(Taas)Iseseisvuse päeval räägiti palju väärtustest,
demokraatiast ja vabadusest. Ja õige kah. Millal sis veel, ainult et ...
Tundub, et
väärtustest räägitakse viimasel ajal nii tihti, õhinal ja … moonutatult, et
need muutuvad … väärtusetuteks. Me
eksime lõputusse väärtuste tuletisinstrumentide, omamoodi derivaatide metsa,
leidmata teed oma Põhiloo (Põhiseadus) juurde tagasi. Põhiloo majakad
hägustuvad, kui hetkeemotsioonis (või –kasus) sätitakse ettevõtlusranda
libatulesid, et rannaröövli kombel heauskseid madalikule ajada. See ei ole
aktsepteeritav. Üks pidev karilesõit on toimunud näiteks ravimikaubanduses.
Oeh, viimase kümnendi jooksul on ravimikaubanduse keskkonda kardinaalselt muudetud
ühte ja teise suunda kolmel korral. Iga kord justkui kaunite eesmärkide tuules,
kuid … raksaki, jälle laevad karil. Riik oma riigiõigustuslikus karistamatuses
teeb nagu tahab … Ja jälle jaotatakse turg (ja röövsaak) ümber, senised
investeeringud põletatakse nagu alepõldu, kuid mitte rammusaks põllumaaks vaid ilmselt
tühermaaks. Kahju. Kahju kogu ühiskonnale.
Kuid
meie usume heauskselt üha uusi ilusaid riigõigustuslikke kihvameeste keerujutte
ja … maksame järgmised investeeringud kinni. Me ei saa arugi, et erinevad
keskkonnad viivad erinevate tulemusteni, kuid pidev keskkonna vahetus ei vii
kuhugi. Meie teiega peame hakkama mõtlema. Pika perspektiiviga.
Jätkusuutlik
lihtsustatud 2§PS
Kuigi
oleme iseseisvad, isegi taas iseseisvad, siis majanduslik mõttemaailm on meil riigitamise tasandile kinni hangunud. Oleme Kaheparagrahvilise Põhiseaduse tasemel (Meie peres oli
(anekdoodina) käibel Pere Põhiseadus, milles oli kaks paragrahvi (2§PS) „1.
Isal on alati õigus ja 2. Kui isal ei ole õigus, siis vaata paragrahvi nr 1“.
Kõik. Selge ja arusaadav. Kuid, kui eelnev oli perenali, siis üllatuslikult
tundub, et Riik on selle anekdootliku kaheparagrahvilisest Põhiseaduse
vaikimisi üle võtnud. Vaadake, kui asetame „isa“ asemele „ Riik“, siis määraks
tänase õigusruumi nii, et „P. 1. Riigil on alati õigus ja P. 2. kui Riigil ei
ole õigus, siis loe paragrahvi nr 1“)
Kuid viimase aja uudised pajatavad seda, et tagasilangus modernsetest majandusmudelitest (platvormidest, võrkudest jne) aru saamisel on isegi sügavam, meil on tekkinud feodaalajastule omaste majandusmehhanismide ihalus - teoorjuse tasjuurutamise ihalus. Vaat kus lops.
„Riigitamisega“ oleme justkui leppinud, kuigi meie Põhilugu (põhiseadus) jutustab hoopis teistsugust lugu. Hoopis ülevamat lugu kõrgema võimu kandjast, ettevõtlusvabadusest, omandi puutumatusest, valikuvabadusest, et kõik on seaduse ees võrdsed ja … et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse. Tore. Seda kõike oleme deklareerinud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, kuid … Kuid kohati tundub, et 700 aastat orjaööd on meid nii tuimaks muutnud, et me ei saa aru isegi sellest, et meile sunnitakse peale mitte ainuüksi kuuletumist riigiõigustuslikule süsteemile, vaid me ei saa aru isegi sellest, et kohati on tegemist lausa teoorjuse taaskehtestamisega. Oleme nii riigiusksed, et oleme unustanud oma ülevad lood ja usume kõike mida meile pakub 2§PS.
„Riigitamisega“ oleme justkui leppinud, kuigi meie Põhilugu (põhiseadus) jutustab hoopis teistsugust lugu. Hoopis ülevamat lugu kõrgema võimu kandjast, ettevõtlusvabadusest, omandi puutumatusest, valikuvabadusest, et kõik on seaduse ees võrdsed ja … et kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse. Tore. Seda kõike oleme deklareerinud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes, kuid … Kuid kohati tundub, et 700 aastat orjaööd on meid nii tuimaks muutnud, et me ei saa aru isegi sellest, et meile sunnitakse peale mitte ainuüksi kuuletumist riigiõigustuslikule süsteemile, vaid me ei saa aru isegi sellest, et kohati on tegemist lausa teoorjuse taaskehtestamisega. Oleme nii riigiusksed, et oleme unustanud oma ülevad lood ja usume kõike mida meile pakub 2§PS.
Toreda aja
reaalsus. Ununenud tähtpäev – vabaduse algpunkt
Elame
toredal ajal, ajal mil me elame vabamalt ja tervemalt ja jõukamalt kui kunagi
varem. Täitsa mõnus. Kuid me peame olema hoolsad nagu aednikud, et umbrohi meid
teiega, meie mugavuses, ka (mõtte)laiskuses, meie vabadusviljadest ilma ei jäta.
Nagu märgitud, siis meil on lähiaastatel olnud ridamisi uhkeid tähtpäevi: Eesti Vabariigi
100 juubeliaasta, tänavu 100 a eesti keele kuulutamisest riigikeeleks,
järgmisel aastal möödub 100 a esimese Põhiloo (Põhiseaduse) kehtima panemisest,
30 a Balti ketist, 40 a Balti apellist jne. Tore on elada vabas riigis.
Samas on tähtpäevi,
mis kipub meile nii mentaalselt kui ka ajaliselt kaugeks jääma. See on orjuse
kaotamine. Kui me tähistasime nüüdsama (Taas)Iseseisvuspäeva, siis taasvabaduse
alguspunkt oli mullu 150 a tagasi. Just mullu möödus 150 aastat orjuse
kaotamisest Eestis. Kuigi
pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819 aastal Liivimaa
talurahvaseadusega, siis piiratud kodukariõigus muudeti ära aastal 1865 aastal
ja 1868.
aastal kaotati Eesti aladel teoorjus. Olime saanud vabaks. Ainuüksi inimeste
orjastamise mõte tundub meile tänapäeval läbinisti võõras ja lausa absurdne. Me
ei mõtle selle võimalikkusele, selle meetoditest ja sellest kui väärtusest.
