„Mõnikord
öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis
usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol,
kes teda valitseksid?.”. Just, mina ka ei tahaks, et usaldataks kellegi teise
valitsust, ikka omaenda valitsust. Just,
just, selleks, et oma & enda valitsust usaldada, talle näidata, et temast
hoolitakse ja teda usaldatakse, tuleb Pilvepiiri ka harida. Suunata. Et ei
hälbiks eksiradadele keset pimedat laant või kärarikast laadamelu. Vahel ka
vesivõsusid tagasi lõigata, no nagu usin aednik. Kui kultuurtaime usinasti ei
püga, saad lõpuks ise pügada. Saagiga.
Imestades
homsesse
Ma
püüan ajada kõigepealt seda jutujoru sinnakanti, kuidas meeleolu säilitada, tõsta
ja usku kinnitada (lihtsate koduste vahenditega). Ükskõik mis töö tegemiseks on
tähtis mis meeleolus oled, kui heas meeleolus, siis sujub ka töö paremini.
Vanaema Marie ütles ikka, et „Sa pojuke mõtle see töö enese jaoks huvitavaks!”.
Nii olengi teinud. Mõtlen ka kõige igavama töö põnevaks. Üks MAMI õpetas mulle
kunagi oma juubelil, et tema hea säilumise võti on selles, et ta ei vihasta
(enam). Ta olla õppust võtnud oma 2 aastasest tütrest, kes ei tea, mis on
vihastamine. See tütrekene lihtsalt imestab uute ja harjumatute asjade peale –
„Oooo!”. Üllatus! MAMI ütles, et just
täpselt niimoodi talitab temagi jamade ja jamajatega kokku puutudes … lihtsalt
imestab „Ooo!”. Hea soovitus, mida olen püüdnud jõudumööda järgida. Soovitan
proovida. Nojah ei tea kui palju see minu säilitustähtaega on pikendanud, kuid
suhtemaagiale mõjub hästi igal juhul. Üks mure on küll, viimasel ajal on olnud nii
palju ooo´tamist, et kisub näo krampi, nagu Edvard Munchi „Karje”. Hea küll,
läksimegi jälle kõrvalradadele uitama, ühesõnaga mulle virisemine ei meeldi, tulutu
tegevus, mõtlen töö huvitavaks, imestan natukene ja teen ära. Lihtne
Teisalt,
kui keegi täistuuridel kuristiku poole tormab, siis mina küll see tüüp ei ole
kes kõrvaltvaatajana õllekannuga ja kaelasalliga vehkides üürgab: „Hästi paned!
Auru juurde!”. Mulle meeldib vähemalt hoiatada, isegi siis kui minu soovitust kuulda ei võeta. Tundub kuidagi
inimlik. Ma ei näe katastroofihaluses küll midagi meeliülendavat. Nii, et
püüame seda vältida, igaüks eraldi ja kõik koos.
Eesmärgist
Milles
siis probleem? Mulle tundub, et … eesmärki ei ole. Muidu on kõik vahva, käib
tormiline tegevus, aga eesmärki ei ole. On terve jada seosetuid sõnu, isegi
seostatud sõnu on, kuid ikkagi … eesmärki ei ole. „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik
tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat.
Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa,
kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” (Strateegiline sõda. G.
Potseptsov OÜ Infotrükk Tallinn 2009).
Kas saite aru? Kui eesmärk on paigas, siis hakkab üksikute rabelevate
liigutuste asemel toimuma seaduspärasus arengus. Liikumises sellesama eesmärgi
poole. Browni liikumine ei ole just parim viis inimühiskonna arenguks. Nii, et
meil pole eesmärki, meil on hulk sõnu, ilusaid ja mitte nii ilusaid lauseid,
kuid eesmärki …. on browni liikumine. Tarkraamatud väidavad, et: „Browni liikumine edasiliikumist ei
garanteeri. Usume hoopis otstarbekam on loovus, mis on rakendatud selgelt
sõnastatud strateegilise tahte teenistusse.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks
tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001).
Mängusõltuvus
Meil
loodetakse millegipärast, et kui on keerulisi sõnaühendeid ja palju
erisuunalisi tegevusi, siis need moodustavadki kokku eesmärgi. Ehhee, munast
saab küll omletti teha, kuid vastupidi see ilmselt ei õnnestu. Ja veel üks
tähelepanek muna-kana teljel: ega broilerist munejat kana ei saa, sellest saab
vaid liharümba.
Mnjah,
kui siiani oli majanduse arendamisega lood kohati kummastavad, siis nüüd (oeh,
ütlen seda raske südamega) piinlikkust tekitavad. Oleme enesele tekitanud mingi
kasiinosõltlase sündroomi, raha ei ole, kuid mängida tahaks. Raha ei ole aga
toetusi jagada tahaks. Täpselt nagu kasiinosõltlane, oleme leiutanud enese
petmiseks uusi väljendeid nagu eelarve „struktuurne tasakaal” ja muud mutukad. Kõik
vaid selleks, et oma mängulusti käigus hoida. Tekkinud on lausa pidurdamatu vajadus
mängida mängu „Mina head tegija”. Oleme oma „vajadused” seadnud ettepoole oma
võimalusi, lihtsalt seepärast, et keegi teine, kuskil teises kohas, elab antud
ajalooviivul jõukamalt (paremini?) kui meie.
Tekilõikamise
näide
Meile
on tekkinud mõttepojakene, et teki ülemisest otsast üha uusi siile lõigates ja
neid alumisse otsa õmmeldes saame pikema teki. Ei ole? No mida muud, see ümberjagamine
siis on, kui mitte näide ümberõmblemisest. Kuid tekk, sindrinahk, ei tea midagi
nendest headest kavatsustest, tekk on vaid füüsiline konstantne tükk materjali.
Tekk ei tea midagi ka sellest, et teda nimetatakse struktuurseks tekiks või
reaalseks tekiks. Tekk on tekk, või … seda ei ole. Reaalselt. Lõigates ja
õmmeldes muutub see hoopis kogu aeg lühemaks, sest mida rohkem me lõikame ja
õmbleme, seda lühemaks jääb meie tekk õmbluste võrra. Muide isegi head
tegemisel ega teki närutamise tööl ei ole tasuta lõunaid, ei maksaks unustada
ka õmblejate töötasu, masina amorti ja niidi, valguse, soojuse, rendi jne.
hinda. Seega ümberjagamine on kokkuvõttes (meie teki näitel) üks kehv äri. Kahjumiga
äri
Prantsuse
näide
Nojah
vaatasin just „viisurist” dokki Prantsusmaa majandusest, õigemini eelseisvatest
valimistest. Võiduvõimalustest. Eelmine president sai võimule, sest otsustas
„jagama” hakata. Kuskohast vahendeid saada, et jagada? Teadagi pole Prantsuse
riigi rahakott just kõige kõhukamas seisus. Otsustas, et paneb „rikastele”
peale 75% maksu. Mõeldud, tehtud. Tulemus? Tulemus oli peaaegu sama nagu nende naabrite
katse maksustada magusaineid ehk tulemust ei olnud. Vaadake, ega siis
Inimesekene rikkaks ei saa selle pärast, et ta on rumal ja laisk, ikka sellepärast, et ta on nutikas ja töökas.
