"Kalkullimine"

 

                                                                                           Tipu & Täpu ¤ ¤

Halamise positiivsusest Eestis ja Soomes


Mida paremini me elame, seda vähem peame me tegelema eksistentsiaalsete küsimustega, seda enam on meil aega … enesehaletsemisega tegeleda. Et meil ei ole seda ja toda ning hädasti on vaja veel kolmandat ja neljandat. Oeh! Täielik hädaorg. Kuid küsimusele võib läheneda ka teise külje pealt. Nii, et, kui niimoodi vaadata, siis mida rohkem viriseme, seda paremini elame. Ehhee, kõlab nagu see vana, hea loogikaviga, et haige inimene võtab tabletti, see kes tabletti ei võta on terve.

Muide põhjanaabrite halata ( „t” hääldatakse pehmemalt nagu meie „tüma dee”), tähendab hoopis kallistada või hardalt soovida, ka ihata.

Ja siis me halamegi, et ei saa rongiga Berliini sõita ja meil ei ole üürikortereid ja üldse … ei tea kuhu raha panna. Aga kas te Tipu & Täput mäletate? (Kes seda Tipu & Täpu juttu ei tea vaadake palun „Äriplaanide hooaeg, Tipu & Täpu”) Ei mäleta? Juba jälle? Eriti eelarvet tehes? Või mis eelarve see parajasti ongi … eee … struktuurne, nominaalne, poeetiline, eepiline … eee … või tegelik?

 Asju võib nimetada erinevate nimedega, mõned neist on kenamad, mõned ropemad, kuid sinine ämber jääb siniseks ämbriks ka siis, kui me seda punaseks saapaks nimetame. Raha, kas on või seda ei ole. Ega meie esimesed trikitajad ei ole, üks näide maailmast: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”, lk 163) Vaat niimoodi, ega sellest raha juurde tulnud, see läks vaid teise rea peale.

Vahelugu ehk mitte midagi pole uut siin maailmas

„ Valimiseelne koosolek „Kui kaua me peame seda jaburat juhtimist kannatama!” üürgas mees, kes oli tõenäoliselt paljude valimiskoosolekute hirm.

„Jabur või mitte, selle üle võib alati vaielda,” vastas minister poodiumilt. „Ja tegelikult juhitakse Rootsit ju ainult igal kolmandal aastal, kas te sellele pole mõelnud? Aasta pärast valimisi kulub valitsusel töö sisseseadmiseks. Ja aasta enne valimisi kulub pingutustele, et valimistel võitjaks tulla. Vahepealsel aastal võib esineda teatud juhtimist, tõsi küll. Aga üks aasta möödub nii kiiresti. Ükski valitsus ei jõua selle ajaga kuigi palju korda saata.”

„Noh ma olen nüüd olnud juba hea hulk aastaid minister olnud. Ja istunud paljudes valitsustes. Mitmesuguste parteide esindajana. Ja ühte ma võin teile öelda: ega neil suurt vahet ei ole! Meil on ju neli erinevat demokraatlikku parteid ja enne valimisi on neli erinevat viisi kõiki küsimusi lahendada. Kui meil oleks viis parteid, siis oleks viis erinevat teed. Ja kui meil oleks kuus parteid, siis oleks kuus erinevat teed.” (…)”

„Lõbus, mis? Et see nii täpselt klapib? – Aga pärast valimisi selgub, et peaaegu alati on ainult üks viis küsimust lahendada. Mõistlik ja õige viis. Ja selle tee valitsus valibki. Kui ta üldse midagi valib. Nii, et tegelikult pole sellel mingit tähtsust, millise partei poolt te hääletate.” „

„Parteijuht lahkub surma läbi” Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995, lk 146

 

Valimiseelne eelarve, kui … korruptsioon?

Eelarve debatid on alanud ja … mitte keegi pole rahul. Isegi rahulolematud ei ole rahul. Pidavat olema, see eelarvekene ikka, kangesti valimiste nägu ja siis PM nägu ja lisaks veel „vahevalitsuse” nägu ja osade arvates lihtsalt näotu. Nagu läbi udu tuleb ette, et seda juttu olen ma kuulnud ennegi. No ütleme, et iga aasta sügisel ja siis veel nelja aasta järel sügisest kuni kevadeni. Nii, et … uut ei ole, kuid kuna on valimiseelne eelarve, siis püütakse igaühele anda või vähemalt lubada midagigi. Mnjah, selle koha peal tabas mind üks veider mõttepojukene, et see andmine/lubamine kõik näeb välja nagu … Kas teil ei tule tuttav ette lugedes õiguskaitseorganite raporteid oma töövõitudest ja ilgete kuritegude paljastamisest? Tuli? Muidugi, me kuuleme sellest ju iga päev, kuigi see ei pruugi tegelikult toimunud olla. Õige, selle asja nimi on … korruptsioon, pistis, altkäemaks, äraostmine ja mõjuvõimuga kauplemine jne. Seekord siis valija ehk kõrgema võimu kandja vastu. Ehhee, mõtlete et täielik jaburus? Mingil määral on teil õigus, sest see kehtiks muidugi tavalise Inimesekese jaoks, kuid dr Riikide ja valitsuste jaoks on teised reeglid. Täpselt samamoodi nagu kartellid ettevõtjate vahel on rangelt keelatud ja raskelt karistatavad, on maailma suurim kartell, mis ühendab naftat tootvaid riike ehk OPEC, igati tunnustatud … eee … organisatsioon? … kartell? No ärge nüüd ära ehmuge, panin siin mõttekesega üle võlli, et veidi huvitavam oleks. Olgu see kõrvalpõige vaid selleks, et meelest ära ei läheks – maailma võib vaadata erinevalt.

