Te
ju teate neid naljaklippe, kus oskamatu (harrastus)remontija värvides
õhinapõhiselt põrandat, leiab ennast usina tegevuse lõppfaasis ukse vastaspool
nurgast. Ta on enese nurka kinni värvinud. Ups! Kuidas värsket värvi rikkumata
nurgast pääseda? Appi! Päris naljakas? No jah, kui see juhtub komöödiažanris, siis
küll, elus … Elus eneses pole see üldse naljakas. Kurb. Kogu tegevusõhin on
välja voolanud tagajärgahastuseks.
Vearuumis
Siinkohal oleks mõistlik hoiduda sellest
segadust rohkendavast üksteise süüdistamisest, et süüdi on hoopis eelmine ja
üleeelmine ja … Vaat nemad on süüdi. Nagu lastelaul: „Mina kivi kuningas, sina
essu labidas!“ (ja vastupidi). Tegelikult on selline käitumine sügavalt
mõttetu, sest kui meil on üks ja ainumas Eesti Vabariik (mille osanikud me
oleme kõrgeima võimu kandjatena), siis nii praegune, mullune, kui tulevane
valitsus meie endi loodud juhtimisstruktuurid. Parafraseerides A Alliksaart: „Ei
ole paremaid ega halvemaid aegu, on vaid hetk milles viibime praegu“ siis
asendades sõna „aegu“, sõnaga „Dr Riike“ saame selle millele tuleb keskenduda.
Poliitmaailma kohta oskas seda parimal kujul
sõnastada 19 sajandi Briti riigimees lord Palmerston:
„Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on
igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti
nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis
tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida
nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda,
mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“. (H
Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Seega me peaksime lähtuma usaldusküsimusest
ja uskuma, et Dr Riik püüab (NB!) iga kord teha seda, mis tudub parim, muutes
meie riigi huvid (st meie teiega huvid) oma peamiseks juhtmõtteks. Tore mõte.
Kuid ei tööta vearuumis. Seega on Dr Riigi esmaseks ülesandeks ennast nurgast
välja mängida. Olukord on seda „essum“, et selles kinnivärvitud nurgas pole Dr
Riik niisama, et võib oodata, kuni värv ära kuivab ja siis uhkelt välja
jalutada, öeldes suureliselt: „Nii see oligi mõeldud. Eksperiment.“ Praegu
asutakse nurgas/vearuumis koos viitsütikuga pommiga. Tikk-takk, tikk-takk.
Milline
oleks see juhtlõng, et veatsoonist välja saada? Lennata? Hüpata? Karguga? Kõik
kehvad variandid: kas utoopilised või segadust suurendavad. See on just see
koht, kus aitaks ühine mõistmine ja üheskoos tegutsemine. Kuid mõistmine ja „üheskoos“
tulenevad kogemusest ja usaldusest. Seega eelkõige tuleb tegeleda usalduse
tootmisega. Just tootmisega. Masstootmisega.