Muidugi oli pärisorjus mõisniku jaoks väärtus, kuid ülejäänutele mitte. See
polnud nende väärtus. Meie väärtus oli (on ja jääb) vabadus. Sest just
pärisorjuse kaotamine, võimalus osta endale põliseks kasutamiseks talud, luua
oma ettevõtted, arendada teadust ja kultuuri, mis pani meie rahva kihinal
edenema. Me oleme siin maanurgas pidanud ennast ikka töökateks, harituteks ja
teadmishimulisteks, kuid minu emakeele õpetaja tõi pärisorjust käsitledes
näiteks ühe saksa rännumehe kirja, kus ta andis kodustele teada, et „Ei ole
laisemat ega lohakamat inimest kui siinsed maamehed.“ Tekitab üllatust, isegi
solvumust, kuid kui mõelda, siis miks peaks ori pingutama isetahtsi? Orja
liigutamise mootoriks pole tahe vaid hirm ja sund. Ja sunni ja suvaotsuste
tingimustes ei ole virkus ja korralikkus esimesed asjad mis meelde tulevad. Jah,
kuid orjusest vabanemine pani küll mõtted liikuma ja elu edenema. Kõik need
sajased juubelid on vaid priiuse tulemus. Samas võib kõik see kaunis kaduda
hetkega, kui me liialt mugavaks ja laisaks muutume. Ärgem unustagem, et tänavu
möödub ka 80 aastat meie suurimast altminekust ja … häbist.
Geneetiline põhi?
Teoorjuse kaotamise järel olime nominaalselt vabad, kuid … mitte
iseseisvad. Iseseisvuse saavutamine 100+ a tagasi andis vabale eneseteostusele
veelgi suurema hoo ja mõtte. Kuid nagu õpikunäitena ei osanud me oma vabadust
hoida, vaid samm-sammult ja (vale)otsus, (vale)otsuse järgi viis meid suletud
süsteemi, kus bürokraatia määras, mida inimene tahab ja tohib. Üpris suure tüki
meie priiusetunnetusest, ettevõtlustahtest ja pürgimusest ampsas ära see viiskümmend
aastat „koomat“ Vaheriigis. Vaheriigi loosungid võrdsusest ja heast elust
põhinesid suuresti sunnitud tööl või ka lausa sunnitööl, mida ilustati
illisionistliku üha laieneva ümberjaotussüsteemiga. Meisterlik illusioon, mis mõnede
jaoks kestab siiani. Nad ei osata seda illusiooni
siiani läbi näha ja kannavad seda endaga kaasas, kui kallimat vara. Koomakogemus,
kui kallisvara? Uues saatuse õnneloosis, mis tõi meile järgmise vabaduse
(TaasIseseisvuse), ei osanud osad meist vabadust ära tunda. Nad olid liialt
harjunud käskudega, vabadus oli harjumatu. Lausa ebamugav. Pelutav. Vabaduse kaksikvend on ju vastutus. Igaühe
vastutus, mitte laialimääritud, umbisikuline, kollektiivne vastutamatus.
(Taas)Iseseisvusega olime küll jälle nominaalselt vabad, ka
iseseisvad, kuid …Ilmselt mitte päris vabad. Ehk nagu küsis R Branson:. „Inimese
saab küll puurist välja päästa, aga kas te suudate ka puuri inimesest välja
päästa?“ (R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017 lk 190).
Tundub üpris asjakohase küsimusena meiegi puhul.
Kuskilt
geneetilisest põhjast kerkib alatasa kahte laadi paheline kihu: esiteks olla
teoorjuse aegne mõisnik/ülemus või vähemalt kilter-kubjas-aidameestele-bürokraat, teise tasandi selles pahelisuses loob Vaheriigi
ajast pärit „üldrahvalikust omandist“ lähtuv lootus illusionistlik/sotsialistlikule
ümberjaotusele. Selle väärunelma tulemusel tekkib nõukogudeaegsest
„üldrahvaliku omandi“ (st. bürokraatia võimu) ja mõisaaja teoorjuse
töökorralduslik sümbioos. Mõlemal juhul oli „töö käivitavaks jõuks“ tööle
sundimine. Kuid mõlemad majandusmudelid on ju vajunud möödanikku kui
elujõuetud.
Miks me teiega seda teemat arutame? See ju ajast ja arust
teema? Ikkagi 150 aastat ju pärisorjuse
kaotamisest. Kuid esitage endale küsimus: Kas tahaksite olla ori? Päris ori või
pärisori? Ei taha? Aga kas naaber võiks olla pärisori? Ka ei võiks? Elementaarne. No selle pärast peamegi vaatama, kas vaatamata meie Põhiloo
hästi hooldatud õiguspõllul, ei püüa mõni pärisorjuse seeme idaneda ja ennast laiutama upitada. Te ei usu, et see on
võimalik? Aga, võib-olla te pole osanud lihtsalt märgata? Või oletegi ori? Mõttemudelilt.
Te ainult ei märka seda? Kaeme perra.
Ulmeline, kuid tõsiasi
Vaadake, see pärisorjuse juurutamise jutt Eesti Vabariigis
pole mitte lihtsalt intellektuaalne mõtteharjutus. Nii nagu me paljudel juhtudel
ei märka (sest me oleme harjunud) riigiõigustuslike Põhiloo väänamisi, nii pole
me märganud, et riigiõigustuslikkus on
läinud nii kaugele, et Riigil on alati õigus (ja kes ei usu, see lugegu punkti
nr 1), vaid ilmneb, et Riigil on „nii õigus“, et ... tal on „õigus“ sundida oma
kodanikke ka tasuta tööle, andes kodanikele nimeks „kodanik Omanik“ ja „“kodanik
Ettevõtja“. Justkui kodanik Omanik ja kodanik Ettevõtja ei olekski EV kodanikud.
