Monday, March 29, 2021

Põrgatamisteooria V10: Demineerimise eri ehk nurka kinni värvimise õpetus

 


Te ju teate neid naljaklippe, kus oskamatu (harrastus)remontija värvides õhinapõhiselt põrandat, leiab ennast usina tegevuse lõppfaasis ukse vastaspool nurgast. Ta on enese nurka kinni värvinud. Ups! Kuidas värsket värvi rikkumata nurgast pääseda? Appi! Päris naljakas? No jah, kui see juhtub komöödiažanris, siis küll, elus … Elus eneses pole see üldse naljakas. Kurb. Kogu tegevusõhin on välja voolanud tagajärgahastuseks.

Vearuumis

Tundub, et just sellisesse olukorda on sattunud Dr Riik kolmikkriisi „menetledes“ – ta on enese nurka kinni värvinud ehk sattunud vearuumi. Georgi Potseptsov („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 29) järgi on  vearuum selline oponendi seisund, kus vearuumi tõmmatu igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Tegutsemine, olgu või, aktiivselt, ei too talle edu. Just sellises olukorras oleme olnud kogu kolmikkriisi aja – veatsoonis. Väga näitlik oli Peamise Ministri meeldetuletus meile teiega, et kui me eneseisolatsiooni ja muude tauditõrje meetmetega tõsiselt ei tegele, siis vaevalt meil sellist suve nagu me loodame (kasvõi sellist nagu meil oli eelmisel aastal) tuleb. „Suvi jääb ära“ oli väga tugev sõnum, mis vearuumita oleks kõigile selgeks ja tugevaks hoiatuseks olnud, nüüd … Nüüd on see ütlemine saanud pilkealuseks, sest see tehti vearuumis.

Siinkohal oleks mõistlik hoiduda sellest segadust rohkendavast üksteise süüdistamisest, et süüdi on hoopis eelmine ja üleeelmine ja … Vaat nemad on süüdi. Nagu lastelaul: „Mina kivi kuningas, sina essu labidas!“ (ja vastupidi). Tegelikult on selline käitumine sügavalt mõttetu, sest kui meil on üks ja ainumas Eesti Vabariik (mille osanikud me oleme kõrgeima võimu kandjatena), siis nii praegune, mullune, kui tulevane valitsus meie endi loodud juhtimisstruktuurid. Parafraseerides A Alliksaart: „Ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu“ siis asendades sõna „aegu“, sõnaga „Dr Riike“ saame selle millele tuleb keskenduda.

Poliitmaailma kohta oskas seda parimal kujul sõnastada 19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston: „Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. (H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Seega me peaksime lähtuma usaldusküsimusest ja uskuma, et Dr Riik püüab (NB!) iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes meie riigi huvid (st meie teiega huvid) oma peamiseks juhtmõtteks. Tore mõte. Kuid ei tööta vearuumis. Seega on Dr Riigi esmaseks ülesandeks ennast nurgast välja mängida. Olukord on seda „essum“, et selles kinnivärvitud nurgas pole Dr Riik niisama, et võib oodata, kuni värv ära kuivab ja siis uhkelt välja jalutada, öeldes suureliselt: „Nii see oligi mõeldud. Eksperiment.“ Praegu asutakse nurgas/vearuumis koos viitsütikuga pommiga. Tikk-takk, tikk-takk.

Milline oleks see juhtlõng, et veatsoonist välja saada? Lennata? Hüpata? Karguga? Kõik kehvad variandid: kas utoopilised või segadust suurendavad. See on just see koht, kus aitaks ühine mõistmine ja üheskoos tegutsemine. Kuid mõistmine ja „üheskoos“ tulenevad kogemusest ja usaldusest. Seega eelkõige tuleb tegeleda usalduse tootmisega. Just tootmisega. Masstootmisega.

Uskumatus (usku+matus) ja usaldamatus (usalda+matus)

Praeguse kriisi juhtimise (ja juhtimiskriisi) viga lähtub administratiivsüsteemi vanaaegsest töökorraldusest, vigasest kommunikatsioonist, segastest ja mitteusutavatest sõnumitest ja üha hilinevast tegutsemisest ehk tegutsematusest (tegutse+matus). Kogu kolmikkriisi haldamine on olnud vigane ja … variserlik administratiivsoperdus. Kui möödunud aasta möödus maskikandmise „sotsiaalseks normiks aretamise“ tähe all, siis käesolev aasta vaktsiini jaotamise administratiivsegaduse tähe all. Milline usaldus võiks Dr Riigi vastu tekkida, kui meie teiega kuuleme, et kõigepealt vaktsineeritakse eesliini töötajad (õige!), siis riskirühmad(ka peaaegu õige) … Nojah, selle koha peal läheb süsteem juba veidi lappama, sest mõiste „riskirühm“ on tegelikkuses väga veniv mõiste (miks õpetajad, kuid mitte bussijuhid, poemüüjad jne) No olgu, nagunii on oludes, kus vaktsiini ei jätku iga süsteem vigane. Siiski mingi süsteem, isegi ebatäiuslik, on parem kui süsteemitus. Kuid seda vaid juhul, kui Dr Riik tegeleb hüperaktiivselt lisavaktsiinide kiire hankega (… mida ei tehtud). Edasi läheb asi, süsteemianalüütiku jaoks, puhta imelikuks. Kuidas nii? Kui algselt andis Dr Riik teada, et AZ ei kõlba vanemaealistele ja seda süstitakse vaid noorematele, siis oli see selge sõnum. Arusaadav. Hooliv eksperthinnang. Kuid kui võimalike AZ kõrvalmõjude ilmnemisel andis Dr Riik teada, et AZ sobib „nüüd ja praegu“ just vanemaealistele, siis … Vaheriigi ajal oli ka kindel taks, et kui võid ei jätkunud (mune, vorsti, leiba jne), siis võis ajalehtedest lugeda või/munade kahjulikkusest tervisele. Nii, et vanemaealised oskasid oma kogemustest lähtudes lugeda selle sõnumi ridade vahelt ja kujundada välja oma isiklikud vandenõuteooriad. Kuid Dr Riik otsustas hoolitseda ka vanemaealiste meelelahutusprogrammi eest (kaks ühes meditsiini- ja meelelahutusprogramm?). Administratsioon algatas 65+ ealistele veebipõhise vaktsiinijooksu. Pilootprojekt selline. No ka hea, vähemalt ei läinud defitsiitne ressurss raisku. Kuid kui see jutt nüüd tavainimese arusaamamudelisse ( kes kuuleb pidevalt vastukäivaid infokilde sh Dr Riigilt), siis ei tea iial, mida saadi aru ja kas saadi aru. Mida peaks inimene sellisest teavitusest ja tegevusest aru saama? Millised järeldused tegema? Milliseid vandenõuteooriaid see toidab? Kui nüüd liita sellele kompotile Dr Riigi toorsõnum, et eesliin ei ole praegu prioriteet, siis … Usaldamatus (usalda+matus) on selle veatsooni nimi milles Dr Riik praegu sipleb. Uskumatus ja usaldamatus (usalda+matus).

 Juht, Jalutaja, Kaassõitja

 Usaldus on nagu likviidne ressurss, mida saab kasutada ka siis kui muud ressursid kipuvad kokku kuivama.  J. C. Maxwell („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 89) on defineerinud usaldust niimoodi, et:  „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.” Just-just, kui usaldust ei ole siis pole ka kedagi juhtida. Nagu kirjutab R. Siilasmaa („Paranoiline optimist“ Pegasus 2020 Lk 197): „Öeldakse, et juht, kellel ei ole järgijaid, on lihtsalt jalutav inimene. Organisatsiooni kultuuri muutmine eeldab juhtkonna pühendumist muutustele. Juht peab olema see, kes suudab panna inimesed harjumusi muutma ja enesele järgnema.“ Juht peab endale looma usalduse ja manööverdusruumi alternatiivsete valikute vahel. „Alternatiivsete stsenaariumite kaardistamise mõte seisnebki selles, et avada oma mõtlemine võimalustele. Sel teel tekib mõistmine alternatiivide olemasolust.“ Millised on meie alternatiivid? Plaan C? Plaan D? Kui Dr Riik tuima järjekindlusega väidab, et pole mingeid teisi (lisa)võimalusi vaktsiinide hankimiseks, kui Dr Riik väidab, et kiirtestid on mõttetud, kui Dr Riigil pole juhist, kuidas kergendada haiguse kulgu, siis ei näita see alternatiivide olemasolu. Isegi mitte nende kaalumist. „Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline see on. Kui alternatiive ei ole, pole võimalik ka valikuid teha – need tehakse sinu eest. Ja ümberpöördult – mida rohkem on valikuid seda paremini on võimalik mõista, et saatus on sinu enda kätes. Kas oled parasjagu kriisiolukorras või pead tegema igapäevaseid otsuseid, igal juhul aitab stsenaariumidega töötamine otsustada, kas oled juht või kaassõitja.“ (lk 221) Nagu märgib Maxwell: „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.” (142)

 Kuula Sonny …

Tegelikult toimivad kõik tõhusad organisatsioonid samade põhireeglite järgi. Isegi maffia.

(M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012 Lk 288): „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.” Ja edasi, pealikul on pealiku vastutus – vastutus, mis põhineb usaldusel ja usaldus mis põhineb vastutusel: „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.” „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.” (lk 304/305).

Dr Riigi paljasõnaline sõnajada, et me ei saa iseseisvalt (lisa)vaktsiine muretseda ja ka kiirtestid on „päh“,  pole usaldust tekitav. Selline selgitus on pigem administratiivne argpükslikkus. Tegutsematus (tegutse+matus) pole just parim alus usalduse tekkimiseks.

Kõik koos ja igaüks eraldi

Sellistes oludes, kus Dr Riigi kommunikatsioon, suunised ja isegi käsud on vastuolulised ja mittemõistetavad, mis ei kõneta igat kodanikku, täidab selle tühjuse kibekiirelt vandenõuteooriate ja kuulujuttude vabrik. Siis pole ka imestada, et osa inimesi on segaduses, teine osa paanikas ja kolmas lihtsalt vihased piirangute peale, mida nad ei mõista. Selle asemel, et „lõkke äärde maha istuda“ ja kõik ära (ning üle) seletada lükatakse segadusse aetud inimesed ühte kuhja, kui vaktsiinivastalised. Absurd. Me teeme midagi valesti. Väga valesti. Segaduse lisafaktor ja kurbloolisus on selles, et on tekkinud „ühe valdkonna“ asjatundjad, kes ei adu üldpilti ja nendega on liitunud hulgaliselt eri valdkondade  administratiivinimesi,  kes mõtlevad välja seda kuidas ja miks … mitte midagi teha ei saa. Isegi ei tohi, tuues nende tegematuste (tege+matus) põhjenduseks võrdsuse ja vabaduste üllad põhimõtted. Kõige kummastavama viimase aja jutupauna leidsin 26.03.21 ERR lehelt: „Professor: vaktsiinipassi nõudmisega tekib oht diskrimineerimiseks“. Milles küsimus? Ilmneb, et „Euroopa Liidu asutatud globaalne digitaalsete inimõiguste võrgustik on aga valmis saanud vaktsiinipasside kasutuselevõtu analüüsi. Selles jõuavad 21 riigi teadlased järeldusele, et vaktsiinipassi alusel saab inimestele erisusi pakkuda alles siis, kui vaktsineerimine on kõigile inimestele kättesaadav. "Nii kaua kui riik seda ei võimalda, põhimõtteliselt ei saa seda teha, et nõutakse vaktsineerimispassi eeldusena ligipääsuks mõnele riigiteenusele või tegelikult ka eraõiguslikele teenustele. See põhiline oht on diskrimineerimises," selgitas Tallinna ülikooli inimõiguste professor (…)

Ta lisas, et inimese põhiõigustest ja Euroopa inimõiguste põhimõtetest lähtuvalt ei saa ka eraettevõte eelistada vaktsineeritud kliente. "Eraettevõtte kohustus on samamoodi austada inimõigusi, teha seda selgete ja arusaadavate standardite alusel.“ Hm, kõlab kui sarimõrvari õiguste loetelu. Ehk siis sarimõrv, kui inimõigus? Üldine hüve? Kummaline, huvitav, kas viirus ka teab, millised liitlased tal levikuvabaduse alal kaasa aitavad? Ilmselt ei tea, kuid kasutab ära. Kindlasti. Kui diskrimineerimistemaatikat üksikult, puht teoreetiliselt, võtta , siis on jutt ju väga õige, kuid pannes selle tegelikku olukorda, siis näitab see veelkord kuivõrd irdunud on osa seltskonnast elu tegelikkusest. 

