Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V6 "... ja terroristidega läbirääkimisi ei peeta ..."

 

Niikaugele oleme siis jõudnud, et nimetame (ja harjutame ennast ja ühiskonda) isemeelsust nimetama terrorismiks (+ kõik need teised "ütlemised)? Tõsiasi on, et poliitturul hakkab välja kujunema väga ohtlikud  mustrid. Selleks, et sellest ohtlikust mustrist ja selle tulemitest aru saada peame meie teiega selle lahti harutama. Iga kild viib järgmiseni nagu küpsisepuru koduukseni või ...

 Kahju lugu, et vanamoodne läbirääkimisoskus on kuhtunud ja painutamise asemel on poliitturul ausse tõusnud murdmine (ja sõnamurdlikkus). Lahkmeelsus on see mõiste, mis kõige paremini iseloomustas perioodi KOLE šokist kuni eelmise nädalani, nüüd …

Nüüd on lahkmeelsus muutunud vihameelsuseks, kuid nagu Jon M. Huntsman („Võitjad sohki ei tee”  Pilgram, 2012 Lk 130) tabavalt nentis: „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”. Kelleks siis on meie poliitturg muutunud? Kibestumisest kantud õeluseks? (Sic! Pange tähele pealkirja – „Võitjad sohki ei tee“)

 Ärgem unustagem kujutletava korra, kui süsteemi enese alusmõtet

 Vaadake nagu M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 128) on taibukalt formuleerinud:  „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“. Tundub, et seda tõsiasja on väga paljud unustama kippunu, kõige sellest järgnevaga.

Ka Valimishanke võitjad peavad selles mängus meeles pidama, mis on vabaduse ja demokraatia hind. Hindamatu hind. Mitte see pole tähtis, et minu kui „võitnud poliitinimese“ õigus on parem õigus kui teiste õigus, vaid vabadus ja lahkus on tähtis.  „ Ma tahan öelda, et vahet pole, kui suur on enamus, kui inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse võetud, tuleb seda arvesse võtta.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 187). Vaat selline lugu.

 Muidugi on ebameeldiv, kui oled olnud üllatavalt võidukas ja tahad … „midagi head“ teha või saada, kuid … Ka võitjatele pole kõik käitumised ja tahtmised sündsad. Mõned asjad võtavad lihtsalt aega küpsemiseks. Ka viie aastane laps hakkab jonnima, kui ta jäätist ei saa, meie seadusandjad võiksid natukenegi targemad olla.

Nüüd siis on muutumine toimunud ja lahkmeelsus ongi jõudnud vihameelusesse. Lisaks see haletsusväärne nannipunnide mentaliteet, „aga mida te ise tegite …“, „aga mida te tunamullu ütlesite …“, „kas sa ei mäleta, kuidas sa mind 3 kl patsist sikutasid …“ „aga lasteaias ei andnud sa oma punast ämbrit mulle mängida …“ „aga rannas lõhkusid sa mu liivakoogid ära …“. Oeh!!! Kaua võib? Kui panete punase ämbri asemele vihakõne kriminaliseerimise ja liivakoogi asemele eelarvetasakaalu, siis … kõik muu on sama.

Saage suureks. Pealegi hakkab KOLE jaoks minevikulise naagutamise aeg otsa saama, sest sama juhtpidukond on vedamas riigi operatiivjuhtimist juba järjestikuliselt kolmandat korda (Kurakäelised osalevad juba teist korda), nii et varsti on ka kõik see mis oli „enne valesti tehtud“ tegelikkuses enda tehtud – ise lõhutud liivakoogid ja äbarikud ämbrid ning lastetoetused – iseenda tehtud.

 Targa tugevus

 Kogu see näägutamine tuletab meelde õpetliku loo sõbra ja ta venna loost. Tõsiasi oli, et nad olid vennaga pidevas vastaseisus. Iga ütlemine tõi kaasa vastuütlemise ja see omakorda vihutiütlemise. Kord pidasid terrassil vennaga jälle ühte sellist sõnamadinat ja sõber nägi et naaber muigas virilalt ja lirtsas oma suhtumise markeerimiseks halvustava süljepläraka. Sõber peatus ja ... sai järsku aru, et naaber vaatab, et kaks tobu vaidlevad omavahel ennastunustavalt ja ei saa, aru, et tema (sõber siis) on ju tark. Miks olekski pidanud naaber aru saama, kui kaks tobu vaidlevad tobuvaidlusi, et üks neist ei olegi tobu, vaid on … vend? Sõber ( see tark) lõpetas seepeale tülitsemise. Nüüd on sõber (jätkuvalt tark) edukas ettevõtja ja tema vennast pole midagi kuulda. Ehk peaksid ka poliitinimesed kord peatuma ja märkama, et inimesed muigavad virilalt ja ... Oleks juba aeg aru saada, et demokraatial põhineva riigi operatiivjuhtimine (NB! mitte valitsemine) nõuab läbirääkimisoskust mitte diktaati. Eks see ole Valitsemishanke võitjatelegi ehmatav, et ebatõde diktaadi teerulliga demokraatiapirukasse rullida ei saagi, kiilub kinni. Iga poliitika ellu viimine nõuab mudimist, näpuosavust, hingesoojust ja … olude tunnetamist.

Selline õppetund siis taigna külmvaltsimise kohatusest, nüüd oleks aeg asuda mudimise ja näpuosavuse teele enne kui see närviline vihameelsus on muutunud pataloogiliseks ja pöördumatuks vihkamiseks. „Sa oled närvis, sest sul tuleb mõne sinu jaoks olulise inimese vastu astuda. See närvilisus halvab sind ja sa hakkad mõtlema selle üle, et miks sa närvis oled. Nüüd hakkad sa närvitsema selle pärast et sa närvis oled. Oo ei! Topelt närvis! Nüüd oled sa närvis oma närvilisuse pärast, mis ajab veel rohkem närvi. Appi, kus on mu viskipudel?“

 „Rahune maha sõbrake. Usud sa seda või mitte, kuid see on osake inimeseks olemise ilust. Hakatuseks on väga vähesed loomad siin maamunal üldse võimelised kognitiivselt mõtlema, kuid meie – inimesed – evime koguni võimet mõtteid oma mõtete kohta. „ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 14/15). Ja siin me nüüd oleme – avaldame kirglikult mõtteid oma (ja teiste) mõtete kohta. Mõttekoht?

 Sõnamaagia

 Kuidagi kummaliselt on välja tulnud, kuigi meil olid demokraatlikud valimised, saime autokraatliku juhtimise. Võib-olla on see mingi demokraatia edasiarenduslik vorm, kuid … Kuid ilmselt on see just see nagu see ka välja näeb – see ei ole demokraatia. Üle korrates: „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 120)

Kogu süsteem seisab püsti vaid meie teiega usul, kannatlikkusel ja heausksusel. Heausksusel, mis piirneb juba lihtsameelsusega. Mis aga puutub sellesse, et üks poliitinimene nimetab seadusandjaid terroristideks, kellega läbirääkimisi ei peeta, siis … Siin on kaks aspekti: esiteks, kui ühed poliitinimesed nimetavad teisi poliitinimesi (mõlemad parlamendipidukonnast) terroristideks (isegi kui seda nimetatakse õiguslikuks terrorismiks) siis sõnatrikk mõjub selliselt, et tegelikke terroriste ei tunta enam ära. Teiseks võib sama loogika järgi  neid kes nimetavad teisi terroristideks, nimetada ka neid ennast … terroristideks, sest … Tsiteerides poliitinimest, siis „… mis on terroristi soov? Läbi terrori või nõudmiste/ultimaatumite saavutada oma eesmärgid“, on ühtäkki kõik samasugused terroristid (sh KOLEistid), sest nemadki püüavad praeguse käitumismustri järgi saavutada oma eesmärke läbi ultimatiivsete nõudmiste. Lõppude lõpuks on selline sõnakasutus lihtsalt sündsusetu ja ebaviisakas. Ebaväärikas.

 Veatsooni vaevad

 Peale selle, ärge unustage ka neljanda põlvkonna sõdade mustrit. Vaadeldes meie sisemist lõhenemist ja selle eskaleerumist lahkmeelsusest vihameelsusesse, siis oleme ilmselt mängitud veatsooni … kogu kupatusega. Veatsoonist väljumiseks on ainult üks võimalik organisatsiooniline vastumeede – lahkus.  „Enamik firmasid ja inimesi otsivad edu ja austust. Nende sihtideni jõudmine vajab oskust teistele kaasa tunda ja soovi teisi õnnelikuks teha. Õnnelikkus on meie elus äärmiselt tähendusrikas. See tabab meid sageli siis, kui üritame ise teisi õnnelikuks teha. Lahkus on nakkav.”

Peale selle: „Siiralt käitumisel on ka materiaalne külg. Töötajad, kliendid ja turustajad on inimesed, kes mõistavad ning hindavad viisakust ja kombekust. Tavaliselt vastavad nad samaga ja see võib kasumeid kergitada. Sellist filosoofiat järgides oleks firmade tulu võimalik märkimisväärselt suurendada.” (Ikka „Võitjad sohki ei tee“ lk 143/144). Ja lahkust, usaldusväärsust (vähemalt usutavust) ning siirust läheb meil praeguses maailma globaallagunemise faasis isekeskis väga vaja. Kuhjade viisi ja sületäite kaupa

 See  ebaterve keskkond kuhu me oleme märkamata ja märkamatult jõudun on kõhedusttekitavana. Niipalju lahkmeelsust ei tule Koomajärgsest Vabariigi ärkamisest meeldegi. Koosmeel on lagunenud väga teravaservaliseks lahkmeelsuseks, liikudes pidurdamatult üldise vihameelsuse poole. Kogu olukord on kole ja kuna lubadused ja lepped pole pidanud, siis on olukord poliitturul muutunud väga närviliseks. Mis aga peatähtis, siis kui F Fukuyama  kirjutas mõnikümmend aastat tagasi ajaloo lõpust ja demokraatia lõplikust ning  lõputust võidukäigust, siis oli see ilus, kuid ei ajalugu ega loodus ei ole lõplikud, need jõuavad oma küpsusesse, kasutades ära kõik süsteemi energiavarud ja lähevad siis uuele ringile … uut moodi. Niisiis – Tere tulemast uuele ringile! Kuid kõik uus on alati veidi pöörane ja seepärast tundub, et kogu maailm on lõhenemas. Lõhenemas nii väliselt kui seesmiselt.