Selline mõte tekkis
lugedes bussivedajate pöördumist MAMI-le selleks, et Riik kompenseeriks osade
reisijatekategooriate tasuta veo kohustusest tulenevad kulud vedajatele. Alguses
ei mõelnud ma sellele, et tegemist oli ju osadele reisijatele suunatud
kingitusega – nad said "tasuta tasuta" sõita. Kuid kui muud tasuta sõidud, mida on Riik
kehtestanud kingituse tegija (ehk Riik) ka kompenseerib, siis selle kategooria
puhul, peavad kingituse kinni maksma vedajad.
Hm, veider kingituste tegemise viis, üks kingib ja teine maksab. Edasi lugedes ilmnes ühest seletuskirjast, et see pidavat olema solidaarsus. Veider solidaarsus küll. Võtsin siis Riigi sellesuunalised selgitused ette ja … Sattusin järjekordsele riigiõigustuslikule traktaadile. Kuigi jah juriidiliselt on kõik õige, kuid ei vasta meie Põhiloo kirjasõnale ega mõttele. Ühest küljest on loomulik, et nii perekonna, kogukonna, kui ühiskonnana aitame me neid keda tulebki seoses nende erilise olukorraga aidata, selleks me maksusid ju kogume ja meie raha ümber jagamegi. Kuid on ka täiesti loomulik, et ühtedele head tegemine ei tohi teistele kurja teha. Kogu filosoofiline põhi selliseks riigiõigustuslikuks tegevuseks on vildakas, see ei toetu meie Põhiloole, vaid ühele riigiõigustuslikkule punktile seaduseelnõu ...seletuskirjas. Nagu öeldakse „seletasivad ära“, et võrdne kohtlemine, omandi puutumatus ja tööle sundimise keeld ei kehti, kui kasutada 2§PS . Kõik. Mis aga sümptomaatiline, siis MAMI vastus vedajatele oli tihkelt riigiõigustuslikult mõttetu sõnajada: „Lugege paragrahvi nr 1“. Seega, nii seadusandlik, kui täitevvõim on legaliseerinud EV-s teoorjuse. Oleme tagasi teoorjuses, ise seda märkamata. Kes on järgmine? Nemad? Või äkki teie?
Hm, veider kingituste tegemise viis, üks kingib ja teine maksab. Edasi lugedes ilmnes ühest seletuskirjast, et see pidavat olema solidaarsus. Veider solidaarsus küll. Võtsin siis Riigi sellesuunalised selgitused ette ja … Sattusin järjekordsele riigiõigustuslikule traktaadile. Kuigi jah juriidiliselt on kõik õige, kuid ei vasta meie Põhiloo kirjasõnale ega mõttele. Ühest küljest on loomulik, et nii perekonna, kogukonna, kui ühiskonnana aitame me neid keda tulebki seoses nende erilise olukorraga aidata, selleks me maksusid ju kogume ja meie raha ümber jagamegi. Kuid on ka täiesti loomulik, et ühtedele head tegemine ei tohi teistele kurja teha. Kogu filosoofiline põhi selliseks riigiõigustuslikuks tegevuseks on vildakas, see ei toetu meie Põhiloole, vaid ühele riigiõigustuslikkule punktile seaduseelnõu ...seletuskirjas. Nagu öeldakse „seletasivad ära“, et võrdne kohtlemine, omandi puutumatus ja tööle sundimise keeld ei kehti, kui kasutada 2§PS . Kõik. Mis aga sümptomaatiline, siis MAMI vastus vedajatele oli tihkelt riigiõigustuslikult mõttetu sõnajada: „Lugege paragrahvi nr 1“. Seega, nii seadusandlik, kui täitevvõim on legaliseerinud EV-s teoorjuse. Oleme tagasi teoorjuses, ise seda märkamata. Kes on järgmine? Nemad? Või äkki teie?
Teoorjus või sunnitöö.
Kuid, kuna bussivedajate riigiõigustuslik teoorjusele
sundimine ei huvita kedagi, siis toome pärisorjuslikkuse näite inimese, lihtsa
kodaniku tasandil. Siinkohal meenus mulle majaomanike järjepidev ja lakkamatu
võitlus Riigiga nn heakorraeeskirjade üle, millega kinnistuomanikke sunnitakse
töötama tasuta Riigi ja KOV maadel (loe mõisapõllul). Aastast aastasse kurdavad
omanikud, et neile on sunnitud peale orjatöö, teoorjuse vormis, kuid Riik
arvab, et see on vaid omandiga kaasnev …õigus? Autasu? Peaaegu privileeg. Vaadake,
paljude asjadega oleme nii harjunud, et me ei märkagi, et midagi on valesti. Ja
kui märkame, et asjad on kuidagi vildakad, siis seletavad juristid meile,
et me oleme oma õigustest valesti aru saanud, meie õigus on kuuletuda. Nii ka sellel juhul.
Kui me Põhiseaduse kehtime panemise poolt hääletasime, siis
oskasime me küll lugeda, et inimesed on vabad ja võrdsed, omand on puutumatu,
ettevõtlus on vaba ja orjatöö keelatud ja me hääletasime selle kehtestamise
eest. Me uskusime seda Põhilugu. Me ei arvanud, et Põhiloo juurde
meisterdatakse meile ka orjatöö või sunnitöö lõks. Kuigi Põhiseadus § 157 sätestab, et kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve
(mis on loomulik), ei osanud keegi kahtlustada, et seaduse alusel õigus
kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi, siis ükski terve
mõistusega inimene ei osanud kahtlustada Riiki sellises salakavaluses, et meie
vabadus on olla teoorjad (või sunnitöölised) ja rügada Riigi/KOV põllul.
