Noa laeva ehitamisest V5: Laager miiniväljale?

 

                                                                              Plaan

Maksumaksjate konverentsi jälgedes …..

 No nii, nüüd on tegelikkuse teejuhid meid  teiega talutanud tasa ja targu  peaaegu läbi lahendamist vajavate probleemide rägastiku. Mnjah, peaaegu nagu läbi miinivälja. Juba tundub, et … Aga see tunne (või siis see teine tunne ka) on petlik.

Seega (tegelikud) probleemid on teada, mõned demineerimisvõtted ka, aga puhkelaagri üleslöömiseks on veel varavõitu. Hallo!  Demineerimist pole ju veel alustatudki. Oleme alles kõhklevalt kavatsuste juures, tegelikult segases sõjasudus. Kui nüüd ära väsime ja jalga puhkama asutame siis  …Siis teeme küll „Titanicut“. Kuid me ei pidanud ju „Titanicut“ tegema, vaid Noa laeva ehitama. Mäletate? Nii, et valikus on: pingutada veel natukene ja  saada üle koera sabast või minna kogu arengu(peetuse)ga kassi saba alla, kui kasutada kauneid eestikeelseid väljendeid.

Praegune poliitinimeste primitiivne mõttepojukene, alustada keset deaktiveerimata miinivälja maksudebatti, pole mitte kuhjunud probleemide lahendamise ega demineerimise kava, vaid asendustegevus – kütuse hankimine järjekordseteks Valitsemishankeks (Riigikogu).  See on kava kuidas aktiveeritud miine ühest kohast teise tõsta. Parem veel, kui miinid saaks tõsta konkurendi põllule. Õhinapõhiselt. Õhinapõhisus miiniväljal lõppeb teadagi millega (eriti ümbertõstetud, kaardistamata,  miinide puhul). PÕMM!!! Nojah, muidugi on seegi miinide kahjutuks tegemise viis, kuid kaasnevad kahjud on ebaproportsionaalselt suured … Meie teiega kulud on liiga suured, sest millalgi tuleb asuda tegelike probleemide lahendamisele: haridus/teadmised, tootlikkus, majanduse eksponentsiaalse kasvu keskkonna loomine.

 Mõõgata vallutus

 Miinivälja kavakindel demineerimine ( hariduse, tootlikkuse kasvu ja administratiivkriisi lahendamine e. kogumis riigi rekombineerimine)  annab meile, ilma maksutõusudeta,  juurde tohutu ressursi – tegevusvabadust, aega, teadmisi ning teha tahtmise. Poleks esimene kord ajaloos. Friedrich Suure näitel. „8 juulil 1747 algasid mahukad tööd suure Oderi luha ülesharimiseks, mis oli Oderi alamjooksul iga-aastaste üleujutuste tõttu kasutamata seisnud. 1200 töölist ja sama palju sõdureid rassis kirka ja labidaga. (…) Ta kohtas aadlike ja talunike meeleheitlikku vastupanu, neid tuli sundida omaenda õnne ja hüvangu heaks töötama (…) 1753 aastaks oli riik saanud juurde 369 000 morgenit uut maad. Vanade omanike kõrvale asustati uusi rentnikke. Peagi oli rajatud nelikümmend uut küla, kus elas 6000sisserändajat. Friedrich silmitses Oderi tammilt rahuloleval pilgul õitsele löönud maad: „Siin vallutati üks vürstiriik ilma mõõgahoopideta.““ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 220). Eks ole vahva vallutada vürstiriik ilma ühegi mõõgahoobita? Nojah, eks FS oli proovinud ka mõõgaga vallutada (Sileesia sõjad) kuid see oli meeletult kallis, ressursimahukas ja oleks peaaegu lõppenud talle ja riigile katastroofiga. Õppetund. Meie vastena  tähendaks selline ümberkorraldus maksulaekumiste jõudsat tõusu ilma mõõgahoobita … eee … vabandust … ilma maksumäärade  tõusuta ega lisamakse kehtestamata. Vaat selline lugu. Te ei usu? Aga palun …

 Vähemaga rohkem

 T Sowell  („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 lk 108/132/110) käsitleb maksumäärade küsimust näidates, et madalamad maksumäärad võivad õigesti disainides anda riigile suuremat tulu, kui  mittetoimivad kõrged maksumäärad. „Näiteks 1920 aastatel langetati kõige suurema sissetulekuga  ameeriklaste maksumäära 73%-lt 24%-le, mille tagajärjel kasvas tulumaksutulu märkimisväärselt, eriti kõige ülemistes sissetulekurühmades. Enne seda olid jõukad investorid oma raha hoidnud maksuvabades väärtpaberites, nagu näiteks munitsipiaalvõlakirjades.“

Rahandusminister A Mellon. Ta üritas Kongressis läbi suruda konkreetsete väärtpaberitega teenitud tulu maksuvabastuse kaotamist, see tal aga ei õnnestunud. Seepärast taotles ta hoopis maksumäärade langetamist tasemele, kus need hakkaksid tegelikult rohkem maksutulu tootma. „

 „Ametlikult langetati 1920 aastatel kõige kõrgemate sissetulekurühmade maksumäära 73%-lt 24%-le, tegelikult aga tõusis seni maksuvabade väärtpaberitega teenitud tulu maksumäär nullist 24%-ni. See viis selleni, et suure sissetulekuga inimestelt saadud maksutulu kasvas tohutult nii absoluutarvudes kui ka kogu  tulumaksutulust.

See suure sissetulekuga maksumaksjatelt kogutud tulumaksutulu kasv tulenes lihtsast tõsiasjast, et 24% millestki on rohkem kui 73% mitte millestki.“

 „… nii, et 1929 aastal moodustas neilt laekunud  maksutulu kogu tulumaksutulust 65%.“

 „Enne seda, s.o kõrge sissetulekuga inimeste kõrge maksumäära ajal moodustas kuni 5000dollarilise aastasissetulekuga inimestelt laekunud maksutulu kogu 1020 aastal kogutud tulumaksutulust 15%, vähemalt miljonidollarilise aastasissetulekuga inimestelt laekunud maksutulu aga alla 5%“. 1929 a alla poole protsendi ja 19%.“

 „Ka ühes 21 sajandil president Calvin Coolidge´i kohta ilmunud raamatus on väidetud, et tol ajal tehtud maksukärbete tõttu „jäi riigikassa rikastele jäetud raha tõttu ilma rahast, mida oleks võinud kasutada millekski muuks“. Ja nii oligi president Coolidge`i  ajal saavutatud rekordiline eelarvejääk kõigest mõne sõnaga rahapuuduseks tembeldatud.“ Muidugi on selles majandusalases eduloos peidus veel teinegi õpetus – ole valvel, milliseks teie  eduloo võivad „kirjutada“ teie vastased või kadestajad.

 Lihtsalt & keeruliselt

 Muidugi võib maksustamist korraldada ka väga keeruliselt: „Baarle-Hertsog Belgias on veelgi huvitavam: see koosneb ei vähem ega rohkem kui 26 eraldiasuvast Belgia maalapist kest hollandit. … Külakesest on mõned majad kahe riigi vahel suisa pooleks jagatud – teie kodakondsus sõltub sellest, kus asub teie maja esiuks. Sealsed elanikud on tuntud selle poolest, et „emigreeruvad” ehk muudavad oma maja ukse asukohta iga kord, kui muutuvad maksuseadused.“ (K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012 lk 89). Võib arvata, et sellise keerukuse juures leiab iga vähegi nutikas maksumaksja „oma ukse“. Milleks? Et suuremat kontrollijate aparaati pidada? Hm, kuid see on ju kulu, meie teiega raha kulu. Meie üks esimesi rahaministreid ütles ühelt Euroopa nõupidamiselt tulles, et heaks maksutuseks on üks hea viis, see tuleb teha nii mõnusaks, et inimesed ise (rõõmuga) maksavad selle eest ning et ta lääne kolleegid valdavad alfabeedist vaid kolme esimest tähte – ABC. Äraseletatult: alkohol, bensiin ja cigarette. Elegantne lahendus. Kõik mis ise töötab on elegantne.

Üks on aga selge, me peame põhimõtteliselt muutma meie Ühisruumi hoiakuid. Meie teiega peame ise hakkama saama. Meie rahvastiku struktuur ei pea vastu sellele, et kulud koonduvad üha rohkem, üha vähemate netomaksjate kanda ja kasusaajate ning ümberjagajate ring üha laieneb. See ei ole jätkusuutlik. Te ei usu? Aga palun …

 Vanade šoki maksustamine?

 Vahel on mõtteergutuseks tore lugeda tarkade inimeste tulevikuvisioone, eriti kui need inimesed on oma mõttekäigu ka läbi arvutanud. Võib-olla mitte selleks et neid uskuda või et need täituksid, kuid see on minevikuteadmiste pealt projetseeritud üks võimalikest arenguvariantidest. Ja see, et meil oleks variantsused, et teada kuidas mingis olukorras käituda või varjuda, see on juba üks võimalus saavutada edu. No, või vähemalt mitte teha ühtesid ja samu vigu. Korduvalt.

