Vaba ettevõtlus ja kanade vabapidamine

Õnnitlen meid kõiki, elu on läinud heaks. Nii heaks, et probleeme tuleb leiutada. „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“ (T. Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 307)

Nii ka meil, eksistentsiaalsed küsimused meid enam ilmselt ei kummita, seega hakkame tekitama endale olematuid probleeme ja siis neid innukalt lahendama. Nojah kanade vabapidamisest me enam midagi ei tea, oleme linnastunud, kuid selle aseainena  kisub tuure, isegi rahuliku rannailmaga, ülesse apteekide vabapidamise teema. Senine kukepoks kisub tõeliseks kukevõitluseks. Ega siin midagi imestada olegi, konkurents. Muudetud mängureeglitega, kuid ikkagi vaid olelusvõitlus. Miks kisma üles rebiti, ei tea.

Kuigi viimane Ravimiseadus (mida nimetatakse hellitavalt reformiks) on kinnitatud juba 2014/2015 a (üleminekuaeg  2020 a-ni), siis nagu näitavad kohtulahendid, kirglikud väljaütlemised ja uued seaduseelnõud, siis lahinguks alles läheb. Eks igaüks võitle koha eest päikese all.

Künnimehed rohupoes

Arusaamatu , miks just ravimikaubandus selline ala on, mida peab ikka uuesti ja uuesti ümber pöörama?  Kurb tõsiasi on, et kahe aastakümne jooksul on valdkonnas juba neljas põhimõtteliselt erinev regulatsioon. Kui iseseisvustuhinas valiti esmalt proviisoripõhine apteekide omandivorm, siis 1996 a muudeti see võistlusõhinas turupõhiseks, mida 2004 aastal väetati asutamispiirangutega. 10 aasta pärast saadi aru, et asutamispiirangud sellisel kujul on põhiseadusvastased. Asja parandada otsustas Pilvepiir asutamispiirangu asendada omandipiirangutega. Nii, et järjekordne piirang, et edendada konkurentsi? See tegevus tuletab meelde põllupidamist, kus muudkui küntakse ja küntakse ja … Saagikoristuseks mahti polegi, nii kui uue künni tulemusel esimesed idud tärkavad, nii küntakse põld jälle mustaks. Nii on liigne regulatsioon ja nende muutmine vorminud meie ravimiturgu ja  muudatuste tulemusel kaotanud meeletult vahendeid, mis oleksid muidu võinud minna teenuste arendamiseks. Olukorra grotesksust ilmestab KantarEmori paari aasta taguses  uuring, mis  näitas, et 51% elanikest hindab tervishoiukorraldust Eestis heaks. Appi, ainult sutsu üle poole ja ei mingit reformi!  Seevastu  apteegiteenust peab  hästi kättesaadavaks 96% elanikest. Huvitav miks siis rahvatervise parandamist  just ravimikaubanduse  otsast alustatakse?  Miks Pilvepiir 96% rahuloluga rahul ei ole? Seda pilti vaadates oleks loogiline alustada rahvatervise parandamist sealt kus elanikud 49% ulatuses rahul ei ole?

Üllad (sõnalised) eesmärgid, (tegudes) turgu tapvad lahendused

Mis on siis uue regulatsiooni kehtestamise eesmärgid? Patsiendikesksus, ravimite kättesaadavuse parandamine  vähese nõudlusega piirkondades, integratsioon esmatasandi arstiabisse, teenuse kvaliteedi kasv, ärihuvide mõju vähendamine, konkurentsiolukorra parandamine, jätkusuutlikkuse tagamine - kõik sümpaatsed eesmärgid. Ainult, et peale integratsiooni esmasesse arstiabisse on sama eesmärki taotlenud ka kõik eelnevad regulatsioonid. Kõike seda loodetakse saavutada järjekordse piirangulise võluvitsaga, eelmine kord asutamispiiranguga (ebaõnnestunult), nüüd siis omandipiiranguga: „Apteekri sõltumatuse tagamiseks, vertikaalse integratsiooni kaotamiseks, konkurentsiolukorra parandamiseks ja apteegisektori tasakaalustatud arengu huvides kehtestatakse apteegipidamisele piirang – apteeki võib pidada apteegi juhataja kas füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühing, kus enamusosalus kuulub apteegi juhatajale.“ Kummaline. Kas sellist otsust ka mõni analüüs kinnitab? Ilmneb, et mitte. Ravimiseadus on puht Pilvepiiri „isiklikust initsiatiivist“ tehtud. Veel nii „ise“ tehtud, et isegi Dr Riigi arvamust ei küsitud. Dr Riik on teada andnud, et  kui tavaliselt tuleb seaduse väljatöötamiskavatsus ministeeriumist, kuid apteegireformi algatus tuli Pilvepiirilt ja sellele ei eelnenud ministeeriumis tavapärast mõju-uuringut. Uh, terve valdkond pöörati segi, tehti varjatud omandireform, rikuti rahvusvahelisi investeeringute kaitse lepinguid, tekitati ja rikuti õigustatud ootusi ja ilma mingi mõjuanalüüsita. Mõjuanalüüs asendati nagu seaduse seletuskirjas öeldud, poliitilise valikuga“. Ilmneb, et Pilvepiir ei õpi  vigadest, sest asutamispiirangud olid samuti „ise“ tehtud. Tulemuseks oli apteekide konsolideerumine ja konkurentsi dramaatiline vähenemine, väiksemate iseseisvate apteegikettide ja apteekide kadu. Nüüd siis jälle. Nagu markeeris üks kindral  „suurtükiväel on välja kujunenud Bourbonide kahetsusväärne iseloomujoon – ei õpi midagi ega unusta midagi“. Pilvepiir ei õpi midagi.

Ettevaatust:13 ohtlikku sõna

Kui ravimiseaduse eesmärgiks oli mõttepojuke luua kindel ja tõhus patsiendikeskne õiguslik ja funktsionaalne raamistik apteegisektori kui esmatasandi tervishoiusüsteemi osa integreerimiseks tervishoiusüsteemiga ja apteegisektori pika-ajalise jätkusuutliku arengu tagamine, siis tundub see igati tore eesmärk. Kuid kui pikaajaline ja jätkusuutlik võiks olla uus „raamistik“, kui viimase vähem kui kahe aastakümne jooksul on olnud neli „raamistikku“? Muide kõik raamistikud on meisterdatud Pilvepiiri poolt jätkusuutlike ja patsiendikesksetena, neist 2004 aasta oma nii õnnetult et ei mahtunud raamidesse, põhiseaduse raamidesse. Kuidas võib selline järjekindlusetu susimine luua kindla raamistiku?  Kuidas luua kindlusetusega kindlustunnet ja usaldamatuse tekitamisega usalduse teket, millega Pilvepiir tegelenud on, jääb mulle veits arusaamatuks. . Meil toimib arvamuspõhine seadusloome, mille tulemusel „heateod“ on meil teiega väga rasked kanda ehk „ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 Lk80). Kartkem aitamist,  ma ei usu, et vaba ettevõtlust on võimalik aidata vaba ettevõtlust tappes ja selles, et see soodustab konkurentsi.

Arvamismäng, arvame koos

Kuna reformi kohta mingeid analüüse ega kalkulatsioone ei ole, siis on ka raske vaielda. On vaid arvamus. Pilvepiiri arvamus. Selline arvamine on kangem igast analüüsist, seaduse seletuskirjas nimetatakse seda poliitiliseks valikuks. Millega seda valikut süüa, ei tea. Kuid meil on vaba maa, igaüks võib arvata. Arvame meiegi teiega.

Näiteks, kui  Pilvepiiri arvamus ei teostu? Kui realiseeruvad kogunevad riskid? Me ei teagi riske, pole neid läbi arvutanud. Kui britid oma ravimimüügi regulatsiooni uuendasid, siis oli neil Parlamendile ette näidata eri arengute variandid, nende maksumused nii riigikassale, klientidele, ettevõtjatele (kui keegi oleks pidanud turult lahkuma, siis ka väljumiskuludega) ja netokasuga tarbijale ning ühiskonnale. Tore, oli mida arutada, mida analüüsida, mida valida.

Kuid meil on vaid poliitiline valik, mis tähendab, et asjaolude kokkulengemisel ja korraliku lobitööga oleks võinud saavutada ka täiesti teistpidise „poliitilise valiku“ ehk oleks võinud olla poliitiline valik, et proviisorapteegid peavad ära müüma oma apteegid hulgitasandile, kuna need on liiga väikesed, ei suuda tagada kvaliteeti, pakkuda tasuta lisateenuseid jne. Ka seda valikut oleks saanud põhjendada sõnaliselt täpselt samade argumentidega. Kuidas teile tundub, kas see oleks vastuvõetav? Põhiseaduslik? Ei oleks? Aga miks? Olemuslikult võib seda „ära seletada“ sama edukalt, et tegemist on kliendi parema teenusega, mastaabiefektiga, konkurentsi kasvuga ja muidugi jätkusuutlikkusega ja … poliitilise valikuga.

Meil on poliitilise valiku baasil tehtud arvamuspõhine seadus. Mitte lihtsalt seadus, vaid põhimõtteline seadus, mis on olemuslikult omandireform. Kas pretsedenti loov? 

Lavapilt

Praegune lavapilt on selline, et meil on turul üle 40  firma, millisel on hulgitegevuse litsents. Muidugi ei maksa ennast sellisest hulgast segadusse ajada, sest enamus neist tegelevad  ainult teatud valikuga. Põhiline konkurents käib kahe suure vahel. Tuleb tunnistada, et oli kolm, kuid üks lahkus sel aastal, ilmselt oli talle keskkond liiga toksiline ja ebakindel.  Kuid siiski, konkurents toimib koos tootearendusega. Üldjuhul on ka meie naabritel 2-4 suuremat universaalset hulgitegutsejat pluss hulgem spetsialiseerunud ettevõtjaid. Normaalne.

