Vulkaani vägi Vol 9 :Marksistid ja maatriksistid

 

 

Ametlik liin, … mitte bussiliin

Mulle teeb muret meie Dr. Riigi ametliku liini … eee … vanaaegsus. Ütleme kohe välja, et teatud plaanikomiteelik tendents. Kui ikka näpp  otsast ära ei kuku, kui kribitakse kokku arengudokumenti , milles tõsimeeli väidetakse, et kommertsvedu segab ATL, siis on minu arvates plaanimajanduseni (ja kõige sellega kaasnevaga) nagu kiviga visata. Tulen tagasi meie TAK-i juurde:

 „Süsteemi terviklikkus muutub seeläbi järjest olulisemaks, mida kommertsalustel liinivedu pakkuda ei suuda. Ka praegu võib öelda, et kommertsliinivedu, mis eelkõige Harju- ja Ida-Virumaal toimib, häirib avaliku liiniveo korraldamist ja tingib ühistranspordisüsteemi killustatuse. Lahenduseks ei saa aga olla kommertsvedude sunniviisiline lõpetamine. Eelkõige peab avaliku liiniveo kvaliteet tõusma sellisele tasemele, et see vastaks reisijate ootustele ning nad eelistaksid avalikku teenust kommertsvedajatele.”.

See on kirjutis, mille üle tunneks uhkust iga põline plaanikomiteelane: tähtis on süsteem ja süsteemi terviklikkus. Tegime maatriksi ja elu lähebki meie koostatud maatriksi järgi? Ehhee, maatriks tänapäeva kiirmaailmas võib olla vaid mingi pidevalt täiendatav maaavastaja teekaart, mitte midagi enamat.  Mnjah, ilmneb, et mõned asjad, mille kohta Vaheriigis elanud inimesed on kõva kaitsepookimise saanud, on vabadusaegsetel inimestel ununenud. Ununenud on, et tähtis pole maatriks vaid inimene. Maatriks muutub dogmaks, samuti nagu dogmadeks olid marksistlikud dogmad. Dogma on dogma ja pole vahet, kas see on marksistlik dogma või „maatriksistlik” dogma. „Maatriksism” on sama elujõetu nagu muudki kinnised „süsteemid”. Pidur.

Iseenesest on muidugi õigus, et mingisugune süsteemsus peab olema, kuid süsteem ei saa olla selline, millest ainukene lisaväärtust loov osaline välja arvatakse. See on nagu puu pügamist sooritada ühe lõikega võimalikult maapinna lähedalt. Tehtud. Kogu ülaltoodud TAK-i tekstist õhkub soovi, et nii väga tahaks sellist segajat nagu kommertsbussindus ära keelata. Kui saaks, siis keelakski … süsteemi puhtuse nimel, Keelata justkui ei saa, pole viisakas, kuid „tapame” ATL nii palju sisse meie ühist raha, et kommertsvedu muutuks konkurentsivõimetuks. Tehtud! Süsteem puhastatud. Kas te kujutate ette sellist suhtumist 21 saj EL ja OECD edumeelses riigis? Mnjah, piinlik.

Konkurentsi veidratest eriliikidest

Ja veel. Ühest seletuskirjast: Kuna rongiliiklusesse on viimastel aastatel tehtud suuri investeeringuid ning pakutava teenuse maht kasvab, hakkab see paratamatult mõjutama ka kaugliinibusside turgu. Seetõttu on otstarbekas sätestada põhimõtted, millest lähtudes doteeritud rongiliiklus kaugliikluse turul konkureerib.

Ehhee, kas saa on mingi konkurentsi eriliik? Kas see on selline riikliku või sotsialistliku võistluse põhimõte, et üks jookseb dopinguga/dotatsiooniga, teistel seome jalad kinni ja las nad siis … võistlevad ? Imelik vaade konkurentsile. Ütleme et võõrastav. Muidugi, see on ammutuntud lugu, et kui riigid teevad suuri projekte, suurte investeeringutega, siis suur ahvatlus võtta  arvesse vaid positiivseid muutujaid, negatiivsed jäetakse … kõrvale. Sellise bilansi puhul, milles arvestatakse vaid tulusid ja kulud on eraldi, ei saagi projekt õnnestuda, kuid … See on niimoodi eraettevõtluses, siis sellisel juhul tuleb harilikult mängu politsei, prokuratuur ja kinnimaja. Riiklike investeeringute puhul … võetakse lihtsalt eelarvest raha juurde, et kinni katta eelmine valeotsus. Seega valeotsuse peitmiseks tehakse järgmine valeotsus. Seejärel tehakse … järgmine, veel kallim valeotsus.  See kõik tekitab  teatud ebamugavustunde tuleviku suhtes, sest kui plaanikomiteelased saavad võimu siis kaldume me arengu, loe: dearengu,  kõrvalteele.