Ohustatuse tunne: Hõimud

Me võime välja kannatada igasugused jamad, me võime (peale jamasid) kõik uuesti üles ehitada, kuid me ei suuda seda teha kui oleme sisemiselt lõhenenud.  „Kui rühmad tunnevad end ohustatuna, tõmbuvad nad hõimkondadesse. Nad lähenevad üksteisele, pööravad sissepoole, asuvad kaitsesse, nuhtlevad ägedamalt. Nende maailmas hakkab tooni andma „meie versus nemad“ suhtumine. Tänapäeva Ameerikas tunnevad mingil määral niimoodi kõik rühmad. Valged ja mustad, latiinod ja asiaadid, mehed ja naised, kristlased, juudid ja moslemid, hetero- ja homoseksuaalid, liberaalid ja konservatiivid – kõigile tundub, justkui nende rühma rünnatakse, hirmutatakse, kiusatakse taga ja diskrimineeritakse. Muidugi satuvad ühe rühma väidetavad hirmud, et neid ähvardatakse ja maha surutakse, mõne teise grupi pilgete märklauaks, sest need kahandavad tunnet, et neid ennast kiusatakse taga. Kuid just selline poliitiline hõimkondlikkus ongi.“ (A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020 lk 15). Tundub, et see ohustatuse tunne on vallanud ka meid, kuid omamoodi kiuslikul moel, mis tähendab, et läbirääkimise maad enam ei ole. Kõik või … kõik.

Enesekindluselt enesekesksusele

Prevaleerib suhtumine, et „(ainult) Minul on õigus!!!“ Enesekindlus on väärt omadus, kuid kui see väändub enesekesksuseks, siis on teised hädas. Vaadake, maailm koosneb väga paljudest õigustest ja väga paljude õigustest, kui enesekeskne õigus pääseb võimule, siis … ei mahu teised/teiste õigused enam maastikule ära. See on täpselt samuti nagu auto parkimisega, kui keegi pargib oma auto parkimiskoha joonele, siis teine auto sinna enam parkida ei saa. Õigus parkida küll on, kuid füüsilist ruumi ei ole. Õigusest saab õigust täis õigusetus. MOTT.

 „Õigust täis inimesest õhkub absurdini küündivat enesekindlust. (…) Ent kui niimoodi õigust täis olla, tekitab see inimestes vajadust endast kogu aeg väga hästi arvata, seda koguni ka ümbritsevate inimeste arvelt. Ja kuna õigust täis inimestel on kogu aeg vaja endast maru hästi arvata, mõtlevad nad suurema osa ajast iseendast. Olgem ausad, eks nõuab palju tööd ja energiat ennast veenda, et sinu sitt ei haise, eriti juhul, kui sa juhtud tegelikult vetsus elama.“  „On kummaline, et ajastul, mil me oleme üksteisega paremini ühenduses kui kunagi varem, on inimesed rohkem õigust täis kui kunagi varem. Miski lähiminevikus kättesaadavaks kujunenud tehnoloogias paistab lubavat meie ebakindlusel amokki joosta nagu ei kunagi varem. Mida rohkem vabadust meie enda väljendamiseks on, seda enam soovime me mitte olla sunnitud tegelema kellegagi, kes ei pruugi meiega nõus olla või võib meid endast välja viia. Mida enam me puutume kokku vastakate seisukohtadega, seda enam paistab meid ärritavat see, et need seisukohad üldse eksisteerivad.“. (M Manson „Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 lk 53/64). Just seda ilmingut me praegu Pilvepiiril näemegi.

 Kuid ärgem unustagem juba  Isokrates avaldas arvamust, et:  „Demokraatia hävitab ennast, sest ta hakkab õigust vabadusele ja võrdsusele kuritarvitama ning kodanikud hakkavad pidama jultumust õiguseks, seadusetust vabaduseks, jõhkrat kõnet võrdsuseks ja anarhiat progressiks.“ (M Lewis „Bumerang“ ÄP 2012 lk 89). Maailma ajalugu on näidanud, et Isokratese mõttetera on tõene – juba mitmel korral on demokraatia „tuttu läinud“ just nende nimetatud mullisiseste mõistenihete tõttu.

 Šikk on olla ohver või vastaline?

 Tundub, et Isokratese tsitaadi sügavam mõte on selles, et õigused ja vabadused ilma vastutuseta hakkavad töötama iseenese vastu. No juba M. Thatcher („Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 32) täheldas, et: „Üks kõrghariduse kiire leviku tulemusi on, et inimesed oskavad nüüd peaaegu kõike kritiseerida ja küsimärgi alla seada. Ja mõned, paistab, ongi jäänud selle juurde pidama …” Kui lisame siia I. Krastev´i  „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 67)  „Euroopa üldist meeleolu saab kokku võtta järgmiselt: „ Üks põhjusi, miks paljud inimesed demokraatias kahtlevad, on tõsiasi, et neil on selleks õigus.“ Nii saamegi oskuste ja võimaluste segu ilma vastutustundeta. Kui siia liita üha laienev „šiki ohvripõlve sündroom“ (+ sotsiaalmeedis kõlakoda), siis saame üpris pahvatusohtliku segu. „Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole. Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“: selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat, pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime, et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“

„“Šiki ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt ohvritelt. (…) Mida rohkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes tegelikult ohvrid on.“

„Inimesed satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neile mõnulaksu: ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on mõnuainega.““ Ja just seda näeme me praegu poliitturul -  nad söövad  pikapeale usaldusväärsuse enese suhtes seest tühjaks. Samas toimetab poliitturg omaenese mullis saamata aru, millist muljet ja millist mõju nad pärismaailmale avaldavad.

 Lõhe 1. Elades mullis

 Esiteks peame endale selgeks tegema (ja ka uskuma), et: „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt” (Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012 Lk50/51/60)

Ja-jah, see on väsitav, kui on palju erinevaid ideid, kuid see ainukene tõelise edenemise alus, kui te ei taha just „koera ja põranda teooriat katsetada“. Kehtib ühtmoodi pereasjades kui ka globaalküsimustes. Näiteks: „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

        „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.” Just sama tõbi on halvanud ka meie poliitturu, selle infokanal on lubjastunult ahtaks jäänud ja kogu „infovahetus“ käib isekeskis ehk üksteise veenmises oma (grupi) eksimatuses. Ja „infovahetus“ tuletab meelde Põhjapooluse poole rühkiva Nanseni pesuvahetust: „ Jõuluõhtul pööras Johansen särgi pahupidi ja pani alumise kampsuni pealmiseks. Nansen tegi sedasama ja vahetas  lisaks aluspükse – pani jalga teised, mis ta oli soojas vees läbi loputanud. Ta pesi ka keha veerand tassi veega, äravõetud aluspükse nuustikuna kasutades.. „Tunnen end täiesti uue inimesena, „ kirjutas ta, „rõivad ei kleepu enam nii palju keha külge kui enne.”” (E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014 lk 163). Prr, meil teiega ei ole kindlust, et see on puhtuse või mõistliku infovahetuse etalon. 

  

Mulliravi 

Millist rohtu, sellisele „üksteise tagakiitmise sündroomile“ leiduks? Näiteks: „Galvin teadis, et sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea …” „Jack Galvini arvates ei piisa sellest, et erimeelsusi üksnes talutakse, vaid oma lahkneva arvamuse avaldamist tuleb vahel lausa nõuda.” Kindralmajor Jack Galvin „Galvin selgitas Petraesele, et tema kõige tähtsam tööülesanne on oma ülemuse kritiseerimine: „Minu töö on divisjoni juhtimine ja sinu töö minu kritiseerimine.” Eks ole põnev. Meil on Pilvepiiril selleks sisekriitika tegijaks o-positsioon (+ kõrgema võimu kandja arvamus), milline peab positsioonil olijatele meelde tuletama, et on ka teisi võimalusi ja on ka teisi … õigusi. Kui seda kaitsemehhanismi ei kasutata, „siis sisekriitikat eiravad organisatsioonid teevad varem või hiljem saatusliku vea“.  Hm, seda meie teiega ju ometi ei soovi?

Kummalisel kombel töötab sellisele mitmekesisuse eelisele vastu kõrgus(kõrkus?) sündroom.  Juttu on kolonel Joe Kittingeri lennust heeliumõhupalliga 30 km kõrgusel. „ Oma memuaarides „Man High” meenutab Simons, et tema meelest „võttis   Kittingeri üle võimust see veider ja vähetuntud lahtirebimise efekt (---), et teda haaras see veider unelus ja ta tahab justkui hüpnotiseeritult lennata edasi ja edasi, ilma tagajärgedele mõtlemata. Simons võrdles lahtirebimise efekti sukeldujal esineva lämmastikunarkoosiga. See on meditsiiniline seisund – rahu ja kõikvõimsuse tunne, mis võib sukelduja üle 30 meetrist sügavamal võimust võtta. Seda nimetatakse ka Martini efektiks (sügavamal kui 20 meetrit üks klaas iga 10 meetri kohta).“ (Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012 lk  63). Ja nii nad heljuvad poliitinimesed kõikvõimsuse tundes kuni … Kuni keegi nad sellest eksiarvamusest päästavad. No tegelikult mitte ainult eksiarvamusest, vaid päästavad nende elu. Vaat selline lugu. Kuid see lugu viib meid järgmise lõhestusteemani – eliidivastasuseni.

 Lõhe 2. Eliidivastasus

 Pole üllatav, et tihti ei märgata detaile, kuid vahel jäävad hoomamata ka suured muutused, sest need ei vasta mullide sisemaailma struktuuridele. Nagu täheldas A Chau („Poliitilised hõimud“ PM 2020 Lk 12): „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed muiste), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“. Tundub, et see on väga tähtis tähelepanek, sest kui   kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, siis tundub, et tänane poliitturg kihutab Martini efektist innustatuna just sama lõhe poole kõige sellest johtuvaga.

Ja kui see juhtub, siis on juba kerge edasi kangutada neljanda põlvkonna sõja vaimus. Nagu selgitab P. Pomerantsev ( „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 196/206)  mainemeisterite töövõtteid, siis:  „Populism ei ole ideoloogia, see on strateegia.“ (NB! See on märge, millesse tuleb tõsiselt suhtuda) „ Sinu eesmärk on pöörduda nende erinevate gruppide poole täiesti erinevat moodi, sidudes valimiskäitumise, mida soovid saavutada, sellega, millest nad kõige rohkem hoolivad.

Sedasorti peensihtimine, kus üks valijategrupp ei pea teistest tingimata teadma, eeldab mingit suurt, tühja identiteeti, mis kõiki neid erinevaid rühmasid ühendaks, midagi nii laia, et need valijad saavad end sellele projetseerida – selline kategooria nagu „rahvas“ või „ enamus“ . Populism, mida niiviisi luuakse, ei ole märk „rahva“ ühinemisest suures ühtsuslaines, vaid selle tagajärg, et „rahvas“ on rohkem killustunud kui kunagi varem, et nad vaid hädavaevu moodustavad sama rahva. Kui inimestel on vähem ühist kui kunagi varem, tuleb sul luua rahvast uus versioon.“ „Faktid muutuvad selle loogika juures teisejärguliseks. Lõppude lõpuks ei üritagi sa ju võita tõenduspõhist debatti ideoloogiliste mõistete üle avalikus ruumis; sinu eesmärk on sulgeda oma publik verbaalse müüri taha.“

„Sellise improviseeritud identiteedi lukku panemiseks on vaja vaenlast: „mitte-rahvast“. Kõige parem on ka seda hoida nii abstraktsena kui võimalik, et igaüks saaks ise leiutada oma versiooni sellest, mida see tähendab: „Riigiaparaadist“ piisab – või siis „eliit“, „mädasoo“.

