Muinasjutt Vol 12: Mõrv Peamises Linnas

 

„Tulin linnas lumesadu …”. Nojah, kena kevade juba käes ja lund ka enam pole, kuid just need J. Liivi luuleread tulid meelde linnast tulles. Lund ei olnud, kuid tolmu oli rängalt, lausa tolmutorm. Suu ja silmad olid tolmu täis ja seda mitte ainult minul. Enda ümber, lähimaalt, on raske mõningaid detaile märgata, kuid üle tee bussipeatuses toimus järjekordse sõiduki möödavihisemisel tõeline paaniline enesepäästmise etteaste: kes püüdis hinge kinni hoida, kes ennast ära pöörata, kes käega tolmu laiali vehkida. Ühesõnaga, vastavalt reaktsioonile ja võimalustele, kuid läkastasid kõik. Nüüd küsite ilmselt, kus mõrv oli, mida ma siis udutan või tolmutan? Pidage hoogu! Tolmutont ongi ju mõrvar, vaat niiviisi. Kõike seda vaadates meenus mulle, et juhtusin mullu lugema üht aruannet, kus oli toodud välja näitajad, kui palju lühendab liigne tolm linnaõhus keskmiselt inimeste eluiga. Kui ma õieti mäletan tähendas see umbes pool aastat elamata elu. Teeme nüüd sellise arvestuse, et  kujutame inimese eluiga basseinina, mille täituvus on keskmine eluiga, siis tuleb Istuva Tamme primitiiv-vulgaar meetodit kasutades välja, et meie pealinnas tapetakse seoses tolmutormide ja kehvkoristusega 2800 keskmise eluea jagu inimelusid aastas. Te ei saanud aru? See on nagu kooli basseiniülesanne, kus basseini mahtuvus on üks keskmine eluiga ja see täidetakse elamata elude mahuga. Niimoodi saamegi 2800 basseini täit elamata elusid. Tegelikult on see arv veelgi suurem, sest pealinnas käib „tapal” tunduvalt rohkem inimesi, kui siin kodanikke on. Nii, et võiksime basseinide arvu ilmselt suurendada veel tuhande või paari tuhande basseini võrra, kuid ärgem nii metsikuks ka mingem. Niigi nukrameelne lugu. Seega kokkuvõttes jääb pealinnas elamata 7-8 inimese eluea jagu elu iga  päev? Kas see on sarimõrv? Ja me ei märkagi? Mida me siis märkame? Või on see genotsiid  linnaelanike ja külaliste vastu? See 2800 keskmise inimea jagu inimesi on ju kolm Mõisaküla linna jagu inimesi? Või kui kümne aasta perspektiivis vaadata, siis 2,5 Haapsalu linna jagu inimesi.

Seega ei ole pisiasju, isegi tolm ei ole pisiasi, (kuigi see on pisike, kuid massiline) on vaid õigesti ja mitteõigesti kasutatud ühine raha. Sellest, et pealinna tänavatel ei möllaks liiva- ja tolmutormid, peaks neid kohe lume sulamise järel puhastama hakkama, mitte ootama, kuni emake Loodus oma silmaveega meie kõigi peale halastaks. Ehk selle asemel, et neid linnakodanikke kontrollida ja „kottida” kes unustavad oma sõiduõigust ühises transpordis valideerida (kuna valideerimine on üldse vale sõna, teen ettepaneku nimetada seda edaspidi validoolimiseks), võiks inimeste elusid säilitada ja selle raha kulutada tänavate puhastamiseks. Ah, jaa, need, kes kontrollima jäävad, peaksid ikkagi olema eelkõige teenindajad ehk kui keegi on unustanud oma „sünnipärast õigust” „komposteerida”, sellel võiks ametnik lihtsalt, naeratuse ja hea sõna saatel, aidata protseduuri sooritada.

Kujutage ette, selline väike muudatus mõttemaailmas ja me saame sama raha eest puhtama (tänavad, linnaõhk), paberivabama (rikkumiste vormistamiseks kulutatud paber) ja rõõmsama (nii teenindavad, kes saavad nüüd aru, et teevad midagi kasulikku, aitavad kaaskodanikke, kui ka linnakodanikud, kes saavad mõnus, naeratusega kaasabi avaliku võimu poolt). Ja nagu reklaam ütleb: : … ja see pole veel kõik”, me päästame tuhandete eluea väärtuses elusid. Vahva ju!

 

Targutusi:

Vanaema Marie selgitas vana rätsepa ütlemist, kui talle riie toodi: „Annab riie välja, teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku.” Ehk kõigest saab midagi teha, kuid sündsuse huvides ei maksa ülikonda ja taskurätikut segamini ajada. Muide jama on selles, et kui ülikonnajagu riidest lõigata kõigepealt taskurätiku jagu, siis võib kogu riie „mokkas” olla ehk ülikonnajagu riidest saategi vaid taskurätiku. Vaat niimoodi.

Poliitilise looma söötmine Vol 2. Kevadökonoomika e. ellujäämiskursused poliitdžunglis

 

Kena kevade on käes. Loodus on  ergastatud olekus, tedrekuked otsivad paarilisi, kihulased, karud ja teised mutukad on ringi müterdamas. Tundub, et ka mingi eriline poliitilise lolluse kihu, mis juba möödunud suvel hoo sisse sai, on kevadel täiel võimul tärganud.  Täiel jõul ja kogu oma inetuses õide puhkemas, kandes kiirkorras ka lopsakaid vilju. Oeh, isegi nii jõudsalt, et matab enda alla terve mõistuse ja isegi enese alalhoiu (poliitilise) instinkti. Jääbki arusaamatuks, mis kihu on tabanud edevikke, et nad oma mõistmatust ja häbi nii usinasti laiali laotavad. Kõigil neil oleks justkui üks ühine joon nagu kassipoegadel: olid pimedad ja järsku, hopsti , said nägijaks ja … kohe kuulutama. Nagu sellest isikliku häbi laotamisest (nagu kevadine sõnnikulaotus) veel vähe oleks, on ka tagasi, maha, kõrvale ja edasiastumisest on tehtud naljanumber. Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis  … Lihtsalt, sõbrakesed, ärge tapke oma edevuses meie kallist omatehtud riiki.

Võib-olla ei peakski nendest poliitilistest lollusest rääkima, sest lihtsalt piinlik on, kuid arveametniku hingeke ei anna rahu – ka lollusel on hind. A.Bezuglov ja J.Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest  on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konventeerimise  kohta  puhtaks rahaks.

Nüüd, selle asemel, et suunata meie areng peale eksimusi (teadagi inimene on ekslik)  mõistlikule rajale, ehk usaldusele, suuname me vana harjunud moe järgi probleeme tupikteele. Elame nagu eilses päevas  me arutame täiesti tõsimeelselt, selliseid täiesti „sajaviienda” suurusjärgu asju nagu näiteks, kas peaks kriminaliseerima toetustega seonduvat? Halloo, maailma pöörleb suuresti tänu usaldusele, mitte paragrahvi kõverikule. Kas usaldust saab üldse väljendada majanduskategooriates? Miks mitte? Me ju usaldame igapäevaselt oma raha pankade või pensionifondide hoolde. Me ju usaldame raha, kuigi see on vaid tükk paberit, tõsi küll kvaliteetset paberit. Me ju usaldame elektroonilist raha, kuigi selles pole enam isegi käegakatsutavat paberitükki. On jäänud vaid hoomamatu impulss, mingis infoväljas, aga me usaldame seda impulssi sama truult nagu vana head kuldmünti. Ja vastupidi, kui me ei usaldaks raha ja ei usaldaks panku, siis kukuks ju usaldusele rajatud süsteem kokku, sest tänapäevasesse majandusmudelisse ongi sisse planeeritud teatud viitajad ja …. ka teatud õhuvaru. Nii ka poliitikas.

Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et koonerdatakse tõega, vassitakse, peetakse kaaskodanikke nõrgamõistuslikeks, tümitatakse üksteist ja esitatakse ebaväärikaid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Just siin võiksime me teha natukene oma „mulgikapsa varjundit”, selle heas mõttes. Võiks elu läbida positiivmootoritel.

Selle asemel tegeleme asendustegevuste ja tühitegevustega. Mõni asendustegevus on muutunud juba tüütuseni äraleierdatud etenduseks. Juba pikka aega tundub, et seadusandjate enamus on nagu võlumetsa eksinud  (palgad, Masad, Dasad, P(o)asad ja muud mutukad) või koerapööri rohtu söönud ja lasevad hullu järjekindlusega sama rada edasi, ajakirjandus mõnuga rooska vibutamas. Nii lähebki, et täiesti tühisele väitlusele kulub nii palju energiat ja aega, et tähtsatele asjadele ei jäägi enam aega. Kuidas edasi elada? Kuidas püsima jääda? Kas meid ootab Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti? Kas me oleme oma arenguteed läbi arvutanud või saame söönuks vaid loosungisöömisest? Aga äkki hakkaks lootskalaks? Võib-olla oma teadmatuses, "vallutada maailm" nagu Pizzarro? Luule? Mnjah. Kahju … Tundub et selliseid küsimusi ei arutata ja me ei saagi teada kuidas ... Nüüd siis arutavad rahvaasemikud täie tõsidusega, et lubada jälle annetusi erakondadele, … mis iganes põhjusel.  Nagu sellest veel vähe oleks, on ka Rahvakogu selle lõputu vaidlusega ennast sidunud. Muidugi on Rahvakogul arutatud küsimused tähtsad, on tore, et oli palju huvitavaid ettepanekuid, kuid ... mul on jäänud hing veidi kripeldama, et justkui midagi väga tähtsat jäi arutamata. Ei oska öelda, mina olen ju arveametnik. Kuid siin on probleem selles, et see on lõputu probleem – raha ei ole mitte kunagi, mitte kellelgi küllaldaselt. Kui tundub, et raha on piisavalt, nii kohe tekkib mõni vahva mõttekene kuhu raha kulutada. See ei sõltu isegi jõukuse astmest, see võib olla teine T-särk või kümnes loss, mida ihaldatakse. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel erakondade rahastamise süsteemi muutusel said erakonnad rahvakeeli eraannetuste ärajäämise kompensatsiooniks nn keeluseadusega eelarvest raha vastavalt valimiste edukusele. Ikka selleks, et erakonnad ei sõltuks erahuvidest, nüüd siis ..  on see juba ununenud ja oleks vaja ikka annetusi ka. Ja siis on raha vaja veel nende imelike nimedega mutukate jaoks, mis pidid levitama … demokraatlikku maailmavaadet. Raha levitab maailmavaadet? Mnjah! Imelik. Minu arvates peaks kõigepealt olema idee ja isiklik eeskuju, aga noh, mida mina ka sellistest keerulistest asjadest tean. Igatahes … Kuskohast küll see lõputu rahaahnus pärit on? Tulgem sellest neetud võlumetsast lõppude lõpuks väärikalt välja, seda moosise suuga seletamisi ei usu enam keegi ja see on tõsine oht Põhiseadusele. Ohuks on see sellel lihtsal põhjusel, et usaldus on väga habras kaup ja kui ei usaldata ühes asjas, ei ole põhjust uskuda ka teistes, nendes tähtsates ja õigetes tegudes, mis omakorda annab võimaluse demagoogidele, „lihtsa lahenduse” pakkujatele, „kõva käe” ihalejatele, populistidele ja imeloomadele. Vaat selline ökonoomika, et seisad kindlameelselt ja vankumatult Põhiseadusliku palga (ja kõigi nende teiste veidrate nimedega asjade) eest, mis pole palk vaid tasu ja erakondade lõputu rahastamise eest ning võid kaotada Põhiseadusliku riigi. Kehv äri.

Ja millist rohtu me siis leiame? Muidugi püüame palavikulise tühitegemisega maskeerida ideede/ideelisuse puudumist. No nii, siis me hakkame kõike punuma juriidilisse hirmkallisse liivaköide.

Esimeseks rohuks on kõige kriminaliseerimine. Ehhee,  võiksime Eesti uueks logoks panna „Tooda ise oma kurjategijad!”. Vaadake, me võime kõike kriminaliseerda ja järele valvata ja karistada, kuid loodusseadused liiguvad oma rada (ja meie ühine raha liigub kaduviku rada). Iga selline keelamine toob kaasa uue nihverdamise, salatsemise ja skeemitamise. Võib-olla tuleks senisest erakondade subsideerimisest loobuda ja lasta need imeloomad vabalt karjamaale? Igaüks leiaks endale, vabandust, oma ideedele, toetajaid, kuid erakonna liikmed peaksid kandma sponsorite logosid, nagu Vormeli sarjas või valla võrkpallivõistlustel. Kõigil kaugelt näha ja ilus vaadata. Pole vaja järele valvata ega karistada, täitsa läbipaistev värk! Või , mis püha lehm (kuigi osad käituvad nagu tõelised härjad) see erakond siis on, et selle eest, et said Riigikokku, saad palka (mis pole palk vaid tasu), aga lisaks saad veel erakonna ülalpidamiskulusid. Oma äri tuleb üleval pidada ikka ühingu liikmete ja toetajate panusest, mitte subsiidiumidest ja dotatsioonilüpsist. Viimane jutt on muidugi kirja pandud vulgaar-primitivismi ja veidra nalja võtmes (ikka veidi üle võlli ka), kuid eesmärgiga näidata, et protsesse võib vaadata ja reguleerida  ka teistmoodi, kui vaid karistades.

Piiratakse raha kulutamist, keelatakse reklaam ühes või teises meediakanalis, sis veel midagi keelata ja karistada jne. Mnjah, jälle see keelamine. Keelamine tähendab vaid sedasama nihverdamist, kontrollimist, karistamist – ühesõnaga meie ühise raha kulutamist. Mitte keelata, ei ole vaja, vaid lubada, et kõigile on näha, kes on kes ja kui palju tal nutikust või … nutitust jätkub.

Teiseks, et igav ei hakkaks, püütakse välja töötata mingit  käitumisjuhendit või põhimõtteid või  koodeksit või … Kõik see on vaid järjekordne tühikargamine, vaevalt suudaks keegi midagi paremini sõnastada sellest, mis on aastatuhandete eest formuleeritud Gilgameši eeposes või Piibli kümnes käsus või isegi  kommunismiehitaja moraalikoodeksis. Ja justkui keegi ei märkaks, et kõik need paragrahvid ja koodeksid on ebaloomulikud ehk järjekordne raha/aja/ressursi raiskaja ehk järjekordne eksitamise võlumetsa. Nagu kõik oleksid juba unustanud, et maailmavaadet ei arendata mitte rahaga vaid isikliku eeskuju ja usaldusega. On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes avalikkust teenides  on VVV (kolmik V: Valetamine, Varastamine, Võltsimine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seda ei pea ilustama, ega üle kordama (tagumenttunde tehes ja miljoneid kulutades), seda tuleb lihtsalt täita. Või kavatseb keegi ilusa käitumise koodeksis lahti kirjutada, kuidas viiel moel varastada ei tohi? Kui kuuendat varianti selles koodeksis ei ole, kas see on siis lubatud? Või kuidas üldse sai juhtuda, et me oleme valinud ennast esindama inimesed, kellel pole elementaarseid kolmik V alaseid teadmisi? Kas nad olidki sellised või muutusid sellisteks? Võib-olla aitaks mingi kaitsepookimine või koolitus? Muide oli kuulda, et koolitusi juba planeeritaks. Iga kord kui mõtled, et enam veidramaks minna ei saa … saad aru, et oled valearvamusel. Oeh!

