Saturday, July 28, 2018

Sunnitud investorid ja "sundinvestorid"



Tundub, et veerand sajandit poliitlubadusi on mõistlike lubaduste ja ka tegevuste kaevu nii tühjaks ammutanud, et järgmisteks valimisteks kaabitakse põhjamudast välja kõige imelikumaid elukaid. Oleme justkui eduloome suuna kaotanud. Tegevusi on  massiliselt mis võib jätta petliku mulje edasiliikumisest. Nende tegevuste eesmärk (muidugi peale poliitinimeste eneseupitamise) on arusaamatu, mõttetu ja tühine. Kõik need ettepanekud alates kõigi pensionäride hooldekodusse saatmisest, kõigi töötegijate tööõnnetuskindlustusest, kõigi tasuta ühistranspordist, riiklikud üürikorterid „sirtsusohu“,  riiklikud konverentsikeskused jne näitavad vaid olude mittemõistmist. Meie tegelike probleemide lahendamise asendamist asendustegevustega. Üks korralik riigireformilik paduvihm lööks muidugi õhu puhtaks ja vee- ning loovusesooned lahti, kuid praegused poliitinimesed ei julge seda teha. Niisiis jätkataksegi tegevusetuse võõpamist kaevumudaga asendustegevuseks.

Tuimus ja ükskõiksus

Mõned ideed on ikka terve mõistuse seisukohalt täiesti uskumatud. Omaette saavutuseks on Töötukassa ja Haigekasse nimevahetuse maksumussaaga. Olen alati olnud veendumusel, et praegused nimed on valed. Inetud nimed negatiivse alatooniga. Meie teiega  ei maksa kassasse raha  ju mitte selleks et töötu olla või selleks et haige olla, ikka selleks et tööl käija ja terve olla. Pealegi on neil sõnadel lihtsalt halba meeleolu tekitav taust ning Dr Riigi üks põhiülesandeid ongi hea õhkkonna tekitamine, ülejäänuga saame ise hakkama. Nii, et kasvõi meeleolu ja meelelaadi muutmiseks oleks nimevahetus igati kohane, kui … Kuid inimesena, kes on pikalt ametis olnud ka avalikus teenistuses, igat senti lugenud, ei mahu mulle pähe, kuidas sellis peaaegu „millise“ eelarvega välja tuldi. Just selline süüdimatu-ükskõikne hoiak, koos mammiliku tänitamisega, et nimevahetuseelarvet tuleks ikka vähendada, on ilmekas illustratsioon üldisele ükskõiksusele ja suunakaotusele. Just ükskõiksus selle „projekti“ esitluse kõigil tasanditel, on hirmuäratav. Kuidas julgeti. Minul poleks mitte ainult keel sõlme läinud, vaid ilmselt oleksin ka kõik hambad  välja kokutanud. Täitsa tuima näoga sellise „projekti“ esitamine võib tähendada vaid kahte asja, selle eesmärgiks oligi nimemuutuse ettepanek nurjata või on kassarahvas suure raha veeres elust nii võõranunud, et ei saanud arugi, sellise avalduse tagajärgedest. Nagu öeldakse, ei hingata  oma rahvaga ühes taktis. Me kõik oleme ekslikud, ikka juhtub, kuid sellised „projektid“ ei tule avalikkuse ette ilma poliitinimeste heakskiiduta (nõukogud, ministeeriumid, erakonnakontorid), pole uitmõte. Võib ka olla kolmas põhjendus, et ametimehed lihtsalt visati poliitinimeste poolt avalikkuse ambrasuurile? Inimkatsete käigus? Ka võimalik. Igatahes nüüd on kõigil selge, et sellise nimevahetuse juures, kus vahetub mitte niivõrd nimetus, vaid raha vahetab omanikku, jäägu parem nii kuis on. Huvitav oleks teada, kui palju on sellele „projektile“ ajalist ja rahalist ressurssi kasutatud? Hea, et niigi läks, kuid sellest tuimast irrogantsusest on küll paha maik suus. Pikalt

Alustugede kõigutajad

Nimevahetusjutt oli pigem selline eelsoojendus tegelikele süvasuunakaotustele. Kuivõrd hälbinud on osad poliitinimesed maailma ja majanduse  alustõdedest ilmnes väikeaktsionäride kaitsedoktriini esitlusel. Ilmnes üpris kummalisel moel ja viisil, mida püüti küll maskeerida ilusõnaliselt, kui ettevõtluse kaitset ja toetust. Seega veel üks kaitsemehhanism ja kindlustuspoliis? Milleks? Ilmselt on üheksakümnendate erastamise ja investeerimise edulood mõjutanud jäädavalt meie arusaamu ja suhtumist majandusse, ettevõtlusse ja investeerimisse. Millegipärast on ikka veel levinud arvamus, et iga „investor“ ehk see, kes kuhugi raha sisse paneb, peab selle ka kasuga kätte saama. Kuid nii see pole, pole kunagi olnud ega saagi olema, äri on risk ja seda kannavad kõik nii väikesed, kui suured ettevõtjad, aktsionärid, investorid. Nüüdseks on see metsik, huvitav, väljakutsuv majandustegevus, kus õhtul pandi üks raha sisse ja hommikul võeti kaks välja  küll läbi, kuid mälestus kui DNA kood on säilunud. Meie majandustegevus ja ka ettevõtlus on normaliseerunud, vahet ehk isegi liialt, kuid see tähendab, et selliseid kasumeid enam ei ole traditsiooniliselt võimalik teenida. „Suurt raha“ on võimalik teenida vaid suurte riskidega. Muidugi leidub alati mingi uuelaadne  „hollandi tulbisibul“ või imeäpp, millega on võimalik momenti kasutades teenida, kuid need on üksikud õnnestumised, sellele järgneva kukkumisega. Tavaettevõtluses ei ole selline „välja võtmine“ võimalik, tänapäeva ettevõtted mis on loodud pikaajaliseks kestmiseks nagu sekvoiad (sekvoiad võivad elada 700-2000 aastat), vajavad ka pikameelsust ja pikka arendamist.

Börs kui hiiglaslik kasiino.

Tihti  on just pika arengu/tootmis tsükliga ettevõtted need , millised pole rahastajatele esmapilgul kõige atraktiivsemad. Nende ponnistused ei kõneta laenuandjaid meie mänguliseks muutunud maailmas. Igav, pole pauku, pole sära, pole mürtsu nagu Edisonil või Muskil.  Ka investeerimine on paljudel juhtudel analüüsist muutunud mänguliseks tegevuseks. Meelelahutuseks kõigest sellest tulenevaga - intriigid, pisarad, pettused – nagu tõsieluseriaalid. Kuid just pika eesmärgiga  ettevõtjad vajavad investoreid, kes nendesse või nende hullusse usuksid. Siin tulebki mängu see saladuslik mänguline maailm, mida nimetatakse börsiks, investoriteks ja (väike)aktsionärideks, kuid mis meenutab hiiglaslikku kasiinot. Just selle koha peal saavad kokku kaks maailma, millised üksteist vajavad, kuid millel on tihtipeale erinevad eesmärgid ja ajahorisondid. Ühelt poolt ettevõtja, kes vajab oma ideede/unistuste täitumiseks kiiresti lisaressurssi ja teiselt poolt selle lisaressursi omanik, kes pole huvitatud niivõrd ettevõtja visioonide tegelikkuseks muutmisest vaid oma kapitalilt võimalikult kiire kasumi teenimisest. Ka kasumi teenimises ei ole midagi laiduväärset, vastupidi, kuid probleem on selles, kui kokku saavad pikaajalised eesmärgid ja lühiajalised huvid, siis ei saa sellest head nahka tulla. Üks peab kaotama. Loomulikus keskkonnas kaotab see, kes pole oma „kodutööd“ korralikult ära teinud, ehk välja uurinud ja läbi analüüsinud millise partneriga tal tegemist on. Ettevõtlus on isiklike otsuste ja isikliku vastutuse pidev kaskaad. Vahel ei oska isegi kõige edukamad valdkonna asjatundjad „õigeid“ investeeringuid ära tunda.  „„ Buffett tunnistas, et saabus IBM peole hilinemisega. Nagu Coca-Cola puhul 1988 aastal ja Burlington Northern Santa Fe puhul 2006 aastal oli ta enne oma  ilmumist lugenud aastaaruandeid 50 aastat. See ilmutas end mulle, ütles ta , ühel päeval 2011 aasta märtsis. Tsiteerides Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida näete.“ Buffett tunnistas CNBCle, et „sain nagu vastu vahtimist“, kui mõistsin, millised konkurentsieelised on IBMil klientide leidmisel ja hoidmisel.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 172).

Suunakaotuse suunakaotus

Varustatuna nüüd selle teadmisega peaksime sellest lähtudes käsitlema kas me peaksime mingit erinevat kaitset ühele või teisele investorite grupile erandkorras pakkuma.  Seega kas vajame  väikeaktsionäride kaitsedoktriini? Lugesin eelnõu läbi. Lugesin ka seletuskirja läbi. Mnjah, see on üks veidramaid dokumente, mida olen lugenud. Justkui ridamisi õigeid sõnu, kuid põhi … Põhi on vildakas, mitte konkurentsile põhinev vaid sotsiaalkaitsele. Kuid ettevõtlus on võitluse, mitte sotsiaalhoolduse valdkond. Põhjaks pole enam isiklik osalus, isikliku otsustuse tulem vaid mingi kummaline kindlustussüsteem. Jälle? Äriühing on nagu väike parlamentaarse riigi mudel oma hääletuste, eesmärkide ja nõukogudega, millesse Pilvepiiri otsustega pole vaja sekkuda. Miks? Lihtne, see oleks nagu teise riigi siseasjadesse sekkumine. Nagu Friedrich Suur ütles, see kes kaitseb kõiki ei kaitse ei kedagi.  Nii ka meil, me ei saa kõigile päästelina alla laotada, ka oma osalus ja omavastutus peab olema. Mitte lihtsalt olema vaid see peab olema põhiline. Ettevõtluse aluseks on vabadus valida, kuid ka kohustus vastutada ehk vabaduste ja kohustuste tasakaal. „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419) Just-just, selles kogu asja mõte ongi ja süsteemi ilu, et Dr Riik paneb välja selle viimase päästelina vaid krahhiks, mitte ei nuuska igaühe nohust nina ega puhu peale hooletusest ära löödud varbale. Esmane on ise ennast kaitsta st. olusid uurida, need lahti mõtestada, kui vaja nõu pidada, ja siis otsused teha. Ning nende otsustega nende tagajärgedega elada. Nii ka ettevõtluses.

