E.
M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998
Lk
48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled
sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei
mõtle üldse.”
Kas meie mõtleme? Mõtlev inimene? Mõtestatud inimene?
Möödunud
osas saime selgeks, et Dr Riigil pole veel tärganud mõttepojukestki jõge (
ühistranspordi jõge) ehitama hakata … Meil püütakse läbi ajada vana harjumuspärase
(kuid mitte hea) mudalombi süvendamise meetodiga. Kuid vaadake, mudalombi
süvendamine ei asenda jõe ehitamist. Vastupidi, see võib kellegi (näiteks pahaaimamatu
ettevõtja/tarbijaskonna) kingad rikkuda, jalad murda või hoopis ära uputada
(pankrott). Seepärast pean jutustama veel ühe hariva ehk filosoofilise
lugulaulu jõgede ehitamise tehnoloogiast. Ehhee, vahvalt kukkus välja: Filosoofia,
ehitamise tehnoloogiast. Või oli see vastupidi?. Igatahes, kui meil ei ole
filosoofia paigas, siis on tegemist vaid sihitu rabelemisega – Browni
liikumisega. Nüüd siis on asjade „parandamiseks” asutud kiirustama. Mitte
kiireid otsuseid tegema vaid just olupoliitikast lähtuva kiirustamisega
tegelema. Niikaua kuni Dr Riik jõge ehitama hakanud ei ole pean mina oma
jutujõge vulistama, et mitte … mudaauku ära uppuda.
Kiire kirp
Vanaema
Marie ütles ikka, et elus on kaks asja mille puhul on kiirustamine õigustatud:
kirbu kinnivõtmisel ja kui kange häda peal on. Siis tuleb hästi kiiresti
tegutseda. Teiste asjade puhul arvas, et … rutata tuleb aeglaselt. Mõttega.
Mõtestatult? Need Vanaema õpetussõnad tulid meelde, kui mõtlesin üha kiireneva maailma
otsustusprotsesside üle. Meie „äkkseadustele” ja „riugasregulatsioonidele”. Kuhu
kiirustate? Järgmisse ummikusse? Või hunnikusse? Nagu apteegiregulatsioonidega?
Algul tehti ühtmoodi (õigete sõnadega) valesti (ja turg kasvas uues suunas
kõveraks selle valeregulatsiooni tõttu). Seitsme aasta pärast tehti „õigeks”
(jällegi õigete sõnadega), kuid nüüd oli „õigeks tegemine” juba ise vale, sest
turg oli muutunud. Tulemus: puu on inetult kõver. Jonksuga.
Vahel
tundub, et Dr Riigi filosoofiaks ongi üllatada ettevõtjaid/inimesi uute
regulatsioonidega, et neid heas sportlikus vormis hoida. Nagu
ekstreemspordirada. Või on tegemist mingi šokiteraapia erivormiga? Et vaatame/proovime,
kas saavad ikka hakkama? Ja nagu ütles Vanaema Marie: ”Ets kae perra, saivadki!
Jälle!” Kuid Dr Riik justkui ei suuda aru saada turu arendamise tegelikest
hoobadest ja arvab, et reguleerimise eesmärk ongi asju võimalikult
ebastabiilseks ja keerukaks teha. Kuid milline on eesmärk? Tegelik eesmärk? Eesmärk
ei saa olla selline, et EL lubab meil raha põletada ja meie põletame. Meie
eesmärk peaks olema kestma jääda. Kuid eesmärki ei ole … on vaid rida tegevusi,
seostamata tegevusi, kui vahendeid ja minu meelest on siinkohal jälle kord vahend
muutunud eesmärgiks ja eesmärki … Eesmärki ei ole. Ei ole ju.
Vaenlase leiutamine
Dr Riik
saab ise ka aru, et midagi on nihu. Kuid mis on nihu? Seda aru ei saa. Küsida
ka ei julge. Peetakse veel tobuks. Milline võiks olla lahendus Õige! Kui midagi
mõistlikku välja mõelda ei oska, siis tuleb mängida mängu „kes on süüdi?”. Ega
ometi Pilvepiir ise? Ehhee, selle tunnistamine oleks muidugi hea algus
edasiminekuks, kuid … raske. Peaaegu võimatu. Kergem on leida süüdlane või veel
parem - vaenlane. Vast on seda igivana skeemi kõige värvikamalt kirjeldanud W.
Sonnenfeldt raamatus „Ma olin Nürnbergis”: „Kui Göringilt küsiti, kas saksa
rahvas oli tahtnud sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada:
„Ei,
muidugi rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida
oma eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu?
Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas
ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid
ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik
diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna
täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid
on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi
ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” Ja nagu mainitud vaenlase kuvandi
kasutamine töötab igas riigis ja igal ajal. Tuleb vaid leida see negatiivne
tegelane, kellele pahameelevihk suunata. Ja „leidsivadki”.
