Põrketeooria: V3 Tulemuslik … omavärav?

 

Tundub, et meie Ühisruum on eksistentsiaalsed probleemid täielikult unustanud ja sukeldunud enesepettuslikult pseudoküsimuste lahendamisse. Isegi (või siis just seepärast, et mitte mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele?) kõige kibedama kolmikkriisi ajal.

 Teine meditsiinikriisi laine on kohal, tervishoiutöötajad eesrindelt ütlevad, et läheb raskeks, läheb väga raskeks (muide  seda öeldi murelikult kolm nädalat tagasi)  ja … Meie selle asemel, et tegeleda kriisiküsimuste lahendamisega, tegeleme kirglikult selliste teemadega nagu ministri lapsehoidjate/autojuhtide/kokkade küsimus, süvasukeldumisharjutuste süvamõtestamisega  ja abielu mõistega. Tegeleme ennastunustavalt (tuletage meelde energia jäävuse seadust). Uh, osasid neid eelnimetatud küsimusi isegi riiklikult tähtsa küsimusena. Nagu hoomate mõnedes turvalistes staapides käib töö täie hooga. Samal ajal on eesliinlased (need tervishoiutöötajad, kes igapäevaselt tegelevad meditsiinikriisi tõrjumisega) tõsiselt mures kriisimeetmete aeglase otsustusprotsessi suhtes.  Oeh, lõpuks sai Dr Riik ka maskikandmise kohustuse paika ja mõtiskleb lausa selle üle, et kas huviringe peaks sulgema või nakatagu edasi. Staabiohvitserid mängivad endiselt demokraatiat, sügades vastastikku kõhtu ning nurruvad sõnaosavuse mõnust. Otsustamatus ei ole demokraatia – otsustamatus on lihtsalt … otsustamatus. Eesliinlased kes igapäevaselt tegelevad elupäästmisega arvavad, et Dr Riik oleks pidanud sulgema kõik ja kohe - nii nagu kevadel (kui kevadel oli otsustus- ja materjalinappus, siis nüüd on personali nappus). Asjatundmatuna valdkonnas ei oska ma midagi rohkemat teha, kui kuulata asjatundjaid. Muide naabrinaine (üks neid kangelasi, kes seisid/seisavad rinnet hoides nii kevadel kui praegu) on asjatundja. Teda ma usun ja tema arvab just nii nagu eelnimetatud eesliinlaste seisukoht on. Eesliin ju, tema ei tohi, saa ega või eksida nii nagu …. staabiohvitserid.

 Hea elu sündroomi kõrvalmõjud.

 Kolmikkriisi administratiivkriis (julgus- ja otsustuskriis) jätkub, majanduskriisi üheksas laine on üpris pea kohale jõudmas.  Meie … Mida meie teiega teeme? Hm, kutsume kokku maskidevastase massimeeleavalduse? Peamine minister ütleb, et vaba rahvas, vaba maa – meeleavaldused on lubatud. Õige ka, aga süsteem „vaba maa-vaba rahvas“ eeldab ka teistega arvestamist. Isiklikku vastutust. Samas, tundub, et hea elu on mõnedel täielikult tasalülitanud kogu eluslooduse ühe põhifunktsiooni ehk enesekaitse ja enesesäiltamistungi. Mis aga on eriti murettekitav, siis see, et  „maskieitus“ – üks neist lõpututest „ei kampaaniatest – on sügavalt egoistlik. Siinjuures pole isegi küsimus selles, kas maskid aitavad või ei, vaid tegemist on egoismi manifestatsiooniga. Mika? Kui ma õigesti aru olen saanud, siis „kirurgilised maskid“ mida me kanname, on mõeldus selleks et maskikasutaja (näiteks kirurg) ei kannaks oma saastust/nakatust üle teistele (näiteks patsiendile). NB! Individuaalne kaitsevahend kaitseb Ühisruumi pigem …  indiviidi eest, mitte ei kaitse indiviidi Ühisruumi eest. Kui sellest vaatepunktist vaadata, siis meie teiega, kes kanname maske kaitseme ei-iste võimaliku nakatumise eest, samas kui nende võimalik nakkus levib vabalt Ühisruumi nakatades maskikandjaid. Nagu märgitud on mask pigem selle kandja saasta Ühisruumi kandmise pärssimiseks kui kandja kaitseks välismõjude vastu. Võib-olla pole ma õigesti aru saanud – ma pole ju selle ala asjatundja – kuid asjatundjate selgitustest jääb just selline mulje. Sellisel juhul on ei-istide demonstratsioon mitte sügavalt egoistliku maailmapildi demonstratsioon. Muidugi tekitas ei-istide demonstratsioon kohe vastudemonstratsiooni, ega ja-istidki maga. Tegeleme …jamaga. Või demokraatiaga?

Kuidas teile tundub, kas me põrgatame praegu (midagi) edasi või tagasi? Tegeldes pseudoprobleemidega kaotame vaid aega ja strateegilist manööverdusruumi/vabadust. Just see on vabadus, kui meil on vabadus teha valikuid.

 Strateegia: tagasisööt ehk ei-ism kõiges

 Kes võiksid meid edasi põrgatada? Hea küsimus. Lahedatel/rahulikel aegadel on neid kes seda staapides mudelites ja tabelites teevad hulgi. Meil on isegi loodud terve rida institutsioone ja institutsioonikesi, millised tegelevad tulevikumudelitega (ust mudel, mitte tegelikkus). Maailmas on sellisteks „nõiaköökideks“ kujunenud mainekad mõttekojad, millised koondavad oma ala asjatundjaid. Meilgi on mõned mõttekojad.

 Lugedes arveametniku pilguga, et mõttekoja Praktika (lad. praxis) pealik lahkub enneaegselt oma ametipostilt, et vedada käima järjekordset „ei kampaania“, siis arvasin, et … kahju ( „ei kampaania“ nimetus ise on negativistlik, ei lenda, ei uju ja jätab ka kahetise mulje – mida siis eitatakse?). Miks kahju? Inimese vaba valik ju. Kuid üks võimalik edasipõrgataja kukkus ju vedajate mängusüsteemist välja. Energia bilanss on rikutud. Edasipõrgatajast sai tagasisöötja? Mnjah, kas üldse peaksin midagi sellisest valikust arvama? Vaba rahvas, vaba maa, igaüks teeb nii nagu õigemaks peab, kuid … Kuid midagi jäi nagu arveametniku hinge vaevama. Mingi seletamatu tunne. Kahjutunne? Nukrus? …? Midagi oleks nagu pöördumatult raisku läinud? No midagi pole teha, kui inimene tundis tungi selline valik teha, siis on tal selleks ilmselt tungiv vajadus. Samas põrgatamisteooria järgi on mäng võtnud täiesti uue pöörde. Võib-olla on arveametniku arvamus harjumatu, kuid kui sellise kaliibriga mängijad väljuvad veosüsteemist (edasipõrkest) ja panustavad söötudele tagasi, siis oleme jõudnud väga haprasse seisu. Ainult kaitsemänguga mänge ei võideta. Kui kõik ründemängijad oma korvi all ringi sebivad (isegi kui nad seal salkades sebivad), siis punkte ei koguta. Korve ka. Pigem vastupidi. Võib küll „korvi saada“ nagu neiult tantsusaalis, kuid see pale asi millega skoorida. Asi võib olla ka proosalisem, kui asendada „neiu“ sõnaga „valija“ ja sõna „tantsusaalis“ sõnaga „valimised“. Iial ei tea, milline on tulemus, kui me üle tantsupõranda sammume ja kummardame … neiud ja valijad on … eee … valivad.  Neiud (ja ka valijad) harilikult virisejaid ei vali. Vaat niisugune tähelepanek.

Päevakorrapunkt nr 1 & nr 2

 Kuid kui ka targad inimesed hakkavad tegelema rumalate pseudoprobleemidega, siis kas see on tark või rumal tegu? Alati pole vaja kiirustada ja „puhtusega pidamisega“ üle pingutada, mõni asi tahab lihtsalt aianurgas laagerdumist, et … kasutuskõlblikuks muutuda. Kui te iga päev komposti (või sõnniku) hunnikut ümber pöörate, siis saate kehva tulemuse ja igapäevaselt rohkelt halba  haisu. Laagerdamisel saate sellest samast kooslusest vägeva kasvurammu ja aednikul sära silmadesse. Teisalt keerukamate süsteemide puhul tuleb muudatuste esilekutsumisega alustada tasa ja targu, selle kohta on N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini( „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 Lk 73) teinud tähelepaneku:  „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“. Nii meil ongi juhtunud halb hais käib taevani, oleme ennast ära kurnanud ja hobune, vabandust, Ühisruum on ka närvis. Tulemuseks on tulemusetus.

