Traditsioonilise kaubanduse amokijooks

Meie aeg, eriti  meie vaba aeg, on meie suurim väärtus. Pöördumatu ressurss. Paljud uued teenuste edu aluseks on just see, et tekitavad meile lisaaega või siis kasutavad ära meie inimlikku põhiolemust olla laisk. Ärge saage valesti aru, laiskuses pole iseenesest midagi halba, see on ju progressi mootor. Inimese ajalugu ongi jätkuv laiskuse ajalugu, pidev pingutus selle nimel, et mõelda välja midagi, mis meie eest töö ära teeks, selleks, et … meile jääks aega uusi ajakokkuhoidlikke vidinaid välja mõelda.  Paljud senised põhiteenused, mis veel kümnend tagasi olid igavad ja sunduslikud on muudetud niivõrd mugavaks, et selle kohustuslik osa muutub taustaks ning nende  lisateenused võimaldavad meil endil komplekteerida endale vaba aega. Kui ühistransport oli vanasti inimeste vedu punktist A, punkti B võrdlemisi ebamugavates tingimustes ja ebameeldival moel, siis tänapäeva sujuvad maanteelainerid, ekraanid, WIFI, tualetid ja filmiprogrammid võimaldavad meil kujundada endise tüütult ohtliku autoga sõitmise asemel lisaajalise bussisõidu. Te ei saanud aru? Lihtne, kui te kaks-kolm tundi auto roolis (sajus ja tuisus), asendate mugava bussisõiduga, klõbistades arvutiga tööd teha, siis vabastate endale sellega 2 ekstra lisatundi pereseltsis veetmiseks. Loodus- ja peresäästlik. Piletiost on samuti puhas ajavõit. See on asendunud bussijaama kassalise eelmüügi (pidid päev-paar enne sõitu minema bussijaama ja ostma pileti, raisates selleks mitu tundi oma väärtuslikust ajast) pileti hankimisega ilma kontorist lahkumata. Mõnus, lisaaeg muudkui tiksub nagu tõusuaktsiad. Niimoodi ajakokkuhoiu, vabaaja maksimeerimise võtmes peaksime suhtuma kõigisse teenustesse.  Tore. Hing laulab, kui tehnoloogiafirmad midagi meie aja kokkuhoiuks välja nuputavad. Näiteks, Äriplaanil 2019 esitles Taxify oma visiooni väärtusahelast, kuidas muuta inimese elu mugavamaks, hoides tema aega kokku nutikate lahendustega sidudes uustehnoloogia mootorrattaga Aafrikas ja tõukerattaga Pariisis. Kui liita need nutikatest lahendustest võidetud tunnid ja minutid kokku, siis säästab uus tehnoloogiline lahendus seotuna baasteenusesse iga päev kogumis  kümnete tuhandete eluigade väärtuses aega. Meie aega. Sellel protsessil on kaks järelmit, esiteks vähendab see aega mis kulub sundtegevusteks ja teiseks see vabastab aega mingite teiste tootlike tegevuste jaoks. Just, see on üks võti tootlikkuse kasvuks. Tootlikkus on aga meie heaolu kasvu aluseks. Sellest vaatenurgast omandab vana ütlemine „aeg on raha“ hoopis uue sisu. Kuidas siis meie aega kokku hoida. Aeg vedeleb kõikjal kasutult, seda raisatakse meeletutes kogustes, kuid väikestes annustes, mis muudab selle justkui märkamatuks. Kui näiteks mõni linnafoor on paigutatud mõttetult, siis selle taga seisuaeg on ju vaid paar minutit. Pole kõne väärt? Kuid summaarselt oleme õhtuks tapnud niimoodi mitme eluea jagu inimeste kasulikku aega. See on ju oluline?