Tagasi tulles usaldusökonoomika juurest pärisökonoomika juurde, siis seaduse tegemine pole mitte mingi tasuta töö so. ametnike aeg, Riigikogu aeg, mis kõik on raha, meie ühine raha ja veelkord raha. Kui arvestada, et ühe niru seaduse tegemiseks kulub ca kahe kõrgtasemelise inimese täistööaasta ajalises arvestuses, pluss soe tuba ja teenused, siis võiksime vabalt välja arvestada selliste ringmängude nagu kriminaliseerimine-dekriminaliseerimise hinna. Kogu see tühjategemine on konverteeritav mingiteks teisteks reaalseteks tegemisteks nagu päästevõimekus või külakool. Meisterdad toreda kriminaliseerimise seaduse ja Upsti!, mitusada õpetaja palka läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Hakkad kõige selle meisterdatud paragrahvikõveriku järgi karistama ja jälle … meie maksame ning paneme kolm päästekomandot kinni. Käid isetehtud paragrahvi kõverikuga tehtud siis meie isetehtud „pahadega” kolm aastat kohut ja jälle … meie maksame ning pannakse kümme bussiliini „tukku”. Pannakse keegi isetehtud „kurja tegija” kinnimajja ja jälle … meie maksame ning jääb sajal sanitaril palk tõstmata. Samas usaldusökonoomika vajab vaid elementaarset korralikkust ja usaldust. Ökonoomne ju?

 

Targutusi: ( Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „Eesti Raamat” 1986)

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”

Muinasjutt Vol 10: Validool, Validaator ja Valideerija

 

Arvan, et vanem rahvas mäletab nõukaaegset  arstiabi ja rohukapi valikut. No põhirohud olid „briljantroheline”, selline roheline ollus, millega määriti haavu ehk välispidine „rohukunn”, siis valude vastu kasutati põhirohuna aspiriini ja südameseiskumise vastu validooli. Vaat see validool oli kergemate hädade nagu „südamepööritus”, merehaigus ja bussisõit künklikul maastikul igatai asjakohane abimees. Kui nüüd Peamise Linna bussidesse paigutati validaatotid, siis esimese hooga mõtlesin, et no tule seesamune sealtsamusest appi, bussides hakatakse validooli jagama. Aga ei jaga (ega isegi ei korruta) vaid fikseerib kodaniku positsiooni sõiduõiguste hierarhias. Aga ikkagi, … validaator? Miks niisugune segadust tekitav võõrapärane, lausa võõristust tekitav nimetus ühele riistale, mis viitab ühest küljest südamepööritusrohule ja teisalt … Mõtlesin, kuskohast mulle see nimetus tuttav tundub ja siis meenus….

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 227 „Me vajame kedagi, kes aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad, kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru, kes tulevad ütlema, et eksime.” Lk 228 „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt välja.”

Mnjah, vaat mis välja tuleb, et lisaks (võib-olla eelkõige) validoolile, validaatorile vajame vahel ka valideerijat. Sellist heatahtlikku sõpra, kes aitaks kitsikusest üle saada. Tasuta bussiprojekt on igati uhke projekt, ütleme tugevalt plussi pooles (kui linn selle finantskoorma vastu peab, teatavasti tasuta asju ei ole olemas). Kuid maailm ei ole selline, et koosneb vaid plussidest ja plussikestest, ikka on midagi mis tahab järgi aitamist. No näiteks, kui Tallinn-Tartu vahel on tihedam ühistranspordi liiklus, kui Tallinn-Merivälja vahel, kas siis peaks esitama klassikalise küsimuse „Kas me sellist … ühistransporti tahtsimegi?”. Või on Merivälja rohkem Tartu linnaosa, kui Tallinna oma? Teie küsimuste ring puudutab valideerimist ennast. Kui mina linnakodanikuna oman õigust tasuta sõiduks, kuid unustan parteivärvides kaarti välgutada, kas siis peaks Linnamiilits mind „kongi” tirima ja väära teo vormistama? Ma ju oman sõiduõigust? Kas Linnamiilits on karistusüksus või teenindusüksus? Kas siis ei võiks viisakalt (naeratades) paluda kodanikul vilgutada  … mida vaja? Lihtne ju! Kõik on rahul ja rõõmsad. Või ei ole kõik? Muidugi, Linnamiilitsa töö tõhususe mõõdikuks on kehtestatud vormistatud väärata tegude arv, mitte see, kui palju nad inimesi aidata on saanud. Aga võiks ju olla? Selline mõõdik, et täna tegin sada inimest õnnelikuks ja aitasin sadaühte inimest. No nii jätame selle, ma saan aru küll, et osa seltskonda haaras juba validoolitableti järgi. … kuid saada oma õiguste eest trahvi, on ikka ülim … ma ei oska sellele isegi nime anda, võib-olla bürokraatia, oma võimu näitamine, pahatahtlikkus, tühikargamine, inimeste aja ja raha raiskamine … jne

Aga ikkagi, avalik teenistus on avalik teenus, seda teenust tuleb osata pakkuda, sealjuures kõige tõhusamal moel. Naeratusega! Tõhusalt!

 

 

Muinasjutt Vol 10: Küpsise surm

 

Nojah, võib-olla, et küpsis ei ole surnud, kuid armastus küpsise vastu on surnud. Armastus on surnud. Kurb ja nörritav. Palav ja kirglik armastus krõbedata küpsiste tumeda ja piimašokolaadi tükikestega küpsiste vastu. Õigemini olid need peaaegu ainsad küpsised, mis mulle maitsesid. Peale õhtusööki kohviga 1-2 küpsist – oli mõnus maitseelamus ja magusavajadus ka rahuldatud. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis läks vahel ikka puhta priiskamiseks, panin lausa kolm küpsist „vöö vahele”, aga seda juhtus harva. No nii, ühesõnaga oli hea, maitsva šokolaadimaitseline ja šokolaaditükkidega (mitte vaid tükikestega) toode.  Selline oli olukord mõne aasta eest, kuid siis läksid kaubaketid kergema vastupanu teed: kord-korralt jäi šokolaadimaitselisust ikka vähemaks ja vähemaks. Algselt tumetõmmu küpsise pale muutus ikka kahvatumaks nagu Mihkel Jaagupoja nägu, hind aga jätkas vaikselt tõusu. Tulemus: ei tegu, ei nägu. No nii ja tänaseks oleme jõudnud siiamaale, mil kõik sidemed meie vahel läbi raiutakse, hõrgutisest on saanud hirmutav plönn. See on vaid üks „kurblich” näide potentsiaalse toote potentsiaalitust surmast, hea toote muutmine läbi lisaainete ja nende asendusainete täielikuks katastroofiks. Kui mõtlete, et see on katastroof tarbijale , siis võib-olla, kuid kindlasti on kvaliteediga mängimine katastroofiks ettevõtjale. Tänapäeva äris ilma kvaliteedita enam toimida ei saa. Enamgi veel, ettevõtja peab kõigile tarbijatele lähenema nagu „rätsepaülikonna” tegemisele. Vastasel juhul olete tarbijatest/külastajatest ilma.