 Igatahes on kurb lugu, kui targad inimesed kapselduvad/kapseldatakse pseudotegevusse. Ühisruumi energia ja aja raiskamine. Nagu väga hästi sõnastas minu õpetatud ja tark sõber: „ Ilmselt suudab iga vähegi terasem inimene panna ritta arvukalt olulisi sotsiaalseid , majanduslikke ja muid probleeme, mis vajavad hädasti lahendamist.  Mitmed neist  (näiteks õpetajate alatasustamine) on olnud üleval juba aastakümneid, mõned alles selgumas ( aastaks 2030 ennustatakse elektritarbimise tippkoormuse ajaks   arvestatavat defitsiiti). Oleks ju lubamatu, et probleeme hakatakse lahendama siis, kui kuri  on juba karjas. Paraku selles suunas just liigutaksegi. Juhul kui  ühist raha valesti kasutatakse, siis räägitakse sellest kui mittesihipärasest kasutamisest, mis on kui mitte kuritegelik siis taunitav igal juhul. Kui aga raisatakse aega ja sotsiaalset energiat, siis let`s go - mõisa köis, las lohiseb. Eesti meedia võiks toimuvale jahmerdamisele lähenda ka sellest küljest. selle asemel antakse aga näiteks kõikidest kanalitest Repsile "pasunasse" ametiauto väärkasutamise eest ( ma ei soovi teda siin õigustada). See on ju palju lihtsam ja rahvale peale minev ettevõtmine. Vägisi meenub mulle nõukaaegne anekdoot, milles kirjeldatakse kolhoosi üldkoosolekut, millel on päevakorras kaks punkti:1. uue kuuri ehitamine 2. kommunismi ehitamine. Kuna esimese punkti juures tõdeti, et puuduvad lauad kuuri ehitamiseks, siis keskenduti teisele teemale.“ Olen temaga täiesti nõus, eriti selle osaga, mis paljudele arvajatele, arutajatele, analüütikutele, poliitinimestle jääb märkamatuks,  et pseudoküsimuste ennastunustaval, kirglikul ja lausa vihasel moel raiskame meie  aega (seda taastumatut ressurssi) ja sotsiaalset energiat. Lisaksin vaid niipalju, et minu meelest on sotsiaalne energia kogu Ühisruumi ühisenergia ja kuigi märgitud energia kadu on meile mõistetav eelkõige selles, et Pilvepiir ja Dr Riik  ei tegele esmaselt mitte kõige esmaste vajadustega, siis tegelikult kaob pseudoküsimustele keskendumisega ka kõigi meie teiega energia. Toimub meeletu energiakadu, mida näitas ka mõttekoja Praktika pealiku lahkumine mängusüsteemist (ja mitte ainult tema lahkumine, vaid lahkumine veosüsteemist toimub salkade kaupa?. Mängusüsteem vaesustub, energia kaob. Kui M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 147) kirjutas, et:  „Ulmekirjanik Larry Niven ütles kord: „Dinosaurused surid välja, sest neil ei olnud kosmoseprogrammi. Ja kui meie sureme välja, sest meil pole kosmoseprogrammi, siis on see meile õieti paras!““, siis … oli tal õigus. Ei tahaks et seda mõtet parafraseeritaks kunagi niimoodi, et „Eestil ei olnud toimivat homseprogrammi,  et elu edasi põrgatada ja … paras neile!“ Prr.

 Ja siin me nüüd oleme, …

… meil on hädavajalik enne kriisi täies jõus kohale jõudmist tegeleda vähemasti „kuuri ehitamisega“, kuid meie tegeleme mingi nr 2/3/4 punktiga. Ei maksa arvata, et me ei peaks ka nr 2 punktide arutamisega tegelema, vastupidi, kindlast peame, kuid siis kui selleks on õige aeg, kuid kriisi lahendamisele ei anna see midagi. Praegu …. Praegu, sel ajal kui kolmikkriis meie teiega eluolu ikka ahtamale pinnale surub, tegeleme hoopistükkis ennastunustavalt üha uute lahkkondade loomisega. Nagu kirjutab C Gallo („Jutuvestja saladused“ Million Mindset OÜ 2020 Lk 38) Sõites rongiga San Fransiscos „Uurisin enda ümber istuvate inimeste nägusid. Vaid mõni paistis õnnelik. Nad põrnitsesid mossis näoga mobiiltelefoni või vaatasid igatsust täis pilguga aknast välja. Sära nende silmis oli kustunud. Kuskil olid nad oma kire kaotanud.“ Aga kuhu meie kaotasime oma sära silmist? Millal? Miks? Saime liiga targaks? Pigem ülbeks. Mõtleme et teame kõike, aga …  „Tänapäeva inimesed on peaaegu kõik nagu zombistunud nuumhaned: tähtsusetut infot nii silmini täis topitud, et nad on ühtaegu pundunud ja hirmul, samas tuimad, pooleldi koomas.“ („Õllepunkatid“ lk 190). Vaat selline lugu. Täis, infot täis topitud! NB! Topitud.

Vägev vaenlane … jälle

Kõikvõimalikud staabid jätkavad vaenlaskujude loomist, sest mida  oleksid staabid väärt ilma (kujutletavate) vaenlasteta kellega võidelda? Kui  Mainemeister väitis, et  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (lk 196), siis seda strateegiat (mis ei ole ideoloogia) toetab tänapäeval olemuslikult sotsiaalmeedia. Kuid see ongi strateegia mõte, lasta ürsed jõud valla ja vaid veidikese suunata nende kirgede ja lahkkondade  üleskruvimist. Seletame selle mehhanismi lahti: „Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab (…)“

„Ma usun, et hästiosundatud vaenlane annab häältele tõenäoliselt 20% juurde,“ Vaat niimoodi! Andekas mehhanism ju? Kuid siinkohal tuleb tähele panna paari Meistri „avameelsust“ (mis võivad omakorda olla propaganda propagandas), nimelt eeldab sellise mehhanismi käivitamine et: (1) rahvas on killustunud rohkem kui kunagi varem, (2) faktid muutuvad teisejärguliseks, (3) meistrid improviseerivad uue identiteedi (rahvale ja rahvast), (4) publik suletakse verbaalse müüri taha. Punkt. Meistrite improviseeritud identiteet ongi lukku pandud. Muide ei maksa seda lukku panemist vaadata vaid ühelt poolt, kõik turuosalised püüavad lukustada meid teiega. See ongi turu loogika, lihtsalt osade poliittehnoloogide lukud on rabedamad kui teistel (neist me saame aru ja vääname luku lahti). Sellega on nagu IQ punktidega, erinevad vaatenurgad muudavad selle väärtust „ Ehk nagu Benoz tsiteeris Alan Kayd:“ „Iga vaatenurk on väärt 80 IQ punkti,  mis tähendab seda, et asjade vaatlemine mitmest nurgast parandab nende mõistmist.““ (B. Stone „Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017 lk 26). Eee, kas me tahame siis omada 80 punktilist IQ-d? Ei? Vaatame siis mitmest punktist ja mitmel viisil ehk saame kogumis targemaks.

 Räägime demokraatiast …

 Päevast päeva räägitakse meile demokraatiast või … ohust sellele. (Viimasel ajal on küll jutuvestjad kaldunud demokraatia teemadelt Õigusriigi teemadele. Hm, kas demos/rahvas on asendumas riigi õigusega?)  Aga mida me mõistame demokraatia all? Mida igaüks meist mõistab selle sõna/mõiste all? Või on seegi vabasõna – vabalt tõlgendatav, vabalt sisustatav? Hm, tundub nii. Kuid esiteks ametlik definitsioon:

Vikipeedia: „ Demokraatia (ka rahva võim) on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite (otsedemokraatia) või rahva poolt valitud esindajate kaudu (esindusdemokraatia)“

Euroopa Nõukogu:  „Sõna demokraatia tuleb kreekakeelsetest sõnadest demos, mis tähendab inimesi, ja kratos, mis tähendab võimu. Järelikult võib demokraatiat mõista kui rahvavõimu, juhtimisviisi, mis sõltub rahva tahtest. Üle maailma on nii palju demokraatliku valitsuse eri vorme, et sageli on lihtsam mõista demokraatiat läbi selle, mida see kindlasti ei ole.“ Nendes definitsioonides on kaks head tähelepanekut: esiteks et demokraatia võib olla nii otsedemokraatia, kui ka esindusdemokraatia ja teiseks demokraatia on nii mitmekesine et seda on kergem defineerida läbi selle mida see ei ole (sic!).

Kui see on nii, siis mõned silmapaistvate mõtlejate (ja naljavendade) käsitlus demokraatiast.

              Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 Lk 16 „… Churchill on teile juba vastanud. Ta ütles: „Demokraatia on halvim valitsemisviis, kui välja arvata kõik teised.“ Ta ei tõmmanud meid tillist. Ta ei öelnud, et see on parim elukorraldus. Ta ütles „halvim“.“

 W Bonner A Wiggin „Võla impeerium“ Balti Raamat 2007 Lk 121 „Demokraatia ei ole tegelikult jumala valik. See ei ole tegelikult universaalne konstant; see ei ole täiuslik kõikide rahvaste jaoks alatiseks. Mis on pannud demokraatia kaasaegses maailmas edu saavutama on ehk see, et demokraatia on edukam kodanikelt ressursside võtmisel, kui monarhia või diktatuur, kuid harva võtab liiga palju. „

 Tammert „Poliitilised valikud“ Aimwell 2017 Lk 42 „Demokraatia laienemine ning hääleõiguse andmine suurele hulgale inimestele, kes ise midagi ei tooda ning põhjus-tagajärg seoseid ei mõista, suurendas nende mõju poliitikale. Tänu sellele tõusis võrdsuse ja inimõiguste teema rahvaesindajate valimistel oluliseks ning kujunes välja koalitsioon riigi abist ülalpeetavate valijate ning populistlikke lubadusi jagavate parteide vahel, kes esindasid riigi bürokraatliku organisatsiooni huvisid.“

Y. N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019 Lk 29 „Demokraatia tugineb Abraham Lincolni põhimõttele: „Sa võid lollitada kõiki inimesi mõnda aega ja mõnda inimest kogu aeg, kuid sa ei saa lollitada kõiki inimesi kogu aeg.““

 Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 107 „Demokraatiatel, nagu inimolenditelgi, on kalduvus lõdvestuda, kui kõige hullem on möödas.“

 I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 73 „Me võime piirata demokraatiat, et suurendada konkurentsivõimet rahvusvahelisel turul. Me võime piirata globaliseerumist lootuses kindlustada demokraatlikku legitiimsust oma kodumaal. Me võime demokraatiat ka globaliseerida, kuid rahvusliku suveräänsuse arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja suveräänsust. Ometi just seda enamik valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha lubada inimestel valida „populistlikke poliitikaid.“

„Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia, globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel, püüab poliitiline eliit demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemus aga ei toimi: selleks on ilma valikuteta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma legitiimsuseta globaliseerumine.“

 Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ Lk 109 „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

 Kui teile tundub viimase autori väljendusviis liiga turupõhine, lausa räigelt „parempoolne“ siis olete sügavalt eksinud T.S. on olnud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku pidukonna liige, olnud   Berliini finantssenaator (liidumaa rahandusminister) ja olnud 2009–2010 oli  Riigipanga juhatuse liige. Nii, et … ka kurakäelised võivad majandusloogikast aru saada. Tore, kuid … Ups! Värskeim Vikipeedia inf annab teada, et „Thilo Sarrazin (…) on Saksa poliitik ja majandustegelane. Ta kuulus Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikusse Parteisse, kust Sarrazin tema "poliitiliselt ebakorrektsete" veendumuste tõttu 31. juulil 2020 välja heideti“ Mnjah, niipalju siis vabast mõtlemisest ja demokraatiast. Ka vabadus olla väljaheidetu on … vabadus.

  Niipalju siis demokraatia visioonidest eri nurkade alt. Ilmselt võiks küll huvitavate nüanssidega jätkata, kuid ilmselt viiks see meid teiega veelgi suuremasse segadusse. Nii ja kui meile tundus, et meil on juba mitme nurga alt demokraatiat vaadeldud ja meie IQ on juba enneolematu punktivõidu saavutanud, siis tuleb Y. N. Harari („Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 398) ja keerab kogu meie demokraatiamõistmise  pea peale: „Me kujutame sageli ette, et demokraatia ja vaba turg võitsid, kuna need on „head“. Tegelikkuses viis võidule vaid see, et need muutsid ülemaailmse andmetöötlussüsteemi tõhusamaks.“  Põmaki. Niisiis kogu demokraatia mõte on … olla tõhusaim ülemaailmne andmetöötlussüsteem. Hm, kas tõesti? Niipalju siis vabadusest ja demokraatiast? Kummaline, kuid … mine sa tea, võrreldes kõigi teiste kummalisustega päris lopsakas mõttepojuke.

 Sõna on vaba, raha on vaba, kõik on … vabad kahtlema

Tegelikult me ei tunneta (isegi kui me seda oleme) ennast andmetöötlussüsteemina, algoritmina. Teisalt võib-olla just seepärast me niipalju vaidlemegi demokraatia ja turu üle, et me püüame pidevalt täiustada süsteemi? Katsetame kas vabadus on otsetee või  … lühiühendus. Katsetused jätkuvad. Nagu me viimasel ajal oleme tead saanud, siis sõna on vaba (seda võisime lugeda lausa riigipea kampsikult), nüüd teame Maaisa pidukonna reklaamist, et ka raha on vaba. Tore. Elame justkui õnnelikul ajal – kõik on vaba ja kõigil on õigused. Mis veel on vaba? Millised õigused meil on? Ilmneb, et inimesed on vabad ka demokraatias kahtlema (see lausekatke tundub mõnelegi pühaduserüvetusena, kuid pidage hoogu, lugege edasi). Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 67) märgib: „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ 2012 aasta Euroopa tuleviku uuring näitas, et ainult kolmandik eurooplasteks usub, et nende hääl Euroopa Liidu tasandil ka maksab, ning tühised 18 protsenti itaallastest ja 15 protsenti kreeklastest usuvad, et nende hääl maksab isegi nende omal maal.“  Vaat selline õigus ja vabadus kahelda. Ja inimesed on hakanud ka kahtlema

 Valides ...

Selleks et millegi üle hääletada/valida peab kõigepealt enesele selgeks tegema mille vahel on valida või on nii nagu ütles on kaks mittevalikut, kaks alternatiivide puudumise poliitikat nagu seda väljendas I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 74). Piltlikult: Kui teilt küsitakse, kas te valite sinihallitusjuustu või valgehallitusjuustu, siis on see tõesti valikuga küsimus, kuid kui teilt küsitakse kas te tahate sinise või valge hallitusega leiba, siis see pole valik – see on mittevalik. Kuid kõik oleneb lugudest. Ja jutuvestjatest. Ja meist teiega, kas me viitsime neid lugusid kuulata ja mida me nendest aru saame.

Lood ... 

Y Harari, kes väidab et maailm koosneb lugudest kirjutas tähendusrikkalt, et: „Enamikku lugudest hoiab koos pigem nende katuse raskus kui alustalade kandetugevus.“

„Niipea kui isiklik identiteet ja ühiskondlikud süsteemid on rajatud mingile loole, muutub selles kahtlemine mõeldamatuks – mitte seda toetavate tõendite tõttu, vaid selle pärast, et selle koostlagunemine tooks kaasa nii isikliku kui ühiskondliku katastroofi. Ajaloolises plaanis on katus mõnikord vundamendist tähtsam.“ (lk 301)

Kuid mis põhitähtis „Rahvahääletused ja valimised puudutavad alati inimeste tundeid, mitte mõistust. Kui demokraatia seisneks mõistuspärases otsustamises, ei oleks põhjust anda kõigile inimestele võrdset valimisõigust – kui üldse mingisugust valimisõigust. On hulk tõendeid, et mõni inimene on teistest tunduvalt targem ja mõistlikum, eriti kehtib see kindlate majanduslike ja poliitiliste küsimuste puhul. Brexiti hääletuse järel protestis  tuntud inglise bioloog Richard Dawkins, et suuremal osal Ühendkuningriigi alamatest – sealhulgas temal endal – ei tohiks kunagi paluda rahvahääletusel osaleda, sest neil puuduvad vajalikud taustateadmised majandusest ja riigiteadusest.. „Sama hästi võiks korraldada üleriigilise plebistsiidi, et otsustada, kas Einstein tegi oma arvutused õigesti, või lasta reisijatel hääletamise teel otsustada, millisele lennuväljale piloot peaks maanduma““ (küsimus  sellest „Kuidas te tunnete …“ ja „mida te arvate?“ „Olgu kuidas on, aga valimised ja rahvahääletus ei ole seotud sellega, mida me arvame. Need on seotud tunnetega.“ (lk 65)

M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 43) arvab tunnetest sedamoodi: „Otsuste langetamine vaid emotsionaalse vaistu ajel, ilma mõistuse abita, mis seda ohjaks, viib praktiliselt alati metsa poole. Kas tead, kelle kogu elu põhineb ainult emotsioonidel? Kolmeaastaste laste oma. Ja koerte. Ja tead  mida kolmeaastased lapsed ja koerad teevad? Situvad vaiba peale.“

„Tunnetes kinni olemine või neile üleliia suure rõhu panemine veab meid alt ühel lihtsal põhjusel – tunded ei kesta kuigi kaua. Mis iganes meid täna õnnelikuks teeb, ei tee seda enam homme., kuna meie bioloogiline olemus vajab alati midagi veel. Õnnele keskendumine viib vältimatult alati lõputu „millegi veel“ jahtimisele – uue kodu, uue suhte, veel ühe lapse, veel ühe palgatõusu. Ja kõigist meie higistamistest ja pingutustest hoolimata jõuame tagasi sellesama tundeni, mille juurest me alustasime: puudulikkus.“

„Psühholoogid kutsuvad seda mõistet vahel „hedooniliseks jooksurattaks“: me teeme alati rasket tööd, et oma elujärge muuta, kuid tegelikult ei tunne me end kunagi eriti teistmoodi.“

„Sellepärast ongi meie probleemid korduvad ja vältimatud. Inimene, kellega abiellud, on samuti inimene, kellega sa kõige rohkem tülitsed. Maja, mille sa ostad, on ka see maja, mida sul parandada tuleb. See unistuste töökoht on ka see, mille pärast sa kõige rohkem stressis oled. Kõigega kaasneb möödapääsmatu ohverdus – mis iganes annab meile hea tunde, see toob meile tahes-tahtmata ka halva tunde. Mida saame, on ühtlasi see, mida me kaotame. See mis loob meile positiivseid kogemusi, defineerib ühtlasi meie negatiivseid kogemusi.

