Sunnitud investorid ja "sundinvestorid"

Tundub, et veerand sajandit poliitlubadusi on mõistlike lubaduste ja ka tegevuste kaevu nii tühjaks ammutanud, et järgmisteks valimisteks kaabitakse põhjamudast välja kõige imelikumaid elukaid. Oleme justkui eduloome suuna kaotanud. Tegevusi on  massiliselt mis võib jätta petliku mulje edasiliikumisest. Nende tegevuste eesmärk (muidugi peale poliitinimeste eneseupitamise) on arusaamatu, mõttetu ja tühine. Kõik need ettepanekud alates kõigi pensionäride hooldekodusse saatmisest, kõigi töötegijate tööõnnetuskindlustusest, kõigi tasuta ühistranspordist, riiklikud üürikorterid „sirtsusohu“,  riiklikud konverentsikeskused jne näitavad vaid olude mittemõistmist. Meie tegelike probleemide lahendamise asendamist asendustegevustega. Üks korralik riigireformilik paduvihm lööks muidugi õhu puhtaks ja vee- ning loovusesooned lahti, kuid praegused poliitinimesed ei julge seda teha. Niisiis jätkataksegi tegevusetuse võõpamist kaevumudaga asendustegevuseks.

Tuimus ja ükskõiksus

Mõned ideed on ikka terve mõistuse seisukohalt täiesti uskumatud. Omaette saavutuseks on Töötukassa ja Haigekasse nimevahetuse maksumussaaga. Olen alati olnud veendumusel, et praegused nimed on valed. Inetud nimed negatiivse alatooniga. Meie teiega  ei maksa kassasse raha  ju mitte selleks et töötu olla või selleks et haige olla, ikka selleks et tööl käija ja terve olla. Pealegi on neil sõnadel lihtsalt halba meeleolu tekitav taust ning Dr Riigi üks põhiülesandeid ongi hea õhkkonna tekitamine, ülejäänuga saame ise hakkama. Nii, et kasvõi meeleolu ja meelelaadi muutmiseks oleks nimevahetus igati kohane, kui … Kuid inimesena, kes on pikalt ametis olnud ka avalikus teenistuses, igat senti lugenud, ei mahu mulle pähe, kuidas sellis peaaegu „millise“ eelarvega välja tuldi. Just selline süüdimatu-ükskõikne hoiak, koos mammiliku tänitamisega, et nimevahetuseelarvet tuleks ikka vähendada, on ilmekas illustratsioon üldisele ükskõiksusele ja suunakaotusele. Just ükskõiksus selle „projekti“ esitluse kõigil tasanditel, on hirmuäratav. Kuidas julgeti. Minul poleks mitte ainult keel sõlme läinud, vaid ilmselt oleksin ka kõik hambad  välja kokutanud. Täitsa tuima näoga sellise „projekti“ esitamine võib tähendada vaid kahte asja, selle eesmärgiks oligi nimemuutuse ettepanek nurjata või on kassarahvas suure raha veeres elust nii võõranunud, et ei saanud arugi, sellise avalduse tagajärgedest. Nagu öeldakse, ei hingata  oma rahvaga ühes taktis. Me kõik oleme ekslikud, ikka juhtub, kuid sellised „projektid“ ei tule avalikkuse ette ilma poliitinimeste heakskiiduta (nõukogud, ministeeriumid, erakonnakontorid), pole uitmõte. Võib ka olla kolmas põhjendus, et ametimehed lihtsalt visati poliitinimeste poolt avalikkuse ambrasuurile? Inimkatsete käigus? Ka võimalik. Igatahes nüüd on kõigil selge, et sellise nimevahetuse juures, kus vahetub mitte niivõrd nimetus, vaid raha vahetab omanikku, jäägu parem nii kuis on. Huvitav oleks teada, kui palju on sellele „projektile“ ajalist ja rahalist ressurssi kasutatud? Hea, et niigi läks, kuid sellest tuimast irrogantsusest on küll paha maik suus. Pikalt

