Vastandumine Vol 1: Alfased purelemas.

 

Põhjanaabrid korraldasid paar aastat tagasi konkursi, et välja selgitada Soomet ja soomlasi kõige enam iseloomustavam sõna. Kui ma õieti mäletan, siis oli selleks imeliseks sõnaks … tõdemine ehk sellest tehti järeldus, et soomlased on … tõdejarahvas. Kui ma vaatan seda, kuidas meie kõike ja kõiki, kõige väiksemalgi põhjusel ja isegi ilma põhjuseta,  oskame vastandad võiksime meie ennast nimetada vist … vastandajarahvas.

Tuletab ühtlasi  meelde ühte vana anekdooti, kus ennemuistsel „aal” Põrgukontroll (nagu meie Riigikontrollgi) inspekteeris katelde kasutamise seaduspärast ja eesmärgipärast kasutamist. Kontroll tehtud esitas Põrgukontroll  läbiviidud „inspektšuuni”  ja sellele järgnenud süvaanalüüsi alusel raporti Põrguparlamendile. Järeldus:  töö korraldus kateldamises ei kõlba kuhugi, vahendeid kasutatakse ebaühtlaselt ja sihipäratult. Oma analüüsi ilmestamiseks toodi näide, et kolme katla puhul kasutatakse ebaotstarbekalt, kuidagi kaootiliselt tööjõudu. Esimese  katla juures on suur summ valvureid, teise juures vaid kaks igavlejat, kuid kolmanda juures pole mitte ühtegi valvurit. Ühesõnaga täielik korralagedus. Nojah, vastulauses seletas Ressursivalitseja järgmist: Esimeses katlas on meil kaupmeesrahvas, seal peab olema tugevdatud valve, sest nii kui keegi nina üle ääre saab, nii on katel tühi. Teises on meil revolutsioonirahvas, nemad enne, kui midagi tegema hakkkavad, hüüavad „Hurraa!”, ja peavad väikse sütitava miitingu, mille ajal saame lisajõude mobiliseerida ja ohu kõrvaldada. Nojah, kolmanda katlaga pole meil mingit muret (see on nn iseteeninduskatel), seal on eestlased, kui keegi nina üle katlaserva upitab, nii teised tõmbavad ta kohe tagasi” Vaat selline vana lugu tuli meelde, kui viimaste nädalate vastandamisi meenutan.

Meie lipukirjaks võiks tubli harjutamise korral saada: vastandumine ja vastandamine kõiges: mehed - naised, noored - vanad, maa - linn, meie – nemad, õpetajad – õpilased, kultuuriinimesed - pärisinimesed jne.  Mis see siis on? Mingi omamoodi negatiivse energia generaator? Mingi uus leiutis „vääääää”? Pole kuulnud, et negativismil oleks edasiviivat jõudu, ikka rohkem tagasikiskuvat raskust. Ei-ei, mitte vastandada ei ole meile vaja vaid ühisosa on vaja, sünergiat on vaja. Selle üle peaksime arutama, kuidas paremini üles ehitada tulevikku, mitte selle üle, kuidas üksteisel kõri läbi närida.

Nojah, nüüd siis oskasime tekitada veel ühe mõttetu veelahkme: esimese põlve ettevõtjad ja  nn noored. Ja kõik puha ühest H.H.L. pigem ergutavast, kui pahatahtlikkust konverentsisõnavõtust. Nagu mingi massipsühhoos oleks seltskonda tabanud, kus kõik tahavad olla kukekesed. „Noored” (kes on juba keskealised) läkis põlema nagu kuivand kadakad. Solvumispisarad silmas, nutuvõru suu ümber, paberalfase rusikas rullis, anti otsustav vastulöök vanadele, vigastele (selles mõttes, et vigu teinud ettevõtjatele). Ja seda kõike rohke fantaasia ja kõige imelikumata vaatenurkade alt, et oleme jah mökud, aga sellised ausad mökud, et alfade aeg on möödas jne. jne. No ma ei tea, ei tuleks selle pealegi, et identifitseerida ennast „mökuna”. Oeh!

Nojah, nüüd me siis istume ringis ja püüame kõik ära arvata, millisest looma  H.H.L. silmas pidas kui kirjutas isastest. Vuih! Mis veelgi hullem rääkis lausa alfa isastest. See on nagu Raamatute Raamatuga -  igaüks loeb sealt välja oma. Vaadake, kolm suurimat usku on kõik üles ehitatud Vanale Testamendile, kuid kui paljudel eri tasanditel ja arendustes  seda tõlgendada annab? Vapustav!

Ajas ja ruumis ei ole isegi kirjutatud sõna muutumatu, mis siis veel tõlgendustest või mõtetest rääkida. Sõna ja mõiste nihkumine ajas on täiesti loomulik, kuid selle loomuliku nihkumise taustal toimub ka täiesti häbitu nihutamine.  Kui mina nüüd peaksin hakkama „Tõlgendama”, mida H.H.L. „mõtles”, kui ta „ütles”, siis ilma igasuguse keerutamata lugesin mina välja sellise sõnumi, et … tänapäeval on ettevõtlusjulgust liiga vähe, initsiatiivi liiga vähe, mugavust liiga palju. Kõik. Punkt. Minu fantaasia siinkohal lõppeb.

Nojah tõlgendamine ongi kõige raskem töö siin ilma pääl. Selleks ei pea tõlgendama Vana Testament ega H.H.L., piisab kui teile keegi ütleb näiteks - REEDETI. Mida te sellest välja loete? Kuidas tõlgendate? Kas reedeti on hea saunas käia või teid reedeti selle tehingu käigus? Ilmselt pakute …

Aga olgem positiivsed ja lugege/kuulake teiste inimeste arvamist ning püüdke sellest aru saada, mitte ärge arvake, et teid reedeti, võib olla teid kutsuti lihtsalt reede õhtuks sauna?

H.H.L. väljaütlemine ei olnud mitte niivõrd noori halvustav ja uut ettevõtjate põlvkonda kritiseeriv, kui … julgustav ja tegudele kehutav. Noored on tõesti vahvad ja täna on nad paremini haritud, omavad paremaid võrgustikke ning … neil on meie põrumise kogemused. See on vägev baas maailma muuta. Positiivselt muuta, mitte kulutada energiat virisemise peale.

Milles on nn noortel õigus on see, et maailm on muutunud, muutunud on majandus ja selle juhtimine (loodame, et see on neil meeles ka siis kui nad on „vanad”). Et mitte süüvida majanduse juhtimise peensustesse toon näite astronautika valdkonnast.  

