Küll on mõnus lugeda vahel ka positiivseid uudiseid. Äsja kuulsime, et Eesti tööstusel läheb hästi (tööstusettevõtted
tootsid mais 3% rohkem kui mullu). Värskes Eesti Konjunktuuriinstituudi 2018. a II kv konjunktuuri
uuringust selgus, et ettevõtete konkurentsivõime on paranenud ja tarbijate kindlustunde
indikaator on endiselt parem pikaajalisest prognoositud keskmisest. Ning
põhitähtis,
Eesti perede finantsolukord on paranenud – 53% peredest saab raha ka kõrvale
panna. Toredad uudised. Kuid need pole ainsad head uudised. Eriti
tore on kui head uudiseid tuleb eksistentsiaalsetest valdkondadest. Nii näiteks
selgub Statistika kvartalikirjast, et Eesti rahvaarv suureneb. Eks ole tore, peale neid õudusjutte, et
kohe-kohe on meil 40 tuh töötegijat vähem, veel natukene ja neid on juba 120
tuh vähem ja rahvaarv alla miljoni. Kohe kergem hakkas. Nii, et rahvaarvu
suurenemine on eraldivõetult igati hea uudis.
Pealispinna
all
Kuid
kui süüvida protsessidesse ilmneb, et rahvastiku suurenemine pole mitte päris
see suurenemine, mida me tavaliku tähelepanelikkuse juures peame rahvaarvu
suurenemiseks. Kui me vanamoodsalt arvame, et rahvastiku suurenemine käib
traditsioonilisel moel, siis statistiliselt
on see veits teistmoodi. Mitte lasterohkus, vaid rändesaldo on selle kasvu
vedur juba kolm aastat olnud. Kahel aastal neist on sisseränne
kompenseerinud loomuliku iibe miinuse, mille tulemusel 1.01.2018 a seisuga elas
Eestis 1 319 000 inimest ehk rohkem kui neli aastat tagasi. Veidi lohutust pakub see, et pool
sisserändest on meie endi tagasipöörduvad rännukihuga kodanikud, kuid see on
ikka nii nagu nadi kartulikasvatusega, paned pangetäie maha ja võtad pool pange
ülesse. Kehv äri, sest põhitegur, sündide
arv , pole märgatavalt muutunud . Laste arv naise kohta jääb endiselt palju
alla taastetaset, summaarne sündimuskordaja oli 2017. a 1,6, kuigi minimaalse
taastetase on 2,1. Oleme lihtsalt taseme
säilitamisega pea veerandi maas. Iga järgmise ringiga paneme ämbritäie
kartuleid maha ja võtame kolmveerand pange üles. Nii iga ringiga. Mis selle
pildi veelgi kurvemaks muudab on see, et sünnitusealiste naiste arv väheneb. Loogiline
1,6 kordajaga, kuid väga häiriv. Oleme ehitamas Vanainimeste Vabariiki, sest
vanemaealiste hulk rahvastikus suureneb kuna oodatav eluiga pikeneb ehk vananemine
on oluline rahvastikku kujundav protsess. Ühest analüüsist väideti, et üle
50-aastaste osakaal rahvastikus on 39% ning rahvastikuprognoosi kohaselt
osakaalu suurenemine jätkub, ulatudes 2045. aastaks 43%-ni. Mõtlete, et sinna
on nii palju aega? Kuid seda on täpselt sama palju, kui taasiseseisvumisest (mis
oli ju nagu eile?) Nii, et veel üks arengupeetuse hüpe ja olemegi muutunud pöördumatult
täiemõõduliseks Vanainimeste Vabariigiks? Kuid kõige kehvem on see, et Dr Riik
on leppinud sellise kuhtumisega, kuhtumine on lausa riiklikuks strateegiaks
muutunud. Kui vaadata poliitturu teeviitasid, siis näitavad kõik viidad vaid
vananemisega kohanemisele ja vananev-väheneva rahvastikuga toimetulekus, sedagi
vaid ekstensiivsel moel. Nagu märgib kõrge kontori analüüs on selles olukorras
oluline, et tööturul kasutatakse ära kõigi inimeste potentsiaal. Nii, et ei oska
nagu öeldagi, kas oludes, kus tuleviku
mugavaks statistiliseks peremudeliks kipub kujunema nelja vanainimese
peale kolm last (+kaks hamstrit ja koer), peaksime me rõõmustama või mitte. Vanamoodne
arveametniku sisekompass ütleb küll, et see muinasjutt ei ole õnneliku lõpuga.
