Kõigile rohkelt … mittemidagi?

Saabumas on imeline aeg – lubaduste aeg. Juba potsatab postkasti poliitinimeste hoolitsuslubadusi. Nii nunnu. Kuid kui järele mõelda, siis on meie elu kulgenud pidevas lubadustevoos meie kõigi  elu paremaks timmida. Kuid kas on? Seega peaksime enne uute lubaduste tõesuse kaaalumist vaatama kõigepealt kuidas on meie elu edenenud tänaseks? Või kas see on üldse edenenud tegelikkuses või vaid võrreldes vastanditega? Nii ongi, et kõik suuremad pidukonnad on leidnud oma mugavusvastase ja tümitab seda täie mõnuga. Kuid mis kasu meile teiega sellest on? Ei olegi, meile on see kulu, kuid pidukondadel aitab vägeva vastase maalimine peegeldada selles võitlemises omaenese vägevust. Kahjuks sinna kogu vägevus jääbki, võhma rohkemaks ei jätku, kui propagandaks.. „Vaenlasest saab samasugune selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva vastasega.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018) Seega igas mängus on hädasti vastast vaja, no mis sa ikka tühja iseendaga mängid ja vastu seinea vigurpalle kõksid. Kui vastast ei ole, siis tuleb ta luua. Nüüd siis on kõik endale mängupartnerid/vastased leiutanud, mäng on käivitunud kongresside ja loosungite säras

Sütitavast kongressist märja kompressini.

Mulle kongressid meeldivad, sellised rõõmsameelsed, palju lubavad (kuid mitte paljulubavad), ka hoiatavad (ärge alluge provokatsioonile) Eh, veidi vanaaegne aga vahva nagu stand-up ülesastumised ja teised lustakad lavatükid. Mind arveametnikuna huvitavad muidugi kõikvõimalikud uusmatemaatilised avastused ja tuletised. Puhas nauding. Jälgin huviga, kuidas kõik kongressiosalised on järjekordse  perpertum mobile leiutamise üle rõõmsad, patsutavad üksteist õlale ja kinnitavad selle õiglast eesmärki tormiliste ovatsioonidega. Kui loed poliitloosungit, et „Meie edu saladus on, et seisame iga inimese heaolu eest küsimata, kus ta elab või kellena töötab, millist maailmavaadet kannab või mis soost ja rahvusest ta on. See keskne põhimõte eristab meie koduerakonda kõigist teistest“, siis kõlab see nagu (h)igiliikur, univarsaalpesupulbri reklaam või aritmeetiline ime. Kuid nii nagu  universaalpesupulber ei aita mitte igat pesu puhtaks teha (osa jääb mustaks ja osa laguneb ära) nii ei saa üks poliitjõud seista iga inimese heaolu eest. Erakonnad saavad vaid luua või mitteluua keskkonna, kus inimesed ise enda heaolu kasvatamisega hakkama saavad. Vaadates järjekordselt välja paisatud kauneid  sütitavaid sõnajadasid ja hinge poeb kartus, et kus siin nüüd järgmine heategu, nagu märg kompress, tulemas on. Midagi pole teha, kui kellegi heaolu kasvatatakse administratiivselt, siis lähtudes energia jäävuse seadusest peab kellelegi heaolu vähenema. Heaolu administratiivsel „tõstmisel“ on järelmid, täpselt nii nagu olid järelmid maksusüsteemi segi löömisel.

Käesoleva sajandi suurim maksureform?

 Tuleb tunnustada Dr Riigi juhtjõule selle eest, et leidis mooduse kuidas tagaukse kaudu anda eluõigus oma ammusele unistusele, astmelisele  tulumaksule.  Seda tehti väga nutikalt tagaukse, maksuvaba tulu tõstmise, kaudu . Partnerid mängiti üle. Kuigi ettepanek tuli partnerilt, siis seda ei mäleta enam keegi, sest suurvend on teada andnud, et just nemad tõstsid tulumaksuvaba miinimumi keskmise ja madalama palgaga inimestele 500 EUR kuus. „Sajad tuhanded inimesed võidavad nüüd igakuiselt 64 lisaeurot. See on käesoleva sajandi suurim maksureform, mida ei söanda ükski erakond enam tagasi pöörata.“  Tore, kuid miks Dr Riik ei räägi nendest sadadest tuhandetest kelle tehti märga kompressi, kelle heaolu vähendati. Hakkame peale kasvõi pensionäridest. Aasta alguse Sotsiaalkindlustusameti uuringust selgus, et  võrreldes läinud aasta detsembriga vähenes 60 644 töötava pensionäri ehk 57% aktiivpensionäridele väljamakstud pension. Selline meede siis vanemaealise elanikkonna pensionipõlve parandamiseks ja tööga hõivatuse turgutamiseks? Veider, aga tõsi.

Kui neid sambaid ees ei oleks …

Kui pea 60% aktiivpensionäridest kaotasid pensionis, siis miks üldse pensionifondidesse raha koguda? On ju nemad need, kellel üldse midagi II sambasse koguneda saaks ja kes usinasti täidavad ka I sammast? Tegelikult on pensionide sundkogumine (I, II sammas), kui vanaduspõlve kindlustamise vahendid, kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla … ületähtsustatud. Nagu äsjane OECD pensioniuuring (10 aastat)  kujukalt näitas, siis on turgude tõus siinsetest fondidest mööda läinud ja meie pensionifondide reaaltootlus on –1,3%, mis on viletsaim tootlus Euroopa riikide seas. Samas parimaid tootlusi tegid Holland (4,4%)  ja  Sloveenia (4,6%)

Eelmisel aastal oli meie pensionifondide reaaltootlus -0,1%ga nn rikaste riikide klubi (OECD) liikmesriikide tagant teine tulemus, jäädes  alla inflatsioonile. Veel nukrama pildi süsteemist maalib asjaolu, et osad meie omamaised fondid on 10 aasta keskmisena saavutada kasvuks 6-6,5%, mis tähendab, et teised mitte nii omamaised, põletavad meie raha kiirusega -3/-4% aastas. See näitab ilmekalt pensionirahade opereerimise mehhanismi süsteemset viga.  Nii, et meie kogumine pensioniteks on kokkuvõttes keskmiselt kulu, mitte tulu. No nagu negatiivne intress pangahoiustelt. Põhimõtteliselt on  selline „kogumine“ piinlikkustvalmistav, lausa skandaalne, sest suurendab lõhet kogutud (loe raisatud) raha vähenemise ja oludest tingitud vajaduste kasvu (maksumaksjate vähenemise/vananemise,  inflatsioonist tingitud elukalliduse ning ravikulude tõusu) vahel. Nüüd püüavad poliitinimesed valimiskünnisel üksteise võidu pakkuda „ekstrapensionitõusu“. Juba on tehtud pakkumisi tõsta 100 EUR ja kohe trumbati see teise pidukonna poolt üle nagu oksjonil. Kõik pole veel oma pakkumisi teinud, nii et ootame huviga milliseid pakkumisi meie raha eest tehakse. Ning jällegi, selline tee võib tunduda küll hetkel hädavajalik, kuid näitab veelkord, et pensionikogumise süsteem on rikkis. Pension peab kogunema isiklikust panusest st et majanduskeskkond on vaja muuta vastavaks. Selliseks, mis võimaldab koguda vahendeid ja lisavahendeid pensioniteks. Riigieelarvest raha pensionifondi kühveldamine on enesepettus ja jätkusuutmatu. Kindel allakäigu valem. Selliste pakkumuste kurbloolisus on selles, et need muudavad ikka irdunumaks inimeste tööpanusest ja see on kehv variant. Isiklik huvitatus, mitte sõltuvus „andjatest“, on edu aluseks. „Andjate“ edu aluseks on andmisvõime, meie edu aluseks loomisvõime. Kui meie loomisvõime pööratakse poliitmaailmas poliitinimeste andmisvõimeks, siis kaob sidusus töö panuse ja selle tulemuste vahel. Kui võrdsed võimalused asendatakse võrdsete tulemustega, siis kaob isiklik huvitatus. Kaob isiklik huvitatus, kaob ka areng ja olemegi tagasi riikliku ebaefektiivse plaanimajanduse manu. Just isikliku huvitatuse lisainstrumendiks loodi nn II sammas, kuid see osati niimoodi ära nätsutada, et seda enam polegi. Miks? Sellepärast, et andjad võivad olla ka võtjad, nagu on ka juhtunud.

Raiudes sammast, mida enam polegi

Pensioni II samba käivitamisest alates on käinud selle vastu ka võitlus, vahel intensiivsem, vahel selline partisaanlik. Tõsi on, et tootlused sellelt on kehvakesed, kuid ilmselt on selle põhiväärtuseks mitte niivõrd tootlus, vaid tunne, et see on maksja enda oma. Omanikutunne noh! Tal on võimalus anda oma panus oma pensionipõlve eduks. Teoreetiliselt muidugi. Kuid kas sellel süsteemil on ka mõtet (sest need, kes teenivad miinimumpalka, nendel koguneb sinna natukene eimidagit ja ka kõrgepalgalistel koguneb praeguse seisuga 60-70 euroni jagu kuus) on omaette küsimus. Individuaalselt ei kogunenud inimestel II sambasse just palju, kuid ikkagi oma.  Nüüd selgub, et me kõik oleme asjade käigust valesti aru saanud, mingit II samba pensionit enam ei ole. Kuidas nii? Vaadake,  Dr Riigi uhkus -„käesoleva sajandi suurim maksureform“ -  on selle likvideerinud. Nii nagu minu auväärt vanem kolleeg teada andis, siis tema pension langes „õiglase riigi“ tulemusena -50 EUR. Selline heaolu kõigile siis? Mõtlete, et no ja siis? Üksikjuhtum? Kuid ei ole üksikjuhtum (61 tuh aktiivpensionäri ei saa olla üksikjuhtum) sest kui mõelda selle maksureformi tulemile laiemalt, siis  temalt ja tuhandetelt teistelt aktiivpensionäridelt  varastati II sammas. Te ei saanud aru? Väga lihtne, minu kollegi teise samba  väljamakse oli 50+ EUR, pension langes -50 EUR, nii et II sambasse kogutust on ta ilma ning mõni euron mis + ja – vahele jäid need krõbistab inflatsioon ära. Iga kuu. Nii, et kui mõned poliitinimesed teevad ettepaneku likvideerida II sammas, siis … Hilja juba, Dr Riik on II samba sisuliselt likvideerinud nii nagu muudelgi juhtudel oma tagaukse strateegiaga. Kokkuvõtteks, need, kellel enne ei kogunenud II sambasse ei midagi, ei kogune nüüdki ja nendel kellel enne kogunes midagigi, siis nüüd koguneb nendel samuti ei midagi. Selline õiglus ja heaolu siis. Kõigile. Vägev põhi heaolu kasvule. Õigemini nüüd võiks II samba ümber defineerida pensionikindlustuse instrumendist (et paremat elukvaliteeti vanuigi saavutada) kahjukindlustuse instrumendiks Dr Riigi „heaolu kasvu kõigile“ vastu. Juba Friedrich Suure tõdes, et : „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”, nii on, nii jääb.