Niisiis, Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012 Lk 30) „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matsolikud.”

Kas ei tule tuttav ette? „Justkui rusikas silmaauku”, nagu kaks tilka vett sarnane meie ettevõtjate põlvkondade olukorraga. Ja polegi midagi vaielda, lihtsalt erinev aeg nõuab erinevaid tüpaaže.  Võib ka kiigata natukene tulevikku (2050)  „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 17) „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

Muide ka homsed otsustusmudelid on teistsugused nagu tänane otsustusmudel on teistsugune, kui kümnendid tagasi. Kui üheksakümnendatel pidi juht otsustama, sest moto oli: otsusta või sure, siis tänapäeval on tegemist pikamaalennuga, kus „ruulib” meeskonnavaim, kooskõlastamine ja kollektiivsus. Üks ega teine ei ole parem ega halvem, mõlemad on omas ajas omal kohal, kuid olenemata kooskõlastusest ja kollektiivsusest on juht ikkagi juht, koos sellest tulenevate kohustuste, õiguste ja vastutusega. Ta võib ära kuulata arvamused, kui otsustamise kohustus/õigus/vastutus on juhil ja ainult juhil (seepärast ongi mugav olla asejuht või nõunik, nemad …)

Räägitakse kahest erinevast juhikategooriast palgatud tippjuhist ja neist kes loovad ise ettevõtteid. Suurkorporatsiooni tippjuht on rohkem bürokraat, kui ettevõtja. Muide see kergitab ka küsimuse, kes on kes? Kas tegevjuht, palgaline töövõtja, on ettevõtja? Nojah juriidiliselt tähendab ettevõtja hoopiski … Vastavalt Äriseadustikule on ettevõtja füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kaupade müük või teenuste osutamine on talle püsivaks tegevuseks, ning seaduses sätestatud äriühing. Nojah, selle järgi on kõik osaühingud, aktsiaseltsid ja muud mutukad … ettevõtjad. Kas see, et juht tegeleb ettevõtluse valdkonnas, teeb temast ettevõtja? Meie kõnekeeles tähendab ettevõtja mitte äriühingut (see on firma) vaid konkreetseid inimesi st. nii omanikke, kui ka juhte. Keda pidas silmas H.H.L.? arvatavasti just selliseid „omanikuvurfi” tegelasi, kes löövad uue äri käima, mitte ei tegele vaid juba tekinud/tekitatud äri juhtimisega. Muide sellisele tõlgendusele viitav ka PM-s  usutlus Toomas Tamsarega, kes ütles, „et inimesed ei mõista piisavalt majanduse toimimist ning see mõistmine on aastatega isegi halvenenud. «Räägitakse sellest, kuidas paremini CVd kirjutada, kuid mitte sellest, miks ettevõtjad üldse töötajaid palkavad”.” Mõnusam on olla palgaline juht, kui uusavastaja. Tagasi tulles meie astronautika näite juurde (Lk 175) „Võrreldes 40 aasta taguse ajaga on tänapäeval ekspeditsioonide planeerimisel üks probleem selles, et NASA on kasvanud palju suuremaks. Liiga palju kokkasid ei suuda kokku leppida, kuidas suppi keeta. Nagu Apollo programmi isa Wernher von Braun on Kuule maandumise kohta öelnud: „Kui meil oleks olnud rohkem inimesi, poleks see õnnestunud.”

 

Teisalt milliseid ettevõtlikke inimesi me vajame? Mulle meeldis üks hiljutine Ave Tampere lugu EP-s, mis käsitles „Hesburgeri” kontserni arengut:” Hirmsa rabamise ja hea õnnega sai 30 aastat tagasi avatud putkast rahvusvaheline kiirtoidukett. Omanike filosoofiat võimendades: äri on elu, töö on puhkus, pere on firma.”. Ma kujutan ette, et midagi sarnast, midagi uut, pühendumist, vaeva ja lõpuks edukust toovat pidas silmas ka H.H.L. Muide just nüüd samas oli infokilluke, et Soomes on nelja kuuga läinud pankrotti üle 1000 firma, mis on 6,5% enam kui mullu. Ütleme, et see on loomulik protsess, firmad sünnivad ja sureva, kuid inimesed üritavad ikka uuesti ja uuesti. Nojah ega soomlased ei nimetagi oma ärimehi ettevõtjateks vaid üritajateks.  Kah hea filosoofia. Tim Harford  on seda teemat käsitlenud kirjatükis „Kohanemine”. (Kirjastus Hermes 2012 Lk 217) „Ettevõtte kui juriidilise üksuse eesmärk on olla turvapuhvriks ebaõnnestumise korral. Aktsiaseltsid piiratud vastutusega ettevõtlusvormina loodigi selleks, et inimesed saaksid katsetada, leiutada ja kohaneda, teades, et kui see ebaõnnestub, hävitab see vaid juriidilise isiku, mitte inimesed.” (Lk 218) „Ettevõtted loodigi selleks, et me ei hooli sellest, kas juriidilised isikud elavad või surevad. Me hoolime inimestest. „

Ettevõtlusjulgusest.  Ettevõtlusjulgus ja ettevõtlustahe on küll langenud. Tänapäeva edu mudel on pigem see, et saada edukaks palgaliseks juhiks suurkorporatsioonis, kui et oma ettevõtte tegemise üritamine.  Uue aja alguses oli asi tiba teistsugune, siis kõik kes vähegi olid näinud „Rikkaid ja ilusaid” või „Dallast”  tahtsid saada kapitalistiks, kaubasaksaks, taluperemeheks jne. Nüüd … Ja see ei ole virisemine. Aeg on lihtsalt muutunud, olud on muutunud, aga evolutsioon ja  inimeste kohanemisvõime ei ole muutunud.  Alfaisaste aeg on õnneks läbi, arvab nii mõnigi. Aga tühjagi, mina sellega ei nõustu, alfased on lihtsalt muteerunud. Hull lugu oleks kui nende aeg on läbi, siis on ka ettevõtlus läbi.