Uskumatus
(usku+matus) ja usaldamatus
(usalda+matus)
Praeguse
kriisi juhtimise (ja juhtimiskriisi) viga lähtub administratiivsüsteemi
vanaaegsest töökorraldusest, vigasest kommunikatsioonist, segastest ja
mitteusutavatest sõnumitest ja üha hilinevast tegutsemisest ehk tegutsematusest
(tegutse+matus). Kogu kolmikkriisi haldamine on olnud vigane ja … variserlik
administratiivsoperdus. Kui möödunud aasta möödus maskikandmise „sotsiaalseks
normiks aretamise“ tähe all, siis käesolev aasta vaktsiini jaotamise
administratiivsegaduse tähe all. Milline usaldus võiks Dr Riigi vastu tekkida,
kui meie teiega kuuleme, et kõigepealt vaktsineeritakse eesliini töötajad (õige!),
siis riskirühmad(ka peaaegu õige) …
Nojah, selle koha peal läheb süsteem juba veidi lappama, sest mõiste „riskirühm“
on tegelikkuses väga veniv mõiste (miks õpetajad, kuid mitte bussijuhid,
poemüüjad jne) No olgu, nagunii on oludes, kus vaktsiini ei jätku iga süsteem
vigane. Siiski mingi süsteem, isegi
ebatäiuslik, on parem kui süsteemitus. Kuid seda vaid juhul, kui Dr Riik tegeleb hüperaktiivselt
lisavaktsiinide kiire hankega (… mida ei tehtud). Edasi läheb asi, süsteemianalüütiku
jaoks, puhta imelikuks. Kuidas nii? Kui algselt andis Dr Riik teada, et AZ ei
kõlba vanemaealistele ja seda süstitakse vaid noorematele, siis oli see selge
sõnum. Arusaadav. Hooliv eksperthinnang. Kuid kui võimalike AZ kõrvalmõjude
ilmnemisel andis Dr Riik teada, et AZ sobib „nüüd ja praegu“ just
vanemaealistele, siis … Vaheriigi ajal oli ka kindel taks, et kui võid ei jätkunud (mune, vorsti, leiba jne),
siis võis ajalehtedest lugeda või/munade kahjulikkusest tervisele. Nii, et
vanemaealised oskasid oma kogemustest lähtudes lugeda selle sõnumi ridade
vahelt ja kujundada välja oma isiklikud vandenõuteooriad. Kuid Dr Riik otsustas hoolitseda ka
vanemaealiste meelelahutusprogrammi eest (kaks ühes meditsiini- ja
meelelahutusprogramm?). Administratsioon algatas 65+ ealistele veebipõhise
vaktsiinijooksu. Pilootprojekt selline. No ka hea, vähemalt ei läinud
defitsiitne ressurss raisku. Kuid kui see jutt nüüd tavainimese arusaamamudelisse
( kes kuuleb pidevalt vastukäivaid infokilde sh Dr Riigilt), siis ei tea iial,
mida saadi aru ja kas saadi aru. Mida peaks inimene sellisest teavitusest ja
tegevusest aru saama? Millised järeldused tegema? Milliseid vandenõuteooriaid
see toidab? Kui nüüd liita sellele kompotile Dr Riigi toorsõnum, et eesliin ei
ole praegu prioriteet, siis … Usaldamatus (usalda+matus) on selle veatsooni
nimi milles Dr Riik praegu sipleb. Uskumatus ja usaldamatus (usalda+matus).
Juht, Jalutaja, Kaassõitja
Kuula Sonny …
(M. Puzo „Corleone perekond”
Ersen 2012 Lk 288): „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus
Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.” Ja edasi,
pealikul on pealiku vastutus – vastutus, mis põhineb usaldusel ja usaldus mis
põhineb vastutusel: „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale
je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta
ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,”
jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.” „Sa ei tea mitte
midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla
hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva.
„kuula, „ käskis ta. „See on algus.” (lk 304/305).
Dr
Riigi paljasõnaline sõnajada, et me ei saa iseseisvalt (lisa)vaktsiine
muretseda ja ka kiirtestid on „päh“, pole usaldust tekitav. Selline selgitus on
pigem administratiivne argpükslikkus. Tegutsematus (tegutse+matus) pole just
parim alus usalduse tekkimiseks.
Kõik koos ja igaüks eraldi
Sellistes
oludes, kus Dr Riigi kommunikatsioon, suunised ja isegi käsud on vastuolulised
ja mittemõistetavad, mis ei kõneta igat kodanikku, täidab selle tühjuse
kibekiirelt vandenõuteooriate ja kuulujuttude vabrik. Siis pole ka imestada, et
osa inimesi on segaduses, teine osa paanikas ja kolmas lihtsalt vihased
piirangute peale, mida nad ei mõista. Selle asemel, et „lõkke äärde maha istuda“
ja kõik ära (ning üle) seletada lükatakse segadusse aetud inimesed ühte kuhja,
kui vaktsiinivastalised. Absurd. Me teeme midagi valesti. Väga valesti.