Mugavlend ja mugavvend
Juba
möödunud aastal, kui isegi valimistekeks midagi mõistlikku välja pakkuda ei
olnud peale järjekordse ümberjagamise … ümberjagamise, leidis Pilvepiir uue
terminoloogia. Justkui tühjast hakati ettevõtjaid süüdistama mugavustsoonis
elamisest. No sellist juttu võib ajada küll vaid selline inimeseraas (mugavusvend),
kes ise pole ettevõtluses päevagi „mugavlenud”. Dr. Riigile kuuluva ettevõtja
nõukogus istumine pole veel ettevõtlus. Kuid
idee süü siirdamisest või esimesena ründamisest on „vanaandekas”, kuigi
… kohatu. Mannetu. Selle jutu peale tekkib minul alati küsimus, mis te seal
Pilvepiiril vaevlete, tulge maapeale mugavustsooni. Ehhee, loodan, et ei
solvanud. Kotkapilk on ikka kotkapilk. Küsimus pole selles, kuidas keegi
maailma näeb, vaid kuidas neid erinevaid maailmapilte kokku klapitada. Nii
filosoofiliselt, kui ka praktiliselt. Paralleelmaailmadest pole meil mitte
mingit kasu. Mnjah, kas arengud peavad olema kiired ja murrangulised või pidavad.
Igapäevased. Mine sa võta kinni, kellel
õigus on? Õigem oleks vist küsida millal
õigus on, nagu Vanaema Marie näide aimu annab.
Aitab
„süüdlaste otsimisest”, see on tühja raisatud energia. Kui keegi tahab endale
selgeks teha, kuidas peaks probleemses olukorras tegutsema, siis vaadaku hästi
tähelepanelikult suurepärast filmi „Apollo 13”. Tõeline maiuspala meeskonnatöö
huvilistele. Kui selles situatsioonis oleks hakatud süüdlasi otsima, poleks me
teadnud seda lendu, kui läbi ajaloo edukaimat päästeoperatsiooni, vaid suurimat
kosmosekatastroofi. Vaat niimoodi. Lihtsalt õpetuseks.
Kuidas jõuda tulevikku … filosoofiliselt?
Kuidas
see tulevikku tõttamine siis käib?
Mina
ka ei tea, kuid tundub, et on terve rida taibusid, kes teavad. Muide ma kipun
neid kohati uskuma. Oma kogemuste põhjal. Vaatame, siis mida targemad inimesed
tuleviku kohta arvavad. Kuidas nemad püüavad „nurga taha näha” ja riske
minimiseerida?
Alustame
kõige algusest ehk hoiakutest, sest teadagi, kui me vundamendi valesti paika
paneme, on ülejäänud ainult üks lõputu parandamine. Inetu ka.
F.Hamel,
C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” (OÜ
Fontes 2001) on väitnud, et tänase
liidripositsiooni kaitsmine ei saa asendada
homse liidripositsiooni kujundamist. Panite tähele, milline justkui õhkõrn vahe „kaitsmine”
ja „kujundamine”, kuid tegemist on kahe täiesti omaette filosoofiaga. Autorite
arvates võidujooks tulevikku seisneb
avanevate võimaluste konkureerivas kujundamises ja kehtestamises, uue
konkurentsiruumi piiritlemises. Vaadake, see filosoofia ei ühti meie praeguse
vundamendiga, mil meie iga maailma muutuse kohta arvame kahte asja: Esiteks,
meil ei ole vastuväiteid ja teiseks, et see meid ei mõjuta. Põhimõtteliselt,
kuid … sügavalt ekslikult. Kui me niimoodi jätkame, siis ehitatakse tulevik
ilma meieta. Ehhee, meie filosoofia järgi see meid ju ei mõjuta ja meil pole
sellele ka vastuväiteid. Prrrr. Tulevikku ei tule keegi teine meie eest
kujundama, ikka ise peame krapsakad olema. „Tuleviku kujundamine on hoopis
raskem tagaajamismängudest, sest liikumise trajektoor tuleb paika panna ise.
Eesmärk ei ole lihtsalt jõuda järele konkurendi toodetele ja protsessidele,
tema meetodite jäljendamisele, vaid suveräänse hoiaku kujundamine homsetest
võimalustest ning nende kasutamisest. Teerajamine on järelejõudmisest palju
tänuväärsem ettevõtmine. Teiste kiiluvees tulevikku esimesena ei jõua.”
Nüüd
õhkab mõnigi lugeja, et „mis nüüd meie, meie ju niisugused väikesed ja üldse … Meie ei suuda … maailma muuta”.
Just,
kui algmeelestatus on selline, et ei suuda ,siis harilikult ei suudagi.
Algküsimus peab olema õige nagu
vundamendi loodimine: mitte „kas” vaid „kuidas”!
Väikeste suured näited
Kuid
on ka teistsuguseid näiteid. Ilmselt teame me kõik Pizarro näidet, kellel oli
Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”. „Saatus soosis
Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni
elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpas,
teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50 000 sõdalast,
arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on
öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et
indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50 000 sõjameest ei ole mitte
valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks
sõjaks kogusid inkad mitmesajatuhande mehelise armee.” (V. Kuzmistsev „Päikesepoegade
riik” Valgus 198 Lk 213)
Nii,
et väiksus pole määrav, määrav on saavutustahe. Ja kui me ei taha ennast
võrrelda vallutajatega, siis võime võtta eeskujuks tõhusad kaupmehed. „Vahemere
asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks
mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval
rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku
vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil
konkreetseks ei muutunud. See ei
avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem
kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee
jäljena.! „(Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998)
Ettevaatust! Teid diagnoositakse.