Üks huvitav tulevikuvisioonidekogumik on „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 169-175), mis käsitleb mitmeid võimalikke arengstsenaariume, sh ka maksundust. Eraldi käsitletakse  Läänemaailma rahvastiku vananemisega seotud kulude/tulude vahekorda,  nimetades seda vanade šokiks: „Vanade šokk. Pole vähematki kahtlust, et ilma valitsuse mingisugusegi sekkumiseta põhjustab demograafiline muutus riigi rahanduse kaose.”

” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Need näitavad, kuidas vananemisest tingitud surve eelarveile alates 2020 aastast tugevneb. Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele”

 „Kui kasvavate kulude ja aeglasemalt kasvavate tulude vahel tekib lõhe – milles vananemise põhjustatud fiskaalne kahju olemus seisnebki – tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki. (…) Nagu seda olukorda kirjeldas London School of Economicsi avalike tulude spetsialist Tony Travers: „NHS //riiklikud tervishoiuteenused// sõi ära kaitse-eelarve ja võtab nüüd ette suure osa ülejäänud eelarvest.”

 „Äärmuslikul juhul varisevad liiga ahned riigid kokku: oma fiskaalvõimekust üle hinnates õõnestavad nad seda. Sedamööda, kuidas maksumaksjatele langev koorem muutub üha raskemaks, nõrgeneb ettevõtlus, erakapital lahkub, välismaine usaldus kaob ja riik põrub koos majandusega.”

Ja ometi oleksime meie teiega ja poliitikus meiega selle kurbloolise asjaolu vältida tühise 1%lise SKT kasvuga. Eks ole põnev. Olekime võinud vältida suveräänsuse hüpoteekimist C.Clark „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 49 „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” Niisiis vale majandusmudel viib riigi  suveräänsuse hüpoteekimisele. Peame küsima neilt Valitsemishankel osalejatelt kellel meeldib õhinapõhiselt rääkida maksude tõstmisest ja lisamisest, selle asemel, et pühendada kogu energia suunatult ja sihipäraselt loovuse ja kõrge tootlikkusega  majanduskeskkonna loomisele, milliseid riigi suveräänse riigi funktsioone olete valmis hüpoteekima?

 Hülgajad & loobujad

 Eks ole tuttav situatsioon, nüüd kui meiegi oleme arenenud riikide tippklubis (OECD) vaevad meidki samad rõõmud, kui ka vaevused – inimesed elavad paremini ja kauem, kuid pensioni-, hooldus- ja tervisekulud on kõrgemad. Kuid kui noori on vähem ja vanasid rohkem, siis panna kogu kulukoormist noortele läbi maksutõusude pole tark tegu. Selline „lahendus“ on just see, mille eest eespool hoiatati „tekkib oht, et riik hakkab hülgama mõningaid oma põhifunktsioone, nagu näiteks julgeolek, kuna tervishoid ja sotsiaalhoolekanne ampsavad pirukast üha suurema tüki.“ Nojah, julgeoleku osas me midagi hüljata ei saa, sest siis oleme kõik hüljatud, ainukene selge suund on, et igaüks ise peab panustama rohkem oma isiklikke tervishoiuteenusesse ja vanaduspõlve. Meie teiega peame seda endale tunnistama ja vastavalt selle ka käituma. Sama variandi pakub välja ka eeltoodud visoonipakett:

„Paraku ei ole kuskil kivisse raiutud, et inimesed peavad saama alates kindlaksmääratud vanusest , milleks on tavaliselt 65 aastat, riigipensioni ka siis kui nad elavad üha kauem. Samuti pole pensionäridel konstitutsioonilist õigust nõuda, et maksumaksjad tagaksid enam kui vaid baaspensioni. Riigid saavad oma kohustusi ümber defineerida ning tulevasi kulutusi kokku tõmmata. Seda tehakse kas ennetavate reformidega  või surve all olles. Nii või teisiti sõlmitakse uus leping, mis piirab nõudmisi maksumaksjatele pensionide ja tervishoiu finantseerimisel.”

 „2050 aastal keskendub riik minimaalsete maksete tagamisele, vältimaks vaesust kõrges vanuses. Paremal järjel olijailt eeldatakse, et nad kannavad enda eest hoolt isiklike vahendite abil. Austraalia on läinud juba üsna kaugele. Sealsed maksudest rahastavad pensionid on vajaduspõhised, välistades vajaduse maksta pensioni 20%-sele jõukamale osale elanikkonnast, kusjuures eraviisiline pension on kohustuslik.”

 „Pikendatakse tööiga, et aeglustada pensionäride ja töötajate suhtarvu suurenemist. Samas nõuab inimeste pikem tööiga muutusi nii töötajatelt kui juhtidelt. Viimased peavad loobuma ealistest eelistustest, esimesed jällegi arendama oma oskusi.”

 „ Isegi kui pensionikulud püsivad aastal 2050 riigi kontrolli all, tundub tervishoiueelarvete taltsutamine rahvastiku vananedes üha raskem. Keskmiselt on kulud üle 65-aastastele kolm kuni neil korda kõrgemad kui noortele täiskasvanutele. Suurbritannias maksab üle 85-aastasne NHS-ile kuus korda rohkem kui 16-44 aasta vanune.”

 „Eakate eest hoolitsemine maksab palju, kuid mitte selle pärast, et nad on vanad, vaid seetõttu, et nad palju suurema tõenäosusega surevad. Lähem pilk eluaja meditsiinikuludele näitab, et suur osa neist kantakse umbes aasta enne surma, olenemata vanusest. Tegelikult kipuvad väga vanade arved olema isegi väiksemad kui noortel ja keskealistel. Kui inimesed elavad kauem, siis nood elulõpukulud lükatakse lihtsalt edasi.”

Vaat selline …tegelikkus. Kuhu te sellises situatsioonis kirjutate maksutõusu? Kellele? Noortele, ikka noortele. Eelmine „astmeline maksuküürakas“ tegi just seda, karistas noori peresid. Noori peresid, mitte „vastikuid vanasid rikkureid“. Nojah maksuküürakal oli veel teinegi lisamõjur – poliitmaailm sai hakata maksma peredele … toetust. Tekitati uus sõltlaste klass. Valijad? Valijad, kes valivad edaspidi vabaduse asemel toetused, almuse. Nende enda raha eest. Jälle tehtud? Kuid oleks ju võinud olla niimoodi, et noored ja pered oleksid ise võimud hakkama saada oma tuludega, mitte olles almusepaluja. Iseseisvus maksab kallist hinda igas asjas.

Mitte ainult rahast …

Raha rahaks, kuid siinkohal on vanade šoki üks eripära see, et … inimesi ei jätku. Ei jätku selleks, et kogu Ühisruumi vajadusi katta, kõiki vajalikke töid teha ja ka vanadega puht füüsiliselt tegeleda. Näiteks: „Soome töö- ja majandusministeeriumi novembris avaldatud tööturu ülevaade näitas, et Soomes on praegu enim puudu õdesid, hooldajaid ja erivajadustega inimeste tugiisikuid. Rahvastiku vananedes suureneb sellise tööjõu defitsiit veelgi. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonda vajatakse Soomes 2030. aastaks juurde ligi 200 000 töökätt, nende leidmiseks soovitab Soome ministeerium alustada värbamisi kolmandatest riikidest. «Vähemalt kümme protsenti puuduvatest töötajatest on kavas katta rahvusvaheliste värbamistega“ (PM 29.11.22) Arvestades meie rahvaarvude erinevusi, siis kas see oleks meil 50-60 tuh? Soomlased juba võitlevad, meie … Kümned tuhanded välisriikidest värvatud õed/hooldajad pole mitte ainult rahaline küsimus, see on ka korterid, sotsiaalsfääri sulandumist, koolitused jne. Kogu Ühisruumile nii tulu kui kulu. Keeruline. Muide a 2030 on juba ülehomme, nii et …

 Püstivusest

 Nüüd olete nõutud, mida siis teha? Kuskohast alustada?  „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ Mõtlete, et päris kobe strateegia? Küünilisemad arvavad, et mingist juhtimisõpikust maha kirjutatud bla-bla-bla. Aga te ei arvanud ära, see on kirjeldus hundikarja tegevusest. Meeldetuletus loodusest enesest.

 „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 126/114). Eks ole? Kas meie teiega oleme siis  riskide ja olukorra hindamisel kehvemad kui hundid? Ise oleme hundirahvas.

