Vulkaani vägi Vol 11: "1 EUR turu" miraaž

Filosoofia on tore asi ja konkurents on tore asi. Eriti tore on konkurentsifilosoofia, kuid … kõik lähtub eelkõige  looduslikust valikust ja kohanemisvõimest.. Konkurentsi vormid  olenevad oludest ( mitte onudest). Näiteks kui te elate hea mainega linnaosa korteris, on teie konkurentsi ja ellujäämistingimused erinevad sellest, kes elab põlislaanes või džunglis. Osalejatel peavad olema mõlemas nendes keskkondades spetsiifilised oskused ellujäämiseks. Millegipärast tundub mulle, et metsmehel on suuremad šansid kohaneda linnaeluga (võib-olla stressiks), kui valgekrael/siidikäel metsarägastikus (süüakse ära). Kuid tühja sellest, minu arvamine on vaid minu arvamine. Loodus teeb oma valikud nii või teisiti, küsimus on vaid selles, kas see toimub tasapisi või „ühe ropsuga”. Kuid üks on tähtis, kui keegi läheb konkureerima, siis peab tal olema mingigi ettekujutus sellest milline on konkureerimise keskkond. Samuti peab Dr Riik teadma, kas ta teeb regulatsiooni kesklinna oludest lähtudes või metsapadriku läbimiseks. Need erinevad kaskkonnad vajavad erinevat riietust, ettevalmistust, riistu ja … regulatsiooni. ÜT-s tundub, et mittevedajad kujutavad ette mingit roosamanna pilti, mil üha uuemad ja paremad maanteelainerid sõidavad peaaegu katkematus jorus, piletihinnaga 1 EUR reis. Ehhee, see on miraaž, puhtakujuline luul. Miks?

Ajutine ja kohatine turg

„1 EUR turug” on saanud tegelikkuseks, osad ettevõtjad juba sõidavad selliste hindadega, osad lubavad, osad kaaluvad. Nii või teisiti 1 EUR turg on tegelikkus. See on karmi konkurentsivõitluse sissejuhatus. Pikemas perspektiivis … Tegemist ei ole kõigi eelduste kohaselt pikaajalise turuga. See on ajutine turg. Ja kohatine turg. Tuleb olla selles uues situatsioonis ja lubaduste virr-varris ülimalt tähelepanelik. Tavalise tähelepanelikkuse juures võib tavatarbijal/reisijal mõndagi märkamata jääda mõistliku otsuse tegemiseks. Näiteks, kui liinile tulija teatab teile, et sõit maksab 1 EUR, siis on see teile heaks uudiseks. Saate ju sõita peaaegu muidu. Kuid, kui järgmine lause teatab (tavaliselt väikeses kirjas), et tegelikult võtab see teie rahakotist poole rohkem ehk te peate maksma 1 EUR sõidu eest ja 1 EUR pileti ostmise eest, siis … Äh, puha valskus, nagu ütles Vanaema Marie. Pealegi kahjustab kogu bussinduse mainet. Hinnaökonomistina, pole mulle kunagi meeldinud sellised „nutikad” hinnalahendused, mil tarbijat peetakse tobukeseks. No täiesti nõrgamõistuslikuks. Kas siis tänapäeva Eesti inimene ei oska arvutada kahe piires? Pole tähtis, kas piletile lisaks kehtestatud eraldi hind on kütusele ( nagu praktiseerisid laeva ja lennufirmad) või liitumisele/abonomenttasule (võrgustikud) või tellimise eest, - tarbijal taskust läheb välja ikkagi mingi kindel täissumma. Kui te maksate 1EUR ja 1 EUR, siis lahterda seda mispidi tahes, rahakotist läheb välja 2 EUR. Punkt. Just seepärast mulle selline salatsemine ei meeldigi, tarbija pole tobu. Trbija on uskumatult nutikas ja vägagi arvestav. Muide ta arvestab ka ülalkirjeldatud „veiderdamise” hinna komponendiks ja loobub teist esimesel võimalusel. Uhke rahvas ikkagi

Retsept

Hinnaviilutamise näitena kirjutasin „Bürokraadi Vanaemas” definitsioonide all sellise retsepti:

„Retsept – Peetri kasumivorsti viilutamine ja serveerimine. Iga ettevõtja tahab saada mingi kindla suuruse kasumit. Seda võib ta teha kas ühe teenuse ja ühe suure hinnaga või jagada seesama teenus väikesteks osadeks, koos lõpmatu jada „väikeste hindadega”. Kui soovite mahlast kasumit, ärge serveerige tarbijale hinda toorelt ja räigelt ühes tükis. Selline käitumine ehmatab Inimesekest. Lõigata kasumivorst vaikselt pikikiudu, et tootja kasumimahl välja ei voolaks ja kliendil jätkuks närimist pikemaks ajaks, imeõhukesteks viiludeks, maitsestada segadusseajava kastmega koos meeldiva hääle ja hurmava naeratusega. Serveerida ootamatult, kuid soojalt”

Jaa-ah, nagu hoomate, on vähe asju mis maailmas muutuvad, vaid kaste on erinev.

 

Uue matemaatika sünd

Võib-olla on meil üldse midagi lahti arvutamisega. Mitte ainult ettevõtjatel pole 1+1=1 vaid ka Dr Riigi tasandil saadakse kummalisi tulemusi. Ühes Pilvepiiri kirjas teatati uhkusest pakatavalt, et uue operaatoriga on raudtee reisijateveo opereerimise dotatsioon vähenenud 20 milj EUR-lt milj 15 EUR-ni. No väga uhke värk, kokkuhoid missugune. Kokkuhoitud raha olevat juba kasutatud mitme „hea asja „ tegemise peale, kuid … Kuid kui hakata vaatama seda rahasummat, mis eelarvest välja läheb siis see on mitte  5 milj vähem vaid 5 milj rohkem. Kuidas siis niimoodi? Kas meid peteti? Ei, ei lihtsalt arvutai … teistmoodi. Nimelt koosneb praegune dotatsioon 25 milj EUR opereerimiseks mõeldud summast (15 milj) ja ca 10 milj EUR mis on kap rendi maksed uute rongide eest ( iga aasta). Kui oleks väidetud , et me ostsime uued rongid, teenus läks paremaks ja kallimaks, siis oleks kõik õige. Kuid kui väidetakse, et läks odavamaks (üks komponent teenuse maksumusest), siis on see eksitamine. Avalikkuse eksitamine. Tuletab kangesti meelde Vaheriigi kindrali küsimust noorsõduritele teemal kas toitu jätkub, mille vastatakse et jätkub ja jääb ülegi. Mida ülejäägiga teete? Sööme ära ja jääb puudugi veel. Oeh, täpselt samuti jäi Pilvepiiril raha „üle”, mis kulutati ära. Uus matemaatika?

Kiirendusetapp ja vahefiniš

 1 EUR turg kehib tegelikkuses vaid osadele istekohtadele nn apetiiterina  ja … ilmselt ajutiselt. 1 Eur turg tuleks käsitleda nagu kiirendusetapp, keset pikemat rallit. Kära on palju, nügimist kõvasti ja tolmu keerutatakse üles taevani. Tegemist on turu suutlikkuse, kohanemisvõime ja vastupidamisvõime kompamisega. Kui on kombatud, mittesuutlikud minema komberdanud, siis … eee … hinnad „normaliseeruvad”. Uuel tasemel. Niisama lihtne see ongi. Konkurentsiolukord toob kaasa ajutisi hinnalangusi, kuid kui tegevust ei täiustata ja tehnoloogiat ei uuendata, siis püsivalt paremat teenust ja odavamat hinda ka ei saa. No jah arvestades, et meie bussivedajaid ootab ees pimelend ilma kaartita (regulatsioon on lõpetamata neli nädalat enne seaduse käivitumist) ja osad mudalombid rajal on ikka päris sügavaks kaevatud, siis mitmedki vedajaid aukudesse ka upuvad. Kui juhtub nii halvasti, et kõik upuvad ... peale ühe, siis on hinnad … ja kvaliteet … Stabiliseerunud ilmselt kõrgele tasemele. Seepärast loodan, et ellujääjaid on rohkem – seltsis ikka lõbusam. Eriti tarbijal. Aga nagu te teate on kiiruskatseid ikka huvitav jälgida. Nautigem siis seda juhust, … vaadata. Teie jaoks odavalt.