 Mainemeister Gleb Pavlovski „Ideoloogilistele argumentidele keskendumise asemel võttis ta üpris erinevad, sageli omavahel vastuolus olevad ühiskonnagrupid ja hakkas neid kokku panema nagu matrjoškat. Nende arvamused ei olnud olulised, ta pidi neil lihtsalt piisavalt palju kokku saama.“

„Sa kogud lühikeseks ajaks kokku, sõna otseses mõttes üheks hetkeks, aga nii, et nad kõik hääletavad ühe ja sama inimese poolt. Selleks pead looma muinasjutu, mis saab nende kõigi ühiseks looks.“. Just, sel lühikesel hetkel hääletavad kõik millegi poolt millest neil pole  õrna aimugi. Lõhestatuse ühishääletus! Hopla ja ime on sündinud.

 Lõhe 3. Ohustatud enamus & keskklassi mured

 I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 85) toob sisse veel ühe muutuja „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“

„Tänased ohustatud enamused väljendavad tõelist hirmu, et nendest on saamas globaliseerumise luuserid.“

„Selles mõttes ei esinda uus populism mitte tänaseid, vaid võimalikke homseid kaotajaid.“

Siit on lühikene samm eliidi kui kõigi hädade põhjuse kultiveerimiseni „Populistliku väljakutse tuumaks on võitlus eliidi loovuse ja kohustuste üle. Erinevalt sajanditagusest ajast ei ole tänase vastupanu juhid huvitatud tööstuse natsionaliseerimisest. Nad lubavad hoopis eliidi natsionaliseerimist. Nad ei luba rahva päästmist, vaid rahvaga jäämist. (…) Ühesõnaga, populistid ei luba oma valijatele mitte kompetentsust, vaid lähedust. Nad lubavad taastada sideme eliidi ja rahva vahel. Ja üha suurem arv eurooplasi peab neid lubadusi veetlevaks.“ (lk 95)

F Fukuyama („Identiteet“ PMK 2022 Lk 76-79) paneb kaalukausile ka keskklassi mure tuleviku pärast: „Üks selgeid avastusi eksperimentaalsest käitumuslikust majandusteadusest on, et inimesed on tundlikumad kaotustele kui tuludele. Ehk nad pingutavad palju rohkem vältimaks 100 dollari kaotamist kui saamaks veel 100  dollarit. See võib  seletada Samuel Huntingtoni täheldatud ajaloolist fenomeni, nimelt seda, et kõige enam poliitiliselt destabiliseeriv rühm ei kipu olema mitte meeleheitel vaesed, vaid tõusev keskklass, kes tunneb, et kaotab oma staatuse teiste rühmade silmis. Ta tsiteerib Alexis de Tocqueville´i, kes märkis, et Prantsuse revolutsiooni ei vallandanud mitte ebaväärikad talupojad, vaid tõusev keskklass, kes nägi kümnendil enne revolutsiooni oma majanduslike ja poliitiliste väljavaadete kukkumist. Vaesed kipuvad olema poliitiliselt organiseerimata ja tegelevad igapäevase ellujäämisega. Inimesed kes peavad end keskklassiks, on rohkem aega poliitiliseks aktiivsuseks, nad on paremini haritud ja neid on lihtsam mobiliseerida. Veelgi olulisem on aga see, et nad tunnevad: nende majanduslik staatus loob neile respekti. Nad teevad rasket tööd, mis on ühiskonnale kasulik, nad kasvatavad perekondi ja täidavad ühiskonna ees sääraseid kohustusi nagu maksude tasumine. Nad teavad, et pole majanduslikus tipus, kuid neil on oma uhkus sellepärast, et nad pole ebaväärikad ega sõltu ellujäämiseks valitsuse abist. Keskklassi inimesed ei tunne end olevat ühiskonna ääremail; pigem tunnevad nad tüüpiliselt, et moodustavad rahvusliku identiteedi tuuma.“

 „Ettekujutatud oht keskklassi staatusest võib seletada populistliku natsionalismi tõusu maailma paljudes osades 21 sajandi teisel kümnendil.“

 „Valdavalt maal elavad valijad, kes toetasid vabariiklasest kuberneri Scott Walcerit Wisconsinis, selgitasid, et eliit pealinnas Madisonis ja suurtes linnades väljaspool osariiki neid lihtsalt ei mõistnud ega pööranud tähelepanu nende probleemidele. Ühe arvamuse järgi on Washington D.C. „iseseisev riik … Neil pole aimugi, millega tegeleb ülejäänud riik, nad on nii hõivatud oma naba uurimisega“.“

 „Keskklassi staatuse kaotust pelgavad rahulolematud kodanikud osutavad süüdistava sõrmega üles eliidi poole, kelle jaoks on nad nähtamatud., kuid ka alla vaeste poole, keda nad peavad teenimatult ja ebaõiglaselt soodustatuteks. Crameri järgi „on rahulolematus kaaskodanike suhtes keskselt esikohal. Inimesed näevad oma olusid süüdiolevate ja vähem teenivate inimeste veana, mitte ulatuslike sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste jõudude tulemusena.“ Hochschild esitab metafoori tavalistest inimestest, kes ootavad kannatlikult pikas järjekorras, et astuda sisse uksest, mis kannab silti „Ameerika unistus“, ja kes näevad teiste inimeste – afroameeriklaste, naiste, immigrantide – vaheletulemist järjekorda, kusjuures viimaseid abistab seesama eliit, kes neid ignoreerib. „Sa oled välismaalane omal maal. Sa ei tunne end ära nii nagu teised sind näevad. See on võitlus tunda end nähtuna ja austatuna. Ja  et tunda end austatuna, pead sa tundma – ja et seda tunnet nähtaks – end edasi liikumas. Kuid mitte omaenda süü pärast ja viisidel, mis on varjatud, libised sa tahapoole.“

 „Majanduslikku kitsikust tajuvad üksikisikud tihti mitte kui ressurssidest ilmajäämist, vaid kui identiteedi kaotust. Raske töö peaks andma üksikisikule väärikuse, kuid seda väärikust ei tunnustata – seda mõistetakse hoopis hukka ja inimestel, kes ei soovi järgida reegleid, antakse lubamatuid eeliseid. See seos sissetuleku ja staatuse  vahel aitab seletada, miks natsionalistlikud või religioossed rühmitused on paljudele inimesteleköitvamad kui traditsioonilised vasak-parempoolsed rühmad, mis põhinevad majanduslikul klassil. „

Pangem tähele, et tegemist on enamusega – seni veel nähtamatu kuid ohtu tunnetava enamusega. Kui sellele diktaadirulliga peale sõita, kui kaob usk, siis …

 Lõhe 4. Juhtide usaldusest

 Kui inimesed tunnetavad ohtu, isegi kui see oht ei ole reaalne, siis nad vaatavad esmalt ootusrikkalt oma valitud juhtide poole. See on usaldussuhe. „Inimesed usaldavad oma juhte mitte ainult nende pädevuse, vapruse ja pühendumuse pärast, vaid ka usust, et juhid jäävad kriisiaegadel nendega samasse paati ega torma väljapääsu poole. Paradoksaalsel kombel on praegune eliidi konverteeritav kompetentsus, tõsiasi, et ta kõlbab  juhtima panka ühteviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis või õpetama Ateenas kui Tokyõs, see, mis muudab ta rahva silmis kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segastel aegadel võivad meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakestki paigalejäämise hinnast. „ „… kommunistlik eliit oli „väljapääsuta“ eliit, samal ajal kui meritokraatlik eliit on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni ajast saadik olnud „lojaaluseta“ eliit.“ „Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid omad kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle portreed lossides rippusid, olid oma kohustust täitnud, tagas selle, et kohustusi võeti tõsiselt.“

„Seevastu uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi (…) Uute eliitide loomus ja konverteeritavus muudavad nad oma rahvusest praktiliselt sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides) ega riiklikust tervishoiusüsteemist (nad võivad endale lubada paremaid haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed kogevad eliidi niisugust sõltumatust kodanikuvõimu kaotusena. Meritokraatlikud eliidid on omavahel tihedates sidemetes, aga nende võrgustikud on horisontaalsed. Sofia juhtiv majandusteadlane tunneb lähedalt oma kollege Rootsis, kuid ei tunne oma kaasmaalasi ega huvitu nendest, kes on tehnokraatlikel eksamitel läbi kukkunud.“

„Pole siis üllatav, et Euroopa uue populismi tuumaks on lojaalsus – nimelt tingimusteta lojaalsus etnilistele, usulistele või sotsiaalsetele gruppidele. Populistid lubavad inimestele, et nad ei otsusta nende üle ainult teenete põhjal. Nad lubavad solidaarsust isegi kui mitte õiglust. „ „(…) siis populistid pooldavad ühiskonnanägemust, mis sarnaneb perekonnaga, mille liikmed toetavad üksteist mitte lihtsalt seepärast, et igaüks seda väärib, vaid kuna igaühes on midagi ühist.“ (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 93). Kui see mõtteviis leiab laiemat kõlapinda, siis … Mnjah, mida te poliitinimesed seal poliitturul kokku praegu segate?

Miks siis ikkagi sellised kummalised arengud poliitmaailmas toimuvad? F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 72) selgitab seda järgnevalt: „Oleme arutanud selle üle, mida arvab rahvas eliidist. Aga mida arvab eliit rahvast? Mida teeb võimu omamine inimese enesetajuga? Ei midagi head, ütlevad eksperdid. Henri Kissinger väitis kord: „võim on ülim afrodisiakum.“  Nii võrgutav kui võim ka on, psühholoogilised uuringud on näidanud, et see tuimestab võimu omavate inimeste tundlikkust. Ühesõnaga, võim tapab empaatiat.“ Tapab empaatiat, kuid kas on tapnud ka enesealalhoiuinstinkti?