Tõsiasi on, et meie poliitturg positsioneerib ennast maailma suhtes pidevalt valesti, teeseldes, et oleme rikas, varusid omav ja suur riik. Aga ei ole. Oleme (või olime?) heal juhul parema poole pürgiv käbe ja kiirele arengule orienteeritud süsteemikogum. Vastavalt sellele peame ka riske hindama, tegevusi planeerima. „Vanaema Marie ütles ikka, et: „Suu tuleb seada säkki mööda!” Vana ja väärikas on uhke olla, kuid sellega kaasnevad ka haigused. Sama lugu on ka ühiskondadega, kus tekivad vana ja jõuka ühiskonna haigused: ambitsioonitus, ideede erksuse puudus ja mentaliteet, et mina pean saama. Meil pole heaoluühiskond veel saabunud, kuid on meid juba uimastanud ja meie tahet aheldanud. Kõik on ju lõppkokkuvõttes vaatepunkti küsimus, kui ameeriklane ütleb, et aasta oli kohutav, pere kolmest autost tuli üks ära müüa, siis filipiinlane rõõmustab, oli hea aasta, sain osta endale teise T-särgi.“ („Bürokraat, võim ja Vanaema ehk konventsionaalse bürokraatia lõpp“ 2012). Elementaarne.

Meie poliitturg püüab maksudebatti tekitada algklasside nagamannide põhiõigustusega: „“Aga teised tegid ka …“ Kõik see mida teised teevad (oma süsteemi piires õigesti või vähemalt mitte fataalselt): maksustavad kõike ja kõiki, annavad laustoetusi, käsivad/keelavad/reguleerivad on nende süsteemi eripära, mis põhineb raudkindlalt nende kõrgel tootlikkusel (meie 80% EL keskmisest) ja mastaabil. Mastaabil, millega meie kogu riigina oleme umbes ühe linnaosa suurune. Kogumis. Just seepärast tuleb huntide kombel  tegutseda „. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“

 Mentaalne tervis ja rammusa supi auru mõjud.

 Pikkade aastate jooksul olime suutnud edasi liikudes säilitada oma reaalsustaju ja olukorda hinnata tõepühiselt, kuid … Tundub, et nüüd on liiduriikide rammusatest supipadadest leviv magus lõhn pannud meidki unustama majandus- ja loodusseadusi. See iha, olla  KA rammusa suppi jagaja … See kujutletav mõnus jagaja tunne peale seda, kui on pikki aastaid oldud  supijärjekorras. Eh, tundub, et selles magusas kujutluspildis on meie poliitturg kaotanud reaalsustunde ega keskendu enam rammusa supi keetmisele, vaid just  jagamisele, unustades tõsiasja, et jagada saab vaid seda, mis on oma katlas. Meie õigus loovusele ja kreatiivsusele on asendumas saamaõigusega. Kuid saamaõigus, mis ei põhine tootlikkuse kasvul ja  tugineb püsivalt majanduse vereringest elumahlade väljalaskmisel, laenudel ja enesepettusel on jätkusuutmatu. Meie teiega küll laenu ei võta, kuid meie kulutused Dr Riigi poolt võetud (SMS stiilis) laenu tasumiseks kasvavad. Fakt. Lõppkokkuvõttes maksame meie teiega nagunii kinni: „Kõik, mida poliitik valimiste ajal lubab, peab kinni maksma kas kõrgema maksustamise või laenamise abil.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 141)

Praeguses kriisijadas on poliitturul lihtne põhjendada Dr Riigi laenukoormuse kasvu (tõesti, on olemas ekstrakulutusi, mida tulebki ühekordselt rahastada krediidi arvel), kuid  tasakaalukus kadus juba enne kriisilainet, siis, kui ainukene kriis oli (ja jätkub) administratiivkriis – kõikide kriiside ema. Trikitamine eelarvega algas juba varem, seda tasakalutust püüti ümber nimetada küll nominaalseks tasakaaluks, küll struktuurseks tasakaaluks, küll … Eh, kui autovargus nimetai kunagi ümber auto ärandamiseks, siis ega nimetusest midagi ei muutunud, auto omanik oli autost ilma. Tema auto varastati. Ärme eksita iseennast tõsiasjade ümbernimetamisega.

 Tasakaalutuse tasakaal = tasakaalutus

 Vaadake, seda enam tähtis, et ka meie „tasakaalus eelarve“ ei ole kunagi olnud tasakaalus, sest sisaldab märkimisväärselt suurt osa EL (+ EL väliste riikide) toetust. EL toetuste

mõte, eesmärk ja ainuke siht on aidata meid kõige kiiremal moel ülesse ehitada oma konkurentsivõimelise rammusa supi katlad, mitte selleks, et eelarvetega trikitamisega lisada kodusel poliitturul oma pidukonna võidušanside tõstmiseks kõikvõimalikke toetusi. Toetused on kütus, mis pööritab valimisveskit. Meie tulude-kulude bilanss ei ole jätkusuutlik ja selle rammusamaks tegemine maksukulbiga on vaid rammusama leeme tõstmine pidukondade valimislubadustemootori molli, mistõttu kogu vähene supp väheneb ja lahjeneb veelgi.  Nii, et oludes, mil me niigi jätkusuutlikult ei majanda (oleme allpool „waterline“ ja tänu teiste lahketele abidele sorgeldame kunstipäraselt), oludes mil peame toetama kriisi- ja sõjameetmeid on igasugune elumahla lisaväljavõtt majandusest ja inimeste isiklikust eelarvest selge pöörasus.

Mitte maksude ega toetusega ei pea poliitturg tegelema, vaid sellega, et luua keskkond, milles inimesed (ja ettevõtted) ei vaja toetust. Parafraseerides Taani printsi: iseloov paindlik  Ühisruum või almust ootav Ühisruum – selles on küsimus.

Kõik oleneb  eesmärgist. Kas meie eesmärk on võimalikult rohkem toetusi /oodata/saada/lunida? Oleme toetusrahvas? Kuid toetus on kihvtine, see tekitab omakorda tunnet ebavõrdsusest, ebaõiglusest ja sellest, et tahaks rohkem, et siis muutuda toetuse saamine „inimõiguseks“, kärehäälseks nõudmiseks, et mul on õigus saada, saada rohkem. Mõelge kasvõi praegusele trallile laste- ja peretoetuste valdkonnas. Prr. Mis siis on eesmärk? Toetuste süsteem on vaid sümptom eesmärgitusest. Paanikast.

 Toetused: Riiklik illusionismikursus

Küsimus sellest kas inimestele tuleb raha kätte jätta või see ära korjata ja siis laiali jagada näidates seda poliitinimeste järjekordse tööviduna, siis selle koha peal tuleb olla pigem tagasihoidlikult kestlik kui õhinapõhiselt ülevoolav. Kuna Valitsemishange (Riigikogu valimised) on tulekul, siis püüavad pidukonnad jätta mulje nii toetuste, kui pensionide järsust tõusust, kuid … Tõusu ju reaalsuses pole. Ei saagi olla, kui inflatsioon on 20+%, aga võib-olla ka 500%. See viimane number tuleneb asjaolust, et inflatsioon ei taba meid teiega ühetaoliselt, see sõltub meie tarbimise ja sissetulekute struktuurist. Erinevalt. Inflatsioon sööb meie toimetulekuvõimet väga erineval moel, väga erinevalt. Näiteks käisin kord kevadel  juuksuri juures ja juttu tuli … muidugi elektrihindadest. El hindadel polnud sel ajal veel väga vigagi, kuid kõrbelõhn oli juba õhus. Juuksur oli üpris rahulik, sest tema (tänapäevase kahetoalise korteri) arve oli ja u 6 EUR kuus. Sügiseks oli see kerkinud 30 EUR kuus ehk hind oli tõusnud 5x. Tarmukas proua jäi rahulikuks, sest 30 EUR on küll märgatavalt suurem väljaminek, kuid see ei mõju veel fataalselt tema tulu-kulu süsteemile. Kannatab välja. Kuid on ka teistpidi olukordi – fataalselt mõjuvaid. Trehvasin hiljuti kokku ühe õpetatud sõbraga, kes on ikka saanud korralikku pensioni (no nii 1000 EUR ringi kuus). Tal on oma maja, mis Dr Riigi lahkel soovitusel on mõni aasta tagasi ümber ehitatud gaasiküttele … Puhas, keskkonnasõbralik ja … No te saite juba aru, … Selle soovituse järgimine oli ekslik. Tegelikult oli see oli järjekordne valearvestus, sest üheksakümnendate algul ehitas ta maja Dr Riigi hüva nõu põhjal … elektriküttele, mille peale elektrihind tegi sama, mida praegu gaasihind. Ups, siis pidi ta selle ümber ehitama söeküttele. Nüüd siis gaasiküttel … Õnnetul kombel lõppes tal just nüüd fikshind ja uus „soodushind“ on 4x kõrgem. Ups! Niisiis, kui selle uue hinna juures tuleb samasugune talv nagu möödunud, siis oleks tippkuudel vulgaar-primitiivsel meetodil küttekuulu 2000 EUR ringi kuus, mis eelolevat arvestades oleks tema kahe kuu „kõrgpinsi“ raha. Karm värk. Siis ta küsiski, et kuidas ma hindan, milline on tema isiklik inflatsiooni tase? Eh, ei taha kohe arvata. Oskasin vaid küsida poliitkorrektse, kuid rumala küsimuse, et ehk on Sul „sammastest“ abi? Parem, kui ei oleks küsinud, sest II samba kuine väljamakse on tal napilt üle 55 EUR. Pole just suureks abiks. See näide sai toodud spetsiaalselt, et aru saada – paljudel, väga paljudel -  inimestel on tunduvalt kitsamad olud ja võimalused, kui keskmine statistika näitab. Arvata võib, et südatalvel leiab arvestatav määr inimesi, et nad ei suuda oma küttearveid tasuda, kui sellele lisandub firmade dominoefektiline langemine koos koondamisega, siis … Keskklass vaesustub. Pettub ja kibestub ka. Mnjah, ka maksutulud vähenevad. Ehhee, need võivad küll numbriliselt suureneda, kuid inflateerununa on nende reaalväärtus tunduvalt madalam. Mida siis selle peale kosta? Vast seda, et hea et teada saime. Sest: „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.” (F Forsyth „Šaakali päev” Lk 28). Nn toetused, palgakasv ja pinsitõusud on olemuslikult miraaž, kuid võib ajutiselt pakkuda mõnelegi (poliitinimesele) hea tunde.  Meile teiega …