Tagsivaatepeeglist

Muide, nagu eespool tõdesime, pole midagi uut siin Päikese all, eelmise vabakonkurentsilise jõukatsumise ajal bussinduses oli Tallinn-Tartu bussipileti hind ka 15 EEK ehk siis … ca 1 EUR. Ehhee, muidugi tundub psühholoogiliselt 1 EUR vauefektiliselt väga madal ja kuidagi palju-palju odavam kui 15 EEK, kuid … Me lihtsalt ei mäleta seda enam, sest terav võitlus oli ajutine ja polnud jätkusuutlik. Tarbijal oli küll lõbus, sest busse väljus üksteise sabas ja lausa kobarana, kuid ikkagi polnud jätkusuutlik. Võrdluseks vaid niipalju, et Tallinnas Piritalt Koplisse maksis ÜT kasutamine suts rohkem kui Tallinn-Tartu reis. Vaat selline lugu, kõik kordub ja kõik on … ajutine.

Värise Tartu … üüriturg

Süsteemi ühe komponendi muutmine võib anda mõju hoopis teistel turgudel. Seletan. Kuulsin ühelt healt tuttavalt, et tema tütar, kes õpib Tartu Ülikoolis naljatles, et enam ei ole vaja Tartusse korterit üürida, sõidad hommikul mugava bussiga kooli ja õhtul sama mugava bussiga tagasi. Tehtud. Kogukulu 2 EUR/päev. Vahva. Tänapäeval enam iga päev koolis ei käida, nii et kogukulu kuus oleks kuskil 20-40 EUR kanti. No nii odava hinnaga ei saa te öömaja isegi mitte nädalaks (ärgem unustagem, et lisaboonusena saate kodus süüa ja mamma peseb pesu ka ära). Ehhee, irvhambad juba naljatasid, et bussid peaksid Tartu üürituru üle võtma ja hakkama bussidesse … sissekirjutusi müüma. Nali! Kuid mitte ainult nali, kui arvestada, et selline pisiasi nagu bussituru muutus võib tuua kaasa kollapsi teisel turul, siis millised on teised võimalikud muutujad?. Mnjah, kõik mõjutab kõike. Ja kõiki. Ajutiselt. Või alaliselt.

Järgneb …

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

Lk 109 „Sihikindlad juhid võtavad formaalse reeglistiku suhtes aktiivsema hoiaku. Nad mitte ainult ei sea kahtluse alla kehtivaid norme, mis tunduvad neile aegunud või kohatutena, vaid rikuvad neid või hiilivad neist mööda, kui see on eesmärgi saavutamiseks absoluutselt vajalik. Üks Conoco müügijuht ütles meile: „On hulgaliselt reegleid, mis on absurdsed. Kui ma oleksin neid järginud, ei oleks ma saavutanud pooltki seda, mis praegu. See on nagu köiel kõndimine – sa pead olema firmale lojaalne ja mitte pidama sissisõda. Aga nagu ma kuskilt lugesin, „Mõnikord on parem vabandada kui luba küsida”. Ma elan üsna suurel määral selle põhimõtte järgi. Keegi ei ütle sulle kunagi aitäh reeglitest kinnipidamise eest – küll aga tehakse seda fantastilise töö eest.”

G.Burch „Vastupanu on tulutu” „Ilo”

Lk 66 „ /…/ millegipärast ei kuule sa neid lõikust alustades ütlemas:

„Hm, mis siis selle vennikesega lahti on … laskem lihunikud kallale. Oh, muuseas, kas kellelgi on puhast skalpelli? Ma unustasin enda oma maha …”

Arsti isikust sõltumata midagi sellist ei juhtu, sest seda ei tohi juhtuda. Süsteem on nõnda paika pandud, et surm organiseerituse puudumise tõttu oleks välistatud.”

Vulkaani vägi Vol 10: Mudaaugu süvendamine ja jõe ehitamise vahe

 

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

            Kas meie mõtleme? Mõtlev inimene? Mõtestatud inimene?

Möödunud osas saime selgeks, et Dr Riigil pole veel tärganud mõttepojukestki jõge ( ühistranspordi jõge)  ehitama hakata …  Meil püütakse läbi ajada vana harjumuspärase (kuid mitte hea) mudalombi süvendamise meetodiga. Kuid vaadake, mudalombi süvendamine ei asenda jõe ehitamist. Vastupidi, see võib kellegi (näiteks pahaaimamatu ettevõtja/tarbijaskonna) kingad rikkuda, jalad murda või hoopis ära uputada (pankrott). Seepärast pean jutustama veel ühe hariva ehk filosoofilise lugulaulu jõgede ehitamise tehnoloogiast. Ehhee, vahvalt kukkus välja: Filosoofia, ehitamise tehnoloogiast. Või oli see vastupidi?. Igatahes, kui meil ei ole filosoofia paigas, siis on tegemist vaid sihitu rabelemisega – Browni liikumisega. Nüüd siis on asjade „parandamiseks” asutud kiirustama. Mitte kiireid otsuseid tegema vaid just olupoliitikast lähtuva kiirustamisega tegelema. Niikaua kuni Dr Riik jõge ehitama hakanud ei ole pean mina oma jutujõge vulistama, et mitte … mudaauku ära uppuda.

Kiire kirp

Vanaema Marie ütles ikka, et elus on kaks asja mille puhul on kiirustamine õigustatud: kirbu kinnivõtmisel ja kui kange häda peal on. Siis tuleb hästi kiiresti tegutseda. Teiste asjade puhul arvas, et … rutata tuleb aeglaselt. Mõttega. Mõtestatult? Need Vanaema õpetussõnad tulid meelde, kui mõtlesin üha kiireneva maailma otsustusprotsesside üle. Meie „äkkseadustele” ja „riugasregulatsioonidele”. Kuhu kiirustate? Järgmisse ummikusse? Või hunnikusse? Nagu apteegiregulatsioonidega? Algul tehti ühtmoodi (õigete sõnadega) valesti (ja turg kasvas uues suunas kõveraks selle valeregulatsiooni tõttu). Seitsme aasta pärast tehti „õigeks” (jällegi õigete sõnadega), kuid nüüd oli „õigeks tegemine” juba ise vale, sest turg oli muutunud. Tulemus: puu on inetult kõver. Jonksuga.

Vahel tundub, et Dr Riigi filosoofiaks ongi üllatada ettevõtjaid/inimesi uute regulatsioonidega, et neid heas sportlikus vormis hoida. Nagu ekstreemspordirada. Või on tegemist mingi šokiteraapia erivormiga? Et vaatame/proovime, kas saavad ikka hakkama? Ja nagu ütles Vanaema Marie: ”Ets kae perra, saivadki! Jälle!” Kuid Dr Riik justkui ei suuda aru saada turu arendamise tegelikest hoobadest ja arvab, et reguleerimise eesmärk ongi asju võimalikult ebastabiilseks ja keerukaks teha. Kuid milline on eesmärk? Tegelik eesmärk? Eesmärk ei saa olla selline, et EL lubab meil raha põletada ja meie põletame. Meie eesmärk peaks olema kestma jääda. Kuid eesmärki ei ole … on vaid rida tegevusi, seostamata tegevusi, kui vahendeid  ja  minu meelest on siinkohal jälle kord vahend muutunud eesmärgiks ja eesmärki … Eesmärki ei ole. Ei ole ju.

 

Vaenlase leiutamine

Dr Riik saab ise ka aru, et midagi on nihu. Kuid mis on nihu? Seda aru ei saa. Küsida ka ei julge. Peetakse veel tobuks. Milline võiks olla lahendus Õige! Kui midagi mõistlikku välja mõelda ei oska, siis tuleb mängida mängu „kes on süüdi?”. Ega ometi Pilvepiir ise? Ehhee, selle tunnistamine oleks muidugi hea algus edasiminekuks, kuid … raske. Peaaegu võimatu. Kergem on leida süüdlane või veel parem - vaenlane. Vast on seda igivana skeemi kõige värvikamalt kirjeldanud W. Sonnenfeldt raamatus „Ma olin Nürnbergis”: „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada:

„Ei, muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu? Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” Ja nagu mainitud vaenlase kuvandi kasutamine töötab igas riigis ja igal ajal. Tuleb vaid leida see negatiivne tegelane, kellele pahameelevihk suunata. Ja „leidsivadki”.