Mõistete teisenemine … jälle

Ettevõtlus tähendabki pidevat laveerimist võimaliku ja võimatu piirimail, seal on nii võite kui kaotusi. Kuid meil on see ise tegemise ja ise vastutamise mehhanism kuidagi ära väändunud süsteemiks pseudomajanduse mängimiseks mil investeerimise mõiste on pikaajalisest kasust muutunud hüsteeriliseks kiirkasumi taotluseks. Tekkinud on investeerimiskultus. Õige kah, raha peab raha tootma, kuid mitte iga raha ei saa kasumit toota, vaid targalt paigutatud raha. Pinocio rahapaigutamise lugu ju mäletate? Nii ongi Lollidemaal rahapuud ei kasva. Kuid kaitsedoktriin püüab kaitsta ka ebaõnnestunud investeeringuid, kaitsmine on läinud lausa pööraseks. Kogu selle kaitsedoktriini juures ununeb, põhiline ettevõtluse mõte.. Meil on kujunenud ettevõtluse edu mõõdupuuks mitte eduka ettevõtte ülesehitus, parema toote turule toomine vaid …liiakasuvõtmine. Nojah nüüd püütakse seda ilustada sõnadega nagu investor ja väikeaktsionär, kuid motiiv on ikka üks. Investor ja aktsionär ei tähenda paljude jaoks mitte pikaajalist ärilist suhet ühise kasu ja eesmärgi nimel, vaid lühiajalist kasu. Suhtumine investeerimisse ja väikeaktsionäri staatusesse tuli hästi  välja Tallinna sadama IPO ümber kajastuvaga. Vaid Tallinna Sadama pealik selgitas pühendunult ja innukalt, mida  püütakse aktsiaemissiooniga sadama, kui äriühingu seisukohalt saavutada, milliseid resultaate parandada, konkurentsivõimet tõsta, teised … Teised rääkisid vaid raha (ja kasumi) jagamisest. Justkui oleks välja kuulutatud erakorralised jõulud, et tulge kõik - läheb raha jagamiseks. Isegi hellitusnimi ujus vanadest aegadest pinnale – rahvaaktsia. Muidugi on tore, et sadam börsile läks, võttis maha mitmeid hirme ja tekitab läbi börsimehhanismide enam usaldust. Loodetavasti ei saa nüüd suuromanik riigieelarve katteks sadamat kasumist nii lagedaks rüüstada, et tulumaksuks peab pangalaenu võtma. Kuid meeleolu turul oli mitte ettevõtluse arendamise keskne, vaid kiire rahalüpsi keskne. Muidugi on TS aktsia omamoodi eeskujuaktsia, kuidas äriühing peaks käituma ja kuidas aktsionäre kohtlema, kuidas neisse kindlust sisendada. Kuigi see aktsia oli kohe deklareeritud, kui dividendiaktsia, siis kiire vahakasu sai siitki võtta, kui aktsia hinnaks kujunes lõpuks 1,7 EUR, siis Tallinna börsil oli Tallinna Sadama avanemishind 2,05 EUR, mille  puhul kasvas märkijate vara 20% võrra. Palju õnne!  Juba eelnevalt oli Äripäeva küsitletud investoritest enam kui pooled investeerisid Tallinna Sadama aktsiatesse eesmärgiga need kauplemise esimestel päevadel maha müüa ja kasu lõigata. Esimesel kauplemispäeval tehtigi kokku 1487 tehingut ja omanikku vahetas 3,09 miljonit aktsiat. Päeva käive ulatus 6,08 miljoni euroni. Palju õnne neilegi, kes õhtul ostsid ja hommikul müüsid õnnestunud tehingu puhul. Kui ikka pakutakse raha, siis seda tuleb ka võtta, kuid kas kiirtehingu tegijate puhul oli tegemist ettevõtjate, investorite, väikeaktsionäridega, kelle huve oleks pidanud kaitsma? Oleks võinud ju minna ka teisiti? Ilmselt mitte, see oli igaühe enese risk ja vastutus, seekord tasus risk ennast ära. Enamgi veel Tallinna Sadam on andnud välja garantii, et dividendipoliitika seab ettevõtte eesmärgiks maksta aastatel 2019–2020 aktsionäridele netodividende vähemalt 30 miljonit eurot aastas ning alates aastast 2021 vähemalt 70 protsenti eelmise aasta puhaskasumist. Nii, et TS aktsia puhul peaks kõigile olema selge, millised on võimalused osta, müüa ja milliseid dividende saada. Peaksime võiv-olla käsitlema TS aktsiat äriühingute suhtlusstandardit?
Kuid kui me seame (sõnades) oma arengu eesmärgiks  eksponentsiaalse majanduskasvu
 „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 23), siis kui palju aitas „investeering“ TS aktsiatesse stiilis õhtul sisse, hommikul välja meie majanduse eksponentsiaalsele kasvule kaasa? Õige, mitte kuidagi.

Sundinvestorid?

Väikeaktsionäride kaitse doktriin lähtub mõttepojast, et väikeaktsionärid on ahistatud. Kuid kuidas osa neist sattusid sellisesse kehva seltskonda, kus neid ahistataks? Kas nad ikkagi tegid endale selgeks kuhu nad oma vabal valikul sisenesid, kas viskiklubisse või piimaklubisse? On selge, et täiskarsklasel on viskiklubis veist igav, kas siis selle eksituse peaks Pilvepiiri seadusjõuga ära klaarima ja sundima viskiklubil ka piima müüma? Absurd? Muidugi. Kui nüüd mõelda ettevõtluse olemusele, sellega liitumise vabatahtlikkusele, siis miks me kuidagi eriliselt peaksime kaitsma neid, kes on teinud läbikaalumata otsuse? Kaitsedoktriini seletuskiri algab nagu ikka siis kui argumendid on lahjad, lajatatakse  Põhiseadusega, õiguste esiletoomisega “Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Äriseadustiku § 272 sätestab, et aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.“ Tore, sellega ongi raamistik paigas. Edasine üldsõnaline sõnajada, et praktikas on ilmnenud mitmeid olukordi, kus enamusaktsionäride õigused mitte ainult ei prevaleeri vähemusaktsionäride õiguste ees, vaid väikeaktsionäride õigused on oluliselt piiratud on asjakohatu ja vastutustundetu äriühingu siseasjadesse sekkumine. Äriühing on vabatahtlike kodanike vabatahtlik kogum, mille siseasjadesse Pilvepiir ei tohi sekkuda, ta on keerulisest maisest elust liiga kaugel, et selle peensustest ja nüansirikkusest aru saada. Igaüks, kes on hakanud investoriks või aktsionäriks on teinud enne seda (ilmselt) läbi mingigi analüüsi, kuhu ta oma raha paneb, mis seltskond see on, millised suhted seal on. Kuid, kui seda tehtud pole ongi tegemist õnnemänguga, see on nagu magus lootus nagu kasiinos, ehk just minul näkkab, veab inimesi tegema otsuseid liituda õhtuks rikkaks skeemidega. Nagu ütlevad investeerimisturgu mõistvad inimesed,  ei viitsita ennast investeerimisega kurssi viia ja usutakse pimesi kõige absurdsemaid lubadusi. Kuid suurema tootluse lubaduse juures on kaasandeks ka suurem risk.  Ja ehkki järelevalve asutused ei väsi hoiatamast et «Kuigi investeerimisotsused on iga inimese vaba valik ja investeeritakse omal vastutusel, soovitame sellistesse skeemidesse, mis lubavad ebareaalselt suurt tootlust, raha mitte panna. Pakkumised, mis näivad liiga head, et olla tõsi, seda üldjuhul polegi,» (PM 25.07.18). Kuid inimesed loodavad ikkagi, et see kord … sama lugu on ka väikeaktsionäridega, kui enne investeerimist ei teinud olusid selgeks, ei võtnud välja eelnevate aastate aruandeid, ei lugenud aktsionäride lepinguid, ei vaadanud üle registreid, siis on see olnud nende vaba valik niimoodi toimida ja jääda lootma kuulikese veeremisele ruletilaual. Pilvepiir ei peaks soosime õnnemängu ettevõtluses vaid läbikaalutud planeerimist.

Majandusliku otstarbekuse duaalsus

See, et näiteks aktsionärid keelduvad välja maksmast dividendi olukorras, kus see oleks majanduslikult otstarbekas või ei arutata läbi väikeaktsionäride ettepanekud ei leia üldkoosolekutel piisava kõlapinna on ju kurb lugeda, kuid on ühingu siseasjadesse sekkumine. Kuidas oskab Pilvepiir hinnata iga üksiku äriühingu majandusliku otstarbekuse üle? On täiesti selge et pikaajalised plaanide tegijatele ei ole majanduslikult otstarbekas dividende jagada, vaid kasum edasi investeerida. Üha uuesti. See on metsakasvatajate seltskond, kes loodab tulu saada aastakümnete pärast, kuid on ka porgandikasvatajate seltskond, kes ootab saaki iga aasta. Porgandikasvataja otstarbekusega mõõtes tuleks tänavu istutatud mets juba sügisel maha võtta.  Kiirinvesteerijatel on teine majandusliku otstarbekuse mõõt, nemad tahavad oma kasu kätte saada ja lisakasumiga uues kohas kiirtehinguid teha. Täiesti mõistlikud majanduslikud otstarbekused mõlemal, kuid ühildamatud. Katsuda ühildada sekvoiade kasvatajaid (kasvavad 700-2000 a vanuseks) üheaastase suvelille huvidega on pööraselt raske. Kui võrdsusetaotlejate seisukohalt lähtuda, siis tuleks sekvoiakasvandus energiavõsa pähe kiirelt maha võtta ja … Nojah, sekvoiasid me niimoodi kasvatada ei saa. Tugevapõhjalise ettevõtmised vajavad pikemat kasvuaega, pidevat investeerimist. Kui seda ei tee, siis … põletame lihtsalt raha. Midagi sellist toimus tormilistel üheksakümnendatel, kui otsustati liha-piimakombinaadid erastada põllumajandustootjatele. Siin läksidki suusad üpris ruttu risti pikaajalistel huvidel ja lühiajalistel vajadustel, hetkeline majanduslik otstarbekus formeerus üpris kiiresti majanduslikuks läbikukkumiseks. Ainuke töötleja, mis suutis tänu sihikindlale juhtimisele majandusliku otstarbekuse pikema perspektiivi ja lühiajalised huvid tasakaalus hoida oli 1995.a. loodud Saaremaa Liha- ja piimaühistu. Vaat niimoodi, teised ei osanud eesmärke ja vajadusi tasakaalustada.