Milline on lavapilt jaetasandil? Kui vaadata numbriliselt, siis poole tuhande tuuris apteeke pole üldse paha saavutus.  2014 a  seaduse seletuskirjas on et Riigikontrolli hinnangul kuulus 15.02.2012 seisuga Tamro ja Magnumi kontserni 154 apteeki (kokku 466-st), kus hulgimüüjal on enamusosalus. Kusjuures üleminekuaja proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et jääks piisav aeg nii suure hulga apteekide (1/3 kogu turust) tegevuse ümberkujundamiseks, osaluste võõrandamiseks või lõpetamiseks. Ehk Pilvepiir hindas seaduse vastuvõtmisel, et ümberkujundamist vajab 1/3 apteeke ning „nii suure hulga“ ümberkujundamiseks otsustati üleminekuajaks määrata kuus aastat. Mõistlik. Kuid edasised arengud on olukorda muutnud. Õiguskantsleri tänavuses kirjas on, et  „Terviseameti registri andmetel oli 1. märtsi 2018 seisuga Eestis 950 registreeritud proviisorit. (…)  ja viimastel andmetel ei vasta seaduse nõuetele kokku 357 apteek (…)“ Ravimiameti värske „Apteegiomanikuks saamise juhend“ (21.06.18) teatab, et üldapteeke on Eestis ligi 500, sh põhiapteeke umbes 350 ja nende struktuuriüksusteks olevaid haruapteeke ligi 150. Niisiis ei kvalifitseeru uutele tingimustele üle 2/3 (71,4%) apteekidest, mitte 1/3. See on oluline erinevus. Kas turgu oleks nii julgelt segi pööratud, kui vastuvõtmisel oleks teatud muudatuse tegelikku ulatust? Või oleks üleminekuaeg pidanud olema 3x pikem? Ei tea. Analüüsi pole.

Tulevik

Muutused, edasiviivad muutused on igal alal vajalikud, muutused viivad elu edasi. Kuid kui praegune süsteem juurelt maha võetakse,  siis kahjuks ei anta mõistlikku kasvuruumi ka uutele.   Ka värske regulatsioon on kujundatud läbi keeldude bonsilikukus pisivormiks. Wikipeedia ütleb selle kohta  „Bonsai on alusel kasvatatud ja kujundatud puu, mille juured ei ole maaga ühenduses, samuti niisuguste puude kasvatamise kunst. Need on looduses levinud puude miniatuursed vormid“. Kuidas nii? Uus süsteem ja pisivorm? Mnjah, uues regulatsioonis on igatahes kirjas, et ühe apteekri omanduses võib olla maksimaalselt 4 apteeki. Kõik. Kuskohast selline arv küll võeti? Miks mitte 3 või 7? Hea küll, sain aru, et küsisin rumalasti, sest selgelt on ju öeldud, et tegemist on poliitilise valikuga. Kuid vaadake, turg ei tea midagi poliitilistest valikutest ja number 4 määrab proviisorapteegid igavesse kiratsemisse. Olemuslikult ei ole see kreditaabel.  Seega on proviisorapteekide süsteemi puhul kolm võimalust: survestada Dr Riiki, et see tõstaks juurdehindlusi ehk ravim läheb meie jaoks kallimaks. Teiseks ellujäämise võimaluseks on liitude, partnersuhete ja läbi muu kooskõlastusvõrgustiku ( mis võib olla suure tõenäosusega konkurentsiseaduse vastane kooskõlastatud tegevus ja karistatav kriminaalkorras). Kolmandaks on kõikide asjade lõpp ehk pankrott. Nii, et kui palju on ostuhuvilisi, pole teada. Mis on kummaline, et Dr Riik pole sellist küsitlustki korraldanud, et saada pilti potentsiaalsest ostu-müügiturust. No kasvõi uudishimust. Turuosalised ise on küll teinud isekeskis uuringuid, kuid neil ei ole ametlikkuse autoriteeti.

Seega kuigi kõrged õigusametnikud on veendunud, et kuna registris on 950 proviisorit, kes igaüks võib omandada kuni 4 apteeki, siis toimib täiesti tavaline konkurents apteekide ostmisel ja müümisel. Selline lihtsustus on eksitav. Tegelikkuses ilmselt mingit ostu-müügi faasi ei toimugi.  Miks? Lihtne majandusloogika.

Praeguseks on pool üleminekuajast kulunud ja ostu-müügi  tehinguid eriti toimunud pole. Senini on olnud apteekide müügi-ostu hinnaks u 0,5-1,0 milj EUR, sõltudes asukohast ja käibest. Seega  oleks  357 apteegi tavatingimustes „õiglane“ ostusumma puht aritmeetiliselt, 200- 300 milj EUR. Kuid turg ei põhine vaid aritmeetikal, vaid turusituatsioonil, mis muudavb kogu pilti. Võib arvata, et sundmüüki minevad apteegid on enamuses strateegiliselt heades kohtades, siis vaba müügi korral oleks see hind ilmselt kõrgem, kui madalam. Seega oleks turule vaja pumbata mõnisada miljonit lisaraha, kuid kelle või mille arvelt? Need võivad olla kas ostjate enese säästud + pangalaenud või mingi riiklik garantiifond. Kuid mõlemal on oma iluvead. Esiteks, pole ma väga kindel, et üksikapteekide kasumitootlus on selline, mis võimaldaks krediiti saada. Vahemärkusena, et kui Pilvepiir tahtis regulatsiooniga elimineerida ärihuvisid, siis ka see oli eksitav, ühed ärihuvid asenduvad lihtsalt teiste ärihuvidega, sest mis asi see mitteäriliste huvidega äri pidav äriomanik siis on? Siit tekibki lõppkokkuvõttes ületamatu lõhe apteekide ostu-müügiturul ostusoovi võimalikkuse ja kauba õige hinna vahel. Turg näitab, et müügihinna ja ostuvõime vahe on u 10-20x. Pole nagu kokkuleppe kohta. Tehingut ei toimu.

Teine võimalus on, et Dr Riik moodustab mingi garantiifondi, kuid miks peaks, see oleks ju meie ühine raha kulutamine. Põletamine. Kulutamine sinna, kuhu me ei pea praegu sellist lisaraha maksma, ehk muudaks ühiskonnale netokulutused ravimitele kallimaks.

Kuid see pole veel kogu apteekide ostu-müügi turu probleem. Kui meil on 357 apteeki lühikese aja jooksul sunnitud müügis, siis avaldab see veelgi survet ostu-müügi hinnatasemele. Uued turule tulijad on sellega apteekide müügiturul jõupositsioonil ja vanad omanikud sundseisus. Kui nüüd seda pilti vaadata (ja mitte teha valgete kitlitega musti tegusid hallil turul ehk skeemitada), siis on tänastel omanikel igati mõistlik pidada oma apteeke viimase tärminina, sest veel 2,5 a jooksul saadav kasum on ilmselt suurem, kui apteegi kinkimine nüüd ja praegu.

Selle stsenaariumi täitumisel võib meid oodata paarisaja apteegi sulgemine. Kahju küll, et Pilvepiiri valimised ei toimu 2020 a, siis saaks publikum oma selget arvamust avaldada, nüüd … Võivad pääseda puhtalt. Muidugi,  ega turg tühjaks jää, pikapeale paranevad kõik armid ja haavad, selline on juba ettevõtluse loomus, kuid seaduses seatud eesmärke see küll ei täida ja ühiskonnale on see pööraselt kallis. Kui me lisame  Dr Riigi tegematajätmisest ja ülbusest tekitatud toksilise keskkonna valdkonnas ravimituru osaliste vahe, siis võime prognoosida, milliseks kujuneb suhted  valdkonnas tulevikus.

Hulgihukk?

Mis juhtub hulgiturul? Pilvepiir arvas, et konkurentsiolukord paraneb sealgi. Vaevalt. Arvestades seda, et üks suur hulgifirma keskkonna pärast sel aastal juba turult lahkus, siis seda muidugi ei saa pidada konkurentsiolukorra paranemiseks. Pigem vastupidi. Ja see pole veel kõik, erosioon võib jätkuda.

 Meie turg on imepisikene, selle võrdlemine „teistega“ on kohatu. See, et meil on olemas mitu päris krapsakat hulgifirmat, on selle tulemus, et neil oli võimalik „kasvada“ mitte ainult laiuti vaid ka sügavuti,  jaevõrku, optimeerida kulusid, logistikat ja saavutada mastaabiefekti. Nüüd on see mahupuhver kadumas, mis võib väga võimalikult viia hulgitasandi konsolideerumisele või selle pehmelt öeldes vaesustumisele. Nii või teisiti on üpris tõenäoline, et ravimikaubanduse köndistamisel on pikemad ja sügavamad mõjud kui arvamuspõhine seadusloome on osanud karta.

Majandusel ja kasvul on oma loogika. Mullegi pole pehmelt öeldes konsolideerunud hulgifirmad eriti meeldinud, nende põimumine jaeketiga veel vähem, ning lepingutega seotud võrkstruktuurid veelgi vähem. Ütleme see on minu meeleseisund, mis mulle meeldib (mulle meeldib kena rannailm, kuid see ei tähenda, et peaks kogu aasta suspessoonides ringi liikuma, see on ebapraktiline ja –tervislik) ja mis ei meeldi, kuid konkurentsiinimesena saan ma vägagi hästi aru majandust liigutavatest jõududest. „Bezosel oli vaja, et Amazon toodaks niisugust kasumit, et see võimaldaks tal investeerida tehnoloogiasse ja olla oma rivaalidest kogu aeg ees. „Selleks ajaks oli Jeff märkmepaberil juba matemaatilised arvutused ära teinud ja teadis, et see juhtub nagunii. See tähendab kokkuvõtvalt järgmist: kas minna väga suureks või minna koju.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017 lk 77). Elementaarne. Selles teadmises tundub kuidagi eriti tagurlik keerata kella tagasi nii ebaõnnestunult, et panna proviisorid virelema oma väiksuses. Kellega nad konkureerivad? Omavahel? Kõik need pisikesed pudinad, kellel võib olla kuni 4 apteeki. Milles nad konkureerivad? Kauba saavad nad ju hulgifirmadelt.  Neiltsamadelt „pahadelt“, kelle vastu Pilvepiir asendustegevusena püsivõitlust peab. Neli apteeki on vähe edu saavutamiseks. Võib täiesti kindlalt eeldada, et a 2021 laekub Pilvepiirile eelnõu, milles tehakse ettepanek lubada  apteekide arvu suurendada 10-ni ja järgmisel aastal, kui apteegid ikkagi välja ei vea, siis kaotatakse piirang üldse, mille tulemusel saame … 2-3 apteegiketti, mis ongi optimaalne.

Tuleb aru saada, et konkurents on vahend, tööriist, peenmehhanism ja konkurentsi võib olla mitut tüüpi. Kuid konkurentsi eesmärgiks on alati edasi liikuda, mitte tagasi. Kuigi ka EL kasutab mõnedes sektorites reguleeritud konkurentsi, siis seda vaid seal, kus konkurents on kadunud ja turg surnud, ettevõtjad lahkunud. EL kasutab reguleeritud konkurentsi vaid turgude reanimeerimiseks, mitte tegevate turgude lämmatamiseks. Kuna konkurentsiseadust peetakse majanduse põhiseaduseks, siis on vaba konkurents majanduslik ekvivalent demokraatiale vabas ühiskonnas. No me ju oleme kuulnud reguleeritud demokraatiast, selle üle ilkunud, arvustanud pahandanud. Mille poolest siis vabal turul konkurentsi piiramine parem on kui konkurentsi piiramine majanduses. Kas see kui Pilvepiiri valimistele lubatakse omandivormi järgi on demokraatlik? Kas meile see meeldib? Oleks aeg endale asjade sisu selgeks teha, mitte vaid kambakesi poliitiliste otsuste varju pugeda.

