Arvan,
et vanem rahvas mäletab nõukaaegset arstiabi ja rohukapi valikut. No põhirohud
olid „briljantroheline”, selline roheline ollus, millega määriti haavu ehk
välispidine „rohukunn”, siis valude vastu kasutati põhirohuna aspiriini ja
südameseiskumise vastu validooli. Vaat see validool oli kergemate hädade nagu „südamepööritus”,
merehaigus ja bussisõit künklikul maastikul igatai asjakohane abimees. Kui nüüd
Peamise Linna bussidesse paigutati validaatotid, siis esimese hooga mõtlesin,
et no tule seesamune sealtsamusest appi, bussides hakatakse validooli jagama.
Aga ei jaga (ega isegi ei korruta) vaid fikseerib kodaniku positsiooni sõiduõiguste
hierarhias. Aga ikkagi, … validaator? Miks niisugune segadust tekitav
võõrapärane, lausa võõristust tekitav nimetus ühele riistale, mis viitab ühest
küljest südamepööritusrohule ja teisalt … Mõtlesin, kuskohast mulle see nimetus
tuttav tundub ja siis meenus….
Tim
Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 227 „Me vajame kedagi, kes
aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla
Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad,
kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad
aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru,
kes tulevad ütlema, et eksime.” Lk 228 „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on
lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes
oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt
välja.”
Mnjah,
vaat mis välja tuleb, et lisaks (võib-olla eelkõige) validoolile, validaatorile
vajame vahel ka valideerijat. Sellist heatahtlikku sõpra, kes aitaks
kitsikusest üle saada. Tasuta bussiprojekt on igati uhke projekt, ütleme
tugevalt plussi pooles (kui linn selle finantskoorma vastu peab, teatavasti
tasuta asju ei ole olemas). Kuid maailm ei ole selline, et koosneb vaid
plussidest ja plussikestest, ikka on midagi mis tahab järgi aitamist. No
näiteks, kui Tallinn-Tartu vahel on tihedam ühistranspordi liiklus, kui Tallinn-Merivälja
vahel, kas siis peaks esitama klassikalise küsimuse „Kas me sellist …
ühistransporti tahtsimegi?”. Või on Merivälja rohkem Tartu linnaosa, kui
Tallinna oma? Teie küsimuste ring puudutab valideerimist ennast. Kui mina
linnakodanikuna oman õigust tasuta sõiduks, kuid unustan parteivärvides kaarti
välgutada, kas siis peaks Linnamiilits mind „kongi” tirima ja väära teo
vormistama? Ma ju oman sõiduõigust? Kas Linnamiilits on karistusüksus või
teenindusüksus? Kas siis ei võiks viisakalt (naeratades) paluda kodanikul
vilgutada … mida vaja? Lihtne ju! Kõik
on rahul ja rõõmsad. Või ei ole kõik? Muidugi, Linnamiilitsa töö tõhususe
mõõdikuks on kehtestatud vormistatud väärata tegude arv, mitte see, kui palju
nad inimesi aidata on saanud. Aga võiks ju olla? Selline mõõdik, et täna tegin
sada inimest õnnelikuks ja aitasin sadaühte inimest. No nii jätame selle, ma
saan aru küll, et osa seltskonda haaras juba validoolitableti järgi. … kuid saada
oma õiguste eest trahvi, on ikka ülim … ma ei oska sellele isegi nime anda,
võib-olla bürokraatia, oma võimu näitamine, pahatahtlikkus, tühikargamine,
inimeste aja ja raha raiskamine … jne
Aga
ikkagi, avalik teenistus on avalik teenus, seda teenust tuleb osata pakkuda,
sealjuures kõige tõhusamal moel. Naeratusega! Tõhusalt!
No comments:
Post a Comment