 Lõhe 5. Pea, käe ja südame töötajad

 Kuid see pole veel kõik. Murdejooni on teisigi, millel silm peal hoida. R. Müllerson („Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 289)  „Lisaks kuristikule, mis lahutab kus tahes ja kuskil olijaid, on David Goodhart juhtinud tähelepanu ka ühele teisele, ehkki eelmainituga seotud ohtlikule ühiskondlikule lõhele: nii-öelda kognitiivsetel kutsealadel hõivatud kõrgharidusega inimesed, füüsilise töö tegijad ning need, kes hoolitsevad noorte, eakate, puuetega inimeste ja haigete eest. Tema liigituse järgi on need  pea, käe ja südame töötajad. Kui esimene kategooria (pea) töökohad on mainekad ja tavaliselt ka hästi tasustatud, siis kahel teisel on väiksem palk ja märksa kehvem ühiskondlik maine. Ja seda hoolimata asjaolust, et ülikoolidiplomit devalveeriva massikõrghariduse laialdase leviku tõttu valmistatakse ette ülearu palju inimesi, kellel on küll diplom, kuid pole võimeid tegutseda väga hästi tasustatud kognitiivsetel töökohtadel. Lisaks kahaneb selliste töökohtade arv, vähemalt potentsiaalselt, tehisintellekti edenemise tõttu. (kas saab tõesti väita, et Londoni City suhtekorraldusbüroo nooremspetsialisti töö on kasumlikum kui bussijuhi või hooldustöötaja töö?)“

 „Kui praegune eliit, esindagu see siis vasak- või paremtsentristlikke erakondi, ei taha populistide ees taanduda, tuleks pöörata tähelepanu sellele laienevale lõhele kõrgharidusega inimeste ja nende vahel, kes kuuluvad peamiselt käe ja südamega töötavate inimeste kategooriasse.“

Lisaks veel üks tegur, mis võib-olla esialgu märkamatu, kuid oma kumulatiivselt mõjult mängumuutja: „Ent juba aastakümneid, kõigepealt maailma kiire üleilmastumise ja hiljem ka rahvusvahelise süsteemi muutuva tasakaalu tõttu, on demokraatia ja liberalismi vastuoluline sõbra-vaenlase suhe muutumas vähem sõbralikuks ja rohkem vastanduvaks. See peegeldub muuhulgas selles, et enamikus lääneriikides on liberaalne eliit hakanud sildistama populistideks neid demokraate, kelle poliitika, ja ideed (või isiksused) neile ei meeldi (meenutagem, et Ralf Dahrendori sõnutsi „ühe inimese populism on teise demokraatia ja vastupidi“, kuigi ta on seda täpsustanud väitega, et „sellal kui populism on lihtne, on demokraatia keeruline“). Samal ajal on demokraadid (või populistid) hakanud pidama liberaale üleolevateks elitistideks, kes on inimest, nende vajadusest ja mõtteviisist võõrandunud, uskudes, et nood on äpardujad ja teadmatud.“ (lk 280). Võib uskuda, et neil inimesel kes on oma isikliku väärtuspuu järgi demokraadid või liberaalid, ajab selline liigendus juhtme kokku, kuid … Kuid  kuskilt lugesin, et vihkamine on ühe teooria järgi taaskasutatud hirm, siis tegelikult on kõik siin ilmas taaskasutatav. Isegi poliitilised vaated.

 Lõhe 6. Vetokraatia

 Samal ajal kui meil teiega on enesesäilituslikult mõistlik tekkivaid lõhesid tasandada süvenev tegelikkuses lõhe bürokraatliku vetokraatia survel ohtlikult. Vaadake, ilma julgete muudatusteta süsteemis jõuamegi me … lõpuni, kuid mitte ajaloo lõpuni vaid administratiivse korra lõpuni sellisel kujul nagu meie teiega  sellega harjunud oleme. Samas kui ajalugu on asunud uuele arenguringile ja maailma on sellisel määral kiirenenud nagu see on kiirenenud, siis vanad juhtimisstruktuurid ja meetodid ei toimi enam.

Kuid nagu meie teiega teame on „harjunud olek“ üks ütlemata mugav olek, millest loobuda ei taheta, suudeta, raatsita. Seega selle asemel, et muuta juhtumis/otsustus struktuure paindlikumaks ja kiiremaks muudab bürokraatia neid poliitturu toel sümbioosis ja enesekaitseks üha tihedamaks ja …teovõimetumaks. Nagu märgib F Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 41-44)) et: „Paul Light, teadlane, kes seda teemat kaua aega uurinud, märgib, et president John F Kennedy ajal oli valitsuskabineti osakondade hierarhias 17 ametisse määratud „kihti“. Selleks ajaks kui Trump ametisse astus, oli neid vapustav 71. Enamik neist vahele segavaist volitustest olid mõeldud täitma mingit väärtuslikku eesmärki.“ //bürokraatlike kontrollide taga on head kavatsused, kuid need kuhjuvad sadadeks nõudmisteks, mis on üksteisega vastuolus, iga kuritarvitamisega kehtestatakse uus, täiendav reeglite kogu, ametnikel on vähe tegevusvabadust – odavaim pakkumine isegi siis kui nad saavad aru, et töö tehakse ära viletsalt ja viivitustega.//

 „Kuid tegelik põhjus on märksa sügavam. USAst on saanud Francis Fukuyama terminit kasutades „vetokraatia. Kontrolli- ja tasakaalusüsteem, mida kopeeritakse igal valitsuse tasandil, tagab, et keegi kuskil saab alati igale positiivsele tegevusele pidurit tõmmata. Ameerika Ühendriikidest on saanud vastuhääletajate riik“

 „…, et iga pingutuse puhul leidis mõni huvigrupp viisi, kuidas projekt seisma panna. „Olukorras, kus nii paljudel tegijatel on võimalik panna peale veto, on peaaegu võimatu projektiga edasi liikuda,“ (…) „Mitte kellelgi ei ole tänapäeval selliseid hoobasid, mille abil teha ära midagi, mis näib olevat New Yorgile tervikuna kõige parem. Ja lõpuks muudetakse valitsus ebapädevaks.“ (Penn Stationi renoveerimisest)

 „Ma ei ole paksu valitsuse fänn. Ma kasvasin üles Indias, hiiglasliku ja ambitsioonika riigiga maal, mis oli ebakompetentsuse ja ebatõhususe musternäide. See hävitas aastakümneteks India väljavaated ja hoiab riiki endiselt tagasi. Lihtsalt valitsuse suuremaks paisutamisest on ühiskonna probleemide lahendamisel vähe kasu. Hea valitsus tähendab piiratud võimu, kuid selgeid volituste piire. See tähendab anda ametnikele autonoomiat, tegutsemisvabadust ja võimet ise otsustada. See nõuab säravate, pühendunud inimeste värbamist, keda inspireerib võimalus teenida oma riiki ja pälvida selle eest lugupidamist. See ei ole miski, mida oleks võimalik luua üleöö, kuid see on tehtav. Taiwan ja Lõuna-Korea ei sündinud koos hea valitsusega. Vastupidi, need olid algul korrumpeerunud diktatuurid, kuid nad arendasid aastakümnete vältel välja oma mudeli, õppides teistelt. (…) Nad nägid, et kapitalism töötab, ja kohandasid selle oma ühiskonnale.“ Tundub ju lihtne ja loogiline, kuid tegelikkuses lisandub iga aasta paar kõrvaliste otsustajate tasandit, mis pärsivad meie arengut.

 Mitte aja, aga loo lõpust. Tegelik energiakriis

 Sellel kõigel on tagajärjed. J Casti („X-sündmused“ Nebadon 2012 Lk 35 ) kirjeldab mis juhtub üha uute kihtide lisamisega kujutletavasse korda . Nimelt „ Tainter väidab, et kui inimesed loobusid küttimisest ja korilusest ning hakkasid elama kogukondadena, pidid nad lahendama üha rohkem probleeme, mida loodus nende teele saatis, et suure lähestikku elava grupina ellu jääda. Iga lisanduv organisatoorne kiht maksab – näiteks suurlinna juhtimisstruktuur, maksuamet, mis kogub selle struktuuri ülalpidamiseks raha, kaitseüksused ja muu selline. Tander näitab veenvalt, et kõigi nende puhul on ühiseks maksevahendiks energia ning et süsteemi lisanduvate kihtide tõttu kasvava keerukuse tulemuseks on kasumi vähenemine: kulutatakse aina rohkem energiat ning vastu saadakse üha vähem.

Näiteks iga dollari eest, mis tänapäeval teadustöösse investeeritakse, saab üha vähem patente. Kriisihetk saabub siis, kui me taipame, et ühiskonnad peavad pidevalt lahendama probleeme, et nad saaksid kasvada. Probleemi lahendus aga nõuab aina kasvavaid struktuure. Lõpuks saabub hetk, mil kõik ühiskonna ressursid kuluvad süsteemi käigushoidmiseks. Lõpuks saabub hetk, mil kõik ühiskonna ressursid kuluvad lihtsalt süsteemi hoidmiseks. Sel hetkel tabab ühiskonda keerukuse ülekoormus, mis tähendab, et uute probleemidega toimetulekuks pole enam ühtegi vaba vahendit. Kui tekib järgmine probleem, ei suuda süsteem seda lahendada, sest ei saa enam keerukamaks muutuda. Seega kukub süsteem kiiresti kokku X-sündmuse tagajärjel, mis vähendab ruttu keerukuse ülekoormust. Mõnikord on X-sündmuseks majanduslik krahh või poliitiline revolutsioon, kuid sageli on ühiskonna liigsest keerukusest vabastanud sõda – väike või suur, kodu- või välissõda. Pärast sõda saab üles ehitada tunduvalt madalama keerukusega ühiskonna. Üheks näiteks võib tuua kuulsa Rooma impeeriumi allakäigu ja languse.“

Kes aru ei saanud, siis H Pajula („Majanduslik inimene ja poliitiline loom“ Eesti Keele Sihtasutus 2014 Lk 71) seletab selle üle järgnevalt:  „Tainteri kollapsiteooria selgrooks on hüpotees, et ühel hetkel hakkab kasvavasse keerukusse tehtud investeeringute tootlus langema. Ellujäämisprobleemi lahendamiseks loodud instrumendist saab aegamööda koloss, kus kogu nappiv  energia kulub pelgalt sta tus quo säilitamiseks. Kollaps on seega oma enda keerukusselämbuva ühiskonna meeleheitlik sööst eluks vajaliku lihtsuse suunas. „Lõpuks ühiskond laguneb, nii et kohalikud võimukeskused lähevad oma teed, või  muutub sedavõrd nõrgaks, et alistub välisvaenlasele vastupanuta. Mõlemal juhul viiakse selle ühiskondlik-poliitiline struktuur vastavusse kohaliku ressursiga.“ (J. Tainter „Keerukate ühiskondade kollaps.“) Paha lugu. Poliitturg, milline on teie parim pakkumine? Kui me probleemi ümber sõnastame, siis on just siin … energiakriis. Energiakriisi lahenduseks on genereerimisvõisuste suurendamine ja ebatõhusa osa väljavahetamine.

 Eesliini hülgamine? 

