Poliitilise looma söötmine Vol 2. Kevadökonoomika e. ellujäämiskursused poliitdžunglis

 

Kena kevade on käes. Loodus on  ergastatud olekus, tedrekuked otsivad paarilisi, kihulased, karud ja teised mutukad on ringi müterdamas. Tundub, et ka mingi eriline poliitilise lolluse kihu, mis juba möödunud suvel hoo sisse sai, on kevadel täiel võimul tärganud.  Täiel jõul ja kogu oma inetuses õide puhkemas, kandes kiirkorras ka lopsakaid vilju. Oeh, isegi nii jõudsalt, et matab enda alla terve mõistuse ja isegi enese alalhoiu (poliitilise) instinkti. Jääbki arusaamatuks, mis kihu on tabanud edevikke, et nad oma mõistmatust ja häbi nii usinasti laiali laotavad. Kõigil neil oleks justkui üks ühine joon nagu kassipoegadel: olid pimedad ja järsku, hopsti , said nägijaks ja … kohe kuulutama. Nagu sellest isikliku häbi laotamisest (nagu kevadine sõnnikulaotus) veel vähe oleks, on ka tagasi, maha, kõrvale ja edasiastumisest on tehtud naljanumber. Kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis  … Lihtsalt, sõbrakesed, ärge tapke oma edevuses meie kallist omatehtud riiki.

Võib-olla ei peakski nendest poliitilistest lollusest rääkima, sest lihtsalt piinlik on, kuid arveametniku hingeke ei anna rahu – ka lollusel on hind. A.Bezuglov ja J.Klarov on oma krimkas „Mõrv raudtee eraldusribas” käsitlenud teemat kuidas lollus muuta kapitaliks umbes järgneval moel, et targad sulid töötavad koos lollidega ning väga targad sulid teesklevad ise lolle. Lolli ei karista keegi, lollile tuntakse kaasa. Olla loll, see on peaaegu sama hea, kui omada kapitali, tavalise lolluse eest  on võimalik teenida viis protsenti, aga ürglolluse eest koguni kümme protsenti aastas. Vaat selline huvitav arvamus lolluse konventeerimise  kohta  puhtaks rahaks.

Nüüd, selle asemel, et suunata meie areng peale eksimusi (teadagi inimene on ekslik)  mõistlikule rajale, ehk usaldusele, suuname me vana harjunud moe järgi probleeme tupikteele. Elame nagu eilses päevas  me arutame täiesti tõsimeelselt, selliseid täiesti „sajaviienda” suurusjärgu asju nagu näiteks, kas peaks kriminaliseerima toetustega seonduvat? Halloo, maailma pöörleb suuresti tänu usaldusele, mitte paragrahvi kõverikule. Kas usaldust saab üldse väljendada majanduskategooriates? Miks mitte? Me ju usaldame igapäevaselt oma raha pankade või pensionifondide hoolde. Me ju usaldame raha, kuigi see on vaid tükk paberit, tõsi küll kvaliteetset paberit. Me ju usaldame elektroonilist raha, kuigi selles pole enam isegi käegakatsutavat paberitükki. On jäänud vaid hoomamatu impulss, mingis infoväljas, aga me usaldame seda impulssi sama truult nagu vana head kuldmünti. Ja vastupidi, kui me ei usaldaks raha ja ei usaldaks panku, siis kukuks ju usaldusele rajatud süsteem kokku, sest tänapäevasesse majandusmudelisse ongi sisse planeeritud teatud viitajad ja …. ka teatud õhuvaru. Nii ka poliitikas.

Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et koonerdatakse tõega, vassitakse, peetakse kaaskodanikke nõrgamõistuslikeks, tümitatakse üksteist ja esitatakse ebaväärikaid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Just siin võiksime me teha natukene oma „mulgikapsa varjundit”, selle heas mõttes. Võiks elu läbida positiivmootoritel.