No nii, lastes selle eelneva mõttearenduse enesest läbi tekkis mul üks valgustav mõte, kes siis afaste vastu sõna võtsid? Kas „mökud”? Need keda HHL arvas, et noored ei ole … Ei, ei, need kes sõnapöördesse tormasid olid hoopis seda masti juhid (mitte noored vaid keskea kanti), kes olid olnud edukad: kas Eesti mõistes edukate/suurte ettevõtjate või rahvusvaheliste suurkorporatsioonide paikkondlike teivasjaamakontorite pealikud - ühesõnaga alfased. Mingid „mökud”, kellel alfase instinkti ei ole, need … ei osalenud ka väljakutses.  Mnjah, need kes tegelikus võitluses osalenud ei ole, on kerge olla ajalehealfane. Ja muide „mökud” on juba ammu omandanud omandatud abituse sündroomi  kõikevabandava mugava kattevarju.

 

Kokkuvõtteks: Nii, et naljakas lugu selle arusaamisega ja reageerimisega. Kui vaadata vastuurisemist, siis on need ju uue põlvkonna edukad juhid, tegelikult uued alfased. Nad on teistsuguse karvaga lähtudes evolutsiooniga varjavad ennast kollektiivsuse ja ausa äri ning möku kamuflaaži taha, kuid ikkagi alfad. Kui nad poleks alfad, siis poleks neil ka julgust oma väljakutset esitada.

Tuleb välja et olukord polegi lootusetu, ikka rohkem ja rohkem alfaseid on ennast registreerinud turniirile. Edu teile … seni (veel sala) alfased

Targutusi:

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 495 „ „ Teate, mis ma teile ütlen, Svejk, „ alustas ülemleitnant Lukas raske ohkega, „te ise ei oska aimatagi oma tegude ulatust. Mulle endale on juba vastik teid lakkamatult lolliks sõimata. Teie lolluste kohta ei leidu üldse enam sõnu. Kui ma teid lolliks nimetan, siis on see teile lihtsalt meelituste ütlemine. Te olete nii hirmsa asjaga hakkama saanud, et kõik teie koletud vembud selle aja jooksul, mis ma teid tunnen, on lausa inglite laul.”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „

 

 

Muinasjutt Vol 14. Töö ja jaotus

 

Ilmselt oleme kõik koolipingis kuulnud, et inimkonna majandusliku edu aluseks on olnud tööjaotus. Kõigepealt jaotusid inimesed põlluharijateks ja karjakasvatajateks. Need kes jäid kütt-korilasteks, need … need jäid ajast ja arengust maha. Tundub, et see algne tõde on meil meelest kadumas. Ikka kõike on vaja teha ise. On see isekusest? See on justkui uhkuse asi, mida ma kõike keskpäraselt või kehvapoolselt teha oskan. Tegelikult on tegemist väga algse naturaalmajapidamise (linnastunud) vormiga.  Kui siis keegi juhtub veel õhtulauas kiitma, et: „Küll Sa teed ikka head sööki/jooki, Sa peaksid oma restorani avama!”, siis … lasemegi enese harilikult ära petta ja kujutame kiidu ning kihutusjuttudes ette et oleme maailma parimad. Kohe päris Kunnid, noh! Kuid jäägem ikka realistideks, tegelikkuses teeme küll mõnusa söömaaja, kuid restorani pidamine vajab juba hoopis teisi, palju spetsiifilisemaid oskusi. See vajab kohta, logistikat, personalivalikut, arvepidamist ja tuhandet teist pisiasja ehk  … tööjaotust.

Teie lõbustamiseks toon ühe võib-olla kohatu, kuid väga reljeefse näite tööjaotuse efektiivsusest ja seda üldse mitte majanduse valdkonnas vaid … oksendamisest. Mnjah! Veider? Aga tabav. Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 Lk 116 on kirjutanud, et „Kuigi eemaletõukav tegevus väärib oksendamine austust. See on soolestiku orkestreeritud etteaste, ülimalt keeruline ja hästi korraldatud: „Diafragma vajub alla, kõhulihased tõmbuvad kokku, kaksteistsõrmiksool tõmbub kokku, maolävis ja söögitoru lõdvestuvad, kõri sulgub, neel liigub ette, suulagi tõuseb ja suu avaneb.”” Vaat selline tööjaotus. Aga toome paar näidet ka ordinaarsest majandusvaldkonnast.

Kunagi käisid mu sõbrad sugulastel külas Indias ja üllatusid teatud elukorralduslikest seikadest. See mis meie jaoks on ammu unustatud ehk seisus kohustab. Ütleme nii, et kui teil on mingi ühiskondlik või varanduslik positsioon, siis on teil kohustus pidada n arv aednikke, x arv kokki, pesunaisi, lapsehoidjat jne. Ütleme, et üle poole nendest olid meie mõistes nn sotsiaalsed töökohad ehk pererahvas ise oleks tulnud nende töödega toime, kuid seisus kohustas andma tööd ja jagama oma sissetulekut. Selline ühiskonna ülesehitus soodustab tööjaotust ja annab tervele teenindus ja toitlustustasandile võimaluse äraelamiseks. Meie oma hajaküladega oleme harjunud elama mäe taga ja metsa sees ning kõigi toimetustega (kasvatada lehmi, sigu, lambaid, kukki kanu, külvata vilja, kasvatada lapsi, taguda rauda, maadelda karuga) ise hakkama saama. Nõukaaeg lihvis sellist kõiketegemise tarvidust veelgi, iga mees pidi olema, autoremontlukksepp, elektrik, ehitaja, remondimees, makaronipuurija, pudelipaikaja, kojamees jne ning iga naine õmbleja, leemekulbi liigutaja, moosimeister ja hoidiste kunna. Seda kõike lisaks oma põhitööle: direktori, lüpsja, teaduri või kaevurina.

 See on tore, kui inimesed oskavad teha erinevaid töid. Kuid kas see on ka mõistlik?  Küsimuse võib püstitada ka teistpidi,  kui me kõik ise ära teeme, kas meil jääb ikka aega oma põhitööga tegeleda? Selle hästi tegemiseks? Edasiarendusteks? Kas meie elu on nagu kümnevõistleja elu, kes kaks päeva näeb roppu vaeva, et teha keskpäraselt kümmet ala või nagu NBA korvpalluril, kes keskendub ühele tegevusele?