Suutmatus, suur suutmatus ehk kuulujuttude hirm

Vaadake, ma ei käinud eelnevas osas mitte asjata välja „pöörast” ideed, et ettevõtjad võiksid stažeerida ministeeriumides/ametites/inspektsioonides  ja ministeeriumirahvas firmades. Jätkem kõrvale kõik vandenõuteooriad, kes siis keda ära kasutab jne. Vandenõuteooriad olid , on ja jäävad, Sinna pole mitte midagi parata, alati on neid, kes asju välja mõtlevad. Toimub see, kas valesti mõistmisest,  pahatahtlikkusest või lihtsalt midagi võimendades. See on elu osa nagu kehv ilm. Me ei jäta ju selle pärast suvel kaunil päikesepaistelisel päeval randa minemata, et talvel on meri jääs ja külm on? Muidugi, me teeme vahet, mis milleks. Sama ka kuulujuttudega, praegu , kui Juurariik on surunud ametnikud kabinettide pimedusse (nad kardavad iga kontakti, et muidu äkki kirjutatakse neile kraesse mingi mõjuvõimuga kauplemine või mingi teine „rõve tõbi”) ja ettevõtjad asuvad üksi turbulentsel konkurentsiväljal, käib ringi kõige meeletumaid ja hullumeelsusele kalduvaid kuulujutte. Sidet ei ole, läbikäimist ei ole, aga … kuulujutud on! Nagu tarkurid on öelnud, teadmatus sünnitab kimääre. Pole läbikäimist, pole teadmiste siiret – pole ka  usaldust. Pole usaldust … kaotad aega ja raha. Minu kindel uskumus on, et kui oleks mõistmine ja teadmiste siire, siis oleks turg tarbijatest/ettevõtjatest kuni ametnike/poliitikuteni palju paremini informeeritud asjade tegelikust seisust, võimalustest ja vajadustest. Siis osatakse teha ka kõigi osapoolte jaoks mõistlikke lahendusi. Meil ei ole lihtsalt nii palju inimesi, et me saksime endale lubada nende erinevates kindlustornides hoidmist. Pealegi pole ju tegemist eri pooltega vaid ühtse süsteemiga. Me oleme palganud endale avaliku teenistuse pakkuma meid edasiaitavat teenust pakkuma, mitte meid segama, karistama või hävitama. Selline vastasseis on täiesti jabur, nagu isiksuse kahestumine.

Jaburuse näide elust enesest

No värskeim näide on uue ÜTS regulatsiooni … käivitamine. Just käivitamisest tahan ma rääkida, kui hea asja lörtsimise näitest. Kujutame ette ÜTS-t, kui autot. Selles sõidukis on kõik sõlmed hästi paigutatud, sisu disainitud, juht triksis-traksis istmele enese seadnud  ja  tarvis on vaid masin käivitada, aga … süütevõtit ei ole. Auto on, kuid kas võti saabub selle auto käivitamiseks, ei tea. Kõik huvilised on segaduses: kas võti sobib, kas läheb käima, mis häält teeb, äkki jookseb kokku, kuidas kiirendusega on? Mitte midagi ei tea, … ainult arvatakse, et …

Seadus teadagi annab üldised põhimõtted ja alamaktid täiendavad ja täpsustavad seda. Kogu elu ei saagi seadusesse kirjutada, see oleks liiga raskepärane. ÜTS on kogu aeg reklaamitud, kui konkurentsi vabastavat dokumenti, kuid … Kuid kas see auto/seadus käivitub oleneb süütevõtmest ehk rakendusaktist (mille peaks kinnitama Maanteeameti peadirektor). No ausalt öeldes on mulle natukene võõras selline süsteem, mille puhul otsuse tegija ise kinnitab reeglistiku. Ise teen, ise kontrollin, ise otsustan, ise karistan. Välja paistab kangesti diktatuurilaadne moodustis. Tundub olema seadusloome ja hea halduse põhimõtetega tugevas vastuolus olev tegu.