Tasumistunnist

Kuid II samba likvideerimine on vaid osa „sajandi maksureformi“ tulemitest, see osa, mida me juba teame. Kuid olemuselt lihtne reformikene on andnud ootamatult väga mitmekihilise järelmi. Nagu maksuhaldur teada on andnud on neid kes on saanud lisaeurosid, kuid ei kvalifitseeru selleks samuti  60 tuh ringis. Võib arvata, et aastalõpupreemiad tõstavad selle arvu reipalt kahekordseks. Nemad peavad kevadtalvel oma võlad Dr Riigi ees kustutama.  Saabub tasumistund. Nemad on nagu protsendita laenusaajad. Kuid võlg on võõra oma. Nemad saavad järgmise aasta alguses laenuandjalt teatise, et nad oma võlad kustutaksid. Kuid kui me võtame selle probleemi lahti, siis on need just need inimesed, kellel niigi raha napib, ehk kõik kulubki hädavajadusteks ära. Kui seni ootasid tuhanded kevadist maksutagastuspäeva ja MTA andis sel aastal teada, et esimeste tundidega deklareeris oma tulusid 70 000 inimest, neist 12 000 esitas deklaratsiooni nutitelefoni vahendusel, siis see näitab, kui kitsastes oludes elame. Vaadake, see toimus veel enne tööpäeva algust, mis näitab, kui arvel on iga euron, mis meil on. Suure tõenäosusega olid nemad need kõige hädalisemad. Kuskohast võtavad nemad kevadel sellise hiiglasliku summa ehk umbes terve kuu palga, et Dr Riigile oma liiginnukad või valearvestuslikud lisaeuronid tagasi maksta?

Nähtamatud riigi võlakirjad.

Kuid see, et u 60 tuh inimest on Dr Riigilt võtnud protsendita laenu, ei tähenda seda, et laenukulusid kannab Dr Riik isiklikult. Tema polegi „oma raha“, tema on vaid meie raha ümberjagaja. Seega laenuandjad oleme me ise, näiteks need 60 tuh aktiivpensionäri või noorpered, kus käiakse mitmel kohal tööl, et perele kindlat materiaalse põhja luua. Nemad ongi laenuandjad. Tuleb tunnistada seda, et Dr Riik on maha saanud järjekordse mustkunstitrikiga, ta on müünud meile nähtamatuid võlakirju ja nii osavalt, et me isegi ei ole sellest aru saanud.  Kuidas siis niimoodi? Me ostsime selle võlakirja lähtudes Dr Riigi regulatsioonidest, enda kainest kaalutlusest ja ohutundest, sest MTA soovitas reformi rakendumise eel, et kui aasta sissetulek on raskesti ennustatav, on võimalus jätta maksuvaba tulu arvestamata, et vältida juurdemaksmist. Väga hea soovitus. Nii selgubki, et Eesti maksumaksjad on soovitust kuulda võtnud, olnud konservatiivsed ning pole ära kasutanud täies mahus neile ette nähtud maksuvaba tulu. MTA andmete alusel oli kaheksa kuuga kasutanud oma maksuvaba tulu maksimaalselt ära 47% tulu saanud inimestest. Kuid samas on maksuvaba tulu osaliselt kasutamata jätnud 458 000 inimest kokku 89,1 milj EUR eest. Maksuvaba tulu on kaheksa kuuga rohkem kasutanud 57 000 inimest 8,7 milj EUR eest. Vaat niimoodi, oleme ostnud heauskselt nähtamatuid intressita võlakirju 80+ milj EUR väärtuses.

Kuid reformil on veel teisigi kihistusi nagu näiteks mainitud aktiivnoored, kelle reaalne sissetuleks „reformist“ solvavalt vähenes. Kui mõne pidukonna „selge eesmärk on ehitada õiglast riiki kõigile sh. kõigi suhtes austavat, võrdselt kohtlevat ja õiglast Eestimaad, siis kas see maksuvangerdus tekitas noortele peredele, kes käivad edu nimel mitmel tööl tunnetuse õiglasest riigist ja õiglasest kohtlemisest? Kellega võrreldes või kelle tasandile teda võrdselt koheldi?

Tõsiasi on aga see, et ümberjagamine ei too meile õitsengut juurde, vaid julge majandusstruktuuri muutusi õhutava keskkonna loomine võimaldab üldist elujärge tõsta. Kuid see on muidugi tunduvalt keerulisem, kui ümberjagamine. Kuid just uutele ümberjagamistele viitavad mõningad värsked valimisloosungid. Kui nüüd niimoodi vaadata, siis võib-olla oleks vaja loosungit ajakohastada, mis kõlaks umbes niimoodi, et „Seisame iga inimese heaolu ja … ka mitteheaolu  eest küsimata, kus ta elab!“?

Äraseletamismajanduse sünd

Võib arvata, et väikesest maksumuutusest, mida nimetatakse hellitavalt sajandi maksureformiks,  selliste kõrval ja järelmõjudega otsustajad arvestada ei osanud. Polnud kogemusi. Siiski on iga eduka reformi (ja isegi nii pisikese muudatuse nagu aktsiisimuutuse mõju) hindamine eduka reformi aluseks. See, et osadele inimestele sai veidi rohkem raha kätte ja teistel sissetulek vähenes, ei saa olla ju reformi eesmärk. Või oligi eesmärgiks pensionäride raha ümberjagamine mittepensionäridele? Vaevalt. Kuid tegijal juhtub mõndagi, nii see on. Küsimus on pigem selles, kas sellest võetakse mingit õppust või ongi meie tänapäeva poliitmaastikul kujunemas hoiak, et kaasnevad kahjud on lubatud, nagu ohvrid „sõbralikust tulest“? Muidugi on mõistetav, et praegusel valimisperioodil püütakse piirduda vaid asjade ilusaks ehk äraseletamisega. Kuid ka äraseletamises on märgata progressi, lausa kvalitatiivset hüpet. Ilmneb, et meil on täiesti uuelaadne majanduse sünni kodumaa, Äraseletamise majanduse sünnikodu. Seni oli Laialijagamise majandus, nüüd oleme sammukese edasi astunud ja ellu kutsunud selle kõrgema vormi – Äraseletamismajanduse. Igat asja võib ära seletada, luues uut tegelikkust. „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 70) Nii meilgi, on sündinud uus poliitžanr – äraseletamismajandus. Eks me ole aegade jooksul igasuguseid kummalisi äraseletamisi poliitinimestelt kuulnud. See on täiesti normaalne, kui pidukondlane viskub oma kaaspiduliste kaitsele. Nii peabki, klubiline värk. Kuid kui selles äraseletustuhinas kaovad piirid riigiaparaadi ja parteiaparaadi vahel, siis on asjad juba väga halvasti. Kurblooliselt niimoodi ongi juhtunud, et valimisvõitlus on läinud nii kirglikuks, et kohati kaob piir avaliku teenistuse ametniku ametialaste väljaütlemiste ja parteijuure vahel, riigiaparaat on muutumas parteiaparaadiks.  Kui MAMI nõunik (avalikus teenistuses) võtab arvustada opositsiooni, kelle arvates  „(…) on hirmus paha, kui 400 000 inimest saavad riigilt arvestava summa tagasi kevadel tuludeklaratsiooni tehes. Tegelikult on kindlasti mõned inimesed valinud selle tee, et säästa raha mõneks suuremaks ostuks või puhkusereisiks. Igasuguste digikassade ja muude pankade poolt pakutud teenuste asemel on kõige lihtsam koguda raha just läbi tulumaksusüsteemi ning seejuures on säästumäär võimalik igal inimesel ise valida.“ (PM 14.10.18), siis see on kõige uskumatum äraseletamine meie majandusajaloo vältel. Pea poole miljoni inimese raha on maksuvusserduse tulemusel Dr Riigi käes kinni ja seda nimetab nõunik kodaniku vabatahtlikuks hoiustamiseks? Tuleb välja, et ebamäärane maksusüsteem on üks äraarvamata tore moodus raha säästmiseks? Kas Dr Riik on nüüd mingi uus hoiu-laenu kontor või? No ja pole midagi imestada läbimõtlematute reformide järelmõjude mittearvestamisega ning kaasnevate kahjudega, kui reforme püütakse  suruda Äraseletamise majanduse raamesse, mitte eelnevasse tulemusanalüüsi. Kogu edasine riigiametniku jutt on lihtsalt piinlikust tekitav erakonnapropaganda, mis oleks mõistetav kui selle oleks kirjutanud erakonna liige mitte ametnik.  Piinlik lugu. Kuid piinlik on ka meie eneste reaktsioon sellisele tegevusele. Kuivõrd resistentseteks oleme muutunud sellise põimumise suhtes näitab see, et mingit vastukaja sellel tegevusele ei järgnenud. Normaalne siis? Kuid ei ole, piiri hoidmine riigiaparaadi  ja parteiaparaadi vahel on eksistentsiaalse tähtsusega riiklik julgeolekuküsimus. Alati. Igavesti.

Loosungite lennukusest

Tundub, et oleme mugavusvaenlaste tulevärgist, loosungihullusest ja valimissloganitest nii hullutatud, et ei märka enam eesmärke ja vahendeid uurida. Mõned meist otsivad 2-3 realisest haigust võtit valimislubaduste mõistmiseks, kuid pidukonna prioriteete ei saa kahe sõnaga lahti muukida. Meie teiega peame olema nõudlikumad ja mitte piirduma sõnajadaga: edasi, õiglasem, parem, heaolu, kõigile  jne. Muidugi tahame me kõik seda, see peab olema iga erakonna valimisprogrammi baasvarustuses, kuid seda, kuidas selleni jõuda tuleb valijale ka näidata. „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsiraamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 23) Loosungitega võiks olla tagasihoidlikum, ütleme need võiksid olla mõõdukalt optimistlikud, mitte agressiivselt utopistlikud. Lubades meile rohkelt ei midagi, siis on see ikkagi ei midagi. Luues natuke midagi on alati parem, kui luua rohkelt eimidagi.