„Õnnevalem” eelarvesse

Olen mitmel korral kirjutanud ( ja ilmselt jäängi kirjutama) aastate eest Arengufondi poolt veetud visiooniprotsessi „Kasvuvisioon 2018” kus osalejatel kujunes välja kujutluspilt või sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik, nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Tore ju, me kõik tahaksime elada just sellises Eestis. Kaugele me siis nüüd uue eelarve ja uute valimiste künnisel, juba mitme-setme aasta pärast oleme jõudnud? Kas 2015 aasta eelarve aitab meid sellesse suunda või jagab vaid rahaplaastreid kõige enam nörritatautele? Ei tea, sest eelarvete koostamine sellist „õnne valemit” ei sisalda. Seepärast ongi eelarvete koostamine ilma pikemaajalise plaanita, ütleme isegi ilma võrkplaneerimisest lähtuva plaanita, suhteliselt habras ellujäämise moodus. Seepärast veelkord, mida me tahame, millised on meie põhimõtted ja mida me suudame?

Ortodokslik Justiitsriik vs. Kodanike Ühiskond

No nii, et meelest ära ei läheks tuleb siit jälle üks Tipu & Täpu jutt: ¤ ¤. Ehk ärme hetkegi unusta, et me elame piiratud ressursside tingimustes. Seega milline on meie jätkusuutliku arengu valem? Rohkem regulatsioone, rohkem riigipalgalisi? Kuid kuhu siis, juba praegu on dr Riik suurime maksumaksja? Suurim maksumaksja on see, kes/mis ei tooda ei midagi? Jagab vaid toodetut ringi. Kuid dr Riik ei märkagi seda, et edukate aastatega on midagi paigast ära nihkunud ja jätkab arengu tõhustamise asemel vaid keeldude ja käskude jagamist. Aga kodanike ühiskond? See on meie arengu seisukohalt põhitähtis, kes on millegi jaoks loodud ja mida tegema: Kas dr Riik peaks aitama kodanike ühiskonda või tegema kõike ise? Või peaks kodanike ühiskond aitama dr Riiki? Võib-olla oleks mõistlik, kui kodanike ühiskond korrigeerib dr Riigi tegemisi. Vaadake, kodanikualgatused on kuidagi tulukad, kui mõelda kasvõi sellistele „pisiasjadele” nagu Toidupank, mitmed algatused ravimiraha kogumiseks jne. Mitmeid kordi olen maininud, et vabatahtlike korjatud annetustest soetati väikelastele  hingamisaparaat, mis maksis sutsu vähem, kui elektriauto kompensatsioon. Mis selles valemis valesti on:  Väike raha – kasulik, versus suur raha – hullumeelsed algatused. Tegelikult pole valemis midagi valesti, vale on suhtumine: kodanike algatuse korras kogutakse/annetatakse oma raha, riigieelarve puhul … meie raha. Või on see mingi võõras raha? Kui nüüd küsida nende käest kes tahavad Tartu-Tallinna maantee neljarealiseks ehitamiseks võtta laenu, ehitada Saaremaa silda, Haapsalu raudteed, tuhandeid riigikortereid-üürikortereid või Tallinn-Berliin raudteed, et kas te oma isikliku raha eest seda teeksite? Kas te paneksite oma raske vaevaga teenitud „eurotugrikud likku”? Kas te olete kindlad, et teie isiklik raha tooks nendes „projektides kasu”? Siis, kui sellesse meie rahasse suhtutaks, kui oma rahasse,  oleks ka suhtumine teistsugune. Kuid riigi raha ei ole mingi müstiline „seinast tulev raha”, see ongi meie raha. Igaühe meist raha ja niimoodi tuleks sellesse suhtudagi.