Segaduse lisafaktor ja kurbloolisus on selles, et on tekkinud „ühe valdkonna“
asjatundjad, kes ei adu üldpilti ja nendega on liitunud hulgaliselt eri
valdkondade administratiivinimesi, kes mõtlevad välja seda kuidas ja miks … mitte
midagi teha ei saa. Isegi ei tohi, tuues nende tegematuste (tege+matus)
põhjenduseks võrdsuse ja vabaduste üllad põhimõtted. Kõige kummastavama viimase
aja jutupauna leidsin 26.03.21 ERR lehelt: „Professor: vaktsiinipassi nõudmisega
tekib oht diskrimineerimiseks“. Milles küsimus? Ilmneb, et „Euroopa Liidu asutatud globaalne digitaalsete
inimõiguste võrgustik on aga valmis saanud vaktsiinipasside kasutuselevõtu
analüüsi. Selles jõuavad 21 riigi teadlased järeldusele, et vaktsiinipassi
alusel saab inimestele erisusi pakkuda alles siis, kui vaktsineerimine on
kõigile inimestele kättesaadav. "Nii kaua kui riik seda ei
võimalda, põhimõtteliselt ei saa seda teha, et nõutakse vaktsineerimispassi
eeldusena ligipääsuks mõnele riigiteenusele või tegelikult ka eraõiguslikele
teenustele. See põhiline oht on diskrimineerimises," selgitas Tallinna
ülikooli inimõiguste professor (…)
Ta lisas, et inimese põhiõigustest ja Euroopa inimõiguste põhimõtetest lähtuvalt ei saa ka eraettevõte eelistada vaktsineeritud kliente. "Eraettevõtte kohustus on samamoodi austada inimõigusi, teha seda selgete ja arusaadavate standardite alusel.“ Hm, kõlab kui sarimõrvari õiguste loetelu. Ehk siis sarimõrv, kui inimõigus? Üldine hüve? Kummaline, huvitav, kas viirus ka teab, millised liitlased tal levikuvabaduse alal kaasa aitavad? Ilmselt ei tea, kuid kasutab ära. Kindlasti. Kui diskrimineerimistemaatikat üksikult, puht teoreetiliselt, võtta , siis on jutt ju väga õige, kuid pannes selle tegelikku olukorda, siis näitab see veelkord kuivõrd irdunud on osa seltskonnast elu tegelikkusest.
Demokraatlikud diktatuuriehitajad
Uskudes asjatundjaid
Sama
olukord jääb püsima ka vaktsiinide kasutamisel – mida rohkem anda viirusele
võimalusi (st mida rohkem viirusel on sõpru ehk siis vaktsineerimisest keeldujaid),
seda rohkem ebameeldivaid üllatusi oodata on. Reaalne võit viiruse üle on
võimalik, kui viiruse vastu genereeritakse kollektiivne või karjaimmuunsus, mis
tähendab siis seda, et kui keegi ka viirusega mis iganes meetodil nakatub, siis
tõenäosus, et temaga kohtub rohkem kui üks inimene, kes on võimeline nakatuma,
on väiksem kui 100%. Kui meil on 100 inimest, kellel tekib 100 produktiivset
kontakti, siis nakatunute arv püsib stabiilsena. Kui see on alla saja, siis
läheb nakatumine alla. Need inimesed, kes on viiruse vastu immuunsed, kes on
vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, on viiruse seisukohast nagu tühjad
kohad. Kui haige kontakteerub mittevaktsineeritutega, siis seal tekib palju
uusi juhtumeid, kui ta kohtub nendega, kes on vaktsineeritud, ei teki midagi,
või kui, siis väga vähe.“ (Vooremaa 5.01.21)
Ehk nagu A. Merits tõdeb: „Radikaalselt uusi omadusi SARS-CoV-2 uurimused viimasel ajal välja toonud ei ole. Pigem on ta on osutunud teistele viirustele hoopis sarnasemaks, kui eelmise aasta alguses arvasime. Peamine probleem on ikka suured nakatunute arvud. Kui viirusel lastakse nii laialt levida, tabavad meid tõenäoliselt mitmed väga ebameeldivad üllatused. Praegu on sel viirusel ikka lastud teha väga palju, mida ei oleks tohtinud lubada.“ Just-just liiga palju on sõnavahtu ja liiga vähe ja ajakohast tegutsemist. See on lausa pelutav.