 Toome näiteid tegelikkusest.  Vaadates  näiteks meie peamiste magistraalide äärest kohvi joomise võimalust, siis on see tänini väga nigel. Selline kümnevõistleja algkursuse tasemel. Nigelad on nii söögikohad ise, kui ka pakutav kohvi.  Raske on  aru saada, kas söögikohad on nigelad seepärast, et kliente on vähe või kliente on vähe seetõttu, et söögikohad on nigelad. Muidugi on reeglis ka meeldivaid erandeid st, et on kohti, mis pakuvad ülimalt nauditavat sööki, lüües üle ka Peamise Linna söögikohad. Siiski, kui vaadata näiteks Soome maantee äärset valikut söögikohtadest, siis majandusinimesena tekkis mul küsimus (meie kogemustest lähtudes), kuidas nad ennast küll ära majandavad? Ja need polnud mingid urkad vaid hea toiduvalikuga ja imemaitsva kohviga, heatujulise teenindamisega,  puhtad ja kaasaegsed asutused. Erinevusest sain aru, kui peatusin ühe oma hea sõbra ehitusettevõtja juures.  Selgus nimelt, et seal ei hakanud keegi hommikul kohvi keetma ega võileibu valmistama, vaid mindi lähimasse tankla söögikohta ja telliti hommikukohv ning ninaesine.  Olin üpris üllatunud, tehes sellest ka juttu, mille peale sõber vaatas mulle otsa ja pidas lühikese, kuid sisuka majandus-filosoofilise loengu: „Vaata, asjal on kolm külge: esiteks läheme kõik erineval ajal tööle, mistõttu esimese ärkaja keedetud kohv pole viimase lahkuja jaoks enam piisavalt kvaliteetne, kuid meie pere ei tingi kvaliteedis, teeme ise kvaliteetset tööd ja nõuame seda ka teistelt. Teiseks saan ma siin hulka rutem söödud, kui kodus rahmeldades, mis hoiab kokku aega (lisaboonusena saan vaadata läbi värsked ajalehed) ja kolmandaks, kui mina käin siin söömas, siis annan ma neile inimestele tööd, kui neil on tööd, on neil ka raha, kui neil on raha, tellivad nad minult ehitustöid. Ja vastupidi, kui mina siin ei käiks, poleks neil inimestel raha ja mina ei saaks neile ehitada, kui mina ei saa neile ehitada, pole minul raha ja siis võin kodus istuda ja töötu abirahast kohvi keeta.”.

Vaat selline suhtumine, et ela ja tööta ise ja lase ka teistel elada ja töötada. Ma ei ütleks, et see oleks jagamiserõõm vaid selge arusaam jagamise vajadusest. Muide ka tõhus, sest igaüks on keskendunud oma töö kvaliteetseks tegemiseks, mille tõttu on võimalik ka teenida rohkem. Vaat niimoodi!

Targutuseks:

Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 23 „ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.”

K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012

Lk 133 „Praktiseeriva arstina esitles ta kord haruldast rasedusega kaasnenud haigusjuhtumit, rääkis ta. Kuna sarnaseid juhtumeid on ajaloos teada vaid 35, sai temast omal alal juhtiv autoriteet  maailmas. „teisisõnu, kui te kavatsete spetsialiseeruda, tehke seda nii kitsalt kui võimalik.”

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk 77 „Eisenhower ehk Ike, nagu teda familiaarselt kutsuti, sobitas presidendi tegevusse oma sõjamehe karjäärist saadud kogemusi. Ta lõi endale staabi, mis hoolitses selle eest, et president ei pidanud tegema midagi sellist, mida võis teistel teha lasta. Talle jäi ohtralt aega golfimänguks, mis oli tema kirg.”

Muinasjutt Vol 13: Lahkusetus

Kui paarkümmend aastat tagasi kirjutati, et „Tulin Soomest …”, siis oli see tähenduslik ütlemine, mis sisaldas kindlasti ka mingit sõnumit, … midagi õpetlikku. Tänapäeval …? Tänapäeval oleme saanud aegruumiliselt Soomega palju lähedasemaks, vahel lausa nii lähedaseks, et ei oskagi enam midagi õpetlikku märgata. Siiski, vahel justkui ärkad oma päevarahmeldustes ja märkad, et elu võib elada ka teistmoodi. Mõnusamalt, väärikamalt, lahkemalt. Seega „Tulin Soomest …” hea ja laheda tundega. Ega ma ei tea, kas see on pikemaajalise demokraatia kogemus või lihtsalt hea koduse kasvatuse küsimus, ürgne enesekaitse, kuid inimesed on Soomes lahked – nad naeratavad. Ületad tänavat ja juhid naeratavad jalakäijatele, jalakäiad viipavad tänulikult juhtidele, selline vastastikune märkamine, teo tunnustamine, vastastikune austuse avaldamine. Lähed ükskõik millisesse poodi ja ükski müüja ei noki nina, istu arvutis, vaata tühjusse vaid tuleb teile vastu, tervitab, küsib, kuidas saaks abiks olla. Seda kõike naeratusega, nagu oleksid tema kauaaegne isiklik tuttav. No peaaegu sugulane kohe. Selline vastastikune märkamine ja lahkus. Tulin Soomest, ilma et ma oleksin sendi võrragi rikkamaks saanud, kuid tunne oli hea. See lahkus oli nagu akumuleeritud positiivne kapital, et sukelduda järjekordsesse kodusesse lahkusetusse. Siis ma mõistsingi, õigemini tuli jälle meelde Fucuyama sotsiaalse kapitali kontseptsioon. Tuli meelde, et mitte vaid raha ei ole kapital vaid ka tegu, hea tegu, lahke sõna, tunnustav noogutus võib olla kapitaliks, algkapitaliks millegi tulutoova käivitamiseks.

Ei ole mitte midagi nii vähe maksvat kui hea sõna ja pole mitte midagi nii tulust, kui hea sõna õigel ajal, õiges kohas. Kas me oskame seda? Või teeme isegi häid tegusid oma upsakuses niimoodi, et vererida järel? Teeme niimoodi, veriselt ja valusalt, sellepärast, et meil on selleks võim ja võimalus? Vajadus? Jah need tendentsid, et : „Mina ülemus, Sina loll; Sina ülemus, mina loll.” teeb mulle tõsiselt muret. Nii pole mitte alati olnud, vähemalt vahepeal ei olnud. Suhtumine iseenesest võib osutuda ressursiks. Kunagi saabus üks hea kolleeg Austraaliast ja kui ma küsisin kiiret muljet, siis vastus oli hämmastav, kuid täpne: „Kogu aeg oleks nagu reede!” Kas olete märganud, et reede on nädala parim osa, ootuste, lootuste ja vabanemise aeg. Niimoodi nägi mu kolleeg ka elu ja suhteid Austraalias. Heas seltskonnas ja heas õhkkonnas sujub ka töö paremini. Seega ressurssi kasutatakse tõhusamalt. Teisalt võib elu elada ka niimoodi, nagu oleks pidev „sinine esmaspäev”.Selline suhtumine on ilmselgelt lõhkuva toimega nii inimese, kui ka organisatsiooni tasandil. Ka suhtlemine algab suhtumisest, suhtumisest iseendasse, oma töösse, oma kaaslastesse.