Et seda ei juhtuks …

 Seega meil teiega ees on kõige keerukam tegevuste/demineerimise lõik ehk kuidas tekitada loovuse ja eksponentsiaalse kasvu keskkond.  Kui me selle ära teeme, siis oleme ohutus tsoonis. Siis on meil ka ressurssi, et järele aidata (kuni nad ise hakkama saavad) neid, kes seda ilmtingimata vajavad.

Kuid inimlik väsimus kisub meid maha istuma ja arutama, mida me kõike head teeksime, kui me oleksime juba teiselpool miinivälja, mitmed poliitinimesed tahaksid kohe praegu lüüa ülesse oma maksudebatilaagri keset miinivälja ja ennastunustavalt arutada maksude üle. Milliste maksude üle, kellele maksude üle, kelle maksude üle? Hm, mis peaks keegi püstitama laagri miiniväljale? Eks ole? Hea küsimus. Kuid maksudebati viimine Valitsemise hanke (Pilvepiiri valimised) põhiküsimuseks on just selline vastutustundetu tegevus, sest laagri püstitamiseks on kõigepealt vaja välja mõelda kuidas probleemimiinid kahjutuks teha.  Maksudebatt saab alata vaid siis, kui meil on olemas selge strateegia kuidas riiki rekombineerida (Riigireform), millist riiki me tahame, millist suudame ülal pidada. Põhitähtis on … Jah, põhitähtis on meelestatus ehk nagu ütles MT: „Tulin ametisse ühe tahtliku kavatsusega – muuta Suurbritannia ülalpeetavast ühiskonnast ennast usaldavaks ühiskonnaks, anna-mulle-rahvast tee-seda-ise-rahvaks, tõuse-ja-mine-suurbritanniaks istu-ja oota-Suurbritannia asemel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013). Eks ole, kui MT tuli ametisse sellise kavatsusega, siis peame igalt Pilvepiiti kandidaadilt küsima, milline on nende kavatsus?  Üksnes rekombineerimise mahtu ja hinda teades on võimalik välja arvutada, kui palju meil on optimaalselt vaja maksuraha, selleks et Ühisruumi jaoks mõistlike kulutuste ja mõistlike pingutuste najal seda saavutada. Maksudebatt ei ole edasiminek, see on arutu pidu miiniväljal. Põmm!!!

 Majanduskasvu debatt asendab maksudebati

 Vaadake, maksudebatt on lihtsalt kehv aseaine nendelt/nendele, kes ei oska midagi kaasa rääkida majanduskasvu teemadel. Jagamisoskus on meil kõigil, kuid loomisoskus … ilmselt siis mitte kõigil.

Majanduskasv on eduka Ühisruumi alus ja edukas Ühisruum on eduka majanduse alus. „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“

 Niisiis milline võiks olla majanduskasvudebatt?

-Esiteks tootlikkuse kasvu keskkonna tagamine

 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib keskmise tööaja lühenemine. Heaolu kasvas pigem tööviljakuse kasvu najal.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240)

-Teiseks, eksponentsiaalse kasvule üleminek

„Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 23

-Kolmandaks,  loomingulise risttee käivitamine:

 „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ (F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2)

-Neljandaks, teadmiste rohkendamise keskkond

„Tavaarusaamade järgi maailmast kui kindlaksmääratud suurusega pirukast on maailmas vaid kaht liiki allikaid – toormed ja energia. Kuid tegelikkuses eksisteerib kolme liiki allikaid – toorained, energia ja teadmised. Toormed ja energia ammenduvad: mida rohkem neid kasutada, seda vähem neid alles jääb. Teadmised seevastu kasvavad: mida rohkem me neid kasutame, seda rohkem meil neid on. Mida rohkem oma teadmispagasit suurendada, seda suurem on tõenäosus, et see aitab leida ka täiendavaid tooraineid ja energiat.“

„Suurimaks teadusavastuseks oli rumaluse avastamine. Kui inimesed mõistsid, kui vähe nad tegelikult maailmast teavad, tekis neil väga hea põhjus otsida uusi teadmisi. See omakorda avas teadusele tee arengu poole.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 Lk 223)

 Vabapidamine ja vabalangus

  Nagu tõdes N. Y. Harari: „Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Just seetõttu, et administratsioonid pigem segavad (mida näitas ka meditsiinikriis), kui juhivad, siis keskkond peaks olema isereguleeruv. Juba see oleks hea kui administratsioonid jõuaksid õpetajatele õigel ajal palgad välja maksta (peale seda, kui haridussüsteem on teadmiste süsteemiks muudetud) ja loodame, et administratsioonid ei hakka mikrojuhtideks, et reguleerida kanalisatsioonisüsteeme.

Vaadake, üldiselt on nii, et: „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist – Peter Drucker“

Mis tähendab, et kui administratsioonid ei suuda regulatsioonidele anda ajaliselt ja ruumiliselt loovat, edasiviivat mõõdet, siis tuleb lasta kari vabapidamisele, muidu läheb kogu Ühisruum vabalangusesse.

Tuletagem meelde, et: „ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80) ja Margaret Thatcheri lisas tarmukalt: et „Me ei tohiks oodata, et riik ilmuks hea haldjana ekstravagantses maskeeringus iga ristimise juurde, oleks jutukas kaaslane igal eluetapil, tundmatu leinaja igal matusel.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 133). Nojah, kui niimoodi läheb, siis jääb üle olla vaid tundmatu leinaja igal matusel, et öelda ikka ja jälle 13 kõige ohtlikumat sõna. Prr.

 Kuidas siis saavutada eksponentsiaalset kasvu?

 Vastus on lihtne – rekombineeri:

-Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat.

-Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

-Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 Lk 28).

Enne lõikuspidu tuleb pidada künnipidu. Hea, aastatuhandeid järele proovitud tarkus. Sama kehtib ka maksude kohta, makse saab „lõigata“, siis kui on toimunud külv, mis tagab majanduse tootlikkuse ja lisandväärtuse. Elementaarne. Meie maksudebatt tuletab meelde mõttetu lühitee otsimise varianti nagu  „Ühe Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „Helisev muusika“ on liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 35). Poliitturg on iseenese tarkusest … laulud välja lõiganud. Mnjah, igav ja kurnav, kuid pileti eest peab ikkagi maksma. Meie teiega.

 Lõpetuseks kaks põhireeglit ja üks soovitus:

- „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.” („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013 Lk 341)

„Kõik mida ilma rahata pakutakse, on ohtlik – tavaliselt peitub selles mingi pettus või varjatud kohustus. Mida väärtuslikuks peetakse, selle eest tuleb ka maksta. Ise oma arveid tasudes pääsed tänulikkusest, süütundest ja pettusest. Sageli on kasulik täit hinda maksta – säästmine ei tarvitse veel kõige  paremat lahendust tähendada. Ära rahaga ihnutse ning kasuta seda ohtralt, sest heldekäelisus on võimu tunnus ja külgetõmbejõud.“

- „Võimuvallas tuleb kõige üle selle maksumuse järgi otsustada, sest igal asjal on mingi väärtus. Sellele, mida tasuta või väikese hinnaga pakutakse, ripub sageli küljes psühholoogilist laadi hinnalipik – tülikas võlgnikutunne, viletsama kvaliteediga leppimine, kompromissist tingitud kindlusetus ja nii edasi. Võimukad inimesed õpivad varakult kaitsma oma kõige väärtuslikumaid ressursse – sõltumatust ja manööverdamisvabadust. Täishinda makstes hoiavad nad ohtlikest muredest ja enda sissemässimisest.“ (R Greene („48 Võimuseadust“ Ersen 2001 Lk 401/402. 40. Seadus „Põlga tasuta lõunasööke“  )

Just need soovitused peame (kindlas kõneviisis) võtma oma tegevuste aluseks. Sellisel juhul on suur võimalus, et saame oma Noa laeva valmis enne … täiskriisi. Saame endale paindliku start-up tüüpi riigikorralduse. Vaat selline pakkumine.