Pilvepiiri uhiuuest korruptsioonipumbast

Ja veel rahva tervisest, seekord rahva moraalsest tervise proovilepanekust. Ühest küljest tõstame apteekrid taevasesse kõrgusse kuna nende ärieetika on patsiendikesksem ja samas kahtlustame neid mustades tegudes hallis tsoonis. Juba räägitakse õuduslugusid apteekritest, kes on juba apteeke avanud ei millegi eest, järelikult … Niimoodi me õõnestame kogu süsteemi usaldusväärsust. Kas seda oli vaja. Loodi uus korruptsioonipump. Pilvepiirile lausa meeldib oma inimesi sullerit tegema ahvatleda. Ise kavalalt muiates ja ... mõnuga karistades.

Kliendi vaade

Kogu selle poliiträhklemise juures üks asi kaduma läinud. Kliendi vaade, kliendi huvi. Ma pean silmas, mitte ilukõnelist "peaks", "võiks", "ilmselt" vaid prognoosi, kuidas ravimikaubanduse süsteem toimima hakkan ja kui palju "ravimi hinna kasvu pidurdatakse" (Sic! ei räägita alanemisest, mis peaks konkurentsitingimustes ilmtingimata toimuma, vaid planeeritakse kasvu vähenemist võrreldes olematu võrdlusmaterjaliga) Mul pole õrna aimugi … milline ravimikaubandus peab olema. Rahvatarkus ütleb, et pole tähtis, mis värvu kass on, peaasi, et ta hiiri püüaks. Seega kliendina on mul täiesti ükskõik milline on turuosaliste omandivorm, peaasi, et nad kliendile paremat (mitte ainult odavamat) ja  mõistetavamat teenust pakuks. Seega kliendina soovin ma, et … ma ei peaks üldse mingeid ravimeid vajama.  Kuid nii hästi veab vaid vähestel, ülejäänud peavad ikka minema „kommi ostma“. Mida me siis kommipoest saada tahame? Esimene mõte on, et saaks vaevast lahti. Teadagi, sellist kommi, mis terveks teeks ei tehtagi, sest siis kaob ravimitootmise mõte ära, täpselt samuti nagu autodele ei panda roostevaba summuteid, kaob varuosade ja remonditurg ära. Kuid siiski on ravimitööstus saavutanud märkimisväärseid tulemusi ja leevendab hädaliste olukorda täiesti hoomatavalt. Niisiis tahab klient toimivat ravimit mõistliku hinnaga. Pealegi oludes kus soodusravimite nimekirja, hinnad, juurdehindlused  ja pea kõik muu määrab Dr Riigi läbirääkimisvõime, on apteekrite võimalus hinda mõjutada kesine. Ütleme nii, et ei sõltu eriti lõppkauplejast. Veelgi vähendab müüjate mõju hinnapoliitikale see et apteekide käibest u 80% moodustavad retseptiravimid, ehk ravimid ise määratakse arstide poolt. Nii, et ravimite hind algab hinna põhjast ehk sellest millise kokkuleppe saavutab Dr Riik.

Muidugi tahab klient head nõu ja mõistvat suhtumist, kuid see on elementaarne. Usutavasti oleme kõik saanud sellist suhtumist tõeliste apteekrite poolt küsimata, kas ta on omas leivas või palgaleivas. Tegelikult pole kunagi selle peale tulnudki, et küsida apteekrilt, kelle juures juba paarkümmend aastat käidud „ Kas ta on omas leivas või palgaleivas?“ Lihtsalt tegemist on usaldusväärse professionaaliga. Kui rohupood reorganiseeritakse või kolib, siis püüame ju „oma  apteekri „ ülesse otsida. Miks? Usaldus on selle asja nimi. Samasugune usaldus nagu meil on oma perearstide vastu. Seega need inimesed, kes meid apteekidel hellalt teenindavad alates apteekritest, proviisoritest, kuni letiteenindajateni välja on usaldusväärsed ja head professionaalid. Kuid lood selle valdkonna korraldamisega kehvad. Järjekindlusetud ja jõuetud. Kas meil peaks olema usaldust sellise tõmblemise ja usaldamatuse vastu? Ehhee, usaldus usaldamatuse vastu, kõlab ju veidralt? Kas see võimaldab kliendil rahulikult homsesse vaadata?

Lipukaptenitest

Muret teeb ka protsessi mentaalne külg. Kaasnevad kahjud. Kuidagi imelikuks on kasvanud meie ühiskond, me ei muretse omandiõiguse rikkumise pärast, me ei hooli kliendi tulevikuvõimalustest, me ei hooli rahvusvaheliste lepingute rikkumisest ega ettevõtluskeskkonna halvendamisest, kuid me läheme kihku täis, kui saame midagi läbi keelamise kriminaalseks muuta ja seda karistada. Pärid pelutav huvi. Seekord tundub, et seekord on Pilvepiir oma regulatsiooniga seadnud ülesse grandioosse karistuslõksu. Mitme uksega, astu sisse, meie enda meisterdatud skeemitaja! Niisiis, kuigi meil on 950 proviisorit, siis pole kõik need ilmselgelt äriinimesed. Hea ongi. Neil ei ole lihtsalt ärisoont. Seega massilist „äriinimeseks“ hakkamist ilmselt ei toimu. Turg, regulatsioon ja Pilvepiir on sellise ostuotsuse tegemiseks liiga heitlik. Kuid on ka selge, et keegi ei taha oma armastatud ja hästi kätteõpitud ametist ka loobuda. Täpselt samamoodi ei taha oma armastatud ja kätteõpitud tegevusest loobuda tänased apteekide mittekvalifitseeruvad omanikud. Siin tekibki huvide kokkupuutepunkt, looduse kutse ja turujõu maagika. Juba hoiatatakse „hallide skeemide eest“, kus endised omanikud jäävad endiselt mängu juhtima, kuid näiliselt on apteegi omanikuks proviisor. See ongi skeemitamine.  Mingil veidral moel on arvatud, et selle skeemitamise jälgi võiks hakata ajama Konkurentsiamet. Vaat siin tuleb küll olla resoluutne, sellise skeemitamise jälitamine pole Konkurentsiametile loomuomane tegevus. Kasutada spetsiifilisi oskusi nõudvaid, ülihästi välja õpetatud konkurentsiametnikke mingis mõttetus jälitustegevuses, on raiskamine, täpselt samuti nagu saata tippkirurgid labidaga kraavi kaevama. Ebatõhus. Mõttetu. Pigem peaks Konkurentsiamet täie tõhususega panustama keelatud lepete ennetamisele, et uus turg vildakaks ei kasvaks. See on Konkurentsiameti ülesanne, milleks nad on kutsutud ja seatud. Kui keegi tahab eksperimenteerida ravimikaubanduse vallas, seda kihva keerates, siis ärge palun kiskuge teisi hästitoimivaid süsteeme oma läbikukkumisse kaasa.

Kuid kuna huvi tekkib mõlemalt poolt, siis selliste kombinatsioonide tekkimine on üpriski tõenäoline. Ütleme paratamatu. Ega selles ka midagi uut ei ole, need kes on lugenud Juhan Smuuli „Kihnu Jõnni“, teavad, et mitte mingi regulatsioon ega paber ei suuda peatad tõsist seilajat. Piirangutest leitakse alati ümbertee.  Jõnnil, kapten Uuetoal, ei olnud kaptenipabereid, mistõttu pidi ta palkama laeva paberitega mehe, lipukapteni. Noh, meie saame lipuproviisorid. Midagi pole teha loodusseadused parandavad inimlikud rumalused moel või teisel. Kuigi pole aru saada, miks pidi Pilvepiir oma asjatundmatuses apteekrid nii ebameeldivasse olukorda panema. Panema tanki ja ässitama kogu valdkonna üksteise vastu üles? See ei ole konkurents, see on pahatahtlikkus.  Juba enne seda, kui uue regulatsiooni avaakord on kõlanud, on osad apteekrid asunud süüdistama küll hulgifirmasid selliste skeemide punumises, kuid sellega ühtlasi ja eelkõige halvustades oma kolleege ... äraostetavuses? Piinlik lugu, kui ollakse nii löögihoos, et ei märgata enam keda ja miks lüüakse. Isegi omasid. Kaasnev kahju? Kogu valdkond on muutunud toksiliseks. Toksilises keskkonnas häid tulemusi oodata oleks liiast. Kahju.

Vigade parandus

Ilmselt peaks Pilvepiir vaatama selliste riskide kuhjumisel oma tehtu üle. Kehtestatud regulatsioon on jätnud õhku liiga palju riske (mis halbade juhuste kokkulangemisel „arvatavasti“ võivad küündida üle poole miljardi), et lasta neid omapäid realiseeruda. Olukord on selline, et Pilvepiiri arvamuspõhine poliitiline valik ja Dr Riigi kummaline passiivsus on petnud meie kõigi õigustatud ja isegi õigustamatuid ootusi. Nüüd peab Pilvepiir hindama tekkinud riske, osapooltega kompromissi leidma ja panema meie rahakoti valmis oma viltulaskmiste kinnimaksmiseks. Kõigil on turuosalistel õigustatud ootused, need peab vigade paranduse korras ilmselt kinni maksma. Ainuke, mida saab praeguses olukorras teha Dr Riik on minimeerida kahjusid ja võtta see õppetunniks. Elu ei olegi nii hea, et võiks vaid kanade vabapidamisest arutada. Peab ka tegelike, eksestentsiaalsete probleemidega tegeleda.

