Tulu
ja tulem
Olen
mures. Olen sügavas mures. Ega asjata ei öelda, et õndsad on need kes elavad
teadmatuses. Tuleb välja, et mitte ainult meie teiega ei elanud teadmatuses, vaid
ka Dr Riik elas teadmatuses. Nimelt oli meil teadmine (ekslik ettekujutus), et
Dr Riik teeb oma otsuseid analüüsides paremaid variante meie kõigi jaoks välja
noppides, osutus tegelikkuses meie teadmatuseks. Eksituseks, analüüse ei tehta.
Dr Riik on täiesti puhtsüdamlikult (või süüdimatult?) tunnistanud, et
muudatused meie kõigi elu paremaks pööramiseks ei lähtu mitte pingsa mõttetöö,
oskuste, valdkonnaasjatundlikkuse ja analüüsidetulemusel vaid lähtub
arvamusest. Arvamisest või poliitarbumisest.
No muidugi võib arvata, et peavalu võib ravida
radikaalselt ja kiiresti - giljotiiniga, kuid kas me soovime sellist „ravi“? Ilmselt
oleks igaüks meist nõudmas analüüsi peavalu eemaldamise teiste võimaluste
kohta, kui oleksime sattunud giljotiinilise peavaluravitseja kätte. Analüüsiks.
Seletaksime valjuhäälselt, et tuleks uurida, kas on ka teisi võimalusi, mis
pole nii primitiivseid ja fataalseid? Dr Riigi analüüsimatuse puhul oleme hulka
malbemad, justkui giljotiiniline ravi ei puudutakski meid isiklikult. Noh, et
teiste pead las lendavad … mis siin ikka analüüsida, tavaline raviprotseduur. Näiteks
tunnistas Dr Riik avalikult et , ei teinud aktsiisitõusude kohta analüüse ei
eelnevalt ega protsessi käigus. See on üks kõige kummalisemaid ülestunnistusi
Dr Riigi poolt. Allakirjutatud võimetustunnistus. Tagantjärgi tõdeti, et elu
näitas, et kui millegagi üle piiri minnakse, võib tulemus olla vastupidine.
Väga nutikas tähelepanek. Ilmselt õpetlik ka. Ehhee, aktsiisid läksidki üle piiri, … raha suundus
Lätti. Ja kui Dr Riik midagi mõistlikku ette ei võta, läheb raha veel paljude
aastate kaupa „üle piiri“, kuni naaberpoliitikud oma rahaahnust sama
primitiivvulgaarsete meetoditega oma ehk meie rahapumba vussi keeravad. Mida Dr
Riik peaks tegema? Senine ainuke kava, oodata järgi naabrite aktsiisitõstmist
ehk loota naabrite rumalusele ja
ahnusele on kuidagi väga lahja. Mina, küll ei põlgaks ära rahakoormaid, mida minu naaber minu õuele lausa vägisi
surub. Miks me arvame et teised sellega kiirustaksid?
Ajutegevuse
sisseostmine?
Kuid
on ka teisi plaane. Justkui tuumakaid. Lootust asjade paranemisele igatahes on.
Mis olnud, see olnud, õppetund saadud ja nüüd on Dr Riigil plaanis aktsiisiküsimust põhjalikult
analüüsida. Tore, lõpuks ometi. Asi on võetud ette pompööselt, selleks
valmistatakse ette uuringut aktsiisipoliitika riskide, võimaluste ja mõju kohta
majanduskeskkonnale. Väga tubli, kuid … Edasine tekitas lahjemapoolse paanikahoo:
esiteks uuring on kavandatud
valmima järgmise aasta kevadeks, mis tähendab, et järgmise aasta eelarve
tehakse nagu sellegi aasta oma, arvamise põhjal. Teiseks on selleks plaanis lähiajal
välja kuulutada riigihange, et leida „välist partnerit“ (kas see on nagu
kunstneer?), kes uuringu läbi viib. Vaat
see on lops. See täiesti kiretult esitatud, justkui positiivne, avaldus näitab,
et Dr Riigil ei ole enam analüüsivõimekust, peab ajutegevust „sisse
ostma“.