Siin ongi üks põhiküsimus, kas me tahame teiste järel
tulevikku lohiseda või oleme aktiivsed, et ise seda kujundada? No nii, kui nüüd veel ütlete, et „mis nüüd
meie, meie oleme väikesed ja me ei suuda ja …” Siis see on teil raske kujuline omandatud abituse sündroom. Täpselt
nii nagu eelmainitud „võidujooksu” autorid väidavad: „Deemonid, kellega hädas ollakse on inertsus, enesega rahulolu ja
lühinägelikkus.”
Ja ” Tuleviku nimel peetavates lahingutes on kasuahnete kaubanduspartnerite
ebaaususest hoopis reaalsemaks ja olulisemaks vaenlaseks unisus, harjumus,
lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine.”
Nii,
nii väga kohane diagnoos: inertsus, enesega rahulolu, unisus, harjumus,
lühinägelikkus ja elitaarsete pooside võtmine. See on „veits” hirmutav, nii ei
jõua mitte ainult teiste järel tulevikku vaid ei jõuta kuhugi, kuhugi, kuhugi
….
Kuid
on ju olnud teistsugused suhtumised. Alles hiljuti. Mitte, et kõike peaks
niimoodi tegema, kui tol ajal tehti, ei-ei see oleks selge rumalus, kuid suhtumine
Dr Riigi rolli, teha tahtmine, mahuline mõtlemine, inimese algatusvõimesse ja
toimetulekusse uskumine, selle peaks küll sütitama … uuesti. Reanimeerima noh!
Murdjate põlvkond
Oleme
harjunud viimastel aastakümnetel tegema kiireid otsuseid, lihtsalt olukord
nõudis sellist tegevusstiili. Kui oli vajadus, kirjutati seadusejupats kokku,
ilma igasuguste ilustuste ja aga`deta. Õhtul arutati VV läbi ja hommikul läks
eelnõu seadusandjate kätte, nädala pärast oli valmis, „ära koputatud”,
presidendi poolt välja kuulutatud ja … Tehtud. Kuid see ei saa olla pidev
protsess, mitte keegi ei suuda 10 000 meetril arendada sprindi kiirust,
see lõppeb tõsise terviserikkega … heal juhul. Või tuleb ümber mõtestada
sprindikiirus.
Nüüd
on teised ajad ja enam nii „paugupill” olla ei saa. Sellest, mis oli ja kes oli
võiks pikalt heietada. Võiks rääkida vanu „sõjajutte”, kuid antud arutelu pole
selle eesmärgiga, pigem on küsimus tasakaalupunkti leidmises paljude ja vähest,
kiiruse ja hädatapmise, mõistliku planeerimise ja rapsimise vahel. Ajad on
muutunud ja need vajavad ka ajastukohast tegutsemist ja ajastukohaseid
instrumente. Ma ei hakka siinkohal targutama, kuid minu arvates ilmestaks seda
mõtet Mary
Roach`i „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” (Imeline Teadus 2012)
kirjutatu: „ Gemini või Apollo meeskonnad ning lennud kestavad nädalaid või
kuid, mitte päevi. See kõik teeb Mercury ajastu „õigetest meestest nüüd valed
mehed. Astronaudid peavad olema sellised, kes saavad teistega hästi läbi. NASA
astronautide soovitatavate omaduste nimekirjas on võime suhtuda teistesse
tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga. Kohanemisvõime, paindlikkus,
õiglustunne. Huumorimeel. Võime luua stabiilseid ja häid suhteid. Tänapäeva
kosmoseagentuur ei oota mitte ülbet vaprust, … Enesekindlus peab olema
„asjakohane” ja riskivalmidus peab olema „eluterve”. Õiged mehed ei ole enam
bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud.”
Kapitali kadu
Ja veel üks tähtis komponent tulevikku
liikumisel. Seda võib teha pärituult täispurjedes või … ankruid järele
lohistades. Vaevaliselt. Ilmselt on mitmed teist lugenud F. Fucuyama käsitletud
kirjutisi sotsiaalsest kapitalist. Ei ole lugenud? Tühja sest, ega paljud need,
kes sellest räägivad ka ei ole lugenud, on vaid kuulnud. Teooria mõte on selles
nagu kokkuvõtlikult on esitletud tema kõnes (Director Media mai 2001) et: „SOTSIAALNE KAPITAL ON ÜKS KOLMEST kapitali
liigist füüsilise kapitali ja inimkapitali kõrval. /…/
Sarnaselt inimkapitalile pole ka
sotsiaalset kapitali võimalik käega katsuda. Tegu on inimeste jagatud
väärtushinnangutel ja mitteametlikel käitumisnormidel põhineva võimega ühiselt
töötada ühiste eesmärkide nimel ja üksteist usaldada. Sellega kaasnevad mitmed
voorused, nagu ausus, kohusetundlikkus jne.
Sotsiaalne kapital mängib ülitähtsat rolli nii poliitikas kui majanduses.
Iga majanduslik süsteem baseerub suures osas koostööl. Tunnustades ettevõtjate
tugevat individualismi, tuleb siiski ära märkida, et iga ettevõtja formeerib
firmat luues grupi koostööd tegevaid inimesi. Ühistel väärtustel põhinev
sotsiaalne kapital võimaldab majanduses säästa nn. “koos tegutsemise kulusid”
(transaction cost).”