Targutusi:

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ 

Lk 373 „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“

Lk 338 „Poliitikud, kes teevad tõsiseid vigu ja neid oma järgneva tegevusega veel võimendavad, ei pea ju kohe olema idioodid. Nad tegutsevad mingil eesmärgil ning võtavad rohkem või vähem teadlikult vastutuse sellega kaasnevate tagajärgede eest seni, kuni neid ei saa edukalt enda ja teiste eest salata.“

Lk 415 „Nii näitavad arvamusuuringud järjekindlalt, et inimestele meeldib küll vaba majandussüsteemi vilju nautida, kuid samas ei saa enamus selle toimimisviisist aru. Kui turge reguleeritaks enamuse tunnete järgi, kukuks välja küllaltki plaanimajanduse moodi asi. Paljudes valdkondades on inimestele ehtsana tunduvate soovide ning riigipoolse ratsionaalselt vajaliku tegevuse vahel tundeline lõhe. Esindusdemokraatia mõte peab seisnema selles, et kodanik valib endale esindaja tunde järgi, nondel aga on võimalus teha otsuseid ratsionaalselt.“

B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk 211 „Bezos võitles inimeste suhtumisega, millele ta andis nimetuse institutsionaalne ei. Ta mõtles sellega sisemist vastupanu, mida töötajad ebatavalistele lähenemistele osutasid. (…) Ta keeldus lihtsalt aktsepteerimast Amazoni kui igavat ja marginaalselt kasumlikku online-poodi. „On ainult üks tee, kuidas sellest ebamugavast olukorrast välja saada“, korrutas ta pidevalt. „Tuleb see tee ise leiutada.“

Lk 228 „“ Jeff viimaks lihtsalt plahvatas, „ ütles Dalzell. „Ma sain tavaliselt Jeffi raevuhoogudega hästi hakkama, aga tunnistan ausalt, et tookord oli tal õigus vihane olla. Me lämmatasime loomingulisust. Isegi kui olime kiiremad kui 99% maailma ettevõtetest, olime me siiski liiga aeglased.“

Lk 251 „Kui Kessel küsis Bezoselt, mis tähtaeg tal on, et esimene riistvara ehk e-lugemisseadeldis valmis teha, siis vastas Bezos: „Sa oled sellega põhimõtteliselt juba hiljaks jäänud.“

N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001

Lk 111 „Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemise viise ega tohi kunagi rahu ajal pühenduda puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna – et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.“Lk 137 Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“

Lk 167 „Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ta valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavatena. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.“

Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab (alati) mõtlema valitsejale ega tohi kunagi  meenutada talle asju, mida tal tarvis pole.“

Analüüsipeetuse sündroom

Tulu ja tulem

Olen mures. Olen sügavas mures. Ega asjata ei öelda, et õndsad on need kes elavad teadmatuses. Tuleb välja, et mitte ainult meie teiega ei elanud teadmatuses, vaid ka Dr Riik elas teadmatuses. Nimelt oli meil teadmine (ekslik ettekujutus), et Dr Riik teeb oma otsuseid analüüsides paremaid variante meie kõigi jaoks välja noppides, osutus tegelikkuses meie teadmatuseks. Eksituseks, analüüse ei tehta. Dr Riik on täiesti puhtsüdamlikult (või süüdimatult?) tunnistanud, et muudatused meie kõigi elu paremaks pööramiseks ei lähtu mitte pingsa mõttetöö, oskuste, valdkonnaasjatundlikkuse ja analüüsidetulemusel vaid lähtub arvamusest. Arvamisest või poliitarbumisest.

 No muidugi võib arvata, et peavalu võib ravida radikaalselt ja kiiresti - giljotiiniga, kuid kas me soovime sellist „ravi“? Ilmselt oleks igaüks meist nõudmas analüüsi peavalu eemaldamise teiste võimaluste kohta, kui oleksime sattunud giljotiinilise peavaluravitseja kätte. Analüüsiks. Seletaksime valjuhäälselt, et tuleks uurida, kas on ka teisi võimalusi, mis pole nii primitiivseid ja fataalseid? Dr Riigi analüüsimatuse puhul oleme hulka malbemad, justkui giljotiiniline ravi ei puudutakski meid isiklikult. Noh, et teiste pead las lendavad … mis siin ikka analüüsida, tavaline raviprotseduur. Näiteks tunnistas Dr Riik avalikult et , ei teinud aktsiisitõusude kohta analüüse ei eelnevalt ega protsessi käigus. See on üks kõige kummalisemaid ülestunnistusi Dr Riigi poolt. Allakirjutatud võimetustunnistus. Tagantjärgi tõdeti, et elu näitas, et kui millegagi üle piiri minnakse, võib tulemus olla vastupidine. Väga nutikas tähelepanek. Ilmselt õpetlik ka. Ehhee,  aktsiisid läksidki üle piiri, … raha suundus Lätti. Ja kui Dr Riik midagi mõistlikku ette ei võta, läheb raha veel paljude aastate kaupa „üle piiri“, kuni naaberpoliitikud oma rahaahnust sama primitiivvulgaarsete meetoditega oma ehk meie rahapumba vussi keeravad. Mida Dr Riik peaks tegema? Senine ainuke kava, oodata järgi naabrite aktsiisitõstmist ehk  loota naabrite rumalusele ja ahnusele on kuidagi väga lahja. Mina, küll ei põlgaks ära rahakoormaid,  mida minu naaber minu õuele lausa vägisi surub. Miks me arvame et teised sellega kiirustaksid?

Ajutegevuse sisseostmine?

Kuid on ka teisi plaane. Justkui tuumakaid. Lootust asjade paranemisele igatahes on. Mis olnud, see olnud, õppetund saadud ja nüüd on  Dr Riigil plaanis aktsiisiküsimust põhjalikult analüüsida. Tore, lõpuks ometi. Asi on võetud ette pompööselt, selleks valmistatakse ette uuringut aktsiisipoliitika riskide, võimaluste ja mõju kohta majanduskeskkonnale. Väga tubli, kuid … Edasine tekitas lahjemapoolse  paanikahoo:  esiteks  uuring on kavandatud valmima järgmise aasta kevadeks, mis tähendab, et järgmise aasta eelarve tehakse nagu sellegi aasta oma, arvamise põhjal. Teiseks on selleks plaanis lähiajal välja kuulutada riigihange, et leida „välist partnerit“ (kas see on nagu kunstneer?), kes uuringu läbi viib.  Vaat see on lops. See täiesti kiretult esitatud, justkui positiivne, avaldus näitab, et  Dr Riigil ei ole enam  analüüsivõimekust, peab ajutegevust „sisse ostma“.

 Mis selles imelikku on? Kõike ju „autsootsitakse“. Muidugi on õige, kui kasutatakse lisaoskusteavet seal kus oma kompetentsusest ei jätku, kuid riigieelarve, kui riigi äriplaani koostamise põhikompetentsid peaksid Dr Riigil ikkagi enesel olema. Sellised igapäevafunktsioonid (milleks on ka sisendkomponentide mõjuanalüüs) mis võimaldaksid elementaarsete otsuste tegemist on  nagu pudrulusika suu juurde tõstmine või hingamine. Automaatne. Rutiin.  On ju loomulik hinnata, kas jõuate pudrulusika suuni tõsta või jääb see poolel teel seisma. Kui tahate kõhtu täis, siis toimub selline analüüs pidevalt, te ei kutsu ju konsiiliumi ära arvama, kas lusika tõstmine on teile jõukohane. Või kutsute?

Funktsionaalsed häired

Kuidas seda lihtsamalt seletada? Võib-olla niimoodi, et kui te olete terve inimene, siis toimib kõik  automaatrežiimil, hingate, seedite jne. Kuid kui teil on mingi viga man,  peate te ostma sisse kehavälist maksa ja neerutalitust , siis on teie funktsionaalsus küsitav. Olete haige, raskelt haige. Te ei ole võimeline iseseisvalt, ilma kõrvalise abita funktsioneerima. Kuid antud juhul ostab Dr Riik sisse kehavälist ajufunktsiooni, otsustamise (õigemini vastutuse hajutamise) funktsiooni, see on ohtlik. Dr Riik peab ise järjepidevalt, jätkusuutlikult ja mitmetasandiliselt analüüsima eri muudatuste mõju meie majanduse arengule ja inimeste toimetulekule. Tellitud töö on tellitud töö, selles pole vajalikku nüansirikkust ega sügavust. Pealegi , kes on juhtunud süüvima riigihanelistesse analüüsidesse, siis on selles nii palju täidis-, tühi-  ja standardmaterjali, et pole kindel, kas poliitinimesed sellest analüüsi tuuma ülesse leiavad. Miks täidismaterjali? Elementaarne, ei saa ju küsida „korralikku hinda“ A4 lehele suurte tähtedega kirjutada alasti tõde, et teie plaanid on 1) vastuolus loodusseadustega, 2) vastuolus energia jäävuse seadusega 3) vastuolus elementaarsemategi majandusseadustega, 4) vastuolus terve mõistusega ning kokkuvõtteks vastutustundetud ja jätkusuutmatud. Selle eest … No isegi saate aru, et selle eest raha ei saa (kuigi peaks), kuid kui panna kokku standard- ja täidismaterjalist paarisajaleheline värvipiltidega koguteos, siis sellel on juba jumet, kaalu ja hinda. Miks ma niimoodi arvan? Mnjah, minu põhitööks ongi juhtidele seadustest, strateegiatest ja analüüsidest poolel A4 teha kokkuvõte  sellest mis tähtis. Juhil nimelt ei ole aega miraažidega tegelemiseks, tema tahab konkreetseid plusse ja miinuseid. Ilustamata.  Tellitud mahukad analüüsid koos „multifilmide ja klantspiltidega jätavad küll soliidse mulje, kuid on enamasti eksitavad või lihtsalt meelelahutuslikud:  „Amazoni töötajad kasutasid oma ideede esitamiseks PowerPointi ja Exeli tabelit, aga Bezose arvates oli see laiskade meetod. „PowewrPoint on väga ebatäpne info edastamise vahend“ ütles Jeff Holdes (…) „Maru lihtne on ennast PowerPointi täppjaotise taha peita – nii ei pea sa kunagi oma mõtteid täielikult välja käima.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raamat 2017 lk 189). Nii ongi, et Amazonis tuleb esitada oma idee kui pressiteade – lühike, sisukas, informatiivne. Ajaökonoomne.

Viimase analüütiku päev.

Just seepärast on Dr Riigi (va. mõned veel säilunud superanalüüsi võimelised valdkonnaasjatundjad) analüüsipeetus ja kehavälise doonari teadmistele lootmine kurjast. Kuigi jah, mida siin imestada juba kümme aastat tagasi ütles ühe ministeeriumi valdkonnajuht sügava murelikkusega: „Täna koondasin viimase analüütiku.“ Miks? Koondamisülesanne. Kui USA tähistab Iseseisvussõjas esimese lasu päeva, siis meie võiksime tähistama hakata „Viimase analüütiku päeva“. Nii see on, et jätkuvalt püütakse primitiivvulgaarselt kokku hoida seal, kus tegelikult tuleks arengut soodustada. Vanasti ilguti sellelaadsete primitiivpealike primitiivkoondamiste üle koristaja näitel, ehk oludes, kus maja on klantsima löödud, koondada koristajat. Kuni kõik on puhas ja koristaja tööga hästi hakkama saanud tundub, et koristajat pole vajagi. Kui koristajat ei ole, siis oleme varsti silmini sellesamuse sees. Sama ka analüütikutega.