Muidugi
osatakse riigiõigustuslikult kõik ikka Riigi kasuks pöörata jutuga, et kodanikke
ei tohi küll orjastada, aga majaomanikud ei ole ju kodanikud vaid nad on … omanikud
ja neid võib orjastada nii kuis jaksab. Vaadake, igasuguseid asju võib nimetada
erinevate nimedega, kuid oluliseks osutub siiski mitte see, kuidas seda
nimetatakse (punane ämber või sinine saabas), vaid kuidas see inimestele
tundub. Kuidas nad sellest aru saavad. Kodanik saab aru täiesti üheselt, ta
tunneb ennast petetuna ja orjana. Kes ei usu vaadaku selleteemalisi sadu artikleid, neid leiab
aastast aastasse. Lihtsalt üks
„kodanikunäide“ ajalehest „Lõuna Leht“ „Omaniku
„orjus”: linnamaa koristamisest pole pääsu“ (26.10.06),
kus kiri toimetusele annab teada, et: „ Ka meil sunnivad
linnaametnikud majaomanikke teoorjuse seaduste kohaselt linna kõnniteid
koristama, unustades tõsiasja, et tänaseks ei ole majaomanikud enam rentnikud,
sest majaomanikele kuulub ainult kinnistualune maa. Tänavaalune maa ei kuulu
majaomanikule, vaid riigile ja tänav linnale. Seega vanameelsed linnaametnikud
omavolitsevad, sundides majaomanikke ähvarduste ja trahvidega linnale kuuluvaid
kõnniteid koristama.“ Ja „Jääb arusaamatuks,
kuidas linnavalitsus tohib kohustada majaomanikke töötama väljaspool kinnistut,
põhiseaduse § 28, 29 ja 32 norme eirates ja arvestamata seda, et paljud
majaomanikud töötavad vähemalt 40 tundi nädalas, on pensionärid või töövõimetud
isikud, kes ei suuda koormist täita ega selle täitmise eest maksta.“
No näete,
kodanikule jääb arusaamatuks Riigi (meie oma Riigi) näotu tegevus ja pole ka midagi imestada, kui vabadus ja õigused
ning orjatöö keelamine on esimese 30 paragrahvis ja kuskil taga „kribukirjas“
on kohalikule võimule antud mõisnikuõigused vabade kodanike üle. Muidugi ei saa
inimesed sellisest trikitamisest aru. Kuid kui ei saa aru … siis mõelgem
tagasi, kui kodanikele oleks Põhiloo vastuvõtmisel seletatud, et esimesed
paragrahvid vabadust ei maksa midagi, need on vaid kaunid haigud, no nagu
sissejuhatus koormiste ja lõivude raamatusse, siis kui paljud oleksid sellise
Põhiloo maksma panemise poolt hääletanud? Eks ole hea küsimus? Nii, et
administratiivarbujatel ja poliitrobotitel peaks olema enesealalhoiuinstinkti
nii palju, et see ülekohus ära muuta. Selleks ei pea mitte Põhilugu muutma,
vaid Põhiloo mõtte juurde tagasi pöörduma. Lihtne ja inimlik. Muide ja miks üldse selline koormis, kas
KOV-del pole vahendeid seda ise korraldada, kõblata ise enda põldu?. Olla ise
uhke omanik? Kasutada "täiel rinnal" oma omaniku privileegi? See ju nende maa. Kuid ei, selle asemel, et ausa tööga enda ja
linnaelanike elu väärikamaks muuta, kasutatakse meie teiega kogutud makse …
kontrollimiseks, menetlemiseks, karistamiseks. Eh, täielik kilter-kubjas-aidamees
süsteem. Ei saagi aru, kas selline teguviis on oma rahva mittemõistmine või puhtakujuline
pahatahtlikkus. Mul on võim, ma võin tõlgendada igat vabadust koormisena, ma
võin … teile kurja teha ja ma ei jäta seda võimalust kasutamata.
JOKK &
POKK
Kui
kodanikud hääletasid Põhiseaduse kinnitamise poolt siis meie teiega tegime
selge valiku, et vabadus on puutumatu, omand on puutumatu, ettevõtlusvabadus on
puutumatu ja orjatöö on lubamatu. Me hääletasime selle poolt kui Vaba Riigi Vabad
Kodanikud. Nüüd tuleb välja, et me ei ole kodanikud, me oleme omanikud. Kas
tõesti on teoorjus üks vabaduse ja omandi mõõtmeid? Või on Riik omandi ja ettevõtluse vaenlane? Nagu „Lõuna leht“
tõdes: „Niisiis on kõik
juriidiliselt hästi – omand kohustab omanikke ja omanikuks olemine on ometi
vabatahtlik.“ Jätke see tõdemus meelde, see on nii tähtis, et leht oleks oma
olemasolu jooksul vaid selle lause avaldanud, siis oleks ta oma eksistentsi
täielikult õigustanud. Leht seletas meile teiega täiesti arusaadavalt ära nii
JOKK süsteemi, kui POKK (poliitiliselt
on kõik korrektne) süsteemi. Tänud. Vaadake, see ongi orjuse kehtestamise
mootor: kui sa oled omanik, siis oled sa ori, kui sa oled ilma omandita, siis
oled sa Riigi sõltlane. Sulane noh. Kuid omand ja omanik on eduka ühiskonna
aluseks. Nagu ütles kunagine UK PM: „Üks põhjus, miks … ma nimetan siin kahte asja
… me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte sellepärast, nagu oleks
materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et meie arvates annab
isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest sellega tuleb
vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka teiste omi.
Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust ühiskonda, mille
liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata meist õnnetumaid
inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled isiklikult huvitatud.
Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud, maapiirkondade pärandi
taastamine. Ühesõnaga, mu huvi on omandi levitamine veel laiemalt.“ (M.
Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 203). Seega omanikuks
olemine on küll vabatahtlik, kuid teoorjus omandi kaasandena ja ebavõrduse
süvendamine pole valik. See ei ole valikute küsimus, see on moraalitu Põhiloo väänamine.
Teoreetiliselt teoorjusest, mis vist on sunnitöö.