Tühja neist definitsioonidest, seda enam et ikka rohkem ja rohkem
teauseinimesi nõiub selle termini ümber, ajades algset selget lihtsust vaid
keerulisemaks. Minu jaoks on see teatud
inimgrupi vaimne seisund: tahe, pürgida millegi poole. Kuidas mõõta? Kapitali
sendi pealt üle lugeda? Tühja selle mõõtmisest. Kui lugeda neid hunnituid
ponnistusi selle kohta, kuidas sotsiaalset kapitali pole või on raske mõõta,
siis ajab see lihtsalt naerma. Mida kõike ei taha inimeseraas mõõta, mida kõike
ei arva ta võimaliku olevat „purki pista”, reguleerida. Sotsiaalse kapitaliga
on selline lugu, et see kas on või seda ei ole, … see on tunnetatav. Kolmandat
võimalust ei ole. Just selline sotsiaalne kapital oli see, mis aitas meid
veerand sajandit tagasi (vaatamata kiiruse vajadusele ja kiirustamisele) teatud
tasakaalutegurina saavutada edu. Kuid sotsiaalse kapitaliga on sama lugu nagu
muugi kapitaliga, kui seda ei rohkenda, siis see … väheneb. Paratamatult.
Veelkord: õigel ajal oli just sotsiaalne kapital see, mis tasandas
hullumeelsete kiirenduste (väga vajalike, kuid paljude jaoks valuliste) mõju. Selline
tasakaalustamine kulutas kindlasti ka sotsiaalset kapitali, nagu piduriklotse
käänulisel teel. Kas me oleme seda nüüdisajal kasvatanud? Kasvatanud usaldust, kaasatust,
koostööd …? Võimet ühise eesmärgi ühiselt töötada? Katsetanud oleme kindlasti,
ka Pilvepiiril, kuigi siin lööb välja meie tegemiste „lõpetamatuse sündroom” ja
keskendumisvõime puudulikkus. Tegevus on, kuid tulemust ei ole. Samas inimesed
oma iseorganiseerumistahtmise kasvu kaudu on loonud väga viljakaid tegevusi
seal, kus Dr Riik on lahkunud või ei hooli. Hea tunne teada iseorganiseerumise võime olemasolust,
samas F Fukuyama ühes teises raamatus räägitakse kogukondadest ja nende
erinevustest. Kogukond võib olla nii golfiklubi, oma reeglite ja väärtustega,
kui ka luurepataljon. Vahe on vaid selles, et me ei oota golfiklubi liikmetelt
vaenlase tule all vaenlase sillapea vallutamist. Erinevatel kogukondadel on
erinevad võimed ja neid tuleb arvestada. Niisiis saavad kogukonnad küll luua
sotsiaalset kapitali ja loovadki, kuid seda kõike toetada ning üheks
energeetiliseks vooks suudab seada vaid Dr Riik – Meie Ise! Vist. Seepärast on
ülimalt tähtis, et need tegevused, mida me teeme Dr Riigi tasandil (seadused,
arengukavad, visioonid) oleksid üldmõistetavad, tavaõiguse toel toimivad, mitte
elitaarne pulliekskrement, kui poliitiliselt korrektselt väljenduda. Ehhee, kas
te uut „liberaalset” ehitusseadustikku olete lugenud? Ei ole? No midagi
liberaalset ma küll selles ei näe, pigem bürokraatia hiigelsaavutust. Ah jaa,
üks hea asi on küll, enam ei pea muret tundma ehitusmaterjalide pärast: kuni
maja ehitamiseks läheb on teil vaja nii palju dokumente ja teatisi, et võite
selle vabalt … paberist ehitada. Täiesti mõttetu seadus … inimese ja loovuse
seisukohalt. Riigi, tooteohutuse ja julgeoleku seisukohalt ka. Bürokraatia
seisukohalt? Igati tiba-toba: esiteks annab aegade lõpuni tuhandetele
ametnikele tööd, teiseks: veelgi tähtsam, annab piiramatud võimalused trahvida
ja inimesi omavahel tülli ajada. Kus siin sidusus ja sotsiaalne kapital on,
jääb minu nõdra arusaamise juures küll aru saamata. Niimoodi ei peaks me
raiskama ei sotsiaalset kapitali, päris kapitali ega väärtuslikest
väärtuslikumat kapitali ehk … aega.
Lendame jälle! Kas lennukalt?
Niisiis
pole vähetähtis, kuidas on meil lood kapitaliga, millega me lendame ja millise
meelelaadiga on meie astronaudid? Kas
neil on võime suhtuda teistesse tundlikkuse, tähelepanu ja empaatiaga? Kas
nende isikuomaduste nimistusse kuuluvad kohanemisvõime, paindlikkus,
õiglustunne? Huumorimeel.? Võime luua stabiilseid ja häid suhteid? Võime
rohkendada kapitali – sotsiaalset kapitali? Või on meie piloodis rohkem bravuurikad, agressiivsed ja matšolikud. Pelk
eneseõigustus? Pidev solvumus? „Sarisolvumus”? Sellised solvunud „maksavorsti”
näoga, kui keegi pole nende arvamusega nõus. Kas tegemist võiks olla olude
muutustest tekkinud kohanemisraskustega?
Kohanemisvõimetusega? Jah,
kohanemisvõime teadagi paikab kõik vead.