Targutusi:

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 747 W Churchill 1951 a valimistel „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik, kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei dogmasid kõigile kaela määrida.“

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 184 „Pascola Mocumbi Mosambiigi PM 1994-2004 majanduskasvu mõõtmisest SKP-ga „Ma uurin neid andmeid küll, „vastas ta, „aga need ei ole täpsed. Seepärast on mul lisaks saanud harjumuseks vaadata iga-aastast esimese mai rongkäiku. See on meie riigis populaarne traditsioon. Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. Lisaks vaatan ma riigis ringi sõites pooleli olevaid ehitusi. Kui rohi kasvab värsketel vundamentidel, on pahasti. Aga kui laotakse uusi telliseid juurde, siis tean, et inimestel on raha investeerimiseks, see ei kulu ainult igapäevaseks tarbimisele.“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“

Lk 168 „Tänapäeva islamienamusega riikides on naisel keskmiselt2,6 last. Kristliku enamusega riikides on see näitaja 2,7. Maailma suurtes religioonides puudub sündimuses oluline erinevus.“

Lk 169 „Väärtused muutuvad pidevalt (…) Meie, rootslased, oleme seksi ja rasestumisvastaste vahendite teemal suhteliselt liberaalsed ja avatud, kas pole? Ometi pole meie kultuur alati selline olnud. Need ei ole alati olnud meie väärtused. (…) Näiteks sündis minu isaisa Gustav ajal, mil Rootsi oli lahkumas 2 tasandilt, ning minu arvates oli tegu oma generatsioonile tüüpilise Rootsi mehega. Ta oli tohutult uhke oma seitsmelapselise suure pere üle; ta ei vahetanud kunagi ühtegi mähet, ei keetnud süüa ega koristanud kodu; ning ta ei olnud mingil juhul nõus rääkima seksist või rasestumisvastastest vahenditest. Tema vanem tütar toetas julgeid feministe, kes hakkasid 1940-ndatel populariseerima kondoomide kasutamist. Aga kui tütar pöördus pärast isa seitsmenda lapse sündi tema poole, soovides rasestumise vältimist arutada, sai see leebe, rahulik mees väga vihaseks ja keeldus rääkimast. Tema väärtushinnangud olid traditsioonilised ja patriarhaalsed. Kuid uus põlvkond neid omaks ei võtnud. Rootsi kultuur muutus.“

Ülikoolis oli meil salajane fond, millest rahastasime naiste reise välismaale, kus nad said ohutult aborti teha. Tudengite suud vajuvad veelgi rohkem lahti, kui räägin, kuhu need noored rasedad üliõpilased sõitsid: Poola, katoliiklikusse Poola. Viis aastat hiljem keelustas Poola abordid ja Rootsis omakorda seadustati. Noorte naiste vool hakkas teistpidi liikuma. Tahan öelda, et see ei ole alati nii olnud. Kultuurid on muutunud.“

Traditsioonilise kaubanduse amokijooks

Meie aeg, eriti  meie vaba aeg, on meie suurim väärtus. Pöördumatu ressurss. Paljud uued teenuste edu aluseks on just see, et tekitavad meile lisaaega või siis kasutavad ära meie inimlikku põhiolemust olla laisk. Ärge saage valesti aru, laiskuses pole iseenesest midagi halba, see on ju progressi mootor. Inimese ajalugu ongi jätkuv laiskuse ajalugu, pidev pingutus selle nimel, et mõelda välja midagi, mis meie eest töö ära teeks, selleks, et … meile jääks aega uusi ajakokkuhoidlikke vidinaid välja mõelda.  Paljud senised põhiteenused, mis veel kümnend tagasi olid igavad ja sunduslikud on muudetud niivõrd mugavaks, et selle kohustuslik osa muutub taustaks ning nende  lisateenused võimaldavad meil endil komplekteerida endale vaba aega. Kui ühistransport oli vanasti inimeste vedu punktist A, punkti B võrdlemisi ebamugavates tingimustes ja ebameeldival moel, siis tänapäeva sujuvad maanteelainerid, ekraanid, WIFI, tualetid ja filmiprogrammid võimaldavad meil kujundada endise tüütult ohtliku autoga sõitmise asemel lisaajalise bussisõidu. Te ei saanud aru? Lihtne, kui te kaks-kolm tundi auto roolis (sajus ja tuisus), asendate mugava bussisõiduga, klõbistades arvutiga tööd teha, siis vabastate endale sellega 2 ekstra lisatundi pereseltsis veetmiseks. Loodus- ja peresäästlik. Piletiost on samuti puhas ajavõit. See on asendunud bussijaama kassalise eelmüügi (pidid päev-paar enne sõitu minema bussijaama ja ostma pileti, raisates selleks mitu tundi oma väärtuslikust ajast) pileti hankimisega ilma kontorist lahkumata. Mõnus, lisaaeg muudkui tiksub nagu tõusuaktsiad. Niimoodi ajakokkuhoiu, vabaaja maksimeerimise võtmes peaksime suhtuma kõigisse teenustesse.  Tore. Hing laulab, kui tehnoloogiafirmad midagi meie aja kokkuhoiuks välja nuputavad. Näiteks, Äriplaanil 2019 esitles Taxify oma visiooni väärtusahelast, kuidas muuta inimese elu mugavamaks, hoides tema aega kokku nutikate lahendustega sidudes uustehnoloogia mootorrattaga Aafrikas ja tõukerattaga Pariisis. Kui liita need nutikatest lahendustest võidetud tunnid ja minutid kokku, siis säästab uus tehnoloogiline lahendus seotuna baasteenusesse iga päev kogumis  kümnete tuhandete eluigade väärtuses aega. Meie aega. Sellel protsessil on kaks järelmit, esiteks vähendab see aega mis kulub sundtegevusteks ja teiseks see vabastab aega mingite teiste tootlike tegevuste jaoks. Just, see on üks võti tootlikkuse kasvuks. Tootlikkus on aga meie heaolu kasvu aluseks. Sellest vaatenurgast omandab vana ütlemine „aeg on raha“ hoopis uue sisu. Kuidas siis meie aega kokku hoida. Aeg vedeleb kõikjal kasutult, seda raisatakse meeletutes kogustes, kuid väikestes annustes, mis muudab selle justkui märkamatuks. Kui näiteks mõni linnafoor on paigutatud mõttetult, siis selle taga seisuaeg on ju vaid paar minutit. Pole kõne väärt? Kuid summaarselt oleme õhtuks tapnud niimoodi mitme eluea jagu inimeste kasulikku aega. See on ju oluline?

Minu kodu on minu … postkontor

Uueaegsed ettevõtjad on aru saanud, et tänapäeva kõige minevamad kaubad on aeg ja nauditavus. Vahel me ei oska asjadele selliselt vaadatagi, näiteks selle aasta ettevõtluspreemia pälvinud Cleveron mõtleb  lahendustele kuidas meie tülikamat ajakulutuspoolt kokku tõmmata, asendades selle mugavusega, et kõik meie ostud oleksid võimalikud saata otse meie „kodusesse postkontorisse“, teha sisseoste nii, et me ei peaks poes ega raiskama. Mida nad siis meile müüvad? Kappe? Ei. Need, kes kappe müüvad, need edukate nimekirjas ei figureeri. Selle kohta ütleb Arno Kütt „Mida me tegelikult inimestele pakume? Me pakume neile aega.“ Just, müüakse aega, ekstra lisaaega.  Lisaaega ja üha suuremates kogustes müüb meile ka e-kaubandus. E-kaubandus on osadele seltskondadele muutunud juba igapäevaelu tavakomponendiks, nad vaatavad poeskäijaid nii, nagu poeskäijad vaataksid kaaslast, kes liha hankimiseks ennast  jahile sätib. Täielik anakronism. Tõesti, e-kaubandus hoiab meie aega kokku ja seal tekkivad üha uued teenused. Maxima andis just teada, et on pakkumas lahendust, mis võimaldab  klientide teha oste nutitelefonis ja maksta ka siis, kui tellitud kaup on kohale jõudnud. (ÄL 16.10.18)   Nende „ ärifilosoofia seisneb kõigi äriprotsesside nägemises läbi kliendi silmade. Ettevõte arendab pidevalt tehnoloogilisi lahendusi, mis muudavad ostmise kliendi jaoks lihtsamaks ja kiiremaks,“  No näete, meie aega hoitakse kokku ja mobiilirakendus ja kaardimakse tegemise võimalus koduuksel on  lahendused, mis ostukogemuse meeldivamaks muudavad. Kuid kui meil tuleb iga päev juurde uusi e-lahendusi, kullerteenuseid ja „koduseid postkontoreid“, siis milleks meile kauplused? Kuidas nemad ellu jäävad? Kas jäävad?

Tere tulemast Searsi maailma

Seda kõike peaksid tegema ka traditsionaalsed kaubandusfirmad. Mida siis? Meie ostukogemuse meeldivaks muutma ja aega kokku hoidma, vaatama protsesside mugavusele läbi kliendi silmade, kuid … Vaadake, väga raske on ennast lahti raputada harjumuslikest tegevustest. Pigem putitatakse vana „sistemi“, ega mõelda „läbi kliendi silmade“ kliendi homsetele vajadustele, kuid  „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 127) Just sellest jääb traditsioonilisel jaekaubandusel puudu, kliendi homsete vajaduste adumisest. Tõesti mõningaid muutusi on tehtud nagu öökauplused ja automaatkassad, kuid kui palju on need muutnud meie ostukogemust meeldivamaks? Mitte alati, mitte liialt tempokalt  Uued tulijad tõdevad, et kaubanduskeskuste tööstusharu tuleb edasi arendada, „kuna vanad keskused enam noort pealekasvavat ja muutuvat tarbijat hästi ei kõneta." (ÄL 16.10.18). Nii, et sõnaliselt saadakse probleemist aru, sest  tõsi see on, kui pakutav klienti ei kõneta, siis tuleb turult lahkuda. Isegi 132-aastase ajalooga Sears esitas pankrotikaitse avalduse(ÄL 15.10.18). Ei pidanud vastu amazonimaailma pealetungile, täpselt samuti nagu tosinkond muudki suurt jaemüüjat USA-s. Nüüd loodetakse, et pankrotiprotsess lubab ettevõttel saada kasumlikuks ning konkurentsivõimeliseks jaemüüjaks. Miks alles nüüd? Kõik see näitab, et traditsiooniline jaekaubandus ei püsi kliendi vajaduste rahuldamise tempos ja mõnest „vajadusest“ on ta lausa valesti aru saanud nagu näitab USA kaupade tagastamispraktika ehk „laenuks ostmine.  „Laenuks ostmine tähendab, et ostetakse näiteks rõivaese, kantakse seda mõni aeg ning tagastatakse siis sellises seisus, et kauplus ei saa tagasivõtmisest keelduda, kuid seda uuesti müüki panna samuti mitte. Laenuksostjad ei varasta kauplejalt otseselt raha; selle asemel nad muudkui ostavad ja tagastavad, tehes iga kord rea kaheldavaid tehinguid. Üks tagajärg nende tegevusel on siiski on – rõivatööstuse hinnangute kohaselt põhjustavad laenuksostjad igal aastal ligikaudu 16 miljardit dollarit kahju (ehk umbes sama palju, kui sissemurdmiste ja autovarguste kahjud kokku.“ (D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 lk 212)

Pirtsakas klient versus Pavlovi koer

Ilmselt olen pirtsakas klient. Või nõudlik? Erinevalt paljudest e-poodide fännidest meeldib mul poes „käia“, mitte et mul oleks midagi e-kaubanduse vastu, sest kasutan seda vajadusel  isegi, kuid … Mulle meeldib „pärispoes“ nuusutada, katsuda, proovida, mekkida (kui aega on), kõike seda, mida e-kaubandusest ei saa. No nagu jahimees metsas.  Just seepärast olen nõudlik klient, et ei taha, et pärispoed välja sureksid. Kuid hinge on pugenud kahtlus, kas  meie „pärispoed“ mõistavad ikkagi kliendi vajadusi või ainult kujutavad endale seda ette nagu Sears? Ajakadu ja mugavus praeguse traditsioonilise teeninduse taseme ja uuendusliku e-mugavuse vahel rebeneb ikka suuremaks viimase kasuks.