Demokraatlikud diktatuuriehitajad

Selline suhtumine on võõras, sellel pole demokraatia, õiguse ega vabadusega mingit pistmist. Kuid seda teadis ja hoiatas juba Vana-Kreeka filosoof Isokratese: „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 Lk 89). No nagu teate, siis on demokraatia peale seda väljaütlemist ka mitmel korral hävinenud. Seega praktikas läbiproovitud mõttetera. Seda ei pea üha uuesti katsetama. Kuritarvitades vabaduse ja võrdsuse mõistet loob nihkes demokraatiajutt teed vaid diktatuurile. Demokraatia (mida keegi siis selle all just mõistab) läheb selle sõna ja mõiste väär ning kuritarvitamisel  katki. Tundub, et kõik need kes poevad vabaduste ja õiguste varju, et varjata enda otsustamatust (otsusta+matus) pole aru saanud, et see kolmikkriis on eksistentsiaalne kriis, mida saab võita vaid motoga, et selles peavad osalema kõik koos, kuid ka igaüks eraldi. Mõtteviis, et need kes on kontrollitud ja pole nakkusohtlikud ei või oma kollektiive, kogukondi & perekondi kaitsta niikaua kuni kõigile on mingi kaitsevahend (näiteks vaktsiin) kätte saadav on ju … väga segadusttekitav. Kas see tähendab, et vaktsiinipasse võib kasutama hakata vaid siis kui vaktsiin on saadaval kõigile 7+ miljardile inimesele? Hm, kui me jääme ootama millal kõigile saab vaktsiin kättesaadavaks, siis me küll taudi kontrolli alla ei saa. Elementaarne. Mitte kuskil ei saa. Tekkivad uued tüved ja uued probleemid, siis … Siis ootame jälle … Siis … Ikka ootame …

Uskudes asjatundjaid

Viroloog Andres Merits on arusaadavalt selgitanud, et: „Uus tüvi ei ole tekkinud vastusena vaktsiinide kasutamisele. Koroonaviirusel on palju erinevaid variante, mis on üksteisele väga lähedased. Kuna immuunsus seda viirust hetkel ei takista, on suund, kuhu kõik bioloogiliselt mõtestatud mutatsioonid on suunatud, see, et soodustada viiruse levikut. Ainus, millega meil viiruse levikut seni on takistatud, on kontaktide vähendamine, maskide kandmine ja kätepesu. Reaalne ja loogiline on sellisel juhul variandi, mis ka nendes tingimustes levida suudab, tekkimine. Seda ei saa võtta nii, et need meetmed viivad või on viinud paremini levivate viiruse variantide tekkimisele. Sellistel variantidel oleks levikueelised nii ehk nii. Õige on hoopis vastupidine – meetmete ebapiisav kasutamine on võimaldanud viirusel nakatada piisavalt palju inimesi – umbes miljon päevas – mis on loonud võimaluse palju enamate uudsete viirusvariantide tekkimiseks, mille hulgas leiduvad ka paremini levivad variandid. Kui viirusega nakatumine oleks – efektiivsemate meetmete rakendamise tõttu – sada korda väiksem, oleks sada korda väiksem ka selliste variantide tekkimise ja levimise tõenäosus.

Sama olukord jääb püsima ka vaktsiinide kasutamisel – mida rohkem anda viirusele võimalusi (st mida rohkem viirusel on sõpru ehk siis vaktsineerimisest keeldujaid), seda rohkem ebameeldivaid üllatusi oodata on. Reaalne võit viiruse üle on võimalik, kui viiruse vastu genereeritakse kollektiivne või karjaimmuunsus, mis tähendab siis seda, et kui keegi ka viirusega mis iganes meetodil nakatub, siis tõenäosus, et temaga kohtub rohkem kui üks inimene, kes on võimeline nakatuma, on väiksem kui 100%. Kui meil on 100 inimest, kellel tekib 100 produktiivset kontakti, siis nakatunute arv püsib stabiilsena. Kui see on alla saja, siis läheb nakatumine alla. Need inimesed, kes on viiruse vastu immuunsed, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, on viiruse seisukohast nagu tühjad kohad. Kui haige kontakteerub mittevaktsineeritutega, siis seal tekib palju uusi juhtumeid, kui ta kohtub nendega, kes on vaktsineeritud, ei teki midagi, või kui, siis väga vähe.“ (Vooremaa 5.01.21)

Ehk nagu A. Merits tõdeb: „Radikaalselt uusi omadusi SARS-CoV-2 uurimused viimasel ajal välja toonud ei ole. Pigem on ta on osutunud teistele viirustele hoopis sarnasemaks, kui eelmise aasta alguses arvasime. Peamine probleem on ikka suured nakatunute arvud. Kui viirusel lastakse nii laialt levida, tabavad meid tõenäoliselt mitmed väga ebameeldivad üllatused. Praegu on sel viirusel ikka lastud teha väga palju, mida ei oleks tohtinud lubada.“ Just-just liiga palju on sõnavahtu ja liiga vähe ja ajakohast tegutsemist. See on lausa pelutav.

Ehitades ühismüüri

Seega „vaktsiinipassi“ taktika (vaktsineerimisstrateegias) pole välja mõeldud inimeste diskrimineerimiseks, vaid taudi leviku tõkestamiseks, omamoodi tulemüür viiruse kaoks tühjadest kohtadest, mis piiravad nakatumise võimalust. Kuid tulemüüri saab ehitada vaid tulekindlatest kividest, pannes ühte müüri nii tulekindlaid telliseid, kui turbapätse ei saa te tulekindlat müüri, te saate tule müüri. Vaat niimoodi. Siduda ühtse tulemüüri ehitamist  kuidagi inimõigustega … Täiesti pöörane. Ütleme niimoodi, et see ajab segadusse. Juhtimisõpetustes tuletatakse ikka meelde, et kui probleem on keeruline, siis võtke see osadeks lahti ja visualiseerige see. On kergem aru saada ja lahendusi leida. Hea mõte. Teeme proovi. Niisiis: 

Kasutamata varjendi strateegia?

 Kas need, kes räägivad „õigustest“ (tuleb möönda, et erinevates oludes võivad olla nii „päris“ õigused, kui ka kujutletavad õigused, mida võib olla esmapilgul raske eristada) räägiksid sama tõsiselt diskrimineerimisest näiteks lauspommitamise tingimustes.  Ehitatud on teatud arv pommivarjendeid (ehitamine jätkub täie hooga), kuid neid ei tohi kasutada niikaua kuni igaühele pole valmis saanud tema isiklik varjend(võimalus)? Jabur ju? Pigem on pommitamine kui selline inimõiguste vastane, mitte pommitamise korral käepäraste kaitsemeetmete aktiivne kasutamine (kahjuks ei saa me esitada viirusele süüdistust inimvastasest kuriteost).

Vaadake Riik on üks meie teiega ühiselt hakkamasaamise instrument - meie ühislooming. Kui meie ajaloolised kogemused on näidanud, ja me oleme otsustanud, et meditsiinikriisi lahendamise instrumentideks on isolatsioon, testimine, vaktsineerida ja kohustuslikud maskid (kellele ja millal), siis nii ka peab olema. Sellise käitumisliini täitmine on kohustuslik. Vaadake, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei sea ju kahtluse alla, et vastassuunalise liikluse kasutamise keelamine on õiguste piiramine?  Elementaarne. Ei saa olla parempoolset ja vasakpoolset liiklust üheaegselt? Või muidugi saab, kuid see ei ole mõistlik, see ei ole seotud ei vabaduste ega õigusega, see on lihtsalt elukorralduslik ühisreegel. Sama põhimõte ka tauditõrjel, ei saa niisugust massiivset/agressiivset taudi tõrjuda, kui selles osaleb vaid osa elanikkonnast. Poole maski kandmine on mõttetus. Hullemgi veel, kui te olete pannud tähele, siis asjatundjad on rõhutanud, et nn kirurgiline mask ei kaitse niivõrd kandjat, vaid hoiab ära kandjapoolse võimaliku nakkuse levimise Ühisruumi. Selles valguses pole arvamine, et (PM 25.03.21): „ Iga inimene peab ise oma tervise eest hoolitsema, ei ole valitsuse asi piirata vabadust, olgu päästikuks kasvõi epideemia. Solidaarsed piirangud pole põhjendatud. Just selles on veendunud need, kes sõitsid laupäeval kolonnidena protestimärgiks ja aktsiooni korras rahvuslippude lehvides Eesti suuremates linnades ringi.“ Mingi vabaduse piiramine.

Hm, Mille vastu me ikkagi mässame, kui maskikandja kaitseb eelkõige Ühisruumi nakatumist, mitte iseenese nakatumist. Seega kaitsevad need, kes kannavad maske, eelkõige neid kes … maske ei kanna? Samas, kui mittevaktsineeritud ja mittemaskikandjad on potentsiaalsed nakatajad. Potentsiaalne sarimõrvar? Kelle õigusi (elule) siinkohal on piiratud? Täitsa pöörane egoism. Kas õigus olla sarimõrvar on nüüd siis igaühe põhiseaduslik õigus? Niikaugele oleme siis oma väärtuste, õiguste ja vabadustega jõudnud? Siinkohal oleks paslik tuletada meelde M Thatcheri ütlemist:  Lk 146 „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 146). Vaat selline lugu. Kõik algab kohustusest. Kui kohustusest ei alustata, siis lähevad  vendlus ja vabadus pikaks ajaks kaduma

 Aeg annab arutust

Teisalt, meie maailmamõistmine ja selles orienteerumine ei seisa paigal ja väga võimalik, et me oleme nii mõnestki järjestikku toimuvatest sündmustest valest aru saanud, pidades neid põhjuslikult seotuteks. Näiteks USAs viidi läbi uurimus, mis võrdles basseini uppunute ja N Cage  esinemiste arvu filmides. Ilmnes, et neil aastatel kui N Cage esines rohkemates filmides oli ka uppunute arv suurem, millest oleks võinud teha järelduse, et mida vähem filmiesinemisi, seda väiksem oli õnnetusjuhtumite arv. Enamgi veel, kõige parem oleks olnud (kui sellel oleks põhjuslik seos), et näitleja üldse ei oleks esinenud filmides, kuid … Siinkohal pole tegemist põhjusliku seose vaid juhusega. Kokkusattumustega.