Minu kodu on minu … postkontor

Uueaegsed ettevõtjad on aru saanud, et tänapäeva kõige minevamad kaubad on aeg ja nauditavus. Vahel me ei oska asjadele selliselt vaadatagi, näiteks selle aasta ettevõtluspreemia pälvinud Cleveron mõtleb  lahendustele kuidas meie tülikamat ajakulutuspoolt kokku tõmmata, asendades selle mugavusega, et kõik meie ostud oleksid võimalikud saata otse meie „kodusesse postkontorisse“, teha sisseoste nii, et me ei peaks poes ega raiskama. Mida nad siis meile müüvad? Kappe? Ei. Need, kes kappe müüvad, need edukate nimekirjas ei figureeri. Selle kohta ütleb Arno Kütt „Mida me tegelikult inimestele pakume? Me pakume neile aega.“ Just, müüakse aega, ekstra lisaaega.  Lisaaega ja üha suuremates kogustes müüb meile ka e-kaubandus. E-kaubandus on osadele seltskondadele muutunud juba igapäevaelu tavakomponendiks, nad vaatavad poeskäijaid nii, nagu poeskäijad vaataksid kaaslast, kes liha hankimiseks ennast  jahile sätib. Täielik anakronism. Tõesti, e-kaubandus hoiab meie aega kokku ja seal tekkivad üha uued teenused. Maxima andis just teada, et on pakkumas lahendust, mis võimaldab  klientide teha oste nutitelefonis ja maksta ka siis, kui tellitud kaup on kohale jõudnud. (ÄL 16.10.18)   Nende „ ärifilosoofia seisneb kõigi äriprotsesside nägemises läbi kliendi silmade. Ettevõte arendab pidevalt tehnoloogilisi lahendusi, mis muudavad ostmise kliendi jaoks lihtsamaks ja kiiremaks,“  No näete, meie aega hoitakse kokku ja mobiilirakendus ja kaardimakse tegemise võimalus koduuksel on  lahendused, mis ostukogemuse meeldivamaks muudavad. Kuid kui meil tuleb iga päev juurde uusi e-lahendusi, kullerteenuseid ja „koduseid postkontoreid“, siis milleks meile kauplused? Kuidas nemad ellu jäävad? Kas jäävad?

Tere tulemast Searsi maailma

Seda kõike peaksid tegema ka traditsionaalsed kaubandusfirmad. Mida siis? Meie ostukogemuse meeldivaks muutma ja aega kokku hoidma, vaatama protsesside mugavusele läbi kliendi silmade, kuid … Vaadake, väga raske on ennast lahti raputada harjumuslikest tegevustest. Pigem putitatakse vana „sistemi“, ega mõelda „läbi kliendi silmade“ kliendi homsetele vajadustele, kuid  „Ükskõik kui hästi firma praeguste klientide sõnastatud vajadusi ka ei rahuldaks, riskib ta väga paljuga, kui ei hoia sihikul neid vajadusi, mida klient  veel ei sõnasta, ent mille rahuldamine talle ometi meeldiks. Ja olgu praegused kliendid kui tahes rahul, firma kasum võib jääda toppama, kui ta ei tõmba endale põhimõtteliselt uute klientide tähelepanu. Ettevõte, kes ei tee enamat kui reageerib olemasolevate klientide sõnastatud vajadustele, on varsti mahajääjate hulgas.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001 lk 127) Just sellest jääb traditsioonilisel jaekaubandusel puudu, kliendi homsete vajaduste adumisest. Tõesti mõningaid muutusi on tehtud nagu öökauplused ja automaatkassad, kuid kui palju on need muutnud meie ostukogemust meeldivamaks? Mitte alati, mitte liialt tempokalt  Uued tulijad tõdevad, et kaubanduskeskuste tööstusharu tuleb edasi arendada, „kuna vanad keskused enam noort pealekasvavat ja muutuvat tarbijat hästi ei kõneta." (ÄL 16.10.18). Nii, et sõnaliselt saadakse probleemist aru, sest  tõsi see on, kui pakutav klienti ei kõneta, siis tuleb turult lahkuda. Isegi 132-aastase ajalooga Sears esitas pankrotikaitse avalduse(ÄL 15.10.18). Ei pidanud vastu amazonimaailma pealetungile, täpselt samuti nagu tosinkond muudki suurt jaemüüjat USA-s. Nüüd loodetakse, et pankrotiprotsess lubab ettevõttel saada kasumlikuks ning konkurentsivõimeliseks jaemüüjaks. Miks alles nüüd? Kõik see näitab, et traditsiooniline jaekaubandus ei püsi kliendi vajaduste rahuldamise tempos ja mõnest „vajadusest“ on ta lausa valesti aru saanud nagu näitab USA kaupade tagastamispraktika ehk „laenuks ostmine.  „Laenuks ostmine tähendab, et ostetakse näiteks rõivaese, kantakse seda mõni aeg ning tagastatakse siis sellises seisus, et kauplus ei saa tagasivõtmisest keelduda, kuid seda uuesti müüki panna samuti mitte. Laenuksostjad ei varasta kauplejalt otseselt raha; selle asemel nad muudkui ostavad ja tagastavad, tehes iga kord rea kaheldavaid tehinguid. Üks tagajärg nende tegevusel on siiski on – rõivatööstuse hinnangute kohaselt põhjustavad laenuksostjad igal aastal ligikaudu 16 miljardit dollarit kahju (ehk umbes sama palju, kui sissemurdmiste ja autovarguste kahjud kokku.“ (D Ariely „Irratsionaalne inimene“ Hermes 2011 lk 212)