Kui me kultiveerimegi igapäevaselt sellist stiili, et kõik on vastalised: noored vs. vanad, naise vs mehed, ametnikud vs mitteametnikud, omakülarahvas vs naabrid, lillenuusutajad vs miilipõletajad, siis sellise üksteisesse vaenulikult suhtuva ühiskonna ka saame. Kas me sellist …?

Suhtumine algab juba nn rohujuure tasandilt. Midagi on muutunud, oleme kuidagi kapseldunud. Paarkümmend aastat tagasi, kui avasid poest väljuvale prouale ukse, oskas ta sulle naeratada ja tänada nagu … soomlane tänagi. Tänapäeval vaatab järgmise põlvkonna vanaproua (talvel kenas naaritsakasukas, kuid kerge naftaliini aroomiga) teile mõistmatult otsa suu kõver nagu tahaks öelda krt, rsk. Tihti räägime mudeljuttu, et noored ei austa vanemaid inimesi, aga kuskohast see austus tulema peaks? Ikka eeskujudest, hoolivusest, lahkusest. Juhtusin bussis nägema stseeni istumis- või istutamisprotsessist. Buss oli pooltühi, seisin vahekäigus ja minu vastas pingil istus tüdrukunääpsuke hirmsuure koolikotiga. Õnneks istus istme servas, sest järgmisel momendi kukutas ennast üks „mamma” oma 10 puuda täisväärtuslikku, helendavatesse moedressidesse peidetud ihu, sinna kõrvalistmele. Nojah, mis kõrvaliste see oli, ikka peaaegu kaks istet, tüdrukuke tegi vaid imelikku ehmutud häält, nagu hiirepiiks, ja püüdis katastrofaalset kokkupõrget vältida. Nojah , see läks õnneks, kuid Istuja ei teinud tüdrukukesest väljagi, ei pööranud peadki, troonis vaid uhkelt ja iseteadvalt pea kahel istekohal. Istus lahkusetult. Kuidas, siis kujuneb sellise kogemuse läbi „noorte” suhtumine „vanadesse”? Vaat siin ongi küsimus, kas selline lahkusetus on tekkinud alt üles või ülevalt, avaliku võimu poolt, alla? Või on see mingi üleüldine risti-rästi kivinäo demonstreerimine? Edukaid ühiskondi ei iseloomusta kivinäolisuse tuimus vaid ühiskonna sidusus.

Kas lähtumine põhimõttest: „Mina ülemus, Sina loll; Sina ülemus, mina loll.” on ikka õige? Suhtumine, et mul on vaid õigused, on nagu pool paati, ilma teise poole ehk kohustega kaugele ei jõua. Noh, upud lihtsalt ära. S. Bendell Smith´i raamats „Kuninganna Elisabeth. Moodsa monarhi elu” juhtusin lugema ühe ohvitseri nõuannet, et „esimene nõue tõelisele ohvitserile on, et ta leevendaks õiglust armulikkusega”. Sellest nõust kõlab läbi aastasadade kogemus ja suhtumine. Suhtumine ümbritsevatesse ja iseendasse. Enesesse tuleb suhtuda lugupidavalt, mitte ülbelt maailma suhtes, vaid just enese suhtes lugupidavalt. Vanaema Marie, kelle elukene polnud just meelakkumine, suhtumine maailma oli, et: „Elu peab olema, ilu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed.” Inimesekene, kes suhtub enesesse lugupidavalt, suhtub ka ümbritsevasse lugupidavalt

Maailmas on palju erinevaid teooriaid, mis on meie olemise aluseks? Nojah, harilikult räägitakse paljudest ilusatest ja tähtsatest asjadest, kuid arveametnikuna on mul selles suhtes oma, selline mitte just populaarne arvamus. Selline ürgne, darvanistlik, et kõigepealt peab kõht täis olema ja majandus korras, siis ... On tõsiasi, et meie elu stardiplatvormiks on infrastruktuuri areng kõige laiemas tähenduses hõlmates nii transporti (sh. nii teed, kui ka ühistransport), kui elektroonilist sidet, kui ka haridust. Eks me püüa seda ka järgida ja teha nii mõndagi uut moodi … Nojah, ega kõike uut moodi ka pole vaja teha, et kui mõelda, et Rooma paarituhande aasta vanustest sõjateedest on veel tänaselgi päeval kasutuskõlblikke osi, siis meie teed peavad vastu napilt paar … aastat. Võib-olla on see mingi äraspidine tööhõiveprogramm? Või lihtsalt suhtumine? See ühine raha oleks nagu võõras raha, kuskilt saadud raha. Ühise raha kasutamisega on üldse imelik lugu, ühest küljest ei saa mitte kuidagi tõsta palka õpetajatele, päästjatele, meditsiinipersonalile, ohvitseridele – no teate ju raha ei ole. Teisalt ehitame teid, mis selleks ajaks kui viimane meeter valmib, siis esimene juba laguneb, uneleme oma kolme tuulelohega ülemaailmsest lennutranspordi ülevõtmisest, arendame täie hooga raudteetransporti, kuigi see on viis-kuus korda kallim, kui maanteetransport. Nii nagu paljudele, meeldib mullegi vahel rongiga sõita, kuid tõsiasi on see, et massiivsed dotatsioonid, mida võiks kasutada mujal, on hinnapildi täiesti segi keeranud. Kas te sõidaksite rongiga, oma isikliku raha, mitte teiste raha eest, kui pileti hind Vaimupealinna on näiteks 50 EUR? 60 EUR? Sellise küsimuse , kas ta sõidaks täishinna eest rongiga, bussiga või oma autoga, esitasin sõbrale, kes oli just väitnud, et rongisõit on tore asi. Nojah, peale seda muutus ta natukene nukraks. Järelemõtlikuks. Jutud keskkonna säästlikkusest ei ole ka mitte päris tõesed, tänapäevased bussimootorid väljastavad praktiliselt „suppiauru”. Ja juttu autosõitjate haaramist rongiliiklusse on pehmelt öelda … no ma ei tea kuidas öelda … mitte väga suure tõe osakaaluga. Kui näiteks on rong madala täituvusega, siis milline energiahulk kulub tühja raua, plasti ja klaasi vedamisest lähtejaamast sihtpunkti? Või palju jalajälge on tekitatud maagi, plasti, klaasi tooraine kaevandamise ja väärindamisega, mis veab ... ei midagit? Mnjah, mõttekoht! Sellisel juhul tekkib tohutu jälg, lausa hiiglaslik. Soomlased, kes aastakümneid on viljelenud kvaliteetset, doteeritud ja tiheda graafikuga ühistransporti, on reisijate osakaal nipit-näpit 15% (sh rong ca +5% ja buss ca +5%) ülejäänud 85% on autosõitjad. Mnjah, mida võiksime teha meie, et meie inimesed valiksid ühistranspordi ja individuaalsõiduki vahel mitte ühistranspordi ja ühistranspordi vahel? Arvestades Tallinna ühistranspordi„tasuta” algatust on mind hämmastama pannud, et riigi tasemel pole mõned Konnad, EraKonnad, pole veel välja kuulutanud„tasuta” rongisõitu. No ega selles midagi imelikku ka ei oleks, kui arvestades asjaolu, et rong on niigi kallim, kui buss, kuid pileti eest maksame vaid 20% selle sõidu tegelikust kulust. See maksakski praegusele mõniteist milj EUR-le vaid 20% lisa igaaastast dotatsiooni. Nojah, vähemalt on tore, et riigi tasandil on poliitinimesed mõnelgi juhul aru saanud, et „tasuta” asju, vähemalt transpordis, ei ole olemas. „Tasuta” tähendab, et tegelikult maksab selle kinni keegi teine, harilikult see inimene, kes ise seda teenust ei kasuta. Küsimus on valikutes ja eriti, mida me valime, kui meil raha napib. "Tasuta" asjade/teenuste lahke pakkumine ei ole lahkus, see "lahkus" tuleb kellegi teise arvelt.