Sama uskumatud on olnud ka ravisoovitused. Mäletan mitmeid (naljakaid?) Vanaema Marie raviõpetusi. Mõni aitab siiani, mõni … paneb muigama. Kuid mitte ainult Vanaema Marie polnud hea raviõpetaja,  S. Schiff („Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) toob järgmise näite:  „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”. Prrr. Tänapäeval me ilmselt ei kasuta selliseid „nõuandeid“. Samas pole möödunud just palju aega sellest kui me kõik käisime kümnendi tervishoiuasutustes sinisussides, sest see oli … tarvilik. Kasulik. Me kõik uskusime seda ja allusime. Kasulik ju! Ilmselt oligi kasulik … sussitootjatele ja sussisahistajatele bürokraatiarindelt. Ühtäkki sinisussi nõue kadus ja nüüd võid oma poriste kotadega marssida rahumeeli nii sünnitaja manu, kui intensiivravi palatisse. Jälle usume. Või teine näide. Peamise Linna keskel, Kaarli kiriku ristmiku ümbrus tehti ühtäkki kiiruspiiranguga 30 km/h. Terve kümnend käis nimetatud rajoonis „päti-võmmi mäng“, mil autojuhid püüdsid ebeloomulikku piirangut „mahendada“ ja muuta liiklust taas sujuvamaks, mille eest nad said ka korrakaitsjailt „rahalise tunnustuse“ osaliseks. Ühtäkki piirang kadus ja midagi hullu ei juhtunud, liiklus muutus vaid sujuvamaks. Miks, mida, kes otsustas … pole teada. Just seepärast peavad olema piirangud selgelt põhjendatud, mitte suvaliselt kehtestatud. Selline suva on küll vabadusi … eee … pole just päris kindel, kuid kui nuputada, siis ka inimõigusi piirav.

Teised võimalused          

Niisiis kuidas on valikuvõimalustega, mida pidas kriisi ületamiseks eeltingimuseks Nokia nõukogu esimees? Meil ei ole, kuid ERR 29.03.21 tõi huvitava uudise Slovakkiast. Nemad nimelt võtsid massiliselt kasutusele kiirtestid, mille tulemuste analüüsi „kohaselt langes masstestimiste järel nakatumisnäitaja riigis ligi 60 protsenti. Kui arvestada sinna juurde eelnenud nakatunute arvu kasv, siis 70 protsenti.“ Vägev saavutus!

„Kampaania käigus tuvastati ligi 5,3 miljoni testi abil 50,5 tuhat nakatunut, kes pidid jääma koos terve leibkonnaga seejärel karantiini. Vaid tavapärasele PCR-testile lootes oleks tulnud sama arv positiivseid teste tulnud kokku 40 päevaga. Suurema osa riigi elanike testimine nõudis märkimisväärsel hulgal inimressursi. "Eriti tervishoiutöötajatega läks kitsaks, kümme tundi enne pilootkatse algust oli meil veel puudu 2500 arsti ja palusime lõpuks Austria sõjaväe abi," meenutas Pavelka  (Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloog). Kogu riigi testimine nõudis veel rohkem vaeva. Ligi 5000 testimispunkti mehitamiseks läks tarvis kokku 40 000 inimest, sh 15 000 tervishoiutöötajat.“
„Martin Pavelka märkis, et kiirtestide riikliku programmiga lõimimine aitab optimeerida testimisega seotud kulusid. Möödunud aastal Slovakkias korraldatud masstestimise tarbeks ostis riik Lõuna-Koreast 50 miljoni euro eest 13 miljonit testi. Võrdlusena tuleb iga võrreldavalt täpse testi eest Eesti apteekides välja käia enam kui kümme eurot. Sellele lisandusid testimise endaga seotud kulud, mis olid näiteks Bratislavas ühe testitu kohta kaks eurot. Kuludele vaatamata leidis Pavelka, et see tasub end ära. Möödunud kevadel kehtestatud piirangute tõttu langes Slovakkia SKT ligikaudu kümme protsenti. "Iga valitsus peab ise selle arvutuse läbi tegema, kui sageli on nad valmis inimesi testima. Kui saame majanduse varem avada, võib isegi nädalas 100 miljoni euro kulutamine end õigustada. Näiteks läheks kogu majanduse, sh tehaste sulgemine Slovakkiale maksma suurusjärgus kaks miljardit eurot nädalas.“ Siinkohal tasub üle korrata, et võimaliku majandusliku kasu tõi välja epidemioloog. Vaat see on pühendumus. Seda inimest ma usaldaksin.
Mis selle loo juures veel õpetlikku on, siis see, et kõike (oma rahva päästmiseks) ei pea tegema kõrgete (ja kaugete) ülemuste käsulaudade järgi, oma peaga tuleb mõelda. Tuleb vananenud arusaamu ja reegleid murda.  Seejuures ei saa tema sõnul alati lootma jääda suuremate rahvusvaheliste organisatsioonide juhistele. Näiteks muutis Maailma Tervishoiuorganisatsioon kiirtestide osas meelt alles möödunud septembris. "Olen nõus, et kevadel Hiinast tulnud testid olidki saast, aga teiste riikide toodang muutus õige pea paremaks ja täpsemaks. Slovakkiat taheti aga vahepeal isegi vastutusele võtta, sest me ei kasutanud antigeeniteste ette nähtud viisil ja eirasime WHO sõnul meditsiinilisi eeskirju. Nüüd näevad nad aga, et neil on tõesti testimisstrateegias oma koht olemas.“ Vaat selline väga õpetlik lugu. Kus on meie lugu. Ei, ei mitte hala (me peame tegema otsuseid, me peame tegma raskeid otsuseid, me peame tegema valusaid otsuseid), vaid lugu. Slovakid uurisid, otsustasid, valmistusid ja … tegid. Väga tubli. Meil … eee … võiks kaaluda massnakatumise piirkondades, lõpueksamite ajal … Oh 

Kõik otsivad oma teed

Kõik otsivad alternatiive. Soome on piiranguuskne. Oli juba eelmise laine ajal ja sellest oli abi. Kuid ka loogiline, sest taudiraviks on alati kasutatud jada. Testi, tuvasta, isoleeri, vaktsineeri. Muud võimalust eriti polegi. Slovakkide varianti me juba käsitlesime. Eriti meeldis mulle epidemioloogi (sic!) arutlus majanduslikust tasuvusest ja ressursside kontsentreerimise kohast. Kuid mõned „otsingud“ on arusaamatud, kui mitte veidrused, nagu see, et „Serbia pealinna suurima vaktsineerimiskeskuse ukse taha oli moodustunud pikk järjekord bosnialastest, montenegrolastest ja põhjamakedoonlastest, kes olid mõnel juhul tulnud kogu perega vaktsiini saama. Järjekorra toimetamist jälgis kõrvalt politsei.“ Ka omamoodi huvitav eksperiment, kuid … Palju küsimärke. Meil on ikka seesama alternatiivitu alternatiiv – ootame vaktsiine. Kuid on terve rida elementaarseid ja üldse mitte keerulisi tegevusi, mida Dr Riik võiks kohe ära teha. Nojah, kõigepealt peab ta muidugi vearuumist välja saama, kuid mõistetav selgesõnaline kindlas kõnes kava on üks võimalusi ka ennast nurgast välja manööverdada. Üks on selge, et Dr Riik peab julgelt tegema kulutusi taudi kontrolli alla saamiseks. Ikka seesama jadavalem, ei midagi keerulist. Teste, tasuta kiirteste, tasuta maske, kiiret vaktsineerimist ja sellele järgnevat paari päevast tasulist taastust, haigestumisel kohe esimesest päevast tasu haigekassast jne. Mulle ei meeldi tasuta asjad, mis teatavasti ei ole tasuta, kuid meie ühisraha on vaja just sellistel puhkudel kasutusele võtta, kui Ühisruum on tõsiselt hädas. Nüüd on see (häda) aeg käes. Ja veel üks korduslik meeldetuletus: mitte hetkekski ei tohi selles võitluses muutuda üleolevaks, ülbeks ja suurustavaks. Tasane vaikne tänu meie kangelastele eesliinidel, kes peavad kinni lappima administratiivkriisi praagi, tänu ka kõigile kaaskodanikele kes hoolivad oma kaaskodanike tervise eest, mis tähendab et nad hoolivad ka teiste eest. See ongi kõik ühe eest, üks kõigi eest ehk kõik koos ja igaüks eraldi ka.

 Demineerimine vs varemete koristus

Kes seni veel olukorrast aru pole saanud (ja on eksinud segadussõnade ja vandenõuteooriatelodumetsa) on illustreerivaks teejuhiks järgmine lihtsustav olupilt. Meie/teie aeda on kukkunud aegsütikuga pomm, nüüd on küsimus selles, kas suunata ressurss demineerimisele nagu kogemuslikult soovitab Slovakkia (epidemioloog) või kehtestada selle ümber liikumispiirang nagu teevad soomlased või … Või lasta kogu see kupatus koos maja, aia ja elanikega rahulikult vastu taevast ning siis koristada varemeid ja lappida vigastatuid. Tundub, et just selle viimase variandi on Dr Riik valinud. Piiranguid ei taheta kehtestada ( kuigi nüüd on need kehtestunud), ennetavate meetmete ja demineerimisega ei tegeleta, kogu ressurss suunatakse varemekoristusse, kõige sellest tulenevaga. See, et osa seltskonnast pole üldse aru saanud, et meie oma koduaias on tiksuv pomm ja püüavad seda manasõnadega olematuks mõelda või lippude lehvides sellest üle sõita/hüpata (kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi?) ei muuda pommi olematuks, küll aga muudab pidev sebimine ja kõnede pidamine pommi ümber ja otsas tagajärjed raskemaks. Mida veel? Viies järjekordse laadungi raamatuid taaskasutusse jäi pilk peale ühele Vaheriigi aegsele menukile „Blokaad“ (a. Tšakovski lk 476), kus sapööriüksuse komandör nähes 1941 a taganemisel Leningradi all värskeid vägesid tunneb rõõmu. Lõpuks ometi. Sel kohal ütleb ta autojuht: „Vaadake seltsimees major, need on ju kursandid“. „Rõõm tuhmus. „Isegi kursandid!“ (…) „Tähendab, näpud on põhjas ja reservid on läbi!“. Kursantide (viie minuti pärast valmis ohvitseride) saatmine reakoosseisuna rindele augu täiteks oli meeleheitlik samm, ressursi kõige ebatõhusam kasutamine, kuid … Millegi pärast meenus seejuures kolmesaja arstitudengi vabatahtlik ülesastumine minna kriisi, eksistentsiaalset kolmikkriisi abistama. Aitäh teile. Meenusid ka teised vabatahtlikud. Meenus ka Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloogi kriisitõrje isepäine demineerimine ja ressursside õiges järjekorras kasutamine. Meenus ka Läti ja Soome valmisolek meie tervishoiusüsteemile appi tulla, kui me ennast oma isekuses ja oskamatuses (oska+matus) õhku laseme. Meenusid need vabatahtlikud, kes seni on kõige erinevamal moel olnud abiks olukorra leevendamisel. Meenus … Jah, näpud on põhjas, reservid on läbi, kuid see võitlus mida praegu peetakse on ühisvõitlus. Vaid siis kui kõik annavad oma panuse on võimalik normaliseerida olukord. Dr Riik keskendu pommi demineerimisse. Pomm tiksub. Tik-tak.