Statistikast strateegiani
Iseenesest
võib rahvaarvu vähenemine ja rohkenemine olla tsükliline. Kui Liivi sõja järgi oli siinkandis arvatavasti vaid 140 tuh
inimest, siis sellele järgnev stabiilne keskkond ja õiged
rahvastikupoliitilised ning majandushoovad kasvatasid selle sajandivahetuseks
400 tuh-ni. Tähtis pole niipalju vähenemise protsess, vaid need kompensatsiooni
ja stimuleerimisvahendid, mis seda protsessi stabiliseeriks ja siis parandaks ehk
millised on valitud strateegiad madalpunktist väljatulekuks (või siis ei
tahetagi/osata/julgeta sellest välja tulla). Kõik eeltoodu oli statistika, mitte
strateegia. Statistika on selles suhtes üdini aus, et mõõdab metoodiliselt,
tuima järjekindlusega, ühtesid ja samu
nähtusi, sama metoodikatega, mille tõttu need on võrreldavad. Just võrreldavus
on põhitähtis, sest mõõta võib nii „õigeid“ kui „mitte nii õigeid“ asju, kuid
olenemata „õigsusest“ on need ikkagi võrreldavad. Nende aegridade põhjal on
võimalik „ära arvata“ milline võiks olla ühe või teise strateegia mõju. Peale
statistikuid astuvad lavale järelduste tegijad ja strateegiakujundajad. „Oluline
on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt
teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus
me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja
olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 126)
Strateegia: Bismarck 2.0
Arvud statistikas on vaid arvud. Tühjad, elutud. „Keemia“ nende vahel tekkib vaid koosluses ja
nende vahelises seoses. Kuid
järeldustega on niimoodi, et ühtede ja samade andmete põhjal saab teha täiesti
erinevaid järeldusi. Arvud on samad, kaste erinev ja tulemuseks täiesti erinev
roog. Mis siin kastmest rääkida, isegi hapukurk maitseb erinevalt olenevalt
sellest, ka see on lõigatud seibideks või pikuti lõikudeks. Sama lugu on
aednikega, istikud on kõik ühesugused, kuid ühel aednikul on ilusa võraga
lopsaka saagiga puud, teisel igerikud hapude vissidega. Ikka juhtub, kõigil ei
ole aednikukätt ja kõigil ei ole analüütiku vaistu. Ikka juhtub, kuid kõige
hullem sort aednikke on need, kes ei istuta mingeid puid, kuid jagavad saaki.
Ei tule nüüd kohe meelde, kuidas eesti keeles sellist asja rahvaselt nimetati,
kuid ilusti see igatahes ei kõlanud.
Vaatame
millisele järeldustele on rahvastiku vananemisvähenemistrendis jõudnud
ametlikud aednikud (vabandust, analüütikud).
Ütleme niimoodi, et seletused arvude äraseletamisel ei lõppe ilmselt
iialgi. Ühest prestiižest uuringust selgus, et järgmise paarikümne aasta
jooksul tööealine elanikkond küll väheneb, kuid kuna inimesed osalevad tööturul
üha aktiivsemalt, jääb töötavate inimeste osakaal võrreldes ülalpeetavatega
samaks või isegi paraneb. No näete, jällegi hea uudis. Vähemalt osakaal
paraneb. Hea tuju kohe loodud. Kuid see väide, et lähima kahe aastakümne jooksul on võimalik
vältida hõivatute ja ülalpeetavate suhte halvenemist Eestis teeb mind nõutuks. See
ei ole lohutav, vaid kohutav. Tegelikkuses tähendab see vaid seda, et kõik
peavad töötama ja … lõpuni. Bismarcki pensioniplaani idee on seega meie puhul mingi
imeliku ajaloolise vingerpussina oma algpunkti ( pension on vaid nende jaoks,
kes mingil põhjusel elavad nii vanaks et ei jõua enam töötada) tagasi jõudnud. Ka
teises põhimõttes oleme Bismarcki lähtejoonele jõudnud. Bismarcki
