Uus Jüripäev Riigikogus

Legendist

 23 aprill on rahvakalendri järgi Jüripäev, märkides kevade ja kevadtööde algust. Mõisaajal oli Jüripäev lepingute lõppemise ehk kolimise päev.  Püha Jüri on kirikukalendri järgi ka oluline kunsti/kirjanduse inspireerija ja mis peatähtis -  lohetapja. Legendi Jüri/Georg  lohetapjast on üldteada kuid paeluv on see, et Liibüa Silene  linnas oli vastavalt Vikipeedia andmetele 15 000 elanikku (suur arv oma aja kohta).  Kõik nad olid rahulikult valmis printsessi söötma lohele, peaasi, et nemad saaksid rahulikult edasi oleskleda. Kuid üks sõdalane arvas teisiti, arvas et on vaja võidelda.  Kas sellest legendist on meile midagi õppida?

Varane Jüripäev Riigikogus (RK)

 Sel aastal saabus Jüripäev varem, saabus 14 aprillil, mil RK arutas riigivalitsemise reformi. Kuid varajane Jüripäev ei saabunud iseenesest, vaid ühe teise Jüri - Jüri Raidla – initsiatiivil, kes  aasta algupoolel  Eesti kodanikuna palus võtta  RK  riigireform arutamisele olulise tähtsusega riikliku küsimusena.

Tuleb märkida, et päev ei läinud raisku, nii mõnigi asi sai selgeks. Arutelu  eriti polnud: oli neli monoloogi (Laanet, Rõivas, Raidla, Talve) ja toimus totaalne üksteisest möödarääkimine ja hulk asjasse mittepuutuvaid küsimusi, mis näitas et RK saadikud olid tulnud „tundi“ koolitükke ette valmistamata. Ettekandjatele esitatud küsimustest kumas selgelt läbi, et nad ei olnud enesele selgeks teinud ei VV riigivalitsemise reformi kava ega Jüri Raidla riigireformi „10 käsku“. Piinlik. Piinlik oli ka see, et kohalolek oli nutuselt väike. Kahjuks tundus, et see teema ei huvitanud ka kohalolijaid  just üleliia. Hinnates osalejate igavlevate nägude ja arvuti- ning telefonitöö usinust,  ei jäänud suurt kohta ettekannetele tähelepanu pööramiseks. Ju oli tähtsamatki teha kui riigi arenguga tegelda. Veider. Sellisele arutelule (kuidas riigiga ja riigina edasi toimida) oleks pidanud tulema ettevalmistunult mitte ainult tõbised vaid ka surnunud. Riigireformi, ehk riigi tuleviku küsimus on ju Riigikogu ainukene tõsiseltvõetav ülesanne. Meie tuleviku kujundamine. See, kas tõsta 2x trahve, keelata alkoholireklaami või tõsta ennaktempos aktsiise on kõik saja viienda järgu küsimus, mitte põhiküsimus

Opositsiooni kadunud võimalus

Opositsioon püüdis sisseharjunud malli järgi täiesti asjakohatute küsimustega (välja arvatud paar haldusreformi alast) nii Laanetit kui Rõivast riukalike küsimustega piinlikku olukorda panna. Meil on selline tava, demokraatiamängu tava. Loomulikult ei andnud karastunud vastajad neile mingit šansi eduks. Kahju, et opositsioon andis käest suurepärase võimaluse näidata enese kompetentsust riigi asjade arutamisel ja lahendamisel. Käituda konstruktiivse opositsioonina. Tunda oli et opositsioon ei suutnud ennast välja raputada tavapärase madala kiusu ajajast ja tõusta riigitegelase tasandile. Aga oleks võinud. Kordki.

Möödarääkimise kiituseks ehk kaks reformi, üks nimi

 Muide möödarääkimine  oligi selle päeva suurim väärtus. Paradoksaalsel moel oli see möödarääkimine ilmselt maailma  kõige produktiivsem möödarääkimine. Nimelt pidi RK arutama riigivalitsemise reformi, kuid  ette kanti kahte reformi:  riigivalitsemise- ja riigireformi.