Seega pole tähtis, kas külastajaid pole sellepärast, et kvaliteet on kehva või on kvaliteet kehva selle pärast, et külastajaid on vähe, tähtsust omab vaid see, et kehv kvaliteet ei võimalda edu saavutada. Tegelikult on kvaliteedi languse taga mitte vähene külastatavus (õige võitleja ei lase kvaliteedi lippu kunagi poolde masti) vaid kas ükskõiksusest/hoolimatusest või liiga suurest kindluse tundest ja kasuahnusest tekkinud ükskõiksus. Laiskuse ja lollusega pole midagi teha, neid matab lihtsalt loodusseadus. Kuid, ettevaatust, kui teil läheb äris liiga hästi ja tundub kõike ja kõigile võib müüa lõputult, siis peaksite … ärevust tundma ja mitte kaasa minema üldise üleerutusega. Te ei usu? Arvate, et olen pidur progressi kiirteel?

Üks näide meelelahutuse alalt, kunagi oli Peamises Linnas populaarne tantsukoht, selline eriline nišš, neile kes tahtsid „tantsida sammudega”, mitte tammumisega ja kelle kõrtsu tantsupõrand kenade „poognate „ tegemiseks liiga kitsaks jäi, kuid kus oli võimalik tantsu vahel laudades istuda lobiseda ( ja kohvi ning muid baaritooteid pruukida). Riietumiskood oli range, saabaste ja soniga ning ilma lips ja pintsakuta sisse ei pääsenud. Seega nõutav oli korrektne õhturõivastus. Kohustuslik oli ka tantsusamme teada, mitmedki Inimesekesed käisid tantsukursustel peole kvalfitseerumiseks. Niisama siiberdamine polnud aktsepteeritav, enamgi veel, sellele vaadati noh … kuidas seda pehmemalt öeldagi … põlastavalt … vist. Ühesõnaga oli tegemist mitte ainul elitaarse kohaga, vaid ka väga populaarse kohaga. Selleks, et nädalalõpuks piletit saada, pidi neljapäeval piletijärjekorda minema ja ka külmal talvepäeval tänaval pikas järjekorras seisma. Peod olid vägevad, sündmused unustamatud, hea seltskond nauditav, kuni … juhtkond arvas, et tuleks kasutada nõudlusest tekkinud populaarsust ja nelja tugitooli asemel mahub laua ümber ka kuus tugitooli. Ja siis algas libisemine. Selline vaikne ja märkamatu ,kuid pidurdamatu. Vastavalt ajastu populaarsele formuleeringule: „vastu tulles Inimesekeste soovidele”, hakati lisaks varem vaid elava muusikaga õhtutele korraldama ka (0h õudust!) pühapäevaseid diskoõhtuid. Mis vahepeal juhtus ei tea, kuid kui ma pooleteist aasta pärast tagasi jõudsin, oli kuue tugitooli asemel kümme tavalist tooli, sisse sai soni ja saabastega ning keegi enam ei tantsinud sammudega. Ma ei oska sellele arengule hästi nimegi anda, kas see oli mingi tagurpidine „tootearendus”, soov ühe korraga kogu raha kokku roopida või soov „head teha”? Ei tea. Üheksakümmend protsenti stamkundedest oli kadunud ja asendunud igas kõrtsis ja diskobaaris kohatava publikuga. Diskoistid olid koha üle võtnud ja muutnud selle isikupärasest kohast, laiatarbekaubaks, selle mõiste kõige halvemas, tarbitumas ja laialivalguvamas kujus.  Needki vanad külastajad, kes veel kohal olid, siiberdasid nagu teisedki kuid piinlikkust tundes ja massi sulandudes, niisama mööda põrandat, kuid seda ei saanud enam  tantsimiseks nimetada. Veel aasta ja … tantsukoht pani uksed kinni. Kokkuvõte: endisest prestiižest klubist oli saanud tavalise kvaliteeditu ja isikupäratu äärelinna urgas. Rämps, noh! Kõlbaski vaid äraviskamiseks. Pankrott.  On täiesti erinevad asjad, kas teha tootearengut ja saada selle läbimõeldud tegevuse pealt lisakliente, või viia oma eksklusiivne tipptoodangu  kvaliteet alla, tehes sellest isikupäratu ja mis peamine, jätkusuutmatu laiatarbekauba. Laialt tarbimiseks või laiaks löömiseks? Tegelikult on selline „libisemine” lausa igapäevane nähtus. Võiks lausa ridamisi lugeda toidukaupu, mis on algselt olnud kvaliteetsed, kuid  … populaarsus on tapnud need tooted, …  sest rohkem sama kvaliteediga toota pole kvaliteetset toorainet või ei jätku kvaliteedi säilitamiseks tehnoloogilist ressurssi.

Veel üks näide. Kunagi alustas üks vanalinna kohvipood juustustritslite tootmist, see oli tõsiselt innovaatiline, sest olime harjunud magusate stritslitega. Toodang oli tõesti hea, nagu öeldakse suus sulav, kohev, vetruv ja nii hea, et viisin seda mitme aasta jooksul sõpradele välismaalgi. Vastuvõtt välissõprade juures oli vaimustav, isegi väikese kadedusega segatud. Siis hakkas tootmises vohama pärmiseene asemel ahnusepisik ja kuidagi märkamatult asendati või osaliselt margariiniga, siis margariin veel kehvema margariiniga, jahu asendati kehvema jahuga ja juustuga juhtus ka midagi, kas sai otsa või polnud sellel enam maitset. Kvaliteet oli kogu protsessi jooksul langenud nii katastroofiliselt, et selle rasvast tilkuva plönni peale üksi vaadates tekkisid tõsised sapitegevuse häired. Muidugi loodus tühja kohta ei salli ja teised tööstused võtsid üpris kiiresti juustustritsli tootmine oma nomenklatuuri. Ainult, et keegi ei tee seda toodet nii hästi, kui see esimene. Midagi jääb puudu, mingi X faktor.

Seega jagamisrõõmu/vajadusega peab liituma soov teha seda kvaliteetselt. Iga katse pidada tarbijat lolliks, kes ei jaga ära kauba hinna ja kvaliteedi suhet, karistatakse lühemas või pikemas perspektiivis turu poolt päästmatult. Ja kuigi võib tunduda, et ködi segamine kvaliteettoodangusse,  nimetades seda jätkuvalt, näiteks „delikatess singiks”, on väga kaval nipp, siis varsti ei ole sellisel tootjal ei delikatessi, ei sinki, ei firmat. Ja mingid regulatsioonid siin ei aita, kvaliteet on lihtsalt põhitõde. Aksioom.

Mnjh, muidugi on vahel, kuid siiski väga harva võimalik müüa midagi mittekvaliteetset, kuid seda heas „soustis”, sellel peab olema lugu. Kuid see on peaaegu, et raskemgi kui kvaliteedi saavutamine. Selleks peab olema soont, siis muutub see kullasooneks ( ärge proovige seda järele, see võib olla ohtlik teie tervisele ja hukatuslik teie ettevõtlusele.)

Näide: K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  (Imeline Teadus 2012. Lk 103) „Kolumbuse biograaf Bartholome`de las  Casa nõudis pahuralt, et tõelise avastaja järgi tuleks uut kontinenti „nimetada hoopis Columbaks”. Ent Vespucci oli teist tüüpi protoameeriklane: show-mees ja häbitu eneseupitaja. Ta oli Firenze kaupmees, kes tõenäoliselt vääriks kõrget kohta avastuste B-nimekirjas üksnes Portugali paaril Brasiilia-reisil kaasajõlkumise tõttu. Kuid tema (kahtlemata liialdatud) jutustused nendest reisidest levisid kukutulena, olles ümberlükkamatuks tõendiks ühele reklaami igavesele põhimõttele: seks müüb alati – isegi kui sellest kirjutada ladina keeles.