Järgneb…

Targutusi:

T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012

 Lk 342 „Ma pole kellegagi nõu pidanud. Seetõttu jääb süü mu eksliku arvamuse kujundamise eest ainuüksi minu kanda. Ma ei lubaks ühelgi mehel  röövida kübetki minu kuulsusest, kui ma oleks Prantsuse laevastikku kohanud; niisamuti ei soovi ma, et keegi teine peaks jagama minuga vastutust. Kõik kuulub mulle, nii tõde kui vale …“

Lk 351 „Ma ei taha olla ühegi partei tööriist, kuid kui mul tuleb olla valitsuse liige, siis on olukord teine.“

 M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015

 Lk 53 „Psühholoog James Grubman kasutab esimese põlvkonna miljonäride kirjeldamiseks ülihead väljendit „jõukuse immigrandid“ – selle all peab ta silmas seda, et neid ootavad oma lastega suhtlemisel ees samad väljakutsed, mis ootavad ees ka ükskõik millisesse riiki immigreerunud inimesi.“

Lk 77 „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“

 


Sunday, March 21, 2021

Põrgatamisteooria V9: Edukaim kukkuja

 



Tundub, et oleme avastanud olemasolu uue lisamõõtme, sisenenud paralleelmaailma(desse).  Kuidas nii? Ma pole mingi vandenõuteoreetik ega ka mitte mingi usuhull (olgu see siis kasvõi usk mingisse majandusdoktriini), kuid ma olen süsteemianalüütik ja kui tegemist ei ole just mingi kvantmehhaanika alase trikiga, siis pulgad ei anna kokku lugemisel loodus/majandus/füüsika seaduste senise arusaama järgi tulemust välja. See teeb murelikuks.  Muidugi võib olla tegemist ka poliitmaailma „loomingulise raamatupidamisega“, kuid kui seda kontrollida 5 klassi matemaatikas kasutatava basseiniülesandega (kus sisendtoru on ½“ ja väljuv ¾“), siis … No, bassein jääb kuivale ning ükski loomingulisus ei suuda basseini täita niikaua, kuni väljumisava koomamale ei keerata. Basseinitäis juttu ei aita kuidagi sellisesse basseini tornihüppeid sooritada. Nii ka meie paralleelmaailmalikus majanduses: kui ühel samal ajal teatab OECD, et tänavu on oodata vägevat majanduskasvu ( tervelt 5,6%) ja teisalt ettevõtjad väidavad, et  silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus. „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse“, siis ringvõlgnevuse süvenemine pole märk rajust majanduskasvust. peavad toimima paralleelmaailmad. Kuigi muidugi on tõsi seegi, et üldine majanduskasv ei välista pankrotte, kuid mitte vastupidi.  Pankrotid on sama tavalised nagu lehtede langemine igal sügisel. Samas ringvõlgnevusest tulenev kumuleeruv hävitusjõud pole küll mingi põhjus uskuda majanduskasvu kiiret tõusu.

Selline dominoefekt on võrreldav pigem metsatulekahjuga. Peale metsatulekahju läheb ka kõik muidugi robinal kasvama (nii umbrohi, kui võsa), kuid see ei toimu metsatulekahjuga samal ajal. Just seepärast on mul sügav kahtlus OECD prognooside suhtes. Need võivad olla ohtlikult eksitavad ja suunavad meid teiega valedele tegevussuundadele (mis poleks ka esmakordne, eelmise majanduskriisi ajal andsid rahvusvahelised analüüsimajad just samuti eksitavalt lootusrikkaid prognoose nii ajahorisondi kui ka kasvukoha suhtes). Malbele rahule. Sel ajal kui on mõistlik tegeleda metsatulekahju kahjude minimiseerimise  (ennetada enam ei saa, tuli on turbas) või põlengutsoonist väljajooksuga usume meie teiega (majandus)ilmaennustajaid ja põõname rahulikult edasi. Põõname, selle asemel, et metsast välja joosta. Kui OECD teatab, et majanduskasv tuleb peaaegu 2% kõrgem kui eelnevalt loodeti, siis see võib puudutada Hiinat, kes on võrreldes muu maailmaga tublil tõusuteel, ka USAd, kes „leiutas“ kasutades oma positsiooni rahamaailmas  järgmised lisa 1,9 trilj USD, kuid see hea prognoos ei pruugi meid aidata. Meil on ikka nörritavalt tossune majandusilm ja tundub, et ka bassein on varsti tühi. Ettevaatust, hüppamine omal vastutusel!.

Ettevõtja juriidiline keha ja võitleja hing

Kui tuntud majandusjuht ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus, aga koondamised ja pankrotid tulevad“ (ÄP 12.02.21), siis … tal on õigus. Tulevad Samas tundub, et peaksime muutma veidi oma vaatenurka. Muidugi on iga äri kokkuvarisemine isiklik või isikute tragöödia, teisalt nagu defineerib Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 217/218): „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.” „Ettevõtted loodigi selleks, et me ei hooli sellest, kas juriidilised isikud elavad või surevad. Me hoolime inimestest.„ Seepärast kõlabki Silicon Valley mitteametlik elufilosoofia: ebaõnnestu varakult, ebaõnnestu tihti, ebaõnnestu edasi. Mitte, et ma kutsuksin ülesse ebaõnnestuma, vaid pidama silmas selle filosoofia põhiargumenti – ebaõnnestuda tuleb edasi(poole), mitte jätkuvalt. No, võtta kogetu arvesse ja teha oma ideed teoks paremini ja  edukamalt.

Vaadake, ebaõnnestumises pole midagi meeldivat, isegi ettevõtluses mitte, kuid erinevalt füüsilisest isikust võib juriidilisel isikul olla kassilikult üheksa elu, mida on võimalik kasutada (muidugi eeldusel, et tegemist ei ole kuritegeliku tegevusega). Üha uuesti ümbersünd on muidugi keeruline ja kulukas, kuid siiski võimalus … No, kui ettevõtlus on lennuk, siis teie olete piloot ja juriidiline „üksus“ võib olla teie katapultseade, mis päästab küll teie elu, kuid jalamees olete ikkagi. Peate alustama parema lennuki konstrueerimist. Nii, et kui sattume majanduspikeesse, siis on piloodi esmane ülesanne  sööstlangemine kontrolli alla saada, mitte mõelda sellele, et küll oleks vahva (jälle) uut katapulti kasutada. See on ohtlik. Kulukas ka.

Kui te olete vaadanud lennuõnnetuste uurimise filme, siis te teate, et allasööstul käivitub põhihäire, mis annab teada, et ollakse ohtlikult lähedal maale, see on piloodi päramine võimalus tegutseda ja päästa olukord. Just sellises olukorras on paljud meist teiega kas juba või õige pea sattumas. Alarm/põhihäire möirgab täiega, see, et administratsioonid (ja osad kõrged analüüsimajad) peavad parimaks olukorra raviks kõrvatroppe ja silmaklappe, ei päästa meid tegelikkuse eest. Pagemine paralleelmaailma ei aita vältida katastroofe. Niisiis …Kuulaks. Vaataks. Tegutseks. Alarm ju üürgab!

Tervitusorkester või äratav alarmkell?

Muidugi, kui me põhialarmi ära ei tunne ja peame seda tervitusorkestriks, siis on küll paha lugu. Või kui tunneme küll ära, aga põhiprobleemi mitte adudes – pikeest väljumise vajadus - asume ukselinki poleerima on jällegi paha lugu. Me kukume alla, alla, alla, al ….Sama ka siis, kui me teeme järeldusi majanduse seisust pelgalt  statistikaameti esmasest hinnangutest sisemajanduse kogutoodangu suhtes, milles mullune majanduslangus piirdus 2,9% langusega (kevadel kardetud 10% kukkumist), siis võib see olla tõesti kergendus. Ajutine. Ajutine kergendus, ajutisele pingutusele, ajutiste meetmetega. Uh, oleme tänulikud ja rahul, sest meie majandus ei kihutagi kardetult püstloodis alla?  Muidugi kergendus, kuid kui me teeme sellest järgmise järelduse, et kõik on juba tõusujoones ja eelmise aastas IV  kvartalis kahanes majanduses loodud lisandväärtus „vaid“ 0,8% ja  „tegemist oli väikese korrektuuri, mitte tõsise majanduslangusega“ (kõrgete analüüsimajade arvates), siis tundub, et me oleme oma lennuvõimet valesti hinnanud. Kõrgusmärk on vales kohas. Tõsiasi on see, et meid hoidsid kivina kukkumast üksnes mõned meile soodsad õhuvoolud (üldine elanikkonna valmisolek ja distsiplineeritus kriisimeetmete suhtes, õigesti sihitud kiired abimeetmed sh. palgatoetus jne), mis käesolevas laines ei pruugi meid seekord (enam/piisavalt) aidata. Õhustik ja majanduse kandevõime on mullusest kevadest erinev. Erinevad peavad olema ka juhtimisvõtted. Laugjas, nõksakuline langus on vaid ajavõit paremate lahenduste leidmiseks, mitte allakukkumise vältimiseks. Nii lähedal maale on ka 0.8% kallet allapoole ikkagi katastroofi komponent, mitte korrektuur.

Valetavad toetused

Samas eksitavad ajutised kriisimeetmete toetused meid, mõistmaks reaalolukorda. Nii annavad just toetused täiesti vale kuvandi majanduse tegelikust seisust. Kuidas nii? Targad juhtimisgurud on öelnud, selleks, et mingit strateegilist eesmärki püüdlema minna tuleb see enese jaoks visualiseerida. Ilmselt aitab visualiseerimine ka mitmetest teistest (ka esmapilgul keerulistest, isegi müstilistest) probleemidest aru saada. Visualiseerime siis meie olukorda.

Oletame, et meil on 1.85 m pikkune edukas sprinter, kes … murrab õnnetult jala. Kehv lugu. Muidugi te abistate teda, panete jala kipsi ja annate kargud. Lisaks massaaž ja hingeabi.  Nüüd on teil sprinter-pausil kipsjala ja karkudega. Kuidas me nüüd olukorda hindame? Me võite muidugi teda mõõta ja saada tulemuseks, et ta on endiselt (karkudele toetudes) 1.85m pikk või siis paar sentimeetrit lühem (no väike korrektuur), sest on karkude najal veits kookus, kuid kui te teete sellest järelduse, et kuti võib kohe rajale panna … Siis on see täielik jaburus. Meie sprinter ja majandus on kipsis ja karkudel, see on tõsiasi. Ta ei võistle sprindidistantsil enam tükimat aega. Niisiis on meil kaks võimalust, kas alustada pikaajalist/intensiivset teraapiat, massaaži ja kogu seda paketti, mis võimaldab meie sprinteril järgmisel hooajal edukalt esineda või ...leidma uue talendi. On muidugi ka kolmas võimalus, mille poole valik praegu kipub kalduma, et me tunnistame kipsjala/kargud lihtsalt korrektsiooniks, saadame sprinteri rajale ja … ruineerime nii sprinteri (kui ka majanduse) pikaks ajaks, kui mitte alatiseks. Siis elavad sprinter ja majandus abirahast (kipsist ja karkudest). Aegade lõpuni. Õnnelikult? Ilmselt mitte.

Õige küsimuse vale vastus

Üks on selge, et olenemata sellest, kuidas me mõõdame oma sprinterit (või majandust), ta on vigastatud ja kipsjala ning karkudega sehkendades ta meid pikeest (isegi mitte laugjast pikeest) välja ei too. Me peame leidma pikeest väljatulekuks täiesti uue lahenduse. Millise? Vaat see on mitte ainult hea, vaid ainuke õige küsimus.

