Seiklusjutt Islandi „lumehobustest“

Viimasel ajal ringleb muinasjutt töö lõppemisest. Küll pidavat robotid töö ära võtma, küll ootab meid igavene õnnemaa kodanikupalgaparadiisis. No muinasjutt kui muinasjutt oma mõningate tõeteradega ja rohke fantaasiaga. Muinasjutte on kahte sorti, ühed hoiatavad, teised õpetavad. Milline on  siis töö lõpu muinasjutt? Õudusjutt või seiklusjutt?

„Töö lõpp?“, selline oli tööandjate konverentsil „Tuulelohe lend 2017“ pealkiri. Muidugi ei arutletud töö lõppemise üle, vaid töö muutuva olemuse üle. Muutused toimuvad kogu aeg. Pidevalt. Toimuvad nii kiiresti, et meil läheb arutlustes järg käest. Tulevikku piilumise ihas prognoosime igasugu asju: ühel poolt lootes, et edaspidi saakski kergemalt läbi ja robotid teevad meie eest töö ära, teisalt peljates inimtöö vajalikkuse lõppu. Need kahe arengu mõju mõjutab meie tulevikku.  Ette piiludes teame veel kahte mõju: meie enese arvukus väheneb 2060 aastaks 200 tuh võrra, kuid jätame tähelepanuta, et 2050 aastaks elab maailmas üle 9 mlrd inimese, kellest 70%  elab linnades.  Maailm muutub, kuid meie? Kas me saame olla selles osalised? Järelsörkijad? Võib-olla hoopis eestvedajad. Seiklejad.

Unistus „võimatust“ eesmärgist.

Lp R. Rebane ütles Tuulelohel, et meil on unistuse kriis. Mis on meie eesmärk ja lugu?  Unistuste puudumine on muidugi ohtlik. Samas, meil igaühel ole oma enese unistused. Kas meie väikesed unistused peaksid moodustama ühise unistuse? Või vastupidi? Teisalt, universaalunistuse ajutine puudumine võib olla hea märk, see näitab et elame hästi, vaid sügavas kriisis kogunetakse mingi ühise eesmärgi, unistuse taha.

Unistusedki on muutuses,  z põlvkonnal on  raske innustuda A. H. Tammsaare „Tõde ja õigusest“.  Kuidas  mõistagi konditsioneeritud kontori lille- ja kohvilõhnas seda karust, higi, mure ja sõnnikuhaisul kasvanud kangust ja peremeheks olemise tahet? Tänapäeva kangelased künnavad hoopis teisi põlde, IT põlde, platvormide ja võrgustike põlde. Neil on teised lood. Millised? Need  peab olema kaasakiskuvad, põnevad, ahvatlevad. Täidetavad, kuid raskesti saavutatavad.  Kui lp A. Ansip pakkus välja eesmärgi „Eesti viie rikkama hulka!“, siis oli selles ju haaret, kuid … ei haaranud kaasa. Viga polnud eesmärgis. Viga oli usus, plaanituses ja selles, et ei suudetud sellesse lülitada inimeste energiat ja tahet. Võimalik jäi võimatuks.  Ei usu?

 Eelmisel „vuti“ EM oli paljude lemmikuks Islandi „mansa“, tulid kui turdid lumehobused ja jooksid kõik triblaprimadonnad ja peenhäälestajad pikali. Kuskohast tuli see tulemus? Vaid suts üle 300 tuh elanikuga jääriigilt? Kõik vaid seepärast 10 aastat tagasi võttis Island uskumatult kõrge riikliku  jalgpallialase eesmärgi. Olla võidukas. Eesmärk ei jäänud sõnajadaks, vaid sisustati väljakute, treeningute ja suhtumisega. Vägev. On millest õppida.

Suure eesmärk: meie, ajameistrid

Milline võiks olla meie suur eesmärk? Z põlvkonna põhihuvi pidavat olema vaba aeg. Seega võtame eesmärgiks – rohkem vaba aega? Selle koha peal hüppavad kõik X põlvkonnale eelnenud põlvkonnad püsti ja „hauguldavad“  z-te tööpõlguriteks. Asjata. Ega vaba aeg ei välista töö tegemist. Lõputult vaba aeg ei ole olemas. Lõputu vaba aeg on ränkraske töö. Ebameeldiv. Šokolaad ei ole ka hea kui pead seda kogu aeg sööma. See teeb paksuks lolliks ja haigeks. Sama ka vaba aja ja tööajaga. Aja ja töö mõiste lihtsalt muutuvad. Aja piirid nihkuvad.

Aeg on ainuke piiratud ressurss meie elus, sellesse tuleb suhtuda lugupidavalt. Säästlikult. Säästlik ajakasutus tundub küll eesmärgina väga kantseliitlik. Mitteatraktiivne. Kuid ilmselt oskaksid loomehiiglased sellele ka kaasahaarava vormi leida. Võib-olla oleks tõesti hea seada eesmärgiks ümberkorraldatud aeg? Meie, ajameistrid? Kõlab hästi. Niimoodi mõtestatud, et seda saaks nautida nii tööd kui aega. A. H. Tammsaaret  motiivi „tee tööd siis tuleb armastus … töö vastu“, parafraseerides võiks meie eesmärgiks olla: tee aeg ümber nii, et see rahuldust pakub, siis tuleb ka … vaba aeg. Armastus ka. Tööst rääkimata.

Vaba aeg ja Gatlingi kuuliprits

Töö eesmärkide ja tulemuste ümberseadistamises ei ole midagi uut, juba pea pool sajandit tagasi esitles lp M. Habakuk , veel sügavas plaanimajanduses, JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi. JEK on imelihtne, pole tähtsust millal või kuidas keegi oma tööd teeb, tähtis on vaid see, et töö oleks õigel ajal ja nõutud kvaliteedis tehtud. Olen alati sellest põhimõttest lähtunud ja sellest vabanenud energia ja panus on uskumatult suur. Just niimoodi tekkibki inimesel oma aega ümberjaotades vaba aeg. Ei midagi uut nagu mitmeraualise Gatlingi kahuriga, mida peeti peale Maksimi kuulipritsi leiutamist iganenuks. Oligi aegunud … ligi 80 aastat, kuni kuulipritside töö sulatraadi väljasülitamisel läks nii kiireks, et mehhanismid ei pidanud vastu. Vaat siis tuligi meelde vana hea mitmeraudne, mis aitas koormust ümber jagada. Vaat niimoodi. Nagu igas teiseski asjas peame me arvestama vajaduste muutumist ka tööturul „…beebipuumi järgsed ja X-generatsiooni lapsed ei ole päris kindlasti nii tolerantsed. Kui teil ei ole asjad õiges järjestuses, siis sellega teete te neile liiga lihtsaks lahkumise parematele jahimaadele. /…/ Nad leiavad, et neil on täielik õigus nõuda tööd, mis oleks põnev, eriti lahe ja mis annaks neile võimaluse iseennast avastada. Töö ei tähenda ainult rendi maksmist, töö on eneseteostus.” (M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2011 Lk 108). Tõsi, töö ei ole vaid lõbu, kuid selle saab lõbusaks, mänguliseks muuta. See on nagu päkapikkude laul „Lumivalgukeses“, mis oli umbes nii, et käib rõõmus töö ja vile meil käsikäes.  Vahva.

Töö kui seiklus

Lohelennutamise erinevate vaatenurkade juures oli minu jaoks üks väga paeluv mõttetera: „President toonitas, et me peame õpetama lapsi koolis nii, et nende seiklusvaim kasvaks. Maailmas ei mõtle täna uusi ja edukaid asju välja mitte ainult kõrgelt haritud inimesed. Turule jõuavad tihti lihtsad, aga geniaalsed lahendused. See on uue ühiskonna ilu. Lastele peab süstima julgust ja seiklusvaimu“. (ÄL 16.03.17). Vau! Just see, mida vaja – töö, kui seiklus.

Mõistetavalt teeb selline maailmanägemine paljusid neid kes täna „ mossis näoga kaht vana masinat“ miinimumpalga eest ringi ajavad „karvaseks“. Kuid ….  Lohekonverents vaagis pigem seda, kuidas homme töö, töösuhete ja inimeste ootustega toime tulla. Seda kuidas ei peaks homme nürilt, kahte vana „parast“ käitama. Selles oligi arutelu väärtus. Muide, kui seiklusjanu oleks meile varem õpetatud, siis ei ajaks täna keegi enam vana risu ringi, vaid teeksid midagi hoopis asisemat. Olnud leiutaja? Näiteks ? Pole olemas kehvasid töötajaid, on vaid valed inimesed valesid töid tegemas.

Kas me üldse anname lastele õigeid teadmisi. V. Arumäe kirjutas (ÄP 20.03.17), et lapsevanemad ja kool peavad üha julgemalt vahetama lastele õpetatavas ebaolulise eluks olulise vastu. „Ent ilma iseseisva teadliku enesearenguta on õnnelikku ja harmoonilist elu keeruline saavutada, kuna eluliselt tähtsad teemad on kooliprogrammist väljas.“ Just, kui me lastele loovust ja seiklusiha ei kasvata, siis saamegi initsiatiivitud rahulolematud virisejad. Leiutaja ei mõtleks et ta töö on: „Põhimõtteliselt ütles ta, et tema intervjuude põhjal sarnanes siin töötamine mõnikord „oma juuste põlemapaneku ja seejärel tulekahju vasaraga kustutamisega””.( E.Doty „Kompromissilõks” Äripäev 2011Lk189). Leiutaja naudib tegevust.

Mõtle töö huvitavaks

Mõistan, et paljudele kes rügavad täna oma leivapalukese eest ajab jutt seiklusest, vabast ajast ja loovusest karva turri.  Mida need „hukka läinud noored“ üldse tahavad, kui nad ei taha maja, autot ja … teisi asju? Asjata pahandame, täiesti juhuslikult  on nad leidnud selle kõige väärtuslikuma ressursi – aja. Nad püüavad sellest võtta maksimumi.  Ajad, isegi asjakesksed ajad, muutuvad. Konsumeerlus kui moevool hakkab kuhtuma, ega asjata pole siis tõusuteel  vabaajatööstus. Needki uued töökohad. NB! Vaba aeg loob töökohti. Teistsuguseid töökohti. Selles asi ongi, et tehnoloogia areng ei tekita töö lõppu, vaid tekitab teistsuguse töö ja teistsuguse töötsükli.  Kuid olge valvsad: „Alati leidub uudiskaup, mis  eelmise sära tuhmuma paneb. Minu kutsumus on teie ila jooksma panna. Minu tegevusalal ei soovi keegi teie õnne, kuna õnnelikud inimesed ei tarbi. Teie kannatus annab ärile hoogu. Oma slängis hüüame me seda „ostujärgseks pettumuseks“. Te vajate kiiremas korras mingit toodet, ent niipea, kui olete selle saanud, on teil vaja mingit muud. Hedonism pole humanism, vaid cash-flow. Mis on selle lipukirjaks? „Kulutan, järelikult olen.“ Kuid selleks, et luua vajadusi, tuleb õhutada kadedust, valu, rahulolematust – säärane on minu laskemoon. Ja minu märklauaks olete teie.“ (Beigbeder  „17,90 E“ Varrak 2011 lk 12). Märkasite, meie oleme märklauad, meid on auklikuks lastus, kuid z-d  püüavad kõrvale põigelda. Põgeneda 

vabasse … aega.