No nii, need „rikkad” kes said aru (jagasid ära), et läheb suuremaks jagamiseks
(mida RR on iseloomustanud oma „Ühe ameeriklase elus” järgmiselt: „Demokraadid
nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli
eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks
ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.”) , need lahkusid
Prantsusmaalt. Väidetavalt lahkus seepeale 3 milj kodanikku. Nagu kerge
taibata, siis need lahkunujad ei maksa enam Prantsusmaale makse: ei 75%, ei 50%
ega isegi mitte 10%. 3 milj maksumaksjat vähem nagu plirtsti! Palju õnne, härra
president! Oli vist see laul, mida siinkohal võiks sulnilt esitada. Lisades
siia juurde kapitali põgenemise ja üldise konkurentsivõime languse (bürokraatiaaparaadi
kulud per nose tõusid tunduvalt) saame kokku väga hapu pildi. Kuid see oli
jagajate õppetund. Jälle kord!
Rootsi
näide
Võib-olla
iseloomustab Rootsi olukorda kõige rohkem lõiguke V. Suvorovi „Murdumisest” (Tänapäev
2015): „Mulle vaieldakse vastu: aga vaat Rootsis on hea sotsialism, lausa
imeline! Siin pole midagi vaielda. Ent Rootsi sotsialismi sõbrad ei armasta
millegipärast meelde tuletada selle maa õitsengu lihtsat saladust. Aga seisneb
see selles, et Rootsi oli üks maailma liidreid teaduse, kultuuri ja majanduse
osas ning pealekauba kogus jõukust kahes maailmasõjalt.
Kõik,
mille üle Rootsi uhkust tunneb, on loodud aegadel, mil majandus oli vaba.
Pärast tulid võimule sotsialistid. Need olid hirmus head inimesed. Saades
tohutu pärandus, on kerge olla hea. Ja Rootsis on kõik üsna hästi – kuni
pärandus pole läbi löödud. (…) Protsess käivitus. Kiirendusega. Langemise
kiirus kasvab. Rootsis pole enam teadlasi – lahkusid Californiasse. Märgatav
osa töötavast elanikkonnast on riigiametnikud, riigiasutuste teenistujad, see
tähendab bürokraatiat.
Need
mõlemad tendentsid on välja joonistunud üsna selgelt: mõtlemis- ja
loomevõimeliste inimeste lahkumine riigist ühelt poolt, bürokraatia kasv –
teiselt
Heal
Rootsi sotsialismil on üks väike puudus – sotsialism laostab Rootsit samamoodi,
nagu laostab ükskõik millist teist maad. Lihtsalt Etioopias on sotsialismi
tulemusi näha kohe ja kõigile, aga ülirikkas Rootsis peab täieliku laostumiseni
minema teatud aeg.”
Vaat
selline kõrvaltvaataja arvamus.
Meie
tagurpidi vaidluse näide
Kui
me nüüd defineerime ennast, kui uus põhjala, siis kelle moodi me tahame olla?
Nagu kirjeldatud Rootsi? Endine, olev või tulev? Uhke Prantsusmaa? Kas meie hüüdlauseks
on „Teel põhja!”? See kõik teebki mulle muret,
see sihitu rabelemine. Kindlusetus. Tõstame, ei tõsta. Tõstame, aga ei tõsta
nii palju ( no see on vana
läbirääkimiste trikk). Tõstame käibemaksu, paneme habememaksu, … Tõstame
majutusasutuste käibemaksu ja siis, et maksustatavaid puhta ära hirmutada, hurjutame
neid, et nad saavad igaaastast dotatsiooni riigi rahakotist. Kõlvatud sellised.
Milline kummaline konstruktsioon dotatsioonist. Sama soojaga ütleme veel et kõik Eesti elanikud võidavad
käibemaksu tõusust. See "kõigi kasu" jutt on majutusasutuse pidajatele umbes selline, nagu seletaks sellele, keda giljotineerima asutakse, et pea maha raiumine on kasulik kõigile, isegi neil, kes peast ilma jäävad. Ehhee, pole pead, pole ka juuksuris vaja käia. Juuksuriraha hoiab ta ju edaspidi kokku. Puhtalt kasulik värk. Oh aegu, oh kombeid. Lisaks üksikud Poliitinimesekesed peenutsevad öeldes, et
mis see mõni euron tootele ikka loeb, tõstke hinda! Tähelepanu: Asjatundmatud
kommentaarid ja pidev seisukohtade muutus, pluss üksikute ministrite edev
sooloesitus, ei tõsta Pilvepiiri
usaldusväärsust. Tõsiasi on see, et vaidleme valel ajal valede asjade üle. Oeh,
no midagi nii pöörast on ka kõige pöörasemates fantaasiaromaanides raske välja
mõelda. No tule seesamune, sealtsamusest appi, need on ju kõik need teemad,
mille üle oleks pidanud debateerima valimistel, mitte peale valimisi,
koalitsiooni ja valitsuse moodustamist. Mõtlesin, et olen kõike näinud, kuid
nüüd tunnen, et „Oooo!”, „Ooo!”, „Oo!”, „Oi!”, „Ai!”.
Abiriik
ja deemonid kellega võitleme
See
evolutsiooni „värk”, mis meid muudab vastavalt keskkonnale, andes meile tiivad
või pannes meid roomama, mulle muret teebki. Kui me tahame ikka rohkem tasuta
asju: tasuta kõrgharidus, tasuta transport, tasuta … ja odavaid asju nagu odavaid
„riigi” üürikorterid, siis kuhu me lõpuks välja jõuame? „Sotsialismusesse?”.
„Kommunismusesse?” Need teed on ju läbi proovitud, ei tööta. Inimene selles
mudelis toimib teisti, kui ideaalmudelid ette näevad. Inimene on edukas
konkurentsisüsteem, mis toimib edukalt vaid loovuse, mitte käsunduse õhkkonnas.
Mõtlesin tõsimeeli, et see mitmekümneaastane „sotsialismuse” ehitamise kogemus
Vaheriigis, on meid kaitsepookimise abil muutnud immuunseks sellistele tasuta
saamise illusionistlikele ideedele/trikkidele, aga võta näpust. Ei arvanud ära.
Ju see pisik ikka nii kange on, et tahab pidevat profülaktikat. Utopismivastast
profülaktikat.
Ja
vaadake, olenemata sellest, kui suureks me ennast mõtleme, kui targaks me
ennast peame, ei ole me maailmas üksi
ehk „ Igal riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm
– see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine).
Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või
teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele
maailmakavandite potentsiaali suhtega” … „Kergem on olla kaasatud kellegi
kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” (Strateegiline sõda).
Kuna
olen konkurentsiusku Inimesekene, siis on minu küsimus: Milline on meie
konkureeriv kavand? Milline on meie positsioon antud ajahetkel ja igal
ajahetkel? Milline on meie tulevikku jõudmise teed?
Õnneks
ei pea ma tulevikku jõudmise suhtes
midagi ise välja mõtlema, vaid kõik need õiged õpetussõnad on ammu juba kirja
pandud „ … võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas
kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Tuleviku
kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor
tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi
toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse
hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine
on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku
esimesena ei jõua.”
„Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus,
enesega rahulolu ja lühinägelikkus.”
” Tuleviku
nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest
hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus
ja elitaarsete pooside võtmine.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks
tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001)
Saite nüüd
aru:
-tulevik on
teistsugune ja meid segavad seda näha
-enesega rahulolu,
-
lühinägelikkus ja
-elitaarse
positsiooni matkimine.
Kuid kui
saaks nägijaks, … kaugnägijaks?
Rikkumata
noored
Üldiselt
on niimoodi, et noortel on parem nägemine. Ka kaugemale näevad paremini,
seetõttu on tore, kui veel rikkumata noored ühiskonna elus kaasa löövad. Tõsi
on ka see, et noored on paljus hulka avarama pilguga ja keskkonnateadlikumad.
Muide ma ei mõtle keskkonna all mitte ainult loodust vaid ka elukeskkonda ja inimsuhteid.
Nii,
et minu lootus on siinkohal noortel. Rikkumata noorusel. Minu lootus on nendel,
kes pürgivad tulevikku, … tähtede poole. Üks näide. Mäletatavasti sai Eesti
mõni aastat tagasi tasuta kõrghariduse. Tasuta? Mnjah. Iseenesest polegi see
paha. Iga liigutus, mis võimaldab meil saata andekad ja isegi mitte nii andekad,
Inimesekesed superharidust omandama, on meie edukuse võimalustele lisakütus.
Samas mõeldi välja ka vajadusepõhised
toetused õppuritele. Igati jumekas värk, aga tudengid sindrinahad ei saanud oma
vajadusest raha järele aru. Kas te kujutate ette, et kellelgi on võimalus
„saada” raha ja ta ei võta seda? Ei kujuta? Pilvepiir ka ei kujutanud ette,
nemad eraldasid õppuritele kastitäie raha ja … hooaja lõpuks oli sellest
ammutatud vaid pool. Täielik pettumus, lausa nördimus. Vaat niimoodi, tudengite
vajaduse põhi on teistsugune, kui abiga harjunud Pilvepiiri vajaduste põhjatus.
Kuid Pilvepiir on teadagi järjekindel nii vajadusel, kui ka vajaduseta, hakkas eesmärgi
(st raha ärakulutamiseks) laialdaselt reklaamima toetusi a´la „ No kallid
tudengid võtke ometi toetust! Miks te ei võta?”. Ikka ei aidanud, kuid raha on
ju vaja ära kulutada, mida teha? Õige, lahjendada toetuse saamise tingimusi ja
laiendada saajate ringi. Nii ka tehti. Oeh, ikka ei õnnestunud kogu raha
vajaduspõhiselt laiali laotada. Seepärast ongi mul lootus, et põhjaga vajadused
võidavad põhjatuid vajadusi, vajadusi, mis muutuvad valjuhäälseteks
nõudmisteks. Ma väga loodan, et noortel on vajadus, esmavajadus ja ühtlasi põhivajadus
edasi liikuda, avastada midagi, enne kui nad …
Seega
ka valimisõiguse ea alandamine on positiivne suund. Isegi kui noored esialgu ei
tormagi kõik in corpore valimiskeerisesse, sunnib nende olemasolu, võimalus, et
nad hääletavad vastase poolt, Poliitinimesekesi nendega arvestama. Austrias
just niimoodi olevatki juhtunud, Poliitinimesekesed hakkasid oma programme
koostama ka noorte huvidest lähtudes. NB! Noorte tegelikest huvidest, mitte nendest
huvidest, mida elatanud onklid ja tädid arvavad neid tahtvat või mis neil endil
oma nooruses tegemata jäi. Vahva. Ehhee, ega Inimesekesed veel ei aima,
millisesse uude maailma me oleme selle uue algatusega suundunud, nad mõtlevad
ikka, et las noored tegelevad noorteküsimustega ja kooliküsimustega ja
meelelahutuse organiseerimise küsimusega. Ühesõnaga, kogu selle pudru-mudruga,
millega PärisInimesekesed ei viitsi tegeleda. Ehhee, loodan, et olete kõik
olukorda valesti mõistnud – tegemist on võrdväärsete partneritega. Edu neile.
Vaeseks
tembeldatud
Mulle
ei anna see „puhtalt kätte nänn” kuidagi
rahu. Mnjah, enne need inimesed, keda poliitikud nüüd vaesteks nimetavad ei
teadnudki seda et nad vaesed on. Jah oli raske, kuid, millal siis kerge on
olnud. Või kellel see kerge on olnud. Vaat sellised Inimesekesed kui Villu
Väravad (tuntud ka kui Bill Gates)
põrkuvad igapäevaselt kokku raskustega. Ei usu? No kuulge, kas teie olete
valmis töötama 365 päeva aastas 28 tundi ööpäevas? Ei ole? Ei suuda selliste raskustega toime tulla?
Tahate telekast „Kiremõllu” vaadata? „Õltsi” libistada? Te ilmselt ei ärka ka
hommikul metsiku peavaluga, et „krt.” kohe praegu on vaja väärt investeeringuks
867 milj USD? Teil on vaja vaid 8.67 EUR? No näete, naeratage, teie elu pole üldsegi raske. Seega vaesus ja
raske elu on suhtelised. Ütleme et need võivad, kuid ei pruugi, seotud olla.
Mida sellest õppida? Tehkem õiget tööd nagu Villu ja me ei ole vaesed. Punkt. Poliittehnoloogidele
oleks sellistele, kes ennast vaesena ei tunne, nahavahele pugeda küll raske
pähkel.
Meie,
töökad
Arutades
selle üle, kuskohalt on võimalik „leida” raha (ehhee, täitsa nagu leiubüroo) laste-,
madalapalgaliste jne. toetuseks, siis küsigem, kas me üldse saame kedagi
toetada, kui meil ei ole selleks vahendeid. Asi pole selles, et ma oleksin
mingi kalestunud inimene, kes ei mõista, mis on puudus. Muidugi tuleb hädalisi
aidata, pigem on asi selles, keda, kuidas,
millal aidata. Äkki elame me kõik puuduses? Jama? Kuidas võtta? Lihtne näide,
kui soomlase keskmine palk on kolm/neli korda kõrgem, kui meie oma, siis isegi
selle juures, kui nad pool maksudeks maksavad ja primaarmaksed tasuvad, siis
jääb neile „vaba raha kätte” enam kui meie brutopalk. Seega, kui vaadata oma
eeskujude poole, siis olemegi kõik „vaesuses vaevlevad”. Oeh, ja kui vaadata
milliseid palkasid „saavad” sakslased, rootslased jne. siis võiks kadeduse uss
küll purema hakata. Kuid nad teenivad selle raha välja, mitte ei saa, tehes
õigeid asju õigel ajal. Seega kadedusega pole siin midagi teha, tuleb lihtsalt
teha õigeid asju, õigel ajal, õiges kohas. Lihtne.