 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.” Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes , lk 134. 2012

        

Osta üks asi – maksa kahe eest

Vaatate seda vahepealkirja ja mõtlete, et nüüd läksin omadega puhta rappa? Et kaubanduskettides reklaamitakse ju hoopis teistpidi – maksa ühe eest, võta kaks? Ja-ja see on päriselus, kuid dr Riik mõtleb suurelt. Või kui ei mõtle suurelt, siis vähemalt mõtleb nagu suured. Suurtel teatavasti on päris suured riigivõlad. Probleem? Muidugi probleem ja sellest jätkub „juttu kauemakski”. Nüüd kujutate ette, et meie dr Riik istub klubis teiste dr Riikidega ja jutt käib riigivõlgade raskest taagast, kuidas seda vähendada, mida kärpida, eriti veel sellist, millega kodanikkond juba harjunud on, keda vallandad, keda abist ilma jätta jne. Meie dr Riik istub samal ajal mugavalt tugitoolis jalad rippu ja … pole millestki rääkida. Piinlik olukord, justkui polekski klubi liige. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: võtame ka laenu. Võtame kohe niipalju laenu, et sellest tekkiks suur probleem. Probleem? Vaadake, kui te ostate midagi laenuga, siis te ostate ju kahte asja: te ostate selle asja, mida teil (loodetavasti) hädasti vaja on ja te ostate … raha!!!

Seega kui me tahame laia-laia Tallinn-Tartu maanteed valmis ehitada laenuraha eest, siis küsigem eneselt miks? Kas see on vajadus? … Kas see on hädavajadus? Ilma selle laia teeta kohe mitte kuidagi ei saa elada? Või on see mugavus? Kas mugavuseks on vaja võtta laenu? Osta raha? Kas see investeering ennast ära ka tasub või on vaid sedasorti pump, mis pumpab lõunaala veelgi jõulisemalt rahvast tühjaks? Mnjah, mina ei tea, kuid laenuraha sellisesse projekti, oma isiklikku raha, ma küll ei paneks.

 

Eelarve ja „hinnakalkull”

Tuleb ausalt tunnistada, mul on viga man, olen ökonomist. Veelgi hullem olen pikka aega olnud hinnaökonomist. Õudne. Eks need kahjustused on ka märgatavad. Kuid mis parata, selline ma olen. Minu kunagine pealik küsis minult iga projekti, iga toote, iga tegevuse kohta: „Palju see maksab?”. Küsimus ei olnud selles, kas tegemist oli kiluvõileiva või ehituspaneeliga, küsimus oli lihtne ja konkreetne – palju see maksab? Eks me kõik ole oma koolituse ja treeningute (dressuuri?) produkt, mina olen enamuse oma tööelust, nagu eelnevalt ausalt märkisin, olnud hinnaökonomist. Sellest ilmselt ka see kustumatu kihk, et igat tegevust vaatan läbi selle tegevuse võimaliku maksumuse. Kalkulatsioon noh. Kalkulatsioon on üks võrratu atribuut – suunav, hariv ja korrigeeriv. Tihti ka mõtlemapanev ja innustav. Kalkulatsioon annab achimedesliku toetuspunkti edasiseks tegevuseks. Siin on veel niisugune trikk, et kui te midagi teate/oskate, siis arvate kuidagi alateadlikult, et ka teised seda teavad ja vastavalt ka tegutsevad. Aga ei arvanud ära! No nii on see pärismaailmas, riigieelarvega ja dr Riigi tegevuste planeerimisel see põhimõte justkui ei toimiks. Toimiks rohkem nagu kõhutunne, mingi kummaline tahe või … eee … suunis.

Kas see on poliittahe või poliitpahe?

Põrkasin sellise olukorraga kokku, siis kui eelmine kord praamiliiklust „õigeks taheti väänata”. Või mine tea, mis see „õige” on? Kesk pooltevahelist arutelusid ja vägikaikavedu hoomasin, et dr Riigil pole õrna aimugi teenusepakkuja kulupoolest, hinnakalkulatsioonist, sest see kadus kuskile üksteisele teenuseid pakkuvate järjestikku asuvate firmade rägastikku. Ma ütleksin, et olin sügavalt ehmunud sellisest ühe osapoole teadmatusest. Kuidas on võimalik tellida/osta mingit teenust, teadmata palju see tegelikult maksab? Hullemgi veel, teenuse osutaja arvates polnudki mingit põhjust oma kulupoolt esitada. Isegi kui andmeid „ei anta”, kuigi ma ei saa aru kuidas see on võimalik avaliku teenuse ja avaliku teenuse lepingu puhul, siis on terve rida lihtsaid instrumente, kuidas üldist hinnataset teada saada. No mõni ütleks „õiget hinda”, kuid „õiget” hinda pole olemas, on vaid administratiivsed hinnad ja turu tekitatud hinnad. Seega, kui teha esialgu „kalkull” primitiiv-vulgaarselt: teada on maailmas kehtivad  X tüüpi laevabe hinnad ja/ või nende rendihinnad, teada on kütuse kulu ja hind, teada on meeskonna palgakulud, teada on raha hind, teada on maksud, teada on … Veel palju asju on teada, mille põhjal saab lihtsate vahenditega üpris selge pildi teenuse või toote võimalikust hinnatasemest. No ja nüüd on juba lihtne, toetuspunkt on olemas ja läbirääkimiste põhi olemas. Sellisel juhul pole avaliku võimu küsimus, kas teenuse pakkuja tahab oma teenust pakkuda läbi 25 firma või teeb optimaalse teenuse pakkumise struktuuri, hinnalagi on paigas … enam-vähem. Nüüd peab teenuse pakkuja põhjendama oma kulubaasi efektiivsust või selle puudumist. MOTT.