            Mugavlend ja mugavvend

Juba möödunud aastal, kui isegi valimistekeks midagi mõistlikku välja pakkuda ei olnud peale järjekordse ümberjagamise … ümberjagamise, leidis Pilvepiir uue terminoloogia. Justkui tühjast hakati ettevõtjaid süüdistama mugavustsoonis elamisest. No sellist juttu võib ajada küll vaid selline inimeseraas (mugavusvend), kes ise pole ettevõtluses päevagi „mugavlenud”. Dr. Riigile kuuluva ettevõtja nõukogus istumine pole veel ettevõtlus. Kuid  idee süü siirdamisest või esimesena ründamisest on „vanaandekas”, kuigi … kohatu. Mannetu. Selle jutu peale tekkib minul alati küsimus, mis te seal Pilvepiiril vaevlete, tulge maapeale mugavustsooni. Ehhee, loodan, et ei solvanud. Kotkapilk on ikka kotkapilk. Küsimus pole selles, kuidas keegi maailma näeb, vaid kuidas neid erinevaid maailmapilte kokku klapitada. Nii filosoofiliselt, kui ka praktiliselt. Paralleelmaailmadest pole meil mitte mingit kasu. Mnjah, kas arengud peavad olema kiired ja murrangulised või pidavad. Igapäevased. Mine sa võta kinni, kellel õigus on? Õigem oleks vist küsida millal õigus on, nagu Vanaema Marie näide aimu annab.

Aitab „süüdlaste otsimisest”, see on tühja raisatud energia. Kui keegi tahab endale selgeks teha, kuidas peaks probleemses olukorras tegutsema, siis vaadaku hästi tähelepanelikult suurepärast filmi „Apollo 13”. Tõeline maiuspala meeskonnatöö huvilistele. Kui selles situatsioonis oleks hakatud süüdlasi otsima, poleks me teadnud seda lendu, kui läbi ajaloo edukaimat päästeoperatsiooni, vaid suurimat kosmosekatastroofi. Vaat niimoodi. Lihtsalt õpetuseks.

 

Kuidas jõuda tulevikku … filosoofiliselt?

 

Kuidas see tulevikku tõttamine siis käib?

Mina ka ei tea, kuid tundub, et on terve rida taibusid, kes teavad. Muide ma kipun neid kohati uskuma. Oma kogemuste põhjal. Vaatame, siis mida targemad inimesed tuleviku kohta arvavad. Kuidas nemad püüavad „nurga taha näha” ja riske minimiseerida?

Alustame kõige algusest ehk hoiakutest, sest teadagi, kui me vundamendi valesti paika paneme, on ülejäänud ainult üks lõputu parandamine.  Inetu ka.

F.Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku”  (OÜ Fontes  2001) on väitnud, et tänase liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada homse liidripositsiooni kujundamist. Panite tähele, milline justkui õhkõrn vahe „kaitsmine” ja „kujundamine”, kuid tegemist on kahe täiesti omaette filosoofiaga. Autorite arvates  võidujooks tulevikku seisneb avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue konkurentsiruumi piiritlemises. Vaadake, see filosoofia ei ühti meie praeguse vundamendiga, mil meie iga maailma muutuse kohta arvame kahte asja: Esiteks, meil ei ole vastuväiteid ja teiseks, et see meid ei mõjuta. Põhimõtteliselt, kuid … sügavalt ekslikult. Kui me niimoodi jätkame, siis ehitatakse tulevik ilma meieta. Ehhee, meie filosoofia järgi see meid ju ei mõjuta ja meil pole sellele ka vastuväiteid. Prrrr. Tulevikku ei tule keegi teine meie eest kujundama, ikka ise peame krapsakad olema. „Tuleviku kujundamine on hoopis raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise. Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele, tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”

Nüüd õhkab mõnigi lugeja, et „mis nüüd meie, meie ju niisugused väikesed ja üldse …  Meie ei suuda … maailma muuta”.

Just, kui algmeelestatus on selline, et ei suuda ,siis harilikult ei suudagi. Algküsimus peab olema õige  nagu vundamendi loodimine: mitte „kas” vaid „kuidas”!

Väikeste suured näited

Kuid on ka teistsuguseid näiteid. Ilmselt teame me kõik Pizarro näidet, kellel oli Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”. „Saatus soosis Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpas, teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50 000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50 000 sõjameest ei ole mitte valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesajatuhande mehelise armee.” (V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riik” Valgus 198 Lk 213)

Nii, et väiksus pole määrav, määrav on saavutustahe. Ja kui me ei taha ennast võrrelda vallutajatega, siis võime võtta eeskujuks tõhusad kaupmehed. „Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.! „(Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998)

Ettevaatust! Teid diagnoositakse.

Siin ongi üks  põhiküsimus, kas me tahame teiste järel tulevikku lohiseda või oleme aktiivsed, et ise seda kujundada?  No nii, kui nüüd veel ütlete, et „mis nüüd meie, meie oleme väikesed ja me ei suuda ja …” Siis see on teil  raske kujuline omandatud abituse sündroom. Täpselt nii nagu eelmainitud „võidujooksu” autorid väidavad: „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja lühinägelikkus.” Ja ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”

Nii, nii väga kohane diagnoos: inertsus, enesega rahulolu, unisus, harjumus, lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine. See on „veits” hirmutav, nii ei jõua mitte ainult teiste järel tulevikku vaid ei jõuta kuhugi, kuhugi, kuhugi ….

Kuid on ju olnud teistsugused suhtumised. Alles hiljuti. Mitte, et kõike peaks niimoodi tegema, kui tol ajal tehti, ei-ei see oleks selge rumalus, kuid suhtumine Dr Riigi rolli, teha tahtmine, mahuline mõtlemine, inimese algatusvõimesse ja toimetulekusse uskumine, selle peaks küll sütitama … uuesti. Reanimeerima noh!

 

 

Murdjate põlvkond

Oleme harjunud viimastel aastakümnetel tegema kiireid otsuseid, lihtsalt olukord nõudis sellist tegevusstiili. Kui oli vajadus, kirjutati seadusejupats kokku, ilma igasuguste ilustuste ja aga`deta. Õhtul arutati VV läbi ja hommikul läks eelnõu seadusandjate kätte, nädala pärast oli valmis, „ära koputatud”, presidendi poolt välja kuulutatud ja … Tehtud. Kuid see ei saa olla pidev protsess, mitte keegi ei suuda 10 000 meetril arendada sprindi kiirust, see lõppeb tõsise terviserikkega … heal juhul. Või tuleb ümber mõtestada sprindikiirus.

Nüüd on teised ajad ja enam nii „paugupill” olla ei saa. Sellest, mis oli ja kes oli võiks pikalt heietada. Võiks rääkida vanu „sõjajutte”, kuid antud arutelu pole selle eesmärgiga, pigem on küsimus tasakaalupunkti leidmises paljude ja vähest, kiiruse ja hädatapmise, mõistliku planeerimise ja rapsimise vahel. Ajad on muutunud ja need vajavad ka ajastukohast tegutsemist ja ajastukohaseid instrumente. Ma ei hakka siinkohal targutama, kuid minu arvates ilmestaks seda mõtet Mary Roach`i „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012) kirjutatu: „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema „asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.”

Kapitali kadu

Ja veel üks tähtis komponent tulevikku liikumisel. Seda võib teha pärituult täispurjedes või … ankruid järele lohistades. Vaevaliselt. Ilmselt on mitmed teist lugenud F. Fucuyama käsitletud kirjutisi sotsiaalsest kapitalist. Ei ole lugenud? Tühja sest, ega paljud need, kes sellest räägivad ka ei ole lugenud, on vaid kuulnud. Teooria mõte on selles nagu kokkuvõtlikult on esitletud tema kõnes (Director Media mai 2001) et:  „SOTSIAALNE KAPITAL ON ÜKS KOLMEST kapitali liigist füüsilise kapitali ja inimkapitali kõrval. /…/

Sarnaselt inimkapitalile pole ka sotsiaalset kapitali võimalik käega katsuda. Tegu on inimeste jagatud väärtushinnangutel ja mitteametlikel käitumisnormidel põhineva võimega ühiselt töötada ühiste eesmärkide nimel ja üksteist usaldada. Sellega kaasnevad mitmed voorused, nagu ausus, kohusetundlikkus jne.

Sotsiaalne kapital mängib ülitähtsat rolli nii poliitikas kui majanduses. Iga majanduslik süsteem baseerub suures osas koostööl. Tunnustades ettevõtjate tugevat individualismi, tuleb siiski ära märkida, et iga ettevõtja formeerib firmat luues grupi koostööd tegevaid inimesi. Ühistel väärtustel põhinev sotsiaalne kapital võimaldab majanduses säästa nn. “koos tegutsemise kulusid” (transaction cost).”