Seitsmevõistluse kuningannast

Lisaks Põhiseadusega äsamisele on iga eelnõu puhul heaks tõukejõuks viitamine „teistele“. Niisiis tõstetaksegi võitluslipp - väikeosanike ja –aktsionäride õigused ei ole Eesti kehtivas õiguses kaitstud samal määral, kui see on üldiselt arenenud riikides tavaks.  No nii, nüüd peaks meil kõigil olema häbi, teiste on, meil mitte. Kuid ei maksa kiirustada, näidete kaubamaja on alati mõõtmatu, sealt leiab näiteid igale maitsele. Kuid vaadake, see mis sobib teistele ei pruugi sobida meile. Me ajame jällekord segamini eesmärgi ja vahendi? Te ei saanud aru? Vaatame. „Kui Rootsi sportlane Carolina Klüft 2008 aastal karjääri lõpetas, oli ta parasjagu seitsmevõistluse kuninganna; kogenud seitsmevõistlejana polnud ta iial kellelegi kaotanud. (…)  Klüft on sageli öelnud, et tema edu põhjuseks on see, et tema meelest on võistlemine äge. Ta on alati rõhutanud, kui väga võistlemine talle meeldib. Klüft rõhutab seisundit, milleni ta jõuda soovib – eesmärki -, ega keskendu selle saavutamiseks vajalikele vahenditele. Spordis on levinud otsene vahenditele keskendumine: (…) „Söö toitu Y ning sa suudad kiiremini joosta.“ „Puhka sama palju kui  Z ja sul ei teki vigastusi.“ Vahendid kirjeldavad, „kuidas“, eesmärk kirjeldab „miks“.  Eesmärgi asemel vahenditele keskendumine tekitab probleemi, sest vahend ja eesmärk ei ole kõigi jaoks sama moodi seotud; sama vahend ei vii tingimata sama eesmärgini. Kui kellelgi on samad vahendid nagu Caroline Klüftil ning ta treenib samal viisil, ei tähenda see automaatselt, et tal oleks äge. Eesmärgile keskendumine tekitab paindlikkust, vahenditele keskendumine võib tekitada piiranguid.“ (N Modig, P Ahlström „See on LEAN“ ÄP 2016 lk 109)
Kui nüüd lugeda sellist argumenti, et vähemusaktsionäride ja -osanike nõrk kaitsetase nõrgestab meie investeerimiskliimat ja selline nõrk kaitse viib tihti olukorrani, kus vähemusosaluste omanike põhiõigused ei ole tagatud, siis kõlab see asjasse süüvimata vägagi ähvardavalt. Lausa kohutavalt. Kuid kui panna eesmärk paika nagu Klüftil, siis mis on iga ettevõtmise eesmärk, kas majanduse eksponentsiaalse kasvu saavutamine või kasumi kiire väljutamine ettevõtmisest? Eks ole, need on täiesti erinevad suurused, sest üks neist ei ole eesmärk, see ei ole isegi vahend.  Eriti tore lugu on selle põhiõigustega mittetagamisega lajatamisega. Kuid milleks meil on siis olemas nii uurimisorganid, kui kohtusüsteem milles iga vaba kodanik saab oma põhiõigusi kaitsta? Ja-ah, ka siin on segi läinud põhiõigused ja isiklikud huvid. Kas investori põhiõiguseks on ikka dividendide saamine? Äri aluseks on teatavasti pikaajalised kokkulepped ja … risk. Risk saada, kuid ka risk kõike kaotada. Või kas põhiõiguseks on saada valitud juhtorganitesse, et selle kaudu muuta kasumijaotuse strateegiat? Ilmselt mitte. Kasumijaotuse strateegia muudab ühtlasi investeerimisstrateegiat, mis muudab arengustrateegiat. Need ei ole põhiõigused vaid iga inimese isiklik valik ja otsustus ja seetõttu ei vaja olukord seadusandja poolset sekkumist. See ei paranda  Eesti investeerimiskliimat ega tõsta tõsiseltvõetava majanduskeskkonna atraktiivsust. Vastupidi kui vahend on muutunud eesmärgiks, siis muutub see piiranguks arengule.

Ebaõigluse vastu

Üks levinud mõttepojuke kaitsedoktriinis on see, et aktsionäride omavaheliste suhete ebaõiglane loomus jääbki püsima, kui seadusandja ei sekku. Hm, milline ebaõiglane iseloom? Kas näiteks Pilvepiiri valimistel on tegemist ebaõiglusega, kui ühtede vaadete esindajatel on rohkem hääli, kui teiste vaadete esindajatel? Ja kui Pilvepiir paneb kokku koalitsioonileppe (KOLE), kas see väljendab ebaõiglast iseloomu vähemusse jäänud valijate osas? Nii ongi? Tore teada saada. Seni nimetati seda demokraatiaks. Täpselt sama loogika kehtib ka äriühingute suhtes, isegi enam. Oma hääleõigsust tõendatakse oma rahalise panusega ühisesse ettevõtmisesse. Kõik. Ka EL loobus juba tükk aega tagasi „kuldaktsia“ staatusest, sest selles ei olnud panustamisosa ja otsustusõigus põhjuslikus seoses.  Ärme loo mingeid paralleelmaailmu seepärast, et mingis üksikus äriühingus on must kass omanike vahelt läbi jooksnud või teises püütakse võimu üle võtta. Ikka juhtub, kuid need ei ole seotud majanduskeskkonnaga. Keskkond algab meis enestest, meie hoolsuskohustusest.
Kõik need juhtumid, mil investorit on kaallutud valeinfoga investeerima, või teid peteti, anti katteta lubadusi, need on kõik hoopis teise regulatsiooni küsimused
Kuna investeerimine on sügavalt isiklik valdkond (kas, kus ja kuhu investeerida) ja vabatahtlik, siis vastutus oma investeerimisotsuste eest tuleb kanda ikkagi investeerijal endal. Miks peaks investeerima firmasse, mille aktsiad ei ole vabalt kaubeldavad, kus ei maksta dividende ja ei saa isegi infot? Mina küll ei investeeri. Samuti ei investeeri ma Musta mandri nupumeeste pakutavatesse „üle öö rikkaks saamise“ stsenaariumidesse ega üha uuesti tekkivatesse püramiidskeemidesse. Miks? Sest see on pettus, mis põhineb inimese ahnusel, eeldusel, et keegi teine teeb su töö ära ja … Tulemus on et olete valesti investeerinud, olete rahast ilma. Olete teinud vale otsuse, pole olnud küllalt hoolas.
Jah, osa ettevõtete dividendipoliitika võib olla avalikkusele arusaamatu ja liiga vähe põhjendatud, seda eriti väikeaktsionäride vaatenurgast hinnates. Kuid ärge liituge selliste struktuuridega, ignoreerige neid. Teisest küljest on aga ka paratamatu, et suuraktsionäri hääl ongi kõvem ja suurema mõjuga. Teades kuidas ettevõtjad koguvad raha investeeringuteks on sunddividendide poliitika tegelikult majandusest aadri laskmine. Kuid see pole selline keskaegne ravinipp ehk musta vere väljalaskmine vaid kasu saamine See on varjatult kasumimaksustamine.
 Kahju, kuid kõik meist on oma teel sattunud kokku inimestega kes meid ei mõista. Siis tuleb öelda hüvasti ja edasi astuda. Mõned firmad lähevad pankrotti, milles jällegi saavad kõige rohkem kottida väikeaktsionärid. Kas peaks nagu tööõnnetusevastase sundkindlustuse looma ka väikeaktsionäride sundkindlustuse pankroti vastu. Ja oh sa mu meie, ilmselt peaks iga lotokontor tegema kindlustusfondi mängijate kaotuste vastu. Muidugi võika ka mängureegleid muuta niimoodi, et kõigepealt, käib numbrite loosimine ja siis hääletavad kõik osalejad kuidas võidusumma „õiglaselt“ jagada. See on turg, kus igaüks peab hindama oma võimalusi ja riske, Dr Riik ei saa igale ühele igaks elujuhtumiks turvapatja alla visata.


Röövvõrkudest ja päästelinast

Muidugi on investeeringud tähtsad, ka nende kaitse on tähtis, kuid seda ei saa samastada inimliku rumaluse ja ahnuse kaitsmisega. Ülevõlli on mõte, et eelnõu  kõrvaldab ühe peamise (sic!) takistuse Eesti ettevõtluskeskkonna parendamisel ning tõstab väikeaktsionäride ja -osanike kaitse taseme tõstmise kaudu Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sõnad, vaid sõnad. Ühekülgsed sõnad, sest järgmisena tuleb meil asuda suuraktsionäride kaitsele. Ja siis keskmiste, lisaks võime selle kaitsedoktriini venitada lõpmatuseni, poliitinimesed võtavad kõik sellised jaburused rõõmuga töösse, kas poolt või vastu, kuid särada saavad kõik. Mida teeme meie teiega, kes arvavad et kõige aluseks on isiklik osalus, isiklik vastutus ja selle kaudu majanduskasv? Meie jääme oma eksponentsiaalse majandusarengu ettepanekuga järjekorra lõppu. Pole aega tegeleda. See on vale lähenemine „Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuste otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reguleeritavat ala ja kaasab kodaniku – kui seda moodsat väljendit kasutada -, võimaldades tal rohkem ise otsustada.
Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhteline vähenemine.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013)
Niisiis vabaduse ja päästelina vahekorrast. Kevadisel majanduskonverentsil märkis üks tark kantseleipealik, et austatud ettevõtjad, te küll räägite vabadusest ja regulatsioonide pahelisusest, kuid te ise nõuate pidevalt üha uusi erinevaid regulatsioone, oma turu ja turuosa kaitseks. See oli väga tark tähelepanek, sest kõike võib läbi poliitinimeste reguleerida ja litsentseerida (uh, antud juhul seda, et kardinaid tohiksid ülesse riputada vaid litsentseeritud sisekujundajad), kuid iga selline regulatsiooniräbal on nagu röövpüüdja järve hüljatud võrk, saaki ei anna, kuid tapab kindlalt. Nii ongi, et kui ettevõtjad sh väikeaktsionärid (kes ei ole aktiivsed ettevõtjad) ärgitavad luua minit hetkehuvidest kantud regulatsiooniräbalat, siis see mõjutab teid endid teisel tasandil, muutudes pretsedendiks mingi teise regulatsiooni loomisel. Nii ongi, et majandusruum on rämpsvõrke täis, kui turvalina krahhi jaoks Dr Riigil pole. Pole aega.