Juba onuke Darwin leidis, et kõige edukamad isendid polnud, mitte kõige
ilusamad, kõige kiiremad, kõige tugevamad, isegi mitte kõige targemad, vaid …
kõige kohanemisvõimelisemad. Tänane olukord ei ole mingi revolutsiooni
situatsioon, milles peaks kogu aeg rabelema, vaid käbe kuid ettevaatav
ühiskonna kaasatus ja selle kaudu uute võimaluste loomine. Enam ei ole vaja
„läbi murda”, … eile õhtuks. See on pigem kohatu, tänasesse päeva sobimatu. Kuid
üks on selge, et nii rahulik see olukord ka ei ole, et võiksime jala sirgu
lasta ja puhata, korrata „suurte vigu”, jagada süle ja seljaga raha. Priisata:
ajaga, rahaga, inimeste eludega.
Nagu ütlevad autoriteedid:)
„See on põhjus, miks mina ja minu kolleegid
väidame, et riiklike kulutuste kasv võtab ära raha ja ressursid, mida majandus
vajab toimimiseks, laienemisest rääkimata. Suured riiklikud kulutused mitte ei
leevenda tööpuudust, vaid on tegelik põhjus, miks ettevõtluses ja kaubanduses
kaovad töökohad ja toimuvad pankrotid. (…) kohalikud omavalitsused peavad
õppima kulusid kärpima samal viisil, nagu seda teevad ettevõtted.”. „ Kui priiskav kulutamine oleks meie
riigi ees seisvate probleemide lahendus, meil probleeme ei olekski. Kui üks
riik on kunagi ülemäära kulutanud, siis just meie. Nüüd on unelmad otsas.” (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud.
Valik” SE&JS 2013
Lk 74)
Ja eriti
tähtsaks pean ma järgmist eelmainitud kogenud tipppoliitiku ütlemist „ Ma tahan öelda, et vahet
pole, kui suur on enamus, kui inimesed toovad välja midagi, mis pole arvesse
võetud, tuleb seda arvesse võtta.”
NB! See on õpetus nende poolt, kes on kõige kauem viljelenud parlamentaarset
demokraatiat. Ei mingit murdmist, ei mingit rullimist, protsessid … masseeritakse
paika. Täpselt nagu hea inglise muru retsept: 300 aastat rullida, pügada,
rullida, pügada … Ja valmis see ongi.
Igapäevane (unustatud) … filosoofia
Lugesin hiljuti
M.Rother „Toyota kata`t” (ÄP 2014). Väga
huvitav, soovitan soojalt.
Tegelikult ei
midagi uut, selline vanaaegne talumehe filosoofia, mille oleme oma kiirustavas „hekseltabelite” maailmas ära unustanud.
Soovitan
meelde tuletada, et me võime lihtsaid asju vahel oma „hekseltabelitega” liiga
keeruliseks ajada. Asjata. Ma ei saa väita, et oleksin esitatud Toyota filosoofiast
kõike aru saanud, arvatavasti peab selleks ka vastavas kultuuri (töökultuuri)
keskkonnas kasvanud olema, kuid mitmed visioonid olid vägagi mõistetavad. Püüan
sellest teha lühikokkuvõtte selliselt nagu mina seda mõistan ( mis ei pruugi
üldsegi ühtida autori poolt kirjeldatud meetoditega.) või mis mulle selles
käsitluses meeldis. Teie … Teie leidke oma vaatenurk.. Seega:
Nähtamatu
tulevik
„ Kuna
tulevikku me ei näha ei saa, ei pruugi tänased lahendused osutuda tõhusaks
homme. Organisatsiooni konkurentsieelis ei ole mitte lahendustes endis – olgu
need siis kulusäästlikud tehnikad, tänase päeva kasumlik toode või midagi muud -, vaid organisatsiooni võimes
tingimusi mõista ja luua sobivaid, nutikaid lahendusi. „
„Tee siit,
kus me oleme, sinna kuhu tahame jõuda, on hall ala täis ettenägematuid
takistusi, probleeme ja küsimusi, mis ilmnevad alles teele asudes. Just seda,
võimet liikuda edasi uue soovitud olukorra poole läbi ebaselge ja ennustamatu
ala, olles tundlik ja reageerides tegelikule olukorrale – peabki autor silmas,
kui ta räägib pidevast
arengust ja kohenemisest.
„
Ebanormaalne
kindlustunne
„Kui keegi
räägib kindlusest, kui asi puudutab soovitud sihtkohta jõudmiseks vajalikke
samme, siis peaks see meile olema ohu märk. Ebakindlus on normaalne – teed ei saa täpselt ennustada –
seega on viis, kuidas me seda käsitleme, ülima tähtsusega ning sellest peame
leidma ka oma kindluse ja eneseusu.”
Väikesed
sammud
„Väikesed,
järkjärgulised sammud lasevad meid edasiliikumisel õppida, kohenduda ja leida
selle raja, kus me tahame olla. Kuna me ei saa näha eriti kaugele ette, ei saa
me tugineda ainuüksi eelnevale planeerimisele. Täiustamine, kohanemine ja isegi uuendused tulevad
suurel määral väikeste sammude kogunemisest, iga õppetund aitab meil hakkama
saada järgmise sammuga ja täiendab meie teadmisi ning võimeid.