Tühja neist definitsioonidest, seda enam et ikka rohkem ja rohkem teauseinimesi nõiub selle termini ümber, ajades algset selget lihtsust vaid keerulisemaks.  Minu jaoks on see teatud inimgrupi vaimne seisund: tahe, pürgida millegi poole. Kuidas mõõta? Kapitali sendi pealt üle lugeda? Tühja selle mõõtmisest. Kui lugeda neid hunnituid ponnistusi selle kohta, kuidas sotsiaalset kapitali pole või on raske mõõta, siis ajab see lihtsalt naerma. Mida kõike ei taha inimeseraas mõõta, mida kõike ei arva ta võimaliku olevat „purki pista”, reguleerida. Sotsiaalse kapitaliga on selline lugu, et see kas on või seda ei ole, … see on tunnetatav. Kolmandat võimalust ei ole. Just selline sotsiaalne kapital oli see, mis aitas meid veerand sajandit tagasi (vaatamata kiiruse vajadusele ja kiirustamisele) teatud tasakaalutegurina saavutada edu. Kuid sotsiaalse kapitaliga on sama lugu nagu muugi kapitaliga, kui seda ei rohkenda, siis see … väheneb. Paratamatult. Veelkord: õigel ajal oli just sotsiaalne kapital see, mis tasandas hullumeelsete kiirenduste (väga vajalike, kuid paljude jaoks valuliste) mõju. Selline tasakaalustamine kulutas kindlasti ka sotsiaalset kapitali, nagu piduriklotse käänulisel teel. Kas me oleme seda nüüdisajal kasvatanud? Kasvatanud usaldust, kaasatust, koostööd …? Võimet ühise eesmärgi ühiselt töötada? Katsetanud oleme kindlasti, ka Pilvepiiril, kuigi siin lööb välja meie tegemiste „lõpetamatuse sündroom” ja keskendumisvõime puudulikkus. Tegevus on, kuid tulemust ei ole. Samas inimesed oma iseorganiseerumistahtmise kasvu kaudu on loonud väga viljakaid tegevusi seal, kus Dr Riik on lahkunud või ei hooli. Hea tunne  teada iseorganiseerumise võime olemasolust, samas F Fukuyama ühes teises raamatus räägitakse kogukondadest ja nende erinevustest. Kogukond võib olla nii golfiklubi, oma reeglite ja väärtustega, kui ka luurepataljon. Vahe on vaid selles, et me ei oota golfiklubi liikmetelt vaenlase tule all vaenlase sillapea vallutamist. Erinevatel kogukondadel on erinevad võimed ja neid tuleb arvestada. Niisiis saavad kogukonnad küll luua sotsiaalset kapitali ja loovadki, kuid seda kõike toetada ning üheks energeetiliseks vooks suudab seada vaid Dr Riik – Meie Ise! Vist. Seepärast on ülimalt tähtis, et need tegevused, mida me teeme Dr Riigi tasandil (seadused, arengukavad, visioonid) oleksid üldmõistetavad, tavaõiguse toel toimivad, mitte elitaarne pulliekskrement, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Ehhee, kas te uut „liberaalset” ehitusseadustikku olete lugenud? Ei ole? No midagi liberaalset ma küll selles ei näe, pigem bürokraatia hiigelsaavutust. Ah jaa, üks hea asi on küll, enam ei pea muret tundma ehitusmaterjalide pärast: kuni maja ehitamiseks läheb on teil vaja nii palju dokumente ja teatisi, et võite selle vabalt … paberist ehitada. Täiesti mõttetu seadus … inimese ja loovuse seisukohalt. Riigi, tooteohutuse ja julgeoleku seisukohalt ka. Bürokraatia seisukohalt? Igati tiba-toba: esiteks annab aegade lõpuni tuhandetele ametnikele tööd, teiseks: veelgi tähtsam, annab piiramatud võimalused trahvida ja inimesi omavahel tülli ajada. Kus siin sidusus ja sotsiaalne kapital on, jääb minu nõdra arusaamise juures küll aru saamata. Niimoodi ei peaks me raiskama ei sotsiaalset kapitali, päris kapitali ega väärtuslikest väärtuslikumat kapitali ehk … aega.

 

Lendame jälle! Kas lennukalt?

Niisiis pole vähetähtis, kuidas on meil lood kapitaliga, millega me lendame ja millise meelelaadiga on meie astronaudid?  Kas neil on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga? Kas nende isikuomaduste nimistusse kuuluvad kohanemisvõime, paindlikkus, õiglustunne? Huumorimeel.? Võime luua stabiilseid ja häid suhteid? Võime rohkendada kapitali – sotsiaalset kapitali? Või on meie piloodis rohkem  bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud. Pelk eneseõigustus? Pidev solvumus? „Sarisolvumus”? Sellised solvunud „maksavorsti” näoga, kui keegi pole nende arvamusega nõus. Kas tegemist võiks olla olude muutustest tekkinud  kohanemisraskustega?  Kohanemisvõimetusega? Jah, kohanemisvõime teadagi  paikab kõik vead. Juba onuke Darwin leidis, et kõige edukamad isendid polnud, mitte kõige ilusamad, kõige kiiremad, kõige tugevamad, isegi mitte kõige targemad, vaid … kõige kohanemisvõimelisemad. Tänane olukord ei ole mingi revolutsiooni situatsioon, milles peaks kogu aeg rabelema, vaid käbe kuid ettevaatav ühiskonna kaasatus ja selle kaudu uute võimaluste loomine. Enam ei ole vaja „läbi murda”, … eile õhtuks. See on pigem kohatu, tänasesse päeva sobimatu. Kuid üks on selge, et nii rahulik see olukord ka ei ole, et võiksime jala sirgu lasta ja puhata, korrata „suurte vigu”, jagada süle ja seljaga raha. Priisata: ajaga, rahaga, inimeste eludega.

Nagu ütlevad autoriteedid:)

 „See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad õppima kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.”. „ Kui priiskav kulutamine oleks meie riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 Lk 74)

Ja eriti tähtsaks pean ma järgmist eelmainitud kogenud tipppoliitiku ütlemist „ Ma tahan öelda, et vahet pole, kui suur on enamus, kui inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse võetud, tuleb seda arvesse võtta.” NB! See on õpetus nende poolt, kes on kõige kauem viljelenud parlamentaarset demokraatiat. Ei mingit murdmist, ei mingit rullimist, protsessid … masseeritakse paika. Täpselt nagu hea inglise muru retsept: 300 aastat rullida, pügada, rullida, pügada … Ja valmis see ongi.

Igapäevane  (unustatud) … filosoofia

Lugesin hiljuti M.Rother „Toyota kata`t”  (ÄP 2014). Väga huvitav, soovitan soojalt.

Tegelikult ei midagi uut, selline vanaaegne talumehe filosoofia, mille oleme oma kiirustavas  „hekseltabelite” maailmas ära unustanud.

Soovitan meelde tuletada, et me võime lihtsaid asju vahel oma „hekseltabelitega” liiga keeruliseks ajada. Asjata. Ma ei saa väita, et oleksin esitatud Toyota filosoofiast kõike aru saanud, arvatavasti peab selleks ka vastavas kultuuri (töökultuuri) keskkonnas kasvanud olema, kuid mitmed visioonid olid vägagi mõistetavad. Püüan sellest teha lühikokkuvõtte selliselt nagu mina seda mõistan ( mis ei pruugi üldsegi ühtida autori poolt kirjeldatud meetoditega.) või mis mulle selles käsitluses meeldis. Teie … Teie leidke oma vaatenurk.. Seega:

Nähtamatu tulevik

„ Kuna tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode  või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi. „

„Tee siit, kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes. Just seda, võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peabki autor silmas, kui ta räägib pidevast arengust ja kohenemisest. „

Ebanormaalne kindlustunne

„Kui keegi räägib kindlusest, kui asi puudutab soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalikke samme, siis peaks see meile olema ohu märk. Ebakindlus on normaalne – teed ei saa täpselt ennustada – seega on viis, kuidas me seda käsitleme, ülima tähtsusega ning sellest peame leidma ka oma kindluse ja eneseusu.”

Väikesed sammud

„Väikesed, järkjärgulised sammud lasevad meid edasiliikumisel õppida, kohenduda ja leida selle raja, kus me tahame olla. Kuna me ei saa näha eriti kaugele ette, ei saa me tugineda ainuüksi eelnevale planeerimisele. Täiustamine, kohanemine ja isegi uuendused tulevad suurel määral väikeste sammude kogunemisest, iga õppetund aitab meil hakkama saada järgmise sammuga ja täiendab meie teadmisi ning võimeid.

Hinna ja kvaliteedi konkurentsivõimelisus kalduvad lähtuma paljude väikeste sammude kogunemisest aja jooksul. Jällegi kui hinna ja kvaliteedi konkurentsivõimelisuse saavutamiseks piisaks vaid mingite meetmete rakendamisest, siis teeksid seda kõik firmad.”

(Samm-sammult edenemisest kirjutab ka Tim Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012):  „ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.”

