte ülemäärase rahapeo tasandamiseks. Loodame, et sellest on abi. Samas kui see ei aita, siis karmim ravivõte on raha devalveerimine ja kui ka see ei aita, siis … Siis tuleb raha reformida ehk nullida ja alustada puhtalt lehelt. Peaaegu nagu kevadine kulupõletus. Seepärast ongi praegune inflatsioon täiesti mõistetav, sest institutsioonide möödalaskmine eelmise finantskriisi äratundmisel ning selle ravimine läbi kunstliku kooma ning lõputu metadooniravi on majandusse tekitanud hunnitu koguse „raha“, mis ei ole kaetud väärtuste kasvuga. Ei ole enam tavamõistes väärtuse mõõt ega akumulatsiooni vahend. Kui „Pisuhännas“ öeldakse papa Westmannile:  „Õhku — õhku, papa, — õhk ei maksa midagi — — ühe sõnaga: esimene Eesti pilwelõhkuja — wiiekümne wersta peale ümberringi näha!“,  siis arhitektuuriliselt on see õige, kuid majanduslikult tuleb „õhk“ ikkagi kinni maksta. Meil teiega tuleb maksta. 

 

Lohutamatud tõsiasjad

 

Võrreldes eelmise kriisiga (mil majanduslangus oli kokku 19% ja sellesse majanduslangusesse sulpsatasime me 6+% majanduskasvult) oli maailm sel ajal tunduvalt rahulikum paik.  Kuid ka siis läksid töötus ning inflatsioon rallima. Kuid praeguses väga raskes kriisikaskaadis, kus ettevõtjad on juba kolm aastat põletanud varusid, käivitanud drastilised kasinusmeetmed ja püsivad suuresti uhkuse ja nutikuse kandejõul, pole mingit alust arvata, et kõrgete analüüsimajade ja institutsioonide pakutaval inflatsioonimääradel oleks  mingit olemuslikku seost tegelikkusega. Kogu see mantra inflatsiooni langusest ja majanduse kasvust tuletab meelde anekdoodi emast, kes lohutab lapsukest keda teised on narrinud tema justkui kandilise peakuju pärast. Nojah, emad peavadki lapsi lohutama, kuid kui lapse pea silitamine tuletab meelde kapinurga poleerimine, siis … Vahel on lohutamise asemel teada tõsiasju. Tore oleks ka see, kui me loeksime märke õiges järjekorras, sest kui seitungi pealkiri sedastab, et: "Inimeste vähenev ostujõud tõi majanduslanguse", siis pigem on majanduslangus toonud kaasa inimeste väheneva ostujõu. Vankrit ettepoole hobust seada võib olla ju huvitav, isegi trendikas, kuid ebatõhus. Pealegi annab selline mõttelaad täiesti vale tegutsemissuuna Dr Riigile: aidata eelkõige tarbijaid, mitte majanduskeskkonda, kuigi lahenduse võti on majanduskeskkonna uusloomises.  Kui nüüd inflatsiooni kasvu ja majanduslanguse peatamise põhirelvaks on institutsioonide arvates intressimäärade tõstmine, siis … Siis tuletab see kahtlaselt meelde järgmise trikli näppimist.

 

Halbade valikute voor

 

Nüüd on siis aastatepikkune inflatsiooni kasvu ihalus käsist karanud ja hammustab kõiki valusalt. Ainukeseks raviks on institutsioonid leidnud inflatsiooni tõkestamiseks intressimäärade tõstmist. See, mis metadooniraviga on tuksi keeratud, püütakse nüüd ja kohe intressimäärade tõusuga õigeks keerata. Põhiline, et majandust intensiivtreeninguga katki ei murra. See on klassikaline olukord, kus õigeid asju tehakse valel ajal, vales järjekorras ja head lahendust polegi

On vaid kuninglik valik –lähed vasakule saad inflatsioonikasvu ja majanduslanguse, lähed paremale saad kõrged intressid ja majanduslanguse. Muinasjutus valib kuningapoeg selle koha peal nutika kuid riskantse lahenduse, Aleksander Suur valis Gordoni sõlme läbiraiumise, meie …

Institutsioonide inflatsiooniraiele keskendunud kriisitõrje tehnoloogia võib väga kergelt ära murda hoopis majanduse elujõu. Selles olukorras peab (kindlas kõneviisis) Dr Riik olema see puhver ja amortisaator, kes aitab kõikvõimalikul moel ettevõtluskeskkonnal (NB!) ellu jääda ja uusi suuni avastada. Senine kiuslik taktika „aga ise te kirjutasite lepingule alla“ on vaid kiirtee ettevõtete kalmistule – Dr Riigist saab suurim ettevõtluse hauakaevaja. Saab olema väga keeruline aeg, mil Dr Riik peab suuresti käsitsijuhtimisel maandama kriisi. Loodame, et meil siin ja praegu jagub selleks nutikust, sest … aidata saame me ainult ise … iseennast. Tõsiasi on ka see, et: „Globaalse kriisi lävel ei ole arvata, et inimloomus ime kombel muutub. Inimesed hakkavad valitsuselt  turvatunnet anuma, valitsused aga on, nagu ikka, huvitatud ennekõike enda ellujäämisest. Pankade päästmisega on suudetud finantssüsteemi koostlagunemine ära hoida ja rahapakkumist suurendades on pidurdatud majandusaktiivsuse aeglustumist. Selge on see, et mulli ajal saavutatud majanduskasv ei suudakski igavesti jätkuda ja uut hoogu sellesse sisse puhuda ka enam ei saa. Kõige selle paratamatu tagajärg on inflatsioon ja enne süsteemi kokkuvarisemist ilmnevad ressursiprobleemid, samal ajal kui olukord riikides muutub veel ebastabiilsemaks.“ (J. Gray „Valekoidik“ PM 2021 lk 11) Selles viimases väites on meie jaoks kirjas suur tõde, sest Kriis + Valitsemishanke lubadused tekitavad küll ilmselgelt meil mitte ainult ebastabiilsuse vaid lausalise kaose. Juba praegu nõuavad kõik saajad suuremat saamist, mis … kütab inflatsiooni tõusu veelgi.