Dokumendi enese nimetus on kõnekeeles Kaalutluspõhimõtted. Kui ÜTS ennast tehti üle kaheksa aasta, siis Kaalutluspõhimõtteid on lihvitud koos turuosalistega kaks aastat. Nojah, ütleme, et see ei olnud just väga revolutsiooniline vabastamise plaan, kuid … Kuid täna, viis nädalat enne seaduse kehtima hakkamist pole Kaalutluspõhimõtteid veel kinnitatud. Kujutate ette, kapitalimahukas majandusharu, millesse ettevõtjad teatud eeldustega on investeerinud või investeerimisootel, muutub dramaatiliselt, kuid millised need muutused on … pole veel kehtestatud. Ehhee, nagu Lotokolmapäev või äraarvamismäng. Äraarvamismäng? Ettevõtjate rahadega? Milleks? Normaalselt, peaks ettevõtjatel investeerimiskindluse tagamiseks olema aastake aega, et uute reeglitega kohaneda, kuid loetud nädalatega? Seda nimetan ma administratiivseks suutmatuseks.

Hullem veel, nüüd on ilmnenud, et Kaalutluspõhimõtetesse on kavas teha „väike” muudatus. „Väike” muudatus toob kaas tegelikult SUURE muutuse turul. Megasuure muudatuse, mida vedajad isegi ei aimanud. Lugu on selles, et „väike” muudatus toob kaasa selle, et ekspressliinid saavad jämedalt öeldes loa igal juhul. Minule konkurents meeldib. Olen arvamusel, et konkurents lihvib asjad paljudel juhtudel paika. Samas olles nii kaua alal tegutsenud, tean ka seda, et ülemäärane konkurents võib täiesti normaalset toimiva turu tappa. Leida see tasakaalupunkt, kus on piir edasiviiva ja destruktiivse konkurentsi vahel on just Dr Riigi analüüsi ja regulatsioonivõime küsimus.

Antud juhul, kui ekspressliinid on kaalutletult kaalutluspõhimõtetest põhimõtteliselt väljas, tekkib järgmine pilt: Ekspressliinid alustavad ja võidavad. Nagu males, valged alustavad ja võidavad ja võtja … teatavast võtab kõik. Te ei saanud aru? Mis sellest halba on? Ega halba ei olegi, maailm muutub (ainult, et PoliitInimesed pole sellest aru saanud). Tegelikult on hästi, sest jääb ära kemplemine, kas „punased” ja teised uusüritajad saavad liinile või ei saa, konkurents põhimagistraalidel teravneb äärmuseni, viies piletihindu veelgi allapoole. See kõik on tarbijale hea (vähemalt mingiks ajaks). Samas suurendab eelmainitud muutus bussireisijate arvu. Jälle hea. On kindel, et kui rongid hakkavad kaotama Soome näitel reisijate mahtu, kuigi reisijaid üldine reisijate määr kasvab ehk kasvab bussireisijate osakaal. Uus pakkumine sünnitanud uue nõudluse. Odavad hinnad  sünnitavad uusi reise, mida muidu poleks tehtud. Bussituru vabastamine sunnib raudteed arvestama karmi  hinnakonkurentsi, ehk ka raudtee peab drastiliselt oma hindu alandama. Ka see on hea.

Nii, et kõik oleks hästi, kui PoliitInimesekesed sedasi oleksidki planeerinud, kuid nende plaan on poolik. Nimelt praegu veel kehtiv  süsteem nägi ette, et vedajad sõidavad nii kasumlikke liine, kui ka mitte nii kasumlikke liine, kasulikul ajal ja ka mitteasulikul ajal. Ehk enamus vedajaid ei sõida mitte üksi liini vaid liinivõrku. Uus käsulaud ütleb selgelt: raiuge maha kõik gangreenikahtlusega jäsemed (loe: mittekasulikud liinid) ja keskenduge vaid südametegevuse ( peamagistraalide suure kasumiga ekspressliinide) tegevusele. Kuna ÜT on mahukaubandus, siis „püha maht” on vaid peamagistraalidel ja suuremate linnade vahel, mis tähendab, et sinna minnaksegi ekspressliinidega oma osa püüdma. Kõik lähevad. Kui kõik lähevad, siis jääb supp lahjaks. Väga lahjaks. Enamusele surmavalt lahjaks. Teised liinid … teisi liine ei sõideta. Pole mahtu, pole tulu, pole perspektiivi.