Alustugede kõigutajad

Nimevahetusjutt oli pigem selline eelsoojendus tegelikele süvasuunakaotustele. Kuivõrd hälbinud on osad poliitinimesed maailma ja majanduse  alustõdedest ilmnes väikeaktsionäride kaitsedoktriini esitlusel. Ilmnes üpris kummalisel moel ja viisil, mida püüti küll maskeerida ilusõnaliselt, kui ettevõtluse kaitset ja toetust. Seega veel üks kaitsemehhanism ja kindlustuspoliis? Milleks? Ilmselt on üheksakümnendate erastamise ja investeerimise edulood mõjutanud jäädavalt meie arusaamu ja suhtumist majandusse, ettevõtlusse ja investeerimisse. Millegipärast on ikka veel levinud arvamus, et iga „investor“ ehk see, kes kuhugi raha sisse paneb, peab selle ka kasuga kätte saama. Kuid nii see pole, pole kunagi olnud ega saagi olema, äri on risk ja seda kannavad kõik nii väikesed, kui suured ettevõtjad, aktsionärid, investorid. Nüüdseks on see metsik, huvitav, väljakutsuv majandustegevus, kus õhtul pandi üks raha sisse ja hommikul võeti kaks välja  küll läbi, kuid mälestus kui DNA kood on säilunud. Meie majandustegevus ja ka ettevõtlus on normaliseerunud, vahet ehk isegi liialt, kuid see tähendab, et selliseid kasumeid enam ei ole traditsiooniliselt võimalik teenida. „Suurt raha“ on võimalik teenida vaid suurte riskidega. Muidugi leidub alati mingi uuelaadne  „hollandi tulbisibul“ või imeäpp, millega on võimalik momenti kasutades teenida, kuid need on üksikud õnnestumised, sellele järgneva kukkumisega. Tavaettevõtluses ei ole selline „välja võtmine“ võimalik, tänapäeva ettevõtted mis on loodud pikaajaliseks kestmiseks nagu sekvoiad (sekvoiad võivad elada 700-2000 aastat), vajavad ka pikameelsust ja pikka arendamist.

Börs kui hiiglaslik kasiino.

Tihti  on just pika arengu/tootmis tsükliga ettevõtted need , millised pole rahastajatele esmapilgul kõige atraktiivsemad. Nende ponnistused ei kõneta laenuandjaid meie mänguliseks muutunud maailmas. Igav, pole pauku, pole sära, pole mürtsu nagu Edisonil või Muskil.  Ka investeerimine on paljudel juhtudel analüüsist muutunud mänguliseks tegevuseks. Meelelahutuseks kõigest sellest tulenevaga - intriigid, pisarad, pettused – nagu tõsieluseriaalid. Kuid just pika eesmärgiga  ettevõtjad vajavad investoreid, kes nendesse või nende hullusse usuksid. Siin tulebki mängu see saladuslik mänguline maailm, mida nimetatakse börsiks, investoriteks ja (väike)aktsionärideks, kuid mis meenutab hiiglaslikku kasiinot. Just selle koha peal saavad kokku kaks maailma, millised üksteist vajavad, kuid millel on tihtipeale erinevad eesmärgid ja ajahorisondid. Ühelt poolt ettevõtja, kes vajab oma ideede/unistuste täitumiseks kiiresti lisaressurssi ja teiselt poolt selle lisaressursi omanik, kes pole huvitatud niivõrd ettevõtja visioonide tegelikkuseks muutmisest vaid oma kapitalilt võimalikult kiire kasumi teenimisest. Ka kasumi teenimises ei ole midagi laiduväärset, vastupidi, kuid probleem on selles, kui kokku saavad pikaajalised eesmärgid ja lühiajalised huvid, siis ei saa sellest head nahka tulla. Üks peab kaotama. Loomulikus keskkonnas kaotab see, kes pole oma „kodutööd“ korralikult ära teinud, ehk välja uurinud ja läbi analüüsinud millise partneriga tal tegemist on. Ettevõtlus on isiklike otsuste ja isikliku vastutuse pidev kaskaad. Vahel ei oska isegi kõige edukamad valdkonna asjatundjad „õigeid“ investeeringuid ära tunda.  „„ Buffett tunnistas, et saabus IBM peole hilinemisega. Nagu Coca-Cola puhul 1988 aastal ja Burlington Northern Santa Fe puhul 2006 aastal oli ta enne oma  ilmumist lugenud aastaaruandeid 50 aastat. See ilmutas end mulle, ütles ta , ühel päeval 2011 aasta märtsis. Tsiteerides Thoreaud, ütles Buffett: Mitte see ei loe, mida te vaatate; loeb see,, mida näete.“ Buffett tunnistas CNBCle, et „sain nagu vastu vahtimist“, kui mõistsin, millised konkurentsieelised on IBMil klientide leidmisel ja hoidmisel.“ (R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015 lk 172).

