Põrketeooria V2: Põrgates (s)udus

 

Põrgatamisteooria on lihtne, me põrkame oma arengus edasi või tagasi st. piltlikult  kas laseme palli väikelapse kombel trepist alla vabalangemisse põrgatuda (mis iga astmega allakäigutrepil saab suurema hoo) või … treenime ennast korvpallilaadselt sihtides parmal viisil korvikütiks. Viimane variant sisaldab ka põrgatamist, kuid mitte väikelapselikku „oooo“ kui vahva, vaid sihikindlat arengut, mitte et väikelapse „oooo“ ei oleks areng, kuid sellest arengutasemest peaksime juba üle olema.  

Ilmselt pole kahtlust, et meditsiinikriisi teine laine on käes, kuid küsimus on selles, kas see on ka majanduse üheksas laine? Saatuslik 2/9? Nii ja naa. 2/9 võib tuua kaasa omakorda põrgatamise, ehk majandus kapseldub väiksemateks regioonideks ja lausa enklaavideks, tootlikkus väheneb drastiliselt ja esile kerkivad põhiliselt eksistentsiaalsed probleemid või see põrkab edasi uuele tasandile, sest teisiti ei saa.  Nagu esimese kolmikkriisiga oli näha, siis nii ettevõtted kui inimesed otsisid kiirelt kõige erinevamaid lahendusi kaugtööst, kullerteenustest, kätepesust, kaitsevahendite tootmise käivitamisest  kuni metsa taha põgenemiseni. Tekkis ka terve rida uusi tooteid ja teenuseid. Harjumusi. Just see on tähtis, et tekkisid uued harjumused, mis tõid kaasa uued vajadused. Nüüd on meil juba mõningane kogemus sellelaadsest põrgatamisest olemas. Raske on, kuid paljud on juba uuelaadselt ennast häälestanud ja see annab lootust tõsiseltvõetavaks edasipõrkeks.

Mis aga muret teeb, siis see, et kolmikkriisi keskmine osa – administratiivkriis – ei ole leidnud mingitki lahendust. Isegi mitte kõige pisemat. Ikka unistatakse mingitest pensionisammastest, jaburatest definitsioonidest, raudtee elektrifitseerimisest, üha uute raudteede  ja hunnitute kultuuritemplite ehitamisest, kuid selline eksistentsiaalne otsustamine, et muuta maskikandmine kohustuslikuks, maskid/kilekindad tasuta kõigile kättesaadavaks ja testimispunktid tasuta ja ilma saatekirjata avatuks (kes tahaks endale lõbu pärast harjavart ninna ajada?) pole nagu administratsiooni mõttemaailma külastanudki. Lihtne ju …  ja viiruse levikule oleks juba tõhus tõke püstitatud. Esmased asjad tuleb teha esimeses järjekorras – haiged ega surnud ei sõida ei elektriraudtee ei diiselrongiga, nad ei sõida üldse ja kultuuritempleid ka ei külasta. Need ilusad (ja heaaja tarvilikud?) asjad teeme siis, kui oleme jälle piisavalt heas konditsioonis, et teha rumalusi. Selles ongi kogu administratiivkriisi kurbloolisus ja ohtlikkus, et administratsioonid on paindumatud, visioonitud. See on ikka täiesti pöörane, et me peame arutama jälle selle üle kas Põhiseadus lubab kehtestada maskikandmise kohustust. Oeh, surm heasse Põhiseadusesse? Hurraa! Jälle? Mitmes juba? Iga kuu oma Põhiseaduslik koolemine? Prr. NB! Põhiseadus on see põhiline, mis meie elu põlvest põlve krapsaka hoiab, mitte vastupidi. Tulgem mõistusele.

Muide, mida suurem tuleb üldine tagasipõrge, seda enam peab olema vaba ettevõtlust, mitte tsentraliseerimist ega riikliku plaanimajanduse laiendamist. Kahjuks peab nentima, et just selles suunas asjad praegu arenevad. Kuid võiks ju luua keskkonna ise hakkama saamiseks, kasvõi see lõputult räägitud viimane miil elektroonilises sides. Elementaarne.