„Erinevalt Kolumbuse igavatest G-reitinguga aruannetest olid Vespucci kirjad täis liialdavaid ja värvikaid kirjeldusi pärismaalaste seksuaalsusest.” „Vespucci kirjad trükiti ära täpselt 60 köites, Kolumbuse aruandes üksnes 22 köites.”

Vaat niimoodi!

 

Innovaatilisus, kvaliteet, tööjaotus ja tarbija tundmine/austamine on iga äri aluseks, need on nagu hea vundament, Kuid millist äri tasub alustada, millist mitte? Millist soosivad reeglid? Milliseid arvatakse soosivat reeglid? Kui tulla tagasi spordimaailma näidete juurde, siis majanduse arendamine on võimalik nagu kümnevõistluse puhul : arendatakse kõiki alasid, ollakse üldfüüsiliselt heas vormis, tehakse kõiki alasid keskpäraselt ja vaatemäng pole hiilgav. Sama moodi on võimalik ka majanduses kulutada energiat, ressursse ja saada tulemusi … kuid igavaid tulemusi. Nagu spordis on heade tulemuste saavutamiseks keskenduda mingile kindlale alale ja kindlale eesmärgile, niisamuti on see tarvilik teistes valdkondades. Igihaljas Archimedes ütlus, et andke mulle toetuspunkt ja tõstan maailma paigast, pole oma aktuaalsust kaotanud.  Toetuspunkti küsimus on väga tähtis, ilma toetuspunktita ei tõsteta ei midagi, see muutub vaid viljatuks vehkimiseks tühjas ruumis. Spetsialiseerumine tähendab millegi eelisarendamist: tennisistid on arenenud löögikäega, jalgratturid võimsate jalalihastega, võimlejad nõtke kehaga, ujujad laiade õlgade ja kitsa pepuga (pepu nagu poksikinnas). Kõigil neil spetsialiseerujatel tekkib oma ala ainuomane ja isikupärane võimekuse komplekt. Kuid ka see pole kõik, kui vaadata jooksjaid, siis on 100 m jooksja kiire, lihaseline, tõeline äkkpüss, kuid maratonlane näeb välja hästi vinnutatud lihaskimbu moodi. Spordimaailma tipus on kokku segatud õnnestunud komplekt eeldustest, tahtest, tööst ja õnnest (õnn on see, et oled õigel ajal õiges kohas, aga mitte selles, et saad lotovõidu). Kuid on veel üks tähtis komponent: reeglid ja seejuures püsivad reeglid. Näiteks muudeti enne Tokyo olümpiamänge kümnevõistluse punktiarvestussüsteemi, et ühtlustada erinevate alade mõju lõpptulemusele, muutes seega võistlust huvitavamaks. Kahjuks tähendas see ka peafavoriidi konkurentsist väljalangemist, mida ta püüdis korvata istumisstreigiga, õigemini püüdis korvata enda kehva enesetunnet, solvumust ja reeglite muutmist, mis röövisid talt olümpiavõidu. See on selline , lausa väljakannatamatu ja solvav olukord, mil oled valmistunud kaku küpsetamise võistluseks, kuid ootamatu reeglite muutus annab punkte vaid heegeldamise eest. Samasugused reeglite muutused on toimunud nii suusatamises, kui ka Vormel 1 sarjas, ikka selleks, et Inimesekestel kes vaatavad, huvitavam oleks. See reeglite muutus, mis spordivõistluses päädib medali kaotusega, päädib majanduses turu kaotamisega. Majandus, mis on niigi väga kiiresti liikuv ja heitlik vajab vähemalt reeglite poolset kindlust ja ka nende reeglite kehtestamise mõistlikku etteteatamist. Pidev reeglitega nihverdamine viib piltlikult selleni, et ettevõtja peaks hommikul tegelema poksiga, kuid õhtul juba iluvõimlemisega … sealjuures teatud sumomaadluse ja sulgpalli elementidega. Niimoodi kirjapanduna tundub selline käitumine ju tobe? Või oleme juba harjunud? Saame hakkama?

Nojah ja millest me oma jutukest alustasime? Et küpsis on surnud? Mnjah, ettevõtjal on palju sihtmärke, mida ta peab üheaegselt sihtima ja tabama, kui ei taba, on kogu äri lörris. Sorry küpsis! Loodan vaid, et mitte iga äri ei lõppe „küpsisega”.

Targutusi ja tõdemisi:

Indrek Hargla „Apteeker Melhior ja Oleviste mõistatus” (Varrak 2010 Lk 64) Hindadest ja lisateenustest „Ta päris Dornilt, millist tasu Tallinna timukas poomise eest võtab.

„Vanasti oli neli killingit ja vaat õlut. Aga eks see oli ka ammu, kui viimati tui puua, „ vastas kohtuhärra

„Neli killingit! See on ju röövimine päise päeva ajal!”

„Raiumine maksab rohkem, „oskas Dorn vaid lisada. „Raiumise eest tuleb timukale kohe kuus killingit maksta. Ja kaks vaati õlut.”

 

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” (kirjastus Pilgram, 2012 lk 143) „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”

 

Mitte-Muinasjutt Vol 9: Naised päästavad maailma … vist.

See on nüüd just see teema, mida üks terve mõistusega Inimesekene ei peaks kirjutama. Kirjutada Naistest … Mnjah, ükskõik mida arvata või kuidas kirjutada, ikka on valesti arvanud ja lõpptulemus ... on katastroof. Juba aegade hämarusest teame, et Naisküsimus on ebatervislik (lausa tappev), isegi Trooja sõda sai alguse seepärast, et üks printsi-vennike arvas enesel olevat õiguse arvata midagi Naiste kohta öelda. Õige kah, Nais-Inimesekesi ei saa üldistada täpselt niimoodi nagu Mees-Inimesekesi, võib vaid kirjutada konkreetsetest Inimesekestest, nende voorustest ja nõrkustest, kuid üldistada …? Siiski on meil ülivõimsalt ja ületamatult moes üldistamine, … selline stereotüüpide loomine ja siis ise nendest koledal kombel ehmumine. Paanilise/hüsteerilise hüüdega „Kas me sellist … palgalõhet … soolist lõhet … tahtsimegi?”

Aga äkki ei olenegi asjade käik sellest, et me oleme igapäeva elus/tööl/lävimisel Mees-Inimesekesed või Nais-Inimesekesed, vaid selles et me oleme Inimesekesed (välja arvatud teatud spetsiifilistel juhtudel, kui te minust õigesti aru saate). Kui te nüüd vaatate neid eesliiteid siis saate aru, et tegemist on Vaid Inimesekestega.

Võib-olla polegi probleem soos (siinkohal ei ole peetud silmas mastikuvormi) vaid mõtlemises. Mind ei valitud sellepärast et olen naine? Mind ei kutsutud  sellepärast, et ma olen mitteeestlane? Mind ei kaasatud sellepärast, et olen vähemusgrupi esindaja - margikoguja? Mind ei kuulatud sellepärast, et olen mudellennuki meister (kuigi küsimus oli mesilaste aretusest)?

Aga kui olen täiesti juhuslikult Mees-Inimesekene ja mind ei valitud/kutsutud/kaasatud/kuulatud? Mis siis? Rumal lugu, aga selle loogika järgi tuleb välja, et kui olen eestlane, mees ja pole margikoguja ja mind ei valitud jne., siis olen lihtsalt „äpu”, noh selline saamatu, rumal, konkurentsivõimetu? Mnjah! Rumal lugu tõesti. Selline üdini nadi tunne. Kedagi süüdistada ka ei ole, või kui siis valijad olid … no teate küll.

