Kolmikkriis V10: Rahapiller. Kui miljard pole raha

Kena suveaeg on kätte jõudnud. Tore. Jälle aeg laisalt rannas lebada. Eks aeglaselt venivas soojas, sumedas suveilmas  setti erinevaid mõtteid: häid, paremaid, mõistmatumaid, lootusrikkamaid ja vahel ka murelikke. Õnneks on suvi just heade mõtete aeg (nagu lapsepõlv). Kuid nüüd laisalt rannal lebades kiusab mind üks tüütu mõttepojuke – ma vist ei saa  maailma, eriti rahamaailma, kulgemisest enam aru. Ma ei saa enam aru, kuskohalt raha tuleb või kuidas see tekkib. Ennevanasti sain aru, … enam ei saa. Eriti pentslikuks on kujunenud riikide suhe rahaga ehk siis nende suhe rahaga, kes on kutsutud ja seatud raha väärtust/stabiilsust hoidma. Kuid kui keskpangad teatavad, et nüüd on saadaval järgmised paar triljoniline abipakett, nagu küülik mustkunstniku kübarast, ja siis veel mõned triljonid „lisaeuronit“ (või muud tugrikut), siis … Lihtsal arveametnikul ajab selline võtame-anname-lisa juhtme kokku. Kuidas selle arvepidamise tasakaalu saab, kui ühest otsast ostetakse ajutiseks pruukimiseks raha (kulu) ja teisest küljest on ettevõtlus kriisis, st ka maksutulu väheneb (tulu langus) ning pole tekkinud/tekitatud keskkonda, mis käivitaks raju tootluse kasvu. Kuidas saada tasakaalu tulu langus ja kulu kasv? Mõistatus? Mnjah, ei tea kas on kõvaketas kinni jooksnud või on majandus oma senisel moel kinni jooks(mas)nud, kuid niimoodi nagu maailm praegu seda võrrandit lahendab, siis tasakaalu seda saada on võimatu. 

Kui Newton kukuks õunale pähe?

      Kui majanduse põhialuseid võrrelda mehhaanika  põhiseadustest lähtuvaga, siis tundub, et „uute“ majandusreeglite järgi ei kuku õunad enam Newtonile pähe, vaid  Newtonid kukuvad  õunale pähe st vastupidi. Kui Newtoni füüsika majandusalternatiivi järgi pidi kasumit teenima, et majandust arendada, siis tänapäevase laenumajanduse raames on põhiülesandeks muutunud vaid laenuteenindamise võimekus. Elame laenumajanduse ajastul. Laenumajanduses pole midagi halba, vastupidi, see annab hea idee olemasolul laenuvõtjal oma eduvõimalusi mitmekordistada. Eraalgatus just niimoodi toimibki. Aga see põhiline ringlust liikvel hoidev ja turgu toitev energialaks – eraalgatus, võistlus, pürgimus tähtede poole, see on … Kas see on suures pildis kaduma läinud? Ja raha …. Seda muudkui voolab ja voolab. Tundub, et lõputult. Elu on nagu selle koha peal kinni kiilunud muinasjutufilm, kus naiivoptimist Pinocchio Kass Basilio ja Rebane Alice´ga Lollidemaal „äri ajavad“. Eh, isegi Pinoccio - va puupea - sai lõpuks aru, et ta on tüssata saanud, raha ei kasva maast, vaid raha „kasvatamine“ käib hoopis teistmoodi.  Proosaliselt. Turul, konkureerides klientide pärast, arendades üha paramaid tooteid ja teenuseid. See on spiraalne liikumine kõrgemale tasemele. Igas mõttes. Kõigi jaoks. Selleks, et see spiraal saaks toimida on rahal oma kindel funktsioon. Alati. Igavesti. Kuni kestavad loodusseadused, seni kukuvad õunad allapoole , mitte vastupidi, samadel alustel toimib turg.

Võlg see … teiste oma?

Vanaema Marie ütles ikka, et „Võlg on võõra oma“ (selles mõttes, et teiste omand, mida tuleb omanikule tagastada koos kasutustasuga), nüüd on maailma nihkunud selliseks, et võlg on „teiste“ oma. Kuid vaadake võlg ei ole teiste oma, sest kõik ei saa olla Basiliod/Alicid, lõppkokkuvõttes maksavad „teiste“ võla kinni meiesugused Pinocchiod, kes usuvad ilusaid lugusid, kuid ei mõista raha funktsiooni ja tekkemehhanismi. Kõik meie enda ja ka „teiste“ võlad settivad kaupade ja teenuste hindadesse ja maksudesse. Meie teiega maksame. Me maksame ka kõik kriisikulud. Elementaarne. Just seepärast peavad kriisiaegsed laenud settima mitte lihtsalt kellegi aitamisse, kui protsessi, vaid prioriteetselt sinna kus see suudab kriisijärgselt kasu tekitada nii ühiskonnale tervikuna, kui maksuvara tõusuks. Kuid kas maailma praegused kriisimeetmed, uputada kriisi lisarahaga on ikka tõhusad? Või on sellised, et „midagi on vaja teha“?  Meeldetuletuseks, et eelmise kriisi uputust pole ju siiani suudetud korda teha. Taheti tekkinud ebakõla raha massi ja väärtuste vahel majandusest vaikselt, tasa ja targu, välja visistada läbi 2% inflatsiooni, kuid seegi ei õnnestunud. Abipaketid inflatsiooni käivitamiseks (mida nimetati majanduse turgutamiseks, mis kena eufemism) mis iseendast tundub pöörane, kuid nagu märgitud, sellegagi ei tuldud toime. Nüüd siis on Euroopa Keskpank (EKP) majandust ohustavale koroonaviiruse puhangule vastanud uue rahatrükiga. Muidugi ei nimetata seda ametlikult rahatrükiks, vaid järjekordse eufemismiga - kvantitatiivseteks leevendusmeetmeteks. EKP ise seletab seda niimoodi: „Tegelikult emiteerivad pangatähti üksnes riikide keskpangad. Raha juurde trükkimise all mõeldakse EKP varaostukava ehk rahapoliitika teatavat kvantitatiivset leevendamist. Finantsturult varasid ostes loob EKP täiendavaid reserve, mis aitavad eri kanalite kaudu alandada kodumajapidamiste ja ettevõtete laenude intressimäärasid. Selle eesmärk on toetada majandust ning tagada raha väärtuse stabiilsus juhul, kui võimalused alandada EKP poolt otseselt kontrollitavaid intressimäärasid on piiratud. Selle protsessi käigus ei trüki EKP varade ostmiseks pangatähti juurde, vaid loob elektroonilist raha, millega tasutakse müüjale või vahendajale (nt kommertspangale). Müüja saab siis kasutada täiendavat likviidsust muude varade ostmiseks. Kommertspangad võivad näiteks anda laenu reaalmajandusele. Ostud aitavad parandada monetaar- ja finantsolusid, muutes laenuvõtmise ettevõtete ja kodumajapidamiste jaoks soodsamaks ning võimaldades neil investeerida ja teha uusi kulutusi.“ Meie keskpanga sõnaraamat annab seletuseks „Keskpankade kasutatav rahapoliitiline vahend majanduse stimuleerimiseks juhul, kui klassikaline rahapoliitika on muutunud ebaefektiivseks. Keskpank loob uue raha, millega ostetakse pankadelt erinevaid väärtpabereid. Selle tulemusena suureneb pankadel vaba raha hulk, ning antud tegevusega soovitakse stimuleerida laenamist erasektorile“. Vahva, raha ei trükita juurde, vaid seda luuakse juurde. Hm, peaaegu selline jumalik värk, kus mittemillestki loodi maailm? Pöörane mõte. Kogu sellel ravivõttel on ainuüksi siis mõtet (ja tulemust), kui administratsioonid suudavad kujundada keskkonna, milles laenuraha suudab käivitada sellise majandushoo, et suudetakse kinni maksta investeeringud järgmisele tootlikkuse tasandile jõudmiseks, maksta tagasi raha rentimise arved (laenud) ja saada kasumit edasiseks … investeerimiseks veelgi kõrgemal tasandil. Lihtne. Kõigil muudel juhtudel on tegemist ühise raha tühja kulutamisega. Keskkonnareostusega.