Peamise linna„tasuta” ühistranspordiga on selline lugu, et enne seda, kui see muudeti tasulisest transpordist „tasutaks”, maksid kõik kodanikud sellest niigi suure osa kinni ehk tuntav osa veo hinnast tuli dotatsioonides e. jällegi meie enda rahast. Ehk selline „peaaegu tasuta” asi muudeti täitsa „tasutaks”. Siiski, sellises kikilipsu taolises linnas nagu meie pealinn on, on sellel mõttel jumet (kui rahaliselt välja veab). Paneme selle mõtte suure plussmärgiga kirja, kuid… Kuid kuidas seda heategu on pakutud? Kas nii, et kõigil kaaskodanikel oleks hea meel ja sära silmes? Või nii et vererida järel? Selline hea teo pakkumine ei kõlba teps mitte. Lahkusetus – võiks selle kohta öelda. Lahkusetu bürokraatlik ülbitsemine. Kõigepealt, kuidas kujundati ringi transpordiskeem? Suvel, keset kõige tihedamaid teetööde aegu, kui niigi oli linn umbes, vähendati autode läbilaskevõimet kõige kitsamates kohtades dramaatiliselt. Ikka üks rida siit maha ja kaks rada sealt maha ja … tühjalt seisma ning bussi ootama. Naljakas oli see, et bussivedajad ise ei teadnudki linna aktsioonidest ei midagi. Vaadake, bussid ei sõida mitte niisama, et jõuavad kohale, millal jõuavad. Ei, ühistranspordi seadus määrab väga täpselt ära busside väljumis- ja saabumisajad. Nojah, kuna aktsiooni alguseks ei olnud uusi sõidugraafikuid kehtestatud (suures poliitilises tuhinas unustati selline pisiasi ilmselt täitsa ära), siis seaduse täitmiseks oleksid pidanud justkui kiiremat sõitu tegevad bussid „uimerdama” liinil( seisma pikemalt peatustes, sõitma aeglasemalt), et õigeks ajaks lõpppeatusse jõuda. Teine võimalus, et bussirajad võimaldasid kiiremat liikumist, oleks ju tähendanud kehtestatud sõidugraafiku rikkumist e. seaduse rikkumist. Iseenesest võib selline rikkumine kaas tuua lubade kaotuse. Seega bilanss oli selline, et sõiduauto juhid aeti keset suvist kuumust ja remonditöid vingerdama kesklinna ummikutes, kuid bussireisijad ei saanud ei kiiremat ei tihedamat sõitu. Vaat selline lahkusetus.

Võiks ju mõelda, et tühja sellest, meie inimesed ongi harjunud kannatama ja raskustega võitlema, küll me kuidagi ära kannatame ja harjume . Ja kui on juba kord harjunud, kül siis mõeldakse välja mingi uus … väljakutse, et igav ei hakkaks. Aga mõne lahkusetusega ei peaks harjuma. Lausa ei tohiks harjuda. Vaadake, kui meile linnakodanikele „anti” „tasuta” sõiduõigus, siis „anti” see jälle nii lahkusetult, et ei teagi, millega on tegu, kas on tegemist hea teoga või on see vaid lõks, et trahvimasinat pööritada.

Ma ei saanud juba enne aru Linnamiilitsa täiesti arutust, ebaproportsionaalselt suurest jõukasutamisest ja lahkusetusest, kuid nüüd … tasuta ühistranspordi ajastul? Täiesti mõistmatu avali teenus.

