Kordame
üle: Meie praegune kriis on kolmikkriis – meditsiiniline, administratiivne,
majanduslik. Kui me seda aru ei saa, seda endale selgeks ei tee ega tegevuspõhjaks ei võta, siis ei oska me ka õiget ravi leida ja meid tabavad üha uued tagasilangused. Nagu on ka kahjuks juhtunud.Tõsiasi on, et meie administratsioonid
tegelevad õhinapõhiselt just selle kriisi kahe otsaga, meditsiini ja
majanduskriisiga ja administratiivkriis on valdavalt märkamatuks jäänud. Kuid administratiivne otsustamatus, hilinemine ja korrapäratus annavad siirdeid nii
meditsiini- kui majanduskriisi. Kuigi meie teiega uneleme kriisist väljumisest
ja teeme plaane „tavaeluks“, siis kahjuks on administratiivne otsustamatus (otsusta+matus?) ja eraalgatuse mitteusaldamine, põrgatanud
meid üha sügavamale kriisi ja kaugemale kõigest tavalisest. Kahju. Aga oleks
võinud ju teisiti …Minna? Ei, teha. Minna me lasime … juba. .Kõige sellest tulenevaga.
Eilsed
uudised homseks
Loodus
teatavasti tühja kohta ei salli, see täidetakse nii või teisiti. Meie uuel IT
ajastul täidab selle sotsmeedia pööraste vandenõuteooriatega üks jaburam kui
teine. Samas … ega Dr Riigi „teadusega looritatud“ praktika eriti parem pole. Vaadake,
kui teadmispõhiseid soovitusi praktiseeritakse vaid poolikult, siis oleks see
nagu poole maski kandmine. Siin ei saa kasutada õpetaja Lauri soovitust poole rehkenduse kohta. Pool maski, pool meedet on pool mis meie probleemi juures ei tähenda nulli vaid miinusmärgiga tulemust. Tulemus on … tulemusetus.
Selle praktika tulemus on meil praegu käes.
Halloo, meil on käsil päästeoperatsioon, mitte väitlusklubi. Alustada tuleb algusest. Juba sügise alguses rääkisid tervishoiutöötajad usalduslikult, et uus laine tuleb, et sel korral on neil (sic! Juba) ka kaitsevahendid olemas, kuid kevadkriis näitas, et personali ei jätku. Nende soovitus oli kohe sügisest kehtestada range(ma)d piirangud. Dr Riigi jaoks osutus selline valik liiga ebepopulaarseks ja siin me nüüd oleme, Dr Riik ei valmistunud jälle kriisiks piisava tõsidusega ja kukkus suurejooneliselt läbi. Meie teiega ka. Administratiivkriis. Nüüd … Jah eesliin pingutab mitte võimete piiril, vaid kaugelt üle selle, tehes igal päeval ja minutil kangelastegusid, kuid meie Pilvepiir (seadusandja) ei oska enam arutadagi eksistentsiaalseta küsimuste üle.
Omaenese mull
Kui "raadiumit" kuulata, siis tundub, et arutame käib põhiliselt
selle üle kas ja kuidas säilitada reitinguid ka keset laibaloendust. Kui vaadata
ka Seadusandja töögraafikut ja teemavalikuid, siis see pole just ülearu
koormatud eksistentsiaalsete - kriisitõrje - küsimustega. Kohati jääb mulje, et
mingit kriisi ei olegi ja kõik liigub (või õigemini tammub paigal) oma
rahulikus rahuaja kapakus. Kummaline. Või on see mull? Mitte see vaba liikumise
mull, millest unistati vaid mull oma algses tähenduses? Seekord siis
administratiivmull: „Mida kõrgemale te organisatsiooni hierarhias
ronite, seda nõrgemaks jääb teie side tegelikkusega. Mäletate võimu nn
surmatsooni? Te ei saa enam oma tegevuse kohta vahetut tagasisidet ning te ei
koge ka oma otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Te
elate mullis, teid ümbritsevad inimesed, kellel on seoses teie võimurolliga
omad huvid mängus. Nad võib-olla kardavad teie autoriteeti või olenevad teist,
sest teie tagate neile elatise. Teiega seotud olemine suurendab nende
karjäärivõimalusi ning nad võivad emotsionaalselt sõltuda teie armastusest ja tähelepanust.“
„Kui
kõik teiega samas mullis olijad kinnitavad teie kõrge staatusega rolli, ei näe
te enam ennast selgelt ega oska ennast ega oma tegevuse tõhusust hinnata.
Veelgi enam – sellisel juhul on kerge langeda ennast toetavate veendumuste ja
hinnangute ohvriks, mis teie omakasu veelgi süvendavad. Inimestel ja
organisatsioonidel on oht kalduda enda tegevusele kinnitust otsima (…) – me
valime välja teabe, mis kinnitab seda, mida me juba niigi teame, ning eirame
seda, mis seda ei kinnita. Isegi ilma võimuta on inimestel kombeks uskuda seda,
mida nad tahavad uskuda. Faktid käigu kuradile. Teabel, mis on vastuolus
sellega, mida tahaksime uskuda, on pea võimatu tungida läbi ego ja selle
omakasupüüdlike teooriate tulemüüri.“ (J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 174).
Ilmselt nii ongi.
Initsiatiiv? Krapsakus? Leiutajavaim? Jah, kõik see on olemas ... eesliinil. Kõik see on olemas ka eraalgatuses nagu Synlabid, Convidod ja kõik teised valdkonda toetavad ettevõtjad. Kuigi kriisitõrje massi annab riiklik meditsiinisüsteem, siis ilma eraalgatuse abita oleks olukord veelgi trööstitum ja mõnes kitsas segmendis lausa katastroofiline. Ärge unustagem nendegi suurepärast panust ja tänu neile.