Lõputu saunaskäik

                Laen ei kao kuhugi, see on vaid ajutine võimalus saada enda käsutusse raha, makstes selle kasutamise eest, eeldusel, et reaalajas tehtud tehingud on kasumlikud võrreldes raha kasutamise tasuga. Riikidel on laene võimalik absorbeerida kahel viisis, läbi tootlikkuse tõusu (rohkem ja viljakam töö) ja inflatsiooni, mis praegust rahanumbrite juurdetrükkimist kasvab …murettekitavalt. EL on kehutanud liikmesriike kasvatama inflatsiooni kasvu, sest senine protsendike on majanduse edasiseks arenguks ebapiisav.  Ei söö ära ka vanasid laene, uutest rääkimata. Nüüd on esmaste kriisiilmingute seas lisaks rahapillerile hoopis deflatsiooniilmingud.  Tundub, et mitmeid halbu asju on kokku sattumas, kuid me võime neid tõrjuda, kui me oskame õige strateegia valida. Nagu arstiteaduse põhitõde ütleb, siis tuleb veenduda, et ravimine ei halvendaks patsiendi olukorda. Siinkohal ongi paslik märgata, et kui majanduse raviks on valitud saunaskäik, siis millalgi tuleb saunast ka välja tulla, kogu aeg leili uhada võib lõppeda fataalselt. Leili uhamine ehk inflatsiooni kasvamisel ongi see risk, et mingil momendil läheb selle juhitavus käest ära ja saame  hüperinflatsiooni. Kuumašoki. Või põletame sauna maha. Kui kuuma ehk hüperinflatsiooni pidurdada ei suudeta, siis  on järgmiseks ravimiks külmašokk ehk rahareform. Rahareform küll korrastab turgu, kuid samuti vaesustab (peaaegu) kogu ühiskonda. Selle šoki mõjudes väriseme, vintskleme ja kirume veel väga pikalt. Eriti abistajaid. Muidugi on ka võimalik mingi ootamatum valik  nagu näiteks see, et tootlikkuse hüpertõusu jutumullist lähemegi planeeritult, sihiteadlikult ja veendunult, fokuseerides selleks kõik ühiskonna ressursid uuele majandus-, haridus- ja institutsionaalsele struktuurile. Treenime enda majanduslikadministratiivsest lödimaost tipptegijaks. Vaadake, laenu võtmine et kriisi ületada on nagu taganemine L. Freedman  („Strateegia“ Grenader 2016 Lk 99) kirjutas Kutuzovi otsusest taganeda Borodinost Moskvatagusesse : „Taganemine pahandas paljusid kõrgemaid ohvitsere, kes vaistlikult pealetungi eelistasid. Ruumi ajaks vahetades kogusid venelased jõudu.“ Just selles on küsimus, et me oleme vahetanud ruumi ajaks, mida peame nüüd ja praegu kasutama jõu kogumiseks. Lihtne. Toimib igas olukorras.

Muutunud raha funktsioonid või raha muutunud funktsioonid?

Tuletame meelde. Rahal on suures piiris kolm funktsiooni: maksevahend, väärtuse mõõt,  ja kogumis/akumulatsioonivahend. Lisaks on raha ise kaup. Nüüd mõelgem. Milliseid funktsioone täidab raha, kui seda laenatakse negatiivse intressiga ja kui turule „luuakse“ juurde triljon triljoni järel? Kas raha täidab oma väärtusmõõdu funktsiooni? Või täidab see kogumisfunktsiooni? Hm …

Plaanita laenuvõtt on nagu ruletimäng, kõik oleneb juhusest mängija jaoks. Et võita peab olema „maja“, kes võidab alati. Seega peame me planeerima enese „majaks“. Nii ka praegusel juhul, praegused abimeetmed on aidanud tuhandetel ettevõtjatel seda ootamatut lööki taluda, paljudel ka üle elada.  Kuid edasist plaani maailmas, ja ka meil, pole. Ja õigupoolest on seda plaani ka raske teha, kui loodus-, füüsika- ja majandusseadused enam normaalselt ei toimi (õigemini küll toimivad, kuid neid ei arvestata) ja kui protsesse ei nimetata enam õigete nimedega vaid mingite ninnu-nännu eufemismidega.  Raha ei toimi enam kui kaup, raha ei tooda raha, vaid raha hoiustatakse kui juba kättevõidetut vaksali  tasulises hoiukapis. No nagu kohvri hoiustamine, paned kohvri kappi, mündi pilusse ja kindlustad, et tagasi tulles on kohver/raha alles. Maksad hoiustusteenuse eest. Just niimoodi toimivad negatiivsed hoiuintressid. See on ju pöörane, sama nagu Newtonid lendaksid puu otsa. Miks siis ometi? Eks ole hea küsimus? Mitme(kümne) triljonline küsimus? Miks nad ei investeeri, vaid hoiustavad? Negatiivselt? Üks seletus on, et  ettevõtjad ei usalda kehtivaid administratiivseid  tururegulatsioone, need segavad turu arengut. Mõningad regulatsioonid on tõesti vajalikud, kuid meie elu koosnebki vaid regulatsioonidest ja kontrollijatest. Kui sirvida viimase aja uudiseid, siis suur osa sellest koosneb meditsiiniõudustest maailmas ja meie järelvalvajate töövõitudest. Püha müristus, iga inimene, iga firma teeb titaanlikke pingutusi ellujäämiseks ja samal ajal võtavad nende kuldaväärt ajast matti kontrollijad, et „tuvastada“ rikkumist. Kas see on näide, et „riik toimib“? Kuid see on äraspidine näide, sest riik toimib siis, kui ta aitab, nõustab ja ka andestab, mitte ei püüa nagu kõrgliiga „jalkas“ viga välja meelitada. Uutes oludes, kuhu me just suubume, me niimoodi toimida ei suuda. Jaksu, ressurssi on liiga piskult. Neid, kes loovad on liiga vähe, et ülal pidada kõike seda mida on heade aegade najal kontrollimise vääriliseks peetud. Kuulge, kari nälgib kitsukeses regulatsioonitarandikus nälga, kui paremat ideed pole, tehke kopliväravad valla ja laske karjal enda eest ise hoolitseda, on kasuks kõigile.