Suunakaotuse suunakaotus

Varustatuna nüüd selle teadmisega peaksime sellest lähtudes käsitlema kas me peaksime mingit erinevat kaitset ühele või teisele investorite grupile erandkorras pakkuma.  Seega kas vajame  väikeaktsionäride kaitsedoktriini? Lugesin eelnõu läbi. Lugesin ka seletuskirja läbi. Mnjah, see on üks veidramaid dokumente, mida olen lugenud. Justkui ridamisi õigeid sõnu, kuid põhi … Põhi on vildakas, mitte konkurentsile põhinev vaid sotsiaalkaitsele. Kuid ettevõtlus on võitluse, mitte sotsiaalhoolduse valdkond. Põhjaks pole enam isiklik osalus, isikliku otsustuse tulem vaid mingi kummaline kindlustussüsteem. Jälle? Äriühing on nagu väike parlamentaarse riigi mudel oma hääletuste, eesmärkide ja nõukogudega, millesse Pilvepiiri otsustega pole vaja sekkuda. Miks? Lihtne, see oleks nagu teise riigi siseasjadesse sekkumine. Nagu Friedrich Suur ütles, see kes kaitseb kõiki ei kaitse ei kedagi.  Nii ka meil, me ei saa kõigile päästelina alla laotada, ka oma osalus ja omavastutus peab olema. Mitte lihtsalt olema vaid see peab olema põhiline. Ettevõtluse aluseks on vabadus valida, kuid ka kohustus vastutada ehk vabaduste ja kohustuste tasakaal. „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on vastuolus ennekõike kaks vabaduskäsitlust: Klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand on sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega et ta on vaba materiaalsest hädast, näljast, haigustest ning et saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419) Just-just, selles kogu asja mõte ongi ja süsteemi ilu, et Dr Riik paneb välja selle viimase päästelina vaid krahhiks, mitte ei nuuska igaühe nohust nina ega puhu peale hooletusest ära löödud varbale. Esmane on ise ennast kaitsta st. olusid uurida, need lahti mõtestada, kui vaja nõu pidada, ja siis otsused teha. Ning nende otsustega nende tagajärgedega elada. Nii ka ettevõtluses.

Mõistete teisenemine … jälle

Ettevõtlus tähendabki pidevat laveerimist võimaliku ja võimatu piirimail, seal on nii võite kui kaotusi. Kuid meil on see ise tegemise ja ise vastutamise mehhanism kuidagi ära väändunud süsteemiks pseudomajanduse mängimiseks mil investeerimise mõiste on pikaajalisest kasust muutunud hüsteeriliseks kiirkasumi taotluseks. Tekkinud on investeerimiskultus. Õige kah, raha peab raha tootma, kuid mitte iga raha ei saa kasumit toota, vaid targalt paigutatud raha. Pinocio rahapaigutamise lugu ju mäletate? Nii ongi Lollidemaal rahapuud ei kasva. Kuid kaitsedoktriin püüab kaitsta ka ebaõnnestunud investeeringuid, kaitsmine on läinud lausa pööraseks. Kogu selle kaitsedoktriini juures ununeb, põhiline ettevõtluse mõte.. Meil on kujunenud ettevõtluse edu mõõdupuuks mitte eduka ettevõtte ülesehitus, parema toote turule toomine vaid …liiakasuvõtmine. Nojah nüüd püütakse seda ilustada sõnadega nagu investor ja väikeaktsionär, kuid motiiv on ikka üks. Investor ja aktsionär ei tähenda paljude jaoks mitte pikaajalist ärilist suhet ühise kasu ja eesmärgi nimel, vaid lühiajalist kasu. Suhtumine investeerimisse ja väikeaktsionäri staatusesse tuli hästi  välja Tallinna sadama IPO ümber kajastuvaga. Vaid Tallinna Sadama pealik selgitas pühendunult ja innukalt, mida  püütakse aktsiaemissiooniga sadama, kui äriühingu seisukohalt saavutada, milliseid resultaate parandada, konkurentsivõimet tõsta, teised … Teised rääkisid vaid raha (ja kasumi) jagamisest. Justkui oleks välja kuulutatud erakorralised jõulud, et tulge kõik - läheb raha jagamiseks. Isegi hellitusnimi ujus vanadest aegadest pinnale – rahvaaktsia. Muidugi on tore, et sadam börsile läks, võttis maha mitmeid hirme ja tekitab läbi börsimehhanismide enam usaldust. Loodetavasti ei saa nüüd suuromanik riigieelarve katteks sadamat kasumist nii lagedaks rüüstada, et tulumaksuks peab pangalaenu võtma. Kuid meeleolu turul oli mitte ettevõtluse arendamise keskne, vaid kiire rahalüpsi keskne. Muidugi on TS aktsia omamoodi eeskujuaktsia, kuidas äriühing peaks käituma ja kuidas aktsionäre kohtlema, kuidas neisse kindlust sisendada. Kuigi see aktsia oli kohe deklareeritud, kui dividendiaktsia, siis kiire vahakasu sai siitki võtta, kui aktsia hinnaks kujunes lõpuks 1,7 EUR, siis Tallinna börsil oli Tallinna Sadama avanemishind 2,05 EUR, mille  puhul kasvas märkijate vara 20% võrra. Palju õnne!  Juba eelnevalt oli Äripäeva küsitletud investoritest enam kui pooled investeerisid Tallinna Sadama aktsiatesse eesmärgiga need kauplemise esimestel päevadel maha müüa ja kasu lõigata. Esimesel kauplemispäeval tehtigi kokku 1487 tehingut ja omanikku vahetas 3,09 miljonit aktsiat. Päeva käive ulatus 6,08 miljoni euroni. Palju õnne neilegi, kes õhtul ostsid ja hommikul müüsid õnnestunud tehingu puhul. Kui ikka pakutakse raha, siis seda tuleb ka võtta, kuid kas kiirtehingu tegijate puhul oli tegemist ettevõtjate, investorite, väikeaktsionäridega, kelle huve oleks pidanud kaitsma? Oleks võinud ju minna ka teisiti? Ilmselt mitte, see oli igaühe enese risk ja vastutus, seekord tasus risk ennast ära. Enamgi veel Tallinna Sadam on andnud välja garantii, et dividendipoliitika seab ettevõtte eesmärgiks maksta aastatel 2019–2020 aktsionäridele netodividende vähemalt 30 miljonit eurot aastas ning alates aastast 2021 vähemalt 70 protsenti eelmise aasta puhaskasumist. Nii, et TS aktsia puhul peaks kõigile olema selge, millised on võimalused osta, müüa ja milliseid dividende saada. Peaksime võiv-olla käsitlema TS aktsiat äriühingute suhtlusstandardit?