Kuidas on krapsakusega lood administratiivsektorid? Administratiivsektorit ilmestab pigem ...vagur järjekorras seismise ja vaikse rahuaja kapaku mentaliteet. Kas see on hoolimatus (hooli+matus?) või mõistmatus (mõist+matus)? Ei tea, kuid äris see tulemustasuks ei formeeruks. Plaanid ei toimi. Miks banaalplaanid ei toimi? Hm, võib-olla on inimesed lihtsalt liiga rumalad nende mõistmiseks? Ilmselt mitte ja kui Dr Riik niimoodi mõtleks, siis poleks tegemist enam demokraatliku riigikorraldusega, vaid me seisaksime diktatuuri lävepakul. Kuidas nii? Vaadake kodanikud on kõrgeima võimu esindajad, nad on Pilvepiiri ja Dr Riigi tööandjad. Ülemused noh! Ja sellest tulenevalt peab nii Dr Riik kui ka Pilvepiir valdama meisterlikult ülespoole juhtimise kunsti. J. Willink ja L. Babin („Ülim vastutus“ Lk 233) on kirjeldanud seda järgnevalt: „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“ „Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“
„Eri
tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu
mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi
kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii,
nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“. Vaat selline lugu ja selle tegemata
jätmise pärast on Dr Riigi mitmed tegemised nurjunud. Asjal on ka teine külg
ahel- või ringreaktsioon, sest kui kodanikud ei mõista (puuduliku selgitamise
tõttu) Dr Riigi plaane, siis iga selline kommunikatiivne ja tegelik
ebaõnnestumine vähendab Dr Riigi enesekindlust, mis omakorda segab ja viivitab
uute toimivate kavade loomist. Ollakse ebaõnnestumiste ringis.
Muide samasugune ülespoole juhtimise oskus puudub ka administratsioonis sees. Me oleme olnud viimastel aastatel tunnistajateks piinlikele juhtumitele, mil "ametistid" tihtipeale ei adu oma tegelikke kohustusi, seda, et neil on KOHUSTUS valdkonna asjatundjana(kui ta ikka on asjatundja) teha oma ministrile selgeks, kuidas saab teha, kuidas ei saa teha ja mida tuleb teha siis kui ei saa teha, kuid teha on vaja. See kõik on tehnika valikute küsimus ja ametioskuse lahutamatu osa. Päris piinlik on kuulda kui ameti pealik hakkab arvustama Peamist Ministrit tema otsuste osas. Ikka see sama põhimõte: „Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“. Kui pealik pole oma erialalist tõde oma ministrile selgeks teha, siis pole muud võimalust kui lahkuda. Ja siis kritiseerida. Jääda ametisse ja alustada mingit sissisõda on täiesti väär. See ei ole ei demokraatia ega väärtus, see on destruktiivsus. Kui otsus on tehtud, siis tuleb kaasa töötada (kehvast otsusest parim välja pigistada) või lahkuda. Kolmandat võimalust ei ole.
Vahel, kui me ennast kokku võtame (peseme käsi, hoiame pikivahet, kanname maski või helkurvesti jne), siis suudame me oma tervisenäitajaid paremuse poole suruda. Kriisi leevendada. Muidugi on kummaline, misasi see „parem“ on, sest mullune 14 (!) nakatunut päevas oli täielik katastroof, kuid nüüdne 1400 nakatunut ööpäevas … No saame hakkama? Kummaline. Inimene harjub paljude asjadega millega ta ei peaks harjuma. See mentaliteet nähtub ka administratiivkriisis – harjutakse tuimalt järgmise platooga – a´la mida me ikka saame teha. Kuid viirus ei oota kuni meie oma kujutletava korraga tegeleme. Me peame viirusesse suhtuma täieliku austusega – olenevalt meie tegevusest võib tegemist olla suurvõimu väikevormiga. See suurvõim toitub inimlikust rumalusest ja upsakusest. Meie upsakus ajab meid upakile ja meie rumalus annab viirusele vaid lisakütet. Kui Kindral D. MacArtur ütles :“ Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 45), siis praegu on just see koht ja aeg, kus nii mõndagi reeglit tuleb rikkuda. Mitte seadusetust ei pea me looma reeglite rikkumisel vaid rikkuda tuleb eelkõige mugava äraolemise reeglit ja mittetegemise reeglit (mitte midagi ei saa teha, sest keegi ikka oskab tõlgendada mingitki seaduspügalat nii, et midagi teha ei saa. Nagu näiteks: „Ta ohkas „ Mõtlesin jah. Aga siis lugesin kasutusõpetust. Ei tohi värvida, kui on alla kaheteistkümne kraadi sooja. Ja kui on üle kaheksateistkümne kraadi. Ja ei tohi olla päikest. Ja peab olema täiesti kuiv, eelneva tööpäeva jooksul ei tohi olla sadanud ega kastet langenud. Ja vihma peab vältima ka kakskümmend neli tundi pärast värvimist. See on väga töösäästlik värv“ (Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995 lk 193). Eks ole, niimoodi reegleid lugedes saab palju töid tegemata jätta. Täiesti seaduslikult.
Nagu kirjutas minu üks õpetatud sõber: "Eraldi
teemaks on üldine suhtumine ja häälestatus. Nii meie otsustajad kui ka
lihtinimesed kipuvad ennast hirmsasti upitama. Sobivaks näiteks on
suhtumine( eriti veel hiljutine) meie Balti naabritesse. Selles on olnud
ja on veel praegugi parajalt tühja üleolekut. Panin seda Riias eriti tähele.