Lihtlahendused suveräänsuse kaotamiseks

Kuid nii nagu ikka ei julgeta vabaduse andmisega riskida, mis lööks loomingulisuse ja majanduse õitsele, selle asemel kasutatakse vanu nippe, maksutõuse, uusi makse, trahvimäärade kordistamist ja regulatsioonide karmistamist. Nagu kirjutas S. Schiff („Kleopatra” Tänapäev 2013 Lk 117): „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”. Tundub, et oleme teel sinnapoole, sest osad poliitinimesed juba õhkavad küll automaksude, varamaksude, teemaksude ja varsti ilmselt ka hingamismaksude kehtestamise ihas. Põhjanaabrid juba libisevad sellel majanduse allakäigu seinal: „Soomet ootavad järgmisel aastal suure tõenäosusega ees nii kõrgemad tööjõumaksud, aga ka kohalike maksude kergitamine. Töötajad seisavad põhjanaabrite juures silmitsi kõrgemate maksudega ja seda igas maksuastmes, kirjutab Kauppalehti. Põhjuseks suurenev töötute hulk ning seeläbi kasvav vajadus panustada nii töötukindlustusse, aga ka sissetulekuta jäänute tervisekindlustusse.“ (ÄP 27.06.20). Vaat niimoodi, vajaduspõhine õhin.

Kui nüüd arvestada, et laenuleiba süüakse miljardites ja laastutuli põleb veel ereda leegiga, siis kõrged analüüsimajad on prognoosinud majanduse taandumist 10-14% (britid tegid lausa süvasukeldumise 20%-ga). Tulemus - raha, maksuraha, ei tule. Olukord on lihtne nagu viienda klassi basseiniülesanne, kus väljavoolutoru on kahe tolline ja sissevoolu oma tolline. Harilikult küsiti sellisel juhul, millal bassein tühjaks saab? Täpselt sama on ka riigi rahandusega. Bassein, rahabassein, saab tühjaks. Selle vastu on kaks abinõud, esiteks on väljavoolu vähendamine ja teiseks sissevoolu suurendamine.

Kõik settib ikka kaupade maksumusse ja konkurentsivõimesse. Või võimetusse.  Kui kellelegi antakse, siis kelleltki võetakse ja vastupidi. Lihtne energia jäävuse seadus, kuid väikese lisaklausliga, mis puudutab energia muundamist tekkivaid kadusid. Mida rohkem ümber jaotada, seda kallim on ühiskonna käigushoidmine. Võib juhtuda, et aruka tulu juurdetekitamise asemel tulude arutu ümberjagamine päädib iseotsustamise kadumisega. Nagu kirjutas tabavalt C.Clark ( „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 49):  „Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis ka teiste Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järelandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist.” Vaat niimoodi, on mille üle mõelda. Mida olete valmis meie suveräänsusest hüpoteekima? Ohtlik suund.

Vildakstruktuur

Kuid asjal on ka teine ja palju proosalisem külg. Kurvaks tõsiasjaks on see, et riik on suurim tööandja ja suurim maksumaksja. See, et RAMI  ei pea praegu vajalikuks kärpida avaliku sektori palkasid, kuna see süvendaks veelgi majanduslangust on lihtloogiliselt õige. Tegelikkus näitab meile kriisis, kus kõike saab nappima, täie selgusega kätte, kui valesti ja pompöösselt me oleme üles ehitanud oma avaliku teenistuse ja riigimajanduse sektori (ärgem nimetame seda ekslikult riigikapitalismiks, sellel pole kapitalismiga mingit puutumust, see on pelgalt riiklik plaanimajandus, kõige sellest johtuvaga).  See ei ole tänase administratsiooni loodud liialdus, vaid juba aastakümneid vohanud kõige reguleerimise ihaluse vili. Mitte ainult majandus, vaid kogu riik on struktuursest jätkusuutlikkuse tasakaalust väljas. Nii olemegi jõudnud mingisse imelikku kõverpeeglite maailma, kus RAMI peab tõdema, et “Kui hakkame seal raha koomale tõmbama, lükkame Eesti majandust langusesse kiiremas suunas. Ma võitleksin lõpuni selle vastu, et seda teed mitte minna. Kui kriis on pikem, siis tõenäoliselt sellest pääsu ei ole ja siis muidugi on selge, et see puudutab kõiki, ka kõrgemaid riigiametnikke,“ ütles ta (Delfi 19.03.20). Nojah, lihtloogika järgi, nagu mainitud, on võrrand tasakaalus, on vähemalt mingi sektor, kus inimesed saavad (head) palka, neil on raha, et hoida liikvel kauba/raha ringlust ja millelt laekuvad kindlad maksud. See pole tänasel päeval mitte vähetähtis, kuid ikkagi kuidagi … jätkusuutmatu. Ebaloomulik. Avalik sektor ei ole lisanduvat väärtust loov valdkond, see on vaid teiste loodud väärtuste (ebatõhus) ümberjaotaja. Kui lisanduvaid väärtusi ei looda, siis pole midagi ka ümber jaotada ja jaotamise kulu ühele ümberjaotatavale väärtusühikule muutub ikka suuremaks ning see piskuke lisanduv väärtus, mida tegelikus majanduses luuakse, seda väärtusematuks. Selles ongi riigi kui suurmaksumaksja traagika, see on kogu ühiskonna allakäiguspiraal. Põmm. Me kukume alla.

Kas selle kriisi tunnusmeloodiad on tänaseks üldjoontes maha pandud a´la „Las olla nii kui oli, las jääda nii kui on … (Edasi läheb ühes variandis nii: Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata, võin vaikselt nigu vari sinust mööda minna ka.)  Muidugi meeldib see meloodia eelkõike neile kes raha jagavad, need kes seda koguma peavad … Võib arvata, et ragistavad ajusid, kuidas mitte millestki midagigi teha. Tundub, et suurem osa poliitinimesi muudatusi tegelikult ei taha, tahetakse reanimeerida eilset. Samast noodist laulavad  ka Eesti suurimad linnad. Ka Tallinn ja Tartu ei ole  kaalunud palkade vähendamist ja töötajate koondamist. Nii, et võib arvata, et kui riik mõnes sektoris enam ei toimi või on hüljanud mõned oma funktsioonid, siis trahvimasin toimib edasi täie hooga. Oma eksistentsi on ju vaja õigustada. Teades kogemuslikult, kui vastumeelne, ebameeldiv, lausa füüsiliselt valus, on tublide inimeste palkasid vähendada või neid vallandada võib arvata, et seda tunnevad kõik pealikud, kuid kokku hoida on võimalik teistel viisidel ja „plaanilised“ palgatõusud oleks tulnud panna pausile. Kõigil. Puht solidaarsusest. 

NB! 20 aastaks raha parkimine negatiivse intressiga riikide võlakirjadesse pole äri. See on äri vaid sellisel juhul, kui kõik uppi lendab, siis on see pigem “kindlustusmakse“ kui äri. Kas me sellist „ärikeskkonda“ üles ehitamegi?

Meie õigused, teie kohustused

Täna on moodne rääkida Põhiseadusest. Igas mõttes ja igas kohas eriti selles osas, millised on meie teiega õigused. Viimasel ajal tundub küll, et meie põhiõiguste puhul ei panda rõhku niivõrd vabadusele ja loomingulisusele, kuivõrd kaebamisele ja kaeblemisele. Kuid kaebamis/kaeblemisõigus pole Põhiseaduse põhimotiiv, vaid selleks on vaba inimese vaba eneseteostus. Õnneks pole selline (vanaaegne? primitiivne? edasipürgiv?) mõtteviis veel täiesti kadunud. Põhiseaduse 100. sünnipäeva puhul tutvustab Testlio asutaja Kristel Kruustük põhiseaduse 31. paragrahvi, mis ütleb, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse.

Ettevõtlus annab vabaduse ehitada maailma enda äranägemise järgi – see on privileeg, mida kõik riigid oma kodanikele, iseäranis naistele, ei võimalda. Eestis on ettevõtlusvabadus tagatud kõigile, kel on soov ja tahe midagi enda ümber paremaks muuta.