See on päris raske pala alla neelata. Meile meeldib mõte, et kuskil on mingil kujul olemas ülim õnn, mida on võimalik saavutada. Meile meeldib mõte, et meil on võimalik kõiki oma tundest, et oleme kõik saavutanud ja eluga täiesti rahul, igavesti. Kuid seda me ei saa.“ Nii, et meie valik on …

Andestamatus 

Meie valik küll, kuid kui uskuda Henry Kissingeri („Diplomaatia Varrak 2000 Lk 389), siis „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.” Saite nüüd aru, meie teiega soovime hetkesoovidele vastutulekut, kuid … ei andesta seda. Keeruline valik? (Lk 466) „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et saaks tema jälgedes käia.” Vaat selline lugu. Nagu vanas muinasjutus: lähed paremale kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (ja elu). Mida valid? Targad kosjalise leidsid lahenduse, õnne, mittetargad …

 

Järgneb …

 

Targutusi:

 C. Newport „Süvenemine“ ÄP 2019

 Lk 45 Rööprähklemine – multitasking ja tähelepanu jääk. „“Ühelt koosolekult teisele jooksmine, ühe projekti kallal töö alustamine ja kohe järgmisele hüppamine on asutuste igapäevaelu osa.“ „Niisuguse töökorralduse probleem on aga Leroy arvates selles, et ülesandelt A ülesandele B ümber lülitudes ei tule kogu tähelepanu kohe kaasa – tähelepanu jääk jääb ikka algsele ülesandele. Jääk on eriti suur siis, kui ülesande A kallal tehtud töö oli enne ümberlülitumist vähse süvenemise ja nõrga intensiivsusega; ent isegi juhul, kui algne ülesanne enne edasiliikumist lõpetataks, jääb tähelepanu mõneks ajaks hajusaks.“

Lk 65 „Hõivatusd olek, kui produktiivsuse näitaja. Kuna puuduvad selged näitajad selle kohta, mida tähendab olla oma töös produktiivne ja väärtuslik, pöörduvad paljud teadmustöötajad tagasi tööstusajastul kasutusel olnud tõhususnäitajate juurde: teha palju asju nähtaval moel“ (e-kirjdele vastamine, koosolekud  jne)

Lk 126 „Cristensen selgitas hiljem, et eraldusjoon mida ja kuidas vahel on oluline, kuid sageli jäetakse see professionaalide hulgas tähelepanuta. Tihti tahetakse panna kiiresti paika eesmärgi saavutamiseks vajalik strateegia, kuid selle strateegia elluviimisega jäädakse hätta.“

Lk 199 „ Me veedame suure osa oma päevast autopilootolekus., st me ei pööra kuigi palju tähelepanu sellele,mida me oma ajaga teeme. See on probleem.“

Põrketeooria V2: Põrgates (s)udus

 

Põrgatamisteooria on lihtne, me põrkame oma arengus edasi või tagasi st. piltlikult  kas laseme palli väikelapse kombel trepist alla vabalangemisse põrgatuda (mis iga astmega allakäigutrepil saab suurema hoo) või … treenime ennast korvpallilaadselt sihtides parmal viisil korvikütiks. Viimane variant sisaldab ka põrgatamist, kuid mitte väikelapselikku „oooo“ kui vahva, vaid sihikindlat arengut, mitte et väikelapse „oooo“ ei oleks areng, kuid sellest arengutasemest peaksime juba üle olema.  

Ilmselt pole kahtlust, et meditsiinikriisi teine laine on käes, kuid küsimus on selles, kas see on ka majanduse üheksas laine? Saatuslik 2/9? Nii ja naa. 2/9 võib tuua kaasa omakorda põrgatamise, ehk majandus kapseldub väiksemateks regioonideks ja lausa enklaavideks, tootlikkus väheneb drastiliselt ja esile kerkivad põhiliselt eksistentsiaalsed probleemid või see põrkab edasi uuele tasandile, sest teisiti ei saa.  Nagu esimese kolmikkriisiga oli näha, siis nii ettevõtted kui inimesed otsisid kiirelt kõige erinevamaid lahendusi kaugtööst, kullerteenustest, kätepesust, kaitsevahendite tootmise käivitamisest  kuni metsa taha põgenemiseni. Tekkis ka terve rida uusi tooteid ja teenuseid. Harjumusi. Just see on tähtis, et tekkisid uued harjumused, mis tõid kaasa uued vajadused. Nüüd on meil juba mõningane kogemus sellelaadsest põrgatamisest olemas. Raske on, kuid paljud on juba uuelaadselt ennast häälestanud ja see annab lootust tõsiseltvõetavaks edasipõrkeks.

Mis aga muret teeb, siis see, et kolmikkriisi keskmine osa – administratiivkriis – ei ole leidnud mingitki lahendust. Isegi mitte kõige pisemat. Ikka unistatakse mingitest pensionisammastest, jaburatest definitsioonidest, raudtee elektrifitseerimisest, üha uute raudteede  ja hunnitute kultuuritemplite ehitamisest, kuid selline eksistentsiaalne otsustamine, et muuta maskikandmine kohustuslikuks, maskid/kilekindad tasuta kõigile kättesaadavaks ja testimispunktid tasuta ja ilma saatekirjata avatuks (kes tahaks endale lõbu pärast harjavart ninna ajada?) pole nagu administratsiooni mõttemaailma külastanudki. Lihtne ju …  ja viiruse levikule oleks juba tõhus tõke püstitatud. Esmased asjad tuleb teha esimeses järjekorras – haiged ega surnud ei sõida ei elektriraudtee ei diiselrongiga, nad ei sõida üldse ja kultuuritempleid ka ei külasta. Need ilusad (ja heaaja tarvilikud?) asjad teeme siis, kui oleme jälle piisavalt heas konditsioonis, et teha rumalusi. Selles ongi kogu administratiivkriisi kurbloolisus ja ohtlikkus, et administratsioonid on paindumatud, visioonitud. See on ikka täiesti pöörane, et me peame arutama jälle selle üle kas Põhiseadus lubab kehtestada maskikandmise kohustust. Oeh, surm heasse Põhiseadusesse? Hurraa! Jälle? Mitmes juba? Iga kuu oma Põhiseaduslik koolemine? Prr. NB! Põhiseadus on see põhiline, mis meie elu põlvest põlve krapsaka hoiab, mitte vastupidi. Tulgem mõistusele.

Muide, mida suurem tuleb üldine tagasipõrge, seda enam peab olema vaba ettevõtlust, mitte tsentraliseerimist ega riikliku plaanimajanduse laiendamist. Kahjuks peab nentima, et just selles suunas asjad praegu arenevad. Kuid võiks ju luua keskkonna ise hakkama saamiseks, kasvõi see lõputult räägitud viimane miil elektroonilises sides. Elementaarne.

 Ühissiil udus

 Nii, et pall on üks, suundi kaks (+ kaks). Kui me teame, et just praegu on aeg, mil maailm põrkud kas edasi või tagasi (olenemata sellest kui ka suur osa põrkub tagasi) ja  osa põrkuvad kindlasti edasi, siis millised võiksid olla need eeldused, et just meie põrkume samuti edasi? Neid eeldusi on päris mitu, kuid need tahavad väestamist, kuid vaadates neid teemasid, mida ühisruum praegu õhinal ja lausa kurikirglikult  arutab, siis … edasipõrkamise tunnet küll ei teki. Toimub massiline asendustegevus. Mitte, et nende arutamine vale oleks (kui probleem on, siis see tuleb arutada/lahendada), kuid aeg on vale. Toimetaksime nagu Siil paksus udus, saamata aru prioriteetidest, põdedes epideemilist solvumissündroomi.

 Just seepärast, et edasi minna peame vaatevälja veidi selgitada. Peame peatume  paaril moesõnal, mis kipuvad meie elu enda alla matma.  Üha enam kuuleb ühisruumis sõnu propaganda ja populism. Prr, mitte kumbki sõna pole mulle oma kõlalt (seda enam sisult) meeldinud. Ilmset ajastuomasest küllastumisest, kuid midagi pole teha, neid sõnu tuleb info ühisruumis üha enam ette. Muide, jälle ühed „vabasõnad“, millel pole enamasti midagi tegemist nende algse sisuga. Tänapäeval sisustab neid sõnu igaüks ise vastavalt enda fantaasiale ja huvidele ning ka mõistab neid oma rikutusest ja vajadustest lähtudes. Nende sõnade kasutamine on nagu suitsu ja peeglite mäng mustkunstniku (tänapäeval mainemeister) trikis – segadusseajav. Kui sellesse peeglimängu lükkida veel ohtralt sõnu väärtused, vabadused, õigused (muide kunagi ei kasutata mõisteid: kohustused, vastutus, väärikus, au), siis saamegi täiusliku infosudu.  „Nagu ütlevad libekeelsed diplomaadid, ei ühildu  väärtused ja huvid alati omavahel.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 107). Vaat niimoodi ja see ei puuduta vaid diplomaate.

 Infosudu  & nartsismimootor

Sellises infosudu keskkonnas võib tõesti palli põrgatada kohapeal, kuid korvpallis kohapeal põrgatamine teatavasti võitu ei too. Võib küll olla kena vaadata, kuid tulemust pole. Meie teiega tegevusi suunab (innustab või surub maha) meid ümbritsev keskkond, see põrgatab meid edasi või tagasi. Keskkonda mõjutavad/loovad sinna paisatavad ja seal liikuvad arvamused/arvamised. Neid omakorda keskkonnas liikuv informatsioon. Kuid meid ümbritsev  keskkond pole lihtsalt keskkond, tegemist on  konkureeriva info keskkonnaga. Konkurents käib selle üle, kes kujundab keskkonna – avaliku arvamuse – see on võitja.