Targutusi:

M Beard „SPQR“ Varrak 2017


Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“


B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk 99 „Kogenud juhtivtöötaja kaasamine aitas Microsoftil tagada järjepideva värbamisstandardi. Bezos kuulis sellest programmist Joel Spiegeli ja David Risheri käest ning lõi selle põhjal Amazoni versiooni, mille nimetas latikergitajateks.“
Lk 179 „(…) täiendas seda omalt poolt veel Toyota kulusäästliku tootmisfilosoofiaga, mis nägi ette, et iga kulu peab olema mõõdetud vastavalt sellele, mis väärtust see kliendile toob. See lõi võimaluse töötajatel endil tootmises pidurit tõmmata, kui nad mõne defekti avastasid.“

Lk 184 „Bezose plaan oli see, et ettevõte võiks ümber korraldada nii, et see toimiks umbes nagu kahe pitsa tiim. See näeks välja nii, et töötajad koonduvad autonoomsetesse gruppidesse, mis koosnevad vähem kui 10 inimesest ja on seega just nii väikesed, et saaksid vajadusel kahe pitsaga kõhu täis. Need tiimid lastakse lahti Amazoni suurimate probleemide kallale. Nad võistleksid omavahel ressursside pärast ja vahel dubleeriksid üksteise pingutusi, aga asja iva on selles, et see süsteem kopeeriks darwinistlikku ellujäämismudelit looduses.“

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017


„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.
Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“
Lk 53 „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda, et sinu sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“
Lk 64 „On kummaline, et ajastul, mil me oleme üksteisega paremini ühenduses kui kunagi varem, on inimesed rohkem õigust täis kui kunagi varem. Miski lähiminevikus kättesaadavaks kujunenud tehnoloogias paistab lubavat meie ebakindlusel amokki joosta nagu ei kuagi varem. Mida rohkem vabadust meie enda väljendamiseks on, seda enam soovime me mitte olla sunnitud tegelema kellegagi, kes ei pruugi meiega nõus olla või võib meid endast välja viia. Mida enam me puutume kokku vastakate seisukohtadega, seda enam paistab meid ärritavat see, et need seisukohad üldse eksisteerivad. Mida lihtsamaks ja probleemivabamaks meie elud muutuvad, seda enam näib meil enda arvates olevat õigust tahta, et muutugu need veel lihtsamaks.

Sunday, July 22, 2018

Lumehelbekesed ja Jääaeg




Pole enam päevagi, kui majanduslehtedes ei arutata tööjõuprobleemide üle. Kõigil on oma arvamus. Õige kah, esiteks osaleme me kõik ju sellel turu, seega on meil mingi isiklik kogemus. Teiseks, tööjõud, eriti kvaliteetne tööjõud, kipub ekstensiivse arengumudelit kasutades  defitsiidiks muutuma. On millest mõelda, mida ümber mõtestada.
 Kus on palju arvamusi, on ka hulgaliselt huvitavaid lahendusi. Kuigi enamus välklahendusi ei süüvi probleemi põhja, vaid kiirustatakse  pindmisi iluvigasid parandama on kaasamõtlemine hea märk. On ka utoopilisi lahendeid. No näiteks niimoodi, et teil on küll vana sagris ja umbekasvanud ubinapuu, kuid meie puu korrastamise  lahendiks on …  pirnide kasvatamine. Et kui meie ubinapuu otsas kasvaksid pirnid, siis oleks meie elu ikka hulka lahedam.
Kuid siin on paar looduslikku piirajat, kui meil on ubinapuu, siis see saabki vaid ubinaid kasvatada, tahta selle otsa pirne või meloneid riputada on kallis ja enesepettus. Enesepettusest ja „lihtsa lahenduse“ otsimisest tekkivad lahterdamised, kes on liiga noored, kes vanad, osa lausa lumehelbekesed. Kuid kõik see jahmerdamine ja lahterdamine ei aita, ainuke võimalus ongi tõdeda, et meil on ubinapuu, sellel kasvavad ubinad ja hea tulemuse saavutamiseks on  mõistlik tagasilõikus (regulatsioonide vähendamine), korralik väetamine (isikliku huvitatuse tõstmine), õigete juhtokste toetamine (ettevõtlusjulgus) ja kui kõik see tehtud siis vaadata kas on veel võimalik midagi mõistlikku ja tarvilikku juurde pookida (haruldased oskusteabed). Kui puu annab saaki, siis mis vahe sellel on millise oksa küljest ubin tuleb? Kas lumehelbekese või pensinääri oksalt.
Pole iial tulnudki selle pealegi, et valida inimesi mansasse lastelaulu meetodil -  „kukk või kana noor või vana“. Valik toimub ikkagi vajaduste, võimete ja … võimaluste järgi. Noored? Noored on parim osa juhi töös. Neis on hoogi, innukust ja järgmise põlvkonna laiemat maailmanägemist. Kui sellise noore saad oma organisatsiooni, veel kooli ajal, siis paindliku õpi-tööta süsteemi juures saab neist just selline ülioluline komponent kollektiivis, mis viib selle mõtteerksust edasi ega lase sellel langeda kõiketeadjate mugavustsooni. Puhas võit.  Kõiki võimalusi, ka ajutisi tuleb värbamisel ära kasutada, kui vahel väga vedas, nagu lotovõidus, oli võimalik tööle saada mõni kõrgjurist, isegi kui oli teada, et ta on sellel kohal vaid paar aastat, siis oli ka seegi puhas võit. Kolmepoolne võit: organisatsiooni analüüsivõimekus paranes, kõrgjuristid omandasid valdkonnaspetsiifilisi teadmisi ja ühiskond sai rikkamaks, sest läbi edasiliikuva juristi kandus teadmine laiale pinnale. Nojah, kui tegutsetakse valdkonnas, kus töötasud on piiratud (ikka väga piiratud), siis ainult niimoodi saabki valida. Valida seda mida turg pakub ja siis seda edasi arendada. Igast lumehelbekesest võib saada Einstein kui oskate teda suunata. Vanad? Näiteks, kui teised tööandjad olid ära põlanud 60 aastase analüüsijuhi (liiga vana), siis minu jaoks oli see puhas võit, ütleme kaheksa aastat kasutada ülihead analüütikut oli tõeline privileeg.   „Hundimaailm on suurepärane (…) Isegi kui vanad hundid ei suuda enam kõiges eesliinil olla, on nad perekonna jaoks hindamatu eelis näiteks jahil. Ka üheainsa vana hundiga karjal on 150 protsenti suuremad võimalused jaht võita. Miks? (…) Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses. Nad on elus kohtunud paljude konkurentidega, näinud kuidas nende pereliikmed võitluses surma saavad, ja tapnud ise teisi hunte. Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi. Kogenud karjaliige tähendab seda, et kari saab kasu lõigata mineviku teadmistest. Nii võib isegi väike kari saavutada suuri asju.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 64). Just sellest kogemustest kasu lõikamisest jääb meil puudu, seepärast lõikamegi endale kogu aeg sõrme (kui veab).

Vanaema Marie soovitusest.

Minu tarkuse ja minevikukogemuste varaaidaks olid minu vanaemad, nemad oskasid oma lugulaulude käigus kõik maailma saladused ära seletada. Mida oleksid nemad arvanud lumehelbekestest? Ehhee, nad oleksid saladuslikult naeratas öelnud, et siin on nüüd küll terve põlvkond noori inimesi markeeritud peaaegu tööpõlguriteks, kuigi tegemist on igikestva variatsiooniga Vana-Rooma ütlusega, et noorsugu on hukas. Ei ole hukas, noored on teistsugused. Õnneks. Ja meil ning tööturul tuleb sellega kohaneda. Paljude jaoks on maailm juba muutunud. Need kelle jaoks on maailm muutunud, soovivad ka selles suhete muutust. Kuid keegi ei tule neid suhteid teie/meie eest muutma. Ise tuleb muudatus esile kutsuda. Kuidas? Eelkõige tuleb muuta enda suhtumist. See eriala mida mina õppisin, ei olnud minu unistuste nimekirja tipus, enamus neid töökohti, kus ma töötanud olen ei ole olnud (alguses) minu unistuste töökohad, enamus valikuid elu ristteedel on olnud kehva ja mitte nii kehva vahel. Mida teha? Selles seisus võib inimene sattuda stressi, lausa paanikasse, kuid Vanema Mariel oli kuldaväärt lahendus minu jaoks olemas, ta ütles „Mõtle see töö enese jaoks huvitavaks“ . Elementaarne. Nii lihtne. Arveametniku töös, mida ei tehta huviga ei ole mitte midagi meeldivat. Mõttetu töö, mõttetute arvudega. Vaid nende arvude mõtestamine, selle huvitavaks mõtlemine, annab tööle ka sisu. „Sisimas soovib iga inimene, et tema töö midagi tähendaks. (…) Kas kalafileerimine on tähendusrikas töö? Chhapte Sherpa Pinasha on selles veendunud. Ta töötab Manhattanil asuvas suitsukala, saiakuklite ja eritoitude edasimüügifirmas Russ & Daughters. (…) 15 aastasena hakkas ta tööle, kandes Džomolungma mäele tõusvate alpinistide 40kiloseid moonakotte (…) Kas ta praegune töö on vähem tähtis kui aidata inimestel jõuda planeedi kõrgeimasse tippu? „Need tööd on üsna sarnased“ (…) „Mõlemad tähendavad inimeste aitamist.“ Pinasha eelistab näha oma töös sügavamat missiooni, samal ajal kui paljud teised näeksid selles „vaid“ suitsukala viilutamist.“
 (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 lk 51). Kas teie näete oma töös missiooni? Millist?

Igaüks peab mõtlema, kas ta suudab töö huvitavaks mõelda, kui ei suuda, siis ei suudeta ka suhteid selles valdkonnas muuta. Vaid edukad tulemused võivad muuta suhteid, sest tulemused ise on näidanud nende võimalikkust Ja muide, miks ei võiks teha tööd naudinguga, mänguliselt, huvitatult? Õigemini just niimoodi peakski tegema.
Kevadisest uuringust selgus, et Eesti töötajad sooviksid teenida keskmiselt 1644 EUR kätte (NB!) ja kolmandik töötajaid valmis töökohta vahetama umbes 1500 EUR juures. Täiesti normaalne soov, kuid … Noored peaksid tahtma 3-5 „tuhhi“ kätte saada, kuid mitte lihtsalt „saada“, niisama ei saa midagi, vaid looma sellised teenused ja tööd mille eest neile ka sellist sissetulekut makstakse. Ise on vaja luua oma töökoht, luua oma turg. Meie ressursside juures on ekstensiivsed arengud nagunii määratud kaduvikku.