Just
äsja nägin OECD uuringut, mille andmete kohaselt
tehakse Eestis tööd
1868 tundi aastas ning me oleme sellega 8. kohal maailmas. Kõige rohkem tehakse
tööd Mehhikos, kellele järgnevad Korea ja Kreeka. Mõttepaus Hurraa, me oleme
nii töökad? Veel pikem mõttepaus. Kuid
kas panite tähele, meist veel rohkem töötunde rahmeldavad ülalnimetatud ja
Venemaa, Tšiili, Poola ja Ungari? Neist ükski võib-olla Poola va ei ole meie
eeskujuriik, pigem vastupidi. „Kaamoon”, kas me tahame Kreekale järele jõuda,
kus tehakse ca 10% rohkem töötunde kui meil? Ehhee, ega vist, see oleks lausa
piinlik. Kuigi ,ega tea jagamistrendis oleme ilmselt nendest õppust võtmas. Või
tahame jõuda järele Soomele, sellele neli korda rohkem palka saavale riigile,
milline teeb 10% vähem aega tööd, kui meie? Ja Saksamaa, tule seesamune
sealtsamusest appi, see on puhta „laiskurite” maa, „ainult” 1388 h aastas. Vaid
hollandlased on „laisemad” oma 1380 tunniga.
Siin ongi kogu probleemi olemus, sisu ja lahendus üheskoos – me
peame oma majanduse ümberstruktureerima selliseks mis võimaldaks meil „rikkalt
laiselda” (st veel paremini ja tõhusamalt töötada), mitte jagama suurtes
hulkades „mittemidagit” .Mittemidagi jagamine on Inimesekeste lootuste
eksitamine, nende pürgimuste summutamine
Lühikesed
eesmärgid, pikad tagajärjed
PoliitInimesekesed
on ennast juba mitu hooaega järjest väga inetult nurka kinni mänginud. Mänguruum
jääb iga hooajaga ikka kitsamaks. Suured asjad sai tehtud, elukene kuidagi
järje peale ja ei osatudki enam millegagi teistest Pidukondadest (Party)
eristuda. No kuidas sa eristud, kui erakondade eripärad on kadunud ajalukku ja kõik (valitavad) jahivad kõiki (valijaid).
Eristuda sellisel juhul on võimalik vaid seeläbi, et halvustada konkurenti (mitte
ei näita oma paremust) ja lubad mingile seltskonnale nänni. Nii ka tehti. Iga
järgmine kord ikka pealetükkivamalt ja Dr Riigile ülejõukäivamalt. Nende
lubadustega seotigi ennast lukku.
Tähelepanu
nüüd!
Lubadused
ei tekkinud mitte seetõttu, et need oleksid ühiskonnas objektiivseks vajaduseks,
vaid see tõttu, et poliittehnoloogide arvates suutis just selline nänni
lubamine kindlustada valimisedu. No nagu teame, ei kindlustanud, … kuid
lubadused jäid. Nüüd meie, täie mõistusega inimesed, ei aruta enam selle üle,
mida ühiskonnal on vaja teha pikemas perspektiivis, et ellu jääda, vaid selle
üle, kuidas poliittehnoloogide välja mõeldud „kavaluisi” täita. Seda poliittehnoloogia
kommi ühiskond ongi hakanud usinasti lutsima: kas me jätame siis lastetoetused
ära või jätame … ära. Kõik ju õiged ja õilsad soovid , kuid …. Eelnevast
lähtudes: mis kasu on paarikümnest/sajast euro heitmisest per pere kuluveskisse
(tuleviku tuluveski asemel), kui me tahame ju 3-6x kõrgemaid palkasid? See on arveametniku vaatevinklist täiesti
tobe. Ütleksin et lausa mõnitav. Kuid … lubadused tuleb täita ehk eilsed lubadused
on muutumas nõudmiseks. Need lubadused, mille „karjuvast vajadusest ja olemasolust”
Inimesekesed alles eile ei teadnudki?
Läbi lubaduste on tekitatud vajadus, kuid katteallikaid ei ole. Iga maksutõus
settib hindadesse ja konkurentsivõimesse. Kuid konkurentsivõime langust me
endale ka lubada ei saa, meil pole selleks tugevusvaru. No täitsa nurgas kinni.
Jääb üle vaid plätserdades üle värvitud põranda tammuda või julgeb keegi vägeva
hüppe teha, või … Oleme täie auruga sisenemas „bürokreeka” tsooni. Teate mis on
„bürokreeka”? Ei tea? See on Kreeka laristav, abidel, nihverdamisel ja
skeemitamisel toimiv bürokraatia, mida ei tohi ära segada Kreeka ärimaailma ja
inimestega.
Statistikapealiku
lugu
Kas
te mäletate, millest EUR kriis alguse sai? Kreekast? Õige. Kuid mitte päris
täpne vastus. Kriisid saavad ikka alguse inimlikust faktorist, antud juhul
Kreeka statistikaametkonna uue pealiku ausameelsest avalikustamisest, et tema
riik on aastaid … eee … kuidas seda viisakamalt öeldagi … vist oleks passlik
öelda, et kohendanud riigi majandusseisu ilmestavaid näitajaid. Eks tegelikkus
oli juba ammu hapu, kuid kogu maailm elas rahus ja õnnes nagu oleks kõik
korras. Ja siis tuli üks ausameelne ametnik, jälle nagu muinasjutus „Kuninga
uued rõivad”, ja teatas kogu maailmale, et kuningas on alasti ja mitte ainult
püksata veidrik, vaid ka pankrotis. Sellel avalikustamisel oli mitu järelmit:
esiteks, maailma ärkas ja märkas, et tõesti, tõesti Kreeka on meile „tünni
teinud” ja hakkasid ühest küljest teda tema sündsusetus alastuses uute
laenurahadega katma, no et alastus välja ei paistaks ja teisalt ennast
ebasündsalt paljastunud partnerist isoleerima. No, et nakkust ei saaks.
Hekseldajad ja hekseltabelid
Ma
mõtlen Kreeka jaoks. Tulemused tulenevad järeldustest. Esimese asjana asuti Kreekas
otsima süüdlast. Õige kah, kui äikest lööb, siis on piksevarrast vaja. Muidugi
leiti, süüdlane leitakse alati. Selleks osutus seesama ausameelne
statistikapealik, kellele esitati süüdistus riigi majanduse põhjalaskmise eest.
Vahva, eks ole! Väideti, et mis ta suskis, riik oleks veel mitu aastat sama
õndsust võinud „luuslanki lüüa”, võõrast raha põletada ja andmeid „kohendada”.
Asi läks lausa kriminaal ja tsiviilprotsessideni välja, koos vanglaähvarduse ja
kahjunõueteni, et seesama sõnumitooja on tekitanud kahju nii riigile tervikuna,
kui ka firmadele igaühele eraldi. Tagajärgedest.
No nii, kas te saite aru, kui riik tapab sõnumitooja, selle asemel, et tegelikud
kurjategijad (mida muud kui kuritegu on süstemaatiline finantsnäitajate
„kohendamine”) vastutusele võtta, ei saa selles süsteemis ka positiivseid
tagajärgi olla. Ravi on ju vale. Nagu kõrvalolevalt pildilt näemegi, pole
„bürokreeka” mitte midagi õppinud möödunud eksitustest. See saamise ja jagamise
kihk Poliitinimesekeste seas on nii suur, nii põletavalt suur, et iga pingutus,
igasugune pingutus, enese uuesti heasse
sportlikusse vormi viimise teel tundub solvavana. Lausa alandavana.