 Ühissiil udus

 Nii, et pall on üks, suundi kaks (+ kaks). Kui me teame, et just praegu on aeg, mil maailm põrkud kas edasi või tagasi (olenemata sellest kui ka suur osa põrkub tagasi) ja  osa põrkuvad kindlasti edasi, siis millised võiksid olla need eeldused, et just meie põrkume samuti edasi? Neid eeldusi on päris mitu, kuid need tahavad väestamist, kuid vaadates neid teemasid, mida ühisruum praegu õhinal ja lausa kurikirglikult  arutab, siis … edasipõrkamise tunnet küll ei teki. Toimub massiline asendustegevus. Mitte, et nende arutamine vale oleks (kui probleem on, siis see tuleb arutada/lahendada), kuid aeg on vale. Toimetaksime nagu Siil paksus udus, saamata aru prioriteetidest, põdedes epideemilist solvumissündroomi.

 Just seepärast, et edasi minna peame vaatevälja veidi selgitada. Peame peatume  paaril moesõnal, mis kipuvad meie elu enda alla matma.  Üha enam kuuleb ühisruumis sõnu propaganda ja populism. Prr, mitte kumbki sõna pole mulle oma kõlalt (seda enam sisult) meeldinud. Ilmset ajastuomasest küllastumisest, kuid midagi pole teha, neid sõnu tuleb info ühisruumis üha enam ette. Muide, jälle ühed „vabasõnad“, millel pole enamasti midagi tegemist nende algse sisuga. Tänapäeval sisustab neid sõnu igaüks ise vastavalt enda fantaasiale ja huvidele ning ka mõistab neid oma rikutusest ja vajadustest lähtudes. Nende sõnade kasutamine on nagu suitsu ja peeglite mäng mustkunstniku (tänapäeval mainemeister) trikis – segadusseajav. Kui sellesse peeglimängu lükkida veel ohtralt sõnu väärtused, vabadused, õigused (muide kunagi ei kasutata mõisteid: kohustused, vastutus, väärikus, au), siis saamegi täiusliku infosudu.  „Nagu ütlevad libekeelsed diplomaadid, ei ühildu  väärtused ja huvid alati omavahel.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 107). Vaat niimoodi ja see ei puuduta vaid diplomaate.

 Infosudu  & nartsismimootor

Sellises infosudu keskkonnas võib tõesti palli põrgatada kohapeal, kuid korvpallis kohapeal põrgatamine teatavasti võitu ei too. Võib küll olla kena vaadata, kuid tulemust pole. Meie teiega tegevusi suunab (innustab või surub maha) meid ümbritsev keskkond, see põrgatab meid edasi või tagasi. Keskkonda mõjutavad/loovad sinna paisatavad ja seal liikuvad arvamused/arvamised. Neid omakorda keskkonnas liikuv informatsioon. Kuid meid ümbritsev  keskkond pole lihtsalt keskkond, tegemist on  konkureeriva info keskkonnaga. Konkurents käib selle üle, kes kujundab keskkonna – avaliku arvamuse – see on võitja.