Meie raha ümberjagamise poliitvalem

Elu tahab elamist ja … Vadake, ega selle pärast, et Dr Riik ei saanud päris hästi aru, mida ta tegi, veel sõidud saa jääda sõitmata. Inimene tahab liikuda, nagu eelnevalt kirjutasime liikumine on inimese üks põhiõigusi. Nii, ja selle koha peal hakkavad PoliitInimesed rääkima „rahva tahtest” ja … löövad rahakoti lõuad lahti (mitte enese rahakoti) ning külvavad meie ühist raha sektorisse, mis enne sai ise oma vahenditega hakkama, maksis Dr. Riigile makse ja arendas meile uusi/kvaliteetseid tooteid. Mnjah, kuid nüüd peab meeldima „ämmale” ehk saab toimima vaid dotatsiooni najal. Nojah, on ilmne, et niikaugele Pilvepiitil veel pole mõeldud, see ju kauge tulevik … no nii pool aastat, kuni aasta.

Eesmärki ei ole, aga tagajärjed on … jälle, krt.

Muutuse kurioossus on selles, et enne pole sellemastaabilisest muudatusest räägitud, arutatud ega planeeritud. Seega ka tagajärgi ei osata planeerida. Nüüd räägitakse Kaalutluspõhimõtete muutuste vajadusega seoses imaljuttu konkurentsi rohkendamise vajadusest ja EL dokumentidest. Oeh, enne ei osanud lugeda, kaks aastat lihvisid ja lihvisid ning nüüd juhtus keegi lugema seaduse seletuskiri p.1. Täitsa nalja number, isegi seadusest ei leidnud põhjendust, pidid seletuskirja kribukirjast põhjenduse välja imema. Piinlik!   Muide, kui keegi räägib, et meie praegune või uus ÜT regulatsioon on vastuolus EL regulatsioonidega, siis on see lihtsat hämamine. EL tarnspordiala kolm suundanäitavat põhidokumenti on: Valge raamat (VR), Bussireisijate kaitse eeskiri ja Määrus 1370. Viimatimainitud määrus on tegelikult bussinduse reanimeerimise kava, ehk kuidas rohkendada Euroopas väljasuremisohus olevat bussindust. Määrus käsitleb põhiliselt seda, kuidas erinevate riiklike soodustuste ja vahenditega elavdada bussiliiklust. Kommertsvedusid see ei reguleeri, see on iga riigi siseasi. VR on kaugusse vaatav dokument ja seab sihiks moonutuste kõrvaldamist ÜT-s ehk „kasutaja maksab” printsiipi. Viimatimainitust on näha, et äri moonutavatest dotatsioonidest tuleb ajapikku vabaneda. Ja õige kah! Nii, et meie regulatsioon, nii praegune, kui ka tulev vastavad EL normidele. See, mis ei vastanud normidele parandati samm-sammult juba ammu ära. Pole vaja hämada. Küsimus pole dokumentides vaid poliitilises tahtes või küündimatuses ohjata protsesse – nii tulebki öelda.

Ootus, õigustatud ootus.

Miks ma sellest muutusest nii pikalt arutlesin? Põhjus on lihte: vedajate ootuseid, õigustatud ootuseid on rikutud. Vahva on see, et kuna mehhanismi süütevõtit tänaseni ei ole, siis on kõigil turu osalistel erinevad ootused. Ehk seekord on Dr Riik olnud nii osav, et on rikkunud kõigi vedajate ootusi ja suure osa ühiskonna ootusi takkapihta.

Mida oodati?

Matus üks: Need väiksemad vedajad, millised on investeerinud uutesse bussidesse, lähtudes senikehtinud arusaamistest ja kahe aastasest lihvimisest, on oodanud turu „mõõdukat” avanemist”. Nende jaoks on „raju” avang selge hävitav. Nad ei suuda sellises turbulentsis vastu pidada. Nemad on oma äriplaanid teinud lähtudes eeldusest, et neil on juba teatud liiniload ( ehk garanteeritud reisijatevoog), mille kehtivus on veel 2-3-4 aastat. Leebe avangu puhul lootsid nad veel mingeid liinilube juurde saada või praeguste ajaperioodi parandada. Nad on ka pankadele esitanud oma rahavoogusid sellisest. Mnjah, tuleb arvata, et nemad peavad kahjumiga arvestama, sest nende liinid ei ole enam „kaitstud”, sinna tuleb uusi vedajaid juurde ja hinnad kukuvad ka … nende jaoks täiesti nutuseks.