Kuidagi mannetu on, et ajal, mil kogu maailma teadmisi on võimalik „valada“ ühest otsast arvutitesse ja teisest otsast tulemused ja variantsused „välja lüpsta“, vajame me elementaarseks analüüsiks riigihanget. See, mis on olemuslikult administratsiooni igapäevane palgatöö ostetakse väljast sisse. Lisakulutus, mille katame meie teiega.

Aktsiiside muutuse mõju on elementaartegevus, nagu hingamine, seda ei pea tegema hoogtöö korras, see peab kogu aeg tuksuma Dr Riigi enese pidevalt uuenevates analüüsides. Teades mõningaid RAMI valdkonnaasjatundjaid, siis ilmselt nad ka hoiatasid tulemuste (õigemini tulemusetuse)  eest, kuid neid ei kuulatud. Nüüd siis, kui „oma seppade“ tarkust ja kogemust ei usutud, tellitakse töö õhtumaa tarkadelt. Piinlik.  Kõik see toimub mingi tuima rahuga, nagu niimoodi olekski normaalne.

See ei ole normaalne. Analüüsimatus on hälve.  Puue. Riiklik puue. Analüüsivõime, lausa ametniku DNA osa, on meil olnud olemas. Veel hiljuti oli. Isegi veerand sajandit tagasi tehti Eestis murrangulist hinnareformi, mil sisendid võisid muutuda tundidega ja kordades. Analüüse tehti pidevalt väikeste professionaalsete „mansaga“. Kui nafta hind muutus üleöö 20x, siis analüüs selle mõjudest ja nende mõjude absorbeerimisest pidi olema järgmiseks hommikuks ülempealiku laual. Muide oli „arvutieelne ajastu“, mil analüüsi alused tehti ja parandati ruudulisel paberil, pastaka ja joonlauaga, kuid ikkagi osati, ikkagi jõuti, ikkagi tehti ettepanekud ja leiti lahenduse variandid. Õigeaegne analüüs ja lahendite leidmine oli au asi.  Kui oleks oodanud kehavälist doonarit ja mõnulenud järgmise kevadeni, siis … No siis seda riiki, mille juubelit me tähistame, poleks olemaski. Analüüsipuudulikkus ei ole vaid Pilvepiiri küsimus, see on meie kõigi küsimus, eksistentsiaalne küsimus. Analüüsipuudulikkus ei ilmne mitte ainult aktsiisipoliitikas (kuigi selles kõige kiiremini ja kirglikumalt) vaid ka teistes otsustustes alates ravimikaubandusega ja lõpetades energiaturul toimetamisega. Kõigis neis otsustustes puudub mõjude analüüs kõige sellega tulenevast. Ehk nagu ühe seaduse kohta kirjutas kõrge õigusametnik – „seadusandja arvates tagab….“. Väga tabab tähelepanek, Dr Riigi otsused on arvamispõhised. Nemad arvavad, meie teiega maksame.

Analüüsipuudulikkuse õied

Esimesed analüüsipuudulikkuse tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Kui mullu võis veel hunnitute aktsiisiplaanide mittetäitmist „ära seletada“ ja siis pelglikult „korrigeerida“, siis 2017 a statistika näitas, et aktsiisitulu laekus eelarvesse oodatust vähem 88 milj EUR (sh. alkoholiaktsiisi 55 milj EUR ja kütuseaktsiisi 22 milj EUR vähem). Kehv lugu, kui pea 20% poliitprognoosiga mööda pannakse. Kui me lisame siia juurde selle, et meie inimestele on (kodanikuallumatuse korras) saanud selgeks „üle piiri läinud“ aktsiispoliitikast tekitatud uued kaubateed, kadunud töökohad ja saamata tulu ning mõju ka teistele maksudele, siis on vale poliitika tulem väga nukker. Jäävad ju saamata ka käibe-, tulu-, sotsiaal- ja töötukassamaksud. Langeb investeerimiskindlus ja põleb rahvuslik kapital.  Prognoosid näitavad, et tendentsid jätkuvad sellelgi aastal.

Dr Riik on analüüspuudulikkusega tekitanud meile terve jätkuva probleemide kaskaadi. Ja kõik vaid rahaahnusest ja oskamatusest piiri pidada. Rahaahnus ise maskeeriti loomulikult ilusõnaliseks hoolitsuseks rahva tervise eest, aga läbimõtlemata ja tasakaalustamata rahaahnus lõppeb ikka ühtemoodi – suure jamaga. Konjunktuuriinstituudi hiljutine uuring kinnitab üle, et  Lätis alkoholi järel käinute arv on tõusnud 35%-ni. Mis aga kõige kehvem nagu märkis tabavalt Marje Josing: "Oleme normaliseerinud suurtes kogustes alkoholi ostmise, mis polnud enne tavapärane ning see pole ka alkoholipoliitika mõttes hea suund“.

Niimoodi tormates, asju mitte lõpuni läbi kaaludes, eluvõõralt, on Dr Riik parandamatult lõhkunud mitmed ettevõtlusilmingud (sh. väikekaubandus Lõunarindel). Oleme inimestele harjutanud külge lolli kombe käia naabrite juures suuremahulistel kaubareisidel sh ka ehitus, pudu ja toidukaupade ost. On tekkinud harjumus. See on nüüd see valdkond, mida on väga raske tagasi harjutada, igatahes Dr Riigi „me teeme nüüd poole vähem kurja“ siin ei aita. Ei aita ei rahva tervisele, ei meie majandustervisele. Mingi veider tarvishoiupealike eneseõigustus, et meie siin teeme tervishoiupoliitikat ja RAMI teeb rahapoliitikat, on väga ohtlikult kapseldunud ja eluvõõras mõtlemismudel. Varem või hiljem minnakse raha küsima ikkagi RAMI käest. Kas siis RAMI ütleb, et meie siin teeme rahapoliitikat ja teie minge tehke „oma“ tervishoiupoliitikat? Ei ole nii, riik on tervik, mitte eraldi silotornid, majandus peab toetama tervishoidu ja vastupidi. Need peavad arengus üksteist toetama, teisiti ei ole võimalik. Kuid viimane KOLE oli just dokument mis andis senikehtinud sõnadele uue tähenduse.

Kontoristrateegide eksitus

Olgem siin täpsed, esiteks oli ahnus, rahaahnus, et tekitada ressurssi „poliitinimese minu isikliku heateo tegemiseks“, see tekitas vajaduse sõnalise maskeeringu leidmine ahnusele. Oli sügavalt hämmastav kui rõõmsalt õhetav koalitsioon pani lauale „kõigi soovide täitmise paberi“. See oli muidugi KOLE (koalitsioonileping), mis oli  majanduslikult väga kole. Segadusttekitav, justkui oleks kütuse mahu kasv saavutatud sinna rohke vee lisamisega. Teatavast keerab veesegune kütus mootori kapitaalselt tuksi, mitte ei kiirenda selle tööd.  Kui eelmine seltskond veeretas penni piklikuks peos, sest polnud sellist majanduskasvu, mis oleks lubanud kulutusi suurendada, siis järsku, peale intrigaanlikku paleepööret oli kõik võimalik. KÕIKE oli võimalik rahastada. Kuid raha, nagu energiagi, ei saa tekkida eimillestki ega kaduda olematuks. Raha jäävuse seadus ütleb, et raha tuleb kellegi tööst ( ei tekki eimillestki) ja läheb kellegi tasku ( ei kao olematusse). Seega ekstrasuure väljamineku ihalus eeldab (kasutades poliitinimeste eufismi) ekstrakatteallikate leidmist. Leitigi. Kõigepealt väga kunstipärane susserdamine tulumaksusüsteemiga, mille kogu ilu saame näha järgmise aasta alguse tulumaksudeklaratsioonide kättesaamisel. Kuna KOLE ei näinud ette mingit energia (raha) juurdetootmise mehhanismi, siis kasutati lubaduste kulu ja tulu „tasakaalustamiseks“ juba äraproovitud rahapumpa aktsiiside tõstmise näol. Kuid seekord ei arvatud ära, pump ei töötanud. Kõigile kõike ei ole võimalik anda. Kogu seda majanduslikus mõttes piinlikku ümberjagamismängu saatis eksitav jutt head tegemisest ja pahedega võitlemisest. Aktsiiside sõnamurdlik tõstmine tehti vana hea pahede vastase võitluse ja rahvatervise edendamise loosungi all. Ja kõiki neid, kes hoiatasid, et niimoodi ei ole võimalik head tulemust ei rahvatervises ega rahanduses saavutada sildistati kohe rahvavaenlasteks ja käepikendusteks. Sildistamine sildistamiseks, kuid statistika näitas ära tegelikud tulemused või õigemini tulemusetuse.

Kütusega on kurjemad lood . Kui alkohol on põhiliselt lõbu (ostjate poolelt), mida võib teha, kuid ei pruugi, siis kütus on ostjate, eriti vedajate, poolt tootmiskulu suurenemine. Ei mingit lõbu. Kogu see mittelõbu kandub kogu majandushierarhiat edasi sadestudes iga toote hinnakomponenti. Kui Kütuseaktsiisi tulu oli 2017. aasta kokkuvõttes eelarves oodatust 3,9 protsenti ehk 22 milj EUR väiksem, kuid 5,7 protsendi võrra suurem kui 2016.a, siis siingi pole mingit uhkuse kohta. Aktsiisitõus mõjutab meie majanduse konkurentsivõimet, mitte just positiivses suunas. Dr Riik peab tundma seoseid tänaste tulude ja homsete kulude vahel. Elementaarne.