 Konverentsi lõpp ... vist

Targutusi:

 

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

 

Lk 366 C rahandusminister Leedsis Kaubanduskoja igaaastasel dineel riigieelarve projektist 1926 a „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik, mis seisab Suurbritannia rahva ees järgnevatel ärevatel kuudel.“

Lk 371 Baldwin võttis selle kenasti kokku kirjas kuningale, öeldes: „Tema vaenlased hakkavad ütlema, et selle aasta eelarve põhineb üleannetul manipuleerimisel ja žonglöörimisel riigi rahaga, sõbrad aga ütlevad, et see on leidlikkuse meistritöö.“

 H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

 Lk 16 „Tundsin ahastust ja muret , et inimestel oli maailmast nii vale arvamus. Kui kasutate oma auto GPS-i, on oluline, et see lähtuks õigetest andmetest. Te ei usaldaks seda, kui see juhendaks teid, aluseks hoopis mingi teise linna kaart, mitte selle oma, milles te asute, sest sest teaksite, et jõuate valesse kohta. Kuidas siis saavad ja poliitikud lahendada globaalseid probleeme, kui nad tegutsevad valede faktide alusel? Kuidas saavad ärimehed langetada oma organisatsioonide seisukohalt mõistlikke otsuseid, kui nende maailmapilt on peapeale pööratud? Ning kuidas saab oma igapäevaelu elav inimene teada, milliste probleemide pärast muretseda ja pead murda?“

Noa laeva ehitamisest V4: Avaliku väärtuse kahandamisest & kasvatamisest

 

Maksumaksjate konverentsi jälgedes, jälgedes ...

 Nagu seletas  Kantsler sir Hamphrey riigiteenistuse (meie mõistes avalik teenistus) toimimise ja kasvu mehhanismi:  „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.  (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999). Lihtne. Sama kehtib ka meil, mida rohkem regulatsioone, seda vähem loomingulisust ja seda rohkem ametnikke kõigi nende pööraste lubamiste/mittelubamiste, trahvide ja karistamistega. Ja kuigi sir Hamphrey´l oli õigus, siis … samal ajal kantsleril ka ei olnud õigus.

 Avaliku väärtuse kahandamise teooriast

 Vaadake, selles mõttes oli tal õigus, et kui Pilvepiir/parlament jätkab uute regulatsioonide vastuvõtmist (keelamist/kitsendamist/karistamist), siis kasvab ka ametnike arv, kuid küsimus ise oli valesti püstitatud, sest uueaegses riigikorralduses ei ole vajalik selline institutsioon nagu „avalik teenistus“, see oleks nagu mingi rudiment ajaloo hämarustest. Kaasaegne Riigi ja Ühisruumi (igaüks meist teiega kogumis) korralduse aluseks peab (kindlas kõneviisis) olema avalik teenindus. Teenused, mida Ühisruum tellib, et neid siis Riigi ühisjõuga osutada. Avalik teenistus sellisel kujul nagu see praegu on kujunenud on ebatõhus, kallis, aeglane ja inimeste ressursse raiskav.  Avalik teenistus suuresti ei tegele enam avalikkuse st kodanikele teenuste pakkumisega vaid iseenese töös hoidmisega. C Hood „Riigikunst“ ( TLÜ Kirjastus 2022 Lk 45) märgib, et:  „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kirjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“. C. Hood jagab  avaliku juhtimise ebaõnnestumised kategooriatesse, millest „Neljas liik avalikus juhtimises levinud ebaõnnestumisi on üldjoontes seotud fatalistliku maailmavaatega. See hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi. Marshall Meyer ja Lynne Zuckeri sõnutsi (1989) on niisugused hoiakud „püsivalt ebaõnnestunud organisatsioonides“ tavalised. Säärased organisatsioonid küll eksisteerivad, kuid ei suuda pikka aega eesmärke saavutada, trotsides tuntud majanduslikku ja evolutsioonilist eeldust, et ebaõnnestumine põhjustab väljasuremist või kadumist. „ „Küsimus, mida Meyer ja Zucker ei aruta, on organisatsioonides laialt levinud ettekujutus, et ellujäämine pole seotud tulemuslikkusega – selline arusaam ent seab mis tahes juhtimise põhimõttelise kahtluse alla.“

„Organisatsiooniteooria vana mure on see, et „organisatsioonilises protsessis kaovad (…) eesmärgid, milleks organisatsioonid üldse loodi“ Tundub, et sellesse faasi on jõudmas ka meie administreerimissüsteem – eesmärgiks on enese taastootmine.

 Ehitusregistri lugu

 Kui te praegu värske mäluga tagasi vaatate, siis selliseks halvimaks avaliku teenistuse, mitte teeninduse, näiteks on Ehitusregistri lugu. Halvasti planeeritud tegevus, kehvalt teostatud projekt, ametnike omavastutuse puudumine stoppas elu Eestimaal pikkadeks kuudeks (hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi).  „Fatalistliku maailmavaade“ (ehk ükskõiksus)  stoppas kohalike omavalitsuste töö, stoppas ettevõtjate töö, stoppas kodanike õigustatud taotlused. Register ei töötanud, tegelikult ei tööta tänaseni. Mis aga märgiline, siis meie teiega, kes oleksid pidanud sellisest korralagedusest vähemalt sügavalt häiritud olema ja teenistujad (need avalikud) , kes oleksid pidanud ebaprofessionaalsuse pärast häbi tundma … Ei meie ei nemad … Meie teiega oleme lihtsalt harjunud ebaprofessionaalse teenindamisega. Meie kannatame ära? Aga kas peaksime? Vanaema Marie ütles lepliku meelega ikka, et: Ma kannatan ära, teisel jääb halb mood juurde“. Nojah, tundub, et Vanaema Mariel oli ka selle ütlemisega õigus, jäigi halb mood külge. Kas meie teiega oleme sellise teenuse tellinud? Ei ole. Avaliku teeninduse asemel pakutakse meile mingit avalikku teenistust. Kuid kui nüüd kokku lugeda need kahjud, mis Raiskurregistri toimimatus on kaasa toonud (ehituste alguse venimine, kasutusloa venimisest tekkinud müügipeetus, projekteerimiste takerdumine, inimeste pöördumatult kadunud aeg jne), siis saame kokku ilmselt avaliku teenistuse poolt tekitatud kahju, mis kumulatiivselt ulatub sadadesse miljonitesse (aja pöördumatu kadu sellele lisaks), siis kas sellise kahjumi tootmise oleme meie teiega tellinud? Või närvikulu? Ei ole. Seaduse järgi tuleb ehitusluba kohalikul omavalitsusel menetleda 30 päevaga. NB! 30 päevaga! Kuid MaMi teatab täiesti tuimalt, et: „…olid Tallinna puhul menetlusajad pikemad kui Eestis keskmiselt juba enne uue ehitisregistri kasutuselevõttu. Jaanuarist maini oli Tallinnas ehitusloa keskmine menetlusaeg 112 päeva (Eesti keskmine 37), kasutusloa puhul 92 päeva (Eesti keskmine 48) ning projekteerimistingimuste väljastamisel 105 päeva (Eesti keskmine 37).“ (ERR 19.08.22).  Halloo, kas seadus kehtib vaid järelvalvajate poolseks karistamiseks ja ei kehti järelvalvajate suhtes? Kas me sellist teenust tellisimegi? Ei. Tegelikult pole me sellist teenust avalikult võimult üldse tellinud. Aga venitamisteenus, mida me pole tellinud venib edasi, sest register ei tööta endiselt.

 Automaatkarjusest

 Kõik asjaosalised pusivad parandada ja pusivad ka selgitada, miks nad pusivad, kuid siinkohal pole midagi seletada. Sellise registri pidamine ja toimingute toimetamine käib avalikule teenistusele üle jõu. Kuidas seda lahendada? Konkurentsivaldkonnas lahendati olukord juba väga ammu selliselt, et osad lepingud, mis olid küll vormiliselt konkurentsi piiravad, kuid olemuslikult kliendile kasulikud, siis nende kohta võis esitada Konkurentsiadministratsioonile loataotluse. Taotlus tuli läbi vaadata 30 päeva jooksul (pikendamine oli võimalik vaid üks kord eriliste asjaolude puhul). Kui ametkond ei jõudnud selle aja jooksul otsust teha, siis loa taotlus jõustus automaatselt. Vaadake EK Konkurentsiametkond oli kindlal veendumusel, et see, kas keegi ametnikest on puhkusel, haige, töö on kehvalt paneeritud või menetleja on oskamatu ei ole ettevõtja probleem, see on ametkonna töö planeerimise probleem. Kui meil sellist süsteemi rakendada, siis oleksid ka ametimehed kiired ja krapsakad, sest Ehitusregistri näitel oleks sel suvel enamus ehitus- ja kasutuslube saanud ilmselt automaatse heakskiidu. Toimiks nagu automaatkarjus. Puhas, energia- ja ajasäästlik. Teiseks konkurentsialaseks uuenduseks (ehhee, juba u 15 aastat tagasi) oli, et grupierandite juurde loodi nn valged ja mustad nimekirjad, mille alusel ettevõtja ise sai võtta endale loa, kui see vastas tingimustele. Jällegi lihtne ökoloogiline variant võrreldes vanamoodsa avalik teenistusega. Vaadake, meie teiega eeldame teatud tegevuste puhul teatud kindlust, teatud professionaalsust, seda ka suhetes Dr Riigiga. Dr Riigiga? Tohtrite puhul „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas: „Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …” Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.” (G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo” lk 66). Eks ole hästi formuleeritud - et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud? Vaadake, ootused Dr Riigi tegevusele on täpselt samasugused.