Meie teiega olemegi avalik arvamus … Või ei ole? Keeruline küsimus, see mis ennemuiste oli informatsioon, mis aitas meid teiega (kui kompass)  suuna valikul, siis tänapäeval, oleme info ülekülluses omamoodi infosudus milles … igaühel on oma kompass. Mnjah, ilmneb, et kõigepealt tuleb leida üles õige kompass, siis alles suund. Selleks tuleb igapäevalobast ja suundpropagandas läbi kahlata. Tänapäeval pole see üldse kerge. Informatsiooni (ja selle eelselekteerivaid filtreid) on liiga palju, et tõest (mis see iganes siis meie teiega jaoks tähendab) valiku iseseisvalt teha. Kenad sõnad: tõene, iseseisev, valik, kuid tegelikult oleme paljuski mitte niivõrd iseseisvad, kui iseseisvad oma valikute isiklikkus illusioonis:  „2011 aastal avastas Guillaume Chaslot, Google`i insener, tehisintellektialase doktorikraadiga mees, et You Tube´i ülesehitus tähendab, et  see pakub inimestele ajapikku aina enam ühesugust sisu, luues ja kinnistades ühte kindlat vaatenurka – ja mitte tingimata faktipõhisuse alusel. Niisiis, kui vaatad ühte videot, mis on täis ebatäpset, tihti lausa valeinfot, hakkab algoritm edaspidi söötma sulle ette just sarnast materjali. (…) Tulemuseks on see, et ebatõene sisu võib saada määratu võimenduse.“ Selline võimendus muudab pikapeale ka kõige kindlama inimese … kahtlevaks. Vähemalt kahtlevaks. Olete suundiformeeritud, kui teil ei ole eelmainitud vastumürki: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (NB! Kontrollige oma vastumürgi jäägi taset regulaarselt)

Teist suundinformatsiooni ainest loome me ise üha suureneva kiiruse ja mahuga sotsiaalmeedias. Kuidas nii?  Dr Walter Quattrociocchi Veneetsia ülikoolist uuris Facebooki gruppide kommentaare ja leidis „et mida kauem mingi arutelu kestab, seda äärmuslikumaks muutuvad inimeste kommentaarid. „Kõlakodades kalduvad kognitiivsed mustrid polariseerumise poole.“

„Sotsiaalmeedia on nagu mini-nartsissmimootor, mida ei ole kunagi võimalik lõpuni rahuldada, seega sunnib see meid võtma aina radikaalsemaid positsioone, et saada rohkem tähelepanu See kas räägitu peab paika või mitte, rääkimata sellest, kas see on erapooletu, tegelikult ei loe – sinu siht ei ole debatti võita avalikus ruumis, neutraalse publiku ees; sa tahad lihtsalt saada nii palju tähelepanu kui võimalik inimestelt, kes mõtlevad sinuga sarnaselt.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 152). Just niimoodi ennast mitte millestki üles kruttides tekkivadki lahkkonnad. Ühisruum muutub ikka toksilisemaks ja kooskonnad asenduvad lahkkondadega. Sudu tiheneb müürideks ja pall veereb üha kiiremini põrkudes trepist alla – allakäigutrepist alla.

 

Tegelikkuse ümberjutustajad

 

 Kõik tahavad võita, kuid võiduks ei piisa vaid oma arvamuse teatavakstegemisest, sellest ei pruugita õigesti või üldse mitte aru saada. Nagu märgib J. Owen („Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163/164):  „Ära eelda, et kõik on õigesti aru saanud, enne, kui nad on seda vähemalt viis korda kuulnud.

 –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta

-Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Seepärast peate oma sõnumit üha uuesti ja uuesti kõlada last, kuid … See on väiketegijate viis ennast turundada, suurtes süsteemides võiduks sellest ei piisa. Võidu kindlustamiseks on vaja oma arvamust väestada ja selleks on olemas omad meistrid - maine- ja propagandameistrid. Tegelikkuse ümberjutustajad ja  ülemaalijaid. Kas meie teiega eristame tegelikkust ja ülevõõbatud tegelikkust? Mitte alati? Nii on, meie teiega oleme ju tavalised inimesed, oma tavaliste rõõmude, murede ja kohustustega, me ei jõua kõigesse süveneda, kuid veelkord…. „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ Eriti möödapääsmatu on see, tänapäeval, kui aeg on kiire, süvenemisvõime küsitav  ja võimalikkus ajaliselt kesine. Informatsiooni on liiga palju ja aega vähe, infoomastamine toimub sähvatustena, mitte sidusa voona. Irdsähvatuste kogum ei ole tegelikkus, see ongi antud ajahetke sähvatustest tekkinud tunnetuse segu. Kuid asja muudab eriliseks see, et tänapäeval on inimeste sotsiaalmeedias võimalik avaldada arvamust nii sellest mida ta teab, kui sellestki mida ta aimab ning eriti rohkelt ja kirglikult sellest millest ta ei tea poolt pudrunuiagi. Muide Mark Twain on öelnud midagi selliste, et ohtlik ei ole mitte see, mida me ei tea, vaid see mida me teame kindlalt, kuid …valesti. Nii, et mine võta kinni kas mõistlikum on olla teadjate või teadmatute arvajate hulgas.

 Uus tase: Eetiline petmine tõe vormis!!!

 Kogu see arvamiste bakhanaal, mille üheks osaks on ka  sotsiaalmeedia (ning selle teadlik trollindus ja ebateadlik kaasajookslus) on võtnud võimaluse sisukamateks arutlusteks. Informatsioon on muutunud propagandaks – kas enesereklaami või teiste tümitamise vormis. B Fenster („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 177) on vahendanud Arktik-uurija Vilhjalmur Stfanssoni teravmeelset ütlust, et: „Ebaeetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks valet,“ märkis ta. „Eetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks tõtt.“ Vaat niimoodi – eetiline petmine tõe vormis!!!

Propaganda tõlgendab ja meie usume või … ei usu. Juriidilised tehisväärtused ja (kõigi huvitatud poolte) propaganda on loonud ohtliku olukorra kus väärtuste ja õiguste/kohustuste aeglane liikumine nagu maakoore laamade liikumine (see võib moodustada nii vulkaanilisi saari, kui tekitada tsunamisid.) on asendunud administratiivpoliitilise õigusliku tuumapommitamisega.  Maalaamade aeglane liikumine toimub pidevalt ja see on loomulik protsess, sama ka väärtustega, nende aeglane nihkumine on loomulik protsess, kuid tehislik juriidiline tuumapommitamine … Mnjah. Me ise tekitame konflikte, maldamata oodata arengute loomulikku käiku. Nii loome üha uusi konflikte (luues seega üha uusi lahkkondi), nimetades neid uhkusega „väärtuskonfliktideks“. G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86) on reljeefselt välja toonud, mis juhtub, kui hea elu on kustutanud inimeste mälust  tõelised vajadused ja hädad ning asendanud need isetekitatud konfliktidesse: „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“. Traagiline lugu. Mõelgem, mis on tähtis ja tegutsegem selle järgi.  Mark Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst“) on formuleerinud probleemi: „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast.      Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast“ Sinna see ühisruumi energia kaobki ja see ei ole roheenergia vaid toksiline, väga toksiline, energia. Kes leiaks sellele energiale kasuliku rakenduse teeniks ilmselt välja Nobeli rahu-, füüsika- ja majanduspreemia.

 Populismist kui populismist

Kuid kuni sellist Nobeli preemia väärilist avastust veel pole tehtud, siis kestab toksilise energia tootmine täiesti takistamatult edasi. Hm, kummaline, et keskkonnakaitsjad seda keskkonnareostust ei märka? Kuid „Väärtuskonflikte“ (nii tegelikke, kui kunstlikult tekitatuid) võime tõdeda juba peaaegu kõiges, ka kõige igapäevasemates asjades. Kohati tunduv, et konflikte tekitatakse nimme, et oleks mille ümber kismat pidada ja tegelikud mured unustada. Olukord on tänaseks väljunud hea maitse ja terve mõistuse raamest. Iga vääritimõistmise, väärtõlgenduse ja eneseupitamise juurde pannakase nagu hernekepiks juurde liides „väärtuskonflikt“. See liides tõmbab tähelepanu. Paljudel tekkivad sellest kohesed Pavlovi koera efektid. Kas see on lihtsalt eputamine või enesereklaam või koguni populismiilming? Ei tea, sest sõnad oma kirjapildis nihkuvad/eemalduvad oma senisest sisust sellise pöörase kiirusega, et kõik on võimalik. Kõike on võimalik tõlgendada just niimoodi nagu parasjagu kasulik. Mnjah, tegelikult on sõna „populism“ muutunud sama populistlikult populaarseks nagu sõna väärtuski. Enamgi veel, need sõnad oleksid nagu kaksikvennad või paarisrakend - kui räägitakse populismist, siis räägitakse ka väärtustest ja vastupidi. Võiks vist öelda nii, et ühtede poliitinimeste populism on teiste väärtused ja vastupidi.