Senini oli meie saarte ja mandrivahelise praamiliikluse korraldamisel  küll tunne, et see on mingi omamoodi pantomiim, mille sügavust ja peensust saavad aru vaid asjaosalised ise, teised … Teised ei saa mitte millestki aru.  Siiski … Siiski ärge alahinnake dr Riigi suutlikust ja tema lõputu kannatlikkuse … lõppemist. Just niimoodi lõppesid asjalood raudteel ja lõppevad ilmselt ka veeteel, millalgi (ei tea millal, kuid kindlasti) dr Riik tüdineb eitamisest, vassimisest, ülbamisest ja muudab kogu mängu süsteemi. Ja vaadake, mis nüüd toimub, kuigi ettevõtjad tegid head tööd (aus oleks neid kiita), täiustasid teenust, parandasid seda ja teist, tegid kolmandat asja paremini , kui kunagi varem, siis nende survestav, ütleme et lausa kohati kohatu, suhtumine viis selleni, et dr Riik … riigistas(b) nende tegevuse.  Riigistab nende tegevuse, korrastab turu, viib selle uuele kvalitatiivsele tasandile ning paneb selle uuenenud teenuse „mänguväljakule” tagasi. Pole paha, pole üldase paha. Ainult, et üldplaanis on osa ettevõtjaid kaotanud raha, põletatud rahvuslikku kapitali ja muidugi põletatud ka eelarv ehk meie raha. Küsite, kuidas meie põletatud raha? Aga väga lihtsalt, ega see kõrgem kvaliteeditase kuskilt niisama ei tule selleks on vaja meie raha kulutada. Mnjah, kui kõik oleks õigesti sujunud, oleks meie raha alles jäänud ja ettevõtja oleks raha kulutanud. Nii vaadates pole see kalkulatsioon  küll suurem asi, kuid peaks olema heaks õppematerjaliks ettevõtjatele suhetes dr Riigiga: dr Riigiga ei saa ülbeta … eee … pidevalt, dr Riigile tuleb arusaadavalt ära selgitada oma positsioonid. Suhetes dr Riigiga olete kui hästivalgustatud klaastoas – kõik on kõigile näha.

Üüratu üüririik

Enne valimisi tuleb „häid mõttekesi” nagu magistraaltorust. Üks asi on mõte, kuid kas keegi neid mõtteid ka läbi rehkendab? „Kalkulli teeb noh! Ei tundu sedaviisi. Seesamune sealtsamusest tule appi, nüüd oleme kadumas järjekordsesse kulutorru – dr Riik hakkab üürikortereid rajama. Mitte ainult üürikortereid, vaid üüratult üürikortereid. Kui praegu toodetakse aastas 2000 omanikukorterit, siis mõnede arvates oleks seda vähe, kohe näruselt vähe. Peaks ehitama 6000 korterit aastas. Kas see tähendab, et kavas on ehitad 4000 üürikorterit aastas või kõik 6000 oleksid üürikorterid? Mnjah. See on jälle see vajaduste ja võimaluste jõulupuu efekt. Jõulupuu võib küll vajadusel koju tuua ja ära ehtida, kuid peale kolmekuninga päeva tuleb see võimalusel ahju ajada. Ja tule jälle seesamune sealtsamusest appi, milliseid eleegilisi põhjendusi selleks leitakse/leiutatakse – seepärast, et üürid on liiga kõrged, pagevad Inimesekesed välismaale. Oeh! Nojah, ega siis need, kes keskel asuvad, teistmoodi mõtle, nende arvates jookseb maa tühjaks seepärast, et bussiliiklus pole tasuta. Oeh! No heakene küll, ehitame ja edasi? Palju võiks olla ühe üürikorteri üür? Andmeid on küll „napivaata”, kuid teeme alustuseks jälle ühe illustreeriva primitiiv-vulgaarse arvestuse/kalkulli . Tundub, et korteri maksumuseks planeeritakse 50 tuh EUR. Kui tasuvusaeg oleks näiteks 20 aastat, mis panganduses laenu saamisel on üldlevinud, siis selle igakuine makse oleks ca 210 EUR. No me teame et raha ei tohi niisama seista, isegi mitte dr Riigi raha, mis tähendab, et sellele peaksid lisanduma mõistlikud protsendid. Raha peab tootma raha, muidu see väheneb. Elementaarne. No niimoodi kalkulatsiooni algelement on paigas, kuid siis on ju veel remondifond,  hoolduskulud, maksud (eraldi jutt on muidugi kommunaalkulud, ärgem neid siia sega). Arvestades kõiki neid elemente, ei saaks üürihind tulla kuidagi madalam, kui 300-350 EUR/kuus. Veel üks tähelepanek, tänapäeva üürnik on „veerev kivi”, temal peab olema korter sisustatud st. mööbel, külmik, pesumasin, nõudepesumasin jne. Seegi lisandub korteri üürile. Arvestades vahelduvat kontingenti vajab selline üürimaja kindlasti hooldusfirmat, milline peseb ja kasib maja, teeb remonti (arvestades vahetuvust on remont ilmselt küllaltki tihedana), jne. Lisakulu ju. Nii, et kui selline korter anda üürile alla 350 EUR/kuus oleks tegemist ilmselt subsiidiumidega eelarvetest. Mnjah, mida ma tahtsingi öelda, ah jaa, praegused korterid maksavad ca 300-350 EUR/kuus. Mnjah, kus on siin hinnavõit? Või on tegemist vaid ehitajate ihara unistusega? Mine sa võta kinni.

