Vulkaani vägi Vol 7: Võrgutajatest ja lapitekkidest

 

GPS-ga administratiivseid ojasid ühendades

Mnjah, nagu eelnevalt nägime on analüüs vajalik, kui navigatsioonisüsteem. Kujutate ette – tänapäeval ja ilma navigatsioonisüsteemita? Maailmas mis on muutunud nii keeruliseks, et isegi kemmergusse tuleb teed GPS-ga otsida, kuid meie teeme majandusotsuseid kõhutunde järgi. Ebateaduslikult, noh!  Ma ei toonud mitte asjata paar jutujoru tagasi Targutustes välja üht tarkütlemist: S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013

Lk 107 „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks – seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad – pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist tehtud keedust.”

No ma kahtlen tugevalt, et tänapäeval sellise retseptiga tervisese edendamises progressi looks. Nii võib hädaga hätta jääda. Nii, et jätame kunagised meetodid ja „kõhutunded” sinna, kus oli nende aeg ning lahendame asju tänapäevaselt.  Meetodid peavad olema tänapäevased, struktuurid peavad olema homsed, eesmärgid … ülehomsed

Vertikaalstruktuursest lapitekist

Kuidas meil praegu ÜT korraldamine välja näeb? Õige, nagu lapitekk. Mõne jaoks on see ilus, mõne jaoks kunst, mõne jaoks lihtsalt häda sunnil jääkide „kokku kortsimine”. Kui lapiteki puhul on ilu vaataja silmades, siis ÜT korral on tegemist … eee … tegematajätmisega. Muide ÜT lapitekk ei ole tasapinnaline vaid vertikaalse struktuuriga sidumatu ja auklik, nii et lapitekk on hulka funktsionaalsema atribuut, kui tänane ÜT korraldus. Vabandan lapiteki ees. ÜTS-st ei saanud mitmete aastate jooksul vastu võtta, sest maavalitsused olid ÜT korraldamise tsentraliseerimise vastu. Miks? Üks seletus on see, et ÜT dotatsioon oli vaat et viimane raha, mis Maavalitsustel jagada oli. Pole midagi jagada, pole ka võimu. Pole võimu, pole ka valitsemist. Isegi mitte maavalitsemist. Tekkib põrgulikult ebameeldiv küsimus, milleks meile siis … maavalitsus, kui sel ei ole midagi jagada? Ehhee, oleme ära unustanud, et maavalitsus ei olegi jagamismasin, maavalitsus on oma olemuselt VV esindaja paikkonnas. Tegelikult on ÜT lahendamise küsimus maavalitsuse seisukohalt  ajalooliselt kujunenud duaalne probleem ( Nojah, maavalitsus ise on ajalooliselt lahendamata probleem. Lahendamata probleem loob kõrvalprobleeme, mis ei oleks probleemid, kui esmane lahendamata probleem oleks lahendatud ja maavalitsused oma õige staatuse ja koha leidnud.). Ühest küljest on maavalitsustesse settinud tõesti need  ülimalt väärtuslikud inimesed, kes ÜT kohalikust, maakondlikust korraldamisest, midagigi teavad, teisalt korraldatakse sealset ÜT mitte maavalitsuse „oma raha”, vaid meie üldise/ühise raha arvel. Sama lugu puudutab ka valdu. On väga vähe valdu, millistel on võime oma valla maksubaasi arvel doteerida kohalikku bussiliiklust. Dotatsioonilüpsi allikaks on ikkagi Dr. Riigi kaukast tulev meie ühine raha. Nagu me kõik teame, kes maksab, see tellib ka muusika „”und” muusikud.

 MKM on järjekindlalt ajanud ÜT ATL ühtse juhtimise poliitika vajaduse printsiipi, kuid pole suutnud ennast selles osas kehtestada. Ilmselt peab olukord majanduses, demograafias ja ÜT minema veel tüki maad kehvemaks, et oleks võimalik teha kogu ühiskonna suhtes mõistlikke juhtimisotsuseid. Kahju! Kahju selle pärast, et näilik „omade” kaitse, on kahjulik kõigile, eelkõige just „omadele”.