Võõrandamatu sünniõigus

Aksioom: Igaühe võõrandamatuks sünniõiguseks on olla ise enda peremees, olla ettevõtja ja  meie heaolu aluseks on tööviljakuse, töömahu ja kvaliteedi kasv. Kuid kuidas meie selle lihtsa loodusliku valiku valemiga ühildume tuleb meil kõigil ise läbi mõelda. Millest alustada? Meile meeldib lahterdada tegevusi, asju, nähtusi, inimesi, nagu see kukk või kana noor või vana näide. Selline lahterdus on küll olemas, kuid käib hoopis millegi muu kohta, mitte tööturu kohta. Teie/meie asendi tööturul määravad hoopis teised näitajad. Tundub, et üheks segadust tekitavaks lahterduseks on vanamoodne „tööandja“ vs „töövõtja“ telg. Selline omaaegne marksistlik klassivõitluse teooria alus, mis omas ajas võis olla üks maailma nägemise variante, kuid mis tänapäeval  ei mahu enam meie elu ja arengu raamidesse. Keegi meist ei ole sündinud tööandjaks või töövõtjaks, me oleme inimesed oma vaba tahtega. Meie sünniõiguseks on võtta ette midagi, mis meie enese ja meie lähedaste elu paremaks muudaks. Ettevõtlus ongi meie esmane sünniõigus, meie õigus olla ettevõtja. Teile tundub see mõttearendus veidi pöörane? Teie/mina ja ettevõtja? Kuid EVEA president Heiki Rits märgib, et 127 000 aktiivsest ettevõttest on suurettevõtteid ehk 250 ja rohkemate töötajatega vaid käputäis, alla 200 (250+  töötajat) . Näete, see pole võimatu, meie ees on 127 tuh otsustust olla ettevõtjad. See, et „suured“ on kogu aeg pildil ja et  poliitinimesed käivad seal linti lõikamas ei muuda asja, ettevõtlus väikevormina on võimalik ja tulus. Minu tutvusringkonnas on mitmeid isa-poeg tüüpi firmasid, iseenda peremehi, kes pakuvad valdkonnaspetsiifilisi kõrge kvaliteediga teenuseid. Nad ei kurda, et sissetulek on väike ja üks osapool on liiga vana ja teine liiga noor. Neil on raske, kuid töö käib nagu laulusalm ütleb käsikäes vilega. Nad realiseerisid oma võõrandamatu sünniõiguse.

Kvantmehhaanika loogika tööjõuturul

Kuid ka suuri on vaja nendele/meile, kes on otsustanud teisiti. Mida see teisiti siis tänapäeval tähendab? Kui me jääme traditsioonilise lahterduse - töö andja ja töö võtja - juurde, siis me oma probleemist ei pääse, see on lõputu ja mõttetu võitlus. Andmise ja võtmise konflikt. Me peame mõistma turu loogikat õigesti. Meie teiega võime vaadata sellele suhtele ka nii, et ettevõtja ei osta ühepoolselt mitteettevõtjate oskusi, vaid mitteettevõtjad ostavad samal ajal ettevõtja oskusi. Ostavad võimaluse midagi ette võtta enese elujärje parandamiseks ilma oma sünniõigust kasutamata ehk ettevõtlusega tegelemata. Ostavad töökoha. Kui kellelegi jäi mõte arusaamatuks, siis näiteks enne Ilmasõda ei saanud šveitser ja kelner restorani omanikult palka, vastupidi nad pidid ennast elatama klientide makstud (hea)teeninduse tasust ja maksid hoopis omanikule tasu selle eest, et neil oli selline töökoht loodud.  Seega suhted tööturul võivad olla väga erinevad. Kokkuleppe küsimus. Ettevõtja on investeerinud oma raha (või laenukapitali) selleks et luua töökoht, võtnud riskid, teinud kulutusi materjalide, tehnoloogia ja turunduse jaoks, koolituskuludeks jne. Ettevõtja on teinud oma parimate oskuste ja äratundmiste järgi otsustusi, loonud töökohad. See on ettevõtja töö, luua töökohti. Samasugune töö, kui treialil mutrit treida, ainult keerulisem.  Nüüd läheb ettevõtja oma töökohtadega nii kauba-, kui tööturule, lootuses müüa töökohti sellistele inimestele, kes muudaksid paberlikud plaanid elusaks toimivaks organismiks, saada hüvitist tehtud töö eest.  Sellel turuplatsil on mõlemad, nii ettevõtja, kui mitteettevõtja üheaegselt nii ostjad kui müüjad. Küsimus on vaid selles, kui nutikalt oskab üks või teine osapool oma seisundit turul ära kasutada. Kui niimoodi võtta, siis on mitteettevõtjal alati suuremad valikuvõimalused, sest kui talle ette valmistatud töökoha maksumus talle ei sobi, siis ta seda ei osta ja võib ta alati tagasi pöörduda oma sünniõiguse  juurde ehk hakata ettevõtjaks ja luua enesele ise töökoht. Raske, keerukas, stressirohke, ohtlik, kriisid, pidevalt muutuvad reeglid, töö 24/7? Seda te/me küll ei taha? No näete, selle osaga mittetegelemise ostate te/me teenusena töökoha loonud ettevõtjalt, see on tema töö ja risk. Selle eest tema tasu saabki. Teisalt pole ettevõtjal midagi teha oma investeeringuga kui turg tema töökohti ei osta. Kui ta tööturult läbi ei saa, siis kaubaturule ta ei pääsegi. Temal pole mingeid valikuid peale … ebameeldivate ja veel ebameeldivamate.
Uueaegsetes majandus (ja töösuhetes) muutub selline vastastikune arvestamine ja kokkuleppimine ikka tähtsamaks. Igapäevaseks. Tööturg on nagu kvantmehhaanika, on palju võimalusi, palju õigeid võimalusi. Seepärast ei pea me rääkima vandest-noortest, lumeinimestest, vabandust lumehelbekestest, sest kõigil on oma koht olemas. Kuid see koht võib erinevates tehingutes olla erinev. Olenevalt tehingust kas müüakse tööd kui teadmist ja oskust või tööd, kui loodud töökohta. Vanaaegselt lahterdades ja siis viha õhutamine pole küll see tee, mis meil aitaks paremaid tulemusi saada. Kõigile. Meie põhiline viga on see, et inimesed teevad tööd, mida nad ei taha teha, mida nad pole suutnud huvitavaks mõelda.  Aga  NY lõhefileerijast serpa on suutnud. Meie teiega?

Tööjõud: ressurss või haigus?

Lähtudes sellest, et töö iseloom muutub (muutub paindlikumaks nii ajaliselt, geograafiliselt, kui suhetes) on Dr Riigi esmaseks, pigem ainsaks, ülesandeks lõpetada ülereguleerimine ja
 olla ressursside paindliku ühendaja, mitte vastandaja, rollis.
Alustame algusest. Tööjõud on ressurss. Ressursside tõhusa kasutamise  vaatepunktist lähtudes asub meil tööjõu küsimustega tegelemise  raskuspunkt juhtimisahelas vales kohas. Kui tööjõud on olemuslikult ressurss nagu energia, maavarad jne, siis miks asub selle ressursi strateegiline juhtimine ministeeriumis, mis tegeleb haiguste ja puuetega, mitte seal kus toimub kogu majanduse strateegilise suuna väljatöötamine. Või pole tööjõud Dr Riigi arvates mitte niivõrd ressurss, kui pigem haigus ja puue?  Senine  tööjõusse suhtumine jätab küll sellise mulje, et Dr Riik püüab selle probleemidega tegeleda kui haigusega või puudega. Kui me tahame saada ressursside tõhusat kasutamist, siis peaks tööjõu kasutammise strateegia kuukuma MKM valdkonda, just sinna kuhu kuuluvad ka teiste ressursside strateegiate valdkond. Põhjanaabrid on oma ressursikasutuse juba ammu konsolideerinud ja toonud ühte strateegilise teravikku Töö- ja tööstusministeeriumisse, sinna kus on ka konkurentsi ja tarbijakaitselised küsimused. Soomekeelne nimetus Työ- ja elinkeinoministeriö, ise annab mõista kuidas naabrid suhtuvad majandusse. Sõna „ elinkeino“ üks tõlkevariant on  ka „elatusvahend“, väga sümpaatne - elatusvahendi ministeerium.  Kuid, eesliide „elin-„  tähendab eesti keeles „elu“ ja „keino“ viisi, siis võiksimegi teha ülevindi üldistuse, et soomlastel on töö ja tööstuse, kui eluviisi ministeerium. Vahva. Sellest vaatevinklist vaadatuna on ka mõistetav, miks Soome ettevõtlus on tootlikum ja palgad u 3x kõrgemad.
Kuid kuna meil tegeletakse tööjõuga kui puudega, mitte kui ressursi tõhusa kasutamisega, siis vupsavadki meile esile mitmed asendustegevuslikud  mõttepojukesed, mis tapavad majandust ja ressursikasutust

Igaks juhuks kindlustamine?