vanadus- ja invaliidsuspension oli kavandatud
üle 70 vanustele töölistele, kusjuures keskmine prognoositav eluiga tol ajal
oligi 70 aastat. Seega maksja jaoks suuresti nullsumma mäng, mitte isiklik
kasu. Aastakümneid „pinsil leotamisest“ rääkimata nagu meil uneletakse. Ühes
uuringus oli Bismarcki aegne vanusepiir peegeldatud tänasele töötajale ning
selleks kujunes u 80 a. Üle kaheksakümneseid muidugi lisandub, kuid neid pole
väga palju. Meil näeb see pilt vastavalt SA andmetele välja nii, et Eesti inimeste oodatav eluiga sünnimomendil
oli 2016. aastal 77,8 eluaastat (meestel oli see 73,2 ja naistel 81,9.) Seega
oleme tagasi pöördunud Bismarcki kunagi progressiivse pensionisüsteemi juurest
spiraali mööda meie omamaitselise pensionisüsteemi Bismarck 2.0 juurde. B 2.0
on lihtne, pensionifondidesse maksavad kõik ja kogu elu, kuid kasutada saavad
seda vaid vähesed. See oleks siis nagu auhind ellujäämise eest. Kuid seegi on
püramiidskeem, millest võivad (kuid ei pruugi) sada kasu vaid esimesed,
tagumised ei saa midagi peale maksmisrõõmu. Just sinna suunda meie areng tüüribki, sest me
oleme valinud vananev-vähenema rahvastikuga koosluse raviks mugavustsoonilise
ekstensiivse arengu, mitte efektiivsuse. Kas see on ainukene valik? Kindlasti
mitte. Kuid miks siis selline valik? Edevusest? Oskamatusest? Mugavusest?
Ellujäämiskatsed
Iseenesest
kummaline valik, valida vananeva-väheneva rahvastiku arengumudeli puhul
ekstensiivsuse mitte efektiivsuse tee. Selles valikus on muidugi oma
osa kastmekokkadel. Kuidagi võõrastav on järeldus tööturu arengute kohta, et rahvastiku
ja tööealise elanikkonna absoluutarvud ei ole võtmetähendusega. „Rahvastiku
vähenemine ei ole tööturu jaoks katastroof, kui me suudame luua eeldused
tööealiste inimeste püsimiseks tööturul ning hoida tasakaalu töötajate ja
ülalpeetavate vahel. Rahvastiku hariduse paranemine, pensioniea tõus ja suurem
lõimumine on suurema tööhõive võtmetegurid.“ Vaat selline kaste. Kuidagi
kummaline mõttearendus. Mnjah, rahvastiku vähenemine ei ole tõesti tööturu jaoks katastroof,
kuid see on üks teine katastroof. Rahvastikukatastroof. Kui me mõtleme vaid ülapeetavate ja töötajate
tasakaalu kategooriates, siis me kukume ellujäämiskatsetel läbi. Kuigi
rahvastiku vähenemine nii väikese rahva jaoks lõhnab iseenesest katastroofi
järgi, siis „tasakaalu säilitamine“ (kuhtumise momendini?) asendades vähenevat
väärtuste loojate põlvkonda igavesti töötavate põlvkonnaga on juba kurjast.
Töötada suutvate (ja tahtvate) inimeste pikaajaline kasutamine on küll ühe
komponendina majanduse elushoidmiseks paratamatu, kuid kui see on ainuke tegelikkuses
toimiv meede, siis on see kurjast. Miks? Lihtne, meie asendamiskõlblikud
ressursid hakkavad ammenduma. Kui El-s
jälgitakse tööhõives eelkõige 20–64-aastaste käekäiku, siis Eesti tööhõive määr
oli selles grupis 2017 a 78,7%. Tööhõive seisukohalt eraldi võetuna väga tubli
tulem. Juba 2015. a jõuti strateegias „Euroopa 2020“ püstitatud eesmärgini, mis
meie puhul oli 76%. 2017. a olid selles rühmas Eestist kõrgemad näitajad ainult
Rootsil 81,8% ja Saksamaal 79,2% (EL-28 keskmine 72,2%). Kuna tööhõive
määr on hõivatud inimeste osatähtsus tööealisest rahvastikust, siis ongi
peaaegu kogu ressurss kasutuses.