No nüüd on juba mitu aastat püütud „orgunnida” mingit vaheastet, et teeme MA piirkondlikud „direktsioonid” ( ilmselt nii nagu meil ikka käib: põhi, lõuna, ida, lääs), millised siis „tegelevad asjadega”. Mnjah, pettemanöövriks võib-olla päris nutikas, kuid resultaadi suhtes ebaefektiivne nagu kurgumandlite eemaldamine teatud alternatiivsete avade kaudu. Valulik, piinarikas ja ebatõhus.

Ilusad sõnad, õiged sõnad. Teod? Võib-olla nälkjad?

Lugesin ühest sellisest reorganiseerimist kavandavast eelnõust, et ÜT korralduse muutmise üldiseks eesmärgiks on reisijate sõiduvajaduste parem ja kaasajastatud rahuldamine, avalike jt. vahendite efektiivne ja läbipaistev kasutamine ja kogu süsteemi ühtlustamine ja jätkusuutliku arengu tagamine. No igati kiiduväärt eesmärk, kuid loeme edasi: Selleks luuakse MKM valitsemisalas, Maanteeameti regioonide baasil terviklik struktuur, milline võimaldaks arendada ühistransporti süstemaatiliselt ning tervikuna, mis võimaldab tõhustada nii ühistranspordi analüüsi, planeerimist, plaanide elluviimist kui järelevalvet. Jällegi õige jutt, kuid … Kuid  tundub, et ühe killustatuse asemel on tekitatud teine killustatus.. Pakud süsteem tekitab neli piirkondlikku huvipiirkonda, millede piiridel tekkivad needsamad probleemid, mis praegu on maakondliku jaotuse põhjal. Mäletan, et sel ajal oli plaanis osa parvlaeva ja lennuliikluse küsimusi tuua Maanteeameti regionaalsete keskuste juurde. Esialgu päris jumekas mõte, kuid  tekkib omakorda eraldusjoon parvlaevanduse/lennunduse vastutusalas. Aga raudtee? Minu sügava veendumuse järgi ei ole võimalik tegelda kõigi nende ÜT lapiteki probleemidega, millised eesmärgid seab ÜTS edukalt, kui eraldi reguleeritud on reisijatevedu raudteel. Paralleeluniversium? Ilmselt nii see ongi, kuid ärge kartke naaberuniversiumi rahvas tulge meile külla. Seepärast on mõistlik luua Maanteeameti Ühistranspordi osakonnast (MA ÜTO) keskne kompetentsikeskus, milline oleks võimeline:

-analüüsima ÜT kui sellist tervikuna

-monitoorima pidevalt reisimisvajadusi lähtudes muutuvast olukorrast, mil toimuvad muudatused rahvastiku struktuuris nii vanuseliselt, kui ka paiknevuselt

-sellest lähtuv logistiline analüüs, liinide sidususe ja maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks

- unifitseerida hankedokumentide ja lepinguid

- luua võimalusi kogu veopotentsiaali kasutamiseks, avaliku raha optimaalne kasutamine (avaliku lepingu liinid, kommertsliinid, raudteevedu, koolibussid, vallabussid, „saekaatribussid”), lõpetada dubleerimine sealhulgas ka avaliku lepingu liinide ja kommertsliinide osas.

-luua süsteem, mis innustaks vedajaid arendama uusi tooteid ja tunnustada neid ettevõtjaid, millised suudavad vähendada dotatsioonivajadust või luua uue toote kaudu sellise liini, mis oleks võimeline toimima kommertsaluste.

Uue aja töövõtted

Kõike seda ei pea tegema raske bürokraatliku aparaadi kaudu vaid tänapäevaste paindlikkust, kiiret muutust võimaldavate võrgustike kaudu. Kohalikest vajadustest teabe saamiseks on kohane kehtestada süsteem, mis võimaldaks arutelu KOV liitude ja kodanikeühendustega. Siiski peaks kogu võrgustiku planeerimise, selle väljaarendamine ning tasakaalustatud arendamine toimuma MA ÜTO poolt ja vastutusel. Tähtis on just ühtse süsteemi loomine ja selge vastutuse tekkimine. Praegune süsteem, kus vastutusala on nii veoliigilt, geograafiliselt, kui ka administratiivselt  killustunud ongi üks ebaefektiivsuse allikaid. Peale selle toimub igal tasandil vastutuse hülgamine ja hajutamine massiliste … kooskõlastamiste näol.