Näiteks Dr Riigi ettepanek luua tööõnnetuskindlustuse üldine süsteem tegi nõutuks. Väga nõutuks. Idee kantud justkui murest tööõnnetuste rohkuse pärast, kuid lahendusteed viivad vaid uute traumadeni. Majanduslike traumadeni. Muidugi iga tööõnnetus on üks liiga palju. Kuid inimestel ikka juhtub, seetarvis ongi olemas lepingud turuosaliste vahel, milles käsitletakse poolte õiguseid ja kohustusi. Kui ma peale kooli  suurtehasesse tööle läksin, siis oli ka sundkindlustus. Mnjah, oli „arenenud sotsialismi“ ajastu, mil töörahva eest „hoolitseti“ igal võimalikul moel, kuid sundkindlustuse pidin ise ostma, ei antud tasuta. Nüüd järsku, peaksid selle kinni maksma ettevõtjad. Miks? Vaadake, kui meil on aastas 4-5 tuh liiga palju tööõnnetust, siis on tegemist individuaalsete juhtumitega, halbade juhuste kokkusattumisega, mille peaksid tööturu osalised ise ära klaarima. Siin ei ole mitte mingit vajadust Dr Riigi sekkumisel.  Meil on pragu u 650 tuh töötajat, hakata üksikjuhtude põhjal kogu  turult raha korjama on väga tehislik. Eriti veider on, kui Dr Riik kinnitab, et  ta tahab luua tööõnnetuskindlustuse süsteemi, mis ei suurenda tööandjate maksukoormust. Tõelised trikimeistrid. Siiski, võimalus selleks olevat vähendada samal ajal näiteks töötuskindlustusmakset. Vaat kus lops, tuleb välja, et ühte trikki kinni kattes paljastus teine trikk, ehk kui tööandjad juba aastaid räägivad, töötuskindlustusmaksu on vaja alandada, kuna senine kogutu hapneb lihtsalt „nominaalstruktuuruniversaalnahaal“ tasakaalu riiulil kasutult, siis Dr Riik on järjekindlalt keeldunud seda rahapumpa ettevõtjate taskust välja tõmbamast. Nüüd, nagu võluväel uue turu sissesöötmiseks ollakse valmis selles reservatsioone tegema. Mage trikk. Kahekordselt mage, sest lõppkokkuvõttes võetakse see raha ikkagi välja turult, mis vähendab majanduse konkurentsivõimet, kuid kasvatab inflatsiooni.
Ja kõik need jutud selle raharoopimise ürituse kaitseks a´la ennetada tööga seotud tervisekahjustusi, tööandjate motivatsioon töökeskkonda panustada ning tööõnnetusi ennetada piiratud jne on muidugi lahendamist vajavad küsimused (enamikus küll vastastikuste lepingutega) kuid ei oma mingit põhjuslikku seost üldise kindlustusmakse kehtestamise ihaga. Kõik need väited pole asjakohased, ükski neist asjadest ei ole seotud üldise maksustamisega vaid kõige elementaarsema seadustest  tuleneva ohutus- ja lepingukohustuste täitmisega. Ka ei muuda kindlustusmakse olematuks seda, et tööõnnetuste tagajärjel jääb aastas tegemata 1,3 miljonit töötundi. Aeg on taastumatu ressurss.

Kellele ehitatakse turgu?

Kuid kas selline kindlustamine on üldse mõttekas?   Suurettevõtjad ei kindlusta kogu vara, kõiki riske, see läheks lihtsalt ebaotstarbekalt kalliks. Riskid maandatakse kas oma loodud reservide või teatud liiki kindlustuste kaudu. Muide ka Eesti Vabariik ei kindlusta kogu oma vara ega riske. Kõige kindlustamine on lihtsalt liiga kallis. Nüüd võimalike tööõnnetuste kindlustamisega tahetakse teha midagi eriskummalist,  võtta majandusest välja raha, panna see … jah kuhu see üüratu raha panna? Eesti Liikluskindlustuse Fondi hinnangul oleks tööandjate kulu tööõnnetuskindlustusele 5-200 EUR töötaja kohta aastas, sõltuvalt nende tegutsemisalast. Kui võtta keskmiselt näiteks 100 EUR, siis võetakse reaalselt majandusest välja 65 milj EUR. Kuid loomulikult ei võeta seda lihtsalt välja vaid luuakse kindlustusettevõtetele täiendav ressurss. Pööritada iga aasta 65+ milj EUR on ikka väga vahva töö. Seda teeks isegi. Seega on Dr Riik loomas uut turgu kellelegi. Kellele?

Demokraatlik (bürokraatia)kirves

Nüüd siis  kutsutakse ettevõtjaidki selles arutelus kaasa rääkima. Oh kui nuuma,  seadusandjad ja tööandjad võivad enne Dr Riigi plaani enne seaduseks saamist konstruktiivselt läbi vaielda. Kutsutakse veel ülesse konstruktiivselt vaidlema.  Mida siis läbi vaielda? Kas ettevõtja peaks vaidlema selle üle, kas pearaiumist teostada giljotiiniga või vanamoeliselt kirvega. Siin ei ole midagi vaielda, raiskamine ja ringkäendus tuleb lõpetada. Kuid vaidlust ei tulegi, see mis tuleb on bürokraatlik rituaaltants. Demagoogiline avanoot „arutelule“ on juba Dr Riigi poolt antud a´la on üllatav, et osa ettevõtjatest ei mõtle kaasa, kuidas tööõnnetuste hulka vähendada, vaid soovivad senise olukorra jätkumist. Väga pahatahtlik, väga upsakas algus ehk kuigi ettevõtjaid kutsutakse selles arutelus kaasa rääkima, siis nii kui keegi neist truualamlikult totrusele kaasa ei nooguta vaid kaasa mõtleb, siis pööratakse see koheselt tema vastu. Sellina demokraatia siis.
Kui nüüd seda Dr Riigi „hoolitsusloogikat“ mööda edasi minna, siis peaks meile kõigile kehtestama sundkindlustuse, sest suurem osa traumasid juhtub teatavasti mitte tööl vaid kodus. Mitmed tuttavad on varbaluu vastu lauajaga ära mõrastanud, ühele kolleegile kukkus lumekamakas pähe, ise jooksin vastu kapinurka nii et … Ilmselt tuleks hakata koguma kogu elanikkonnalt „katuselt kivi pähekukkumise kindlustuse maksu“.  Tundub ju totter? Ongi. No loodetavasti ei andnud mõnele poliitinimesele valimisloosungiks ideed.

Dr Riik ei peaks mõtlema välja üha uusi piiranguid ja nendega seonduvaid koormisi vaid vaskja juba toimivate seaduste raames turu osapooltel otsustada milliseid lepinguid ja kellega sõlmida. Dr Riigi sekkumine igasse turutoime pisiasja on liiga kulukas.  Igale piirangule ja igale ümberjagamisele võib ilusa jutu juurde mõelda, kuid lõppude lõpuks on see vaid jutt. Dr Riik peaks tööjõu küsimustesse hakkama suhtuma kui ressurssi, mitte kui haigusesse ning ressursikasutusest lähtudes avardama selle ressursi tõhusa kasutamise piire. Kui me neid muudatusi ei tee, siis pole meie mureks mitte lumehelbekesed vaid jääaeg. Majanduslik jääaeg.


Targutusi:

                                

D C Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011

Lk 68 „Erinevalt õnnest on osavus usaldusväärne; samadesse või sarnastesse olukordadesse sattudes võib selle peale üha uuesti ja uuesti loota“

Lk 69 „Mõned algoritmid on niivõrd tüütult korrapäratud ja mõttetud, et võimatu on lühidalt kirjeldada, mille jaoks need üldse olemas on. Need lihtsalt teevada seda, mida teevad, ja teevad seda iga kord.“

R Cialdini „Eelveenmine“ Pegasus 2017


Lk 167 Teostatavus. „Kui ma teavitan koduomanikke, et energiat säästes saaksid nad säästa ka palju raha, ei tähenda see, et nad suudaksid selle teoks teha. Lõppude lõpuks saaksin ma vähendada oma järgmise elektriarve nullini, kui ma lülitaksin majas välja kogu elektri ning tõmbaksin ennast kuuks ajaks põrandal pimedas kerra, kuid seda ma ju tegelikkuses ei teeks. Sotsiaalset tõendust puudutava informatsiooni suur pluss on, et see kaotab saavutatavuse ebakindluse probleemi. Kui inimesed saavad teada, et paljud teised nendesugused säästavad energiat, ei jää selle teostatavuse osas enam suurt kahtlust. See hakkab tunduma realistlikuna ja seetõttu äratehtavana.“
Lk 167 Autoriteet „Kui inimesed langetasid otsuseid omal käel, tõusis aktiivsus aju neis piirkondades, mida seostatakse valikuvõimaluste hindamisega. Ent kui neile andis mõne otsuse puhul nõu ekspert (nimeks majandusteadlane), siis mitte ainult ei järginud seda nõuannet, vaid tegid seda ka mõtlemata valikuvõimaluste tegelikule väärtusele. Hindamisega seotud ajuosad polnud sel ajal aktiivsed. On paljuütlev, et selline mõju ei avaldunud mitte kõigis aju piirkondades; eksperdi nõuanne aktiveeris teiste inimeste mõistmisega seostatavad ajuosad. Sõnumi edastajast oli saanud sõnum.
Selle näite põhjal peaks olema selge, et mõjuvõimas isik, kellest me siinkohal räägime, ei pea tingimata olema võimupositsioonil – see, kellel on kõrge staatus ja kes saab seetõttu võimu abil sundida endaga nõustuma -, vaid on autoriteet ja ta saab seetõttu oma pädevuse abil veenda. Selle viimase kategoorias on alatüüp – usutav autoriteet -, kes on eriti tulemusrikas. „


Sunday, July 15, 2018

Kuidas kasvatada saagirikast ubinapuud?



Küll on mõnus lugeda vahel ka positiivseid uudiseid. Äsja kuulsime, et  Eesti tööstusel läheb hästi (tööstusettevõtted tootsid mais 3% rohkem kui mullu). Värskes  Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. a II kv konjunktuuri uuringust selgus, et ettevõtete konkurentsivõime on  paranenud ja tarbijate kindlustunde indikaator on endiselt parem pikaajalisest prognoositud keskmisest. Ning põhitähtis, Eesti perede finantsolukord on paranenud – 53% peredest saab raha ka kõrvale panna. Toredad uudised. Kuid need pole ainsad head uudised. Eriti tore on kui head uudiseid tuleb eksistentsiaalsetest valdkondadest. Nii näiteks selgub Statistika kvartalikirjast, et Eesti rahvaarv suureneb.  Eks ole tore, peale neid õudusjutte, et kohe-kohe on meil 40 tuh töötegijat vähem, veel natukene ja neid on juba 120 tuh vähem ja rahvaarv alla miljoni. Kohe kergem hakkas. Nii, et rahvaarvu suurenemine on eraldivõetult igati hea uudis.

