(Väljaveninud)
Püksikummi eelarvestrateegia.
Niisiis.
Jälle on kätte jõudnud huvitav hooaeg. Riigieelarve kokkunõidumise hooaeg. Kuna Dr Riigi arvates eelmised valitsused on
eelarvekummi lõdvaks lasknud, siis nüüd püütakse seda jälle trimmi tõmmata.
Kuid eelarvega on niisamuti nagu väljaveninud püksikummiga, see ei lähe
iseenesest trimmi, selleks trimmimiseks ja sündsa üldmulje jätmiseks on vaid
kaks võimalust. Esiteks, vahetada kumm välja ehk muuta majanduspoliitikat
niimoodi, et tootlikkuse kasv võimaldaks tugevdada seniste avalike teenuste
(haridus, tervishoid, julgeolek) kvaliteeti ja luua uusi tehnoloogilisi
/loomingulisi platvorme tootlikkuse edasiseks kasvuks. Punkt. Sellise uue
strateegiaga saaksime läbi tootlikkuse tõusu naasta reaalsusesse. Seni on meie
edu aluseks olnud just paindlikkus ja kiire tegutsemine (mitte meeletu
jagamine) aidanud meid olla edukad. See on meid siia toonud ja see viib meid ka
edasi. Jälle punkt
„Võtmise“
strateegia legaliseerimisest
Teine
võimalus on tõmmata kummile (maksu) sõlm sisse, mis küll annab ajutise näilise
tulemuse (püksid ei kuku rebadele), kuid kanda on ebamugav ja mõneti … valus.
Just sellist meetodit praegu Dr Riik viljeleb, kui toimub raju maksutõstmine, külmutatakse
riigipalgaliste töötasu(fonde) ja (ka) vajalikke projekte. Kurbloolisus on see,
et ükski neist mõttepojukestest ei edenda järjestikest kriisidest nõrgestatud majandust
tõusuteele.
Sõlme
tegemisega on see probleem, et kui kummiosa ( ehk efektiivne elastsusele töötav
osa) ei ole enam tootlik, siis kummi (ehk) eelarve edasise funktsionaalsuse
säilitamiseks tuleb vanale kummile (mis pole enam kumm vaid pigem pael) üha
uusi maksusõlmi sisse tõmmata, kuni … Kuni väga valus hakkab ja pael on kõik
majanduse elumahla sooned kinni vajutanud. Siis tuleb leida valulik tee esimese
võimaluse juurde, kuid see nõuab
poliitturult suurt julgust, eneseületamist võib-olla isegi eneseohverdust ja
uut lugu. Praegu sellist eneseületuslikku väge poliitturul ei paista. Seni käib
usin kummi/eelarve paelaks sõlmimine üha uute maksude väljamõtlemise
laastulõkke valguses. Kuidagi kummaline on kuulda poliitinimesi rääkimas teemal
kas raha „võtta“ vaestelt või rikastelt. Tootlikkusest mitte sõnagi? Ainult
võtmisvaev? Hm, see tuletab meelde üht teist ühiskonnakorraldust. Mis sellisest
korraldusest sai on (osadel) meist teiega veel meeles. Muide arutada selle üle,
kellelt võtta olete juba hiljaks jäänud, kui eelarves on miljardilised augud,
siis põhimõtteliselt olete te meie raha juba „võtnud“, nüüd püüate vaid seda „võtmist“
tagantjärele legaliseerida.
Eesmärk?
Kuid
kõige tähtsam on küsimus: mis on meie eesmärk? Miks on
eesmärgi fikseerimine tähtis? „Kui
eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda
parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu
korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud
seaduspärasustele.”
„ Igal
riigil on oma kavandid. S.Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on
erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm
on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste
riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite
potentsiaali suhtega” (Strateegiline sõda lk 16/17). Nii, meie eesmärk on …
Mille
nimel kannatada? Eelarvetasakaalu nimel?