Aga
statistikapealik? Temast pole me enam midagi kuulnud, ilmselt on arvestatud lihtsalt
statistiliseks hälbeks, veaks. Statistikapealik hekseldati päris pulbriks. Minu
jaoks on ta kangelane. Tõeline kangelane, kelle omad hukkasid. Kahju, elu oleks
tema ja Kreeka jaoks võinud minna hoopis teist rada, kui järeldused oleksid
tehtud õigesti. Siis oleksid ka tulemused teised.
Milliseid
järeldusi võiksime meie sellest teha? Esiteks ärgem hukakem oma sõnumitoojaid,
kes ütlevad teile et hekseltabelid ei arenda riiki. Teiseks, kui te
sõnumitoojaid ei kuula, siis oleme varsti omadega „Büroeestis”. Seda ma küll ei
tahaks. Kohe mitte üldse ei tahaks.
Büroeesti
sünni võimalustest ja meelelaadist
Miks
ma kardan „Büroeesti” sündi? Vaadake, kõik saab alguse Inimesekesest ja tema
meelelaadist. Büroeesti sünd on võimalik kahel eeltingimusel: esiteks, kui
Inimesekestel tekkib tunne (just tunne, mitte tegelikkus), et eluke on
kehvakene (selline pettasaanud tunne) ja Poliitinimesekesed selle asemel, et
viia kokku pilti meeleolu ja tegelikkuse vahel, hakkavad meeleoludele vastavalt
käituma. Neid negativismi kalduvaid meeleolusid tagant õhutama (a.la oh sa
vaesekene). Teiseks, kui Pilvepiir rebib enese tegelikkusest nii lahti, et
irdub täielikult tegelikkusest. Kui enam ei saada aru kõige elementaarsematest
loodusseadustest (mille lahutamatuks osaks on majandusseadused), et ojake
vuliseb ikka allamäge, mitte ülesmäge. Mnjah, kahju küll, kuid mulle tundub, et
mõlemad eeltingimused liiguvad ähvardavalt täitumise suunas. Vaadake, esimese
tingimuse osas, mis puudutab Inimesekeste rahulolematust oludega, siis see on
just see, mida PoliitInimesekesed oma edevuses ja egoismis on tagant õhutanud.
Ometigi … Ometigi näitavad värsked andmed, et meie reaalsissetulek on kõrgem,
kui masueelne. Mõttepaus. See tähendab, et me saame osta rohkem, kui siis kui
me rahul olime. Milles siis küsimus? Väga lihtne. Meeleolu on muutunud. Kui
enne masu tundus paljudele, et ees on vaid pidev ja kiire elujärje paranemine (
teate küll, kellel me pidime järele jõudma ja mööda minema), siis nüüd see
meeleolu asendunud … pessimismiga. Elame materiaalselt paremini, kuid
mentaalselt kehvemini. Vaat niimoodi. Kui nüüd Pilvepiir püüab meeleolusid
parandada sellega, et annab meile „rohkem raha kätte” (justkui oleks see tema
mitte meie endi raha), siis olemegi Büroeesti sünnile sammukese ligemale
jõudnud. Mitte vaid leivast ei saa meie söönuks, vaid eelkõige vaimust. Meelsusest.
Mitte vaid rahapabul ei mõjuta meie meeli ja suhtumist, vaid meile antud
perspektiiv. Just reaalse perspektiiviga peaks Pilvepiir tegelema, mitte
tegelema raha ümberjagamise kaudu vahendite vähendamisega (tekilõikuri näide).
Peaks tegelema kindlustunde rohkendamisega, aga eelkõige positiivse meeleolu
rohkendamisega. Selleks ei saa olla mingi „kavaljutt”, vaid konkreetne
perspektiiv. „ Inimesed
ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.”” . (C.
Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust” Thomas Nelson, Inc).
Iseloodud viletsuse vastu
Kui me eelnevat vaatlesime meeleolude mõju meie oludele,
siis vaadakem ka ühte nüansi, kuidas meeleolud tekkivad. Ühest küljest
räägitakse, et maailm muutub ikka mängulisemaks, meelelahutustööstus on kindlas
kasvutrendis. Ja põhinälg ei ole mitte toidupuudus, vaid infonälg, oleme ju
lausa infoühiskond. Info ja meelelahutus on paljuski seotud. Nii see ongi, kui
põhivajadused on täidetud, kõht täis, hing sees ja lapsed kasitud, siis hakkab
Inimesekene ringi vaatama ja meelelahutust otsima. Nii, et kui me otsime
vaheldust, meelelahutust, on meiega kõik korras, kui vaheldus muidugi ei muutu
põhitegevuseks. Teisalt kui on infovajadus ja meelelahutusvajadus, siis on ka
nende vajaduste rahuldajad ehk tootjad. Everesti otsa ronimise juttu olen ma
teile juba rääkinud st. miks Inimesekesed sinna kipuvad. Ikka heast elust,
selleks et peale seda ronimisel kogetud roppust ja vaeva tunda, … kui hea igapäevane elu on. Ilmselt see tingib
ka meie infotulvade suuna – müüb katastroof, vaevlemine ja vaenutsemine. Nojah,
kui Everesti värk on selline, et see on vaheldus heale elule, siis
infovoogudega on „kahjatsusväärselt” teistpidi läinud ehk kogu aeg ületaks nagu
seda neetud mäge. Lõputult. Ei ühtegi rõõmsat silmapilku selles pidevas ronimises,
vabandust konkurentsis. Ehk, kui te vaatate meie infoühikute pealkirju, mis
räägivad sellest, kui palju on meil vaeseid, kui palju suhtelisi vaeseid ja palju
suhteta vaeseid, siis tekkibki sellest pilt, kui lõputust hädaorust. Ja siis
veel sellest kuidas meid kõiki petetud on ja igatüht veel eraldi ja …
korduvalt. Nutta tahaks. Oeh, ja siis lisame veel musta värvi laste vaesusega,
vaatad neid PoliitInimesekeste poolt välja korjatud laste vaesuse näitajaid ja
tundub, et vaesuses elavaid lapsi on enam, kui lapsi üldse. Oeh. Nii ongi, et
enne masu räägiti meil põhiliselt edulugusid, siis nüüd masenduslugusid. Mis te
arvate, kuidas see mõjub publikumile? Kui teie juures käiks kolm korda päevas
onkel ja sügavkurva häälega räägiks, ise vaikselt võltspisarat silmanurgast
pühkides, et küll su eluke on raske, täitsa trööstitu, aga vaata välismaal …,
millise meeleolu see teis tekitaks? Õige! Räbala meeleolu. Ka kõige positiivsem
Inimesekene muutub pikapeale kurvaks sellise jutu peale. Samas
PoliitInimesekesed torkavad igapäevaselt mõne sedasorti jutukese oma
sõnaseadmisse, mida nõrgema tähelepanuvõimega Inimesekene ei pruugi eristada
mängulisusest ja poliittehnoloogiast. Seepärast väidangi, et loonud endale
kujundi iseenese viletsusest, sellisest lootusetuse tupikteest.