Targad Vanaemad

 Millise meeleoluga me asuma tööd tegema, kas niimoodi nagu „Kompromissilõks“ kirjeldab? Kehv algus, närune tulemus. Lp kirjanik V Luik rääkis Tuulelohel ühe Vanaema loo. See tark Vanaema vastas lapsukese küsimusele tuima nüri töö kohta „Miks me peame seda tegema?“ lihtsalt: „Ori peab tegema, vaba inimene teeb seepärast, et ta tahab seda teha“. Hea mõte töösse suhtumisel. Sama tarvilik kui seiklusjanugi. Siinkohal jõuan oma Vanaema Marieni, kes soovitas: „ Mõtle töö enese jaoks huvitavaks!“ Just, see ongi ülitähtis. Te olete vaba inimene. Targad vanaemad päästavad maailma!

Kultuurist, töökultuurist

Ilmselt on seiklemine jäänud mõne jaoks hiljaks. Kahju. Ilma ettevalmisuseta Everesti otsa ronimine polegi seiklus, pigem piin. Samas seiklust, leiutamist, naudingut võib leida kõikjalt, need võivad olla kõige igapäevasemaid ja rahuldustpakkuvaid, kuid me ei märkagi neid, sest meie suhtumine ja sissejuurdunud töökultuur ei võimalda meil näha omaenese nauditavaid   Evereste. C. Duhigg „Targem, kiirem, parem“ ( ÄP 2017) annab teatud võtme, kuidas meie töö võiksime olla huvitav. Nauditav. Näide räägib Toyota töökultuuri siirdamisest Fremonti tehasesse, mille töölised vilistasid kõiksugust moodsa asjatundlikkuse kaasamise ja muude vidinate peale. Nende huvi vana süsteemi puhul oli  teha tööd nii vähe kui võimalik. Üks ekstöötaja arvas ennast olevat hea kandidaadi uude ühisfirmasse, sest tema tööajal purjutamine oli titemäng võrreldes sellega, et erinevalt paljudest teistest ei tõmmanud ta piduriklotse kinnitades ninasse kokaiini ega suitsetanud kanepit. Kedagi ei huvitanud enne tema ettepanekud. Konveier pidi liikuma. Kogu lugu. Siia võiks panna punkti, tuttav ju?

 Kuidas muutis töökultuuri muutus tehase tõhusaks? Lihtne.  Toyota tootmissüsteem (kulusäästlik tootmine)  põhineb sellel, et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil. Koostööliini töölised näevad probleemi esimesena, seega on mõistlik just neile anda lahenduse leidmiseks suurimad volitused. „““Igal töötajal on õigus olla mingil alal selle ettevõtte tippasjatundja,“ (…) „kui ma paigaldan summuteid või töötan vastuvõtuletis või koristajana, siis ma tean väljalaskesüsteemist  või inimeste vastuvõtust või kontorite koristamisest rohkem kui  teised, ja kui firma ei suuda seda teadmist ära kasutada, on see uskumatu raiskamine. Toyota vihkab raiskamist. Süsteem on rajatud igaühe asjatundlikkuse ärakasutamisele.““. (lk 172) See on märk, et firma saatus on töötajate kätes.

Ideekülv

 2001 a lõi rühm arvutiprogrammeerijaid tarkvara paindliku arendamise manifesti, lähtudes Toyota meetodi  kulusäästlikust tootmisest. Selles rõhutati koostööd, sagedast katsetamist, kiiret ratsiooni ja nõuet, et otsustamisõigus oleks sellel, kes probleemiga kõige vahetumalt kokku puutub. See tõi ruttu kaasa põhjaliku murrangu tarkvara arendamises. Praegu on see suures hulgas tehnoloogiafirmade standardtasandiks. Ka filmitegijate „Pixari meetod“ põhineb Toyota juhtimisvõtetel, milles ka madalal redelipulgal oleval animaatoril on antud õigus teha põhimõttelisi valikuid. Miks? Lihtne: „ Küsisime, et mis mõte on tööle võtta nutikaid inimesi, kui neile ei anta võimalust parandada seda, mis on katki.“

Toyotalik käsitlus ei ole vaid ilus jutt säästlikust (aja) kasutusest, näiteks: „ 2010 aastal oli peainspektor teatavaks teinud, et Sentineli töölepanekuks kulub veel kuus aastat ja 396 miljonit dollarit. Fulgham ütles FBI direktorile, et kui talle antakse volitused otsustamisõigused hajutada, siis vajaks ta praeguse rohkem kui 400 inimese asemel vaid 30 töötajat ja Sential saaks 20 miljoni dollari eest pisut enam kui aasta pärast valmis.“ Saigi. Veelgi tähtsam on aga see, et muudatus mõjus inspireerivalt juhtkonnale, kes adus, et kui inimesed saavad rohkem õigust otsustada, vallandub neis tohutu potentsiaal.

Tahad olla korilane?

Mnjah, võib-olla oleme valinud vale arengutee? Arenenud liiga kaugele? Me ei suuda enam leida eesmärki, olla õnnelikud? Tahaks … Vabadust? Y. N. Harari „Sapiens.“ tuleb muude huvitavate väidete juures välja mõttega, et kõige õnnelikumad ja vähem tööga koormatud olid inimesed, kui nad olid küttkorilased. Üllatute? Tänastes heaoluühiskondades töötavad inimesed 40-45 h nädalas, arengumaades 60-80 h, kuid küttkorilased, kes elavad kõige keerulisemates keskkonnas, näiteks Kalahari kõrbes, töötavad üksnes 35-45 h nädalas. Nad peavad tihti jahti ja tegelevad korilusega kolm kuni kuus tundi päevas. Ülejäänud on … vaba aeg.  Ärgem unustagem, et lisa vaba aega annab tõsiasi, et  küttkorilastel ei pidanud, enne ega nüüd, nõusid pesema, vaipu kloppima, põrandaid puhastama ega arveid tasuma. Vabadus?  „Varasel pärastlõunal olid nad juba laagris tagasi, et süüa teha. Nii jäi neil hulgaliselt aega keelepeksuks, juttude vestmiseks, lastega mängimiseks ja lihtsalt olemiseks. Loomulikult tuli ette, et mõnikord sai tiiger nad kätte või hammustas neid madu, aga nad ei pidanud kokku puutuma autoõnnetuste ja tööstussaastaga.“ (lk 73). Kas selline vabadus on teie õnne valem? Kahtlen. Jätkame siis vabastatud aja otsinguid.

Googel-moogeli retsept

Vabadus ja vaba aeg võib olla mitmekihiline. See oleneb sellest, kuidas me asjadesse suhtume, kuidas me aju nimetame. Tänapäeva hõrguks maitseaineks ja mantraks on innovatsioon. Kuidas see seostub meie töö ja vaba aja probleemiga?  „Kogu tõde innovatsioonist” kirjeldab Google töökorraldust: iga Google töötaja aeg on 70 protsendi ulatuses täidetud põhiülesannetega, 20 protsendi ulatuses individuaalselt valitud põhieesmärkide poole püüdlemisega ja 10 protsendi ulatuses tavatute ideede otsimisega. See 10% on nn soikaeg. Ei, ei ärge mõistke valesti, see ei ole soigumiseks ega selleks et töö soikuks, vaid see on aeg ja vabadus luua kaosest uusi lahendusi. Probleemide ja võimaluste lahendamiseks luuakse kooskondi, mis võib ise organiseeruda olenevalt sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja asjade käigu eest. Põnev, kuid „Soikaeg tähendab ka tarkade inimeste usaldamist. Maailm on kontrolli all hoidmiseks liiga keeruline, mistõttu igasugused kontrollikatsed vaid aeglustavad innovatsiooni.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 48). Kas panite tähele, jälle see tarkade inimeste usaldamine. Usaldus on edukate koosluste alustala. Aeg  mis vabastatakse mõtlemisele genereerib vaba aega.

Kas meie võiksime ka teha „googlit“? Või vaid harjumuspärast mooglit, lülitada turutoimest välja üha uusi valdkondi, karmistades karistusi ja hullutades inimesi „tasuta“ asjade pakkumisega.  Selline moogellik unistus siis? Aga kaugem siht? Tuleb nõustuda R. Rebasega: „Samas, kui ei ole idealistlikke unistusi, siis tulevad erakonnad lihtsate lubadustega. Need on taktikalised lubadused ja altkäemaks häälte eest.“ Mnjah, tavamajanduses oleks see korruptsioon ja karistataks kiirelt ning karmilt, poliitikas … Just, niimoodi tehaksegi googlist moogel. Altkäemaks on altkäemaks, on see poliitiline või majanduslik ning mõju on sama. Arengut pärssiv. Kas „tasuta“ transport või „odavad“ riigikorterid võivad olla meie unistuste tipp? Aga kuhu jäävad odava hinnaga Porched? Neid ka pole, äkki Dr Riik … Ettevaatust, targad ette vaatajad teavad, et:  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 133). Seega, idealistlik unistus, kui majakas on siiski vajalik. Ülivajalik.

Mooglist googli tegemise õpetus.

 Mõni kurdab, et meil pole piisavalt ressursse, pole võimalusi, pole … Unustage ära, ka Islandi vutimansal polnud mingeid võimalusi, kuid … Õiged eesmärgid, tehtud valikud ja  meeskonnavaim lubasid Islandi lumehobustel enamikust Euroopa mansadest üle joosta.

  Ressurssidest. Kui mõelda tänapäevastele ettevõtlusplatvormidele, kus tööd ja tellimused jagatakse vastavalt inimeste vaba aja võimalustele kasvõi 10 min või 50 sendisteks töödeks, siis me asume ressursside ookeani kõrval seda ise märkamata. Kasutamata aeg pole mitte vaba aeg, vaid raisku läinud energia. Kuid meie ei oska seda iga päev raisku minevat energiat kasutada, selle asemel kapseldume aruteludesse, mida ei saa teha või millise Sirgu soo peale võib tuulikuid rajada millisele mitte. Räägime nõrkemiseni mingist keskkonnasäästlikkusest, kilekoti taaskasutamisest, kuid kõrvale jäänud inimesi „taaskasutada“ ei oska. Raiskamine? Just.