Muide, see 50 tuh EUR/korter viitab pigem kahetoalisele korterile, mis on üksikule liiga suur ja perele liiga väike. Turg nõuab pigem kõigi mugavustega 16-18 m2 kööktubasid, mida suudaksid endale lubada hulka suurem hulk tarbijaid. Mnjah, jällegi koht, kus mõelda oleks vaja.

Ilusad näited heaolu riikidest, kus ehitatakse inertsist veel riigi/KOV toel üürikortereid on pigem näide nende suutmatusest välja tulla vanast, tänaseks juba jätkusuutmatust, mudelist, mil linna vajati töökäsi kokkutõmbuva põllumajanduse arvelt. Tänasel päeval liigub pendel tagasi ja see mida teised on teinud õigel ajal, pole meil mõtet teha valel ajal. Või kuidas teile tunduks, kui tänapäeval paneks keegi keset nõupidamist suitsu põlema või hakkaks piipu kõhvima? Imelik? Veider? Lausa vastik? Just, just,  see mis paarkümmend aastat oli täiesti tavaline, et nõupidamistel suitsetati niimoodi, et peale paaritunnist arutelu oli üle laua näha vaid häguselt vastasistuja lipsusõlm, on tänapäeval relikt.  Tänapäeval on see …  täiesti vastuvõetamatu. Nii ka massilise riigipoolsete üürikorterite rajamisega, ärge tehke valesid asju valel ajal, inimeste aitamiseks on ka teisi võimalusi, kui alternatiivsete kehaavauste kaudu kurgumandlite operatsiooni teha. Muide hulka tõhusamaid, mugavamaid ja inimlikumaid meetodeid.