Hinna ja
kvaliteedi konkurentsivõimelisus kalduvad lähtuma paljude väikeste sammude
kogunemisest aja jooksul. Jällegi kui hinna ja kvaliteedi
konkurentsivõimelisuse saavutamiseks piisaks vaid mingite meetmete
rakendamisest, siis teeksid seda kõik firmad.”
(Samm-sammult
edenemisest kirjutab ka Tim
Harford („Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012):
„ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik.
Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele
paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles,
et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene
kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid
head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse
meetod ongi evolutsiooniline protsess.”
Vene insenerist Paltsinkist „Ka Paltsinski
mõistis, et enamik tegelikke probleeme on keerukamad kui me arvame. Need
sõltuvad inimestest ja kohalikest oludest ning muutuvad tõenäoliselt koos olude
muutumisega. Tema meetodi võiks kokku võtta kolme Paltsinski printsiibina. Esiteks, otsi uusi
ideid ja katseta uusi asju; teiseks, katseta uusi asju sellises mahus, mille
puhul kaotused on talutavad; kolmandaks, kogu tagasisidet ja õpi oma vigadest.”
„Kaotuste minimiseerimiseks on enamasti kõige
turvalisem tee edeneda
sammhaaval”
„Variatsiooni takistab organisatsioonides kaks
loomupärast suundumust. Üks neist on suurushullustus – nii poliitikutele kui ka
ärijuhtidele meeldivad suured projektid …. Sellised projektid äratavad
tähelepanu. Kuid sellised projektid on vastuolus Paltsinski esimese
printsiibiga. Enamasti tehakse palju
vigu, samas pole suured projektid piisavalt kohanemisvõimelised. Teine
suundumus väljendub püüdluses kehtestada kõikjal ühesugused standardid. Lihtne ja mugav on
teha midagi ühtemoodi …”
„Kui tahaksime tõepoolest pöörata
variatsioonide osale, ei ole ühetaliselt
kõrged standardid mitte üksnes võimatud, vaid ka ebasoovitavad.
Sama
keeruline on lugu valikuga. Pjotr Paltsinski õpetuse järgi tuleks tegutseda
sammhaaval, kuid poliitikutele ei meeldi objektiivses mõõdikutega ettevaatlikud
pilootprojektid. Osalt on põhjuseks asjaolu, et poliitikutel pole aega. Nende ametiaeg
kestab vaid mõne aasta ja selle ajaga ei jõua ükski eksperiment õieti tulemusi
anda.”)
Vaat
niimoodi kogu variatsoonilise arengu poliitilise tegevuse printsiibid
arusaadavalt lahti mõtestatud.
Igapäeva
protsess
Autor pöörab
erilist tähelepanu pideva täiustamise definitsioonile: „ … see tähendab, et te täiustate kõiki protsesse
iga päev. Toyotas
toimub täiustamine igas protsessis (tegevuses) kõigil ettevõtte tasanditel iga
päev. Ja see täiustamine jätkub ka siis , kui kõik näitajad on saavutatud,
Muidugi võib igapäevane täiustamine tähendada väga väikeseid samme. Mõte on
selles, et protsess, kas liigub tagasi või täiustub, ning parim ja isegi ainus
viis vältida tagasilibisemist on püüda liikuda edasi, isegi kui see toimub
väikeste sammude haaval. Pealegi tähendaks paigalseis konkurentsiturul
mahajäämist, kui konkurendid liiguvad edasi. Lihtsalt taseme hoidmine, isegi kui
see võimalik oleks, võrdub ikkagi libastumisega.”
Palju inimesi
… iga päev
„Kui
mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik
valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on
vähemalt võimalus kohaneda teadlikult. Toyota peab ettevõtte tugevaks küljeks
just organisatsiooni kõigi inimeste täiustumisvõimet. Sellest vaatenurgast on
organisatsiooni kohanemisvõimele, konkurentsivõimelisusele ja ellujäämisele
kasulikum, kui suur
hulk inimesi astub täiustamiseks süstemaatiliselt, metoodiliselt, iga päev
palju väikesi samme, mitte aga see, kui väike rühm teeb aeg-ajalt suuri
projekte ja üritusi.”
Rutiinist teistpidi
„Inimesed
saavad suure osa oma turvatundest ja enesekindlusest – mida psühholoog Albest
Bandura nimetab „eneseusuks” – ennustatavatest rutiinidest: asjade ikka ja
jälle samal viisil tegemisest. Paraku ei saa meie tegevuse sisu jääda samaks ja
kui püüamegi seda kunstlikult säilitad, põhjustaks see probleeme, kuna kohandume
reaalsusega liiga hilja ja järsult. Konkurentsieelis on igal organisatsioonil,
mille liikmed saavad käsitleda ennustamatuid ja ebakindlaid olukordi ( mis on tavalised)
enesekindlalt ja tõhusate tegudega, kuna neil on sel viisil toimimiseks õpitud
käitumisrutiin.”
See on eriti vahva mõte, kuna muudab arengut seiskava rutiini, arengurutiiniks.
Kohanemine, kui rutiin. Areng, kui rutiin.
Mehhaanilistest
kulukärbetest ja arenematusest
Me räägime
igapäevaselt kulukärbetest, nii majanduses, riigis, kui perekonnas, kuid tihti
on see vaid mehhaaniline. Seevastu Toyota vaatevinkel on silmiavav selles
suhtes, mida tegelikult saavutataks või pigem ei saavutata.
