Jutuvestjate
aeg on jälle käes. Ega midagi imestada polegi, järgmisel kevadel on ju suur
jutuvestjate festival – Riigikogu valimised. Selleks etteasteks nüüd
valmistutaksegi. Tuleb tõsiselt valmistuda, sest modifitseeritud Caesari
ütlemine „Tulin, rääkisin, võitsin“ enam ei toimi. Üks kord toimis, kuid enam
pole nendest jutuvestjate seltskonnast nimegi säilunud. Nüüd siis kibelevadki
erakonnad „sõnastama kiiresti muutuvas maailmas homse Eesti lugu“. Eh,
tahavad kaitsta ja arendada meie ühiskonna põhiväärtusi. Kuid tundub, et
„põhiväärtuseks“ on kujunemas kõhu silmini täissöömise kujutluspildi maalimine,
mitte selleks mõistliku keskkonna loomine.
Kas lugude pajatamine püramiidskeemide kasulikkusest võiks olla meie „põhiväärtus“?
Ei usu.
Lugude rääkimise kunst
Maailm on täis lugusid. Inimese ajalugu ongi lugude sh
muinaslugude jutustamise ajalugu. Nende hulgas on ka nn „kata end lauake ja
küllusesarve“ laadseid lugusid. Kuid need imed on siiski pigem autasu mingite
(peaaegu ebainimlike) raskuste ületamise eest. Neid ei peaks küll otsese
eeskujuna tänapäeva poliitlugudesse üle kandma. Pigem peaksime mõistma nende
kunagiste lugude õpetlikku iva. Need lood, mil taevast sadas mannat või viie
leivaga ja kahe kalaga toideti tuhandeid on ju tuhandeid aastaid vana. Ja
sellegi loo aluseks ei olnud materiaalse heaolu kindlustamine mitte millestki,
vaid usk kellessegi ja millessegi. Lugu usu tugevusest. Tänapäeva „mosestel“,
sellised imeteod ei õnnestu. Miks? Usk on nõder. Usk inimesse. Usk sellesse, et
inimene oma vabas loomingus annab kõige parema tulemuse. See usk on asendunud
usuga, et ärge püüelge, meie anname teile õnne. Meie komitee, meie erakond,
meie … Kuid need lood ei ole usutavad. Need kõlavad õõnsalt ja on kui püramiidskeemid. Miks püramiidskeemid?
Sest samamoodi nagu püramiidskeemis pole ka poliitilises ümberjagamisskeemis suuremal
osal midagi võita. Võitjad on vaid skeemi algatajad, teised … Kui muusika vaikib,
siis on suureal osal tühjad pihud. Kuid me oleme heausksed, juba kõlab järgmise lugudejutustaja ahvatlev
lugu. Järgmine püramiidskeemi lugu. Need on halvad (poliit)muinaslood. „
Kultuuri ja tsivilisatsiooni arengul on poliitika, valitsemisvormide, hea ja
halva tavaga (ükskõik mis mõõdupuuga võtta) pistmist vaid kaudselt. Nende taga
olevat tegelikku liikumapanevat jõudu ei saa seletada nii, et ürginimene tahus umbes
1,5 miljoni aasta eest välja esimese kivikirve, ei olnud kindlasti asja juures
külavanemate kogu, mis määras kindlaks kirve disainilahenduse, hindas seda,
lükkas selle tagasi ja ajas sel moel justkui kiviaegset tehnikapoliitikat. Küll aga valitses vaimne õhkkond, kus mõned
inimesed mõtlesid sellele, kuidas muuta tööriistu ja relvi paremaks. Kui
Šveitsi patendiameti 3. Kategooria tehniline töötaja Albert Einstein enam kui
110 aasta eest Bernis relatiivsusteooria alused välja haudus, ei teinud ta seda
seetõttu, et mõni poliitik oleks võtnud plaani tuumareaktsiooni ning ühes
sellega aatomipommi. Küll aga ajendas teada oma teadustööd tegema tolleaegne
vaimne õhustik ning võimaluse selleks andsid talle õpingud Müncheni
gümnaasiumis ja Zürichi polütehnikumis.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ lk
27). Mitte käskimisest (lapsed lasteaeda sundkorras), karistamises ega
ümberjagamisest ei taha me lugusid kuulata, vaid liikumapanevate jõudude vaimse
õhkkonna, loovuse ja hariduse sümbioosist.