Mis selles imelikku on? Kõike ju „autsootsitakse“.
Muidugi on õige, kui kasutatakse lisaoskusteavet seal kus oma kompetentsusest
ei jätku, kuid riigieelarve, kui riigi äriplaani koostamise põhikompetentsid
peaksid Dr Riigil ikkagi enesel olema. Sellised igapäevafunktsioonid (milleks
on ka sisendkomponentide mõjuanalüüs) mis võimaldaksid elementaarsete otsuste
tegemist on nagu pudrulusika suu juurde
tõstmine või hingamine. Automaatne. Rutiin. On ju loomulik hinnata, kas jõuate pudrulusika
suuni tõsta või jääb see poolel teel seisma. Kui tahate kõhtu täis, siis toimub
selline analüüs pidevalt, te ei kutsu ju konsiiliumi ära arvama, kas lusika
tõstmine on teile jõukohane. Või kutsute?
Funktsionaalsed
häired
Kuidas
seda lihtsamalt seletada? Võib-olla niimoodi, et kui te olete terve inimene,
siis toimib kõik automaatrežiimil,
hingate, seedite jne. Kuid kui teil on mingi viga man, peate te ostma sisse kehavälist maksa ja
neerutalitust , siis on teie funktsionaalsus küsitav. Olete haige, raskelt
haige. Te ei ole võimeline iseseisvalt, ilma kõrvalise abita funktsioneerima. Kuid
antud juhul ostab Dr Riik sisse kehavälist ajufunktsiooni, otsustamise (õigemini
vastutuse hajutamise) funktsiooni, see on ohtlik. Dr Riik peab ise
järjepidevalt, jätkusuutlikult ja mitmetasandiliselt analüüsima eri muudatuste
mõju meie majanduse arengule ja inimeste toimetulekule. Tellitud töö on
tellitud töö, selles pole vajalikku nüansirikkust ega sügavust. Pealegi , kes
on juhtunud süüvima riigihanelistesse analüüsidesse, siis on selles nii palju täidis-,
tühi- ja standardmaterjali, et pole
kindel, kas poliitinimesed sellest analüüsi tuuma ülesse leiavad. Miks
täidismaterjali? Elementaarne, ei saa ju küsida „korralikku hinda“ A4 lehele
suurte tähtedega kirjutada alasti tõde, et teie plaanid on 1) vastuolus
loodusseadustega, 2) vastuolus energia jäävuse seadusega 3) vastuolus elementaarsemategi
majandusseadustega, 4) vastuolus terve mõistusega ning kokkuvõtteks
vastutustundetud ja jätkusuutmatud. Selle eest … No isegi saate aru, et selle
eest raha ei saa (kuigi peaks), kuid kui panna kokku standard- ja
täidismaterjalist paarisajaleheline värvipiltidega koguteos, siis sellel on
juba jumet, kaalu ja hinda. Miks ma niimoodi arvan? Mnjah, minu põhitööks ongi
juhtidele seadustest, strateegiatest ja analüüsidest poolel A4 teha
kokkuvõte sellest mis tähtis. Juhil nimelt
ei ole aega miraažidega tegelemiseks, tema tahab konkreetseid plusse ja
miinuseid. Ilustamata. Tellitud mahukad
analüüsid koos „multifilmide ja klantspiltidega jätavad küll soliidse mulje,
kuid on enamasti eksitavad või lihtsalt meelelahutuslikud: „Amazoni töötajad kasutasid oma ideede
esitamiseks PowerPointi ja Exeli tabelit, aga Bezose arvates oli see laiskade
meetod. „PowewrPoint on väga ebatäpne info edastamise vahend“ ütles Jeff Holdes
(…) „Maru lihtne on ennast PowerPointi täppjaotise taha peita – nii ei pea sa
kunagi oma mõtteid täielikult välja käima.“ (B Stone „Pood, kust saab kõike.
Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raamat 2017 lk 189). Nii ongi, et Amazonis
tuleb esitada oma idee kui pressiteade – lühike, sisukas, informatiivne.
Ajaökonoomne.
Viimase
analüütiku päev.