Selle asemel tegeleme asendustegevuste ja tühitegevustega. Mõni asendustegevus on muutunud juba tüütuseni äraleierdatud etenduseks. Juba pikka aega tundub, et seadusandjate enamus on nagu võlumetsa eksinud  (palgad, Masad, Dasad, P(o)asad ja muud mutukad) või koerapööri rohtu söönud ja lasevad hullu järjekindlusega sama rada edasi, ajakirjandus mõnuga rooska vibutamas. Nii lähebki, et täiesti tühisele väitlusele kulub nii palju energiat ja aega, et tähtsatele asjadele ei jäägi enam aega. Kuidas edasi elada? Kuidas püsima jääda? Kas meid ootab Tehnopark Eesti või Etnopark Eesti? Kas me oleme oma arenguteed läbi arvutanud või saame söönuks vaid loosungisöömisest? Aga äkki hakkaks lootskalaks? Võib-olla oma teadmatuses, "vallutada maailm" nagu Pizzarro? Luule? Mnjah. Kahju … Tundub et selliseid küsimusi ei arutata ja me ei saagi teada kuidas ... Nüüd siis arutavad rahvaasemikud täie tõsidusega, et lubada jälle annetusi erakondadele, … mis iganes põhjusel.  Nagu sellest veel vähe oleks, on ka Rahvakogu selle lõputu vaidlusega ennast sidunud. Muidugi on Rahvakogul arutatud küsimused tähtsad, on tore, et oli palju huvitavaid ettepanekuid, kuid ... mul on jäänud hing veidi kripeldama, et justkui midagi väga tähtsat jäi arutamata. Ei oska öelda, mina olen ju arveametnik. Kuid siin on probleem selles, et see on lõputu probleem – raha ei ole mitte kunagi, mitte kellelgi küllaldaselt. Kui tundub, et raha on piisavalt, nii kohe tekkib mõni vahva mõttekene kuhu raha kulutada. See ei sõltu isegi jõukuse astmest, see võib olla teine T-särk või kümnes loss, mida ihaldatakse. Kui ma õigesti mäletan, siis eelmisel erakondade rahastamise süsteemi muutusel said erakonnad rahvakeeli eraannetuste ärajäämise kompensatsiooniks nn keeluseadusega eelarvest raha vastavalt valimiste edukusele. Ikka selleks, et erakonnad ei sõltuks erahuvidest, nüüd siis ..  on see juba ununenud ja oleks vaja ikka annetusi ka. Ja siis on raha vaja veel nende imelike nimedega mutukate jaoks, mis pidid levitama … demokraatlikku maailmavaadet. Raha levitab maailmavaadet? Mnjah! Imelik. Minu arvates peaks kõigepealt olema idee ja isiklik eeskuju, aga noh, mida mina ka sellistest keerulistest asjadest tean. Igatahes … Kuskohast küll see lõputu rahaahnus pärit on? Tulgem sellest neetud võlumetsast lõppude lõpuks väärikalt välja, seda moosise suuga seletamisi ei usu enam keegi ja see on tõsine oht Põhiseadusele. Ohuks on see sellel lihtsal põhjusel, et usaldus on väga habras kaup ja kui ei usaldata ühes asjas, ei ole põhjust uskuda ka teistes, nendes tähtsates ja õigetes tegudes, mis omakorda annab võimaluse demagoogidele, „lihtsa lahenduse” pakkujatele, „kõva käe” ihalejatele, populistidele ja imeloomadele. Vaat selline ökonoomika, et seisad kindlameelselt ja vankumatult Põhiseadusliku palga (ja kõigi nende teiste veidrate nimedega asjade) eest, mis pole palk vaid tasu ja erakondade lõputu rahastamise eest ning võid kaotada Põhiseadusliku riigi. Kehv äri.

Ja millist rohtu me siis leiame? Muidugi püüame palavikulise tühitegemisega maskeerida ideede/ideelisuse puudumist. No nii, siis me hakkame kõike punuma juriidilisse hirmkallisse liivaköide.

Esimeseks rohuks on kõige kriminaliseerimine. Ehhee,  võiksime Eesti uueks logoks panna „Tooda ise oma kurjategijad!”. Vaadake, me võime kõike kriminaliseerda ja järele valvata ja karistada, kuid loodusseadused liiguvad oma rada (ja meie ühine raha liigub kaduviku rada). Iga selline keelamine toob kaasa uue nihverdamise, salatsemise ja skeemitamise. Võib-olla tuleks senisest erakondade subsideerimisest loobuda ja lasta need imeloomad vabalt karjamaale? Igaüks leiaks endale, vabandust, oma ideedele, toetajaid, kuid erakonna liikmed peaksid kandma sponsorite logosid, nagu Vormeli sarjas või valla võrkpallivõistlustel. Kõigil kaugelt näha ja ilus vaadata. Pole vaja järele valvata ega karistada, täitsa läbipaistev värk! Või , mis püha lehm (kuigi osad käituvad nagu tõelised härjad) see erakond siis on, et selle eest, et said Riigikokku, saad palka (mis pole palk vaid tasu), aga lisaks saad veel erakonna ülalpidamiskulusid. Oma äri tuleb üleval pidada ikka ühingu liikmete ja toetajate panusest, mitte subsiidiumidest ja dotatsioonilüpsist. Viimane jutt on muidugi kirja pandud vulgaar-primitivismi ja veidra nalja võtmes (ikka veidi üle võlli ka), kuid eesmärgiga näidata, et protsesse võib vaadata ja reguleerida  ka teistmoodi, kui vaid karistades.