Ja
nii ongi, et eesmärki meile teiega seatud ei ole, pole antud seda hiilgavat
tulevikuvisiooni, mis muudaks maksudest arutamise mõistlikuks ehk „mille nimel
kannatada?“. Meie eesmärgid on olnud:
iseseisvus, ÜRO, EL, NATO, WTO, OECD, EURO, viie rikkama riigi sekka (ärge
alahinnake selle viimase eesmärgi ambitsioonikust). Tehtud! Kannatatud ja
tehtud, sest eesmärk oli selge. Praegu me ei tea mille poole me liigume. Mille
nimel kannatame. Kes kannatab? Miks kannatame? Suuresõnaline paigaltammumine. Ainsaks
selgelt sõnastatud eesmärgiks tundub olevat eelarvetasakaal ja poliitturu luul
vajadusest teha kellelegi abstraktsele indiviidile tasuta teenuste ja
toetustega … „head“. Kas meie teiega oleme tegijarahvas või almusootuslik
rahvas? „Head“ tegemine ise on kujunenud
emotsioonipõhiseks, ebakindlaks, suusoojaliseks, hetkelisteks ja suvaliseks,
sest me ei tea milline on eesmärk. Sihitu eesmärgitus (kui mitte arvestada
võimuambitsioone) nõuab pidevat tegutsemist, kuid see ei anna tulemust. Isegi
üksteisele järgnevad koalitsioonid, millede pidukonnad on suuresti kattuvad ja
järjepidevad, teevad järjepidevusetuid otsuseid. Dr Riik peab (kindlas
kõneviisis) kõigepealt määratlema eesmärgi ja siis kolm-neli tähtsamat tegevust selle saavutamiseks ning
sellele keskenduma. Keskenduma, ära tegema ja siis valima uued tegevused ja
niimoodi üha uuesti. Mammut ei koosne mammutitest vaid üksikutest aatomitest. Eelarve
tasakaal on muidugi tähtis, kuid sellest ei tohi kujuneda eesmärki omaette. NB!
Eelarvetasakaal on vahend, mitte eesmärk. Pole midagi teha, kui eesmärk ja vahend
lähevad segamini siis tekkivadki äraspidised otsused – äraspidised otsused
sünnitavad nurispidiseid tulemusi.
Küll
me selle 2024 aasta ka üle elame
Nii
ütles üks ettevõtja Äriplaani konverentsil ja sama pealkirjaga avaldas Äripäev
oma 20.09.23 juhtkirja. Ehee, muidugi elame. Oleme ennegi jaburusi seljatanud
ja teeme seda nüüdki. Küsimus on selles millise hinnaga. Millist hinda peame
meie teiega inimeste ja ettevõtjatena maksma 2024 aasta „üleelamise“ eest (loe: poliitturu valearvestuste eest).
Iseenesest see, et lootuste latt on ühiskonnas asetatud nii madalale, mis
võimaldab vaid „üleelamist“ on kõhedust tekitav ja märk omaette. Kui ÄP
kirjutas lohutavalt, et: „Äripäev tunnetab ja jagab seda ettevõtjate ja juhtide
teatavat kergendusohet, mis kajas kolmepäeval vastu nii Äripäeva
majanduskonverentsi "Äriplaan 2024" lavajuttudest, intervjuudest ja
koridorivestlustest. Mitte et me riigieelarve ja selle strateegiaga rahul
saaksime olla, aga ettevõtjale ei ole hullemat keskkonda kui lõputu segadus.“,
siis näitab see kui leplikuks või lootusetuks oleme me muutunud jaburuste
suhtes. Olen ise osalenud Äriplaani konverentsidel selle avaüritusest alates 25
aastat tagasi ja sellist resigneerunud, tülpinud, iroonilist ja hillitsetud
olekut ei mäleta. Aga tõsiasi on see, et elame üle (ilma jutumärkideta),
kaotame palju energiat, ressurssi ja raha, kuid elame üle. Osadel läheb
paremini teistel … mitte nii hästi. Tavaline äripäev (väikese algustähega).
Selle
kõigega võiks leppida, kui … Kui paelaks sõlmitud püksikumm nii ebamugav ja
ebakindel ei oleks. ÄP oli õigus kui kirjeldas eelarve kokkupanekut kui „pigem
segane lõpp kui lõputu segadus“. Kogu protsess oligi nagu haavatud looma
lõpueelne vintsklemine. See on nüüd tõsiselt kurblooline - tegemist
oleks nagu hinge heitva kiskjaga, kes viimases jõus püüab pimesi salvata kõiki ja
kõiki- automaks, ettevõtete tulumaks, pangamaks, töötuskindlustusega
susserdamine, kõrgemate riigiteenistujate palkade külmutamine ja ... isegi
limonaadimaks. Samal ajal ihaleb Dr Riik ehitada 64+ milj EUR eest
admisistratiivmaja. Uh! Paanika?