Kuid kui me seame (sõnades) oma arengu eesmärgiks  eksponentsiaalse majanduskasvu

 „Erinevalt lineaarse kasvu +1 progressioonist, kus ühest saab kaks, kahest kolm, kolmest neli ja nii edasi, seisneb eksponentsiaalsne kasv algosade kahekordistamisest :ühest saab kaks, kahest neli, neljast kaheksa na nõnda edasi. Siin tekibki probleem; see kahekordistamine on erakordselt petlik. Kui ma võtan kolmkümmend lineaarset sammu (ütleme umbes meetripikkused) oma Santa Monica elutoas, jõuan kolmekümne meetri kaugusele ehk umbes üle tänava. Kui ma võtan kolmkümmend eksponentsiaalset sammu samast lähtepunktist, lõpetan miljardi meetri kaugusel ehk olles teinud kakskümmend kuus ringi ümber maakera. „ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 23), siis kui palju aitas „investeering“ TS aktsiatesse stiilis õhtul sisse, hommikul välja meie majanduse eksponentsiaalsele kasvule kaasa? Õige, mitte kuidagi.

Sundinvestorid?

Väikeaktsionäride kaitse doktriin lähtub mõttepojast, et väikeaktsionärid on ahistatud. Kuid kuidas osa neist sattusid sellisesse kehva seltskonda, kus neid ahistataks? Kas nad ikkagi tegid endale selgeks kuhu nad oma vabal valikul sisenesid, kas viskiklubisse või piimaklubisse? On selge, et täiskarsklasel on viskiklubis veist igav, kas siis selle eksituse peaks Pilvepiiri seadusjõuga ära klaarima ja sundima viskiklubil ka piima müüma? Absurd? Muidugi. Kui nüüd mõelda ettevõtluse olemusele, sellega liitumise vabatahtlikkusele, siis miks me kuidagi eriliselt peaksime kaitsma neid, kes on teinud läbikaalumata otsuse? Kaitsedoktriini seletuskiri algab nagu ikka siis kui argumendid on lahjad, lajatatakse  Põhiseadusega, õiguste esiletoomisega “Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Äriseadustiku § 272 sätestab, et aktsionäre tuleb võrdsetel asjaoludel kohelda võrdselt.“ Tore, sellega ongi raamistik paigas. Edasine üldsõnaline sõnajada, et praktikas on ilmnenud mitmeid olukordi, kus enamusaktsionäride õigused mitte ainult ei prevaleeri vähemusaktsionäride õiguste ees, vaid väikeaktsionäride õigused on oluliselt piiratud on asjakohatu ja vastutustundetu äriühingu siseasjadesse sekkumine. Äriühing on vabatahtlike kodanike vabatahtlik kogum, mille siseasjadesse Pilvepiir ei tohi sekkuda, ta on keerulisest maisest elust liiga kaugel, et selle peensustest ja nüansirikkusest aru saada. Igaüks, kes on hakanud investoriks või aktsionäriks on teinud enne seda (ilmselt) läbi mingigi analüüsi, kuhu ta oma raha paneb, mis seltskond see on, millised suhted seal on. Kuid, kui seda tehtud pole ongi tegemist õnnemänguga, see on nagu magus lootus nagu kasiinos, ehk just minul näkkab, veab inimesi tegema otsuseid liituda õhtuks rikkaks skeemidega. Nagu ütlevad investeerimisturgu mõistvad inimesed,  ei viitsita ennast investeerimisega kurssi viia ja usutakse pimesi kõige absurdsemaid lubadusi. Kuid suurema tootluse lubaduse juures on kaasandeks ka suurem risk.  Ja ehkki järelevalve asutused ei väsi hoiatamast et «Kuigi investeerimisotsused on iga inimese vaba valik ja investeeritakse omal vastutusel, soovitame sellistesse skeemidesse, mis lubavad ebareaalselt suurt tootlust, raha mitte panna. Pakkumised, mis näivad liiga head, et olla tõsi, seda üldjuhul polegi,» (PM 25.07.18). Kuid inimesed loodavad ikkagi, et see kord … sama lugu on ka väikeaktsionäridega, kui enne investeerimist ei teinud olusid selgeks, ei võtnud välja eelnevate aastate aruandeid, ei lugenud aktsionäride lepinguid, ei vaadanud üle registreid, siis on see olnud nende vaba valik niimoodi toimida ja jääda lootma kuulikese veeremisele ruletilaual. Pilvepiir ei peaks soosime õnnemängu ettevõtluses vaid läbikaalutud planeerimist.

