Au & AU

 

Ilmselt olete kuulnud väljendeid „Meest sõnast, härga sarvest”, „Au ja väärikus”, „Au kaotus on hullem kui elu kaotus …”. Ausõna ja au hind pole mitte niisama välja mõeldud, need on inimkonna hallidest aegadest kinnistunud püsimajäämise instrumendid. Au oli omamoodi garandiks, kindlustuspoliisiks asjaajamistel. Vaenulikus, tundmatuid ohte täis maailmas vajas Inimesekene seda, et mingiski asjas või suhtes oli kindlus. Niisama lihtne see ongi, need isendid, kes pole sellest reeglist kinni pidanud, need … Nendest ei tea me midagi, need on kadunud.

Au, kui kokkuleppe garant

Kokkulepet osapoolte vahel, ka suulist kokkulepet, peeti vääramatuks. Nii nagu lepinguteski tänapäeval kirjutame võib  lepingust taganeda vaid vääramatu jõu ilmnemisel. Tänapäeval … Tänapäeva „kirjatsurade” maailmas pole enam palju ruumi jäänud aust ja ausõnast lähtuvatele kokkuleppele. Tundub, et lepingumaailma on jäänud vaid tugevama õigus ja muidugi vääramatu jõud, mis pole vääramatu, mitte mingi loodusjõu mõistes, vaid vääramatu jõu auväärse koha on sisse võtnud dr Riik - riigivõim. Riigivõim kui loodusjõud? Looduskatastroof? See viimane oli muidugi kirjanduslik liialdus. Tänapäeval imiteerime me neid au ja usalduse alustõdesid juhtimiskoolitusel ning strateegiaüritustel, kus kästakse tobukestel silmad kinni selili viskuda, lootuses, et kolleegid ta kinni püüavad. Mnjah. Oot, oot, kuid see ongi ju see õige kujund, me kõik loodame et meie kolleeg, dr Riik, meid kinni püüab, sest me oleme ju niimoodi kokku leppinud. Me ei ole kokku leppinud, et dr Riik läheb sellel ajal, kui minul on usalduslik kukkumine käsil, läheb tema uue partneriga või uue mõttekekse ajel hamburgerit sööma või nurga taha sedasamust tegema. Jah, me kõik loodame, et dr Riik on aumees ja täidab kokkuleppeid. Kui kokkuleppeid ei täideta, siis ära imesta, et vastatakse samaga ning tõhus usaldusökonoomika muutub mingiks üksteise alttõmbamise akrobaatikaks. Teisalt, kui me viskume kokkulepitult selili ja dr Riik oma aukohust, oma kindlustusgarantiid ei täida, kas me oleme siis tobukesed? Või on teine lepingu osapool meid alt vedanud? Mnjah, palju vastamata küsimusi. Siiski regulatsioonid, reeglid, lahingureeglid peavad olema kindlad nagu „raudpolt”, ei saa pärast seletama hakata, et see mida me algul nimetasime punaseks ämbriks on järsku muutunud siniseks saapaks. Niimoodi maailm ei toimi.

Lahingureeglid

Olen alati olnud arvamusel, et ettevõtjatele tuleb anda selged ja kindlad „lahingureeglid”. Olgu need reeglid kasvõi … väga „essud”, ettevõtja oskab nendega kohaneda ja areneda, planeerida oma tegevust rahavoogusid ja investeeringuid. Kuid neid „lahingureegleid” ei tohi dr Riigi poolt oma suva järgi ja „kannkaga” muuta. Isegi mitte näiliselt „õilsatel” eesmärkidel. Lahingus nähakse ette tegevuse reeglid: näiteks tohib relva kasutada vaid vormis vastase vastu, kui tulistatakse tsiviilkodanikku on tegemist sõjakuriteoga. Ja kui kehtestatakse reegel, et täna võib rünnata vaid sonidega meekodanikke, siis sandaalides naisi ei tohi teps mitte rünnata. Kuritegu ju. Sama ka majanduses. Regulatsioon ja nende kehtivuse aeg on ühiskondlik kokkulepe, kokkulepe dr Riigi ja ettevõtjate vahel. Vahel on see küll tugevama õigusega tehtud kokkulepe, kuid siiski kokkulepe. Kokkulepetest peetakse kinni. Elu teeb niigi muudatusi, millele tuleb meil kõigil, kas kiiremini või aeglasemalt reageerida. Ilma mingisugusegi kindluseta pole ka edu. Vaadake Inimesekene on nii kindlustunde aldis, et on selleks välja mõelnud isegi teenuse – kindlustusteenuse. Kindlustunne on alati olnud eduka äri aluseks.