Küsime siis?

Küsiks, aga … kellelt? Meie põhiseadusliku ja demokraatliku riigikorralduse järgi käib kogu muutuste ahela käivitamine läbi seadusandja ja Dr Riigi, kuid kahjuks poliitmaailm hõivatud teiste (pigem teiseste?) küsimustega, nii, et kriisilahenduste julgeid, isegi arglikke visioone pole juhtunud kohtama. Niru olukorra paikamist siiski leidub, sh mõned päris nutikad, kuid … Paraku praegust arutelu jälgides tundub et Eesti elu edendavat põhivaldkonda on maasikakasvatus ja turismindus. Niisiis, kas meie strateegia on: Eesti kui homne agraarne supervõim ja turistilüpsi meister? Pole ka paha, kuid kui teised kõik juba teevad neid asju (soojas, päikeselises, antiikajaloolises keskkonnas) siis, kas see on meie teiega jaoks ka  homse päeva äri? Kahtlen sügavalt.

Me mõtleme valesti – me mõtleme minevikku, mitte tulevikku. Me ei püüa oma puudusi (nagu kipsjalg sprindis) millegagi kompenseerida, vaid nuruda rohkem abi tekitades kipsjalgade turu ja vägeva kargutööstuse. Piinlik. Me peame (kindlas kõneviisis oma võimalused sh oma puudused pöörama edulooks. H. Sisask, E.Teemägi ja O. Türn on kirjeldanud fpopi sündi just niimoodi, täiesti mõistusvastase stiili imelisest sünnist: („XIX Olümpiamängud Mexico 1968” Lk. 71): „ Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.” Pangem siinkohal tähele, et uus, võidukas, stiil  tekkis vaid kahel põhjusel: esiteks vajadusest olla edukas ja teiseks, äratundmisest, et halb koordinatsioon tuleb korvata uue stiiliga. Ilus. Fosburi ei hakanud püüdlema Valeri  Brumeli täiuslikkuseni lihvitud rullstiili poole, sest see oli tema jaoks tupiktee. Võimatu. Isegi sada karku poleks teda võidukaks teinud rullhüppes. Ta võis küll koduaias ajaviiteks ka rulli hüpata (nagu meie võime maasikaid kasvatada), kuid olümpiavõitjaks sai ta ikkagi seepärast, et leidis lahenduse oma probleemile. Meie millegipärast nii ei mõtle. Muidugi on turism tore majandusvaldkond ja müts maha nende inimeste ees, kes suutsid täiesti mitteturistlikusse kohta sihitada nii palju inimesi. Kuid nüüdseks on ajad muutunud, kipsis jalaga rulli ei hüppa ja kaua Dr Riik (st meie teiega) suudame sellesuunalist abi (karkusid) pakkuda, enne kui neil endil kõigil koos kark alt ära libiseb, pole teada. 

Kargu libisemine ja sussi sahistamine

Kuid see, et majanduskliima paljude jaoks halveneb lähiajal ebameeldivast talumatuks on ilmne tõsiasi. Rajuhoogu on veel küll võimlik leevendada targalt valitud strateegiaga, kuid päris kuiva nahaga me sellest ei pääse. Paljud saavad märjaks. Mida teha? Jälle hea küsimus. Mida teie teeksite, kui karke enam ei jagata?  Just see on õige küsimus. Tegutseda tuleb kahes suunas: leida/leiutada uus flopijärgne majanduslik hüppemudel ja teha otsuseid, milliseid valdkondi, milliste kriteeriumite järgi järele aidata, teised ... Hüppemudeli muutmise tuhinast pole küll midagi kuulnud, kuid Dr Riik on asunud usinasti, lausa õhinapõhiselt, tegelema … toetusrahade jaotamisega. Tegevus ikkagi. Panus kriisi ületamisse? Lühiperspektiivis mõistetav, kuid pikemas … Kahtlasevõitu. Eriti kui osad valdkonnad sätivad ennast pikemaks perioodiks dotatsioonilüpsile.  

Millised on siis Dr Riigi arvates kõige põletavamad probleemid? Te ei arva ära? Tundub, et meie eksistentsi aluseks võib olla tegelemine piirileppega ja seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri tõstmise seaduseelnõu esitamine. Kui esimene on vana ülessoojendatud supp ja sellest ei saa aru, miks sellele katlale just nüüd tuli alla pandi, siis seksuaalse enesemääratluse vanuse alampiiri (uh, milline kolesõnade jada, selle asemel, et lapsi kuritarvitada ei tohi, mitte mingil juhul), reageerimine käis küll kähku. Eh, nagu kiirreageerimisüksus. Vaevalt sai massimeedia küsimuse üles kergitada, kui juba kolmandal päeval oli ministril valmis kava seadusmuudatuseks.  Vaat sellist operatiivsust ootaks kõigi vajalike seadusmuudatuste esitamisel. Samas kuigi mõlemad küsimused on omas valdkonnas tähtsad, pole need esmatähtsad kriisistõrjes. Mõlemad on juba üle ühe kümnendi vanad probleemid ja me lahendame need nii kui nii.  Pealegi peame me neid küsimusi vaatlema põhjus-tagajärg sidususes.


Teadmatusest tekkivad tegevused

Miks need küsimused siis just nüüd tõstatusid? Ilmselt on  tegemist mingi inimliku enesekaitse seisundiga, mil teatakse, et peab midagi tegema või ütlema, kuid ei tea, mida täpselt. Paanika. Siis tegutsemistuhinas pöörataksegi oma energia millelegi, mida mõistetakse või mille kohta arvatakse et teised mõistavad. Sama paanika/ahastuse/jõuetuse tunne valdas inimesi, kui kolm kümnendit tagasi kenal augustipäeval vurasid Sossi mäelt alla tankid ilmse suunaga Toompeale. Inimesed seisid tee veeres mornilt ja pahandasid … Pahandasid, et tankid lõhuvad ära … asfaldi ja keeravad tuksi trammitee. Ahastus. Leiti enda jaoks esimene mõistetav ja hoomatavam pahameelevorm. Tegevus. No ja mida need prouad Tartu maantee leivapoe sabas (lapsepunnid ja tikutalongid käe otsas) oleksid muud teinudki? Need kes teadsid leidsid õhtuks oma väljundi kallutitega telemaja kaitsele ennast asutada, aga üldiselt … Praegune olukord tundub samalaadne, tegeletakse kiirelt-kiirelt tuhande kõrvalise asjaga, kuid põhiküsimus kuidas kolmikkriis tasakaalustada ja siis olukord normaliseerida, saavutada uus normaalsus, seda pole just üleliia palju.

Kriisitõrjes ei hooma me mingit kiireageerimist, pigem on tegemist kõhkleva sussisahistamisega. Midagi pole parata, nüüd oleme küll sealmaal, et peame  väga jõuliselt oma prioriteedid paika panema  ehk uue mudeli kavandama. Miks? Riigikark läheb lappama. Riigieelarve puht rahapõhiselt ei pea koormusele vastu. Ka meie teiega rahapuru, entusiasm ja kannatlikkus saavad otsa. Oleme  sattumas väga libedale pinnale, kui õiget käigurada ei vali.  Nii ongi, kõik prantsatame külili. Te ei usu? Sest … sellest ei räägita? Mida meie teiega peaksime tegema, kui kõrged analüüsimajad „räägivad basseini täis“, kuid  meie ise tunneme, et kohe-kohe voolab viimane rahapiisk äravoolutorust alla? Just selle koha peal peab Dr Riik midagi(gi) selget ütlema. Usutavalt. See, et Dr Riik orienteerib meid kõigepealt et: vaktsineeritakse eesliinitöötajad (õige), siis teatab, et AZ ei kõlba vaenama ealistele, mis mingil momendil muutub sõnumiks, et see kõlbab vaid vanemaealistele ja kõige lõpuks (nagu kirss tordile), et eesliini vaktsineerimine pole prioriteet, siis … Piloodina ei tahaks me küll sellise lennudispetšeri suuniste järgi lennata, kes muudab pidevalt kõrgusmärke ja ei tea ise ka millisele rajale meid maandada. Õige ju?


Ilusad inimesed, edukad ettevõtted vs tudisev tegelikkusemass

Kui meil massimeedias figureerivad põhiliselt edukad ettevõtted (sh riigiomanduses regulatsioonimaastikul ja/või riigitugiliselt tegutsejad) või mingi susseriga hakkamasaanud, siis vaid selle järgi olukorda hinnata oleks sügavalt ekslik. Enamik ettevõtjaid on väikesed või väga väikesed, need on meie Naabriantsud ja Mariprouad. Suurem osa perekondlikke või sõpruskondlikke ettevõtmisi. Lihtsalt ettevõtlik elustiil. Enamuses neist elustiilifirmadest oli juba enne kriisigi mitte just liiga rammusa kasumiosaga, nii et varude kogumiseks polnud just eriti võimalusi.  Paljudel puudus ka sisseharjunud ja eesmärgistatud vajadus. Auto, maja/korter, talvepuhkus/suveseiklus tiksusid nagunii liisingutena. Enne tarbiti, siis maksti. Niimoodi  aastaid. Nüüd… Nüüd on niimoodi, et: „Tööstusettevõtted peavad aasta pärast koroonakriisi puhkemist hakkama saama õhema rahakotiga. Peale selle maadlevad firmad ka ise koroonaga, mis võib tehased täiesti lukku keerata“. (ÄP 10.03.21). Siin see põhjuste rada ongi „Mingi moment olin tehases üksinda,“ ütles Vasara juht Renaldo Kirs. Vasar asub Maardus, mis kerkis järsku Eesti üheks raskeimaks koroonakoldeks. Vasara töötajatest 40 protsenti põeb juba poolteist nädalat koroonat. Kirs pidi käised üles käärima ja suutma haigestunud töötajaid asendada. Ise pusides lootis ta üles leida ka mittevajalikud ametikohad. Läks teisiti. „Järeldasin, et inimesed, kes on ära, on vajalikud. Proovisin küll leida üleliigseid ametikohti, aga neid ei ole.“ Õnnelik tema, organisatsioon oligi ülesse ehitatud äriettevõttena, mitte sotsiaalettevõtlusena. Samas paljud siiski leidsid neid ametikohti, mis heaelu aegade fantaasiamaailm tekitanud oli. Nüüdseks on väga paljud ettevõtjad pidanud oma investeeringud, arendusprojektid seisma panema, mis ühtlasi kandub edasi ahela järgmistesse lülidesse.

Kui kolmikkriis nii raske ei oleks ja nii palju kannatusi ei valmistaks, siis võiks selles leida isegi tulupoolt – ebavajalik, ebatõhus ja eesmärgiga sobimatu,  roogitakse ärist välja. Saame parema ja puhtama äri. Teinegi hea külg on, hakatakse otsima uusi lahendusi. Neid on ju ka leitud, kuid suuresti pole need siiski kindlalt pikka tulevikku naelutatud tegevused, vaid ikkagi kantud mõtteviisist, et teeme „siin ja praegu midagi“, kui normaalsus tagasi pöördub … See ongi murdepunkt, ettevõtluses ei lähe kunagi „tagasi“, ainult edasi. See on edu võti. Kes praegu suudab ennast vanast tegevustasandist välja murda, luua uue teenuse standardi, see on võitja. Standardit peavad kõik järgima.