Tavalise tähelepanelikkuse juures tahetakse ühe nime all meil teha kahte erinevat asja: VV riigivalitsemise reformi ja tulevikule mõtlevate inimeste riigireformi. Segadust tekitav on, et mõlemast räägitakse (ja mõistetakse), kui riigireformist. Ilmselt on just seetõttu paljudel meist ( ka saadikutel) raske aru saada, milles reform seisneb: mida soovitakse, mida loodetakse? Nimelisest sarnasusest tuleneb tekitab erisuunalisi ootusi. Ootuste mittetäitumine toodab rahulolematust.  Kaks reformi erinevad teineteisest, nagu paberlennuk ja kosmosesüstik.  Seepärast on ka arusaadav, et need, kes kogu aeg ootasid süstiku ehitamist on paberlennuki voltimise peale pettunud.

Valitsemise reformist

Peaministri enesekindel esitlus oma reipuses oli oma tuntud headuses, kuid … Kuid sellest esinemisest ilmneski, et tegemist ei ole riigireformiga vaid pelgalt riigi bürokraatiliste tegevuste lihtsustamisega, mugavamaks muutmisega, mitte bürokraatia enese vähendamisega ega loovuse suurendamisega. Reibas eksiarvamus, et me teeme valitsemisperioodil 15-20 tegevust ära ja seega on reform tehtud on …  pelutav. Segadusseajav. Valitsuse reformikavas on teatud riigireformi komponente, kuid kahjuks pole suudetud hoomata tervikpilti. Tundub, et VV ei aimagi, et see, mida ühiskond neilt ootab on just riigireform – pikaajaline ühiskonna arengu kava

Nüüd ja igavesti teadmiseks VV ei ole plaanis olnudki süstiku ehitamist ega riigireformi tegemist. Edasiseks  segaduste vältimiseks tuleks nimetada edaspidi riigivalitsemise reform valitsemisreformiks, mis vastaks ka ümberkorralduste sisule. Tehkem vahet, vähem eksiootusi. Rohkem tulemusi

Veelkord Punasest Ämbrist. ehk terminid paika

Me võime asju nimetada erinevalt, neis isegi ümber nimetada, kuid me peame alati teadma, mida selle või teise termini all mõistetakse. Kui me Punase Ämbri nimetame ümber Siniseks Saapaks, siis pole ämbril sellest sooja ega külma,  kuid kui me hakkama Siniseks Saapaks  nimetatud ämbrit kasutama kui saabast, siis … Oeh, tulemuseks on vaid ebamugavus, virin ja  … ämbrikolin. Seepärast peavad ka reformide sisu ja nimetus olema kooskõlas. RK saadikute küsimustest oli aru saada, et nad ei mõista, millist reformi tehakse, nad ei saa isegi aru millist haldus- või omavalitsusreformi tehakse. Vastus on lihtne, omavalitsusreformi ei tehtagi. „Valitsuse tegevuskavas kokku lepitud kohaliku omavalitsuse reformi eesmärk on tugevad omavalitsused, mis suudavad kohalikku elu terviklikult arendada ja kus inimestele on tagatud heal tasemel ja kättesaadavad avalikud teenused.“ (RM koduleht) Võrdlusmärgi panek haldusreformi ja omavalitsusreformi vahele on sügavalt ekslik, kuna vastavalt põhiseadusele omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi, tegutsedes iseseisvalt. Riik võib neile küll  kohustusi panna, kuid  ainult seaduse alusel või omavalitsustega kokkuleppel. Haldusreform võib hädapärast kvalifitseeruda haldusreformiks kuid mitte mingil juhul omavalitsusreformiks. Õigemini on tegemist riigi poolt pakutavate teenuste haldamise tõhustamise reformiga, milles kuritarvitatakse omavalitsusi.

Samuti nagu haldusreformile on külge poogitud omavalitsusreformi nimi, pole ka valitsemisreform  riigireform.

Püha Jüri uus tulemine

Just siis, kui hakkasin kaotama lootust et keegigi selles saalis mõistab, milline on üks õige riigireformi arhitektuur ja  tervikpilt, astus kõnepulti Jüri Raidla. Ja kõik sai selgeks: miks, millal, kuidas – teha tõelist riigireformi, tappa lohe ja päästa kaunitar. Nii rõhuasetused, moderniseerimisvajadus kui ka ajatelg, mis ulatus kaugelt üle valimisperioodi (10+ a) olid mõistetavad ja mõistlikud. J.Raidla on juba aastaid püüdnud bürokraatialohet tappa, nüüd siis jälle, tänu talle, selle väsimatu võitlejahinge eest. Just Raidla mullu välja käidud 10 käsku oleks selleks aluseks, millest võiks riigireform lähtuda. Valitsemise reformist üksi ei piisa, sest riigi valitsemine on vaid üks komponent riigist.