Pensionärid, lugude lemmikkuulajad
Noored on need kes suudavad liigutada maailma,
kuid poliitlugude kõige hinnatum publik on teadagi pensionärid. Mitte ainult
kuulajad vaid ka valimistes osalejad. (Peaminister pensionäridest) „Tund ja
kümme minutit! Nii kaua ei saa ma rääkida ühegi teise publiku ees, ilma et see
rahutuks läheks. Pensionärid on poliitilise sõnumi ideaalsed tarbijad. Harjunud
ootama, harjunud vaikselt istuma, ei looda mingeid sensatsioone ega nalju.” (Parteijuht
lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti
Raamat Tallinn 1995 lk 11). Niisiis esimene pakkumine oligi neile, kui
järgmiste valimiste peateemaks püüti upitada pensionide erakorralise tõstmise küsimust.
Ega selle pensioniga kiita pole, kuid aega koguda on ka vähe olnud, seega SA andmetel oli
keskmine vanaduspension tänavu I kv 417
EUR (keskmine pension 387,3 EUR). Kuid see on kasvutrendis. Seega valimislugude
valikusse toodi lugu erakorralistest pensionide tõstmise lubadusest. Et oleks
muljetavaldavam lubati lausa 100 EUR pensioni ekstratõusu veerand juurde. Tore
ümmargune summa. RAMI arvutuste järgi oleks selle loo maksumuseks jällegi
ümmargune summa ehk pool miljardit (mis on eelarvest u 5%). Ettepaneku autorid
ütlevad et RAMi eksib oma arvutustes. Selles uhtes võib neil tõesti õigus olla,
sest … Erakorraline pensionitõus tõstab keskmist pensioni veerandi võrra, kuid
see pole veel kõik, sellele hakkavad toimima karralised indekseerimised, tõstes
„projekti“ maksumust iga aasta veelgi. Kuid ärgem olgem väiklased, muidugi
oleks tore, kui pensionid oleksid suuremad, seega kuskohalt saada „erakorralised“
pool miljardit aastas? Äkki on see meil juba püttidesse soolatud ja ootab
tarvitamist? Ilmneb, et ei ole. Kuid jutuvestjatel on ka lahendus teada „sellised
täiendavad kulud nagu erakorraline pensionitõus vajavad lisaraha, kuid lahendus
ei ole vaid see, kuidas olemasolev raha ümber jagada, vaid et seda tuleb ka
juurde tekitada“. Kuldsed sõnad, just juurdetekitamine on meie ühiskonna
põhiküsimus. Tööviljakus, kasinus ja
juurdetekitamine. Kuid kuidas meil siis juurdetekitamine käib? Lihtsalt, „katteallikateks saavad lisaks
majanduskasvule olla ka astmeline tulumaks ja ettevõtte tulumaks," Ups,
see pole küll juurdetekitamise moodi vaid lihtlabane ümberjagamine. Lihtlabane
püramiidskeem. Ütlemine, „Lisaks
majanduskasvule“, kostub ju hästi, kuid selle lisandumist soodustava keskkonna
loomisest pole me veel ühtegi lugu kuulnud. Või ongi ettevõtluskeskkonda
soosivad meetmed ettevõtte tulumaks ja astmeline tulumaks? Kui see tõeks
osutub, siis on majanduslik prepertuum mobile leiutatud. Tundub,
et see muinaslugu väändub ajas õuduslooks. „Lääne tööstusühiskondade ja nende
turumajanduse mõttes on ennekõike kaks vabaduskäsitlust: klassikaline liberaalne
käsitlus, mille kohaselt peab riigikord individuaalseks tegevuseks andma
võimalikult palju ruumi ja seda võimalikult vähe eeskirjadega piirama. Vabaduse
all peetakse seejuures silmas eelkõige indiviidi vabadust püüelda võimalikult vabalt oma eesmärkide poole ning
kujundada elu oma ettekujutuste järgi. Ka hättajäämine ja ebaõnnestumine on
selle käsitluse kohaselt põhimõtteliselt igaühe enda asi. Sotsiaalriik paneb
päästelina valmis vaid krahhiks. Selle vastand sotsialistlik käsitlus,
mille kohaselt peab riik üksikisikut kaitsma võimalikult paljude
eksistentsiaalsete ohtude eest, seega on ta vaba materiaalsest hädast, näljast,
haigusest ning saab paljust osa. Otse välja öeldes tähendab sotsialistlik vabadusekäsitlus
ulatuslikku võrdsuse eelistamist vabaduse ees.“ (Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
lk 419).