Kus me võrdlustes olime ja kuhu me oleme praeguseks välja jõudnud, see
vääriks tõsist analüüsimist. Ma ei hakka siinkohal näiteid tooma, ilmselt tead
ka sina neid. Meie edumaa on mitmetes valdkondades ära sulanud ja osades sulab
reipa tempoga. Miks on see nii läinud? Mida me oleme valesti teinud?" Ja
ilmselt pole see ainus mida me analüüsima peame (kindlas kõneviisis) ja
järeldusi tegema.
Ja
siis veel see upsakus teadusinimeste ja tervishoiutöötajate arvamuse suhtes.
Kui Dr Riik hääldab artiluleeritult välja, et ta ei suuda
„reguleerida-järelvalvata-karistada“ seda, mida nõukoda ette paneb, siis
… Ilmselt muutun tüütavaks oma korduses, kuid see on administratiivkriis, päriskriisi
püütakse ületada vaid regulatsioonisuutlikkuse vaatepunktist regulatsioone
kehtestamata. Selline ilmselge allaandmisstrateegia. Teadagi viirusel selliseid
enesehävituslikke mehhanisme ei ole, et ta läheks tuttu seni kuni inimesed
isekeskis regulatsioone arutavad. Täiesti pöörane mõttepojuke.
Ja
kui vaktsiin on kohale jõudunud, siis … suudab Dr Riik meie IT ja
elektrooniliste registrite eesrindlikus riigis „elu eliksiiriga“ tekitada laus segaduse. Järgmise
läbikukkumise. Oeh, seda laialivedu oli ju terve aasta aega lihvida ja viimistleda. Kuivtrenni teha, kuni vaktsiini veel polnud. Häbi. Tegeliku vaktsineerimise olukorra võtab väga kujundlikult
kokku perearstide koondvaade: „Kui ma nüüd ikkagi püüan olla aus,
nagu ma juba alguses lubasin, siis pean ära rääkima ka selle, et kui tööd on
võimatu planeerida, siis võib tõesti juhtuda, et töö edeneb aeglaselt.
Igatahes
on perearstid juba kaks kuud hambad ristis proovinud süstida inimestele
vaktsiine, mida peaaegu ei ole. No tegelikult, kui päris aus ja õiglane olla,
siis ikkagi mõnes kohas natuke on ja mõnes kohas lausa liiga palju ja samas
mõnes kohas liiga vähe.
On täiesti
arusaadav ja täiesti mõistetav, et perearste tuleks ärgitada vaktsineerima.
Perearstid mõistavad peaministri muret ja pingutavad veel rohkem. Kui
perearstid pingutavad, küllap siis hakkab ka vaktsiiniauto täiesti iseenesest
õiges koguses vaktsiiniga õigel ajal õigesse kohta jõudma." (Karmen Joller: miks
nii vähe vaktsineeritakse ehk seletuskiri peaministrile ERR 5.03.21). Kuigi
„seletuskiri“ on esitatud humoristlik/sarkastilises vormis, siis pole selles
midagi „humoristlikku“, vaid see näitab tegelikult segaduse ulatust ja kannatuse
katkemise eelset seisundit. Seda kannatuse katkemise eelset seisundit on tunda
juba terves Ühisruumis.
Kui mõnede piirangutega võime pikema
mõtlemiseta nõustuda, teiste puhul kahelda, siis mõned otsused on lausa
ehmatavalt mõttevabad. Kirikus pole nakkusohtu, kontserdil pole nakkusohtu,
kaubanduskeskuses (maskiga) pole nakkusohtu, trennis pole nakkusohtu, restoranis
pole nakkusohtu, koolis pole nakkusohtu ja need kõik pannakse kinni. Dr Riik
ütleb, et suurim nakkusoht on kodus ja tööl. Hm, siis … tuleks ju kõik kodud ja
töökohad kinni panna – seal ju levib. Selline meelevaldne järelduste tegemine ja jutuvada seavad kahtluse alla kogu piirangute
(ja nende täitmise) poliitika. Miks „pann“ olid Harju ja Viru nädalate kaupa
erilihvil, kui teisi ei pandud olude halvenemisel samuti eridieedile? Vastupidi kõrge koormusega piirkonnad vabastati piirangutest Täiesti mõistmatu.
Nüüd siis ….Laibaloendus käib. Matus, otsustamatus.