 Linnamiilitsa näitel hea näha, et lood organisatsiooni, küll ta leiab endale ka töö. Lisandades  ikka uusi ja uusi tegevusi, küll ühistranspordi piletite kontroll, küll parkimiskorralduse kontroll, küll koolidele turvateenuse pakkumine jne, jne. Lisaks on tarvis ka mundreid, paguneid, tärne, vilesid, vilkureid ja loomulikult relvi. Selline relvastumise kultust olen ennegi hoomanud. Olen kogenud, kuidas inimese tähtsus ja enesehinnang tõuseb, kui ta saab teenistusse kaasa gaasiballooni, siis juba kangema gaasiga ballooni ja lõpuks ka püstoli. Ja see isu ei taandu, ikka suureneb. Lihtne on põhjendada, et järgmisena vajatakse ilmtingimata ründeautomaate, soomukeid, veekahureid ja lahingkoptereid. Veel natukene ja jõuame juba ballistiliste rakettide vajaduseni. Jõudmata silmagi pilgutada on linnakodanik saanud ennast valvama privaatarmee, koos kõige sellest johtuvaga. Mõningad tendentsid teevad rahutuks juba tänasel päeval, või kuidas hinnata näiteks piletikontrolli bussides. Olen kogenud mitmes suurlinnas ühistranspordi korraldust, sh. piletikontrolli süsteemi. Valdavalt on need korraldatud selliselt, et reisijal pole võimalikki siseneda või väljuda ühistransporti, ilma sõiduõiguse eest tasumata. Meie süsteem meenutab rohkem märulifilmidest pärit eriüksuse rünnakut terroristliku  rühmituse vastu. Mida me siis näeme: kontrollijad, riietatud rohelistesse maskeerimisülikondadesse, kuulivestide, pagunite, vilede ja tuledega, „võtavad bussi rajalt maha”, s.t peatavad bussi keset liiklust, suunavad selle liinilt kõrvale, sisenevad kõigist ustest (veel ei hüüta „Käed üles!”) ja alustavad kontrolli ( „Kes teist on piletiterrorist?”). Mul ei ole etteheiteid neile konkreetsetele persoonidele, kes selle kontrolli läbi viivad, nemad teevad oma ühest küljest tarvilikku ja teisalt tänamatut tööd. Küll on mul vastukarva kontrollimise selline korraldamine. Fakt on, et selline kontrolliökonoomiliselt kaheldav, inimväärikust alandav ja aega raiskav süsteem on muutunud meie igapäevaelu normiks. Keegi isegi ei märka enam, mis meiega, auväärt linnakodanikega, tehakse.

Küsite kuidas siis „jänesejahti pidada”, trahve koguda? Vabandage väga, auväärsed, kuid ma ei märganud, et me oleksime tellinud endale trahvitegemise teenistuse, me ju tellisime endale teenistuse, et meil oleks mõnusam, jätkusuutlikum tunne. Ka kõigi nende teiste trahvide ja rahaliste karistustega, mis justkui toovad raha kassasse, ei saa enamikul juhtudel nagunii asendada seda väärtuse kadu, mis on korda saadetud tõeliselt ühiskonda destabiliseerivate tegude eest, ja teisalt ei suuda meie oma „ise konstrueeritud” kuritegude eest saadav raha hüvitada neid moraalseid ja psühholoogilisi, kui soovite, siis ka riigitruuduse kadusid.

Kuid ei me ei saa avalikku teenust pakkuda, kui teenindust, sest meil on normid, kehtestatakse protseduurireeglite ja mõõdikute rägastik. Mõõdikutega on selline lugu, et mida mõõdame, seda ka saame. Mõõdik ise võib ju formaalselt õige olla, kuid regulatsiooniökonoomiliselt täitsa väär. Meelde on jäänud kunagise juhtumi kirjeldus trükitööstuses. Vanasti arvestati trükitööstuse masinate varuosade tootmisplaani täitmisest tonnides. Tonnides lihtsalt selle pärast, et varuosade nomenklatuur oli väga suur ja keegi ei osanud mingeid täpsemaid mõõdikuid kehtestada. Seega, kui ei oska mõõdikuid kehtestada, kehtesta mugav mõõdik. Kuna plaani täitmist hakati mõõtma mitte tegelikust vidinate vajadusest lähtudes, vaid mugavusmõõdikust, hakkasid kõik ettevõtjad tootma massiliselt trükimasinate malmist jalgu. Plaan täidetud nii kui niuhti! Mis te arvate, kui palju vajab üks trükiseade oma eluea jooksul malmjalgade vahetamist? Tulemuseks oli, et mõõdikutega oli kõik korras, ainult et trükimasinad seisid varuosade puudusel. Samal ajal tolmusid varuosade ladudes trükipinkide malmjalgade virnad. See tähendas, et ressurss oli raisatud, tooraine rikutud, laod hõivatud, palgad makstud. Seega võivad ka ebamõistlikud mõõdikud või protseduurireeglid muuta mõistliku regulatsiooni mõttetuks. Aga kuidas olla või mida teha, kui protseduurireeglid koostavad need, kes ise ei valda ala protsesse ja ei oska neid mõõta, … mida hakkavad kasutama kontrollimisel need, kes samuti ei valda valdkonna toimemehhanisme? Siis jääb kontrollitaval ellujäämise nimel üle vaid üles näidata ülimat kunstimeisterlikkust. Vaadake, ka kontrollija on inimene, ka tema tahab elada, peret toita, ja mis peamine, ka tema töö kohta kehtivad mõõdikud. Ehk kui piletikontrolöri tulemusliku töö tulemuslikkuse mõõdik on koostatud protokollid ja trahvid, siis just niisuguse … trahvirikka tulemuse me saamagi. Siis vangutamegi nukralt pead, vaid 53 trahvi tegite päevas? Vähe! Siis ei ole kohta sellel, et teha vahet eksimusel ja rikkumisel.

Samas kui me lähtume sellest, et avalik teenistus on ikkagi teenindus, siis peaks ka  kontrollimisel olema võimalik, et ei aetaks segi eesmärki ja vahendit. Ja pole ju niimoodi, et linnas ei osata avalikku heatasemelist teenindust pakkuda. Ma olen kaugel sellest et arvata, et linnas kõike vihuti tehakse, ikka täitsa tublisid algatusi ja head teenindust on ka.  Näiteks teenindusbüroos on  väga professionaalne ja lahke/abivalmis tase. Tähendab avalikku teenust pakkuda meeldivalt on võimalik.