Tänapäeva klient on valija, mitte Pavlovi koer, kes lähtub vaid refleksidest, sest nagu deklareerib G.Burch („Vastupanu on tulutu” „Ilo”  lk99) „Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” ehk  klient võib su vallandada. Kuid kui klient peab seisma tuimalt kümne kassaga ühe töötava kassa järjekorras, maksma tühermaal parkimistrahve ja täitma üha uusi (vanamoodsaid) kliendikaarti blankette, siis vallandab klient teid ilmtingimata. See ei ole kliendi asi, et teil ei ole kassadesse panna müüjaid, see on kaupmehe organiseerimatus, haldussuutmatus ja juhtimispraak. See ei ole kliendi asi, et kaupmehel on kehv parkimiskorraldus. See ei ole kliendi asi … See on kaupmehe asi pakkuda head teenust ja jääda ellu.  Enamus kliente pole nii nõudlikud, kui mina ( ja ilmselt on nad ka ükskõiksed selle suhtes kas te jääte kestma või mitte), kuid nad on oma sisimas samal arvamusel ja kiruvad kehva teenust, kuni … vallandavad teid. Niikuinii.

Kuigi me oleme sisenenud konsumeerlikusse ühiskonnakorraldusse, siis ei tähenda, see, et see peaks olema ebamugav. Vastupidi, see peab olema mugav, muidu süsteem ei tööta. „Konsumeristliku eetika võidukäiku võib kõige sagedamini näha toiduainetetööstuses. Traditsioonilised agraarühiskonnad elasid pidevas näljahirmus. Traditsioonilised agraarühiskonnad elasid pidevas näljahirmus. Tänapäeva heaoluühiskondades on üks peamine tervisehäda aga rasvumine, mis puudutab vaesemat osa elanikkonnast (kes õgivad endale sisse hamburgereid  ja pitsasid) isegi rohkem kui jõukaid (kes tarbivad mahejuurvalju ja smuutisid). USA utavad igal aastal dieedile peale rohkem raha, kui läheks vaja selleks, et toita ära kõik ülejäänud riikide nälgivad inimesed. Konsumerisi jaoks kujutab ülekaalulises endast aga topeltvõitu. Selle asemel et süüa vähe – mis tooks kaasa majanduslanguse -, söövad inimesed liiga palju ning ostavad seejärel dieettooteid, panustas sel moel majanduse kasvu kahekordselt.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 448). Näete isegi negatiivsus võib olla positiivsus, kui seda saab turustada mugavalt.

Kuidas minust sai mitteklient.

Miks mina vallandasi kaupmehe? Kliendikaardi pärast. Ega ma eriti kliendikaartide fänn ei ole, tänapäeval, mil kõik peavad pakkuma põhjahinda ja kõike on kõikjal saada on kliendikaart pigem klubilise kuuluvuse tunnus, mitte niipalju eelis. Enamgi veel,  professionaalne silm tabab tihtipeale, et kaardilised „allahindluse“ hind on tunduvalt kõrgem, kui naaberpoe tavahind. Tuleb endal olla lihtsalt tähelepanelikum. Lihtne kliendivastutus nagu kodanikuvastutuski. Kuid siiski on mul ajapikku kogunenud terve ports kliendikaarte, mida on kunagi soetatud teenindaja sooja suhtumise ja hea jutu najal. Nagu öeldakse, ei sega, kui pakutakse. Hiljuti läksin Kliendina ostma plastnõusid, kui ilmnes, et minu kaart on „aegunud“. Teenindaja tõstis tuimalt  letile blanketi ja pastaka. Tardusin. Püha müristus, e-ajastul, paberi ja pliiatsiga, täita leti najal blanketti? Ütlesin teenindajale küll, et mul kõik samad andmed, kuid see oli mõttetu lalin, mis sumbus kohalikku bürokraatiasse. Minu mugavus oli riivatud, tugevalt riivatud. Kauplus oli valmis röövima keset päist päeva minu aega, mõrvama minu kolm-neli eluminutit. Niimoodi saigi minust mitteklient, ma ei käi poodides, kus minu mugavust riivatakse, ma vallandan nad. Samuti olen ma tänaseks mitteklient nii mitmeski  kauplustes, kus enne meeleldi käisin. Nad ei mõistnud minu vajadusi, vaid eelistasid enda mugavusi. . Nendes ei teenindata minu vaid kaupmehe vanaaegset mugavust, elik laiskust. Samas olen Estpaki klient selle algusest peale, mitte keegi pole mind seganud, mu kaart on kulunud nagu eluaegse burši ärapeetud tekkel, kuid minu aega pole austatud Kaupmees kulutanud blanketitäitmisele. Kaupmees on väärtustanud minu (ja endagi) aega. Kaart toimib, äri toimib, suhe toimib. Mõnus. Puhas võit mõlemale poolele, sest vaadake, see pole (aja)kulu.  vaid kliendile, vaid täiesti mõttetu (rahaline)kulu ka kaupmehele endale, kes peab need „blanketid“ läbi töötama (tööjõukulu) ja kaardid väljastama (posti-, tööjõukulu jne), mis settib ju toote hinda. Meie teiega maksame selle mõttetuse kinni. Kaupmees oleks nagu jälitamismaanikumist armukade kaasa, kes kogu aeg kontrollib, kas elad endisel aadressil, ega sa telefoni pole vahetanud jne.  Kliendid, ärge laske ennast alandada Pavlovi koera tasandile, kui teile iga natukese aja järel blankett ette torgatakse, see ei ole söödav.

Kauplus algab parklast.

Kuid kauplus ei alga kauplusest, kui kaupmees niimoodi mõtleb on ilmselt pooltest klientidest juba loobunud. Kauplus algab bussipeatusest ja parklast. Kõigil meil tiksub kompuutris väike arvutus, kui kaugele on vaja kotti vedada või autot parkida ehk kui palju mul sellele tegevusele aega kulub. Ebamugavust ka. Tänapäevane kaubandustõde võiks kõlada „Kui pole mugavat parklat/peatust, pole sul varsti ka kauplust“. Klient on teid vallandanud juba enne sisenemist.

Parkad jagunevad tasuta ja tasulisteks. Esimestega pole muret, kuid teised jagunevad omakorda kaheks, kas need on „täistasulised“ või mingi aeg tasulised. Esimestega pole muret, see on selge valik, kuid teistega on kaks võimalust, kas tasuta aja märkimisest aitab parkimiskella väljapanekust või peab jooksma kuskile nuppe vajutama. Esimesega pole muret, kuid teine on jällegi kliendiaja mõttetu ja tarbetu raiskamine. Miks peaks klient käima mingisse „massinasse“ oma auto numbrit toksima?  Järjekordne Pavlovi koera test? Miks te tahate kliendi elust varastada terve minuti aega mõttetult kulutatud tegevuse peale? Kaupmehed on selle süsteemi loomisel mõelnud enese mugavusele, mitte kliendi mugavusele. See, et kinnistu omanik leppides kokku parkimisteenuse operaatoriga klientide mugavust arvestades (kasvõi ½ h kellaparkimist)  on puhas mõttelaiskus. See on strateegia  „Saaks kaelast ära“ (koristus, libedusetõrje jne). Eh, kas klient „kaelast ära“? Enese, mitte kliendi, peale mõtlemisel on majanduses tagajärjed. Seega juba enne kauplusse sisenemist olete kaotanud juba hulga kliente. Võib-olla ei teadvusta klient endale seda, kuid kompuuter peas teadvustab ja sõidab teist mööda. Kui te aga „premeerite“ hajameelset klienti trahviga, siis võite olla kindlad, et olete saanud püsimittekliendi. Jälle üks punkt e-kaubandiusele.

Peitusemäng

Niisiis kaubandusele uuelaadse sisu andmine vajab põhjalikku mõttemaailma muutust. Ja tõsi see on, et kaubandusettevõtted on alustanud muutustega, kuid kahjuks on see rohkem vormiline sehkendamine, kui kliendi soovide adumine. Kuid tähtis pole mingi vormiline muutus nagu Ivan Krõlovi valmis „Orkester“, kus loomad arvasid, et kohtade vahetamine parandab nende pillimängu kõla. Ei parandanud. Mis sellel loomorkestril on ühist kaubandusega? Ikka on. Kas olete märganud kuivõrd usinasti ülikauplused oma väljapanekute asukohti muudavad. Mõned on eriti usinad, lähete näiteks pähkleid ostma, kuid sealt vaatab teile vastu kalamaksaõli, paari kuu pärast  aga saiapätsid. Aga miks? Kliendi lõbustamiseks? Orjenteerumismäng? Olgu, millalgi sain ma aru, kui ühe keti kauplused püüdsid oma kaupluste väljapanekuid ühtlustada. Õige, see on loogiline sest hoiab inimese aega kokku, kuid miks sellega jätkata? Kui klient seisab endise pähkliriiuli ees, vaadates tõtt kalamaksaõliga, siis on tal üks emotsioon so nördimus ja kaks võimalust, jätta kaup ostmata või minna oma aega raiskama ja otsima kuhu kaval poetädi on oskuslikult peitnud pähklid. Tobe ajaraisk. Kindlasti on suurketid ostnud mingid tarkuuringud, mis väidavad, et selline ümbertõstmine elavdab kaubandust ja klient sattub toodete peale mida ta pole enne märganudki. Kuid kui te tahtsite osta pähkleid, siis mis siia puutub kalamaksaõli? Asendan pähklid õliga? Vaevalt. Ühes suures ehituspoes leidsin ma alles aasta pärast ümberkorraldust ülesse panniriiuli. Püha müristus, oli sokutatud tulbisibulate taha. Kas te oskaksite neid sellisest kohast otsida?  Ülipoes juhtus nii, et alles kahe kuu möödudes komistasin juhuslikult lehttaigna uuele asukohale aga panniriiuli asemel üllatas mind küünlariiul. Kogu see „uuenduslikkus“, raiskab meie aega, meie asjalikult elatud elu. Kauplusse peab klient saama minna nagu autopiloodiga, sirutad välja käe ja võtad leiva, mitte küünla. Kui kaupmees ei mõista selliseid lihtsaid asju, siis pannakse nende ärile varsi küünal.