Kuid
olukord poliitturu paanikaosakonnas on arvatust isegi hullem. Pole põhjust
arvata, et Dr Riigil praeguses olukorras kerge oleks häid lahendusi leida (mõned
mõttepojukesed on päris tummised), kuid
tundub, et poliitturg on enese reaalelust niipalju lahti haakinud, et ei
mõista enam majanduse toimimise, mõjude ja vastumõjude süsteemsust ega
võrgustike mõju protsessidele. Näiteks kui RAMI ütleb, et „ma
tahaks kuulda, millised maksutõusud on meie majanduse põhja viinud“, seadusandja tuleb
välja teadmisega, et kui Soomes on keskmine maksukoormus 10% kõrgem kui meil,
siis peame meiegi makse tõstma, et saada samasuguseid teenuseid nagu seal, kui
keel paindub välja ütlema, et eelarvedefitsiidi vähendamiseks peame me
järgmisel aastal võtma laenu (sic!) ja kui pankade dividendimakseid peetakse
„heaks diiliks“, siis see ülemäära optimismi meisse teiega ei sisenda. Tõsiasi
on, et iga maksukehtestus on majanduse vereringest aadri laskmine ja maksutõus
on tervistkahjustav aadrilaskmine. Võrdlus meie ja Soome maksutasemetega on
kohatu, kuna põhjanaabrite palk on kaks-kakspool korda kõrgem kui meie oma ja
nad ei ela „paremini“ mitte selle pärast, et neil on kõrged maksud, vaid selle
pärast et nende tootlikkus on kolmandiku jagu kõrgem kui meil. Tootlikkus
toodab raha, mitte maksud.
Dr
Riiki doteerides
Meie
inimestel ( ja ettevõtjatel) pole lihtsalt ressurssi, et rohke ja kõrgemaid
makse maksta, sest kuigi palgataseme võrdlus on veidi lihtsustatud ja üldine,
siis kõik maksud nuheldakse lõppkokkuvõttes poeletil tarbija kaela. Ametnike
õpetussõnad on lausa kohatud, kuidas ettevõtjad peaksid maksudest tulenevalt „sujuvalt“
hindu tõstma lõpptarbijatele. Sellised „õpetused“ näitavad sügavat asjatundmatust.
Mingil määral võib seda käsitleda Dr Riigi enesekaitsega.
„Headest
diilidest“ rääkides ja reaalelu jälgides, siis Dr Riik on viimaste aastate
jooksul teinud mitmeid „häid diile“ nagu LNG kaiehitajate „diil, mille
tulemusel ettevõtjad kaotasid nagu väideti Äriplaani konverentsil, 20 milj EUR. Kui arvestada seda, et mõistliku
koostöö puhul Dr Rigi ja ettevõtjate vahel oleks võinud sellest ettevõtmisest
saada püsivat ja pikaajalist kasu kogu ettevõtluskeskkonnale, siis … Majanduskeskkonna kaotus on suurem kui
konkreetsete ettevõtjate konkreetne kaotus. Kuid kaotusel on ka teine pool –
saaja pool. 20 milj EUR ettevõtjate kaotust on lisamaks Dr Riigile.
Samasuguseid lisamakseid tegid ettevõtjad, kes olid Dr Riigiga sõlminud
pikaajalised hanke/teeninduslepingud. Need lepingud olid sõlmitud
teadaolevatest võimalustest ja ohtudest lähtudes, kuid keegi ei teadnud, et
meie riik sõtta läheb, mis viib maailma tarneahelda ja logistika kaosess ning
energiahinnad püstloodis ülesse. Sel momendil ei tundund ettevõtjad oma riigi
toetust, kasvõi head ja julgustavat sõnagi. Selle asemel öeldi kaugetest
kabinetiigavustest, et ise sõlmisite lepingu – täitke nüüd. Tuimalt. Mnjah, ei
ole just kõige parem administreerimispraktika, vaid ettevõtjate tuim visadus ja
usk iseenese võimetesse suutis majanduse päästa, mida nüüd siis püütakse
kõikvõimalikel viisidel maksustada. Kuid need kaotused ettevõtluses on
tegelikult eelarve võit. See on nagu lisamaks , sadade miljonite ulatuses,
lisamaks. Dotatsioon riigile, kuigi see oleks pidanud olema dotatsioon riigilt.