Just
seepärast on Dr Riigi (va. mõned veel säilunud superanalüüsi võimelised
valdkonnaasjatundjad) analüüsipeetus ja kehavälise doonari teadmistele lootmine
kurjast. Kuigi jah, mida siin imestada juba kümme aastat tagasi ütles ühe ministeeriumi
valdkonnajuht sügava murelikkusega: „Täna koondasin viimase analüütiku.“ Miks?
Koondamisülesanne. Kui USA tähistab Iseseisvussõjas esimese lasu päeva, siis
meie võiksime tähistama hakata „Viimase analüütiku päeva“. Nii see on, et
jätkuvalt püütakse primitiivvulgaarselt kokku hoida seal, kus tegelikult tuleks
arengut soodustada. Vanasti ilguti sellelaadsete primitiivpealike
primitiivkoondamiste üle koristaja näitel, ehk oludes, kus maja on klantsima
löödud, koondada koristajat. Kuni kõik on puhas ja koristaja tööga hästi
hakkama saanud tundub, et koristajat pole vajagi. Kui koristajat ei ole, siis
oleme varsti silmini sellesamuse sees. Sama ka analüütikutega.
Kuidagi
mannetu on, et ajal, mil kogu maailma teadmisi on võimalik „valada“ ühest
otsast arvutitesse ja teisest otsast tulemused ja variantsused „välja lüpsta“,
vajame me elementaarseks analüüsiks riigihanget. See, mis on olemuslikult
administratsiooni igapäevane palgatöö ostetakse väljast sisse. Lisakulutus,
mille katame meie teiega.
Aktsiiside
muutuse mõju on elementaartegevus, nagu hingamine, seda ei pea tegema hoogtöö
korras, see peab kogu aeg tuksuma Dr Riigi enese pidevalt uuenevates
analüüsides. Teades mõningaid RAMI valdkonnaasjatundjaid, siis ilmselt nad ka
hoiatasid tulemuste (õigemini tulemusetuse)
eest, kuid neid ei kuulatud. Nüüd siis, kui „oma seppade“ tarkust ja
kogemust ei usutud, tellitakse töö õhtumaa tarkadelt. Piinlik. Kõik see toimub mingi tuima rahuga, nagu
niimoodi olekski normaalne.
See
ei ole normaalne. Analüüsimatus on hälve.
Puue. Riiklik puue. Analüüsivõime, lausa ametniku DNA osa, on meil olnud
olemas. Veel hiljuti oli. Isegi veerand sajandit tagasi tehti Eestis murrangulist
hinnareformi, mil sisendid võisid muutuda tundidega ja kordades. Analüüse tehti
pidevalt väikeste professionaalsete „mansaga“. Kui nafta hind muutus üleöö 20x,
siis analüüs selle mõjudest ja nende mõjude absorbeerimisest pidi olema järgmiseks
hommikuks ülempealiku laual. Muide oli „arvutieelne ajastu“, mil analüüsi
alused tehti ja parandati ruudulisel paberil, pastaka ja joonlauaga, kuid ikkagi
osati, ikkagi jõuti, ikkagi tehti ettepanekud ja leiti lahenduse variandid.
Õigeaegne analüüs ja lahendite leidmine oli au asi. Kui oleks oodanud kehavälist doonarit ja
mõnulenud järgmise kevadeni, siis … No siis seda riiki, mille juubelit me
tähistame, poleks olemaski. Analüüsipuudulikkus ei ole vaid Pilvepiiri küsimus,
see on meie kõigi küsimus, eksistentsiaalne küsimus. Analüüsipuudulikkus ei
ilmne mitte ainult aktsiisipoliitikas (kuigi selles kõige kiiremini ja
kirglikumalt) vaid ka teistes otsustustes alates ravimikaubandusega ja
lõpetades energiaturul toimetamisega. Kõigis neis otsustustes puudub mõjude
analüüs kõige sellega tulenevast. Ehk nagu ühe seaduse kohta kirjutas kõrge
õigusametnik – „seadusandja arvates tagab….“. Väga tabab tähelepanek, Dr Riigi
otsused on arvamispõhised. Nemad arvavad, meie teiega maksame.