 C Hood „Riigikunst“ (TLÜ Kirjastus 2022) esitab peatükis  „Vastused avaliku juhtimise ebaõnnestumistele („Isiklik kasu riigiametis“, „Omastamine, väljapressimine ja altkäemaks“, „Eesliini hülgamine“ järgmise selgitava konstruktsiooni:

 „Probleem, mille see lugu esile toob, erineb täielikult otsest varastamisest ja avaliku vara omastamisest. Kui Hocenosi kirjeldus on täpne, demonstreerib see avaliku teenuse pakkujate „erahuve“, mida järgitakse peenemal moel: välditakse ebameeldivat või ohtlikku eesliinitööd ning esikohale seatakse teenusepakkujate mugavus või turvalisus, nii et vastikute sündmuste ilmnedes ollakse silma alt ära. Avaliku juhtimise igavana probleem on see, et avalikke teenuseid osutavad isikud – nii lepingulised partnerid kui ka avalikud teenistujad – valivad sageli kerge ja endale meelepärase, mitte stressirohke ja põhimõttelise tähtsusega tegevuse, isegi kui ühiskond üldiselt peab väärtuslikuks just viimati nimetatut. Enamasti eelistatakse tööd, mida tehakse tunnustatud kolleegidega tavalisel tööajal meldivas keskkonnas koos võimalusega kasutada nn töiseid puhkevorme (seminarid, konverentsid, õppereisid) ja vabadusega kujundada ise töö tegemise viis, vastupidiste omadustega tööle (kurnav rutiin, detailidele keskendumine, terav vastuseis eri taustaga nii-öelda raskete inimestega). Kui sellised suundumused tähelepanuta jätta, kaldub avalik juhtimine heaolu vähendama.“

Ning veel üks selgitav nüanss: „Neljas liik avalikus juhtimises levinud ebaõnnestumisi on üldjoontes seotud fatalistliku maailmavaatega. See hõlmab entusiasmipuudust, soovimatust võtta vastutust ja plaanida ilmselt ettenähtavaid sündmusi. Marshall Meyer ja Lynne Zuckeri sõnutsi (1989) on niisugused hoiakud „püsivalt ebaõnnestunud organisatsioonides“ tavalised. Säärased organisatsioonid küll eksisteerivad, kuid ei suuda pikka aega eesmärke saavutada, trotsides tuntud majanduslikku ja evolutsioonilist eeldust, et ebaõnnestumine põhjustab väljasuremist või kadumist. „ Nagu meie teiega teame, siis nii see on, kui eesmärke ei saavutata, siis sõnastatakse eesmärgid lihtsalt teistmoodi, kuid tegevusi ei muudeta. Täpselt nagu Nansen  „Ta oli küll oma eesmärgid arukalt ümber defineerinud; enam ei olnud varem püstitatud eesmärk vallutada põhjapoolus ja võita see Norrale. Eesmärk on saavutatud, kirjutas ta Otto Irmingerile, Taani Geograafia Seltsi presidendile. See oli nimelt  tungida läbi tundmatu polaarmere. Nansenil oli harukordne võime poolel teel oma ambitsioone korrigeerida ja alati võitjana välja tulla. „ (E. Vogt  „Fridtjof Nansen. Mees ja maailm.” Tänapäev, 2014 lk 174). Nojah, nagu hoomate, siis ümberformuleerimine ei tähenda eesmärkide saavutamist. Igatahes Nansenit ümberformuleerimine Põhjapoolusele ei aidanud.

 „Mark Moore, üks kaalukamaid autoreid, kes tänapäeval avalikust juhtimisest kitjutab, on tõhutanud avaliku teenistuse juhtide ja nende organisatsioonide rolliavaliku väärtuse loojana ühiskonnale lisandväärtust andvate teenuste või tulemuste pakkumisel. See peatükk vaatab asjale teisest otsast. Siin on vaadeldud viise, kuidas avaliku teenistuse juhid saavad avalikku väärtust kahandada, uuritud avaliku juhtimise ebaõnnestumise ja läbikukkumise probleemi ning esitatud koos näidetega viisid, kuidas saab luua negatiivset avalikku väärtust.“ (lk 45) „… või valitseb levinud põhimõte „kõigi asi pole kellegi asi“.(lk 50)

 Liikumatuse liigutused

 Nii olemegi jõudnud olukorrani, mida R D Precht („Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.“ TÜK 2019 Lk 44/49/50/57) kirjeldab kui „Me paigutame Titanicul lamamistoole ümber“. Arutlus ise käsitleb digitaliseerimist, kuid digitaliseerimine ongi üks uue arenguringi aluseid ja kiirendeid. Seega „Kes tahab midagi muuta, otsib eesmärke; kes tahab midagi takistada, leiab põhjusi.“ „Vähemalt kaks aastakümmet või kauemgi on inimesed meil elanud eesmärkide üle valitsevate põhjuste diktatuuri all. Strateegia mõõde on kaotsi läinud. Strateegiliselt mõelda tähendab seada endale tulevikuks eesmärk ja siis sammhaaval selle poole liikuda. Saksamaal valitseb juba pikemat aega teine taktika: mõeldakse selle üle, mis tõotaks antud hetkel eeliseid valija silmis. Taktika triumf strateegia üle on halvanud meie riigi.“ (lk 49)

„Suurte otsuste langetamine on poliitiku elukutsega vastuolus ja vähendab võimalust saada tagasi valitud. Nii nagu meie linnade valgusreostus paneb oma heledusega kahvatama taevatähed, nii pimestab olevik mis tahes tuleviku.“

 „Aastatuhandeid ei ole inimesed teadnud, mida nad usuvad – täna ei usu nad seda mida nad teavad. Me oleme kursis kliimamuutuste ja selle laastavate tagajärgedega – aga me ei usu seda. Igatahes mitte oma argielus ja mitte meie poliitilises agendas, kus käib ikka veel kauplemine selle pärast, kas maakera tohib soojendada kaks või kolm kraadi, et jääda – vähemalt meie, Euroopa inimeste jaoks. Ja me teame sedagi, et meie senine elumudel, mis põhineb kõige – tarbimise, raha, lõbu ja prügi lakkamatul kvantitatiivsel kasvul, ei saa niikuinii lõputult püsida. Et me vajame uut, kestkikku majandamisvormi. Ja me vajame pigem rohkem aega kui aina rohkem igasugust kola. Aga nagu öeldud: midagi teada ei tähenda veel seda uskuda ja selle järgi talitada.“

 „Kaasaegset poliitikat, nii nagu me seda enamvähem igal pool Euroopas näha võime, iseloomustab eetostest loobumise taktikalise tarkuse ja ülimalt paindlike põhimõtete kasuks. (…) Et poliitikud ei tee mingeid tulevikuplaane ega tegutse oma veendumuste kohaselt, ootavad nad teemasid nagu ilma – valitseb oleviku diktatuur kogu ülejäänud aja üle; kõik liigub, miski ei muutu.“

 Veelkord majanduskasvu mõjust

 Prechti kirjeldus on hea alus segadusttekitava olukorra mõistmiseks. Kui miski ei muutu, siis ei muutu ka majandus tõhusamaks ja säästlikumaks („Toyota kata“ järgi on paigalseis vaikne tagasilangus) nagu kirjutas  S Pinker („Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 405) „Esimene vihmapilv silmapiiril on majanduslik stagnatsioon. Nagu märkis esseist Logan Persall Smith: „On vähe muresid, olgu need kuitahes rasked, mille lahendamisel hea sissetulek kasuks ei tule.“ Nii, et pole vaja teha nägu nagu oleks sissetulekute kasv mingi kõrvaline asi või veel hullem – häbiasi. Ei ole. Häbiasi on kui me kaotame tahte saavutada paremaid tulemusi.

Arvamuslikult  „Ameerika on minetanud oma maagilise edasipüüdlikkuse. Töölised majanduslikult mahajäänumatest piirkondadest ei võte end enam kokku ega koli kiiremini arenevatesse keskustesse, vaid võtavad välja oma töötuskindlustushüvitise ja langevad tööjõu hulgast välja. Ettevaatlikkusprintsiip takistab kellel tahes proovimast mida iganes esimest korda. Kapitalism on kaotanud oma kapitalistid: liiga palju investeeringuid on seotud „halli kapitaliga“, mida kontrollivad institutsionaalsed haldajad, kelle eesmärgiks on pensionile minejatele turvalise sissetuleku tagamine. Ambitsioonikad noored tahavad saada kunstnikeks ja loovisikuteks, mitte ettevõtjateks. Investorid ja valitsus ei toeta enam ambitsioonikaid riskiprojekte. Nagu kurtis ettevõtja Peter Thiel: „Me tahtsime lendavaid autosid, aga saime nende asemel 140 tähemärki.“

Olgu selle põhjuseks mis tahes, majanduslik stagnatsioon on paljude teiste probleemide algpõhjus ja kujutab endast 21 sajandi poliitikakujundajatele olulist väljakutset. Kas see tähendab, et areng oli kena kuni see kestis, ent nüüd on see läbi? Ebatõenäoline! Esiteks, kasv mis oli aeglasem kui sõjajärgsetel hiilgeaegadel, on ikkagi kasv – tõepoolest, eksponentsiaalne kasv. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud viimasest viiekümne viiest aastast viiekümne ühe jooksul, mis tähendab, et igaühe jooksul neist viiekümne ühest aastast (sealhulgas kuus viimast) muutus maailm rikkamaks kui aasta varem. „

Kuid tõsiasi on see, et kui kõik tahavad olla loovisiksused või …võtta välja töötuskindlustushüvitist, siis kes tehelikult maailma edasi liigutaks? Eks ole hea küsimus.

 Ühe hea idee halb teostus

 M Svensson („Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013 Lk 319) täheldas, et „ Põhimõtteline konflikt on olemas ja küsimus on selles, kuidas hakata institutsioone ümber kujundama, et sellega toime tulla. Uuenduste tegelikuks probleemiks pole mitte tehnoloogilised, vaid institutsionaalsed uuendused. Me peame hakkama leiutama uut tüüpi institutsioone, mis suudavad käia kaasas infoajastuga.“ Just selles on küsimus, kuidas institutsioone ümber korraldada, kuid ka korraldamine ei pruugi olla võluvits või kiirendi.

Kuid ka süsteemi muutmine ei garanteeri head tulemust. Isegi hoolika ja põhjaliku vaagimise puhul. I Gentles („Cromwell” Kunst 2014 Lk233/234/238) on kirjeldanud Cromwelli ja tema ohvitseride  märkimisväärset katset peale kodusõja võitmist luua „täiuslikkust“: „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”

 „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?”

 „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esinduskoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.””

 Lahkusetus oli see väljend (+ suutmatus kokku leppida), mis iseloomustas Barebone parlamenti. Ometi oli see viimane katse leida stabiilne poliitiline vorm enne Oliver Cromwelli Lordiprotektoriks määramist, mis teatavasti ei olnud demokraatia vaid ainuvõim. Nii palju siis valitsemisvormidest, mis on lahkusetud, kus teevad lollid rohkem muret kui petised ja mis ei suuda vastu võtta seaduseid.

 Praegustele positsioonis olevatele vast üks meeldetuletus, et kõike mida te täna teete o-positsiooni pidurdamiseks, ülerullimiseks ja marginaliseerimiseks innukalt teete, siis kõik see tuleb teile pendli liikudes tagasi. Tuleb suure hooga. Ikka see vana ministeeriumiametniku (filosoofi ja religioonirajaja) Konfutsiuse tarkus. „Ära tee teistele seda, mida sa ei tahaks et nemad sule teeksid.“ Ja selle koha peal võib näha kõige suuremat ohtu meie teiega vabadusele, et poliitturg ei oska leida nüüdisaegseid lahendusi, asendades need omavahelise kiusliku pahatahtlikkusega ja suutmatusega kokku leppida tähtsates asjades, pidades vaenamist kindlameelsuseks, järsku ütlemist tõekuulutamiseks ja pidevat riiukiskumist arengu mootoriks. See ei ole niimoodi.