Rohkem kui kunagi varem, ei saa me oodata, et teised meie eest asjad ära teevad – kui märkad probleemi, siis mine ja lahenda see ära! Ettevõtlusega kaasneb ka palju raskusi, kuid oluline on olla järjepidev, positiivne ning kartmatu – nii on kogu maailm meile avatud". (ÄL 25.06.20) Just, just ära virise, ära kaeble, et sinu ülemus on tõbras, töö on nõme, palk on väike, vaid loo ise oma äri ja näita oma tegelikke võimeid. Loo oma maailm. See on meie teiega võõrandamatu õigus ja ... kohustus.

 Meie teiega järgmine käik …

Turg ei usu administratiivseid sõnajadasid. Juba ammu ei usu, sest vaadake, kui usuks, siis oleksid kõik need eelmise kriisi abirahad, intressisoodustused ja muud leevendused vedanud majanduse mürinal käima, kuid ei vedanud sellisel määral, kui abid oleksid eeldanud. Raha settis pangakeldritesse, riikide võlakirjadesse ja … kaotas raha. Suur osa eelmisest leevendusrahast lihtsalt kõduneb. Kõik vaid seepärast, et majanduse käivitamine ainuüksi rahaga ei ole võimalik. Käivitamiseks on vaja pigem innukust, ettevõtlustahet ja keskkonda kus seda on võimalik realiseerida. Miljard (laenuraha) on väga raha ja 10 miljardit on eriti raha, see on tohutu võimalus üles ehitada uuelaadne ettevõtluskeskkond, administratiivne (abistav/nõustav) suutlikkus võrgustunud platvormi näol ja mis kõigetähtsam mõtestada ümber ja teostada uuelaadne haridussüsteem. Need kolm on võtmed tulevikku, mis võimaldavad lahendada ka mitmeid sotsiaalseid kitsaskohti. Kui räägitakse, et Poolal on parem abisüsteem ja Portugalil veel parem ja … Siis tähtis pole mitte see, milline abisüsteem oli kellelgi praegu (ja tuleb tunnustada, et praegune palgatoetuse süsteem ja abid on olnud tõhus abi), vaid see kes suudab kiiremini ümber reastuda vastavalt uutele oludele. Nagu seda kirjutas T. E. Ricks („Kindralid“. Grenader 2015. Lk 385): „Sõjaajaloolane Sir Michael Howard nentis korra, et sõja alguses saavad harilikult kõik asjast valesti aru (…) Howard jätkas, et tähtis ei ole mitte olla õigel seisukohal kohe algusest peale – see on peaaegu võimatu ülesanne -, vaid olla võimeline ennast muutma. „Niisuguses olukorras, mil kõik algavad valesti, saavutab eelise see pool, kes suudab kõige kiiremini uue ja tundmatu keskkonnaga kohaneda ning omaenda vigadest õppida.“. Ta ütles, et seega on eesmärgiks arendada suutlikkust selle hetke saabudes kõigest kähku õigesti aru saada.“ Kriisiga on sarnane olukord, kõik alustavad … kogemuslikult, ebaledes, eksides, lootes. Oleks päramine aeg saada mehhanismidest õigesti aru, kohanduda uue tundmatu olukorraga, saavutades sellega konkurentsieelise. Kõik eksivad praegu, võidab see, kes esimesena ei eksi. Olukord on nagu penaltite löömisel, võidab vähemeksinu.

Ja muide, mitte ärge unustage, et Newtonid ei kuku õuntele pähe, vaid jätkuvalt kukuvad õunad 

Newtonitele pähe. Seda tõsiasja arvestades on võimalik vähemate vahenditega ja kiiremini tulemusi saavutada. 

Targutusi:

A.    Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019

Lk 71 J. Webb NASA direktori ametikoha pakkumisest „Ma ei võta seda ametit vastu, kui saan auväärselt ja sündsalt sellest loobuda.“

Lk 72 „Webbil oli vanamoeline au- ja kohusetunne: kui Ühendriikide president soovib, et sa selle töö vastu võtaksid, ja arvab, et sa sellega edukalt toime tuled, ning kui sul puudub keeldumiseks mõjuv põhjus, siis on sinu kohustus vastata jaatavalt.“

Lk 76 Kennedy Kuule laskumisest: „Kui keegi ainult mulle ütleks, kuidas järele jõuda. Leidkem keegi – ükspuha kes. Minu mees olgu ta või kojamees, kui ta ainult teaks, mismoodi seda teha.“

T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015

Lk 44 Eisenhowerist „Leidub siiski rohkelt tõendeid selle kohta, et kui ta ei olnud ise just strateegia kujundaja, võttis ta oma ametikohale siiski kaasa kindla arusaamise strateegiast ja eriti veel kõige tähtsamast ülesandest tõlkida avaramad strateegilised kontseptsioonid täidesaatva operatsioonikäskude keelde. Marshall mõistis, et Eisenhoweril on strateegia ellurakendamiseks vajalikku annet. Ja Marshall uskus, et see töö on raskem kui strateegia kujundamine.“

Lk45 „Teisisõnu peab edukas kindralkõigepealt välja selgitama, mida on vaja teha, ja siis saama inimesed ka nii kaugele, et nad seda teevad. Kindrali amet seisab ühe jalaga kriitilise mõtlemise intellektuaalses valdkonnas ning teise jalaga korraldamise ja juhtimise inimlikus maailmas. See on mõtlemine ja tegemine“

Kolmikkriis V9: Digimütsikesega kondimootor?

Viimaste päevade ilm on täis suveaimdust ja majandus-, eriti tööturuuudiseid kõueendelised. Kuigi riigi abistavad raharauad hoiavad veel tööturgu koos, siis kriisi tsentrifugaaljõud kipuvad seda  murenema. Kuigi töötusest kriisi ajal pole midagi uut, siis see kriis on nii kriisiline/kriitiline, mida enne pole olnud. Nagu „kinumehed“ ütlevad, et isegi sõja ajal olid kinod ja trahterid avatud seekord … olid nemad ühed esimesed. Mis veel muret teeb (kriisi ajal, mitte tõusulainel), palju on loodud töökohti, mis muudavad meie elu mugavamaks, lõbusamaks, kuid mille väärtus eksistentsiaalsetes kriisides kaob kiirelt.  Heaolu ja kasvumudelile rajatud tööturg oli teadagi optimumiga võrreldes ülekruvitud, peaaegu kõik olid juba „hõivatud“. Kuid kriisis mudel muutub ( kriis ongi järsk mudeli muutus), kahides välja mitmeid tooteid ja asendades neid uute toodete, oskusnõuete või tehnosüsteemidega. Lähiajal saavad toimuma kiireid muutusi tööturul – võimalik, et vajatakse hoopis teistsuguste oskustega töötegijaid.