Mainekujundusest
ja eeskujudest
Niisiis,
kui plaani ei ole, ei ole ka selgeid sõnumeid, ei ole ka eeskujusid. Kuid
võiksid olla. Tegelikult eeskujud lausa peaksid olema. Kui pool elanikkonnast on kõhklev või vastaline
vaktsiinidele, siis tuleks selle trendi murdmiseks Dr Riigil vaeva näha. USA-s
kasutati ELVIST lastehalvatusvastalise trendi murdmiseks. Kuidas? Lihtne, Elvis
tegi läbi kontserdijärgse demonstratiivvaktsineerimise , mille tulemusena oli
aasta pärast vaktsineeritud 85% lastest. Tohutu läbimurre. Minu naabriproua,
eesliini kangelane (sügav tänu talle ja tema kolleegidele), andis ükspäev teada,
et tema on oma korrad juba kätte saanud ja nüüd julgevad ka kolleegid ennast
vaktsineerida lasta. Naabriproua, juhinaja inimesena, näitas eeskuju. Selliseid eeskujusid
vajame igal tasandil. Millegipärast kerkivad massimeedikute lugudes kriisiületusstrateegiates
esile hoopis jutud soolte süvaturbopuhastajatest ja muudest veidrikest. Ja muide
pole vaja iga kolme sekundi järgi näidata TV-st ülima detailsusega kuidas
meetripikkune nõel ihusse lükatakse. Võib arvata, et nõrgema närviga inimese
pelutab ainuüksi selle pildi taasesitamise taasesitamine vaktsineerimissoovist
ära. Kuid massimeedia on kujunenud suures osas festivaliks „Õudusjutte maalt ja
merelt“. Ennatlik, toores … Hämmastav
kui toorelt toodi esile ühe noore mehe minek, kes oli vaktsineeritud. Mitte et
selliseid juhtumeid (kui seal on põhjuslik seos) peaks varjama, vastupidi. Samas lisainfist
ilmnes, et see miks juhtus, mis oli põhjuseks, seda ei
teadnud arstid veel isegi. See vajas selgitamist. Analüüse. Vaat siis, kui analüüsid ja
selgitamised on tehtud, põhjuslikud seosed kinnitatud (või ümber lükatud), siis
tuleks ka tulemused avalikustada. Kui tulevad selgitused, siis … Siis ei mäleta
neid keegi ehk nagu mulle kunagi seletati ühte ajakirjanduslikku põhitõde: „Kas
temalt varstati kasukas või tema varastas kasuka, seda ei mäleta keegi.
Mäletatakse vaid kasuka vargust.“ Selline toorteave on vaid pärituul
vandenõuteoreetikutele. Ärge kütke seda ahju.
#
mina ka
Tänapäeval
tehakse iga jaburuse peale mingi "# mina ka“ üleskutse (nagu väikese kanapoja laul: Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!), kuid kriisitõrje kohta …
ei märganud suurt midagi. Igav teema? Samas võiks ju massimeedias genereerida
liikumise „# mina ka“ - tahan vaktsiini,
kanda maski, olla abiks jne. Või üldisemalt: „#mina ka“ olen kriisitõrjur! Eks ole, selle peale pole nagu tulnudki, sest
… Nojah, see vajab läbimõtlemist, otsustamist, isegi julgust. Tegutsemist. See
pole pange külma vee pähe kallamine või oma sisemaailmas kujutluse tekitamine
nagu oleks … elu üks must auk.
Üks primitiivselt lihtne kasutamata võimalus on mind selle aasta jooksul hämmastanud. Miks me ei ole oma juhte
rakendanud nii kasinuse pidamise, kui vaktsineerimiskartuse leevendamiseks
Ühisruumi teenistusse. Näiteks miks me ei vaktsineerinud esimesena … riigipead?
Riigi pea vaktsineerimine oleks olnud tugev sõnum ja eeskuju vaktsineerimise
kasulikkusest. Paljud kõhklemised oleksid jäänud kõhklemata ja vandenõuteooriad
arendamata. Kuid selle asemel kujundati
massimeedikute poolt kõrgemate „ametistide“ võimalik, juhuslik ja isegi doosi
päästvat vaktsineerimist kui „eliitvaktsineerimist“.
Mõeldi lausa välja spetsiaalne termin. Tõsiasi on, et eliitvaktsineerituid oli vaid üks
kategooria – vanurid. Kõik muu on juhus. Kuid oleks võinud jällegi olla eeskuju. Tegelikult rikuti
ära võimalus alustada propagandat vaktsineerimise kasulikkusest. Uudis oleks ju võinud heatahtlikkuse puhul olla selline, et päästeti üks doos raisku minekust (päästke teiegi!). Tegemist oli sellest vaatevinklist ju positiivse teoga. Kahjuks ei oska paljud meist teiega enam vaadata elule ja inimeste tegevustele heatahtlikult. Paljude tahe avaldub vaid pahatahtlikkuse vormis. Kurb, rõõmutu maailm. Rikuti ära ka
palju muud. Selge see, et pärast SOMI kantselei pealiku alatut süüdistamist
polnud ühelgi „ametistil“ enam julgust ennast vaktsineerida lasta.
Massimeedikud olid juba loonud standardi, et vajalike ametikohtade
vaktsineerimine on midagi pahelist, kuid …
Läksime
libedale …
Me oleme oma toores demokraatias mütates kaotanud täielikult sihi, mis on vajalik kogu Ühisruumi jaoks, mis on kujutletav kord, millised on tegelikud väärtused, mis hädavajalik Ühisruumi toimimiseks ja mis on humaanne. Ja kuidas neil vahet teha. Vanamemme vaktsineerimine on muidugi humaanne, kuid riigipea vaktsineerimine hädatarvilik. Niisama lihtne see ongi. See on demokraatiamäng kui me 90 a mammi vaktsineerime, kuid riigipead ei vaktsineeri . Valitsusjuht? Armeepealik? Mida me peaksime peale hakkama haige armeepealiku või politseijuhiga? Kas nemad on „väärtuslikumad/väärtusetumad“ kui hooldekodu patsient? Või ... Ja-ja ma saan aru, et sellist küsimust mitte ei või esitada, vaid juba sellele mõtlemine on kuritegu … tehisvagatsejate silmis. Inimesed on ju võrdsed. Kas on? Mina ei ole võrdne. Mina ei ole võrdne Arvo Pärdiga. Inimesed on erinevad see ongi nende inimeseks olemise põhialus – olla erinev. Võimaluste keskkond peab olema võrdne (isegi mitte võimalused, sest mitte kõik ei tunne võimalusi ära), kuid me ei ole võrdsed. Ja kindlasti ei ole ma võrdne nende „iromantidega“ kes soovitavad kõigi haiguste raviks soolte süvapuhastust. Ma ei ole võrdne olümpiavõitjatega, oma tubli perearstiga ega Elon Muskiga. Kas teie olete? Ei ole? Nii ongi. Kuid vahel me ei viitsi (laiskusest, omakasust?) sügavamalt mõelda, vaid järgime mingeid väljakujunenud (kuid kahtlase väärtusega) tehislikke banaalstrateegiaid. Vahel on need enesehävituslikud. Vahel me ka ei julge öelda, et sul pole õigus, sest … Me tahame olla grupis, kui võimalik, siis suures grupis - nii olevat turvalisem. Mida loodus arvab võrdsusest: „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 25). Hm, ma arvan, et seda looduse andi tulebki kasutada vastavalt eesmärgile elutähtsate vajaduste täitmiseks.