 Raharindel muutusteta …

 Nüüd siis (tänases kriisis) ennustab „IMF: murdepunkt on käes, majandusel läheb kardetust paremini. Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) tõstis majanduskasvu prognoosi, sest maailma majandus on olnud palju vastuvõimelisem, kui eelmisel aastal kardeti. IMF prognoosib nüüd tänaseks aastaks 2,9% maailma majanduskasvu, mis on 0,2% võrra enam kui analüütikud oktoobris ootasid. Väikesest protsendimuutusest enamgi on oluline see, et inflatsiooni kõrgpunkt võib nüüdseks olla selja taga.“ (ÄP 31.01.23). EKP sekundeerib sellele „Euroopa keskpank kinnitas seekordsel kohtumisel, et laeva tüüritakse senisel kursil ja järgmist 0,5 protsenti intressimäära kergitust on oodata juba märtsis. SEB prognoosi kohaselt jääb see küll viimaseks sedavõrd suureks tõusuks ja keskpankurite maikuusel kohtumisel piirdutakse 0,25 protsendi intressimäärade tõstmisega.“ (PM 3.02.22).  Kas tõesti? Väheusutav, kui arvestada kolme aasta kriisikulusid ettevõtlusele, logistikaahelate katkemist, üha kasvavat palgasurvet, energiahindade tõusu, vajalikke topeltinvesteeringuid (nii uude kui ka vanasse tehnoloogiasse, et üleminekuajal valgus ei kustuks) jne. Lisaks ärge unustage, et majandusest võetakse seoses julgeolekuolukorraga maailmas välja kolossaalsel hulgal ressursse, sest kaitsekulud kasvavad esialgu baaskulutusena ilmset 2X ja siis ilmselt vastavalt vajadusele (näiteks Poola tõstab oma kaitsekulutusi 4%ni SKTst + kingitused sõjatandrile, EV osakaal väidetavalt senini 1% SKTst + kulutused põgenikele). Kogu selles IMF-i jutujadas  on vaid üks tõsiseltvõetav uudis – uussõna: vastuvõimeline. Kas meie oleme vastuvõimelised? Vastuvõimelisus on kogu protsessi võtmeküsimus. Kas meil on vaja midagi või kedagi päästa või vähemalt tröösti pakkuda.  Intelligentselt. Ka trööstist oleks abi „End Rootsi krooni poolt hüljatuna tundev raad ei varjanud oma pettumust, kui kurtis kuningas Johanile, et vaenlane on Tallinna juba üksteist nädalat piiranud, mistõttu majesteedilt oleks kohane abi või vähemasti troostikirja oodata.“ ( M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015 lk 426). Kuid Dr Riigil (ega paljudel KOV-del) ei jätku nutikust isegi tröösti jaoks (muide väga võimas käiviti), vaid püüab ebaintelligentselt kõrvale viilida oma kohustustest (või vähemalt aukohusest), kulutades kohtuksi ettevõtjate vastu. Kuid Dr Riigi poolne abi on pigem kulutamise edendamiseks ehk tarbijate/valijate rahustamiseks, kui ettevõtluskeskkonna elujõulisuse säilitamiseks. Eh, mis siin abist või trööstist rääkida, kui Dr Riik on ettevõtluse suhtes pigem hurjutav ja nendel üksikutel juhtudel kui tehakse midagigi ettevõtluskeskkonna jaoks, siis tehakse seda „pika hambaga“.

 

Ja siin me nüüd oleme kriisiteel koos mudelite, poliitturu võimuhaneliste üleelusuuruste jagamislubaduste ja nobelistide teooriatega, mis õpetatud sõbrad segadusse ajavad. Kojameest ei ole, on libedad valitsemishanke lubadused, intelligentset lihtsustamist mis avaks loovuse ja ettevõtlustahte ei paista kusagilt. Raskeks läheb, kuid olgem optimistlikud, nagu väidab M Housel ... häda teeb leidlikuks.  

Targutusi:

J Le Carre „Silverview viimane saladus“ Varrak 2022

 Lk 164 „Noh, tore, et vähemalt keegi on heas vormis“ (…) „Sest see siin on enneolematu, viie-tärni kobarkäkk.“

 J Hartley, I Ibrus, M Ojamaa „ Diditaalsest semiosfäärist“ Tallinna Ülikooli Kirjastus 2022

 Lk 445 „Samas saab järjest enam tõeks vana anarhistlik nali: „Vahet pole, kelle poolt hääletad – võim läheb ikka valitsusele.““

 G Knopp „Hitleri sõdalased“ Tänapäev 2003

 Lk 171 „Kui iga väejuht, kes peab oma olukorda lootusetuks, tahab alla anda, siis ei õnnestu eales ühtki sõda võita.“

Lk 173 Mansteini eeskuju Beck „Sõda ei kaotata nii kaua, kuni seda ei kaotata.“