Pirtsakas klient versus Pavlovi koer

Ilmselt olen pirtsakas klient. Või nõudlik? Erinevalt paljudest e-poodide fännidest meeldib mul poes „käia“, mitte et mul oleks midagi e-kaubanduse vastu, sest kasutan seda vajadusel  isegi, kuid … Mulle meeldib „pärispoes“ nuusutada, katsuda, proovida, mekkida (kui aega on), kõike seda, mida e-kaubandusest ei saa. No nagu jahimees metsas.  Just seepärast olen nõudlik klient, et ei taha, et pärispoed välja sureksid. Kuid hinge on pugenud kahtlus, kas  meie „pärispoed“ mõistavad ikkagi kliendi vajadusi või ainult kujutavad endale seda ette nagu Sears? Ajakadu ja mugavus praeguse traditsioonilise teeninduse taseme ja uuendusliku e-mugavuse vahel rebeneb ikka suuremaks viimase kasuks.

Tänapäeva klient on valija, mitte Pavlovi koer, kes lähtub vaid refleksidest, sest nagu deklareerib G.Burch („Vastupanu on tulutu” „Ilo”  lk99) „Kui klient ärist loobub, pole isegi sinul enam tööd” ehk  klient võib su vallandada. Kuid kui klient peab seisma tuimalt kümne kassaga ühe töötava kassa järjekorras, maksma tühermaal parkimistrahve ja täitma üha uusi (vanamoodsaid) kliendikaarti blankette, siis vallandab klient teid ilmtingimata. See ei ole kliendi asi, et teil ei ole kassadesse panna müüjaid, see on kaupmehe organiseerimatus, haldussuutmatus ja juhtimispraak. See ei ole kliendi asi, et kaupmehel on kehv parkimiskorraldus. See ei ole kliendi asi … See on kaupmehe asi pakkuda head teenust ja jääda ellu.  Enamus kliente pole nii nõudlikud, kui mina ( ja ilmselt on nad ka ükskõiksed selle suhtes kas te jääte kestma või mitte), kuid nad on oma sisimas samal arvamusel ja kiruvad kehva teenust, kuni … vallandavad teid. Niikuinii.

Kuigi me oleme sisenenud konsumeerlikusse ühiskonnakorraldusse, siis ei tähenda, see, et see peaks olema ebamugav. Vastupidi, see peab olema mugav, muidu süsteem ei tööta. „Konsumeristliku eetika võidukäiku võib kõige sagedamini näha toiduainetetööstuses. Traditsioonilised agraarühiskonnad elasid pidevas näljahirmus. Traditsioonilised agraarühiskonnad elasid pidevas näljahirmus. Tänapäeva heaoluühiskondades on üks peamine tervisehäda aga rasvumine, mis puudutab vaesemat osa elanikkonnast (kes õgivad endale sisse hamburgereid  ja pitsasid) isegi rohkem kui jõukaid (kes tarbivad mahejuurvalju ja smuutisid). USA utavad igal aastal dieedile peale rohkem raha, kui läheks vaja selleks, et toita ära kõik ülejäänud riikide nälgivad inimesed. Konsumerisi jaoks kujutab ülekaalulises endast aga topeltvõitu. Selle asemel et süüa vähe – mis tooks kaasa majanduslanguse -, söövad inimesed liiga palju ning ostavad seejärel dieettooteid, panustas sel moel majanduse kasvu kahekordselt.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 448). Näete isegi negatiivsus võib olla positiivsus, kui seda saab turustada mugavalt.