Eelnevalt on kasutatud terminit teoorjus just seetõttu, et kodanikud ise
nimetavad Riigi poolset sundi just niimoodi. Nad tunnevad ennast teoorjadena. Kuid
kui vaadata natuke põhjalikumalt, siis pole tegemist isegi mitte teoorjusega,
sest (lähtudes Vikipeedia definitsioonidest): „Teoorjus ehk teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg
ehk teomees pidi osa nädalast oma
töövahenditega oma kasutuses oleva talumaa
eest tasumiseks mõisa jaoks tööd ehk mõisategu tegema. Sõltuvalt piirkonnast ja perioodist on teoorjus
kohati olnud pigem maarent, harilikult
kaasnes teoorjusega aga pärisorjus.“ (Vikipeedia). Seega tegemist oli
suuresti rendiga maa kasutamise eest. Kuna tänane kinnistuomanik ei ole saanud
oma kinnistut Riigilt (mõisnikult) rendile, vaid see on tema poolt välja
ostetud omand, siis ei saa tegemist olla rendisuhtega Riigi ja omaniku vahel. Meil
… Meil on nagu pidev kommunistlik laupäevak või sunnitöö. Vanasti mõisteti
kurjategijaile raskete roimade eest karistuseks sunnitööd. Sunnitud,
sunniviisiline töö oma kuritegude heastamiseks. Kuid ka sunnitöö ei ole õige
määratlus sest : „Sunnitöö on töö,
mida teeb vangistatud
isik sunnitult ja karistuse ähvardusel“ Omanikke pole keegi vangistanud
ja kui omandi omamine pole kuritegu, siis pole ka millegi eest vangi mõista. Kuigi
jah karistus ja ähvardus on pidevad. Ehk „sunnitöö“ ka ei sobi selleks
seletuseks, mis omanikel on peale sunnitud. Seepärast kostub kõige lähemalt
järgmine selgitus: „Sunniviisiline töö on
sunnitult ja karistuse ähvardusel tehtud töö või osutatud teenus“. Jätame meelde, kinnistuomanikud teevad „vaid“ sunnitud
tööd, kuna nad pole kodanikud vaid on omanikud. Kuid nagu märgitud, siis asi
pole nimetamises, vaid asja olemuses, tundes, ja kuna rahvas tunnetab et
tegemist on teoorjusega, siis … oled see, kellena ennast tunned. Kasutame siis suupäraselt
ja rahvapäraselt edasi teoorjust.
Sunniviisil vedamine … küütimine.
Tundub, et sama mudelit ehk teoorjuslikku mudelit on Riik evitamas ka
ettevõtluses. Tuleme nüüd tagasi tasuta sõiduõiguse juurde, mis samuti paneb
kodanikele, seekord mitte „kodanikele Omanikele“, vaid „kodanikele Ettevõtjatele“ kohustusi
kõblata tasuta Riigi (mõisniku) põllul. Nüüd siis on Riigikogu tasapisi seadustamas teoorjuslikku
majandusmudelit EV-s. Nimelt on ÜTS sätestanud § 34 et: „Tasuta sõit riigisisesel
liiniveol riigisisesel liinil tee-, vee- ja raudteeliikluses on vedaja
kohustatud tasuta vedama last, kes ei ole käimasoleva õppeaasta
1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks, samuti last, kelle koolikohustuse
täitmise alustamine on edasi lükatud, puudega kuni 16-aastast isikut, sügava
puudega 16-aastast ja vanemat isikut, raske nägemispuudega isikut, sügava või
raske nägemispuudega isiku saatjat või puudega isikut saatvat juht- või
abikoera. Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata." Seega tegemist ei ole ettevõtlusvabadusega vaid sunnitud tööga, teoorjuse
vormis. No kas ei näe välja teoorjusliku majandusmudelina? Vaadake, on täiesti
selge, et ühiskond aitab oma abivajavaid kaaskodanikke järgi nii liikumises,
suhtluses kui muus, kuid selleks tuleb Riigil valida õiged vahendid. Tasuta sõiduõigus, mida
ei kompenseerita õiguse andja poolt, on selleks kõige halvem lahendus. Miks? Selline
lahendus moonutab veoturgu, loob ebavõrdsust vedajate vahel ja on Riigi poolt lihtsalt
amoraalne varjatud ühe tegevusala lisamaksustamine.
Asjal on
ka teine külg, mis läheb otseselt vastuollu meie Põhiloo algpõhimõtetega.
Nimelt kui Põhiloo § 32. sätestab, et:“ Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt
kaitstud, et omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses
sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.
Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse
ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.“, siis antud
juhul on tegemist omandi kõige otsesema võõrandamisega. Kuidas?
Elementaarne. Tasuta sõidu nõudmine vedajatelt,
ilma seda kompenseerimata, ongi vara
võõrandamine, sest kui vedaja aastakulu selles teoorjuse vormis on tegelikult
hinnatav üle poole miljoni eurose kuluga, siis on see kahe väga kobeda uue kaugliinibussi maksumus. Neid kahte bussi
Riik iga aasta võõrandabki vedajatelt ja … reisijatelt. Tasuta. NB! Iga aasta. Kas me
seda oma Põhiloo kirjapanekul silmas pidasime? Või on siinkohal bürokraatia
omatahtsi ulakust teinud? Mõtlete, no mis see suurele (meie mõistes) firmale
ikka teeb, kui talt natuke „rahhi koorida“, kuid … stopp! See on väga libe ja
sügavalt vale mõttekäik. Esiteks, on tegemist põhimõttelise küsimusega, kas
Riik võib käituda rannaröövlina? Ilmselgelt mitte. Teiseks ei osta ükski bussifirma täisraha eest busse
kohe välja, selleks ei ole turul lihtsalt nii palju vahendeid. Ehk bussid
soetatakse kapitalirendiga, mis tähendab, mitte kahte bussi, vaid näiteks kümne
bussi mittesoetamist. Seega rekvireerib Riik iga aastal sõitjatelt võimaluse
saada oma käsutusse 10 uut bussi või liini või uut toodet. Vaat selline lugu,
Riik pügab oma kohustusi mitte täites tegelikult reisijaid.
Laiendatud
…sunnitud töö võimalustest
Kuid
asjal on veel ka kolmas külg, kas sellise koormise alla võiksime me kõik
kuuluda. Kas kõigile majandusvaldkondadele võiks Riik selliseid röövandameid
võtta? Võib-olla saaks Mõisnik-Riik kehtestada meile kõigile, igale kodanikule
kohustuse, et meie teiega maksaksime kinni Riigi tehtavad "kingitused"? Te ei saanud aru? Mingem jälle isiklikuks. Isiklikuks minek parandab tunduvalt olukorra mõistmist.