Pealispinna all

Kuid kui süüvida protsessidesse ilmneb, et rahvastiku suurenemine pole mitte päris see suurenemine, mida me tavaliku tähelepanelikkuse juures peame rahvaarvu suurenemiseks. Kui me vanamoodsalt arvame, et rahvastiku suurenemine käib traditsioonilisel moel, siis  statistiliselt on see veits teistmoodi. Mitte lasterohkus, vaid rändesaldo on selle kasvu vedur  juba kolm aastat olnud.  Kahel aastal neist on sisseränne kompenseerinud loomuliku iibe miinuse, mille tulemusel 1.01.2018 a seisuga elas Eestis 1 319 000 inimest ehk rohkem kui neli aastat tagasi.  Veidi lohutust pakub see, et pool sisserändest on meie endi tagasipöörduvad rännukihuga kodanikud, kuid see on ikka nii nagu nadi kartulikasvatusega, paned pangetäie maha ja võtad pool pange ülesse.  Kehv äri, sest põhitegur, sündide arv , pole märgatavalt muutunud . Laste arv naise kohta jääb endiselt palju alla taastetaset, summaarne sündimuskordaja oli 2017. a 1,6, kuigi minimaalse taastetase on 2,1.  Oleme lihtsalt taseme säilitamisega pea veerandi maas. Iga järgmise ringiga paneme ämbritäie kartuleid maha ja võtame kolmveerand pange üles. Nii iga ringiga. Mis selle pildi veelgi kurvemaks muudab on see, et sünnitusealiste naiste arv väheneb. Loogiline 1,6 kordajaga, kuid väga häiriv. Oleme ehitamas Vanainimeste Vabariiki, sest vanemaealiste hulk rahvastikus suureneb kuna oodatav eluiga pikeneb ehk vananemine on oluline rahvastikku kujundav protsess. Ühest analüüsist väideti, et üle 50-aastaste osakaal rahvastikus on 39% ning rahvastikuprognoosi kohaselt osakaalu suurenemine jätkub, ulatudes 2045. aastaks 43%-ni. Mõtlete, et sinna on nii palju aega? Kuid seda on täpselt sama palju, kui taasiseseisvumisest (mis oli ju nagu eile?) Nii, et veel üks arengupeetuse hüpe ja olemegi muutunud pöördumatult täiemõõduliseks Vanainimeste Vabariigiks? Kuid kõige kehvem on see, et Dr Riik on leppinud sellise kuhtumisega, kuhtumine on lausa riiklikuks strateegiaks muutunud. Kui vaadata poliitturu teeviitasid, siis näitavad kõik viidad vaid vananemisega kohanemisele ja vananev-väheneva rahvastikuga toimetulekus, sedagi vaid ekstensiivsel moel. Nagu märgib kõrge kontori analüüs on selles olukorras oluline, et tööturul kasutatakse ära kõigi inimeste potentsiaal. Nii, et ei oska nagu öeldagi, kas oludes, kus tuleviku  mugavaks statistiliseks peremudeliks kipub kujunema nelja vanainimese peale  kolm last (+kaks hamstrit  ja koer), peaksime me rõõmustama või mitte. Vanamoodne arveametniku sisekompass ütleb küll, et see muinasjutt ei ole õnneliku lõpuga.

Statistikast strateegiani

Iseenesest võib rahvaarvu vähenemine ja rohkenemine olla tsükliline. Kui Liivi sõja  järgi oli siinkandis arvatavasti vaid 140 tuh inimest, siis sellele järgnev stabiilne keskkond ja õiged rahvastikupoliitilised ning majandushoovad kasvatasid selle sajandivahetuseks 400 tuh-ni. Tähtis pole niipalju vähenemise protsess, vaid need kompensatsiooni ja stimuleerimisvahendid, mis seda protsessi stabiliseeriks ja siis parandaks ehk millised on valitud strateegiad madalpunktist väljatulekuks (või siis ei tahetagi/osata/julgeta sellest välja tulla). Kõik eeltoodu oli statistika, mitte strateegia. Statistika on selles suhtes üdini aus, et mõõdab metoodiliselt, tuima järjekindlusega,  ühtesid ja samu nähtusi, sama metoodikatega, mille tõttu need on võrreldavad. Just võrreldavus on põhitähtis, sest mõõta võib nii „õigeid“ kui „mitte nii õigeid“ asju, kuid olenemata „õigsusest“ on need ikkagi võrreldavad. Nende aegridade põhjal on võimalik „ära arvata“ milline võiks olla ühe või teise strateegia mõju. Peale statistikuid astuvad lavale järelduste tegijad ja strateegiakujundajad. „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 126)

Strateegia: Bismarck 2.0

Arvud statistikas on vaid arvud. Tühjad, elutud.  „Keemia“ nende vahel tekkib vaid koosluses ja nende vahelises seoses. Kuid järeldustega on niimoodi, et ühtede ja samade andmete põhjal saab teha täiesti erinevaid järeldusi. Arvud on samad, kaste erinev ja tulemuseks täiesti erinev roog. Mis siin kastmest rääkida, isegi hapukurk maitseb erinevalt olenevalt sellest, ka see on lõigatud seibideks või pikuti lõikudeks. Sama lugu on aednikega, istikud on kõik ühesugused, kuid ühel aednikul on ilusa võraga lopsaka saagiga puud, teisel igerikud hapude vissidega. Ikka juhtub, kõigil ei ole aednikukätt ja kõigil ei ole analüütiku vaistu. Ikka juhtub, kuid kõige hullem sort aednikke on need, kes ei istuta mingeid puid, kuid jagavad saaki. Ei tule nüüd kohe meelde, kuidas eesti keeles sellist asja rahvaselt nimetati, kuid ilusti see igatahes ei kõlanud.
Vaatame millisele järeldustele on rahvastiku vananemisvähenemistrendis jõudnud ametlikud aednikud (vabandust, analüütikud).  Ütleme niimoodi, et seletused arvude äraseletamisel ei lõppe ilmselt iialgi. Ühest prestiižest uuringust selgus, et järgmise paarikümne aasta jooksul tööealine elanikkond küll väheneb, kuid kuna inimesed osalevad tööturul üha aktiivsemalt, jääb töötavate inimeste osakaal võrreldes ülalpeetavatega samaks või isegi paraneb. No näete, jällegi hea uudis. Vähemalt osakaal paraneb. Hea tuju kohe loodud. Kuid see väide, et  lähima kahe aastakümne jooksul on võimalik vältida hõivatute ja ülalpeetavate suhte halvenemist Eestis teeb mind nõutuks. See ei ole lohutav, vaid kohutav. Tegelikkuses tähendab see vaid seda, et kõik peavad töötama ja … lõpuni. Bismarcki pensioniplaani idee on seega meie puhul mingi imeliku ajaloolise vingerpussina oma algpunkti ( pension on vaid nende jaoks, kes mingil põhjusel elavad nii vanaks et ei jõua enam töötada) tagasi jõudnud. Ka teises põhimõttes oleme Bismarcki lähtejoonele jõudnud. Bis­marcki  vanadus- ja invaliidsuspension oli kavan­datud üle 70 vanustele töölistele, kusjuures kesk­mine prognoositav eluiga tol ajal oligi 70 aastat. Seega maksja jaoks suuresti nullsumma mäng, mitte isiklik kasu. Aastakümneid „pinsil leotamisest“ rääkimata nagu meil uneletakse. Ühes uuringus oli Bismarcki aegne vanusepiir peegeldatud tänasele töötajale ning selleks kujunes u 80 a. Üle kaheksakümneseid muidugi lisandub, kuid neid pole väga palju. Meil näeb see pilt vastavalt SA andmetele välja nii, et  Eesti inimeste oodatav eluiga sünnimomendil oli 2016. aastal 77,8 eluaastat (meestel oli see 73,2 ja naistel 81,9.) Seega oleme tagasi pöördunud Bismarcki kunagi progressiivse pensionisüsteemi juurest spiraali mööda meie omamaitselise pensionisüsteemi Bismarck 2.0 juurde. B 2.0 on lihtne, pensionifondidesse maksavad kõik ja kogu elu, kuid kasutada saavad seda vaid vähesed. See oleks siis nagu auhind ellujäämise eest. Kuid seegi on püramiidskeem, millest võivad (kuid ei pruugi) sada kasu vaid esimesed, tagumised ei saa midagi peale maksmisrõõmu.  Just sinna suunda meie areng tüüribki, sest me oleme valinud vananev-vähenema rahvastikuga koosluse raviks mugavustsoonilise ekstensiivse arengu, mitte efektiivsuse. Kas see on ainukene valik? Kindlasti mitte. Kuid miks siis selline valik? Edevusest? Oskamatusest? Mugavusest?

Ellujäämiskatsed

Iseenesest kummaline valik, valida vananeva-väheneva rahvastiku arengumudeli puhul ekstensiivsuse mitte efektiivsuse tee. Selles valikus on muidugi oma osa kastmekokkadel. Kuidagi võõrastav on   järeldus tööturu arengute kohta, et rahvastiku ja tööealise elanikkonna absoluutarvud ei ole võtmetähendusega. „Rahvastiku vähenemine ei ole tööturu jaoks katastroof, kui me suudame luua eeldused tööealiste inimeste püsimiseks tööturul ning hoida tasakaalu töötajate ja ülalpeetavate vahel. Rahvastiku hariduse paranemine, pensioniea tõus ja suurem lõimumine on suurema tööhõive võtmetegurid.“ Vaat selline kaste. Kuidagi kummaline mõttearendus. Mnjah, rahvastiku vähenemine ei ole tõesti tööturu jaoks katastroof, kuid see on üks teine katastroof. Rahvastikukatastroof.  Kui me mõtleme vaid ülapeetavate ja töötajate tasakaalu kategooriates, siis me kukume ellujäämiskatsetel läbi. Kuigi rahvastiku vähenemine nii väikese rahva jaoks lõhnab iseenesest katastroofi järgi, siis „tasakaalu säilitamine“ (kuhtumise momendini?) asendades vähenevat väärtuste loojate põlvkonda igavesti töötavate põlvkonnaga on juba kurjast. Töötada suutvate (ja tahtvate) inimeste pikaajaline kasutamine on küll ühe komponendina majanduse elushoidmiseks paratamatu, kuid kui see on ainuke tegelikkuses toimiv meede, siis on see kurjast. Miks? Lihtne, meie asendamiskõlblikud ressursid hakkavad ammenduma.  Kui El-s jälgitakse tööhõives eelkõige 20–64-aastaste käekäiku, siis Eesti tööhõive määr oli selles grupis 2017 a 78,7%. Tööhõive seisukohalt eraldi võetuna väga tubli tulem. Juba 2015. a jõuti strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgini, mis meie puhul oli 76%. 2017. a olid selles rühmas Eestist kõrgemad näitajad ainult Rootsil 81,8% ja Saksamaal 79,2% (EL-28 keskmine 72,2%). Kuna tööhõive määr on hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest rahvastikust, siis ongi peaaegu kogu ressurss kasutuses.