Ehitades ühismüüri
Seega „vaktsiinipassi“ taktika (vaktsineerimisstrateegias) pole välja mõeldud inimeste diskrimineerimiseks, vaid taudi leviku tõkestamiseks, omamoodi tulemüür viiruse kaoks tühjadest kohtadest, mis piiravad nakatumise võimalust. Kuid tulemüüri saab ehitada vaid tulekindlatest kividest, pannes ühte müüri nii tulekindlaid telliseid, kui turbapätse ei saa te tulekindlat müüri, te saate tule müüri. Vaat niimoodi. Siduda ühtse tulemüüri ehitamist kuidagi inimõigustega … Täiesti pöörane. Ütleme niimoodi, et see ajab segadusse. Juhtimisõpetustes tuletatakse ikka meelde, et kui probleem on keeruline, siis võtke see osadeks lahti ja visualiseerige see. On kergem aru saada ja lahendusi leida. Hea mõte. Teeme proovi. Niisiis:
Kasutamata varjendi strateegia?
Vaadake Riik on üks meie teiega ühiselt hakkamasaamise
instrument - meie ühislooming. Kui meie ajaloolised kogemused on näidanud, ja
me oleme otsustanud, et meditsiinikriisi lahendamise instrumentideks on
isolatsioon, testimine, vaktsineerida ja kohustuslikud maskid (kellele ja
millal), siis nii ka peab olema. Sellise käitumisliini täitmine on kohustuslik.
Vaadake, kui meil on parempoolne liiklus, siis me ei sea ju kahtluse alla, et
vastassuunalise liikluse kasutamise keelamine on õiguste piiramine? Elementaarne. Ei saa olla parempoolset ja vasakpoolset
liiklust üheaegselt? Või muidugi saab, kuid see ei ole mõistlik, see ei ole
seotud ei vabaduste ega õigusega, see on lihtsalt elukorralduslik ühisreegel.
Sama põhimõte ka tauditõrjel, ei saa niisugust massiivset/agressiivset taudi
tõrjuda, kui selles osaleb vaid osa elanikkonnast. Poole maski kandmine on
mõttetus. Hullemgi veel, kui te olete pannud tähele, siis asjatundjad on
rõhutanud, et nn kirurgiline mask ei kaitse niivõrd kandjat, vaid hoiab ära
kandjapoolse võimaliku nakkuse levimise Ühisruumi. Selles valguses pole
arvamine, et (PM
25.03.21): „ Iga inimene peab ise oma tervise
eest hoolitsema, ei ole valitsuse asi piirata vabadust, olgu päästikuks kasvõi
epideemia. Solidaarsed piirangud pole põhjendatud. Just selles on veendunud
need, kes sõitsid laupäeval kolonnidena protestimärgiks ja aktsiooni korras
rahvuslippude lehvides Eesti suuremates linnades ringi.“ Mingi vabaduse
piiramine.
Hm, Mille
vastu me ikkagi mässame, kui maskikandja kaitseb eelkõige Ühisruumi nakatumist,
mitte iseenese nakatumist. Seega kaitsevad need, kes kannavad maske, eelkõige
neid kes … maske ei kanna? Samas, kui mittevaktsineeritud ja mittemaskikandjad
on potentsiaalsed nakatajad. Potentsiaalne sarimõrvar? Kelle õigusi (elule)
siinkohal on piiratud? Täitsa pöörane egoism. Kas õigus olla sarimõrvar on nüüd
siis igaühe põhiseaduslik õigus? Niikaugele oleme siis oma väärtuste, õiguste
ja vabadustega jõudnud? Siinkohal oleks paslik tuletada meelde M Thatcheri
ütlemist: Lk 146 „Inimõigused ei
saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi
ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne
revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See
polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ –
ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks
ajaks kaduma.“
(Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013
lk 146). Vaat selline lugu. Kõik algab kohustusest. Kui kohustusest ei
alustata, siis lähevad vendlus ja
vabadus pikaks ajaks kaduma
Aeg annab arutust
Sama
uskumatud on olnud ka ravisoovitused. Mäletan mitmeid (naljakaid?) Vanaema
Marie raviõpetusi. Mõni aitab siiani, mõni … paneb muigama. Kuid mitte ainult
Vanaema Marie polnud hea raviõpetaja, S. Schiff („Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 107) toob järgmise näite: „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept
nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad
korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma
täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga
kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise.