Kogu selle „üürinduse” juures häirib mind veel üks asi. Tuleb välja, et olen elanud oma elu valesti. Kohe täiesti valesti. Vaheriigi ajal olid (üüri)korterid, kooperatiivkorterid ja eramajad. Vaat niimoodi, need kes ei saanud „järjekorrast” riigi üürikorterit või teisest järjekorrast luba iseenda raha ja isikliku tööpanusega ehitada endale nn kooperatiivkorterit, said oma elamistingimusi parandada vaid endale ise maja ehitades. Nojah, muidugi oli võimalus, et jäidki elu lõpuni vanematekoju kardina taha oma perekonnaõnne maitsema, kuid see polnud lahendus. Nojah, mina ei kvalifitseerunud muusse järjekorda, kui majaehitusse. Sedagi tänu sellele, et Vaheriik sai aru, et ei suuda riigi üürikorteritega kõiki õnnelikuks teha ja hakkas jagama massiliselt ehituskrunte. Et las lollikesed rahmeldavad. Rahmeldasimegi. Enamus rahmeldas kümmekond aastat. Ikka niimoodi, et kõik puhkepäevad, puhkused ja tööpäeva õhtud oldi „objektil”. Vahel mõtlesin juba, et mu väike tütrekesekene näeb mind kodus nii harva, et hakkab varsti „onuks” hüüdma. Niimoodi olen kasvatanud ka oma lapsi, et tee tööd ja näe vaeva … siis saad oma kodu. Tänapäeval ei pea ise, oma füüsilise tööga niipalju panustama, kui vanasti, kuid seda enam tuleb oma päris tööd teha paremini, et teenida oma kodu väljateenimise vääriliselt. Nüüd tuleb välja, et dr Riik (või osa temast) arvab, et olen eksinud. Kuidagi „kurblich”? Aga ma ei usu seda juttu, ma usun tegemisrõõmu. Kui midagi muud oma kodu ehitamine mulle ei õpetanud, siis optimismi õpetas küll. Oma kodu ehitaja on lõputu optimist, täpselt samuti nagu ettevõtja, ilma tohutu optimismita, poeks ehitust ju alustatudki … lõpetamisest rääkimata. Ja muide, ma ei tahtnud mitte mingit maja ehitada ega omada, olin läbinisti korteriinimene, kuid teist väljapääsu ei oleks olnud. Muidugi oleks minu esimene valik olnud odava, kõigi mugavustega üürikorteri saamine, kuid ... Kuid hea, et nii läks, olen siiani hulka paremas füüsilises "und" vaimses seisukorras, kui ilma selle rahmeldamiseta. Pingemaandamisvõimalused ka kohe ukse taga ja isegi seespool ust, võimlemis ning jõusaalidele ei pea raha/aega raiskama. Pealegi on maja pidamine parim treener või  "kubjas", kui ikka midagi on vaja teha, siis tuleb see ka kohe ära teha, mitte nagu trenniga, et täna ei viitsi, homme lähen ... vist. Mnjah, vaat sellised lood, vahel on kasulikum, kui asjad raskemalt tulevad.

Ühesõnaga oma isiklikku raha ma dr Riigi  üürikorteriprojekti küll ei paneks. Ehhe, ega ma oma rahanatukese peale vihane ei ole.

Uskumatud „kalkullid”

Lisaks eleegilistele „mittekalkullidega” ettepanekutele on olemas veel ettepanekud, mis on ümbritsetud mitmete, esmapilgul tõsiste, soliidsets „kalkullidega” ja lausa analüüsidega. Aga … kui natukene süveneda, siis … ei jäta need teps mitte usutavat muljet.  Mul juhtus kunagi selline lugu, et põllumehed tõid eliitkartuli hinna kalkulatsiooni. Vaatad peale ja tundub igati õige, aga lõpptulemus ei klapi kuidagi. Selline kõhutunne, et midagi on valesti. Hind tundus kogemuslikult ebamõistlikult kõrge. Ja nii oligi, kogu kulu oli pandud vaid  ca 20% eliitkartulite peale, kuid see, et ülejäänud 80% mida sai realiseerida „hariliku kartulina, seemnekartulina või „seakartulina” jäeti arvestamata. „Unustati” ära. Vaat selline lugu, kui kogemust ei oleks olnud ei oleks võib-olla aru saanudki. Seepärast vaadates kalkulatsioone ja põhjendusi, siis peab see tekitama kindlustunde. No jätma vähemalt usutava mulje.  Unelmate raudteeprojekt Tallinn-Berliin sellist kindlustunnet küll ei tekita.  Ma ei tea kuidas uskuda raudtee ehituse kalkulatsioone, mis paariaastase vahega muutuvad poole odavamaks , mille reisijamahud eeldavad, et septembriks on kogu Eesti elanikkond põlvapikkusest poisikesest, kuni liikumatute voodihaigeteni  Pärnusse veetud ja jõuluks Riiga, mis eeldab kogu Põhjala kaubaveo suunamist Tallinna koridori. Ma ei saa usaldada ka seda, et projektist, mille maksumus on sutsu üle miljardi „eurotugriku”  sellest 80% projekti tuleb EL fondidest ja meie osa on vaid 20%, mis viimaste andmete järgi on … ca 0,5 miljardit EUR. Kui koolis küsitaks Jukult, et mitu protsenti on pool õuna ühest õunast ja õpilane Juku vastab, et see on 20%, siis millise hinde ta võiks saada? Sellist protsendirehkendust ma küll ei ole enne kohanud. Kui vast ainult sellelt anekdoodi ärimehelt, kes oma kunagisele matemaatikaõpetajale selgitas, et tema äri läheb päris hästi: kolmega ostab, viiega müüb, sellest kahest protsendist pidi talle täiesti piisama.
No tegelikult üht analoogset arvepidamist tean küll, see võis olla möödunud aastatuhande kaheksakümnendatel aastatel, mil Vaheriigil oli kavas Põhjala jõed keerata ümber ja suunata need Kesk-Aasia põuastele puuviljakasvatuse aladele. Üüratu ja mõõdutundetu plaanimajandusliku  veekasutusega sealsetes jõgedes olid kuivamas juba Araali meri ja Kaspia ootas oma järge. Ma ei taha siin pajatada sellest, millise looduskatastroofi see looduse nihutamine oleks võinud kaasa tuua, pole minu ala. Nii, et see jäägu keskkonnateema asjatundjate pärusmaaks, kuid arvepidamiselt ... Arvepidamisega oli niimoodi, et üks mu kolleege tuli just Vaheriigi Peamise linna Peamajast ja oli sügavalt šokeeritud, kuna arvestuste aluseks olid võetud kahekümne aasta vanused hulgihinnakirjad. Nojah, hinnakori on hinnakiri, kuid Vaheriigis oli selle kahekümne aasta jooksul jõutud teha kaks hulgihindade reformi, mille tulemuse vahe oli kaks korda. Vaid sellise viguriga sai projekti "tasuvaks" ... paberil. Vaat selline lugu. Ega meie ometi sama vigurit kasuta "kalkulli" õigeksajamisel?