Meie teiega olemegi avalik arvamus … Või ei ole? Keeruline küsimus, see mis ennemuiste oli informatsioon, mis aitas meid teiega (kui kompass)  suuna valikul, siis tänapäeval, oleme info ülekülluses omamoodi infosudus milles … igaühel on oma kompass. Mnjah, ilmneb, et kõigepealt tuleb leida üles õige kompass, siis alles suund. Selleks tuleb igapäevalobast ja suundpropagandas läbi kahlata. Tänapäeval pole see üldse kerge. Informatsiooni (ja selle eelselekteerivaid filtreid) on liiga palju, et tõest (mis see iganes siis meie teiega jaoks tähendab) valiku iseseisvalt teha. Kenad sõnad: tõene, iseseisev, valik, kuid tegelikult oleme paljuski mitte niivõrd iseseisvad, kui iseseisvad oma valikute isiklikkus illusioonis:  „2011 aastal avastas Guillaume Chaslot, Google`i insener, tehisintellektialase doktorikraadiga mees, et You Tube´i ülesehitus tähendab, et  see pakub inimestele ajapikku aina enam ühesugust sisu, luues ja kinnistades ühte kindlat vaatenurka – ja mitte tingimata faktipõhisuse alusel. Niisiis, kui vaatad ühte videot, mis on täis ebatäpset, tihti lausa valeinfot, hakkab algoritm edaspidi söötma sulle ette just sarnast materjali. (…) Tulemuseks on see, et ebatõene sisu võib saada määratu võimenduse.“ Selline võimendus muudab pikapeale ka kõige kindlama inimese … kahtlevaks. Vähemalt kahtlevaks. Olete suundiformeeritud, kui teil ei ole eelmainitud vastumürki: „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ (NB! Kontrollige oma vastumürgi jäägi taset regulaarselt)

Teist suundinformatsiooni ainest loome me ise üha suureneva kiiruse ja mahuga sotsiaalmeedias. Kuidas nii?  Dr Walter Quattrociocchi Veneetsia ülikoolist uuris Facebooki gruppide kommentaare ja leidis „et mida kauem mingi arutelu kestab, seda äärmuslikumaks muutuvad inimeste kommentaarid. „Kõlakodades kalduvad kognitiivsed mustrid polariseerumise poole.“

„Sotsiaalmeedia on nagu mini-nartsissmimootor, mida ei ole kunagi võimalik lõpuni rahuldada, seega sunnib see meid võtma aina radikaalsemaid positsioone, et saada rohkem tähelepanu See kas räägitu peab paika või mitte, rääkimata sellest, kas see on erapooletu, tegelikult ei loe – sinu siht ei ole debatti võita avalikus ruumis, neutraalse publiku ees; sa tahad lihtsalt saada nii palju tähelepanu kui võimalik inimestelt, kes mõtlevad sinuga sarnaselt.“ (R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018 lk 152). Just niimoodi ennast mitte millestki üles kruttides tekkivadki lahkkonnad. Ühisruum muutub ikka toksilisemaks ja kooskonnad asenduvad lahkkondadega. Sudu tiheneb müürideks ja pall veereb üha kiiremini põrkudes trepist alla – allakäigutrepist alla.

 

Tegelikkuse ümberjutustajad

 

 Kõik tahavad võita, kuid võiduks ei piisa vaid oma arvamuse teatavakstegemisest, sellest ei pruugita õigesti või üldse mitte aru saada. Nagu märgib J. Owen („Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 163/164):  „Ära eelda, et kõik on õigesti aru saanud, enne, kui nad on seda vähemalt viis korda kuulnud.

 –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei usuta

-Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Seepärast peate oma sõnumit üha uuesti ja uuesti kõlada last, kuid … See on väiketegijate viis ennast turundada, suurtes süsteemides võiduks sellest ei piisa. Võidu kindlustamiseks on vaja oma arvamust väestada ja selleks on olemas omad meistrid - maine- ja propagandameistrid. Tegelikkuse ümberjutustajad ja  ülemaalijaid. Kas meie teiega eristame tegelikkust ja ülevõõbatud tegelikkust? Mitte alati? Nii on, meie teiega oleme ju tavalised inimesed, oma tavaliste rõõmude, murede ja kohustustega, me ei jõua kõigesse süveneda, kuid veelkord…. „Inimene ei saa tugevale propagandale vastu seista, kui tal pole peas vastumürki enda isikliku maailmamudeli näol, mis erineb propaganda omast.“ Eriti möödapääsmatu on see, tänapäeval, kui aeg on kiire, süvenemisvõime küsitav  ja võimalikkus ajaliselt kesine. Informatsiooni on liiga palju ja aega vähe, infoomastamine toimub sähvatustena, mitte sidusa voona. Irdsähvatuste kogum ei ole tegelikkus, see ongi antud ajahetke sähvatustest tekkinud tunnetuse segu. Kuid asja muudab eriliseks see, et tänapäeval on inimeste sotsiaalmeedias võimalik avaldada arvamust nii sellest mida ta teab, kui sellestki mida ta aimab ning eriti rohkelt ja kirglikult sellest millest ta ei tea poolt pudrunuiagi. Muide Mark Twain on öelnud midagi selliste, et ohtlik ei ole mitte see, mida me ei tea, vaid see mida me teame kindlalt, kuid …valesti. Nii, et mine võta kinni kas mõistlikum on olla teadjate või teadmatute arvajate hulgas.