Analüüsipuudulikkuse
õied
Esimesed
analüüsipuudulikkuse tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Kui mullu võis
veel hunnitute aktsiisiplaanide mittetäitmist „ära seletada“ ja siis pelglikult
„korrigeerida“, siis 2017 a statistika näitas, et aktsiisitulu laekus eelarvesse
oodatust vähem 88 milj EUR (sh. alkoholiaktsiisi 55 milj EUR ja kütuseaktsiisi
22 milj EUR vähem). Kehv lugu, kui pea 20% poliitprognoosiga mööda pannakse. Kui
me lisame siia juurde selle, et meie inimestele on (kodanikuallumatuse korras)
saanud selgeks „üle piiri läinud“ aktsiispoliitikast tekitatud uued kaubateed,
kadunud töökohad ja saamata tulu ning mõju ka teistele maksudele, siis on vale
poliitika tulem väga nukker. Jäävad ju saamata ka käibe-, tulu-, sotsiaal- ja töötukassamaksud.
Langeb investeerimiskindlus ja põleb rahvuslik kapital. Prognoosid näitavad, et tendentsid jätkuvad
sellelgi aastal.
Dr
Riik on analüüspuudulikkusega tekitanud meile terve jätkuva probleemide
kaskaadi. Ja kõik vaid rahaahnusest ja oskamatusest piiri pidada. Rahaahnus ise
maskeeriti loomulikult ilusõnaliseks hoolitsuseks rahva tervise eest, aga
läbimõtlemata ja tasakaalustamata rahaahnus lõppeb ikka ühtemoodi – suure
jamaga. Konjunktuuriinstituudi hiljutine uuring kinnitab üle, et Lätis alkoholi järel käinute arv on tõusnud 35%-ni.
Mis aga kõige kehvem nagu märkis tabavalt Marje Josing: "Oleme
normaliseerinud suurtes kogustes alkoholi ostmise, mis polnud enne tavapärane
ning see pole ka alkoholipoliitika mõttes hea suund“.
Niimoodi
tormates, asju mitte lõpuni läbi kaaludes, eluvõõralt, on Dr Riik parandamatult
lõhkunud mitmed ettevõtlusilmingud (sh. väikekaubandus Lõunarindel). Oleme
inimestele harjutanud külge lolli kombe käia naabrite juures suuremahulistel
kaubareisidel sh ka ehitus, pudu ja toidukaupade ost. On tekkinud harjumus. See
on nüüd see valdkond, mida on väga raske tagasi harjutada, igatahes Dr Riigi „me
teeme nüüd poole vähem kurja“ siin ei aita. Ei aita ei rahva tervisele, ei meie
majandustervisele. Mingi veider tarvishoiupealike eneseõigustus, et meie siin
teeme tervishoiupoliitikat ja RAMI teeb rahapoliitikat, on väga ohtlikult
kapseldunud ja eluvõõras mõtlemismudel. Varem või hiljem minnakse raha küsima
ikkagi RAMI käest. Kas siis RAMI ütleb, et meie siin teeme rahapoliitikat ja
teie minge tehke „oma“ tervishoiupoliitikat? Ei ole nii, riik on tervik, mitte
eraldi silotornid, majandus peab toetama tervishoidu ja vastupidi. Need peavad
arengus üksteist toetama, teisiti ei ole võimalik. Kuid viimane KOLE oli just
dokument mis andis senikehtinud sõnadele uue tähenduse.