Võib-olla meid ei valita/kutsuta/kaasata/kuulata, sest selle konkreetse töö jaoks on vaja teistsugust Inimesekest, mitte meid? Õudne, millise ränga kuriteo sooritasin just nüüd ja praegu ja teie silme all – teised polegi süüdi. No lohutage end sellega, et mõne töö jaoks on vaja haamrit ja teise jaoks kruvikeerajat, mõne töö jaoks lausa kellassepa peenkruvikeerajat. Nii, et sepavasaral pole põhjust nukrutseda, kui ta enda kruvikeerajate konkursile välja on pakkunud. Ja vastupidi ka! Oleks meil vaid mõistust nendel asjadel vahet teha … aga ei, niimoodi muutuks elu ju normaalseks, selgeks, loogiliseks . Ja siis ma loen värskes lehes jälle üht valvepoliitikute valveteemat: LÕHE! (NB! Ärge ehmatage tegemist pole mitte mingi uut tüüpi mõrtsukkalaga) Palgalõhe! Sotsiaalne lõhe! Sooline lõhe! Oeh, hirmus millises lõhestatud maailmas elame.  Kui lõhest rääkida ei sa, siis räägiks või praost, kui praost rääkida ei ole siis kasvõi praokesest. Ja muidugi hirmsamatest hirmsam lõhe millest rääkida saab on Sooline palgalõhe.

Mulle tundub, et selle „soo” jutuga oleme läinud omadega päris … „rappa”. Rappa oleme läinud just seepärast, et oleme lasknud ennast eksitada vanast heast valemist: jaga (lõhesta) ja valitse. Tekita lõhe, tekita vastasseis, siis on kergem ennast näidata, enese hoolitsust näidata. Kui me nüüd sellele hüsteeriale pidurit ei tõmba, siis … upume iseenda tekitatud lõhesse, mülkasse, soolisse rappa.

Ma ei tea, võib-olla olen ma elanud teistsuguses maailmas, sellises maailmas, kus tuntakse austust kõigi kolleegide ja nende saavutuste vastu. Niisuguses maailmas, mis polnud „sooneutraalne” (oeh, mis õudne sõnamoodustis, sama nagu sotsiaalmajutusüksus, mis on ühikas), vaid kasvatati austust Nais-Inimesekeste vastu. Nii, et ma ei tunne seda kirjeldatud lõhestatud maailma ja minu sügav kaastunne neile, kes sellist maailma kultiveerivad, sellise elavad või seda endale ette kujutavad.  

See oli sissejuhatus. Tahaksin nüüd ära õiendada selle minu jaoks selgusetu ja üha uuesti kerkiva teemapüstituse justkui Nais-Inimesekeste diskrimineerimisest ja et huvitavam oleks, siis ka personali rahvuslikust koosseisust. Oh pann, küll ma olen ikka andekas! Oh küll ma olen ikka nutikas! Oskasin riidu kiskuda nii poliitikute, kui ka massimeedikute ja paljude sinna vahele jäävate Inimesekestega. Aga ei saanud veel küll, nüüd võtan veel ka Nais-Inimesekestest pajatada. Ega midagi, ega Inimesekestest ja personalist ilma Nais-Inimesekestest rääkimata täit pilti ei saa. Omavahel öeldes, ei saa ma sellest naiste kehvemast tasustamisest ja kehvematest karjäärivõimalustest kiljuvatest aruteludest üldse midagi aru. Kas tegemist on müüdi või tegelikkusega? Muidugi saan ma aru, et juba selliselt küsimust püstitades olen ma toime pannud järjekordse andestamatu teo, kuid ikkagi, vaatame asju minu kogemustast lähtudes. Esmalt pean veelkord deklareerima, et olen väga heal arvamusel Nais-Inimesekeste töövõimetest/oskustest/tõhususest . Teiseks pean ma Inimesekeste jaotamist tööturul sootunnuste järgi ebaväärikaks ja alandavaks nii Nais-Inimesekestele, kui ka Mees-Inimesekestele. Olles ühest või teisest soost, oleks nagu mingi puude omamine, mis peaks tooma kaasa mingi erikohtlemise. Nais-Inimesekeste kohusetundest, töökusest, arukusest ja järjekindlusest pole vaja pikalt pajatada, nad on ennast tõestanud igal alal, kus vähegi tahtnud on.  Mul on ilmselt see viga man, et olen suure osa oma teenistusest veetnud organisatsioonides, kus on palju Nais-Inimesekesi või on nad lausa rõhuvas ülekaalus. Pealegi, nagu eelpool tunnistasin, on minu mõtlemine programmeeritud ökonomisti mõtlemiseks. Et, ma ei mõista küsimuse püstitust toon näiteks organisatsiooni, mille loomise ja arendamisega ise väga tihedalt seotud olin: Pealiku asetäitja oli Nais-Inimesekesene, viiest osakonnajuhatajast olid neli Nais-Inimesekest, viiest osakonna juhataja asetäitjast olid jällegi neli Nais-Inimesekest ja oh õudust, kolmest nn peanõunikust kolm olid Nais-Inimesekesed. Vaatad arvudele peale ja võid kohe ja kõmiseva häälega hüüda: „Appi Mees-Inimesekesi diskrimineeritakse!”.  Mis siis nüüd teha? Kas peaks hakkama hoopis Mees-Inimesekesi kaitsma? Muidugi polnud see mingi diskrimineerimine, vaid valik vastavalt võimetele ja tahtele. Peale selle olid ka rahvuslikus koosseisus erinevusi, näiteks kaks osakonnajuhatajat polnud oma juurtelt eestlased, kuid nad olid väga head asjatundjad, nii nagu kõik teisedki osakondade juhatajad. Ja mida peaks ette võtma mingite kvootide kehtestamisel? Kas peaks kaks väga head osakonnajuhatajat lahti laskma ja mingite väliste tunnuste alusel  asendada.? Või nõunike osas peaks laskma lahti õigusnõuniku või majandusnõuniku ja asendama selle … , mille või kellega? Kui toome veel juurde muid kategooriaid nagu näiteks rahvuslikul alusel või orientatsiooniga …. korjata postmarke, … valmistada mudellennukeid, siis millise organisatsiooni me saame?  Ma ei kujuta hästi ette pealikku, kes valib omale personali sootunnuste, aga mitte tööoskuste ja isikuomaduste järgi. Kui pealik valib endale tööle andetu ja teotahtetu Mees-Inimesekese, samal ajal, kui tal on võimalik palgata andekas ja teotahteline Nais-Inimesekese, siis ei ole selline organisatsioon jätkusuutlik ja konkurentsivõimeline. Ehk teistpidi seletades, andeka Nais-Inimesekese palkab ilmselt teie konkurent, mis muudab juhi olukorra topelt halvaks.  Kui see pole just mingi iluorganisatsioon (selles mõttes, et selle eesmärgiks polegi olla tõhus vaid ainult ilutseda) või meesteklubi, siis on selline pealik, varsti oma kohast ilma. Seega, soost lähtumine võib viia nagu eelpool tõdesime rappa. Üks soojärgse valiku motiive võib-olla, et mõni pealik ei kannata endaga võrdset või targemat Inimesekest, kuid selline pealik ei salli seda nagunii, olenemata sellest, kas tegemist on Nais-Inimesekesega või Mees-Inimesekesega. Muide nende aastate jooksul on mul olnud päris arvestatav hulk pealikke, kes pole olnud Mees Soost vaid on olnud Nais-Inimesekesed  ja pean märkima, et mul on selles suhtes tohutult vedanud. Olen nautinud igat hetke nendest aruteludest ja analüüsidest nutikate Inimesekestega, … mis ei tähenda, et ma oleksin alati nõustunud oponendi arvamustega. Siiski, juba see, et alati oli võimalik leida edasiviiv kompromiss, näitas, et tegemist oli tarkade Inimesekestega. Lugu on nimelt selles, et vaid tark oskab ja suudab kompromisse sõlmida, sest vaid tark oskab ette näha mitu käiku ette ja neid võimalusi, millist teed valides ka kompromissist edu lõigata. Rumalal Inimesekesel sellist võimet ei ole. Tema loeb regulatsiooni, ilma, et sellest aru saaks ja täidab rumalusi rumalusega, sünnitades niimoodi vaid uut rumalust. Minu arvates on kõige „nürim”, töötada rumalate Inimesekestega. Õigemini järjestaksin ma selle jada niimoodi, et koormav on töötada aeglaste (mitte segi ajada põhjalikkusega), teotahtetute/initsiatiivitute ja rumalate inimestega.  Just sellises järjekorras. Sellisel juhul on küll tegemist sooga, kuid hoopis teise sooga mis imeb Inimesekese endasse, mässides teda kätest ja jalust ja neelates ta lõpuks endasse. Seega, kui keegi tänapäeval näiteks kõmistab trummi teemal a`la avalikku teenistusse, rääkimata väga võistlustihedast ärisektorist,  sisenemine ja karjääri tegemine on raskendatud, kuna ta on Nais-Inimesekese, pole eestlane või on noor, siis see on lihtsalt vale. Kuid õige on, et need kes on laisad ja lohakad, praagitakse välja nagu igast teisest võistlussituatsioonis olevast organisatsioonist. Avalik teenistus pole teps mitte sotsiaalne töökoht, kus „käiakse tööl”, kuid ei tehta tööd. Väidan, et ajal mil käib sõda talentide pärast, on iga nutikas Inimesekene, kes tahab avaliku teenistusega liituda  teretulnud ja olenevalt tema töövõimest ning teotahtest on tal võimalik teha peadpööritavat karjääri naeruväärselt lühikese ajaga.