Kõik on kõigile võlgu

Me näeme internetikaupmehi, ravimifirmade, maskitootjate õhetevrõõsasid raporteid oma äri edust, mis on tore, sest iga edu on astmepulk ka teiste edu võimalikkusele. Seega rõõmustagem. Tubli, uued ninaspreid, energiamuundurid jne, kõik see on homse edu alus, kuid enamusel tuleb ikkagi enne tõusujoonele pankrotiohu puhastustulest läbi käia. Kui ettevõtjad juba räägivad (enne nad lihtsalt talusid seda solidaarses vaikuses), et „silma hakkab torkama ettevõtete ringvõlgnevus. „Üks on võlgu ühele, teine teisele. See jõuab vähehaaval tööstusesse. Kui poleks eelmisel aastal riigilt abi olnud, oleks praegu keeruline.““, siis on asjad tõsiselt halvad. Seda ütleb eelmise viie kriisi koondkogemus – läheb jamaks. Läheb suureks jamaks.

Selles seisus võib ühe konkreetse ettevõtja kõik tegevusparameetrid olla head, kuid üldine ringvõlgnevus pühib nemadki pikali ja koos nendega järgmised kindlal ja heal järjel olevad ettevõtjad. Neile lihtsalt ei maksta nende osutatud teenuste eest (või kallinevad sisendid või kaovad senised tarnijad hoopis turult). Ringvõlgnevus ju! Võib tulla väga laastav massikukkumine, kui ringvõlgnevuse esimese dominokivi langemist ei suudeta peatada. Eelmised viis kriisi on näidanud, et seda pole suudetud, ikka jäädakse hiljaks, alahinnatakse kriisi, selle mõjusid ja … Nii need firmad muudkui kukuvad, kuni … tekkib uus turg. Kuid seni on tegemist alles kukkumiste (ja nendeks sisevalmistumise) algusega.

Vabaduse garandi arvamus

Kui ettevõtja arvab, et : “Tuleks konkreetne käsuliin paika panna, kas või komandanditunnini välja ja koos sõjaväe abiga. Muidu see nali ära ei lõpe.“ Siis on asi halb. Väga halb. Kui ettevõtja, kes on vabaduse garant (ilma vabaduseta pole ju ettevõtlust!), näeb olukorra lahendusena komandanditundi, sõjaväe väljatoomist tänavatele, siis on mingid taluvuspiirid julmalt ületatud. Sellel on ka põhjus: „Kevadel oli nakatumine väga vähene. Enamik ettevõtteid sai töötada. Praegu langeb inimesi loogu tööturult välja. Kannatada on saanud sektorid, mis varem pihta ei saanud – sest inimesed on haigestunud. Kolm kuud tagasi oli eksporditööstusel kõik hästi, praegu pole enam käsi, kes maja kokku panevad ja Norrasse saadavad. Terved sektorid ei toimi, see on kevadega võrreldes väga suur erinevus.“ Vaat selline lugu.

Ilmselt teame kõik mõndagi väiksemat ehitusala või mõnda muud ettevõtjat, Naabriantsu, kellel langes töö ära, sest arendused pandi seisma ja neid kellel mitte pooled, vaid kogu seltskond haigestus. Üksikjuhtum? Ei, kõik on kõigiga/kõigega seotud. Miks? Haigestunud põevad ja naasevad tööle ju. Nii on, kuid üksiknihke kurikavalus on nende juhtumite kontsentreerumine, kõik lükkub edasi rööplükkena, kuni kuhjub talumatuseni ja siis lükkab rööplüke pikali viimase talutavuse ja solidaarsuse kaitsevalli ning rööplüke muutub pankrottide ahelaks. Lükkab uue hooga.

Ja edasi …? Täiskäik tagasi!

Mis juhtub, siis kui metsatulekahju on üle majanduslaane käinud? Millist kooslust sealt ootaks? Kas näiteks turismipuud puhkevad jälle õide või hakkavad kiduma? Kas ja kuidas tulek uut alepõldu kujundada? Niisiis, ERR 17.03.21 uudislugu andis tead justkui hea uudise turismisektori jadale: „Vaatamata oodatust rängemale koroonapandeemia teisele lainele on kruiisifirmad tänavu märksa optimistlikumad ning lootus on, et eelkõige suve teises pooles jõuavad kruiisilaevad turistidega ka Tallinna“ . Edasi saame teada, et üksikud  kruiisifirmad on  juba ühendust võtnud ja praegu räägitakse läbi täpsemaid tingimusi ning ohutusmeetmeid.  "Lootuses, et sel suvel siiski Läänemere kruiisid meieni jõuavad. Realistlikumaks peame suve teist poolt.“ Lootuses et … Ettevõtja loodab alati, ilma lootuseta ettevõtja pole ettevõtja, kuid … Hm, tegelikult on turismisektori selline õhinapõhine  suhtumine „pandemikum“i maailmas veidi kummastav. No ütleme niimoodi, et liiga optimistlik ja ühtlasi liiga vanameelne. Optimism, et vanad ajad pöörduvad tagasi on ilmselge „suurvõimu väikevormi“ alahindamine. Selline suhtumine on üliohtlik. Eh, nakkav ka.  Võib-olla võiks sellel kohal mõelda ERR Tarmo Soomere (ERR 19.03.21) avaldatud arvamus, et: „Olen veendunud, et meie molekulaarbioloogid ja viroloogid suudavad üsna nobedasti reageerida kõigile võimalikele järgmistele viiruse tüvedele. Ja see konkreetne koroonaviirus saadakse päris nobedasti kontrolli alla. Kas selleks läheb paar kuud või paar aastat, on raske prognoosida ja on pigem ühiskonna korralduse, kui viroloogide küsimus.“ Siinkohal pööraksin tähelepanu just sõnapaarile „ühiskonna korraldus“, sest molekulaarbioloogid ja viroloogid võivad enese meie kaitsmisel teha imesid, kuid kui ühiskonna korraldust ei muuda, siis me jääme ikkagi väga haavatavasse seisu. Just seepärast tuleks väga tähelepanelikult vaadata mida me majanduse alepõllul kasvama õhutame, mille kasvatamine võib uutes tingimustes meile (jälle) ohtlikuks saada.


Uue aja loojad

Vanad ajad ei pöördu tagasi, aeg liigub ikka edasi. Kui meie eneste ülbus ja rumalus mingit uut jama meile kaela ei too, siis selle „pandemikumi“ ära klaarimine maailmas võtab meil aega ilmselt kümnendi. Nii lihtsalt on, sellest põhitõest lähtudes peame looma uue aja, uute äridega, uue keskkonnaga, uute teenustega. Kõik kes teistmoodi mõtlevad (aga eriti need kes toimetavad vanaaegselt), määravad enese läbikukkujate seltskonda. Mõelgem nüüd sellest mõttepojukesest lähtudes natukene järele. Mõtlesite? Mõtlesite eilsele suurturismile?  Kas „pandemikumi“ maailmas ongi esmaseks vajaduseks (Sic! lausa aja nõudeks)  kibekiirelt massturismi käivitamine? Kas me päästame selle õhinapõhisusega turismijada või päästame uue nakkuslaine liikvele? Milline on kummagi tõenäosus? Nagu vanades muinasjuttudes meid õpetati, lähed peremale, kaotad elu, lähed vasakule kaotad hobuse (mis tähendab, et kaotad ka elu) Sama lugu turismiga, kui turismisektorit ei õnnestu avada, siis see kuhtub, kui avada, kuid see toob kaasa uue haigestumise laine, siis … Siis turismisektor (paljud inimesed ja valdkonnad) kuhtub. Need vanaaegsed variandid lihtsalt ei sobi uute aega. Kas me oleme mingid tüvekollektsionäärid „vää“, milliseid tüvesid meil kollektsioonist siis veel puudu on? Valikus on neid mitmeid ja inimlik rumalus ja ülbus toodavad neid üha juurde. Kas me tahame olla nende ülikute seltsis? B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ (Tänapäev 2003 Lk 201) küsib asjakohaselt: „Kui lollid me õigupoolest oleme? Me ei saa seda kunagi teada, sest oleme õigupoolest liiga lollid, et välja selgitada. Kahjuks on meil siiski niipalju arukust, et mitte kunagi lakata selle üle imestamast.“. No imestame siis vähemalt (oma arukuse piires).

Tänapäeva turism on mahukaubandus, see ei jää ellu tänase majandusmudelit jätkates (50% täituvus pole piisav, see vajab massimudel). Pealegi praegu toimivad selles valdkonnas kolm tugevat loomulikku  pärssijat: hirm/ebakindlus, tarbijate kokkukuivanud majanduslikud võimalused ja ebamugavused. Jah, mälestus eelnenud aastatest hoiab huvi veel huvi üleval, kuid kaua seda suudavad tühjad rannad ja kummituslikud vanalinnad? Järgneb ilmselt klientide  pettumus, kõige sellest tulenevaga. Nii, et mingit „lendstarti“ valdkonnas sooritada pole võimalik. Kogu äri on tegelikult nagu Vanapagana kärbsesöömise dieet või Vaheriigiaegne „lehmade ületalve pidamise sotsialistlik võistlus“.  

Rekombineerides valdkonda

Niisiis tummisemaks tulemuseks turismivallas vajame, et meil oleks massiturism ehk massiliselt külalisi. Klaar? Kui meile tuleb tuhandete kaupa turiste päevas kõige imelikumatest kohtadest, kõige kahtlasemate tauditõrje meetmetega piirkondadest, siis puht statistiliselt on nende seas potentsiaalseid viirusekandjaid oma jagu. Milline jagu? Milline tüvi? Soovite tootekataloogi? Vaadake, selles valdkonnas pole tootekataloogi, toimib eluslooduse esimene ja põhiline seadus - leia võimalus ja paljune. Viirus ei pea esitama Viiruskogule seaduseelnõud paljunemise ealistest piirmäärade kinnitamisest, nii kui võimalik, nii kohe ka paljuneb. Selles ei ole midagi imestamisväärset, pigem on  ilmselge, et mõned valdkonnad, eriti massärid, mis võivad olla ohuallikad, tuleb määramata ajaks tuttu panna. Mida rutem me seda mõistame, seda kergem meil endil ja riigieelarvel (meie ühisrahal) sellest on. Ilmselgelt tuleb praegu tegeleda ka turismivaldkonnas rekombineerimisega ja selles võiks Dr Riik (st meie teiega) abikäe ulatada. Reisimine muidugi ei kao kuhugi, kuid see muutub massspordist üksikkulgejate hajutatud ja kontrollitud (tervisepassid jne) vooks. Rekombineerimine tähendab ka seda, et suurhotellid muutuvad ilmselgelt kahjumlikuks, nende renoveerimine … eee …suurhotellideks on selge raha põletamine. Pigem tuleb need ümber kujundada mitmete majasiseste multifunktsioonidega (lastehoid, kool, huviringid, kodukontorid) kortermajadeks. Niimoodi rekombineerivalt mõeldes, tuleb (kindlas kõneviisis) järele katsuda kogu turismisektori jada.  Ja kui see tehtud, siis ka teised masssektorid.