Suva: kokkulepitud suva & suva suva
Tegelikult
on kogu see jutt eliit- ja mitteeliitvaktsineeritutest järjekordne kunstjama. Tähelepanu!
Vaktsineerimisele pääsemine või sellest pääsemine sõltub … suvast. Ainuüksi
suvast. Vahel on see kokkulepitud suva, vahel lihtsalt suva suva. Suva suva
toimub vaktsineerimise kohtades koha peal, seal kus perearstid püüavad (vaatamata
sellele et Dr Riik on neile logistilise miinivälja korraldanud) leida
võimalikult parima vaktsineerimisskeemi. Muidugi pole see tavatähenduslik suva, vaid suvalised reeglitesse mahtuvad lahenduste leidmine, et defitsiitne vaktsiin raisku ei läheks. Hea ja vastutustundlik suva. Keeruline? Elu polegi lihtne. Tähtis on et Dr Riigi poolt arstile
toimetatud miin (vaktiinitarne valel ajal, vales kohas, vales koguses) käes ei plahvataks, see tuleb deaktiveerida. Igal juhul. Just seepärast
leitaksegi kohtadel „loomingulisi lahendusi“. Tubli. NB! Iga vaktsineeritu on
üks võimalik pesa vähem viiruse levikuks. Ja vastupidi iga raisku läinud doos võib olla
uue kolde põhjaks ja …
Tuleme nüüd alguse juurde tagasi, kui praegu käib selline segasumma suvila vaktsineerimispõllul, siis milline „terra inkognito“ valitses seal veel kuu aega tagasi? Eks ole, hea küsimus? Te ei taha sellele anarhiale mõeldagi? Õige kah. Kas te nüüd kujutate ette, et arst kellel jäi miin kätte helistas SOMI kantseleipealikule ja palus teda appi seda miini deaktiveerida? Millises seisus olid osapooled? Millised olid valikud? Kas lasta doos raisku, mille peale massimeedikud oleksid kohe küsinud „Ahhaa, lasite vastutustundetult doosi raisku minna? Kes nüüd teie pärast ..." Siis oleksid massimeedikud ülesse keerutanud ilmselt vastassuunalise skandaali, a´la "Kes nüüd teie pärast ära kuhtus?“ Või „eliitraiskurid“? Skandaali saab igast asjast üles rebida nii nagu Vaheriigi ajal öeldi - joominguks leiab alati vähemalt kaks põhjust: esimene põhjus on see, et sakuska on ja teiseks see et sakuskat pole. Lihtne. Põhjuse leiab alati. Kuid meil on praegu teised mured, meie mure on efektiivne vaktsineerimislogistika.
Veelkord: Iga vaktsineeritu (ja mida aktiivsemalt läviv
ta on seda enam) on samm vabaduse poole.
Kokkulepitud
suva suvalisusest
Kuid
on ka kokkulepitud suva. No Dr Riik leppis iseendaga kokku, et kõigepealt
vaktsineeritakse eesliini töötajad – kangelased. Õige, väga õige. Kuid siis
läks lohale. Humanismist me juba rääkisime ja humanism on Ühisruumi üks
tähtsaid osi, kuid järgnev valik on veidi arusaamatu. Või suvaline? Järgmiseks
olid õpetajad. Ärge saage minust valesti aru, et õpetajaid ei peaks
vaktsineerima, õpetajad on paljude protsesside alus. Tulevikutegijad. Kuid kui
kuulata Dr Riigi argumente, et koolides nakatumisi ei toimu ja neid ei saa kinni panna, siis … Milleks just
õpetajad, kui koolides nakatumist ei toimu? Dr Riigi väide on muidugi jaburavata, kuid lähtume sellest. Miks mitte poemüüjad. Toidupoe müüjad? Bussijuhid? Päästjad? Poemüüja
puutub päevas kokku sadade, kui mitte tuhandete kundedega, kellest osa, puht
statistiliselt, peab olema ka viiruskandjaid. Miks neid ei vaktsineerita, nad on
ju ka eesliinlased. Ah, et nad ei kurda. On harjunud iga päev miini otsas
istuma ja on hakanud meeldima? Või pole nad äkki nii võrdsed kui õpetajad, tehispühakute
vaatevinklist? Ei usu. Või bussijuhid? Jälle kokkupuude sade/tuhandete
inimestega. Kui nemad haigestuvad kukub ühistransport kokku. Niimoodi võime
jätkata, iga inimene on tähtis. Kuid ka kokkulepitud suva muutub veelgi
suuremaks suvaks, kui hooldekodude asukad (see humanistlik funktsioon)
eliitvaktsineeriti, kuid hooldekodu töötajad (veel ühed eesliinil töötavad
kangelased), neid hakatakse vaktsineerima alles järgmisel nädalal. Head
Naistepäeva kõigile! Kui Dr Riik arutab nädalate viisi vaktsineerimisskeemi
muutmist, suutmata jõuda kokkuleppele, siis on see täielik ajaraisk ja töö
tegemise mängimine. Dr Riigi ainukene ülesanne on laenata/paluda/varastada kokku
niipalju vaktsiini kui võimalik ja siis veel natukene ja siis veel … ja veel. Teine
ülesanne on luua nende vaktsiinide laialipaigutamise ja kasutamise usaldusväärne
ja täpne logistika. Sõna logistika
nimelt ei tulene lonkamisest ega ka logisemisest. Kui täna raadiumis arutati,
et kogu vaktsiini kogumist on tuhandeid doose pehmelt öelda tuvastamata kohas,
väljunud küll Ameti laost, kuid pole veel inimestele süstitud, siis on midagi
väga segast toimumas. Loodetavast ei lähe need raisku. Ja see on põhiline. Kadetsemine
selles mängus plusspunkte ei too, plusspunkte toob vaid vaktsineeritute mass.