Võimalik, selles mõttes, et me ei tea veel, millises suunas kriis ennast põrgatab, kas edasi või tagasi. Mitte tagasi kriisieelses mõttes, vaid tagasi vajaduste ja võimaluste arengumõttes. Meil räägitakse küll V ja U kujulisest kriisist, mis mõlemad on … Kuidas seda öeldagi … Talutavad? Isegi optimistlikud. Kuid kui kriis kujuneb L kujuline. Pikaaaaaa horisontaaljoonega? Kus siis horisont on? Nagu meile räägitakse, kõik taastub, nii ongi. Kuid küsimus on selles millisel tasemel. Meile ei pruugi uus tase meeldida. Kuid siis kui see uus tase käes on, siis ei ole enam asi meeldimises, siis on see reaalsus ja midagi ette võtta on hilja. Või meeletult kulukas.  Ainult praegu saab midagi ette võtta, teha  sihikindlaid samme (nagu tegi kunagi „kolkaküla“ Singapur, kus praegu u 15% kodanikest on miljonärid). Olen põline optimist. Kuid me ei arutle ühiskonnas praegu selle üle, milline võiks olla „edasipoole“ mudel (stiimulid ja leevendused) isegi mitte „tagasipoole“ kindlustuspoliisi üle  vaid ebasüsteemselt kõigest läbisegi maasikmarjast kuni eurovõlakirjadeni. Tähtsad  teemad kõik, kuid milline on meie võimalused selles? Süsteemselt? Digiajastul ei saa kõike teha käsitsijuhtimisel ja kondimootoriga. Kui meie edu aluseks on „taassünnitusest“ alates olnud paindlikkus, elastsus ja kiire reageerimine, siis võib tänaseks meie struktuure iseloomustad  just hapratena, mitte elastsetena.  Isegi sellised täiesti tähtsusetud muutused mõjuvad meie jätkusuutlikkusele laastavalt. Nüüd on aeg mõelda paidlikkuse peale, muidu läheb meil edaspidi … haprasti.

Põgenedes tagasi või edasi

Nüüd ja edaspidi kirjutatakse paljud aastatega kumuleerunud ebaõnnestumised kriisi arvele. Ühest küljest on see inimlik ja eneselohutuslik, kuid plaane tehes peame lähtuma siiski tõsiasjadest. Hea põhja selleks annab selline triviaalne nähtus nagu statistika. Muidugi võib statistikat tõlgendada erineval moel, kuid järjepideva mudeli järgi on see siiski parim instrument võrdluseks. Nii andis Statistikaamet meile äsja tead, et suurtest tegevusaladest mõjus majanduskasvule negatiivselt juba eelmise aasta teises pooles aeglustuma hakanud töötlev tööstus. Niisiis kolmikkriisi veel ei olnud, kuid majandus tuterdas vaikselt juba mingisuguse hoogsusetuse või kriisi poole. Mitte kolmikkriis pole kõiges hädades „süüdi“, vaid ilmselt vale/vananenud ülereguleeritud ekstensiivse majandusmudeli vägisi jätkamine on see, mis tõi välja majandus- ja administratiivse suutmatuse kriisi, meditsiiniline kriis lülitas selle vaid turbovõimendusega sisse. Üks on selge, sellesse kriisi maetakse terve hulk juhtimisvigu, vanameelsust ja olematu heaolu jagamist. Kõigi nende ebaõnnestumiste mälestustahvlile saab kirjutada: „teada ju küll, … kriisi süü“.  Tühjagi.

Me ei peaks seepärast järeldusi tegema vaid vaatama mis ees ootab. Kas edasi või tagasi? Isegi kui olud kujunevad selliseks, et toimub tagasilangus, siis sellest väljapääs on ikkagi edasi. Ehk nagu kirjutas M. Solnin („Katastroofi anatoomia” Greif 2009 Lk 217). „Saksa tankidiviisid päästsid ennast möödapääsmatust hukust põgenemisega (…). Saksa tankid põgenesid lahinguväljalt Dubno juures – kuid nad ei põgenenud tagasi vaid edasi itta, sügavale edelarinde tagalasse.”. Põgenemine mis muutus võiduks.  Ründamine ja taganemine võib vahel võtta kõige erinevamaid vorme, õigemini on tegemist meeleseisundiga. Korea sõja ajal küsiti USA kindralilt kes oli juhtinud taganemiseks pööranud rünnakut, kuidas taganemine edeneb. Vastus oli midagi sellist, et „Me ei tagane, me jätkame rünnakut, ainult et teises suunas!”. Meeleseisund ja eesmärgi püstitus.

Digimütsikese varjus

Riik, keelates ja käskides, tekitab  raamistiku, mida Y. N.  Harari nimetab kujutletavaks korraks. („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42): „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“. „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“  Kuid just ühised lood, müüdid, kujutletav kord on see mootor, mis meid koos edasi nihutab. Milline on meie kujutletav kord või meie majandusmootor?  Hm, peame ennast digiriigiks, mis viitab sellele, et meie majanduse puhul on tegemist mingi hüpersuper tõhusa kiirendusmootoriga. Tore kuvand, kuid tootlus on meil EL keskmisest vaid 75%. Vähevõitu, see viitab sellele, et väga väike osa meie majandusest kasutab kiirendiga hüpersupermootorit. Kas siis 90% meie majandusest töötab kondimootoril? Inimtööjõul. On ka võimalik, et digimütsiline hüpersupermootori osakaal on suurem, kuid siis töötab see … tühikäigul. Iseenese rõõmuks. Pole just julgustav? Nii on. Tootlikkuse näitaja on olnud madal ja selle tõstmise sihtnumbrid on olnud madalad (kõik sihtnumbrid mis on alla 150% on regress). Ja mitte ainult sihtnumbrid ei oleks pidanud olema sellised mille poole tasuks püüelda, vaid ka konkreetne tegevuskava koos tegelike tulemuste, tegelike vastutajate ja tegelike ressurssidega peab (kindlas kõne ja tegevusviisis) olema. Kuni sellist konkreetset tegevuskava ja otsustusvabadust/julgust pole, ongi meie tulevikuks jätkuvalt digimütsikesega kondimootor. Muidugi on seda nutust olukorda  vaja muuta, kui tahame olla jätkusuutlikud (eh, jälle üks administratiivne  ilgsõna nagu ka arengu(peetuse)kava, tõstame lauale, vaatame otsa jne). Ammu oleks pidanud muutma. Põhjalikult. Kuid ilmselt on digimütsike meile nii silmile vajunud, et isegi ülikiire internetiühenduse puhul oleme EL lõpuotsas, kuigi kaableid on veetud risti-rästi üle maa. Täpselt nagu kunagi RAS 1000 „hapuks läks“ ja sagedused moodsamatele tehnoloogiatele üle anti võib ka kaabeldus hapuks minna . Kui meie uute mudelite samas tempos evimine jätkub, siis mädanevad (kui loodusreostus) need kaablid maa sees aegade lõpuni, kuna uus tehnoloogia jõuab enne kohale, kui ühendus kaablist tarbijani. Tobe ja raiskav.

Mootorivalik

 Majandusmudeli valik on nagu mootori valik sõidukile, meie elu edendamise ette võib rakendada erinevaid mootoreid: auru-, bensiini-, diisel-, reaktiiv- või kondimootori põhise. See on vaid valiku küsimus. Kuid tegemist on põhimõttelise valikuga, mida muuta on raske, aeganõudev, kulukas ja/või tervistkahjustavalt ohtlik. Kui me jääme digimütsikesega kondimootori mudeli juurde, siis määramegi enese aegade lõpuni järelsörkijaks, abinurujaks ja … virisejaks.