Kuidas minust sai mitteklient.

Miks mina vallandasi kaupmehe? Kliendikaardi pärast. Ega ma eriti kliendikaartide fänn ei ole, tänapäeval, mil kõik peavad pakkuma põhjahinda ja kõike on kõikjal saada on kliendikaart pigem klubilise kuuluvuse tunnus, mitte niipalju eelis. Enamgi veel,  professionaalne silm tabab tihtipeale, et kaardilised „allahindluse“ hind on tunduvalt kõrgem, kui naaberpoe tavahind. Tuleb endal olla lihtsalt tähelepanelikum. Lihtne kliendivastutus nagu kodanikuvastutuski. Kuid siiski on mul ajapikku kogunenud terve ports kliendikaarte, mida on kunagi soetatud teenindaja sooja suhtumise ja hea jutu najal. Nagu öeldakse, ei sega, kui pakutakse. Hiljuti läksin Kliendina ostma plastnõusid, kui ilmnes, et minu kaart on „aegunud“. Teenindaja tõstis tuimalt  letile blanketi ja pastaka. Tardusin. Püha müristus, e-ajastul, paberi ja pliiatsiga, täita leti najal blanketti? Ütlesin teenindajale küll, et mul kõik samad andmed, kuid see oli mõttetu lalin, mis sumbus kohalikku bürokraatiasse. Minu mugavus oli riivatud, tugevalt riivatud. Kauplus oli valmis röövima keset päist päeva minu aega, mõrvama minu kolm-neli eluminutit. Niimoodi saigi minust mitteklient, ma ei käi poodides, kus minu mugavust riivatakse, ma vallandan nad. Samuti olen ma tänaseks mitteklient nii mitmeski  kauplustes, kus enne meeleldi käisin. Nad ei mõistnud minu vajadusi, vaid eelistasid enda mugavusi. . Nendes ei teenindata minu vaid kaupmehe vanaaegset mugavust, elik laiskust. Samas olen Estpaki klient selle algusest peale, mitte keegi pole mind seganud, mu kaart on kulunud nagu eluaegse burši ärapeetud tekkel, kuid minu aega pole austatud Kaupmees kulutanud blanketitäitmisele. Kaupmees on väärtustanud minu (ja endagi) aega. Kaart toimib, äri toimib, suhe toimib. Mõnus. Puhas võit mõlemale poolele, sest vaadake, see pole (aja)kulu.  vaid kliendile, vaid täiesti mõttetu (rahaline)kulu ka kaupmehele endale, kes peab need „blanketid“ läbi töötama (tööjõukulu) ja kaardid väljastama (posti-, tööjõukulu jne), mis settib ju toote hinda. Meie teiega maksame selle mõttetuse kinni. Kaupmees oleks nagu jälitamismaanikumist armukade kaasa, kes kogu aeg kontrollib, kas elad endisel aadressil, ega sa telefoni pole vahetanud jne.  Kliendid, ärge laske ennast alandada Pavlovi koera tasandile, kui teile iga natukese aja järel blankett ette torgatakse, see ei ole söödav.

Kauplus algab parklast.

Kuid kauplus ei alga kauplusest, kui kaupmees niimoodi mõtleb on ilmselt pooltest klientidest juba loobunud. Kauplus algab bussipeatusest ja parklast. Kõigil meil tiksub kompuutris väike arvutus, kui kaugele on vaja kotti vedada või autot parkida ehk kui palju mul sellele tegevusele aega kulub. Ebamugavust ka. Tänapäevane kaubandustõde võiks kõlada „Kui pole mugavat parklat/peatust, pole sul varsti ka kauplust“. Klient on teid vallandanud juba enne sisenemist.