Kuuldus „cashi“ surmast on liialdus

Viimastel aastatel on suurenenud automaatkassade arv, mis iseenesest on tore, kuid jällegi osa kaupmehi mõtleb klientide vajadustele, enamus enda mugavusele. Nimelt on meil käibel vaid üks automaatkassasüsteem, milles saab kasutada ka sularaha. Muidugi on mõistetav kaupmehe soov optimeerida kulutusi sh sularaha käitlemise kulu. Niimoodi optimeerides oleks kõige õigem kauplus „kinni optimeerida“, kõige vähem kulusid. Kuid jällegi, kui lähtuda kliendi vajadustest, et osa neist tahab maksta vaid sularahas, siis selle võimaluse puudumine vähendab automaatselt potentsiaalsete ja rahulolevate klientide arvu. Miks? Nad ei ole nõus alternatiiviga ehk seismas pikkades või õigemini ühes pikas kassasabas ja laovad oma kauba tagasi riiulisse ning viivad oma raha naaberkaupmehe juurde. Muide „tagasiladumine“ on mitmel korral nähtud, üha kasvav tendents. Kodanikuallumatus. Te ei usu? Arvate, et klient on Pavlovi koer, kes automaatselt täidab käske? Ei ole, klient on valiv ja ta ei pruugi teie kauplust valida, kui teie ei anna talle valikuvõimalust, valikuvabadust.

Kliendi valik: milline ebamugavust eelistada?

Niisiis pakub tänapäeva traditsiooniline kaubandus kliendile välja valikuna ebamugavuste komplekti. Klient peab vaid valima, millise ebamugavuste komplekti ta välja kannatab? Niisugune nauditavus siis? See on nagu tagurpidi maailm, valima peaks ikka mugavuste mitte ebamugavuste järgi. Sektoril on aeg otsustada, kuidas edasi. Kui sektor ise ei otsusta, siis otsustavad kliendid ja majandusseadused searsilaadselt selle tema eest. Ehitades juurde üha uusi kauplusi, suutmata neid komplekteerida personaliga, meenutab  seis jaapanlaste olukorda II Ilmasõjas, mil nad olid võimelised ehitama juurde üha uusi lennukikandjaid, kuid kogenud piloodid olid otsa saanud. Tulemuseks oli see, et lennukikandjat ilma pilootideta (st ilma lennukiteta) sai kasutada vaid peibutusvahenditena kuni need loomulikku rada mööda põhja lasti. Sama lugu on traditsioonilise jaekaubandusega, kui ehitatakse juurde üha uusi lennukikandjaid, vabandust, kaubanduskeskusi, kuid ei suudeta tagada nende ladusta tööd, ei tehta valikut, kas tõsta kassapidajate palka või minna üle täisautomaatsetele kauplustele erinevate makseviisidega  nagu selvepesula või hotell, siis lastakse nad põhja. Teine võimalus on  tõsta kogenud pilootide, vabandust meeldivate/professionaalsete/lahkete kassapidajate palka, nii et sellele tööle tahetakse tulla. Kuni neid valikuid ei ole tehtud on suurpoed ikka enam lennukiteta lennukikandjad. Need lastakse põhja. Need lastakse armutult põhja omanike vanamoodsa mõtlemisega, mis pole keskendunud kliendile, kliendi ajatabeli ja e-kaubanduse võimega reageerida kliendi vajadustele hüperkiirelt. Maailma edukaim kaupmees J Bezos annab retsepti „“Me oleme ehedalt kliendikesksed, vaatame alati tulevikku ja meile päriselt ka meeldib leiutada. Enamik ettevõtteid nii ei tee. Nad keskenduvad kliendi asemel konkurendile ning tegeleda sellega, mis teenib neile dividende juba kahe või kolme aasta pärast, ning kui seda ei juhtu, siis liiguvad edasi.“ Just, keskendada tuleb kliendile, kui kõige kallimale varale, kõik muu tuleb selle järgi. Muutuvas maailmas on see eriti tähtis, kui Bezozt süüdistati raamatuturu kokkuvaristamises, siis vastas ta et „Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga juhtus, (…) vaid tulevik oli see, mis raamatuäriga juhtus.“. (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 18) Tulevikust ei pääse keegi, kuid tulevik on aeg, kliendi aeg, millega tuleb hoolitsevalt ringi käia.

See, et meil on kujunenud seoses kogu majanduse ümberstruktureerimatusest tööjõupuudus ei saa olla õigustus väheste head pilootidega pakkuda kokkuvõttes kehva teenust ja raisata ühiskonna väärtuslikku aega. Tööjõupuudus on muutunud nagu õilsaks õigustuseks mitte pingutada kliendi nimel. See ei saa olla ettekääne, täpselt samuti nagu ei saanud olla ettekäändeks lennukiteta lennukikandjad. Kuni kliendi ainuke valik on valik kaupluste ebamugavuste (parkimine, pikad järjekorraajad, monokultuurne maksevahendite valik, kaupade ümbertõstmine ja kehv sortiment) vahel, pole traditsioonilistel jaekauplustel edulootust (või elulootust?). See on enam nagu amokijooks. Niimoodi surevadki vanad ajaraisklevad majandusvaldkonnad. Klient vallandab nad.

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 60 Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesikogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afkanistaaniga. (…) Aga praegu on Afkanistaani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“

Lk 61 „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“

Lk 66 „Suuresti on see tingitud meie negatiivsusinstinktist: meie instinktist märgata pigem halba kui head. Siin on mängus kolm tegurit: mineviku unustamine; tegelikkuse valikuline esitamine, mida teevad ajakirjanikud ja aktivistid; ning tunne, et seni, kuni lood on halvad, on südametu öelda, et need lähevad paremaks.“

„Sajandeid kujutasid vanad inimesed oma noorust romantiliselt ja väitsid, et asjad ei ole enam nii nagu vanasti. See vastab küll tõele, kuid mitte sel moel, nagu nemad arvavad. Enamik asju olid kunagi halvemad, mitte paremad, aga inimestel on väga lihtne unustada, kuidas kunagi „tegelikult oli“.“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 561 Toiduaineteminister Wooltonile. Ma olen rõõmus, et te ei hinda Teadusliku Komisjoni aruandeid liiga kõrgelt. Peaaegu kõik toidunarrid, keda olen tundnud – pähklisööjad ja muud sellised -, on surnud noorelt pärast pikka nõtrusperioodi. Briti sõduritel on palju rohkem õigus kui teadlastel. Ta hoolib lihast. Ma ei mõista miks meil peaksid olema tõsised raskused toiduainetega, kui vaadata koguseid … mida me impordime. Kindel tee sõja kaotamiseks on brittide sundimine piimadieedile või panna nad sööma kaeratangu, kartuleid ja muud sellist, mida pidulikel puhkudel loputatakse alla väikese laimimahlaga.“

Lk 610 „Teisest küljest võib väita, et Chuchill tarastas Crippsi hiilgavalt. (…) andis Chuchill talle väga prestiiže koha, milleks tema andes eriti halvasti sobisid.“

Kuidas meisterdada supertormi?

Tööandjate manifest 2018 tõdes, et: „Nende valimiste kõige olulisem küsimus on, kas valime arengu või saavutatu hoidmise.“ Arengutaotlus kõlab mõistlikult, kuid hoidmine? Mida hoidmisega teha? Toyota on sõnastanud selle dilemma elegantselt: „Mõte on selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi kui see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 31/32). Seega „hoidmine“ on fiktsioon. Just tagasilanguse pelg  on  see, mis paneb majandusinimesi muretsema tuleviku pärast. Samal ajal kui nemad muretsevad  on poliitinimkonda vallanud ülim optimismipuhang. Miks selline vastuolu? Seis ongi segane, sest  2016. a majanduskasvu tõsteti revisjonide käigus 1,6 protsendilt 3,5-le. Mis tähendab, et me  oleks justkui  saanud  2016. aastal oli SKT jooksevhindades 780 milj enam, kui enne „revisjoni“. Kas keegi sai sellest jõukamaks? Ei, see on vaid statistika. Vajalik, kuid vaid statistika.  Teisalt tõstis Fitch  Eesti pikaajalist riigireitingut. Uhke, kuid vastuoluline tunne. Pelglik tunne.

Tormisilma petlik rahu

Kuid võib-olla polegi vastuolu? Võib-olla loeme märke erinevalt. Siinkohal meenus saade   mootoririkkega orkaanist pääsenud uurimislennukist. Mingis osas assotsieerus see lugu meie majandusolukorraga. Kuidas? Niisiis, orkaan (majanduskriis) oli surunud vigastatud mootoriga lennuki pidevalt laskuvale kursile. Võimsust ei jätkunud isegi püsiva ohutu kõrguse hoidmiseks. Veel natukene ja vintsklemine oleks lõppenud ookeanis. Järsku rappumine vaibus, päike paistis, sinitaevas. Kas tõesti murti läbi? Just niimoodi oleksid olukorda hinnanud kogenematud piloodid. Tegelikkuses oldi mitte läbitud tormi, vaid asuti selle keskmes. Tormisilmas. Meeskonnal jäi vaid võimalus tiirutada silmas ja otsida päästvat lahendust. Just see vaikuse keskmes sumisemine sarnaneb meie olukorraga, meil ei ole võimsust (õigemini otsustavust) minna üle uuele majandusstruktuurile, me  saame sõita ringiratast tormisilmas lohutusega, et päike ju paistab, kuni … kütust (reserve) jätkub. Siis … Siis teevad loodus(majandus)seadused oma töö. Me tiirutame kohapeal enesepettusliku rahuga, peljates teha otsuseid. Uurimislennuki jaoks oli õigeks sihiseadjaks piirkonnas patrulliv õhuväe vaatluslennuk, milline kaardistas neile kõige ohutuma tee (tegi plaani) tormist väljumiseks. Läks õnneks. Otsustavus, planeerimisoskus, nutikus ja koostöö pärjati eduga. Aga meie, oleme pilvitus sinitaevas? Mis lugu selle tööjõupuuduse, palgaralli, investeerimispeetuse, kasumilanguse, ülereguleerimisega siis on?  Kogenud majanduspiloodid saavad erinevalt poliitpilootidest aru, et asume tormisilma petlikus heaolus. Selles seisus vaadata poliitpilootide rahapillerit (kütuse raiskamist) tekitabki usaldamatuse nende vastu. Aeg on küsida milline on tormist väljumise plaan?  Palju meil aega on?

Kui Kessel, kes oli saanud ülesande esimese e-lugemisseadme valmistamiseks küsis Bezoselt palju tal aega on, siis vastas Bezos: „Sa oled sellega põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu“ Rahva Raamat 2017). Nii ka meie, me oleme põhimõtteliselt  juba hiljaks jäänud. Aega napib, mis tähendab, et kõike korraga enam teha ei jõua, peame tegelema kõige tähtsamaga.  EKI ekspertide paneeli hinnangutest ilmneb, et suurimateks majandusprobleemideks on oskustööjõu puudus, vähene innovatsioon ja ebapiisav konkurentsivõime. Tööandjad kirjutavad: „Tööturg põleb“. Õige. Kuid tööturg, olles majanduse siduskomponent, pole kunagi lihtsalt tööturg, see on sümptom majandustervisest.  Kui meile tundub, et meie suurimaks majandusmureks on tööjõu puudus, siis oleme asjast valesti aru saanud, oleme nii kvantitatiivselt, kui kvalitatiivselt turu hindamisel kinni jooksnud. Me asume oma mõttemaailmas just täpselt seal, mida Hans Rosling nimetab „Need lennukad mõtteavaldused on sageli faktideks maskeeritud tunded.“ Me püüame tunnetest , mitte faktidest lähtudes teha otsuseid, ehitada tulevikku. Millised on faktid?