Mis aga põhitähtis, suurtel ehitustel kehtib „Ehitusvalem”: ehitus läheb kaks/kolm korda kallimaks esialgselt kavandatust ja võtab kolm korda rohkem aega. Niisiis, peaksime välja käima meie raha … eee … mitte pool miljardit vaid enam, tunduvalt enam.Mina oma isiklikku raha sellesse projekti küll ei panustaks. Praeguse "kalkulli" järgi küll mitte.

Party

Mnjah, nagu hoomasite, igal parteil (party) on oma peo (party) plaan, kuidas meie rahaga … meile head teha. Kuid kas see on head tegemine? Aga  Tipu & Täpu ¤ ¤ veel mäletate?

Mida teha?

Niisiis, et see jutukene ei jääks vaid selliseks, mida teps mitte ei tohiks teha, siis vahelduseks ka  midagi sellist mida võiks ja lausa peaks tegema. Ärge nüüd arvake, et ma ise midagi grandioosset välja mõtlesin, ei, ei. Ma olen rohkem selline teiste mõtete sünteesija ja mahulise võrkgraafiku tekitaja tüüp. Seda enam, et nagu väidab M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” (Äripäev 2009 Lk 28) „Iga uus elu koosneb vanadest aatomitest. Sa ei saa endale uusi aatomeid isegi mitte siis, kui oled imik. Sa saad vanad aatomid, mis on maailmas eksisteerinud juba ligi 15 miljardit aastat. Üllatav on see, et olgugi, et sa oled peaaegu täielikult tehtud ainult kolme tüüpi aatomitest, oled sa unikaalne. Sinu seitse miljardit-miljardit-miljardit vesiniku-, hapniku- ja süsinikuaatomit on identsed minu omadega. Me oleme samad – ainult erinevad.

Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Seega polegi muud, kui teiste ideid kokku panna. Jälgisin ühte „prohmessorite” arutelu, sellest, millised riigid on viimastel aastakümnetel saavutanud edu vaesustsoonist väljamurdmisel. Väidetavalt on edukad olnud just need, kes on panustanud teaduse,  laiemalt hariduse arendamisse. Olen ka ise seda meelt, et me ei suuda paljudes raua ja betooni valdkondades konkureerida suurte ja ilusatega, samuti nagu mustikas ei suuda konkureerida mastimänniga … kõrgusesse kasvamise osas. Kuid milliseid maitsvaid mammusid mustikas kasvatab, nämma. Selliseid ei suuda ükski mastimänd kasvatada. Nii, ka meie eelarvestamise ja „kalkullimise” puhul, peame tegema seda mis meile omane. Ega esivanemad asjata ütelnud, et kui me ei saa suureks rahvaarvu poolest, siis saagem suureks vaimult. No kuulge, ega siis raud ja betoon pole mingi vaimu suuruse mõõdupuu. Küll aga on selleks 51-se kosmoseriigi (Eesti muide) kogemus, mil tudengid projekteerisid ja saatsid kosmosesse algupärase päikesepurje, mis oma olemuselt on väiksesse kinkekarpi mahutatud niidirull. Vägev!!!. Seega me peame investeerima haridusse ja teadusesse, mitte kivistunud .. eee …, betooniks kivistunud raudsesse mõttemaailma. Me saame läbi ilma laenatud Tallin-Tartu maanteeta, ilma üüratute üüridega (või vähemalt üüratute dotatsioonidega) üürikorteriteta, ilma läände tormava raudruunata, aga  tarkade ja tragide noorteta me läbi ei saa.

Olen selle kohta pikemalt lahti kirjutanud „Bürokraat, võim ja Vanaemas” „Haridusliku rahvuskaardi” mõiste läbi ja olen siiani veendunud, et just see viis tagab meile edu.