Teisalt
kui arvestada seda, et vastavalt äsjasele
SEB uuringule prognoosivad eestlased oma elu pikkuseks üle 85 aasta ega
kiirusta pensioni saabumisel tööd lõpetama võib arvata, et suure osa
lisasajasest maksavad pensionärid ise kinni läbi mulluse „tulumaksu
mitteastmelisuse reformi“. Ehk ikka rohkem lisandub neid pensionäre, kes
kogumis oma pensionilt Dr Riigile üha suurenevaid makse maksavad, täpselt nii
nagu see juhtus juba nüüd töötavate pensionäridega. Dr Riik justkui annab, kuid
võtab sealjuures ka tagasi. Ümberjagamine ei olemasoleva raha juurde
tekitamine. Selle skeemiga Nobeli majanduspreemiat välja ei teeni.
Maa
tuleb täita …?
Ka
järgmine lugu on seotud eakatega. Nimelt, 2040 a on üle 85-aastaste
inimeste arv kasvanud meil tänaselt 35000lt 65000le. See on suurepärane
saavutus, kuid … Võib arvata, et juba täna terav omastehoolduse küsimus muutub
järgnevatel aastatel meie, mitte ainult sotsiaalpoliitika, vaid
majanduspoliitika suurimaks kitsaskohaks. Probleemi tõdemine, et olukord on
juba täna täbar on igati õigustatud. Olukord on tegelikult väga täbar ja selle
tulemus, mida me 20 aastat oleme tegemata jätnud. Me pole süsteemi lülitanud
omaosalust ja udutame hooldekodudest, kui peaksime rääkima vanaduspõlve
ülesehitusse. Oludes, kus keskmine pension katab vaid poole hooldekodu teenuste
maksumusest ja teise poole peavad maksma omaksed (ja ka siis napib kohti) on
ärevust tekitav ja vajaks pikaajalist lahendust. Nagu poliitlugu räägib: „Lahendused
on vaja leida kohe“ .Õige. „Riigil tuleb välja arendada terviklik pikaajalise
hoolduse süsteem, mis annaks inimesele võimaluse keskmise pensioni eest
hooldekodus elada“. Jälle õige Kuid lahendus on järjekordne püramiidskeem: „
See tähendab, et riik peab võtma olulise osa teenusekulust enda kanda. See on kallis,
aga see on möödapääsmatu“. Kui kallis see möödapääsmatus siis on? Võtame selle loo
pulkadeks lahti. Kui 20+ a pärast on meil 65 tuh üle 85 aastast, siis kõik
neist ei vaja hooldekodu teenust, küll aga on neid alla 85seid, kes seda
vajavad. Seega puht primitiiv-vulgaarmeetodil „prognoosime“, et neid kes
vajaksid eakana uut kodu, on 50 tuh.
Tänastes hindades(teenus + lisateenused/tarvikud) on maksumus ümmarguselt 900
EUR/kuu, mis näitaks, et meie ühisest rahast tuleks välja käia 500 EUR/kuu
(+400 EUR pension). Seega kokku u 300 milj EUR igaaastast püsikulu. Ma möönan,
et olukord kuhu me ennast oleme asetanud vajab kohest lahenduse otsimist, kuid
lahendus ei saa olla nii primitiivkulukas ühiskonnale, et „See tähendab, et
riik peab võtma olulise osa teenusekulust enda kanda.“ Ja „Seepärast tuleb
riigil arendada välja terviklik pikaajalise hoolduse süsteem, mis annaks
inimesele võimaluse keskmise pensioni eest hooldekodus elada.“ Selline lahendus
on liiga kallis, sest „riik“ ei saa võtta enda kanda“ mitte midagi, „riigil“ ei
ole mitte midagi. Dr Riigil on vaid ümberjagamise pump, mida võib kasutada
targalt või siis mitte nii targalt. Kui keegi midagi kanda võtab, siis
maksumaksjad, meie teiega. Pumbameistrite vana tarkus on see, et pumpa tuleb
kasutada mõõdukalt, muidu on kaev varsti tühi. Kuival. Mis siis meie kaevaus
on? 2014 a Statistikaameti
rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb seniste trendide jätkumisel Eesti rahvaarv
järgmise ligi 30 aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo
tõttu 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest.