Tõrjelahingud ja „äraseletused“

Kuid Dr Riik on eelnenust väga vähe õppinud, pigem püütakse „ära seletada“ möödalaskmised. Peetakse tõrjelahinguid. Kõik need seletused, et ee raha ei jäänud eelarvesse laekumata, lihtsalt laekumine jäi erinevasse aastasse on

eneseõigustuslik häma, fakt on, et aktsiisitõusu mõjusid prognoositi valesti, 20% valesti. Kui tegelikult laekus 2017 a 221,7 milj EUR siis saavutati raju aktsiistulemusega … 2015 a tulemus, mis oli 222,1 milj EUR. Seega kogu see aktsiisimöll läks täiesti tühja, lausa tagasilangusesse. Nüüd siis püüab Dr Riik meile „ära seletada“, et kõik on korras:

1 „Äraseletus“ et kui alkoholiaktsiisist jäi eelarveaastas laekumata 55 milj EUR (plaani ja tegelikkuse vahe), siis sotsiaalmaksu ülelaekumine oli 62 milj EUR teeb kõhedaks. Sotsiaalmaks on ju väga kindla suunitlusega rahaallikas, ega siis sotsmaksu arvel ei saa rahastada neid tegevusi mida pole võimalik finantseerida aktsiiside mittelaekumisest. Või saab? Huvitav.   See et sotsmaksu laekus rohkem ei ole õigustus aktsiiside valepakkumisele,  vastupidi see, et ka sotsmaksu laekumist pakuti valesti on järjekordne valepakkumine. See et kaks valearvestust üksteist aritmeetiliselt peaaegu ära katsid (juhuslikult) ei ole mingi õigustus.

2 Eriti meeltülendav on „äraseletamine“, et hinnatõusu ootuses etteostmise e. varumise tõttu teistesse aastatesse nihkunud 28 miljonit eurot riigi jaoks kaotatud tulu, vaid lihtsalt ajaliselt teises perioodis laekuv tulu. Nagu hoomate langeb selle äraseletamisega ära küsimus rahvaterviselikust aspektist. Tõlkides seda „äraseletust“ võiks vast niimoodi, et Dr Riik mahitas inimesi mullu rohkem alkot ostma e. varuma (sic!), tühja sest tervisest, Dr Riik saab raha kätte nagunii. Kas varem või hiljem. Muidugi rahaga ei ole nii, et pole oluline lillal see laekub, eriti tähtis on see laekumise rütmilisus just riigi äriplaani osas.

Nendest „äraseletamistet“ võiks järeldada, et meil pole riigieelarvet üldse vaja kogume raha nii palju kui kokku tuleb, rahastame „ühisest pütist“ millal raha koguneb. „Äraseletamistega ei maks ka liiale minna, mõni äkki süvendki neisse.

3 Muidugi on ka lustlikumaid „äraseletamisi“. Ilmselt on publikulemmikuks on „Guinnessi õlle vahu äraseletamine“. Võrdlemisi kummaline on kui tervisepealiku selgitus, et alkoholipoliitika keskmes ei ole riigieelarve ega isegi mitte alkohol, vaid tervemad inimesed … peenalkoholi näitel. Nimelt tasu selle rahmeldamise ja segaduse tekitamise eest pidavat saabuma aastate pärast. Tore oleks, kui need tänased kaod kaetakse kunagi hiljem, kuid kui teilt selle „helge tuleviku“ näitlikustamiseks küsitakse, kas olete kunagi Guinnessi õlut kõrtsis tellinud, siis tekitab see segadust.  Hea küll, saame tervisepealiku selgitusest teada, et selle õlle tellimisel tuleb kaua oodata, et tema omapärane vaht settiks ja klaasi täis saaks valada ehk nagu Guinnessi reklaam väidab  – head asjad jõuavad nendeni, kes ootavad.  Vägev, ainult et … Väga peenutsev kuid maotu on selgitada alkoholipoliitika edu alkoholiga. Pealegi ilmselt ei tea 99,8% inimesi midagi selle õlle maitsest ega vahu eripärast. Pole lihtsalt taskukohane, veelgi vähem on neid kes seda kõrtsis on tellinud. Kallis ehk puudub kogemus. Seega Guinnessi vahu näol ei tea me mida ( millist head asja, sest meil pole kogemust) ja kui kaua (vahu langemise kiirus) me ootame. Kodanik ootab ja ootab ja ootab … Kuid mitte seda, kui poliitinimese tellitud peenelt õllelt vaht ära settib, vaid seda, et poliitiline vaht settiks. Pärast lähevad ikkagi kõik raha küsima. Uskumatu kapseldumine. Ainuke võimalus vähendada alkoholi tarbimist on luua keskkond, kus pole aega ega huvi napsitada. Mäletan üht reisikaaslast, kes ütles ära tasuta pakutavast vahuveinist, sest tal oli järgmine hommik tähtis kohtumine, milleks pidi olema triksis-traksis või neid supertõlke, kes õhtusele veinilimpsimisele banketil eelistasid valmistuda konverentsiks. Need olid tegevused, mis kaalusid ülesse ahvatluse alkoholi tarbimida. Isegi tasuta. Lihtne reegel on see, et kui inimesel on piisavalt huvitavaid tegevusi, siis tal pole ei aega ega tahtmist tegelda seda segavate tegevustega. Sellise keskkonna loomine oleks küll asi mida tasuks mitte ainult oodata vaid aktiivselt ülesse ehitada.

Vaikse kapaku kiituseks

Niisiis kuna meil tegelikke poliitilisest rahaahnusest tulenevaid kadusid välja pole pakutud, on vaid „äraseletamised“, siis pakume ise. Oletame, et ebaõnnestunud alkoholipoliitika (ja ahne rahanduspoliitika) tulemusel jäi meil ilmselt sajakonna miljoni jagu makse võrreldes plaaniga (aktsiisid, käibemaks, tulu-, sotsiaal-, töötukindlustusmaks) laekumata. See on suur summa. Teisalt tähendab see seda, et „katteallikad“ tuleb leida mujalt.  Segadus. Kõik see on vaid   rahaahnuse  poliitinimeste igikestvat kihu „mina annan, mina teen, mina …“  pidurdamatuse tulemus. Maskeraad  rahvatervise edendamiseks lõppes tulemusti saavutamata ( kui mitte arvestada teadasaamist peennapside vahuootusest), vastupidi, „professionaalidele“ õpetati odavam ja hulgiline kanal kätte kõigest sellest tulenevaga nii eelarvele, kui tervisele. Kuid hullem on selline primitiivvulgaarne poliitika  regionaalpoliitikale, investeerimisjulgusele ja majanduskeskkonnale laiemalt. Dr Riigi üleolev ja sõnamurdlik suhtumine ladestub meie kõigi kõvaketastesse ja siis kui tekkib mõttepojukene, kas alustada oma ettevõtlusega või investeerida juba olemasolevasse, siis ujub see kogemus, kui pahavara,  infopanga sügavusest esile, esitades küsimuse „Kas on ikka vaja? Kas ettevõtluskeskkond on ikka piisavalt kindel? Aga eelmine kord … “  Just, meie ettevõtlusjulgus ja tahe on saanud ränga kahjustuse.

Dr Riigi poolne suhtumine, et mõni legaalne majandusvaldkond on lausa kurjategijate punt ja neid võib karistamatult peksta, on väga vastutustundetu. Ebaeetiline. Kahjulik meile kõigile.

Uus regionaalpoliitika: külade sulgemine.

Suuremas tööstuses ja majutuses on kahjud suuremad, kuid neil on ka mastaabisäästust ja ekspordivõimest tulenev kohanemispuhver, mis on lubanud ka kõige totramad regulatsioonid absorbeerida ja majandamisega edasi minna. Kuid kõige valusamini lööb läbimõtlematus  just lõunarinnet. Kui arvatavasti umbes poolsada kauplust on suletud, siis see ei ole oludes, mil kool, korravalve, tervishoid, ühistransport ja nüüd siis isegi kohalik võim on külast lahkunud, vaid kaupluse sulgemine, see on paljudel juhtudel küla sulgemine. Kuid need sulgemised on „nii pisikesed“, et jäävad Pilvepiirilt märkamata. Asjata, eluga tuleb kursis olla. Näiteks kui  RMK korraldab seoses Eesti 100 juubeliga suurima rahvamatka valikuga tuhandeta kilomeetrite vahel, siis võiks Pilvepiir seda eeskujuks võtta ja korraldad tuuri „100 suletud külapoodi“ või „ Minu isiklikul osalusel suletud maakauplus“. Mida on siis Pilvepiiril vastu pakkuda? Millised võiksid olla need valdkonnad, mis kohalikku kogukonda toidaksid ja ühendaksid? Esimese hooga tulevad meelde vaid riigimajad, kuid riigimajad ei ole jätkusuutliku tulu, vaid kuluprojekt. Seega riigimaja ei asenda, vaid võimendab bürokraatiat ja ettevõtluse kadu. Meie poliitinimesed ei oska süsteemselt mõelda, kõike püütakse teha nagu öeldakse kiirelt lihtsalt ja valest. Siiski oleks aeg sellest läbikukkumisest teha järeldused ja mõelda edaspidiseks millised on seosed majandus eri valdkondade, klientide ja ka tervisekäitumise vahel. Tervis eriti  rahvatervise poliitika on äärmiselt tähtis. Kuid kui te nüüd vaatate asjadele komplektselt ja kui Dr Riik oleks mõistliku jaotuspumbana kasutanud oma nutikust ja kogunud vaikse kapakuga kokku selle 100 milj EUR, mida tal praegu ei ole …  Kui oleks selle raha, mis nüüd ereda leegiga ära põletati või piiri taha kuhjus,  korjanud kokku ja tervishoidu pannud? Oleks uhke „värk“ olnud ju? Ja niimoodi ka kõik järgmised aastad. See oleks nii rahvatervisele, kui rahva tervise arengule päris korraliku arenguvungi andnud.

Praegu on Dr Riigil  põhitähtis vaadata üle oma „poliitikad“. Vaadata üle ja võib-olla ümber hinnata seda, kas need on ikka mõistlikud või toovad kaasa parandamatuid kahjusid. Mis peamine riik peab olema funktsionaalne. Funktsionaalsus on häiritud ja seda ei saa osta sisse ka kehavälistelt doonaritelt. Selline välisost on vaid püüd vastutust hajutada. Nagu märgib Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“( Lk 314) „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“

 Targutusi:

E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018

Lk 126 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“

Lk 114 „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“

Lk 63 „Nooruses me õpime, vanaduses mõistame“ Marie von Ebner Eschenbach“

Lk 39 „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“ Ralph Valdo Emerson

Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018

Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes  rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud., ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.

Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“

Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sestoeale, kui ma kuningannaks sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu süüks. „

Järjekordsed suurejoonelised püramiidskeemid?

Jutuvestjate aeg on jälle käes. Ega midagi imestada polegi, järgmisel kevadel on ju suur jutuvestjate festival – Riigikogu valimised. Selleks etteasteks nüüd valmistutaksegi. Tuleb tõsiselt valmistuda, sest modifitseeritud Caesari ütlemine „Tulin, rääkisin, võitsin“ enam ei toimi. Üks kord toimis, kuid enam pole nendest jutuvestjate seltskonnast nimegi säilunud. Nüüd siis kibelevadki erakonnad „sõnastama kiiresti muutuvas maailmas homse Eesti lugu“. Eh, tahavad kaitsta ja arendada meie ühiskonna põhiväärtusi. Kuid tundub, et „põhiväärtuseks“ on kujunemas kõhu silmini täissöömise kujutluspildi maalimine, mitte selleks  mõistliku keskkonna loomine. Kas lugude pajatamine püramiidskeemide kasulikkusest võiks olla meie „põhiväärtus“? Ei usu.