RK  arutelu näitas lõpuks selgepiiriliselt, et valitsemisreform ja riigireform on kaks eri asja, ning nagu ütles J. Raidla, puudu on riigireformi mõiste, mistõttu mitte keegi ei tea täpselt, mis asi see riigireform on. Just. Pole eesmärki

Just seepärast on vaja teha selget vahet valitsemisreformi ja riigireformi vahel. Just selles on Raidla sõnum -  poliitilisel tasandil kokku leppida riigireformi eesmärk, riigireformi mõiste ja sisu ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Just see, mida Raidla on kogu aeg toonitanud riigikogu peab oleme reformi eestvedaja ja mootor.

Edasi … või tagasi?

Valitsemise reformist polegi midagi arutada, see on puht korralduslik mitte strateegiline küsimus, see tuleb lihtsalt ära teha. Senini on selle taktikalise ülesandega kenasti edasi liigutud. Põhiline on see, et ei tekkiks meie (valitsemise) ja teie (riigi) reformi, mida keegi tehku millalgi …hiljem.

.  J R avaldas küll oma ettekandes viisaka inimesena heameelt, et mullu Tuulelohe lennul peaministri kandidaatide debatis võtsid nad  riigireformi mõtte  omaks. Mina nii viisakas ei ole, juba Tuulelohel oli näha, et riigireformi ei tahtnud keegi teha. Selle asemel taheti see tükkideks lõhkuda, ja terviku asemel millegi jõukohasemaga asendada, kleepides kõikvõimalikele tegevustele külge riigireformi sildi. Niimoodi tekkisidki riigireformi aseained : valitsemisreform ja haldusreform, tekitades valed ootused ja eeldused. Riigireformi ei saa teha, millalgi … veel hiljem.

 Me elame nii edukat tänu 25 aastat tagasi tehtud otsustele, 25 a pärast elame me vastavalt täna tehtud või tegemata otsustele. Kas me peaksime nagu Silene linna elanikud ootama üha uusi Lohetapjaid või oskame ka ise midagi otsustada ja ära teha?
Ning lõpetuseks, ärgem unustagem, et Jüripäev on ka kolimispäev, kellele leping ülesse öeldaks ja kes kuhu kolib näitab aeg.

Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Lk 60 Kntsler sir Hamphrey „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“.

Lk 62 „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“

A.    Grant „Anna ja võta“ ÄP 2016

Lk 76 „Kolmkümmend aastat tagasi kirjutas sotsioloog Fred Goldner sellest, mida kujutab endast paranoiale vastupidise kogemine – pronoia. Silmapaistva psühholoogi Brian Little´i sõnul on pronoia „luululine usk, et teised inimesed pingutavad teie heaolu nimel või räägivad selja taga teie kohta head.“

Lk 93  „Tasub meeles pidada, et kogu maailm koosneb teistest, välja arvatud üks tühine erand.“ J. A. Holmes endine UDA esindaja ja senaator.

J.van der Kiste „Wilhelm II“ Kunst 2001

Lk 114 „Keiser märkis, et nagu krahv  Metternichil, nii oli ka Bismarckil „õnnetus lavauks silmist kaotada ja liiga kauaks rambivalgusse jääda.““

Lk 197 „Admiral Müller ütles Tirpitzile mornilt, et keiser „pühendab oma elu armetu templivaremetes tuhnimisele ja nõuab kaaskonnalt sama. Mitte keegi ei tee seda sisimast ja vaid mõned üksikud püüavad teeselda, nagu huvitaks see neid.“ Iga kord, kui Wilhelm ja tema kaaskond  Korfult lahkusid, suleti väljakaevamispaigad ning varustati need mujalt kogutud kildudega, et keiser saaks järgmise külaskäigu ajal teha uusi „avastusi““

Rahvasterände tasuvusanalüüs V X+3: Metadooniravi ja reis Naissaarele

Olen viimasel ajal sattunud mitmele vahvale sünnipäeval ja muidu toredal koosviibimisele. Peo arenedes pööravad jutud lõpuks ikka Poliitika põiktänavasse, vahe on vaid selles, kas tegemist on Aasimise alleega või Tümitamise tupikuga.