Matus kaks: Umbes sama stsenaarium ootab paljude peatustega liine, ekspressliinid lihtsalt võtavad neilt klientuuri eest ära. Ka nendel olid omad ootused ja … kohustused. Kuna bussindus on väga kapitalimahukas majandusala, siis pole kellelgi „puhta raha” eest ostetud busse, ikka pankade kaudu, teatud tingimustel. Tingimusi ei täida, jääd bussidest ilma ja lõpetad … lõplikult.

Matus kolm: ronginduse reisijatemahtude vähenemine toob kaasa piletitulu languse või hindade languse, sinna me oma ühise raha matamegi. RIP.

Pulmaootus: Uustulnukatel on omad ootused. Neid ei vaeva meie turu väljakujunenud liinivõrgud ega sõidustiil, nemad on keskendunud vaid kasumlikele liinidele, kasumlikul ajal. Õige kah, äri peabki selline olema. Kuid meil ei ole „äri” selline olnud, meie bussindus on toiminud kui sotsiaalsed ettevõtjad, tehes ka niiöelda tasuta talgutöid. Sellega on nüüd lõpp. Iseenesest võib see olla uue ja ökonoomsema bussinduse sünni algus. Äri on äri ja sotsiaalhoolekanne on sotsiaalhoolekanne. Uustulnukatel ja teistel ekspressliinide vedajatel on seega ilmne huvi vabaturu järele. Nagu öeldud, kuna süütevõtit ei ole, siis on ka sellel segmendil omad ootused, õigustatud ootused. Ka nemad on valmistunud turu vabastamiseks ja investeerinud ostetud lisabussidesse. Tegemist pole ainult ootusega, bussid, ka uued bussid on juba parklates. Ootavad.

Otsustamatuse hind

Nagu hoomate on kaheksa aastat otsustamatust muutunud Dr Riigi väga haavatavaks. See võib muutuda  täiesti reaalseks rahaliseks kaotuseks. Kahjunõueteks. Olenemata selles, kas vabastada turgu leebelt või rajult, on kellegi õigustatud ootuseid rikutud. Niikuinii. Mida teha? Kas minna kergema vastupanu teed? Minna teed, mille tulemusena tuleb Dr Riigil vähema kompensatsiooni maksta õigustatud ootuste rikkumise eest? Või minna oma teed? Raske otsus … peale nii paljusid aastaid otsustamatust. Saame näha. Maksma peab Dr Riik nii või teisiti (meie ühist raha), küsimus on vaid selles, kas suudetakse säilitada midagi(gi), mida nimetatakse usalduseks ja kas see kooliraha maksti tühja või õpiti ka midagi(gi).

Kaalutluspõhimõttetus

Kogu sellele protsessile võib vaadata ka veidike teistmoodi. Võiks küsida, kas meil on Parlamentaarne Riik või Juura Riik? Te ei saanud aru? Nojah, vaadake mulle tundub, et meie Seadusanjale seletati seduse mõju "ühtemuudu" lahti (nagu ütles Vanaema Marie) ja seadse alamaktid muudavad seaduse mõjud hoopis teistsuguseks. Kord näeb ette, et seaduse juures peavad olema ka alamaktide (määrused, korraldused, instruktsioonid jne.,) kavandid või maketid. Ikka selleks et austatud rahvaesindaja näeks regulatsiooni kogu pilti ja oskaks hinnata selle kõiki mõjusid. Seaduse vastuvõtmisel oli olemas vaid kaks aastat lihvitud Kaalutluspõhimõtted. Kuna "uut" Kaalutluspõhimõtete variant sündis alles viimaste päevade jooksul, siis polnud meie rahva esindajatel võimalik ka sellist murranulist muutust ette näha ja oma otsustuse juures arvesse võtta. See on parlamentaarse riigi aluspõhimõtete jäme rikkumine. Selline teguviis teeb mind väga ärevaks. Ka see on üksikjuhtum? Või on tegemist tendensiga?  Selliste tegevuste jätkumisel ei või me iial teada millisesse suunda edaspidi paneb mõni Pilvepiiri ministeerium või amet asjad liikuma. Kas sellel "väikesel" justkui bürokraatlik-tehnilisel suunamuutusel on midagi ühist ka seaduse enese põhimõtete ja suundumustega? Ilmselt muidugi seadusandjatele Kaalutluspõhimõtteid ei esitatudki ja see on halb. Halb seetõttu, et need kes meie liikumissuunda määrama peaksid ei saanud õiget või vähemalt täielikku pilti protsesside võimalikust arengust. Seletan lihtsalt: Kui kapten annab käsu "Võtta kurss Nord-Westi!", siis kui tüürimees muudab seda käsku paari rumbi võrra (arvtes et Kapten on veidi tobu), laevainsener teeb ka mõnerumbilise muudatuse (talle lihtsalt meeldib niimoodi), sideohvitseril on ka veidi oma ideid kursi kohta ja masinist ei kuule hästi, mille tulemusena teeb omad korrektiivid laeva käigu osas, siis ei sundu see laev enam Nord-Westi vaid piisavalt pika vahemaa puhul Nord-East´i. Vaat selline lugu.  See mulle muret teebki, kes keda ja millal pettis? Kes meil kurssi määrab? Kuhu me suundume? Mnjah see ei ole hea riigi pidamise tavaga kooskõlas.