Piiratakse raha kulutamist, keelatakse reklaam ühes või teises meediakanalis, sis veel midagi keelata ja karistada jne. Mnjah, jälle see keelamine. Keelamine tähendab vaid sedasama nihverdamist, kontrollimist, karistamist – ühesõnaga meie ühise raha kulutamist. Mitte keelata, ei ole vaja, vaid lubada, et kõigile on näha, kes on kes ja kui palju tal nutikust või … nutitust jätkub.

Teiseks, et igav ei hakkaks, püütakse välja töötata mingit  käitumisjuhendit või põhimõtteid või  koodeksit või … Kõik see on vaid järjekordne tühikargamine, vaevalt suudaks keegi midagi paremini sõnastada sellest, mis on aastatuhandete eest formuleeritud Gilgameši eeposes või Piibli kümnes käsus või isegi  kommunismiehitaja moraalikoodeksis. Ja justkui keegi ei märkaks, et kõik need paragrahvid ja koodeksid on ebaloomulikud ehk järjekordne raha/aja/ressursi raiskaja ehk järjekordne eksitamise võlumetsa. Nagu kõik oleksid juba unustanud, et maailmavaadet ei arendata mitte rahaga vaid isikliku eeskuju ja usaldusega. On asju, mis ajas ja ruumis on aegumatud, lihtsalt väljendudes avalikkust teenides  on VVV (kolmik V: Valetamine, Varastamine, Võltsimine) keelatud. Niisama lihtne see ongi ja sellest tuleb kinni pidada. Seda ei pea ilustama, ega üle kordama (tagumenttunde tehes ja miljoneid kulutades), seda tuleb lihtsalt täita. Või kavatseb keegi ilusa käitumise koodeksis lahti kirjutada, kuidas viiel moel varastada ei tohi? Kui kuuendat varianti selles koodeksis ei ole, kas see on siis lubatud? Või kuidas üldse sai juhtuda, et me oleme valinud ennast esindama inimesed, kellel pole elementaarseid kolmik V alaseid teadmisi? Kas nad olidki sellised või muutusid sellisteks? Võib-olla aitaks mingi kaitsepookimine või koolitus? Muide oli kuulda, et koolitusi juba planeeritaks. Iga kord kui mõtled, et enam veidramaks minna ei saa … saad aru, et oled valearvamusel. Oeh!

Tagasi tulles usaldusökonoomika juurest pärisökonoomika juurde, siis seaduse tegemine pole mitte mingi tasuta töö so. ametnike aeg, Riigikogu aeg, mis kõik on raha, meie ühine raha ja veelkord raha. Kui arvestada, et ühe niru seaduse tegemiseks kulub ca kahe kõrgtasemelise inimese täistööaasta ajalises arvestuses, pluss soe tuba ja teenused, siis võiksime vabalt välja arvestada selliste ringmängude nagu kriminaliseerimine-dekriminaliseerimise hinna. Kogu see tühjategemine on konverteeritav mingiteks teisteks reaalseteks tegemisteks nagu päästevõimekus või külakool. Meisterdad toreda kriminaliseerimise seaduse ja Upsti!, mitusada õpetaja palka läinud nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Hakkad kõige selle meisterdatud paragrahvikõveriku järgi karistama ja jälle … meie maksame ning paneme kolm päästekomandot kinni. Käid isetehtud paragrahvi kõverikuga tehtud siis meie isetehtud „pahadega” kolm aastat kohut ja jälle … meie maksame ning pannakse kümme bussiliini „tukku”. Pannakse keegi isetehtud „kurja tegija” kinnimajja ja jälle … meie maksame ning jääb sajal sanitaril palk tõstmata. Samas usaldusökonoomika vajab vaid elementaarset korralikkust ja usaldust. Ökonoomne ju?

 

Targutusi: ( Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „Eesti Raamat” 1986)

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk115 „”Kerbel pole neid vaimust vaeseid , kes neljakäpukil ringi ronivad ja peavad ennast kas Julius Caesariks või vene Kainiks. Tema hullumeelsus on geeniuste oma : ülev, minu meelest koguni lugupidamist väärt.”

„Lugupidamist väärt?”

„Just. Omavahel, nelja silma all rääkides, et tema teada ei saaks, „ Kartasov osutas sõrmega ülespoole, „on ka kõigevägevam natukene naljakas … Kui ta oli inimsoo loonud ja selle kõikvõimalike pahedega varustanud, lootis ta neid pahesid oma kümne käsuga talitseda …”