Noorte pereisade hirmud?

 Võite arvata, et rändarite probleemi „lahendamisest“ ei pääse tänapäeval ükski enesest lugu pidav seltskond. Üldiselt on minu seltskonnad rõõmsameelsed, optimistlikud ja naljatujulised, vahel ka sarkastilised, kuid mitte mingil juhul virisejad ega kartlikud/hirmunud. Vahva juttu veeretada ja nalja üksteisele edasi põrgatada. Väga vahvad inimesed. Aasimise allee inimesed. Mis on aga huvitav, on see et kui ennevanasti andsid mõnes teises Tümitamise tupiku seltskonnas tooni vanad virisejad ja rohelised jorisejad, keda tuli siis tükk aega „hädaorust“ ja „virisemisviirukist“ välja kangutada, siis nüüd tunduvad kõige murelikumad olema Aasimise allee edukad kolmekümnendates 2-3 lapsega pereisad.

 Just, just:

- edukad

-intelligentsed

-haritud

-maailma näinud

-pereisad.

Nad on oma tööreisidel väisanud tihti nii Rootsit, Soomet, kui ka Prantsusmaad ja Briti saari nö maailma asjadega kursis ja … murelikud. Mõned on nii murelikud, et käelaba piirkonnas tekkib iseneselik, reflektoorne kokkutõmbe reaktsioon. Need murelikud pereisad ei ole meie massimeedias kujutatud madalalaubalised, poetagused, vihkamist täis eluheidikud, vaid nagu märgitud, intelligentsed noored ja initsiatiivikad hakkajad inimesed. Just see on ohu märk, et selline kõige-kõigem rühm meie rahvastikupuust tunneb ebakindlust … oma laste tuleviku pärast.

Tegemata töö

Just siin ilmneb, et Dr Riik on midagi väga tähtsat tegemata jätnud. Ma ütleksin, et lausa midagi elutähtsat on jäetud tegemata. Midagi, mis kuulub Pilvepiiri töökirjelduse põhikomponentide hulka. Midagi sama tähtsat nagu … hingamine.  Kuulge, kui inimesed tunnevad mingite probleemide pärast ebakindlust, ebamugavust või lausa hirmu, siis peab ka Pilvepiir sellega tegelema, mitte ainult kirjutama oma lugulauludesse Uue Põhjamaa visiooni, mille järgi saab Eestist hästi kaitstud, jõukas, uuendustele avatud ning kasvava rahvaga maa, kus hinnatakse igaühe panust.

Kogu selle visiooni sõnaline osa – iga sõna – sellest on õige. Ma kirjutaksin peaaegu kõigele alla, kuid sõna ja teo vahel on vahe. Tegu ei ole, kui inimesed kardavad. Kus on siis see hästi kaitstud Eesti, kui inimesed tunnevad midagi muud? Muide pole üldse tähtis, kas see hirm on tõeline või kujutletav. Hirm tekitab reaktsioonina kas:

- agressiivsuse või

-kapseldumise.

Kumbki ei aita meid edasi, kuna strateegilise arengu mõttes on kogu ühiskonna areng rajatud teistsugustele eeldustele. Millistele? Ega minagi tea, kaunissõnalist sõnajada on nii palju, et raske on selles padrikus orienteeruda. Kui ka teil on raske aru saada, siis lugege visioone, kuid „Araabia kultuuri uurijad on märkinud, et see, millesse usub rahvas, isegi kui see on fantaasia, mõjutab tema elu täpselt samuti, nagu oleks see tõde.“ (E. Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013. Lk 277). Mnjah, on mille üle mõelda, kuidas mittetegelikkus mõjutab tegelikkust rohkem, kui tegelikkus ise.