Ka
VV Konkurentsivõime kavas „EESTI 2020“ (26.
aprillil 2018) raporteeritakse uhkusega, et tööhõive näitaja poolest saavutas
Eesti 2020. a seatud eesmärgi 2015. a ning järgnevatel aastatel on oluline
saavutatud taset hoida. Nii, et siin on
vaid hoidmise vaev, kuid … Iga „hoidmine“ ehk paigalseis on konkurentsis tegelikult
tagasilangus. Hoida saab vaid suhet, üldiselt läheb asi ikkagi hapuks, sest majanduskasvu
mootoriks on vaid kaks võimalust, rohkem tööd teha, milles oleme esimeste seas
või olla oma töös tootlikumad, milles oleme tagumises pooles. Meie tootlikkus
on niru ja sellest kõik hädad algavadki. Tootlikkus on niru, sest investeerimisvõimekust
ja seda soodustavat keskkonda napib. ELi tootlikkus kasvab eelduslikult keskmiselt
üle 1% aastas, ning meie eesmärgiks on, et Eesti tootlikkus hõivatu kohta
kasvaks ligikaudu 2 protsendipunkti (ehhee, mitte ainult protsenti, vaid lausa
protsendipunkti) kiiremini kui ELi keskmine. Eesmärk on ju tore, kui niimoodi
lugeda – tunduvalt kiirem, kui EL, kuid kui
2014. a kasvas Eesti ettevõtete tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisega
võrreldes 73,8%ni, siis langes see 2015. aastal taas 70,9%ni ning taastus pisut
2016. aastal – 71,8%ni. Eesti eesmärk
2020 a (NB! ainult!) 80%. Justkui jälle tore saavutus, kuid … Kas
teid häirib midagi selle pildi osas? Mind häirib, proportsioonid on valed ja
rõhuasetus on vale, hõivatus on protsentides peaaegu sama suur kui tootlus. See
näitab, et kui ekstensiivselt oleme oma ressursid viinud viimase piirini, siis
efektiivsuse seisukohalt seada sihtmärk vaid 80% on väga mannetu. Tõlge: kompenseerime
efektiivsuse puudust ekstensiivsusega.
Meie Pilvepiiril i osata mõelda uutes
kategooriates, vaid enam kui sajandi vanustes „Füüsilise töö tegija
produktiivsus on loonud nähtuse, mida me tänapäeval nimetame arenenud majanduseks. Enne Taylorit
sellist asja ei tuntud – kõik majandused olid võrdselt alaarenenud. Tänapäeva alaarenenud või ka arenevad majandused on need, mis pole suutnud – vähemalt praeguseni
– füüsilise töö tegijat produktiivseks muuta.” (lk 152)
Uus aeg näeb ette aga hoopis teistsuguseid
arenguid: “Teadmustöötajate produktiivsus on 21 sajandi juhtimise suurim
väljakutse. Arenenud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks.
Mitte ühelgi teisel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata
oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.”(P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks“ lk
173). Kui me sellest rongist maha jääme, siis oleme alaarenenud riik.
Kas
iluviga võib olla fataalne?
Kuigi seda pole veel märgata on valitud strateegiatel veel paar „iluviga“.
EP on
teinud oma majandusprognoosis mitu tähelepanuväärset ääremärkust praeguste
arengute ja võimalike jätkuarengute kohta. Ilmselgelt tuleb need „iluvead“
mudelisse sisse arvestada, sest erinevalt Dr Riigist ei pea EP mõtlema pelgalt
neljaaastastes valimistsükli kategooriates, vaid tal on hoopis igavikulisem ja
proosalisem funktsioon, hoida (ja hoiatada) majanduse pikaajalisel arengut
võimalike hulluste eest. Niisiis. Esimeseks „iluveaks“ on hetkeliselt suhteliselt hea
majandusarengu kontekstis investeeringute
kesine edenemine, mis paneb löögi alla majanduskasvu pikemas perspektiivis, ehk
istutamata puudest ei saa ka saaki
koguda. Ei järgmisel aastal, ei ülejärgmisel. Ei kunagi. Teiseks „iluveaks“ on ,
et investeeringud on asendatud tööhõivega, kuid tööhõive on kasvanud vaid tänu maailmamajanduse
heale olukorrale (kriisijärgne loomulik stabiliseeriv tõus). Kuid Eesti majandus on selle aasta alguses näidanud
nõrgenemise märke. EP arvates on kasvu
aeglustumine loomulik, sest vabu tootmisressursse, mille arvelt kasvada, on
jäänud vähemaks. Investeeringustatistika näitab, et uut tootmisvõimsust
lisandub tagasihoidlikult. Kolmandaks „iluveaks“ pole ainult see, et senist
investeeringute vähesust on korvanud hõive suurenemine, vaid see, et headel aegadel on ka vähese ettevalmistusega
inimestel olnud lihtne tööd saada..