Päev mil Ameerika …

Nagu hoomate käib eelnev risti vastu OECD prognoosile majanduskasvule 5,6%. Väga võimalik, et mul pole õigus, kuid ikkagi … Kõik märgid näitavad, et me peame (kindlas kõneviisis) valmistuma läbimõeldud tõrjelahinguteks, mitte hukatuslikuks, iga hinna eest, rünnakuks. J. Keegan („Esimene maailmasõda.” Varrak 2002 Lk 103) on seda olukorda kirjeldanud järgnevalt: „Ometi oleks Lanrezac saanud olukorra päästa, kui ta oleks jäänud esialgse kava juurde kaitsta oma peajõududega Sambre`st lõuna pool asuvaid kõrgendikka. Kummalisel kombel oli ta nüüd nõus lubama oma kahel alluval, III ja X korpuse komandöril, minna vasturünnakule, et üritada juba kaotatud Sambre`i jõekäärud tagasi võtta. Nood püüdsid seda teha, kuid 22. Augusti hommikul löödi nende üksused suurte kaotustega tagasi. (…) Õhtuks olid mõlemad korpused asunud Lanrezaci poolt algselt valitud positsioonidele ja eelistasid võtta sisse kaitse kõrgendikel, ilma et neil oleks oma päeva julgustüki eest ette näidata midagi peale uute kaotuste. Need olid väga suured. Rünnakutel  osalenud rügementidest, mis kõik koosnesid algselt 2500 mehest, oli 24. rügement kaotanud 800 meest, 25. (…) rügement 1200 meest, 26. (…) rügement 1000 meest, 49. (…) rügement 700 meest, 74. (…) rügement 800 meest ja 129. (…) rügement 650 meest. Strateegiliselt olid tagajärjed veelgi hullemad. Üheksa Prantsuse diviisi oli kolme saksa diviisi poolt puruks löödud …” Vaat selline kurb, kuid õpetlik  lugu.

Nüüd siis tagasi OECD ennustuse juurde. OECD teatas, et ootab maailma majanduse kasvuks sel aastal 5,6%, mis on 1,4% punkti kõrgem võrreldes eelmise prognoosiga eelmise aasta detsembris. Millest siis selline optimism, keset meie aja rängimat kolmikkriisi? Lihtne . „OECD peaökonomist Laurence Boone ütles AFP-le, et majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA, seda tänu president Joe Bideni 1,9 triljoni dollari suurusele abipaketile. OECD prognoosib sel aastal USA majanduskasvuks 6,5 protsenti, mis on järsk kasv võrreldes eelmise prognoosi 3,2 protsendiga“. Lisaks saame teada, et käesolevaks ajaks on ainult Hiina, India ja Türgi ületanud pandeemia eelse taseme ning  EL majandus kasvab tänavu 3,9%. Selle koha peal võiks ju rõõmu tunda, kuid arukam oleks imestada kuskohalt USAl järsku 1,9 lisamiljardit tekkisid. Eile veel ei olnud, eile veel ei saanud maad ja rahvast hädaorust välja aidata, kuid nüüd … esitas sellise plaani seadusandjale ja see kinnitatigi ära. Nii teemegi?  Maailm on päästetud ja nagu OECD meile teada andis „majanduskasvu hakkab peamiselt juhtima USA“. Mulle see hea uudis meeldib, lõpuks ometi on perpertum mobile leiutatud. Mõnus. Paar sajandit tagasi olevat Pariisi ülikooli uksele küll pandud välja teadaanne, et projekte perpertum mobiledele enam vastu ei võeta, kuna oli selgeks saanud, et see pole võimalik, energiaseadused seda lihtsalt ei võimalda. Kuid inimene oma otsiva vaimu ja tohutu kujutlusvõimega leiutas loodusseaduste kiuste meie aja perpertum mobile, seda tänu 1,9 triljoni USD suurusele abipaketile. Võimas.  Mina arveametnikuna sellest muidugi aru ei saa, mina imestan. Arukalt. Kuid kui see ebapuhas mõttevangerdus, mis raamatupidamislikult oleks ilmselt kriminaalne, aitab maailma käima tõmmata, … las siis tõmbab. Teisalt võib see olla ka vabalt niimoodi, et see tõmbab meid majandusel põhja alt täielikult ja pikaks ajaks.


Looja, raha looja

 Küll on hea, kui maailmas on tarkasid inimesi, kes ka kõige jürdimale arveametnikule oskavad mõistetavas keeles ära seletada seletamatu, mis milleks ja kes kelleks. Kui olin juba lootuse kaotanud leidsin väärt  artikli, mis paljugi ära seletas:  „Samuti ei ole juhtunud seda, mida kardeti – hiiglaslik laenukoormus ja fiskaaldistsiplineerimatuse festival ei ole viinud riikide laenamiskulude kasvuni. Jah, seda eeldusel, et laen on emiteeritud oma valuutas ning keskpank otsustaval hetke osa sellest oma bilanssi „ära korjab.“ Selle konkreetse eksperimendi pikaajalisemad mõjud ei ole aga teada ning eeldada võib, et taolise (mugava) lähenemisega jätkatakse seni, kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad.

Pikemas perspektiivis on suhteliselt selge, et majandus, mille keskpunktis on keskpankade ja valitsuste poolne stimulatsioon, ei saa endaga hästi hakkama. Isegi kirglikult riigiusku isik on sunnitud ajaloolist kogemust vaadeldes nentima, et suur riigi osakaal majanduses tähendab vähest motivatsiooni tootlikkuse parandamiseks ning seega mõjub majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile halvasti.

Ka üle viie aasta endast märku andev inflatsioon ei lahenda näiteks euroala struktuurseid probleeme, milleks on kulutamisaltid valitsused, kahanev konkurentsivõime ja kesine tootlikkus. Seni, kuni nendega tegelema ei asuta, toidetakse lihtsalt stagnatsiooni, kus tahes-tahtmata kannatavad tublid (efektiivsed ja säästjad) ning võidavad need, kes võlgu on.

Varade hinnad sõltuvadki sellises keskkonnas paraku kõige enam just keskpankade tegevusest. Hindade kohatine jätkuv ülespoole liikumine lähtub turgude poolt omaks võetud eeldusest, et keskpangad loovad rohkem raha, kui reaalmajandus suudab ära absorbeerida ning nö. ülejääk leiab tee finantsvaradesse.“ (SEB 26.02.21).

Silmiavav ilmutus

See viimane lõik oli eriti silmiavav. Oma isiklikus arutuses ja ilmselt vanamoelisuses olin ikka arvamusel, et raha on väärtuse mõõt ja seda „luuakse juurde“ vastavalt sellele, kuidas paraneb meie töö tõhusus, nüüd siis sain teada, et raha loojad on hoopis … pangad. Keskpangad, kui raha loojad. Eee … ja nii see majandus ilmselt looja lähebki. Raha ei ole enam väärtuse mõõt. See tähendab, et USA ja EL võivad „luua juurde“ suvalise raha määra „kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad“.

Varsti näeme kuidas keskpankade – rahaloojate – looming ennast näitab. USA, milline on sealhulgas teinud tugeva käänaku „vaesuse vähendamise“ poole, jagab juba otsetoetusi: „Otsetoetuste kogusummaks hinnatakse 400 miljardit dollarit. Toetust antakse inimestele, kelle aastane sissetulek jääb alla 80 000 dollari ning peredele, kelle aastane sissetulek on vähem kui 160 000 dollarit. Otsetoetust summas 1400 dollarit saavad ka lapsed ja ülalpeetavad. Detsembris heaks kiidetud abipaketiga pikendati töötuhüvitiste maksmist summas 300 dollarit nädalas“ „Vaesusega võitlemiseks laiendatakse laste eest pakutavat maksukrediiti. Maksukrediiti pakutakse 3600 dollarit alla kuueaastase lapse eest ja 3000 dollarit 6-17 aastase lapse eest. Samuti tõstetakse vaestele mõeldud maksukrediiti.“ Vaat selline lugu. Kui kriisis tööta jäänute abistamine on igati loogiline, siis millist osa võiks „vaesusega võitlemises“ pakkuda vähese sissetulekuga inimestele lihtsalt raha andmine jääb arusaamatuks. Ühekordne „raha andmine“ viib veelgi lõdvemaks sideme tõhusa töö ja raha vahel. Kui jätkusuutlikku teenimis/töö võimalust ei tekki, siis pole võimalik ka vaesusest väljuda. Need kaks asja on põhjuslikus seoses. Otsetoetusest võib küll ost külmkapi või rösteri, kuid mis on sellel pistmist vaesuse vähendamisega? Otsetoetuste „värk“ tundub samasugune lihtlahendusena nagu mitmed heaoluriigid on unelenud kodanikupalgast. Kodanikupalk on muidugi eufemism sellele, et tööd ei pea tegema ja teised maksavad mittetöötava isiku kulud kinni. Jälle üks absurdse paralleelmaailma ilming. Seega, väga varsti saame teada, kas USA oma kriisipaketiga tegi ajalugu või  … astus esimese sammu sotsialismuse suunas. Loodame muidugi esimest, kuid … Olukord, kus töö ja raha ei ole seotud väärtuste loomisega on väga habras. Ohtlik nihe.

Arukate arutlus

Siiski, on õnneks kuulda ka arukaid imestusi ja lausa mõistmatust USA  majanduse abipaketi suhtes. „See suur stiimul, mis lisandub läinud aasta lõpul heaks kiidetud 900 miljardi dollari suurusele abipaketile, koos keskpanga väga toetava rahapoliitikaga on tekitanud kartusi inflatsiooni kiirenemisest ja majanduse ülekuumenemise ohust. Terava kriitika eestvedajad on olnud endine USA rahandusminister Larry Summers ja IMFi endine peaökonomist Olivier Blanchard, kes kumbki pole karmide kokkuhoiumeetmete toetaja renomeega, pigem vastupidi. Ajaleht Financial Times näeb abipaketis lausa "ohtlikku eksperimenti", sest ajaloos on ennegi nähtud, kui raske on inflatsiooni maha jahutada, kui see kord hoogu võtab.“ Just-just see inflatsioon, mida eelmisest kriisist on ihaldatud (juhitud inflatsioon, mis kõlab nagu juhitud metsatulekahju) ja mis heaoluriikide tervele põlvkonnale on tundmatu nähtus, on väga kerge käest kargama. Iga „loodud rahaga“ õhutame me tegelikult inflatsioonilõkkekest suurkahjuks tõusma. Siis on meil juba kaks juhitamatut protsessi: meditsiiniline ja majanduslik. Kaks üksteist võimendavat tormi. Inflatsioon tähendab nii ettevõtete, kui üksikisikute reaaltulude langust, mis omakorda vähendab võimalusi rahastada „panemikumi“ kontrolli alla saamise protsessi. Mnjah, kui vähegi saate, siis ärge korraldage oma köögipõrandal lõkkeõhtuid ja kui vähegi saate, ärge „looge“ väärtusetut raha.

Olukord on niru  …

Niisiis olukord on niru. Niru nii reaalses kui teoreetilises plaanis. Niru on see nii suurtele kui väikestele. Kõige nirum on teadmatus ja … teadmatus oma teadmatusest. Pimelend. Kuid vaatame, mida me teame. Näiteks ÄP 12.03.21 andis teada: „Kui 30. jaanuarist kuni 27. veebruarini müüs Norra valitsus naftafondi kaudu 932 647 Tallinki aktsiat, siis sellele järgnenud nädalal müüdi ülejäänud 446 264 aktsiat samuti maha.“ Muide tegemist on fond maailma üks suurimaid varahaldajaid. Ega Tallinkil ju halvasti lähe kogu majandusseisu ja valdkonna spetsiifilisust arvesse võttes eriti. No hästi ka ei lähe, kuid püsib pinnal ja see on peatähtis. Tallinki aktsia on viimase kuu jooksul kallinenud 1,2%, viimase aasta langus aga oli 6,9%. Nii, et ikkagi langus.  Investoreid see muidugi ei meelita ja nagu Norra fondi pagemisest veel vähe oleks olnud, siis annab seitung lahkesti teada, et: „Tuntud Tallinna börsi investor Stefan Andersson müüs suure osa oma Tallinki positsioonist maha, selgub väärtpaberiregistri andmetest.“. Vaat niimoodi. Pagetakse ujuvalt laevalt?

