Muinasjutt Vol 10: Küpsise surm

 

Nojah, võib-olla, et küpsis ei ole surnud, kuid armastus küpsise vastu on surnud. Armastus on surnud. Kurb ja nörritav. Palav ja kirglik armastus krõbedata küpsiste tumeda ja piimašokolaadi tükikestega küpsiste vastu. Õigemini olid need peaaegu ainsad küpsised, mis mulle maitsesid. Peale õhtusööki kohviga 1-2 küpsist – oli mõnus maitseelamus ja magusavajadus ka rahuldatud. Kui nüüd päris ausalt tunnistada, siis läks vahel ikka puhta priiskamiseks, panin lausa kolm küpsist „vöö vahele”, aga seda juhtus harva. No nii, ühesõnaga oli hea, maitsva šokolaadimaitseline ja šokolaaditükkidega (mitte vaid tükikestega) toode.  Selline oli olukord mõne aasta eest, kuid siis läksid kaubaketid kergema vastupanu teed: kord-korralt jäi šokolaadimaitselisust ikka vähemaks ja vähemaks. Algselt tumetõmmu küpsise pale muutus ikka kahvatumaks nagu Mihkel Jaagupoja nägu, hind aga jätkas vaikselt tõusu. Tulemus: ei tegu, ei nägu. No nii ja tänaseks oleme jõudnud siiamaale, mil kõik sidemed meie vahel läbi raiutakse, hõrgutisest on saanud hirmutav plönn. See on vaid üks „kurblich” näide potentsiaalse toote potentsiaalitust surmast, hea toote muutmine läbi lisaainete ja nende asendusainete täielikuks katastroofiks. Kui mõtlete, et see on katastroof tarbijale , siis võib-olla, kuid kindlasti on kvaliteediga mängimine katastroofiks ettevõtjale. Tänapäeva äris ilma kvaliteedita enam toimida ei saa. Enamgi veel, ettevõtja peab kõigile tarbijatele lähenema nagu „rätsepaülikonna” tegemisele. Vastasel juhul olete tarbijatest/külastajatest ilma.

Seega pole tähtis, kas külastajaid pole sellepärast, et kvaliteet on kehva või on kvaliteet kehva selle pärast, et külastajaid on vähe, tähtsust omab vaid see, et kehv kvaliteet ei võimalda edu saavutada. Tegelikult on kvaliteedi languse taga mitte vähene külastatavus (õige võitleja ei lase kvaliteedi lippu kunagi poolde masti) vaid kas ükskõiksusest/hoolimatusest või liiga suurest kindluse tundest ja kasuahnusest tekkinud ükskõiksus. Laiskuse ja lollusega pole midagi teha, neid matab lihtsalt loodusseadus. Kuid, ettevaatust, kui teil läheb äris liiga hästi ja tundub kõike ja kõigile võib müüa lõputult, siis peaksite … ärevust tundma ja mitte kaasa minema üldise üleerutusega. Te ei usu? Arvate, et olen pidur progressi kiirteel?

Üks näide meelelahutuse alalt, kunagi oli Peamises Linnas populaarne tantsukoht, selline eriline nišš, neile kes tahtsid „tantsida sammudega”, mitte tammumisega ja kelle kõrtsu tantsupõrand kenade „poognate „ tegemiseks liiga kitsaks jäi, kuid kus oli võimalik tantsu vahel laudades istuda lobiseda ( ja kohvi ning muid baaritooteid pruukida). Riietumiskood oli range, saabaste ja soniga ning ilma lips ja pintsakuta sisse ei pääsenud. Seega nõutav oli korrektne õhturõivastus. Kohustuslik oli ka tantsusamme teada, mitmedki Inimesekesed käisid tantsukursustel peole kvalfitseerumiseks. Niisama siiberdamine polnud aktsepteeritav, enamgi veel, sellele vaadati noh … kuidas seda pehmemalt öeldagi … põlastavalt … vist. Ühesõnaga oli tegemist mitte ainul elitaarse kohaga, vaid ka väga populaarse kohaga. Selleks, et nädalalõpuks piletit saada, pidi neljapäeval piletijärjekorda minema ja ka külmal talvepäeval tänaval pikas järjekorras seisma. Peod olid vägevad, sündmused unustamatud, hea seltskond nauditav, kuni … juhtkond arvas, et tuleks kasutada nõudlusest tekkinud populaarsust ja nelja tugitooli asemel mahub laua ümber ka kuus tugitooli. Ja siis algas libisemine. Selline vaikne ja märkamatu ,kuid pidurdamatu. Vastavalt ajastu populaarsele formuleeringule: „vastu tulles Inimesekeste soovidele”, hakati lisaks varem vaid elava muusikaga õhtutele korraldama ka (0h õudust!) pühapäevaseid diskoõhtuid. Mis vahepeal juhtus ei tea, kuid kui ma pooleteist aasta pärast tagasi jõudsin, oli kuue tugitooli asemel kümme tavalist tooli, sisse sai soni ja saabastega ning keegi enam ei tantsinud sammudega. Ma ei oska sellele arengule hästi nimegi anda, kas see oli mingi tagurpidine „tootearendus”, soov ühe korraga kogu raha kokku roopida või soov „head teha”? Ei tea. Üheksakümmend protsenti stamkundedest oli kadunud ja asendunud igas kõrtsis ja diskobaaris kohatava publikuga. Diskoistid olid koha üle võtnud ja muutnud selle isikupärasest kohast, laiatarbekaubaks, selle mõiste kõige halvemas, tarbitumas ja laialivalguvamas kujus.  Needki vanad külastajad, kes veel kohal olid, siiberdasid nagu teisedki kuid piinlikkust tundes ja massi sulandudes, niisama mööda põrandat, kuid seda ei saanud enam  tantsimiseks nimetada. Veel aasta ja … tantsukoht pani uksed kinni. Kokkuvõte: endisest prestiižest klubist oli saanud tavalise kvaliteeditu ja isikupäratu äärelinna urgas. Rämps, noh! Kõlbaski vaid äraviskamiseks. Pankrott.  On täiesti erinevad asjad, kas teha tootearengut ja saada selle läbimõeldud tegevuse pealt lisakliente, või viia oma eksklusiivne tipptoodangu  kvaliteet alla, tehes sellest isikupäratu ja mis peamine, jätkusuutmatu laiatarbekauba. Laialt tarbimiseks või laiaks löömiseks? Tegelikult on selline „libisemine” lausa igapäevane nähtus. Võiks lausa ridamisi lugeda toidukaupu, mis on algselt olnud kvaliteetsed, kuid  … populaarsus on tapnud need tooted, …  sest rohkem sama kvaliteediga toota pole kvaliteetset toorainet või ei jätku kvaliteedi säilitamiseks tehnoloogilist ressurssi.