See on pelutav, kuid veelgi pelutavam on, et tööealiste osakaal rahvastikust
väheneb proportsionaalselt veelgi kiiremini. veelgi enam - kui 2015. aasta
alguses oli umbes 800 000 tööealist inimest (vanuses 20–64), siis 2040. aastaks
on see vähenenud 160 000 inimese võrra. Äraseletatult tähendab see seda,
et kui tööealiste osakaal väheneb 20% ja kui kokku tõuseb ülalpeetavate määr (laste ja
vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9%-lt 70,2%-le,
mis tähendab, et kui praegu on iga ülalpeetava kohta kaks tööealist, siis 2040.
aastal on kahe ülalpeetava kohta kolm tööealist, siis töötavate inimeste
maksukoormus kasvab niigi hüppeliselt, kui Dr Riik ei suuda luua tööviljakuse
raju kasvu soodustavat keskkonda. Kas siis on veel kuskile midagi lisada? Kas
tühjast kaevust on veel midagi võtta? Totaalselt ebaõnnestunud
aktsiisipoliitika võiks siinkohal olla õppematerjaliks „suurejoonelise“ tuleviku
planeerimisel.
Hõivatusega
on meil hästi, oleme Euroopa parimate seas, kuid see näitab, et tööjõu
juurdekasvu võimalustel tulevad juba väga jäigad piirid ette, hõivatuid oli
2018. aasta I kvartalis 650 500 inimest. Seega meie tööjõu kaev ja
ühtlasi väärtuste loojate ning maksukaev hakkab kuivama. See proportsiooni
muutus hõivatute ja mittehõivatute vahel, muudab hõivatute maksukoormuse tunduvalt
suuremaks. Võiks oletada, et lisaraha vajadus ja maksukoormuse kasv on
tagasihoidlikult, selline mis vastab
tänasesse ümber peegeldades reipalt üle poole miljardi kanti. Sellele ei pea
meie maksukorraldus ja majandusmudel vastu. See kuivatab kaevu ära. Tegelikult
on maksukaevu ressurss juba täna nii põhja peale kulutatud, et tõmbab
lohvidesse muda, ähvardades pärssida kogu süsteemi (tootmine, kaubandus)
toimemehhanismi halvamisega.
Mis
aga on õige, siis see, et keskmise pensioni (ja edaspidi kogutud hooldekodu
osakute) eest peaks olema võimalik elada hooldekodus (või pigem oma uues kodus)
neil kes tahavad või seda vajavad. Mis on aga täiesti väär on see, et sellesse
(vaesust taastootvasse) süsteemi peaks Dr Riik püsivalt raha juurde pumpama. Me räägime ju veerandsaja
aastaset perioodist ettepoole, mis tähendab, et Dr Riigi pühaks kohustuseks on
luua keskkond, milles on võimalik teha tööd kolm korda viljakamalt, mis
tähendaks ka palga ja pensionitõusu.
Täna tööjõulised inimesed ja ettevõtjad peavad
saama ise hakkama. Samas need kelle
jaoks on „juba hilja“ ja kes on suurenev rühm elanikkonnast, peaks küll
eksisteerima mingi vaheetapp meie ühisele rahale tugineva baasteenuste võimaluste
garantiina. Jah, kõigile tänastele
noortele võime me õpetussõnadeks öelda, et ehitage ise enda vanadus ülesse,
teil on veel aega, kuid tänastele ja eriti homsetele hädalistele ei saa seda
soovitust anda. Nii et mõistlikum ja
inimlikum oleks olnud investeerida pigem uute hooldekodude ehitusse (võib
arvata, et lähiaastatel oleks selle vajadus paarisaja miljoni ringis) kui riigi
üürikorteritesse, linnahallidesse ja muusse välja imetud kallisse „poliitmudrusse“,
millega eraalgatus ise suurepäraselt hakkama saab.