Aktiivmeetmetest ja autopiloodist

Sellest lähtudes peaks Pilvepiir  praegu tulema oma olümposlikust kõrgusest alla ja aktiivselt tegutsema  nagu valimisperioodi finišijoonel: selgitama, veenma … Nagu öeldakse, kohtuma valijatega, sest teid on valitud. Seda te ju oskate, ma mõtlen valimisdebatta läbi viia inimesi mittehuvitavatel teemadel? Nüüd on aeg teha debatt nendesamade inimestega neid huvitavatel teemadel.  Kuid … Seda tuleb teha aktiivselt (mitte välismaa ballisaalides, seal pole vaja kedagi veenda, see on klubiline üritus, kus kõik on „ühte usku“, seda usku, et neil on õigus). Just koduturul tuleks inimesi veenda, et see mida tehakse on:

-ME jääme püsima

-MEIE ühiskonnale kasulik

-MEILE ei tekki ega tekitata rändarite kriisist turvariske

-MEIL on kõik läbi mõeldud ja planeeritud protsesside ohjamiseks

Kui selline MEIE turvatunne suudetakse viia murelike pereisadeni, siis on kõik korras, kuid … Probleem on muidugi selles, et veenmiseks on vaja, et inimene ise usuks, seda milles ta teisi veenda püüab. Vaid siis saab ta teisi veenda. Kui Pilvepiir kordab järgi vaid teiste öeldut ja mõeldut, siis ta ei saa veenda koduturgu, kuna ta ise ei tea, mida võiks teha, kuidas võiks teha ja kuidas peab tegema. Kahju. Kui ei ole ise veendunud, siis ei saa ka vaielda nendega kellel on teistsugused arvamused ja teistsugused argumendid. Saab vaid silte kleepida. Näiteks - populist. Kleebid oponendi otsa ette populisti sildi ja arvad, et probleem on lahendatud? Ei ole, oled saanud ühe probleemi asemele kaks probleemi. Pilvepiir ei peaks kartma vaielda, ei peaks kartma oma inimesi ja nende arvamusi. Isegi vastakaid arvamusi mitte. Need „vastakad“ arvamused on hunnitu infobaas selleks, et teada, kuidas „teised“ mõtlevad, mis neid häirib, millised on nende argumendid. Sellise infi pealt on võimalik välja tulla tõsise aktiivmeetmete pagasiga, mis oleks … ka sisukas. Usutav. See, et kirjutada lamedaid artikleid a´la „Me oleme õigel teel, sest meil on õigus, sest meil on väga õigus, sest meie õigus on meie väärtus“ on tegelikult sõnamulin, mitte argumentatsioon. Populism noh! Maalähedase argumentatsiooni puudumine pelutab mind. Halloo, kas roolis on ikka kedagi või undame edasi vaid autopiloodil? Vägisi tuleb meelde üks lennuanekdoot, mil lahke naisehääl teatab reisijatele.“Armsad reisijad, pöörake palu tähelepanu paremale tiivale. Mis te näete? Õige, parem mootor ei tööta. Nüüd pöörake palu tähelepanu vasakule tiivale. Mida te näete? Vasak mootor ei tööta samuti. Nüüd pöörake palun tähelepanu alla. Mida te näeta? Te näete viite langevarju, see on teie lennuki meeskond. Meeldivat lendu soovib … autopiloot.“ Mnjah, sellisesse olukorda küll ei tahaks sattuda.

Mugavustsooni ebamugavus

Kui Dr Riik või KOV  jätavad mingid oma tegemised tegemata, siis kaasnevad sellele ebameeldivused teenuse tellija ehk kodanike hulgas. Tegemata jätmine on umbes sama, kui me palkamme maja puhtana hoidmiseks koristaja, kuid see vaid räägib koristamise vajadusest, selle tõhustamisest, kuid ise … pühib prahi vaiba alla. Paha lugu, selline koristaja ei rahuldaks ju meid, tekitaks nurinat. Kui administratsioon ei viitsinud/suutnud suvilaühistute vahelisi teid hallata ja müüs need ära, siis tundus see kasuliku tehinguna. Avalik võim ei pidanud enam remontima ega lund koristama. Sai kaelast ära. Puhas kokkuhoid. Mnjah, kuid see kokkuhoid oli vaid administratsiooni real, kuid ühiskonnala läks see tunduvalt kulukamaks. Nimelt tekkis kohe uus probleem. Osad maaomanikud (need kes asusid väljapool ühistut) ei saanud enam ligi oma kinnistutele ja pidid ehitama uued teed. Tee ehitus on teatavasti kulukas, maad- ja aeganõudev tegevus. Sama lugu juhtus rannateedega, mil maad müüdi suurte laamadena omanikele koos sinna viivate teedega. Justkui sai jälle teehoolduse kaelast ära, kuid …Tulemuseks oli see, et erateed pandi kinni. Ja õige kah, kui keegi on midagi ostnud siis see on tema oma nii õigustes kui kohustustes. Kuid tõsiasi on, et pikkade lõikude kaupa mereranda ei pääse. Puhtalt administratiivse laiskuse tõttu. Oma administratiivset laiskust püütakse nuhelda omanike kaela, et igavesed ihnurid, ei lase oma valdustest läbi, kuid Dr Riik ise müüs oma õigused ja omanduse maha, mis siis nüüd enam vehkida. Puhtalt enese tegemata töö tulemus. Avaliku võimu tegemata töö tekitab alati ühiskonnas keerulisi järelmeid.

