„Tulin linnas lumesadu …”. Nojah, kena kevade juba käes
ja lund ka enam pole, kuid just need J. Liivi luuleread tulid meelde linnast
tulles. Lund ei olnud, kuid tolmu oli rängalt, lausa tolmutorm. Suu ja silmad
olid tolmu täis ja seda mitte ainult minul. Enda ümber, lähimaalt, on raske
mõningaid detaile märgata, kuid üle tee bussipeatuses toimus järjekordse
sõiduki möödavihisemisel tõeline paaniline enesepäästmise etteaste: kes püüdis
hinge kinni hoida, kes ennast ära pöörata, kes käega tolmu laiali vehkida.
Ühesõnaga, vastavalt reaktsioonile ja võimalustele, kuid läkastasid kõik. Nüüd
küsite ilmselt, kus mõrv oli, mida ma siis udutan või tolmutan? Pidage hoogu!
Tolmutont ongi ju mõrvar, vaat niiviisi. Kõike seda vaadates meenus mulle, et
juhtusin mullu lugema üht aruannet, kus oli toodud välja näitajad, kui palju
lühendab liigne tolm linnaõhus keskmiselt inimeste eluiga. Kui ma õieti mäletan
tähendas see umbes pool aastat elamata elu. Teeme nüüd sellise arvestuse, et kujutame inimese eluiga basseinina, mille
täituvus on keskmine eluiga, siis tuleb Istuva Tamme primitiiv-vulgaar meetodit
kasutades välja, et meie pealinnas tapetakse seoses tolmutormide ja kehvkoristusega
2800 keskmise eluea jagu inimelusid aastas. Te ei saanud aru? See on nagu kooli
basseiniülesanne, kus basseini mahtuvus on üks keskmine eluiga ja see
täidetakse elamata elude mahuga. Niimoodi saamegi 2800 basseini täit elamata
elusid. Tegelikult on see arv veelgi suurem, sest pealinnas käib „tapal” tunduvalt
rohkem inimesi, kui siin kodanikke on. Nii, et võiksime basseinide arvu ilmselt
suurendada veel tuhande või paari tuhande basseini võrra, kuid ärgem nii
metsikuks ka mingem. Niigi nukrameelne lugu. Seega kokkuvõttes jääb pealinnas
elamata 7-8 inimese eluea jagu elu iga
päev? Kas see on sarimõrv? Ja me ei märkagi? Mida me siis märkame? Või
on see genotsiid linnaelanike ja
külaliste vastu? See 2800 keskmise inimea jagu inimesi on ju kolm Mõisaküla
linna jagu inimesi? Või kui kümne aasta perspektiivis vaadata, siis 2,5
Haapsalu linna jagu inimesi.
Seega ei ole pisiasju, isegi tolm ei ole pisiasi, (kuigi
see on pisike, kuid massiline) on vaid õigesti ja mitteõigesti kasutatud ühine
raha. Sellest, et pealinna tänavatel ei möllaks liiva- ja tolmutormid, peaks
neid kohe lume sulamise järel puhastama hakkama, mitte ootama, kuni emake
Loodus oma silmaveega meie kõigi peale halastaks. Ehk selle asemel, et neid
linnakodanikke kontrollida ja „kottida” kes unustavad oma sõiduõigust ühises
transpordis valideerida (kuna valideerimine on üldse vale sõna, teen ettepaneku
nimetada seda edaspidi validoolimiseks), võiks inimeste elusid säilitada ja
selle raha kulutada tänavate puhastamiseks. Ah, jaa, need, kes kontrollima
jäävad, peaksid ikkagi olema eelkõige teenindajad ehk kui keegi on unustanud
oma „sünnipärast õigust” „komposteerida”, sellel võiks ametnik lihtsalt,
naeratuse ja hea sõna saatel, aidata protseduuri sooritada.
Kujutage ette, selline väike muudatus mõttemaailmas ja me
saame sama raha eest puhtama (tänavad, linnaõhk), paberivabama (rikkumiste
vormistamiseks kulutatud paber) ja rõõmsama (nii teenindavad, kes saavad nüüd
aru, et teevad midagi kasulikku, aitavad kaaskodanikke, kui ka linnakodanikud,
kes saavad mõnus, naeratusega kaasabi avaliku võimu poolt). Ja nagu reklaam
ütleb: : … ja see pole veel kõik”, me päästame tuhandete eluea väärtuses
elusid. Vahva ju!
Targutusi:
Vanaema Marie selgitas vana rätsepa ütlemist, kui talle
riie toodi: „Annab riie välja, teeme ülikonna, ei anna välja teeme taskurätiku.”
Ehk kõigest saab midagi teha, kuid sündsuse huvides ei maksa ülikonda ja
taskurätikut segamini ajada. Muide jama on selles, et kui ülikonnajagu riidest
lõigata kõigepealt taskurätiku jagu, siis võib kogu riie „mokkas” olla ehk
ülikonnajagu riidest saategi vaid taskurätiku. Vaat niimoodi.
No comments:
Post a Comment