Nüüd räägin ma üle selle soomlaste Sampo (veski) ja Rolandi sammaste muinasloo (rahaveski). Just muistse loo, mis on väändunud muinasjutuks, kuid on olnud tõsilugu. Rooma ajal kehtis teatud kauplemisõiguste ja reeglite komplekt kindlaksmääratud turgudel. Sellistele turuplatsidele paigutati vastavad sambad ehk Rolandi sambad. Et kõigil oleks juba kaugelt näha, milliste reeglitega tegemist. Seega võis iga kaupmees teada, et siin turuplatsil kaubeldakse just selliste kindlaksmääratud reeglite järgi. Kauplemisreeglite kindlus andis sellist indu kaupmeestele ja ostjatele, et isegi peale Rooma riigi kadu olid Rolandi sambaid omavad turud au sees. Üks selline kauplemisplats olla olnud ka meie põhjanaabrite juures. See kauplemisplats oli nii edukas, et jahvatas kaubasakstele kasumit nagu rahaveski. Ah, et mida siin ühist on Rolandi sambaga ja kindlustundega. Lihtsalt sammas, kui selline tuhmus inimeste mälestustes jäi vaid eduka teenimise võimalus, mis omakorda formeerus inimeste legendides rahaveskiks ehk Sampoks (sambaks). Kogu lugu. Polnud vaja mingeid „imevärke” ega nõidust edukaks majandustegevuseks , vaid kindlaid, selgeid, pikaajalisi, kauplemisreegleid ja … raha tuli. Vaat niimoodi.

Teisalt ega ajastuomaselt puudunud ka pealike sõjasalgad ja isehakanud röövlijõugud. Seal polnud midagi pistmist reeglitega, vaid maanteeröövli tugevama õigusega. No teate isegi – vabastajad – teie maisest varast teie vabastajad. Mnjah, kuhupoole siis meie teel oleme?

Tõtt öeldes olen veidi segaduses. Võib-öelda, et olen päris plindris. Milliste kaaludega kaaluda tänapäeval au ja väärikust, kokkuleppeid, nende pidavust ning teisalt paindlikkust ja kiiret reageerimist muutuvatele oludele. Mida me sellest vaatekohast ootame dr. Riigilt. Pole ju riik mitte midagi muud, kui meie endi poolt loodud fiktsioon, oma asjade paremaks korraldamiseks ja kindlustunde tekitamiseks. Seega üks  asi on kui naabrimees võtab teie sae laenuks ja tagasi ei anna või ütleb, et kaaruta mu hein ära, saad X Eurotugrikut, kuid pärast selgub, et see on hoopis X-y-y-y. Jama lugu ja võib hädapärast minna ka kohtusse. Mida aga teha, kui dr Riik „keset siledat maad”, ilma mingi kriisi ega katastroofita, lihtsalt tuleb teed mööda vastu ja ütleb, et mul on raha vaja, ma tahan siin head teha, anna mulle 5% rohkem raha? Kas see pilt näeb välja  lõputult kasu tootva rahavestki või maanteeröövli moodi? Te pole selle peale mõelnud? Miks ei ole? Sellepärast, et teie pilku hägustab alalõpmata justkui „õige retoorika”? Nagu näiteks see, et me küll leppisime kokku, kuidas ja millal alkoholiaktsiise tõsta, kuid see ei loe, sest meil st dr Riigil on vaja raha, sest … Ja siin algabki häma … selleks et meie rahva tervist parandada, et vähem jooksid rsk. Aga siis, kui eelnevad maksutõusu kokkulepped tehti, siis mõeldi, et „hunt väänaku läbi kadaka põõsa kõveraga” sellele rahva tervisele? Lihtne lugu on selles, et uus koalitsioonilepingu lubaduste pakett tahtis lihtsalt rahalist vastet. Ja ärge süüdistage mind, et olen hoolimatu rahva tervise suhtes, ei ole. Vastupidi mures olen. Olen mures, et investeerime mõttetult mõttetustesse, aga hädasolijatele peame sent haaval raha kokku korjama Laulupeolt ja Õllepeolt. Oot, oot praegu kohe tuli vägev idee – Õllepeod alkoholivabaks!!! Yes!!! Jutu mõte on selles, et olenemata sellest kas meile meeldivad alkoholitootjad või mitte, on see EV-s legaalne äri ja seda ei tohi kohelda kui mingit kurjategijat, kui tuju tuleb siis halvustame või lööme jalaga. Kokkulepped on kokkulepped. Kokkulepetest kinnipidamine on au küsimus. Seekord on aul täiesti kindel hinnalipik manu pandud. Dr riigi au maksab … milj EUR. Ma ei pane siia juurde neid ca paarikümmend milj, sest need on vaid arvestuslikud.