Vääriti mõistetud turg

Hans Rosling „Faktitäiuses“ (Tänapäev 2018) esitab sellise pildi: „Asjad on halvad ja tundub, et need lähevad veel halvemaks, kas pole? Rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks; ning vaeste arv ainult kasvab; ja kui me midagi põhjapanevat ette ei võta, ammenduvad peagi meie ressursid. Vähemalt on selline pilt, mida enamik Lääne inimesi meedias näeb ja mida nad oma peas kannavad“ Ta nimetab seda stressirohkeks, eksitavaks ja üledramatiseeritud maailmapildiks. Ekslikuks. Tegelikult elab valdav osa inimesi sissetulekute skaala keskel. Nende lapsed käivad koolis, neid vaktsineeritakse, nende peres on kaks last ja tähelepanu nüüd - nad soovivad reisida välismaale puhkama, mitte pagulasena. Selline on faktidel põhinev maailm. Olete üllatunud? Rosling väidab, et meie maailmapilt arenenud ja arengumaadest, vaestest ja rikastest vastab 1965 a olukorrale. Püha müristus, me elame ja teeme otsuseid lähtudes 50+ aasta tagustest mõttemallidest. Eh, suurt osa meist polnud sel ajal veel olemas, kuid mõttemudelid on samad, mis vaaridel. Vale maailmapilt viib ka valede otsusteni. Maailm on täielikult muutunud. Vaid 9% maailma rahvastikust elab madala sissetulekuga riikides. Enamik inimesi elab keskmise sissetulekuga riikides. Lõhestunud maailmapildis seda kategooriat ei eksisteeri. Teadmiseks kõigile „lõhepüügihuvilistele“, tegelikult elab keskmikena 75% inimkonnast, mis tähendab, et „Maailmas on olemas 5 miljardit potentsiaalset klienti, kelle elu kesktasemel paraneb ja nad soovivad osta šampooni, mootorrattaid, hügieenisidemeid ja nutitelefone. Kui olla arvamusel, et nad on „vaesed“, võivad nad kergesti märkamata jääda.“ Hm, kas pole huvitav vaatenurk? Kui meie maailmapilt on tõesti 50+ aastat tegelikkusest maas, kas ei peaks seda kohendama? Kohendama niimoodi nagu on kohendanud näiteks Taxify, Harmet, Turnit, Cleverton ja paljud teised tehnoloogiaettevõtjad, kes on oma maailmapilti kohandanud homsesse. Mitte asjata ei öelnud Markus Villing (Taxify) Äriplaanil, et kui te ise ei muuda midagi, siis on kuskil keegi 19 aastane (nii nagu tema alustades) ja keerab teie äri peapeale. Kui me hindame oma olukorda 50 aasta taguste väljakutsete alusel, siis me teeme valesid järeldusi ja otsuseid. Iga päev. Kui aga lähtuda Roslingi ajanihke analüüsidest meie teadvuse ja tegelikkuse vahel, kas me siis tegelema nende asjadega, millega me peaksime tegelema täna või oma mõttekipsi jäänud vananenud arvamustega, mida tegelikult ei pruugi eksisteeridagi? Kas meil siis on tööjõuprobleemi või on meil hoopis mingi muu probleem?

Tööjõuressurss maailmas

Prognoosid näitavad, et. 2050 aastaks elab maailmas üle ÜHEKSA MILJARDI inimese ja see arv kasvab. Nigeerias elas 1970 aastal 57 milj inimest jõudes 2050 aastaks 389 milj (Tasmaanias vastavalt14 milj ja 139 milj), mis saab peaaegu võrdseks rahvaarvuga USA-s. „2050 aastaks on Aafrika Euroopast pea kolm korda suurem.” Kuid 2050 a pole rahvastik üksnes suurem, vaid ka märkimisväärselt vanem: 65+ arv kasvab üle kahe korra. („Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013 lk 22). Prognoosid näitavad, et maailma potentsiaalsed tööjõuressursid kasvavad jõudsalt, probleem on selles, et Euroopa oma vähenev-vananeva rahvastikuga, mis tähendab lõppkokkuvõttes ka tööjõu, kui ressursi vähenemist, seisab kõrvuti 3x rahvarikkama naabriga (+ Aasia). Soome mõjukas ettevõtja Björn Wahlroosi juhtis konverentsil Äriplaan 2015 tähelepa just Aasia ja Aafrika globaalsele tööjõuturule lisandunud tööjõu mõjule. Maailmaturul olevat kuni kaks miljardit ühikut odavat tööjõudu. Lisaressurss on mõjutanud kogu maailma tööjõuressursside hindu, löönud tööjõu hinnad dramaatiliselt alla.

Seega surve ka EL tööturule suureneb lisaks hinnasurvele, kahest otsast korraga. Ühest küljest vajab ikka veel ekstensiivset majandusmudelit viljelev tööstus lisainimesi, sest muidu ei suudeta jätkata majanduse juurdekasvu. Ilma juurdekasvuta pole heaolu kasvu. Pole heaolu kasvu … ei valita poliitinimesi tagasi. Teisalt pressivad peale kasvav rahvastik arengumaadest, nad vajavad tööd. Nojah, osa vajavad vaid sotsiaalhooldust, kuid enamus tahaks tööd teha. See tööjõud on paisu taga (immigratsiooni ja võõrtööjõu regulatsioonid) kinni ja just selle järgi lipsab nii mõnigi ettevõtja keelt.

Pooluste vahetumise võimalusest.

Kuid mõttepojuke, et kõik teised tahavad meie marjamaale ennast pressida on ühekülgne ja ekslik. Maailmas toimuvad protsessid, mis võivad meid muuta konkurentsivõimetuteks maailmamajanduse võistlustandril hoopis ootamatul moel. Ka arengumaades (nagu termingi sedastab) toimub areng. Minu lapsepõlves peeti Jaapanit odavaks, kopeerivaks, rämpstoodangu maaks. Tänapäeval on Jaapan õigete majandusvõtetega võidelnud enese maailma tööstusriikide tippu. Minu laste lapsepõlves oli L-Korea, see mis minu lapsepõlves Jaapan, kuid ka L-Korea on täna arvestatav tööstusriik. Minu lapselaste lapsepõlves on neil oma „jaapanid“, kuid ei nemad ega meie seda veel ei tea „Kiirus millega on kasvanud arengumaad, on üllatanud ka üleilmastumise kõige kirglikumaid pooldajaid: nende osa  globaalsest SKP-st on kasvanud 1990 aasta 20%-lt praeguse ligi 50%-ni.“ (lk 231) „ Arengumaad määravad tempo ka uut tüüpi innovatsioonis, niinimetatud säästuinnovatsioonis., mille käivitajaks on soov vähendada toodete hinda mitte järk-järgult, näiteks 10%, vaid põhjalikult, 90%.” (lk 234). Mis aga peamine, tärkavatel  turgudel on suur võimalus võtta selliste arengute juures maailmas juhtrolli. Kuna neid ei seo kõikvõimalikud keelud ja käsud, siis on nende lähenemine loominguline.”. Kui te mõtlete, et see ei ole võimalik siis mõelge tagasi 150 aastat mil „1870 ja 1900 aastate vahel vähendas Cornelius Vanderbilt raudteevedude hinda 90%, Andrew Carnegie kärpis terase hindu 75% ja John D. Rockefeller nafta hindu 80%.“ Kui nii juhtub, et loomingulisus lööb õitsele ja annab ka heaoluvilju, täna veel arengumaade staatusel olevates majandustes, siis kas meil on üldse võimalik jätkata ekstensiivset arengut harjumusliku üha laieneva (odava) tööjõuturu harjumuses? Võib-olla muutub siis tõmme vastupidiseks?

„Peaaegu kõik inimesed maailmas muutuvad tarbijateks. Kui teid vaevab eksiarvamus, et enamik maailmast on endiselt liiga vaene, et üldse midagi osta, siis ähvardab teid oht magada maha suurim teenimisvõimalus maailma ajaloos (…) Strateegilisel äriplaneerijal peab tulevaste klientide leidmiseks olema faktipõhine maailmapilt.“ (Faktitäius lk 145)

Mõõtes valesid asju

Võib-olla me oleme oma mudelites liiga pealiskaudsed ja mõõdame valesid asju? Kas odav tööjõud on ainuke edukust määrav  tegur?  „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.” Ahhaa, innovatsioon!  Innovatsioon on peaaegu et imerohi, seda kasutatakse kõikvõimalikel juhtudel, kuid vaatame olukorra ilmestamiseks, mida see võiks tähendada kõige ehedamas konkurentsis – sõjalises kokkupõrkes. Niisiis, kui Pizarro oma 180 kavaleriga läks inkade keisri mitmesajatuhandelise armee vastu, siis võit tuli vaid tänu paindlikkusele (suhetes partneritega), hulljulgele entusiasmile ja teadmatusest ( et tema vastas on nii suured jõud, sest maakuulajate aruannetest järeldati, et inkad ei oska arvutada) ja innovaatilisele lahingutehnikale. Mis oli kasu inkade keisril mitmesajatuhandelisest armeest, kui innovaatiline  lahingutehnika muutis massi olematuks. Muide, kuna need konkistadoorid ei olnud mingid mõttehiiglased, geenitehnoloogid ega tuumateadlased, pigem innovaatilist tehnoloogiat valdavad sõdalased ja õnnekütid, siis just innovatsiooni kasutamine, mitte igaühe isiklik intelligents tõi võidu. Just seda ongi vaja minusuguste  mittetuumateadlastele, mittegeenitehnoloogidele, panna meid tehnoloogiaratsu seljas kappama tulevikku, selle asemel, et teiste tehnoloogiaratsude tagant sõnnikut rookida. Siinkohal ongi küsimus selles, kas arvutades majanduse edukust odavtööjõus, mõõdame me ikkagi edukust õigete näitajate järgi? Mõõtes valesid asju, saame valed tulemused, kuid ka valesid eeskujusid näidates, saame soovimatud tulemused. „Innovatsiooni puhul on tähtsad ka juhid. Kuidas sa mõtled. Kuidas sa räägid. Kuidas sa räägid oma mõtetest. Inimesed ootavad oma juhilt signaale. Märke. Sümboleid. Nad ei pruugi midagi öelda, kuid märkavad kõike. Radikaalne innovatsioon sõltub juhtidest. Inimesed tahavad teada, kuhu nad suunduvad ja kas sihtpunkt on väärt tänase päeva pingeid. Siin saavad juhid muuta tuleviku ihaldusväärseks ja tee tulevikku võimalikuks.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” ÄP 2009 lk 100/115). Millist eeskuju Dr Riik meile näidatab, kui , teadus- ja arendusinvesteeringute maht on meil EL keskmisest 3,5x väiksem ja jutlustatakse tootlikkuses EL keskmisest  80% poole püüdlemisest kui ülimat eesmärgi? Eeskuju allakukkumiseks? Sõnumiga - kukkuge rahus?