No, kujutame ette, et Riik tahab ja määrab, et me peame osa oma töötasust (peale maksude maksmist) Riigi kingitustemaania rahuldamiseks eraldama? Oletame, et teil on aastasissetulek peale maksude tasumist keskmine 12 000 EUR so 1000 EUR/kuus. No selline keskmise palga saaja tulem. Pole paha nagu öeldakse, sest kui teil on keskmine palk, siis olete te tegelikult parema sissetulekuga (ehhee, vähemus) rahva seas. Kuid siis tekib Riigil mõte, et võiksite oma tuhhist umbes … pool ära anda? Olete nõus? Miks andma? Miks peaksite? Väga õige küsimus, sest just selline olukord tekkib bussinduses kui vaadata massimeedias avaldatud arve, siis ühest küljest on veofirmade kasumist tasuta sõidu (ehk teoorjusliku kohustuse) eest on Riik ära võtnud peaaegu pool kogu kasumist. See ei ole enam naljakas, see on röövimine.
No, kujutame ette, et Riik tahab ja määrab, et me peame osa oma töötasust (peale maksude maksmist) Riigi kingitustemaania rahuldamiseks eraldama? Oletame, et teil on aastasissetulek peale maksude tasumist keskmine 12 000 EUR so 1000 EUR/kuus. No selline keskmise palga saaja tulem. Pole paha nagu öeldakse, sest kui teil on keskmine palk, siis olete te tegelikult parema sissetulekuga (ehhee, vähemus) rahva seas. Kuid siis tekib Riigil mõte, et võiksite oma tuhhist umbes … pool ära anda? Olete nõus? Miks andma? Miks peaksite? Väga õige küsimus, sest just selline olukord tekkib bussinduses kui vaadata massimeedias avaldatud arve, siis ühest küljest on veofirmade kasumist tasuta sõidu (ehk teoorjusliku kohustuse) eest on Riik ära võtnud peaaegu pool kogu kasumist. See ei ole enam naljakas, see on röövimine.
Mis
aga veelgi kurioossem, et (nii nagu seitungist võis lugeda ja nii on ka
seaduses kirjas) seda koormist peavad kandma kõik bussi, raudtee, veetranspordi
firmad, mis tähendab seda, et neid koormisi ei kanna tegelikkuses mitte keegi … välja arvatud turupõhiselt toimivad ja
piletitulust ennast majandavad bussivedajad. Nimelt toimivad üksnes
kaugbussivedajad turupõhiselt, makstes „tasuta“ sõidu kinni oma kasumist, samal
ajal kui rongi- ja veevedajatele (millised täiesti juhuslikult on Riigi
omanduses) kompenseeritakse sõidu (piletite osa on vaid kolmandik kulust) maksumus dotatsiooni kaudu. Mnjah, selline
konkurents siis. Riigi sellesuunalised nõuanded, et tõstke siis piletihinda on kas asjatundmatud või kohatud oludes, kus Riigi "oma firmad" naudivad pidevat dotatsioonilaksu, mitte konkurentsisurvet.
Kas
te teate mingi teist majandusala, kus peale kõigi riigimaksude maksmist
võetakse Riigi poolt turukonkurentsis „võõraslastelt“ veel 40-50% kasumist ja
oma lapsukestele makstakse preemiaks dotatsiooni? Ei tea? Muidugi, sest mingit
teist sellist majandusharu pole olemaski.
Kahjumi
maksustamine eriti … tapvalt
Kuid asjalood on veel grotesksemad, koormist võetakse ka
selliselt vedajalt kelle majandustulemus on … kahjumis. Mnjah, vintsked vennad
need bussivedajad. Sunnitöölised, teoorjad, aga mõisniku kiuste, ikka püüavad ka oma maalappi
uskumatu visadusega kõblata.
Kui
uurida majandusaruandeid, siis ilmneb, et on firma millised on "nullringi" piiril või saavad aastast aastasse
kahjumit, püüdes ennast üha uuesti ja uuesti kohandada turukõlblikuks, sponsoreerivad Riigi kingitegemise hullust aastast aastasse kümnete tuhandete eurodega. See raha võiks päästa firma elule, kui ta saaks selle suunata investeeringuteks, aga, ei, Riigi mõisavalitsejalik majandusmudel ei võimalda ettevõtluse jätkamist. Kui keegi näeb selles
võrdsust, omandi puutumatust ja mitteorjatöö, siis …. Kas ta elab vales ajas
või on lugenud valet (2§PS) Põhilugu.
Kui
seoses tasuta ühistranspordi (TÜT)
maakonnaliinidel (järjekordne Riigi kingitus) väheneb linnadevaheline ja maakondlike turupõhine bussireisijate arv,
mis omakorda vormub märkimisväärseks kahjumiks, siis isegi selle juures peab
vedaja Riigile tasuta sõiduõiguse kingituse eest maksma naturaalkohustusena
kümneid tuhandeid eurosid Kui see on
vaba ettevõtlus ja võrdne kohtlemine, siis … Olen ma midagi väga valesti
arusaanud. Pigem tuletab see mudel meelde veel kooliajal loetud raskest
pärisorjuse ajast, mil eelkõige tuli oma kohustus täita mõisapõllul,
viljapeksul jne ning kui sellest aega järgi jäi, siis oli seda võimalik teha ka
oma põllukesel. Mnjah, selline ajaloospiraal siis.
Riigiõigustuslik
piinlik osa
Vahel on mul ... häbi. Häbi, et Riik on nii vähe tulevikku panustav, nii tagurlik ja loovusvaene oma tegudes. Kahjuks
ei suuda Riik mitte kuidagi endale selgeks teha liikuvusturu pikaajalise tõhusa
toime mehhanisme. Õigemini ei püüagi endale selgeks teha. Nii ka selles osas, et ta annab kingitusi seal kus tal endal vahendis selleks puuduvad.
Või puudub tahe leida meetodid, mis turgu ei lõhuks ning konkurentsitingimusi
ei muudaks ebavõrdseks.
Ettevõtjad
on juba aastaid teinud Riigile ettepanekuid see ahistav ja meie Põhilooga
mitteühtiv koormis üle vaadata ja lõpetada. Aeg ajalt on nad leidnud mõningast
arusaamist (harilikult enne valimisi), isegi nagu nõustumist, kuid kui asi
jõuab ÜTS muudatusteni, siis saab Riigi Põhiloole vastava käitumise tahe otsa
ja järgneb riigiõigustuslik traktaat: Riigil on õigus, sest Riigil on alati
õigus!