Ka VV Konkurentsivõime kavas  „EESTI 2020“ (26. aprillil 2018) raporteeritakse uhkusega, et tööhõive näitaja poolest saavutas Eesti 2020. a seatud eesmärgi 2015. a ning järgnevatel aastatel on oluline saavutatud taset hoida.  Nii, et siin on vaid hoidmise vaev, kuid … Iga „hoidmine“ ehk paigalseis on konkurentsis tegelikult tagasilangus. Hoida saab vaid suhet, üldiselt läheb asi ikkagi hapuks, sest majanduskasvu mootoriks on vaid kaks võimalust, rohkem tööd teha, milles oleme esimeste seas või olla oma töös tootlikumad, milles oleme tagumises pooles. Meie tootlikkus on niru ja sellest kõik hädad algavadki.  Tootlikkus on niru, sest investeerimisvõimekust ja seda soodustavat keskkonda napib. ELi tootlikkus kasvab eelduslikult keskmiselt üle 1% aastas, ning meie eesmärgiks on, et Eesti tootlikkus hõivatu kohta kasvaks ligikaudu 2 protsendipunkti (ehhee, mitte ainult protsenti, vaid lausa protsendipunkti) kiiremini kui ELi keskmine. Eesmärk on ju tore, kui niimoodi lugeda – tunduvalt kiirem, kui EL, kuid kui  2014. a kasvas Eesti ettevõtete tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisega võrreldes 73,8%ni, siis langes see 2015. aastal taas 70,9%ni ning taastus pisut 2016. aastal – 71,8%ni.  Eesti eesmärk 2020 a (NB! ainult!) 80%. Justkui jälle tore saavutus, kuid … Kas teid häirib midagi selle pildi osas? Mind häirib, proportsioonid on valed ja rõhuasetus on vale, hõivatus on protsentides peaaegu sama suur kui tootlus. See näitab, et kui ekstensiivselt oleme oma ressursid viinud viimase piirini, siis efektiivsuse seisukohalt seada sihtmärk vaid 80% on väga mannetu. Tõlge: kompenseerime efektiivsuse puudust ekstensiivsusega.
Meie Pilvepiiril i osata mõelda uutes kategooriates, vaid enam kui sajandi vanustes „Füüsilise töö tegija produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni – füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.” (lk 152)
Uus aeg näeb ette aga hoopis teistsuguseid arenguid: “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”(P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk 173). Kui me sellest rongist maha jääme, siis oleme alaarenenud riik.


Kas  iluviga võib olla fataalne?

Kuigi seda pole veel märgata on valitud strateegiatel veel paar „iluviga“. EP on teinud oma majandusprognoosis mitu tähelepanuväärset ääremärkust praeguste arengute ja võimalike jätkuarengute kohta. Ilmselgelt tuleb need „iluvead“ mudelisse sisse arvestada, sest erinevalt Dr Riigist ei pea EP mõtlema pelgalt neljaaastastes valimistsükli kategooriates, vaid tal on hoopis igavikulisem ja proosalisem funktsioon, hoida (ja hoiatada) majanduse pikaajalisel arengut võimalike hulluste eest. Niisiis. Esimeseks  „iluveaks“ on hetkeliselt suhteliselt hea majandusarengu kontekstis  investeeringute kesine edenemine, mis paneb löögi alla majanduskasvu pikemas perspektiivis, ehk istutamata puudest ei saa  ka saaki koguda. Ei järgmisel aastal, ei ülejärgmisel. Ei kunagi. Teiseks „iluveaks“ on , et investeeringud on asendatud tööhõivega, kuid tööhõive on kasvanud vaid tänu maailmamajanduse heale olukorrale (kriisijärgne loomulik stabiliseeriv tõus).  Kuid Eesti majandus on selle aasta alguses näidanud nõrgenemise märke. EP arvates on kasvu aeglustumine loomulik, sest vabu tootmisressursse, mille arvelt kasvada, on jäänud vähemaks. Investeeringustatistika näitab, et uut tootmisvõimsust lisandub tagasihoidlikult.  Kolmandaks „iluveaks“ pole ainult see, et senist investeeringute  vähesust on korvanud hõive suurenemine, vaid see, et  headel aegadel on ka vähese ettevalmistusega inimestel olnud lihtne tööd saada..
Samas hoiatab EP (ja see on meie pildi majanduspildi juures ülioluline), et majanduse ootamatu jahtumise korral võib oodata tööpuuduse äkilist suurenemist, sest majanduse tõusu lõppedes muutub olukord keeruliseks esmajoones madala tootlikkusega töökohti pakkuvate ettevõtete jaoks.  
Just selles kohas kui ühed ressursid on kasutusel viimase piirini, kuid neid ei kasutata teiste ressursside loomiseks (tootluse ja kvaliteedi kasvule) muutuvad „iluvead“ fataalseks. Sel kõige haavatama momendil pole meil midagi millegagi asendada.  Dr Riigi  poliitika „hoida tasakaalu töötajate ja ülalpeetavate vahel“ kukub mürinal kokku. Meie head enesetunnet ja palgalootusi hoiavad ülal vaid maailmamajanduse tasane tõusuvirvendus ja vähese ettevalmistusega inimeste arvel tööhõive kasvatamine, mitte kvantiteedi muutmine uueks kvaliteediks.  Me oleme panustanud mugavale, kuid valele strateegiale, meie strateegia pole soosinud kõrge kvaliteediga ja tööviljakusega töökohtade loomist, vaid piirdunud põhiliselt lihtlabaselt „kõigi tööle ajamisega“ ehk vähese ettevalmistusega inimestel olnud lihtne tööd saada. Ilmselt ajutiselt. Madala tootlikkusega turgudel, mis on olemuslikult meeleheite turud ei tekkigi vahendeid järgmise tehnoloogilise ja kvaliteeditaseme tõusu jaoks. Kui meeleheiteturule lisandub veel Dr Riigi poolne sihitu, kuid pidev rapsimine, siis väheneb investeerimissoov veelgi. Seega selleks momendiks pole meil uut tootlikkuse taset, on vaid algoskustega varustatud tööjõukogum, mis tööjõu staatusest läheb üle töötuse staatusesse. Mis saab sellisel juhul töötavate ja ülalpeetavate „tasakaalustrateegiast“ võib igaüks ise arvata. Keerulistes süsteemides tasakaalu hoidmine on vaid väga väheste talentide pärusmaa  „Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal.“  „Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ H Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017. Lk 77). Juba ainuüksi tasakaalu hoidmine vajab virtuooslikke oskusi, mida meil napib. Nii, et mingit tasakaalu pole, küsimus on millal pallid kukuvad … varbale.

Valimiste põhiteema – kes pakub kallimat laristamist

Nüüd on siis Pilvepiiri valimised tulemas. Just õige aeg poliitinimestel julgelt, rind kummis, ette astuda ja kõlaval häälel välja pakkuda uusi ideid. Kuid ilmneb, et ideede kaev on tühi. Mitte kellelgi pole ideed, kuidas ja millist puud kasvatada. Räägitakse küll seda, et õunte vähenemist võib tasakaalustada pirnide arvelt, kuid kui kasvama pole pandud ei pirni ei ubinapuud, siis pole ju millegi arvel tasakaalustada. Ainult arved jäävad
Neid ideid, mis viiksid viia tööviljakuse kasvule, innovatsioonile, uue arengutaseme saavutamisele, kvaliteedi uuele tasandile, neid järgmisteks valimisteks esitatud ei ole. Uut? Uut ei ole, sest uus on alati seotud riskiga, kuid  „Ühel hetkel jõuab suurem osa meist kohani, kus me kardame ebaõnnestuda, kus me instinktiivselt väldime läbikukkumist ja jääme ainult selle juurde, mis meile ette pannakse või mida me juba niigi hästi oskame. See ajab meid segadusse ja lämmatab meid. Me saame olla tõeliselt edukad ainult milleski, milles me oleme ka valmis läbi kukkuma. Kui me ei ole nõus läbi kukkuma, siis ei ole me nõus ka edu saavutama.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017)
 Palju on vaieldud selle üle, milline saab olema järgmiste valimiste põhiküsimus. Kõik poliitinimesed püüavad „oma küsimust“ sokutada peaküsimuseks. Peaaegu nagu males, valged alustavad ja võidavad. Muidugi on mugav arutada enesele südamelähedastel teemadel, selle asemel et olla teiste ebameeldivate, isegi süüdistavate, küsimustetulva all. Just seepärast ongi poliitturg ärevil, kes suudab „oma küsimuse“ peale suruda, milline on valimiste kõige tähtsam küsimus. Nüüd on see selgunud … põhiküsimuseks on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige kallima lubadustepaketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest alustama, kuidas tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada investeeringuid ja tõsta tööviljakust, sellest ei sõnagi.

Kuidas siis ikkagi kasvatada ubinapuud?

Kõige kindlam on ubinapuu kasvatamist alustada ubinapuu istutamisest. Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ formuleerib elegantse lihtsusega selle, kuidas me peaksime oma ubinapuud kasvatama „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus, teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid. Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse.“ Lihtne ju. See peakski olema valimiste peateema. Nii, et head uudised headeks uudisteks, kuid ärgem laskem end neist uinutada.
Kui meie ubinapuu nimeks oleks 120% EL keskmisest tööviljakusest, siis millised oleksid need "agrotehnilised" võtted, et seda puud kasvatada? Eesmärk peab olema mõjuv, võtted ka.

Targutusi:

Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018


Lk 20 (Rove president G W Buchi nõunik ajakirjanikele): „Sel ajal, kui te kirjeldate tegelikkust, meie juba muudame seda, ning see on juba teine reaalsus.“
 Lk 22 Propaganda liigub nende suundumuste raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi fakte ümber nii, et  ei kutsu esile ärritust.“
„Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“
„Propaganda maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli, mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“

Lk 70 „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“

Lk 73 Sotsioloog Jelena Omeltšenko  „Mina kui sotsioloog võin öelda, et vastus sõltub küsimuse esitamise vormist, konkreetsest olukorrast ning poliitilisest õhkkonnast. Tavaline ankeetküsitlus lihtsalt fikseerib välised nähtused, teatud vastajate hetkereaktsioonid, kuid ei kaeva kuigi sügavalt. Inimesed soovivad tihti liituda enamusega, et mitte paista välja autsaideritena.“
„Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“


H Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005


Lk75 „ On olemas virtuaalne truudusetus, mis aitab hoida reaalset truudust paremini, kui kirikus lausutud tõotus“
Lk 77 2Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“