Täpselt samuti nagu maskikasutajate mass nende puhul, kes veel pole
vaktsineeritud.
Raisatud
võimaluste maa
Nii,
kui me nüüd adume kogu vaktsineerimise „kava“ suvalisust, teeme akna süljest ka
sapist puhtaks ning välja vaatame, siis leiame me ennast sealt, et riigipea oli
kuni viimase ajani ikkagi vaktsineerimata. Kuid vaktsineerima peab. Terve mõistus
ütleb, et riigipea tulem vaktsineerida. Peab lausa. Milline võiks olla
lahendus? Lahendus on imelihtne, saadame ta Afganistani. Miks? NATO protokoll
nõuab sellise reisi jaoks vaktsineerimist (ja õige kah) ning riigipea saab "NATOprotokollivaktsineeritu", pääsedes seega eliitvaktsineeritu „häbistavast“ tiitlist. Tubli, üks koldeoht
vähem, nagu me eelpool tõdesime. Iseenesest on see kõik jabur ja … valet pidi
loogika. Vaadake, kui Dr Riik poleks lasknud luhta võimalust ise vatsineerimisstandardeid
luua (mitte lasta neid endale massimeedikute poolt ette kirjutada), olnud
julge, otsustav ja kiire, siis oleks riigipea olnud demonstratsioonvaktsineerimise
käigus juba turvatud olnud. Oleks olnud vaktsineerimisstaar ja kõik oleksid
mõistnud, milleks seda tehti. Siis oleksid ka äsjased Läti/leedu visiidid (Ups!
Nüüd siis ka veel Hispaania) olnud kui demonstratsioonesinemised vaktsineerimise
hüvest, isegi Afganistani reis poleks olnud midagi imelikku, rääkimata Šveitsi
perelisest suusareisist. Kõik see oleks olnud normaalne ja laetud positiivse energiaga, nüüd … Raisatud võimaluste maal …. Maal, kus heade
algatusteni pole jõutud või on nendele vesi peale tõmmatud ning „essuga“ segi
mikserdatud, peame tõdema, et oleme
saanud eeskujumängus pika miinuse. Kuidas nii? Kui Dr Riik manitseb meid kõiki
kontakte vältima, et viiruse levikut pidurdada, siis lähtub sellegi meetme
tõhusus eeskujudest. Kui riigipea sõidab täiesti tuimbürokraatlikult
Lätti/Leetu/Afganistani, siis on see tegudejada pöördvõrdeline sellega, mida Dr
Riik on meile kõigile soovitanud. Mis te arvate, milline võib olla sellise
tegevuse (teadlik sotsiaalse normi ignoreerimine) tulem? Kahju raisatud
võimalus(te)est, raisatud võimaluste maal. Selline raiskamine ei tohi saada harjumuseks.
„Iga
nurga peal“ strateegia
Niisiis,
plaan paika. Selline plaan paika, millest me kõik aru saame. Arusaamine annab esimese
võimaluse seda plaani järgida. Kui Dr Riik ei suuda seda muul moel enda plaani
mõistetavalt edastada, siis võiks seda teha kasvõi lahjema viiperäpi vormis.
Küll me aru saame, kui on midagi aru saada.
Kuigi J. Page viidates H.L.
Menckeni arvamusele, et: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on
lihtne, selge ja ekslik.“ riskin välja pakkuda „lihtsate lahenduste nn iga
nurga peal jada“ (siis teab Dr Riik millised on ekslikud lahendused). Esiteks: vaba testimine välipunktides,
et inimesed saaksid esimese kahtluse puhul minna ennast kontrollima, mitte
ootama päevi perearsti suunamist (Täiesti pöörane oli olukord, kui ainsad
kiirvõimalused olid Tartus/Pärnus. Kas testija oleks pidanud autoga või rongiga
sõitma Tartusse ja tagasi tehes avarii või nakatades teel kümneid kaaslasi?)