Veel üks näide. Kunagi alustas üks vanalinna kohvipood juustustritslite tootmist, see oli tõsiselt innovaatiline, sest olime harjunud magusate stritslitega. Toodang oli tõesti hea, nagu öeldakse suus sulav, kohev, vetruv ja nii hea, et viisin seda mitme aasta jooksul sõpradele välismaalgi. Vastuvõtt välissõprade juures oli vaimustav, isegi väikese kadedusega segatud. Siis hakkas tootmises vohama pärmiseene asemel ahnusepisik ja kuidagi märkamatult asendati või osaliselt margariiniga, siis margariin veel kehvema margariiniga, jahu asendati kehvema jahuga ja juustuga juhtus ka midagi, kas sai otsa või polnud sellel enam maitset. Kvaliteet oli kogu protsessi jooksul langenud nii katastroofiliselt, et selle rasvast tilkuva plönni peale üksi vaadates tekkisid tõsised sapitegevuse häired. Muidugi loodus tühja kohta ei salli ja teised tööstused võtsid üpris kiiresti juustustritsli tootmine oma nomenklatuuri. Ainult, et keegi ei tee seda toodet nii hästi, kui see esimene. Midagi jääb puudu, mingi X faktor.

Seega jagamisrõõmu/vajadusega peab liituma soov teha seda kvaliteetselt. Iga katse pidada tarbijat lolliks, kes ei jaga ära kauba hinna ja kvaliteedi suhet, karistatakse lühemas või pikemas perspektiivis turu poolt päästmatult. Ja kuigi võib tunduda, et ködi segamine kvaliteettoodangusse,  nimetades seda jätkuvalt, näiteks „delikatess singiks”, on väga kaval nipp, siis varsti ei ole sellisel tootjal ei delikatessi, ei sinki, ei firmat. Ja mingid regulatsioonid siin ei aita, kvaliteet on lihtsalt põhitõde. Aksioom.

Mnjh, muidugi on vahel, kuid siiski väga harva võimalik müüa midagi mittekvaliteetset, kuid seda heas „soustis”, sellel peab olema lugu. Kuid see on peaaegu, et raskemgi kui kvaliteedi saavutamine. Selleks peab olema soont, siis muutub see kullasooneks ( ärge proovige seda järele, see võib olla ohtlik teie tervisele ja hukatuslik teie ettevõtlusele.)

Näide: K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  (Imeline Teadus 2012. Lk 103) „Kolumbuse biograaf Bartholome`de las  Casa nõudis pahuralt, et tõelise avastaja järgi tuleks uut kontinenti „nimetada hoopis Columbaks”. Ent Vespucci oli teist tüüpi protoameeriklane: show-mees ja häbitu eneseupitaja. Ta oli Firenze kaupmees, kes tõenäoliselt vääriks kõrget kohta avastuste B-nimekirjas üksnes Portugali paaril Brasiilia-reisil kaasajõlkumise tõttu. Kuid tema (kahtlemata liialdatud) jutustused nendest reisidest levisid kukutulena, olles ümberlükkamatuks tõendiks ühele reklaami igavesele põhimõttele: seks müüb alati – isegi kui sellest kirjutada ladina keeles.

„Erinevalt Kolumbuse igavatest G-reitinguga aruannetest olid Vespucci kirjad täis liialdavaid ja värvikaid kirjeldusi pärismaalaste seksuaalsusest.” „Vespucci kirjad trükiti ära täpselt 60 köites, Kolumbuse aruandes üksnes 22 köites.”