„Lähemal
uurimisel ilmneb, et paljud kulukärped, millest ettevõtted räägivad, on
tingitud ressursside vähenemisest või tootmise üleviimisega madalapalgalisse
piirkondadesse, mitte aga progressi toimimise tegelikust täiustamisest ehk
tegelikust parandamisest. Arvestatav osa kvaliteedi paranemisest aga, millest
inimesed räägivad, tuleb tarnitava kvaliteedi parandamisest, mis saavutatakse
kontrollimeetmete tugevdamisega ja suurema hulga defektide väljasortimisega, mitte protsessi täiustamisega
tekitatavate defektide arvu vähendamisest.”
„Huvitaval
kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega
riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega
paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult
see asjade tegemise viisi ei muuda.”
(Muide A. McAlister
kirjutab ( „Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 12), et: „Kokkuhoiu motiiviks peab alati olema
ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt juhindutakse
firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite edevusest.”)
Teadmatuse
tunnistamine
„Istume pimedas.
Mitme tegevusobjekti samaaegne defineerimine ja käikulaskmine ning vahel isegi
hääletamine nende prioriteedi määramiseks annab tunnistust sellest, et me ei tea, mida on vaja
parandada. Parem oleks lihtsalt peatuda ja öelda, et me ei tea veel täpselt
mida teha. „Ma ei
tea” on täiesti aktsepteeritav vastus ja palju parem kui teha nägu, et me teame küll. Paraku näib see olevat raskemaid
asju, mida öelda.
Me kiirustame
vastumeetmete kasutamisega. /…/ Inimest tasustatakse probleemi lappimise,
tulekahju kustutamise eest, mitte aga analüüsimise eest, ehkki edaspidi võib
probleem tagasi tulla, kuna sellest ei saadud piisavalt aru.”
Visioon,
tõeline visioon
„ Pikaajaline
visioon või suund
aitab keskenduda meie mõtlemist ja tegutsemist, kuna ilma selleta hinnataks
ettepanekuid sõltumatult, mitte aga osana mingi eesmärgi poole püüdlemisest.
Pikaajalise
suuna/visiooni defineerimine võib olla keerukas ja isegi ohtlik. Näiteks: Kui
meil pole võimalik näha seda, mis on tulemas, võib üksnes meie tänastel paradigmadel,
pädevusel, toodetel või tehnoloogiatel põhinev visioon piirata liigselt meie
tulevasi kohanemisvõimalusi.
Selle vältimiseks peaks visioon keskenduma enam kliendile ja klientide
laiematele vajadustele kui meile endile. Idee on esmalt määrata, kuhu tahate minna
ning seejärel, kuidas sinna rahaliste ja muude piirangute raames jõuda. Just
siin mängib rolli visioonist tulenev suunataju. Ärge laske finantsarvutustel
üksi määrata suunda, kuna sellisel juhul muutub organisatsioon kohanduva asemel
sissepoole vaatavaks, pendeldab juhtumipõhiselt, Salmet millegi poole püüelda,
otsib ja rakendab valmis lahendusi, mitte ei arenda nutikaid uusi. Majanduslik
tasuvuspunkt on sõltuv muutuja, mitte aga suunda määrav sõltumatu piirang.”
Soovidest ja
soovitustest
„Soovitud
seisundi määramine on protsessi efektiivseks täiustamiseks ja juhtimiseks
sedavõrd oluline, et Toyota tavaliselt ei hakka proovimagi midagi täiustada või
edasi viia, enne kui soovitud seisund pole määratud. See tagab, et inimeste jõupingutused on
keskendunud tegelikele vajadustele, mitte aga mitmesugustele arvamustele
ideedele selle kohta, mida võiks teha. Enamikus olukordades pole hetkeolukorda paraku võimalik
kohe täielikult näha ja mõista ning seega ei saa ära defineerida ka väga
detailset soovitud seisundit. Kujutleme näiteks, et asume looma või turustama
uut toodet. See tähendab, et veel ei tea täpselt, mida kliendid tahavad. Soovitav
on jääda ettevaatlikuks, sest olukordades, kus te hetkeseisundit täpselt
hinnata ei suuda, ehk enamikus
olukordadest, võib teil tekkida ekslik enesekindlus. Tihti ei saa me aru oma
teadmatuse ulatusest ja
võime lihtsalt libastuda, defineerides soovitud seisundi üksikasju, tuginedes
pettepildile.”
(Jällegi sõna
Tim H-le: „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt
juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes
mõttes. Esiteks
võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad
tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane
„poliitiline joon” ja homne „käsk”.
„Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad
ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga
organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei
teata?”)
Abstraktsioonist
„Üks probleem
on selles, et esitatavad andmed jõuavad kohale hilinemisega, neid
manipuleeritakse, et need näeksid paremad välja (motivatsiooniskeemide tõttu)
ja, nagu ütleb professor H. Thomas Johnson, on nende näol niigi tegu
tegelikkuse abstraktsiooniga. Andmed on inimese loodud abstraktsioon, tegelikkuse
loob loodus”
Mida võiks ülaltoodust meie üle võtta?