 Raamistikust ja trellistikust

 Milline oleks Dr Riigi ülesanne meile heatasemelise avaliku teenindamise tagamisel?

-„Riigi ülesanne on võimalikult palju seadustega takistada vargusi, rööve, pettusi ja vägivalda ning luua tootmise ning vaba majanduse jaoks vajalik raamistik“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017). Eks ole hästi formuleeritud. Mis aga põhitähtis, kui raamistik muutub läbi üha uute ja uute inimtegevuse valdkondade piiramise, reguleerimise ja karistamisega ikka jäigemaks ja tihedamaks, siis see ei ole enam raamistik, see on … trellistik. Loovuse vangla. Kusjuures raamistiku muutmine trellistikuks toimub märkamatult.

 „Paul Light, teadlane, kes seda teemat kaua aega uurinud, märgib, et president John F Kennedy ajal oli valitsuskabineti osakondade hierarhias 17 ametisse määratud „kihti“. Selleks ajaks kui Trump ametisse astus, oli neid vapustav 71. Enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki.“ //bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.// (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 41).

Vastuolulised mikrojuhtimislikud vahelesegamised muudavadki raamistiku trellistikuks.

- „Üleminek suletud, vabadusteta ühiskonda on sujuv. See algab siis, kui vaba omanditung ja ohjeldamatu leidurivaimu tahetakse piirata, kuna sellisena see segab, või kui riigi reeglitesse hakatakse lubama ideid selle kohta, milliseid tooted on mõistlikud ja millised mitte, milline elu on mõistlik ja milline mitte ning millal on tööhõive liiga suur või liiga väike.“

Kogu selle administratiivsahmerdamise hulluses ei tohi silmist lasta Ühisruumi proportsioonide paigast nihkumist: „Ärge unustage toetuspersonali (saba) ja võitlejate (hammaste) suhtarvu. Saba ainus ülesanne on hammaste abistamine. Mainitud suhtarv on oluline kõigi jaoks, kes üritavad bürokraatiatihnikust läbi raiuda. (…) Tuleb vaeva näha, et toetuspersonal oleks võimalikult väike, kuid ometi laseks rindevõitlejatel oma kohustust täita.“

Lk 195 „Aja jooksul kipub igasse organisatsiooni kogunema vajalikust rohkem inimesi. Tavaliselt rassivad nad keskmistel tasanditel, kus otsivad endale tegevust allpool asuvate töötajate kontrollimisega. Mõnikord läheb asi käest ära, sest nende keskmiste hulk kasvab. Enne kui seda mõistetaksegi, on loodud terve kontrollijate kogukond, kes kontrollivad inimesi, kes kontrollivad teisi inimesi, kes omakorda kontrollivad kolmandaid. See on valitsuse endeemiline, ehkki mitte ainulaadne fenomen.“( D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ PM 2020 lk 195). Nii on ka meil juhtunud, et kontrollijad kontrollivad kontrolliivad kontrollijaid, kes omakorda …

 Õigete asjade vale kasutus

 Kontrollimishullus on  võtnud sellised mõõtmed, et meil ei ole enam Parlamentaarne Vabariik vaid kujunemas on … Kohturiik. Kuidas nii? Sest ka suurt osa seadustest vaidlustatakse Riigikohtus ja iga inimtegevuse ilmingut tahetakse kriminaalmenetluse korras lasta kontrollida Prokuratuuril. Kogu süsteem on lennanud üle võlli, õigustarve on asendunud tigeda ärapanemisega - õigusetusega.

Õigusetusega mitte selles mõttes, et õigust ei ole, vaid selles mõttes, et inimesed ise ei tee enam midagi oma õiguste õigeks realiseerimiseks, õiguste kontrollimine administratiivkontrollis on nii aeganõudev ja eklektiline (kohtu erinevate astmete erinevad otsused), et neid õiguseid ei saa kasutada. Õiguste õigusetus? Või õigusetuse õigus? Ükskõik, nirud variandid mõlemad, meie teiega peame õppima (treenima) igapäevaselt omavahel hakkama saama, nii on meie õigused kõige paremini tagatud.

M. Manson esitleb olukorda järgnevalt: „ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“

„Tänasel päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119). Tundub päris adekvaatse kirjeldusena  … ja nii nad kohtusaale ummistavadki, mitte õigusvajadusest, vaid pigem tähelepanuvajadusest. Mood. Kahju. Raisatud energia. Kuid see raiskamine ei toimu ainult „šikkide“ tasandil, vaid kõigi meie teiega arvel kuna selleks kasutatakse avalikku teenust ja meie teiega ühist raha. Meie teiega oleme „šiki ohvripõlve“ netomaksjad. Kuid niimoodi juhtub, kui meie teiega anname otsustamise üle vahele segavatele volitustele ja kõrvalistele otsustajatele. Kuid „šikil ohvripõlvel“ on veel üks halb mõju, see annab ettekäände luua üha uusi regulatsioone, täita need menetlejatega ja kehutada … pealekaebamist. Ühisruumi eneseregulatsioon kuhtub ja Ühisruum muutub … Masinaruumiks.

 Vetokraatiast ja vastuhääletajate riigist

 Niisiis kordame üle … eee … USA näitel:

- enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki. -bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.

 „Kuid tegelik põhjus on märksa sügavam. USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia“.

-kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“

- iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“

- „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (Penn Stationi renoveerimisest) (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022)

 Kõrvalised otsustajad

  „Kõrvalisel otsustamisel on palju ohte,

-millest üks on see, et kõrvalised otsustajad ei saa miljonite inimeste olukorda iial teada nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord iial teda nii hästi kui need inimesed ise ja see olukord ei pruugi kõrvaliste otsustajate valitsevale nägemusele vastata.

-pealegi ei maksa kõrvalised otsustajad oma vigade eest  sageli mingisugust hinda, ükskõik kui valed või katastroofiliste tagajärgedega nende otsused on inimeste jaoks, kelle eest nad otsuseid teevad. (seda oli näha nii Ehitusregistri kui ka Tervisetuseameti külmlaos „grillipeo“ korraldamise osas. Viimane oli märgiline kuna rahaline kahjum oli miljoneid euroneid, kuid hullem veel oli see, et hävisid paljude haiguste tõrjevahendid, mis oli üüratu julgeolekurisk kogu elanikkonnale. Asja uuriti ja … Lõppkokkuvõttes tõdes Dr Riik, et tegemist oli „uskumatu kobarkäkiga“. Hm, niimoodi käigu pealt loodi uus õigusalane termin? Ei, lihtsalt pesuvahend. Kurioosne oli muidugi see, et samal ajal püüdis Tervisetuseamet leida meeleheitlikult vigu tervishoiuasutuste, nende ennastsalgavate kangelaslike eesliini võitlejate,  töös ja karistada. Rangelt. No selge see, et tervishoiuasutused, millised toimisid „lahingolukorras“ võis ikka mõni padrun üldmelus näpu vahelt pudeneda, kuid ametnike tegevus oli ebaproportsionaalne ja lihtsalt … sündsusetu. Siin ilmneb ka vastutuse ebavõrdne jaotus. Ühtedel on suurkaotused „uskumatud kobarkäkid“ ja teistel – nööbikaotajatel ehk loomulikul kaol – kuriteod.)

-Arvestades, et vigu teevad kõik inimesed ja oma otsuste eest vastutamine mõjub korralekutsuvalt, on oma otsuste langetamise õiguse kellelegi loovutamine väga ohtlik.“ (T Sowell „Diskrimineerimine ja erinevused“ PMK 2022). Jätkem see viimane tõdemus meelde.

 Eriti ohtlik on, kui kõrvalised otsustajad loovad juurde „iseenese tarkusest“ juurde üha uusi regulatsioonikihte, mis igaüks eraldivõetavana on põhjendatav, kuid kogumis muutuvad Ühisruumi arengule laastavalt. Ühisruum pole sellist teenust tellinud. See on nagu telliksite lillepotitäie mulda, aga teie elutuppa valatakse terve veokitäis komposti. Ehhee, maksma ka. Ise maksma.