Praegune  MA ÜTO, mis on väikesearvuline ja ilmselt kohustustega ülekoormatud vajab omaette tunnustust, et on suutnud viimaste aastate jooksul ÜT mitmetes valdkondades edasi liikuda. Siiski ei võimalda tänane kohustuste ja vastutuse koorem ning jaotus  MA ÜTO sügavuti tegeleda tulevikku pööratud ülesannete täitmisega, mis võib olla ohuks kogu ÜT edasisele tõhususele

Raamidest välja, mõtle kui tarbija

. Reisijateveo korraldusele tuleks läheneda mõeldes raamidest välja, praegune liinide jaotus kohalikeks, maakonna ja kaugliinideks on kunstlik. Veelkord üle korrates: reisija ei osta vallaliini või maakonnaliini, reisija ostab veoteenust. Kui reisija ei saa veoteenust, siis tekkivad sellised kõrvalharud nagu koolibussid, vallabussid jne mida peetakse ülal avaliku raha eest või pöördutakse hoopis ÜTS eesmärkide vastase individuaalsõiduki poole. Veelgi hullem, selle administratiivse organiseerimatuse tõttu, vajab ATL tunduvalt rohkem dotatsiooni, kui süsteemse organiseerituse korral. Organiseerimatusel on hinnalipik küljes. Rasvane hinnalipik.

 Mäletate, me vajame edukaks majandamiseks mahtu, kuid mitte lihtsalt mahtu, vaid optimaalselt fokuseeritud mahtu. Kui meil seepärast, et me ei oska liinivedu tõhusalt ATL süsteemis korraldada, sõidavad ühes samas suunas viis bussi ja mina saan sihtpunkti ikkagi vaid  autoga, siis tähendab see, et optimaalse liinivõrgu ja graafiku tiheduse korral jaotuks konstantne reisijate arv näiteks kahe bussi(vedaja) peale, mis võimaldaks sõita rohkem ja tihedamini. Või kuluks sinna dotatsiooni vähem. Nii, et see on veel üks ojake, milline meile annaks juurde mahtu. Ma ei tea, kas +1% või +2%, kuid mahtu annaks kindlasti juurde. Seepärast peaks tuleviku MA ÜTO  oma analüüsides ja logistikas lähtuma teenuse pakkumise organiseerimises nn uksest ukseni põhimõttest.  Reisijat ei huvita ametkondlik alluvus vaid jätkusuutlik ja usaldusväärne võimalus liikuda. Seega tuleb reisijatevedu käsitleda ühtse tervikuna, ühtse logistilise süsteemina, seda ei ole võimalik saavutada regionaalsete keskuste kaudu vaid tugeva kompetentsikeskuse ja selle võrgustiku kaudu.

Ja veel üks meeletu idee: Partnerlus.

Kui me korraldame edasist ühistranspordi strateegilist arengut inimese/reisija/töötaja keskselt, siis on võimalik kasutades ära osapoolte erinevaid kompetentse, partnerluse korras leida paremaid ja uudsemaid lahendusi. Valdkonnaspetsiifilised oskusteave ja kogemused on efektiivsed vaid järjepidevuses. Meil on reeglina mingis valdkonnas pool, heal juhul poolteist asjatundjat, kui seegi „pool” lahkub kogu oma teadmispagasiga eraärisse, siis jääb administratsiooni järgi oskuste ja teadmiste … auk. Kaob „ajalooline mälu” ja  teadmiste järjepidevus. Seoses sellega võiks luua ( võib-olla veidi bürokraatlikum idee)  huvitatud osapooltest pikaajalise , stabiilse inimesekeskse ettevõtluskeskkonna loomiseks ja teema arendamiseks asjatundjatest luua  Kompetentsivõrgustik.