Poliitikud
oma teadmatuses, mida teha, on valimisvõitluses „välja aututanud” vaesuse teema
ja … lendasid kahvlisse. See on see teema, mida tagasi pöörata ei saa ja mida
edasi ajada ka ei saa. Raha ei ole, aga lubadused tuleb täita. Nagu naabrikassi
lugu. Teate seda naabrikassi lugu? Ei tea? No lugu ise järgmine. Elasime kunagi
ühiskorteris. Väga toredad naabrid olid, ainult et neil oli selline vanatüüpi
isane võitluskass. Teadagi on kevadel kassid „äksi” täis ja pole teada millega
nad hakkama saavad või kuhu lähevad. Eriti isased. Eriti võitluskassid.
Lavakujundus järgmine: hämar ja kõle hommik külmas ühiskorteri esikus. Esikusse
astub unesegune kiirustav Inimesekene. Nagu ikka on aeg uskumatult kiiresti
edasi rutanud või ise kaua maganud, kuid kiire on. Ruttu lips kaela, mantel
selga ja ukse taga kingad jalga. Stopp! Kinga panin küll jalga, kuid see toimus
mingi imeliku kerguse ja lirtsuga. Tardusin. Siis jõudis signaal ajju,
kassirajakas oli mu kinga ääreni täis lasknud. Uskumatu. Täitsa ääreni. Õnneks
ainult ühe. Ja siin ongi sama situatsioon nagu tänapäeva PoliitInimesekesel:
kiire on, vaja tööle tormata (vajadus), aga ei saa sest … saate isegi aru haiseb
ramp (võimalus). Lirtsuva ja haisva kingaga kontorisse ei lähe. Niisiis. Seisad
ja vaagid võimalusi. Ääää … Võimalusi eriti ei olegi, tuleb haisev king ja sokk
jalast ära võtta ja jalg ära pesta. Vesi on küll ühiskorteris külm ja kraanist,
kuid kes on öelnud, et elu on kerge ja soe. Kogu lugu, kõige õigem ja kiirem
võimalus. Tööle jäin küll hiljaks, kuid üldiselt sai kõik korda. Desinfitseerimiseks
hoidsin kinga nädalakese bensiinis ja panin siis pööningule kuivama. Sügiseks
oli jalgapanemisküps. Muide see oli sellel ajal, mil mehel olid üldjuhul kahed
kingad, igapäevakingad ja peokingad, … kui olid. Mul õnneks olid. Nii, et valik
selleski osas oli väga piiratud. Õppetund: ära jäta oma kingi ühiskorteri
esikusse (parlamenti), kui naabril (koalitsioonis) on isane võitluskass
(haisutamishimuline koalitsioonipartner). Eriti kevadel. Mida võiksid sellest
kurvast loost õppida Poliitinimesekesed? Võib-olla nii palju, et kui olete
mingi asja sisse astunud, ärge jääge selle „essu” sisse seisma ja mõtlema
igasugu kavalaid mõtteid, kuidas seletada seda, et miks te hiljaks jäite või
haisete. Tegutsege, kiskuge kiirelt sokk jalast (kehv seaduseelnõu, täitmatu
valimislubadus, ..) ärge püüdke
teeselda, et kõik on korras ja oma kontorisse marssida lirtsuvate ja haisvate
saabastega. Võtke aega, vahetage jalatseid, peske jalad (esitage uus normaalne seaduseelnõu)
ja tehke järeldused. Uskuge mind, pärast on hulka puhtam ja kuivem tunne, …
nagu ütleb üks mähkmereklaam. Jätke see lõputu vaesusejutt.
Ämmast
ka
Mu
juba enam kui kolmandat korda 30 saanud ämm, küsis imestunult minult
murelikult, et kas meil on nüüd, siis vaesed? Inimesekesel oli tõeline mure. Seda
küsis endine külakooli õpetaja, maa sool, kelle palk pole kunagi kõrge olnud,
pension on selline nagu ta tänapäeval ikka on. Tema tuleb toime. Ei pea ennast
ka vaeseks. Kuidas siis on niimoodi juhtunud, et üle üheksakümnene Inimesekene
tuleb toime? Ei oota lisaabisid ega eriannetusi ja kolmekümnene ei tule toime?
Ma arvan, et see on lihtsalt suhtumise küsimus, sel ajal kui tema tööl käis ei
olnud mingeid abisid, igaüks pidi ise hakkama saama. Ka kooliõpetaja pidas
lehma, ja pulli ja seapõrsast ja … Ühesõnaga õpiti ise hakkama saama. Mis
põhitähtis, selliste kangekaelsete
hakkamasaajatega ei olnudki võimalik meil kommunismust ehitada. Mida ka ajalugu
ilmekalt näitas. Liiga palju oli isetegemise ja edasipürgimise soovi. Ja
teostust ka ( mitte toetust). Seevastu tänapäeval … Tänapäeval pakutakse
ümberjagamisabi. Kui pakutakse, küll siis ka võetakse. Isegi kui alguses ei
taheta, siis mingi aja möödudes muutub see normiks. Uueks normaalsuseks noh! Ja
niimoodi nad välja suridki. Kui mõtlemist ei muuda, on meie lood õige halvad.
Ehhee, see ei ole mõtlemise muutus, et hurraa, väljarände tempo on vähenenud,
vähenenud seepärast, et sünnitajaid on vähemaks jäänud. See on … pehmelt öeldes
kohatu veidrus. Prrr. Pilvepiir peaks mõtlema selle, kuidas Inimesekene ise
jõuaks mõtteni: Pea püsti, mõtlemine õigeks, seitel sirgu „und” edasi …
silmapiiri poole.