 Sõjakusest

 Oleme muutunud sõjakaks, vihameelseks. Vihameelsus oleks nagu mingi tänapäeva kvaliteedimärk. Aga ei ole, see on märk saamatusest. Suutmatusest juhtida kujutletavat korda.  Nagu A. Adamson ( „ Mida koolis ei õpetatud. Eesti ajaloost.“ Argo 2018 Lk 126) kirjutas tabavalt, et: „Meie iseseisvus tekkis revolutsioonist (ja sõjast), kuid ärme idealiseeri revolutsiooni kui sellist – see on alati märk loomulikuma, parema, evolutsioonilise arengukäigu ebaõnnestumisest.“ Väga hästi väljendatud.

 Pigem vajame sellist innustatust nagu ameeriklastel oli kuuekümnendatel

„Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394) ja    „Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“  „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju muudki) reaalsuseks.( Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk 77/76). Ja-jah vastab tõele, et sel ajal oli USA-s palu lõhesid ja lõhekesi, kuid administratsiooni juht kutsus kogu maad ja rahvast koonduma ühendava idee taha (Isegi NASA koristaja ei olnud lihtsalt koristaja vaid „ta aitas inimest Kuule lähetada“). Sellest oli abi.

Teisalt „1930 aasta märtsis purunes Weimari Vabariigi viimane suur koalitsioon, kuhu olid kuulunud Saksamaa Sotsialistlik Partei (…), Saksa Demokraatlik Partei (…) ja Saksa Rahvapartei (…). Kompromissitus ja laialt levinud antiparlamentalism nurjasid riigipäevas mis tahes uue valitsuse moodustamise, nii et 83-aastane riigipresident Paul Hindenburg pani kokku nn presidendikabineti ning võttis Weimari riigipõhiseadus eriolukorra-artikli 48 abil vabariigi juhtimise enda kätte. Saksamaa esimese parlamentaarse demokraatia lõpp oli alanud.“ (H B Görtemaker „Hitleri õukond“ ÄP 2020 lk 99). Meie poliitturg kipub suunduma just seda rada. Tundub, et tegemist on Kui sama sõnakasutus ja ebaväärikus jätkuvad, siis saame me mitte just kauges tulevikus majanduskasvu asemel näha seda, et äratatakse üha uusi ja uusi segmente uinuvaid deemoneid. Siis saame tõdeda, et tänased konservaatorid olid väga mõõdukad, isegi tsentristlikud poliitinimesed.

 Poliitilised kodutud

 Kui kasutada veel ühe Saksamaa näite kogemust, siis „Pärast poliitilist isatappu hakkas Angela Merkel CDUd väsimatult moderniseerima, mis läks tal niivõrd korda, et ka parima tahte juures ei suuda keegi öelda, mis on selles erakonnas veel konservatiivne. Sestpeale on Saksamaa konservatiivsed kodanikud koduta. CDU järjepideva nihkumisega sotsiaaldemokraatlikuks ja roheliseks on Merkel parteilt selle olemuse riisunud. Võimupoliitiliselt võttes oli see geniaalne samm. „

„Traditsioonipartei niivõrd ulatuslik ümbervormimine oli võimalik vaid seepärast, et Angela Merkel on CDUs alati olnud võõrkeha. Ta ei pea erakonna kodanlikku ja konservatiivset ajalugu enda jaoks siduvaks.“

 „Kuna Merkel oli konservatiivseid ja rahvuslikke jõude juba ammu enne 2015 aasta pagulaslainet endast eemale tõuganud, jäid need poliitiliselt kodutuks. Nad hakkasid niisiis uut kodu otsima ja leidsid selle natsionalistlike, Euroopa- ja Lääne-vastaste ning – vähem kui sageli väidetakse – antisemiitlike, kuid siiski osaliselt reaktsiooniliste, igatahes kõike muud kui avatud või salliva maailmavaatega, CDUst parempoolsete populistide juures. „

 „Aegamööda jäid kodutuks vaid tõelised väärtus- ja kultuurikonservatiivid, kes omalt poolt meedialemmikud ei olnud“

„Nii tekkiski vasemale nihkunud CDUst paremale esinduslünk. Selles lüngas leidis kasvupinda AfD.“  („Merkel“ Helios 2018 lk 25/169/32).

 Niisiis, küsimus on selles, et kui poliitturg ei tegele tõeliselt eksistentsiaalsete küsimustega asendades selle mugavalt „eesliini hülgamisega“, kui ohustatud enamusest saavad poliitilised kodutud, siis … Siis kes need ohustatud kodutud oma kujutletavasse turvakoju kutsub? Eks ole hea küsimus? Õigemini küll mõtlemapanev … eee … Kui kellelgi veel aega ja viitsimist mõelda on. Tõsiasi on see, et peale viimaseid Valitsemishankeid on poliitilisi kodutuid tekkinud hulgaliselt, Valitsemishanke tulemid/otsused/usutavus suurendab ohustatud enamuse hulka ja poliitturg kujuneb põhjalikult ümber. Kui institutsioonid vajavad ümberkorraldamist (sest ei suuda uue arenguringi kiirendusvajadust tagada) ja poliitturg kujuneb ümber (sest senised poliitturu osalised on kaotanud oma krediidireitingud), siis … Piliitturul oleks päramine aeg selle tulevikuga  tegeleda nüüd ja praegu, pärast … Pärast tegelevad sellega hoopis teised ja võib-olla ka kolmandad.

Ja kui K N Waltz („Inimene, riik, sõda“ Postimees 2023 Lk 17) täheldas, et „Keegi on väitnud, et küsida, kes sõjas võitjaks tuli, sarnaneb pärimisega, kes võitis San Francisco maavärina. Et sõdades pole võitu, vaid erinevad lüüasaamise astmed, on arusaam, mida XX sajandil üha enam omaks võetakse.“, siis võiks see arusaam olla ka XXI sajandi tegevuste mõistmise aluseks. Eeltäheldatu sügavamaks mõistmiseks vaid niipalju, et väiksemate rahvaste ja riikide lüüasaamise aste on alati suur.

 

Järgneb …

 Pildil rahvakunst Pirita rannast

Targutusi:

 

M Kurlansky „1968 – aasta, mis raputas maailma“ Olion 2009

 

Lk 82 „Enamikule ameeriklastest ei olnud Cronite kõiketeadja, vaid keegi, kes juhtus teadma. Ta oli nii järjekindlalt neutraalne, et vaatajad uurisid tema näomiimikat, lootes sealt mingi arvamuse välja lugeda. Paljud demokraadid, sealhulgas John Kennedy, arvasid, et Cronkie on vabariiklane, aga vabariiklased pidasid teda demokraadiks. Avaliku arvamuse uuringud näitasid, etameeriklased usaldasid Cronkite´i rohkem kui ühtegi poliitikut, ajakirjanikku või telepersooni.“

Lk 112 „Vägivallaks piisab paarist mõttest, ent vägivallatua vastupanu nõuab kujutlusvõimet. See on üks põhjus miks nii vähesed mässajad soovivad seda omaks võtta.“

Lk 139 „Kui järgmisel aastal sai Henry Kissingerist Nixoni julgeolekunõunik, andis ta ajakirjale Look intervjuu, milles ilmutas oma harukordset võimet kõnelda autoriteetselt, samal ajal rängalt eksides.“ (jutt käis noore põlvkonna ängistusest, eeskujude ja eesmärkide puudusest)

Kuureisi eripärad „Titanic 13ga“: V5: Näppulõikamise lugu

 

 

 

Tihti me ei märka oma kiire elutempo juures väikeseid detaile, mis sulanduvad kokku mingiks arusaamatuks lindiks nagu tempokas karusellisõit.  Need  tunduvad tähtsusetud, kuid kõik suured probleemid on alguse saanud väikeste probleemide kokkulangevusest. Ka „Titanicust“ sai katastroofi sünonüüm, sest kokku langesid mitmed väikesed tegurid – üks  sekund, üks kamber, üks jäämägi, üks raadioummistus, üks … vääritimõistmine.  Titanicu suurprobleemi lahendus oli oskamatu, infopuudulik, läbimõtlemata ja üleolev. Ja kuigi „Apollo 13“ katastroof koosnes samuti paljudest pisiasjalikest kokkusattumustest, siis kriisilahendus oli muljetavaldavalt koosmeeleline, innovaatiline, infovahetuslik ja edukas. Inimesed hoolisid ja võitsid.

Meiegi teiega, aga eriti poliitturg, peab neid  väikeseid kumulatiivseks katastroofiks kujuneda võivaid detaile märkama. See et Titanic tahtis sõita Liverpoolist New Yorki, et Titanic tahtis võita kiirusrekordi Sinilinti, see kõik muutus tühiseks peale jäämäega kokkupõrget (ja meie praegune mitmikkriis on kokkupõrge jäämäega). Kokkupõrge muutis nii tahtmisi, vajadusi kui ka võimalusi. Uus plaan. Nii ka meiega, me vajame uut plaani, mitte vana plaani alusel Sinilinti (või Sinilindu?) taga ajamist. Meie plaan peab olema nutikas.

 Kahjuks seekordne KOLE ei arvesta ei muutunud olusid ega mõistlikke lahendusvariante, see on tehnokraatlik poliitinimeste soovide/lubaduste/ihade aritmeetiline tehe. See ei arvesta ei  inimeste ega ühiskonna kandekonstruktsioonide taluvustaset.. (H)eksel tabelid on vajalikud raamistikud, kuid need pole veel kõik, eriti kui inimene nendes ära kaob.  Peame Inimest märkama. Just see Inimese märkamise küsimus on kõige alus. Kummastaval kombel märkame me ärapõlatud koera või räsitud metsa, kuid Inimest me ei märka. Inimene kipub jääma juura ja muu jura varju (nagu näiteks Dr Riigi poolt Neeme tn majade osas vanade piirivalvuritele antud lubadused - JOKK). Aga riik ei saa kunagi olla JOKK, sest juriidiliselt võib see olla (mõne röövparuni seisukohalt) olla korrektne, kuid sellest johtuv usalduse erosioon ja mainekahju on korvamatud.

 Isegi põlisele optimistile paistab see  keskkond kuhu me oleme märkamata ja märkamatult jõudun kõhedusttekitavana. Niipalju lahkmeelsust ei tule Koomajärgsest Vabariigi ärkamisest meeldegi. Koosmeel on lagunenud väga teravaservaliseks lahkmeelsuseks, liikudes üldise vihameelsuse poole. Samas poliitturu üks põhiülesandeid (et mitte öelda  - eksistentsi põhi) on kodanikele kindlustunde loomine läbi koosmeele. Kuid luiskamine, ebatõed, ebaväärikus on tugevasti hõrendanud usaldust poliitturu vastu. Meie poliitturg on luisanud noa nii teravaks, et me võime endale selle luiskamisega viga teha – näppu lõigata.