Visionäär Tom

Pole midagi uut siin päikese all. Juba M Twaini loodud Tom Sawer põrkas kokku töö imelise iseloomuga, selle sundusest muutumisel vabaduseks ja isegi privileegiks. Peale  järjekordset pahandust pidi Tom karistuseks värvima planku. Hullem kui värvimine oli see, et teised poisid said heita tema üle nalja. Kuid … „Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” Kui esimene mööduja teda seoses tööga tögada proovis, vastas ta: „Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses. (…) Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.” (M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954 lk 18)

Tänased olud on meie võimalus. Just muudatused on väikeste paindlike struktuuride võimalus. Meie suur võimalus nagu Islandi „lumehobustel“. Meie väiksus, kiirus ja endine tohutu paindlikkus, kui me ei lase ennast bürokraatias lubjastuda,  võimaldavad meil läbi mängida mudeleid ,mida suured ei saa endale lubada, samuti nagu hiidlainer ei saa teha sportlennuki imetabaseid trikke. Sellest saaks vahva seikluse, sest need kes jõuavad esimesena tulevikku määravad reeglid. Teised? Teised peavad kohanema.

Targutusi:

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

Lk 17 „Teaduste seas valitseb bioloogia, seda viljakas koostöös nanoteaduste ja informaatikaga. … Üksikisikule võib tema genoomi järjestamine olla sama tavaline kui vereproov tänapäeva inimesele. Võõrkeele õppimine võib tänu arvutitõlke arengule olla vähekasutatud oskus, umbes samavõrd iganenud kui praegu kalligraafia. Individuaalset intelligentsi täiendab tavapäraselt pideva sotsiaalvõrgustikega ühendatuse tõttu KOLLEKTIIVNE INTELLIGENTS”

H. Sisask, E.Teemägi, O. Türn „XIX Olümpiamängud Mexico 1968”

Lk. 71 Kõrgushüppes imponeeris ameeriklase Richard Fosbury kõiki kaanoneid pea peale pöörav tehnikauuendus, hüppamisviis , mida esimese kirjelduse järgi olümpiaeelsel talvel ei osanud veel ette kujutadagi. Fosgury oli oma nn. flopiga elektriseerinud pealtvaatajad ja hämmastunud treenerid. (…) Sportlase enda sõnade järgi olevatki teda sellisele hüppeviisile viinud halb koordinatsioon. Aga isikupärane kohmakus, kehalised võimed ja tahtejõud on kombineeritud nii, et tulemus on omamoodi leiutis.”

James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

Lk46 „Peabki raske olema. Kui oleks lihtne, siis, siis võiks seda teha iga jobu, muutes edu mõiste tähendusetuks. See on raske, mõnikord jõhkralt raske, kuid lõpuks on teekond seda väärt. See on tappev seiklusrada, aga samas on see ka pagana vinge.“

R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015

Lk 31 „Õnnetuseks on ühiskonnas alati olemas üks väike protsent, ent absoluutarvuslt suur hulk inimesi, kes on väiklased ja kadedad ning kes ei suuda oma eluga hakkama saada. Selle asemel meeldib neil teisi mudaga üle kallata. Nende eksitatud hingede elu eesmärk on püüda tekitada valu seal, kus nad ise saavutustega hakkama. Eduka karjääri lõpuks on mudaga üle kallatud peaaegu kõik, kes midagi korda on saatnud. „

Tõrje, totrusetõrje

Veetehas kõrbe ja riigiamet metsa.

Majandusarengu planeerimine on nagu tulistamine õhulahingus. Kui tahad märki tabada pead teadma, kui palju sihtida sihtmärgi ette. Tulistades vastast just sinna, kus ta on tulistamise momendil, panete kindlalt mööda. Tehes seda mida kõik teisedki, oled arenguspiraalil lootusetult hiljaks jäänud ehk oleme mööda pannud. Oled allatulistatud lendur

Kuhu meie siis sihime? Kevad käes ja põllumehed valmistuvad sõnnikulaotamiseks. Poliitinimestel muidugi sõnnikulaotuseks oskust ja jaksu napib, nemad, tubase töö tegijatena, laotaksid hea meelega  riigiasutusi mööda maad laiali. No, kah töö, kuid kas sellest niipalju tulu tõuseb, kui sõnnikulaotamisest on kahtlane. Kõigepealt, kuskohalt pärinevad sellised loosunglikud arvud nagu 1000 väljasaadetavat ametnikku ja 25 asutust? Uitmõte? Või miks on vaja riigiameteid laiali laotada, kui kogu meie tubli riigi arengulugu on olnud väikeriigile kohane optimeerimine ja tegevuste tõhustamine. Kas nüüd oleme nii jõukaks saanud, et võime laristama asuda. Kuskohalt kellel valutab? Teate? Ei tea? Läheme ravima midagi poliitravimiga, aga diagnoosi pole.  Ravime siis midagi, millegagi, millekski? Muidugi jutujada Pilvepiiri projekti kohta me oleme kuulnud,  et: riigiametite, -asutuste, -ettevõtete, -koolide (asutuste)  pagendamine pealinnast arendavat regionaalpoliitikat, loodushoidu ja rahvaste sõprust, elavdavat majandustegevust, tõstvat julgeolekut ja rahva iivet. Vahva. Kui elu oleks vaid nii lihtne et pagendad tuhat ametnikku ja kogu maa lööb õitsele? Kuid elu on hulka komplitseeritum, iga ülalnimetatud eesmärk vajab omaette diagnoosi ja ravi. Seega haigusi mida ravida tahetakse on mitu, kuid vahendid niisama kesised nagu vaheriigi armees – briljantroheline ja aspiriin.

Tubane töö

Ettepanek riigiasutusi Mittepealinna asustada, on jällegi poliittahteliselt puhtaks klopitud ja läikima löödud. Täpselt nii nagu on igikestev kevadine sõnnikulaotus, on igikestev ka asutuste siirdamise mäng.  Miks? Elementaarne. Valimised ju tulekul. Hea teema asendustegevuseks, mida mitu aega lutsida annab. See „töö“ ei tolma, ei haise ja paberi peal asutuste liigutamine on ka jõudumööda, ega see metsaraadamine ole.  Nagu vanaperemehelt küsiti, mis on vahet metsaraadamisel ja teejoomisel, siis elutark taat oskas kosta, et: „Vahet suurt pole, higistad nii või teisti, kuid teed juues on tolmu vähem“. Vaat niimoodi, ka ametite küüditamine nende poolt, kes pole ühtegi ametit/kooli/firmat pidanud ega kolinud on mõnus arutada - ei tolma ja mõnus nagu tee joomine. Võtad teema üles nagu vanast võlast ja teed tükk aega usinasti „eimidagi“. Esialgu tunduvad kõik need ideed ju kõlaliselt jumekad olevat, kuid tegeliku elu ja riigi pidamise tehnoloogia mittetundmine, teadmatus oma tegude tagajärgedest, annab tulemuseks … tulemusetuse ehk: „(…) suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea.“ („Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 74). Mnjah, teotahtelised mitteteadjad on tõsine oht.

Tõsieluseriaal Krõlovi „Kvartett“ ainetel

Maailmas on asju mis ei vanane, neid korratakse üha uuesti. Pilvepiir püüab jonnakalt saavutada liidetavate järjekorra muutmisel erinevaid tulemusi. Ei ole siiani õnnestunud, kuid inimkond on visa. Jätkab katsetamist.  Legendaarne valmivirtuoos Krõlov kirjeldas ilmekalt et, pillimeeste istumise koht ja nende „ümberistutamine“ ei tõsta kogumi meisterlikkust. Kõigepealt peab pillimängu tundma.: „„Meil noodid olemas ja pillid ka, kuid – kuidas istuda käib üle jõu.“

 „Et muusik olla, vaja osata ja vaja kõrvu, õrnemaid kui antud teile, „ Nii vastas Ööbik neile. „Kuid teie, istuge kas nii või naa, teist mängumehi ikkagi ei saa.“.

See tõdemus võiks olla juhtmõtteks „geniaalse idee“  riigiasutuste Mittetallinnasse asustamisel. Dr Riik oma ametite, asutustega ongi nagu orkester, selle pillimehed peavad olema virtuoosid ja nende lugu peab kokku kõlama. Kuidas küll orkestri kokkukõlale muusikute eri tubadesse paigutamine kaasa aitab jääb küll sügavaks mõistatuseks. Hüüdlause: „Viigem ametiasutused Tallinnast välja“, oleks nagu kõigi hädade lahendamise imerohi mõtteikalduse ajal – julgeolek lööb õitsele, tööhõive, regionaalpoliitika, iive, loodushoid ja rahvaste sõprus ka. No täpselt nagu Krõlovi valmis, et istume ümber, küll siis paremaks läheb. Selliste nippidega on ennegi proovitud asjade käiku parandada, ka enamlased lasid revolutsioonilistel madrustel impeeriumi rahandusministeeriumis laudu ümber tõsta, et kogu proletaarset elukorraldust uut moodi teha. Ei tulnud välja. Pidid väevõimuga endised/kogenud ametnikud tagasi tarima, et midagigi päästa.

Vahelduvvool?

Kuid iseenesest on õigustatud küsimus, kas kõik ametid peavad olema pealinnas? Ei pea, kuid need pole seal juhuse tahtel vaid on sedasi loomuliku arengu tulemusena arenenud, nagu jõgede voolusäng. Pilvepiiri tänase loogika järgi oleks parim regionaalpoliitiline ravi viia Tallinna Sada Võrtus äärde. Ehhee, mis seal vahet on, vesi ju mõlemas kohas? Tundub ju totter? Just, asutused ei „sattu“ mingisse koha, need arenevad vastavalt võimalustele.

Üldiselt on niimoodi, et vett saab liigutada kahte moodi: esiteks, vesi voolab loomulikku rada mööda mäest alla või teiseks, ämbriga edasi-tagasi joosta ja vett ülesmäge vedada. Allamäge vett jooksutades on see positiivne erinevus, et see ei maksa meile mitte midagi, vastupidi, kui väike generaator vahele panna, võime isegi elektrit saada. Sama ka organsatsioonide asupaikadega, sinna kuhu need on koondunud, ongi arengu ja valitsevate tingimuste seisukohalt nende kõige tõhusamad paiknemiskohad. Need on praegustesse kohtadesse settinud tänu majanduspoliitiliste voolusängide loomulikule toimele.