Niisiis,
kui tegemist ei ole vaid jutuvestjate konkursi esseega või püramiidskeemitajate
reklaamjutuga, siis tuleb alustada, sellest, et algatuseks „mudru“ raha
investeerida uutesse hooldekodukohtadesse ja töötada välja omaosaluse
(kohustusliku) mõistlik reeglistik hooldekodude teenuste kaasfinantseerimiseks.
Sellisel juhul ei peaks me 20 aasta pärast rääkima hooldekodudest, vaid nii
nagu põhjanaabrid räägivad uhkusega oma järgmisest kodust, millesse nad on elu
aeg investeerinud ja milles neil nüüd on mugavam ja seltsim, kui üksipäini. See
peab ( kindlas kõneviisis) olema eesmärk. Sellega tuleb alustada kohe. See on
inimlik, jätkusuutlik, kaasav ja hooliv.
Tööviljakus
ja töökus on need võtmed mis lubavad järgmisel (ilmselt siiski ülejärgmisel)
põlvkonnal enese vanadust ülesse ise ülesse ehitada nii nagu nad ise tahavad,
mitte nagu Dr Riik tahab.
Hundirahvas ja nupu(vajutamise)rahvas
Oleme enesele just hiljuti valinud rahvusloomaks hundi. Tore.
Kuid miks? Miks me samastame ennast hundiga? Mida me hundist teame? Mille
poolest sarnaneme? „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest
teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine,
vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine.“
„Oluline on luua endale
strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma
kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel
oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja
tulla.“
(E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018). Kas meil on
hunditarkust natukenegi varuks?
Pensionile
sündides.
Tundub,
et hunditarkusele vastavat strateegiat meie nupuvajutamise poliitrahvas enam
välja nuputada ei suuda. Või ei julge? Strateegilisi lugusid räägivad hoopis
kodanike ühendused. Nemad räägivad lugu kuidas meie elu näeb välja, kui me
jätkame ümberjagamismängu ja kuidas see võiks välja nähe, kui me muudaksime oma
elu strateegiliselt läbi vabaduste muuta seda ise. Kodanike ühenduste lood on
seni olnud terviklikud lood (strateegiad), kuid neid ei osata poliitinimeste
poolt enam isegi lugeda, strateegia kujundamisest rääkimata. Selle asemel püüavad
pidukonnad välja imeda ikka veidramaid järgmiste valimiste teemasid et me selle
ära ostaksime.
Nagu
nägime, vanemaealistele pakutakse vähemalt kahte präänikut, pensionitõusu ja
hooldekodusid (kunagi). Kuid noored? Ka noortele on leitud oma präänik – noored
tahetakse ülendada … pensionärideks. Uskumatu? Ei ole, lihtsalt ümberjagamise kihu
järjekordne ilming. Sündivuse madala põhjusena arvavad poliitinimesed olevat noorte madalat
majanduslikku kindlustatust. Vaat kus lops. Ajalooliselt on ikka olnud
niimoodi, et mida ebakindlamad ja raskemad olid ajad, seda rohkem oli lapsi. No
on kuidas on (meie pere lapsed on kõik sündinud kitsastes oludes), kuid selle
ettekäände ületamiseks on järjekordsed iibetõstjad leidnud lahenduse, et iibe
tõstmiseks on pakutud välja riikliku fondi loomist. Esmapilgul üpris tummine
ettepanek, kuid … Vaatame veidi lähemalt seda „konstruid“. Esiteks maksab lapse sündimisel riik (kes see onu on?) igakuiselt fondi mingi summa, millele vanemad
võivad lisada omapoolse panuse. Lõhnab küll II pensionisamba mudeli järgi.