 Uus tase: Eetiline petmine tõe vormis!!!

 Kogu see arvamiste bakhanaal, mille üheks osaks on ka  sotsiaalmeedia (ning selle teadlik trollindus ja ebateadlik kaasajookslus) on võtnud võimaluse sisukamateks arutlusteks. Informatsioon on muutunud propagandaks – kas enesereklaami või teiste tümitamise vormis. B Fenster („Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 177) on vahendanud Arktik-uurija Vilhjalmur Stfanssoni teravmeelset ütlust, et: „Ebaeetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks valet,“ märkis ta. „Eetiline reklaam rakendab avalikkuse petmiseks tõtt.“ Vaat niimoodi – eetiline petmine tõe vormis!!!

Propaganda tõlgendab ja meie usume või … ei usu. Juriidilised tehisväärtused ja (kõigi huvitatud poolte) propaganda on loonud ohtliku olukorra kus väärtuste ja õiguste/kohustuste aeglane liikumine nagu maakoore laamade liikumine (see võib moodustada nii vulkaanilisi saari, kui tekitada tsunamisid.) on asendunud administratiivpoliitilise õigusliku tuumapommitamisega.  Maalaamade aeglane liikumine toimub pidevalt ja see on loomulik protsess, sama ka väärtustega, nende aeglane nihkumine on loomulik protsess, kuid tehislik juriidiline tuumapommitamine … Mnjah. Me ise tekitame konflikte, maldamata oodata arengute loomulikku käiku. Nii loome üha uusi konflikte (luues seega üha uusi lahkkondi), nimetades neid uhkusega „väärtuskonfliktideks“. G. Friedman („Tulipunktid“ PM 2019 Lk 85/86) on reljeefselt välja toonud, mis juhtub, kui hea elu on kustutanud inimeste mälust  tõelised vajadused ja hädad ning asendanud need isetekitatud konfliktidesse: „ Aasta 1912 oli Euroopale väga hea aasta, eriti hea oli see aga poolsaare lääneosale. Euroopas oli 1815 aastast saadik, peaaegu sajandi, valitsenud enamjaolt rahu. Ei saa öelda, et see oli ideaalne rahu, ent seda oli rohkem, kui tükil ajal nähtud. Vabariiklikud ideed olid laialt levinud ja isegi Saksamaal, kus valitses keiser, oli olemas volitustega parlament, vaba ajakirjandus, suurepärased ülikoolid ja majanduslik õitseng. Majanduskasv oli olnud hämmastav. Veelgi hämmastavam oli olnud tehnika võidukäik. Euroopa valitses maailma.“  „Seda, mis nüüd järgnes, ei osanud keegi oodata. Äkitselt, 1914 aasta augustis, sai Euroopast tapamaja. 1945 aastaks oli 100 miljonit inimest hukkunud, lugematu arv vigastatud ja kogu manner sõjast traumeeritud. Hävingu ulatus ja kiirus olid enneolematud. Euroopa, valgustuse keskpunkt, koht, mis arvas end olevat jõudnud inimvaimu kõrgemale arenguastmele, oli küll viimane paik, kus midagi niisugust oleks võinud juhtuda. (…) Nüüd, 20 sajandil, pillas Euroopa selle kõik tuulde, tehes seda seninägematu metsikusega, mis kestis kolmkümmend üks aastat.“. Traagiline lugu. Mõelgem, mis on tähtis ja tegutsegem selle järgi.  Mark Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst“) on formuleerinud probleemi: „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast.      Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast“ Sinna see ühisruumi energia kaobki ja see ei ole roheenergia vaid toksiline, väga toksiline, energia. Kes leiaks sellele energiale kasuliku rakenduse teeniks ilmselt välja Nobeli rahu-, füüsika- ja majanduspreemia.