Ärgem unustagem, et asutuste optimeerimine on olnud dr. Riigi järjekindel poliitika. Kõigepealt ühendati maakondlikud asutused regionaalseteks keskusteks, siis viidi põhifunktsioonid pealinna, jättes kohapeale vaid teeninduspunktid, siis liideti  ametkonnad omakorda kokku ja teeninduspunktid … kaotati ära. See on olnud mitme kümnendi edukas taandumislahing, mis läks küll raskelt, kuid võimaldas dr. Riigil säilitada oma põhilised teenused ja kvaliteedi standardid. Ja nüüd … kui süsteemid, kontaktid, tavad on sisse töötatud, personal värvatud, kallilt välja õpetatud ja lihvitud, seejärel koondatud, vallandatud ja siis uuesti koolitatud teeme jälle „kannaka”. Kas vool jões on jälle muutnud suunda? Vahelduvvool? Jões? Kuidas need asutused kõik pealinna said? Kas ametnikud, sindrinahad, tahtsid magusat linnaelu limpsida või Pilvepiirile lähemal olla? Ei ühti. Eks ikka ise tegime, et oleks odavam, mastaabisääst ja puha. No teate küll, meie kõigi huvides! Nüüd plaanime ämbritega kolistades vett jõgemööda üles kanda, et … see oma loomulikku rada mööda alla voolaks. Heureka!

Vale küsimus, vale vastus

Vaadake, küsimus polegi selles, kus mingi asutus asub, vaid selles, milline on selle asutuse mõttekus üldse ja kui see on mõttekas, siis milline on selle töö tõhusus. Kuid me ei arutagi selle üle, kas asutused ja nende tegevus on tõhusad, vaid püüame nende ümberasustamisega paigata hoopis teisi probleeme, millel on hoopis teised põhjused ja ka lahendused. Probleem rahvastiku juurdekasvuga ja paiknemise kontsentreerumisega on ju tõsine. Mitte vaid maakohad ei tühjene, vaid ka kõik teised linnade elanikkond peale Tallinna ja Tartu on langustrendis. Muidugi on regionaalküsimused tähtsad, ma ütleksin isegi ülitähtsad, kuid neid probleeme ei lahendata sellisel banaalsel paikamise moel. Kas tõesti rändametnik on Pilvepiiri geniaalsete ideede tippsaavutus? See kõik on mõttetu järelreageerimine protsessidele, mis on ammu toimunud.  „Ennetav tegevus aitab luua tasemel äri. Kui suudad reageerida vaid tagantjärele, hakkab su äri alla käima. Ennetamine võrdub eduga. Tagantjärele reageerimine on sama hea kui üheotsapilet Mökulasse.“„Reageeriv käitumine tekitab sõltuvust. Inimestes tekitab sõltuvust see, kui toimekad nad välja näevad. Reageeriv töötamine on nagu heroiin: tekitab ohtliku sõltuvuse ja tapab.“ (J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 193)

Kui Pilvepiiril ollakse nii riigiusukesksed, et usume mingi asutuse kohalolu viljastavasse mõjusse piirkonnas, siis miks me lubasime kunagi Dr Riigil energia, posti jt riigi omanduses olevatel firmadel lahkuda maalt? Miks me politsei, tolli, pääste, maksuametnikud uhke, piduliku marsi saatel keskustesse viisime? Oleks ju tore olnud, kui igas külas oleks olnud postkontor? Või kordnik? See oli ju teadlik valik. Aretustöö.

Ametnik on ka inimene

Me tahtsime kogu maad ja rahvast õnnelikuks teha. Muide ametnikud on ka rahvas. Inimesed noh. Mitte ainult kaadrid, personal ja need teised ropud võõrkeelsed sõnad, vaid inimesed, meie kaaskodanikud oma rõõmude/murede, laste, karjääri  ja pangalaenudega. Tänased poliitinimesed suhtuvad ametnikesse kui mingitesse statistilistesse ühikutesse, kellel pole oma soov ega unistusi. Võtavad ametniku kui kaltsunuku ja saadavad … kuhu vaja. Kas teile meeldiks selline hoolimatu käitumine teie suhtes? Vaikus? Teadagi – vaikimine on kuld.  Vähemalt on heameel, et Sisekaitseakadeemia seisab „kui üks mees, ühe sõnaka naise taga“. Kiiduväärt, et just see õppeasutus, millise lõpetanud hakkavad valvama meie õiguskorra järgi on nii põhimõttekindlad. Julge sõna ja sirge seljaga. Naised päästavad maailma!  Niikuinii! Ülejäänud ametid kasutavad veel mõistukeelt, lootuses, et see totrus neid ei taba, kuid …

Juba vana Joss teadis öelda, et kaadrid otsustavad kõik. Ega meil teisti ole, kui meid jääb vähemaks, siis on ka valik väiksem. Mitte meie tööandjatena ei vali enam inimesi, vaid inimesed valivad tööandjaid. Elementaarne. Miks nad peaksid valima „metsa saatmise riigiameti“? Ei valigi, me jääme oma inimestest, ametnikest,  ilma. Niisama lihtne see ongi. Muide: „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008 lk 73)

Kultuuri õhuliselt õhuke kiht

Pilvepiiri „metsa saatmise projekti“ juures jäi mind häirima töö ja juhtimiskultuuri kultuuritus. Usun kaljukindlalt, et Pilvepiir peab omandama kõige elementaarsemad juhtimisvõtted, mitte kasutama absoluutmonarhistlikuid „mina valitsen, mina käsin, mina saadan“ stiili. Töösuhted on muutumas, muutumas kaasavamaks, usaldavamaks, initsiatiivikamaks. Kuhu selles valemis mahub lausa orjanduslik „saatmine“? Hiljutisel Tööandjate Keskliidu korraldatud aastakonverentsil „Tuulelohe lend“ astus huvitava etteastega üles austatav kirjanik Viivi Luik, kes rääkis meile oma Soome sõbra vanema loo, mis käsitles töö vabadust ehk vaid orjad peavad tegema tööd, vabad inimesed teevad seda tööd mida tahavad. Teevad seda isegi siis kui see … Siinkohal jõuan ringiga oma Vanaema Marie lugudeni, kes ütles et „Kui sulle mingi töö ei meeldi, siis mõtles see enese jaoks huvitavaks“. Oh neid vanaemasid küll, nad on läbi aegade olnud teadmiste varamud. Vanaemad päästavad maailma. Seega, saata, saab orja, kuid meie ametnikud ei ole orjad, nad on samasugused vabad inimesed vabal maal nagu me kõik. Kui nüüd Dr Riik ei suuda nende jaoks pagendust mõtestada millekski ülevaks vaid tapi korras saadab, siis … Mnjah, see ei ole juhtimine, isegi papa Carlo sai paremini juhtimisega hakkama. Kuidas edasi? Parimaid näiteid leiame loodusest ja majandusest. Toyota, üks pikaajalisemaid edukaid ettevõtteid maailmas saab näiteks iga aasta umbes 750 tuh ratsionaliseerimisettepanekut, millest pool miljonit leiavad kasutust. See on nagu pidevalt isetäiustuv organism. Ei mingeid „suuri hüppeid“, vaid  jätkuv areng. Pidevad pisimuudatused a´la ei päevagi ilma muutuseta, on teinud selle firma jätkusutlikuks. Probleemiga ei hakata tegelema mitte siis kui probleem tekkib vaid kogu seltskond alt ülesse on haaratud lahendustesse. Tootmissüsteem ise põhineb sellel et otsustamine toimub kõige madalamal võimalikul tasandil, nemad näevad ju probleemi esimesena. Just seetõttu on neile antud ka suurimad volitused lahenduse leidmiseks. Kultuur, juhtimise kultuur on selline. Meil … on need, keda me oleme palganud tegevjuhtideks asutanud ennast valitsema. Kuidas nii? Kuidas siis testmoodi kirjeldada Pilvepiiri ametite „metsa saatmise“ projekti kultuuri? Kultuuritus on selle kultuuri nimi. Lihtsalt Pilvepiir otsustab, et saadame 1000, 2000 … ametnikku metsa. Kuningliku žestiga. Demokraatliku riigikorraldusega riigis? Aga kuhu jääb inimene? Ma möönan, et kui meil oleks Toyotalik töö ja juhtimiskultuur ning mingi ameti kooskond leiab, et nad saaksid kogu maale ja rahvale parimat teenust pakkuda Alutaguse metsades, siis nii ongi vaja teha. Kuid valitsejalik küüditamine ei lähe teps mitte.

Tuumikinvestorid ja ajalooline mälu

Protsessil on veel üks mõju. Teades, kui raske on teenistusse saada andekat ja tarka valdkonna asjatundjat isegi pealinnas, siis arvamus, et me leiame „uued inimesed“ väljasaatmispiirkonnast on täielik luulukas. Kui osutub tõeks nagu näitas SKA uurimus, et 85% õppejõududest ei osaleks ümberkolimises, mida kinnitab ka teiste maade praktika, siis juhtub kaks asja. Esiteks kaotab asutus oma ajaloolise mälu. Mälukaotus on teatavasti raske juhtum, see vaesustaks asutust, muudaks selle ebakindlaks ja vähendaks uute tulijate kiiret järeleaitamist. Teiseks kaotaks asutus oma tuumikinvestorid. Kes need on? Mitmel majanduse tõusu perioodil, mil erasektor pakub palju huvitavaid ja kasulikke väljakutseid, muutuvad ametite read üpris hõredaks. Pealikul jääb vaid ukse kõrval porimatil koogutada ja tänada oma „vana kaardiväge“, kui tal selline olemas on, kes hoiab rinnet kuni järjekordse majanduslanguseni. Need ongi tuumikinvestorid. Tänud teile. Nojah, kui langus käes siis tulevad kõik need kes tegelesid huvitavate väljakutsetega Dr Riigi rüppe tormivarju. Kuid üks on selge, tuumikinvestorid on sellised, kes ei lähe … metsa. Nii, et jääme ilma nii tuumast, kui mälust. Milline sümpaatne amööb. Iga muudatus toob kaasa rea kõrvalmõjusid, millel on omakorda mõjud, nendega peab arvestama

Mõju: Norra näide

 Norras otsustati umbes viisteist aastat tagasi Võistlusamet kolida Oslost Bergenisse. Vahva mõte. Õpetlik ka. Norra kolleegid ütlesid küll, et nende kahe linna vahemaa on sama pikk kui Oslost Roomasse, kuid ega poliitiline tahe ei tunne ajalisi ega ruumilisi piiranguid. Kui vaja, siis vaja. Kolimise üleminekuperiood oli u. viis aastat. Tõsiasi on, et amet kaotas selle aja jooksul lähes üheksakümmend protsenti oma väljaõppinud/kogenud personalist. Nad jäid Oslosse – oma laste, sõprade ja pangalaenudega. Nojah, Bergen on teadagi tuntud tugeva majanduskõrghariduse poolest nii, et kogemusteta, kuid haritud inimesi sai asenduseks värvata küll. Lugu on küll selles, et kogu konkurentsiõigus on nii mitmeti tõlgendatav ja vajab õige otsuse tegemiseks kogemusi, et amet oli päris tükk aega ilma ajaloolise mäluta. Kogenematu, nagu kõndima ja rääkima õppiv lapski.  Muidugi pehmendas olustikku see, et üleminekuaeg oli pikk, mille puhul nn vana personal suutis osa oskusteabest siirdada uude asukohta, et siis suubuda pealinna tööturule. Muide Võistlusametite töötajad oma analüüsivõime ja karastatusega on ihaldusobjektiks paljudele tööturul. Siirdeaeg oli muidugi võimalik vaid tänu sellele, et Norra on rikas naftamaa, milline võis endale lubada üleminekuperioodi jooksul pidada ülal sisuliselt kahte ametit. Jõukas „värk“.