Vintsklemisest
ja viinast
Maksude
klapitamisega käib hirmus vintsklemine. Ma pole sellist absurdset vintsklemist
enne kogenud. Justkui raha oleks eesmärk? Vabandage, raha on vaid vahend,
millegi liigutamiseks. Seega: Raha on vaja, kuid populaarsust on ka vaja. Kuidas
valida? Mõlemat korraga ei saa. Eh, vaid tõelised korüfeed, nagu Lennu Taadu ja
Winston C, võisid rahvale pakkuda verd, pisaraid ja higi ning olla seejuures
populaarsed. Nojah, eks ajad olid ka teised. Kui midagi targemat pähe ei tule,
siis ikka pöördutakse vanade võtete ja
pahede juurde. Nii nagu Vaheriigi ajal, saadi suurt tulu viinatoodete
maksustamisest (ainult, et siis nimetati tänast aktsiisimaksu käibemaksuks),
nii ka nüüd. Muide peaaegu kogu toidukaupade dotatsioon tuli viina
käibemaksust, no ja kui kuulutati välja kuiv seadus, kuivasid
dotatsiooniallikad ka kokku ja riik lendas kummuli. No tühja sest, kuid meiegi
Pilvepiir on ilmselt lähtudes ajaloolistest kogemustest, vastu tulnud rahva
tungivatele nõudmistele ja kütuseaktsiisi tõusu osaliselt asendamas
alkoholiaktsiisi ennaktempoga tõusuga. Hea või halb? Halb on see, et alkoholi
tootmist, mis on EV legaalne äri, koheldakse kui mingit eriti rõvedat
peksupoissi, nii kui Pilvepiiril raha vaja, nii minnakse alkoholitöösturite
manu – tee rahakotilõuad lahti ja enda omad pane kinni. Vaadake, kui on
tegemist legaalse äriga, siis peavad siin kehtima samad reeglid nagu muudeski
ärides. Ettevõtja põhinõue on, et reeglid oleksid selged ja pikaajalised, vaid
siis saab investeerida ja tootmist arendada. Kui asjad on teisiti, pole
tegemist ettevõtlussõbraliku keskkonnaga. Kui meie välisinvesteeringute riiki
meelitamise strateegia on selline, et: „Tulge kõik, me tõstsime 2x trahve ja me
muudame teie makse täpselt, siis kui ise arvame!”, siis ilmselt ei ole see
tõhus majanusstrateegia. Veelgi halvem on, kui Pilvepiir on ettevõtjatega
teinud kokkuleppe aktsiisimäärade tõusu osas ja sellest kinni ei pea. Dr Riigi
sõna peab olema kindel kui kalju, kui seda murtakse, siis on see autu. Väga
autu. Au ei saa mõõta rahas. Selline käitumine tekitab usaldamatust. Vt ka http://peetertammistu.blogspot.com/2014/07/au-au.html Selles
mõttes on alkoholiaktsiiside lepinguväline tõstmine halb märk. Väga halb märk.
Ja ärgem sadagem seda ära karskuspoliitikaga, need on kaks eri asja, sõnapidamine
jääb sõnapidamiseks, karskuspoliitika karskuspoliitikaks.
Mis
puutub alkoholiaktsiiside tõusu võimalusi majanduslikult, siis see on täiesti
omaette teema. Minu pärast võib siin küll hindu tõsta, kui konkurents lubab.
Just, just, kui konkurents lubab, sest mis kasu on meil maksumäära tõusust, kui
eelarvesse tuleb vähem euroneid. See, et kasvuruumi on veel küllaga näitab
võrdlus, et kui Vaheriigi ajal sai
keskmise palga eest osta ca 25 pdl viina ja ülemus sai osta ca 57 pdl, siis
meie elu on läinud tunduvalt külluslikumaks, jõukamaks. Pudelites mõõdetult
saaksime osta keskmiselt 112 pdl viina kuus ja ülemustele jaguks märjukest
lausa 330 pdl jagu. Vahva, nii et ostuvõime on kõvasti kerkinud. Ja mitte
ainult viina osas pole olukord paranenud vaid kui palka makstaks näiteks kanades,
siis oleks Vaheriigi ajal saanud osta keskmiselt 75 kilo kana kuus ja nüüd upsti,
lausa ca 470 kilo. Nojah mõningad „väikesed tagasilöögid” on ka nagu
kommunaalkulud ja muud „nipet näpet”, nii et selles plaanis võrdleme
võrreldamatuid suurusi.
Teine tingimus Büroeesti tekkeks ehk
Pilvepiiri lahtirebimine tegelikkusest
on
õigupoolest väga piinlik. Kui üks PoliitInimesekene hakkab „demagoksi panema”,
et kui majutusasutuste käibemaksu ei tõsteta, siis ei saa riigipalgalised õpetajad,
tuletõrjujad jne palgalisa, siis see pole lihtsalt piinlik, vaid ka skandaalne.
See on eri ühiskonna osade üksteise vastu ässitamine. Kas majutusasutuste
maksutõus on kuidagi seaduslikult seotud palkadega, st, kas õpetajate palk
tuleb majutusasutuste käibemaksust? Auväärt ametite palgatõusu on vajalik, kuid
on ka teisi vahendeid, kui mingi majandusharu väljasuretamine (näiteks avaliku
teenistuse ja laiemalt kogu riigi funktsioneerimise ümberkorraldamine). Just
väljasuretamine. Mulle endale ei meeldi ajutised lahendused, mis kipuvad saama
alalisteks ja mulle ei meeldi ka erisused, sest need solgivad turgu, kuid … Kuid
me oleme paarkümmend aastat ehitanud turismiturgu ülesse teadmises, et madalam
käibemaks selles sektoris võimaldab meil lõppkokkuvõttes saada ühiskonnale ja
eelarvele suuremat tulu. Ehhee, paremgi veel, meile tuuakse piltlikult öeldes ekspordivõimalus
koju kätte. TuristInimesekesed ju tassivad oma riigis teenitud raha meile siia
kohale. Vahva! Nii, et me oleme loonud teatud keskkonna, milles majandusvaldkond
toimib. Kui nüüd Pilvepiir teatab, et ega see käibemaksu tõus ei mõjuta mitte
midagi ja toob veidraid näiteid ühe majutuskoha maksumuse muutumisest (vaid
mõne euroni võrra), siis tunnen jälle kord põletavat häbi sellise teadmatuse
või tõega koonerdamise suhtes. Pilvepiir ütleb lihtsalt – tõstke hindu. No tule
seesamune, sealtsamusest appi, kas te tõesti mõtlete, et ettevõtja on mingi
tobuke, kes ei oska hinda tõsta? Kas ta jätaks „küünemustavõrra” raha võtmata,
kui ta seda saaks teha? Ei jätaks. Tänased hinnad ongi just sellises
tasakaalupunktis, milliseid turg lubab võtta ehk nagu vana vangla ütlus
sedastab: „Samm, paremale, samm vasakule – mahalaskmine.” Just niimoodi see
ongi, ilmselgelt ei kujuta Pilvepiirlased ette, millist tööd teevad ettevõtjad
iga päev (ja ka öö), et leida võimalusi kulude kärpimiseks, uute teenuste
loomiseks, jätkusuutlikkuse tagamiseks, ellu jäämiseks. Pilvepiir ei ärka keset
ööd kell kaks ülesse hüüdega (nagu Mendelejev oma perioodilisustabeli
avastamisega) „Heureka, leidsin kuidas üks sent kokku hoida. Hurraa!”, nemad
lihtsalt võtavad … miljoneid … eelarvest. Kui nüüd keegi väidab, et 11% või 5%
või ka 1% toodangu hinnale lisamine on „köömen sealsamuses”, siis on see
jällegi asjatundmatus või lihtsalt rumalus. Kuid me ei piirdu ju vaid
käibemaksu muutmisega, me tõstame ka aktsiise, mis samuti kergitavad valdkonna toodete
omahindu. Muide oleks aeg lõpetada ka sellised primitiivvõrdlused, kui palju
aktsiisi tõus mõjutab meie koju ja töölesõitu, see on tõest „köömen”, see on
suuresti meie isiklik mugavus või ebamugavus.
Tegelik kulutõus tuleb tootmis/transpordi faasis lisanduvatest kuludest.
Sellest peksimegi arutama. Tundub, et
Pilvepiir on tõelise hoo sisse saanud, arutades üha uute maksude kehtestamise
võimalustest, nüüd siis ka „kutsehaiguste maks”. Oeh!