Ka see peaks meile midagi ütlema? Kas see tähendab, et investorid luges ubinad kokku, vaatas pajutudude kasvu ja sai aru, et kuigi kevad on lähedal, siis turismisektori ja seda võrgustav majandussektori suuremahuline kiire taastumine pole tõenäoline. Raha ei kasva selles sektoris veel niipea, kui üldse kunagi? See pole sektor, mis kiiresti taastuks, isegi meditsiinikriisi kontrolli alla saamisel? Ilmselt nii see ongi. Selline kiretu kõrvalvaataja/rahakasvataja pilk. Mida meie teiega võiksime sellest järeldada/õppida?

Me võiksime õppida seda, et meie pisku rahavaru juures tuleb Dr Riigil aidata esmalt neid ettevõtjaid, millised on võimelised meditsiinikriisi talutava kontrolli alla saamisel „lendstardist“ kiirelt teenuseid taastama oma jõududega. Teiseks toetada neid, kes vajavad väikest käivitusabi turule naasmisel. Kolmandaks neid kes loovad uut aega ja selle uue aja – „pandemikumi kümnendi“ – tooteid ja teenuseid. Neljandaks neid kes rekombineerivad oma vananenud teenused.

Stressitest

Ettevaatust, edasine on spekulatiivne ja utopistlik arutelu ühe võimaliku arengutee suhtes. Väga varsti läheb olukord majanduses veelgi keerulisemaks, abivajajaid ja abivajaduse teesklejaid voogab tulvana juurde. Kuidas neil vahet teha, keda aidata, keda ...? 

Selleks et neil vahet teha ja välja praakida need, kes aastateks sooviksid jääda meie teiega kaela peale dotatsioonilüpsi harrastama, peame ilmselt õige varsti korraldama ettevõtete stressitaluvuse teste. Täpselt niimoodi nagu kümnendi eest tehti pankadega – kes stressitesti läbis, sai jätkata, kes ei läbinud … See ei läbinud ega jätkanud. Polnud konkurentsivõimeline ja õige kah. Nüüd siis on vaja selline stressitest teha ettevõtetele sest: me peame majanduse käima saama ja me peame selle käima saama oluliselt uute toodete ja teenustega. Lendstardist, nagu paugupilliga. Aja vaimule ja tarbijate nõudlusele vastava pakkumisega. Ülejäänule ei tohi me aega ega meie teiega ühist ressurssi kulutada. Selle piiri taga on juba igaühe enese vastutus ja tarkus (või rumalus), mis määrab edasise.

Varsti, väga varsti pole üldaitamine enam võimalik, lihtsalt ressurssi ei jätku (ärge tehke endale illusioone lõputust rahavoost, mida … ei tule tagasi maksta). Tuleb teha valikuid (nagu Dr Riigi telefoni automaatvastaja jätkaks … teha tuleb raskeid valikuid, teha tuleb valusaid valikuid). Stressitest võib olla lihtne või keeruline, valdkonnapõhine või üksikjuhtum, abistav või julm. Meie valik. Viimane mõistepaar on omamoodi kaksikvendlus, stressitest teeb julma otsekohesusega selgeks, et toimetad valel ala (või vale mudeliga, äri pole jätkusuutlik), kuid samas on see abistav, sest saabunud tõehetk, omamoodi lunastus. Sest kui validaatorid on teada andnud, et pead muutuma või … kuhtuma, siis on valikut lihtsam teha, kui omas mahlas aurustudes ja abirahakätt välja sirutada. Pikalt. Aastaid. Mnjah, omamoodi kergendus, kuid julm. Äri on läbi aegade olnud indiviidile julm, kui mood muutus või  kui kaubatee muutis suunda ja kaupmees jäi sügavale liivakõrbe või vana Road 66 äärde, siis pididki muutma/kolima ja muutuma.  Vana äri lõppes. Nüüd …

Huulepulga jälg …

Millegipärast meenub mulle rohkem otsustamatus (otsusta+matus) ja julgusetus, kui demokraatia ja hoolivus, siis kui sõnarohkelt räägitakse   „üldaitamisest“. Kõigil neil Dr Riigi otsustamatuse  hetkedel, mil poetakse iseenese kehtestatud tegevusvabadust pärssivate regulatsioonide varju, kangastub mul mõttes pigem  lõik suurejoonelisest sõjadraamast „Pearl Harbor“, kus rünnakuohvrite, kannatanute, vigastatute ülekoormuses polnud meditsiinipersonalil mingit muud võimalust olukorda lahendada, kui hüljata igapäevareeglid, neid julmalt ignoreerides. Isegi vereülekandeid tehti (NB! sangarlikult)  kõiki vahendeid kasutades (Ka vereülekannet läbi Cola pudeli tehes ja sukkasid verejooksu peatamiseks kasutades ja oh imet, keegi ei küsinud kas see vastab direktiivile või kasvõi kõige elementaarsematele nõuetele, eesmärk oli päästa. Pääääästa!), kuid … Kuid enne koolapudelini jõudmist tehti test, kes üldse … Saate aru? Sedagi tehti käepäraste vahenditega – huulepulgaga. Huulepulgajälg määras ära, keda aidati või õigemini keda sai veel aidata ja pääsesid edasi või tõsteti kõrvale. Kui päriselus on see kujutletamatult julm ( kuid seda siiski tehti), siis majanduses on kätte jõudmas aeg, mil otsustajad peavad  „huulepulga jälge“ kasutusele võtma.  Julgelt. Sest: „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015. Lk 68). Eks ole?

Nagu me alguses tõdesime, on ju juriidiline isik loodud füüsilise isiku kaitseks. Tuletame meelde, et kui tuntud ettevõtja ütleb, et: „Annaks jumal, et mul pole õigus, aga koondamised ja pankrotid tulevad“, siis on tal õigus – tulevad. Tulevad koondamised (õigemini jätkuvad) ja tulevad pankrotid. Midagi pole teha. Kui pankadele tehti millalgi stressitaluvuse teste, siis nüüd oleks aeg teha selliseid huulepulga teste ka majanduses üldiselt. Valdkondade kaupa, sektorite kaupa ja stressitaluvus peaks põhinema ühel põhilisel näitajal – milline on valdkonna/sektori/firma taastumisvõime, kui me kuulutame välja null-punkti ehk toimub (peaaegu) normaalne tegevus, siis kui kiiresti suudetakse sooritada „lendstart“.  See latt, milles me flopis või galopis üle peame püüdlema on elujõulisus. Kes uut stiili ei omanda … Kas te teate kedagi kes tänapäeval tipptulemusi saavutaks kääri hüpates? Ei tea? Ei saagi teada, sest need kes tahtsid edasi võistelda need omandasid rullhüppe, seejärel flopi ja nüüd lihvivad kalophüpet. Need kes käärihüppele truuks jäid, neist ei tea me enam midagi. Nii ongi. Kes galoppi ei hüppa see turul ka ei püsi ja Dr Riigi abikäsi ja kargutööstus on siinkohal vaid keelatud ained ja turu solkimine. Edukaim kukkuja ei ole küll see tiitel, millega peaksime rahulduma. Mitte mingil juhul.

Vaat selline jutt, kahju, et see jutt (eriti selle spekulatiiv/utoopiline osa) Sulle ei meeldinud, siis  tegelikult ei meeldi see mullegi, samas midagi paremat peale rekombineerimise ja uue aja loomise meil teiega ja teile/meile  pakkuda ka pole. Võtame või jätame. „Kahju et ma sulle ei meeldinud, aga kui sulle tegi rõõmu mind vihata ja mulle inetusi öelda, siis ei pane ma seda sulle pahaks. Pidid elus ju natukenegi mõnu tundma.“( A Christie „Uurivad Tommy ja Tuppence“ Varrak 2016 Lk 327). Tore, et sain niigi palju abiks olla.

Järgneb …

Targutusi:

K. Rentola „Stalin ja Soome saatus“ ÄP 2019

 Lk35 „See ei pruukinud tingimata olla kahepalgelisus ega topeltraamatupidamine, mida Maiski pidas Inglismaa erijooneks, vaid suurvõimu huvide erinevate tahkude rõhutamine olenevalt kontekstist.“

 R. Siilasmaa „Paranoiline optimist“ Pegasus 2020

 Lk 87 „Kõik ettevõtted teevad vigu, aga pikaajalise ja meeletu edu tagajärgede käes kannatav ettevõte ei pruugi enam suuta oma vigu tunnistada ega neid isegi nähe, mistõttu talle muutub olemuslikult võimatuks neid vigu parandada.“

R. J. Shiller „Arutu õhin“ ÄP 2020

Lk 33 „Kui föderaalreservi nõukogu tolleaegne esimees Alan Greenspan kasutas aktsiainvestorite käitumist kirjeldades mõistet „arutu õhin (irrational exuberance), siis haaras maailm neist sõnadest kinni. Ta kõneles ühel pidulikul dineel 5 detsembril 1996 Washingtonis ja seda kõnet jälgiti televisiooni vahendusel kõikjal üle maailma. Niipea kui ta oli need sõnad lausunud, kukkusid aktsiaturud järsult. (…) Turgude järsk reaktsioon kogu maailmas neile kahele sõnale keset vaoshoitud ja tähelepandamatut kõnet näis absurdne. Sellest sündmusest sai lõbusa loo turgude jaburuse kohta, mida maailmas räägiti veelmõnda aega.“

Lk 34 „Miks kõneldakse „arutust õhinast“ veel aastaid hiljem? Ma usun, et need sõnad väljendavad tabavalt teatavat ühiskondlikku nähtust, mida terased inimesed täheldasid oma silmaga juba 1990-ndatel ning mis tegelikult paistab ajaloos ikka ja jälle korduvat, kui turud on psühholoogia toimel erakordselt ja jätkusuutmatult kõrge hinnatasemeni jõudnud.“

„Arutu õhin on spekulatiivse mulli psühholoogiline alus. Spekulatiivseks mulliks nimetan olukorda, kus uudised hinnatõusust üha enam kasvavad investorite entusiasmi, mis levib inimeselt inimesele nagu psühholoogiline nakkus ja selle käigus võimendab lugusid, millega võiks hinnatõusu õigustada., ning veab investorite ringi aina laiemaks, sest vaatamata kahtlustele oma investeeringute reaalse väärtuse suhtes tahetakse investeerida osalt kadesuusest teiste edu vastu ja osalt mänguhasardist.“

 M. White „Kennedy. Presidendi kuvandi kujunemise lugu“ Imeline Ajalugu 2015

 Lk 125 „Benjamin Bradlee kirjutas oma päevikus, et kui ta Valges Majas seltskondlikel koosviibimistel käis, oli JFK alati „laitmatult riides“ j et ta oli „sageli minu riiete suhtes üpris kriitiline. Mäletan, et kandsin ühel õhtul sinise ülikonna juurde pruune – väga tumedat tooni pruune – kingi a ta nägi ekstra vaeva, kuidas mulle öelda, et see ei ole sobilik – päeva ajal küll, aga mitte iialgi õhtul“.“