Mõjud: Kasahhi variant

 Kasahhid läksid oma ümberkorralduses velgi kaugemale. Rikas maa ju. Kuigi maa peal midagi eriti ei ole, sest see keerati „uudismaade“ ülekündmisega täiesti tuksi, siis kompenseeris seda rikkalik ja parem osa Mendelejevi tabelist maapõues, alates naftast ja kullaga lõpetada.  Ega rikkus anna häbeneda, otsustasid lausa uue pealinna rajada. Ja rajasidki … Ametnikkond pidavat tänase päevani vanast pealinnas uude pealinna tööl käima, nagu meie ehitajad Soome, ikka esmaspäeva hommikul kotid kokku ja uude pealinna tööle ning reedel tagasi vanasse pealinna pererüppe. Rändametnikud. Vaat sedaviisi.

Võrdusmärgita võrrand

 Nii, et kui raha on liiga palju, siis võime meiegi …  Oot, oot kuskohalt seda raha paljuks sai, alles kutsuti inimesi üles annetama, sest väikelapsed vajavad haiglates hädasti spetsiaaltoitu. Oeh, selle koha peal hakkas piinlik. Kuidas on võimalik, et Dr Riigil ei ole laste elus hoidmiseks raha? Aga totrateks on? Kuhu te selles tehtes paneksite võrdusmärgi lapse ellujäämiseks vajaliku toiduostu ja sajamiljoniliste asutuste küüditamise  vahele? Eks ole, selles tehtes pole võrdlusmärgi kohta. Meil ei ole „üleliigset lolli raha“. Meil ei ole naftat, gaasi, kulda ega hüdroenergiat, on vaid kivi mida püüame hädapäraselt põletada, soorauda, millega midagi teha pole ja ropult sitkust/visadust. Selle piskuga peamegi läbi ajama. Kõik need laste jälgimismonitorid, kõnnirobotid, vastsündinute hingamisaparaadid ja inimväärikust säilitavate ravimite jaoks minevad vahendis, mida Dr Riik „ei suuda“ rahastada, kuid mis rahvaalgatuslikus korras entusiastlikult kokku on korjatud, on mõõtmatult tähtsamad, kui mingi riigi üürikorter, unistus tasuta ühistranspordist või asutuste pagendamine. Dr Riigil ei jätku raha inimese päästmiseks kuid tema pagendamiseks küll. Häbiväärne.

Mida  kogemused näitavad?

Mingi osa spetsialiste ei koligi minema, sest kuhu sa õnnetukesekene kolid, kui oled eluasemelaenudega, laste,  kooli- ja lasteaiakohtadega, vanemate, sõpruskonnaga aheldatud oma praeguse elukoha külge. Seega on kaks võimalust, et muutud rändametnikuks või lahkud. Harilikult lahkuvad andekamad ja teotahtelisemad. Muidugi on võimalus, et pealinna jääb „esindus“, mis on suurem, kui see päris asutus. Sellisel juhul on kõik rahul, missioon täidetud, kuid tulemus … kehvakene. Õigemini väga kehvakene, sest paljusid süsteeme on vaja dubleerida. Muidugi lisanduvad kulud seoses uue personali väljaõpetamisega, logistika paikasaamisega, transpordi ja ajakuluga, nii püsipaigutusega ametnike, kui ka rändametnike osas. Uskumatu rumalus on toimiva riigiaparaadi lammutamine.

Suurpuhastus või lihtrumalus?

Milles asi? Millest selline rutt? Otsides tegelikku põhjust, mis valu selle riigiaparaadi lammutamisega on, miks on vaja toimivaid riigiasutusi koos toimivate võrgustikega toimivast keskkonnast välja katkuda ja metsa saata, torkas silma üks uuelaadne süüdistuste voog Pilvepiirilt.  Viimasel ajal on kõlanud arvamus, et ametnikud, sindrinahad, pidurdavad uue Pilvepiiri muudatuste edukat läbiviimist. Ehhee, olevat eelmise pidukonna ametisse määratud. „Vainlased“ järelikult.  Õnneks on meie ametnikud siiski oma töös pigem mittepoliitilised, kuid  hästi haritud, mitmed neist valdkonna tõelised liidrid, mis tähendab et tõelisi poliitinimeste lollusi püüavad nad mitte erakondlikust sümpaatiast, vaid riigiametniku vandest lähtudes, kuidas seda ilusamini öeldagi … ? Siluda? Kuigi õigem oleks seda „tasuta“ teenust nimetad lollitapuks.  Poliitinimesed peaksid sellise teenuse eest tänulikud olema, kui nad mõtlevad kui pikaajalised investorid. Niisiis, kui on „vainlane“, kuidas tast siis vabaneda? Ega see lihtne olegi. Meiegi  ATS kaitseb päris tõhusalt ausameelset ametnikku, kellest  lahti saada on raskevõitu. Soomlased/sakslased arvavad, et ametniku sõltumatus oma töös ja otsustes on nii suur hüve ühiskonnale, et ametnikust vabanetakse vaid siis, kui ta hullumajja pannakse, süüdi mõistetakse või jalad ees välja kantakse. Peaksime seda hüve vääriliselt hindama.

Teades, kui raske on ametisse leida pealinnaski head valdkonnaspetsialisti, siis mõeldes mõttepojukese üle, kuidas leida asjatundjaid asutuste viimisel maale jään ma kimpu. Tundub, et tegemist on pelgalt suurpuhastusega ametnikkonna seas. Väga nutikas. Kõik need, kelle juured (pangalaenud, lasteaiad/koolid, suhtlusvõrgustik) on peamises linnas või vaimupealinnas, sinna ka jäävad, asemele … Asemele saab määrata „uued inimesed“. Omad.

Vandenõuteooriast kah

Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis arvaksin, et eesmärk on toimiv riigiaparaat varjatud lõhkumine. Miks? G Potseptov oma „Strateegilises sõjas“ („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009) jagab sõjad nelja põlvkonda, millest kaks esimest sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse.  Ja nüüd tähelepanu!  Neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.  Neljanda põlvkonna sõda käsitletakse mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus. Mis aga kõige põnevam, tundub, et strateegilisel sõjal on veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel. See ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel. Ja veel, sellest teooriast lähtudes peaksime me iga tegevuse juures mõtlema, kas meid juhuslikult vearuumi ei peibutata: „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu”. Mnjah, on mille üle mõtelda.

Kuigi pagendusprojekti puhul pole ma päris kindel, kas tegemist on rumaluse või pahatahtlikkusega. Muide ega sellel erilist vahet ei ole, tulemus on samaväärne. Tuletab meelde nõrkuse ja reeturlikkuse vahekorda: ” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.”” (Keiser C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013 Lk 268). Nojah, jäägu selle teooria arendamine vandenõuteoreetikute jaoks, minu arvates on tegemist lihtsalt puhtakujulise rumalusega. Totrusega

Odavam riik?

Kui me küsime, kas kõik ametid peavad asuma oma väljakujunenud kohtades, siis  võiks küsida kas kõik ajukäärud peavad asuma ajus? Lihtne vastus on see, et pealinnas on kõige suurem tõenäosus saada vajalik asjatundja Dr Riigi poolt pakutavale tööle. Kuidas seda monokultuurilist riigipidamist ette kujutatakse, et „Statistikapealinnas“, Viljandis hakkavad meil kasvama statistikaspetsid ja Pärnus maanteespetsid? Veider. Oma olemuselt on sellised mängud asjatundmatud totrused.

Me alustame orkestri tulemuslikkuse püüdlust valest otsast. Jälle. Selge, et me ei suuda suurt sümfooniaorkestrit juba lähitulevikus ülal pidada, no kvartetiga saaksime hakkama, kui suudame valida virtuoossed muusikud ja hiilgava dirigendi. Mõttepojuke, et saadame osa orkestrist metsa on  vastutustundetu, me peame mõtlema selle üle, kellele riigikvartetis edaspidi tööd jätkub, kes peab oma show püsti panema. Mida see üksik kontrabassimängija seal Alutaguse metsades ikka teeb? Kõigepealt peaksime analüüsima milliseid Dr Riigi poolseid teenuseid üldse on vaja osutada, millega saaksid hakkama ettevõtjad ja mida suudetaks lahendada kodanikuühiskonna raames. Kõik ei pea mängima Dr Riigi orkestris, maailm on hulka mitmekesisem ja musitseerimisvõimalused ka. Need proportsioonid peavad muutuma. Harjumatu? Muidugi, kuid paarkümmend aastat tagasi oli harjumatu, lausa mõeldamatu, et võib eksisteerida mitteriiklik postiteenus, ajakirjandus, lennufirma, ülikool, raadio. Täna tundub see aastatetagune vaid riigikeskne korraldus mõeldamatu. Mõttetus. Just samamoodi muutub ka Dr Riigi poolt korraldatud teenuste- ja regulatsioonipaketi muutumine. Teist võimalust lihtsalt pole. Nagu vana rätsep ütles: „Riie ei anna välja.“ Kui üks totrus ehk ülemäärane reguleeritus, asendatakse teise totrusega ehk laialijaotatud ülemäärase reguleeritusega, kas meil on siis vähem totrust või lihtsalt teistsugune totrus. Totruse asendamine totrusega on kulukas, mis on supertotter. Kas meie „valitsemine“ läheb odavamaks või kallimaks? Kas see kui eelarve kasvab viitab sellele, et me saame paremaid teenuseid? Või kallimaid? Dr Riigi kolimisteenus igatahes ei muuda valitsuse toimimist odavamaks.  „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud“ (. „Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP Lk313)

… aeg mõtlema hakata

 Nüüd siis oleme välja mõelnud rändametnike „värgi”, et kulusid kokku hoida? Jälle üks valest otsast tehtud asi. Odavamaks saame oma riigi pidamise, siis kui vähendame regulatsioone, mistõttu koheselt väheneb ka vajadus ametnike järele. Õieti on see ainus reserv turu toitmiseks väärt tööjõuga, arvestades meie demograafilist tendentsi. Just, just te saite õigesti aru, ma pean ametnikke väga kvaliteetseks tööjõuks … kui neile selleks loomingulist vabadust anda.