Niisiis
ei viinud pooltevaheline läbirääkimine pikkade aastate jooksul kuhugi, tuli leida uusi lahendusi
protsessi õiges suunas (Põhiloo suunas) liigutamiseks. Ettevõtjad
otsustasid pöörduda Riigi poole õigustatud
nõudmisega, Riigil tema pikaaegne võlg
ära maksta, kuid … See lõppes piinlikult
tihke kantseliidiga, mida võiks kokku võtta kaheparagrahvilise PS 2 § (1§
Riigil on alati õigus, 2 § Kui Riigil ei ole õigus, siis vaata 1§). Riik isegi
ei süvenenud olukorda ja vastas: „"Riigikogu on antud küsimust käsitlenud
ühistranspordiseaduse eelnõu menetlemisel 2013. ja 2014. aastal, kuulates ära
erinevad seisukohad ja arvamused ning eelnõu seadusena vastu võttes jõudnud
järeldusele, et tasuta sõidu õiguse kehtestamine ei ole põhiseadusega vastuolus“.
"Kehtiva ühistranspordiseaduse kohaselt ei hüvitata paragrahvis 34
nimetatud kategooria sõitjate tasuta vedu vedajale. Majandus- ja
kommunikatsiooniministeeriumil puudub õiguslik alus nimetatud sätte kohaldamata
jätmiseks ning hüvitise määramiseks,". (ERR 11.07.19). See vastus oli
tüüpiline … mittevastus,
bürokraatia üks inetumaid näiteid. Ega ettevõtjad selle pärast MAMI poole ei
pöördunud, et neid „välja menetletakse“, vaid neil oli probleem, mis vajas asjalikku
Riigi poolset analüüsi ja sellest lähtuvat „edasi menetlemist“ Riigikogus.
Tuletame lihtsalt meelde, et hea haldustava järgi tähendaks see olukorra
analüüsimist, hindamist, kas midagi on muutunud ja tegema siis ettepaneku
seadusandjale, mitte vastama et „Ise oled loll, loe paragrahvi 2 … tobu“ Sellele "Ise loll sündroomile" on targad inimesed ka seletuse leidnud: „Võim on midagi enamat kui jõud midagi teha: see: otseselt või kaudselt mõju avaldada
ja volitusi anda. See on vabadus mitte teha; mitte
sobituda, mitte kohanduda ja mitte tunda teiste survet. Võim muudab meid
ühiskondlike ootuste suhtes immuunseks.“ (lk 50). „Täpsemalt öeldes, kõrge staatus ja suur võim pidurdavad
meie võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Psühholoogias on teise
vaatenurgale asumine oluline sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise viis.
Enese kellegi teise nahka kijutlemise võime on väga tähtis sotsiaalne oskus –
hädavajalik sõprade leidmiseks, lähedaste suhete säilitamiseks ja konfliktide
lahendamiseks. Samas oskavad kõrge positsiooni ja suure võimu omajad seda
kehvasti. Õigupoolest peab see paika meie kõigi puhul, kui meile saab osaks
väikseimgi võimukübeke. Nagu Mindell otse välja ütleb: kõrge staatuses kaotame
me teiste suhtes teadlikkuse.“ ( J Diamond „Võim“ ÄP 2018 lk 57). Selline kõrgusest tulenev kõrkus, kuid see ei ole hea teenindus, sest vastavalt meie tegelikule Põhiloole on administratsioon suur teenidussektor, mitte mõisavalitsejate tsunft.
Riigiõigustuslik seletuskiri pärisorjuse kasulikkusest
Kogu
selle tasuta kingituste segapuntra aluseks on mitte meie Põhilugu, vaid poliitilises jutuveskis jahvatatud nadivõitu 2013 a ÜTS eelnõu seletuskiri, milline „seletas ära“, miks
pärisorjusliku meetodi kasutamine turupõhistele bussivedajatele Eesti
Vabariigis on „Põhiseadusega mitte vastuolus“.
Nagu seletuskirjas märgiti, siis: „ §-s 33
sätestatud nõue vedada ka kommertsliinidel teatavaid sõitjate kategooriad
tasuta ilma selle eest hüvitust saamata vajab eraldi selgitust. Nimetatud
küsimusele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler.“ Just-just Õiguskantsler (jälle
see viimane võitleja väljal) avaldas teistsugust arvamust. Jätkem meelde.
Seletuskiri
jätkab: „Eelnõu §-s 33 sisalduvate sõidusoodustuste kehtestamisega on tagatud
põhiseaduse §-s 28 sätestatud ühiskonnas vähem toimetulevate isikute abi
saamise õigus.
Samas
riivab kehtivas ühistranspordiseaduses ja eelnõus sätestatu, mille kohaselt
vedajale teatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata,
põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Sellise riive legitiimne
eesmärk, mida kannab ka eelnõu §-s 33 sisalduv tasuta sõidu õigus teatud
kategooria sõitjatele, tuleneb eelnõu § 9 lõike 1 punktist 1. „ Kuidas küll on tuldud mõttele segada kokku ühiskonnas vähem toimetulevate isikute abi saamise õigus ja ettevõtlusvabaduse riive õigustus jääb arusaamatuks. Tundub nagu oleks sahvris eraldivõetult kaks mõnusat suutäit: maasikamoos ja soolaheeringas ning need suvaliselt kokku segatud. Eh, täpselt nii halvasti, kui soolaheeringas maasikamoosiga ,maitseb ka seletuskirjas mõttetult ja mõistmatult kokku segatud kaks täiesti erinevat head ja vajalikku asja. Pean siinkohal nõustuma W Churchilli seisukohaga, kes ütles: „“Mulle ei meeldi
moraali ja matemaatika kokkusegamine" R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011 lk 147)
Ja
siis tuleb Riigi „trumpäss“ pärisorjuse põhjenduseks. „Ettevõtja saab vabalt
valida, kas ta mingil kommertsliinil sõitjateveoteenust soovib osutada või
mitte …“ UPS! Selle ühe lausega saadeti
kogu Põhilugu kassi hänna alla. Kuidas nii? Vaadake, kui püstitada küsimus
(õigemini õigustus) niimoodi, et ettevõtja saab vabalt valida, kas ta mingil
kommertsliinil sõitjateveoteenust soovib osutada või mitte, kuid otsustamisel
peab vedaja arvestama ka kuludega (st teoorjusliku komponendiga), mis kaasnevad ühistranspordiseaduses
sätestatud sõidusoodustuste andmisega ilma nendest tulenevate kulude eest
hüvitist saamata, siis võib seda põhimõttelagedust laiendada ükskõik millisele
ettevõtlusvaldkonnale. Kõigele. Kõigile. Võib arvata, et pärisorjusliku
majandusmudeli juures oli ka mõisnik täiesti veendunud, et pärisorjad peavadki
tema põllul rügama, sest kuidas siis muidu põld küntud ja koristatud saaks? Mõisnikule oli kindlasti iga teine lahendus mõistmatu, kui mitte mässumeelne. Kuid tänapäeval sellised mudelid enam ei sobi. Pole enam see aeg nagu öeldakse.