Kuid praegune aeg on eriline, sest tavapärasele maailma päästmisele ja majandusmudeli muutmise ihale on vaja silmanurgast jälgida kolmikkriisi laastavat mõju. See on nagu muutmine muutmises. Tegelikult elame niivõrd kiirelt muutuvas maailmas, et raske on koheselt mõista, mis on õige, mis vale. Kõik sõltub sellest milline arengustsenaarium meile osaks saab. Mitte selles mõttes „osaks saab“, et istume ja ootame … mida meile antakse, või mida meiega tehakse, vaid nagu targad on öelnud - muuda seda mida sa saad muuta ja jäta muutmata see, mida sa ei saa muuta. Ehk toyotalikust vaatenurgast lähtudes: „Kui mitteinimliigid alluvad looduslikule valikule – see tähendab, et looduslik valik mõjutab neid, -, siis inimestel ja inimeste organisatsioonidel on vähemalt võimalus kohaneda teadlikult.” (M.Rother „Toyota kata” ÄP 2014 lk 33). Kuid kuidas kohaneda teadlikult, kui kolmikkriis on meid paisanud tundmatusse, teadmiste puudumisse. Kogu teadmine on positivistlik mõtteviis (ehk 50/60 nagu ütles suusamees) küll see kunagi üle läheb. Eks see lähe üle jah ehk nagu ütles rebane, kui talt nahka võeti: „Iga jama lõppeb kord!“.  Kui me usume, et maailm hüppab kriisijärgselt uuele arenguplatvormile (inimesed on harjunud uute elektrooniliste kanalitega, vähenenud on kooso+lekute ja tööl+käimise vajadus ning on tekkinud hulgi vaba+aega) siis on meie valikute komplekt ühesugune. Kui aga toimub see mida kardetakse, et tuleb meditsiinilise kriisis teine laine (mida jätkuvalt võimendab administratiivse suutmatuse kriis)  ja saame majanduses üheksanda laine (2/9), mis päädib maailma sulgumisega väiksemateks mullideks, siis vajame hoopis teistsugust vahendite komplekti.  Ja ärgem unustagem, et nagu ütleb M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 394) „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see, et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud seda tõsiasja unustama.“ Vaat selline lugu.

Asi mille pärast me muret peame tundma on see, et kogu selle majandusmudeli uuendamise juures pole selge, milline on siis uus mudel – hüpersupermootori mudel.

Võõrtööline & võõrmaasikas

Viimane nael viimsepäeva viimsesse ilmutusse on … lõputu arutelu võõrtöölistest. Teema millest räägitakse üllatavalt palju ja kirglikult. Lausa raevukalt. Ongi tänase päeva kõige tähtsam küsimus? Nojah, valikus on veel arutleda järgmised kolm nädalat „viiekümnetuhhise“ annetuse üle Kahevalel pidukonnale. Oeh, et nad ikka jaksavad. Kohati tundub, et oleme kaotanud nii mõtlemisvõime kui ohutunnetuse. Jahvame mugavusteemasid samal ajal tuleb meelde  see, kuidas kindral Williamsist USA vanemnõustaja lahkumisel Vietnamist  „Kindral Trurong ütles, et tema päranduseks oli „pikk ja väärtuslik aeg, millel … lasti pöördumatult kaotsi minna“ ja mille jooksul oleks olnud võimalik luua Vietnami külades turvalisus.“ (T. E. Ricks „Kindralid“ Grenader 2015 lk 190)

Dilemma on kuidagi veidralt ülesse ehitatud ehk võõrtööjõud = kodumaine maasikas, kodutööjõud = võõrmaasikas. Valikus oleks justkui võõr+tööline ja võõr+maasikas? Kas nii ongi? Ilmselt tänast majandusmudelit arvestades (momentkaadrina) sinnapoole kisubki. Muidugi kahju kõigist üksikisikutest kes poliitmaastikust lähtuva suunamuutusega allavett lähevad. Kuid kümnendil on sellisel poliitviisil allavett lastud nii alkoholitootjad, apteegiketid, karusloomakasvatajad jne. Kõigil oli legaalne äri, kuid Dr Riik muutis mudelit ja … Nüüd oleme takerdunud „maasikaiski“.  Veelkord kahju. Kahju nii ettevõtjatest, kuid eriti ajast mida kulutatakse selle üle-üle-üle rääkimisest. Praktika on näidanud, et tühi lootus.  Tegelik küsimus, mida me peaksime endalt küsima, kas meie majandusmudel on õigesti ülesse ehitatud. Tööjõud on vaid üks ressurssidest, üks sisend mingi ajahetke majandusmudelis. Miks me tahame piirata ühe sisendi kasutamist? Muidugi on sellel tänasel poliitturul oma rahvuslik värving, kuid sellel on ka EL mõõde, milline püüab liidu sees ühtlustada konkurentsitingimusi. Just sel eesmärgil on kehtestatud nii tollid kui standardid kolmandate riikide vastu. Imporditud tööjõud on samasugune ressurss nagu nafta, metall, vili – see peab vastama standarditele ja mitte destabiliseerima turgu ning lõhkuda tervet konkurentsi. Kuid tööjõuga on natukene justkui teised reeglid, vaikimisi aktsepteeritud painutatud reeglid. See on justkui Euroopa (ja ka Ameerika) ühine veidi piinlik saladus vananeva ja väheneva elanikkonnaga Euroopas, et importtööjõudu, seda madalapalgalist … Eh, kuidas seda viisakamalt öeldagi … peaaegu tohib (?) oma äri edendamiseks kasutada. Vajadus lisatööjõu järgi vanamudeliga ekstensiivses kasvumajanduse (ja vähenev/vananev elanikkonna) tingimustes on ilmselge. Vajadus tähendab, et mõeldakse välja kõikvõimalikke kaudteid impordipiirangutest möödahiilimiseks nagu näiteks renditööjõud. Inimene mõtleb piirangute vast ikka mingi nipi välja, nii nagu 90tel piirati ametnikel autoostu piirmääraks keskmise külmkapi maksumus, siis leiti kibekähku kapitalirendi nipp ja istumise alla võis soetada megamürakaid. Tehtud.

Niisamuti leiavad ettevõtjad teid oma klientide parema tundmise/teenindamise ja kasumi/kuluefektiivsuseks kas vana mudeli painutamist või uue loomist. Kui pole kliente, pole ka ettevõtlust, kuid, kui ettevõtlus pole kuluefektiivne, siis ei saa luua uusi/kvaliteetsemaid tooteid ehk olla meelejärgi kliendile. Kinnine, iseennast lõputult kordav ring. Just seepärast on kõik lubatud võtted oma toodangu omahinna vähendamiseks ettevõtluse üheks mootoriks.  Samas M.Rother („Toyota kata” ÄP 2014 lk 75) selgitab, et:  „Huvitaval kombel ei muuda tootmise viimine kulude kärpimiseks väiksemate kuludega riikidesse – mis on lihtsalt veel üks kärpimise vorm – süsteemi ennast ega paranda tootmisprotsessi. Mõni nimetab seda „raiskamise odavamaks muutmiseks”, kuna olemuslikult see asjade tegemise viisi ei muuda.”.  (H)allhanked odavmaadest ja odavtööjõud on kaksikvennad, mis muudavad raiskamise odavamaks, sest vananenud majandusmudel on alati ressurssi raiskav, kuigi momendil oldavam. Just seepärast tehakse (h)allhankeid odava tööjõuga riikidest, just seepärast püüavad kogu maailma ettevõtjad kasutada oma ettevõtmistes imporditud tööjõudu odavmaadest. See on loomulik ja legaalne teguviis, kuni … reeglistik ja reeglistikule vastav majandusmudel seda lubab/soosib/võimaldab. Kui reeglistik mingi odavkomponendi (näiteks lapstööjõu, CO2 piiramatu emissiooni, solgi laskmine otse merre, ketiapteegid), siis majandusmudel muutub. Muutub valudega neile, kes on trotsinud muutusi ja viimase minuti peale koperdama jäänud ning  eduna neile, kes vältimatutest muudatustest lähtudes on oma mudeli ümber korraldanud. Ning peale mudeli muutust püüdleb kogu turg uue optimumi poole … kuni kellelgi tuleb idee, et niimoodi seda asja küll ei saa teha. Kõik algab otsast. Kuid nagu ütleb S. Godin võimalusi eduks on ainult kaks („Asendamatu asjapulk“ ÄP 2012 Lk 24):  „Need on kaks ainsat võimalust. Võida, olles tavalised, standardsem ja odavam. Või võida, olles kiirem, tähelepanuväärsem ja inimlikum.“ Nüüd siis on see aeg, mil kannatavad eelkõige odavkauba harrastajad (odav importtööjõud, odavad (h)allhanked) , mitte ainult maasikakasvatajad. Tundub, et maasikakasvatajad on valitud piiratud mõju tõttu vaid testrühmaks ettevõtjate vaktsineerimiseks võõrtööjõu kasutamise ihaluse vastu.