(…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik,
nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”. Prrr. Tänapäeval me
ilmselt ei kasuta selliseid „nõuandeid“. Samas pole möödunud just palju aega
sellest kui me kõik käisime kümnendi tervishoiuasutustes sinisussides, sest see
oli … tarvilik. Kasulik. Me kõik uskusime seda ja allusime. Kasulik ju! Ilmselt
oligi kasulik … sussitootjatele ja sussisahistajatele bürokraatiarindelt.
Ühtäkki sinisussi nõue kadus ja nüüd võid oma poriste kotadega marssida rahumeeli
nii sünnitaja manu, kui intensiivravi palatisse. Jälle usume. Või teine näide. Peamise
Linna keskel, Kaarli kiriku ristmiku ümbrus tehti ühtäkki kiiruspiiranguga 30
km/h. Terve kümnend käis nimetatud rajoonis „päti-võmmi mäng“, mil autojuhid
püüdsid ebeloomulikku piirangut „mahendada“ ja muuta liiklust taas sujuvamaks,
mille eest nad said ka korrakaitsjailt „rahalise tunnustuse“ osaliseks. Ühtäkki
piirang kadus ja midagi hullu ei juhtunud, liiklus muutus vaid sujuvamaks.
Miks, mida, kes otsustas … pole teada. Just seepärast peavad olema piirangud
selgelt põhjendatud, mitte suvaliselt kehtestatud. Selline suva on küll vabadusi
… eee … pole just päris kindel, kuid kui nuputada, siis ka inimõigusi piirav.
Teised võimalused
Niisiis
kuidas on valikuvõimalustega, mida pidas kriisi ületamiseks eeltingimuseks
Nokia nõukogu esimees? Meil ei ole, kuid ERR 29.03.21 tõi huvitava uudise
Slovakkiast. Nemad nimelt võtsid massiliselt kasutusele kiirtestid, mille
tulemuste analüüsi „kohaselt
langes masstestimiste järel nakatumisnäitaja riigis ligi 60 protsenti. Kui
arvestada sinna juurde eelnenud nakatunute arvu kasv, siis 70 protsenti.“ Vägev
saavutus!
„Kampaania käigus tuvastati ligi 5,3
miljoni testi abil 50,5 tuhat nakatunut, kes pidid jääma koos terve leibkonnaga
seejärel karantiini. Vaid tavapärasele PCR-testile lootes oleks tulnud sama arv
positiivseid teste tulnud kokku 40 päevaga. Suurema osa riigi elanike testimine
nõudis märkimisväärsel hulgal inimressursi. "Eriti tervishoiutöötajatega
läks kitsaks, kümme tundi enne pilootkatse algust oli meil veel puudu 2500
arsti ja palusime lõpuks Austria sõjaväe abi," meenutas Pavelka (Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloog).
Kogu riigi testimine nõudis veel rohkem vaeva. Ligi 5000 testimispunkti
mehitamiseks läks tarvis kokku 40 000 inimest, sh 15 000 tervishoiutöötajat.“
„Martin Pavelka märkis, et kiirtestide riikliku programmiga lõimimine aitab
optimeerida testimisega seotud kulusid. Möödunud aastal Slovakkias korraldatud
masstestimise tarbeks ostis riik Lõuna-Koreast 50 miljoni euro eest 13 miljonit
testi. Võrdlusena tuleb iga võrreldavalt täpse testi eest Eesti apteekides
välja käia enam kui kümme eurot. Sellele lisandusid testimise endaga seotud
kulud, mis olid näiteks Bratislavas ühe testitu kohta kaks eurot. Kuludele vaatamata leidis Pavelka, et see tasub end
ära. Möödunud kevadel kehtestatud piirangute tõttu langes Slovakkia SKT
ligikaudu kümme protsenti. "Iga valitsus peab ise selle arvutuse läbi
tegema, kui sageli on nad valmis inimesi testima. Kui saame majanduse varem
avada, võib isegi nädalas 100 miljoni euro kulutamine end õigustada. Näiteks
läheks kogu majanduse, sh tehaste sulgemine Slovakkiale maksma suurusjärgus
kaks miljardit eurot nädalas.“ Siinkohal tasub üle korrata, et võimaliku
majandusliku kasu tõi välja epidemioloog. Vaat see on pühendumus. Seda inimest
ma usaldaksin.“ Mis selle loo juures veel õpetlikku on,
siis see, et kõike (oma rahva päästmiseks) ei pea tegema kõrgete (ja kaugete)
ülemuste käsulaudade järgi, oma peaga tuleb mõelda. Tuleb vananenud arusaamu ja
reegleid murda. „Seejuures ei saa tema sõnul alati lootma jääda suuremate
rahvusvaheliste organisatsioonide juhistele. Näiteks muutis Maailma
Tervishoiuorganisatsioon kiirtestide osas meelt alles möödunud septembris.