Pöörane. Ikka juhtub, kuid see mida majandus praegu ootab on mitte „maksubaasi
laiendamine“, mingi kummaline üldrahvalik arutelu automaksu üle ega
limonaadimaks (oeh, kui limoinaadimaksu arutatakse, siis on küll mõttetegevus
peatunud), vaid need tegevused mis võimaldavad ettevõtjatel tõsta tootlikkust
juba järgmisel aastal ja parem kui juba eile. Kuid seda plaani ei ole, lihtsalt
sõlmivad edasi, sõlmivadki paelaks. Tuimalt.
Arutades
valede asjade üle
Ülejärgmise
aasta strateegiasse on juba kirjutatud sisse maksusõlm 400 milj EUR väärtuses,
mille nemad kirjutasid ja meie teiega alandlikult oma rahaga täitma peame. Lõpuks
muutub püksikumm paelaks ja ühtlasi ebafunktsionaalseks ja see pole mitte
ainult poliitturu häbi (seista püksid rebadel ilmarahva naeruks), vaid meie
teiega kõigi häbiks, sest me lubasime poliitturul nii vanamoodsalt ja
stagneerunult käituda. Ambitsioonitu, šabloonne mõtteviis. Teine võimalus on mõelda (kindlas kõneviisis) uue püksikummi
teemadel juba nüüd ja kohe. Vana püksikummi sõlmimine on vaid piina ja valu
pikendav protsess.
Me
oleme kriisis, pikaajalises kurnavas kriisis. Kuigi Dr Riik ise tunneb, et
lõdva eelarvepoliitika tulemusel on majandustervis ja -julgeolek juba rebadele
kukkunud, siis üldsus sellest aru ei saa kuna inflatsioonisudu ja infoudu
kohe-kohe algavast majanduskasvust segavad reaalsuse tunnetamist. Kui
varasemates kriisides olid selged kriisi märgid – pangad kukkusid, ettevõtted
pankrotistusid ja töötus kasvas – siis nüüdne kriis on salakavalam ja hiilivam.
Kuna lagunemise visuaalseid tunnuseid on
vähe – kriisitunnetus puudub – siis on majanduskeskkond ootuste osas
väga haavatav.
Kui eelnevates kriisides võis palku
külmutada, projekte peatada selgitades selle põhjusi selgelt nähtavate kriisi
ilmingutega, siis nüüd on ootused vastupidised – oodatakse jätkuvalt (toekat)
palgatõusu, mis omakorda keerutab üles uue inflatsioonilaine. Tõsiasi on, et
meie kulud majanduses on drastiliselt
tõusnud (mitmest eelmisest viiruslainest nõrgenenud majandus, segi paisatud
hanke ja logistikaahelad, energia(hinna)kriis, energiavajaduse kasv jne). Energia(hinna)kriis
tõukab tagant teiste ressursside kallinemist sh tööjõu hinda. Kriis.
Kurnajad ja kurnatud
Tõsiasi on, et mullune inflatsiooniline
eufooria a´la majandus kasvab mühinal ja maksulaekumised on erakordsed, on asendunud
uue reaalsusega. Juba mitu kvartalit järjest on majandus olnud languses. Eksport
ka. Tootlikkus ka. Kuid majanduslangus/tõus pluss tootlikkuse langus/tõus on
need tegurid, mis määravad meie majanduse tegelikkuse. Riigieelarve tegelikkuse
ka.
Nõrgenenud majandus kombinatsioonis
maksutõusude ja ignorantsusega annab kokku väga vastiku tulemuse. Tegelikkuses
tähendab see, et ettevõtted kurnatakse ära, neil ei jää vahendeid kriisist
välja loovida, investeeringutest rääkimata ja … Maksutulu jääb ikkagi saamata. Mis
edasi?
Eh, ega midagi paremat Dr Riik
praegustes oludes välja ei mõtle, kui … tuleb ilmselt uus maksusõlm valmis meisterdada
(mida näitab ka RES). Kui maksusõlme enam kokku väänata ei saa, siis saab
rahatilka Dr Riigile topeldada uute keeldude, trahvi ja rahaliste karistuste
määrade tõstmisega (mida ongi kavas teha). Mida arvame meie teiega? Mõistlik
oleks arvata, et see on kehv äri. Kui „Eestis on reaalne tööjõu tootlikkus langenud juba
alates 2021. aasta teisest poolest. Püsivalt nii pikka tootlikkuse langust ei
ole Eestis vähemalt viimase 20 aasta jooksul olnud, kuid samal ajal on
palgakasv väga tugev“ (ERR 22.09.23), siis on väga halvasti.