See, et mõni on saritestija, pole määrav, see on vaid kaasnev kulu
ülihoolsuses, kuid aitab mingi osa haigestunuid selekteerida. Teiseks,
antikehade test „iga nurga peal“, et saada teada kes on haiguse „vaikselt“ läbi
põdenud ja ka ohutu. Kolmandaks, maskid
kohustuslikuks, maskid/kilekindad tasuta „iga nurga peal“. Kohati tundub, et Dr
Riigil on väärtuste skaala segamini. Kui maskikandmise kohustus „võib olla
põhiõiguste riivamine“ (kuigi keelu puudumine on oht kogu ühiskonnale),
siis armastatud lapsele soovikohase
(kuid ametnike arvates mittekohase) nime
panemise keelamine pole põhiõiguste riivamine? Kummaline. Neljandaks, „räigelt
põhiväärtusi rikkuv“ ettepanek, et me ei peaks kõiki maskituid
vaktsineerituid/põdenuid võõrastavalt vaatama, disainige mingi positiivne
märgis, et meie (kes me veel pole vaktsineeritud) saaksime tunda rõõmu teie
üle. Viiendaks kiire vaktsiinide ostmine nii nagu on seda teinud kõige edukamad
(nende moto: ole kiire, maksa üle, pressi takka). Nagu ütles D. MacArturi :
„Sind mäletatakse (…) reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ Ühiskond ei oota Dr
Riigilt vaguralt ühisjärjekorras seismist, vaid tulemust. Arvamus,
et on tehtud kõik võimalik on eneserahustuslik mugavustsoon. Me ei asu
tavaoludes, nüüd ongi see aeg, mil tuleb näidata „me hoolime teist“.
Tegelikkuses. Nüüd ja kohe. Kuuendaks,
kui väidetakse et majandust ei saa sulgeda, sest seda ei saa sulgeda,
kuid reegliteta mäng sulgeb majanduse selle kokkuvarisemise läbi. Seega kõik
mitteesmane distantssuhtlusele. Mitte teadmistesse, kultuurikasutusse ega
musklikasvatusse ei jää augud vaid ühiskonda. Seitsmendaks, kiirtestid „iga nurga peale“, Kaheksandaks, selged/ühesuunalised sõnumid, miks midagi
tehakse. Mida me peaksime peale hakkama sellise enesepettusliku infoga, et
kontserdil, koolis, kinod, kirikus, kõrtsis nakatumist ei toimu, seepärast pole
piiranguid vaja. Sama hingetõmbega teatakse, et nakatumine toimub tööl ja
pereringis. Tähendab, et need tuleks sulgeda? Täielik jaburus. Edasi. Nädalaid
kestnud Viru ja Harju eripiirangud andsid visasid, kuid positiivseid tulemusi,
kuid meie eneste püsimatus ja rumalus levitas viiruse mööda maad laiali.
Hoolimatus. Selle asemel, et piiranguid laiendada ja olukord jälle kontrolli
alla saada, tehti vastupidi, piirangud kaotati. Üldse. Milline oli selle otsuse
sõnum? Et riiklikud piirangud on mõttetud? Kui need on mõttetud, siis ei pea
neid ka täitma? Milleks me siis
sundisime inimesi koju ja maksime neile palgatoetust oma miinuseelarvest?
Edasi. Kui Dr Riik manitseb meid vältima kontakte/reisimist siis on see
ainuõige, kuid millise sõnumi/eeskuju saadab see inimestele, kui riigipea
reisib Lätti/Leetu/ (ja tule seesamune sealtsamusest appi ka Afganistani)? Koos
seltskonnaga. Suure/väikese/keskmise seltskonnaga siit ja sealtpoolt? Reisibüroo
Eesti Wabariik teadanne: Kõik reisinäljalised reisima. Nüüd ja kohe!“. Täiesti
pöörane sõnum. Selline jõuline tegudesõnum nullib täielikult Dr Riigi haleujeda
üleskutse, püsige kodus, ärge reisige, ärge … Mida „panni“, kui vaktsineerimatu
riigipea reisib, siis võin ju mina ka? Dr Riik peab oma sõnumid paika saama.
Suunatult. Sihikindlalt. Tegudega kinnitatult. Kui USA-s viiekümnendatel võttis
maad vastaseis lastehalvatuse vaktsineerimisele, siis piisas ainuüksi sellest,
et Elvis lasi peale kontserti teha demonstratsioonvaktsineerimise, mille
tulemusena oli aasta pärast vaktsineeritud 85% lastest. Dr Riik sõnumid meile
peavad olema selged, ühesuunalised (ühekorraga parem- ja vasakpoolset liiklust
rakendada on ohtlik) ja tingimatud. Soome (u. 4x rohkem inimesi) alustas
hädaolukorrale üleminekut juba 300+ nakatanu puhul, meie … Otsustamatus. Me
juba proovisime soovitusi, sotsiaalseks normiks kujundamise juttu, need ei
toiminud.
Rahast
ka? Muidugi
Kuskohalt saada raha kriisi kõige kiiremaks lahendamiseks (sh "iga nurga peal" strateegiaks)? Milleks meil üldse oleks vaja midagi teha? Vaadake, senine otsustamatus on menüüsse jätnud kaks valikut: kooleda viirusega või … kooleda
viiruseta, siis on päramine aeg tegevusstrateegiat ja taktikat muuta. Kui pea kogu tervishoiuressurss on hõivatud esmatähtsaga ehk viiruse ohjamisega (mis
on ka ainuõige), siis need kes enam oma muude hädadega leevendust ei saa on
järgmised või viiruse kaasnevad ohvrid. Nii, et kui rahast rääkida, siis … raha leidub
alati, inimesi mitte. Kui kõik see raha mis läheb nüüd otsustamatuse ja
hilinemise tulemusel ravisüsteemi tööshoidmiseks, kõik see mis läheb majanduse
seisuaja kompenseerimiseks oleks läinud ennetamisse ja vaktsiinide muretsemisse
ehk oleks kuulatud eesliini infi, siis oleks meie väljatulek olnud kiire. Oleks tekkinud vaba liikumismull, mitte otsustamatuse jutumull. Kui Dr
Riik ei suuda probleemi tõsidust meile teiega selgelt edastada, niimoodi, et
meie kõik isiklikult ja innuga osaleme kriisi ületamises, siis ärge imestage.