„Tähelepanu, uksed sulguvad …“ (masinhääl metroos)

Seega innovatsiooni toetavat keskkonda eriti pole, kuid kas ja milline tööjõu probleem meil on?  Kui kuulata üldist hala, siis on meil tööjõuga justkui kaks probleemi: esiteks kiire ja ettevõtjate seisukohalt oluline, neil ei jätku tööjõudu ja teiseks poliitinimeste pikk hirm, et paarikümne aasta pärast, pensionisaajatel ei jätku neid, kes nende pinsiraha kinni maksaks. Justkui kaks probleemi? Kuid ei ole, ikka kõik üks eksistentsiaalne probleem, kuidas tõhustada majandust. Kui  vaatame tööturu probleemi eraldi, sotsiaalprobleeme eraldi ja innovatsiooni eraldi, siis tulem on järgmine: tööjõu vähesus toob kaasa palgaralli, palgaralli toob kaasa lõpptoodangu kallinemise, lõpptoodangu kallinemine toob kaasa konkurentsivõime languse, konkurentsivõime langus vähendab investeerimisvõimekust. Ring sulgub. Uksed tulevikueduks ka. Kui majandus arengut ei käsitleta ühtsena ja seda jada õigel ajal ei korrigeerita investeeringutega homsesse tehnoloogiasse, siis toob see kaasa paratamatu allakäigu. Loogiline. Nii ongi juhtunud, kõrge hõivemäär ja hea rahvusvaheline majanduskliima toetanud palgarallit ja majanduskasvu jätkumist. Kuid ka suigutanud meid, et niimoodi ongi võimalik edasi sumiseda.  Eestisse on  välisinvestorite poolt 10 aastaga investeeritud 8,5 mlrd EUR, mis on ju tore. Kuid siinkohal tekkib hirmutav küsimus: kas see on investeeritud innovatsiooni või maailma 2 mlrd odavtööjõu ühikusse? Kui vaadata, et see on tekitanud suure nõudluse lisatöötajate järele, siis tundub, et investeeringud on kui inkade massiväkke, mitte innovaatilistesse kavaleridesse. Oleme võidumarsil üllatuslikult sattunud kaotajate poolele? Tööjõunappus on viinud meid EL suurima hõive, väikseima tööpuuduse ja kiireima palgakasvuga riikide sekka. Kõik kes püsti seisab ja kellel suust sooja õhku välja tuleb on varsti „hõivatud“. Tööjõu kaevu oleme tilgatumaks tühjaks ammutanud „Kuidas edasi?“ Kuid samas vaimus jätkates „edasit“ ei ole. Ärgem pigistagem silmi kinni ka tõsiasja ees, et tööjõu kvaliteet pole enam see mis enne. Struktuurimuudatusi ka pole võimalik enam teha sel samal põhjusel, tööjõudu napib. Ainuke võimalus on kõrgemate palkadega töötajaid üle osta, kuid see tähendab kasumite kadu, kasumite kadu tähendab, et investeerimiseks enam vahendeid ei jätku. Uute välisinvesteeringute maht ongi hakanud vähenema, moodustades Eesti Panga andmetel 2017. aastal vaid poole 2007 a mahust. Püha müristus, vaid pool kümne aasta tagusest! Just see on see koht, millele oleks Dr Riik pidanud keskenduma tegudes ( mitte eneseõigustuses) juba ammu, majanduskeskkonna muutmiseks selliseks, et see stimuleeriks majanduse struktuurimuutusi. Nüüd oleme hädas, ressursid on ammendatud, reserve ei ole, kriisini on taibude arvates kaks aastat aega ( seda räägiti ka 2 a tagasi ja viimase aja sündmused näitavad, et see aeg hakkab kohe-kohe otsa saama). Niimoodi olemegi märkamatult sattumas tormide ristumispunkti: tööjõupuudus sööb kasumeid, kasumipuudus tekitab kapitalipuuduse, kapitalipuudus investeeringupuudulikkuse, investeerimispuudulikkus viib järgmise ringi tööjõupuudusele (ja heaolu kasvu pidurdumise). Hetkeline, suhteline rahulik toimtulek ja päiksepaiste johtub vaid sellest, et asume orkaani silmas ning eelistame seda mitte märgata. Ehhee, silm ei hakka silma! Kui me ennast sihikindlalt sellest ristumispunktist välja ei murra, siis nuheldakse see meile kätte tööpuuduse, kõrge inflatsiooni ja heaolu langusega. Tormi täispaketiga.

Tere tulemast džunglisse

Kuhu me tormisilmas siis triivime? Kuigi majandustargad  prognoosivad palgakasvu aeglustumist, siis pole see eriti tõenäoline, sest suurema osa  üldinimlik iha teha „nii nagu ikka on tehtud“ ehk laiuti. Samas  rahvastik vananeb, loodus ise laasib meie tööjõupuud. Järgmise 10 aastal jääb aastas ca 10 000 tööealist elanikku puudu (et edasi laiutada), et tööealiste suhe ülalpeetavatesse jääks tänasele tasemele. Kuid seegi on staatiline maailmapilt, justkui võiks endist moodi tööjõuga laiutada ja juurdesünniga kiduda. Nagu tööandjad hoiatavad „Võib kindel olla, et sellise tempo juures jätab palgakasv lähitulevikus teatud tööstusharude inimesed tööta.“ Niisiis kõrge tööhõive põhjustab …? Töötuse kasvu? Just niimoodi ongi. Poliitinimeste populistlikud majandusotsused nuheldakse illusioonide uskujate kaela ikka ja alati töötuse kasvu ja inflatsioonilise ostujõulanguse või isegi … diktatuuriga. Midagi pole teha, oskamatu juhtimine käivitab paratamatult loodusliku protsessi -  darwinistliku loodusliku valiku protsess. Meie majanduspuu hakkab ennast ise laasima. See, mida oleks Dr Riik usina aednikuna pidanud tagasi lõigata või järele aidata on võtnud majandus-loodus seadused enese kontrolli alla. Tere tulemast džunglisse.

Rööplüke

Nüüd püüame valeregulatsioone ja –investeeringuid parandada välistööjõuga, sest meie enda inimesed töötavad Soomes, Rootsis jne.  Rööplüke. Rööplüke on alati toiminud, meie käisime Soomes maasikaid korjamas ja Iirimaal kalkuneid kitkumas. Tänapäeval minnakse vanaduspõlve kindlustamiseks  põhjalasse hooldustöötajaks. Minnakse sellepärast, et meil on kodutöö tegemata. Kui Dr Riik oleks loonud innustava ja innovaatilise majanduskeskkonna, väheste piirangutega (sina ei pea mitte tapma, liikluses parempoolne liiklus ja parema käe reegel) siis oleks meil kodus võimalik toota kaupu/teenuseid, mis võimaldaksid meil ka ehitajatele, hooldajatele, õpetajatele, päästjatele ja bussijuhtidele maksta palka mis võimaldaks neil kodus elada. Kuid olud on niimoodi „ära reguleeritud“, et ehitusturg ilma välisehitajateta enam ei toimiks.  Välisehitajad pole kehvemad kui omad, kes Soomet ehitavad, kuid nad teevad pikad päevad ja küsivad  „mõistlikku“  palka. Täpselt sama mõistlikku, kui meie ehitajad Soomes. Nagu ütlevad asjatundjad: „Osa poliitikuid väidab, et Euroopa Liidus elab üle 500 miljoni elaniku ning tööjõu vaba liikumise tõttu peaks nende hulgast töökäsi leidma küll. Probleem on aga selles, et nendest enamiku palgataset ei jaksa me lihtsalt kinni maksta. Eestiga sarnase palgatasemega riikide ehitajad, näiteks lätlased, leedukad ja poolakad on Inglismaal, Iirimaal või Skandinaaviamaades. Seega, kui tahame mõistliku hinnaga eluaset, jäävadki meie valikus olulisele kohale ukrainlased ja moldovlased” (ÄP 17.09.2018). Eelnevast on näha, et on ainult kaks võimalust „mõistliku hinnaga“ toodangu jaoks: esiteks „kähkukas“,  kasutada selleks odavat välistööjõudu või teiseks püsisuhteline, hambad ristis,  luua majanduskeskkond, mille tulemusel muutuks ettevõtlusstruktuur niimoodi, et me suudaks osta nii oma, kui valdkonnaspetsiifilist tööjõudu ka uuel mõistlikkuse tasandil.

Keskkonna loomisest

Uue keskkonna loomiseks peame ka uutmoodi mõtlema hakkama. Mõtlemine on kõige alus. On ka mõningaid Dr Riigi tasandil näiteid „uutmoodi mõtlemisest“, kahjuks väga vanaaegsel põhjal. Kui ainus idee on selles, et tööjõu kokkuhoidu saab selle arvel, et asendame ametnikud robotitega, siis see (õudusunenägu) ilmestab just vanaaegset mõtlemist.  Kui Dr Riik ütleb, et „Meil on enam kui 3000 riikliku teenust“, siis peaks asju hakkama nimetama õigete nimedega, et ilmselt 2200 neist pole teenused vaid vaevused või koormised. Minema need. Mõttepojuke, et neid 3000 „teenust“ saab tehisintellekti tehnoloogia abil „inimsõbralikumaks muuta“, ei arvesta tõsiasja, et selleks on vaja raha ja … inimesi, mida meil ei jätku  Mitte robotametnikke pole vaja vaid regulatsioone on vaja vähendada, siis muudavad vaba ettevõtlus ja vabanenud kõrgkvaliteediline lisandunud tööjõud meie majanduskeskkonna tõeliselt kreatiivseks. Mida aga eelkõige vaja on, on ettevõtluskindluse ja ettevõtlusjulguse taastamine. Investeerida, et tööjõumahukust vähendada saab vaid kindlas keskkonnas. Kui nüüd Dr Riik ei garanteeri kreatiivset ja turvalist majanduskeskkonda siis majandusstruktuuri muutust loota ei ole. Tööstusettevõtete uuringud näitasid, et,  peamiseks põhjuseks investeeringute vähendamisele (42%) on ebakindlus majanduskeskkonna suhtes (Äriplaanil olid selleks takistuseks sisepoliitiline suutmatus, ülereguleerimine ja pika visiooni puudumine poliitmaailmas), siis on tegemist väga ilmse trendi, mitte hälbega.  Investeeringupeetusel on kindlad järelmid, need annavad pikemas perspektiivis madalama potentsiaalse majanduskasvu.