Parkad jagunevad tasuta ja tasulisteks. Esimestega pole muret, kuid teised jagunevad omakorda kaheks, kas need on „täistasulised“ või mingi aeg tasulised. Esimestega pole muret, see on selge valik, kuid teistega on kaks võimalust, kas tasuta aja märkimisest aitab parkimiskella väljapanekust või peab jooksma kuskile nuppe vajutama. Esimesega pole muret, kuid teine on jällegi kliendiaja mõttetu ja tarbetu raiskamine. Miks peaks klient käima mingisse „massinasse“ oma auto numbrit toksima?  Järjekordne Pavlovi koera test? Miks te tahate kliendi elust varastada terve minuti aega mõttetult kulutatud tegevuse peale? Kaupmehed on selle süsteemi loomisel mõelnud enese mugavusele, mitte kliendi mugavusele. See, et kinnistu omanik leppides kokku parkimisteenuse operaatoriga klientide mugavust arvestades (kasvõi ½ h kellaparkimist)  on puhas mõttelaiskus. See on strateegia  „Saaks kaelast ära“ (koristus, libedusetõrje jne). Eh, kas klient „kaelast ära“? Enese, mitte kliendi, peale mõtlemisel on majanduses tagajärjed. Seega juba enne kauplusse sisenemist olete kaotanud juba hulga kliente. Võib-olla ei teadvusta klient endale seda, kuid kompuuter peas teadvustab ja sõidab teist mööda. Kui te aga „premeerite“ hajameelset klienti trahviga, siis võite olla kindlad, et olete saanud püsimittekliendi. Jälle üks punkt e-kaubandiusele.

Peitusemäng

Niisiis kaubandusele uuelaadse sisu andmine vajab põhjalikku mõttemaailma muutust. Ja tõsi see on, et kaubandusettevõtted on alustanud muutustega, kuid kahjuks on see rohkem vormiline sehkendamine, kui kliendi soovide adumine. Kuid tähtis pole mingi vormiline muutus nagu Ivan Krõlovi valmis „Orkester“, kus loomad arvasid, et kohtade vahetamine parandab nende pillimängu kõla. Ei parandanud. Mis sellel loomorkestril on ühist kaubandusega? Ikka on. Kas olete märganud kuivõrd usinasti ülikauplused oma väljapanekute asukohti muudavad. Mõned on eriti usinad, lähete näiteks pähkleid ostma, kuid sealt vaatab teile vastu kalamaksaõli, paari kuu pärast  aga saiapätsid. Aga miks? Kliendi lõbustamiseks? Orjenteerumismäng? Olgu, millalgi sain ma aru, kui ühe keti kauplused püüdsid oma kaupluste väljapanekuid ühtlustada. Õige, see on loogiline sest hoiab inimese aega kokku, kuid miks sellega jätkata? Kui klient seisab endise pähkliriiuli ees, vaadates tõtt kalamaksaõliga, siis on tal üks emotsioon so nördimus ja kaks võimalust, jätta kaup ostmata või minna oma aega raiskama ja otsima kuhu kaval poetädi on oskuslikult peitnud pähklid. Tobe ajaraisk. Kindlasti on suurketid ostnud mingid tarkuuringud, mis väidavad, et selline ümbertõstmine elavdab kaubandust ja klient sattub toodete peale mida ta pole enne märganudki. Kuid kui te tahtsite osta pähkleid, siis mis siia puutub kalamaksaõli? Asendan pähklid õliga? Vaevalt. Ühes suures ehituspoes leidsin ma alles aasta pärast ümberkorraldust ülesse panniriiuli. Püha müristus, oli sokutatud tulbisibulate taha. Kas te oskaksite neid sellisest kohast otsida?  Ülipoes juhtus nii, et alles kahe kuu möödudes komistasin juhuslikult lehttaigna uuele asukohale aga panniriiuli asemel üllatas mind küünlariiul. Kogu see „uuenduslikkus“, raiskab meie aega, meie asjalikult elatud elu. Kauplusse peab klient saama minna nagu autopiloodiga, sirutad välja käe ja võtad leiva, mitte küünla. Kui kaupmees ei mõista selliseid lihtsaid asju, siis pannakse nende ärile varsi küünal.