Lugude rääkimise kunst

Maailm on täis lugusid. Inimese ajalugu ongi lugude sh muinaslugude jutustamise ajalugu. Nende hulgas on ka nn „kata end lauake ja küllusesarve“ laadseid lugusid. Kuid need imed on siiski pigem autasu mingite (peaaegu ebainimlike) raskuste ületamise eest. Neid ei peaks küll otsese eeskujuna tänapäeva poliitlugudesse üle kandma. Pigem peaksime mõistma nende kunagiste lugude õpetlikku iva. Need lood, mil taevast sadas mannat või viie leivaga ja kahe kalaga toideti tuhandeid on ju tuhandeid aastaid vana. Ja sellegi loo aluseks ei olnud materiaalse heaolu kindlustamine mitte millestki, vaid usk kellessegi ja millessegi. Lugu usu tugevusest. Tänapäeva „mosestel“, sellised imeteod ei õnnestu. Miks? Usk on nõder. Usk inimesse. Usk sellesse, et inimene oma vabas loomingus annab kõige parema tulemuse. See usk on asendunud usuga, et ärge püüelge, meie anname teile õnne. Meie komitee, meie erakond, meie … Kuid need lood ei ole usutavad. Need kõlavad õõnsalt ja on  kui püramiidskeemid. Miks püramiidskeemid? Sest samamoodi nagu püramiidskeemis pole ka poliitilises ümberjagamisskeemis suuremal osal midagi võita. Võitjad on vaid skeemi algatajad, teised … Kui muusika vaikib, siis on suureal osal tühjad pihud. Kuid me oleme heausksed,  juba kõlab järgmise lugudejutustaja ahvatlev lugu. Järgmine püramiidskeemi lugu. Need on halvad (poliit)muinaslood. „ Kultuuri ja tsivilisatsiooni arengul on poliitika, valitsemisvormide, hea ja halva tavaga (ükskõik mis mõõdupuuga võtta) pistmist vaid kaudselt. Nende taga olevat tegelikku liikumapanevat jõudu ei saa seletada nii, et ürginimene tahus umbes 1,5 miljoni aasta eest välja esimese kivikirve, ei olnud kindlasti asja juures külavanemate kogu, mis määras kindlaks kirve disainilahenduse, hindas seda, lükkas selle tagasi ja ajas sel moel justkui kiviaegset tehnikapoliitikat.  Küll aga valitses vaimne õhkkond, kus mõned inimesed mõtlesid sellele, kuidas muuta tööriistu ja relvi paremaks. Kui Šveitsi patendiameti 3. Kategooria tehniline töötaja Albert Einstein enam kui 110 aasta eest Bernis relatiivsusteooria alused välja haudus, ei teinud ta seda seetõttu, et mõni poliitik oleks võtnud plaani tuumareaktsiooni ning ühes sellega aatomipommi. Küll aga ajendas teada oma teadustööd tegema tolleaegne vaimne õhustik ning võimaluse selleks andsid talle õpingud Müncheni gümnaasiumis ja Zürichi polütehnikumis.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 27). Mitte käskimisest (lapsed lasteaeda sundkorras), karistamises ega ümberjagamisest ei taha me lugusid kuulata, vaid liikumapanevate jõudude vaimse õhkkonna, loovuse ja hariduse sümbioosist.

Pensionärid, lugude lemmikkuulajad

Noored on need kes suudavad liigutada maailma, kuid poliitlugude kõige hinnatum publik on teadagi pensionärid. Mitte ainult kuulajad vaid ka valimistes osalejad. (Peaminister pensionäridest) „Tund ja kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.” (Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995 lk 11). Niisiis esimene pakkumine oligi neile, kui järgmiste valimiste peateemaks püüti upitada pensionide erakorralise tõstmise küsimust. Ega selle pensioniga kiita pole, kuid aega koguda on ka vähe olnud, seega SA andmetel oli keskmine vanaduspension tänavu I kv  417 EUR (keskmine pension 387,3 EUR). Kuid see on kasvutrendis. Seega valimislugude valikusse toodi lugu erakorralistest pensionide tõstmise lubadusest. Et oleks muljetavaldavam lubati lausa 100 EUR pensioni ekstratõusu veerand juurde. Tore ümmargune summa. RAMI arvutuste järgi oleks selle loo maksumuseks jällegi ümmargune summa ehk pool miljardit (mis on eelarvest u 5%). Ettepaneku autorid ütlevad et RAMi eksib oma arvutustes. Selles uhtes võib neil tõesti õigus olla, sest … Erakorraline pensionitõus tõstab keskmist pensioni veerandi võrra, kuid see pole veel kõik, sellele hakkavad toimima karralised indekseerimised, tõstes „projekti“ maksumust iga aasta veelgi. Kuid ärgem olgem väiklased, muidugi oleks tore, kui pensionid oleksid suuremad, seega kuskohalt saada „erakorralised“ pool miljardit aastas? Äkki on see meil juba püttidesse soolatud ja ootab tarvitamist? Ilmneb, et ei ole. Kuid jutuvestjatel on ka lahendus teada „sellised täiendavad kulud nagu erakorraline pensionitõus vajavad lisaraha, kuid lahendus ei ole vaid see, kuidas olemasolev raha ümber jagada, vaid et seda tuleb ka juurde tekitada“. Kuldsed sõnad, just juurdetekitamine on meie ühiskonna põhiküsimus.  Tööviljakus, kasinus ja juurdetekitamine. Kuid kuidas meil siis juurdetekitamine käib?  Lihtsalt, „katteallikateks saavad lisaks majanduskasvule olla ka astmeline tulumaks ja ettevõtte tulumaks," Ups, see pole küll juurdetekitamise moodi vaid lihtlabane ümberjagamine. Lihtlabane püramiidskeem. Ütlemine,  „Lisaks majanduskasvule“, kostub ju hästi, kuid selle lisandumist soodustava keskkonna loomisest pole me veel ühtegi lugu kuulnud. Või ongi ettevõtluskeskkonda soosivad meetmed ettevõtte tulumaks ja astmeline tulumaks? Kui see tõeks osutub, siis on majanduslik prepertuum mobile leiutatud. Tundub, et see muinaslugu väändub ajas õuduslooks.  „Lääne tööstusühiskondade ja nende turumajanduse mõttes on ennekõike kaks vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda  võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand sotsialistlik käsitlus, mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude eksistentsiaalsete ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast, haigusest ning saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk 419).

Teisalt kui arvestada seda, et  vastavalt äsjasele SEB uuringule prognoosivad eestlased oma elu pikkuseks üle 85 aasta ega kiirusta pensioni saabumisel tööd lõpetama võib arvata, et suure osa lisasajasest maksavad pensionärid ise kinni läbi mulluse „tulumaksu mitteastmelisuse reformi“. Ehk ikka rohkem lisandub neid pensionäre, kes kogumis oma pensionilt Dr Riigile üha suurenevaid makse maksavad, täpselt nii nagu see juhtus juba nüüd töötavate pensionäridega. Dr Riik justkui annab, kuid võtab sealjuures ka tagasi. Ümberjagamine ei olemasoleva raha juurde tekitamine. Selle skeemiga Nobeli majanduspreemiat välja ei teeni.

Maa tuleb täita …?

Ka järgmine lugu on seotud eakatega. Nimelt, 2040 a on üle 85-aastaste inimeste arv kasvanud meil tänaselt 35000lt 65000le. See on suurepärane saavutus, kuid … Võib arvata, et juba täna  terav omastehoolduse küsimus muutub järgnevatel aastatel meie, mitte ainult sotsiaalpoliitika, vaid majanduspoliitika suurimaks kitsaskohaks. Probleemi tõdemine, et olukord on juba täna täbar on igati õigustatud. Olukord on tegelikult väga täbar ja selle tulemus, mida me 20 aastat oleme tegemata jätnud. Me pole süsteemi lülitanud omaosalust ja udutame hooldekodudest, kui peaksime rääkima vanaduspõlve ülesehitusse. Oludes, kus keskmine pension katab vaid poole hooldekodu teenuste maksumusest ja teise poole peavad maksma omaksed (ja ka siis napib kohti) on ärevust tekitav ja vajaks pikaajalist lahendust. Nagu poliitlugu räägib: „Lahendused on vaja leida kohe“ .Õige. „Riigil tuleb välja arendada terviklik pikaajalise hoolduse süsteem, mis annaks inimesele võimaluse keskmise pensioni eest hooldekodus elada“. Jälle õige Kuid lahendus on järjekordne püramiidskeem: „ See tähendab, et riik peab võtma olulise osa teenusekulust enda kanda. See on kallis, aga see on möödapääsmatu“. Kui kallis see möödapääsmatus siis on? Võtame selle loo pulkadeks lahti. Kui 20+ a pärast on meil 65 tuh üle 85 aastast, siis kõik neist ei vaja hooldekodu teenust, küll aga on neid alla 85seid, kes seda vajavad. Seega puht primitiiv-vulgaarmeetodil „prognoosime“, et neid kes vajaksid eakana uut kodu, on  50 tuh. Tänastes hindades(teenus + lisateenused/tarvikud) on maksumus ümmarguselt 900 EUR/kuu, mis näitaks, et meie ühisest rahast tuleks välja käia 500 EUR/kuu (+400 EUR pension). Seega kokku u 300 milj EUR igaaastast püsikulu. Ma möönan, et olukord kuhu me ennast oleme asetanud vajab kohest lahenduse otsimist, kuid lahendus ei saa olla nii primitiivkulukas ühiskonnale, et „See tähendab, et riik peab võtma olulise osa teenusekulust enda kanda.“ Ja „Seepärast tuleb riigil arendada välja terviklik pikaajalise hoolduse süsteem, mis annaks inimesele võimaluse keskmise pensioni eest hooldekodus elada.“ Selline lahendus on liiga kallis, sest „riik“ ei saa võtta enda kanda“ mitte midagi, „riigil“ ei ole mitte midagi. Dr Riigil on vaid ümberjagamise pump, mida võib kasutada targalt või siis mitte nii targalt. Kui keegi midagi kanda võtab, siis maksumaksjad, meie teiega. Pumbameistrite vana tarkus on see, et pumpa tuleb kasutada mõõdukalt, muidu on kaev varsti tühi. Kuival. Mis siis meie kaevaus on?  2014 a Statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb seniste trendide jätkumisel Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. See on pelutav, kuid veelgi pelutavam on, et tööealiste osakaal rahvastikust väheneb proportsionaalselt veelgi kiiremini. veelgi enam - kui 2015. aasta alguses oli umbes 800 000 tööealist inimest (vanuses 20–64), siis 2040. aastaks on see vähenenud 160 000 inimese võrra. Äraseletatult tähendab see seda, et kui tööealiste osakaal väheneb 20% ja kui kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le, mis tähendab, et kui praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040. aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist, siis töötavate inimeste maksukoormus kasvab niigi hüppeliselt, kui Dr Riik ei suuda luua tööviljakuse raju kasvu soodustavat keskkonda. Kas siis on veel kuskile midagi lisada? Kas tühjast kaevust on veel midagi võtta? Totaalselt ebaõnnestunud aktsiisipoliitika võiks siinkohal olla õppematerjaliks „suurejoonelise“ tuleviku planeerimisel.