 Pahede maksustamisest ja head tegemisest

 Need pahed, mida maksustatakse on meie endi poolt lubatud pahed. See ei tähenda, et tootjad oleksid pahelised. Neid tuleb käsitleda, kui kõiki teisi ettevõtjaid, kõik teised lähenemised on … maanteeröövli lähenemised.

Ja poleks võib-olla tarvis olnudki rääkida seda ebapopulaarset aktsiisijuttugi, kui see poleks muutunud tendentsiks. Näiteks alles verivärskelt raiusime seadusesse mingi vanemapensioni „värgi” ja upsti … mõtlesime ümber. Kuigi see pensioni liik on minu arvates üks imelik asi, on küsimus põhimõttes ja otsustajate usaldusväärsuses. Usaldus on usaldusökonoomika alus. Veidi aja eest püüti samade väidetega muuta kokkulepitud keskkonnatasude määra ja sammu, täna räägime maksuarsenali lisanduvast teede maksustamisest jne. Vaadake teede maksustamine on kindel suund, kuid kui keegi viitsib seda filosoofiat veidi sügavamalt uurida, siis ei ole see mõeldud mitte lisamaksuna vaid kütuste aktsiisimaksu asendajana. Tendens ise on lihtne, mootorid on muutunud nii „pann” ökonoomseks, et kulutavad liiga vähe aktsiisikütust, pluss (õigemini küll miinus) veel elektriautode olematu aktsiis, ei võimalda enam tulevikus koguda piisavalt teehoiuraha. See ei ole mõeldud niiviisi, et vähendame eelarvelisi investeeringuid ja lisame maksusid. Tegelikult on teemaksu puhul tegemist tehnoloogiliselt revolutsioonilise muudatusega, mis võimaldab maksustada kõiki sõite olenevalt ajast ja marsruudist. Aga see on ilmselt liiga keeruline palaval suvepäeval aru saamiseks. Samas peame olema valvsad, et see ei kujuneks vaid lisanduvaks maksuks vaid maksusk mis asendab kütuste aktsiisimakse.

AU, kui kulla tähis

Alati on kaalukausil valikud, kas ma saan, kas ma võin. Jah, dr Riik, kui vääramatu jõud „võib”, kuid see „võib” on just selline „võib”, mida ta ei tohi teha. Kui võim teeb seda, mida tal hetkeolukorras tundub tarvilik, siis sööstame kindlusetuse pöörisesse. Pealegi nagu olen kirjutanud „Usaldusökonoomikas” on usaldus kaup. Rikutud usaldus on solgitud kaup ehk nagu lõhutud vaas, seda võib küll kokku liimida, üle värvida, kuid see on ikkagi vaid … lõhutud vaas. Lõhutud vaasi võib küll hõigata „AUU, auu!”, kuid vett see enam ei pea.

Meid kõiki kaalutakse kõigi teiste ja meie väärtuste ning põhimõtete suhtes kulla kaaluga. See ei pruugi niimoodi välja paista, kuid ühiskonna automaatkaalud töötavad pidevalt ja siis ühel momendil … Üllatus! Miks mind enam ei armastata, miks mine enam ei usaldata?  (vt tsitaadid usaldusvaru). Ühel päeval on kullaväärtusega usaldusest saanud vaid paha hais ja  tühi jutt. Kuid millest me alustasime? Õige, kindlustundest ja usalduökonoomikast. Vaat seda tahakski edaspidi soovida.

Targutusi:

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk18 „Soome poliitilised juhid järgisid – nagu mitmete teiste maade juhid sajandite vältel – Machivelli nõuannet:

„Maa päästmiseks ei tohi ära põlata ühtegi vahendit. Rooma julgeolek sõltus sõjaväest ja sõjavägi tuli säilitada iga hinna eest; maa kaitsmine on alati õige, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse ausaid või ebaausaid võtteis. Kui sõjavägi päästetakse, võib Rooma kunagi häbi maha peata; kui sõjavägi kaotatakse, ehkki see langes väga austusväärselt, kaotakse Rooma ja ka selle vabadus.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Moosesest ja juutide Egiptusest põgenemisest. „Siinai mäel Jahvega kohtudes sai Mooses kümme käsku, väga lühikesed ja lihtsustatud seadusekogu.”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk 26 „Intellektuaalid analüüsivad rahvusvaheliste süsteemide toimemehhanisme. Riigimehed loovad neid. Ja analüütiku ning riigimehe vaatenurk on äärmiselt erinev. Analüütik võib ise valida probleemi, mida ta soovib uurida, riigimehele aga surub tegelikkus probleemid peale. … Riigimees peab tegutsema vastavalt olukorrahinnangutele, mis pole tõestatavad sel hetkel, kui ta oma otsused teeb. Tema üle mõistab kohut ajalugu, …”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”