Kontoristrateegide
eksitus
Olgem
siin täpsed, esiteks oli ahnus, rahaahnus, et tekitada ressurssi „poliitinimese
minu isikliku heateo tegemiseks“, see tekitas vajaduse sõnalise maskeeringu
leidmine ahnusele. Oli sügavalt hämmastav kui rõõmsalt õhetav koalitsioon pani
lauale „kõigi soovide täitmise paberi“. See oli muidugi KOLE
(koalitsioonileping), mis oli majanduslikult väga kole. Segadusttekitav,
justkui oleks kütuse mahu kasv saavutatud sinna rohke vee lisamisega. Teatavast
keerab veesegune kütus mootori kapitaalselt tuksi, mitte ei kiirenda selle
tööd. Kui eelmine seltskond veeretas
penni piklikuks peos, sest polnud sellist majanduskasvu, mis oleks lubanud
kulutusi suurendada, siis järsku, peale intrigaanlikku paleepööret oli kõik
võimalik. KÕIKE oli võimalik rahastada. Kuid raha, nagu energiagi, ei saa
tekkida eimillestki ega kaduda olematuks. Raha jäävuse seadus ütleb, et raha
tuleb kellegi tööst ( ei tekki eimillestki) ja läheb kellegi tasku ( ei kao
olematusse). Seega ekstrasuure väljamineku ihalus eeldab (kasutades
poliitinimeste eufismi) ekstrakatteallikate leidmist. Leitigi. Kõigepealt väga
kunstipärane susserdamine tulumaksusüsteemiga, mille kogu ilu saame näha
järgmise aasta alguse tulumaksudeklaratsioonide kättesaamisel. Kuna KOLE ei
näinud ette mingit energia (raha) juurdetootmise mehhanismi, siis kasutati
lubaduste kulu ja tulu „tasakaalustamiseks“ juba äraproovitud rahapumpa
aktsiiside tõstmise näol. Kuid seekord ei arvatud ära, pump ei töötanud.
Kõigile kõike ei ole võimalik anda. Kogu seda majanduslikus mõttes piinlikku
ümberjagamismängu saatis eksitav jutt head tegemisest ja pahedega võitlemisest.
Aktsiiside sõnamurdlik tõstmine tehti vana hea pahede vastase võitluse ja
rahvatervise edendamise loosungi all. Ja kõiki neid, kes hoiatasid, et niimoodi
ei ole võimalik head tulemust ei rahvatervises ega rahanduses saavutada
sildistati kohe rahvavaenlasteks ja käepikendusteks. Sildistamine
sildistamiseks, kuid statistika näitas ära tegelikud tulemused või õigemini
tulemusetuse.
Kütusega
on kurjemad lood . Kui alkohol on põhiliselt lõbu (ostjate poolelt), mida võib
teha, kuid ei pruugi, siis kütus on ostjate, eriti vedajate, poolt tootmiskulu
suurenemine. Ei mingit lõbu. Kogu see mittelõbu kandub kogu majandushierarhiat
edasi sadestudes iga toote hinnakomponenti. Kui Kütuseaktsiisi tulu oli 2017.
aasta kokkuvõttes eelarves oodatust 3,9 protsenti ehk 22 milj EUR väiksem, kuid
5,7 protsendi võrra suurem kui 2016.a, siis siingi pole mingit uhkuse kohta.
Aktsiisitõus mõjutab meie majanduse konkurentsivõimet, mitte just positiivses
suunas. Dr Riik peab tundma seoseid tänaste tulude ja homsete kulude vahel.
Elementaarne.
Tõrjelahingud
ja „äraseletused“
Kuid
Dr Riik on eelnenust väga vähe õppinud, pigem püütakse „ära seletada“ möödalaskmised.
Peetakse tõrjelahinguid. Kõik need seletused, et ee raha ei jäänud eelarvesse
laekumata, lihtsalt laekumine jäi erinevasse aastasse on
eneseõigustuslik häma, fakt on, et aktsiisitõusu mõjusid
prognoositi valesti, 20% valesti. Kui tegelikult laekus 2017 a 221,7 milj EUR
siis saavutati raju aktsiistulemusega … 2015 a tulemus, mis oli 222,1 milj EUR.
Seega kogu see aktsiisimöll läks täiesti tühja, lausa tagasilangusesse. Nüüd
siis püüab Dr Riik meile „ära seletada“, et kõik on korras:
1 „Äraseletus“ et kui alkoholiaktsiisist jäi eelarveaastas
laekumata 55 milj EUR (plaani ja tegelikkuse vahe), siis sotsiaalmaksu ülelaekumine
oli 62 milj EUR teeb kõhedaks. Sotsiaalmaks on ju väga kindla suunitlusega
rahaallikas, ega siis sotsmaksu arvel ei saa rahastada neid tegevusi mida pole
võimalik finantseerida aktsiiside mittelaekumisest. Või saab? Huvitav. See et sotsmaksu
laekus rohkem ei ole õigustus aktsiiside valepakkumisele, vastupidi see, et ka sotsmaksu laekumist pakuti
valesti on järjekordne valepakkumine. See et kaks valearvestust üksteist aritmeetiliselt
peaaegu ära katsid (juhuslikult) ei ole mingi õigustus.