Majandusliku otstarbekuse duaalsus

See, et näiteks aktsionärid keelduvad välja maksmast dividendi olukorras, kus see oleks majanduslikult otstarbekas või ei arutata läbi väikeaktsionäride ettepanekud ei leia üldkoosolekutel piisava kõlapinna on ju kurb lugeda, kuid on ühingu siseasjadesse sekkumine. Kuidas oskab Pilvepiir hinnata iga üksiku äriühingu majandusliku otstarbekuse üle? On täiesti selge et pikaajalised plaanide tegijatele ei ole majanduslikult otstarbekas dividende jagada, vaid kasum edasi investeerida. Üha uuesti. See on metsakasvatajate seltskond, kes loodab tulu saada aastakümnete pärast, kuid on ka porgandikasvatajate seltskond, kes ootab saaki iga aasta. Porgandikasvataja otstarbekusega mõõtes tuleks tänavu istutatud mets juba sügisel maha võtta.  Kiirinvesteerijatel on teine majandusliku otstarbekuse mõõt, nemad tahavad oma kasu kätte saada ja lisakasumiga uues kohas kiirtehinguid teha. Täiesti mõistlikud majanduslikud otstarbekused mõlemal, kuid ühildamatud. Katsuda ühildada sekvoiade kasvatajaid (kasvavad 700-2000 a vanuseks) üheaastase suvelille huvidega on pööraselt raske. Kui võrdsusetaotlejate seisukohalt lähtuda, siis tuleks sekvoiakasvandus energiavõsa pähe kiirelt maha võtta ja … Nojah, sekvoiasid me niimoodi kasvatada ei saa. Tugevapõhjalise ettevõtmised vajavad pikemat kasvuaega, pidevat investeerimist. Kui seda ei tee, siis … põletame lihtsalt raha. Midagi sellist toimus tormilistel üheksakümnendatel, kui otsustati liha-piimakombinaadid erastada põllumajandustootjatele. Siin läksidki suusad üpris ruttu risti pikaajalistel huvidel ja lühiajalistel vajadustel, hetkeline majanduslik otstarbekus formeerus üpris kiiresti majanduslikuks läbikukkumiseks. Ainuke töötleja, mis suutis tänu sihikindlale juhtimisele majandusliku otstarbekuse pikema perspektiivi ja lühiajalised huvid tasakaalus hoida oli 1995.a. loodud Saaremaa Liha- ja piimaühistu. Vaat niimoodi, teised ei osanud eesmärke ja vajadusi tasakaalustada.