Mnjah, ja kes see „riik“ on kes selle igakuise sissemakse teeks? Meie olemegi,
ikka meie. Mäletate, „riigil“ ei ole midagi … peale pumba tühjas kaevus. Pealegi
on II samba mudel tehnoloogiliselt ebatõhus, selle käitamine võrreldes saadava „kasuga“
saajale on liiga kallis. Pealegi, mida võiks saada sellisest noorte(pensioni)fondi
rahast? Kui käitamiskulud ja inflatsioon maha arvata oleks heal juhul tegemist umbes
tuhat + „euroniga“. Selles summa siis saakski
noored elu alustamiseks kätte täisealiseks saamisel. Muidugi on „tuhh“ suur
raha, kuid olemuslikult on see siiski vaid üks keskmine netokuupalk. Mis puutub
siia noorte majanduslik kindlustatus? Noorte majanduslikku kindlustatust saab
kindlustada vaid nii, et neid valmistatakse ette ja see keskkond kuhu nad
astuvad võimaldab neil enestel saavutada häid tulemusi. Noortel on
saavutusvajadus. Kui aga kedagi tahetakse tõeliselt aidata, mitte ainult
poliitpüramiidskeeme joonistada, siis näiteks need noored kes astuvad ellu lastekodudest
vajaksid küll meie kõigi tuge. Neile võiks küll elu alustamiseks ühe mure ära
murda, korterimure. Oma kodu annab hea aluse ja oleks sihtheategu.
Tundub, et nüüd oleks päramine aeg mõtlema hakata kuidas
probleeme komplektselt lahendada, mitte neid maha salata ja minit
püramiidskeemi pakkuda, see on vaid probleemide edasilükkamine. „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma
probleemides teisi sel lihtsal põhjusel, et see on kerge ja annab hea
enesetunde, seevastu kui probleemide lahendamine on raske ja annab sageli halva
enesetunde. Süüdistamine ja salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on
viis ajutiselt oma probleemide eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile
kiire mõnudoosi, mis teeb meie tuju paremaks.“„Laksud tekitavad ka sõltuvust.
(…) Kuid mida enam me väldime ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see
olema, kui meil ükskord tuleb probleemidega silmitsi seista.“ (M Manson
„Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 40)
Targutusi:
O
V Hlevnjuk „Stalin“ Tänapäev 2016
Lk
116 „Üks tegur Stalini arvestustes oli usk (mida jagasid paljud
funktsionäärid), et sotsialismi rahata vorm, mis tugineb kaupade vahendamisele,
oli lausa nurga taga. Forseeritud industrialiseerimise puhul peaks raha lakkama
olemast majanduse regulaator – head teed tal minna, mõtlesid vasakpoolsed parteilased.“
F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008
Lk58 „Leonard oda Vinci, renessanssiajale sisu andnud mees ja
võib-olla kõigi aegade suurim ristmikel kõndija, uskus, et millegi läbinisti
mõistmiseks tuli vaadata seda vähemalt kolmest erinevast vaatepunktist.“
Lk „ Naljakas on see, et sageli võtame me mõne elus ettetuleva
ülesande suhtes „kompleksse“ hoiaku. Kartuleid keetes koorime ja keedame me
kõik kartulid korraga. Me ei koori ega keeeda neid ükshaaval., sest üsna
ilmselt oleks see aja ja energia raiskamine. Kuid sageli arendatakse niimoodi
ka ideid. /…/ Kui idee ei ole edukas, alustame me mõttetööd mõne teise ideega
otsast peale. Kuid see ei ole aja või loova energia kasutamise parim viis.
Ristmiku väe maksimeerimiseks tuleb enne genereerida võimalikult palju ideid ja
alles siis pühenduda neist mõne arendamisele.“
Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“
Lk 240 „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle
saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest
rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus
tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed
on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“
„Heaolu suur kasv viimasel 200 aastal ei ole aga
tulenenud töömahu kasvust, kuna rahvastiku kasvuga oli ka vaja rohkem suid ära
toita, ning tööhõive määra kasv pärsib
Lk 314 „Kuid ennekõike tähendab funktsionaalsus seda, et heaolu
loomise protsessi ei tohi pidevate sekkumiste ja ümberjaotamistega kahjustada.
Majanduskasvu isegi väike aeglustumine mõjutab majanduslikult kehvemal järjel
inimeste heaolu pikas perspektiivis palju rohkem, kui seda saab parandada
parimate kavatsustega, kuid halvasti läbimõeldud ümberjaotuse teel.“
No comments:
Post a Comment