Siinkohal meenub legendaarne füüsik Niels Bohr, kes olevat öelnud : „Härrased, meil puudub raha, aeg on mõtlema hakata.” Mulle selline hoiak meeldib. Üliväga meeldib. Kas meil on liiga palju raha veel, et mõelda?  Mõtlemine vajab pidevat treenimist, kui ei treeni, siis varsti ka ei mõtle. Tundub et poliitinimestel on mõttelõng umbe jooksnud, sest mõttekesed, et viime ametiasutused maale, paneme käima pangabussi, autokaupluse, internetipoe, apteegibussi, on ikka väga vaimuvaesed ettevõtmised. Mõelda tuleb ettepoole. Mõeldes vaid „autolalafkade“ kategoorias, on ju asendustegevus. Just, asendustegevus mitte arendustegevus. Asendustegevus ongi selleks, et probleemidelt tähelepanu kõrvale tõmmata. Häirib see, et ei tehta vahet olulisel ja ebaolulisel, põhjusel ja tagajärjel. Poliittahe on mugavusest kärbunud poliitpaheks.

Seega veelkord, põhimõtted ja sihid paika või õigemini tuleks need põhimõtted õiget pidi pöörata. Me ei saa elada sellise lihtsustatud maailmakäsitluse järgi, et haige on see kes võtab tablette, see kes ei võta tablette on terve. Kui haige ei võta tablette kas ta siis on terve? Niimoodi vaadates saab igaüks aru, et selline arutlus on jaburus, kuid riigi pidamise asjades … ?

Totrusetõrje eksperiment

Nagu teate, on totruse vastu vaielda argumenteeritult keeruline. Kuid ei tahaks jääda üldsõnaliseks, seepärast mõned ettepanekud.

1) Pagendamisprojekti tõsiseltvõetavuse või siis mittevõetavuse testimiseks lihtsustame asja.  Korraldame kõigi  „metsa kolimise“ projekt tulihingeliste pooldajate seas küsitluse, et kontrollida nende isiklikku põhimõttekindlust.  Lihtne küsitlus, lihtne küsimus: 1. Kas teie isiklikult koliksite oma asutuse (Riigikogu, partei peakontori, riigikantselei, kooli) Narva, Litsmetsa, Munalaiule, jne?  2. Miks koliks või ei koliks? 3. Kuhu koliks?  Kõik. Küsitlus on lõppenud

2) Võib muidugi arvata millised on vastused. Teeme siis ise mõned ettepanekud, et projekti eestvedajaid julgustada. Mõelgem avaralt, miks meil murelike  parteide peakontorid Tallinnas vaevlevad, kui Alutagusel on vaja ostujõudu tõsta? Kas näiteks IRL, milline tunneb muret Ida-Virumaa  pärast, ei võiks kolida Narva? Sotsid võiksid kolida Valka, seal hea piirikaubandusel silma peal hoida. Et ka Dr Riik saaks häbelikkusest üle, teeks ettepaneku: Riigikantselei koos valitusega  võiks kolida Litsmetsa, sinna võiks ehitada lausa linnaku elamuehituseks ju 62 milj varutud. Riigikogu võiks enese asutada Munalaiule, siis ei pääseks keegi nende ise(endale) olemise mõnu segama. Ja veel, nagu ütles Vanema Marie „Oh, sa mu meie“, miks riigihalduse minister pealinnas nukrutseb, tema koht on nii meie, kui ka Eestimaa südames. Head teed Paidesse, härra minister. Vaat niimoodi.

 

Ministeeriumiametnik Konfutsius

Isiklik eeskuju on nakkav, kui Pilvepiir teeb tee lahti, küll siis teised järele tulevad. Eee … või ei tule. No ja kui ei tule, saate vähemalt kogemuse võrra rikkamaks, kuidas elu maal käib. Siis saab kõigile selgeks et tegemist on valimisloosungliku tühikargamisega. Vaat selline eksperiment. Nagu kõigi aegade kõige targem ministeeriumiametnik Konfuutsius ütles: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.“ See kõrge ministeeriumiametniku mõttetera oli nii võimas, et sellest kasvas välja omaette filosoofia ja religioongi. Milline on meie mõttetera?

Minu mõttetera on, et töösuhted saavad lähitulevikus muutuma kardinaalselt. Need põhinevad huvil, usaldusel ja paindlikkusel. Kindlasti ei ole sellistes suhetes kohta kellegi saatmises … kuhugi. Täna tuleb selleks valmistuda ja Pilvepiiril tuleb lõpetada meie raha põletamise asendustegevustes. Tehke vahet tähtsa ja tähtsusetuse vahel. Valimislubadus, mis toob paarsada tuhat lastetoiduks toob suuremat edu ja tänu, kui sadade miljonite eest riigiaparaati lõhkuda. Mõttekoht. Tegude koht ka!

Targutusi:

A Beevor „D-päev“ Tänapäev 2010

Lk 399 „ Dronne ise aasus džiibis nimega „Mort aux Cons!“ – „Surm idiootidele!“ Seda nähes küsis Leclerc Dronne´ilt. „Miks te tahate kõiki ära tappa?“. /Kindral Leclerc 2éme BD komandör  Dronne Pariisi vallutamise eelsalga juht/

C Duhigg „Targem, kiirem, parem“ ÄP 2017)

Lk 168 „Madrid arvas ennast olevat hea kandidaadi, sest kui aus olla, siis tööajal purjutamine oli titemäng võrreldes sellega, mis tempudega tema vanad kolleegid hakkama olid saanud. Jah ta võis purju jääda ja ka seksida laos, kus Cevy istmeid hoiti, kuid erinevalt paljudesta teistest töökaaslastest ei tõmmanud ta piduriklotse kinnitades ninasse kokaiini ega suitsetanud summutiosadest valmistatud piibuga kanepit.“

M D´Antonio „Tõde trumpist.“ Pilgram 2016

Lk 146 „Varem said inimesed kuulsaks kangelastegude või teiste juhtimisega mingil õilsa eesmärgi poole. Laialdane avalik imetlus kuulus neile, kes esindasid voorusi ja moraali, mida ühiskonna hinnati. Jean d´Arc oli selline kuulsus. Massimeedia ajastul kerkis aga esile uus nn sünteetiline kuulsus, nagu ajaloolane Barbara Goldsmith seda nimetas. Igasugusest avalikust kajastusest piisas, et inimesed saaksid kuulsaks, tasuks imetlusväärne tähelepanu, raha ja võim. Nagu Goldsmith märkis, said Richard Nixon ja tema alluv Watergate´i afääri kuritegude tõttu küllaldaselt kuulsaks, et koguda raamatulepingute ja müügituludena kamba peale kokku 100 miljonit dollarit. Isegi need Nixoni käsilased, kes sulina vangi saadeti, nagu G. Gordon Liddy, said kähku kuulsaks ja teenisid selle pealt tulu. Esimest paljudest Liddy raamatutest müüdi miljon eksemplari.“

R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015

Lk 22 „ Warren Buffett on andekas äriettevõtluse uurija ning suurepärane kuulaja, ta on võimeline ettevõtte või keerulise küsimuse võtmeelemente  kindlaks tegema väga kiiresti ja täpselt. Ta võib teha mitte investeerida vaid kahe minuti jooksul ning leida, et aeg on küps teha suurem ost, kõigest paaripäevase uurimistöö järel. Ta on valmis, sest nagu ta oma aastaaruandes ütles: „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“

Lk 149 1970 aastate Coca-Cola oli pigem fragmenteeritud ja tagurlik kompanii, mitte uuendaja, milline valdkonna arenguid määraks. 1971 aastal presidendiks saanud P Austin otsustas mitmekesisuse kasuka investeerides veeprojektidesse, krevatifarmidesse, veinitööstusesse, hoolimata nende väikesest tasuvusest. Tulemused langesid. Kui R Goizueta 1980 aastal sai Coca-Cola presidendiks oli ta esimeseks saada kokku 50 tippjuhiga „Rääkige mulle, mida me valesti teeme“. Ta julgustas juhte intelligentseid riske võtma, et firma oleks pigem algataja kui sabasörkija,

Lk 150 „Tulemusi võis näha kompanii turuväärtuse muutumises. 1980 aastal oli see 4,1 miljardit. 1987 aasta lõpuks, isegi pärast oktoobrikuist börsikrahhi, oli ettevõtte turuväärtus kasvanud 14,1 miljardini.“

Riigireformi laadne toode

Enne EV aastapäeva toimus vähemärgatud, kuid mitte vähetähtis sündmus - Rahandusministeerium (RM) saatis ministeeriumidele kooskõlastamiseks Vabariigi Valitsuse täpsema riigireformi (RR) plaani. Ei mingit toretsevat trummipõrinat, kuigi tegemist oli RR plaaniga, lausa titaanliku tööga, mis  peaks lp Jüri Raidla formuleeringut kasutades olema „vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“ Märkamatuks jäi isegi  RM tagasihoidlik pressiteade „täpsemast“ plaanist,. Kas te olete RR uuest kavast midagi kuulnud? Ei? Isegi ebatäpsest plaanist ei tea te midagi?  Vaikus. Niivõrd tähtis küsimus ja vaid ERR kirjutas ühe asjakohase kommentaari . Imelik. Mingil veidral põhjusel tehti meie „eluaja“ tähtsaim algatus justkui kõigi klassikaliste varjamisreeglite järgi. Miks? Harjumus? Kava  väljastati ministeeriumidele vahetult enne pühi (22.02) ja vastust taheti praktiliselt kahe tööpäevaga. Meisterlik. Kaks tööpäeva tundub kujunevatki uue Pilvepiiri kooskõlastamise normiks, sama aeg anti ka kobarpommseaduse demineerimiseks. Kuid kas RR kava peab olema kiirustav ja salajane? Või häbenevad esitajad seda kava? Ei tea.