 Populismist kui populismist

Kuid kuni sellist Nobeli preemia väärilist avastust veel pole tehtud, siis kestab toksilise energia tootmine täiesti takistamatult edasi. Hm, kummaline, et keskkonnakaitsjad seda keskkonnareostust ei märka? Kuid „Väärtuskonflikte“ (nii tegelikke, kui kunstlikult tekitatuid) võime tõdeda juba peaaegu kõiges, ka kõige igapäevasemates asjades. Kohati tunduv, et konflikte tekitatakse nimme, et oleks mille ümber kismat pidada ja tegelikud mured unustada. Olukord on tänaseks väljunud hea maitse ja terve mõistuse raamest. Iga vääritimõistmise, väärtõlgenduse ja eneseupitamise juurde pannakase nagu hernekepiks juurde liides „väärtuskonflikt“. See liides tõmbab tähelepanu. Paljudel tekkivad sellest kohesed Pavlovi koera efektid. Kas see on lihtsalt eputamine või enesereklaam või koguni populismiilming? Ei tea, sest sõnad oma kirjapildis nihkuvad/eemalduvad oma senisest sisust sellise pöörase kiirusega, et kõik on võimalik. Kõike on võimalik tõlgendada just niimoodi nagu parasjagu kasulik. Mnjah, tegelikult on sõna „populism“ muutunud sama populistlikult populaarseks nagu sõna väärtuski. Enamgi veel, need sõnad oleksid nagu kaksikvennad või paarisrakend - kui räägitakse populismist, siis räägitakse ka väärtustest ja vastupidi. Võiks vist öelda nii, et ühtede poliitinimeste populism on teiste väärtused ja vastupidi.

Tundub, et kirglikus vaidluses väärtuste üle ja populismisüüdistuste palangus on siingi populismi  sõna ise ja selle sisu läinud nihkesse. Mitte iga sõna ega idee pole populism ( või sellisel juhul on kõik populism), sest populismil on oma definitsioon. Vikipeedia sedastab, et:“ Populism (ladina sõnast populus 'rahvas') on diskursus, ideoloogia või maailmavaade, mis kritiseerib ja mõistab hukka "eliiti" ning tõstab esile "rahvast".  Kui nüüd mõelda sellele definitsioonile, siis … Oleme ilmselt raskustes, sest meie poliitturul hauguldab pigem eliit mitteeliiti või teist eliidirühma populismis. Kas see kui eliit süüdistab eliiti on antipopulism? Või võiks siinkohal välja mõelda mingi teise kolesõna?  Definitsiooni selgitus ajab meie sõnakasutuse veelgi enam segadusse: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole. Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassari definitsiooni järgi on populism "õhukese keskmega (thin-centered) ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – "rikkumata rahvaks" ja "korrumpeerunud eliidiks" – ja mis väidab, et poliitika peab olema rahva tahte väljendus". .Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: elitismist ja pluralismist. Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.“ Nii, et … mis loom see populism meie mõistes on? Meie maastikul tulistab ju eliit eliiti populismiga ja  vastupidi. Kummaline.

 Järjekordne vaba sõna või … tühisõna?