 Kuigi positiivne on, et ettevõtete investeeringutes on masinate ja seadmete osakaal viimastel aastal tõusnud, siis  tootlikkuse reaalkasv on pidurdunud, mis tähendab omakorda ettevõtete hinnapõhise konkurentsivõime halvenemist. Oeh, jälle oleme ringiga tagasi. Me ei pääse kuidagi tormisilmast välja. Küsimus pole mitte selles, et meil ei investeeritaks, kuid nagu asjatundjad tõdevad, et ettevõtete laenuportfell kasvab küll kiiresti, kuid ligikaudu pool sellest (sel aastal 47%) on seotud erinevate kinnisvaraarenduste ja ehitamisega. Seega  „investeerimine“ betooni, mitte nutikusse? Selline keskkond siis.

Meie … petame ennast. Mõistus otsas uputame rahaga

Ei saa öelda, et Dr Riik ei rakendaks tööturu meetmeid hõivatuse parandamiseks, kuid kas need on lihtsalt hõivatus hõivatuse pärast, või on need suunatud tööviljakuse kasvule. Viimane mõttevälgatus tööturu hõive parandamiseks jätab küll mulje esimesest variandist sest jaanuarist rakenduv Ida- ja Kagu-Eestis töökoha loomise toetus, mis tähendab, et kui seal tegutsev ettevõte palkab vähemalt viis töötut, maksab Dr Riik talle töötaja palgast poole kinni on just odavtööjõu kasutamise laiendamise üritus. Kuigi Dr Riik deklareerib, et miinimumpalgaga kohad on välistatud  siis tegelikkus on teine. Dr Riik teeb küll „head“ (kellele ei tea veel), petab ennast ja meid seejuures, luues töökohti mis on toetatakse ainult neid töökohti, kus makstav töötasu on vähemalt poolteistkordne alampalk, mis  2018. aastal on 750 EUR ( kinnitatud alampalk 500 EUR), Kiire rehkendus näitab, et turg saab signaali luua 375 EUR töökohti. Pole just palju. Pole just innovatsiooni  stimuleerimine. Kuid sellel asjal on veel kolm põhimõttelist, majanduskeskkonda sandistavat,  viga, esitaks on see ajutine kuna piirkondliku töökoha loomise toetust rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, toetust saab taotleda järgmise aasta algusest kuni 2021. aasta lõpuni st 3 aastat. Teiseks solgib see turgu, rikub see konkurentsi, kui ühesuguseid tooteis tootvad ettevõtjad, kelle tööjõu maksumuse osakaal toodangu omahinnas on 30%, kellest ühel pool kulutust Dr Riigi poolt kinni makstakse siis tegemist on ebavõrdse konkurentsiolukorra loomisega. Kolmandaks suunab selline hinnasignaal madalapalgaliste töökohtade loomisele ehk vääras suunas. Kurbloolisus on selles et see on raisatud kütus, mille oleksime pidanud suunama tormisilmast väljamurdmiseks. Nüüd, lastes selle ressursi lörinal paakidest tuulde, tekitame vaid reostust. Kuidas? See on raha mis kergelt muutub ülimalt korruptsioonitundlikuks. Mõttelaiskus ja saamahimu on tekitamas majandusruumi reostuse.

Tühjatoimetajate arved

Nii nagu meil on ettevõtlusega vähe kogemusi, nii on ka riigi pidamisega meil kogemusi vähe. Ilmselt just seepärast ei suuda poliitinimesed mõista seda lihtsat loogikat, et edasi meelitamine on hulka tulusam, kui edasi nüpeldamine või millegi ärakeelamine.  Kõigi kaitsmistuhinas sünnivad meil üha uued keeluseadused, Tööseaduse 1. punkt võiks olla sina ei tohi tööd teha. Kui mingil imelikul kombel ilmneb, et sina tohid tööd teha, siis loe punkti 1.

Nüüd siis kavatseb Dr Riik seda seadusandlust kaasajastada. Kaasajastamise tõlge on see, et veelgi vähem võib tööd teha. Tõsi see on, et tänased töösuhet reguleerivad reeglid on  ammu ajast maha jäänud.  ja nende uuendamine ning paindlikumaks muutmine on kindlasti vajalik. Ehk oleks aga põhjust tegelikul elul sabas sörkimise asemel ette võtta kogu valdkonna põhjalik analüüs ja uuesti mõtestamine, et luua tulevikku vaatav töösuhete regulatsioon (NB! kus seda vaja on).

Vaatame mida Dr Riik meile siis pakub uudiskaubana? Tundub, et valminud eelnõu olulisim muudatus puudutab tööaega, mis saab juurde paindlikkust. Näiteks võib töötaja kokku leppida tööaja kui ajavahemiku ehk sõlmida miinimum-maksimum töötundidega töölepingu. Tore, kuid …. Mis selles uut on? Prof Madis Habakuk tõi pea pool sajandit Eestisse  JEK (juhtimine eesmärgi kaudu) süsteemi, mille kandev mõte oli selles et pole tähtis millal või kuidas sa oma tööd teed, kuid see peab olema valmis kokkulepitud ajal ja kvaliteedis. Lihtne. Kui läksin peale õpingute lõpetamist tööle ministeeriumi KTB-sse, siis oli seal kasutusel libiseva graafiku süsteem, ehk vaatamata suhtelisele vabadusele tulla tööle enda valitud ajal ja lahkuda (va kontaktajad), pidi töötundide arv kuu lõpuks ikkagi kokku tulema. Väga mugav, kui oli vaja enda asju ajada, lastele aeda järgi minna või õhtuses vahetuses õppida. Millist „uuendust“ siis nüüd välja mõeldakse, et seda seadusesse kirjutada?

Kuid töö vormid muutuvad üha suureneva kiirusega, mis tähendab, et iga täna tehtud regulatsioon on liiga vähe ja liiga hilja. Töösuhete kiired muutused jooksevad regulatsioonidel selgelt üha rohkem eest ära. Mulle meeldib väljend „jooksevad eest ära“. Kui jooksevad, siis võib-olla need ei vajagi neid malakaga taga ajavat regulatsiooni? Ikka enam  inimestel on eesmärk loobuda rutiinsest tööst, saavutada … vabadus, iseotsustamine, isetegemiserõõm.  Nüüdne  tehnoloogia areng võimaldab leida järjest uusi võimalusi selle eesmärgi täitmiseks. Kuidas te reguleerite vabadust? Aga loomingulisust? Töörõõmu?

Megatormi tulekut oodates või selleks valmistudes

Eelmine kriis jäi kogu maailmas läbi põdemata, sellel võeti vaid rohtudega (rahaga) palavikku alla. Kuid kui rohud raha enam ei aita? Või ilmnevad prognoosimatud kõrvalnähud? Mis siis? Milline on siis raviskeem? Kõik majandustargad ütlevad une pealt, et majandus on tsükliline ja perioodilised kriisid nagu põuaste lõunamaade metsatulekahjud on vältimatud. Mis me siis saame? Meie oma torm, mille keskmes me lihtsameelselt tiirutame, kulutades kütust, kui  sellele liitub üldine majanduskriis, siis olemegi enese jaoks valmis meisterdanud supertormi. Või olen ma supertormi kokkupaneku juhisest valesti aru saanud?  Jätkem kogu see tühitegevus  ja keskendugem tormisilmast välja murdmisele. Me oleme valmis meisterdanud täiusliku tormi, nüüd on viimane aeg mõistus ja jõud kokku võtta ja sellest välja lennata.

Mis on siis see õige küsimus? Kas see on see, et Dr Riik peab võtma meid kõiki kukile, „silitades hellalt pead“,  riskides songa ja südamerikkega, samal ajal kaikaga eemale ajama kogu maailma "hädasid ja pahalasi"? Karistus ja hoolekanderiik. Või on küsimus selles, et me  loome tingimused, kus me igaühel on tasakaalus õigused ja kohustused ning vabadus isiklikuks initsiatiiviks.  Rahandusminister W Churchill defineeris valikute küsimuse 1926 aastal: „Õitseng, see meie maja ringihulkuv tütar, kes suures sõjas kaduma läks, on nüüd meie ukselävel. Ta on tõstnud käe koputile. Mida me teeme? Kas laseme ta sisse või ajame minema? Kas võtame ta uuesti oma kolde juurde või saadame ta taas uitama maailma rahvaste sekka? See on valik (…)“ (R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011). Ilmselt meiegi valik.

Targutusi:

M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012

Lk 89 „Isokratese tsitaat „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“

Lk 90 Kreeka finantskriisist „Aga see riik ei käitu kollektiivina – neil puuduvad munkade instinktid. See riik käitub kui hulk eraldiseisvaid aatomeid, mis igaüks on harjunud järgima isiklikke huve ja tegema seda ühise hüve arvel. Küsimus pole selles, kas valitsusel jätkub otsusekindlust kas või üritadagi Kreekas kodanikuühiskonda taasluua. Küsimus on, kas seda ongi võimalik taasluua, kui see on kord kaotatud?“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 129 „“Selgesse keelde tõlgituna on sotsialistlik ühiskond grupp ebameeldivaid inimesi, kes said hiljutistel valimistel kandidaatide ülesseadmiseks häälteenamuse ning kelle ametnikud vaatavad nüüd inimkonda läbi trellide ja üle lettide ning ütlevad: Piletid palun.““ „Sotsialism püüab kaotada rikkust, liberalism püüab üle saada vaesusest. Sotsialism hävitab isiklikud huvid, liberalism püüab neid säilitada nii, et säiliks ka turvatubbe ja õiglus, lepitades nad ühiskonnakorraga. Sotsialism tapab ettevõtluse, liberalism päästab selle privileegide ja eesõiguste kammitsast.“

Lk 134 Noormees rongis „Me oleme kõik ussikesed. Mina aga usun, et olen jaaniuss.“

Lk 141 Kaubandusameti juhina 14.03.1908 „Ma näen üle asjatundmatuse lünkade ähmaselt poliitikat, mida nimetan miinimumnormiks. See on pigem üleriiklik  kui ametkondlik poliitika. Ma kahtlen, kas mul on jõudu sellele konkreetset kuju anda. Kui ma seda teen, siis vist lähen peagi vastuollu mõnega oma parimate sõpradega – näiteks John Morleyga, kes pärast elutöö lõpetamist on tulnud järeldusele, et midagi ei saa teha.“

Kiri PM-le „Neil mõnel rahulikul päeval on mul peas keerelnud palju mõtteid ja mulle tundub, et olen sunnitud rääkima. Teile veendumusest, millele ma juba ammu mõtteis olen jõudnud. Ühiskonna ees seisavad hiiglasuured poliitilised ülesanded. Vajadus on pakiline ja hetk küps. Saksamaa, kus kliima on karmim ja rikkust vähem kuhjunud, on õnnestunud luua oma rahvale talutavad tingimused. Seal ei tegeleta mitte ainult sõja, vaid ka rahuaja asjadega. Meie ei tegele millegi muu kui vaid parteipoliitikaga.“