Aga mitte keegi ei käsitle LÕHE küsimust sellises võtmes, sest vaadake, selline käsitlus ei ole seksikas. „Seitungi” artiklid algavad ikka sellise võtmega, et näiteks „… Eurostati andmed näitavad palgalõheks Eestis 27,3% …” meie oma Statistikaamet teeb õnneks põhjalikumat tööd ja saab palgalõheks 22,7%. Kui nendele arvudele otsa vaadata, siis on olukord ikka puhta hull, see on lausa orjapidamine. Päris piinlik kohe. Oleksin esimeste seas, kes sellise olukorra vastu astuks (mitte ainult ei protesteeriks). Siinkohal Poliit-Inimesekeste huvi asja vastu raugeb, pole seksikas, kuid kõrgel professionaalsel tasemel amet selgitab, et: „ … kõige rohkem eestlasi töötab poemüüjana”. No selge, et kui kõige rohkem inimesi töötab poemüüjatena, siis tähendab see, et isegi ilma erialaste teadmisteta, puht visuaalselt, on näha, et rõhuv enamus poemüüjaid on naised. Mis omakorda tähendab, et suure osa Inimesekeste palk  ei saa olla no kuidas seda viisakamalt öelda - kõrge. Igatahes mitte nii kõrge, kui „parteigenossel”. Ütleme niimoodi, et poemüüja palk ongi palgahierarhiates üpris mittekõrgel kohal. Seega ei saa seda palka võrrelda näiteks kaubanduskontserni juhi palgaga, kuigi tegemist on ühe ja sama organisatsiooniga. Aga võib olla saabki naismüüja vähem palka kui meesmüüja? Õige, nii ongi ja lausa 21,8%! Nii nüüd ongi selge, et kaubandusettevõtted nöögivad naismüüjaid ja tekitavad meile häbiväärse palgalõhe ja ühtlasi sugudevahelise lõhe. Häbi teil olgu! Häbi! Häbi! … Ups! Vabandage ma ei lugenud lauset lõpuni, nimelt lugu on selles, et „… elektroonika ja autopoodides töötab rohkem mehi ja seal makstakse eriteadmiste eest …”. Nii et jällegi pole tegemist diskrimineerimisega, vaid eriteadmiste või lisateadmiste  müügiga. No ja kui vaadata edasi suurema arvuga töötajate gruppe, siis need on abilised ja koristajad kontorites, büroodes ja hotellides. Ehk jällegi on tegemist valdkonnaga, kus enamuses on naised. Ma ei usu eladeski, et ettevõtte juht maksab näiteks hotellitoa koristajale täpselt sama arvu tubade koristamise eest meesteenindajale rohkem, kui naiskoristajale. Või miks ta peaks rohkem maksma? Naistevihkeja vää? Majanduses asjad niimoodi ei käi, ja kui käivad, siis mitte kauaks. Järgmine peatud Pankroti põik, astuge välja kodanik ettevõtja. Lõppjaam!

Statistkaamet teatab küll oma kommentaarides, et suur palgalõhe tuleneb sellest, et tegevusaladel, kus naised töötavad on lihtsalt madalamad töötasud, aga vaadake, see jääb „seitungites” ja loosungites nn joone alla. See ei ole jällegi seksikas. Keda see seletamine huvitab? Intriigi pole, lõhet pole … pole ka millestki rääkida. Aga asjata. Just selline vassimine ja ässitamine võib meile kõigile, meie tavalise tähelepanelikkuse juures, saada … noh, heal juhul piduriks. Kasvu piduriks. Muide tõde on harva seksikas.

Ja nüüd me (ülaltoodud teadmisega varustatult) jõuame tõeliste palgalõge põhjuste juurde.  Madal palk tekitab halva enesetunde ja madala enesehinnangu, seda olenemata soost. Õige, kuid palk pole mitte mingi abstraktne mõiste, see on … mõõdupuu. Palka ei saa lihtsalt tõsta, midagi paremini või rohkem tegemata. Vaadates  sellele probleemile otsa, siis mida me näeme? Näeme, et tegemist pole mitte soolise palgalõhe (likvideerimise) küsimusega, vaid ülepea milliseid töid me teeme.  Millised peaksid olema need töökohad, mis õnne meie õuele tooksid? Müüjad? Ehitajad? Õige, ilma nendeta ei saa, mitte kuidagi ei saa. Samuti ei saa ilma santehnikuta ja elektrimontöörita, kuid põhiküsimus pole selles, milliseid elukutsed meie elu mugavamaks muudaksid, vaid  on selles, kes veavad majanduse käima. Need eelnimetatud töökohad on kõik teenindavad töökohad ehk teisesed, mida saab tarbida vaid siis, kui „põhitöökohad” toovad meile jõukuse kasutada tööjaotuse vilju, mitte naturaalmajapidamise rasket iket. See, kui me püüame kõik ise teha/parandada/õpetada jagamata tööd professionaalsete oskajate vahel näitab vaid seda et meil ei ole arenenud tööjaotus. See on küll teema, millest tasub rääkida, mitte õhku virvendada ja ennast tähtsaks teha, et Nais-Inimesekesed saavad kolmkümmend protsenti vähem palka kui mehed. See on nagu haigla keskmise arvestamine. Teema millest peaksime rääkima on see, kuidas luua keskkond, mis nagu öeldakse tooks meile (mitte tooks vaid mis võimaldaks meil endil luua) nutikaid kõrge lisandväärtust tootvaid töökohti. Millised peaksid olema homsed uued turud, uued töökohad. Oma väiksuses suudame edu saavutada vaid paindlike esmaavastajatena või katsetajatena.

Üks retsept kah! R. Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012 Lk 271) „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” Vaat niimoodi!