 Toimetuleku toetus Dr Riigile või teenustasu?

Tõsiasi on see, et  Dr Riigil ja kohalikul omavalitsusel ei ole „oma raha”, on vaid see raha, mida maksumaksja (st meie teiega) ühiskatlasse kokku kannab. Eks ole üllatav? Me kuuleme ju iga päev väljendeid „riigi raha“, „KOV raha“ ja „EL raha“ ja siis „riik annab toetusi“, „riik eraldab pensioniteks“, „riik investeerib …“, kuid need väljendid on petlikud ega peegelda raha tegelikku sisu. Raha liigub ühe omaniku käest teise kätte vaid kahel juhul, kui ostetakse kelleltki teenust/toodet või antakse toetust (muidugi on võimalik ka raharööv, pettus või väljapressimine, kuid see on eraldi teema). Niisiis, kui meie teiega maksame makse, siis me ei maksa neid lihtsalt niisama, et Dr Riigil oleks „oma raha“. Ei-ei, raha loovutamisel on kaks eesmärki: teenus või toetus. Kusjuures enamuse rahast me korjame kokku just selleks, et ühiselt teenuse ostmine on tõhusam. Nii näiteks on meil valik, kas meil on Sisekaitse või Isekaitse. Meie oleme valinud ühise teenuse Sisekaitse näol, mis tähendab, et meie ühine raha maksab kinni selle teenuste kompleksi. Teisalt jääb meil ilmselt sellise ühiselt tellitud teenuse näol rohkem raha isiklikuks kasutamiseks kui me oleksime pidanud ise ostma püssid/kilbid/turvised. No pesapallikurikate müüjatele pole see hea uudis, kuid meile küll. Sama lugu on ka riigikaitsega, teedeehitusega, haridusega ja mitmete teiste teenustega – need ühisteenused makstakse kinni meie teiega raha eest, kuid nende teenuste hanke korraldajaks on Dr Riik .

Teenuse muutumisest toimetulekutoetuseks

Sarnane lugu on ka tervishoiuteenuste ja pensionitega, kuid … Mnjah, siin on küll teatud sarnasud, kuid mitte samasus, sest nii Tervisekassa, kui ka Pensionikassa on oma algselt juurelt solidaarsed kindlustusfondid, millised peaksid toimima oma liikmete sissemaksete piires, kuid … Siinkohal lähevadki sarnasus ja samasus nihkesse, täpselt nii nagu mõisted „riigieelarve raha“ ja meie teiega raha. Nii Tervisekassa kui ka Pensionikassa (kui kindlustussüsteemide) uuendamine pole aja, olude ja vajadustega kaasas käinud ega suuda tänu sellele puudusele oma liikmete kindlustust tagada. Tegelikult on mõlemad pankrotis. Ups! Nii ongi Dr Riik osa teenuseid, mis algselt olid nende kindlustussüsteemide all trikitanud „riigikassast“ finantseeritavateks. Tundub ju humaanne, kuid … Tegelikult tsementeerib süsteemide ebatõhusust, pärssides nende arengut. Milleks pingutada kui muidu saab – on üks inimeste ühisjooni. Pidev paikamine ei pane pingutama, uusi arenguteid otsima. Niisiis on antud juhtudel tegemist pigem toimetulekutoetusega, kui  teenuse täisväärtusliku hinnaga ostmisega. Kuid selle toetusega oleme meie teiega, kui maksumaksjad „vaikimisi nõustunud“ kuigi … Kuigi teenuse maksumuse selguse mõttes ei tohiks seda teha. Niimoodi lähevadki meil segi, millised on teenused, mida oleme Dr Riigilt/KOV tellinud ja millised on sinna juurde „tekkinud“ toimetulekutoetused.

Muide ka need „teenuse“, mida Dr Riik on regulatsioonidega ja avalik teenistus (siinkohal just teenistus) on omakäeliselt juurde „tekitanud“ on toimetulekutoetus bürokraatiale, mitte meie teiega poolt tellitud teenus. Toimetulekutoetus on peidetud „teenuse“ sildi taha.

Oot-oot, millist teenust me tellisime?

Kui me nüüd oma arutlustega nii kaugele oleme jõudnud, siis … Jah, teil on õigus, me peame küsima, millist teenust me Dr Riigilt oleme tellinud ja kas me nende teenustega oleme rahul. No näiteks, tellisime kaalulangetamise teenuse paketi ja saimegi. Tehtud? Kuid võib olla, et kaalulangetamispaketi põhiosa koosnes giljotineerimisest. Eks ole, sellist teenust te ju ei tellinud?. Niisiis, kas me oleme tellinud näiteks detailplaneeringu venitamise teenuse, mis kestab neli-viis aastat, mille maht vulgaar-primitiivse arvestuse järgi võiks olla kuni 10 000 ametniktundi? Kui seda tööd on teinud pühendunult kaks Inimesekest (selles mõttes, et vahepeal on toimunud komisjonid, nõupidamised, kooskõlastamised jne), siis on raisku läinud lausa 20 000 ametniktundi

Kas oleme tellinud seaduste muutmise konveieri teenuse? Tavamõistus ütleb, et kui 420 seadusest muudetakse aasta jooksul 360, siis peaks sellises riigis olema revolutsioon või katastroof. Tundub, et keegi kasutab kurjalt meie teenuste tellimiseks ette nähtud raha enese taasgenereerimiseks. Kasutab teenusraha toimetulekutoetusrahana, imiteerides tegevusi, mida me tegelikult ei ole tellinud. Hm, huvitav mõte?

Kehv lugu on selles, et kogu Ühisruum ei saa elatuda toimetulekutoetustest. Inimestel saab raha otsa ehk nagu formuleeris MT: „Sotsialismi probleem seisneb selles, et lõpuks saab teiste inimeste raha otsa.“ (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 lk 88) … ja siis ei aita enam mingi maksudebatt – raha on otsas, debatt ka.

 Regulatsiooniökonoomika

Muide regulatsioonide tootmine iseenesest on üks ütlemata kallis teenus (+ ametkondade loomine, ametnike värbamine, soe tuba, trahvimine, kohtus vaidlemine jne) . Ühe „niru“ seaduse menetlemiseks saame kokku tublid 3600 ametniktundi, mis on ühe kõrgetasemelise ametniku peaaegu kahe tööaasta töömaht, ilma kohvi ja suitsupausideta ning ajata, mis kulub ühelt nõupidamiselt teisele minekuks.

-Harilikult tegelevad „seadustootmisega“ ametkondade helgemad pead. Kui arvestada, et „helgem pea“ saab ka „heldemat palka“, siis keskmiseks ametniktunni hinnaks võime arvestada kaks-kolm keskmist palka kuus.

-Kui kas või pooled esitatud seaduseelnõud olid „tiputeritamised”, siis raiskasime sellisele tegevusele täiesti asjatult 300–400 ametniku aastase tööaja. (Iga seaduse juurde kulutatud aja tabel)

-Kuid on ka „megaseaduseid“ nagu näiteks ATS, mille muutmisega  „tegeldi ” pea viisteist aastat, s.t vahetult selle kehtima hakkamisest peale. Tulemus oli …

-Ja kulude poole tuleb lugeda muidugi kõik need kaasnevad kulud, mida me enne defineerisime: soe tuba koos puhtama ja kuivema tundega

-Ja  siis astuvad tegutsema kontrollijad, menetlejad, karistajad (nagu maad läbiv tasuta sõitjate  rong)

Kui me teeme selliseid tegevusi piisavalt palju, siis hoomame, et kasutame ressursse täiesti tühja ja sihipäratult. Tegevuse imiteerimise finantseerimisele kuluvaid vahendid, neid miljardeid, võime kasutada näiteks meditsiinis, hariduses jm.