Hõivatusega on meil hästi, oleme Euroopa parimate seas, kuid see näitab, et tööjõu juurdekasvu võimalustel tulevad juba väga jäigad piirid ette, hõivatuid oli 2018. aasta I kvartalis 650 500 inimest. Seega meie tööjõu kaev ja ühtlasi väärtuste loojate ning maksukaev hakkab kuivama. See proportsiooni muutus hõivatute ja mittehõivatute vahel, muudab hõivatute maksukoormuse tunduvalt suuremaks. Võiks oletada, et lisaraha vajadus ja maksukoormuse kasv on tagasihoidlikult,  selline mis vastab tänasesse ümber peegeldades reipalt üle poole miljardi kanti. Sellele ei pea meie maksukorraldus ja majandusmudel vastu. See kuivatab kaevu ära. Tegelikult on maksukaevu ressurss juba täna nii põhja peale kulutatud, et tõmbab lohvidesse muda, ähvardades pärssida kogu süsteemi (tootmine, kaubandus) toimemehhanismi halvamisega.

Mis aga on õige, siis see, et keskmise pensioni (ja edaspidi kogutud hooldekodu osakute) eest peaks olema võimalik elada hooldekodus (või pigem oma uues kodus) neil kes tahavad või seda vajavad. Mis on aga täiesti väär on see, et sellesse (vaesust taastootvasse) süsteemi peaks Dr Riik  püsivalt raha juurde pumpama. Me räägime ju veerandsaja aastaset perioodist ettepoole, mis tähendab, et Dr Riigi pühaks kohustuseks on luua keskkond, milles on võimalik teha tööd kolm korda viljakamalt, mis tähendaks ka palga ja pensionitõusu.

 Täna tööjõulised inimesed ja ettevõtjad peavad saama ise hakkama.  Samas need kelle jaoks on „juba hilja“ ja kes on suurenev rühm elanikkonnast, peaks küll eksisteerima mingi vaheetapp meie ühisele rahale tugineva baasteenuste võimaluste garantiina.  Jah, kõigile tänastele noortele võime me õpetussõnadeks öelda, et ehitage ise enda vanadus ülesse, teil on veel aega, kuid tänastele ja eriti homsetele hädalistele ei saa seda soovitust anda.  Nii et mõistlikum ja inimlikum oleks olnud investeerida pigem uute hooldekodude ehitusse (võib arvata, et lähiaastatel oleks selle vajadus paarisaja miljoni ringis) kui riigi üürikorteritesse, linnahallidesse ja muusse välja imetud kallisse „poliitmudrusse“, millega eraalgatus ise suurepäraselt hakkama saab.

Niisiis, kui tegemist ei ole vaid jutuvestjate konkursi esseega või püramiidskeemitajate reklaamjutuga, siis tuleb alustada, sellest, et algatuseks „mudru“ raha investeerida uutesse hooldekodukohtadesse ja töötada välja omaosaluse (kohustusliku) mõistlik reeglistik hooldekodude teenuste kaasfinantseerimiseks. Sellisel juhul ei peaks me 20 aasta pärast rääkima hooldekodudest, vaid nii nagu põhjanaabrid räägivad uhkusega oma järgmisest kodust, millesse nad on elu aeg investeerinud ja milles neil nüüd on mugavam ja seltsim, kui üksipäini. See peab ( kindlas kõneviisis) olema eesmärk. Sellega tuleb alustada kohe. See on inimlik, jätkusuutlik, kaasav ja hooliv.

Tööviljakus ja töökus on need võtmed mis lubavad järgmisel (ilmselt siiski ülejärgmisel) põlvkonnal enese vanadust ülesse ise ülesse ehitada nii nagu nad ise tahavad, mitte nagu Dr Riik tahab.

Hundirahvas ja nupu(vajutamise)rahvas

Oleme enesele just hiljuti valinud rahvusloomaks hundi. Tore. Kuid miks? Miks me samastame ennast hundiga? Mida me hundist teame? Mille poolest sarnaneme? „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine.“

 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018). Kas meil on hunditarkust natukenegi varuks?

Pensionile sündides.

Tundub, et hunditarkusele vastavat strateegiat meie nupuvajutamise poliitrahvas enam välja nuputada ei suuda. Või ei julge? Strateegilisi lugusid räägivad hoopis kodanike ühendused. Nemad räägivad lugu kuidas meie elu näeb välja, kui me jätkame ümberjagamismängu ja kuidas see võiks välja nähe, kui me muudaksime oma elu strateegiliselt läbi vabaduste muuta seda ise. Kodanike ühenduste lood on seni olnud terviklikud lood (strateegiad), kuid neid ei osata poliitinimeste poolt enam isegi lugeda, strateegia kujundamisest rääkimata. Selle asemel püüavad pidukonnad välja imeda ikka veidramaid järgmiste valimiste teemasid et me selle ära ostaksime.

Nagu nägime, vanemaealistele pakutakse vähemalt kahte präänikut, pensionitõusu ja hooldekodusid (kunagi). Kuid noored? Ka noortele on leitud oma präänik – noored tahetakse ülendada … pensionärideks. Uskumatu? Ei ole, lihtsalt ümberjagamise kihu järjekordne ilming. Sündivuse madala põhjusena  arvavad poliitinimesed olevat noorte madalat majanduslikku kindlustatust. Vaat kus lops. Ajalooliselt on ikka olnud niimoodi, et mida ebakindlamad ja raskemad olid ajad, seda rohkem oli lapsi. No on kuidas on (meie pere lapsed on kõik sündinud kitsastes oludes), kuid selle ettekäände ületamiseks on järjekordsed iibetõstjad leidnud lahenduse, et iibe tõstmiseks on pakutud välja riikliku fondi loomist. Esmapilgul üpris tummine ettepanek, kuid … Vaatame veidi lähemalt seda „konstruid“.  Esiteks maksab  lapse sündimisel riik (kes see onu on?)  igakuiselt fondi mingi summa, millele vanemad võivad lisada omapoolse panuse. Lõhnab küll II pensionisamba mudeli järgi. Mnjah, ja kes see „riik“ on kes selle igakuise sissemakse teeks? Meie olemegi, ikka meie. Mäletate, „riigil“ ei ole midagi … peale pumba tühjas kaevus. Pealegi on II samba mudel tehnoloogiliselt ebatõhus, selle käitamine võrreldes saadava „kasuga“ saajale on liiga kallis. Pealegi, mida võiks saada sellisest noorte(pensioni)fondi rahast? Kui käitamiskulud ja inflatsioon maha arvata oleks heal juhul tegemist umbes tuhat + „euroniga“. Selles  summa siis saakski noored elu alustamiseks kätte täisealiseks saamisel. Muidugi on „tuhh“ suur raha, kuid olemuslikult on see siiski vaid üks keskmine netokuupalk. Mis puutub siia noorte majanduslik kindlustatus? Noorte majanduslikku kindlustatust saab kindlustada vaid nii, et neid valmistatakse ette ja see keskkond kuhu nad astuvad võimaldab neil enestel saavutada häid tulemusi. Noortel on saavutusvajadus. Kui aga kedagi tahetakse tõeliselt aidata, mitte ainult poliitpüramiidskeeme joonistada, siis näiteks need noored kes astuvad ellu lastekodudest vajaksid küll meie kõigi tuge. Neile võiks küll elu alustamiseks ühe mure ära murda, korterimure. Oma kodu annab hea aluse ja oleks sihtheategu.

Tundub, et nüüd oleks päramine aeg mõtlema hakata kuidas probleeme komplektselt lahendada, mitte neid maha salata ja minit püramiidskeemi pakkuda, see on vaid probleemide edasilükkamine.  „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“„Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 40)

Targutusi:

O V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016

Lk 116 „Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida jagasid paljud funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade vahendamisele, oli lausa nurga taga. Forseeritud industrialiseerimise puhul peaks raha lakkama olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid vasakpoolsed parteilased.“

F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 

Lk58 „Leonard oda Vinci, renessanssiajale sisu andnud mees ja võib-olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija, uskus, et millegi läbinisti mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.“

Lk „ Naljakas on see, et sageli võtame me mõne elus ettetuleva ülesande suhtes „kompleksse“ hoiaku. Kartuleid keetes koorime ja keedame me kõik kartulid korraga. Me ei koori ega keeeda neid ükshaaval., sest üsna ilmselt oleks see aja ja energia raiskamine. Kuid sageli arendatakse niimoodi ka ideid. /…/ Kui idee ei ole edukas, alustame me mõttetööd mõne teise ideega otsast peale. Kuid see ei ole aja või loova energia kasutamise parim viis. Ristmiku väe maksimeerimiseks tuleb enne genereerida võimalikult palju ideid ja alles siis pühenduda neist mõne arendamisele.“

Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“

Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära toita, ning tööhõive määra kasv pärsib 

 Lk 307 „Nüüdisaegsetes, demokraatlikult valitsevates tööstusriikides jääb juba saavutatud heaolutaseme tõttu ära suurem osa neist küsimustest, mida mõni filosoof  või ühiskonnareformaator oleks sada aastat tagasi õigluse aspektist arutanud. Nende asemele on tekkinud uus põhimõtteline probleem: mida vähem on suuri ja lähedalt puudutavaid probleeme, seda suuremaks peetakse väikeseid ja kaugeid. Probleemid on alati suhtelised. Kui inimesel on piisavalt süüa ja ka muidu vähe muresid, mõtleb ta ikka intensiivsemalt kanade vabapidamisele.“

Lk 314 „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“