2 Eriti meeltülendav on „äraseletamine“, et hinnatõusu ootuses
etteostmise e. varumise tõttu teistesse aastatesse nihkunud 28 miljonit eurot
riigi jaoks kaotatud tulu, vaid lihtsalt ajaliselt teises perioodis laekuv tulu.
Nagu hoomate langeb selle äraseletamisega ära küsimus rahvaterviselikust
aspektist. Tõlkides seda „äraseletust“ võiks vast niimoodi, et Dr Riik mahitas
inimesi mullu rohkem alkot ostma e. varuma (sic!), tühja sest tervisest, Dr
Riik saab raha kätte nagunii. Kas varem või hiljem. Muidugi rahaga ei ole nii,
et pole oluline lillal see laekub, eriti tähtis on see laekumise rütmilisus
just riigi äriplaani osas.
Nendest „äraseletamistet“ võiks järeldada, et meil pole
riigieelarvet üldse vaja kogume raha nii palju kui kokku tuleb, rahastame „ühisest
pütist“ millal raha koguneb. „Äraseletamistega ei maks ka liiale minna, mõni
äkki süvendki neisse.
3 Muidugi on ka lustlikumaid „äraseletamisi“. Ilmselt on
publikulemmikuks on „Guinnessi
õlle vahu äraseletamine“. Võrdlemisi kummaline on kui tervisepealiku selgitus, et
alkoholipoliitika keskmes ei ole riigieelarve ega isegi mitte alkohol, vaid
tervemad inimesed … peenalkoholi näitel. Nimelt tasu selle rahmeldamise ja
segaduse tekitamise eest pidavat saabuma aastate pärast. Tore oleks, kui need
tänased kaod kaetakse kunagi hiljem, kuid kui teilt selle „helge tuleviku“
näitlikustamiseks küsitakse, kas olete kunagi Guinnessi õlut kõrtsis tellinud,
siis tekitab see segadust. Hea küll, saame
tervisepealiku selgitusest teada, et selle õlle tellimisel tuleb kaua oodata,
et tema omapärane vaht settiks ja klaasi täis saaks valada ehk nagu Guinnessi
reklaam väidab – head asjad jõuavad
nendeni, kes ootavad. Vägev, ainult et …
Väga peenutsev kuid maotu on selgitada alkoholipoliitika edu alkoholiga.
Pealegi ilmselt ei tea 99,8% inimesi midagi selle õlle maitsest ega vahu
eripärast. Pole lihtsalt taskukohane, veelgi vähem on neid kes seda kõrtsis on
tellinud. Kallis ehk puudub kogemus. Seega Guinnessi vahu näol ei tea me mida (
millist head asja, sest meil pole kogemust) ja kui kaua (vahu langemise kiirus)
me ootame. Kodanik ootab ja ootab ja ootab … Kuid mitte seda, kui poliitinimese
tellitud peenelt õllelt vaht ära settib, vaid seda, et poliitiline vaht
settiks. Pärast lähevad ikkagi kõik raha küsima. Uskumatu kapseldumine. Ainuke
võimalus vähendada alkoholi tarbimist on luua keskkond, kus pole aega ega huvi napsitada.
Mäletan üht reisikaaslast, kes ütles ära tasuta pakutavast vahuveinist, sest
tal oli järgmine hommik tähtis kohtumine, milleks pidi olema triksis-traksis
või neid supertõlke, kes õhtusele veinilimpsimisele banketil eelistasid
valmistuda konverentsiks. Need olid tegevused, mis kaalusid ülesse ahvatluse
alkoholi tarbimida. Isegi tasuta. Lihtne reegel on see, et kui inimesel on
piisavalt huvitavaid tegevusi, siis tal pole ei aega ega tahtmist tegelda seda
segavate tegevustega. Sellise keskkonna loomine oleks küll asi mida tasuks
mitte ainult oodata vaid aktiivselt ülesse ehitada.