"Olen nõus, et kevadel Hiinast tulnud testid olidki saast, aga teiste
riikide toodang muutus õige pea paremaks ja täpsemaks. Slovakkiat taheti aga
vahepeal isegi vastutusele võtta, sest me ei kasutanud antigeeniteste ette
nähtud viisil ja eirasime WHO sõnul meditsiinilisi eeskirju. Nüüd näevad nad
aga, et neil on tõesti testimisstrateegias oma koht olemas.“ Vaat selline väga
õpetlik lugu. Kus on meie lugu. Ei, ei mitte hala (me peame tegema otsuseid, me
peame tegma raskeid otsuseid, me peame tegema valusaid otsuseid), vaid lugu.
Slovakid uurisid,
otsustasid, valmistusid ja … tegid. Väga tubli. Meil … eee … võiks kaaluda
massnakatumise piirkondades, lõpueksamite ajal … Oh
Kõik otsivad oma teed
Kõik
otsivad alternatiive. Soome on piiranguuskne. Oli juba eelmise laine ajal ja
sellest oli abi. Kuid ka loogiline, sest taudiraviks on alati kasutatud jada. Testi,
tuvasta, isoleeri, vaktsineeri. Muud võimalust eriti polegi. Slovakkide
varianti me juba käsitlesime. Eriti meeldis mulle epidemioloogi (sic!) arutlus
majanduslikust tasuvusest ja ressursside kontsentreerimise kohast. Kuid mõned „otsingud“ on arusaamatud,
kui mitte veidrused, nagu see, et „Serbia pealinna suurima
vaktsineerimiskeskuse ukse taha oli moodustunud pikk järjekord bosnialastest,
montenegrolastest ja põhjamakedoonlastest, kes olid mõnel juhul tulnud kogu
perega vaktsiini saama. Järjekorra toimetamist jälgis kõrvalt politsei.“ Ka
omamoodi huvitav eksperiment, kuid … Palju küsimärke.
Meil on ikka seesama alternatiivitu alternatiiv – ootame vaktsiine. Kuid on terve
rida elementaarseid ja üldse mitte keerulisi tegevusi, mida Dr Riik võiks kohe
ära teha. Nojah, kõigepealt peab ta muidugi vearuumist välja saama, kuid mõistetav
selgesõnaline kindlas kõnes kava on üks võimalusi ka ennast nurgast välja
manööverdada. Üks on selge, et Dr Riik peab julgelt tegema kulutusi taudi
kontrolli alla saamiseks. Ikka seesama jadavalem, ei midagi keerulist. Teste, tasuta
kiirteste, tasuta maske, kiiret vaktsineerimist ja sellele järgnevat paari
päevast tasulist taastust, haigestumisel kohe esimesest päevast tasu
haigekassast jne. Mulle ei meeldi tasuta
asjad, mis teatavasti ei ole tasuta, kuid meie ühisraha on vaja just sellistel
puhkudel kasutusele võtta, kui Ühisruum on tõsiselt hädas. Nüüd on see (häda)
aeg käes. Ja veel üks korduslik meeldetuletus: mitte hetkekski ei tohi selles
võitluses muutuda üleolevaks, ülbeks ja suurustavaks. Tasane vaikne tänu meie
kangelastele eesliinidel, kes peavad kinni lappima administratiivkriisi praagi,
tänu ka kõigile kaaskodanikele kes hoolivad oma kaaskodanike tervise eest, mis
tähendab et nad hoolivad ka teiste eest. See ongi kõik ühe eest, üks kõigi eest
ehk kõik koos ja igaüks eraldi ka.