Seitsmevõistluse kuningannast

Lisaks Põhiseadusega äsamisele on iga eelnõu puhul heaks tõukejõuks viitamine „teistele“. Niisiis tõstetaksegi võitluslipp - väikeosanike ja –aktsionäride õigused ei ole Eesti kehtivas õiguses kaitstud samal määral, kui see on üldiselt arenenud riikides tavaks.  No nii, nüüd peaks meil kõigil olema häbi, teiste on, meil mitte. Kuid ei maksa kiirustada, näidete kaubamaja on alati mõõtmatu, sealt leiab näiteid igale maitsele. Kuid vaadake, see mis sobib teistele ei pruugi sobida meile. Me ajame jällekord segamini eesmärgi ja vahendi? Te ei saanud aru? Vaatame. „Kui Rootsi sportlane Carolina Klüft 2008 aastal karjääri lõpetas, oli ta parasjagu seitsmevõistluse kuninganna; kogenud seitsmevõistlejana polnud ta iial kellelegi kaotanud. (…)  Klüft on sageli öelnud, et tema edu põhjuseks on see, et tema meelest on võistlemine äge. Ta on alati rõhutanud, kui väga võistlemine talle meeldib. Klüft rõhutab seisundit, milleni ta jõuda soovib – eesmärki -, ega keskendu selle saavutamiseks vajalikele vahenditele. Spordis on levinud otsene vahenditele keskendumine: (…) „Söö toitu Y ning sa suudad kiiremini joosta.“ „Puhka sama palju kui  Z ja sul ei teki vigastusi.“ Vahendid kirjeldavad, „kuidas“, eesmärk kirjeldab „miks“.  Eesmärgi asemel vahenditele keskendumine tekitab probleemi, sest vahend ja eesmärk ei ole kõigi jaoks sama moodi seotud; sama vahend ei vii tingimata sama eesmärgini. Kui kellelgi on samad vahendid nagu Caroline Klüftil ning ta treenib samal viisil, ei tähenda see automaatselt, et tal oleks äge. Eesmärgile keskendumine tekitab paindlikkust, vahenditele keskendumine võib tekitada piiranguid.“ (N Modig, P Ahlström „See on LEAN“ ÄP 2016 lk 109)

Kui nüüd lugeda sellist argumenti, et vähemusaktsionäride ja -osanike nõrk kaitsetase nõrgestab meie investeerimiskliimat ja selline nõrk kaitse viib tihti olukorrani, kus vähemusosaluste omanike põhiõigused ei ole tagatud, siis kõlab see asjasse süüvimata vägagi ähvardavalt. Lausa kohutavalt. Kuid kui panna eesmärk paika nagu Klüftil, siis mis on iga ettevõtmise eesmärk, kas majanduse eksponentsiaalse kasvu saavutamine või kasumi kiire väljutamine ettevõtmisest? Eks ole, need on täiesti erinevad suurused, sest üks neist ei ole eesmärk, see ei ole isegi vahend.  Eriti tore lugu on selle põhiõigustega mittetagamisega lajatamisega. Kuid milleks meil on siis olemas nii uurimisorganid, kui kohtusüsteem milles iga vaba kodanik saab oma põhiõigusi kaitsta? Ja-ah, ka siin on segi läinud põhiõigused ja isiklikud huvid. Kas investori põhiõiguseks on ikka dividendide saamine? Äri aluseks on teatavasti pikaajalised kokkulepped ja … risk. Risk saada, kuid ka risk kõike kaotada. Või kas põhiõiguseks on saada valitud juhtorganitesse, et selle kaudu muuta kasumijaotuse strateegiat? Ilmselt mitte. Kasumijaotuse strateegia muudab ühtlasi investeerimisstrateegiat, mis muudab arengustrateegiat. Need ei ole põhiõigused vaid iga inimese isiklik valik ja otsustus ja seetõttu ei vaja olukord seadusandja poolset sekkumist. See ei paranda  Eesti investeerimiskliimat ega tõsta tõsiseltvõetava majanduskeskkonna atraktiivsust. Vastupidi kui vahend on muutunud eesmärgiks, siis muutub see piiranguks arengule.

Ebaõigluse vastu

Üks levinud mõttepojuke kaitsedoktriinis on see, et aktsionäride omavaheliste suhete ebaõiglane loomus jääbki püsima, kui seadusandja ei sekku. Hm, milline ebaõiglane iseloom? Kas näiteks Pilvepiiri valimistel on tegemist ebaõiglusega, kui ühtede vaadete esindajatel on rohkem hääli, kui teiste vaadete esindajatel? Ja kui Pilvepiir paneb kokku koalitsioonileppe (KOLE), kas see väljendab ebaõiglast iseloomu vähemusse jäänud valijate osas? Nii ongi? Tore teada saada. Seni nimetati seda demokraatiaks. Täpselt sama loogika kehtib ka äriühingute suhtes, isegi enam. Oma hääleõigsust tõendatakse oma rahalise panusega ühisesse ettevõtmisesse. Kõik. Ka EL loobus juba tükk aega tagasi „kuldaktsia“ staatusest, sest selles ei olnud panustamisosa ja otsustusõigus põhjuslikus seoses.  Ärme loo mingeid paralleelmaailmu seepärast, et mingis üksikus äriühingus on must kass omanike vahelt läbi jooksnud või teises püütakse võimu üle võtta. Ikka juhtub, kuid need ei ole seotud majanduskeskkonnaga. Keskkond algab meis enestest, meie hoolsuskohustusest.