Samas
hoiatab EP (ja see on meie pildi majanduspildi juures ülioluline), et majanduse
ootamatu jahtumise korral võib oodata tööpuuduse äkilist suurenemist, sest
majanduse tõusu lõppedes muutub olukord keeruliseks esmajoones madala
tootlikkusega töökohti pakkuvate ettevõtete jaoks.
Just
selles kohas kui ühed ressursid on kasutusel viimase piirini, kuid neid ei
kasutata teiste ressursside loomiseks (tootluse ja kvaliteedi kasvule) muutuvad
„iluvead“ fataalseks. Sel kõige haavatama momendil pole meil midagi millegagi
asendada. Dr Riigi poliitika „hoida tasakaalu töötajate ja
ülalpeetavate vahel“ kukub mürinal kokku. Meie head enesetunnet ja palgalootusi
hoiavad ülal vaid maailmamajanduse tasane tõusuvirvendus ja vähese
ettevalmistusega inimeste arvel tööhõive kasvatamine, mitte kvantiteedi
muutmine uueks kvaliteediks. Me
oleme panustanud mugavale, kuid valele strateegiale, meie strateegia pole
soosinud kõrge kvaliteediga ja tööviljakusega töökohtade loomist, vaid
piirdunud põhiliselt lihtlabaselt „kõigi tööle ajamisega“ ehk vähese
ettevalmistusega inimestel olnud lihtne tööd saada. Ilmselt ajutiselt. Madala
tootlikkusega turgudel, mis on olemuslikult meeleheite turud ei tekkigi
vahendeid järgmise tehnoloogilise ja kvaliteeditaseme tõusu jaoks. Kui meeleheiteturule
lisandub veel Dr Riigi poolne sihitu, kuid pidev rapsimine, siis väheneb investeerimissoov
veelgi. Seega selleks momendiks pole meil uut tootlikkuse taset, on vaid algoskustega
varustatud tööjõukogum, mis tööjõu staatusest läheb üle töötuse staatusesse.
Mis saab sellisel juhul töötavate ja ülalpeetavate „tasakaalustrateegiast“ võib
igaüks ise arvata. Keerulistes süsteemides tasakaalu hoidmine on
vaid väga väheste talentide pärusmaa „Läks
vaja geeniust nagu Bismarck, et säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning
too hoidis oma virtuoosse tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise
konflikti tema ametiajal.“ „Järgmine
kantsler Leo von Caprivi kurtis, et kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli
korraga õhus, oli temal raskusi kahe kontrollimisega.“ H Kissinger
„Maailmakord“ Varrak 2017. Lk 77). Juba ainuüksi tasakaalu hoidmine vajab
virtuooslikke oskusi, mida meil napib. Nii, et mingit tasakaalu pole, küsimus
on millal pallid kukuvad … varbale.
Valimiste
põhiteema – kes pakub kallimat laristamist
Nüüd
on siis Pilvepiiri valimised tulemas. Just õige aeg poliitinimestel julgelt,
rind kummis, ette astuda ja kõlaval häälel välja pakkuda uusi ideid. Kuid
ilmneb, et ideede kaev on tühi. Mitte kellelgi pole ideed, kuidas ja millist
puud kasvatada. Räägitakse küll seda, et õunte vähenemist võib tasakaalustada
pirnide arvelt, kuid kui kasvama pole pandud ei pirni ei ubinapuud, siis pole
ju millegi arvel tasakaalustada. Ainult arved jäävad
Neid
ideid, mis viiksid viia tööviljakuse kasvule, innovatsioonile, uue arengutaseme
saavutamisele, kvaliteedi uuele tasandile, neid järgmisteks valimisteks
esitatud ei ole. Uut? Uut ei ole, sest uus on alati seotud riskiga, kuid „Ühel hetkel jõuab suurem osa meist kohani,
kus me kardame ebaõnnestuda, kus me instinktiivselt väldime läbikukkumist ja
jääme ainult selle juurde, mis meile ette pannakse või mida me juba niigi hästi
oskame. See ajab meid segadusse ja lämmatab meid. Me saame olla tõeliselt
edukad ainult milleski, milles me oleme ka valmis läbi kukkuma. Kui me ei ole
nõus läbi kukkuma, siis ei ole me nõus ka edu saavutama.“ (M Manson „Kuradile!
Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017)
Palju on vaieldud selle üle, milline saab
olema järgmiste valimiste põhiküsimus. Kõik poliitinimesed püüavad „oma
küsimust“ sokutada peaküsimuseks. Peaaegu nagu males, valged alustavad ja
võidavad. Muidugi on mugav arutada enesele südamelähedastel teemadel, selle
asemel et olla teiste ebameeldivate, isegi süüdistavate, küsimustetulva all.