Keelamine, kui tavaline teisipäev administratiivpõllul

Vähe on neid asju senini meie mudelis, mis toetaksid ja innustaksid muutustele, ettevõtlusjulgusele, enamuses püüab Pilvepiir juhtida majandust läbi keeldude ja karistuste. Kuid võõrtööjõu kasutamine eriti veel maasikakasvanduses, pole esimene ega viimane keelamine. See võib küll olla ühe tootmisala (pigem küll mitme valdkonna) tööstusliku käitlemise lõpp. Kuid kui mõelda, siis pole see esimene ega viimane selline administratiivne lõpp, ka karusloomakasvatajad on „ära lõpetamisel“, ka nemad peavad hakkama edaspidi linnulaulu elatumiseks müüma. Tavaline teisipäev administratiivpõllul, selles ongi „mängu ilu“, et iial ei või tead milline vili paheliseks umbrohuks või võõrliigiks defineeritakse ja vastupidi. Üllatus. Kuid võõrliike on teisigi. Millised? Esimesena tulevad meelde müütilised keevitajad. 25 aastat on räägitud, et meil ei ole keevitajaid. Ikka ei ole. Kas meil on mingi eriline maa või inimesed, et meil keevitajaid ei kasva. Kasvupinnas pole sobilik? Võib olla, sest millalgi 70-datel ostsid põhjanaabrid jaapanlastelt värviteleritehase, kuid aastad läksid ja lubatud efektiivsust ei saavutatudki. Ilmnes, et põhjuseks oli lihtne inimlik (tööjõu) faktor, jaapanlastest komplekteerijad olid lihtsalt võimelised tunduvalt kiiremini (ja täpsemalt) näpukesi liigutama. Nii see tehas pankrotti läkski, polnud tööjõu võimekust ja isegi õppimine/treenimine ei aidanud. Põhjamaalased, nagu me oleme, meil on omad tugevused, kuid ka haavatavused. Võib-olla on meil keevitajatega sama lugu? Ja ehitajatega ka? Ja kellega veel? Naljakas lugu, Soomes, Rootsis ja Saksas me suudame maasikaid korjata, keevitad, kipsi seina udjada ja kalkuneid rappida, aga kodus … No ei suuda. Seda olen varemalt nimetanud rööplükke majanduseks. Puhas majanduslik kasu, meie inimesed saavad/said rohkem palka välismaalt ja nende koha täitis ukraina/valgevene tööjõud sest nad said siin rohkem palka kui kodus. Küsimus on vaid selles, kes täidab rööplükkega nende kodus tühjaks jäänud koha? Kellele on ukraina palk ja töötingimused unistuste tipp? Keegi kuskil peab olema, muidu jääb konveier seisma. Aga äkki jääbki seisma? Selleks momendiks peame me valmis olema. Just „edasipõgenemine“ majandusmudeli muutmisel on see võimalus, mis suudab meie inimestele ka kodus paremat palka teenida ega ajaks neid võõrsile pereelatist teenima.

Sina ei tohi mitte …

… võõrast tööjõudu himustada. Võõrtööjõu elimineerimine ressursipaketist on vaid üks keeldude ja käskude lõputust jadast. Kujutletavast korrast nagu formuleeris Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 42) „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“ „Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.“ Nüüd selle laiapõhjalise koostöö raames lihtsalt üks komponent kujutletavas korras ehk sisend muutus. Lihtne kuid pöördeline, sest mitmed nii meie kui liitlaste majandusvaldkonnad on ülesse ehitatud just sisseveetavale toorainele sh sisseveetavale tööjõule. Kui mingi keeld hakkav kehtima, siis nendele kes seda toorainet kasutasid muutub turutasakaal. Pilvepiir on siiani teinud kõige imelikumaid turupiiranguid ja lausa omandi võõrandamisi (jah, just seda väljendit ka kasutan täie teadmisega), näiteks „kujundades ümber“ ravimiturgu. Korduvalt.  Ühel päeval võisid apteeke pidada, kuid uue regulatsiooniga võis olla vaid proviisorapteegid. „Ketiapteegid“ keelati. Sama lugu nagu vöörtööjõuga, need, kes olid panustanud kehtivasse legaalsesse ärimudelisse olid järsku võõrad oma  elutöö keskel. Kahju. Niimoodi ei tohiks poliitinimesed sekkuda majandusmudelitesse, või kui, siis ainult suurima kitsikuse korral.

Olemuslikult on imporditud tööjõu kasutamise keelamisega tegemist majandusmudeli muutmisega, mis tähendab, et osades majandusvaldkondades muutuvad sisendid kallimaks ja nende toodang turukõlbmatuks. Sisendite hinnad võivad muutuda nii turusituatsioonist lähtudes, kui administratiivsest sunnist lähtudes. See on sama kui odavnev nafta ja kallinevad CO2 kvoodid muutsid üleöö meie põlevkivienergeetika konkurentsivõimetuks. Sisendite hinnad muutusid, muutusid ka valikud. Enne seda olime 25 a rääkinud, et põlevkivienergeetika on „päh-päh“ (kuid meile kasulik), kuid midagi ei muutunud, kuid majandusmudeli muutus muutis meie arusaamu kasulikkusest. Koheselt. Sama lugu on ka tööjõuga, see on üks võimsamaid sisendeid toodete/teenuste loomisel. Paljudes valdkondades võime öelda, et kehtib kolmikreegel: 1/3 tööjõukulud, 1/3 tooraine/kütused, 1/3 kapitalikulud. Muidugi on alasid kus tööjõukulu on 90+%, kuid ikkagi kui sinu mudel on ülesse ehitatud teatud sisendile, et tööjõu hind on X, siis X+Y puksib toote turult välja. Konkurents. Muidugi on ka teisi tööjõu osakaalu mudeleid nagu tõdesid( I.Tidd, J. Besssant, K. Pavitt „Innovatsiooni juhtimine” EAS ja Pegasus 2006 Lk 498): „„Microsofti ainus tootmisvara on inimese kujutlusvõime” (Bill Gates)”

Millised on valikud? Esiteks muidugi tootlikkuse tõstmine st. iga võimalik tootmispoeratsiooni automatiseerimist. Automatiseeritud tootmine küsib vaid alustuseks (suurt) raha, kuid pärast ei käi palgatõusu küsimas ega putka keset kõige kiiremat aega naabri manu tööle. Kuid raha on meil (ettevõtjatel teadagi) vähe ja kui kuidagi ilma laenu ja riskita läbi saab, siis valdav mõttelaad on selline, et ajame  sel aastal veel „mäkkaivari teibi ja nätsuga“ läbi. Ehk läheb õnneks!? Ka võimalik, kuid selle „strateegiaga“ jäädakse ikka rohkem maha maailma konkurentsivõimest, sõltudes ikka rohkem odavast elavtööjõust. Meie häda on selles, et meie tootlikkus on näruselt madal (75% EL keskmisest), mis näitab, et suuresti liigub meie riigi majandussõiduk kondimootoril, ehk elavtööjõul. Pikemas (ja nagu nüüd ilmneb, siis ka mitte lühemas) perspektiivis ei ole see stsenaarium jätkusuutlik. Pigem tuleks mudeli valikul rõhuda isetoimival keskkonnale