Jälle: Võrgustike kiituseks

Sel kohal oleks hea lasta refräänil kõlada: kui Dr Riik oleks kasutanud usaldusökonoomika meetodeid,  asjatundjate võrgustikku ja ettevõtjate ning ametnike roteerivat stažeerimist poleks sellist asja (loe: jaburust) juhtunud. Mogri-märdilikult talitades – iseenese tarkusest – kapseldunud kindlustornide süsteemis, jätkame vaid kaotuste vastuvõtmist. Seega pole tegemist vaid ÜT küsimusega, vaid avaliku teenistuse ja selle kui meie poolt tellitud teenuse kvaliteedi tõstmisega. Mina tarbijana ei ole rahul pakutava teenusega. Mõtlete, mis sest? Üks inimene ja pole rahul? Tühja sellest! Kuid vaadakem laiemat pilti.

Tarbija vahetab operaatorit

Me teame väga hästi, kuidas teenindussäris mehhanismid toimivad, kui tarbijale teenuse pakkuja ei meeldi, siis ta vahetab teenusepakkujat. Nojah, kuid avalikku teenust pakub meile ju monopoolne teenusepakkuja – Dr Riik. Meil ei ole justkui valikut, nagu monopoolse süsteemi puhul ikka, kuid … Kuid siin tulebki pilt laiemaks venitada. Vaadates laiemalt saame aru, et teenusepakkujaid on teisigi, näiteks Sir Kingdom, Her Reich, Herra Valtio jne. Laiem pilt on selline, et  üle saja tuhande meie kaaskodaniku on juba vahetanud operaatorit, vabandust … Dr Riiki. Nii, et pole vähetähtis, isegi paikkondliku monopoolse teenusepakkuju puhul, tarbijatele meelepärase teenuse (avaliku teenuse) pakkumine. See on lausa hädatarvilik. Sama hädatarvilik nagu bussinduses mõistliku mahtu saavutaminse teid on kliendile iga päev parima teeninduse pakkumine on ka Dr Riigil edukuse eelduseks võimalikult parema kvaliteedi saavutamine. Seda iga päev. Lihtne loogika ütleb, et pole tarbijaid/kodanikke/töötegijaid, pole ka Dr Riiki. Vaat see oleks juba kurjast. Nii, et avaliku teenistuse kvaliteeti tuleb parandada ja seda on võimalik teha vaid tänapäevaselt, võrgustike liitenergiast lähtudes. Punkt. Mäletate, millest me seda jutuseeriat alustasime? Vulkaani jõust! Kasutagem siis seda väge.

Järgneb …

Tarutusi:

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk 37 uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

A.    Hailey „Kõrged ametikohad” Ersen 2000

 

Lk 26 „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest.

 

-M. C. Beaton „Uimastisõltlase surm” lk183 Tänapäev 2011

 „Kahjuks ei osanud superintendant Daviot teha vahet kohusetundlikkuse ja pugemise vahel.”

 

Rodney Castledon „Sündmused, mis muutsid maailma” Time Warner Books 2005

Lk 313 „… 1891. a. juunis Saksamaal. Bismarck juurutas Vanaduspõlve Kindlustamise Akti, mis kohustas kodanikke alates 16. Eluaastast loovutama oma osa sissetulekutest, juhul kui nad töötasid täiskohaga ja teenisid üle 2000 marga aastas. Tööandjad olid samuti kohustatud võrdse panuse andma … See oli fantaasiarikas ja ettenägelik süsteem.”