Kõik need juhtumid, mil investorit on kaallutud valeinfoga investeerima, või teid peteti, anti katteta lubadusi, need on kõik hoopis teise regulatsiooni küsimused

Kuna investeerimine on sügavalt isiklik valdkond (kas, kus ja kuhu investeerida) ja vabatahtlik, siis vastutus oma investeerimisotsuste eest tuleb kanda ikkagi investeerijal endal. Miks peaks investeerima firmasse, mille aktsiad ei ole vabalt kaubeldavad, kus ei maksta dividende ja ei saa isegi infot? Mina küll ei investeeri. Samuti ei investeeri ma Musta mandri nupumeeste pakutavatesse „üle öö rikkaks saamise“ stsenaariumidesse ega üha uuesti tekkivatesse püramiidskeemidesse. Miks? Sest see on pettus, mis põhineb inimese ahnusel, eeldusel, et keegi teine teeb su töö ära ja … Tulemus on et olete valesti investeerinud, olete rahast ilma. Olete teinud vale otsuse, pole olnud küllalt hoolas.

Jah, osa ettevõtete dividendipoliitika võib olla avalikkusele arusaamatu ja liiga vähe põhjendatud, seda eriti väikeaktsionäride vaatenurgast hinnates. Kuid ärge liituge selliste struktuuridega, ignoreerige neid. Teisest küljest on aga ka paratamatu, et suuraktsionäri hääl ongi kõvem ja suurema mõjuga. Teades kuidas ettevõtjad koguvad raha investeeringuteks on sunddividendide poliitika tegelikult majandusest aadri laskmine. Kuid see pole selline keskaegne ravinipp ehk musta vere väljalaskmine vaid kasu saamine See on varjatult kasumimaksustamine.

 Kahju, kuid kõik meist on oma teel sattunud kokku inimestega kes meid ei mõista. Siis tuleb öelda hüvasti ja edasi astuda. Mõned firmad lähevad pankrotti, milles jällegi saavad kõige rohkem kottida väikeaktsionärid. Kas peaks nagu tööõnnetusevastase sundkindlustuse looma ka väikeaktsionäride sundkindlustuse pankroti vastu. Ja oh sa mu meie, ilmselt peaks iga lotokontor tegema kindlustusfondi mängijate kaotuste vastu. Muidugi võika ka mängureegleid muuta niimoodi, et kõigepealt, käib numbrite loosimine ja siis hääletavad kõik osalejad kuidas võidusumma „õiglaselt“ jagada. See on turg, kus igaüks peab hindama oma võimalusi ja riske, Dr Riik ei saa igale ühele igaks elujuhtumiks turvapatja alla visata.

Röövvõrkudest ja päästelinast

Muidugi on investeeringud tähtsad, ka nende kaitse on tähtis, kuid seda ei saa samastada inimliku rumaluse ja ahnuse kaitsmisega. Ülevõlli on mõte, et eelnõu  kõrvaldab ühe peamise (sic!) takistuse Eesti ettevõtluskeskkonna parendamisel ning tõstab väikeaktsionäride ja -osanike kaitse taseme tõstmise kaudu Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sõnad, vaid sõnad. Ühekülgsed sõnad, sest järgmisena tuleb meil asuda suuraktsionäride kaitsele. Ja siis keskmiste, lisaks võime selle kaitsedoktriini venitada lõpmatuseni, poliitinimesed võtavad kõik sellised jaburused rõõmuga töösse, kas poolt või vastu, kuid särada saavad kõik. Mida teeme meie teiega, kes arvavad et kõige aluseks on isiklik osalus, isiklik vastutus ja selle kaudu majanduskasv? Meie jääme oma eksponentsiaalse majandusarengu ettepanekuga järjekorra lõppu. Pole aega tegeleda. See on vale lähenemine „Ent viis, kuidas saavutada isiklik seotus ja osalus, ei seisne mitte inimeste kaasamises järjest enamatesse valitsuste otsustesse, vaid selles, kui valitsus vähendab enda reguleeritavat ala ja kaasab kodaniku – kui seda moodsat väljendit kasutada -, võimaldades tal rohkem ise otsustada.