Uusim tegemata töö seondub erakoolidega. On kujunenud kaks kirglikult vaidlevat poolt, kuid algpõhjus, Dr Riigi tegemata töö on meelest läinud. Eks Dr Riik ise kehutas ettevõtlikke inimesi erakoole avama, luues selleks ka vastava regulatsiooni ja rahastusmudeli. Nüüd järsku, kui vanemad näevad erakoolides paremat võimalust oma lapsi harida, kui riigi pajukil toimivates koolides, on Dr Riik solvunud ja hakanud nii kooli pidajaid kui ka vanemaid häbimärgistama, et tahate endale rasvasemat tükki, neetud rikkurid jne. Kuid jällegi, Dr Riik jättis millalgi oma põhitöö tegemata ja nüüd … võitleb järelmitega. Dr Riigi ainuke põhiline töö on, prognoosida tulevikku, milline tegevus on meile kogumina parim, mitte rabeleda. Selleks peab ta suhtlema ja selgitama, ja selgitama ja selgitama, ja …Ta peab tegemiste mõtte, sisu ja vormi vajaduse ning tõepärasuse viima iga üksiku inimeseni, vaid niimoodi saab ta oma töö tehtud, mitte koostama vaid eduraporteid. Paberil. Ups, vabandust, elektroonilise võnkena.

Imelik populism populismis.

Juhtusin just kuulma üht raadiosaadet, kus saatejuht rääkis möödunud aasta majanduskasvust, kus tegelikult meist enestest sõltuvat kasvu polnudki. Oli vaid teatav statistiline meetod, mis näitas kasvu, kuid see tulenes pigem maailma energia ja toorainehindade langusest ja veel mitme teguri mõjust maailmas. Kõik „meie“ näitajad olid langustrendis. No tore, et majandus vähemalt statistiliselt hea välja näeb. Kuid minus tekitas mingi paralleelmaailma tunde väide, et kui  PM räägib majanduskasvust, mida ei ole siis (oh õudust) teda võivad rünnata populistlikud „needsamused“. Eee … nagu ütlevad soomlased siinkohal „putosin kärryltä“.  Ei saa aru mis on populism ja mis ei ole populism. Kas populism on rääkida kasvust seal kus kasvu ei ole, või populism on seal, kus rünnatakse (pehmelt väljendudes) tõega koonerdamist? Mnjah, tundub et populism on üks imelik loom, mille olemus ilmneb selle kaudu, kes midagi välja ütleb. Tuleb välja, et on olemas populistlikud populistid ja mittepopulistlikud populistid. Huvitav.

Jutu mõte on selles, et Dr Riik ei saa lihtsalt kõlavate laustega (mis ongi pesuehtne populism) „asja siluda“, Dr Riik peab ka tegelikkuses taastama turvatunde neis, kes tunnevad kõhklusi või lausa hirmu. See ongi Dr Riigi töö. Probleemi, olgu see tõeline või vaid inimeste peas tekkinud või kuulujuttudest võimendatud, ei saa vaiba alla pühkida, see tuleb ära koristada.

Abinõud, abivahendid ja abitud nõud ehk ämbrid

EL on lõpuks ärganud. Kevad ju. Nüüd on jõutud teatud kokkulepetele Türgiga, et see ei lubaks suvalisi rändareid „vabalt“ üle mere. Nojah, see on elementaarne. Kuid vaadelgem probleemi ja abi (või abitust) selle probleemi lahendamiseks maastikul. Seega ..

Naissaar ja Lesbos … nagu kaksikõed?