Seega kuidas harida meie Inimesekesi niimoodi, et nad oleksid valmis neid kohti looma ja neil toimetama, kuid …. Kuid, need on jällegi paljude jaoks liialt keerukad ja vaevanõudvad teemad, et nendega tegeleda, nii et … elagu õhu võngutamine, … elagu kirumine. Nagu mingi riituse täitmine. Asendustegevus.  Rituaaltants. Aga rituaaltantsudega võib juhtuda niimoodi (Alain Danielou „India ajalugu” Valgus 2003 Lk48):  „Ašvamedha ehk hobuseohver, kuningate riitus, kujunes tseremooniate jadaks, mille käigus said mitmeks kuuks tööd tuhanded preestrid, ning mis neelas suurema osa riigi sissetulekutest. Vahel muutusid ohvriteenistused suureks tapatalguteks. Preestrite võim valitses kogu ühiskonda. Eelajaloolise aarjalaste ajastu lõpuks oli kogu elu muutunud lõputuks rituaalseks ettevõtmiseks ning igasugused keelud ja käsud halvasid inimliku läbikäimise.” No ja niimoodi nad välja suridki. Neil ei olnud tahet murda ennast välja üha kiirenevast tühikargamisest. Tahte puudus.

Üks suur muutja on tahe. Iga Inimesekese oma isiklik tahe. Müüja on müüja on müüja, kuni ta ei taha saada, kas mingiks grupipealikuks, vahetusülemaks või kelleks tahes. Kui tal ei ole tahet valmista ennast ette uueks arenguhüppeks, siis mitte midagi ka ei juhtu. Kui keegi tahab saada kelleks tahes, siis võib ta saada kelleks iganes. Julgustamist ja isegi taganttorkimist vajava nad küll, nagu kõik me, kes on viskunud vaid korraks oma mugavuse sulgpehmesse voodisse. Teate ju küll, et oma isiklikust laiskusest on sama raske tõusta nagu pehmest voodist. Pärast mingi aja möödumist  ei ole enam tahetki sellest voodist väljuda ja siis … pole enam julgustki. Nagu öeldakse – põhjuse leiab alati. Seega julgustada on vaja, oma isiklikest kogemustest olen päris mitu Inimesekest sellise nõudliku julgustamisega uuele elule aidanud. Ega seal palju vaja polegi, peaasi, et algtõuke annate, edasi vaadake et talle …. karjääriredelil jalgu ei jääks. Vaat niimoodi, ärge tõugelge, andke lihtsalt sõbralik/nõudlik algtõuge.

Miks naisi poliitikas nii vähe on? Vaja kvoodid kehtestada või kellelgi midagi tõmbeluku vahele tõmmata. Seda ma ei tea. Nojah „setungist” võime lugeda kärehäälsete seletusi, et see on meeste vandenõu. Nagu hoomate, jälle üks vahva vandenõuteooria leitud. Kuid kui me tuleme selle juurde tagasi, et see kes tahab kellekski saada ja selle nimel tööd ka teeb (mitte ei unele oma laiskuse sulevoodis), siis selleks ta ka saab, siis ei pea selline suhtumine paika.  Olen tundnud ja tunnen mitmeid uskumatult huvitavaid ja kiire analüüsivõimega Nais-Inimesekesi Poliit-Inimesekeste seas. Ma ei mäleta isegi läbi udu mitte, et ma oleks kellegi nende käest kuulnud mingisugust seletamist, et ma olen Nais-Inimesekene, mul on raske, ma ei saa seda või teist. Ega Poliit-Inimesekene ei ole midagi muud, kui Teised Inimesekesed: Nais-Inimesekesed ja Mees-Inimesekesed. Nad on kas targad või … mitte nii targad, nad on kas oma ala asjatundjad või niisama kaasakaagutajad. Ehk parafraseerides Tundud Nais-Kirjani A. Christy`i Nais-Tegelaskuju miss Marple`t, kui talt küsiti, kas inimesed on head või halvad, siis vastas ta et inimesed ei ole ei head ega halvad, nad on lihtsalt rumalad. Võib-olla on Nais-Inimesekesed lihtsalt elujõulisemad, tervema mõistusega ega tegele tühipaljaste poliitmängudega nagu linnuriik kevadel tedremängudega. Naine oskab ja on alati osanud maailma juhtida ka läbi meeste. Vahva, veel üks vandenõuteooria. Kuid … tõsi on see, et läbi kogu evolutsiooni on just naised valinud, mis ja kuidas edasi juhtub vaid oma suuremeelsusest on nad jätnud kogu inimkonnale mulje nagu oleks see kuidagi teistmoodi. Ja et mitte jääda paljasõnaliseks, siis meie kahe tähtsama muutusi juhtiva ministeeriumi koosseis on üsna kõnekas. Need ministeeriumid on Justiitsministeerium, mille juhtimisel toimub õigusdokumentide tootmine ehk seaduseelnõudega tegelemine ja Rahandusministeerium, milline juhib avalikku teenistust ja kelle käes on riigi rahakott. Ehk ilma nende kahe ministeeriumi heakskiiduta ei toimu ei midagi. No nii Justiitsministeeriumi koduleht näitab küll, et nende organisatsiooni struktuuriga on midagi lahti, kuna kuuest osakonna juhatajast on täidetud vaid üks ja see on loomulikult Nais-Inimesekene. Kui osakonnajuhatajate tasand ei toimi, siis talituste juhtidega on lugu selline, et 1/3 on Mees-Inimesekesi ja 2/3 Nais-Inimesekesi. Rahandusministeeriumis on osakonnajuhatajatega olukord jällegi täitsa vastupidine, seal on täitmata vaid üks osakonnajuhataja ametikoht, kuid see on nii täitmata, et tervest osakonnast on täidetaud vaid üks eksperdi koht ja see ekspert õpib veel. Rahandusministeeriumi osakonnajuhatajatest on 40% Mees-Inimesekesi ja 60% Nais-Inimesekesi. Nii, et Nais-Inimesekesed päästavad maailma, kui päästavad. Mina arvan, et niikuinii päästavad, kui … õhuvõngutajad liialt ei sega ja meie loomupärast tarkust alpusega ei asenda.

Nojah,  „poliitiline värk” on selline millest ma suurt ei jaga (rohkem korrutan, et ei jaga), kuid see on ka omaette maailm, tõsi küll väga tähtis maailm, kuid ikkagi väike ja omaette. Kui see oleks meie kõigi meie maailm, siis räägiksime me just sellest, kuidas luua keskkonda, tulevikukeskkonda, mil maailm pöördub itta, mil iga päev mahajäämust IT, geenitehnoloogi jne valdkonnas ähvardab meid tehnoloogilisse feodalismi langemisega, selle asemel, et õhku võngutad ja elada oma lõhestatud maailmas.

Kuidas peaks strateegiaid olgu see siis lõhestamise või lõhede ületamise strateegiaid üles ehitama? „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov on kirjutanud, et  „”Sunszi räägib palju ja pidevalt vastase eksitusse ajamisest. Vastane satub alatasa kontekstidesse, mis juba enne tema tegevust programmeerivad … Kõik see võimaldab rakendada kaht liiki tegevust:

-juhtida oma vägesid

-juhtida vastase vägesid”

Seega millise strateegia meie valime, kas õhuvõngutamise või kohanemise homsesse? Evolutsiooniteooria järgi ei jäänud ellu mitte need isendid ja liigid, kes olid kõige ilusamad, kõige targemad, kõige kiiremad või kõige tugevamad vaid need millised olid kõige kohanemisvõimelisemad.

 

Targutamisi ja tõdemisi ka:

1.    Jääb vaid loota et: juhtub nii nagu Eesti rahva ennemuistsed jutud pajatavad (F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”)

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

 

2.    Ja veel paar hoiatavat õpetussõna laluisalt (F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004) Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …” Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.” Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”