„Google´i ühe juhtkonna nõupidamise lõpetuseks ütles Inteli tegevjuht ja nõukogu liige Paul Otellini. „Kõige enam avaldab muljet asjaolu, et teie meeskond on ehitanud maailma esimese isepaljundava talendimasina. Te olete loonud süsteemi,, mis mitte üksnes ei palka märkimisväärseid inimesi, vaid ka kasvatab koos ettevõttega ning muudab iga põlvkonna paremaks.““ „Planeedi kõige andekamad inimesed on pidevalt liikumises, tehniliste vahendite abil omavahel ühenduses, ja mis kõige olulisem, tööandjaile järjest kergemini leitavad. See ülemaailmne tööjõud tahab töötada suurt vabadust pakkuvates ettevõtetes ning talendid voolavadki neisse firmadesse. Juhid, kes loovad õigeid keskkondi, tõmbavad magnetina ligi planeedi andekamaid inimesi.“ (L Bock „Töö ruulib“ ÄP 2015 Lk 85/22)

Uut müüti … vabandust, uut mudelit luues.

Kõigepealt millist mootorit me tahame ehitada, millest unistame, milline meile jõukohane on. Jõukohasusega on niisugune lugu, et kui president J. Kennedy teatas 1961 aastal, et   „Oleme otsustanud minna sel aastakümnel Kuule ja teha veel nii mõndagi muud mitte seepärast, et see on kerge, vaid seepärast, et see on raske, seepärast, et see eesmärk aitab meil end kõige paremini kokku võtta ning oma energiat ja oskusi kõige paremini rakendada.“ (R Dallek „John f. Kennedy“ Varrak 2004 Lk 394), siis polnud USA-s veel ei mootorit, ei teadmist kuidas seda teha. Arvutid olid mõõtmetelt nagu suurlinna köögiviljalaod ja külmkapisuurune arvuti oli helge unistus. Polnud kuumoodulit ja polnud palju muid asju, kuid niivõrd ambitsioonika ülesande püstitus (me ei tee seda mitte seepärast et see on kerge vaid seepärast et see on raske), mobiliseerides kogu rahva („Ühendriigid ei saavuta edu (…) kui iga teadlane, iga insener, iga sõjaväelane, iga tehnik, töövõtja ja ametnik ei anna oma isiklikku panust, et meie rahvas saaks erutavas kosmoseseikluses vabaduse täie kiirusega edasi liikuda.“ Ja „Tegelikult ei lähe Kuule üksainus inimene. (…) Oleme seda kindlalt otsustanud. Seda teeb terve rahvas. Sinna jõudmiseks peame töötama kõik.“ (C. Fishman „Võidujooks Kuule“ Helios 2019 lk76/77) tekitas suunatud energia ja teadmistevoo, mis muutis selle unistuse (ja palju  muudki) reaalsuseks. Mis võiks olla see „meie lugu“? Asume pealinnade Stocholm-Helsingi-Peterburg-Tallinn-Riia-Vilnius unikaalse jada keskmes. Kas meil õnnestub muutuda selle jada keskseks või lahustume teiste tõmbejõus? Kas lepime lahustumisega või suudame me luua keskkonna milles muutume tõmbekeskuseks? Või seaksime lati maailmatasandile ja peaksime tegelema vesiniku energeetikaga? Miks mitte mõlemaga? Mõlemad ju liikuvuse ja kohalemeelitamise küsimused. Veel millegagi? Liialt laiali ka ei tohi vajuda oma „tahtmistega“. Kui USA oma Kuuprojekti ajal suutis lisaks sellele kanda Vietnami sõja kulutusi (milles üks sõjaaasta maksis sama palju kui kogu Kuuprojekt kokku), tunduvalt parandada puhta vee, õhu ja inimõiguste küsimusi, siis meil on tark keskenduda mingile kitsamale kuid viljakamale valdkonnale. Meil ei ole suurriigi ressursse, meie võimalus on piskukese ressursiga, kitsas tegevusvaldkonnas, olla edukas, mis tekitab tõusulaine ka ülejäänud majandusele. „Juba meid Kuule viinud inimesed on tunnistanud, et kõige raskem osa ei olegi lahenduse leidmine. Hoopis see, mis oleneb inimestest: motiveeritus, neile rolli ja eesmärgi andmine.“. Milline on meie roll ja motiveeritus teha …? Mida? Oma võimaluste piire tuleb mitte ainult kombata, vaid painutada ja kui vaja murda.

PS Muidugi jääb alati võimalus, et kui me millegi targemaga tegeleda enam ei oska, taha, suuda, siis jäämegi üksteise kallal näägutama ja üksteist Kuupeale kurke müüma saatma nagu oli moodne öelda minu lapsepõlves. Tegevus seegi ... mõne arvates

Targutusi:

M Svensson „Optimisti teekond tulevikku“  ÄP 2013

Lk 313 „Tööstusrevolutsioon muutis kõik. Muutis meie ühiskonnakorraldust, haridust, arusaamist tööst ja ärist. Rajasime taristu, millist eales varem polnud nähtud. Taudteed, teed kanalisatsiooni, veeteed, sadamad. Need olid uued tehnoloogiad. Tänapäeval ei pea me teed ega kanalisatsiooni tehnoloogiaks. Ometi need on seda. Vint Cerf ütles selle kohta: „Kui kasvad üles koos tehnoloogiaga, siis pole see tehnolooia. See lihtsalt on.“

Lk 313 „Teisisõnu  ühiskond ehitatakse taristu peale, mitte vastupidi: meie teed ja koolid kujundavad meid märksa enam, kui meie kujundame oma teid ja koole. Või nagu ütles haridustegelane ja Abraham Lincolni fänn Ken Robinson: „Enne 19 sajandit ei olnud maailmas avalikke haridussüsteeme. Need tekkisid selleks, et rahuldada industrialismi vajadusi.“

Lk 314 „Me lõime oma koolid tööstusrevolutsioonile. Tööstusrevolutsioon ei toiminud sellepärast, et me saatsime inimesed kooli. Ja tööstusrevolutsioon on tänini meiega. Tänapäeva autod eo erine põhimõtteliselt põlvkond varasemast mudelist; sama kehtib rongide, lennukite, raudteede, lennujaamade, õigussüsteemi, koolide, ülikoolide ja valitsemissüsteemide kohta. „Meie taristu on šokeerivalt kaua stabiilne olnud (…) ja me oleme sellele rajanud institutsioonid, mis eeldavadki sellist stabiilsust.““

W. Churchill „Tormihoiatus“ Varrak 2019

Lk 27 „Nii sai Saksamaa umbes pool teist miljardit naela laenudena, vastukaaluks hüvitisele ühe miljardi ulatuses, mis ta tasus ühel või teisel kujul, loovutades kapitalimahutusi ja valuutata välisriikides või manipuleerides hiiglasuure Ameerika laenuga. Kõik see kokku on kurb lugu keerulisest lollusest, mille tegemiseks kulus palju vaeva ja voorust.“