 Ilmselt on tegemist samasuguse „vabasõnega“ nagu on monopol, kartell, dumping, mille legaaldefinitsioon ja igapäevakasutus on täiesti erinevad ja neid kasutatakse lihtsalt suupäraste väljenditena. Kuid siinkohal võiks selguse loomiseks tuua ühe P. Pomerantsevi edastatud mainemeistri ütlemise, et:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  lk 196). Hm, see selgitaks paljugi sellest, milles seisneb tänapäeva populism, kuid … Kuid kui populism pole enam ideoloogia (mida väidab definitsioon), vaid strateegia, siis milline on selles strateegia varjus olev ideoloogia? Hea küsimus, eks ole? Võib-olla on see meie teiega jaoks ülepea kõige tähtsam küsimus (sudu hajutamise mõttes), et asjade käigust mingitki sotti saada. NB! Ega see, et kõik sõimavad oma oponente populistideks meil ju valikuid teha ei aita. Ka see, et meile teiega lubatakse (meie raha eest) tasuta teenuseid ja hunnituid ehitisi on ju tegelikult kõige ehtsam tänapäeva mõistes nagu meie teiega seda mõistame, populism. Raiskav populism. Või enesereklaam? Hm, eetiline vale? Tõe või mittetõe vormis? Oeh!. Selle populismi ainsaks eesmärgiks (strateegiaks) on teha järgmises poliitturu hankes võidupakkumine. Niimoodi võime me kõike sildistada kui populismi. Ja selle koha peal olemegi me ummikus, mida kasutavad ära mainemeistrid. Populismi oma endisel kujul enam pole, see on muutnud nii vormi kui sisu, see pole enam ideoloogia vaid strateegia, kuid … Mille või kelle strateegia?

 Nihutatud sõnade kasutusala ja kasutegur võimuvalemis

 Niisiis ideoloogia on kadunud, on vaid strateegia … eee … millekski. Kellelegi? Nagu kirjutab P. Pomerantsev  („See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019  Lk 70): „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“. Ups! Kas ideoloogia kui selline on täiesti kuhtunud? Asendunud strateegiate ja vandenõudega? Siis strateegiline vandenõu või vandenõuline strateegia? Vaat niimoodi.

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“. „Mis veelgi olulisem: vandenõu on kontrolli säilitamise viis.“ // publik tuleb külvata küüniliste väidetega kõigi inimeste tagamõtete kohta, iga näiliselt heatahtliku ajendi taga on kuritahtlik skeem, kuni nad kaotavad usu teistesse võimalustesse. Sina väike inimene ei suuda midagi//.

Sellisel juhul toimib võimuvalemi kasutegur nii nagu väitis mainemeister G. Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“. „Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“.  „(…) saab ajastul, mil kõik vanad ideoloogiad on läinud, mil pole enam mingit ühtset võistlust tulevikuideede vahel, eesmärgiks ühitamatute rühmade kokku köita uue „rahva“ mõistega, sidudes nad vormitu, ent võimsa emotsiooni külge, mida igaüks saab omal moel tõlgendada, ja siis kinnitada see vaenlastega, kes ähvardavad seda tunnet õõnestada.“ (208). Vaat selline segane lugu või … selgusehetk? Mõttekoht.

 Juriidilised tehisväärtused ja lahkkondlik strateegia.