 Vene insenerist Paltsinkist „Ka Paltsinski mõistis, et enamik tegelikke probleeme on keerukamad kui me arvame. Need sõltuvad inimestest ja kohalikest oludest ning muutuvad tõenäoliselt koos olude muutumisega. Tema meetodi võiks kokku võtta kolme Paltsinski printsiibina. Esiteks, otsi uusi ideid ja katseta uusi asju; teiseks, katseta uusi asju sellises mahus, mille puhul kaotused on talutavad; kolmandaks, kogu tagasisidet ja õpi oma vigadest.”

 „Kaotuste minimiseerimiseks on enamasti kõige turvalisem tee edeneda sammhaaval”

 „Variatsiooni takistab organisatsioonides kaks loomupärast suundumust. Üks neist on suurushullustus – nii poliitikutele kui ka ärijuhtidele meeldivad suured projektid …. Sellised projektid äratavad tähelepanu. Kuid sellised projektid on vastuolus Paltsinski esimese printsiibiga.  Enamasti tehakse palju vigu, samas pole suured projektid piisavalt kohanemisvõimelised. Teine suundumus väljendub püüdluses kehtestada kõikjal ühesugused standardid. Lihtne ja mugav on teha midagi ühtemoodi …”

 „Kui tahaksime tõepoolest pöörata variatsioonide osale, ei ole ühetaliselt  kõrged standardid mitte üksnes võimatud, vaid ka ebasoovitavad.

Sama keeruline on lugu valikuga. Pjotr Paltsinski õpetuse järgi tuleks tegutseda sammhaaval, kuid poliitikutele ei meeldi objektiivses mõõdikutega ettevaatlikud pilootprojektid. Osalt on põhjuseks asjaolu, et poliitikutel pole aega. Nende ametiaeg kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski eksperiment õieti tulemusi anda.”)

Vaat niimoodi kogu variatsoonilise arengu poliitilise tegevuse printsiibid arusaadavalt lahti mõtestatud.

 

Igapäeva protsess

Autor pöörab erilist tähelepanu pideva täiustamise definitsioonile: „ … see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse iga päev. Toyotas toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud, Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme. Mõte on selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi kui see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.”

Palju inimesi … iga päev

„Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult. Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele kasulikum, kui suur hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri projekte ja üritusi.”

 Rutiinist teistpidi

„Inimesed saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil, mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised) enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud käitumisrutiin.” See on eriti vahva mõte, kuna muudab arengut seiskava rutiini, arengurutiiniks. Kohanemine, kui rutiin. Areng, kui rutiin.

Mehhaanilistest kulukärbetest ja arenematusest

Me räägime igapäevaselt kulukärbetest, nii majanduses, riigis, kui perekonnas, kuid tihti on see vaid mehhaaniline. Seevastu Toyota vaatevinkel on silmiavav selles suhtes, mida tegelikult saavutataks või pigem ei saavutata.

„Lähemal uurimisel ilmneb, et paljud kulukärped, millest ettevõtted räägivad, on tingitud ressursside vähenemisest või tootmise üleviimisega madalapalgalisse piirkondadesse, mitte aga progressi toimimise tegelikust täiustamisest ehk tegelikust parandamisest. Arvestatav osa kvaliteedi paranemisest aga, millest inimesed räägivad, tuleb tarnitava kvaliteedi parandamisest, mis saavutatakse kontrollimeetmete tugevdamisega ja suurema hulga defektide väljasortimisega, mitte protsessi täiustamisega tekitatavate defektide arvu vähendamisest.”

„Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.”

(Muide A. McAlister kirjutab ( „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 12), et:  „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”)

 

Teadmatuse tunnistamine

„Istume pimedas. Mitme tegevusobjekti samaaegne defineerimine ja käikulaskmine ning vahel isegi hääletamine nende prioriteedi määramiseks annab tunnistust sellest, et me ei tea, mida on vaja parandada. Parem oleks lihtsalt peatuda ja öelda, et me ei tea veel täpselt mida teha. „Ma ei tea” on täiesti aktsepteeritav vastus ja palju parem kui teha nägu, et me teame küll. Paraku näib see olevat raskemaid asju, mida öelda.

Me kiirustame vastumeetmete kasutamisega. /…/ Inimest tasustatakse probleemi lappimise, tulekahju kustutamise eest, mitte aga analüüsimise eest, ehkki edaspidi võib probleem tagasi tulla, kuna sellest ei saadud piisavalt aru.”

Visioon, tõeline visioon

„ Pikaajaline visioon või suund aitab keskenduda meie mõtlemist ja tegutsemist, kuna ilma selleta hinnataks ettepanekuid sõltumatult, mitte aga osana mingi eesmärgi poole püüdlemisest.

Pikaajalise suuna/visiooni defineerimine võib olla keerukas ja isegi ohtlik. Näiteks: Kui meil pole võimalik näha seda, mis on tulemas, võib üksnes meie tänastel paradigmadel, pädevusel, toodetel või tehnoloogiatel põhinev visioon piirata liigselt meie tulevasi kohanemisvõimalusi. Selle vältimiseks peaks visioon keskenduma enam kliendile ja klientide laiematele vajadustele kui meile endile. Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda, otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.”

Soovidest ja soovitustest

„Soovitud seisundi määramine on protsessi efektiivseks täiustamiseks ja juhtimiseks sedavõrd oluline, et Toyota tavaliselt ei hakka proovimagi midagi täiustada või edasi viia, enne kui soovitud seisund pole määratud. See tagab, et inimeste jõupingutused on keskendunud tegelikele vajadustele, mitte aga mitmesugustele arvamustele ideedele selle kohta, mida võiks teha. Enamikus olukordades pole hetkeolukorda paraku võimalik kohe täielikult näha ja mõista ning seega ei saa ära defineerida ka väga detailset soovitud seisundit. Kujutleme näiteks, et asume looma või turustama uut toodet. See tähendab, et veel ei tea täpselt, mida kliendid tahavad. Soovitav on jääda ettevaatlikuks, sest olukordades, kus te hetkeseisundit täpselt hinnata ei  suuda, ehk enamikus olukordadest, võib teil tekkida ekslik enesekindlus. Tihti ei saa me aru oma teadmatuse ulatusest ja võime lihtsalt libastuda, defineerides soovitud seisundi üksikasju, tuginedes pettepildile.”

(Jällegi sõna Tim H-le: „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”.  „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”)

 

Abstraktsioonist

„Üks probleem on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu) ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse loob loodus”

 

 

Mida võiks ülaltoodust meie üle võtta?

Tuleb olla enese vastu aus ja tunnistada, et homset me ei näe. Tuleb ka tunnistada, kui me ei tea mida teha. Kui teha siis peab olema määratletud soovitud eesmärk ning nende poole tuleb püüelda pidevalt, arendades igat protsessi iga päev väikeste sammudega … iga inimese osavõtul. Nüüd ütlevad „murdjad”, et see venimine ei kõlba kuhugi, kuid … Kuid, …  kui te võrdlete kui edukas on olnud Toyota oma juhtumis ja organiseerimisfilosoofiaga, siis peab just selles filosoofilises lähenemises ( mitte selle lihtlabases kopeerimises) midagi väga edasiviivat olema.

Arengukavad

Nii nüüd peaks küll olema selge, et rapsimisega võime ennast vaid sandistada. Meeletu iha oma teadmatust ja isegi hirmu tulevase ees püüab meie täna täita asendustegevusega „hekseltabelite ja arengu(peetuse)kavade tootmisel. Kui need kavad ja tabelid ei aita, siis teeme uued ja paremad, kuid … Kuid viga pole tabelites, tabelid on „perfektid”, viga on selles, et me ei tea kuhu minna. Jah niimoodi saab hulgaliselt vahvaid näitajaid, mis … mitte midagi ei näita. Kõigepealt peab pealik näitama midagi muud ehk nagu kirjutab J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  (Thomas Nelson, Inc.Lk 142) „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””. Saate aru, inimesi ei huvita mitte vormi täiteks joonistatud tabelid vaid see, kas nendest hoolitakse. Lihtne.

Teiseks, nagu oli väidetud „Kohanemises”: „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema ohjeldamiseks luuakse.” Luua valesid reegleid on vaid takistuste veeretamine looduse teele, me teeme oma elu raskemaks, kallimaks ja ebamugavamaks. Lihtne

Ignorantne, elitaarsust teesklev (just teesklev) hoiak on samuti see pidur, mis viib meid tupikteedele. Võssa ekslema, mülkasse mulistama. Selleks, et midagi reguleerida, tuleb teada eelkõige seda, mis päriselus toimub, mitte vaid kotkast teeseldes laevalaotuses ringelda. „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju tuleb näha ussi perspektiivist. Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna. Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega, aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.” Vaat niimoodi …

Ja veel üks kujundlik  tähelepanekut raamatust „Võidujooks tulevikku”  edasise visualiseerimiseks: „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.”