Tundub, et kirglikus vaidluses väärtuste üle ja populismisüüdistuste palangus on siingi populismi  sõna ise ja selle sisu läinud nihkesse. Mitte iga sõna ega idee pole populism ( või sellisel juhul on kõik populism), sest populismil on oma definitsioon. Vikipeedia sedastab, et:“ Populism (ladina sõnast populus 'rahvas') on diskursus, ideoloogia või maailmavaade, mis kritiseerib ja mõistab hukka "eliiti" ning tõstab esile "rahvast".  Kui nüüd mõelda sellele definitsioonile, siis … Oleme ilmselt raskustes, sest meie poliitturul hauguldab pigem eliit mitteeliiti või teist eliidirühma populismis. Kas see kui eliit süüdistab eliiti on antipopulism? Või võiks siinkohal välja mõelda mingi teise kolesõna?  Definitsiooni selgitus ajab meie sõnakasutuse veelgi enam segadusse: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole. Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassari definitsiooni järgi on populism "õhukese keskmega (thin-centered) ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – "rikkumata rahvaks" ja "korrumpeerunud eliidiks" – ja mis väidab, et poliitika peab olema rahva tahte väljendus". .Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: elitismist ja pluralismist. Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.“ Nii, et … mis loom see populism meie mõistes on? Meie maastikul tulistab ju eliit eliiti populismiga ja  vastupidi. Kummaline.

 Järjekordne vaba sõna või … tühisõna?

 Ilmselt on tegemist samasuguse „vabasõnega“ nagu on monopol, kartell, dumping, mille legaaldefinitsioon ja igapäevakasutus on täiesti erinevad ja neid kasutatakse lihtsalt suupäraste väljenditena. Kuid siinkohal võiks selguse loomiseks tuua ühe P. Pomerantsevi edastatud mainemeistri ütlemise, et:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  lk 196). Hm, see selgitaks paljugi sellest, milles seisneb tänapäeva populism, kuid … Kuid kui populism pole enam ideoloogia (mida väidab definitsioon), vaid strateegia, siis milline on selles strateegia varjus olev ideoloogia? Hea küsimus, eks ole? Võib-olla on see meie teiega jaoks ülepea kõige tähtsam küsimus (sudu hajutamise mõttes), et asjade käigust mingitki sotti saada. NB! Ega see, et kõik sõimavad oma oponente populistideks meil ju valikuid teha ei aita. Ka see, et meile teiega lubatakse (meie raha eest) tasuta teenuseid ja hunnituid ehitisi on ju tegelikult kõige ehtsam tänapäeva mõistes nagu meie teiega seda mõistame, populism. Raiskav populism. Või enesereklaam? Hm, eetiline vale? Tõe või mittetõe vormis? Oeh!. Selle populismi ainsaks eesmärgiks (strateegiaks) on teha järgmises poliitturu hankes võidupakkumine. Niimoodi võime me kõike sildistada kui populismi. Ja selle koha peal olemegi me ummikus, mida kasutavad ära mainemeistrid. Populismi oma endisel kujul enam pole, see on muutnud nii vormi kui sisu, see pole enam ideoloogia vaid strateegia, kuid … Mille või kelle strateegia?

 Nihutatud sõnade kasutusala ja kasutegur võimuvalemis

 Niisiis ideoloogia on kadunud, on vaid strateegia … eee … millekski. Kellelegi? Nagu kirjutab P. Pomerantsev  („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  Lk 70): „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“. Ups! Kas ideoloogia kui selline on täiesti kuhtunud? Asendunud strateegiate ja vandenõudega? Siis strateegiline vandenõu või vandenõuline strateegia? Vaat niimoodi.

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“. „Mis veelgi olulisem: vandenõu on kontrolli säilitamise viis.“ // publik tuleb külvata küüniliste väidetega kõigi inimeste tagamõtete kohta, iga näiliselt heatahtliku ajendi taga on kuritahtlik skeem, kuni nad kaotavad usu teistesse võimalustesse. Sina väike inimene ei suuda midagi//.

Sellisel juhul toimib võimuvalemi kasutegur nii nagu väitis mainemeister G. Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“. „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“.  „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“ (208). Vaat selline segane lugu või … selgusehetk? Mõttekoht.

 Juriidilised tehisväärtused ja lahkkondlik strateegia.

Kuid tõsiasi on, et mida rohkem tekkib kunstlikke „väärtuskonflikte“, seda segasemaks muutub väärtuste eneste väärtus. Teisalt, seda kergemaks ja nüansirikkamaks (kuid meile teiega eksitavamaks) muutub mainemeistrite uusmüütide loomine ja tegelikkuse ümberjutustamine. Juriidilisi väärtusi kehastavad meil seadusandja poolt vastu võetud seadused, kuid … Kas seaduste  „vastuvõtjad“ on aru saanud mida nad on „vastu võtnud“? Kuidas need seadused/väärtused tegelikus elus (omaelu) hakkavad elama? Tõsiasi on, et ka need kes on võtnud vastu juriidilised väärtused ise pahatihti ei tea (ega täida) neid seadustega kehtestatud väärtusi. Inimesed elavad oma elu jätkuvalt suuresti tavaõiguse järgi, neil pole aimugi seadustega kehtestatud tehisväärtustest. Lihtne näide, Pi-Rita rannatee on paljude puhkajate ja jalutajatele autode parkimise lemmikpaik. Iga mõistuslik olend pargib oma auto võimalikult teepervele, et teha ruumi teistele autodele. Normaalne. Kaasliiklejatest hooliv ja õige. Õige ka tee ressursikasutuslikult. Kuid siinkohal te eksite, sest seadusväärtus on teepervele andnud nimetuseks haljasala ja … Te saite juba aru, te olete eksinud kirjapandud tehisväärtuse vastu ja te saate trahvi. See ongi vääruste konflikt, sest te olete teinud tavaõigusest (terevemõistuslikest väärtustest) lähtudes õige otsuse (kasutanud teed kui ühisressurssi heaperemehelikult, kindlustanud liiklusohutuse, olete olnud hooliv kaaskodanike vastu jne.) ja saanud selle tasuks … karistada. Rsk! Krt!. Te olete nördinud, solvunud, lausa vihane. Ja õigusega, see ei ole see, mida te riigi väärtusemeistritelt ootaksite. Mida te ootaksite? Paremat parkimiskorraldust? Ilmselt. No vähemalt hoiatust tuuleklaasil, et teeperv on kuulutatud haljasalaks. Kindlasti. Niimoodi kasvaksid uued väärtused vanadest väärtustest välja, nüüd … Nüüd tekitab see vaid kogunevaid sisepingeid. Need pinged kasvavad ja mingil momendil löövad nad kõige imelikemal põhjendustel kehtivale konstruktsioonile augu sisse.

Ajendist ja põhjusest

 Nii nagu Valgevene rahutuste põhjuseks polnud mitte ainuüksi  presidendivalimiste korraldus (see oli vaid käiviti) ja Poolas abordiseadus, nii pole ka meie „abielu küsimus“ mitte põhiküsimus, vaid mingi väljund kogunenud pingetele, mida laiem hulk inimesi tunnetab, kuid ei suuda või ei oska väljendada. Ka omaaegne „fosforiidisõda“ oli küll vormiliselt keskkonnahoidlik liikumine (mis küll vedas kattevarjuna massid liikuma), kuid oma olemuselt oli see moodus väljendada eksistentsiaalset muret meie püsimajäämise suhtes. Ka täna on probleem selles, et  "midagi" on valesti. Mis see "midagi" on? Mis see on mis tekitab ebakindlust, millest võrsub hirm? Maad on võtmas üldine vihameelsus. Kõik püüavad juhtida, kõigil on õigused, kõik on … ohvrid või vähemalt solvunud. Sarisolvujate paraad.  Kõik on … justkui süüdi milleski ja midagi on halvasti? Ei ole. Kuid on üks oht. Need on nn ohustatud enamus. Kes need veel on? Meil on ju siiani räägitud vaid ohustatud vähemustest ja nende õigustest ja nüüd tulev välja, et on olemas mingi ohustatud enamus. I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 85): „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ Nii, kas panite tähele, et ohustatud enamus on kerkimas Euroopa poliitika peamiseks jõuks? Mida see jõud endast kujutab? Millist strateegiat hakkab kasutama? Kui enamus tunneb ennast ohustatuna, siis on tal põhjus tegutseda, kuid milline saab olema ajend? Hm, mõttekoht. Võib-olla ...

 

Järgneb ….

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 Lk 150 „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“

 Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 331 „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine.“

 R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017

Lk 56 „On lihtne tõsiasi, et keegi ei ole kunagi õppinud sel teel, et kuulab iseennast rääkimas. Ülakorruse kabinetis istumine võib pakkuda küll ümbritsevale imelise vaate, kui te aga regulaarselt ringi ei käi, ei saa te kunagi õiget pilti sellest, mis ettevõttes toimub. „

Põrketeooria V1: Hulgakesi hulluks

 

Elame muutlikul ajal. Kiirel ja muutlikul ajal. Muutused ajas on normaalsus, kuid kiired muutused võivad kaasa tuua mitte ainult muutusi vaid nihkeid, et mitte öelda nihestusi. Margaret Thatcherile kuulub mõtteavaldus, et: „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.” „Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest“. ( „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 205). Tundub igati asise mõttena, millest võiksime endagi elu korraldamisel „šnitti“ võtta. Igaüks  meist teeb valikuid, kuid … Kui kuigi kõik tahaksid olla valikute juures, siis otsustada, ja eriti vastutada, ei taheta. Kuid kui koostöölist võrgustikku ei tekki, siis tekib, mõistena, ühiskonna ( mis tegelikult võiks olla kooskond) asemel lahkkond (reaalsusena).