Vaikse
kapaku kiituseks
Niisiis
kuna meil tegelikke poliitilisest rahaahnusest tulenevaid kadusid välja pole
pakutud, on vaid „äraseletamised“, siis pakume ise. Oletame, et ebaõnnestunud
alkoholipoliitika (ja ahne rahanduspoliitika) tulemusel jäi meil ilmselt
sajakonna miljoni jagu makse võrreldes plaaniga (aktsiisid, käibemaks, tulu-,
sotsiaal-, töötukindlustusmaks) laekumata. See on suur summa. Teisalt tähendab
see seda, et „katteallikad“ tuleb leida mujalt. Segadus. Kõik see on vaid rahaahnuse poliitinimeste igikestvat kihu „mina annan,
mina teen, mina …“ pidurdamatuse
tulemus. Maskeraad rahvatervise
edendamiseks lõppes tulemusti saavutamata ( kui mitte arvestada teadasaamist
peennapside vahuootusest), vastupidi, „professionaalidele“ õpetati odavam ja
hulgiline kanal kätte kõigest sellest tulenevaga nii eelarvele, kui tervisele.
Kuid hullem on selline primitiivvulgaarne poliitika regionaalpoliitikale, investeerimisjulgusele
ja majanduskeskkonnale laiemalt. Dr Riigi üleolev ja sõnamurdlik suhtumine
ladestub meie kõigi kõvaketastesse ja siis kui tekkib mõttepojukene, kas alustada
oma ettevõtlusega või investeerida juba olemasolevasse, siis ujub see kogemus,
kui pahavara, infopanga sügavusest
esile, esitades küsimuse „Kas on ikka vaja? Kas ettevõtluskeskkond on ikka
piisavalt kindel? Aga eelmine kord … “ Just,
meie ettevõtlusjulgus ja tahe on saanud ränga kahjustuse.
Dr
Riigi poolne suhtumine, et mõni legaalne majandusvaldkond on lausa
kurjategijate punt ja neid võib karistamatult peksta, on väga vastutustundetu. Ebaeetiline.
Kahjulik meile kõigile.
Uus
regionaalpoliitika: külade sulgemine.
Suuremas
tööstuses ja majutuses on kahjud suuremad, kuid neil on ka mastaabisäästust ja
ekspordivõimest tulenev kohanemispuhver, mis on lubanud ka kõige totramad
regulatsioonid absorbeerida ja majandamisega edasi minna. Kuid kõige valusamini
lööb läbimõtlematus just lõunarinnet.
Kui arvatavasti umbes poolsada kauplust on suletud, siis see ei ole oludes, mil
kool, korravalve, tervishoid, ühistransport ja nüüd siis isegi kohalik võim on
külast lahkunud, vaid kaupluse sulgemine, see on paljudel juhtudel küla
sulgemine. Kuid need sulgemised on „nii pisikesed“, et jäävad Pilvepiirilt
märkamata. Asjata, eluga tuleb kursis olla. Näiteks kui RMK korraldab seoses Eesti 100 juubeliga suurima
rahvamatka valikuga tuhandeta kilomeetrite vahel, siis võiks Pilvepiir seda
eeskujuks võtta ja korraldad tuuri „100 suletud külapoodi“ või „ Minu isiklikul
osalusel suletud maakauplus“. Mida on siis Pilvepiiril vastu pakkuda? Millised
võiksid olla need valdkonnad, mis kohalikku kogukonda toidaksid ja ühendaksid? Esimese
hooga tulevad meelde vaid riigimajad, kuid riigimajad ei ole jätkusuutliku
tulu, vaid kuluprojekt. Seega riigimaja ei asenda, vaid võimendab bürokraatiat
ja ettevõtluse kadu. Meie poliitinimesed ei oska süsteemselt mõelda, kõike
püütakse teha nagu öeldakse kiirelt lihtsalt ja valest. Siiski oleks aeg
sellest läbikukkumisest teha järeldused ja mõelda edaspidiseks millised on
seosed majandus eri valdkondade, klientide ja ka tervisekäitumise vahel. Tervis
eriti rahvatervise poliitika on
äärmiselt tähtis. Kuid kui te nüüd vaatate asjadele komplektselt ja kui Dr Riik
oleks mõistliku jaotuspumbana kasutanud oma nutikust ja kogunud vaikse kapakuga
kokku selle 100 milj EUR, mida tal praegu ei ole … Kui oleks selle raha, mis nüüd ereda leegiga
ära põletati või piiri taha kuhjus, korjanud kokku ja tervishoidu pannud? Oleks
uhke „värk“ olnud ju? Ja niimoodi ka kõik järgmised aastad. See oleks nii
rahvatervisele, kui rahva tervise arengule päris korraliku arenguvungi andnud.