Kasvuhoonekurk
ja šoti veis
Ehk
kuidas majutusasutused (prr, mis hirmus bürokraatlik nimi), peaksid selle kõik
läbi seedima? Pilvepiir ütleb, et tuleb ühtlustada, sest nii on vaja ja …
Vaadake minule tuletab see olukord meelde talvist kurgikasvatust. Talvel kurke
avamaal teatavasti ei kasvatata, selleks on vaja tingimusi ehk kasvuhoonet.
Tehistingimusi. Kuid me oleme kokku leppinud, et meie tervisele on hea ka
talvel rohelist ampsata ja kasvuhoone ehitada, siis me kasvatamegi kõike seda
head ja paremat. Kogu süsteem ongi niimoodi ülesse ehitatud ja teistmoodi see
ei toimikski. Kurke ei kasvatataks. Kui me nüüd ütleme, et kaotame erisuses, las
kurgid kasvavad ka talvel avamaal nagu šoti mägiveised, siis … Mnjah, šoti
mägiveistele selline otsus ilmselt ei mõju, kuid kurgikasvatamisega oleks küll
ühel pool. Või mis te arvate? Kas majutusasutused …
Martiniefekt
Seepärast
ma ütlengi, et Pilvepiir on enese lahti haakinud tegelikkusest. Ega selles
midagi uut ei ole, lihtsalt hõre õhk ja peapööritus, nagu Mary Roach „Reisisiht
Mars. Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012) Juttu on kolonel Joe
Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man
High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis
Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt
(---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult
lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles
lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on
meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30
meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks
(sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).” Muide
kõrgustesse tõustes võib hakata kummitama ka hapnikunappus ja see on juba väga
ähvardav olukord. M. Roach kirjeldab
hõreda õhu ja „kasulikku teadvusel püsimise aega”, kus ca paar minutit peale
hapnikumaskita viibimist kõrgusel, kus kasuliku teadvuse aega on 2-5 min anti
neile viis ülesannet, millest ühe sisuks oli see, et tuli lahutada oma
sünniaastast 20. „Mu enesetunne oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus
segaduses selle üle pead murdsin. Jätsin selle vahele”. Hõredas õhus tekkib
inimesel lihtsalt hapnikupuudus, mida piiravad kasuliku teadvusel püsimise aeg
ja tohutult aeglustunud mõtlemis- ja otsustusvõime. Kas selline hõreõhk võib
olla ka kõrgetes kabinettides? Kas ei tule tuttav ette? Kas poliitikas on
samamoodi?
Vaat
niimoodi lahtirebimise efektist ja Martini efekti koosmõjust võibki tekkida
Büroeesti, kogu oma hunnitus ja raiskavas ümberjaotushulluses.
Imelikud
ideed.
Üldine,
vaidlustes tiine õhkkond on ilmselt hakanud mõjutama ka kodanikkonna
mõtlemisvõimet. Ikka rohkem ja rohkem tekkib nö. imelikke ideid nagu ühe korteri
üürimine maksuvabaks või riigilaenu võtmine EA lennukite ostuks. Lennufirmale,
mis kohe-kohe peaks minema erakätesse, sealjuures väga võimekatesse kätesse? Kas
me pole mitte midagi kuulnud riigiabi keelust? Või kui me ühe korteri üürimise
teeme maksuvabaks, kas siis neile, kellel pole ühtegi korterit üürida, hakkame
„üürimatuse kompensatsiooni” maksma. Puht võrdsuse põhimõttest lähtudes. Mamma
mia, tule appi!
Tegelikkus
Oot,
oot, millest me alustasimegi? Õige, eesmärgist. Vaatame siis, mis on eesmärk, ,
mis vahend, mis … umbtee. Lausabide süsteemi tekkimine ja riiklike SMS laenude
võtmine, pole ju mitte midagi muud, kui sõltlaste kasvatamine. Iga liigutus,
mis ei vii meid lähemale tõhusale tulevikusüsteemi loomisele, mille eest me
saame väärika töö eest väärikat palka, vaid peame ootama riigi poolset
üürikorterit, riigi poolset sõidusoodustust, toetusi ja toetuse toetusi, viib
meid uute maksude kehtestamiseni, sõltuvuse suurenemisele ja konkurentsivõime
langusele, mitte heaoluühiskonnani. Kui me suudame enese reformida modernseks riigiks, pole
abivajadus enam märkimisväärne ja nendel üksikutel juhtudel, kui me tõesti
peame mõnda ühiskonna liiget objektiivsetest oludest lähtudes toetama, siis on
meil selleks ka vahendid. Teiste variantide kohta ütleks: Me müüme maha
oma tuleviku.
Targutusi.
Strateegide
eri:
Hasso
von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011
Lk
142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud
rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende
illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”
Lk
156 Bensiini kui ressursi vajaduse arvestus enne Ardennide lahingu algust „Minu
kogemused idas olid mulle õpetanud seda, et
lahingutingimustes tuleb seda hulka vähemalt kahekordistada. Ent Jodl ei
suutnud seda mõista ning need staabiohvitserid, kes seda teadsid, olid minu
kartused omalt poolt maha vaikinud.”
A.
Moorehead
„Montgomery” Olion 1996
Lk
78 M kaitserajatistest „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”.
Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse
kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on
liikuvus. Kui mehed sulgeda
garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma
kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu
astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu
liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.”
S.
Montefiore „Jeruusalemm biograafia” Kirjastus Varrak 2011
lk
330 Saladini nõuanne impeeriumiehitajatele (Jeruusalemma vallutaja) „Olen
saavutanud selle, mida olen saavutanud, inimesi meelitades. Ära kanna vimma
kellegi peale … Ole suhetes inimestega hoolikas”
A.
Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012
Lk
374 Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too
sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen
kõrgemas auastmes.”
Mark
Solnin „Katastroofi anatoomia” Greif 2009
Lk
144 „Kuid mitte asjata ei hoiatanud seltsimees Stalin veel 5. Mail 1941 a
sõjaväeakadeemia lõpetajaid: „ … riigid hukkuvad, kui nad sulgevad silmad
puudujääkidele, innustuvad liialt oma edusammudest , jäävad loorberitele
puhkama.””
A.
Beevor
„D-päev” „Tänapäev” 2009
Lk 353 „Kiire
pealetung andis võitlusvaimule tohutu energialaengu. Patton kirjutas järgmisel
päeval: „Sõjaväsimus (see on arguse uus nimi) ja enesevigastamise juhtumite arv
on pärast liikuma hakkamist oluliselt kahanenud. Inimestele meeldib olla
võiduka meeskonna poolel.”
M.
Solokin „Katastroofi anatoomia” Grenader 2009
Lk 286
„Armeekomandörid ilmusid ja kadusid, jõudmata oma uute alluvatega isegi
tutvuda. Küllaltki kähku kujunes sellest peataolekus välja omamoodi
universaalne reegel. See ei nõudnud ei alluvate tundmist ega luureandmeid
vastase kohta, oluline polnud ka tehnika tundmine. See asendas täielikult
taktika ja operatiivkunsti peensuste tundmist. Nende sõnade
T.Clancy,
M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014
Lk
366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe
sõnaga: „Liiga hilja.”