Kogu liikuvusturu toimimise mudel tuleb üle vaadata. Ajas muutuvad nii
vajadused, kui mudelid ja kui seletuskiri „arvas“ et: „Eelnevat arvesse võttes
ja tulenevalt asjaolust, et tasuta sõitvate isikute osakaal ei ole sõitjate
üldarvu arvestades suur ning seega on tasuta sõidu võimaldamisest tulenevad
kulud (mida saab planeerimise korral ka üle kanda teistele sõitjatele) vedajale
suhteliselt madalad, on ettevõtlusvabaduse riive ka proportsionaalne.“, siis
tänaseks on see „arvamine“ vananenud ning riive ei ole proportsionaalne ja
kulud on märkimisväärsed moonutades konkurentsisituatsiooni liikuvusturul. Kuid mis põhitähtis, mingit teist arvamust Põhiloo kehtetuks tunnistamiseks polegi, kui seesama seletuskirja räbal, kõik sellele järgnevad "arvamused" lähtuvad sellest "seletus kirjast". Kõik. MAMI isegi ei vaevunud mõtisklema selle üle, kas äkki on selles migi probleem või ... No seda enam, et ÕK oli eriarvamusel selles "riivamise värgis".
Põhiloo
põhimõtted
Meie
Põhiloos on kirjas need põhimõtted, mis võimaldavad meid kindlas usus arendada
seda maad, ei maksa seda ära rikkuda ja nihutada neid põhimõtteid/väärtusi vabadusest ja
puutumatusest riigiõigustuslike sehkendamistega pärisorjusse. Meie Põhiloos on
kirjas need põhimõtted, mis on edukaid tiivustanud juba aastatuhandeid,
loodetavasti suudame me sellest õppida ja Põhiloo mõtte juurde tagasi pöörduda.
Selles suhtes võiks eeskujuks olla Kyros
Suur (u 576.529 eKr). Pärast Babüloonia kuningaks kroonimist andis Kyros välja
määruse, mida on nimetatud esimeseks inimõiguste hartaks:
„Teatan,
et austan oma impeeriumi rahvaste traditsioone, tavasid ja religioone ning
seni, kuni elan, ei lase ma kunagi ühelgi oma kuberneril ega alluval neid
solvata ega neile ülalt alla vaadata … Ma ei lase kunagi kellelgi
kompensatsiooni maksmata võtta kellegi vallas- ega kinnisvara. Takistan
tasustamata ja pealesunnitud töötegemist seni, kuni elan. Teatan, et kõik võivad
oma religiooni vabalt valida. Inimesed võivad elada ükskõik mis religiooni
kohaselt ja teha valitud tööd seni, kuni see kaasinimeste õigusi ei ohusta.
Kedagi ei karistata ta sugulaste tegude eest. Takistan orjapidamist ja mu
valitsejatel ja alamatel on kohustus oma haldusaladel keelata meeste ja naiste orjadeks müümine. Niisugune
komme tuleb kogu maailmas hävitada.“ (W. Weir „50 väejuhti, kes muutsid
maailma“ Ersen 2007 Lk 26).
Eks ole,
kõlab ju väga tänapäevaselt ja inspireerivalt.
Järgneb:
Targutusi:
M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti
Entsüklopeediakirjastus 2008
LK 237 „Mida
rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub
administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega
kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb
vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed
paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani
aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine.
Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega
riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“
C. Beaton „Hambaarsti surm“ (Tänapäev 2014)
Lk 6 „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja
kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad
lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist
muidu kalliste hambaravihindade juures odav.
Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal
Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud. „
Lk 20 „Paljud on kasvanud üles teadmisega, et arstid, advokaadid
ja hambaarstid on justkui jumalad. Kunagi ei mõelda, et nad on samasugune nagu
lihunik või pagar. Kui lihunikult halvaks läinud liha saad, siis otsid teise
lihuniku, aga kehva hambaarsti juurde jäädakse edasi.“
Clot „Suleiman Tore“ Kunst 2017
Lk 54 „Sultan Selim „Kas ei
tohi surmata kahte kolmandikku
impeeriumi elanikest viimase kolmandiku suurima heaolu nimel?“.
Lk 55 „Minu ülim käsk, „
kirjutas ta Egiptuse kubernerile, „käsk, mis kutsub ja haarab nagu saatus, on
järgmine: rikkad ja vaesed, linnad ja maad, alamad ja tribuudimaksjad tõtaku
kõik sinule alluma. Kui keegi neist vähegi viivitab oma kohustuste täitmisega,
siis olgu nad kas pealegi emiirid või fakiirid, ära kõhkle nende puhul
rakendama kõige karmimat karistust.“
Y.
N. Harari „21 õppetundi 21 sajandiks“ Postimees 2019
Lk 299 „Ühelt vanalt targalt mehelt küsiti kord, mida ta on elu
mõtte kohta mõistnud. „Vaadake,“ vastas ta, „ma olen mõistnud, et ma olen siin
maa peal, et teisi aidata. Aga millest ma endiselt aru pole saanud on see, miks
teised inimesed siin on.““