 Muide küsimus ei ole selles, kuidas teha/anda haridust/teadust, isegi mitte selles, kuidas teha seda heal tasemel, vaid väga-väga heal tasemel. See ei tule iseenesest, neid Inimesekesi tuleb „toota”, seda enam, et meil just praegu (nagu eelpool nägite) vabanes betooni ja raua alt 1,5-2,5 miljardit eurotugrikut. Vaat selline lugu, sellesse ma investeerin oma isiklikku raha küll.

 

 

Targutusi:

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 32 „Suurtel panustel on ka vähem märgatavaid puudusi:

Enamikul juhtudel hakkab suur projekt ühel hetkel elama oma elu. Mitte keegi ei taha võtta enda peale otsust kirjutada kuludesse senikulutatud raha, mistõttu muutub projekt elavaks surnuks ja neelab ressursse veel aastaid pärast kasutuks või soovimatuks muutumist”

„Kummalisel kombel pole suure projekti investeerimiskriteeriumid sama ranged kui väikese projekti omad. Suur ülemus ei pea oma suuri otsuseid õigustama. Samuti pole suur otsus nii selgelt piiritletud kui väike, sest selle juures on lihtsalt rohkem, mida piiritleda.”

Lk96 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

Lk 100 „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.”

 

A.    Tyerman  „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu”

 

Lk 144 „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud poliitilise konkurensi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/ Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende suhteid.”

 

F Forsyth „Šaakali päev”

Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

 

 

 

„Bürokraat, võim ja Vanaema”

„Harimatu haridusjutt

 

No nii, räägime nüüd selle haridusjutu ka hinge pealt ära. Nagu muudelgi aruteludel, alustatakse debattidel haridusjuttu sellest, et me ei tea täpselt, millises suunas minna, ja teiseks, nagu ka teistel aladel, et meil ei ole raha. Nagu eespool nägime, on raha meil tegelikult olemas, küsimus on vaid selles, kuidas me seda kasutame. Seega kohe hakatuseks, pool muret murtud! Jääb üle vaid väide (mitte mure), et me ei tea, mis suunas minna ja milliseid asjatundjaid ette valmistada. Aga teeme väikese eksperimendi, keerame kõik jälle tagurpidi ja lähtume sellest, mida me teame. Vaadake, kui me hakkame arutama selle üle, mida me ei tea, siis on tohutult palju asju/protsesse/ilminguid/nähtusi, mida me ei tea või mida me mõistame valesti. See, et Inimesekene ei teadnud, et Maa pöörleb ümber Päikese (mingi hiljutine uurimus ühe idanaabri juurest väitis, et sealsetest elanikest tubli nelikümmend protsenti ei tea seda siiani), ei takistanud neid aastatuhandeid elamast ja arenemast, sest nad tegid seda, mida nad oskasid ja teadsid. Kui Inimesekesed oleksid arvanud, et me ei tea, et Maa tiirleb ümber Päikese, ja seepärast ei saa me teleskoopi leiutada, siis ei teaks me seda siiamaani, vaid arvaksime, et Maa on lame ja seisab kolme vaala/elevandi turjal. Sama on ka meiega, lähtume nendest teadmistest, mis meil täna on. Esiteks teame, et kogu maailm jahib nutikaid/talendikaid Inimesekesi. Nende peale käib tõeline ajujaht, sest vaatamata kogu tehnika ja tehnoloogia üha kiiremale arengule on vaid Inimesekene selles protsessis katalüsaatoriks. Seega, kui keegi arvab, et me võiks jääda lootma vaid sellele, et loome mõnusad tingimused talentidele ja siia lendab kogu maailmast robinal nutikaid kokku, oleks vist ohtlik illusioon. Teine võimalus on, et ostame need andekad Inimesekesed siia meile rahaveskit sepistama. Kuid niipalju meil lihtsalt rahakest ei ole. Ega meil midagi targemat üle ei jää, kui luua programm „Tooda ise oma nutikad.” Ja just nimelt sõnal „tooda”, ilma mingi valehäbi ja keerutamiseta.”

 

 

”Tegemist on omamoodi

„HARIDUSLIKU RAHVUSKAARDI”

loomisega, kus riik ühelt poolt katab tipphariduse andmise kulud (sealhulgas maailma tippülikoolides ja laborites ning projektides), kuid omab alati õigust kutsuda osalejad „lippude alla”. USA-s toimib selline süsteem juba aastakümneid, et liitudes Rahvuskaardiga maksab riik Inimesekese hariduskulud teatud tingimustel kinni, mitte ei anna tasuta haridust ja omab õigust igal ajal kutsuda Inimeseke teenistusse. Võib-olla ei juhtu seda mitte kunagi, kuid alati on võimalus, et pead oma võla riigi ees tasuma väga karmil viisil. Süsteem toimib ja miks ei võiks see meil toimida, eriti kui võlga ei pea tasuma väeteenistusega kuskil kõrbelagendikul, vaid mugavas ja modernses laboris.”