Mida me vajame, on märksa enam isiklikku vastutust ja otsustamist, senisest suuremat iseseisvust valitsusest ja valitsuse rolli suhteline vähenemine.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013)

Niisiis vabaduse ja päästelina vahekorrast. Kevadisel majanduskonverentsil märkis üks tark kantseleipealik, et austatud ettevõtjad, te küll räägite vabadusest ja regulatsioonide pahelisusest, kuid te ise nõuate pidevalt üha uusi erinevaid regulatsioone, oma turu ja turuosa kaitseks. See oli väga tark tähelepanek, sest kõike võib läbi poliitinimeste reguleerida ja litsentseerida (uh, antud juhul seda, et kardinaid tohiksid ülesse riputada vaid litsentseeritud sisekujundajad), kuid iga selline regulatsiooniräbal on nagu röövpüüdja järve hüljatud võrk, saaki ei anna, kuid tapab kindlalt. Nii ongi, et kui ettevõtjad sh väikeaktsionärid (kes ei ole aktiivsed ettevõtjad) ärgitavad luua minit hetkehuvidest kantud regulatsiooniräbalat, siis see mõjutab teid endid teisel tasandil, muutudes pretsedendiks mingi teise regulatsiooni loomisel. Nii ongi, et majandusruum on rämpsvõrke täis, kui turvalina krahhi jaoks Dr Riigil pole. Pole aega.

Targutusi:

M Beard „SPQR“ Varrak 2017

Lk 26 „Valimiskampaania korraldamine võis Roomas olla päris kulukas ettevõtmine. Meie ajaarvamise eelseks 1 sajandiks oli see omandanud omamoodi pillava helduse, mida pole kerge eristada altkäemaksude andmisest. Panused olid kõrged. Mehed, kes edu saavutasid, oli võimalus oma kulutused ametisoodustustega tagasi saada, olgu seaduslikult või mitte. Läbipõruja – ja sarnaselt sõjas lüüasaamisega oli neid Roomas palju rohkem, kui tavaliselt tunnistatakse – langes üha enam võlgadesse.“

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk 99 „Kogenud juhtivtöötaja kaasamine aitas Microsoftil tagada järjepideva värbamisstandardi. Bezos kuulis sellest programmist Joel Spiegeli ja David Risheri käest ning lõi selle põhjal Amazoni versiooni, mille nimetas latikergitajateks.“

Lk 179 „(…) täiendas seda omalt poolt veel Toyota kulusäästliku tootmisfilosoofiaga, mis nägi ette, et iga kulu peab olema mõõdetud vastavalt sellele, mis väärtust see kliendile toob. See lõi võimaluse töötajatel endil tootmises pidurit tõmmata, kui nad mõne defekti avastasid.“

Lk 184 „Bezose plaan oli see, et ettevõte võiks ümber korraldada nii, et see toimiks umbes nagu kahe pitsa tiim. See näeks välja nii, et töötajad koonduvad autonoomsetesse gruppidesse, mis koosnevad vähem kui 10 inimesest ja on seega just nii väikesed, et saaksid vajadusel kahe pitsaga kõhu täis. Need tiimid lastakse lahti Amazoni suurimate probleemide kallale. Nad võistleksid omavahel ressursside pärast ja vahel dubleeriksid üksteise pingutusi, aga asja iva on selles, et see süsteem kopeeriks darwinistlikku ellujäämismudelit looduses.“

M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017

„See on elu kõige tähtsam aluskomponent: meie pingutus määrab meie edu. Meie probleemid toovad ilmale õnne koos veidi paremate, veidi kõrgemat sorti probleemidega.

Näed: see on lõputu, ülespoole keerduv spiraal. Ja kui sa Arvad, et mingil hetkel on sul lubatud ronimine järele jätta, siis kahjuks pean nentima, et sa ei ole asja tuumale  pihta saanud. Sest ronimine ise ongi rõõm.“

Lk 53 „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda, et sinu sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“

Lk 64 „On kummaline, et ajastul, mil me oleme üksteisega paremini ühenduses kui kunagi varem, on inimesed rohkem õigust täis kui kunagi varem. Miski lähiminevikus kättesaadavaks kujunenud tehnoloogias paistab lubavat meie ebakindlusel amokki joosta nagu ei kuagi varem. Mida rohkem vabadust meie enda väljendamiseks on, seda enam soovime me mitte olla sunnitud tegelema kellegagi, kes ei pruugi meiega nõus olla või võib meid endast välja viia. Mida enam me puutume kokku vastakate seisukohtadega, seda enam paistab meid ärritavat see, et need seisukohad üldse eksisteerivad. Mida lihtsamaks ja probleemivabamaks meie elud muutuvad, seda enam näib meil enda arvates olevat õigust tahta, et muutugu need veel lihtsamaks.