Just niimoodi, kõik see käib ka poliitikakujundajate kohta.

Vaat niimoodi me vulistame siin oma jutujõge, ehk keegi kuuleb vulinat. Kuulsite? Eks ole kõlab ju teistmoodi kui „lõmps-lömps” mudaaugus sumamine? Ehhee, lõbusam ka.

 

Järgneb …

Targutusi:

H.Bruch, S. Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004

Lk 39 „Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.  Üks Lufthansa juhtivtöötajai, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht) Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”

 

 

„Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013

Lk 341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”

Lk 227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…) tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib. Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga, oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”

Vulkaani vägi Vol 9 :Marksistid ja maatriksistid

 

 

Ametlik liin, … mitte bussiliin

Mulle teeb muret meie Dr. Riigi ametliku liini … eee … vanaaegsus. Ütleme kohe välja, et teatud plaanikomiteelik tendents. Kui ikka näpp  otsast ära ei kuku, kui kribitakse kokku arengudokumenti , milles tõsimeeli väidetakse, et kommertsvedu segab ATL, siis on minu arvates plaanimajanduseni (ja kõige sellega kaasnevaga) nagu kiviga visata. Tulen tagasi meie TAK-i juurde:

 „Süsteemi terviklikkus muutub seeläbi järjest olulisemaks, mida kommertsalustel liinivedu pakkuda ei suuda. Ka praegu võib öelda, et kommertsliinivedu, mis eelkõige Harju- ja Ida-Virumaal toimib, häirib avaliku liiniveo korraldamist ja tingib ühistranspordisüsteemi killustatuse. Lahenduseks ei saa aga olla kommertsvedude sunniviisiline lõpetamine. Eelkõige peab avaliku liiniveo kvaliteet tõusma sellisele tasemele, et see vastaks reisijate ootustele ning nad eelistaksid avalikku teenust kommertsvedajatele.”.

See on kirjutis, mille üle tunneks uhkust iga põline plaanikomiteelane: tähtis on süsteem ja süsteemi terviklikkus. Tegime maatriksi ja elu lähebki meie koostatud maatriksi järgi? Ehhee, maatriks tänapäeva kiirmaailmas võib olla vaid mingi pidevalt täiendatav maaavastaja teekaart, mitte midagi enamat.  Mnjah, ilmneb, et mõned asjad, mille kohta Vaheriigis elanud inimesed on kõva kaitsepookimise saanud, on vabadusaegsetel inimestel ununenud. Ununenud on, et tähtis pole maatriks vaid inimene. Maatriks muutub dogmaks, samuti nagu dogmadeks olid marksistlikud dogmad. Dogma on dogma ja pole vahet, kas see on marksistlik dogma või „maatriksistlik” dogma. „Maatriksism” on sama elujõetu nagu muudki kinnised „süsteemid”. Pidur.

Iseenesest on muidugi õigus, et mingisugune süsteemsus peab olema, kuid süsteem ei saa olla selline, millest ainukene lisaväärtust loov osaline välja arvatakse. See on nagu puu pügamist sooritada ühe lõikega võimalikult maapinna lähedalt. Tehtud. Kogu ülaltoodud TAK-i tekstist õhkub soovi, et nii väga tahaks sellist segajat nagu kommertsbussindus ära keelata. Kui saaks, siis keelakski … süsteemi puhtuse nimel, Keelata justkui ei saa, pole viisakas, kuid „tapame” ATL nii palju sisse meie ühist raha, et kommertsvedu muutuks konkurentsivõimetuks. Tehtud! Süsteem puhastatud. Kas te kujutate ette sellist suhtumist 21 saj EL ja OECD edumeelses riigis? Mnjah, piinlik.

Konkurentsi veidratest eriliikidest

Ja veel. Ühest seletuskirjast: Kuna rongiliiklusesse on viimastel aastatel tehtud suuri investeeringuid ning pakutava teenuse maht kasvab, hakkab see paratamatult mõjutama ka kaugliinibusside turgu. Seetõttu on otstarbekas sätestada põhimõtted, millest lähtudes doteeritud rongiliiklus kaugliikluse turul konkureerib.

Ehhee, kas saa on mingi konkurentsi eriliik? Kas see on selline riikliku või sotsialistliku võistluse põhimõte, et üks jookseb dopinguga/dotatsiooniga, teistel seome jalad kinni ja las nad siis … võistlevad ? Imelik vaade konkurentsile. Ütleme et võõrastav. Muidugi, see on ammutuntud lugu, et kui riigid teevad suuri projekte, suurte investeeringutega, siis suur ahvatlus võtta  arvesse vaid positiivseid muutujaid, negatiivsed jäetakse … kõrvale. Sellise bilansi puhul, milles arvestatakse vaid tulusid ja kulud on eraldi, ei saagi projekt õnnestuda, kuid … See on niimoodi eraettevõtluses, siis sellisel juhul tuleb harilikult mängu politsei, prokuratuur ja kinnimaja. Riiklike investeeringute puhul … võetakse lihtsalt eelarvest raha juurde, et kinni katta eelmine valeotsus. Seega valeotsuse peitmiseks tehakse järgmine valeotsus. Seejärel tehakse … järgmine, veel kallim valeotsus.  See kõik tekitab  teatud ebamugavustunde tuleviku suhtes, sest kui plaanikomiteelased saavad võimu siis kaldume me arengu, loe: dearengu,  kõrvalteele.

Suutmatus, suur suutmatus ehk kuulujuttude hirm

Vaadake, ma ei käinud eelnevas osas mitte asjata välja „pöörast” ideed, et ettevõtjad võiksid stažeerida ministeeriumides/ametites/inspektsioonides  ja ministeeriumirahvas firmades. Jätkem kõrvale kõik vandenõuteooriad, kes siis keda ära kasutab jne. Vandenõuteooriad olid , on ja jäävad, Sinna pole mitte midagi parata, alati on neid, kes asju välja mõtlevad. Toimub see, kas valesti mõistmisest,  pahatahtlikkusest või lihtsalt midagi võimendades. See on elu osa nagu kehv ilm. Me ei jäta ju selle pärast suvel kaunil päikesepaistelisel päeval randa minemata, et talvel on meri jääs ja külm on? Muidugi, me teeme vahet, mis milleks. Sama ka kuulujuttudega, praegu , kui Juurariik on surunud ametnikud kabinettide pimedusse (nad kardavad iga kontakti, et muidu äkki kirjutatakse neile kraesse mingi mõjuvõimuga kauplemine või mingi teine „rõve tõbi”) ja ettevõtjad asuvad üksi turbulentsel konkurentsiväljal, käib ringi kõige meeletumaid ja hullumeelsusele kalduvaid kuulujutte. Sidet ei ole, läbikäimist ei ole, aga … kuulujutud on! Nagu tarkurid on öelnud, teadmatus sünnitab kimääre. Pole läbikäimist, pole teadmiste siiret – pole ka  usaldust. Pole usaldust … kaotad aega ja raha. Minu kindel uskumus on, et kui oleks mõistmine ja teadmiste siire, siis oleks turg tarbijatest/ettevõtjatest kuni ametnike/poliitikuteni palju paremini informeeritud asjade tegelikust seisust, võimalustest ja vajadustest. Siis osatakse teha ka kõigi osapoolte jaoks mõistlikke lahendusi. Meil ei ole lihtsalt nii palju inimesi, et me saksime endale lubada nende erinevates kindlustornides hoidmist. Pealegi pole ju tegemist eri pooltega vaid ühtse süsteemiga. Me oleme palganud endale avaliku teenistuse pakkuma meid edasiaitavat teenust pakkuma, mitte meid segama, karistama või hävitama. Selline vastasseis on täiesti jabur, nagu isiksuse kahestumine.

Jaburuse näide elust enesest

No värskeim näide on uue ÜTS regulatsiooni … käivitamine. Just käivitamisest tahan ma rääkida, kui hea asja lörtsimise näitest. Kujutame ette ÜTS-t, kui autot. Selles sõidukis on kõik sõlmed hästi paigutatud, sisu disainitud, juht triksis-traksis istmele enese seadnud  ja  tarvis on vaid masin käivitada, aga … süütevõtit ei ole. Auto on, kuid kas võti saabub selle auto käivitamiseks, ei tea. Kõik huvilised on segaduses: kas võti sobib, kas läheb käima, mis häält teeb, äkki jookseb kokku, kuidas kiirendusega on? Mitte midagi ei tea, … ainult arvatakse, et …

Seadus teadagi annab üldised põhimõtted ja alamaktid täiendavad ja täpsustavad seda. Kogu elu ei saagi seadusesse kirjutada, see oleks liiga raskepärane. ÜTS on kogu aeg reklaamitud, kui konkurentsi vabastavat dokumenti, kuid … Kuid kas see auto/seadus käivitub oleneb süütevõtmest ehk rakendusaktist (mille peaks kinnitama Maanteeameti peadirektor). No ausalt öeldes on mulle natukene võõras selline süsteem, mille puhul otsuse tegija ise kinnitab reeglistiku. Ise teen, ise kontrollin, ise otsustan, ise karistan. Välja paistab kangesti diktatuurilaadne moodustis. Tundub olema seadusloome ja hea halduse põhimõtetega tugevas vastuolus olev tegu.