Kahju, raisatud energiast, kuid inimlikul hullusel on nii positiivseid väljundeid, kui negatiivseid. Maailm põrkab kas edasi või tagasi. Tagasipõrgatamise näiteks:

„ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86). Eks ole kurb näide? Eee … kurb küll, aga kui kogu seda õudust poleks juhtunud, siis oleks maailm arenenud hoopis teist rada pidi, kuid Eesti riik oleks ilmselt jäänud sündimata. Vaat sellised lood. Igast tagasipõrkest tekkivad kellegi jaoks ka edasipõrked või vähemalt kõrvalpõiked. Meil on põrketeoorias eriliselt vedanud, sest ajaloo loosirattal oleme kahel korral võitnud peavõidu – iseseisva riigi. Meile on antud unikaalne võimalus ise otsustada (küll keskkonda arvestades), kuidas ennast edasi põrgatada.

Siinkohal oleks paslik tuua JFK positiivse edasipõrgatamise legendaarne Kuumana:  „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“.  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.“. „ Vastus on lihtne: kui president John Kennedy 1961 aastal teatas, et Ühendriigid peavad jõudma Kuule, siis õhutas ta rahvast tegema midagi, milleks me polnud võimelised. Meil polnud tööriistu ega varustust – meil ei olnud Kuule jõudmiseks rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest, et mei ei olnud vajalikku, me isegi ei teadnud, mida meil võiks vaja minna. Meil polnud varustuse loetelu – tegelikult polnud kellelgi maailmas seda olemas. Meie ettevalmistus oli veelgi hädisem: me ei teadnud isegi seda, kuidas Kuule lennata. Me ei teadnud, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda.“ (Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 (lk 77/76/11). Tore positiivne edasipõrge.

 Hulluse seadus

 1841 aastal formuleeris C. Mackay rahva hulluse seaduse: „Inimesed lähevad karjas hulluks, tulevad taas mõistusele aeglaselt ja ükshaaval.“ (J. Gleick („Informatsioon“ Imeline Teadus 2014 Lk 430). Tundub tuttav? Ehhee, peab paika senini, inimesed lähevad jätkuvalt hulluks hulgakaupa ja kiiresti on see siis tulbisibulate ostmisel või ideefetišisis. Vahel on arusaamatu, mis on selle põhjuseks, vedavaks jõuks või päästikuks.  Tundub et see ütlemine iseloomustab mitmeid elu valdkondi, see on nagu mingi nähtamatu tõbi, mis väljendub kergemas vormis moehaigusena ja raskemas mingi kujutletava korra (Y. Harari formuleering) aspekti ületähtsustamises. Kuid nii nagu ikka, olenemata sellest milline on hulluse/haiguse sümptomid, ravi saab olla tõhus vaid siis kui on välja selgitatud, millega tegemist, mida on vaja ravida/remontida. Puukoi või majavammi ülevärvimine ei paranda olukorda, kuigi ajutiselt ilustab probleemi välisilmet. Tegelikkuses käib käärimine edasi kuni varistab ehitise kokku. Ja see juhuslik näide – puukoi/majavamm -  ei puuduta mitte ainult aidakest või sara, vaid ka suuremaid konstruktsioone, terveid impeeriume (nii riiklikke kui äri). Just seepärast on vaja valida õige ravi … Kui õiget abi probleemi lahendamiseks ei leia, siis järgmine lahendus on … buldooser.

Vahel on probleem/haigus pigem kujutletav (või moe küsimus) kui tegelikkus nn fantoomnähud. Probleemi pole, kuid ettekujutus või suundpropaganda tekitavad tunde nagu oleks probleem. Kõige tähtsam probleem. Kuid needki on mõeldud endale nii realistlikuks, et lõpuks on raske  vahet teha kujutletava või tegeliku probleemi vahel. Siin me nüüd oleme, kogu maailm on täis probleeme, küll kujutletavaid, küll tegelikke. Elame probleemses maailmas. Meie …

 Fantoomprobleemid, juurprobleemid ja tuumlahendused

 Meie kujutame ka ette, et meil on probleemid. Ega me teistest kehvemad ei saa olla. Selle asemel, et jõudsal sammul edasi tuhiseda, kasvatame usinasti fantoomprobleemide võpsikuid ja mässime ennast kujutletavate probleemide võpsikusse nii kinni, et oleme kaotanud suunatama, hoo ja arukuse. Kuid vaadake, kurbloolisus on selles, et selle asemel et tegeleda tervemõistuslikult nende probleemidega, mida meil on vaja lahendada, siis seda me ei tee, sest pseudoprobleemide hulgakesi hullukspadrikus on tegelikud probleemid nii alla surutud, et neid ei hoomatagi.

Tõsiasi on selles, et juurprobleemid ei kao kuhugi, kui nendega ei tegelda, kui neile ei leita tuumlahendusi. Meie juurprobleemid on:

rahvastiku vähenemine,

tootlikkuse kesine tase,

ressursside ebatõhus kasutamine,

riikliku täpisreguleerimise, tsentraliseerimise ning plaanimajanduse pealetung igal elualal ja

 „ohustatud enamuse“ teke (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019).

 Just ohustatud enamus on see, kes on muutunud ettevaatlikuks kõikvõimalike kiirmuudatuste suhtes. Nad ei mõista neid muudatusi, need ei ole nende parima arusaama kohaselt nende probleemid (need ei ole nende arvates üldse probleemid), nad peavad neid keskuste bürokraatiamängudeks. Teisalt iga kord kui nad midagi üritavad teha enesega hakkamasaamiseks põrkuvad nad üha uutele bürokraatlikele kordonitele, mille läbimiseks on vaja taodelda üha uusi lube/tõeneid. Kui nad näevad, et näevad, et kordonitesse koguneb üha rohkem lubamehi, kes räägivad sealjuures kurjal häälel vihase pilguga õnnest, võrdsusest ja väärtustest, siis nad ei saa ka sellest aru, sest sõnad väärtus, vabadus ja õnn olid enne teistsuguse tähendusega. Pole mõistetavad. See ei ole vabadus, et on võimalik taodelda kordonipidajalt väärtuslikku lubatähte, see on oht. Oht enamusele. Pealegi inimesel, kellel on meelepärane töö/tegevus ja tugivõrgustik tegeleb „oma asjadega“, rakendamata energia seevastu tegeleb süüdlaste otsimisega.

 Ennaktempoliste kirjutatud väärtuste paljusus.

 Tõsiasi on, et kirjutatud väärtusi on tekkinud nii palju, et need ei mahu enam meie ühisruumi  ära. Nagu näitas pensionisammaste lugu Riigikohtus, siis isegi põhiseaduslikud õigused ei mahu enam ära, neid tuleb kasutada (tähtsuse järgi) järjekorras. Meie õiguste ja väärtuste süsteem on nagu parkimismaja, järgmist õigust saab kasutada üksnes siis kui on vabanenud koht, see et kellelgi on „õigus“ parkida oma väärtusi ei tähenda, et see on võimalik. Enamgi veel, kui keegi „oma õiguse“ pargib kõrvuti asuvate parkimiskohtade puhul piiri peale ja ka teine pargib samuti (laiavalt, hoolimatult), siis kolmas nende vahele või kõrvale oma õigust parkida ei saa – ei mahu ära. Kui kõik niimoodi pargivad, siis ... Eh, õigus on, koht on (juriidiliselt), kuid kasutada ei saa. Konflikt. 

 Siinkohal ongi paslik märkida, et inimesed saavad enamikel juhtudel ise paremini hakkama oma elu korraldamisega kui seda suudavad keskustest tulevad õnnevalemid. Kui te ei usu, siis vaadake liiklust lumisel talvel, mil "võimud" pole suutnud teid korralikult lahti ajada, siis juhid sõidavad 1,5 rajalisel teel malelauas. Kellelgi ei tule pähegi „oma õigusega“ (mis on ju tema väärtus?),  sõita poole autoga lumehanges või küliti teise auto katusel. Sellisel juhul muutub auto väärtsetuks. Nii ka väärtustega, iseregulatsiooni korras paigutuvad need malelauda ja kõik mahuvad ära. Ka õigused mahuvad ära.  Ah, et sõit lähen aeglasemaks? Läheb küll, nii nagu iga uue asjaga harjumine võtab aega, kuid kõik jõuavad kohale. Seni kuni ohustatud enamus ei tunne ennast kindlalt, on meil vaid ummikud või sõit tupikutesse. Nagu praegune pikaaegsest heast elust tulenev kõigi vastaseisu ja õiguste masstootmine on maailmas välja joonistunud.

Vaba ja rahulolev, oma saavutusi hindav ja enese võimeid kasutav inimene on harilikult ise kreatiivsem, teiste suhtes leplikum ja lahendusi otsiv. Virisemine, kidumine ja pealekaebamine viivad vaid energia sumbumiseni ja probleemivõsas ekslemisele.