 Lahkmeelsus kui süsteemirike

 Kuidagi kummaliselt on välja tulnud, kuigi meil olid demokraatlikud valimised, saime autokraatliku juhtimise. Võib-olla on see mingi demokraatia edasiarenduslik vorm, kuid ilmselt on see just see nagu see ka välja näeb – see ei ole demokraatia. Kogu süsteem seisab püsti vaid meie teiega kannatlikkusel ja heausksusel. Heausksusel, mis piirneb juba lihtsameelsusega. Autokraatlik juhtimine otsustab kõrgeima võimu kandjaga nõu pidamata mida iganes tahab, ja meie tuiutame vaikselt ja kannatame ära. Nagu Vanaema Marie ütles: „Ma kannatan ära, tal jääb halb mood juurde“. Nüüd siis ongi nii, et meie kannatasime ära ebaõiglase maksuküüru ja nüüd kannatame ära ka kõik teised ebatõest lähtuvad maksud. Harjumus. Ärakannatamine on muutunud harjumuseks? Kummaline

 Isegi meie mõttemudel on muutunud „ärakannataja“ mõttemudeliks. Me arutame valede asjade üle, maksuküür ei olnud midagi muud, kui Dr Riigi käe ajamine edukate/innukate/töökate noorte pereemade ja pereisade taskusse. Need on just need pered, kes töötasid tõhusalt, vahel ka kahel/kolmel töökohal et realiseerida oma unistusi oma enda kodust või ettevõtmisest, maksid oma pingelisi majalaene ja tihkeid liisingmakseid. Kas poliitturu loosung oli „Paras teile, mis te siis unistate?“. Muidugi oli see kõlvatu ja ebaõiglane, see tuligi likvideerida. Kuid nüüd me hakkame arutama nagu varas, kes on Pariisist Mona Lisa näpanud, oma keldriseinale selle pannud ja kurdab, et kui ta peab varastatud maali tagasi andma, siis jääb sein tühjaks. Kuidas küll kompenseerida varastatud maalist tühjaks jäänud sein? Ja kuna meil pole võimalik seda kompenseerida (varastatud maali vargale nimelt), siis las see maal olla seal keldriseinal. Pentslik arutus eks ole? Kuid just selline arutelu praegu käibki.  Lootuses alatiseks seda küüru kasutada õmmeldi Dr Riigi poolt ka sellekujuline jakk … eee … eelarve. Nüüd kui maksuküüru likvideeritakse (likvideeritakse seda, mida ei oleks kunagi pidanud juhtumagi) teatab poliitmaailm pead vangutades, et kuues (vabandust, riigieelarves) tekkib püsiv auk. Muidugi tekkib, kui kuub (eelarve) on küüru järgi õmmeldud, selles ongi probleem, et kuue disaini tuleb muuta, mitte arutada selle üle, et ilma küüruta kipub kuub lotendama. Oeh! See oleks mõistlik lahendus, kuid …

Kuid liiga lihtne poliitturu jaoks. Mõeldi välja „geniaalne“ lahendus, kuna kuub on õmmeldud küüru järgi, siis teeme kõik ühtlaselt küürakaks – lisame kõigi koormist 2% võrra. Ja, et asi oleks võrdne, siis lajatati ka ettevõtete tulumaksuks +2% ja et asi veel võrdsem oleks, siis erandid hotellinduses, panganduses ja dividendinduses saavad ka „õiguse“ maksta  kõigi teistega võrdselt. Ning nendele vaesemapoolsetele töötegijatele kelle autod maksavadki u 2000 EUR lajatame registreerimismaksu 2000 EUR pluss aastamaks (mis nad siis käivad töl?). Ja et asi oleks eriti võrdne, siis võeti tagasi ka peretoetuste „värk“ sest 129 suurperet oleksid riigi rahandusele hukutavalt mõjutada ja selle lubaduse osas et vanad piirivalvurid aegumatus erastamislubadused lunastada lubatakse … edasi. Ja, et Dr Riik ainsana süüdlaseks ei jääks, siis õhutatakse valdasid rikkuma senist kokku lepitud maamaksutõusu sammu, muutes nad kaassüüdlasteks. Vaadake nüüd seda jada kogumis (kobaras?) ja te mõistate, et kogu jätkusuutlikkusele pürgiv ökosüsteem viiakse tasakaalust välja, kõige sellest tulenevaga. Kui lisada siia ka Kurakäeliste kärehäälne alampalga raju tõusu nõue, siis piibellikult väljendades ootab ees seitse näguriäästat.

 Poolik rehkendus

 Tundub nagu toimetas KOLE kumulatiivselt Maksuharvesterina Vaevametsas. Lageraie? Või alepõllundus? Kuid selle õpetliku loo juures on veel üks nüanss – peale seda hunnitut Vaevametsa nüsimist ja mahapõletamist on Dr Riigi puudujääk ikkagi hinnanguliselt poole miljardi kanti. Mis selle laastamistöö eesmärk siis on? Tasakaalus eelarve? Tasakaalus eelarve kui eesmärk? Kuid siis oleks pidanud ju makse tõstma mitte 2% vaid … Ups!

Ei hakka siinkohal pakkuma, sest ega tea, äkki võetaksegi tõe pähe. No nagu „rahvaalgatus“? Eelarve tasakaal ei saa olla eesmärk, see on vaid vahend mingi eesmärgi täitmiseks. Milliseks eesmärgiks? Kulude kokkuhoiuks? Ja siin see küsimuste küsimus ongi, meile teiega ei ole ära seletatud, miks kõik need maksutõusud meile teiega kokkuvõttes annavad? Praegu me näeme, et need võtavad meilt meie eneste raha, et ... Kuid milleks? Kas niimoodi nagu hobuseparsnik õpetas hobust ilma söögita elama? See naljalugu lõppeb küll sellega, et hobune oleks peaaegu õppinudki ilma söögita läbi saama (õppetsükkel oli 10 päeva), kuid kahjuks kooles üheksandal päeval ära. Ka kokkuhoiu kohaks tuleb valida õige aeg ja õige kokkuhoid. Pealegi on maksutõusud ju uus võimalus ebatõhusate tegevuste jätkamiseks või lisamiseks, mis pole teps mitte kokkuhoid.

 Majandus kui tasakaalus ökosüsteem

 Vaadake, majandus on nagu ökosüsteem, see on mingite kindlate tingimuste tingimatu tasakaal. Nii nagu metsas on siingi tasakaal sööjate ja söödavate vahel, kui me mingisuguseid makse tõstame, siis sööb maksustaja maksustava toidulau tühjaks ja sellel on võimalus kas kedagi teist murda näiteks teist omasugust ettevõtjat ja sealtkaudu tarbijat või otse tarbijat. Lõppkokkuvõttes on nii nagu energia jäävuse seadus ette näeb – maksukoguja jääb mingi aja pärast sellestki maksukogusest ilma. Meie majanduse põhjal on see madal tootlikuus (u 80% EL keskmisest) ja lihtsavõitu vähese lisandväärtusega majandusstruktuur, mis tähendab ka et meie Toodangust tulenevad kasumid ja kodanike sissetulekud on 2,5-3,5 korda madalamad kui need kelle sarnased me tahaksime olla.

Nüüd siis otsustab KOLE, et keset majanduskriisi (kolm näljaaastat ja lähenev majanduslik jääaeg) on olukorra parandamise parim tee lõhkuda süsteemi tasakaal – muutes sisendite hindu veelgi kallimaks, toodangut konkurentsivõimetumaks ja tarbijaid ostuvõimetumaks.

 Et metsatulekahju ikka täielik oleks, siis lüüakse administratiivsüsteemid süsteemitult segi „moodustades“ uued ministeeriumid, mis tähendab, et need tegelevad aastakese enesekaitsega ja siis püüavad aru saada, kuhu nad sattunud on  ja mida nad ülepea tegema peaksid. Tundub NegatiivNobeli preemia vääriline ettevõtmine. Kindlasti elaksime sellele innukalt kaasa, kui osalema ei peaks.

 Majanduskasvul on mõte, sügav mõte

 Meil on probleem, õigemini süsteemne probleem. Süsteemi remontimist on alustatud valest otsast - maksudest. Rahvusliku tulu ümberpumpamine läbi administratsiooni bürokraatia ümberjagamisepumba ei suurenda rahvuslikku rikkust, vaid vähendab seda (tegemata investeeringud, jaotusmehhanismi ülalpidamiskulu jne. )Tegelikult on poliitturu pühaks kohustuseks luua majanduskeskkond, mis on (kindlas kõneviisis) suunatud tootlikkuse tõusule, kaasa aitama (administratiivselt), et oleks võimalik luua tootmisi, mis on kõrge lisandväärtusega ja vähendada regulatsioone, mis vabastaksid nii tööjõudu, loomingulisust, energiat kui aega. Ning ärgem unustagem SKT kasvu mõju kogu ühiskonnale „Majanduskasv on tähtis, kuna see võib aidata lahendada palju muid probleeme. Kui Ameerika Ühendriikide SKT kasvaks igal aastal pragu prognoositavast 1% kiiremini, oleksid ameeriklased 2033 aastakse viis triljonit dollarit rikkamad.  Kui see kasv oleks vaid 0,5% kiirem, laheneks USA eelarvepuudujäägi probleemid ilma, et poliitikat oleks vaja muuta. Mõistagi raskendaks aeglasem kasvutempo puudujäägi vähendamist, rääkimata raha eraldamisest uutele algatustele või maksude alandamisest.“ (A McAfee, E. Brynjolfsson „Masin, platvorm, inimene“ PM 2018 lk 127) Nojah, muidugi kehtib see USA kohta, nii, et meie poliitturg ei kipu seda  tõe pähe võtma. Vaadake, meil oli 4+% majanduslangust ja … ei mingit paanikat. Nagu jäämäge polekski olnudki?

Ja-ah, mida me siis nüüd arutame? Mida arenduseks pakume? Kuidas luua keskkonda milles oleks tagatud vaba loomingulisus, tootlikkuse kasv ja uusi ettevõtmisi mis tagavad kõrge lisandväärtuse? Ei, me arutame, kuidas ebatõdede kogumina tekitatavaid  maksutõuse „õiglaselt jagada“. See peaks ütlema nii mõndagi meie väärtussüsteemi ja –hinnangute kohta.

 Kui majandus läheb katki

 Meie oma ülbuste (rumaluste?) kogusummat võimendab veel üleilmne inflatsioonimurru üheülbaline tehnoloogia. Kui keskpangad püüavad kõrget inflatsiooni murda baasintresside tõusuga, siis tõsiasi on see, et 15 aastasest „metadooniravist“ (rahatrükk ja tugiostud) kogunenud inflatsioonijõu murdmiseks tuleb intresse veel tõsta ja tõsta, aga … Aga siis läheb majandus katki. Kui majandus läheb katki, siis pannakse trükimasinad jälle käima. Majandus vajab turgutamist ja rahaga kastmist. Meie … Meie oleme selleks ajaks oma Vaevametsa Maksuhrvesteriga maha niitnud. Pole enam midagi kastagi. Raskeks läheb. Praegune mudel toob kaasa majanduse konkurentsivõime languse, tarbijate ostujõu languse ja kui see läheb üle tööpuuduse kasvuks, siis on meie majanduses laastav metsatulekahju kogu ökosüsteemi on kahjustatud. Kui hinnad kasvavad ja „palgatõusu“ näilisus lõppeb, siis hakkab juhtuma …

Joon alla või kriips peale? 