- peamegi oma regulatsioonid pulkadeks lahti võtma ja vaatama, kas me teeme õigeid asju ja kas me teeme neid õigeid asju õiges järjekorras. Avalik teenistus tuleb muuta avalikuks teenindamiseks. MOTT

 Normani evangeelium

 Nüüd te mõtlete kindlasti, et aga seadusuuendused on vajalikud selleks, et käia ajaga kaasas. Õige, kuid nagu N. Y Harari on nutikalt väljendanud, siis kogu inimese loodud seadustik on lihtsalt … kujutletav kord. Kujutletavat korda võib kujutada, võib ka mitte kujutada. Meie kujutlus korrast on lappama läinud ja selle ohjeldamiseks tuleb (kindlas kõneviisis) pooled „regulatsioonid“ tuttu panna. Kas oled kuulnud, et uus regulatsioon tehakse selleks et muuta asi keerukamaks, kallimaks jne? Ei? „Loomulikult mitte, seetõttu nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. (…) Üldloogika, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru, mis toimub.“

- „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“

- „Ma mäletan, kui ma kunagi siin Asutuses tööd alustasin, siis ma mõtlesin võimalustest. Ma nägin väljakutseid ja lahendusi ning me muutsime asju. Kui keegi esitas mulle probleemi, siis ma otsisin lahendusi. Kui mulle esitati lahendus ja kästi otsida probleemi, siis ma soovitasin käskijal tutvuda anaalsete sügavustega. Kui lahendusel oli ees bürokraatlik takistus, siis ma leidsin tee, kuidas sellest kõrvale hiilida. Praegu aga … Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei näe enam bürokraatia taga lahendusi. Kunagi selgetel ja arusaadavatel teedel kasvavad takistuste metsad. Probleemid tunduvad lahendamatud. Ja ma ei tea, kas see on selle pärast, et probleemid on suuremad, või … või on selles, et mina ise olen muutunud probleemiks.“ (J. L. Norman „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“, Argo 2019)

 Tasakaalutus

 Üks peamiseid ülesandeid on leida mõistlik õiguste/vabaduste ja kohustuste/vastutuse tasakaal.  „Tekkinud on küll hulk „õigusi“, mis tekitavad inimestes tunde, et neil on õigus sellele, mida teised on tootnud, kuid samal ajal on kohustused vähenenud. Ühes uurimuses analüüsiti arvuti abil sõna „Kohustus“ esinemissagedust Briti ja Ameerika raamatutes. Selgus, et võrreldes varasemate aegadega kasutatakse seda tänapäeval kahe kolmandiku võrra vähem. „ (T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022). Eks ole, sama ka meil, kõigil on õigus … saada, aga kohustused ja tasakaal? See kipub poliitinimestel valitsemishankes meelest pudenema, just seepärast tulebki aeg-ajalt meile kõigile meelde tuletada, et meil on „sabas“ liiga palju inimesi kes segavad „hammastel“ edu saavutada. Enamgi veel, tundub, et ikka sagedamini püüab saba peale vastu hambaid anda, mõistmata, et just pea annab saba eksistentsile aluse. Saba raju õgvendamisega vabaneb Ühisruumi jaoks aeg, raha ja hea haridusega valdkonnaspetsialiste.

C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“) loo: „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otsesest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“

 Ülespoole juhtimise oskuse peetusest

 Meie teiega ju teame ütlemist, et kui Kõigevägevam annab ameti, siis annab ta ka mõistuse. Paljud on seda ka uskuma jäänud ja ole sa lambakarjus või põlisbürokraat, siis juhi ametis tundub sellise edevusastmega poliitinimesele, et ta ei pruugi teiste nõuandeid kuulata. Ega kuulagi, kuid … Tegelikult ... Nagu sõnastavad J.Lynn, A. Jay suurepärases raamatus „Jah, Härra Minister“ ( Varrak. 1999 Lk 29) Minister Hackeri mõttekese ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“ Nii ongi. See on vaid pool tõde ülespoole juhtimises, tegelikult isegi pigem allaandmine, kui poliitinimene leiab ennast sellisest .... tühjusest. Või tühisusest?. Kuivõrd oluline on ülespoole juhtimine saame aimu ühe sõjaväelise näite põhjal: „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“

„Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“

„Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“ (J. Willink, L. Babin „Ülim vastutus“ lk 233)

Enamgi veel ülespoole juhtimine on ülitähtis ka selles mõttes, kuidas valdkonna asjatundjad suudavad kasvatada selliseid asjatundjaid, kes oleksid abiks poliitilistele juhtidele:  „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu saavutamisel.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015  Lk 314). Vaat selline lugu. Muidugi kui teil on C Hoodi mõistes „fataalne maailmavaade“, siis pole teil sellest lugu.

 Konstitutsioonist ja konstruktsioonist

 EKSS annab konstitutsiooni kohta järgneva selgituse: „1. pol põhiseadus. Uue konstitutsiooni vastuvõtmine. 2. biol isendi kehaehituse ja -talitluste põhilaad“

Lugesin kuskilt, et  Hiina meditsiini toitumisteraapia lähtub inimese konstitutsioonist, eripäradest ja haigustest. Eks ole, mitte ainult riikidel ei ole konstitutsioon, ka inimesel on konstitutsioon. See on hea tähelepanek, sest ka riiki saab reformida arvestades selle konstitutsiooni (ehk ülesehitust), eripärasid ja … Nojah, tuleb tõdeda, et ka riikidel tekib pikapeale seisundeid, mis vajavad painutamist, venitamist ja mudimist, isegi siis kui kõik paistab olevat korras. Hm, eriti siis. Nüüd on just see aeg, mil peaks mõned sooned ja närvisõlmed lahti mudima. Maailm muutub ja vana mugav isteasend ei ole enam sobiv/tervislik. Oleme ennast lömmi istunud.  „Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ (M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319). Nagu tõdes N. Y. Harari:

„Just selle tõttu, et tehnoloogia areneb edasi niivõrd kiiresti ning parlamentidel ja piiramatu võimuga valitsejatel on suuri raskusi tulla toime andmetega, mida nad ei suuda küllalt kiiresti töödelda, mõtlevad tänapäevased poliitikud palju väiksemal skaalal kui nende saja aasta tagused eelkäijad. 21 sajandi alguse poliitikas puuduvad seetõttu suures tulevikunägemused. Valitsusest on saanud lihtsalt ametkond. See haldab riiki, kuid ei juhi seda. Valitsus tagab, et õpetajad õigel ajal palka saaksid ja kanalisatsioonisüsteem üle ei ujutaks, kuid sellel pole aimugi, kuhu riik 20 aasta pärast on jõudnud“. Samal ajal kribib ametnikkond meeleheitlikult ehitada oma Noa laeva käepärastest administratiivvahenditest, meisterdades üha uusi strateegiaid, mis jätab usina mulje, kuid on pettekujutelm päästelaeva ehitamisest.  See on asjatundmatu. Admiral A. Burke „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus  asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ ( T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 387)

 Nif-nifi maja strateegia või …

 C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) jutustab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riirametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“) ühe loo: „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otasest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivatvõi ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“ ehk  nagu väljendus Peter Drucker „Suur osa sellest, mida me kutsume juhtimiseks, kujutab endast inimeste tööga hakkama saamise raskeks tegemist  “

 L. Freedman raamatu „Strateegia“ (Grenader 2016 lk 10)  eessõnas kirjutas (tol ajal veel) brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“   Kuid  „Juba enam kui kaks ja pool aastatuhat tagasi on Hiina väejuht, riigimees ja filosoof Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ Meil on ridamisi strateegia nimelisi dokumente, mis on üksteisega vastuolus, meie Pilvepiir võtab vastu üha uusi strateegia nimelisi dokumente a´la „Kuidas ehitad Nuf-nufi maja Nif-nifi vahendite ja töökusega“ ja kui see ei õnnestu, siis tehakse sellel täiendus, kuidas Naf-nafi maja võrdselt ümber jagada. Ei tea ühtegi strateegiat, milles oleks plaan kindlustatud edu saavutamiseks vajalike organisatoorsete lahendite ja vahenditega. Vaadake, tõsiasjaks jääb, et Naf-nafi majasid ei ehitata Nif-nifi  „meetoditega“. Peame korraks peatuma, tegema loenduse, määrama oma asukoha ja siis looma meie konstitutsioonile vastava paindliku strateegia.  Ehk nagu kirjutas A. Adamson („ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126): „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“. Praegu on veel aeg evolutsiooniliseks arenguks. Anname evolutsioonile võimaluse. Päramine aeg rekombineerimiseks.

 Järgneb …

 Targutusi:

 „Merkel“ Helios 2018

 Lk80 „ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““

 

D Heath „Ülesvoolu“ ÄP 2022

 

Lk 40 „Mõnikord veename end tegelema valede probleemidega. Väljaanne The Times ennustas 1894 aastal, kui Londonis vedas inimesi igapäevaselt rohkem kui 60 000 hobust, et „50 aasta pärast on kõik Londoni tänavad mattunud kolmemeetrise sõnnikukihi alla“. Jätame hetkeks kõrvale selle konkreetse õudusunenäo logistilise usutavuse (…) Ometi ei olnud see kartus täiesti põhjendamatu: need 60 000 hobust „tootsid“ päevas keskmiselt 9-15 kilo sõnnikut. Esimesel rahvusvahelisel linnaplaneerimise teemalisel kohtumisel New Yorgis 1898 aastal oli hobusesõnniku kriis konverentsi peateemaks. Õnneks, nagu me kõik teame, ei tulnud seda kriisi kunagi. Selle kõrvaldas auto tulek. (Ja nüüd põhjustavad meile omakorda suuri probleeme autode väljaheited – CO2 ja tahked osakesed.)“

Lk 14 Mark Okerstrom „Kui loome organisatsioone, siis teeme seda selleks, et anda inimestele suund. Põhimõtteliselt anname neile loa olla lühinägelik. Me ütleme: see on teie probleem. Määratlege oma missioon ja looge strateegia ning joondage oma ressursid  selle probleemi lahendamiseks. Ja teil on jumalik õigus ignoreerida kõike, mis sellega ei ühti.“