 Sügismeeleolud

Sügis, osa meist teiega tunnevad ennast mõnusalt igal aastaajal, mõnele tuleb rännukihk või tusatuju peale. No mõne teeb täitsa õnnetuks ja siis tulevad … Ei, ei mitte puhastusteenuse pakkujad vaid poliitinimesed, nemad … Nemad teavad ravi kõigele retseptiga kiirelt ja valesti. „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011Lk 47) Et „valesti“  väga välja ei paistaks, siis õilistatakse oma püüdlusi vürtssõnadega nagu „väärtused“,  „võrdus“ jne. Ärge saage valesti aru, arveametnikuna olen suur väärtuste pooldaja, sest väärtused on nagu kindel kaaluviht või tollipulk, millega saab asju mõõta. Standard. Kilogramm on olnud kilogramm selle kokku leppimisest saadik. Samuti tund, meeter ja memme musi. Tore, on millelegi tugineda, mitte vaid kätega vehkida. See on väärtus omaette. Teisalt on inim- ja inimestevahelistes suhetes  väärtusi mis on ajas muutuvad. Meie kiirel ajal mil (peaaegu) kõigil on võimalik ennast võrrelda kõigi teistega on nii mõõdupuud kui ka väärtused kiires muutuses. Kuna aeg on nii kiire, siis ei oota me enam ära väärtuste evolutsioonilist muutust, vaid püüame luua üleüldist õnne – kehtestada „õigete“ väärtuste sisu ja õnne mõiste seadustega. Loome uue, standardiseeritud õnne. Kuid kõik need väärtused, mis ei ole kasvanud täieõiguslikeks väärtusteks oma loomulikul teel, teevad inimesed tegelikult õnnetuks. Need väärtused ei tundu „õiged“ väärtused. Väärtused muutuvad kogu aeg ja tihtilugu muutub eilne väärtus tänaseks paheks ja … ka vastupidi. Minu koolipõlves peeti meest, kes kammis tänaval pead … eee … ütleme naiselikuks, naist kellel paistis kleidi alt aluspesu õlapael või kombinee äär (oeh, mis see veel on?) kergete elukommetega naiseks ja laps kellel polnud klassipäevikusse kirjutada isanime …tüdrukulapseks. Eks ole imelik? Kuid kõik need hoiakud põhinesid mingitel sel ajal kehtinud väärtustel. Tänapäeval pole ükski neist enam kehtiv ja tore on. Me elame hulka vabamal ajal, mil tähtsuse on omandanud asjade sisu, mitte vorm. Kuid vormi, kui mõõdupuu, puudumine muudab osasid meist teiega rahutuks – ebakindlaks. Kus on piir hea ja kurja vahel?  Kas ma olen heade või pahade poolel? Kaob baasvundament selleks et teada, mis on õige, mis vale. Kuidas õigeks olemist mõõta? Seda kindlusetuse tunnet püütaksegi pidukondade poolt täita juriidiliselt määratletud väärtustega, kuid kuna ühiskonnas eksisteerivad nii vanad, kui ka alles uuteks kasvavad väärtused ja juriidilised  toorväärtused, siis tekkib väärtuskonflikt väheste teadlike ja teadmatute,  noorte ja traditsionalistide ning kelle iganes vahel, keda suudetakse riidu ajada. Seda segadustkasutavad ära kõik poliittehnoloogi, et ennast või oma kliente paremini turul eksponeerida. Kõik kasutavad poliittehnoloogiaid ja propagandat. NB! Kõik, mitte ainult ühed. Niimoodi luuaksegi ühisruumis kooskonna asemele lahkkonda.

 Lahkkonna loomine

Lahkkonna loomise retsept on imelihtne ja igivana. Näiteks: „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge R oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.””. (W. Sonnenfeldt „Ma olin Nürnbergis” LK 33).

Tänapäevalgi pole midagi muutunud, samad hoovad töötavad endiselt: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (G Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 72).

Sellel fenomenil on ka oma mootor – inimlik mugavus, isegi laiskus. Mõttelaiskus. „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 40/41). Nii et probleemidest pole pääsu, kõik oleneb vaid sellest millal. Kui kõvad. Kuhu? Vaadake eesti keeles on laks väga mitmetähenduslik sõna. Eks ole. Vaadake, et te lõpuks ata-ata ei saa.

 Tegelikkuse ülevõõpamine.

Nii, nüüd on vaenlasekuju loodud ja lahkkond moodustatud, nüüd … Nüüd asub tööle meistermees propaganda ja maalib kõik kõhkluspraod ja hirmumõrad vägevamates värvides üle. See maaler annab meile vaenlase ja tegevussuuna. Ja meie asume kuulekalt, lausa  ennastsalgavalt võitleme millegi, mis meile on maalitud koletiseks ja kellegagi, keda me ei tunne  ning millegi/kellegi eest, keda me ei tunnegi, teadmata probleemi tegelikke põhjuseid ja liikumapanevaid jõude. Tegeleme teiste (vahel kujutletavate) probleemidega,  jättes tegemata need tegevused, mida me peaksime ilmtingimata tegema oma edu nimel. Tõsiasi on see, et me saame teisi aidata vaid siis, kui me oleme olnud oma probleemide lahendamisel edukad. Vaid sellisel juhul on mida jagada: kogemusi, probleemilahendusi, edu. Maalermeistrite eesmärgiks võib olla mitte hädaliste aitamine vaid meie eksitamine õigelt teelt. Kõik me oleme konkurendid ressursside kasutamisel, mis need siis mingil konkreetsel juhul ka poleks.

Nagu kirjutab propagandamehhanismide asjatundja G. Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 70/22) „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ „Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ Prr, päris trööstitu pilt. Selle järgi oleme meie teiega ilmselt pahaaimamata endasse alla laadinud mingi propagandaampsu, pidades seda ürgtõeks, mitte moonutatud, mugavusreaalsuseks. Mida teha? Ekspert annab ka kiire haigusteravi retsepti: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (lk 24) Vaat selline lugu. Ikka peab jälgima ka poliit-, moraali- ja väärtushügieeni, et saada aru kas oleme hulganisti minejad või üksikult tulijad.

Kui me nendel asjadel vahet ei tee, siis ongi väärtuskonflikt möödapääsmatu.

Järgneb …

Targutusi:

W Herrendorf „Miks me varastasime auto“ Eesti Raamat 2018

 

Lk 61 „Aga millalgi jõudsin järeldusele, et nad karjusid hea meelega üksteise peale. Et nad olid hea meelega õnnetud. Seda olin ma kuskilt ajakirjast lugenud: et leidub inimesi, kes on hea meelega õnnetud. Kes on seega õnnelikud, kui nad on õnnetud.  Kusjuures ma pean tunnistama, et ma ei ole sellest täiesti aru saanud. Midagi sellest asjast oli mulle kohe selge. Aga midagi ei olnud ka.“ 14 aastase poisi arutlus.

 

Lk 129 „Vanainimesed meenutavad noortest sagedamini positiivseid mälestusi, mõlgutavad meeldivaid mõtteid, otsivad ja säilitavad soodsat informatsiooni, otsivad ja vaatavad õnnelikke nägusid ning pööravad tähelepanu ostetud kaupade plussidele.

„Pange tähele, et vanemad inimsed suunduvad nendesse päikselistesse paikadesse äärmiselt tõhusa vaimse manöövri abil, mida oleme juba kohanud: nad keskendavad neile punktidele oma tähelepanu. Ja tõepoolest, kõige suuremat tujutõusu ilmutavad need vanainimesed, kellel on parimad tähelepanu korraldamise oskused (need kes on osavad seda suunama positiivsele ja seal hoidma.). Vanematel inimestel, kellel need oskused on kehvad, ei suuda kontrollida oma tähelepanu, et vabastada end kannatustest. Just nemad on need, kelle tuju vananedes halveneb. Olen valmis kihla vedama, et nemad on ühtlasi need, kes on andnud aluse ekslikule stereotüübile kergesti ärrituvast ja kibestunud vanainimestest, kuna pahurad inimesed torkavad lihtsalt rahulolevatest rohkem silma.“

„Küsisin kunagi professor Carstenilt, kuidas tal tekkis esimest korda mõte, et paljud vanemad inimesed on otsustanud oma järelejäänud päevad maksimaalselt ära kasutada, keskendudes positiivsele, mitte negatiivsele. Ta vastas, et oli küsitlenud vanadekodus elavat õde ja uurinud neilt, kuidas nad tulevad toime negatiivsete sündmuste (…) Õed vastasid korraga. „Oi, meil pole aega, et selle pärast muret tunda“. Carstensen mäletas, et see vastus viis ta segadusse, sest aeg oli ainus, mida pensionäridest õdedel, kellel puudusid töökoht, majapidamisülesanded ja perekondlikud kohustused, oli. Ent siis, mõttevälgatusega, mis pani aluse tema mõjukale ideele eluea motivatsiooni teemal, taipas Carstensen, et „aeg“, millest õed rääkisid, polnud mitte aeg, mis oli nende käsutuses mõnel konkreetsel päeval, vaid hoopis aeg, mis oli nende käsutuses kogu ülejäänud elu. Sellest vaatenurgast võetuna polnud daamidel mõistlik kulutada kuigi suurt osa neile veel jäänud ajast ebameeldivatele sündmustele.

Lk 131 „“ Te võite muuta end õnnelikumaks, täpselt nagu te võite kaotada kehakaalu,“ kinnitas mulle dr Lybomirsky. „Kuid nagu teistmoodi toitumine ja järjekindel treening, nõuab ka see igapäevast pingutust. Te peate sellest kinni pidama““

 

 

H Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005

 

Lk75 „ On olemas virtuaalne truudusetus, mis aitab hoida reaalset truudust paremini, kui kirikus lausutud tõotus“

Lk 77 „Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“