Kaugelt raske aru saada, kuid vaadakem lähemalt, nö näitlikult. Kui vaadata kaartile ja lapata natukene teatmeteoseid, siis ilmneb huvitav paralleel: see mis toimub Vahemerel on sama nagu Naissaar oleks jäänud Rootsi krooni alla ja meie kõik oleksime tahtnud põgeneda Rootsi. Saite aru, me põgeneme Rootsi, kuid suundume  Naissaarele. Täpselt sama pilt ilmneb ka Vahemeres.

Vikipeedia: Naissaare pindala on 18,6 km², pikkus 8–9 ja laius 4 kilomeetrit ning ta asub mandrist 8,5 km kaugusel
Ilmneb, et Kreeka suuruselt kolmas saar – Lesbos – asub Türgi rannikust samuti umbes 8 km kaugusel, kuid „Rootsi Naissaarel“ ja Kreeka Lesbosel on veel sarnasusi. Erinevad transpordikalkulaatorid annavad järgmise tulemuse:

Kaugus liinil Tallinn — Stockholm  ~ 429 km,

Kaugus liinil Lesbos — Ateena ~ 460 km

Ehk, need saared asuvad meie näite puhul umbes sama kaugel tegelikust sihtpunktist. Veelgi vahvam on võrrelda vahemaid, mis eraldavad Türgit Kreeka saarest Samos. Vikipeedia: Sámos on Kreekale kuuluv saar Egeuse mere idaosas Chíose saarest lõuna pool ja Pátmose saarest põhja pool. Türgi mandriosast, mis kuulub Aasiasse, eraldab seda 1,6 km laiune Mykáli väin.
 Kas panite tähele vaevalt poolteist kilomeetrit? Reisikalkulaator annab tulemuse:

Kaugus liinil Ateena — Samos ~ 431 km,

Kõik see näitab, et … Oeh ma ei leia muud viisakat sõnastust, kui et tegemist on kas organiseeritud segadusega või organiseeritus seadusetusega. Ei Lesbose, Chiose, ega Samose puhul ei ole muud võimalust, kui et rändarid tulevad Türgist. Seega oleksi ju loogiline nad kohe Türki tagasi saata, sest nad on ebaseaduslikult ületanud nii Kreeka, kui ka EL piiri. Kuid millegipärast on EL otsustanud, et kõigepealt on need õnnetud inimesed vaja väntsutada ligi viissada km Kreekasse (tavatingimustel ca 10 h) ja sealt mööda pisarate teed Sakasmaale ja Rootsi (tekitades teel mõõtmatut segadust). Seal selekteeritakse kohalejõudnud … ning pooled saadetakse tagasi. See pidavat olema hooliv, inimlik ja osavõtlik käitumine. Vastama meie väärtustele. Kas tõesti? Nojah, mina arveametnikuna sellisest heateost muidugi aru ei saa. Minu arvates on see rändatite elu ja EL maksumaksjate raha raiskamine.

Kui te nüüd niimoodi vaatate, et Türgist Kreekasse pagemine on nagu Paljassaarest Naissaarele, siis saate ju isegi aru, et … Midagi on nihu, midagi on väga nihu! Kuidas seda suutmatust/küündimatust ravida?

Metdoniravi

No nii, nüüd on siis kõrgetes kodades (korraliku andami eest) kokku lepitud, et need pooled rändarid, kes ei kvalifitseeru kõikvõimalikele “jäämise” kriteeriumitele, need saadetakse tagasi Türki. Kuid neid ei saadeta mitte niisama tagasi, vaid selle asemel saadetakse selline rändar, miline kvalifitseeruks “jäämise” kriteeriumidele. Kas saite aru tehingu kasulikkusest: ühe anname ära, ühe saame vastu + maksame Türgile turberha. Minu siirad õnnitlused Türgi diplomaatidele, see oli tõeline maagia. Kasulik ka. Türgile, mitte rändaritele. Vaadake mehhanism on ju iseenesest imelihtne, nii nagu enamik asju maailmas, kui nendelt ilus jutuvada maha koorida. Ei saanud aru? Toome lihtsa olmenäite. Elasid kord kolm omanikku: kraaniomanik, põrandaomanik ja  kraanikausi omanik. Kuid viimane lahkus koos kausi ja äravoolutoruga (oli nagu reguleeriv piir põranda ja kraani vahel). Niisiis. Te olete kraani omanik, ning avades kraani tekitades loomulikult üleujutuse. Võib-olla isegi läbi mitme korruse (no näiteks Kreekast Norrani). Selleks, et üleujutust esialgu piirata ja seejärel likvideerida olete nõus teatava summa eest kraani koomamale keerama ja siis (võib-olla) ka kinni keerama. Kuidas asi lõppeb pole selge, kuid mitte kraani omanik ei korva põrandale tekitatud kahju, vaid seda teeb põranda omanik ise. Eee …. peale selle paneb põranda omanik kraani omanikule ise uue põranda ja kui see nõuab siis ka kogu maja. Või ka kaks. Vahva äri, tundub, et kõik on õnnelikud. Või ei ole? Kõrged kojad igatahes on. Õnnelikud.