Dokumendi enese nimetus on kõnekeeles Kaalutluspõhimõtted. Kui ÜTS ennast tehti üle kaheksa aasta, siis Kaalutluspõhimõtteid on lihvitud koos turuosalistega kaks aastat. Nojah, ütleme, et see ei olnud just väga revolutsiooniline vabastamise plaan, kuid … Kuid täna, viis nädalat enne seaduse kehtima hakkamist pole Kaalutluspõhimõtteid veel kinnitatud. Kujutate ette, kapitalimahukas majandusharu, millesse ettevõtjad teatud eeldustega on investeerinud või investeerimisootel, muutub dramaatiliselt, kuid millised need muutused on … pole veel kehtestatud. Ehhee, nagu Lotokolmapäev või äraarvamismäng. Äraarvamismäng? Ettevõtjate rahadega? Milleks? Normaalselt, peaks ettevõtjatel investeerimiskindluse tagamiseks olema aastake aega, et uute reeglitega kohaneda, kuid loetud nädalatega? Seda nimetan ma administratiivseks suutmatuseks.

Hullem veel, nüüd on ilmnenud, et Kaalutluspõhimõtetesse on kavas teha „väike” muudatus. „Väike” muudatus toob kaas tegelikult SUURE muutuse turul. Megasuure muudatuse, mida vedajad isegi ei aimanud. Lugu on selles, et „väike” muudatus toob kaasa selle, et ekspressliinid saavad jämedalt öeldes loa igal juhul. Minule konkurents meeldib. Olen arvamusel, et konkurents lihvib asjad paljudel juhtudel paika. Samas olles nii kaua alal tegutsenud, tean ka seda, et ülemäärane konkurents võib täiesti normaalset toimiva turu tappa. Leida see tasakaalupunkt, kus on piir edasiviiva ja destruktiivse konkurentsi vahel on just Dr Riigi analüüsi ja regulatsioonivõime küsimus.

Antud juhul, kui ekspressliinid on kaalutletult kaalutluspõhimõtetest põhimõtteliselt väljas, tekkib järgmine pilt: Ekspressliinid alustavad ja võidavad. Nagu males, valged alustavad ja võidavad ja võtja … teatavast võtab kõik. Te ei saanud aru? Mis sellest halba on? Ega halba ei olegi, maailm muutub (ainult, et PoliitInimesed pole sellest aru saanud). Tegelikult on hästi, sest jääb ära kemplemine, kas „punased” ja teised uusüritajad saavad liinile või ei saa, konkurents põhimagistraalidel teravneb äärmuseni, viies piletihindu veelgi allapoole. See kõik on tarbijale hea (vähemalt mingiks ajaks). Samas suurendab eelmainitud muutus bussireisijate arvu. Jälle hea. On kindel, et kui rongid hakkavad kaotama Soome näitel reisijate mahtu, kuigi reisijaid üldine reisijate määr kasvab ehk kasvab bussireisijate osakaal. Uus pakkumine sünnitanud uue nõudluse. Odavad hinnad  sünnitavad uusi reise, mida muidu poleks tehtud. Bussituru vabastamine sunnib raudteed arvestama karmi  hinnakonkurentsi, ehk ka raudtee peab drastiliselt oma hindu alandama. Ka see on hea.

Nii, et kõik oleks hästi, kui PoliitInimesekesed sedasi oleksidki planeerinud, kuid nende plaan on poolik. Nimelt praegu veel kehtiv  süsteem nägi ette, et vedajad sõidavad nii kasumlikke liine, kui ka mitte nii kasumlikke liine, kasulikul ajal ja ka mitteasulikul ajal. Ehk enamus vedajaid ei sõida mitte üksi liini vaid liinivõrku. Uus käsulaud ütleb selgelt: raiuge maha kõik gangreenikahtlusega jäsemed (loe: mittekasulikud liinid) ja keskenduge vaid südametegevuse ( peamagistraalide suure kasumiga ekspressliinide) tegevusele. Kuna ÜT on mahukaubandus, siis „püha maht” on vaid peamagistraalidel ja suuremate linnade vahel, mis tähendab, et sinna minnaksegi ekspressliinidega oma osa püüdma. Kõik lähevad. Kui kõik lähevad, siis jääb supp lahjaks. Väga lahjaks. Enamusele surmavalt lahjaks. Teised liinid … teisi liine ei sõideta. Pole mahtu, pole tulu, pole perspektiivi.

Meie raha ümberjagamise poliitvalem

Elu tahab elamist ja … Vadake, ega selle pärast, et Dr Riik ei saanud päris hästi aru, mida ta tegi, veel sõidud saa jääda sõitmata. Inimene tahab liikuda, nagu eelnevalt kirjutasime liikumine on inimese üks põhiõigusi. Nii, ja selle koha peal hakkavad PoliitInimesed rääkima „rahva tahtest” ja … löövad rahakoti lõuad lahti (mitte enese rahakoti) ning külvavad meie ühist raha sektorisse, mis enne sai ise oma vahenditega hakkama, maksis Dr. Riigile makse ja arendas meile uusi/kvaliteetseid tooteid. Mnjah, kuid nüüd peab meeldima „ämmale” ehk saab toimima vaid dotatsiooni najal. Nojah, on ilmne, et niikaugele Pilvepiitil veel pole mõeldud, see ju kauge tulevik … no nii pool aastat, kuni aasta.

Eesmärki ei ole, aga tagajärjed on … jälle, krt.

Muutuse kurioossus on selles, et enne pole sellemastaabilisest muudatusest räägitud, arutatud ega planeeritud. Seega ka tagajärgi ei osata planeerida. Nüüd räägitakse Kaalutluspõhimõtete muutuste vajadusega seoses imaljuttu konkurentsi rohkendamise vajadusest ja EL dokumentidest. Oeh, enne ei osanud lugeda, kaks aastat lihvisid ja lihvisid ning nüüd juhtus keegi lugema seaduse seletuskiri p.1. Täitsa nalja number, isegi seadusest ei leidnud põhjendust, pidid seletuskirja kribukirjast põhjenduse välja imema. Piinlik!   Muide, kui keegi räägib, et meie praegune või uus ÜT regulatsioon on vastuolus EL regulatsioonidega, siis on see lihtsat hämamine. EL tarnspordiala kolm suundanäitavat põhidokumenti on: Valge raamat (VR), Bussireisijate kaitse eeskiri ja Määrus 1370. Viimatimainitud määrus on tegelikult bussinduse reanimeerimise kava, ehk kuidas rohkendada Euroopas väljasuremisohus olevat bussindust. Määrus käsitleb põhiliselt seda, kuidas erinevate riiklike soodustuste ja vahenditega elavdada bussiliiklust. Kommertsvedusid see ei reguleeri, see on iga riigi siseasi. VR on kaugusse vaatav dokument ja seab sihiks moonutuste kõrvaldamist ÜT-s ehk „kasutaja maksab” printsiipi. Viimatimainitust on näha, et äri moonutavatest dotatsioonidest tuleb ajapikku vabaneda. Ja õige kah! Nii, et meie regulatsioon, nii praegune, kui ka tulev vastavad EL normidele. See, mis ei vastanud normidele parandati samm-sammult juba ammu ära. Pole vaja hämada. Küsimus pole dokumentides vaid poliitilises tahtes või küündimatuses ohjata protsesse – nii tulebki öelda.

Ootus, õigustatud ootus.

Miks ma sellest muutusest nii pikalt arutlesin? Põhjus on lihte: vedajate ootuseid, õigustatud ootuseid on rikutud. Vahva on see, et kuna mehhanismi süütevõtit tänaseni ei ole, siis on kõigil turu osalistel erinevad ootused. Ehk seekord on Dr Riik olnud nii osav, et on rikkunud kõigi vedajate ootusi ja suure osa ühiskonna ootusi takkapihta.

Mida oodati?