Kuid tõsiasi on, et mida rohkem tekkib kunstlikke „väärtuskonflikte“, seda segasemaks muutub väärtuste eneste väärtus. Teisalt, seda kergemaks ja nüansirikkamaks (kuid meile teiega eksitavamaks) muutub mainemeistrite uusmüütide loomine ja tegelikkuse ümberjutustamine. Juriidilisi väärtusi kehastavad meil seadusandja poolt vastu võetud seadused, kuid … Kas seaduste  „vastuvõtjad“ on aru saanud mida nad on „vastu võtnud“? Kuidas need seadused/väärtused tegelikus elus (omaelu) hakkavad elama? Tõsiasi on, et ka need kes on võtnud vastu juriidilised väärtused ise pahatihti ei tea (ega täida) neid seadustega kehtestatud väärtusi. Inimesed elavad oma elu jätkuvalt suuresti tavaõiguse järgi, neil pole aimugi seadustega kehtestatud tehisväärtustest. Lihtne näide, Pi-Rita rannatee on paljude puhkajate ja jalutajatele autode parkimise lemmikpaik. Iga mõistuslik olend pargib oma auto võimalikult teepervele, et teha ruumi teistele autodele. Normaalne. Kaasliiklejatest hooliv ja õige. Õige ka tee ressursikasutuslikult. Kuid siinkohal te eksite, sest seadusväärtus on teepervele andnud nimetuseks haljasala ja … Te saite juba aru, te olete eksinud kirjapandud tehisväärtuse vastu ja te saate trahvi. See ongi vääruste konflikt, sest te olete teinud tavaõigusest (terevemõistuslikest väärtustest) lähtudes õige otsuse (kasutanud teed kui ühisressurssi heaperemehelikult, kindlustanud liiklusohutuse, olete olnud hooliv kaaskodanike vastu jne.) ja saanud selle tasuks … karistada. Rsk! Krt!. Te olete nördinud, solvunud, lausa vihane. Ja õigusega, see ei ole see, mida te riigi väärtusemeistritelt ootaksite. Mida te ootaksite? Paremat parkimiskorraldust? Ilmselt. No vähemalt hoiatust tuuleklaasil, et teeperv on kuulutatud haljasalaks. Kindlasti. Niimoodi kasvaksid uued väärtused vanadest väärtustest välja, nüüd … Nüüd tekitab see vaid kogunevaid sisepingeid. Need pinged kasvavad ja mingil momendil löövad nad kõige imelikemal põhjendustel kehtivale konstruktsioonile augu sisse.

Ajendist ja põhjusest

 Nii nagu Valgevene rahutuste põhjuseks polnud mitte ainuüksi  presidendivalimiste korraldus (see oli vaid käiviti) ja Poolas abordiseadus, nii pole ka meie „abielu küsimus“ mitte põhiküsimus, vaid mingi väljund kogunenud pingetele, mida laiem hulk inimesi tunnetab, kuid ei suuda või ei oska väljendada. Ka omaaegne „fosforiidisõda“ oli küll vormiliselt keskkonnahoidlik liikumine (mis küll vedas kattevarjuna massid liikuma), kuid oma olemuselt oli see moodus väljendada eksistentsiaalset muret meie püsimajäämise suhtes. Ka täna on probleem selles, et  "midagi" on valesti. Mis see "midagi" on? Mis see on mis tekitab ebakindlust, millest võrsub hirm? Maad on võtmas üldine vihameelsus. Kõik püüavad juhtida, kõigil on õigused, kõik on … ohvrid või vähemalt solvunud. Sarisolvujate paraad.  Kõik on … justkui süüdi milleski ja midagi on halvasti? Ei ole. Kuid on üks oht. Need on nn ohustatud enamus. Kes need veel on? Meil on ju siiani räägitud vaid ohustatud vähemustest ja nende õigustest ja nüüd tulev välja, et on olemas mingi ohustatud enamus. I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 85): „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ Nii, kas panite tähele, et ohustatud enamus on kerkimas Euroopa poliitika peamiseks jõuks? Mida see jõud endast kujutab? Millist strateegiat hakkab kasutama? Kui enamus tunneb ennast ohustatuna, siis on tal põhjus tegutseda, kuid milline saab olema ajend? Hm, mõttekoht. Võib-olla ...

 

Järgneb ….

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

 Lk 150 „Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud, jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne, rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“

 Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 331 „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine.“

 R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017

Lk 56 „On lihtne tõsiasi, et keegi ei ole kunagi õppinud sel teel, et kuulab iseennast rääkimas. Ülakorruse kabinetis istumine võib pakkuda küll ümbritsevale imelise vaate, kui te aga regulaarselt ringi ei käi, ei saa te kunagi õiget pilti sellest, mis ettevõttes toimub. „