Uus maiade kalender?

 Kava on ambitsioonikas. Mitte niivõrd sisult, kui ajaliselt. Kui lp Jüri Raidla tunamullune „RR 10 käsus“ eeldas ajahorisondiks mitme valitsuse jagu ja kümmekond aastat, siis praeguse kava tööd ja tegemised on mahutatud „eile õhtust“ kuni 2019. aasta märtsini.  Ehhee, kui kauges tulevikus peaksid ajaloolased selle dokumendi avastama, siis teeksid nad ilmselt järelduse, et 2019 a märtsis toimus maailmalõpp, peaaegu nagu maiade kalender. Siiski, ühe Pilvepiiri lõpp ei ole veel maailmalõpp. Tõsiseid plaane tuleb seada pikemaks ajaks. Vanaema Marie ütles ikka, et on kaks asja mida tuleb teha kiiresti ja teine nendest on kirbu kinnivõtmine. Kuid praegu, kui pole häda ega kirpu, kuhu siis mõtlematult kiirustada? Tõsiasi on, et niivõrd sisukat ja dünaamilist protsessi nagu tegelik RR ei saa suruda kahte aastasse. Heal juhul õnnestuks sel ajal ettevalmistavad tööd teha, määratleda RR definitsioon ja tegevuste järjekord. Kava puhul ei olegi tegemist RR, vaid Pilvepiiri kahe aasta „oma asja ajamise“ kavala kavaga.

Nii vaikseks siin on jäänud…

Ja ikkagi, miks selline kurdistav vaikus? Kas kavake on nii tühine, et seda ei tasu tähelegi panna? Kommenteerida? Kiita? Tüdimus? Mingil määral meenutab olukord Vabadussamba hanget, mil kõik väsisid, loobusid, kuid bürokraatlik masinavärk tootis ikkagi oma tulemi. Ettevaatust väsimisega! Väsimus - isegi tõelise riigireformi eestvedajad  on ilmselt tülpinud lõputust riigi reformimise mittereformimisest. Sellega oleks reformivastased oma eesmärgi saavutanud. Kahju. Mõiste enese errodeerimine käib juba idee sünnist alates.

RR nime kaaperdamine algas juba eelmise Pilvepiiri ajal, mil ei  saadud RR mõttele pihta. Tehti mingit riigiVALITSEMISE reformi, rääkides samal ajal RR-st. Eriti koomiline oli, kui lp. J. Raidla esitas kodanikupalve, arutada RR Riigikogus eriti tähtsa küsimusena. Pilvepiir seda tegigi, kiites palve esitajat, kuid … arutluse pealkirjaks pani „ Riigivalitsemise reform“. Uskumatu. Kuidas teha valitsemise reformi, kui riigireform pole defineeritud, on korrastatud mõtlemisega inimesel, ilmselgelt raske aru saada. Muidugi, kui reformiks ei peeta just seda, et „tahan väga valitseda“. Sama mõistete ja sisu ühendamise raskustes on ka praegune Pilvepiir. Tuleb tunnistada, et sõnad on juba õigemad, kuid … sisust pole veel aru saadud. Võin ka eksida, võib ka olla, et sisust pole tahetudki aru saada või on küll saadud, kuid ei taheta teha. Nii, et see on temaatika, mille osas peame me Pilvepiiri jõudsalt järgi aitama. Alustame algusest

Mõistetest ja terminitest

Ilmselt on just lp J. Raidla kõige põhjalikumalt läbi mõelnud, sisustanud, esitanud tõelise RR võimalikud arengud. Poliitinimeste oleks kasulik neid uurida. Kui poliitinimesed ei suuda kõiki tema väga hästi esitatud materjale läbi lugeda (läbitöötamisest rääkimata), siis arengute praeguses faasis võiks vähemalt paari põhitõega (ettekandest Riigikogus) arvestada:

- „Käsitledes riigireformi, on vaja läbi rääkida ja poliitilisel tasandil kokku leppida vähemalt kolm asja. Esiteks, riigireformi eesmärk, teiseks, riigireformi mõiste ja sisu, kolmandaks, riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, see on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikemas perspektiivis.“

-„Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema Riigikogu. Tellimuse täitjaks võiks saada Tartu Ülikooli (taas)käivitatav riigiõiguse instituut“

-„Jätkates mõtisklusi riigireformi ajakava üle, oleks kõigiti kohane, kui 2017. aasta esimeste kuude jooksul jõuaks Riigikogu otsusele teha Vabariigi Valitsusele ettepanek välja töötada riigireformi alused. Enesestmõistetavalt sisaldaks see otsus ka riigireformi mõistet ja parlamendi poliitilisi suuniseid riigireformi sisu suhtes. Valitsus saaks seejärel circa ühe aasta selle asja kallal kõvasti tööd teha ja peakski seda tegema. Oleks igati sümboolne, kui 2018. aasta alguseks esitaks Vabariigi Valitsus Riigikogule arutamiseks riigireformi alused. Paremat kingitust Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks oleks väga raske välja mõelda“

Niisiis järjekord on selline: Riigikogu (mitte vaid koalitsioon) jõuab kokkuleppele ja teeb VV ettepaneku välja töötada RR alused. Selleks et VV saaks asuda RR ALUSTE väljatöötamisele, peab Riigikogu ettepanek sisaldama riigireformi mõistet ja Riigikogu ( mitte vaid koalitsioon) poliitilisi suuniseid reformi sisu kohta. Seejärel, 2018 aastal esitaks VV  Riigikogule arutamiseks RR ALUSED.  Selline on selge ja loogiline parlamentaarse vabariigi töökorraldus. Kõige keskmes on parlament. Meil …

Meil algab kava äraspidiselt: „Vabariigi Valitsus on kokku leppinud riigireformi läbiviimises.“, minister täpsustab, et: „Valitsuse liikmed on juba koalitsioonilepingu koostamisel kokku leppinud riigireformi läbiviimise“. Niisiis ei lähtu meie riigi arengute juhtimine mitte Riigikogust, vaid koalitsioonist ja valitsusest ehk täidesaatvast võimust.  Mida täide saadetakse, kui seadusandlik võim pole teada andnud, mida tuleb täita, on arusaamatu. Kuid eriti huvitav on järgmine võimu usurpeerimise lausa paatoslik tunnistamine: „Parlamendi tasemel on võimalik kokku leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Demokraatia ja rahva kaasamise teemadel saab juhtroll olla vaid parlamendil, sest need on täitevvõimu korraldamisest laiemad küsimused.“ Selle kohani on kõik korras, kuid siis järgneb jahmatav järeldus: „ Kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti, on Vabariigi Valitsuse KÄSITLUSE kohaselt riigireformi sisuks avaliku võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide, ülesannete ning teostamise viiside ja toimemehhanismide revisjoni ja korrigeerimisega.“ Huvitav lähenemine – kokkuleppimine parlamendis on võimalik, aga .. me ei lepi kokku.  Me teeme ise ilma kokku leppimata.   Erinevalt lp J. Raidla kontseptsioonist, et: „Riigireformi mõiste ja sisu poliitiline tellija peaks olema Riigikogu“ on Pilvepiir oma „käsitluse järgi“ asunud toimetama režiimis:  „kuni Riigikogu ei ole otsustanud teisiti“, ehk täitevvõim on üle astunud seadusandlikust võimust. Siis sellist riigireformi teemegi või? Parlamentaarne riik ilma parlamendita?

Juustulaadne toode

Olete ilmselt näinud poes tehistooteid nagu juustulaadne toode, mis pole tehtud mitte piimast vaid taimerasvadest või lihavaba suitsuvorstimaitselist toodet. Need on sellised tooted, mille eesmärgiks on inimese meelte (maitsmis-, haistmis-, jne) eksitamine või sujuv võrdlus millegi juba eksisteerivaga. Vaat, Dr Riik on hakanud ka seda meetodit kasutama, sest kuidas teisiti käsitleda kava, mis on kahe  aasta valitsemisplaan, kuid  nimeks on antud riigireformi kava? Mitte ainult kava vaid lausa täpsem kava. Oeh, aluseid veel ei ole, kuid juba tegutseme täpsemalt?  Esitatud kava ei ole riigireform, see kava on RR täpselt sama palju nagu taimerasvast tehtud toode ei ole juust, vaid juustulaadne toode, esitatud kiirkava on riigireformi laadne toode. Poliitprügi.  Maitsetu ja väärkasutatud. MOTT

Isetehtud kava

Kuid, ärgem olgem vaiki, teeme ise oma kava. Meie riik, meie tegemised, meie kava! Vahva!  Tähtsaid asju ei saa jätta teiste teha, keeravad vussi. Alustame kohe avatud riigiga, kus elanikud on kaasatud otsustusprotsessi. Kes keelab? Kui mitte riigireformi siis kuhu veel kaasata? Kas sellesse, et kas tahame tasuta ühistransporti? Kuid see pole RR küsimus, RR on pigem mehhanismid kuidas elu edeneks niimoodi, et me oleksime võimelised ÜT eest maksma, oma piletiostuga avaldama vedajale tunnustust või mitte. Arendama konkurentsi. 

 Tegemisel kasutame  kava loosungeid, niigi palju kavast kasu,: avatud riik, elanikud on kaasatud otsustusprotsessidesse, kasutusele on võetud kaasaegsed kaasamise põhimõtted, riik soodustab demokraatia arengut, elanike kaasamist otsustusprotsessidesse.  Just niimoodi võikski läheneda RR tegemisele. Me oleme vaba rahvas vabal maal ja riigi lõime me mitte eneste valitsemiseks, vaid selleks, et meil siin hea elada oleks. Seepärast peame alustama mitte valitsemisest, vaid selles mida me soovime. Millised on meie unistused? Paljudel konverentsidel on moodustanud ülevaid sõnapilvi: Eesti, kui  avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö,  meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Just seda me tahamegi saavutada. Just selliseks tasub riiki reformida. Teeme siis! Teeme ise.