Ning täiesti pöörane mõttepojukene, et vedajate poolt kogutud kompetentsi ja „maaläheduse tunnetuse” jagamiseks, et see jõuaks ka regulaatorite ja poliitikakujundajateni, korraldada ametnike stažeerimist vedajate juures rotatsiooni korras.

Teisalt on tegemist ka vastupidise harimise võimalusega ehk ettevõtjate stažeerimisega administratsioonis. Siis  ettevõtjad teaksid, kuidas administratsioon töötab, millised on selle võimalused ja põhimõtted ,ning teha ettepanekuid selle voolavamaks muutmiseks. Lisaväärtusena saavad kõik targemaks, tekkib teadmine ja usaldus. See võiks anda päris vulkaanilisi tulemusi.

Partnerlus on tähtis:

-  et arengukavade lõppeesmärkide määratlemisel, et need oleksid konkreetselt mõõdetavad ja igal ajamomendil kontrollitavad.

- et arengukavades ja muudes strateegilistes dokumentides oleksid määratletud konkreetsed vastutajad, et välistada vastutuse hajumist

- et otsuste vastuvõtmisele eelneks  põhjalik analüüs selle võimalike mõjude kohta, siin võivad vedajad olla nii sisendi andjaks, kui ka abiks eesmärkide/tulemi piiritlemisel

- et operatiivselt oleks võimalik korrigeerida arengusuundi olude muutumisel

- et kasutataks kogu ühistranspordi vallas ja sellega seonduvatel aladel olevat kompetentsi (kompetentside sünergia)

Mnjah! Harjumatu? Unistamine? Muidugi, kuid kui ei unista, siis ka kuhugi ei jõua. Mina unistan võrgustatud avatud loomingulisest administratsioonist. Teostamatu? Mitte mingil juhul. Ma mitte ainult ei unista sellest vaid usun sellesse.

Tõmbama selle eelneva jutu kuidagi kokku:

Luua partnerlusel põhinev, piisavalt tiheda võrgu ja graafikuga, mugav inimesekeskne, pikaajaline, tema vajadustel põhinev, analüüsist lähtuv logistiline, tasakaalustatud, vedajaid innustav, veoteenuse süsteem, mis muudaks inimese elu mugavaks ja nauditavaks.

Järgneb …

Targutusi:

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk96 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

Lk 100 „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.”

Lk 120 Iga innovatsioon on oletus. Alustad probleemiga ja püüad seda lahendada teadmata, milline lahendus tegelikult toimima hakkab. Mida rohkem katseid probleemi lahendamiseks tehakse, seda suurema  tõenäosusega leitakse parim lahendus.

 

J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015.

Lk 68 „Ta lähtus Friedrich Suure ütlusest: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi””

Lk 94 „ Viimaks hakati normeerima ka tõde, mis tuntud ütluse järgi on sõja esimene ohver.”

 

M. Lissack´i ja J. Roos`i  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001

Lk 50 „Keegi on kunagi öelnud, et tsiviliseeritud ühiskonna madalaim vorm on selline, mis põhineb seadustähe võimul. Teised on täheldanud, et mida rohkem on organisatsioonis reegleid, seda vähem on usaldust.”

Lk 142 „Ingliskeelne sõna serenddipity on sisuliselt nende asjade leidmise kunst, mida ei ole osatud otsidagi. Horace Walpole definitsiooni järgi aastast 1754 tähendab see nii „õnnelikku juhust”, kui „terasust”. Olgugi, et seda mõistet väga sageli kasutatakse, teavad vähesed selle ebaharilikku ajalugu ja seda, et selle algne tähendus on ammu kaotsi läinud. Kaasajal on kogu rõhk pandud õnnelikule juhusele ja terasusest ei ole enam juttugi. Loovus kätkeb tihti enedas ümberkombineerimist või omavahel näiliselt täiesti erinevate asjade või nähtuste vahel seose loomist.”

Lk 144 „Täpselt samuti võivad bürokraatlikud süsteemid efektiivseks regulaarsete ülesannete täitmise mehhanismiks või nad võivad olla suureks takistuseks firma loomingulisuse ja uuenduslikkuse jõel. Iga bürokraatiamasinaga võitlemiseks kulutatud hetk on kaotatud loominguline moment.”