 Tõmbame siinkohal majandusküsimustele joone alla, sest praegu on pandud asjad liikuma niimoodi, et ees ootab ridamisi näguriaastat. See on väike probleem, sest ennegi on olnud lahjasid aegu, küll meie teiega sellest millalgi välja ennast ukerdame. Ennegi on turge ja varandusi ümber jaotatud, kuid .. Kuid taamal luurab meid hoopis suurem probleem. Jällegi nagu pisiasi, selline mitte strateegiline otsus vaid justkui taktikaline nüke, kuid kogumis annab see pisiasjade kogum paradigma muutuse. Millise?

Vaadake, kui veel eile oli meil teiega valida tõe ja vale vahel, siis tänaseks on meile teada antud, et ka tõde oli tegelikult ebatõde ehk … Niisiis on meil teiega järgmine kord valida mitte tõe ja vale vahel, vaid (me juba teame olenemata sellest kuidas sõnajadad on rüütatud) meil on valida kahe vale vahel.  Seega on valid vaid ilusama ja ebailusama vale vahel? Kuid miks vaevata ennast enam äraarvamisega, milline vale on parem vale (õigem vale?), kui võib valida ilusama vale.

 Lootust müües, pettumust korjates

Teadaolevalt on poliitturg samasugune turg nagu igasugune muugi turg, Poliitturu eripäraks on see, et seal kaubeldakse lubaduste, lootuste tekitamise ja häältega, mis alles võidu järel pööratakse rahaks ja ametikohtadeks. Seega kehtivad poliitturule ka kõik tavaturu reeglid. „Müüge alati lootust. Tarbijana me igatseme sellise järele, mis tõstaks meie igapäevase eksistentsi teise, kõrgemasse ja rikkamasse sfääri. Sellist lootust võiks küllap pilkavalt pidada fantaasiaks või koguni pelgaks isekuseks ja nautlemiseks, kuid nii talitada oleks väär. Evolutsioonipsühholoogia meenutab meile, et inimesi kihutab tagant soov tunda ennast hästi. Eneseusaldus on sageli liivale rajatud, kuid hea enesetunne annab evolutsioonilise eelise, sest see süstib inimestesse teatava vitaalsuse, mis omakorda meelitab ligi sõpru ja liitlasi

Sellel reeglil on siiski kaks tähtsat lisatingimust. Esimene on see, et ehkki firma peab alati müüma lootust, võib ta seda teha ka hirmu müütades – tuletades meile sellega meelde midagi, mida me loodame vältida. Teiseks lisatingimuseks on see, et lootust müües peab firma sisendama usaldusväärset turvalisust.

On vana tõde, et miski ei peta julmemalt kui valelootused. Tulemus? Tarbijad maksavad firmale halastamatult kätte, kui see annab oma turundusaktsiooniga lubaduse, mida ei suuda täita.“ (Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005 lk 42) Just sellele valelootustest lähtuva ohu realiseerumisele  tulebki KOLEistidel lähiajal ennastunustavalt tegeleda. Pettunuid on liiga palju, liiga paljudes ühiskonnagruppides ja elualadel, et nende pettumusega toime tulla.

Taluvusenergia

Igal (öko)süsteemil on oma taluvusvõime.. Kolme viimase aasta jooksul vintseldes ühest kriisist teise on nii majandus, kui inimesed kaotanud palju oma varuressurssidest ja talumisenergiast. Inimesed on pidevalt … talunud … talutavuse piiril. Meditsiinikriisi ajal läks mõningatel inimestel taluvus katki, polnud enam varusid. Majanduskriisis läheb taluvus katki märgatavalt rohkematel, sest varusid enam pole – ei materiaalseid, ei mentaalseid. Meil olid valikud … Ja kõigist nendest valikutest tegi KOLE kõige lootusetuma valiku, et me ei hakka Apollo 13 viimast amprit püüdma, vaid istutas meid ümber vajuvale „Titanicule“. Nüüd siis ongi nii, et tuled põlevad ja orkester mängib, kuid vajumine jätkub. See oli pika vinnaga tulevikku määrav energeetiline valik, sest kogu Dr Riigi  ressurss läheb nüüd oma maksutõusu ja laristamis/koonerdamise õigustamisele.

Enam ei ole energiat majanduse ümberstruktureerimist soosiva keskkonna loomiseks. Kõik, pumpame vaid ressursse ühest trümmist teise, ilma et meie olukord paraneks. Kahju. Turundatakse vale asja. Vägisi. Meie teiega oleksime talunud ühte edasiviivat pingutust, kuid tundub, et siinkohal läheb taluvus katki. Energiat pole. Milles asi? Kas me oleme mõistmatud, elame omas mullis või …

 Neljanda põlvkonna …

 … või oleme me kellegi teise (hoopis suuremas) mullis, ise seda hoomamata? Meie poliitinimestel meeldib rääkida, et me oleme sõjas (selline ettekujutus enesest kui sõjapealikust tõstab muidugi nii mõnegi egot). Ma väga loodan, et ei ole, kuid mõningad käitumismustrid näitavad, et väga võimalik, et mingisuguse sõja me oleme, ainult et mitte selles, mida ette kujutatakse. Kui oletada, et meid on märkamatult kaasatud neljanda põlvkonna sõtta, siis leiab nii mõnelegi otsusele selgituse. meid on tõmmatud veatsooni, mis tähendab, seda, et me oleme organisatsioonilise relva mõjusfääris. Mis see veel on? Kuid neljanda põlvkonna sõjas on organisatsioonilise relva omamine ning oskuslik kasutamine  üks võidu elemente, sest:  „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” ((„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 9). Nii, et kes kellega „sõjas“ on pole niivõrd tähtis kuivõrd see, et administratsioon on enese mänginud veatsooni ja … Nüüd pole enam mingit vahet sellel mida KOLEga või koledalt tehakse, olenemata administratsiooni tegevustest edu see talle ei too. Kokkuvõttes on see muidugi ka meie teiega ühine ebaedu. Kahju.

 Sõda kui turg vs turg kui sõda 

Kuid turu puhul pole tegemist mitte ainult turundusega vaid ka strateegiaga sh sõjalise strateegiaga:  „Sõjaväelased omakorda arutavad majandusinstrumentide üle, mis võivad neile huvi pakkuda. Selliste majandusmeetmete hulgas on turupaanika ja finantskriiside loomine, piirkonna teadlik ümberinveteerimine eesmärgiga tekitada kapitali äravool, regionaalsete turgude moonutamine ja uute võimuhoobade kasvatamine. See on täiesti mõistetav ja selge majandusrelv, mis on võimeline muutma riiki etteantud suunas. Teisest küljest võimaldab majandusteadlaste infooperatsioonide temaatikasse kaasamine suunata riiki vajalikele majandus- ja poliitilistele reformidele.” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 15). Vaat selline lugu – majandusrelv.

 Iseenese vastu, iseenese vahenditega?

 Kui me vaatame seda kui lõhenenud on meie väike ühiskond, siis võib-olla see polegi juhus. Võib-olla on see just see mida kvalifitseeritakse neljanda põlvkonna sõjana. Eduka sõja üks elemente on vastase lahkmeelsus. Mida rohkem lahkmeelsust seda parem. „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” ((„Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 lk 25/26/29).

 Kui me nüüd mõtleme eelnevale definitsioonile: tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, vahetu rünnak poliitilistele struktuuridele, eesmärgi poole liigutakse mentaalse ruumi arvel, siis tekitatud  olukorral on mitmeid silmapaistvaid sellesuunalisi tunnuseid. Väga võimalik, et mingit neljanda põlvkonna sõda polegi olemas, võib-olla teevad meie poliitinimesed seda kõike Mogri Märdi geneetilisest puhangus ajendatult iseenese tarkusest (või edevusest)? Tegelikult sellel polegi tähtsust, sest tulem on täpselt sama: lahkmeelus, käremeelsus ja nüüd siis ka ...  vihameelsus. Poliitturg lõikab ... meile näppu

 Järgneb ….

 Targutusi:

A Chau „Poliitilised hõimud“ PM 2020

 Lk 12 „Aga kõige tähtsam hõimkondlik identiteet, mida Ameerika kõrgklassid ei märganud, oli töölisklassis tekkinud võimas ladvikuvastane identiteet, mis aitas võimule Donald Trumpi.“ (…) „Eliiti kuuluvad inimesed ei mõista ühte asja: tunnetuse, maitse ja väärtuste poolest seisab Trump tegelikult valgele töölisklassile väga lähedal. Hõimuinstinkt keskendub samastumisele ja Trumpi põhivalijad samastuvad tunnetuslikult temaga viisis, kuidas ta räägib (nagu mehed musite), kuidas ta riides käib ja puusalt tulistab, kuidas ta vigu teeb ja vahele jääb, ning kuidas liberaalne meedia teda alatasa ründab, sest ta pole piisavalt poliitkorrektne, feministlik ega loe eriti raamatuid. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastased on nende vastased. Need inimesed tunnevad, et Trumpi vastused on nende vastused. Nad samastuvad isegi tema jõukusega, sest just seda enamik  neist soovib, nagu ilusat naist ja suuri hooneid, millel oleks nende nimi. Paljudele töölisklassi ameeriklastele  ei tähenda ladviku vastu olemine rikkusevaenulikkust.“

F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022

 

Lk 146 „Ka Hiina välispoliitika on Xi ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku „Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma etke“. Eelkõige just sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“

„Kui 1990 aastal soovitas Deng hiina kaasliidritel oma hetke oodata, oli Hiina nigela majandusega vaene riik. Nüüdseks on see majandus kasvanud 800% ja muutunud kolossaalseks. Hiina ootas hetke ja kasvatas jõudu ning taotleb tänapäeval suuremat piirkondlikku ja globaalset rolli, nagu seda teevad rikkuse ja tugevuse kasvades kõik suurriigid. Kui palju suurem on sobilik ja kui palju on sellest ohtlikku ekspansionismi? See on põhimõtteline strateegiline küsimus, mis Washington ja maailm ei ole kunagi tõsiselt uurinud.“

Lk 143 „Ükski kahepooluseline süsteem ei sarnane teisega. Nõukogude Liit oli  Ameerika Ühendriikidega võrdne sõjalise jõu poolest (vähemalt mõne mõõdiku põhjal), kuid kõigi teiste näitajate järgi jäi sellest kaugele maha. Hiina on mõnes mõttes täpne vastand. Hiina sõjavägi on USA omast endiselt palju nõrgem, kuid paljudes majandus- ja tehnoloogiavaldkondades on tegu võrdsete konkurentidega.

 

G.Whittell „Spioonide sild“ Tänapäev 2016

Lk 156 Fisheri (polk Abel) protsessil „Donovan küsis 25. veebruari hommikul kõigi üheksa ülemkohtuniku ees: Milles seisneb meie riigi tegelik kaitse mandritevaheliste rakettide, vesinikpommide ja tehiskaaslaste ajastul? Kas see seisneb aatompommide arvus? Mürkgaaside või surmavate kiirte väljaarendamises? Või vaikses veendumuses, et oleme kindlaks jäänud vabaduse tõdedele, millele tuginedes meie esiisad siinsele maale rändasid?“