Ja mis puudutab inflatsiooni langemisse, siis
administratsioon ja kõrged analüüsimajad unustavad justkui ära, et eelmise
aasta II kv inflatsioon oli 23% (koguaasta 19,4%) ja kuna inflatsiooni
võrreldakse eelmise aasta sama perioodiga, siis praegune hinnatõus on mitte
languses, vaid möödunud aasta megatõusust tingituna võimendatud kumulatiivne tõusus.
Eurostati kohaselt on Euroopa suurim SKP langus Eestis – teises kvartalis
kukkus majandus aastaga 3 protsenti. Eestile järgnesid Rootsi ja Ungari.
RAMI on oma suvises majandusprognoosis
osanud selle aasta SKP languseks arvutada -2%, mis tähendaks, et selle
saavutamiseks peaks meie majanduses toimuma juba täna raju kasv. Kas toimub? Ei
toimu, mõnel läheb paremini, mõnel mitte nii hästi, kuid majandusseis vastab
ülddiagnoosile – kurnatud.
Pöördumatute
kahjude minimiseerimisest
Kõige
ebameeldivam on see, et Dr Riik teeb ka praegu mitmeid vajalikke ja õigeid
samme, kuid need lörtsitkse üldise strateegilise keskendumise puudumisel ära ja
neid ei saa kasutada ka õiges kontekstis, sest neil on „vale märk küljes“.
Praegune taktika (ei oskaks seda nimetada strateegiaks) on demotiveerimiv ja
lootusetuse tunnet tekitav. Halvem lugu on selles, st puudub tegevuste ja nende
järelmite mõistmise fookus. Kui ühest küljest valjude vajalike valdkondade
töötajate, kelle palgatõus oli justkui kokku lepitud, samal ajal jätkatakse 60+
milj EUR administratiivmaja ehitamisest unelemist, siis on midagi paigast ära.
Midagi on väga paigast ära. Vaadake,, sõjanduses on selline mõiste nagu
pöördumatud kahjud. See on siis kui näiteks lennuk lastakse alla koos
piloodiga, see on pöördumatu kahju, sest kõige väärtuslikum on hea,
väljaõppinud piloot. Kui piloot jääb terveks, siis pole tegemist pöördumatu
kahjuga, sest väärt piloot istutatakse uude lennukisse. Sama peaks olema ka
meie nn „raiskamiste“ lõpetamisega. Kas
päästekomando sulgemine, et see raha riigieelarve muudeks kuludeks kahmata või
Frisco konsulaadi sulgemine on mõistlik tegu on suuresti küsitav. Nagu mainis McAlister („Uus Machiavelli” Fontes 2001 Lk 127): „Kokkuhoiu motiiviks
peab alati olema ettevõtte töö efektiivsus, mitte kunagi enesenäitamine. Tavaliselt
juhindutakse firmades, kus kokkuhoid on juhtlauseks, just ettevõtte liidrite
edevusest.”. Siinkohal meenuski üks kokkuhoiu „ere näide“, mil „Ühe
Lõuna-Koreas Soulis asuva kinoteatri direktor leidis, et „helisev muusika“ on
liiga pikk. Ta lahendas probleemi nutika montaažiga, mis muusikali režissöörile
pähegi polnud tulnud: lõikas laulud välja.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste
ajalugu“ Tänapäev 2003 Lk 35). Tundub, et meil kasutatakse sarnast „taktikalist
võtet“.
69.96
Targutusi:
S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013
Lk 117 „Tema alamad maksid soolamaksu,
tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”
„See süsteem kutsus end kuritarvitama ning
sellele kutsele vastati. (…) Võimu kuritarvitamised olid piiritud. (…) Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele
osaks sama palju vihkamist, kui pistiseid.”
M. Laidre „Domus Belli“ Argo 2015
Lk 426 „End Rootsi krooni poolt hüljatuna tundev
raad ei varjanud oma pettumust, kui kurtis kuningas Johanile, et vaenlane on
Tallinna juba üksteist nädalat piiranud, mistõttu majesteedilt oleks kohane abi
või vähemasti troostikirja oodata.“
N Machiavelli „Valitseja“ Vagapund 2001
Lk 128 „Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde
lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad
valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis
on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et
hoiduda vaenust, nagu öeldud.“
Lk 137 Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema
röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal
hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au,
elavad nad rõõmsaste ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda
vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.“