Ja nüüd siis kui me oleme „saanud” „tasuta” ühistranspordi, jätkame me hullu järjekindlusega kontrollimist ja trahvimist. Trahvimine on muutunud omaette majandusharuks, sissetulekuks ja eesmärgiks. Linn  võiks kasutusele võtta uue hüüdlause: „Registreerige ennast linnakodanikuks! Me trahvime teid niikuinii”  Tõeline trahvomaaniku unelm: ei mingeid inimesi, ei mingeid inimeste maailma, ei inimlikke eksimusi, on vaid normid ja nende trahvidega täitmine. Selline omamoodi robotmaailma loomine, elu aluseks on  trahvid. Ja siis ütleb kõrge ametimees: „Olgu kohe öeldud, et linnavalitsuse eesmärk ei ole inimesi kiusata ja linnavalitsus ei tegele jalgrataste leiutamisega. Pigem tuleb meil endale tunnistada, et võrreldes ülejäänud Euroopa pealinnadega näiteks Riia, Vilnius, Helsingi, Peterburg, London Brüssel, Stockholm jne, on Tallinn üks viimased Euroopa pealinnu, kus toodi ellu elektroonne piletisüsteem. Ei ole küll juhtunud lugema või kuulma lugu, kus eelpool nimetatud linnades transpordiga sõitvad inimesed otsiksid argumente mitte lunastada endale sõiduõigus”

Kas panite tähele, millise kergusega nihutati esialgu sõna ja siis ka sisu. Sama sujuvalt nagu „parteikalõmmist” sai ametnike „panustamine parteikassasse”, selline omamoodi liikmemaks, teeaukudest sai kellegi teise süü ja kommspämmide saatmisest poliitiliste vastaste aadressil täiesti aus ametnikutöö, mida nimetatakse hellitavalt „üldsuse tõsiasjadest informeerimiseks”, niisama mängleva kergusega minnakse mööda sellest, et naabritel ei ole tasuta sõiduõigust, ehk peab maksma oma sõidu eest. Kuid meil on „sünnijärgne õigus iseenesest”  ja linnavõimu lahkel loal olemas „tasuta” ühistranspordi kasutamise õigus. Seega ei ole meil küsimus, mitte selles, kas makstud või mitte, küsimus on vaid selles, et kontrollifriigid tahavad kõike kontrollida. Meie „tasutus” on kehtiv vaid siis, kui meie suudame nende vajadusi rahuldada? Inimesena kes isegi on kokku puutunud ÜT probleemidega on mulle vägagi arusaadav tahe omada reisijateavet: palju kuskil, millal keegi liigub. See parandab liinivõrgu planeerimist ja ka optimeerimist. Samas, seda mida on linnavalitsusel vaja töö paremaks toimetamiseks,  võiks ju ka ilusti küsida. Hulka lihtsamalt kätte saada. Kuid tundub, et oma klammerdumises endisaegsetesse sunnimeetodite kanapimedusse ei osata bürokraatiametsast  välja tulla. Teine võimalus on, et  Linnamiilitsale on vaja tööd leida ja niigi vähest raha on ka vaja kokku roopida. Kui muidu ei saa siis trahvidest. Basta! Nii lihtne on … langeda … oma kõrklikkuse ohvriks. Enam ei märka isegi, mis oli eesmärk, mis vahend, … mis tagajärg.  Nihutad sõna ja sõnal pole enam mõtet, on uus sisu, kuid mõttetu. Tolgendav pätt on „viisuris” härrasmees. Ostetud „(Kaardi)Läbitõmbamisest” saab „tasuta” ühistransport, millest võib saada trahv. Sõna nihkumine. Mnjah, veider see trahvimaaniku maailm. Rõõmutu! Lahkusetu!

Kogu see trahvimaanikute seletamine, et vastavalt sellele ja tollele paragrahvile ei ole tasuta sõiduõigus tasuta sõiduõigus ei ole midagi muud kui … lahkusetus. Põhjenduse karistamiseks leiab alati, kuid asjal oli (peale poliitiliste plusspunktide teenimise) ju hoopis teine eesmärk: kuidas teenindada paremini meie linna elanikke, kuidas säästa loodukeskkonda? Kas need eesmärgid said täidetud? Said ju? Milleks siis tuima lahkusetusega oma plusspunkte kahida? Täitsa mõistmatu! Lihtsalt selleks, et oma võimu/tähtsust/mõistmatust demonstreerida? Kus siin kasu ja ökonoomika on?

Vaatad uudisvoo umblaines teadet , et :” Kokku tehti eilse päeva jooksul (7.03.) 53 trahvi, mida on linnaametniku sõnul üsna vähe. Trahvi tegemise põhjustena toodi välja sõiduõigust tõendava dokumendi puudumise või ühiskaardi valideerimata jätmise.” Mida see lause võik teile regulatsiooniökonoomiliselt öelda? Trahvimajanduse seisukohalt tõesti vähe, näruselt vähe. Kui palju maksavad autod, mundrid, viled jne? Siin ei ole vaja mingit bilanssi koostadagi, põhimõtteliselt on see bürokraatia täielik nurisünnitis, puhas raha raiskamine. Täitsa tühja.

Pean ennast siinkohal kordama. Kas tõesti peab mind linnakodanikku, kellena  oman õigust tasuta sõiduks, kuid unustasin „läbitõmbamisoperatsiooni” sooritada , kas siis peaks Linnamiilits mind „kongi” tirima ja väära teo vormistama? Ma ju oman sõiduõigust? Kas siis ei võiks viisakalt (naeratades) paluda kodanikul vilgutada … mida vaja? Lihtne ju! Kõik on rahul ja rõõmsad. Või ei ole kõik? Muidugi, Linnamiilitsa töö tõhususe mõõdikuks on kehtestatud vormistatud väärata tegude arv, mitte see, kui palju nad inimesi aidata on saanud. Aga võiks ju olla? Selline mõõdik, et täna tegin sada inimest õnnelikuks või aitasin sadaühte inimest?  Miks peaksid olema meie töö „näitajateks” mõttetu bürokraatia toitmine, oma võimu näitamine, pahatahtlikkus, tühikargamine, inimeste aja ja raha raiskamine … jne

Ma ei väsi kordamast, et, avalik teenistus on avalik teenus, seda teenust tuleb osata pakkuda, sealjuures kõige tõhusamal moel. Naeratusega! Kas-või hambad ristis, aga  naeratusega! Kui te naeratada ei oska, siis olete vale töö peale sattunud. Teie koht ei ole teenindussfääris.

 

Naeratage ja teile naeratatakse vastu, selline ökonoomika oleks asjakohane (no vähemalt enne valimisi). Lahkus toodab ei millestki midagi – head meeleolu. Hea meeleolu hoiab ka meele hea ja ka elukvaliteedi parema.  Ehk vana, hea küsimus: kumb elab paremini pessimist või optimist? Mõlemad elavad ühtemoodi, kuid optimisti elu on rõõmsam.

Jah, oleks päramine aeg muuta lahkus mõõdikuks ja kapitali akumulatsiooni ühikuks!

 

Targutusi:

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk 374 Kindralid omavahel „Ta käitus Slimiga uskumatult ebaviisakalt ja kui too sellega rahul ei polnud, nähvas Irwin: „Ma ei saa ebaviisakas olla. Ma olen kõrgemas auastmes.”

 

M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”