Praegu
on Dr Riigil põhitähtis vaadata üle oma „poliitikad“.
Vaadata üle ja võib-olla ümber hinnata seda, kas need on ikka mõistlikud või
toovad kaasa parandamatuid kahjusid. Mis peamine riik peab olema
funktsionaalne. Funktsionaalsus on häiritud ja seda ei saa osta sisse ka kehavälistelt
doonaritelt. Selline välisost on vaid püüd vastutust hajutada. Nagu märgib Thilo
Sarrazin „Soovmõtlemine“( Lk 314) „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus
seda, et heaolu loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja
ümberjaotamistega kahjustada. Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab
majanduslikult kehvemal järjel inimeste heaolu pikas perspektiivis palju
rohkem, kui seda saab parandada parimate kavatsustega, kuid halvasti
läbimõeldud ümberjaotuse teel.“
E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018
Lk 126 „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga
toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte
seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame
plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“
Lk 114 „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest
teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine,
vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine.
Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“
Lk 63 „Nooruses me õpime, vanaduses mõistame“ Marie von Ebner
Eschenbach“
Lk 39 „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema
asju, milleks oleme võimelised.“ Ralph Valdo Emerson
Alison Weir „Elizabeth, kuninganna“ Argo 2018
Lk 577 „Härra spiiker, teie tänate mind, kuid minul on põhjust
hoopis teile tänulik olla ja ma annan teile ülesande tänada alamkoda, et minu
tähelepanu on neile asjadele juhitud; sest kui ma poleks seda teie käest teada
saanud, oleksin võinud pahaaimamatult vea teha, kuna mul puudus tõeline
informatsioon. See, et minu antud monopolid peaksid kellelegi muret või häda
tooma ja meie patentide all toimub rõhumine, läheb minu valitsejaväärikuse
vastu. Kui ma sellest kuulsin, ei saanud ma mõttes rahu enne, kui olin selle asja korda ajanud.,
ja teadku mu heatahtlikkuse kurjasti kasutajad, et seda ma taluda ei kavatse.
Enda kohta pean ütlema järgmist: mina pole kunagi olnud ahnitseja
või krabaja ega ka range ja kitsi valitseja, samuti mitte laristaja; mu süda
pole kunagi olnud seatud maiste hüvede järgi. Seda mida teie mulle kingite, ei
kuhja ma kokku, vaid võtan vastu selleks, et jälle teile jagada; jah, omaenda
varandust pean ma ka teie omaks, mida tuleb tarvitada teie hüvanguks, ja teie
silmad saavad nägema, kuidas seda tehakse.“
Kuninganna kinnitas, et „ei ihka elada kauem kui niikaua, kui ma
näen teie jõukust, ja see on mu ainus soov. Sestoeale, kui ma kuningannaks
sain, pole ma eales välja andnud ühtegi muud monopoli kui ainult neid, mis
väideti olevat head ja alamatele kasulikud, ehkki ned pidid tooma veidi
kasumiit mu vanadele teenritele, kes olid selle ära teeninud.“ Kui nad süsteemi
kurjalt ära kasutasid, siis palus ta et Jumal ei paneks nende üleastumist minu
süüks. „
No comments:
Post a Comment