Matus üks: Need väiksemad vedajad, millised on investeerinud uutesse bussidesse, lähtudes senikehtinud arusaamistest ja kahe aastasest lihvimisest, on oodanud turu „mõõdukat” avanemist”. Nende jaoks on „raju” avang selge hävitav. Nad ei suuda sellises turbulentsis vastu pidada. Nemad on oma äriplaanid teinud lähtudes eeldusest, et neil on juba teatud liiniload ( ehk garanteeritud reisijatevoog), mille kehtivus on veel 2-3-4 aastat. Leebe avangu puhul lootsid nad veel mingeid liinilube juurde saada või praeguste ajaperioodi parandada. Nad on ka pankadele esitanud oma rahavoogusid sellisest. Mnjah, tuleb arvata, et nemad peavad kahjumiga arvestama, sest nende liinid ei ole enam „kaitstud”, sinna tuleb uusi vedajaid juurde ja hinnad kukuvad ka … nende jaoks täiesti nutuseks.

Matus kaks: Umbes sama stsenaarium ootab paljude peatustega liine, ekspressliinid lihtsalt võtavad neilt klientuuri eest ära. Ka nendel olid omad ootused ja … kohustused. Kuna bussindus on väga kapitalimahukas majandusala, siis pole kellelgi „puhta raha” eest ostetud busse, ikka pankade kaudu, teatud tingimustel. Tingimusi ei täida, jääd bussidest ilma ja lõpetad … lõplikult.

Matus kolm: ronginduse reisijatemahtude vähenemine toob kaasa piletitulu languse või hindade languse, sinna me oma ühise raha matamegi. RIP.

Pulmaootus: Uustulnukatel on omad ootused. Neid ei vaeva meie turu väljakujunenud liinivõrgud ega sõidustiil, nemad on keskendunud vaid kasumlikele liinidele, kasumlikul ajal. Õige kah, äri peabki selline olema. Kuid meil ei ole „äri” selline olnud, meie bussindus on toiminud kui sotsiaalsed ettevõtjad, tehes ka niiöelda tasuta talgutöid. Sellega on nüüd lõpp. Iseenesest võib see olla uue ja ökonoomsema bussinduse sünni algus. Äri on äri ja sotsiaalhoolekanne on sotsiaalhoolekanne. Uustulnukatel ja teistel ekspressliinide vedajatel on seega ilmne huvi vabaturu järele. Nagu öeldud, kuna süütevõtit ei ole, siis on ka sellel segmendil omad ootused, õigustatud ootused. Ka nemad on valmistunud turu vabastamiseks ja investeerinud ostetud lisabussidesse. Tegemist pole ainult ootusega, bussid, ka uued bussid on juba parklates. Ootavad.

Otsustamatuse hind

Nagu hoomate on kaheksa aastat otsustamatust muutunud Dr Riigi väga haavatavaks. See võib muutuda  täiesti reaalseks rahaliseks kaotuseks. Kahjunõueteks. Olenemata selles, kas vabastada turgu leebelt või rajult, on kellegi õigustatud ootuseid rikutud. Niikuinii. Mida teha? Kas minna kergema vastupanu teed? Minna teed, mille tulemusena tuleb Dr Riigil vähema kompensatsiooni maksta õigustatud ootuste rikkumise eest? Või minna oma teed? Raske otsus … peale nii paljusid aastaid otsustamatust. Saame näha. Maksma peab Dr Riik nii või teisiti (meie ühist raha), küsimus on vaid selles, kas suudetakse säilitada midagi(gi), mida nimetatakse usalduseks ja kas see kooliraha maksti tühja või õpiti ka midagi(gi).

Kaalutluspõhimõttetus

Kogu sellele protsessile võib vaadata ka veidike teistmoodi. Võiks küsida, kas meil on Parlamentaarne Riik või Juura Riik? Te ei saanud aru? Nojah, vaadake mulle tundub, et meie Seadusanjale seletati seduse mõju "ühtemuudu" lahti (nagu ütles Vanaema Marie) ja seadse alamaktid muudavad seaduse mõjud hoopis teistsuguseks. Kord näeb ette, et seaduse juures peavad olema ka alamaktide (määrused, korraldused, instruktsioonid jne.,) kavandid või maketid. Ikka selleks et austatud rahvaesindaja näeks regulatsiooni kogu pilti ja oskaks hinnata selle kõiki mõjusid. Seaduse vastuvõtmisel oli olemas vaid kaks aastat lihvitud Kaalutluspõhimõtted. Kuna "uut" Kaalutluspõhimõtete variant sündis alles viimaste päevade jooksul, siis polnud meie rahva esindajatel võimalik ka sellist murranulist muutust ette näha ja oma otsustuse juures arvesse võtta. See on parlamentaarse riigi aluspõhimõtete jäme rikkumine. Selline teguviis teeb mind väga ärevaks. Ka see on üksikjuhtum? Või on tegemist tendensiga?  Selliste tegevuste jätkumisel ei või me iial teada millisesse suunda edaspidi paneb mõni Pilvepiiri ministeerium või amet asjad liikuma. Kas sellel "väikesel" justkui bürokraatlik-tehnilisel suunamuutusel on midagi ühist ka seaduse enese põhimõtete ja suundumustega? Ilmselt muidugi seadusandjatele Kaalutluspõhimõtteid ei esitatudki ja see on halb. Halb seetõttu, et need kes meie liikumissuunda määrama peaksid ei saanud õiget või vähemalt täielikku pilti protsesside võimalikust arengust. Seletan lihtsalt: Kui kapten annab käsu "Võtta kurss Nord-Westi!", siis kui tüürimees muudab seda käsku paari rumbi võrra (arvtes et Kapten on veidi tobu), laevainsener teeb ka mõnerumbilise muudatuse (talle lihtsalt meeldib niimoodi), sideohvitseril on ka veidi oma ideid kursi kohta ja masinist ei kuule hästi, mille tulemusena teeb omad korrektiivid laeva käigu osas, siis ei sundu see laev enam Nord-Westi vaid piisavalt pika vahemaa puhul Nord-East´i. Vaat selline lugu.  See mulle muret teebki, kes keda ja millal pettis? Kes meil kurssi määrab? Kuhu me suundume? Mnjah see ei ole hea riigi pidamise tavaga kooskõlas.

Jälle: Võrgustike kiituseks

Sel kohal oleks hea lasta refräänil kõlada: kui Dr Riik oleks kasutanud usaldusökonoomika meetodeid,  asjatundjate võrgustikku ja ettevõtjate ning ametnike roteerivat stažeerimist poleks sellist asja (loe: jaburust) juhtunud. Mogri-märdilikult talitades – iseenese tarkusest – kapseldunud kindlustornide süsteemis, jätkame vaid kaotuste vastuvõtmist. Seega pole tegemist vaid ÜT küsimusega, vaid avaliku teenistuse ja selle kui meie poolt tellitud teenuse kvaliteedi tõstmisega. Mina tarbijana ei ole rahul pakutava teenusega. Mõtlete, mis sest? Üks inimene ja pole rahul? Tühja sellest! Kuid vaadakem laiemat pilti.

Tarbija vahetab operaatorit

Me teame väga hästi, kuidas teenindussäris mehhanismid toimivad, kui tarbijale teenuse pakkuja ei meeldi, siis ta vahetab teenusepakkujat. Nojah, kuid avalikku teenust pakub meile ju monopoolne teenusepakkuja – Dr Riik. Meil ei ole justkui valikut, nagu monopoolse süsteemi puhul ikka, kuid … Kuid siin tulebki pilt laiemaks venitada. Vaadates laiemalt saame aru, et teenusepakkujaid on teisigi, näiteks Sir Kingdom, Her Reich, Herra Valtio jne. Laiem pilt on selline, et  üle saja tuhande meie kaaskodaniku on juba vahetanud operaatorit, vabandust … Dr Riiki. Nii, et pole vähetähtis, isegi paikkondliku monopoolse teenusepakkuju puhul, tarbijatele meelepärase teenuse (avaliku teenuse) pakkumine. See on lausa hädatarvilik. Sama hädatarvilik nagu bussinduses mõistliku mahtu saavutaminse teid on kliendile iga päev parima teeninduse pakkumine on ka Dr Riigil edukuse eelduseks võimalikult parema kvaliteedi saavutamine. Seda iga päev. Lihtne loogika ütleb, et pole tarbijaid/kodanikke/töötegijaid, pole ka Dr Riiki. Vaat see oleks juba kurjast. Nii, et avaliku teenistuse kvaliteeti tuleb parandada ja seda on võimalik teha vaid tänapäevaselt, võrgustike liitenergiast lähtudes. Punkt. Mäletate, millest me seda jutuseeriat alustasime? Vulkaani jõust! Kasutagem siis seda väge.

Järgneb …

Tarutusi:

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

A.    Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 2000

 

Lk 26 „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest.

 

-M. C. Beaton „Uimastisõltlase surm” lk183 Tänapäev 2011

 „Kahjuks ei osanud superintendant Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 313 „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.”