Muinasjutt Vol 10: Validool, Validaator ja Valideerija

 

Arvan, et vanem rahvas mäletab nõukaaegset  arstiabi ja rohukapi valikut. No põhirohud olid „briljantroheline”, selline roheline ollus, millega määriti haavu ehk välispidine „rohukunn”, siis valude vastu kasutati põhirohuna aspiriini ja südameseiskumise vastu validooli. Vaat see validool oli kergemate hädade nagu „südamepööritus”, merehaigus ja bussisõit künklikul maastikul igatai asjakohane abimees. Kui nüüd Peamise Linna bussidesse paigutati validaatotid, siis esimese hooga mõtlesin, et no tule seesamune sealtsamusest appi, bussides hakatakse validooli jagama. Aga ei jaga (ega isegi ei korruta) vaid fikseerib kodaniku positsiooni sõiduõiguste hierarhias. Aga ikkagi, … validaator? Miks niisugune segadust tekitav võõrapärane, lausa võõristust tekitav nimetus ühele riistale, mis viitab ühest küljest südamepööritusrohule ja teisalt … Mõtlesin, kuskohast mulle see nimetus tuttav tundub ja siis meenus….

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk 227 „Me vajame kedagi, kes aitaks ühendada need kaks mõtet – ma ei ole äparduja, aga ma tegin vea. Twyla Tharp kutsub selliseid inimesi valideerijateks; need on meie sõbrad ja tuttavad, kes meid toetavad, kuid ühtlasi ütlevad asjad ilustamata välja. Head sõbrad aitavad meie tuju tõsta ning see on aeg-ajalt hädavajalik, kuid vähe on sõpru, kes tulevad ütlema, et eksime.” Lk 228 „Tharpi nõudmisi tugigrupi liikmetele on lihtne kirjeldada, kuid raske täita. Tema arvates on tarvis inimesi, kes oskavad asju õigesti hinnata, hoolivad sinust ja ütlevad oma arvamuse ausalt välja.”

Mnjah, vaat mis välja tuleb, et lisaks (võib-olla eelkõige) validoolile, validaatorile vajame vahel ka valideerijat. Sellist heatahtlikku sõpra, kes aitaks kitsikusest üle saada. Tasuta bussiprojekt on igati uhke projekt, ütleme tugevalt plussi pooles (kui linn selle finantskoorma vastu peab, teatavasti tasuta asju ei ole olemas). Kuid maailm ei ole selline, et koosneb vaid plussidest ja plussikestest, ikka on midagi mis tahab järgi aitamist. No näiteks, kui Tallinn-Tartu vahel on tihedam ühistranspordi liiklus, kui Tallinn-Merivälja vahel, kas siis peaks esitama klassikalise küsimuse „Kas me sellist … ühistransporti tahtsimegi?”. Või on Merivälja rohkem Tartu linnaosa, kui Tallinna oma? Teie küsimuste ring puudutab valideerimist ennast. Kui mina linnakodanikuna oman õigust tasuta sõiduks, kuid unustan parteivärvides kaarti välgutada, kas siis peaks Linnamiilits mind „kongi” tirima ja väära teo vormistama? Ma ju oman sõiduõigust? Kas Linnamiilits on karistusüksus või teenindusüksus? Kas siis ei võiks viisakalt (naeratades) paluda kodanikul vilgutada  … mida vaja? Lihtne ju! Kõik on rahul ja rõõmsad. Või ei ole kõik? Muidugi, Linnamiilitsa töö tõhususe mõõdikuks on kehtestatud vormistatud väärata tegude arv, mitte see, kui palju nad inimesi aidata on saanud. Aga võiks ju olla? Selline mõõdik, et täna tegin sada inimest õnnelikuks ja aitasin sadaühte inimest. No nii jätame selle, ma saan aru küll, et osa seltskonda haaras juba validoolitableti järgi. … kuid saada oma õiguste eest trahvi, on ikka ülim … ma ei oska sellele isegi nime anda, võib-olla bürokraatia, oma võimu näitamine, pahatahtlikkus, tühikargamine, inimeste aja ja raha raiskamine … jne

Aga ikkagi, avalik teenistus on avalik teenus, seda teenust tuleb osata pakkuda, sealjuures kõige tõhusamal moel. Naeratusega! Tõhusalt!