Kuuldus „cashi“ surmast on liialdus

Viimastel aastatel on suurenenud automaatkassade arv, mis iseenesest on tore, kuid jällegi osa kaupmehi mõtleb klientide vajadustele, enamus enda mugavusele. Nimelt on meil käibel vaid üks automaatkassasüsteem, milles saab kasutada ka sularaha. Muidugi on mõistetav kaupmehe soov optimeerida kulutusi sh sularaha käitlemise kulu. Niimoodi optimeerides oleks kõige õigem kauplus „kinni optimeerida“, kõige vähem kulusid. Kuid jällegi, kui lähtuda kliendi vajadustest, et osa neist tahab maksta vaid sularahas, siis selle võimaluse puudumine vähendab automaatselt potentsiaalsete ja rahulolevate klientide arvu. Miks? Nad ei ole nõus alternatiiviga ehk seismas pikkades või õigemini ühes pikas kassasabas ja laovad oma kauba tagasi riiulisse ning viivad oma raha naaberkaupmehe juurde. Muide „tagasiladumine“ on mitmel korral nähtud, üha kasvav tendents. Kodanikuallumatus. Te ei usu? Arvate, et klient on Pavlovi koer, kes automaatselt täidab käske? Ei ole, klient on valiv ja ta ei pruugi teie kauplust valida, kui teie ei anna talle valikuvõimalust, valikuvabadust.

Kliendi valik: milline ebamugavust eelistada?

Niisiis pakub tänapäeva traditsiooniline kaubandus kliendile välja valikuna ebamugavuste komplekti. Klient peab vaid valima, millise ebamugavuste komplekti ta välja kannatab? Niisugune nauditavus siis? See on nagu tagurpidi maailm, valima peaks ikka mugavuste mitte ebamugavuste järgi. Sektoril on aeg otsustada, kuidas edasi. Kui sektor ise ei otsusta, siis otsustavad kliendid ja majandusseadused searsilaadselt selle tema eest. Ehitades juurde üha uusi kauplusi, suutmata neid komplekteerida personaliga, meenutab  seis jaapanlaste olukorda II Ilmasõjas, mil nad olid võimelised ehitama juurde üha uusi lennukikandjaid, kuid kogenud piloodid olid otsa saanud. Tulemuseks oli see, et lennukikandjat ilma pilootideta (st ilma lennukiteta) sai kasutada vaid peibutusvahenditena kuni need loomulikku rada mööda põhja lasti. Sama lugu on traditsioonilise jaekaubandusega, kui ehitatakse juurde üha uusi lennukikandjaid, vabandust, kaubanduskeskusi, kuid ei suudeta tagada nende ladusta tööd, ei tehta valikut, kas tõsta kassapidajate palka või minna üle täisautomaatsetele kauplustele erinevate makseviisidega  nagu selvepesula või hotell, siis lastakse nad põhja. Teine võimalus on  tõsta kogenud pilootide, vabandust meeldivate/professionaalsete/lahkete kassapidajate palka, nii et sellele tööle tahetakse tulla. Kuni neid valikuid ei ole tehtud on suurpoed ikka enam lennukiteta lennukikandjad. Need lastakse põhja. Need lastakse armutult põhja omanike vanamoodsa mõtlemisega, mis pole keskendunud kliendile, kliendi ajatabeli ja e-kaubanduse võimega reageerida kliendi vajadustele hüperkiirelt. Maailma edukaim kaupmees J Bezos annab retsepti „“Me oleme ehedalt kliendikesksed, vaatame alati tulevikku ja meile päriselt ka meeldib leiutada. Enamik ettevõtteid nii ei tee. Nad keskenduvad kliendi asemel konkurendile ning tegeleda sellega, mis teenib neile dividende juba kahe või kolme aasta pärast, ning kui seda ei juhtu, siis liiguvad edasi.“ Just, keskendada tuleb kliendile, kui kõige kallimale varale, kõik muu tuleb selle järgi. Muutuvas maailmas on see eriti tähtis, kui Bezozt süüdistati raamatuturu kokkuvaristamises, siis vastas ta et „Tegelikult ei ole see Amazon, mis raamaruäriga juhtus, (…) vaid tulevik oli see, mis raamatuäriga juhtus.“. (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 18) Tulevikust ei pääse keegi, kuid tulevik on aeg, kliendi aeg, millega tuleb hoolitsevalt ringi käia.

See, et meil on kujunenud seoses kogu majanduse ümberstruktureerimatusest tööjõupuudus ei saa olla õigustus väheste head pilootidega pakkuda kokkuvõttes kehva teenust ja raisata ühiskonna väärtuslikku aega. Tööjõupuudus on muutunud nagu õilsaks õigustuseks mitte pingutada kliendi nimel. See ei saa olla ettekääne, täpselt samuti nagu ei saanud olla ettekäändeks lennukiteta lennukikandjad. Kuni kliendi ainuke valik on valik kaupluste ebamugavuste (parkimine, pikad järjekorraajad, monokultuurne maksevahendite valik, kaupade ümbertõstmine ja kehv sortiment) vahel, pole traditsioonilistel jaekauplustel edulootust (või elulootust?). See on enam nagu amokijooks. Niimoodi surevadki vanad ajaraisklevad majandusvaldkonnad. Klient vallandab nad.