… ja alguses oli  ohjeldamine …

Seega nagu iga asjaga alustada tuleb algusest. Me ei tea millise seisukoha võtab Riigikogu, kuid alustaksin reformi alustele põhja loomist regulatsioonide auditist. Massiivne regulatsioon kipub lämmatama. Nii mõtet, kui tegu. Peame peatuma ja aru pidama, mida meil vaja on, mida mitte. Mida teha Dr Riigi jõuga ja millega saaks inimesed ise hakkama. Olen kogenud mitmetel murrangulistel hetkedel kuidas deregulatsioon päästab arengu sumbunud keskkonnast välja. Alustavaks teejuhiks võiks olla lp. J. Raidla ütlus: „Minu kümne käsu üheksas soov on massilise, riiki ja ühiskonda ahistava õigusloome ohjeldamine.“ Õige. Midagi sellelaadset on kirjas ka kavas: „Lähtume läbivalt põhimõttest, et absoluutselt kõike ei pea seadustega reguleerima“ ning „vähendame bürokraatiat ja aruandluskohustust nullbürokraatia projekti kaudu“.  Tore, kuid vähendamine ja ohjeldamisest enam ei piisa. Nullbürokraatia on ju tore sõna, kuid ei vähenda olemuslikult bürokraatiat. Nullbürokraatia muudab bürokraatia täitmise vaid mugavamaks. Seepärast  tuleb alustada bürokraatia tõelist kärpimisest - deragulatsioonist.

Deregulatsioon? Mis see on?

See on kogu eduka RR alus. Esmakordselt külastades Soome Konkurentsiametit nägin ühel uksel silti „Deregulatsiooni osakond“.  Vau, mis see veel on?. Osakonna tööks oligi süstemaatiliselt läbi  analüüsida kõik piirangud majanduses. Kuidas mõjub, kui uuritav piirang tühistada? Harilikult ei juhtunud midagi,  vaid osad ettevõtjad jäid marjamaast ilma, pidid asuma karjamaale, hakkama koos teiste „majandusloomadega“ turutingimustel konkureerima. Valulik protsess, kuid vajalik. Meile oli see „tuttu juttu“, sest olime just tegelemas tsentraalse hinnakujunduse deraguleerimisega. Samuti valus, kuid paratamatu. Kuidas oleks võinud majandussüsteem toimida ja areneda, kui mõne sisendi hind kavas kuu jooksul 60 … korda. Oli raske, kuid kohaneti ja majandus läks mürinal käima. Sama peame tegema ka nüüd. Meid ei aita  mitte pelgalt 0 tolerants ja mõistlik seadusloome, vaid tõeline, raju dereguleerimine. Minema kõik regulatsioonid, milleta saab hakkama. Me oleme juba hakanud harjuma Dr Riigi poolt paktava kõigi ja kõige kaitsmise ja abistamisega, mille tulemusena meie eneste , algatus- ja konkurentsivõime kannatavad. Mõttevõime ka. Oleme muutumas mitte ebaedukaks keskpärasuseks.  

Meie regulatsioonid on muutunud juba absurditeatriks ja me oleme sellega nii harjunud, et ei märkagi seda. Tule seesamune sealtsamusest appi, tuleb välja et meil on selline asi nagu ebaseaduslik puuriida püstitamine, mille eest võib trahvi saada. Oeh. Ebaseaduslik puuriit? Sõbrad soomlased on oma turvahulluses hulka kaugemale  jõudnud alles hiljuti rääkis üks tuttav, kuidas neil oli vaja Tallinna tulla ja teatasid et vanemad lapsed kooli ei tule kuna hoiavad väiksematel silma peal. Normaalne ju. Aga ei arvanud ära, käivitus terve turbeoperatsiooni: kool teatas asjast lastekaitsesse, kus kohalt taheti tulla kohe lapsi ära viima. Täielik totrus. Meilgi oli ringlemas regulatsiooniräbal, et vanemad ei tohi lapsi kauemaks kui 1,5 h üksi jätta. Mnjah, minu lapsepõlv möödus niimoodi, et isa oli metropoli ülikoolis õppimas ja ema käis vahetustega tööl, mis tähendas, et suure osa päevast olin täitsa üksi. Pidin ise hakkama saama. Nojah, mõnigi arvab, et on tunda jah, kõrvalnähud ilmnevad senini. Ise arvan, et see õpetas mind iseseisvaks, ise hakkama saajaks. Kõik ei saa reguleerida, kõike ei tohigi reguleerida, see oleks robotite maailm

Reeglid on pidevas muutuses, seepärast pole meil tarvis peljata nende muutmist: „Nii näiteks saadeti mustanahaline õpilane Clennon King vaimuhaiglasse sundravile üksnes seetõttu, et ta julges 1958 astal Missisipi ülikooli kandideerida. Niisuguse otsuse langetanud kohtunik leidis, et mustanahaline, kes arvab, et ta võiks Missisepi ülikooli vastu võetud saada, ei saa olla muud kui hull.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 189)  „Sellised lepingud, mis puudutasid vara jagamist lahutuse korral, olid Ameerikas varasemal ajal seadusevastased. Nimelt eksisteeris selline seadusepügal, mis pärines juba Inglise tavaõigusest ja mille kohaselt naised kaotasid abielludes õiguse lepingutele alla kirjutada ja omada isiklikku vara. Osariikide seadusandjad ja kohtunikud otsustasid 196 aastatel sellest loobuda (…)“ (M D´Antonio „Tõde trumpist.“ Pilgram 2016 lk 157). Kas te kujutate ette et täna võiks kedagi hullumajja saata seetõyyu, et te tahab ülikooli astuda või, et naisel pole õigus lepinguid sõlmida? Absurd.  Seepärast on ka meie regulatsioonid vaid meie ettekujutuse vili kurja ja hea äratundmise puust. Kuid teadagi puud arenevad, kasvavad, kiduvad ja annavad võrseid, seepärast olgem ka piirangutega loov.

Põhja ladumine

Iga ehitis vajab kindlat vundamenti. Mina alustaksin RR aluste meisterdamist Dr Riigi tegevuste ja regulatsioonide auditist. Dr Riigi tegevuste kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel hindamisest oleks RR ettevalmistamisel oma kindel koht.  Iga tegevuse ajakulu  mõõdaksin stopper käes vana hea kronometraaži põhimõttel. Sellega saaksime esimese, kvantitatiivse tegevuste tõhususes selgusele. Siis läheb asi keerulisemaks, sest tegevusi on vaja hinnata ka kvalitatiivselt, võib-olla need on küll kvantitatiivselt tõhusad tegevused, kuid ühiskonnale lisaväärtust ei tooda? Milleks meile tegevused, mis lisaväärtust ei loo? Seejärel kasutades juba olemasolevaid platvorme,  püüdleksin läbi innovatsiooni kiirtee saavutada parimat tulemust. RR eesmärgiks peab olema arenguhüpe, suur hüpe. Ilma selleta pole reformil mõtet. Eeskujuks võiks võtta  Google´i innovatsioonireeglid, see on kõige ja kõigi kasutamine tõhusaima tulemuse saavutamiseks: 1. Keskendu kasutajale. 2.  Jaga kõiki. Meie hüper-ühendatud maailmas, kus valitseb tohutu kognitiivne ülejääk, on äärmiselt oluline olla avatud, lubada rahval end uuenduste teostamisel abistada ning toetuda ja ehitada üksteise ideedele. 3. Otsi ideid kõikjalt. 4. Mõtle suurelt, aga alusta väikselt. 5. Ära karda ebaõnnestumisi. 6. Olgu kujutlusvõime su süüteks ja andmed kütuseks. 7. Ole platvorm. Vaata kõige edukamaid ettevõtteid, mida hinnatakse miljarditesse dollaritesse … AirBnb, Ubet, Instragam … need kõik tegutsevad platvormidena. Kas ka sinu oma. 8.Vali missioon, mis läheb korda. (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 lk 100).

Meie müüdid, meie missioonid

Seega milline on meie missioon? Meie ühendav müüt? Selline missioon, mis meid innustaks?  Kes selle missiooni eestvedamisega hakkama saab? Kas selleks saab riigipea, kui täitevvõim on parlamentaarsest riigikorraldusest üle astumas? Igatahes esitatud kavandis pole  missiooni, isegi visiooni ei ole. Kavand ei kõneta kedagi, see on surnud paber. Bürokraatia sünnitatud bürokraatlik  dokument bürokraatidele bürokraatiaks. Õige oleks alata riigireformi meie polt loodud riigi veelgi paremaks ja võimekamaks muutmise aluste sõelumist rahvahankes. Meie riik on meie oma ja meie räägime kaasa selle paremaks muutmisel. Seda ei tehta saladokumentidega.

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42)

 Milline saab olema meie ühine müüt?

Targutusi:

 J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. Et muutuda tõsiseltvõetavaks, peab su olemasolu õigustus olema midagi enamat kui su tootemark. See, et sa püüad kirglikult laiendada tuliuut valdkonda, muudab su automaatselt tõsiseltvõetavaks ja kaalukamaks „

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016

Lk 14 „Inimesed ei olnud millegi poolest erilised. Mitte keegi ei osanud aimata (ja kõige vähem inimesed ise), et nende järeltulijad kõnnivad ühel päeval Kuul, lõhestavad aatomi, murravad lahti geneetilise koodi ja kirjutavad ajalooraamatuid. Kõige olulisem asi, mida eelajalooliste inimeste kohta teadma peab, on see, et nad olid tähtsusetud loomad, kes ei mõjutanud oma keskkonda sugugi rohkem kui gorillad, jaanimardikad või millimallikad.“

 Lk 194 „Kuidas me saame teha vahet sellel, mis on bioloogiliselt kindlaks määratud, ja sellel, mida inimesed üritavad bioloogiliste müütide abil õigustada? Siin on abiks rusikareeglist „bioloogia lubab, kultuur keelab“. Bioloogia on valmis sallima suurt hulka võimalusi. Kultuur on see, mis sunnib inimesi mõningaid võimalusi realiseerima ja teistest loobuma. „

„Kultuur kipub väitma, et ta keelab üksnes seda, mis on ebaloomulik. Bioloogilisest seisukohast ei ole aga miski ebaloomulik. Mis iganes on võimalik on ka loomulik.  Tõeliselt ebaloomulikku tegevust, mis läheb vastuollu looduse seadustega ning mille peaks ära keelama, ei saa olemas olla. Ükski kultuur ei ole kunagi üritanud keelata meestele fotosünteesi, naistele valguse kiirusest kiiremini jooksmist või negatiivse laenguga elektronidele teineteise suunas tõmbumist.“

Lk195 „Organid arenevad välja, et täita mingit kindlat funktsiooni, kuid neid võib kohandada ka muude ülesannete jaoks. Näiteks tekkis suu sellepärast, et kõige varasematel organismidel oli vaja toitaineid kehasse toimetada. Me tarvitame oma suud praegu samal otstarbel edasi, kuid lisaks kasutame seda suudlemiseks ja rääkimiseks (ning näiteks Rambo eemaldas käsigranaatidelt ka splindi suuga). Kas need tegevused on kõik ebaloomulikud ainult seetõttu, et meie ussikeselaadsed esivanemad kasutasid 600 miljonit aastat tagasi suud üksnes söömiseks?“