Tarkjutt ei huvita kedagi, huvitavad tulemused. Nagu ütles Nokia nõukogu
esimees kriisis: „Me saime endale lubada katsetusi,
aga mitte ajaraiskamist.“ Administratiivkriis on muutnud viiruskriisi
üldrahvalikuks kriisiks. Igaühe kriisiks.
Kahte pidi
rehkendus
Belgia
minister lekitas kogemata sotsiaalmeedias Euroopa Liidu tellitavate
koroonavaktsiinide hinna. Ehkki pole kindel, et Eesti maksab täpselt nii palju,
annab see ikkagi alust arvata, et vaktsineerimine läheb meile maksma kümneid
miljoneid.
Vaktsiinide
hinnad erinevad võimsalt: lekkinud andmete põhjal on näiteks Moderna arendatava
vaktsiini doos peaaegu kümme korda kallim kui odavaim, AstraZeneca oma.
Meie prof
A. Merits kirjutas et: „Kui ma õigesti mäletan, oli kõigi seitsme
eelostulepingu peale, millega oli kokku broneeritud Eestile 2,1 miljonit
vaktsineerimist (…), oli kokku arvestatud 80–90 miljonit eurot. Enamvähem on
ühe 40 euro lähedal vaktsineerimise (20 eurot süsti) kohta. See on muidugi koos
kogu logistikaga (külmikud, süstlad ja arstide töötasud kaasa arvatud“
(Vooremaa 5.01.21). Samu suurusjärke on maininud teisedki. Lähtudes neist
kaudhindadest võib öelda, et vaktsiinid on suhteliselt odavad võrreldes
sellega, mis juhtub siis kui viirust ei saada kontrolli alla (kevadised
palgatoetused üksi olid veerand miljardit, lisaks päästelaenud, toetused, meditsiinikulud
jne). Kontrolli alla saamiseks on vaid kaks teed, organisatsioonilised ja
võimalikult kiire/massiline vaktsineerimine. Mõlemad meetmed on Dr Riigi käes,
kuid meie kõigi käes on võimalus oma käitumisega mõnda suunda võimestada. Valik
oli tegelikult naeruväärselt lihtne, kas kulutada kiire reageerimisega ja õigete (kulukate valikutega) paar
miljardit ja siis veel mõni miljardit ennetusele, leviku piiramisele, vaktsiini
intensiivhankimisele või kogu kupatuse kokkukukkumise vältimiseks 20 miljardit.
Tundub, et meie valik pole kumbki vaid edasine otsustamatus maksab meile 30 miljardit. Palju õnne!
Kui nüüd Pilvepiir, Dr Riik ja valdkonnaspetsialistid üheselt mõistetavat strateegiat ei koosta, jätkatakse mingite teiseste küsimuste arutamist ja rahastamist, siis ... Mitmetes riikides on viimasel piiril kehtestatud täielik liikumiskeeld, majandus ja kaubandus suleti (Saksamaal avati mitmete kuude järgi esmakordselt juuksurid), tänavatele toodi kaitsejõud ... Kui nüüd Dr Riik veelkord komistab, siis selle me saamegi. Kui otsustamatus riimub matusega (prr!), siis otsustavus riimub hästi ustavusega. Ustavust ja otsustavust soovikski. Dr Riik ole endast suurem. „Nagu kirjutas teaduskirjanik Robert Andrey: „Me oleme halvailmaloomad, stiihia kauneimad lapsed. Evolutsiooni mõistlikemail põhjustel näitab inimene end paremast küljest halvimatel aegadel.““ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 246). Nüüd oleks päramine aeg seda näidata
Järgneb
…
Targutusi:
S. Bythell „Raamatukaupmehe päevik“ Ühinenud ajakirjad 2019
Lk
117 „Üks tema paljudest hindamatutest nõuannetest kõlas „Minu moto on sama, mis
Rooma sõjaväel: SPQR – small profit, quick return.“
Lk
lk 182 Aiandustoa riiuleid korrastades leidsin kalanduse alt „Odüsseia“. Ma
küsin Nickylt selle kohta, aga vastus on kindlasti selline: „Muidugi, aga nad
olid laevas hulk aega. Mida nad sinu meelest sõid? Eks ole. Kala. Said nüüd
pihta?““
G.
Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014
Lk
52 „Väga lihtne on eeldada, et kuna sina ise ja inimesed, kellega sa tavaliselt
koos töötad, on antud teemaga kursis, siis on iseensest mõistetav, et ka kõik
teised on sellega kursis.“
Lk
61 „Einstein ei näidanud, et Newton eksis, ta näitas vaid, et Newtoni seadused
moodustavad kehtiva, kuid piiratud alamhulga neist seadustest, mida on tarvis
liikumise kirjeldamiseks.“
M
Goron B Trainor. „Cobra II“ Eesti Entsoklüpeediakirjastus 2008
Lk
324 „Või, nagu üks rügemendi liikmetest hiljem ütles: oodati 100-protsendilist
õnnestumist 50-protsendilise plaani aluse.“
Lk
382 „(…) või nagu Dailey enda mehed teravmeelitsesid – tal oli piisavalt
otsusekindlust, et portsjon suhkruvatti hoiupõrsa pilust sisse pressida.“
No comments:
Post a Comment