Tuleb olla
enese vastu aus ja tunnistada, et homset me ei näe. Tuleb ka tunnistada, kui me
ei tea mida teha. Kui teha siis peab olema määratletud soovitud eesmärk ning
nende poole tuleb püüelda pidevalt, arendades igat protsessi iga päev väikeste
sammudega … iga inimese osavõtul. Nüüd ütlevad „murdjad”, et see venimine ei
kõlba kuhugi, kuid … Kuid, … kui te
võrdlete kui edukas on olnud Toyota oma juhtumis ja organiseerimisfilosoofiaga,
siis peab just selles filosoofilises lähenemises ( mitte selle lihtlabases
kopeerimises) midagi väga edasiviivat olema.
Arengukavad
Nii nüüd
peaks küll olema selge, et rapsimisega võime ennast vaid sandistada. Meeletu
iha oma teadmatust ja isegi hirmu tulevase ees püüab meie täna täita
asendustegevusega „hekseltabelite ja arengu(peetuse)kavade tootmisel. Kui need
kavad ja tabelid ei aita, siis teeme uued ja paremad, kuid … Kuid viga pole
tabelites, tabelid on „perfektid”, viga on selles, et me ei tea kuhu minna. Jah
niimoodi saab hulgaliselt vahvaid näitajaid, mis … mitte midagi ei näita.
Kõigepealt peab pealik näitama midagi muud ehk nagu kirjutab J. C. Maxwell „21
vääramatut juhtimise seadust” (Thomas
Nelson, Inc.Lk 142) „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad
teavad, palju sa hoolid.””. Saate aru, inimesi ei huvita mitte vormi täiteks joonistatud
tabelid vaid see, kas nendest hoolitakse. Lihtne.
Teiseks, nagu
oli väidetud „Kohanemises”: „Esimeses peatükis avastasime, et ka majandus on
evolutsiooniline keskkond, kus detsentraliseeritud katse-eksituse meetodi abil
tekib hulk leidlikke kasumile orienteeritud strateegiaid. … Evolutsioon on
meist targem. Majanduslik evolutsioon kavaldab üle kõik reeglid, mis tema
ohjeldamiseks luuakse.” Luua valesid reegleid on vaid takistuste veeretamine
looduse teele, me teeme oma elu raskemaks, kallimaks ja ebamugavamaks. Lihtne
Ignorantne,
elitaarsust teesklev (just teesklev) hoiak on samuti see pidur, mis viib meid
tupikteedele. Võssa ekslema, mülkasse mulistama. Selleks, et midagi
reguleerida, tuleb teada eelkõige seda, mis päriselus toimub, mitte vaid
kotkast teeseldes laevalaotuses ringelda. „Yunus ise ütleb selle kohta, et asju
tuleb näha ussi perspektiivist. Ta uskus, et lähedalt vaadates näeb asju
selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna.
Ussikese vaatevinkel annab tunnistust alandlikust kohanemisest takistusega,
aidates vajadusel muuta kurssi, kuni tee on vaba.” Vaat niimoodi …
Ja
veel üks kujundlik tähelepanekut
raamatust „Võidujooks tulevikku” edasise
visualiseerimiseks: „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu
tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja
sünnitus. (….) „Siinkohal
peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem
aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus
näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega
sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime
olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub,
et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku.
Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma
minevikust.”
Just
niimoodi, kõik see käib ka poliitikakujundajate kohta.
Vaat
niimoodi me vulistame siin oma jutujõge, ehk keegi kuuleb vulinat. Kuulsite?
Eks ole kõlab ju teistmoodi kui „lõmps-lömps” mudaaugus sumamine? Ehhee,
lõbusam ka.
Järgneb …
Targutusi:
H.Bruch, S.
Ghoshal „Tegutsemisvalmidus” Fontes 2004
Lk 39
„Sihikindlad juhid on eneseteadlikumad kui enamik teisi inimesi. /…/ Nad
valivad oma eesmärke – ja lahinguid – palju teadlikumalt kui teised meie
uuritud juhid. /…/ Defineerimata nõudmised ja suured küsimused pakkusid meie
jälgitud juhtidele teretulnud võimalust haarata initsiatiiv, pakkuda välja uusi
lahendusi ja liikuda oma projektidega edasi.
Üks Lufthansa juhtivtöötajai, kes vastutas reisifirmade komisjonitasude
vähendamise eest, ütles meile:” Ma arendasin välja filosoofia, „Kui keegi ei
vastuta, siis mina vastutan. Ma võin seda küsimust enda omaks pidada ja teha
seda, mis tundub vajalik”. Nii ma talitasingi – kui just ja kuni (tegevjuht)
Jürgen Weber mind tagasi ei hoidnud.”
„Ei
ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev 2013
Lk
341 „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on
suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”
Lk
227 „Peale kõige muu pidime me võitlema ka „heade ideede haldja” vastu. (…)
tema kohalolekut hakkame märkama siis, kui juhtkonnal liiga palju aega tekib.
Siis hakkavad ohvitserid ja planeerijad unistama ebarealistlikest
stsenaariumidest, mida me oma missioonidel peaksime ellu viima.” Lk 228 „kui me
oleksime tagasi saanud aja, mis meil kulus võitluseks heade ideede haldjaga,
oleks see meie elu kindlasti mitme aasta võrra pikendanud.”
No comments:
Post a Comment