Demineerimine vs varemete koristus
Kes
seni veel olukorrast aru pole saanud (ja on eksinud segadussõnade ja
vandenõuteooriatelodumetsa) on
illustreerivaks teejuhiks järgmine lihtsustav olupilt. Meie/teie aeda on kukkunud aegsütikuga pomm, nüüd on
küsimus selles, kas suunata ressurss demineerimisele nagu kogemuslikult
soovitab Slovakkia (epidemioloog) või kehtestada selle ümber liikumispiirang nagu
teevad soomlased või … Või lasta kogu see kupatus koos maja, aia ja elanikega rahulikult
vastu taevast ning siis koristada varemeid ja lappida vigastatuid. Tundub, et
just selle viimase variandi on Dr Riik valinud. Piiranguid ei taheta kehtestada
( kuigi nüüd on need kehtestunud), ennetavate meetmete ja demineerimisega ei
tegeleta, kogu ressurss suunatakse varemekoristusse, kõige sellest tulenevaga.
See, et osa seltskonnast pole üldse aru saanud, et meie oma koduaias on tiksuv pomm
ja püüavad seda manasõnadega olematuks mõelda või lippude lehvides sellest üle sõita/hüpata
(kommi-nommi, vanamees hüppas üle pommi?) ei muuda pommi olematuks, küll aga
muudab pidev sebimine ja kõnede pidamine pommi ümber ja otsas tagajärjed
raskemaks.
Mida veel? Viies järjekordse laadungi raamatuid taaskasutusse jäi pilk peale ühele
Vaheriigi aegsele menukile „Blokaad“ (a.
Tšakovski lk 476), kus sapööriüksuse komandör nähes 1941 a taganemisel
Leningradi all värskeid vägesid tunneb rõõmu. Lõpuks ometi. Sel kohal ütleb ta
autojuht: „Vaadake seltsimees major, need on ju kursandid“. „Rõõm tuhmus. „Isegi
kursandid!“ (…) „Tähendab, näpud on põhjas ja reservid on läbi!“. Kursantide
(viie minuti pärast valmis ohvitseride) saatmine reakoosseisuna rindele augu
täiteks oli meeleheitlik samm, ressursi kõige ebatõhusam kasutamine, kuid … Millegi pärast meenus seejuures kolmesaja
arstitudengi vabatahtlik ülesastumine minna kriisi, eksistentsiaalset
kolmikkriisi abistama. Aitäh teile. Meenusid ka teised vabatahtlikud. Meenus ka
Slovakkia tervishoiuministeeriumi epidemioloogi kriisitõrje isepäine
demineerimine ja ressursside õiges järjekorras kasutamine. Meenus ka Läti ja
Soome valmisolek meie tervishoiusüsteemile appi tulla, kui me ennast oma
isekuses ja oskamatuses (oska+matus) õhku laseme. Meenusid need vabatahtlikud,
kes seni on kõige erinevamal moel olnud abiks olukorra leevendamisel. Meenus … Jah, näpud on põhjas, reservid on läbi, kuid
see võitlus mida praegu peetakse on ühisvõitlus. Vaid siis kui kõik annavad oma
panuse on võimalik normaliseerida olukord. Dr Riik keskendu pommi
demineerimisse. Pomm tiksub. Tik-tak.
Järgneb…
Targutusi:
T. Pocock „Admiral Nelson“ Kunst 2012
Lk 351 „Ma ei taha olla ühegi partei tööriist, kuid kui mul
tuleb olla valitsuse liige, siis on olukord teine.“
Lk 77 „Stoufferi mõte oli see, et meie mulje ei teki mitte globaalsel tasandil, mitte sedasi, et me asetame enda kõige suuremasse võimalikku konteksti, vaid see tekib kohalikul tasandil – me võrdleme end inimestega, kes on „meiega samas paadis“. Meie arusaam sellest, mis meil puudu jääb, on suhteline.“