Targutusi:

H Rosling „Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 60 Ma sündisin Egiptuses „Rootsi, kuhu ma 1948 aastal sündisin, oli tervise-rikkuse kaardil samas kohas, kus praegu asub Egiptus. See tähendab, et Rootsi oli täpselt 3 taseme keskel. Elutingimused 1950-nendate Rootsis sarnanesid praeguste 3. Taseme riikidega nagu Egiptus ja teised. (…) Olukord Rootsis on paranenud kogu minu eluea jooksul. 1950-ndatel ja 1960ndatel arenes see tänapäeva Egiptusest tänapäeva Malaisiaks. (…) Kui sündis minu ema, aastal 1921, oli Rootsi nagu praegune Sambia. See on 2 aste. (Minu vanaema oli meie pere Lesotho esindaja. Kui tema 1891 aastal sündis, oli Rootsi nagu tänane Lesotho. (…) Mu vanaema pesikogu elu käsitsi oma üheksaliikmelise pere pesu. Ent vanemaks sades oli ta tunnistajaks imelisele arengule (…) Oma elu lõpuks oli ta majja saanud külmaveekraani ja keldris oli käimlaämber: võrreldes tema lapsepõlvega, mil kraanivesi puudus, oli see luksus. (…) Minu vanavanaema sündis aastal 1863, mil Rootsi keskmine sissetulek sarnanes tänapäeva Afkanistaaniga. (…) Aga praegu on Afkanistaani ja teiste 1 astme riikide elu palju pikem kui rootslastel aastal 1863. See tuleneb sellest, et enamik inimesi saab osa elementaarsetest uuendustest, mis nende elukvaliteeti parandavad.“

Lk 61 „Ka teie kodumaa on hullumeelse kiirusega arenenud. Võin seda kindlalt väita, kuigi ma ei tea kus te elate, sest kõikides maailma riikides on oodatav eluiga viimase 200 aasta jooksul kasvanud. Tõele au andes on peaaegu igas riigis peaaegu kõik näitajad paranenud.“

Lk 66 „Suuresti on see tingitud meie negatiivsusinstinktist: meie instinktist märgata pigem halba kui head. Siin on mängus kolm tegurit: mineviku unustamine; tegelikkuse valikuline esitamine, mida teevad ajakirjanikud ja aktivistid; ning tunne, et seni, kuni lood on halvad, on südametu öelda, et need lähevad paremaks.“

„Sajandeid kujutasid vanad inimesed oma noorust romantiliselt ja väitsid, et asjad ei ole enam nii nagu vanasti. See vastab küll tõele, kuid mitte sel moel, nagu nemad arvavad. Enamik asju olid kunagi halvemad, mitte paremad, aga inimestel on väga lihtne unustada, kuidas kunagi „tegelikult oli“.“

R. Jenkiins „Churchill“ Varrak 2011

Lk 561 Toiduaineteminister Wooltonile. Ma olen rõõmus, et te ei hinda Teadusliku Komisjoni aruandeid liiga kõrgelt. Peaaegu kõik toidunarrid, keda olen tundnud – pähklisööjad ja muud sellised -, on surnud noorelt pärast pikka nõtrusperioodi. Briti sõduritel on palju rohkem õigus kui teadlastel. Ta hoolib lihast. Ma ei mõista miks meil peaksid olema tõsised raskused toiduainetega, kui vaadata koguseid … mida me impordime. Kindel tee sõja kaotamiseks on brittide sundimine piimadieedile või panna nad sööma kaeratangu, kartuleid ja muud sellist, mida pidulikel puhkudel loputatakse alla väikese laimimahlaga.“

Lk 610 „Teisest küljest võib väita, et Chuchill tarastas Crippsi hiilgavalt. (…) andis Chuchill talle väga prestiiže koha, milleks tema andes eriti halvasti sobisid.“