Vaat niimoodi!

 

Innovaatilisus, kvaliteet, tööjaotus ja tarbija tundmine/austamine on iga äri aluseks, need on nagu hea vundament, Kuid millist äri tasub alustada, millist mitte? Millist soosivad reeglid? Milliseid arvatakse soosivat reeglid? Kui tulla tagasi spordimaailma näidete juurde, siis majanduse arendamine on võimalik nagu kümnevõistluse puhul : arendatakse kõiki alasid, ollakse üldfüüsiliselt heas vormis, tehakse kõiki alasid keskpäraselt ja vaatemäng pole hiilgav. Sama moodi on võimalik ka majanduses kulutada energiat, ressursse ja saada tulemusi … kuid igavaid tulemusi. Nagu spordis on heade tulemuste saavutamiseks keskenduda mingile kindlale alale ja kindlale eesmärgile, niisamuti on see tarvilik teistes valdkondades. Igihaljas Archimedes ütlus, et andke mulle toetuspunkt ja tõstan maailma paigast, pole oma aktuaalsust kaotanud.  Toetuspunkti küsimus on väga tähtis, ilma toetuspunktita ei tõsteta ei midagi, see muutub vaid viljatuks vehkimiseks tühjas ruumis. Spetsialiseerumine tähendab millegi eelisarendamist: tennisistid on arenenud löögikäega, jalgratturid võimsate jalalihastega, võimlejad nõtke kehaga, ujujad laiade õlgade ja kitsa pepuga (pepu nagu poksikinnas). Kõigil neil spetsialiseerujatel tekkib oma ala ainuomane ja isikupärane võimekuse komplekt. Kuid ka see pole kõik, kui vaadata jooksjaid, siis on 100 m jooksja kiire, lihaseline, tõeline äkkpüss, kuid maratonlane näeb välja hästi vinnutatud lihaskimbu moodi. Spordimaailma tipus on kokku segatud õnnestunud komplekt eeldustest, tahtest, tööst ja õnnest (õnn on see, et oled õigel ajal õiges kohas, aga mitte selles, et saad lotovõidu). Kuid on veel üks tähtis komponent: reeglid ja seejuures püsivad reeglid. Näiteks muudeti enne Tokyo olümpiamänge kümnevõistluse punktiarvestussüsteemi, et ühtlustada erinevate alade mõju lõpptulemusele, muutes seega võistlust huvitavamaks. Kahjuks tähendas see ka peafavoriidi konkurentsist väljalangemist, mida ta püüdis korvata istumisstreigiga, õigemini püüdis korvata enda kehva enesetunnet, solvumust ja reeglite muutmist, mis röövisid talt olümpiavõidu. See on selline , lausa väljakannatamatu ja solvav olukord, mil oled valmistunud kaku küpsetamise võistluseks, kuid ootamatu reeglite muutus annab punkte vaid heegeldamise eest. Samasugused reeglite muutused on toimunud nii suusatamises, kui ka Vormel 1 sarjas, ikka selleks, et Inimesekestel kes vaatavad, huvitavam oleks. See reeglite muutus, mis spordivõistluses päädib medali kaotusega, päädib majanduses turu kaotamisega. Majandus, mis on niigi väga kiiresti liikuv ja heitlik vajab vähemalt reeglite poolset kindlust ja ka nende reeglite kehtestamise mõistlikku etteteatamist. Pidev reeglitega nihverdamine viib piltlikult selleni, et ettevõtja peaks hommikul tegelema poksiga, kuid õhtul juba iluvõimlemisega … sealjuures teatud sumomaadluse ja sulgpalli elementidega. Niimoodi kirjapanduna tundub selline käitumine ju tobe? Või oleme juba harjunud? Saame hakkama?

Nojah ja millest me oma jutukest alustasime? Et küpsis on surnud? Mnjah, ettevõtjal on palju sihtmärke, mida ta peab üheaegselt sihtima ja tabama, kui ei taba, on kogu äri lörris. Sorry küpsis! Loodan vaid, et mitte iga äri ei lõppe „küpsisega”.

Targutusi ja tõdemisi:

Indrek Hargla „Apteeker Melhior ja Oleviste mõistatus” (Varrak 2010 Lk 64) Hindadest ja lisateenustest „Ta päris Dornilt, millist tasu Tallinna timukas poomise eest võtab.

„Vanasti oli neli killingit ja vaat õlut. Aga eks see oli ka ammu, kui viimati tui puua, „ vastas kohtuhärra

„Neli killingit! See on ju röövimine päise päeva ajal!”

„Raiumine maksab rohkem, „oskas Dorn vaid lisada. „Raiumise eest tuleb timukale kohe kuus killingit maksta. Ja kaks vaati õlut.”

 

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” (kirjastus Pilgram, 2012 lk 143) „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

Lk144 „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.”

Lk 163 „Kõik firmad, olgu need avalikud või erastatud, peavad looma töökeskkonna, kus tähtsaimaks on töötajad, keda tuleb kohelda kuninglikult. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teene tuleb teile ringiga tagasi.”