Mulle isiklikult tundub see rändarite “ümberpistmine” natukene narkomaani asendusravi moodi. Mida me “ümberpistmise” operatsioonist kasu saime? Üks ravim/meetod asendati teisega, kuid tegelikku võõrutust ju pole alustatud. Mnjah, niimoodi vaadates tundub kehva ärina. Pealegi ajutisena. Sest vaadake, ega rändarite tulv ega  tung sellest ei kuhtu, et üks rada on kinni pandud (jah tõesti on ränne läbi Türgi-Kreeka telje vähenenud), kuid Itaallased on prognoosinud et nende randa jõuab sel aastal üle 300 tuh rändari. Seega muutub vaid marsruut ja … ohu aste ränduritele.  Võib arvata, et ka peale Türgi näidet oskavad ka Vahemere lõunakalda riigid Euroopalt väärilist turberaha küsida, muidu … Jah keeruline lugu, ise aru ei saa ja kedagi arusaadavalt seletamas ka ei ole. Kahju.  Tahaks, et Pilvepiirilt keegi tuleks ja … Eh, unistada ju ikka võib. Kuigi üks on selge, kuni konfliktipiirkondades korda majja ei saa, niikaua jätkub ka rändarite surve. Hull lugu on selles, et kui see jätkub pikalt, siis muutub see tarvidusest harjumuseks. Siis on juba hilja ... eee ... seletada.

Järgneb …

Targutusi:

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

Lk 206 „” Oleks meil rohkem ressursse, küll me siis käituksime ka strateegilisemalt” – see on arvamus, mida juhtide suust ikka ja jälle kuuleb. Kui aga käsitleda strateegiat pingutuse ja võimendamisena, on ilmne, et paljude juhtideprobleem ei seisne mitte ressursside nappuses vaid prioriteetidega liialdamises, väheses pingutamises ja loova lähenemise puudumises ressursside võimendamisel.”

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 89 „Usaldus on nagu vahetusraha juhi taskus. Iga kord kui teed hea juhtimisotsuse, teenid rohkem vahetusraha. Kui teed kehva otsuse, loovutad osa oma rahast inimestele. Igal juhil on uude ametisse asudes taskus teatud hulk vahetusraha. Mida iganes ta ka teeb, see kas kasvatab vahetusraha hulka või kahandab seda. Kui juht teeb ühe halva otsuse teise järel, tähendab see pidevaid väljamakseid. Siis ühel päeval, pärast viimast halba otsust on tal taskud järsku – ja pöördumatult – tühjad. Kusjuures see enam ei loe, kas viimane prohmakas oli suur või väike. Selles punktis on juba hilja. Kui vahetusraha otsas, oled juhina mängust väljas.”

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk40 G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „ … Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud. Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.

Toetudes nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja ohtude eest.

J.Tarle. „Napoleon” ERK 1964

Lk 198 D. Davõdov kirjeldus Vene vägede peakorterist peale Friedlandi lahingut. „Ma kihutasin 18 juunil peakorterisse, mille moodustas mitmesugust liiki inimeste mass. Siin leidus inglasi, rootslasi, preislasi, prantslasi rojaliste, Vene sõjaväe- ja tsiviilametnikke, segaseisuslasi, nii sõjaväelisele kui ka tsiviilteenistusele võõraid parasiite ja intrigante – ühesõnaga see oli oma lootustes, plaanides ja kavatsustes pankrotti jäänud poliitiliste ja sõjaliste spekulantide turg …”