Just seepärast ongi poliitturg ärevil, kes suudab „oma küsimuse“ peale suruda,
milline on valimiste kõige tähtsam küsimus. Nüüd on see selgunud …
põhiküsimuseks on: kes suudab peale suruda kõigi aegade kõige kallima
lubadustepaketi. See millest tegelikult peaks arutama, millest alustama, kuidas
tõsta ettevõtlustahet, ettevõtluskindlust, soodustada investeeringuid ja tõsta
tööviljakust, sellest ei sõnagi.
Kuidas siis ikkagi kasvatada ubinapuud?
Kõige kindlam on ubinapuu kasvatamist alustada ubinapuu
istutamisest. Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ formuleerib elegantse lihtsusega selle,
kuidas me peaksime oma ubinapuud kasvatama „ Riigi tegelik heaolu tuleneb
tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama
tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti
rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu
Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja
tööpuudus eriti suur.“ „Töötajate intelligentsus, oskused, töökus, täpsus ja
tegutsemisind omavad määravat mõju tootmise kulutustele ja kvaliteedile. See on
peamine põhjus, miks kõrge palgatasemega riigid, nagu Šveits, Rootsi ja
Saksamaa püsivad konkurentsivõimelisena. Töö kvaliteedil on sageli suurem kaal
kui ühe töötunni kuludel. Seetõttu ei ole midagi imestada, et intelligentsus,
teadmised ja haridus on üksikisikute ja ühiskondade heaolu peamised tegurid.
Pigem paneb imestama, kui sageli seda teadmist tõrjutakse ja eiratakse.“ Lihtne
ju. See peakski olema valimiste peateema. Nii, et head uudised headeks
uudisteks, kuid ärgem laskem end neist uinutada.
Kui meie ubinapuu nimeks oleks 120% EL keskmisest tööviljakusest, siis millised oleksid need "agrotehnilised" võtted, et seda puud kasvatada? Eesmärk peab olema mõjuv, võtted ka.
Targutusi:
Georgi
Potšeptsov „Propagandasõda 21 sajandil“
Hea Lugu 2018
Lk
20 (Rove president G W Buchi nõunik ajakirjanikele): „Sel ajal, kui te
kirjeldate tegelikkust, meie juba muudame seda, ning see on juba teine reaalsus.“
Lk 22 Propaganda liigub nende suundumuste
raames, mida rahvas soovib kuulda. Ta püüab rahvale mitte vastanduda, vaid tema
keeles rääkida. Ainult nii saab propaganda olla mugav ning tõlgendada uusi
fakte ümber nii, et ei kutsu esile
ärritust.“
„Propaganda
on tõlgendaja, mis, mis viib faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui
sellised faktid puuduvad, hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“
„Propaganda
maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et
see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi
põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli,
mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita
mitte tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“
Lk
70 „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi
neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või
kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“
Lk
73 Sotsioloog Jelena Omeltšenko „Mina
kui sotsioloog võin öelda, et vastus sõltub küsimuse esitamise vormist, konkreetsest
olukorrast ning poliitilisest õhkkonnast. Tavaline ankeetküsitlus lihtsalt
fikseerib välised nähtused, teatud vastajate hetkereaktsioonid, kuid ei kaeva
kuigi sügavalt. Inimesed soovivad tihti liituda enamusega, et mitte paista
välja autsaideritena.“
„Propaganda,
nagu muide ka konspiroloogia, kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks
mugavamaks, kuna see muutub neile arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles
üksikisik ära on kadunud, tekib mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale
väärika koha. Kõik puudujäägid ei kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase
ümber. Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on
kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase
aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“
H
Troyat „Paul I“ Eesti Raamat 2005
Lk75
„ On olemas virtuaalne truudusetus, mis aitab hoida reaalset truudust paremini,
kui kirikus lausutud tõotus“
Lk
77 2Otsides abi oma püüdlustele indiviide massiks kokku suruda, ümbritseb ta
end kõlava kõri ja piiratud ajuga ohvitseridest, kes vastuvaidlematult viivad
ellu tema loomataltsutajaunelmaid. (…) Paul on veendunud, et Venemaa oleks
igaveseks päästetud, kui kõik kodanikud oleksid sõdurid ja kõik majad kasarmud.“
No comments:
Post a Comment